maalt ja saaniga, pealinnas

Ei tule töötuju, ei tule noh!
seep pean ikka ära kirjutama ka oma meeldiva kogemuse.
Käisin eile pealinnas intervjueerimas Peeter Vähit. Pole ammu kohanud nii kena inimest! Juba poole tee peal helistas mitu korda, et kuidas ma ikka kohale saan ja kas ta peab mulle vastu tulema jne. Pakkus vett ja veini, rääkis väga huvitavat juttu ning lõpetuseks küsis tuhande vabanduse saatel, kas ma ei oleks nii lahke ja saadaks loo talle üle vaadata, mitte et ta kahtleks minu professionaalsuses (irw, mikrobioloog) vaid et ehk ta ise pole osanud piisavalt korrektselt väljenduda.
vÕibolla on ta selleks nii kena, et on budist?
Või on nii, et mida haritum, intelligentsem ja positiivsem inimene, seda lugupidavamalt suhtub ta endast nõrgematesse ja rumalamatesse?
Tulin tema poolt ära ja tahtsin natuke linna peal ka kolada. Käisin pea kuklas ümber südalinna klaashoonete nagu mats linnas kunagi, ja piirdusin Stockmanni külastusega. Imestasin, kui lai valik kaupa oli Pärnuga võrreldes. Leidsin näiteks silikoonist kausikaabitsa, papist sahtlid ja veel mitmeid asju, mida ma iial Pärnus näinud polnud. Aga raha ja vaba aega mul polnud, kõmpisin varsti bussijaama tagasi.
Bussiga sõita on mõnus. Selliseid poolpikki otsi nagu tallinn ja tartu. Saab oma mõtteid lõpuni mõelda. Märkmikku ülestähendusi teha. Tukastada. Vaadata metsatukkasid, põllulappe ja mõistatada, mis lilled kirevate laikudena parasjagu mööda vilksatavad.
Täna sajab vihma, täielik mõnulemise, magamise ja lugemise ilm.
Püüan nüüd lugu edasi kirjutada...