Nägin täna öösel kummalist und.
Olin Tartus, kesklinnas ja sõber ka. Sõber näitas mulle vanu mustvalgeid fotosid oma perest, kus olid rõõmsad noored ja ilusad vanemad ja põlvepikkune X ise.Me käisime koos kuskil ajalooarhiivis ja otsisime materjali oma vanematest, kutsetöö, nende sõprade ja iseloomuomaduste kohta. Meil oli seal veel mingeid lapsepõlvega seotud asju, näitasin vana plekk-karpi, kus kunagi olid kommid ja ütlesin, et mul on nende maitse nii hästi meeles.
Praeguseks on X-i vanemad ammu lahus.Minu vanemad ei ole ka enam noored, rõõmsad ja ilusad. Isegi meie ise ei ole enam VÄGA noored ja ilusad, loodetavasti rõõmsat olemist ikka veel jätkub.
Aga need mälestused on ikka jonnakalt mälufailis olemas. Ajast, kui maailm oli mustvalge, tasakaalus ja ilus.
Eile käis Kadri külas. Nemad lähevad perega Inglismaale augustis, sõpradele külla. Meenutasime siis, kuidas me kahekesi seal paar aastat tagasi käisime. Leidsime, et meil mõlemal on suur hulk piltegi veel ilmutamata nagu praegusel digiajastul kipub tihti jääma. Ja et tegelikult polegi selleks otsest vajadust, sest need kaadrid on ju kõik meil kõrvade vahel olemas, lisaks veel lõhnad, maitsed ja tunne, mis nagunii pildipaberi peale ei jää.
Huvitav, kus need pildikesed ajus ringi vilguvad? Ja mis neist saab, kui kord aju tolmuks muutub? Kas nad lendavad kuskil universumis edasi ringi koos sellega, mis minust endast järele jääb? Või vajutab keegi nupukest delete ja pole enam minu kõvaketast ega faile?
Püüdsin uurida, mis mu lastele praegusest eluperioodist salvestub. "Äh, ma ei näe mingeid pereunenägusid," väitis Krissu. "Ma olen pigem mingi multikategelane ja seiklen koos Witchi tüdrukutega ringi."
Küsisin, et kui ta lihtsalt kodu peale mõtleb, mis pilt talle siis ette tuleb.
"No, maitea, meie õde ja vennaga vaatame diivani peal telekat, issi teeb õues tööd kuskil ja sina mängid koeraga.."
....
Väike valus paus.
Ma ei arvanud, et asi on nii vilets meil kodus.
Panin telku kinni. Ütlesin, et kui ma arvutis oma töö ära teen (kohe hakkangi tegema), siis lähme ja teeme koos midagi toredat. Lähme ratastega mere äärde näituseks.
Ps. Kui nad (järeltulijad) suureks saavad, siis on kindlasti neil ikkagi hoopis mingid muud failid my pictures jaotuses.Mind lihtsalt natuke hirmutab, et me kirjutame neid faile just praegu, kõik koos, ja keegi ei tea, mis jääb kõvakettale pidama, mis mitte.
My computer/my pictures
Sunday, July 08, 2007
Posted by ritsik at 12:04 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Ma mõtlen ka vahel selliseid mõtteid. Et mida mäletan ise oma lasepõlvest ja teatud ajahetkedest ning millised mälestused võivad mu lastele jääda... Ja et mida nad peale hunnikutes lõngade näiteks minust mäletada võivad.
Ja tõsi - tavaliselt mind ka need mõtted dostsiplineerivad ja püüan luua mõnd uut ilusat mälestust :)
Mul sama seis, st pärast neid mõtteid on ikka kohe tükk aega lapsed korralikult mängitatud, st pole nii, et ma istun ninapidi arvutis ja nemad ninapidi telekas.
PS. Annika juhatas mind täna siia blogisse, tükk aega lugesin. Armas pere Sul ja tegemised:)
Eowyn
Ühinen su mõtetega..
Ma ei jõua iga päev lapsi mängitada :(
Aga lohutan end sellega, et neil omavahel ja sõpradega ka piisavalt tegemist, seda toredam on, kui esivanemad ükskord neile jälle "kvaliteetaega" pühendavad!
mina teen sedasi, et nädala sees tegelevad kõik nö oma asjadega ja siis õhtuti loeb keegi unejuttu ja vahest me ka lobiseme. Kindlasti on päeva teemade arutamise aeg, aga sellist suurt ja aktiivset tegevust ei toimu. Pigem üritan nädalavahetustel ühe päeva täielikult lastele pühendada. Käia kuskil vms.
Vahest juhtub seda ka nädala sees. aga siis on see rohkem boonusena.
Tahan ise, et lastega koos soldud aeg oleks positiivne ja mõnus mitte range kohustus.
Närige nüüd superemmed kes kõike jõuavad.. mina ei jõua.
Post a Comment