vaesusest, jälle..

Tänane Reporter näitas ühte järjekordset vaest ja õnnetut üksikemmet. Kas see hakkabki nüüd traditsiooniks kujunema?
Ma ei saa ise ka aru, miks sellised klipid minus trotsi tekitavad ja blogis urisema ajavad.
Võibolla sellepärast, et paljudel juhtudel on tegemist nii hoolega õpitud abitusega, et 4 minutit teleaega petab vaataja vabalt ära. Täiesti valus, kui paljud inimesed on sotsiaalselt nii oskamatud, et suudavad elada vaid siis, kui sotsiaaltöötaja neid pilpal kannab. Ma olen seda nii mitu korda näinud: oi, vaene inimene, aitame, hoolitseme, anname, teeme. Ja nii kui käsi alt ära võetakse, vajub kõik jälle koost laiali.
Keeldun teleka ees pisarat poetama ja sotsiaaltöötajat maapõhja kiruma, kui ma tegelikke asjaolusid ei tea.
Teine asi on tõesti see, et iga inimene võib mingil põhjusel hätta sattuda. Mulle ei meeldi ühekordsed Anname ära aktsioonid aga mingi keskus võiks küll olla igas linnas ja maakonnakeskuses, kuhu saaks viia ja kust omakorda endale tuua teise ringi asju. Röstrist riidekapini. Ideaalis võiks selline keskus korraldada ka taaskasutust õpetavaid kursuseid (Tallinna keskuses oli ju vist nii?) ja miks mitte ka mingit muud oskusteavet jagada.

tuhkapäev

Jee, ma olen ihuüksi kodus! Ja suisa paar tundi veel olen. Ma kohe ei tea, mida selle õnnega peale hakata!
Kati tahtis ise lasteaeda minna, sest neil on "Kalevipoeg pooleli" ning judotrenn täna.
Eilset päeva sisustasid liulaskmine, lumesõda ja söök. Mõnus. Ilm oli selline pehmeke. Issi ja Krissu toppisid teineteisele lund krae vahele, jõekaldast lasid kõik alla, isegi Miku oma traatkäega ja mina oma ilge köhaga. Linadest meil puudus tulla ei tohiks! Aga pepulauaga hüppekaid teha ei ole hea mõte....
Nii hea on kodus olla. Vahel kõik koos, vahel üksi.

Täna on tuhkapäev ja ma just kavatsen ahju tuhast tühjendada. Huvitav, kas pean sellega midagi erilist peale hakkama?

Aa ja veel tahtsin öelda, et Walk the Line oli üleeile väga mõnus vaatamine, tervelt kolm tundi ei tulistanud keegi. T ütles, et Ray film oli suht sama temaatikaga aga too ajas esimese poole tunniga une peale, Jonny-film oli paraja tempoga.
See oli ka tore, et natuke oli sees kristlikku teemat ja lausa meeldivas võtmes (va see moraalitsevate tädide juures).
Ma vahel lihtsalt tarbetult vihastan, kui igas filmis, kus on tegemist mõne kiriku, preestri või lihtsalt usklikuga, osutub preester salakavalaks ahistajaks, usklik hullumeelsetest ideedest täidetud maniakiks ja kirik vaimuhaigete sektiks :S
Äärmisel juhul on preester filmis abiks vampiiride orkiajamisel või lausub paar lohutavat sõna peategelasele, enne kui too kuulipildujaga taas ametisse asub.
Võibolla ma juhtun lihtsalt valesid filme vaatama...

Makarenkost, väga pikalt

Saingi Pedagoogilise poeemi läbi. Kolm päeva ja üle 600 lehekülje.
Tegelikult oleks esimese osa läbimisest ka piisanud. See räägib kõige rohkem kasvatusest kui sellisest. Mida edasi, seda rohkem läheb sotsialismi ülesehituseks kätte ära. Minu imestuseks läks Makarenko oma suurepärastest tulemustest hoolimata võimulolevate haridusametnikega tülli ja ta söödi koloonia juhataja ametist välja.

Tegevus toimub Ukraina alaealiste pättide koloonias 1920-1927. Too aeg oli Ukrainas keeruline, maa revolutsioonist ja kodusõjast räsitud, nälg, vaesus, tohutult palju pätte, vargaid ja kodutuid.
Sellised vargad ja kaabakad saadeti Makarenkole, et see neist kenad sotsialistlikud kodanikud teeks. Ja kujutage ette, ta tegigi! Kuidas, see huvitas mind kõige rohkem.

Esiteks oli ta ise absoluutselt hull inimene. Peret ei olnud, koloonia ja noored olid tema elu. Alustades poolagunenud hoonetes, elas ta koos teiste kasvatajatega poistega samades tingimustes, talus kogu seda jubedat vaesust samamoodi.
Kui noored nägid tema ihu ja hingega pühendumist ja kirge, avaldas see neile ilmselt muljet.
Füüsilist karistust ta ei pooldanud. Esimese kuue absoluutselt ignorantse päti saabumisel ei suutnud ta end kuidagi kehtestada. Lõpuks kaotas kannatuse ja raputas pealiku korralikult läbi.

"Näen äkki, et ta on kohutavalt hirmunud. Kahvatu, värisevate kätega kiirustas ta mütsi pähe seadma. Ma oleksin teda tõenäoliselt veelgi löönud aga ta sosistas vaikselt, oigega: "Andestage, Anton Semjonovits". Mu viha oli niivõrd metsik ja piiritu, et tundsin: kui keegi mulle veel sõnagi vastu ütleb, torman ma kõigi kallale, lähen tapmiseni, selle bandiidipesa hävitamiseni. Kõik viis kasvandikku seisid vaikides oma voodite juures. "

Kogu oma õilsate kasvatusideede läbikukkumist tundes sai ta siiski aru, et plahvatus mõjus ja kuttidel nihkus peas midagi oma kohale. M ise ütles tagantjärele, et kogu seda lugu ei pea mõistma mitte kui löömingut ja enda jõuga kehtestamist vaid ainult inimlikku viha, ebaharilikku lahendust selle asemel et pätt tagasi komisjoni saata vma. Peale selle tüübid ilmselt said aru, et kogu see töö ja vaev on nende heaks.
Kasvatajate töö oli nii ennastsalgav ja raske, et seda pidi tahes-tahtmata tunnustama. Samuti oli koloonias siiski ilmselt parem kui tänaval.
Kui mõni jälle väga oksi laiali ajas, soovitas M tal lihtsalt tagasi minna sinna, kus probleeme noaga lahendatakse. Mõni läks kah. Aga mõni läks ja tuli tagasi. M andis andeks ja viha ei pidanud. Respekt, et ta ei tundnud erilist huvi poiste mineviku suhtes: mis oli see oli, proovime nüüd siin otsast peale.

Otseselt kasvatamist ja moraalilugemist koloonias justkui polnudki. Kõige lihtsamad asjad: tee tööd, hoia puhtust, ole aus ja arvesta kollektiiviga. Kui koloonia rahva seas oli mingi tasakaal ja moraalinormid paika läinud, siis uustulnukad sulandusid suht valutult.
Polnudki aega mässata, kogu elamine vajas kordategemist, põllud ülesharimist.
Ja kui mingi käkk jälle kokku keeratigi, suutis M ikka kuidagi mingi lahenduse leida. Vahel vihastas end siniseks kah...
Poisid ise suutsid isekeskis süüdlase end nii halvasti tundma panna, et kadus tahtmine pättust korrata.

Veel jäi silma selline seisukoht, et neid poisse ei pea mitte nunnutama, kõige rohkem respekteerivad nad oskajaid inimesi: kel on kindlad käed ja suured teadmised.
"Te võite nende vastu olla äärmuseni kuiv, norimiseni nõudlik, isegi hoolimatult suhtuda nende sümpaatiasse aga kui te hiilgate tööga, teadmistega, kordaminekuga, olge rahulik; nad on kõik teie poolel ega reeda teid. Ja vastupidi- kui lahke, huvitav ja sõbralik te ka poleks, kui teie tööd saadavad nurjumised ja äpardused, ei pälvi te muud kui põlgust."

Töökasvatus iseenesest on võimas asi. See, et sinu eluolu sõltub otseselt sinu töö kvaliteedist. Jätad põllu hooletusse, saaki ei saa. Ei viitsi puutöökojas vaeva näha, magad lagunenud voodis. M hea leiutis oli koondsalgad: loodi miski salk, kes vastutas kindla aja näit põrsalatrite valmistamise eest. Või peedipõllu ülesharimise eest. Igaüks sai kordamööda osaleda erinevates töödes ja kordamööda olid ka salgakomandörid. Jällegi kõige lihtsam asi; teed oma töö ära, vastutad selle eest ja pead suutma ka teised tööle organiseerida. Ja mõjub!
Praeguse aja lapsed, eriti linnas, ei tea minu meelest tööst tihtipeale midagi. Mitte midagi ei juhtu, kui jätad nõud pesemata, koolitööd tegemata. Söök tuuakse ikka sulle lauale ja pannakse puhas pesu voodisse. Nii kodus, lastekodus kui koloonias. Karistada kedagi ei tohi, rohkem on õigusi ja vajadusi kui kohustusi...


Tegelikult oli värskendav isegi see isamaa ülesehitamise teema. No keda ei innustaks, kui sa ise näed, kuidas sinu töö tulemusena midagi saab tehtud, korda ja ilusaks. Tahaks, et sinu riigil läheks ka hästi, tahaks oma panuse anda... Meil valitseb praegu ju tohutu individualismi ajastu. Ähh, riik ja valitsejad on jamad, peaasi, et minul hea oleks. Ehk viimati laulva revolutsiooni ajal oli siinmail ka selline uue lootuse ja rõõmu puhang.

Natuke arusaamatu oli mulle talupoegade teema. Olid seal vaesed head talupojad ja teisalt külakurnajad, kulakud, keda keegi ei sallinud. Maatööd tehti ainult isemajandamise tarvis, kõik unistasid ikka linnas vabrikutes töötamisest.
Küll hinnati ülesharitud maad ja korralikku majandamist aga ainult siis, kui see teenis ühisomandi huve. Iseendale põrsaid kasvatada oli juba kulaklik.
Võibolla sellepärast, et klassivahed olid tollal tõesti nii suured? Äkki kulakud tõesti rikastusid teiste arvelt, kohtlesid sulaseid jõhkralt jne?
Eestis oli vist ikka nii, et need, kes tööd teha viitsisid, olid peremehed, ja ülejäänud sulased. Või ei? On ju ka meil küll neid ahne peremehe Kauka jumala stiilis lugusid. Kes seda õigust enam tagantjärele teab.
Kes ajalugu üldse tagantjärele õigesti tõlgendab. Kui keegi 2009. aastast 100 aasta pärast kirjutab, kui palju interpretatsioonivõimalusi! Mis parteid täpselt mida tegid, millised olid rahva meeleolud... nii erinevaid jutte saaks kirjutada!

Sestap hoidun minagi mustvalgest hindamisest ja ütlen lõpetuseks veel seda, et ajastu dokumendina oli lugeda ülihuvitav. Makarenko stiil on väga rikas ja kohati mahlakas, nauditavalt slaavilik.

Kuidas küll tema koloonial edasi elu läks? Tuli ju paari aasta pärast suur Ukraina näljahäda, siis sõda... Küll tahaks Ukrainasse ka ise reisida.

Siin ka kaks artiklit Makarenko kohta.

http://tartu.postimees.ee/051206/esileht/arvamus/232446_1.php
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9960

ma ei taha ja ma ei saa...

ilus suusailm on õues ja mina passin toas, olemine on parem aga väga veel õue lehvima ma end ei luba. Igav on, ei saa rahus lugeda, sest kõik on kodus ja alalõpmata maandub keegi teleka ette. Oi mind see telekamöla ajab närvi, meil pole ka eraldatud tuba, kus rahus omaette olla. Lapsed ajan iga natukese aja tagant teleka eest minema aga T peale jõud ei käi.
Leidsin kuurist suusad ja panin Kati nende peale. Eile hüppas koer suures elevuses ta näoli lumme aga täna läheb juba suht hästi. Kati vehib aias ringiratast ja poiss teeb kõrval kepikõndi, kuna temal keelasin kategooriliselt talispordi ära - kips ju ikka veel.
Ise vahin ka vahel telekat. Eile vaatasin Dieedidoktoreid. Päris kole, kuidas kaks kiitsakat ja kurja tädi ühele vaesele jämedale neegrinaisele kallale lendasid, talle tema jämesoole sisu näitlikult demonstreerisid ja ta keelt, rasedusarme ja ekseemi kogu ilmarahvale näitasid. Sellise terrori peale kaoks iseendal ka isu ära....

Mai tea, mida teha: sahtleid koristada ei viitsi, lugeda ei saa, telekat vaadata ei taha, õue ei saa, käsitööisu ei ole, lastega mängutuju ei ole :( Tahaks rahus üksi istuda ja olla. Niipalju siis teiste teenimisest.
Paha siga, mitu viga.
Kotlette ja kohupiimakooki telliti õhtuks, ju ma siis pean kargu alla võtma.
ohates ära.

veel tublidusest

Ma ikka veel mõtlen tublidest naistest.
Kahtlemata on mehel väga mugav naisega, kes kõik talle ette ja taha ära teeb. Peremudeleid on väga erinevaid ja kui mõlemad pooled oma rolliga rahul on, siis kõik korras.
Kahtlemata on asi paljuski kultuuris. Eesti naine on see ull, kes sünnituselt heinateole marsib ja eesti mees paistab ka töise enesehävitusega silma. Loen ikka veel Minu Moldaavia raamatut ja sealsete naiste elueesmärk paistab samasugune kodune eneseohverdamine olema.

Minu mees on aastakese töötanud Tatarimaal. Seal oli kombeks, et töölt koju tulnud meest ootab naine pesukausiga, et ta jalad puhtaks pesta. Sel kombel on vist religioosne tagapõhi. T vahel naerab sokke nurka visates, et kas mul ei teki soovi tema varbaid leotada. Tjah, ei teki nagu väga :) Aga kui see ja just see ta õnnelikuks teeks, siis ehk teeks kah.
Mis seal siis veel rääkida moslemi naiste soorollidest või india naiste elust. Meile müstika, eks.
Mulle väga meeldib, kui mees naist aitab. Ja vastupidi. Ma olen puid ladunud, peenraid kaevanud ja põõsaid juurinud. Ja tema koorib kartuleid kui vaja. Normaalne ju. Kuigi meie kooselu alguses ämm pidi pikali kukkuma, kui trehvas T-i köögis mannavahtu kloppimas. Et ikka meeste ja naistetööd. Aga praegu on ju kõik nii teistmoodi...

Kristlik ellusuhtumine väärtustab teenimist vägagi, nii abikaasa, teise inimese kui üldse ühiskonna teenimist. Vastutasu ootamata. Põhimõttel, et kõik mida sa teed teistele, teed sa ka Jeesusele.
Enamasti leian selle mõistliku olevat. Kui sul on perekond, siis teed ju palju asju lihtsalt niisama, armastusest, tagasisaadud kasu mõõtmata. On vaid üks aga- teised pereliikmed peavad asjast samamoodi aru saama. Nii ka ei lähe, et üks vihub teenida ja teised naudivad. Tööl võiks samamoodi olla.

Mul on viimasel ajal oma perekonna teenimisega probleeme, sest raha teenimine võtab suht palju jaksu ära. Aga siis kui kord on jälle viitsimist ja jõudu elamises korda luua, kõiki heade söökide ja silitamisega hellitada, siis seda rohkem rahvas seda ka hindab:)
ˇˇˇˇˇˇ
Rõõmustades ligi nädalase sinise lehe üle, vedasin auuli raamatukogust koju Pedagoogilise poeemi ja Lendas üle käopesa. Pedaggg esimese osa saan kohe läbi ja julm põnev on. Just see, kuidas parajatest jobukakkudest, varastest ja pättidest kenasid nõukogude kodanikke ehitatakse, et mis pedaggg meetodid ja nii. Tuleb välja, et esimese kuue koloonia kasvandiku seas kehtestas Makarenko end paari hea obadusega piki juhtoina sihverplaati. No tal oli jube paha endal :) aga kutid said kohe aru, mis point on.
Järgmistes osades on vist kasvatust vähem ja sotsialismi ülesehitust rohkemˇ, ma ei tea, kas selle tellise lõpuni ka jaksan lugeda. Aga praegu olen põnevusest ja pidevast köhimisest rõngas. Raamat saab miski 1928 aasta kohal otsa, peaks täitsa guugeldama, mis Makarenko kolooniast sai.

Minu lapse klassikoosolek on järgm kolmapäeval ja ma huviga ootan. Kellelegi turja ei lenda (tõtt öelda pole ma antud tegevuses eriti tugev) aga tahaks teada, mis klassijuss ise oma laste kohta räägib. Klassijuhatajaks on noor mees, esimest aastat koolis ja vähemalt Krissu jutu järgi on ta supernunnu, erilahe, niiäge ja mis kõik. Ta isegi ropendab vahel ja kutsub neid tupsukesteks ja ... ühesõnaga VAUUU, seletab Krissu.

Haige ja mõttetu memm

Ilgelt nõme on haige olla.
Ma pole nii kaua aega haige olnud kah. Ikka c-vitamiin.
Luhtus mu lootus paari päevaga terveneda, tuleb ikka perearsti tüüdata. Nohu ja köha ja muu võluv, mis sinna käib. Välja arvatud palavik. No ei tule palavikku kuigi olemine on sant mis sant. Näis, mis perearst ütleb, kui teatan, et mul on nohu...

Haige olles on hea iga asja kallal iriseda. Leidsin ühe toreda artikli.
Sa Kata ära edasi loe :)
Nimelt tabas mind selgusehetk, miks vanad rikkad mehed oma aegunud mudelid noorte naiste vastu vahetavad.
Te kuulake vaid:

Peod ja pillerkaarid pole X-le (27) iial esmatähtsad olnud ja nüüd ongi ta neist rahuliku südamega eemale jäänud, punudes oma lapsukesele koos elukaaslase y-ga (51) pesa. .... Köök on Xi lemmikkoht ja seal veedab ta suurema osa oma päevast. "Y ütles kord, et toob mulle siia välivoodi, sest kui tulen kööki kasvõi korraks, võin end siia pikkadeks tundideks unustada," naerab X.
....Kui mehel on pikk ja väsitav tööpäev selja taga, peab teda soe toit kodus ootama- selles on naine enam kui kindel.
...X ei pea end puhtusefriigiks kuid tema kodu läigib veatult, peegeldades usima perenaise pühendumist. "Kuna olen põhimõtteliselt selle vast, kui mõni võõras naine minu kodus toimetab, pole mulle mõttessegi tulnud koduabilist palgata."
Siis ta räägib, et suurt maja korras hoida polegi lihtne ja raseduse viimastel kuudel läks koristamisele lausa kaks päeva. Ja peale sünnitust on veel keerulisem.
"Üldiselt on kõik kodused tööd kaasa arvatud muruniitmine ja prügi väljaviimine minu ülesanne," räägib ta. Aeganõudvad tööd jätab X nädalavahetusele, kui issi on kodus ja lapsukese järele saab vaadata.

Vau. No kuis too mees ometi säändse proua oskas leida! Naine-unistus. Naine-tippklass. Naine-masin-ema-koduabiline-aednik-printsess.
Natuke nagu nukker on mõelda oma lukskodus askeldavale naisele, kelle kõik unistused on täitunud ja nüüd saab täiel rinnal muru niita ja köögis elada, kuni armastatud mees peale väsitavat tööpäeva puhkab.

Huvitav, miks mina sellega hakkama ei saanud? No sooja süüa olen ikka üritanud teha viimased 12 aastat oma mehekesele aga läikimisest on minu kodu sama kaugel kui Maa Päikesest. Muru on meil nii lahmakas, et niidame mehega kahe peale. Vaipu klopime ka kahekesi. Raha teenime ka kahekesi.
Ma olen ikka üks rahulolematu moor. Sain 6 aastat köögis veeta ja üldse mitte häppi lõpuks. Isegi muru ei viitsi üksi ära niita.
Pff.. mõttetu memm, nagu T mulle vahest naljaviluks ütleb.

Pedagoogiline poeem

Mulle meeldis Makarenko "Pedagoogiline poeem" kunagi väga. Kommunismi ülesehitust ma sealt ei mäleta, mulle avaldas muljet pärastsõjaaegse Venemaa kirjeldus ja see, kuidas hirmsatest pätipoistest said koloonias tublid kodanikud. Muidugi täit tõde ma ei tea, kuidas nende pedagoogilistes kolooniates tegelikult elu oli.

Ma tahtsin siin oma pedagoogiliselt ja psühholoogiliselt haritud-kogenud lugejatelt nõu küsida.
Järgmisel nädalal on Krissu klassi lastevanemate koosolek. Küsisin lapselt, kas talle teeb miski muret, mis teemast võiks koosolekul rääkida. "Ah, et kuna H tasandusklassi juba kord saadetakse," vastas tema nina kirtsutades. "Ta on kõik õpetajad hulluks ajanud, ise ei õpi tunnis ja teistel ka ei lase, ma vaatasin kord kella- mate õps mölas temaga VEERAND tundi, lubas igale poole saata jne."
H tuli nende klassi eelmisel kevadel. Mina teda näinud ei ole aga tundub tegemist olema tavalise ülikõrge tähelepanuvajadusega poiskesega.

Ma nüüd mõtlen, kas rääkida sellest koosolekul või mitte. Klassijuhataja teab niikuinii. Poisi vanemad ka niikuinii. Ma ei hakka ju neile ütlema- kuulge, viletsalt kasvatate oma poega, ta ajab kõik hulluks. Kiusu pärast võiks ju öelda kah...
Selle poisi ema sõimas mind kevadel telefoni teel ametlikult läbi, kuna kogusin lõpupeoraha, mis oli tema meelest jubetu suur summa. Poisi isa olen koosolekul näinud, no küll laiutas oksi ja oli muidu julm hea mees enda meelest. Mis see pojagi saab teistmoodi olla...
Pealegi puuduvad õpetajal vahendid taolise lapse mõjutamiseks. Eks ju, õpetajad?
Trahvi ei tee, diret ega oma vanemaid ei kardeta, tasandusklass ongi vist ainus võimalus.
Eks need ATHga ja hüperaktiivikud on ajast aega õpse hulluks ajanud. Mäletan oma kooliajast samamoodi hüsteeria äärel käsi ringutavat inka õpsi ja kaardikepi vihas puruks löönud ajaloo õpsi. No mis sa teed poiskestega, midagi ei tee, kui õpsil veel autoriteedi ja ensekehtestamisega probleeme on.

Tavaliselt on äkki nii, et tavalistel vanematel kasvavad tavalised lapsed ja probleemsete vanemate (nii sotsiaalselt kui psüühiliselt) lastel on igast jamasid. Aga ei pruugi nii olla ka. On ju meditsiinilised põhjused, kasvõi hapnikupuudusse jäämine sünnitusell vms.
Eilsel poisi klassi koosolekul ei öelnud klassijuhataja ühegi lapse kohta halvasti, ikka head püüdis igaühe kohta leida. Kuigi on neilgi paar kirstunaela. Ühe ema ma tunnen, nii kena inimene, ei tea, kuis too poisijuss sääne jurakas on. Aga ei tea ju teiste perede asju, kaugelt peresuhteid ja tegelikke olusid ei mõista.
Imestama pani mind aga ühe tüdruku ema, kes käsi ringutades korduvalt kaebas, "nüüd ma naudin oma kasvatuse vilju". Et plika on laisk, oma kohustusi ei täida, sõna ei kuula. No kuis nood viljad siis nüüd nii äkitsi pudenema hakkasid?? Kolmanda klassi lapsuke, ja ema ei saa enam kuidagi? Ja mis tollest teistele vanematele kaevata? Sinu laps ju, sina ise oled kuskil midagi valesti teinud?
Või ma eksin, ja võibki kena pereema leida, et tema kenasse peresse on saabunud eitea kust 9aastane koletis?

Et siis formuleerin küsimused uuesti, äkki keegi leiab huvi vastata.
! Kas Pedagoogiline poeem on/oli hea raamat?
! Kas mul on mõtet koosolekul ulaka klassivenna teema tõstatada?
! Kas kenasse peresse võib saabuda 9aastane koletis?
!Ja kuidas koletisest armas laps tagasi saada?

Pildil minu traakjalg.

Minge metsa

Ma vahel pean endale meelde tuletama, et töö võib lahe olla:) Enne seda koerasõitu olin eelmisel õhtul suht tõbine.
Täna vedasin end kahe mängumaa ühisvastlale Maria tallu. Pea paks, nina tilgub ja kurgus okastraat. Samas on nii lahe, kui juba metsa vahele jõuad ja pilgu ette puuladvad ja samblatutid jäävad, hakkab hea olla. Ponid Rubla ja Trikoloor vedasid kannatlikult lapsi ringiratast, kanget suitsu tossavatel lõketel sai lumise metsa vahel orgi otsas viinereid sussutatud, suured hobused andsid end patsutada ja üldse...
Ürituse kulgedes hakkasid lapsed väsima ja 42 jõmpsikat vanuses 1-5 on suht keeruline iga. Küll on neil pissihäda ja küll joogihäda, küll on emme silmapiirilt kadunud, küll on neid vale tooli peale istuma pandud. Kui midagi ei meeldi, panevad kaaslasele laksu kirja või pistavad röökima, lisaks määrivad rõõmsalt vastlakuklite vahukoort endale pähe ja kallavad hernesuppi emadele sülle :)
Minu tundsin õndsat rahuldust - teiste laste kisa mind ei sega ja enda omad on juba meeldivalt suured. Tublid emad, kes väikelastega jaksavad kodust välja tulla.

Aga maal on ikka nii hea olla... Need peremehed seal rääkisid, et väljamaa turistid tulevad ja anuvad vahel - antagu mingit tööd teha. Ja kui nad siis saavad puid lõhkuda, süles need tuppa vedida ja ahju ka pista, siis on nemad nõnna õnnelikud:)
Mõned turistid kaovad metsa terveks päevaks. Lihtsalt on seal. Ja kui talunikud juba murelikuks muutuvad, ilmuvad pimedas välja, äraseletatud moega ja rahul.
Ma veel nii linnastunud pole aga näe samblatutid metsa vahel teevad ikka tuju rõõmsaks küll.

poolpidune

Minu puhul on haigeksjäämise esimene tunnus vee-uni.
Seekord otsisime mingit kadunud last näkkide riigist. Küll see oli ilus: pikkade kuldsete juustega näkineiud tegid kujundujumist, lõbusad näkipõnnid suplsisid ringi..
Teine tunnus on huvi kadumine kõige vastu.
Nõud jäid nädalavahetusega pesemata, pool pesu masindamata ja elamine kraamimata. Vedelesin ja külmavärisesin voodis aga puhanuks end ei puhanudki.
Ma tean küll, miks kurk valutab ja nina vesistab. Sügavast vastumeelsusest.
Ma hoian sind kodus teki all, et sa SEAL ei peaks olema, väidab kõri.
Ah, ole nüüd, ma käin ikka homme ka veel ära, siis vedeleme, eks, vaidlen mina vastu.
Palavikku pole. Küllap on talv läbi neelatud c-vitamiinid oma töö teinud.
Haiglane seisund on imelik- ühtaegu on kõigest sügavalt ükspuha, teisalt tulevad kõik poolpidused probleemid üles (sest kõik käib närvidele) ja tahaks need kõik korraga läbi raiuda.
Roheline värv siin hakkas ka närvidele käima. Ja lilled. Väljas on 7 miinust!

Kuidas teie oma lapsi karistate?

http://www.parnupostimees.ee/?id=82235

kibedusega ja ilma

"Siin Raplas rabavad mind saatused, mis paljuski on omavahel sarnased ja samas otsustavalt erinevad Rootsi saatustest: "Minu vanemad viidi Siberisse," pihib mulle üks naine püsti seistes, keset elavat teejooojate seltskonda. "Minu viis poega on surnud, kuidas ma võiksin oma kibedusest üle saada!"
Ta küsib seda minult!
"Minu ema päästis mind mahalaskjate käest, ta ise lasti minu silme all maha. Isa oli rindel, minu suguvõsast pole kedagi järel."
"Seitsme aasta pärast, Hrustshovi ajal, tulin Siberist tagasi. Ma jõudsin armuda ja kihluda, siis viidi mu peigmees Afganistani sõtta. Seal läks ta kaduma."
Lühikesed käepigistused, ma kirjutan raamatutesse pühendusi. Kaks daami seisavad naeru kihistades minu kõrval. Üks ütleb: "Mis retsept teil on, et te nii noor välja näete?"
Uudishimu inimeste vastu, naeran ma. See on lihtne ja odav vastus. Õige vastus oleks: Mina ei ole pidanud nägema oma laste tapmist, ja ma pole pidanud lakkamatult hirmu tundma. Ma pole tundnud puudust arstiabist, rohtudest, vitamiinirikkast toidust.
Käbi Laretei, "Otsekui tõlkes"

Jah.
Aga minu vanaisa sai ka elus küllalt vatti. No mitte nii hullult aga ikkagi tuli tal tsaari eest sõtta minna, kus ta jalg läbi tulistati, nõukaajal võeti ära kõik tema maad, metsad ja talu ning suure osa oma elust veetis ta neljakesi kitsas üüri-kööktoas, pere toitmiseks kastivabrikus kaste kokku klopsides ja lisarahaks meestepesu õmmeldes.
Ja ma ei tea leebemat inimest! Mulle ei meenu ühtegi korda, kui vanaisa oleks valitsust sõimanud, koputajatest külainimesi põhjanud või üldse kellestki midagi halba rääkinud. Ilmselt avalikult ei julgenudki siis keegi sõimata aga ikkagi, isegi ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi kapitaalselt vihastanud või endast väljunud.
Ma ei tea, kumb aitab paremini õudusi taluda, vimm ja viha või leplikkus ja päikseline meelelaad.
Mu meelest viha ja kibedus ei lase normaalselt elada, selles puudub edasiviiv jõud. Aga mis teha, kui nii hirmsad draamad on üle elatud ja lihtsalt ei suuda seda unustada ega leppida. Ilma Jumalata on see veel eriti raske.
Samas minu eilne masekas muutus täna vihaks ja seda oli kergem taluda. Päeva lõpuks ajas juba ennast ka naerma. Leppimiseni on veel teed minna...

Siin on ühe Peterburi kunstniku super fotomontaažid, valminud Leningradi blokaadi lõppemise 65. aastapäevaks 29. jaanuaril. Tasub uurimist.
http://sergey-larenkov.livejournal.com/809.html

***2

hommik on õhtust targem.
Ma nägin täna öösel kohutavalt veidrat und.
Lund oli sadanud ja see sulas vaikselt päikese käes. Mina käisin oma tänaval ringi, puust pisike võinuga käes ja puhastasin sellega autosid lumest. Autoomanikud olid pisut üllatunud aga mina ütlesin neile
ah, ma tean küll, et nagunii sulab lumi ise ka varsti ära aga ma lihtsalt tahtsin natuke head teha.
irv irv irv
Head sõbrad, kas te võiksite võinoa mu käest kiskuda, kui mul jälle tekib ületamatu tahtmine sellega maailma kruve kinni keerama minna? :D

***

Kellele minu tööd vaja on?
Mitte kellelegi.

Minu aeg

Pühapäevaõhtu on alati pisut kaeblik aeg, sest vabad päevad on möödas :(
Perekond on pestud ja vooditesse paigutatud. Miku loeb Doktor Dolittle`t, Krissu Nick Hornby Maoli, Katile lugesin Pipit, issi vaatab Rahvuslikku aaret ja mina panin raske südamega käest Käbi Laretei Otsekui tõlkes, et nats blogida ja siis tööd teha ja siis jälle lugeda. Mõnus.
Nädalavahetus oli nii väsitav, et alles hakkan sellest toibuma praegu.
Laupäeval tavapärane koristamise-kokkamise-produktide varumise karussell. Külas käis Tallinna-Karin oma väikese armsa perega. Mõelda vaid, nad sõitsid nii pika maa maha, et tuua mu lapsele üks oluline pilt! Olen tõesti liigutatud! Mul ei käida just tihti külas, sest olen sitt sõber, seepärast on külalised mulle väga oodatud ja rõõmus nähtus. Teiega oli tore, tulge jälle! Siis varun J-le paar õllet, Alexile mänguasju ja Karini vean klaasi sulatama :D.
Õhtul läksin Koolitantsule ja saabusin sealt alles kell 00.15. Linn oli märg, kõle ja täiesti inimtühi...
Täna hommikul oli vaja koguduse kohvi juurde küpsetada kook, kirjutada esmamuljed Koolitantsust, liduda kogudusse ja tagasi, kodus jälle süüa teha, laeni ulatuv virn nõusid pesta, lapsed vanni saata...
Aga nüüd on õhtu, keegi ei taha minust enam midagi, huhh!
""""
Koolitants oli sel aastal minule igav. Oleksin pidanud hommikusele laste- ja vabatantsude kontserdile minema hoopis. Showtantsud sarnanesid lõputule MTV-tantsuvideole, ei midagi uut. Publik elavnes alles tänavatantsude peale ja mul ka hakkas lõpuks siis tore tunne tekkima. Sai näha stiilipuhast breiki ja ipp-opsadi tantsu, stiilseid stoorisid ja efektseid kostüüme. Proffessionaalsust ühesõnaga. Hea!
""""
Ma vaatan, et Laretei on mõnes mõttes samasugune ullike nagu mina, sest ta ei suuda kedagi läbinisti halvaks pidada. Antagu see suureline võrdlus andeks. Ta ei kirjuta ühestki oma elu jooksul kohatud veidrast, isekast, kiiksudega inimesest halvasti. Ta ei pea kellegi peale viha, ei vaata millelegi tagasi tõelise kibestumise ja masendusega. Küll põeb mõne asja pärast aga mõne raske ja tülika sündmuse kohta kirjutab tagantjärele naeratusega.
Loen just seda, kuidas teda hoiatati nõukogude Eesti mornide, salakavalate ja kibestunud inimeste eest. Tema ei taha uskuda: "Ma ei saa ometi ringi käia ja iga inimest umbusaldada, kellega oma kodumaal kohtun!" ...... Jüri aga vastas: "Ära ole kergeusklik! Ära lase ennast ilusa jutuga alt vedada!"
...Pärast nii pikka aega mitme okupatsiooni all olid inimesed harjunud kasutama iga võimalust, et hoiakute ja sõnadega üksteist haavata või alandada, just nagu saaksid nad sellest mingit rahuldust: väikesed portsjonid võimu tähendasid ikkagi võimu, ja kui õnnestus kedagi teist pisutki maha suruda, saavutati sellega võit ja võidi endale lubada teisest tänaval mööda vaadata ja mitte teretada. Võim oli peaasi, seda oli õpetanud Nõukogude kord....
"""
Palju aastaid on mööda läinud aga Eesti inimestes pole minu meelest midagi muutunud. Ikka seesama varjatud kibedus, kadedus ja juba ette halva eeldamine. Imelik.
Aga õnneks ma suhtlen enamasti mõnusate inimestega :D

Fanaatikutele, austusega

Oh, armas Jumal, ikka veel on maailm alles! Ja lund ka sajab. Ilus.
Ja töönädal lõpeb. Imeilus.
Ja pärast ühepäevast jälki kõhuviirust kadus see koos kolm nädalat kestnud jalavaluga.
Super ilus.
Kuidas sa nii ruttu terveks said, küsisid kolleegid. Eks ikka kummelitee ja sõprade palve abiga :D !
Mul oli tohutu stiimul neljapäeva hommikuks jalul olla. Mul oli kokku lepitud käik kelgukoerte kasvandusse. Ja ma sain sinna! Kui lahedad koerad! Nunnukad malamuudid ja veidrad, eresiniste hüpnootiliste silmadega alaska huskyd. Hull kihutamine rakendiga, koerte käppade alt lumepihu näkku pritsimas ja tuul silmist vett välja väänamas. Koertekasvatajadest abielupaar olid väga lahked ja toredad inimesed ja tõelised fanaatikud. Ma armastan heade asjade fanaatikuid, nagu korduvalt olen öelnud.
Tõeliselt emotsionaalne ja tore poolpäev.
Järgmine töönädal tõotab pigem stressi ja rohket ebameeldivat tööd. Aga ma püüan sellest üle olla, sest ootamas on kohtumine järgmise fanaatikuga. Pikisilmi ootan!
Kelle tutvusringkonnas veel fanaatikuid on, palun andke teada!
Ps. Viljandi folgi piletid tulevad kohe müüki. Mitu aastat olen plaaninud minna. Kas keegi võtaks minuga kampa?

ööfilm

No tere ööd, seltsimehed unetud.
Kas keegi peale minu veel ETV pealt Kõva pähklit vaatas?
Kas kõik ETV teisipäevased filmid ongi alati üks häda ja viletsus?
Kolmandat teisipäeva järjest vaatan ETV filmi ja saan halva tuju.
Mitte et see tänane film oleks halb olnud aga piisavalt ebameeldiv.

Järgmisel teisipäeval midagi ead ja positiivset paluks. Meil siin niigi langus ja aasta lõpus kustutatakse tunneli lõpus valgus, niiet vaja on vaimu tõsta kuidagi.

Kas Vashat on keegi vaatamas käinud? Aga seda Happy-Go-luckyt?

Lähen üritan nüüd unes midagi meeldivat näha :S

vajatakse kirjutamismajakest ookeani kaldal

Sattusin Kanal 11 pealt nägema miski Eesti noormehe dokkarit "Jumalaga", 2004. Kirjade järgi oli tegemist eksistentsiaalse teekonnaga, autostopiga läbi Euroopa, samal ajal kirjutades kirju oma varalahkunud vennale.
Ilus oli. Väga ilus. Muusika ja kulgemine läbi maastike, linnade ja inimeste.
Ma väga armastan neid "eksistentsiaalse kulgemise" hetki. Üksi oma mõtete ja kogu maailmaga. Olgu siis see kuskil maailma serval mere ääres, suurlinnamelus või kasvõi paar tundi Pärnu-Tartu bussis. Vaadates ilma, inimesi ja iseenda sisse.
Ainuke viga, et mul pole neid hetki võtta kuskilt. Ma pole peaaegu mitte kunagi üksi. Võimatu on nädalaks ajaks kuskile sõita. Ma ei suuda seda endale korraldada.
Lapsed, töö, koduloomad...
Ma ei tea, kui väga mu juhe peaks kokku jooksma, et ma taolise nädala endale planeerida suudaksin. Äkki piisaks päevastki. Aga kaugele. Ja üksi.
Ükskõik, olen ma reisil või võõras kohas külas või suvepäevadel vms, ikka kipun mingil ajal seltskonnast eralduma ja omapead ringi uitama. Meeldib sedasi. Nohik, noh.
Eile oli jälle Demi Moorega õudukas, kus ta mängis kirjanikku ning kolis kusagile shotimaa rannikule kirjutamismajakesse. See oli nii faking ilus koht! Mäed ja meri ja aasad ja hobused. Ma lohutan end mõttega, et niikuinii ei ole seda kohta tegelikult olemas. Kunstnikud maalisid merd ja kaljusid ning animaatorid panid hobused sinna kappama. Eks?

Flying to Cambooo-diaaa

Mul on jälle uus lemmiklaul. Poja empekast leidsin.
http://www.youtube.com/watch?v=4dsBHm6HjO4&feature=related
Pole iial Apoptygma Berzerkist kuulnud aga täitsa sobiv. Nunnu solist ka.

Kirjutasin loo, mille selgroog oli selgelt kristlik. No ei saanud teisiti, ilma kristlike põhimõteteta toda asutust ei oleks või oleks see hoopis üks teine koht, mis tegutseks hoopis teistmoodi.
Püüdsin kirjutades leida kompromissi, et mitte lausa halleluuja hüüda aga ka mõista anda, et koos Jumalaga saab suuri asju sündida.
No kaks ateisti igatahes kirtsutasid nina selle loo peale. Too much dziizus.
Paljud inimesed ei kannata silmaotsaski jumala-juttu. Et las usklikud kuskil palvemajas omaette palveid podisevad aga jätku mind rahule. Ärge propagandeerige.

Ma ka propagandat ei salli. Kui viisakalt seletatakse, mis värk on, siis vahel võib kuulata.
Vastumeelsus asjade suhtes, millesse sa ei usu, on arusaadav.
Mulle näiteks igast new age asjad ei istu. Kord käisin soolaravi arsti juures ja rääkisin ühest hädast, mille peale arvas tädi, et ju käib energia kehas tagurpidi ringi. Mitte pea tshakrast kõhu omasse vaid vastupidi.
No ma ei saa seda tõsiselt võtta, tahad või ei. Et nagu kõhuenergia rändab pähe :D?
A mis parata, igaüks usub oma.
Eilses "Vesi" filmis oli ka usuteema oluline. Täitsa veider. Usk ühesse ja samasse jumalasse, maailmasüsteemi ja selle toimimisse võtab nii erilisi ja erinevaid vorme.
Aashrani leskede (ja ka lapsleskede) prostitutsioon on meie kultuuris muidugi suht vastuvõetamatu.
Samas on igas religioonis olnud neid, kes selle põhimõtteid või sobivat osa põhimõtetest oma huvides ära kasutavad.
Ehk- vastuseks kolleegile, kes mulle taas ristisõdadest rääkima hakkas - mitte iga riik ja iga kristlane ei läinud ristisõtta. Ma vähemalt arvan nii. Eks, Risto?

Jimmy, adja!

Pilt Google hämaratest soppidest.
Eilse india teema jätkuks

http://www.youtube.com/watch?v=zLPbrSjiJI8 (ma ei tea, miks ta linkida ei lase).
Tänases hommikutelevisioonis näidati tolle loo kaverit, vaijummel, mul õkvalt noorespõlv tules miilde!
No Jimmykene, adja siis ometi! Mitte ei mäleta, miks Jimmy selle loo ajal lava peal mossitas ja kuidagi adja`da ei tahtnud. Jimmy, were you constipated?

"Diskotantsijat" sai ikka kinos kordi ja kordi vaatamas käidud. Meie klassi Airi ja Kaire uhkustasid, et nemad olid seda näinud 11 korda. Või oli see 9.
Ma piirdusin vist kolme korraga. Paljud vedasid Ekraani kinno oma makid kaasa, panid need lava serva peale ja üritasid filmimuusikat linti võtta.
No see lugu
http://www.youtube.com/watch?v=XYzo1NebtDk&NR=1

am a disco dancer)
on ka ikka midagi :D !!! Kas meie ka nii tantsisime??
Kuigi ma ei jaga päriselt arvamust, et disko pole oluline, punk on põhiline, on discol siiski tähtis osa isiksuse arengus! Kes pole end kordki disko jaoks üles mukkinud ja tantsupõrandal säranud, sel on midagi üsna olulist kogemata jäänud.
IMHO.

Ps. Huvitav, kas vanu india filme kuskilt täispikkusest ka kätte veel saaks?
Ma ei saa täna tööle hakatagi, juutuub ei lase enam lahti..

Naised. Ussisugu või inglid?

Siin laulab üks vana ja paks india naine imeilusasti.
http://www.youtube.com/watch?v=uILWuWiVapg
Tänaõhtune ETV film Vesi ei tekitanud just häid emotsioone. Ikka rõhumine, kannatajad, halb õnn, saatusega leppimine ja armastus.... õnnetu armastus.
India tekitab minus kõhedust. Nii hoomamatu, nii teistsuguste reeglitega.

Huvitav oli leskede aashrani kujutamine. Kuigi tolle seadused olid taas eesti inimesele vastuvõtmatud, meeldib mulle naiste kommuuni idee. Kujunevad oma hierahiad, oma abistamissüsteemid, naised mõistavad üksteist ja oskavad toetada.



Naistekollektiividega on lugu tsipa keerulisem. Ikka on mõni proua, kes ussi armastab ajada.
Haiglas oli naisi väga palju. Nii leebeid õdesid kui käredaid koristajamutte, konkreetseid sanitare ja ülemõde, justkui "Lendas üle käopesa" filmist välja astunud. Haigla naistepauer on lausa jahmatav. Ilmselt on seda haigetele vaja - üheaegselt nii emalikku leebust ja lohutamist kui asjalikku käredust.
Mäletan tunnet, kui panin värskelt triigitud lumivalge kitli selga, valasin prussakatest kubisevas toiduruumis kannu kange musta ja magusa tee ning läksin haigetele õhtuseid kukleid jagama. Ma olin ingel! Ma olin kõikvõimas!
Ühes meestepalatis oli kord demonstratiivselt vedelema jäetud Maaja vms, mille lehekülgedel askeldasid seksikad halastajaõed, sukatripid välkumas ja rinnad kitlihõlmasid hülgamas... Jah, valgekitlilised naised täitsid ka tegelikkuses terve osakonna oma energiaga, oli see siis seksuaalne või mentaalne.

aga igas naistekollektiivis on nii neid, kes püüavad ühise eesmärgi nimel kui neid, kes mürgitavad oma märkuste, klatshi ja õelusega iga viimase kui ühe tööpäeva. See väljendub kasvõi suhtumises uustulnukatesse- kas uus võetakse lahkelt vastu ja püütakse teda aidata joonele saada või visatakse pea ees vette ja vaadatakse parastavalt itsitades, kas ujub välja.
Meeste hulgas pole justkui sellist sihilikku õelutsemist märganud. Tavaliselt mehed annavad piki pead ikka asja eest.
Nii et pole see naiskommuun ideaalne ühtigi.

Veel tuleb mulle ette üks bioloogide suvepraktika absoluutselt üksikus kohas keset põlde ja metsi. Ainult neiud. Kaheksa tükki. Pärast veidi vaevalist kohanemisperioodi moodustus kena kambake. Hommikuti kell 5 komberdati metsa ulukijälgi otsima ja linnulaulu kuulama, päeval õpiti, päevitati, keedeti süüa ja loeti kordamööda Murutari vastilmunud "Naisena sündinud".
Siis ilmusid kaks vanema kursuse poissi, "uusi naisi üle vaatama", nagu nad väljendusid. Assa mait. Kõik läks sassi. Seda pilkude risttuld, seljataga sosistamist, varjatud konkurentsi ja avalikku flirtimist. Oleks veel ilusad poisid olnud, karvaste biolooginässide pärast pöörasid tüdrukud tülli :D
Saunapäeval ilmusid sinna karuperse asulasse veel mingid kohalikud vennikesed akna taha uudistama, nalja kui palju.
Ma teinepäev üritasin sealt linna hüppesse minna, konutasin tee ääres tund aega ja tervelt üks auto sõitis selle ajaga minust mööda!

Oh elu elukest. Itikene, see asula sinu kodust väga kaugel ei asunudki:)
Olen täitsa metsa oma postitusega jõudnud. Öö on.
Ma ei tea, kuna meemi ära jaksan teha. Ükskord ehk ikka.