hullud päevad, hinnalandusteta..

Miniloomaaias käisime siis neljapäeval. Maal oli ilmatu mõnus. Kui mitte arvestada kisavat lastehulka, kes lehmakookide vahel laveeris, kiigel hääled kähedaks kiljus ja pead märjaks kihutas.

No ma saan muidugi aru. Lapsed kes kui vangis eland, pole ammu MURUL käind, eksole, neil on vaja joosta ja karjuda. Lihtsalt mulle meeldib niiväga rahulikult loomi patsutada, linnulaulu kuulata ja maaõhku nuusutada. Looduses karjumine on minu meelest jõle.

Aga see selleks. Mu oma võsuke oli esidetsibell, iga 10 sekundi tagant kõlas EMME, VAATA, SEAL ON KAAANAAA!!!! NII ILUS KANAAAAA!!!

Minihobustel vudisid varsakesed sabas, minilehmad tegid minilehmakooke, minisiga viskas end meie jalgade ette käntsti külili, tiigis mulistasid sajad konnad ja kümned kuldkalad. Kui me piknikku pidama hakkasime, väljus loodus kontrolli alt. Aafrika puukitsed (hundikoera suurused, pidid tõesti olema võimelised nädal aega puu otsas elama) kogunesid karjaga meie ümber ja üritasid kottidest ja laualt toidupoolist kätte saada. Ülbemad kargasid kõige nelja jalaga keset lauda, ajasid limpsipudelid pikali ja üritasid torti kaevuda. Laste ja naiste kiljumise saatel kattis kitsede tagalat minisiga Röku, kes aina oma pisikestel jalgadel ümber laua tiirutas ja anuvalt oma paksu südamekujulist kärssa meie sülle toppis. Lisaks ilmusid välja kaks kassi, kes lebelt kuid visalt kõikide sääri silitasid.

Elevust kui palju!

Pooltele lastele ja emadele loomad ei meeldind vist. Kaugelt vaatasid, silitama ei kippunud ja sea-kitsede kohta "uih vastikud elukad" karjusid.

Mina olen metsa poole: puhun kasside-koertega juttu, mulle ei valmista probleeme lehmakoogid, seapatsutamine või konnade pihkukorjamine. Vana bioloog ju :) Kõige nunnum oligi see hobuseke, kes käekotte püüdis närida.



------------------------------------------------------------------------------------------------



Aga täna tegi hr president meie toimetuse ees papa Jannseni kuju lahti. Oli paksult rahvast, kõnesid ja laulu. Mina olin torditiimis, kes rahvariietesse rõivastunult jagas linnarahvale laiali 5 meetrit tasuta sünnipäevatorti. Algul oli küll väike närv, et kas näljane mass meid torti ei lükka aga asjatu oli see. Vahepeal nügiti küll kõvasti aga jätkus kõigile.

President vestles ka meil toimetuses, aga mina jäin sellest ilma, sest pidin kihutama järgmisele üritusele Jänest püüdma. Proua kultuuriminister oli väga armas, rõõmus ja lahke, sain linti oma vajalikud kaks minutit juttu, siis kähku tööle tagasi lugu valmis kribama. Vahepeal julgustasin oma last nr 1, kes oli esimest päeva tööl lehemüüjana (müüs ära oma 6 lehte ja teenis 30 eeku). Veel tulid toimetusse kolm järelejäänud superstaari, kellelt küsisin laste jaoks autogramme. Selleks ajaks oli juhe juba üsna koos. Lehe sünnipäevapeol olin mingi 45 min, siis läksin koju ära.

Tehtud. Huh.

Homme lähen ooperisse.