19. juuni

Paha päev
Ära iial ole nukker
pista parem põske kukkel
Kui sul tööpäev oli kurb
võta kätte kaseurb
Kui sind leidis paha tuju
savist meisterda üks kuju
Võta sülle kallis laps
paha tuju kadund plaks!

Selle lulla kirjutas mu 10aastane tütar mulle, lihtsalt, niisama.

Mingi sügistalvel kirjutasin oma külaskäigust hullumajja ja punapäisest inglist, kes toetas palve ja vaimuga üht õnnetut vennikest. Toetatav on tänaseks lahkunud parematele jahimaadele. Punapäine kaunitar aga on koos abilistega on avanud Pärnu esimese kodutute päevakeskuse.
Käisin seal eile.
Nõme olen.
Vaatasin inimesi ja hakkasin neid kohe mõttes kastidesse paigutama.
Halli jõuluvanahabemega vana, kes naeratas öeldes - me oleme ju tuttavad küll. Pargipingil oled mind näinud.
Vilavate silmadega noor turske tüüp, lodeva ja samas pealetükkiva olekuga, ajas ligi ja tahtis, et ma kirjutaksin kuidas linnavalitsus ja üldse kõik võiks ikka neid rohkem toetada, kes endaga hakkama ei saa.
Suurekasvuline noormees, aeglane ja malbe, silmavaade nagu njuufa koeral. Ei nõua, ei palu, lihtsalt on. Siiski palus: et ma paneksin lehte artiklisse palve, et tema eksnaine, Sirje, võtaks temaga ühendust.
Ja naine, kelle ilmes ei ole enam üldse midagi peale lõputu väsimuse.
Ilusad on need inimesed, kes seal töötavad.
Eesotsas punapäise ingliga.