Indiaanlastest ja kombainidest

Reedel sain maale. Võtsin 2 suuremat last ka kaasa. Käisime indiaanilaagris lastele. Kaks tipiid olid püsti, neli poisijõmmi sebisid ringi, sõitsid kanuudega, ronisid puude otsas. Kõik lapsed on oma olemuselt indiaanlased, arvas laagripealik.
Talle ja paarile ta mõttekaaslasele on indiaanlus elustiil. Nad puhkavad niimoodi. Mulle imponeeris kõige rohkem nende vaba olemine. Nad rääkisid, et maale tulles võtab mitu päeva aega õigele lainele saamine. Telefoni levi eriti ei ole. Telekat ei vaadata. Kell ei tule meelde. Sa lihtsalt oled, toimetad vaikselt oma asju, tegeled loomadega ja iseendaga kuni on õhtu käes ja avastad, et polegi midagi erilist ära tehtud. Ja mis siis, et ei ole. Sina ise oled iseendaga aega veetnud.
Kadedaks tegi, oi kui kadedaks...
Meie piilusime kella ja kimasime edasi viljapõllule, varajase odra lõikust kajastama. Seda tegin ma nüüd küll elus esimest korda. Põllumajandusreporter vali:)
Aga mõnusad mehed olid. Agronoom, kellel 36s viljalõikus juhtida. Hallihabemeline suur kõhuga kombainer, kes mu lapsed vastutulelikult kombainiga ühe ringi kaasa lasi sõita. Näidistalu juht, kes minu linnavurlelikku olemist pahaks ei pannud. Nad kõik olid naeruse silmavaate ja sooja tugeva käepigistusega, ning kohutavalt sõbralikud ja vastutulelikud.
Närisin odraterasid nagu -- aaaaaaastaid tagasi kriimuliste põlvedega poistega ratastega põldude vahel ringi rallides ja piimapuki peal päikeseloojangut vaadates.
Kui Tartus meie maja taga veel maju ja viadukti ja elektriliini ei olnud, siis oli seal hoopis viljapõld ja jube äge oli naabripoisiga koos vaatama joosta, kui ilusad punased kombainid tulid ja maa nende all värises...
Minu lapsed pole maal üldse saanud olla. Ei ole neil vanaema maal, ega onusid-tädisid, mõned kaugemad sugulased on aga sellist läbikäimist pole, et suisa suvitama saaks nende jurde minna. No ja polegi muud võimalust kui minna kalli raha eest kuskile turismitalusse, et lapsed teada saaksid, mismoodi vili kasvab ja lehmad lüpsavad. Ebaaus!
Ja kurb..
Sõitsime fotograafiga linna poole, väsinud lapsed tagaistmel magamas ja terav õnnetunne tuli peale. Selline päev! Ma sain korraks-korraks päris elu jälle nuusutada, tõelist elu pääsukeste, kombainide, kitsede ja kanuudega. Mis on selle kõrval linna mõttetud sebimised? Kivisildniku uus ooper? Peanäitejuhi kultuuriline maitse? Seppäla allahindlused ja uus kleidimood?
Mitte s..tagi need ei tähenda, kas teate, mitte s..tagi need ei tähenda pääsukeste kõrval.
Kust küll leiaks maakoha, kus vahel natukenegi lastega olla saaks? Ma võiks vikatiga niita ja nõusid pesta.