Kolmas

Kahel eelmisel sõidueksamil oli nii valmis võitma. Noh, ma küll teadsin, et võib kukkuda aga lootsin ikka mitte põruda. Mõtlesin, kuidas ma torti ostan ja kuidas kergendust tunnen. Palusin enne eksamipäeva sõpradel palvetada ja pöialt hoida ja üleüldse minu peale mõelda. Pingutasin pingutasin. Ise ka palvetasin. Hoolsalt harjutasin.
Ja sain näkku.
Seekord läksin kaotama. Mitte kellelegi ei öelnud, et lähen eksamile, ainult Iti teadis. Mõtlesin ainult: huvitav, millega ma seekord põrun. Mõtlesin: seal ARKi juures nii kena metsatukk, ma peale eksamit sõidan sinna, et närve rahustada ja natuke nutta.
Ma teadsin, et saan kõige kardetuma eksaminaatori. Sain kah. Teadsin, et ikka ei oska korralikult külgboksida. Ei väga osanudki. Eksaminaator sajatas, et miks teile seal koolis mehhaanilist roolikruttimist õpetatakse, mitte oma peaga mõtlemist. Juhendas, kuidas tema meelest peaks parkima...
Õnneks oli meil seekordse eksaminaatoriga sarnane huumorimeel, päris kena oli temaga juttu puhuda. Pool linna üles kaevatud ka, nii ma siis seal 30nega tiksusin.
Ja
sain tehtud!
Jeee!
Niivõrd suur asi. Häda vanainimesel selliseid asju ikka õppida. Et siis pool aastat ja kuskil 40 sõidutundi... ja oleks, et ma siis sõidaks juba nagu kulda.
Oleks teand, et nii andetu sel alal olen, poleks ette vist võtnudki. Hea, et ei teadnud :D
Tänud kõigile toetajatele ja lohutajatele-julgustajatele!

Ps. miks mu arvutil võtab nii kaua aega wordpressi blogide lahtitegemine? teiste lehekülgedega pole probleemi. Ja kas teie ka ei saa minu blogisse esimese korraga kommentaari saata - annab errorit, kuigi kinnitussõna ja password mõlemad on kindlasti õiged?

Mina ja tema

Meil täitus täna 15 aastat tutvumise päevast. Krista sünnipäeval. Palju õnne, kallis Krista ja aitäh meid tutvustamast :)

Mul on üks pilt, kus istume Slovakkias mäe otsas. Oli palav, janu ja raske, ronisime pikka aega. Aga mäe me vallutasime ja koos selle otsas ümbrust imetlesime.
Nii ongi. Aina me ronime ja rassime, tihti ei märka midagi raja kõrval aga siis jälle leiame end kõrvuti istumas ja vaikse rõõmuga alla vaatamas. Laste peale, värskelt niidetud muru peale, heleda rahuliku maailma peale.

Tahaks veel mitut asja öelda aga ei ütle. Mind päris hirmutas, et kahest lausest minu postituses sündis lehelugu. Kuigi andsin ise selleks nõusoleku, sest kui seda on juba nagunii loetud ja siia satutud, mis siis enam.
Saan aru - on naiivne arvata, et siin käivad vaid mu lähemad sõbrad-tuttavad ja patran mida heaks arvan. Bloog on mulle tegelikult päris tähtis enese väljaelamise kanal. Kõike jälle ei peaks ilmselt välja elama, vähemalt mitte tervele ilmale.
Mõtlemise koht.
Hmmm...

ikka vanadest

Pidasime "vanurimeeskonnaga" ja ülemõega nõu ja leidsime, et peaksime vabamalt võtma.
Eile võtsimegi. Käisime lihtsalt palatist palatisse ja puhusime juttu.
Võrratu aeg oli! Kohtusin erakordselt ägedate mutikestega :)
Üks nelipühilane rääkis muuhulgas oma usulistest nägemustest, millest eriti omapärane oli uurimisreis ufodega :) Lõppeks pani ta käed kokku ja laulis kõrge kõlava häälega võõras keeles palvelaulu. Hea oli see, et ta ei vajanud vähimalgi määral lohutust ega turgutust, hoopis mina kuulasin teda ammulisui.
Teine prouake oli pärit Tartust, käinud samas koolis, kus minagi ning temagi süda kuulub siiani Tartule. Oligi ühine keel leitud. Küll meil oli palju rääkida, leidsime igas asjas, et mõtleme täiesti ühtemoodi. Ma palvetasin tema eest ja meil mõlemal olid lahkudes silmad märjad, ta raputas mu käsi ja ohkas- küll täna oli hea päev!
Jumal on supermotivaator. Läksin haiglast koju ja tundsin end väga õnneliku ja tänulikuna.
Toidupoes tegi sisseoste imekena keskealine proua, stiilne, hoolitsetud ja timmitud, kalliste riietega, kalli telefoniga, asjalik ja meeldiv. Kerge kadedus eks.
Aga ma mõtlesin. Minust ei saa iial sellist kena väärikat prouat. Samas võibolla ei teeks selline olemine mind õnnelikuks. Poleks iial arvanud, et mulle teeb nii palju rõõmu võhivõõra mutikese voodi ääres istumine. Ja absoluutselt ükspuha, mis mul selle juures seljas on või kas on meik näos.
Et
selles hooldushaiglas jääb sinust alles see, mis sa tegelikult oled. Ma kujutan ette- seal päevi ja nädalaid lamades, vaid kempsu ja söögitoa vahet liikudes - pole enam midagi sinu ja Jumala vahel. Pole tähtsust teenitud rahal, kantud riietel, karjääril, uhkusel, tutvustel.... Loeb vaid see, kuidas sa oled päriselt elanud. Kas oled südames üksi, sõpradeta, lähedasteta, kibestunud või vaatad tagasi oma elule naeratades ja rahuga.
Seda tasub neilt vanuritelt sealt õppida.

Kunst ja söök

Ma läksin tüdrukutega vaatama kena süütut nukunäitust, ise vaikselt lootes, et kohtame ka mõnda tegevuskunstnikku, kes samal ajal samas kohas üritust pidasid. Rõõm, kohtasimegi!
Uue kunsti muuseumi trepilt kallati alla ämbritega vett ja üks onu, pesuharjad kinnitatud käte ja jalgade külge, roomas mööda treppi alla, ise ennastunustavalt kõike harjates. Krissu hoidus Kataga igaks juhuks hästi kaugele aga Kati naeris mis hirmus ja aina küsis- kes see veel on. Harjamees veeres meie jalge ette, lennutas end surmtõsisel ilmel Mark Soosaare auto kapotile ning harjas sedagi hoolsalt. Seejärel vantsis trepist alla nahksetes riietes mees kohvriga, talutades enda järel kolme kinniseotud silmadega isikut. Kohver kukkus käest ja igasugused tehnikavidinad pudenesid välja... Põnevust kui palju :D
Muuseumisaalis oli igasuguseid tegelasi ja stseene, millele eriti nime anda ei osanud. Mulle meeldis rõõmsalt naeratav valgeks võõbatud näoga jaapanlane, kes sehkendas ümber lumivalge linaga kaetud laua, millel ootasid sööjaid kaunilt serveeritud suitsu-seajalad hallitanud maasikatega, poolmädanenud tomatid ja õunad jne.
Tegevuskunst on täiesti hull asi ja enamus inimesi ei arva sellest midagi aga mul pole vastu midagi. Eesmärk on pigem mõtete ja tunnete tekitamine, aru saama ei peagi :)
Kati võttis tegevuslasi täiesti eelarvamusvabalt ja järeldas: harja-supermen tahtis terve maailma puhtaks harjata. No täpselt!
Juurdlesime, kas seda harjavenda saaks koju laenata, mul oleks olnud talle mõndagi nühkida anda. Ta küll auto tegi palju poriseks aga ehk annaks teda kuidagi välja õpetada või nii :D

Söögist ka.
Supelsaksades tarbisime teed ja saiu, taluturult ostsime imelist suitsusinki. Kuidas saab nii head suitsuliha ja vorsti ilma igasuguste lisaaineteta? Miks poesingil pole veeranditki sellest maitsest? Küll tahaks seda muul päeval ka saada, kui turgu pole.
Kas te vaatate, kust söök pärit on? Mina panin säästukas hakkliha eile tagasi, kui nägin, et see saksast-poolast ja läksin ostsin talupoest hakkliha. Kahjuks talupoes pole sinki.
Millegipärast müüvad mahetalunikud oma kaubaringidel ainult lamba- ja veiseliha, mida ma ei tarbi, sest ma ei oska neid nii teha, et hea saaks. Sealiha ma pole näinud ja ka mitte kanaliha. Need Talleggi sajad kanalaibad kilekottides ajavad pisut hirmu peale, samuti fileed. Kuigi ma ostan neid, sest midagi peab ju sööma ... Talleggi ninnu-nännu eesti tibu ja kana kampaania ei loksuta mind, masstootmises pole midagi ilusat aga ma ei tea kedagi, kes rõõmsaid kanu ja nende mune müüks.
Ostsin ainult lugupidamisest eesti tüdrukute ökomakarone, olin neist mitu lugu lugenud. Väga tublid ja nii palju tööd teinud oma pastatootmisega. Mina ei armasta pastat ühelgi kujul. Nende pruuni täisterapastat aga sõin ja päris mõnus oli.
Aedviljaga on lihtne, seda ikka turult saab. A see lihavärk jah. Või kala. Norra lõhe ja Atlandi heeringas, õige eesti söök eks :D Head on mõlemad, kuigi püüan hoolega vältida mõtet raskemetallidest.
Tartus oli isa toonud Peipsi veerest latikaid ja suitsutanud nemad sõbra suitsuahjus ära. Vat seda ma nimetaksin Söögiks. Olen ostnud siin mereveeres mõne korra Maximast või taluturult suitsulatikat aga alati on need kõhnad, soolased ja kõvad. Mees ei saa aru, miks ma latikat alati hea sõnaga meenutan aga nüüd, kui ma isa tehtud kala talle Tartust kaasa tõin, sõi ja mõmises ja mõistis.
Njah, vana inimene läheb pirtsuks kätte ära. Söök on söök. Aga kuidas saab nii suur vahe olla söögil ja Söögil?

Ronja

Endla Röövlitütar Ronja oli täiesti lahe. Me käisime Katiga. Temakene lausa hüples oma istmel ja elas hingega kaasa. Ronja on ju samasugune käratsev ja traaviv tegelane nagu tema.
Lavakujundus meeldis väga, eriti tähistaevas. Täpselt nii, et eesriie läheb lahti ja - ahhh... vau!
Laulud olid head, kuigi neid oli vähe ja Seeman ega Mikiver ei oska eriti laulda. Tavaliselt häirivad lasteetenduses onud-tädid, kes lapsi mängivad, aga seekord mitte. Priit Loog ja Kaili Viidas panid suht unustama, et nad on suured inimesed. Rahvas lõpus ikka püsti seisis ja tagus plaksutada tükk aega. Vahva. Ma täitsa kartsin, et äkki on mage lavastus. Ma võtan juba isiklikult, kui Endla jälle mingi jama tüki teeb.
No ja Lindgreni lugu on muidugi väga hea. Kadedustäratavalt hea. Ainult Tove Jansson meeldib lastekirjanikest mulle veel rohkem. Trollitalv. Ja muud.

mul on vaba aeg!

Maru tore on puhkusel olla, isegi arvuti ei isuta nii palju, kui enne, sest lihtsalt on jõudu muid asju ka teha. Aga ma ikka ei saa ilma pilku heitmata, et kuidas minu armsad mutitükid blogosfääris elavad :)

Ma käisin eile Tervise vabaajakeskuses ja täna Estonia termides. Need mõlemad on vist juba mitu aastat olemas aga mina läksin sinna esimest korda. Oo mõnu!
Tervises oli mingi kampaania ja 45 krooni eest sai kolm tundi vaba aega, mille jooksul ujuda, teha pool tundi vesivõimlemist, käia soome, auru-, aroomi-, infrapuna- ja soolasaunas ning kuumas jaapani vannis. Vesivõimlemine oli kõige naljakam, sest anti need vahtkummist nuudlid ja me sõbraga ei saanud naerust nõrkedes suurt hakkama nondega, ripnesin selle nuudli peal nagu purjus meduus.
Täna teise sõbraga Estonias oli ka tore. Jälle igast saunu ja palju vett. Termides on lisaks veejugasid ja toredasti mulisevaid potte, kus oma konte leotada. Ja pärast kofikusse :) Et mingil juhul kilod ei kaoks.
Tegelikult ime küll, aga need veeprotseduurid andsid mulle kõvasti energiat. Tunnen end noore ja vahvana ning erinevalt igast tööpäevaõhtust üldse diivan ei tõmba. Väga lahe! Paraku läksin õhtul õue riisuma, hull külm oli ja köhin nüüd :(

Ma tegelikult tahtsin rääkida oma pisikest muret vanainimestega. Me tublisti oleme juba mitu kuud käinud hooldusravihaiglas ja püüdnud olla lõbustuseks või toeks või nii. Kuid. Ükskõik, mida ja kuidas me ei valmistuks, ikka läheb kõik hoopis teistmoodi.
Ma siin vahepeal rõõmustasin, et tuli meisterdusse juba hea hulk rahvast. Aga üle-eelmine kord oli vaid üks ja eelmine kord kaks mammit. See punt, kelle ma käima sain, on läinud laiali, on uued inimesed, kes mind ei tea ega usalda ega taha midagi teha. Viimane kord tahtsin teha kartulitrükki. Traavisin töölt, kaenlas värvipurgid ja kiled, rabelesin veel poest kartuleid ja plasttaldrikuid osta - ja kõik memmed haigutavad- me ei viitsi täna midagi teha :S No kaks tükki ma suutsin ära meelitada.

Et ma ei teagi, kuidas edasi. Osakonnas on 50 inimest. Absoluutselt võimatu on ennustada, mis seltskond parajasti on sees, mis neile meeldiks, tahaksid nad parajasti rääkida või kuulata või käsitöötada. Kui me tuleme, siis on enamus vanakesi väsinud või valutab neil midagi või käib pea ringi või lihtsalt pole tuju. Nad ei taha midagi teha. Me ei taha ju ka peale käia liialt.
Eelmine kord Risto lihtsalt kuulas üht taati tund aega. Eile läks Juta, lauamängud kaenlas, aga need, kes eelmine kord mänge tellisid, ei tahtnud seekord midagi teha ja Juta kuulas poolteist tundi ühe proua reisimälestusi.
Samas kahtlemata on ühe või kahe inimese ärakuulamine väga vajalik asi. Aga nagu ütlesin- ükskõik, milleks me ka valmistume, kõik kulgeb täiesti teisiti.
Seni on laulmine olnud see, mis ikka mõjub. Teeb kohe palju südameid lahti.
Jumal võiks mõne vihje anda, kuis edasi. Või tagasi.

ei midagi

Olen oma esimesest puhkusepäevast nii läbi, et täna vaevalt voodist välja end vinnasin. T ütleb ka, et jooks tassi kohvi ja läheks tagasi magama.
Eile läks uni pool 7 ära. Jalutasin koeraga mere äärde. Koristasin, pesumasinat tülitasin, kappi koristasin, süüa tegin, kütsin, poest moona vedasin, sünnipäevaleminekuks poisile kingituse ostsin. Nagu polekski midagi, tavaline naise päev eks.
A minuke väsis nii ära, et ülejäänud päeva veetsin lesides. Lugesin Indrek Hargla French ja Koulu. Polnud isegi viga. Oli põnev ja kohati isegi päris naljakas. Samas nii ülipõnev ka polnud, jätsin millalgi pooleli. Spioonikad mulle väga ei sobi.
Ükspäev enne püüdsin tublilt lugeda Kauksi Ülle Paati. Ei saanud eriti hakkama. Lõuna-eestit muidu ma mõistan küll. Aga Üllel on sõnades mingid q-d ja x-d y-d sees, väga raske oli pihta saada. Teinepäev lugesin Õnnepalu Flandria päevikut ja tukk tuli peale.
Raamatukogus just veetsin viimati aega eestlaste riiuli ees ja püüdsin kuulata, kas mõni raamat hüüab mind. Näppisin kiidetud Kenderit ja Kõusaart aga tundsin, et ei taha. Kap-realism niigi vohab meie ümber kogu aeg, mai viitsi seda veel raamatust peale lugeda.
Hakkasin mõtlema, et ei tea ühtegi eesti kirjanikku, kes ajaks lugeja naerma. Ehk Luts vast. Aga veel? Ma küll ei tea.
Veel leidsin, et mul polegi ükski eesti kirjanik seni kohutavalt meeldinud. No nii väga, et loeks poole ööni ja oleks mõnust rõngas ja käest ei saaks panna. Hmh. Peaks ju ometi olema midagi, mis minusugusele virisejale sobib.

ups, she did it again :(

Eile õhtul rõõmsalt ringikeksiv ja suure õega rulluisutav pesamuna läks mossi kui kõuepilv, kui kell 20 õhtul küsisin matemaatika kohta. Solvus jälle täieliku pisiasja peale ja jäi kahe minutiga diivanile magama. No ma ei tulnud selle peale, et varem küsida, kas ja mis tal tehtud on. Mul ei seisa meeles, et ta on alles udu ega õpi ise ära, nagu suuremad. Vähemalt mitte siis, kui õues on kevad.
Hommikul ajasin tibi varem üles ja varsti hakkasid jälle pisarad matemaatika vihiku peale tilkuma. Esimese takistuse ilmnemisel. Saatsin ta tegemata tööga kooli, no mis sa teed, kui laps ei saa tehtud ja emotsioonitseb.
Pean tõsised meetmed kasutusele võtma. Asi on sama hull kui sügisel lugemisega- blokk tuli lapsel ette ja palu, seleta või sunni, midagi tehtud ei saa.
Aga vähemalt Evelyn ei pea panka tööle minema :D
Ja Ritsikul on kaks päeva puhkuseni!

mis kõik lume alt välja ei sula

Esmaspäev oli hellalt karm päev. Lume alt on välja sulanud kaua marineerinud soppa ja kõntsa, emotsioone tuli uksest ja aknast. Uskumatu. Ma oleks väga õnnelik, kui saaks nüüd mõnda aega ilma erakorraliste koosolekute ja eriolukordateta hakkama.
Kuid lapsed. Katikene jäi mulle koduväraval vahele tahtes minnes sõbraga rattaga sõitma, ilma kiivrita, kõige uuemates kooliriietes, heleroosad uued koolijalatsid juba põhjalikud porised. Toas vedelesid koolikotid seal, kuhu nad olid peost pudenenud, võileivapuru kõikjal, sööginõud toas teleka ees, porikord põrandal. Ühesõnaga ei midagi enneolematut ega kriminaalset aga piisav põhjus, et tööltnaasev ema endast väljuks, möirgaks ja piksenooli pilluks.
Pesamuna tönnis solvunult ja küüris vannitoas tosse, vahepeal rahunes Zeus-emme maha ja koostöös suure lapsega sai kodu taas enam vähem elatavaks. Õhtu kulges meil kenasti aga kuna ma ei kontrollinud, kas Kats ikka oma matemaatika lõpetas, selgus pool 9 õhtul, et ta ei teinud seda mitte. Väsinud laps loopis raamatuid ja karjus venna peale. Unejutu ajal siis veel selgitasime ja mõtlesime, mis valesti oli läinud. Õnneks läks ta hommikul teiseks tunniks kooli ja puhanud peaga ei valmistanud ülesanded enam mingit muret.
Väga raske on Katiga. Nii kui korraks kõrvale vaatad, on ta rajalt kaldunud. Suurematega pole väga muret jupp aega olnud.
Poiss läks samal päeval staadionile trenni aga aed oli lukus. Teised olid roninud üle aia, tema ei julgenud :( Osad pugenud läbi aiaaugu, tema ei mahtunud :S Helistab siis mulle ja küsib õnnetult, mis teha. No mida ikka teha, kui ikka ei julge üle aia ronida ja muid lahendusi ei leia. Talugu kaaslaste pilked ära ja tulgu koju, mina ju ei tule sinna teda kätel üle aia kandma...
Tunnen, et pean rohkem kodus olema ja ohjama ja suunama. Aga ma olen tööl! Koos lastega on ärkvelolekutunde õhtul vast 4-5 ainult...
Noh, kuidagi peab saama.
Sobivasti samal päeval blogis R kristlikust kasvatusest. Selle raamatu ja saidi põhjal. Ma pole jõudnud süveneda veel aga osa põhimõtteid tunduvad asjalikud, teiste kohta tahaks kõvasti vastu vaielda. Loen natuke, siis blogin. Mis teie meelest on kristlik kasvatus? Sa Kairi oled seda raamatut lugenud?
Mul on tegelikult üks suur lastekasvatamise eeskuju, kel viis säravat tulemust ette näidata aga ta on hetkel Kanadas ära.

Teises linnas

Tartu oli minuga seekord lahke.
Sellepärast ma polegi Tartuga viimased korrad kaubale saanud, et suvel käisin. Kesse siis suvel Tartus tahab olla! Tartu ise ka läheks heameelega suvel kusagile mujale.

Ühesõnaga esimese asjana otsisin ma üles Berliini. Mis oli oodatust väiksem ja kipakam aga tore ikka. See maja ja hoov ja inimesed selle ümber on Pärnu poolt vaadatuna ikka hull sürrid. Ma tahtsin osta ühed kõrvakad aga isa oli kummalisest poest väga jahmatanud ja tegi ülehelikiirusel sääred.
Botaanikaaias oli viimast päeva orhideenäitus ja Katike vedas oma puhkivad ja ohkivad vanavanemad isegi triiphoonete teisele tasapinnale. Õues õitsesid krookused ja nende ümber tiirles sada janust koerliblikat, mis Katis täit vaimustust tekitasid. Ja veel toimus õues linnalinnuvaatlusüritus või midagi sellist. Iga soovija sai kokku kopsida linnupesakasti ja rahvast oli julm palju. Meie ka tegime. Kuna paps lasi jälle jalga, kuna ta ei saavat kummardada, pusisime siis kolmekesi ema ja Katiga kuni meile tuli üks onu appi ja saimegi uhke linnumaja valmis.
Tolle onuga sai sada aastat tagasi Laelatul koos taimi korjatud ja paljalt ujumas käidud aga temale minu nägu tuttav ilmselt ei olnud ja ma ka ei võtnud jutuks :)

Ülejäänud osa nädalavahetusest ma puhkasin. Üle saja aasta selline nädalavahetus kui ärkad üles ja ei tee apsaluutselt mitte midagi. Isegi ei korista. Magasin ühe väikese kuid magusa une keset heledat päeva. Õhtul sain linnaloa. Olin nii elevil nagu koplist pääsenud vasikas. Sain esimest korda irl kokku Elsaga, kes näitas mulle lahkesti ette paremad kohvikud, rääkis, mis linnas uudist ja viitsis minuga tunde vantsida mööda linna. Tänud, Elsa!
Enamus kohvikuid oli servani täis. Pärnus juhtub sellist asja vaid vahel juulikuus.
Sõime kooki Werneris ja käisime vaatamas, kui palju seda vett siis õieti Emajões on. Ikka oli! Rüütli tänaval laulsid kolm rõõmsas tujus korporanti kitarre saatel väga kenasti. Samas kooserdasid ringi kaks vahukoorevalget kaharates kostüümides miimi. Jalutajaid olid kõik kohad täis. Uus sild vilkus värvilistes tuledes.
Aprilliõhtu Tartus paneb ikka vere kiiremini käima küll. Sellist tunnet ei tekita ükski teine linn. Aprillist veel kraadi kangemad on Tartus maikuu õhtud. Kes neile vastu panna suudab, peab küll betoonist tehtud olema.
Ohjahh. Töönädalat Pärnus alga.

seitse taevasinist kuuli

Kestev ebamäärasus väsitab väga vaimu. Kohati on kange soov keset halli, külma ja udust päeva pugeda koduse voodi lillelise fliisi alla kerra, pigistada silmad kinni ja nurruda niikaua, kuni ilmad on soojad, süda rõõmus ja maailm lahke.
Õnneks on saadaval ka vaimukosutajaid. Eile käsitöötas haiglas minuga ainult Anna, kes on väga vana ja väga sassis.
Kuidas saab nii olla, et haigustest puretud, depressioonis, kepile toetuv, küürus ja kõva Alzheimeriga vanake vaatab sulle otsa ja
külmavärinad tulevad peale.
Sest ta udune, vesisinine pilk helendab.

Sõbrad ka kosutavad hinge. Ei pea koos isegi midagi tegema.
Lastega on keerulisem. Ma pean ise suuremaid kosutama, sest nad on kahe koolinädalaga juba väsinud. Välja arvatud elektrijänes Kati, kes tahab kell 7 õhtul ka veel tantsida ja rattaga sõita ja säutsuda. Sellal, kui ülejäänud pereliikmed parema meelega horisontaalasendi võtaks.

Tahtsin raamatute abil nurrumisseisundit saavutada. Lugesin Mehis Heinsaart, kuna ühes Ekspressis oli nii tore intervjuu temaga. Lugesin Vanameeste näppajat ja Härra Pauli. Ma`i teagi. Sutsu liiga sürrealistlik ja uperpallitav oli minu jaoks.
Kui Härra Paul oleks film, siis mingi Priit Pärna multikas.

Ja veel. Minu iganädalane teraapiaannus on teispäevane Ülisalajane (Fringe). Nii jabur, nii põnev, nii nunnud prohvessorid :D Oi ma naersin, kui ühes seerias jänesesuurune ja nälkjasarnane gripiviirus ringi lidus või noh, liimiskles :) Kiiksuga põnevikke võiks rohkem olla. Ja dr House võiks Salajase Walter Bishopi käest hea-olemise nippe õppida.

Leidsin üleeile tänavaporist klaaskuuli. Täna leidsin samast veel kuus pisikest helesinist kuuli. Üks neist küütleb kuldselt kah.

Nuuma silma

Ma ei ole ikka veel lastega nukunäitusel käinud aga palusin kolleegil minu jaoks mõned fotod teha.
Resa Tiitsmaa nukud (see shoppingu-kass ja teised tema ümber) on väga lahedad. Punkarid... ilus ja jube ühekorraga.. kuidas selliseid käsi saab?
Need koduse moega nukud on ka väga armsad. Nii kodused. Ja see tänavamotiiv... oeh... imeline... selle autorid olid mingid butafoorid vist.
Ühesõnaga - noh, miks meil küll ei ole käsitöömuuseumi?

pühad ja lohed

Häid ülestõusmispühi kõigile!
Küll inimesed vaevavad blogides oma päid, et kuidas ikka soovida pühi ja mis pühi ja mis see ikka tähendab.
Nojah. Eks igaüks ise vaatab, mis need pühad talle tähendavad.

Käisin lastega kinos vaatamas "Kuidas taltsutada lohet". NII hea film. Mulle hullult meeldis. Ammu pole multikat vaadates täiesti unustanud ennast. Kohati läks meelest ära, et see on multikas ja lohesid polegi olemas. Niivõrd hästi oli 3d-ga lohekene tehtud.
Kui loomasõber pole, siis ei pruugi film sobida. Aga- mul on pool Avatari ka dvd pealt vaadatud ja see tükk kuidagi üldse ei suhestunud minuga. Ilus loodus ja kah lohed küll aga ma aina haigutasin. Ma ütleks, lohemultikas on sama moraal kiirelt ja tõhusalt ära öeldud, ilma kolmetunnise punnimiseta. Kuigi ma ei tea, lõpuni pole ju veel vaadanud Avatari. Ja 3d prille mul ka pole.
Ju mu arengutase on siis alles multikate tasemel.

Hull mõte

Magades tuleb mõtteid.
Mina nägin unes oma vana koolimaja ja mingeid õpetajaid, kellega jutuks tuli

Eesti Käsitöömuuseum.

Muidugi seda ei ole olemas.
Aga ma ärgates mõtlesin, huvitav, miks seda ei ole olemas. See võiks ju täiesti olla olemas!!
Ühelt poolt eesti rahva käsitöötraditsioon ja imeline käsitöömeistrite looming. Teiselt poolt on käsitöö praegu väga popp ja nii töötud kui palgateenijad kui noored kui vanad aina teevad ja teevad igasuguseid asju.
Käsitöömuuseum on natuke olemas Anu Raua juures Heimtalis. Aga paljud teist seal käinud on? See pole ikka selline avalik ja paljukäimise koht, pigem jõuavad sinna tõelised fanaatikud.
Nii, aga kui see koht asuks Tartus või Tallinnas, või - isegi natuke-natuke linnast väljas? Oleks veidi arhailise moega maja, kus eraldi saalides on a) naiste käsitöö vanast ajast, muhu pättidest setu pitsideni, b) meeste käsitöö vanast ajast, nikerdised, sepised, punutised, mööbel ja c)kaasaaegse käsitöö parimad palad alates parimatest vildikunstnikest lõpetades vaibaloojatega ja sinna vahepeale jääksid haapsalu sallid, nukud, keraamika... mis iganes.
Seal oleks kindlasti töötuba, mis oleks 5 päeva nädalas hõivatud koolitustega,kus oma ala meistrid õpetaksid asju tegema. Lastele oleks mingi lastetoake, kus nad võiks mängida või samuti meisterdada, ükski ema ei peaks koju jääma sellepärast, et lapsi pole kuskile jätta.
Aga kui tahta tõelist muuseumi, peaksid ju olema mingid hoidlad, huvitav, mis tingimused peavad riide- ja puitesemete hoidlates olema?

No on hull idee, mis teha, aga pähe ta mulle ujus ja blogisse väljapääsu nõudis :D
Ja... ideaalis peaks ju inimene tegelema nende asjadega, mis teda vaimustavad. See aeg, mille olen veetnud mõnda tõeliselt vana riidekappi silitades või Heimtalis Raua juures või Magdaleena Gildis või Häärberis või Hansapäevadel käsitööturul või eelmisel suvel külamuuseumidest kirjutades-
on olnud suure vaimustuse aeg.

Mul nii mõte hakkas jooksma, kellega võiks suhelda, kellelt nõu küsida, kelle projektijuhiks palgata (Kata, sinu :D ) ja keda veel meeskonda haarata (no neid hulle juba jätkuks :D ), kust kogusid saaks korjama hakata, milline maja võiks välja näha, mis selle aias võiks kasvada (lilled ja ürdid), mida kohvikus võiks pakkuda (Iti leiba, karaskit, sõira, ürdikukleid, ürditeed, sõstramahla), millised vitriinid võiksid olla (nagu maanteemuuseumis need sahtlid), milliseid raamatuid seal müüa, milliseid interaktiivseid tegevusi pakkuda... hissand, no ei saa enam pidama.

Ainuke pisikesed aga`d -
ma ei tea muuseumidest midagi
ma ei tea rahaasjadest midagi
mul ei ole raha kah
on masu
ma ei tea projektikirjutamisest midagi
ma oskan hurraaga alustada aga väga viletsasti lõpetada
mul ei ole julgust
mul ei ole julgust

Pildid Heimtalist, Anu Raua kogudest.

Kas nii saab?

Ma tahtsin teha nagu esileedi, et lõpetan enne ühe projekti (juhiload) ja siis asun järgmise kallale (tervis ja kehakaal). Aga kuna load ei koida ega koida, siis otsustasin kahte asja korraga teha.
Mul on illusioon, et kui keha tunneb end hästi, siis ei jää vaimul ka muud üle, kui tubliks hakata.
Kas teil on Herbalifega kogemusi? Mul üks tuttav koos naisega - mõlemad üle 60 - tarbivad neid, võtsid alla kümneid kilosid, said tagasi normaalse vererõhu, hea enesetunde ja sära silma. Täitsa uued inimesed! Kange kiusatus on minna seda lihtsamat teed pidi ja osta üks kena purk ja ongi äkki kõik hästi. Saan aru, et kahekuune purk maksab üle 500 krooni ja see on palju, palju odavam kui kahe kuu trennirahad või ujulapilet.
Liigun tegelt päris palju, käin jala ja varsti võtan ratta kuurist välja aga - süüa mulle palju meeldib :( Ehh....

Karussell

Viimased päevad on olnud emotsionaalne karussell.
Kevadine elevus, vihm ja päike. Tolm ja udu. Lumi, lombid ja roheline maa. Servast serva.

Esmaspäeval šokkuudis.
Teisipäeval täiskuu ja sürrealistlikud unenäod.
Kolmapäeval järjekordne ARKi- feil. Seekord sain sõita vaid 15 min ja üsna kenasti, kuni tegin ühe väga vale reastumise väga vales kohas. Kõik. Järgmise korrani. Kurb ei ole- juba kogenud põruja :) aga kahju ikka. Mul oli juba nii selge pilt silme ees, kuidas ma saan tehtud ja kõigile head uudist kuulutan ja torti ostan...

Samal päeval käis Risto hooldusravis pühadejuttu rääkimas ja meie aitasime laulda. Näiteks seda laulu. Terve päev ümisen täna seda. Siuke gospel et anna minna :D
Iga kord kukub haiglas kõik välja hoopis teistmoodi, kui arvame. Seekord väitis üks õigeusklik naisterahvas, et Jumal on ebaõiglane ja Ester vaidles talle vastu :) Üks laul läks meil totaalselt metsa ja seepeale üks tädi tahtis kuulda „midagi muud” ning laulis meile ette ühe igivana kirikulaulu. Risto otsis selle kähku laulikust üles ja me esitasimegi seda, mitu memme laulis kaasa, kõrgel väriseval vanainimesehäälel.
Üks naine nuttis, mõned plaksutasid, mõned rääkisid vanadest lauludest.
Tõesti huvitav teenistus kujunes. Mulle väga meeldis, loodan, et äkki memmedelegi. Aga jah, sellise elukogemuse, selliste saatustega inimeste kõrval me oleme nagu lapsukesed seal. Et- me võime küll julgustada neid olema rõõmsad ja lootusrikkad aga.. mis meil viga rääkida.

Täna matus. Mis oli väga ilus. Kõned ütlesid kõik ära, mida vaja, slaidishow näitas ilusaid hetki, keelpillid, märjad silmad ja krampis kurgud.
Kõige kurvem hetk oli minu jaoks ootamatult hoopis kirstu kandmine autosse. Meie suured mehed, kandmas oma sõpra ära, päriseks.
Nüüd ma tean, miks matustel alkoholi vaja on. Kramp ei lähe kurgust muidu kuidagi ära...
Peale väikest veini, juustupalli, salatikorvikest ja jutuajamisi läheb kuidagi kergemaks. Nüüd on nii ja peame sellega leppima.
Kuid. Ma küll ei tahaks, et keegi minu matustel õnnetu oleks. Miks peaks? Nagu Risto ütles: tähtis pole hauakivil mitte sünnikuupäev ega surmakuupäev vaid see kriipsuke nende vahel. Kui elu on elatud nii hästi kui oskad, oled armastanud inimesi ja armastanud Jumalat ja nemad on armastanud sind, siis ongi ainult sellel tähtsust.

Siin oli blogimäng, mille üks osa oli muusika valimine oma matustele.
See pole mingi mäng vaid väga tähtis asi! Jumala eest, minu matustel ÄRGU MINGIL JUHUL mängitagu kaeblikke keelpille!! Midagi rõõmsat ikka. U2te. REMi. Poguesi. Korpiklaani. Tina Turner. Phil Collins.
Mehega arutasime ja tema ütles, et tahaks oma matustel tõsist punki kuulda :)
Mulle sobiks see lingis olev laul ka väga hästi.
Ehk siis:
Kui pühad koos siis marsivad
läbi taevalinna värava
Oo Jumal, las mind olla nende hulgas
kui pühad koos kõik marsivad.

Kaptenist ilma...

Hea, et Metsapiiga leidis minu eest luuletuse. Loodan, et ta ei pahanda, kui seda paljundan.

Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas
on koos ja segi pimedus ja valgus,
hea ja halb, tõde ja vale. Küllap
nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad
olid olendid ja iga olend kas hea või halb,
must või valge, Jumala või Kuradi oma.
Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,
kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb
osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?
Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ;
ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid
koos
ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks,
millekski, mis pole enam vastandid. Imelik
asendab õudse. Olemas
on natuke hõlpsam olla.

Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik"


Eks me kõik teame, et noored mehed oma südamele liiga teevad. Pikkade tööpäevadega, tööstressiga. Ja paljud neist lähevad enne õiget aega. Alati juhtub see kuskil eemal, tuttavate tuttavatel, statistikauudistes.
Nüüd juhtus see meie ülemusega. 41aastasega.
Täielik shokk.
Haruldaselt inimlik ja leebe pealik, kes suhtles alluvatega rahulikult ja tasakaalukalt, püüdis konflikte ja probleeme lahendada häält tõstmata, teise poole argumente arvestades. Koondamiste ja kokkuhoiupoliitika aasta on raske olnud kõigile, kindlasti aga palju raskem vastutajatele, otsustajatele.
Miks tema??
On siis inimlikust ellujäämisestrateegiast lähtudes etem oma stress näost punetades kolleegidele kaela karjuda, probleeme jõumeetodil lahendades?
Tuleb nii välja, sest sissepoole stressamine tegi südamele liiga.
Hoidke oma mehi, armsad.
Ja ärge ise ka üle pingutage.

esimene hall

Eilne kümnekraadine soe oli vahva. Läksin koeraga kell 7 hommikul mere äärde. Lõokesed laulsid, rästad ja kuldnokad vilistasid, õhk seisis paigal ja oli päikest täis...
Kuna kevadtöid läbi lume teha ei anna, panime mehega suusad talvekorterisse.
Käisin lastega koerteshowl, vaatasime agilityd ja kuulekuskoolituse võistlust. Ma vist olen ikka rohkem koerainimene. Kohe rõõmu ja vaimustust tekitavad ilusad, targad ja iseloomuga koerad.
Pärast ootasime veerand tundi bussi. Loksusime veerand tundi täistuubitud, palavas, õhuvabas bussis. Vantsisime veerand tundi koju, toidukott raske kui kivi. VIHKAN BUSSINDUST!
Hea Jumal, mul tõesti oleks väga vaja sõidueksamist läbi saada, ma ei jaksa enam.
Ja veel.
Piisas ühest tööalaselt saabuvast muudatusest ja ühest pillatud lausest a la mida sina siis täna teinud oled ja mul on blokk ees. Niikaua teen tööd rõõmuga, kuni ei tunneta survet ja sundi. Niipea kui saabub ora teatud kohas olukord, tekib mul trots ja soov kühvel tagantkätt liivakasti nurka visata.
Lapsik...
Ja veel, ... avastasin esimese halli juuksekarva.....üllatusin, nii vist peabki olema, 37aastaselt.
Ääää, emme, ma ei taha et sa vanaks jääd, karjus Kati. Mhh, mis mul hallist juuksevärvist, peaasi, et elu halli värvi ei ole.
Kas töö, mis ei tekita stressi, trotsi ja kurvameelsust vaid ainult- noh, või 90% ulatuses- rõõmu, on luksus?

kellele pakki?

Ma leisin vahva idee. Ei teagi, kes on selle autor aga näiteks sellist kingitust tahaks küll isegi saada. Või sellist nunnut, nagu pildil, see loom elab Heimtalis Anu Raua juures.
Niisiis:
3 esimest isikut, kes avaldavad siin blogis kommentaarides soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Konks on ka asja juures :D Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.

Emmejutte kah

Lapsed endiselt virvendavad ringi vaheaega nautides.
Ükspäev ööbis Krissu koos naabritüdrukuga nende kamba kolmanda liikme juures. Olid täitsa omaette, sest vanaema oli reisil ja sõbranna ise tahtis maja valvata.
Ma lubasin lahkesti. Üldse ei teki mõtteid, et kaks 13aastast ja üks 14aastane midagi vale korda saadavad. Nad on väga mõistlikud tüdrukud.
Eile käis Krissu pool päeva ringi nagu puuga pähe saanud. Olid kella kolmeni öösel üleval passinud.
“No me vaatasime Supermodellid ära ja rohkem midagi polnud vaadata telekast,” seletas ta. “Siis käisime poes, sõime, olime aias ja …. saad aru, J leidis Ratest nii nunnu kuti pildi, tõmbas selle telefoni ja me vaatasime seda poole ööni ja püüdsime selle kuti juures midagi negatiivset leida aga me ei leidnud. Ta oli lihtsalt …. NIII ILUS… me oleme kõik armunud aga me ei suuda seda pilti ja poissi enam ratest leida.”
Niipalju siis mõistlikkusest :D

Miku lubas kolmapäeval tulla koju kell 6 aga tuli pool 8, allpool põlvi polnud ruutsentimeetrit kuiva kohta kah. “Me mängisime jalkat ja ma unustasin kella vaadata,” vabandas ennast. Mina ei olnud kuri aga pidasin siiski vajalikuks teda järgmisel päeval kodust välja mitte lubada, et siis teinekord oleks meeles kella vaadata ja koju tulla, kui saabastes vesi loksub.
Katil oli eile külas kaks sõbrannat. Kati meil selline heledake aga sõber on nagu väike grusiin: sitikmustade juustega, tõmmu, sõstrasilmne. Kati üks teine sõber on jälle praktiliselt albiino: helevalgete juustega ja sinisilmne. Aga kõik kolm on täielikud traakjalad :D
Iial ei lõpe neil naer ja sädin ja keksimine, väga temperamentsed plikad, väga kõvad isiksused kõik.
Ja kui põnevad mängud! Kord seatakse terve ülakorrus täis lõkse koduhaldjate tabamiseks, kord avatakse kauplus, siis jälle peetakse moedemonstratsiooni vms.
Kahjuks blond ja tõmmu sõbranna pole omavahel tuttavad, peaks nad kokku viima.
Aga äkki kolm temperamenti koos oleks juba liig ja tekiks tüli?
Teine Kati külaline on teist sorti. Vaatasid raamatuid ja värvisid silmi. Küsisin kell 7, kas ta koju ei peaks minema, pimedaks läheb juba. Tema vastu, et ei pea. Viie minuti pärast helistati talle, käsutati koju no ja muidugi ta ei julgenud enam üksi minna. Lasin Katil teda saatma minna (vaid tänava teise otsa), (mul oli endal söök pooleli) kuigi ta vingus, et ei julge. Tagasiteel helistab mulle ja nutab telefoni: “Üks onu just lõi ühe maja akna katki ja jooksis minema, me nii kartsime ja jooksime ära..”
Armas aeg! Õnneks oli ta juba peaaegu kodus.
Nii need päevad siis lähevad. Ma vaatan, nad on suht väsinud juba vaheaja seiklemistest, kukuvad õhtul teleka ette magama. Aga ju on vaja sellist rihma otsast lahti laskmist. Poolteist kuud veel ja siis jälle vabadus.

Mul on nii kahju, et ma ei julge pilte siia panna. Oma laste pilte küll aga teiste laste fotosid pole vast väga ilus presenteerida. Paljud seda küll teevad, samas mulle endale vist ei meeldiks, kui minult küsimata mu enda ja mu pere pilte kasutatakse.
Muidu ma näitaks Katit ja tema sõbrannat nende klassi lavastuses Sööbik ja Pisik, kus Kati moodustas Pisiku ja tumedapäine sõber Sööbiku. Ja Krissu lahutamatut kampa. Ja Miku kolmikut. Nemad on ka vahvad: Üks pikk ja kõhn, teine ümmargune ja kolmas pisike :)
Nad kõik on lasteaiast peale sõbrad, sõimerühmast peale. Ehk siis Krissu puhul üle 10 aasta. Välja arvatud naabritüdruk, kes kolis siia 2-3 aastat tagasi ja Kati üks klassiõde.
Pildipanemise teeks võimalikuks blogi sulgemine parooli alla aga seda ka nagu ei raatsi teha. Kellele sa siis annad parooli ja kelle ilma jätad.
Kahte blogi üritasin pidada aga ei tulnud välja, ei jaksanud mina eraldi kirjutada ega teised lugeda.
Et siis jääb veel Orkut, kus tegelikult enam keegi ei käi.