Indiaanlastest ja kombainidest

Reedel sain maale. Võtsin 2 suuremat last ka kaasa. Käisime indiaanilaagris lastele. Kaks tipiid olid püsti, neli poisijõmmi sebisid ringi, sõitsid kanuudega, ronisid puude otsas. Kõik lapsed on oma olemuselt indiaanlased, arvas laagripealik.
Talle ja paarile ta mõttekaaslasele on indiaanlus elustiil. Nad puhkavad niimoodi. Mulle imponeeris kõige rohkem nende vaba olemine. Nad rääkisid, et maale tulles võtab mitu päeva aega õigele lainele saamine. Telefoni levi eriti ei ole. Telekat ei vaadata. Kell ei tule meelde. Sa lihtsalt oled, toimetad vaikselt oma asju, tegeled loomadega ja iseendaga kuni on õhtu käes ja avastad, et polegi midagi erilist ära tehtud. Ja mis siis, et ei ole. Sina ise oled iseendaga aega veetnud.
Kadedaks tegi, oi kui kadedaks...
Meie piilusime kella ja kimasime edasi viljapõllule, varajase odra lõikust kajastama. Seda tegin ma nüüd küll elus esimest korda. Põllumajandusreporter vali:)
Aga mõnusad mehed olid. Agronoom, kellel 36s viljalõikus juhtida. Hallihabemeline suur kõhuga kombainer, kes mu lapsed vastutulelikult kombainiga ühe ringi kaasa lasi sõita. Näidistalu juht, kes minu linnavurlelikku olemist pahaks ei pannud. Nad kõik olid naeruse silmavaate ja sooja tugeva käepigistusega, ning kohutavalt sõbralikud ja vastutulelikud.
Närisin odraterasid nagu -- aaaaaaastaid tagasi kriimuliste põlvedega poistega ratastega põldude vahel ringi rallides ja piimapuki peal päikeseloojangut vaadates.
Kui Tartus meie maja taga veel maju ja viadukti ja elektriliini ei olnud, siis oli seal hoopis viljapõld ja jube äge oli naabripoisiga koos vaatama joosta, kui ilusad punased kombainid tulid ja maa nende all värises...
Minu lapsed pole maal üldse saanud olla. Ei ole neil vanaema maal, ega onusid-tädisid, mõned kaugemad sugulased on aga sellist läbikäimist pole, et suisa suvitama saaks nende jurde minna. No ja polegi muud võimalust kui minna kalli raha eest kuskile turismitalusse, et lapsed teada saaksid, mismoodi vili kasvab ja lehmad lüpsavad. Ebaaus!
Ja kurb..
Sõitsime fotograafiga linna poole, väsinud lapsed tagaistmel magamas ja terav õnnetunne tuli peale. Selline päev! Ma sain korraks-korraks päris elu jälle nuusutada, tõelist elu pääsukeste, kombainide, kitsede ja kanuudega. Mis on selle kõrval linna mõttetud sebimised? Kivisildniku uus ooper? Peanäitejuhi kultuuriline maitse? Seppäla allahindlused ja uus kleidimood?
Mitte s..tagi need ei tähenda, kas teate, mitte s..tagi need ei tähenda pääsukeste kõrval.
Kust küll leiaks maakoha, kus vahel natukenegi lastega olla saaks? Ma võiks vikatiga niita ja nõusid pesta.

Natukene veel...

ja tuleb vastutav kultuuritoimetaja tööle. Natukene veel ja algab puhkus. natukene veel.
Nüüd tuleb natuke kategooriat virin ja kiun.
Eilne päev algas eriti ebameeldiva "päkapikk taob mu vasakusse oimusagarasse auke" tundega. Enesetunnet ei teinud paremaks ega meeleolu ülevamaks viis minutit pärast ärkamist avastatud fakt, et Lotte on täiesti ära kasutanud Krissu kõige uuemad kingad. Kuidas ta oskab just kõige uuemaid jalanõusid valida?
Tööl läksin süveneva peavaluga tegema intervjuud teatri tähtsa asjapulgaga, plaan oli rääkida teatri lõppenud ja algavast hooajast ning muuhulgas küsida ka ühe untsuläinud etenduse kohta. Selle asemel võttis 2/3 meie vestlusest tema väga viisakas vormis arupärimine selle kohta, miks me avaldame sellise saastkirjaniku saastarvamusi teatritükkide kohta. Sinna hulka arutelu ajalehetoimetaja olulisest osast linna ja maakonna kohaliku kultuuripoliitika kujundamisel. Kultuuriväärtustest üldse. Komöödiatest, vabaõhulavastustest ja tõelisest kunstist. Lõpetuseks küsis ta, mis haridus mul on (bioloogia kõrgem haridus on, ja mis siis??) ning soovis jõudu sõnnikus sonkimisel...
Lust ja rõõm on ikka tõeliste kultuurikorüfeedega suhelda! Ostsin peavalutablette, tegin loo valmis, saatsin tüübile maili ja vastu tuli jälle selline imelik kiri minu kultuurieelistuste ja kontseptsioonide kohta.
Ma ei viitsi siin asja olemust kirjeldama hakata, lihtsalt mulle teeb viha, et mind on enda meelest täiesti eimillegi eest teatrivaenlaseks ja ilmselt kultuurialase arengupeetusega isikuks tembeldatud. Ja et mind on vastu mu tahtmist teiste musta pesu pesemisse tõmmatud. Kusjuures ma kirjutasin täiesti ilusa ja neutraalse artikli! Fuhh!
Mul puudub paks nahk, kindel selgroog ja teravad hambad, mis selles ametis hädavajalikud on.
Päev jätkus samas stiilis- mul vaja eriti kähku koju saada aga rattalukk ei avane! Pusisin minutit kümme ja läksingi jala koju. Täna ka ei saa lukku lahti ja ratas jääb ilmselt lume tulekuni toimetuse sisehoovi konutama..
Nagu mul mitte piisavalt kiire poleks, tuli 1 minut enne bussi peale istumist meelde, et Katil homme sünna ja kingitust pole! Kiire spurt mänguasjapoodi, kiire mõrv rahakotis ja kapakuga koju. Seal sain olla 7 minutit, haarasin võileiva hambusse ja -
sõitsin kergendustundega linnast minema. Naistega Laulasmaale Kivirähu "Uljast neitsit" vaatama. See oli lahe. Stoorit polnud küll väga palju aga etendusepaik, näitlejad ja stiil üldse meeldisid broo. Ja Kivirähu tekst Everi, Pajusoo ja Klenskaja esituses oli tegelt kohati ikka maru naljakas, tagasiteel sai autos mõnuga veel irvitatud. Lõbus oli kogu meie sõit kokkuvõttes sest heas tujus Jannega on võimatu koos norutada:)
Täna ikka pea valutab aga mul savi, võtan aga tabletikese ja olen edasi, homme äkki lähen ühte põnevasse kohta pealekauba.

kui läheb nässu..

Tegelt on mõttetu pikalt põdeda, kui midagi maru nässu läheb. Kõigil läheb, eranditult. Mina olen hull põdeja, eriti kui minu süü läbi teised kannatavad. Kõik ei ole.
Endla suvelavastus Tsirkus!!! näiteks on 80% vaatajate arvates täielik käkk ja failure. Lavastaja ise ka tunnistavat, et noh, jah, ei tea isegi, miks nii läks. Aga käib ikka pea püsti edasi. Kuid... avalike suhete juht lasti lahti :( otsitud ettekäändel, ilmselt arvati, et ta ei pritsinud piisavalt positiivset selle teatritüki kohta.
Ühe teatud muusikasündmuse kohta arvatakse, et see on sugulaste-sõprade kokkutulek, millele linn lahkesti raha peale maksab. Jah, ja Maestro nüüd ka ei tule..
Maarjakodu müükipanemine on absoluutselt lubamatu.
Chaplini keskuse äranullimine on üle mõistuse.
Linnavalitsuse endisesse polikassse kolimine on naljanumber.
jne jne
Huvitav, kusmaalt kaob ära võime oma vigasid tunnistada ja püüd neid heastada? Või on kõikide nende käkkide autorid siiralt parimas usus tegutsenud ja arvavad, et loll pööbel ja pahatahtlik maailm lihtsalt ei mõista neid?
A kas neil häid sõpru ei ole, kes neile õlale koputaksid ja ütleksid, et kuule, nii ikka ei lähe?
Ma küll soovin, et ma oleks K-i nõu kuulda võtnud kui ta mulle sada aastat tagasi ütles, et mu esimene armastus on sitt mees. Aga ma ei võtnud, pidin ikka oma vitsad ise saama.
Äkki siis ei võetagi kui ollakse oma ideest täielikult pimestuses?
Võibolla on asi enesekindluses? Mina olen igas asjas nii ebakindel ja ebaenesekindel, et see on juba teistpidi halb, aga on paaalju inimesi, kes kindlusetuse all karvavõrdki ei kannata.

rannast ja aiakujundusest

Lottel pole meil kerge aga ta annab oma parima, et lastega võrdselt segadust ja vaipadele liiva külvata, asju oma kohtadelt liigutada ja emme närve proovile panna:)

Pärast viimast postitust võtsin ennast kokku ja käisingi lastega rannas. Vile tuul pühkis liiva tornaadodesse ja lained kloppisid üksikuid vapraid suplejaid. Soomlased päevitasid, kananahk seljas - puhkus ju, vaja ikka täie raha eest puhata.

Aga minu jõmmid tormasid vette ja rabelesid tükk aega, enne kui hammaste plagisedes välja tulid. Ei neile tähenda, et vee temperatuur 19 ja õhk 21 kraadi.

Lisaks jäätis, väike pitsa ja ronimisatraktsioonid. Emmel jälle paar plusspunkti kirjas...

Koeraplika tunneb end aina kodusemalt. Laisk on endistviisi aga pahandust jaksab juba teha piisavalt.

Põhjalikult ümber kujundatud on minu lillepeenar, seal on maitsekalt paigutatud koopaid ja teisalt tasandatud pinnavorme, mõned taimed on kasvukohalt teadmata suunas lahkunud ja teised pügatud kääbusvormidesse. Ma natukene ohkan aga teisalt - umbrohul ka ei õnnestu seal kasvada....

Lisaks on Lotte laualt näpanud ja pintslisse pistnud kolm peaaegu täis karpi Delma margariini, majoneesipudelilt suutis korgi maha närida aga sisuni veel ei jõudnud. Sellise rasvadieedi peale peaks ta karv läikima nagu šampoonireklaamis!

Lastele kipub ka pähe istuma, mänguhoos tahab näksida ja hüpata.
Ma ju teadsin, et saan koera näol ühe tite juurde:)

Naabrinaine olla kurtnud, et meie rändurjänes einestab alatasa nende lillede kallal...
Täna hommikul ladistas mõnuga vihma (neid ilusaid rannailmu hoitakse augustisse kui minukesel puhkus hakkab, jess!). Lapsed jäid tuppa teki alla mõnulema, eile läksid hilja magama olles poole 23ni mänginud õues naabrilastega. Õunapuude otsa tehti kodud, sinna veeti tilli, lilli, rabarbereid ja muid tähtsaid koduasju. Täna tuleb lapsehoidja jälle, kes on imearmas, lahke, seltsiv, sõbralik ja imeilus 16aastane neiu, kogu me perele meeldib ta kohutavalt. Hmm, Nip Tucki viimases osas oli ka lapsehoidjatest juttu.... aga meie Liisa ei ole selline!

Armastan vihmaseid hommikuid, see annab õigustuse vedeleda ja pisikesi ebatähtsaid nokitsemisi teha. Saaks tööpäev läbi juba.

My computer/my pictures

Nägin täna öösel kummalist und.
Olin Tartus, kesklinnas ja sõber ka. Sõber näitas mulle vanu mustvalgeid fotosid oma perest, kus olid rõõmsad noored ja ilusad vanemad ja põlvepikkune X ise.Me käisime koos kuskil ajalooarhiivis ja otsisime materjali oma vanematest, kutsetöö, nende sõprade ja iseloomuomaduste kohta. Meil oli seal veel mingeid lapsepõlvega seotud asju, näitasin vana plekk-karpi, kus kunagi olid kommid ja ütlesin, et mul on nende maitse nii hästi meeles.
Praeguseks on X-i vanemad ammu lahus.Minu vanemad ei ole ka enam noored, rõõmsad ja ilusad. Isegi meie ise ei ole enam VÄGA noored ja ilusad, loodetavasti rõõmsat olemist ikka veel jätkub.
Aga need mälestused on ikka jonnakalt mälufailis olemas. Ajast, kui maailm oli mustvalge, tasakaalus ja ilus.
Eile käis Kadri külas. Nemad lähevad perega Inglismaale augustis, sõpradele külla. Meenutasime siis, kuidas me kahekesi seal paar aastat tagasi käisime. Leidsime, et meil mõlemal on suur hulk piltegi veel ilmutamata nagu praegusel digiajastul kipub tihti jääma. Ja et tegelikult polegi selleks otsest vajadust, sest need kaadrid on ju kõik meil kõrvade vahel olemas, lisaks veel lõhnad, maitsed ja tunne, mis nagunii pildipaberi peale ei jää.
Huvitav, kus need pildikesed ajus ringi vilguvad? Ja mis neist saab, kui kord aju tolmuks muutub? Kas nad lendavad kuskil universumis edasi ringi koos sellega, mis minust endast järele jääb? Või vajutab keegi nupukest delete ja pole enam minu kõvaketast ega faile?
Püüdsin uurida, mis mu lastele praegusest eluperioodist salvestub. "Äh, ma ei näe mingeid pereunenägusid," väitis Krissu. "Ma olen pigem mingi multikategelane ja seiklen koos Witchi tüdrukutega ringi."
Küsisin, et kui ta lihtsalt kodu peale mõtleb, mis pilt talle siis ette tuleb.
"No, maitea, meie õde ja vennaga vaatame diivani peal telekat, issi teeb õues tööd kuskil ja sina mängid koeraga.."
....
Väike valus paus.
Ma ei arvanud, et asi on nii vilets meil kodus.
Panin telku kinni. Ütlesin, et kui ma arvutis oma töö ära teen (kohe hakkangi tegema), siis lähme ja teeme koos midagi toredat. Lähme ratastega mere äärde näituseks.
Ps. Kui nad (järeltulijad) suureks saavad, siis on kindlasti neil ikkagi hoopis mingid muud failid my pictures jaotuses.Mind lihtsalt natuke hirmutab, et me kirjutame neid faile just praegu, kõik koos, ja keegi ei tea, mis jääb kõvakettale pidama, mis mitte.

minu privaataeg

..on peaaegu olematu aga sellevõrra magusam.
Saatsin 2/3 perekonda koera jalutama (minge tehke ikka piisavalt SUUR tiir), pesamuna magab ja mina olen täitsa omaette kodus, jeeaah!!
Kuulan YouTubest lapsepõlve lemmikmeloodiaid :)
mugin arbuusi ja kukeseenekastet
tantsin kui hea lugu on
lisaks on reede


off topic
Pärnus muide on asjad täitsa käest ära. Lõuna ajal ei saa enam Rüütli tänavale kuskile sööma ka minna, kõikjal käratsevad eufoorias soome lapsed, kõikjal on järjekorrad, tänaval ei mahu suurt kõndimagi.
Ma ei salli sugugi seda suvelkõikpärnussemereäärdepidutsema reklaami. Septembri lõpus, kui ilmad jahedaks on pööranud, lähen mere äärde, istun ihuüksi lagedal rannal, vahin tumehalli tormist merd ja tunnen vaikset rõõmu.
Samas natuke on tore ka. Pärnad õitsevad, õhk on meelõhnast paks. Hommikul tööle sõites teen pisikese ringi sadamast läbi, vaatan paate kai ääres loksumas, nuusutan vetikate lõhna. Hea on.
Ei, ma pole kade suvise Pärnu peale. Tulgu pealegi kõik kel jalad kannavad. Lihtsalt kitsas on. Mõnnasid terrasse pole. Ja lõunatamiskohti piisavalt. Ja need soome emmed võiks aegajalt oma jõnglastele peale käratada.
Meres on veel ruumi sest pole ülearu soe. Eile ujutasin lapsi, ise ei läinud vette. Armastan ujuda siis kui kell on 9 õhtul, lained on maha rahunenud ja päike loojub. Siis sulbid kuldroosas soojas siledas vees kuni külm hakkab lõpuks.
Või kui on toredad vahused lained mis sulle mõnusaid litakaid vastu tselluliiti peksavad. Ujuda ma siis ei julge eriti aga niisama möllan küll lastega vees.
Tsirkuses käisin ka eile lastega. Ma ei salli tsirkust tegelt üldse, mulle meeldib niisama loomi vaadata mitte seda, kuidas nad on haletsusväärsetesse hilpudesse topitud ja teevad nõndanimetatud trikke. Milleks?
A seekordne etendus oli lausa hea, loomadega midagi eriti ebameeldivat ei tehtud ja akrobaadid olid tasemel. Klounil polnud ka viga. Haaras rahva seast pahaimamatuid soomlasi ja sundis neid näitlema.

Tegelt ma pean nüüd ükskord arvutist välja minema, kaua võib.

totally f.....d

Esialgne eufooria ja tegutsemistahe on kadunud viimse tilgani.
Praegu ma lihtsalt istun pisaraid kõigest väest tagasi hoides sest minu kolme tunni töö hullu tekstimassiiviga läks persse. Ilmselt ma olin tõesti nii hooletu, et ei salvestanud vahepeal muutusi või mida ma tegin või ei teinud või maitea aga igatahes tuleb otsast peale hakata. Nagu mul vähe tööd ees oleks....
Lisaks ühed äraneetud üritusekorraldajad kes kepivad minu ja poole toimetuse ajusid, et nende poolemiljonikroonine eliidiüritus ikka piisavalt leheruumi ja tähelepanu saaks. Mina olen selline pehmeke ja püüan kompromisse leida aga nendepoolne surve on lihtsalt nii massiivne, et hulluks ajab.
eeloleval nädalavahetusel on miljon kultuuriüritust, kõik tahavad leheruumi ja kajastamist ja minul pole veel midagi õieti valmis kirjutatud ja minu poole päeva töö, eksole, mida ma õhtul oma kodutoimetuste ja lastegategelemise ja ajakirjalugemise ja niisamamõnulemise ja uneajast pean hakkama UUUUUESTI tegema
miks mina, miks?

aga võrreldes sellega
http://american-dream.blogspot.com/2007/06/kallid-eesti-keele-valdajad.html

on minu probleemid pisipisitillukesed.

Sorry ropendamise pärast.
Lähen koju, nutan natuke ja hakkan tööle.

PS. eile tuli naabrinaine küsima, on see meile kuuluv jänes, kes nende aias ringi kargab ja kapsaid sööb. Püüdsime meest pool tundi ja jäime jälle pika ninaga. Lubasin naabrinaisel jänese endale jätta, kui ta juhtub selle kavala eluka pihku saama.

esmaspäev

Väsitav nädalaalgus. Inimesed ei täida oma lubadusi, teised inimesed käivad oma huvides jälle tihedalt peale. Sina siis vastuta ja tee nii, et saak salves oleks ja kõik rahul.
Samas on natuke edevalt tähtis tunne ka :)
Koju jõudes sain teisele lainele koeraga jalutades.
Jänes on ikka veel jooksus, mina silmasin ta pikki võbisevaid kõrvu viimati täna hommikul puuriida ääres, T leidis aga ta eile õhtuhämaruses agaralt minu peenramaal porgandeid kaevandamas...

üks loom juures, üks jooksus

Kahe päeva jooksul on Lottet vaatamas käinud suurel hulgal sõpru ja tuttavaid, kes kõik aina löövad käsi kokku, kui armas koer meil on. Imetlusobjekt ise liputab kõigile saba ja topib oma suurt nina sülle.
Täna käisid meil katsikul 6 täiskasvanud inimest, 4 last ja 2 koera. Samojeedi koer loivas meie hoovis majesteetlikult ringi ega pööranud Lottele mingit tähelepanu, kes valge hiigellumehange sarnasest ilmutisest lugupidavasse kaugusse hoidis. Vene spanjel seevastu lidus ringi nagu udukuul ja müras Lottega mis hirmus. Meie koer ei oska nimelt mängida veel, aga spanjel oli nii pisike ja sõbralik, et Lotte ei kartnud teda ning läbis "jookse-hüppa-näksi-maadle" mängukursuse tema juhendamisel edukalt.
Lisaks ilmutab Lotte tahtmist väravast väljuvatele pereliikmetele end sappa haakida. Laseb lahkujal natuke edasi minna, teeb ennast siis pisitillukeseks, imbub läbi taksi mõõtudele vastava väravaprao ja kihutab tulistvalu järele. Mitu korda juhtus see, kuni üks staazikas koeraomanik õpetas, et tuleb kohe vastu koonu lüüa. T nii tegigi ja tundub, et sõnum jõudis Lottele kohale küll...
Jalutamas käime ka rihma otsas. Muidu käib ta kenasti rahulikult aga suurema liiklusega tänaval on segaduses - vahib autosid, kasse ja inimesi, pea laiali ja mokk rippu nagu maatüdrukul, kes esimest korda suurde linna sattunud.
Meie jänks otsustas oma elusaatuse juhtimise oma käppadesse võtta ning sooritas oma õueaedikust põgenemise! Mina ei tea, kust ja kuidas see tal õnnestus, aedik oli minu meelest täiesti korras. Üritasime teda natuke püüda aga edutult, puges jälle puuriida alla.
Eriti hasartselt me jahti ei pidanudki seekord. Õhtul õues kohtasin kolme olevust: õnnelikku pikk-kõrva, kes muudkui puuriida alla ja sealt välja süstis ning mulda hoogsalt auke kaevas, meie kassi, kes ajaviiteks teda moepärast taga ajas ning naabri hundikoera, kes teisel pool aeda toimuvat pingsa huviga jälgis.
Olgu ja elagu siis oma jäneseelu, niikaua, kuni seda antud on. T arvas, et äkki hommikul istub ise trepi peal ja küsib sooja tuba.

Siin see meie elumuutus siis on!

Uus pereliige Lotte saabus meile täna Pärnu koerte varjupaigast, kuhu ta toodi umbes 10 päeva tagasi koos õega Valgeranna metsast hulkumast. Lotte õde Roosi leidis kodu jaaniõhtul meie sõprade juures, kes meilegi kärbse pähe panid...

Lotte on 3-5 kuud vana, rahulik ja praegu aravõitu kutsikas. Ilmselt oli tal täna stress, sest oli jõudnud juba varjupaigaga ära harjuda. Liputab kõigile saba, kõnnib õues lastel järel ja laseb murule hiiglaslikke hunnikuid. Eile rääkisime oma kassile Vedrule, et nautigu oma bossiseisuse viimast õhtut aga Vedru sõimas täna koeral kohe näo täis: seisis toauksel risti ette ja sisises nagu kobra. Lotte keeras otsa ringi ja keeldus tuppa tulemast. Kotlettidega vahepeal meelitasime ta sisse aga praegu magab ta ikka välisukse ees.

Eks paistab, kuidas meie elu nüüd kulgema hakkab. Praegu oleme küll kõik nii õnnelikud oma kutskini üle. Lapsed ohkasivad õhtul voodis-me ei usu ikka veel, et meil on koer! Üsna ebakindel on olla, minul on 12 aastat koerapidamise pausi, vanematekodus elas küll kogu aeg mõni koer aga ei mäleta enam eriti, kui palju mida süüa anda, kuidas õpetada jne.

A mis siis!

MEIL

ON

KOER!

väike argipäev

Eile oli siinkandis ull vihm ning torm. Hommikul koosolekul küsiti fotograafidelt: kas midagi tuul lahti või minema ka on puhunud, millest pilti teha? Ei mitte, arvati. Need paari viimase aasta tormid on ammu minema viinud, mida andis viia.
Mina vaatasin eile dokkarit Melanhoolia kolm tuba. Selle keskmist osa, kus kena ja lahke sotsiaaltöötaja viis Groznõi varemetesse pommitatud majast ema juurest põgenikelaagrisse kolm last, 2-8 aastased ehk. Ema oli väga haige õlimürgitatud kaevust ega suutnud laste eest enam hoolitseda. Jumal kuidas need lapsed nutsid! Rääkimata emast, kes jäi inimtühja korterisse ihuüksi surema. Vähe ma ise pisaraid ei tilgutanud seal teleka ees...
Kuidas on võimalik, et 2000 aastat tsivilisatsiooni ja ikka veel inimesed sõdivad üksteisega?
Öösel unes olin sõdur, kes päris ja veepüssidest kõmmutas mahajäetud majas vaenlasi üksteise järel maha. Siis olin vaenlaste vallutatud linnas spioon, muutsin nime ja abiellusin oma identiteedi varjamiseks mingi vaenlasega.
Kell 5.50 ärkasin üles, akna taga mühises endiselt tuul, lapsed nahistasid oma voodites magusat und ja mehe laia selja taga oli nii soe ja turvaline.
Olgu Issand kiidetud meie väikese igapäevase argipäeva eest!

kiiksudega, nagu me kõik

Sihuke mäng, et blogisõltlased tahavad teiste endasuguste kiiksusid teada saada. Mina sain selle http://elsapesa.blogspot.com/ (tont, ma ei oska linki panna). Põe läbi ja anna sõbrale edasi :)
Pole kunagi selle üle mõelnud...
aga ma arvan, et arvesse võiksid tulla
1) Ma tõusen hommikul voodist alati parema jalaga üles. Isegi siis, kui öösel unesegasena kempsu vantsin. Jabur, onju.
2)Kui mul on tükk aega maru hästi kõik läinud, hakkan mõtlema, et huvitav, kust see lops siis jälle seekord tuleb. Reeglina kui ma taban end juba selliselt mõttelt, siis miskit läheb nässu kah. Heameelega vahetaksin mõtlemiskanalit, aga ei oska :(
3) Ma räägin asjadega. Khm, kas peaks kohe mehed kutsuma, kes valge kleidi pikkade varrukatega toovad? Noh, mitte kõva häälega, mõttes. Ma patsutan oma ratast, kui tulen pikemalt sõidult ja tänan teda mõttes tubli töö eest. Ma ütlen muruniidukile omaette: pliis, kullake, võta end kokku ja niida veel seekord meie hoov ära, ma tean et sa oled vana ja väsinud aga vaja on. Õmblusmasinaga meil on keerukad suhted, ma sunnin end viisakalt temast mõtlema aga ta saab aru, et ma vihkan teda ja vastab samaga: laguneb pidevalt koost laiali või kiilub kinni.
Ja ma ütlen võõrastele kassidele ja koertele, kes mulle meeldivad, mõttes: sa oled nii tore, mul on hea meel, et sind täna kohtasin.
"Pane see ka kirja, et sa ei luba lastel telekat vaadata", säutsub laps kõrval. Aga see pole kiiks vaid mõtestatud tegevus! Ja ma LUBAN neil seda teha ju päris palju.

Kiiksuringi teatepulga annaks edasi Claarale, Annikile ja Märdile:)

reedel

toimub see asi, mis pole üldse pulmad, ega siis pulmad pole asi, mida mees (T) ootaks pikisilmi terve oma elu ja mina.. noh, tegelt mina ikka ootan kah natuke aga ei, ei saa ma tanu alla :)
Maja me ka ei osta-praegusegagi tegemist- ja väljamaale ei koli.
Aga poiss võttis kätte ja valutas terve eilse päeva pead, täna juba ka palavik. Ei saa ju olla, et maailm oleks paar nädalat jutti ilus, ikka peab mingi jama tekkima. Võibolla külmetas jaanipäeval suure paduvihma ajal lompides ringi kalpsates. Ohh, ma ütlen, ma ütlen.

ei ole normaalne täna nii vara üleval olla

see on jaanipäeva hommikul kella 8st. Kui terve eestlaskond alles magab ja jaanitulede ja grillitud ribide saslikute vorstide kana kala vennaihu ja juurviljade lõhn alles õhus hõljub. Pildil mõnulevad poisslapsed lõkkesoojuses. Pöörased hilisest valgest õhtust, ringijooksmisest ja lihtsalt heast olemisest. Kõik rullnokad võiksid lastest õppust võtta-purjus ei pea üldse õllest olema.
Aga kell oli seisma jäänd kell 12 ja kuna alt toast karjuti et kell on 12 tõusin hirmuga üles. aga oli alles 8.
Mina sain magama kell 2 öösel. Tegelt oli päris meeldiv. Esivanematega tegime lõket, vihma vahelduva eduga tibutas aga samas jälle vihmaga sääsed-kotkad ei lenda. Lõke oli suur ja vägev-homme millalgi võiks äkki pildi ka siia panna-, külas olid laste 2 sõpra ja nende vanaema, kes pööraselt mööda hoovi ringi rallisid (vanaema mitte), süüa eriti keegi ei viitsinud, mina istutasin emaga tartust toodud lilletaimi ja kuumaasikaid.
Näitasin emale, kuidas tuleb internetiga ringi käia. Kui neil oleks arvuti ja mul õnnestuks emale kiirväljaõpet teha, oleksid telefoniarved väiksemad. Paraku ema mul trükib alles ühe sõrmega...
No ja nüüd ei saa ma ise arvutist ära.
Otsin midagi põnevat, mida netist lugeda. Tegelt on see nõme, peaks pigem raamatuid lugema... Aga blogosfäär on mind endasse neelanud, aiaiai ela ise mitte ära nuusi kuidas teised inimesed elavad.
Favorittides on mul mingi 10-12 blogi, keda mulle meeldib lugeda. Kolm inimest sealt on mulle irl ka tuttavad. Teised on lihtsalt toredad. Inimesed, kelle elustiil ja mõttemaailm mulle sobivad.
Olen proovinud ka uusi lemmikuid leida aga see on raskem kui võtta raamatukogust mingi suvaline raamat lugemiseks.
Vahel meeldib mulle käsitööblogisid kammida. Aga need on mõne erandiga tekstiliselt jõle igavad. Ja neid täiendatakse harva, kellel siis on aega suvel tikkida eksju. Tohutu hulk on noorte wannabe-beibide igapäevaelu, õppimisest, pidudest, baaridest jne. Ma juba nii vana inimene, et see temaatika mind ei loksuta ammu. Lugesin hullpoppi Dakit siin just ja noh, stiil mulle meeldib aga ma ei viitsi enam inimese täiskasvanuks saamise piinadest lugeda.
Mitte et ma kritiseeriks. Blogi selleks ongi, et end tühjaks mõtetest kirjutada. Usun, et ega minu blogi ka võõrastele inimestele eriti põnev ei paista, mis siis, ma teen seda ikka kõige rohkem enda jaoks.
Ma mäletan neid õhtuid muidu küll. Hommikuni üleval istutud sõpradega ja maailma üle mõtiskletud. Nädalate kaupa hullu maailmavalu ja tüdimust kogu planeedist Maa. Enesehaletsust ja enesekiitust. Sekka avastamisrõõmu- oo, selline on maailm hoopis.
Minaminamina.
Tegelt mulle meeldib ikka praegu hoopis rohkem mu elu kui 20selt.
Maailmavalu tuleb ikka veel vahel peale aga mul on nüüdseks vahendid välja töötatud selle vastu.

Noh, aga tahaks midagi toredat lugeda ikkagi! Soovitage midagi pliis!

Ps. Meil mehega on üks hull mõte peas. Lähipäevil otsustame, kas teeme selle teoks. Nii kaua oleme sellest unistanud. T terve elu, mina viimased 10 aastat. Aga ei tea veel, kas oleme selleks valmis. Tegelt veel pole, aga ikka tahaks.

eelmine oli 111s postitus

..kuidagi virgaks postitajaks olen viimasel ajal muutunud.
Aga suvi ka ju, kuskil miskit toimub, tavaliselt ikka.
Eile näiteks sõitsin ma taksoga, niitsin heinast lagedaks terve hoovi ja käisin Terepärnusuve viimast kontserti vaatamas, Led R ja Narva sümfooniaorkester.
No küll see viimane oli hää! Orkester küll eriti ei kostnud kõrva bändi tagant. Solist, kelle nime ma ei tea, oli väga Led ja ajastutruu, sihvakas kõrend blondide tilpnevate juustega, valges lohakalt elegantses pluusis, suhtles publikuga hästi mõnusalt nii et lahe oli vaadata, samas vähimagi ülbuseta. Just see x-staarifaktor, mis "E otsib superstaari" noortel eriti välja ei tulnud. Taavi esinemismaneer nagu natuke läks sinnakanti.
Läksin kontserdile üksi, sest kõik võimalikud kaaslasevariandid olid Pärnust ära sõitnud ja oma mees oli seda juba näinud ning jäi meelsasti koju lapsi hoidma. Mis siis, keksisin siis üksi lava ees. Publikut ei olnud eriti palju kuid need vanakesed, kes olid, olid ka pühendunud fännid.
Kontserdi lõpus viskas trummar Andrus Lillepea (vist oli) oma pulgad rahva sisse ja ühe sain mina! Oli ikka pudiks mängitud küll.
Aga täna on jaan, esivanemad tulevad ja äkki isegi k.
Kusjuures lugupeetud tuttavad lõunaeestlased, hooaeg on avatud, tulge julgesti mu hoovi telkima, 2-3 inimest saavad ka tuppa magama. Elen, sina tuled nagunii eksju, Jõuluvana kallis, sind ma väga ootan, nii ammu pole kohtunud, ja Mati ja Indrek, teiegi olete teretulnud kui teie naised just väga õelad ei ole :). Ja kindlasti keegi veel, kes praegu meelde ei tule.
Pärnusse kolides mulle ilgelt käis närvidele, et sõbrad tuttavad ilmuvad ainult siis lagedale, kui rannahooaeg algab ja nende ainuke huvi on sinu prii öömaja, mitte sinu vastupandamatu isik. Praegu mul selliseid pole enam käinud ja anyway, nii kaua pole tuttavaid näinud kah.
velkomm!

19. juuni

Paha päev
Ära iial ole nukker
pista parem põske kukkel
Kui sul tööpäev oli kurb
võta kätte kaseurb
Kui sind leidis paha tuju
savist meisterda üks kuju
Võta sülle kallis laps
paha tuju kadund plaks!

Selle lulla kirjutas mu 10aastane tütar mulle, lihtsalt, niisama.

Mingi sügistalvel kirjutasin oma külaskäigust hullumajja ja punapäisest inglist, kes toetas palve ja vaimuga üht õnnetut vennikest. Toetatav on tänaseks lahkunud parematele jahimaadele. Punapäine kaunitar aga on koos abilistega on avanud Pärnu esimese kodutute päevakeskuse.
Käisin seal eile.
Nõme olen.
Vaatasin inimesi ja hakkasin neid kohe mõttes kastidesse paigutama.
Halli jõuluvanahabemega vana, kes naeratas öeldes - me oleme ju tuttavad küll. Pargipingil oled mind näinud.
Vilavate silmadega noor turske tüüp, lodeva ja samas pealetükkiva olekuga, ajas ligi ja tahtis, et ma kirjutaksin kuidas linnavalitsus ja üldse kõik võiks ikka neid rohkem toetada, kes endaga hakkama ei saa.
Suurekasvuline noormees, aeglane ja malbe, silmavaade nagu njuufa koeral. Ei nõua, ei palu, lihtsalt on. Siiski palus: et ma paneksin lehte artiklisse palve, et tema eksnaine, Sirje, võtaks temaga ühendust.
Ja naine, kelle ilmes ei ole enam üldse midagi peale lõputu väsimuse.
Ilusad on need inimesed, kes seal töötavad.
Eesotsas punapäise ingliga.

elav hoiatus

Nädalavahetusel helistas mulle Gerli.
Gerli: Kuule mis teed?
Mina: Ma kaevan lastega peenraid
G: Mul on sulle piletid Bravosse moesuve lõpupeole.
M: Nii armas, aga mul on mees Rabarockil ja ma ei saa lapsi üksi koju jätta
G: Keegi teine ei saa hoida?
M: Mul pole kedagi teist jah paraku...
G: Ähh, täiega jama siis ju...
M: Mhm
G: Nojah, sul on ju nii palju ka neid. Lapsi. Ma vaatan, et ikka täitsa raske on ema olla.
M: Jah, ma olen elav hoiatus kõikidele noortele ja vallalistele.
G: Tegelt on sul toredad lapsed niipalju kui ma neid näinud olen.
M: ....
G: Olgu, tsau siis!
M: Tsau!
M: ....

osavad käed 2

Laste kunstilooming, minu kaelkirjakud, minu plätserdatud kuivainepurgid (mul joonistamine oli koolis kindel kolm) ja Miku tehtud savist emadepäevakingitus.
Loodetavasti tänapäeva kunsti- ja käsitööõpetajad ei peksa enam lapsi tunnis joonlauaga, ei kuuluta õpilastele, et nad ei oska midagi, ei sunni käsitööd tegema just õpetajale meeldivates värvitoonides ega demonstreeri eriti käpardlikke töid tervele klassile rõõmsalt kommenteerides, et vaadake, kuidas EI TOHI tööd teha.

osavate käte ring..

Jälle ma ei saa aru, mis järjekorras pildid üles jooksevad... Igatahes: Minu vilditud kaelakeed, minu fimotatud jubinad, millele peaks nüüd nõelad ja paelad ja pärlid taha panema aga vaim läks pealt ära, minu ja suuremate laste sulatatud klaas (ma ei hakkagi kirjutama, millised just minu tehtud on).

Tee aga tööd, muidu tuleb armastus :)

Tagasi tööposti otsas... ja järgmine kolm nädalat ei ole kindlasti hoo ega hoobi vahet ja Silja läheb ka varsti puhkuseleeeee, ähähääää......
Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks, eksju?
Jõudsin nelja kodusoldud päevaga PEAAEGU kogu aia korda teha ja olen enda üle uhke. Lisaks käisin nii mõnelgi moesuve vöökshopil: fimo, klaasisulatamine ja seelikuõmblemine. Seeliku sain isegi valmis- kahe õmblusega! Kusjuures, eh, te olete ikka kah, mu kallid kaaspärnakad. Ma rääkisin neist töötubadest - lugesin kokku- kaheksale inimesele ja saatsin kavad ja kõik. Oikuitore, kiitsid kõik, ikka tuleme, igale poole tuleme. Tulemus: klaasi sulatas peale minu ja gerli ja minu 2 lapse veel 1 tädi, seelikut õmbles 2 inimest ja fimot tegi 6 plus mina jälle 2 lapsega.
No ma saan aru, et tööl peab ka käima aga tund aega päevast varastada pole nii hull ju. Ja nädalavahetusel olid ka asjad!
Ähh. Olgu peale.
Minu asjad on peaaegu valmis, võtan hoogu et pildistada ja eputamiseks blogisse riputada.

jänks jooksus

Terve poolaasta terve püsinud pesamuna hankis enesele keset 30kraadist suvekuuma korraliku nohu ja köha, lisaks 37,2. Jäin temaga haiguslehele, sest ma ei taha teda suuremate õe-venna hoida jätta.
Lisaks on veel kuhi aiatöid teha :)
täna siis olen pool päeva vehkinud õues rohida ja heina teha, haige pesamuna keksis õues kui varblane ja riisus tund aega umbrohtu kokku, temast oli rohkem kasu kui suuremast õest, kes kippus rehavarre najal uinuma.
Hea on vaadata umbrohuvaba pinda aga see on nii üürike rõõm... Hein kasvab praegu hoogsalt. Huvitav, kui naistele on välja mõeldud peale raseerimist karvakasvu aeglustav vahend, kas siis keegi võiks sarnase vahendi välja mõelda ka murule ja heinale? Lauspäike kupatab juba mitmendat nädalat, see on hea rohimise seisukohalt aga samas peab jälle kastma nagu segane. Eh, pole kerge see aedniku elu!

Eile tõmbas meil jänes õues puurist lesta. Oli kaapinud end võrgu alt välja. Luurasime teda tund aega puuriida kõrval, siis lõpuks otsustas jännar sööstu rohu sisse teha. Mina sööstsin ka, ei teadnudki, et üks jäme kodujänes selliseks kiirenduseks võimeline on. Aga kätte ma ta sain ja toppisin uriseva looma taas puuri.
A ta oli nii õnnelik oma tunnise pagenduse ajal! Kalpsas rõõmsalt õunapuude all, kaapis maad nii et muld tuiskas, märgistas iga heinatutti jne. Tekkis soov ta oma jäneseelu elama jättagi. No saab mõni kass või koer kätte, eks ju looduses ka enamus pikk-kõrvu oma elu selliselt lõpetab. Vähemalt on õnnelik jänksuelu seljataga.
Lollid inimesed, kes osa jänesetõust on tubadesse ninnu-nännutama asustanud!
Nüüd lähen klaasi sulatama. Eile tegime moepäevade raames tüdrukutega töötoas fimo-savi. Mul erilist vaimu peale ei tulnud, ootan loomingulist puhangut, et küpsetusplaat täis saada ja ahju lükata.

nii ja naa

Mulle õudselt meeldib, kuidas Jumal vahel asjad paika paneb. Minutiga.
Mitu päeva on kuidagi maru viletsalt läinud. Otseselt midagi hullu nagu pole lahti aga probleemid närivad ja teevad õnnetuks. Laupäeval oli eriti paha, nutsin avalikus kohas veiniklaasi taga nagu maitea kes. Tänud K-le, kes kuulata viitsis.
Aga pühapäeval vestlesin ühe inimesega oma murest, see vihastas mu peale ja sõimas näo täis. Siis koitiski selgusehetk, mitte et proble oleks lahenenud aga ma sain 100% aru, miks asjad on nii nagu nad on. Viie minuti pärast lõikasin endale näppu. Ikka põhjalikult, verd voolas ja minestus tükkis peale. Plaasterdasin sõrmetitte hellalt ja leidsin pärast, et koos verega oli minema voolanud ka kogu minu valu ja vimm. Hea olla, asjad taas selged! Tänu Issandale!
Noh, mittekristlased ilmselt kergitavad arusaamatuses kulmu mu segase jutu peale aga mis siis.
Nüüd on kuhjunud veel paar problet hoopis teisest vallast ja ma ootan väga, et lahendus ei ole kaugel. Täna hommikul kukkusin unise peaga trepist alla, paar tundi hiljem lõin näpu ära ja haav läks jälle lahti...

Headest asjadest seda, et mul oli taas palgapäev: mõlemad lapsed tõid kiituskirjad koju. Kati kohta öeldi aga lasteaias, et ta tundis sõnamängus kõige rohkem ja kõige kiiremini sõnu ära.

hullud päevad, hinnalandusteta..

Miniloomaaias käisime siis neljapäeval. Maal oli ilmatu mõnus. Kui mitte arvestada kisavat lastehulka, kes lehmakookide vahel laveeris, kiigel hääled kähedaks kiljus ja pead märjaks kihutas.

No ma saan muidugi aru. Lapsed kes kui vangis eland, pole ammu MURUL käind, eksole, neil on vaja joosta ja karjuda. Lihtsalt mulle meeldib niiväga rahulikult loomi patsutada, linnulaulu kuulata ja maaõhku nuusutada. Looduses karjumine on minu meelest jõle.

Aga see selleks. Mu oma võsuke oli esidetsibell, iga 10 sekundi tagant kõlas EMME, VAATA, SEAL ON KAAANAAA!!!! NII ILUS KANAAAAA!!!

Minihobustel vudisid varsakesed sabas, minilehmad tegid minilehmakooke, minisiga viskas end meie jalgade ette käntsti külili, tiigis mulistasid sajad konnad ja kümned kuldkalad. Kui me piknikku pidama hakkasime, väljus loodus kontrolli alt. Aafrika puukitsed (hundikoera suurused, pidid tõesti olema võimelised nädal aega puu otsas elama) kogunesid karjaga meie ümber ja üritasid kottidest ja laualt toidupoolist kätte saada. Ülbemad kargasid kõige nelja jalaga keset lauda, ajasid limpsipudelid pikali ja üritasid torti kaevuda. Laste ja naiste kiljumise saatel kattis kitsede tagalat minisiga Röku, kes aina oma pisikestel jalgadel ümber laua tiirutas ja anuvalt oma paksu südamekujulist kärssa meie sülle toppis. Lisaks ilmusid välja kaks kassi, kes lebelt kuid visalt kõikide sääri silitasid.

Elevust kui palju!

Pooltele lastele ja emadele loomad ei meeldind vist. Kaugelt vaatasid, silitama ei kippunud ja sea-kitsede kohta "uih vastikud elukad" karjusid.

Mina olen metsa poole: puhun kasside-koertega juttu, mulle ei valmista probleeme lehmakoogid, seapatsutamine või konnade pihkukorjamine. Vana bioloog ju :) Kõige nunnum oligi see hobuseke, kes käekotte püüdis närida.



------------------------------------------------------------------------------------------------



Aga täna tegi hr president meie toimetuse ees papa Jannseni kuju lahti. Oli paksult rahvast, kõnesid ja laulu. Mina olin torditiimis, kes rahvariietesse rõivastunult jagas linnarahvale laiali 5 meetrit tasuta sünnipäevatorti. Algul oli küll väike närv, et kas näljane mass meid torti ei lükka aga asjatu oli see. Vahepeal nügiti küll kõvasti aga jätkus kõigile.

President vestles ka meil toimetuses, aga mina jäin sellest ilma, sest pidin kihutama järgmisele üritusele Jänest püüdma. Proua kultuuriminister oli väga armas, rõõmus ja lahke, sain linti oma vajalikud kaks minutit juttu, siis kähku tööle tagasi lugu valmis kribama. Vahepeal julgustasin oma last nr 1, kes oli esimest päeva tööl lehemüüjana (müüs ära oma 6 lehte ja teenis 30 eeku). Veel tulid toimetusse kolm järelejäänud superstaari, kellelt küsisin laste jaoks autogramme. Selleks ajaks oli juhe juba üsna koos. Lehe sünnipäevapeol olin mingi 45 min, siis läksin koju ära.

Tehtud. Huh.

Homme lähen ooperisse.

Raja miniloomatalu

Noh, ja kuhu ma nüüd kirjutada saan? Kõik pildid on nii sassis siin.. Igatahes piltidel on tibatillukesed elukid ja nendega suhtlevad lapsed, kes peavad suvel sündinud rühmakaaslaste sünnipäeva. See tädi valges hobusekribulat silitamas on Ritsik, see sinine tuutupea on Ritsikulaps Kati, see paks must rullike on minisiga Röku ja need sarvilised kivide otsas on aafrika puukitsed.

parim aastaaeg

minu lemmikaastaaeg, sest igal hommikul on midagi jälle natuke õues teistmoodi ja lõhnab, lõhnab...

kõik teevad, ma siis ka

1. kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel
Uhiuus pruunililleline kleit, juuksed 4 cm pikkuses patsis, 90 aastat vana kuldsõrmus sõrmes
2. mida sa näed oma vasakul pool
arvutikasti, mille peale kleebitud lapse poolt mulle kirjutatud luuletus, käekott, tühi veepudel, pooleliolev roosa heegeldus
3. mis laulu sa viimasena kuulsid
Genialistid "Armastus" tuleb raadiost praegu
4. ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha
sõnu teha, pabistada
5. mida sa ei oska teha?
tehnikaga ümber käia, korralik ja organiseeritud olla, õigel ajal suud pidada
6. kõige imelikum asi, mida oled teinud
võtnud jänese, kes ei kasuta kempsu
7. kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid?
Suure rahapakiga ametimees, kes käib ja ostab sisustust restaureeritavatesse majadesse
8. kui saaksid valida omale saba, millise valiksid?
oravasarnase, et saaks kammida ja külmal ajal end sellega soojendada
9. sinu kolm pahet
laiskus, iseloomutus, nõrkus magusa vastu
10. kas me tegelikus elus oleme kohtunud?
oleneb
11. tunnista midagi ülesse
ei tunnista, see on minu ja Jumala vaheline asi

Superstaarid naturaalis

Aiatöödest ja kodutöödest ja palgatöödest pungil nädalalõpp tipnes absoluutselt ootamatult saate "Eesti otsib superstaari" kontserdiga. Miku ja Norman läksid ja mina tahtsin ainult turvanaisena nad kohale saata, et hullunud teismelised neid jalge alla ei tallaks. Noh, aga kuna kolleegid toimetusest läksid ka, sain koos nendega sisse ja platseerusime lausa esiritta. Kartus, et detsibellid kõlaritest meid oimetuks vajutavad, oli alusetu, küll aga röökisid meie selja taga vahetpidamata Rivo fännklubi naisesindajad, valus!
Otsesaate salvestamine on vahva, kõik see rahva üleskütmine, otseetrini sekundite lugemine, pea kohal sõudvad kaamerad ja lavashow otse nina ees. Lauljatest ma väga ei vaimustunud, sest kuigi kõik on kenad musikaalsed noored inimesed, jääb minu meelest neil temperamendist puudus, kuidagi ükskõikselt käib kõik see värk. Emotsioone oleksin tahtnud rohkem näha. Lemmikut mul pole.
Tõsiselt pani mind hämmastama Rivo fännklubi. Mulle ka pubekana igasugu mehed meeldisid, aga ma ei mäleta, et ma oleksin kõigest kõrist ekstaasis kisanud, hullumeelne pilk silmis ja oma lemmiku kasvõi maoli maha murdnud, et talle lähedale pääseda. Kusjuures Rivo ise on suht külma olekuga ju, ikka seesama muutumatu muie näol, arvan, et kui ta poleks saate formaadist kohustatuna autogramme andma ja fännidega suhtlema, siis ta ei teeks ka.
Imelik. Huviga ja mõningase hirmuga ootan, kas minu lapsed ka 12aastaseks saades raamidest väljuma hakkavad.

100 Greatest Songs of the 80s

Satt on nii nõme. Lapsed aina vahivad ajuvabasid multikaid ja minul pole piisavalt vaimujõudu nende sealt eemaldamiseks.
Aga täna õhtul sattusime mehega mingist musakanalist vaatama seda saadet (Vt pealkiri) ja nüüd ma ei saa magada....
80nendatel käisin mina keskkooli lõpuklassides ja ülikoolis. Seega on selle aja musa mulle emotsionaalselt tähtis. Jäin toda saadet vaatama ja nii palju mälestusi tuli korraga ette.
Esiteks arutasime T-ga, et 80 algul eestisse üldse välismaa lood sisse tilkuma hakkasidki. Noortestuudio pärastlõuna saates paar videot. Öö-TV-s kah näpuotsaga "muuvisid". Kõigil enesest lugupidavatel tiinekatel oli Modern Talkingu ja A-Ha kassett või plaat. Raha ei olnud, et plaate osta. Videodiskod tulid moodi.
Mina ja tuhanded teisedki istusid pühapäeviti raadio ees lindistamaks lahedamaid lugusid "Soovisaatest", kus sumedahäälne Tõnis Erilaid üsna DJ moodi rääkis ja kirju ette luges.
*Ühel õhtul lindistasin Luxemburgi raadiost U2 With or Without You ja Pride, kuulasin ja nutsin - nii kohutavalt ilus oli.
*Istusime Kata pool hommikuni üleval, vaadates MTV-d ja üritades poole silmaga mõneks eksamiks õppida.
*Veel lõputult pisaraid valatud The Cure saatel - poolõnnetu armastus oli peal tookord
*Ülikooli botaanika suvepraksis istusime öösiti herbaariumi kleepides üleval ja kuulasime Queeni, Freddy oli just surnud ja kurb oli. Peale arvestust tegime öösel lõket, kuhu Kuke ja veel paar hullu loopisid kogu oma herbaariumi ja kuulasime ikka Queeni
*Viimane Rock Summer (kahjuks ainuke, kus ma käisin) ja hullumeelne aga väga õnnelik hüppamine Poguesi ja Status Quo saatel võhivõõraste inimestega kaelakuti
*Dr Alban ja muud tümpsutajad kõrvus kumisemas, peolt varahommikul valutavate jalgadega koju kõmpides, reive polnud siis veel ilma loodudki..
*Aerosmith tähistab minu süütuse kaotamist (punastamise koht)
*Knocking on Heavens Door Võrtsjärve ääres suvilas ning mina elus esimest korda laua peal tantsimas :)
NÖ meie laulu mul pole T-ga. Aga on mälestus suve avapeolt Pärnu Vallikäärus, kus viimase peal kontserdi andis Terminaator, Must Q oli seal ja Code One, ja meie lihtsalt istusime, üksteise kaisus, ja ega muusika meid eriti ei seganud ...

Siinkohal on sobiv dinosaurusele kohaselt ohata "Olid ikka ilusad ajad"!

Saate kohta tahtsin veel öelda, et see power oli ikka vinge: Gunnerid ja JonBonJovi, ACDC, Van Halen, Aerosmith, Bangles, Cindi Lauper jne jne. Iga bändi ja laulja kohta öeldi ning näidati ka seda, mis neist saanud on. Oli neid, kes jäid ühe loo bändiks, ning ketravad praegugi turneedel ringi, ikka seesama laul või paar, mida 20 aastat jutti laulda, ise vanad ja väsinud, äraütlemata hale....
Ja neid, kel oli lihtsalt läinud viletsalt: Michael Jackson oli oma videodes nii elujõudu täis, tõeliselt vinge - enne terve mõistuse, nina ja pruuni nahavärvi kadumist
INXSi Michael Hutchence, nii ilus, nii karismaatiline ja andekas, dead by now
Freddy Mercury istub ka loodetavasti pilve äärel
Ühe maru laheda bändi meessolist kannab nüüd kleite ja sukki :(
Cindy Lauper on ilusam kui noorest peast aga nii hale oli teda näha 40sena laval kepsutamas "Girls wanna have fun" lõõritades

Õnneks on ka neid, kes teevad head asja ja muusikaajalugu edasi:
U2, Bob Jovi, Gunnerid, Prince, Phil Collins, Madonts muidugi.

Ühe korraliku kontserdi isu ajas see saade küll peale. Pauerit palun!

ikka Carmen

...sest ta on lihtsalt niivõrd ilus!

HAA!

Sõimamine aitas! Töötab!
Kommige nüüd niiet aitab :)

Ja kommi ei saagi :(

Ükspäev Maria küsis, et miks kommi ei saa. Miks ei saa, vastasin mina, ikka saab! Vaatasin, ja tont, ei saa jah!! Ja mina veel imestan, miks keegi enam kunagi mu blogis midagi vastu ei ütle....
Minu mättal pole kommikohtagi! Käisin siis kõikvõimalikud seadistused ja settingud üle, panin aga linnukesi kasti ja võtsin ära aga ei tule kommenteerimiskastikest teksti juurde. Töö juures uurisid ja näppisid tervelt kolm inimest mu blogi, üks neist itimees lausa - no ikka ei midagi! Kõik kohad on üle vaadatud ja salvestatud, nagu peab, vahetatud templatet ja mida iganes, mina ei oska enam midagi teha :(
Itimees soovitas serveri haldajale kirjutada.
Ilmselt hakkas see jama juba siis, kui ma uue bloggeri versiooni olin sunnitud võtma. Midagi ma sealjuures ei kiskunud ega puutunud, lihtsalt üle mõistuse, kuhu see kommikoht siis kadus.

me armastame ooperit, nüüd!

Mul on alati olnud eelarvamus ooperi suhtes. Paksud koledad lõualottidega mammid ja vuntsidega onud seisavad lava peal ja karjuvad jubeda häälega. Võltsluksuslikud tualetid, imal lavakujundus ja veel need peened riided, mis endal tuleb teatrisse minnes selga ajada. Võehh!
Täna tuli mul oma eelarvamustele vesi peale tõmmata. Käisime "Carmeni" pressiüritusel, kus näidati meile ka esimest vaatust. Sa tont, kui huvitav oli! Alates esimesest lavapildist, kus meesosa koorist (sõdurid) olid rõivastatud kaitseliitlaste maikadesse ja laigulistesse pükstesse ja mustades nappides kleitides naisosa pahvis nende ümber tiirutavate kuttide nina ees ülbelt sigarette. Don Jose ja veel mingi kindral olid samuti maikaväel, väga kihvtid ja isased nägid välja...
Ja Carmen oli selline beib, et lausa suu kukkus lahti. 25aastane hiina laulja Huiling ...midagi..., nii sale, pruun, sihvakas, ülbe ja meelas, mehed lausa vingerdasid tema ees laval.
Kusjuures hästi liikuv oli kogu lavapilt, kord lauldi püsti, siis pikali, siis põlvili, solistid pärast ütlesid ise ka, et nad poleks uskunud, et sellistes kehaväänamisasendites laulda saab.
Muusika oli muidugi kah väga hea. Laulmise koha pealt vedas need mõnikord küll kõrged kiledad noodid üles, nii et ebameeldiv oli aga kannatasin ära.
Ehh, söön oma sõnu ja lähen oma priipääsmeid varsti realiseerima.
Ja peale seda esimest vaatust siis tegijatega kohtumine, mina intervjueerisin hiina tüdrukut, kes oli väga aval ja sümpaatne ning ütles, et karjäär pole üldse ainus, mida elus teha tasub ja tema läheb järgmisel aastal mehele!
Vahetasin ka mõne lause oma lemmikmehe Marko Matverega (lavastaja). Ma teda kartsin üsnagi, sest avalikkuse ees ja pressile on ta selline ligipääsmatu ja mossis ilmega. Aga ta sulas ürituse jooksul ja rääkis nii huvitavalt, naeris ja vaatas kavalasti otsa... nummi nummi kisan sisimas koos kõigi teiste naisfännidega.
Vaat selline lahe päev oli mul täna. Homme tuleb sellest jutt kokku kirjutada, see enam nii lahe pole paraku.

Täienduseks eelmisele postile-
mkm, ei peatunud hetk seal, kus vaja. Öösel ärkasin pesamuna oksendamise peale ja veetsin õdusa tunnikese lapates kokku reostust meie magamistoas, lobistades vannitoas ja kraadides õnnetut last...
Järgmisel päeval õnneks oli Katil juba parem olla. Moraal, nagu ikka, peitub tõsiasjas, et kui teil on kõik hästi, ärge muretsege, see läheb mööda!

Täna on hästi see, et päike paistab juba peaaegu suvise jõuga. Halvasti on see, et midagi pole minusugustel põdejatel selga panna.
Käisin lõunavaheajal raamatupoes, et hankida ideid lapse kinkekaardi realiseerimiseks. Tulin sealt niugudes välja :(
Ma ostsin ühe odava raamatu "Suured lapsed. Keeruline iga. 7-13." aga ullult palju raamatuid, mis mind valju häälega hüüdsid, jäid poodi.
Ilusaid uusi eesti autorite lasteraamatuid (a noh, poisil vähemalt kinkekaart). Värvilised lille- ja taimeraamatud. Psühholoogiat. Retseptiraamatud, kaantel hunnitud magustoidud. Romaaaaane, Nobeli preemia 2006 Lumi ja palju, palju, palju muud.
Ohe, ma ütlen, ja veelkord ohe.
Lohutasin ennast pakikese cerniidi-savi ja kolme klaasnööbiga. Juhuks, kui tekib moment oma kurbtus käelisesse tegevusse uputada.
Ma käin tööl ja saan täitsa norm palka aga ei saa aru, kuhu mutiauku raha kaob. Lasteaia 500le kuumaksule lisaks maksin eelmisel nädalal veel Krissu kolmepäevase tantsulaagri 500 krooni, viltimiskursuste 200, tagantjärele Kati võimlemistrenni 300, telefon, no poisi sünnale kulus ka mõnevõrra...
ja ongi viimane 1000 krooni käsil ning kuu lõpuni veel üks, kaks, .... üksteist päeva. Järjekordne säästureziim peab käivituma.
Sestap julgesti vennad nüüd tööle!

Lihtsalt mai

Üks imeilus maipäev
kus kohustusi ei ole
päike paistab terve päeva
sooja on 18 kraadi
sain odavalt uued kingad
käisin ehete viltimise kursusel
niitsin muru nagu hull, niiduki, vikati (mhm, ma oskan küll) ja murukääridega
sõitsin jalgrattaga läbi aina rohelisemateks muutuvate aedlinna tänavate
kõikjal toomingate, niidetud muru ja vorstisäristamise lõhn
paar päeva veel ja siis hakkavad õunapuud ka õitsema
õhtu ja ööbik laulab akna taga
ja homme on ka veel vaba päev

hetk peatu siin
palun

lapsed kes kui vangis eland hüppavad nüüd rõõmuväel

Mihkli sünna eelmisel nädalal. Sünnip laps on rohelise dressipluusiga.

tüübid

Viimasel ajal on meil huvitavaid tüüpe toimetuses käinud.
Peale 9. mai üritust ilmus fotograafi käest pilte küsima viisakas ja sümpaatne Vana Võitleja, kes nägi välja täiesti hurmav oma pika halli korralikult kammitud habeme ja kummikutesse topitud viigipükstega. Üritusel oli tal seljas aurahadega kirjatud pintsak, no tõesti kena!

Vahel lendab meilt läbi Kati Murutar, punupatsid lehvimas, kaenlas alati rahulolev titt ja sabas veel mõned lapsed. Küll toob ta oma kaastöid, kord siunab Kroonikat, või räägib oma uuest näidendist. Peale Kati külastust hõljub toimetuses tema energiavoog veel kaua.

Eile käis pilte küsimas pisike vanake, uppumas oma tolmumantlisse ja näost kõhn ja kaame nagu kummitus. Vanake osutus legendaarseks raadiotöötajaks FL-ks, kes hoolimata kõrgest east (no meie fotograaf, kes aasta pärast pensionile läheb, tundus tema kõrval punapõskse poisipõnnina) tatsas käbedalt ringi, läppar portfellis, silm säras peas ja jutt jooksis nii libedalt nagu mõnel praegusel dj-l.
Meile Siljaga jagas ta ohtralt meelitusõnu ja saatis pärast isegi karbi kreemiliköörikomme, lihtsalt sellepärast, et me oleme NIIVÕRD ILUSAD!

Siis käis meil tsirkusemees. Mul oli Krissu seal. Mustaverd jässakas mees astus sisse, põrnitses meid ähvardaval ilmel ning ütles kurjakuulutavalt: MA NÄGIN, ET SIIN OLI LAPSI. KAS TEILE TSIRKUS MEELDIB??!!
Eee, oleneb.., piiksatasime meie.
Sellepeale saime täiesti enneolematu võimaluse tellida pileteid juunikuus Vallikäärus toimuvale tsirkuseetendusele "Idamaine öö" või midagi sellist. Ja siis veel absoluutselt eksklusiivse pakkumise novembris toimuvale Kuklatsovi kassitsirkuse etendusele, kuhu piletid maksivad tühipaljad 500 krooni...
Võttes meilt lubaduse kindlasti esmaspäeval helistada, kui me välja mõtleme, mitut piletit tahame, tüüris härra majesteetlikult uksest välja.

Eelmisel nädalal, kui Silja kirjutas toreda loo andekatest lastest, käis meil mitmeid paduandekaid geeniusi. Mulle jättis mulje vinniline noormees, kes istus Silja vastas poolteist tundi ja puistas oma ideid tuumafüüsikast, kvantosakestest, koolisüsteemist... Lõpuks minul sai tööpäev läbi ja läksin koju, Silja aga jäi veel kuulama. Huvitav, kes sellest poisist võiks saada?

Kunstnikke käib meil kah. Kirjanikke, luuletajaid, hulle kah. Eriti täiskuu kandis. Tore tuba on meil!

mis mulle jäneste juures ei meeldi

Jäneste (kaasa arvatud küülikud) juures ei meeldi mulle see, et nad on absoluutselt tuima näoga. Ta on tuima ja ülbe näoga, kui sa lased ta hommikul kell 6.30 puurist välja pärast pool tundi altkorruselt kostnud raevukat puurijäramist.
Ja sellesama näoga, kui sa koristad ära umbes 569 junni, mida ta on paari tunni jooksul vabalt ringi lipates endast väljutanud, ning kinnitad puuriseinale tagasi veepudeli, mille ta ajaviiteks on puurist välja visanud.
Ja täpselt sellesama näoga on jännar, kui ta vahib koos meiega õhtul vaiba peal telekast uudiseid, multikaid ja muusikat.
Ja kusjuures ikka sellesama näoga, kui sa istud ta kõrvale põrandale ja sügad sada tundi tema kõrvadevahet ja paksu hiirehalli keret.
Ja võta või jäta, sellesama ilmetu näoga ja võbiseva vuntsiga närib ta su näpu vahelt porgandit, ajab taga kassi ja kihutab võimaluse avanedes koridorivaiba serva oma uut kempsu rajama.
Vot see mulle jäneste juures ei meeldi.

***

tegelt tahtsin pilte üles panna aga fotokal on akud tühjad. Ja praegu saaks laheda pildi, kuidas meie kass trambib meeleheitlikult ühe akna tagant teise taha pooleldi täis suuga kuidagiviisi näugudes sest tal on HIIR hambus, ja ta tahab tulla tuppa seda meile pidulikult esitlema ja vaibale asetama. Mina, südametu, ei lase!

emad, lapsed ja palgapäev

Olen ammu mõelnud, et koolide ja lasteaedade emadepäeva- ja jõulukontserdid on emale tõeline palgapäev. Päevast päeva jagad oma jõmpsikatega puid ja maid, tunduvad teised piisavalt laisad, turtsakad ja lohakad, unustavad koju kooliasju ega viitsi koristada enda järelt..
Ja siis tuleb emadepäeva pidu ning su süda sulab, nähes lavatäit triigitud ja viigitud kukupaisid jõmpsikaid, kes inglihäälel laulavad kevadest ja emadest, loevad luuletusi ja pistavad ise rõõmust särades sulle pihku hoolega lilleliseks liimitud kaardi...
Miku laulis peol ja ka lauluvõistlusel järgmise sisuga laulu:
"Ei tohi, ei või! Kes pori tuppa tõi? Kes võttis ema käärid ja liimi toolil määris?
Jah - see olin tõesti mina.. kuid laps ma olen veel, ja vallatusi teen kuid paha olla tõesti ma ei taha!"

Eksju... Ta unustab kontserdil flöödi koju, niheleb ja sosistab lavaserval oma esinemist laval oodates nii et õpetaja peab keelama. Laul läheb alguses 3 korda sassi, aga kui vedama saab, laulab imeilusasti.
Särgisaba püksist väljas. Kingiks sain savist küünlajala ja savipildi, kus ujuvad kaks kala. Ilus!
Ma ostan talle uued vahetuskingad, pärast seda kui vanad on kaotsis olnud kaks kuud ja teistel kingadel lihtsalt pudenevad tallad tükkideks. Ja kaks päeva pärast seda tuuakse mulle võidukalt kadunud kingapaar koju!
Täna kirjutas õpetaja päevikusse märkuse kojujäetud vihiku eest, samas näidati ette diplom esikoha eest mata olümpiaadil ja auhinnaraamat "Tulipunane lilleke".
Ükspäev mängukaarte mängides ütles viletsaid kaarte saades sundimatult "P***i" ja mina pidin pärast veidikest õhuahmimist ja valjuhäälset emotsioonide väljaprahvatamist lapsele seletama, mis p*** tähendab. Aru sai, kohkus, vabandas.

Katikene võimles vaprasti lasteaia iluvõimlemise näidistrennis, kandis emadepäeva peol kenasti ette oma kaks hiirekese lauset ja laulis kah täiega ilusasti. Kingiks sain lille, mis veel ei õitse ja sinise paberlille, mida saab nööriga riputada kaela või akna ette.

Ja Krissu kinkis mulle paberist nartsissi ning kaardi, mille peal oli suur sinine lill.

Mul on suur kilekotitäis värvilisi ja rõõmsaid kaarte ning pilte, lisaks savist kaelaehteid, plastiliinist linnupesasid, paberlilli, pärlikeesid, lilli jäätisepulkade otsas ja - ohh, ma pean vaatama, mida kõike veel. Kui lapsed puberteeti hakkavad põdema ja mind pikalt saatma, siis ma ilmselt süvenen selle koti sisusse igal õhtul. Minu aardekirst.

Aga seni püüan endale iga päev ja õhtu meelde tuletada, kui väga mul vedanud on.

Emadepäev kui selline möödus Miku sünna tähe all. Jumal kuulis mu anumist ja hoolimata ilmaennustusest, mis lubas pühapäevaks paduvihma, säras päev läbi päike ja õuetäis lapsi mängis end õhtuks oimetuks. Mu esivanemad olid ka kohal. Hea oli.

ilu ja harmooniat paluks!

Eile oli mul töö mõttes tore olla.
Esiteks käisin stilistiga (kes mulle hurmavat kleiti parasjagu muide õmbleb) Portas moekülje jaoks pildistamas. Kaks ilusat ja isikupärast neidu panid selga
1. erepunase kittelkleidi
2.valge-kuldse heegeldatud kleidi
3.valged kintspüksid valge vesti ja punase topiga
4.mustad retuusid rohelisekirju trikoopluusiga
5. punase valgete täppidega kahara trikookleidikese
6.valge ja musta piduliku komplekti.
Endal hakkas lausa piinlik oma teksade ja vormitu kampsuni pärast. Nii palju ilusaid riideid on maailmas... a kui ma hommikul viimasel minutil katiga ratta pakikal lasteaia poole kiman, siis ma nigu lehvivat kleidikest väga selga ei taha panna.
Lisaks enamus sellest, mis modellide seljas nii vapustav näib, pole seda teps mitte lihtinimeste küljes. 17aastasel pole veenilaiendeid, lastekandmisest veninud kõhtu ja maanaise matsakat puusa, nende varbad ei hakka kõrgetest kontsadest valutama ega kõhuke puusapükste värvli vahelt põranda suunas voolama...
Aga midagi korralikumat peaks selga panema küll!

Teiseks käisin kunstikoolis vaatlust tegemas ja nii positiivset kohta ja emotsiooni pole tükk aega saanud. Kui kõik inimesed oskaksid näha ilu enda sees ja maailmas enda ümber ning püüaksid ettetulevaid ülesandeid ning probleeme loovalt lahendada, siiis oleks maailma poole parem paik.

õues

Vastukaaluks eelmisele tasakaalutule nädalavahetusele on seekordne vaikne ja töökas. Ootamatult meie õuele saabunud päikesepaiste tingis selle, et mees tiris mul juba kell 8 hommikul teki pealt ja ärgitas aiatöödes osalema. Aega läks aga asja sai, pool 11 vedasin ka end viimaks õue. Tuppa kell pool 8 õhtul .. vahepealse lõunapausiga. Harisin peenramaa üles aga peenraid enam ei jõudnud teha.
Mihklil sõltub kodutöödes aitamisest lisaarvutiaeg, niiet tema kaevas hoolega maad. Plikad vedasid rohkem siidi. Issi tegeles küttepuudega, ämm rehitses midagi. Poole päeva paiku saabus igale lapsele 1 külaline ja õhtuni välja käis õues kõva madin. Tuhnisid liivakastis, loopisid palli ja lendavat taldrikut, ronisid puu otsas, ajasid üksteist taga, maadlesid muru peal ja vaatasid niisama selili maas ujuvaid pilvi. Kärsatasid puupulga otsas vorste ja saiaviile. Meie naabritel võis küll kopp ees olla kõvast lärmist.
Mina kaevasin sel ajal peenraääri sirgeks ja rõõmustasin vaikselt - nii mõnus, kui õu on rõõmsaid lapsi täis! Säutsuvat elu, nagu üks mu lastetu sõbranna vaikse kibedusega kunagi märkis.
Õhtul laekus tuppa kolm väsinud, tolmust, liivast, tahmast, mullast, lõkkesuitsulõhnalist jõnglast. Vann, banaanikokteil ja voodisse. Kati vaeseke kustus juba kell 7 diivanile ära, et pühapäeva hommikul kell pool 7 taas ringi kepsutama hakata. Pool 7, oeh, isegi sati pealt ei alanud multikaid nii vara :(
Tegelt ise ka ei raatsi kaua magada, kui kauaoodatud päike hommikul silma paistma hakkab.
Kevad...

Feed up

täiega villand on poliitikast.
Üritasin perefoorumis selgitada, et üleüldine vahkviha ei ole edasiviiv jõud ja pideva üksteise süüdistamise ja allkirjade kogumise asemel võiks juba hakata konstruktiivsetele lahendustele mõtlema. Ühtlasi väitsin, et pole mõtet üldistada ja rahvusi vastandada, see on vesi vaenlase veskile.
A iga minu lause peale kirjutati kolm vastuväidet vastu.
Naiivikud, inimeste riigist välja saatmine või soojalt soovitamine neil seda teha - ka ju ei tööta.
Mõelge parem, inimesed, mida edasi teha!
Ja meie pastor ka ütles, et igasugune vihkamine on vaenlasele rõõmuks, tema mõtles sellega hingevaenlast.
Mina käisin täna õpilastööde näituse avamisel ja vennastusin vene kooli kunstiõpsiga, kellega kahes keeles arutasime laste fantaasia ja loomingulisuse üle.
A võibolla ma elan lihtsalt roosas mullis?

fimopisik ei põhjusta fimoosi...

mis on teatavasti eesnaha kitsenemine:) Siin on kahe viimase päeva tegevus.

mhh, ma ei saa praegu aru, mispidi need pildid siin jooksma hakkavad..

Anyway

0.Kata disainitud maasikakommised pärlid, nämm

1.Krissu tehtud pärlid

2.Minu shokolaadikarva pärlid täpselt sama tooni kleidi juurde

3.Kati ei viitsinud enam pärleid teha ja veeretas niisamakoogikesi

4. Minu roosa-punane komplekt, tehtud täpselt pakis olnud juhendite järgi

5.Valge-laikudega käevõru, minu tehtud, ka juhendi järgi

6.Krissu kaelakee, ise mõtles välja ja keevitas kokku

7.Kati tehtud pärlid peale ahjust väljumist, neist tuli kee

8.Krissu looming jälle, need mustvalged on eriti ilusad

Pean mainima, et kui mina juhenditest näpuga järge ajasin, siis plikad tegutsesid põhimõttel vähem möla, pikem samm ja tegid mulle loomingulise lähenemise poolest igatahes pika puuga ära. Nemad hakkavad tegema ja vaatavad, mis välja tuleb.

A noh, eks ma siis neilt õpin!

ull nädalalõpp

Nädalavahetus on olnud üllatav.
Neljapäeval või oli see kolmapäeval hakkasid venelased mässama oma pronkssõduri ümber ja toimus ilge pardakk. Kõik rahvas oli ilmses sokis sedavõrd suurest jubedike jõugust.
No ja meie Krissuga pidime ju Koolitantsu finaali minema laupäeval, täiega närvis olin. Vahtisin ka telkust ja netist aina koledamaid ja halvaendelisemaid uudistepealkirju..
Aga sõit oli ülimegatore! Meie pundis oli kaks vene tüdrukut oma emadega, kes üsna nukra olemisega. Kontserdil oli vene truppe, üks ida.virumaalt jäi siiski tulemata, vanemad polnud lubanud. Aga asjata - sest kogu üritus oli vahva, kõik lastetantsud omamoodi lahedad ja rahvas sõbralik. Vene trupp sai teleka publikuhääletusel esikoha ja ovatsioonid saalist kohapeal samuti, sest akrobaatiline kava oli tõesti proffessionaalne. Meie lapsed olid telekas, jee jee jee!
Afterpartyl olime ainsad "väikesed" suurte keskel pidutsemas. Ilma alkoholita peol oli mõnus muusika ja saalitäis noori, eestlasi ja venekaid ka, kes võrdse rõõmu ja mõnuga tantsu vihtusid. Olid sheikimisvõistlused, bänd, breikarid taidlesid saalis isekeskis ja meie 11 plikuskat olid kui arust ära, loopisid ka tukka, sheikisid ja kargasid elu eest.
Linn oli laupäeva õhtu kohta suht väljasurnud, nägime hulgaliselt politseinikke, ja üht tüüpi pandi just kongi.
Kokkuvõtteks: kui inimesed on normaalsed ja intelligentsed ning tegelevad oma asjadega, pole minu meelest mingit vahet mis rahvusest nad on. Vallandunud on suur üldine venelaste vihkamine aga mina keeldun sellega kaasa minemast sest neid märatsevaid jobusid on ikkagi vaid mingi osa (kuigi tuleb välja, et suurem, kui keegi osakas aimata) ja enamus venelasi on kenad rahulikud ja sõbralikud inimesed. Nagu kasvõi meie naabrid.
Oh, ja nädalavahetuse parim osa oli saabunud fimo-pakk, millest suurema osa koos tütardega täna juba ära lahendasin. Jupid on valmis, homme hakkan kokku nikerdama ja siis pildistan kah, eputada vaja ju!

Naudin endiselt täiega puhkust, eile tegin mannavahtu, ostsin kõigile Vanilla Ninja jätsu, endale ühe salasokolaadi ja selle kohutava kalorihunniku osalisekski kulutamiseks tegin plikadega õhtul pooleteisetunnise rattaringi. Sõitsime ei tea kuhu metsa vahele, kus ei olnud enam autosid, maju ega inimesi, aint hämarduv ilus õhtu, hiirekõrvul puud ja linnulaul... see oleks olnud jube ilus ja kirgastav kui iga saja meetri tagant poleks mingid ilged prügihunnikud nähtavale ilmunud. Pliidid, autokummid, olmepraht ja isegi voodi kraavides ja metsa all, öak! "Nii lollid inimesed," kommenteeris Kati. Isegi nelja-aastane saab aru, et nii teha on rõve, kuidas siis suured inimesed ei saa????
Siis surfan blogides ja leian no nii ägedaid fimosid http://www.eberhardfaber.com/Jewellery.EBERHARDFABER
et ma niutsun lihtsalt...
Tellisin Helmehaldjast 300 krooni eest fimo ja jään nüüd ootama, kannatamatusest lauda kraapides.

puhkus ning elurõõm!

Nädal aega puhkust, shalallalaaa!
Kusjuures juhuslikult on mehel kah oma talvepuhkuse nädal pooleli. Nii me siis koos "puhkame", mitu päeva oleme kraaminud ja koristanud ja asju ümber paigutanud. Meile pandi reedel nett sisse koju, satt ja pealekauba ja käis kõva juhtmevedamine ning kombineerimine.
Esimesed õhtud olid kurvad. Kodus hauavaikus-kes nohistab arvuti taga (meil ju läpakas ka, küll me oleme moodsad onju), kes vahib satika 78 kanalit... Mikul on antud luba nädal otsa olla arvutis niikaua kui tahab. Nii õnnelikku poissi pole mina kaua aega näinud! Aga järgmine nädal pean mingi piirangu välja mõtlema, muidu kodus marsruudil telekas-arvuti-külmkapp-voodi kulgedes ei mahu ta varsti uksest ka enam välja.
Mina ise satti ei viitsi vaadata, arvutist vahetan msn-is sõpradega mõne sõna ja külastan perefoorum.com i.
Mõtlen, kas üritada töökirju ka koju suunata, siis on ju veel raskem töölt tulles juhet seinast ajul saada...
A jah sel tehnikaajastul, mis meie kodus kestab, eraldun ajakirja või raamatuga teisel korrusele või koristan tasapisi sahtleid. See nii meditatiivne tegevus, kui harva teha:)
Mingi näputöö kavatsen ka varsti ette võtta. Ootan Helmehaldja fimo-pakki.
Tänane hommik oli nagu maasikas. Viisin Kati lasteaeda, pidid täna tsirkusesse minema. Jalutan koju, teen koffi ja kaks tervislikku võileiba, köögiaken on lahti ja linnud lärmavad mis jaksavad. No ja polegi rohkem õnneks vaja! Istud üksi köögis, jood piimaga kohvi ja mitte midagi EI PEA TEGEMA! Mitte kuskile ei pea kiirustama, lapsed tulevad koolist alles mitme aja pärast, pooleli lugusid ei ole, täiega suva, millest leht homme kirjutab, isegi pesemata nõusid pole kraanikausis.
Seda seisundit tahan säilitada hästi kaua. siis ka kui tööle jälle tarvis minna. A sellele ei mõtle veel-ups, just mõtlesin!

Liinast

eile õhtul vedasin aias aiakäruga laiali 14 koormat mulda. Rehitsesin ja loopisin labidaga ka. Toas vedasin jännu puuri teise tuppa ja panin voodile uue puhta katte. Jäin kell 11 magama, et ärgata kell 1 öösel ja jupp aega unetult vähkremise asemel hakata homse töö asju läpparisse kirjutama....
Tegelt ei lasknud mul magada loomepalavik :) Käisin lugu tegemas ääretult huvitava, rikka ja ilusa rootsieestlasest piigaga ja see elevus kestis minus veel ööselgi edasi, kuni ma kõige tüütumad sundmõtted kirja panin.
Pangadirektorist isa tütar elab 120 aastases kaptenist vanavanavanavana jne isa majas jahtsadama ääres, imekenasti restaureeritud valgusküllases korteris, ühtaegu vahemerelise ja eestilikus stiilis kodus.
Töötab moedisainerina ja töötab oma kollektsiooni kallal. Käis just prantsusmaal ja armus (esimest korda elus, teadsa, sosistas ta) pariislasest maalikunstnikku, keda ta loodab siia meelitada.
Jõime külma kohvi ja mugisime kohupiimakooki Vuhti galeriist pärit sulanud või karva tassidelt.
Seljas oli neiul musta topi peal nats auklik kadunud vanaema valge pitspluus, teksased mustriliste villaste põlvikute ja pasteldega. Võluva ja kerge arrogantsiga seletas ta, kuidas kaubamajadest pole mõtet riideid osta, tema teeb ise või kammib kaltsukaid. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta tuhiseb kogu oma viikingikasvu juures mööda Rüütli tänavat türgi vanakraamipoest ostetud sinikuldse kleidiga (vaata, see on ju nii vana ja otsast lõpuni käsitsi õmmeldud!), pastlad jalas, meekarva juuksepahmakas lehvimas.. Pärnakad vaatavat tihti talle järele, imestas ta. Ammulisui, lisan mõttes mina. Ta on nagu haruldane ja suure õiega lill siin uimases linnas.
Rõõsapiimajumeline, merekarva silmist kord teravaid, kord unelevaid pilke pildudes.
Täna on Liina sünnipäev, sõbrad ja sugulased kinkisid talle vana musta värvi külgkorviga mootorratta, et ta saaks Kihnus sellega paremini ringi kimada (Neil vist osteti sinna maalapp).
Palju õnne! Vahel ma tõeliselt armastan oma tööd.

Meie laste toad

Tahtsin üle hulga aja mõne pildi panna. Maalingud on tehtud sügisel meie laste mitmekülgselt andekate lapsehoidjate Kata ja Maarja poolt.

weak weekend

..mis sisaldas mõnusat külaskäiku maale, külaskäiku haiglasse üht imeilusat titte üle vaatama, aiatöid ilgelt vastikus tuules, ja tööasjus külastatud suht igavat üritust.
Ma läksin kolmeks tunniks kodust ära ja naastes oli koridor kaetud porikihiga, kraanikausis kõrgusid peaaegu kõik meie majapidamise nõud ja... ähh, virin ja kiun.
Jänene on otsustanud oma vana vaibakese võtta kasutusele välikempsuna, ning nii kui keegi selle pabulatest tühjaks kallab (sest need veerevad vaibalt ka mujale toas), nuusib ta vaipa murelikult, ajab silmad punni ja pingutab kohe uued rosinad peale. Samuti on võtnud ta oma südameasjaks (või pigem taguotsaasjaks) teha kena kodune metsaalusele sarnanev paigake meie diivanist. Nii kui telekat vahtiv perekond valvsuse minetab, vedrutab ta end diivanile ja kiirustab seda loikude ja pabulatega katma...
"Kas meie jänesel head omadused ka on?" küsis Mihkel täna hommikul mõtlikult. "No ikka," leidsin mina. "See, et ta liigutab oma pikki kõrvu, väristab nina ja hüppab sülle. See, et ta on jänes."
Lugesin Gerald Durrelli "Noa laeva", mis on ta raamatutest üks nõrgimaid aga mulle meeldib ikka. See tuletab meelde, et me oleme vaid üks veidralt mastaapselt paljunenud ja levinud liik tuhandete teiste seas, kellel kõigil on oma funktsioon ja eesmärk siin maakeral.

vahvad vahvlid

Panen Johansonide plaadi arvutisse ja kavatsen siidi vedada. Jäin täna õigest bussist maha, sõitsin teise bussiga õigest peatusest mööda ja lõin kõigele käega. Saabusin tööle 40 min hiljem ja sellest pole hullu, sest ma olen üpris ebatähtis töötaja.
Eile laenasin ämmalt vana veneaegse vahvliküpsetaja ja üritasin meelde tuletada, kuidas see vahvlitegu käib. Polnud hullu, tulid enam-vähem välja kah, perekond pistis vaniljejäätisega kõik pintslisse.
Vahvlid on traditsioonide hoidjad. Nagu ka kartulipuder isetahtud kotlettidega, kissell kohupiimavahuga ja frikadellisupp. Pika karvaga leebe koer, kelle kaela ümbert kinni hoida. Kass, kes su voodisse jalgade peale magama kerib. Ema kulunud kuid armas värviliste täppidega hommikumantel, millesse end jahedal hommikul mässida. Isa loeb hommikul lehte. Pliidi peal kohiseb veekann. Külmavõetud varbad vastu kuuma ahju. Maalesõiduks autosse topitud kompsud.
Vahvlid.
Minu vaimne turvapesa.
Peaks oma laste käest küsima, millisena nemad meie kodu ja peret näevad. Mis mälufailid neil juba salvestatud on.
.
.
.
Mind painab jälle tunne, et mind pole piisavalt. Prioriteedid kipuvad paigast minema. Iseendast ja maailmast arusaamine kah.
Kui täna otsustasin tööle hilineda, jalutasin Humanast läbi ja tuletasin aega meelde, kui ma olin lastega kodune. Nii seitse aastat jutti. Ei olnud need viimased aastad enam mingi rõõm ega rahuldus.
Niiet tasakaal peab valitsema elus:)
Praegu aga lähen õnnitlema titepuhkusele suunduvat kolleegi. Ja õhtul näituse avamisele. Neljast kunstnikust kolm on mu tuttavad. Tublid olete, Kadri ja Kristel!

kellele seda pealkirja vaja on..

Töönädal lõpeb seekord neljapäeval ära ja see on jube mõnna. Lubasin ühel päeval ema sünnipäeval käia Tartus, koos poisiga. Ühe päeva ja ööga ei jõua muidugi mu armsas lapsepõlvelinnas midagi ette võtta aga tühja kah. Suvel võtan. Mul nagunii pole kedagi seal, kellega koos lonkida. Aga ikka tühja kah, ma longiks üksi ka hea meelega, nuusutaks ülikooli ja mälestuste lõhnu ning vaataks ilma ja inimesi.
Armastan Tartut ikka kangesti veel. Seda, et seal toimub alati midagi. Et sa võid seljas kanda mida tahad ja teha ka üldiselt peaaegu kõike mida tahad, keegi ei vaata viltu.
Aga kujutage ette, armastan Pärnut kah juba. Olen nüüd siin elanud üle 10 aasta ja on saabunud faas, et ükskõik kuhu või mis üritusele lähen, ikka on mõni tuttav ees. Pärnus on oma salajane võlu. Parim on see õitsevate pärnade ajal. Või toomingate puhkedes. Või sügisesed tormid. Pärnu üldine uimasevõitu loomus mulle ei istu aga noh, eks me kõik jääme vanemaks... Armsaid inimesi on siin ikkagi.

kevadet kah

Laupäeva veetsin terve maja aknaid puhtaks küürides. Pühapäeval aitasin mehel puid teha ja kolasin laste + Kataga rannas ringi. Vedelesime liivakünka veere peal, ninad päikese poole ja tundsime elust mõnu. Kõik olnud, olevad ja tulevased probled nii kaugel, huh, selline seisund võiks kesta ja kesta ja kesta...
Peale selle, et kati kukkus jäämäe peal käe katki ja nad õhtuks hullu kanti ära väsisid, oli mõnna päev.
Näost olen puhta punapalg, kreemi päikesefaktor polnud vist piisav.
Aga ilm on külm, tolmune ja päikeseline.

Mantlike, mantlike

Nädalajagu õhtuid tikkimist ja valmis ta saigi. Sajakrontsasest kaltsukamantlist sai kunst... Aga mida ma nüüd õhtuti tegema hakkan?