Natukene veel...

ja tuleb vastutav kultuuritoimetaja tööle. Natukene veel ja algab puhkus. natukene veel.
Nüüd tuleb natuke kategooriat virin ja kiun.
Eilne päev algas eriti ebameeldiva "päkapikk taob mu vasakusse oimusagarasse auke" tundega. Enesetunnet ei teinud paremaks ega meeleolu ülevamaks viis minutit pärast ärkamist avastatud fakt, et Lotte on täiesti ära kasutanud Krissu kõige uuemad kingad. Kuidas ta oskab just kõige uuemaid jalanõusid valida?
Tööl läksin süveneva peavaluga tegema intervjuud teatri tähtsa asjapulgaga, plaan oli rääkida teatri lõppenud ja algavast hooajast ning muuhulgas küsida ka ühe untsuläinud etenduse kohta. Selle asemel võttis 2/3 meie vestlusest tema väga viisakas vormis arupärimine selle kohta, miks me avaldame sellise saastkirjaniku saastarvamusi teatritükkide kohta. Sinna hulka arutelu ajalehetoimetaja olulisest osast linna ja maakonna kohaliku kultuuripoliitika kujundamisel. Kultuuriväärtustest üldse. Komöödiatest, vabaõhulavastustest ja tõelisest kunstist. Lõpetuseks küsis ta, mis haridus mul on (bioloogia kõrgem haridus on, ja mis siis??) ning soovis jõudu sõnnikus sonkimisel...
Lust ja rõõm on ikka tõeliste kultuurikorüfeedega suhelda! Ostsin peavalutablette, tegin loo valmis, saatsin tüübile maili ja vastu tuli jälle selline imelik kiri minu kultuurieelistuste ja kontseptsioonide kohta.
Ma ei viitsi siin asja olemust kirjeldama hakata, lihtsalt mulle teeb viha, et mind on enda meelest täiesti eimillegi eest teatrivaenlaseks ja ilmselt kultuurialase arengupeetusega isikuks tembeldatud. Ja et mind on vastu mu tahtmist teiste musta pesu pesemisse tõmmatud. Kusjuures ma kirjutasin täiesti ilusa ja neutraalse artikli! Fuhh!
Mul puudub paks nahk, kindel selgroog ja teravad hambad, mis selles ametis hädavajalikud on.
Päev jätkus samas stiilis- mul vaja eriti kähku koju saada aga rattalukk ei avane! Pusisin minutit kümme ja läksingi jala koju. Täna ka ei saa lukku lahti ja ratas jääb ilmselt lume tulekuni toimetuse sisehoovi konutama..
Nagu mul mitte piisavalt kiire poleks, tuli 1 minut enne bussi peale istumist meelde, et Katil homme sünna ja kingitust pole! Kiire spurt mänguasjapoodi, kiire mõrv rahakotis ja kapakuga koju. Seal sain olla 7 minutit, haarasin võileiva hambusse ja -
sõitsin kergendustundega linnast minema. Naistega Laulasmaale Kivirähu "Uljast neitsit" vaatama. See oli lahe. Stoorit polnud küll väga palju aga etendusepaik, näitlejad ja stiil üldse meeldisid broo. Ja Kivirähu tekst Everi, Pajusoo ja Klenskaja esituses oli tegelt kohati ikka maru naljakas, tagasiteel sai autos mõnuga veel irvitatud. Lõbus oli kogu meie sõit kokkuvõttes sest heas tujus Jannega on võimatu koos norutada:)
Täna ikka pea valutab aga mul savi, võtan aga tabletikese ja olen edasi, homme äkki lähen ühte põnevasse kohta pealekauba.