Lillelise fliisi kaisus

Millegipärast tuleb emme asjade sees lastel kõige parem uni. Tarvitseb vaid mõnel lapsel õhtul meie voodisse maanduda, kui silm läheb iseenesest looja ja meie issiga peame unevedelaid jõmme nende vooditesse lohistama.
Kati võttis minu lillelise fliispleedi (pildil) (ma ise üldse fliisi ei talu, elektriseerun kohe), magab nüüd selle sees ja keeldub seda mulle tagasi andmast. Talvel nad kaklevad minu hommikumantli pärast. Ja kampsunite.
Mina jälle topin raamatut lugedes selja taha oma ema tikitud handega patja (ka pildil). Ta tegi selle siis, kui oli aastaid tagasi pikalt sinisel lehel.
Olen juba mitu päeva Katiga haiguslehel. Täna käisime arstil, kats on terve aga minul kurk tulipunane ja ausalt öeldes juba nädal aega vilets olla. Saan veel paar päeva kodus olla õnneks.

Haige olemise juures on parim see, et on aega olla. Ma olengi seal lillelise pleedi peal, päikeselaigus. Oma ema padja peal.

Loen paksu raamatut. Teen korra päevas oma väikese blogitiiru. Nagu et mis siis armsad naabrinaised räägivad. Vaatan uudistest, kas maailm on ikka alles.
Nüüd lähen vaatan, kas õunapommid on juba valmis. Esimest korda elus tegin.

Hiljem: Mmmmm! Ma olen osav! Õunapommid tulid perfektselt pehmed, pruuni turjaga ja kaneelilõhn täidab me tube nüüd....

Asjade leidmisest ja tangost

Üle-eelmise postituse koer jõudis oma koju. Käisin kliinikus ja õnneks oli tal kiip. Aga kuna omanik ei vastanud telefonile, viisime ta ikkagi varjupaika.
Täna õhtul helistasin omaniku telefonil uuesti ja poisihääl ütles, jah, saime kätte.
Oleksin tahtnud talle öelda, et kui ta tahab oma lemmiku lollist üleshüppamise kombest lahti saada, siis pangu põlvega õrnalt rinnakusse, kui ta hüppab...
A ehk inimestele meeldib, kui koer hüppab üles, püüab su jalaga seksuaalkontakti astuda ja haugub-ulub, kui ta üksi jätta.
Eelmisel nädalavahetusel leidsin ilusa punase klapiga telefoni. Helistasin telefoniraamatust issile ja kõik olid häppid.
See nädal siis koer (kuigi mina teda ei leidnud). Nädala pärast võiksin ehk täiesti üksildase ja omanikuta auto leida?
####
Tegelikult tahtsin tantsimisest kirjutada.
Mulle peotantsuvõistlusi vaadata eriti ei meeldi aga tantsida küll. Mitte et oskaks, olen mitmetel kursustel käinud ja põhisammude-lihtsamate figuuridega saan hakkama.
Valss paneb millegipärast pea ringi käima, eriti viini valss. Foks on parem. Rumba teeb olemise heaks ja nõtkeks. Tsatsa ja džaiv väga ei sobi, mu lühikesed jalad ei jaksa nii käbedalt vehkida. Kviksteppi ja pasodooblit ei oska.
Samba on kõige lihtsam ja mõnusam tants üldse. Kahe põhisammuga annab ennast välja elada nii et! Isegi partnerit pole vaja.
Tango on teine mu lemmik. Ei ole lihtsad sammud aga kui midagi juba meelde hakkab jääma, on tunne super. Kui partneriga sama tunnetuse kätte saad, siis ...
Õppisin tangot vaid kaks tantsutundi oma uimasevõitu kursavennaga ja pärast tunni lõppu vaatasin teda ikka hoopis teise pilguga. Samba ei ole minu jaoks kuum ja kirglik tants, hoolimata karnevalidest ja paljastest brasiillannadest, tango aga küll. Kõik see vaoshoitud pinge, pilkude ja pöörete mäng.
Ehh, kes küll tuleks minuga tangosamme meelde tuletama...
Tantsutähtesid ma üldjuhul vaadata ei viitsi. Vähemalt mitte alguses. Meil plika vaatab, sest Piret tantsib. Me teised siis ka natuke vaatame.

Sain koera

Sellise väiksemapoolse ja valge, pikakarvalise. Kaelas on ereroosa jäme rihm hõbedaste kondikestega.
Kata ei jõudnud ära kiruda oma kojutulekut jala, mitte bussiga. Kohtas nunnut aga püstilolli koera, kes sihitult autode vahel slaalomit sibas. Kuna tänavale jättes oleks elukist suht varsti vaid pinnalaotus järele jäänud, siis võttis ta koju kaasa. Varjupaik teatavasti paneb oma uksed kell 17 kinni ja järele tullakse vaid vigastatud või surnud (?) loomale, sai Kata teadmise võrra rikkamaks.
Kui peni oli üürikorteri seinu üksjagu tapeedist vabastanud ja veel üht-teist kriimuliseks disaininud, tõi Kata koera meile. Vedasin puukuurist jalgrattad ja muruniiduki välja, panin tekid maha ja seal tema nüüd on. Hommikul läheme kliinikusse vaatama, ega kiipi pole (niikuinii pole) ja siis varjukasse. Loodetavasti taipab perenaine oma lemmikut sealt otsima tulla.
Koer on hüperaktiivne ja teeb kõike, mis ise tahab. Ma ei tea, miks inimesed arvavad, et toakoertele pole vaja õpetada, mida tohib ja mida mitte.
Muidu kena nässu. Kammitud ja puhas.

Itile

kes siin ja seal blogides nii armsasti mägi-eesti murrakus kommenteerib.
####
lõpetan siinkohal ajude pingestamise teemal, kas ma ikka olen selline, nagu peaks olema ja vastan teatud reeglitele ja parameetritele. Ju mitte. Mu meelest reegleid on kõikvõimalikke ja palju, tähtis on, et südame seadustega kõik hästi oleks.
####
Aga Iti kirjutas ühes kohas maasünnipäevadest. Kuidas juubelite tarvis ikka neljapäeval pool siga ette võetakse, rulaad ja sült neljapäeval, reedel shnitslid ja karbonaadid valmis tehakse ja laupäeval siis salatid ja stritslid.

Minu maasugulased peavad ikka samas stiilis sünnipäevi kuigi ehk rohkem tellitakse toit kuskilt kohvikust. Ma ise olen nii võõraks jäänud selles kõiges, mis kunagi ka minu elu osa oli. Naljakas, kuidas kõik ununeb.
Vanasti ikka võeti külaskäimist tõsiselt. Oli teada, et tullakse vist külla. Telefone ju polnud. Või msn-i. Tavaliselt oli sünnipäev või jaanid või midagi sellist, sest ega maainimene niisama naljaviluks linnaskäiku ette ei võtnud.
Laupäeva hommik algas meeletu koristamise ja kloppimisega. See kestis tunde aga sai lõpuks ühele poole. Siis algas palavikuline salatihakkimine, lihavasardamine (eesti rahvustoit shnitsel:)), hea kombe kohaselt tehti nii kartulisalatit kui rosoljet. Keldrist toodi üles parimad marineeritud kurkide purgid ja tumepunaselt sillerdav sõsrtamahl. Pliidirauad köeti punaseks ja seal podisesid kartulipotid, kapsakausid ning liha särises pannil.
Kui kartulid tulele pandi, hakkas juba õhtu lähenema ja ootusärevus oli suur. Mina sebisin lauale linasid ja kuldtriibuga taldrikuid, tasakesi tinisevaid kristallpitse ja punase-kollasetriibulisi morsiklaase.
Ja siis tulid külalised. Ilusad linnariided seljas, milles natuke ebamugav olla. Esikus pakiti lahti lilletuutud ja anti üle kingitused, lauale pandi tort,kus õitses terve peenratäis kreemiroose.
Ja siis hakkas sünnipäev. Oimetuks söömise ja telekavaatamisega. Kui õues juhtumisi külm oli. Maal oli mõnusam, seal mängiti kannelt või akordioni, lauldi Tule mulle Manni või Kaks laulijat, üks noor ja teine vana ning isegi rebiti vähe tantsu.

Ma ei tea, miks see toiduvärk nii tohutult oluline oli.
Minu kevadel surnud tädi Helju oli selle ala meister. Neid marineeritud seeni, täidetud mune ja lihalõike, mida alati nende pool pakuti! Espetsiaalselt minule toodi lauale kolmeveerandliitrine purk murakakompotti, mida ma õndsusest sulades peaaegu üksi nahka pistsin.
Helju sööke lihtsalt ei saanud söömata jätta, olid siis kartulivõtmise talgud, niisama läbiastumised või sünnipäevad, alati vankusid sa tema uksest välja, söömisest neljakandiline ja mõtlesid, et lähemad paar nädalat ilmselt rohkem midagi süüa ei tarvitse.

Kuidas naised küll jaksasid sedasi vaaritada? Kasvõi mu ema? Me isaga ka aitasime aga ilmselt mitte oluliselt.
Ükskord oli emal miski väiksem juubel ja kõik see ettevalmistuste rida käis, nagu tavaliselt. Tädi Maie oli veel abiks. Kõik sai valmis aga külalisi ei tulnud ega tulnud. Ja ei tulnudki! Ema, naabrinaine ja tädi Maie siis nukralt jõid viina ja tegid abituid katseid toidulaadungit vähemaks süüa. Ema oli kaua aega solvunud ja kurb. Sugulastel oli muidugi mõjuv põhjus mitte tulla: neil lehm hakanud poegima.

Praegu on seda rosolje ja moorpraadide värki vähemaks jäänud. Ma ise pakun külalistele tavaliselt miskit kooki või pirukaid, suvisel ajal grilli ja salateid, ei muud. Aga kui emale-isale maasugulased külla tulevad, siis ikka jah, kardulad tulele ja pann kah.
Tegelikult on nagu nukker ka, et ema juures need triibulise morsiklaasid ja kuldäärega taldrikud puhvetis igavlevad. Või supitirinad, kohvikannud ja vaagnad heeringarullide või täidetud munade jaoks. Ma pole elu sees täidetud mune teinud! Äkki võiks? Kui lahe oleks kiire grillimise asemel külalistele - või omadelegi- hoopis matsakast punaste krüsanteemidega kirjatud supitirinast suppi serveerida!
Võtaks aega, valmistaks ette. Koristaks ja keedaks. Rõõmuga, mitte sunniga.
Võiks proovida.

Kuidas mitte mõelda

See himustamise teema on mul hinge peal.
Jah, Mt 5:27-28 kohta teadsin küll ennegi aga pole selle üle varem pikemalt mõelnud.
Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda. Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames. Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida endast ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse.
Sealsamas mäejutluses on veelgi kohti, mis tänapäeva inimese (aga kindlasti ka inimese 2000 aastat tagasi) ohkima panevad.
Mt 5: 38-42 ärge pange vastu kurjale vaid keerake teine kõrv ette, laenake, kui palutakse jne.
Või 5:22-24, igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; kes ütleb vennale tobu, kuulub suurkohtu alla aga kes ütleb “sa jõle”, kuulub põrgutulle.
Vaenlase armastamise käsku 5:44 on rahuajal veidi lihtsam pidada aga kui on sõda või muud vapustused…
Elu oleks ilus, kui kõik inimesed täpselt nii toimiksidki. Paraku me elame maailmas, mitte taevas. Nende põhimõtete järgimine tundub võimatu. No ausalt!
Võimatu tundub oma mõtteid juhtida ebameeldivatelt asjadelt eemale. Võimatu tundub peksjale teist põske pöörata. Kui kõik kristlased laenaksid kõigile, kes vaid paluda oskaksid, ei siis poleks sms-laene vajagi, vähemalt seni, kuni kõik kristlased pole veel kuuse alla kolinud. Mitte vihastamine….. minu puhul on see võimalik ilmselt vaid aju ja südame eemaldamise teel.
Vaenlase armastamist olen praktiseerinud. See tuli metsikute pingutuste tulemusel… no umbes 70% ulatuses välja.
Himustamise kohta kohe ei teagi. Defineerige himustamine. Reaalset soovi või plaani kellegi teisega liini ajama hakata pole olnud. Kas ekraanil Brad Pitti silmadega silitamine käib kah sinna kategooriasse? Või unes kellegagi… mis iganes?

Mis teha, kui meid on sellisteks lihalikeks, vihastuvateks, porisevateks olenditeks loodud. Me võime vaid oma südames tahta paremaks muutuda ja parandada käigupealt oma vigasid.
Vähemalt ma tahan. Kas õnnestub, pole kindel. Keskajal oli moes patumõtete eest ennast konkreetselt piitsutada. Või vahetpidamata palvehelmeid veeretades mõtted sündsad hoida. Huvitav, kas see aitas? Ja kas sellel oli mõtet?
Ma enesekriitikas olen muidu kõva. Kardan, et kui selles veel volüümi juurde keeran, ei jääks minust enam üldse midagi järgi.

Kelles teema mõtteid tekitas, vaielgem. Või blogige ja linkige mulle kommentaaridesse.
"Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!"
1Ko1:2

Ma olen juba tükk aega tahtnud küsida..

.. miks ei tohi rattaga üle sebra sõita?
Olen jubetu kangekaelne, kui nõutakse midagi, mis tundub arusaamatu ja ebaloogiline. Mees mul püüdis seletada, et jah, muidu on ratas nagu sõiduk aga vöötrajal peab käituma nagu jalakäija. Aga MIKS?
Saan aru, et kui sebra on rahvast täis, siis loomulikult ma ei hakka sealt ratta seljas üle rallima ja lükkan ilusti käekõrval. Aga kui ma oma kodu juures sebra servas rattaga seisan, ainsa inimesena ja auto peatub, kas ja miks ma siis ka pean lükkama? Ma saan ju kiiremini üle tee, kui sadulasse istun ja pedaali vajutan ja autojuhile saab ka kiiremini tee vabaks? Aga kui ma inimtühjal tänaval üle sebra sõidan? Siis ka peab maha tulema?
***
Ja veel vaatasin eile natuke Tõehetke kordust. Oli küsimus: kas sinu meelest on eneserahuldamine patt? Jah, ütles mees.
Miks? Kellele see siis nüüd veel kurja teeb? Kas on mingi piiblikoht, mida ma ei tea?

13 ja täiskuu

Sellist kammi kui täna tööl pole minu silmad tükk aega näinud ja kõrvad kuulnud. Paraku sain ka mina sellesse asja segatud. Uskumatu, kui palju annab kaheksa töötunniga tekitada vääritimõistmist, segadust, solvumist ja vihastamist.
Minu meelest võib kogu konflikti taandada mõttetule võimuvõitlusele: üks asutus ütleb, et meie teeme, mida meie tahame ja teine väidab vastu, et ei, hoopis meie dikteerime, mida teie teha võita.
Mehed.
Mehed!
Ja mina nigu loll siis seal vahepeal. Masendav. Kui töö sellistesse rööbastesse pöörab, siis ma ei sobi seda tegema, mkm.
Mul oli veel Kati tööl kaasas, kuna ta oli hommikul veidi hädine. Ühest küljest sain teda vahepeal süles hoida ja see oli väga rahustav, teisalt loodan, et ta laskis kõik need kõlavad igasugustesse põnevatesse kohtadesse saatmised meie kabinetis kõrvust mööda :P
Mehed, ütlen ma veelkord. Selle asemel, et keskenduda rahulikule lahenduse otsimisele, minnakse sarvipidi kokku.
Minu kodu on nädal aega meestevaba- Miku ei tule arvesse.
***
Kas te seda leitud lapse lugu ikka teate? Neid fotosid on ju võimatu vaadata!
Kas igapäevane majanduslanguse annus on lehtedest loetud? Aga eilne tähtede laulu-tantsuannus? Minul jäid vahele ja Jumal tänatud.
Vaatasime lastega hoopis Naerata ometi ja leidsin, et jätkuvalt suurepärane film. Üritasin seletada, miks lastekodusse satutakse.
See leitud lapsuke... olgu langus või tõus siin riigis, põhilised mured on ikka samad. Reklaamid kinnitavad võrgutaval sosinal: HOOLI ENDAST ja MA OLEN SEDA VÄÄRT.
Aga hoolige ikka teistest ka.

Saarele või rannale

Mulle kangesti meeldis Kristiina Ehini intervjuu tänases Sirbis. Ta räägib muuhulgas oma Mohni saarel elamisest:
“Saar on üks suur üksilduse sümbol. Saarel oleks andis kogemuse, kuidas leida endas üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas üles leida ja alles hoida. /***/ soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Samas naudin ka linnamelu.”
Mulle saared ei meeldi. Maarotina ei armasta ma laevasõitugi, keset vett olemine tekitab ebakindlust. Kunagi ei tea, kui sügav on vesi sinu all ja kuna võib tuul tõusta. Ju minu usk pole siis nii tugev, et julgeksin oma kontrollivajadusest lahti lasta.
Rannal olemine meeldib küll. Vaatad vett ja tuult. Eriti mõnus on hulkuda rannas sügistormide ajal, kui turistid-suvitajad pigem soojades mudavannides lesivad. Juulikuu kuumal päeval lamada rannaliival ühena 12 000-st lamajast - tänan ei.
Aga rannal seistes võib iga kell otsa ringi keerata ja linna poole tagasi jalutada.
Üksindusse suhtun samamoodi- oleks ikka hea, kui saab soovi korral sellele selja keerata.
Kohtumisi erilisemaks muuta sooviks küll. Praegu ei taha ma nädalavahetusel ninagi kodust välja pista. Kasvõi koristan maja, praen kotlette või riisun lehti. Laske palun olla. Isegi uudiseid ei taha telekast vaadata.
See toobki kaasa, et kui tahaks teinekord mõnda armast inimest näha, pole enam kedagi silmapiiril. Neilgi omad tegemised, saarel käimised ja linnamelu.
Samas teeb see kohtumise väärtuslikuks, kui see kord toimub. Aga seni.. kohtun oma töölaua, telefoni ja arvutiga ning õhtuti supipoti, triikraua ja põrandaharjaga. Regulaarselt.
Muidu ma ei põe.
Aga ilma parima sõbrata on küll kurb olla. Jalutad rannal või möödud lemmikkohvikust - üksi. Tuleb mõni vahva mõte või idee, leiad laheda video, tahaks kohe temalegi teada anda – ei saa. Tahaks muret või rõõmu jagada – ei saa. Vahel ei julge ka. Et äkki segan valel ajal. Tunnen temast puudust…
Mis parata. Ise süüdi.
Üleeile unustasin ühele sõbrale sünnipäeva puhul helistada, helistasin siis päev hiljem. Ta ei pahandanud. Aga nii see algab. Väikestest asjadest. Varsti oledki saarel ja ehitad paaniliselt paati. Või ei ehita. Lased üksindusel enda sees ja ümber kõik ära täita. Nõuab julgust…

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Ef 4.31-32
Pildi kahest lahkest vanainimesest tegin mitte saarel vaid linnalähedasel aiamaal.

leidsin midagi

Miks keegi pole mulle varem öelnud, et on olemas selline muusikaline kollektiiv nagu Sigur Ros? Nad käisid Tallinnas ja mina ei osanud isegi sellest midagi arvata!
Nüüd leidsin tema üles ja olen nagu puuga pähe saanud.
Kes ometi töö nüüd minu eest ära teeks, mul pole ju aega enam, pean juutuubis istuma :((

Ma olen mitu korda proovinud Youtubesse ennast kasutajaks regada aga millegipärast ei õnnestu. ITinuub olen...
Seega peab leppima lingiga. Sellel ilusjubedal videol on teine variant ka, hobustega.
http://www.youtube.com/watch?v=aMEE9AW94Hs&feature=related
Täiesti kirjeldamatu, milline laul.

Hiljem
no rohkem nii rabavaid lugusid ma ei leidnud, natuke uniseks jäid enamus minu jaoks. Terevisioonis näidati nädal või paar tagasi üht SR kepsakamat lugu, kontsertsalvestus oli ja väga hea aga mis see oli ja kust võetud, ei tea...

Kuidas elad, Ann?

Rakvere teatri tükk ja saal oli puupüsti noori-lapsi täis. Ma käisin oma tütrega, kes on Anni triloogia mitu korda läbi lugenud ja sõbranna pluss tema tütrega.
On see teismelistega teatri vaatamine ikka vanainimesele üks piin ja pingestus!
Meie taga istus rivi neiukesi, kes vahetpidamata mitte väga vaiksel sosinal kõike laval toimuvat kommenteerisid. Jajah, ma saan aru, et lavakangelase tegemistele tahaks kangesti kaasa elada aga ma kohati ei kuulnudki, mis näitlejad rääkisid. Ja piigad ise ka ei kuulnud, kogu aeg küsisid- misasja? mida ta nüüd ütles?
Minu kõrval istusid nii 4 klassi poisid. Ühe etenduse tegelase nimi oli Kristjan ja kujuta ette, minu kõrvalistuja nimi oli ka Kristjan! Seda elevust ja paanikat! Jäta või etendus seisma, et terve saal ikka kuuleks, et siin istub ka üks Kristjan.
***
Aga etendust ma väga ei kiida, õigemini lavastust. Suht heast ja popist raamatust tehtud tükk kippus jääma tuimaks ja staatiliseks. Esimeses vaatuses veel oli nooruslikku särtsu, teine vaatus toimus suvilas ja seal oli ainult üks pikk ja igav istumine ja vestlemine. Väga lahe oli etenduses aktiivselt kaasalöönud bänd, mulle väga meeldis.
Lisaks oli kaasatud nn jutustaja ja publikuga suhtleja, kes pani kõige huvitavamal kohal etenduse seisma ja pinnis publikut- nii, mis nüüd toimub, mida Ann võiks teistmoodi teha, mida te tahaksite tegelastelt küsida. Iseenesest huvitav idee aga hakkis etenduse nii tüütult ära. Krissu ütles: nad vist ise said ka aru, et vaatajad ei saa millestki aru ja tahtsid siis asjad üle seletada.
No miks seletada, noor inimene oskab äkki ise ka endalt küsida, miks asjad lähevad nii nagu nad lähevad ja mis võiks teistmoodi olla? Ärge alahinnake publikut!
Või et äkki oleks noortel lahe ise kohapeal arvamust avaldada?
eh, ma ei tea.
Noored TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid-näitlejad olid tublid, neile pole mul midagi ette heita.
***
Tegelt ajas natuke ka etenduse temaatika närvi. Ann oli korralik tüdruk, kes asjaolude kokkulangemise tõttu läks vanematega tülli, jooksis kodust ära ja tegi tutvust "suurte inimeste" maailmaga. Tavaline asi. Aga ei peaks ehk jätma muljet, et see on tavaline ja norm asi? Minu arvates ei ole normaalne 14aastaselt suvilasse põgeneda, ennast seal segi kammida ja sobivalt mesikeelsele kutile süütus kaotada.
Ma TEAN, et asjad tihti nii käivad aga vähemalt selle etenduse põhjal ei jäänud mulle muljet (ja usun, et ka saalitäiele noortele), et see oleks vale. Ann tahtis sisimas koju tagasi ja läks ka, suurema ja targemana aga ...
Ma ei ole Valliku Anni-triloogiat väga põhjalikult lugenud aga kolmanda osa lõpuks läheb Annil-vaesekesel päris viletsasti, istub teine hullumajas ja otsib, kust otsast saaks uuesti elu elama hakata.
Ei ole kerge see suureks saamine, ei ole... Igaühel oma maailmavalu ja mured.
Mul oli kahju Rita-nimelisest tegelasest, kes oli probleemsest perest ja nagu natuke loll või nii, ning püüdis seda korvata eriti aktiivselt suurte inimeste elu (ja mitte selle parima poole) elamisega. Poiss ütles talle, et ta on ajudeta lehm ja saal hirnus naerda.
Kelle klassis poleks käinud mõni selline "ajudeta" isik, kelle eneseusk on nii maa sisse tambitud, et ei jäägi muud üle, kui mujal püüda ennast realiseerida? Meie klassi kahemeestest st naistest sai üks lapse 8 klassis ja teine kaksikud 9. klassis. Vat ei teagi, mis poiss-kahemehest on saanud...

Väike viktoriin

Eile juhtusin tööle minema koos tuttavaga, kel 16aastane poeg. Rääkisime oma järeltulijatest ja naersime, et meie, vanurid, peaksime mingi sõnastiku välja töötama teismeliste terminoloogia mõistmiseks.
Kes või mis on:
nõulaiferid
ja nuubid?
Mida on vaja, et tulemusrikkalt moššida?

in mai driims

Pildi autor on Üllar. Käisid Itaalias.
Räägitakse, et lõunamaal on teistsugune valgus.
Et taevas on väga sinine ja vesi väga roheline ja valgus väga valge.
Ja itaallastel polevat kunagi hirmus kiire, nad ei õienda ega sõimle. On sellised head.
Võibolla.
Loodetavasti on mul kunagi võimalus selles oma silmaga veenduda.
Istuks kuskil Toskaanas kohaliku viinamarjaistanduse juures kohvikus vana oliivipuu all, mugiks juustu, rüüpaks veini ja vaataks, kuidas krimpsus itaalia vanamehed oma valgeks krohvitud majade ees paberossi põletavad.
Võibolla.
Praegu ei läheks, siin liiga ilus. Kollased lehed.

Igalühel oma mured

Mu tütred on oma emalt ilmselt pärinud tundliku loomuse ja logiseva närvisüsteemi.
Laps nuttis eile oma toas terve õhtu, sest ta ei saanud R-kioskist ajakirja Buduaar välireklaami (Vanilla ninja pildiga), mida ta oli kolm nädalat oodanud.
Emme ohkab...
Müüja lubas reklaami talle anda aga kui ta siis eile, täis õnne, läks seda küsima, olevat seletatud, et tuul oli reklaami putka küljest minema viinud.
Pika otsimise peale leidis ta veel ühe putka, kus nood kirjude nägudega mimmid plakatil õilmitsevad. Aga sealt ei antud, kuna reklaamitav ajakiri veel müügis.
Kolmandas kohas ei vaevunud müüja oma reklaamivirnadele üldse pilkugi heitma.
Sellised probleemid siis.
***
Täna hommikul tervitas mind töölaual karvane lepatriinu, lesis tema paberil, kuhu oli kirjutatud Naerata:)
Aitäh, naeratasingi!

Minu sünnipäeva on peetud igasugust moodi

Mäletan oma viienda sünnipäeva torti, seened ja võikreemist oksastega siil peal. SIIL! Erakordne tort.
Klassikaaslasi mul palju külas ei käinud. Ema tegi kartuleid ja šnitslit. Minul oli vahtralehtedest pärg peas. Gümnaasiumis jäid kaks sõbrannat, kes käisid. Mulle piisas.
Ülikoolis ja edaspidi toimus vabanemine. Omasuguste seas oli lihtsam isesugune olla. Sünnipäevad on olnud erinevad: seltskonnaga EPA- klubis diskol, kuskil karu p-s suvilas, kallimaga kahekesi, niisama kodus, rabas matkates. Mulle on koguduse üritusel 60 inimest sünnipäevalaulu laulnud ja oleme sõbraga kahekesi olnud ainult minu jaoks tuulisel rannal korraldatud piknikul. Parim üllatus, mis mulle on kunagi tehtud. Minu sünnipäevalilled on krüsanteemid või potiroosid, mille oskan paari kuuga välja suretada.

Seekordne sünnipäev oli eriline. Mul ei käinud ühtegi külalist. Ma ei kutsunud ka. Sain mõned sõnumid, e-kirjad ja telefonikõned. Pea valutas päev otsa. Mees ja lapsed olid mu ümber ja see oli hea. Pesumasin otsustas pärast äravoolust mündi eemaldamist taas tööle hakata ja see oli puhh- kui hea.
Olin väga tasa ja iseeneses. Ei teagi miks. Pole kaua aega tundnud ennast nii väikese, mõtliku ja alandlikuna.
Sünnipäevasoovid ütlesid: hea ritsik, kallis ritsik, armas ritsik, andekas ritsik.
Ritsik pole kunagi veel tundnud ennast nii võõra ja ebaheana.
Mul pole kunagi varem olnud nii palju tuttavaid, pooltuttavaid, teretuttavaid, kolleege, poolsõpru ja blogisõpru.
Mul pole kunagi varem olnud sünnipäeva, kus ükski pärissõber mind reaalselt ei kallista. Pole osasid pärissõpru ausalt öeldes mitu kuud näinudki.

Pole kaua aega kellelegi midagi lihtsalt niisama, heast meelest kinkinud.
Või kedagi tulemusrikkalt aidanud. Loobunud millestki kellegi teise heaks. Palvetanud kellegi pärast. Kuulanud kellegi muret.

Selline elu peaks olema siis soolaks ja valguseks? Blogi inimestele rõõmuks ja innustuseks?
Unustage ära.
Sorri.

head õpetajate päeva

Mul oli oma tütrega eile juhuslikult õpetajatest juttu. Viiendas klassis on ju kõik peaaegu uued õpsid.
Tema ütles, et nende õpsid on enamaltjaolt toredad.
Nende klassijuhataja - ajaloo- ja kunstiõps (mees) on oma juuksed ajanud punkariharjaks,tal on 10 sõrmust, ta ei õienda, on lõbus ja noortepärane.
Inka õps ei ole väga noor, kurja näo ja tulipunaste juustega aga lastele meeldib ta kangesti. Eilse õpside päeva puhul tõi lastele shokolaadi ja õpetas prantsusekeelseid laulukesi. Ka ei pahanda, ei lähe närvi. "Ta on harjunud nagu lastega ja ei lähe meie peale närvi," komenteerib Krissu.
Eesti keele ja kirjanduse õps ei ole ka väga noor ja samuti punaste juustega. Rinnal rippuvat tal hiigelsuur savist madu, veel on ninaneet, tätoveering mao, risti ja unenäopüüdjaga, kannab kootud vesti ja laiade varrukatega pluusi, iseloomult võtab tööd hästi tõsiselt ja talle meeldib, kui lapsed käituvad hästi. Krissu on selle õpsi lemmik kuna ta ju vana raamatukoi.
Mate õps on lihtsalt mate õps. Annab ainet ja kõik.
Keka õps on noor blondiin, väga väga sõbralik ja vahva neidis.
Musaõps olla 100 aastat õpetaja olnud ja nats liiga konservatiivne.

Päris tahtmine hakkas kõiki neid toredaid inimesi kohata ja oma silmaga kaeda, kes minu roosajuukselist last ja teisi võimatuid pubekaid päevast päeva kantseldavad. Aga kahjuks pole ju ettekäänet õpsidele lihtsalt niisama tere ütlema minna. Kui probleeme pole, ei teata tavaliselt õpsidest midagi. Ma arvan, nad peaks mind napakaks, kui läheks ütleks neile niisama - tere ja jõudu.
Niisiis virtuaalsed tervitused pedagoogidele.

Head loomakaitsepäeva ka.

Palsam minu hingele

Pekki, kui lahe kontsert oli Süteka ÕB-l!!! (Õpetajate Bänd).
Ma aeg-ajalt põen Pärnus, et siin on nii vähe Tartut st inimesi, kes oma asja ennastunustava innuga ajavad, säde silmas ja mis peamine- oskavad igast hullusi ette võtta kartmata ennast lolliks teha. Siinkohal tõstan käpad üles ja tunnistan- Tartu Tamme gümnaasiumis küll õpetajad pilli ei mänginud:(
Sütevaka kooli õpetajad mängivad. Jänesekõrvade, parukate ja veidrate riietega. Repertuaar ulatus regilaulust rokini, kuumimad lood oli Sirts sai suvehakul 16 täis, See on meie punker, Mina ka ja Põdra maja Knocking on Heavens Door viisil. No niivõrd äge!
Eelmisel nädalavahetusel käisin tutvumas Pärnu Tantsuklubiga, kus käputäis noori ja väga häid pillimehi tuleb igal teisel pühapäeval ilma rahata rahvalikku muusikat tegema ning veel paar käputäit inimesi tantsima soovide valssi, krakovjakki, vengerkat ja muud sellist. Esimesest sekundist, kui pillid hüüdma pandi, venis suu kõrvuni ja tuju läks nii heaks. Muusika on rõõmus, tantsijatel seljad sirged, kontsad klõpsumas ja samuti naeratus näol. Kusjuures noored vajusid kõige enne ära, pealtnäha lihtne kepsutamine võtab viie minutiga selja nii märjaks nagu jõusaal. Aga pensionärid keerlesid ja keerlesid, ei olnud neil vaja joogi-, lõõtsutamis- ega suitsetamispause. Tase.

On ikka Pärnus Tartut, Jumal tänatud.

Rõõmus on nüüd olla. Pime juba, tolmurullid põrandal ei paista väga silma ja.
Risto, loodetavasti saab ÕB videot kuskil näha ka. Ja miks tegu viimase regulaarse kontserdiga? Te ei saa ju seda asja lihtsalt niisama ära lõpetada???

istse maailma veerokese pääle...

See maailmaäär on Varbla lähistel.

Aga ei saa ma kuskile istuda peale oma kontoritooli. Täielik põgenemisevajadus on.
Kodus põrandal veerevad koera ja kassikarvade rullid, pesukasti kaan enam kinni ei lähe kuigi ma pesen iga päev midagi, õhtune nõudepesu nõuab hirrmsat eneseületust, kempsus vett tõmmata ei saa, valame ämbrist peale. Saaks see boilerivärk vähemalt korda.
Lisaks on meie palavalt armastatud ja eelpool ülistatud koerlemmikul mingi kõrvahäda, mees käis täna arstil ja maksis 400 eeku: vaadati kõrv üle, puhastati ja kirjutati rohi. Lisaks julges ta küsida, palju maksab kassi seljast ühe peopesasuuruse pulstunud karvatordi mahaniitmine- kah 400-500 krooni, kuna arvati, et tuleb narkoos teha.
Mingit meeleolu ei ole.
Vajan otsustavat meeleolu ja suhtumise muutust.
Tänan, Issand, Sa oled praeguse sügise väga ilusa teinud!
Või- kellele on vastuvõetavam- Oo, Suur Pauk ja evolutsioon, väga värvilised lehed olete selleks sügiseks aretanud!
Mul see Issanda variant sobib rohkem.

Lollidest loomaomanikest

.. eelmise postituse jätkuks
Tegelikult kartsid minu lapsed ka mõnevõrra koeri sinnamaani, kui me ise Lotte saime. Minu meelest on väga oluline, et lapsed teaksid, kuidas loomadega käituda, kuna võib neile läheneda ja kuna nunnutada.
Ma ise olen mitu korda erinevatel põhjustel hammustada saanud. Ükskord lihtsalt tormas lehmasuurune ketist pääsenud hunt tänavale ja hüppas mulle kätte kinni, dziisus olgu tänatud paksu talvejope eest!
Koeri ma sellegipoolest ei karda kuigi tänaval vastu jalutav lõrisev hunt võtab põlved nõrgaks küll.
Kui koertel jooksuaeg on, tekib just enne kooli ühele platsile nii 10-liikmeline lõrisev närviline kari ja vaat see on juba koht, kus ma ilmselt järgmine kord munitsipaalpolitseile helistan kogu oma koeraarmastuse juures. Parem viigu see kari varjupaika kui et mu lapsed peavad sealt läbi marssima.
Samasugust jõuetut viha loomaomanike vastu tunnen nähes kahemeetrise keti otsa kinnitatud koeri-tarbeesemeid. Mida ta muud oskabki teha, kui inimestele kõrri karata, kui sealt lahti kord pääseb?
Ja mis lugusid meediasse jõuab, teate ilmselt kõik isegi. Pole ime, et koerakartjaid aina juurde tekib.
Sellepärast peabki lastele õpetama, et koeral on hing ja isiksus, ja alati peab vastutama selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Tundekasvatuse mõttes ei tea ma koerast paremat õppevahendit. Lapsed kogu aeg näevad ju, kas koer on rõõmus või kurb, miks ta on kurb, kas temaga peaks mängima või niisama kallistama. Koera armastus oma pere vastu on tingimusteta ja siiras. Õhtul on jällenägemisrõõm nii suur ja mõlemapoolne kui see suur volask sulle ennastunustavalt saba liputab ja koonu sülle topib:)
Kass seevastu ilmub lagedale vaid külmkapiukse liikumise peale... aga temagi on tore loom.
Olen end jutlustama unustanud, lähen koju laste ja loomade juurde:D

Ja keelatigi ära:(

.. koertega lasteaia väravast sisse astuda. Lasteaia hoolekogu täna, viidates uuele koerapidamiseeskirjale.
No ma saan aru, et koer jääb tõesti koeraks ja ohuolukordi 100% välistada pole võimalik, seep on lihtsam täiesti ära keelata. Mis siis, et koer on rihma otsas ja peremehe vastutusel. Väikestele koertele ju niikuinii suukorvi pähe ei saa panna. Härra abilinnapea lõi koosolekulistele fantaasiapildikese, kuidas lasteaias kase külge seotud koer (ajal, kui vanem on läinud last majasse rühma viima), suukorv peas, peab kaske oma kaitse all olevaks ja võib ehmatada vaest lapsukest, kes sealt pahaaimamatult mööda jookseb. Ja võib nii pahasti ehmatada, et laps kardab elu lõpuni koeri!!
Jajah, kiitis üks ema takka. Tema ka tuli lasteaeda ja üks koer jooksis puu tagant välja ja ehmatas teda.
Võetigi suht ühehäälselt otsus vastu:(
Ma saan aru, ilmatu õudne on, kui koer hammustab, aga, aga...
no kuhu need ühiskonna foobiad lõpuks niimoodi jõuavad? Selmet õpetada oma lapsi koertega õigesti käituma, eraldame nad igaks juhuks lastest täielikult.
See on ju enesestmõistetav, et kui ma tulen koeraga lasteaeda, on ta mul tihedalt rihma otsas. See on enesestmõistetav, et peremees peab olema oma koeras kindel ja mitte tooma kaasa närvilisevõitu dobermanni. Ma ei laseks lastel oma koera näppida, kui ma ei teaks, kuidas ta reageerib. Ja ma õpetan ka oma lapsi, et ilma luba küsimata võõrast koera puutuda ei või.
Ähh..
Edaspidi võib looma tuua lasteaeda vaid lemmikloomapäeval. Kuna see meil viimati oligi- jah, õige, neli aastat tagasi!

töö

Minu töökoha aknast paistavad ainult aknad ja katused. Kui tahad tänaval toimuvat näha, peab põlvili aknalauale ronima. Aknad muuseas lahti ei käi. Terve korruse peale avanevad vaid kaks kitsukest rõduust. Kokkuhoid. Vahel kevadeti on selline tunne, et viska või tänavalt kiviga aknasse, et natukenegi värsket õhku ja kevadelõhna tuppa saada. Konditsioneer on küll olemas aga see puhub surnud, külma ja halvasti lõhnavat õhku ringi.
Enamasti pole meil aknast midagi vaadata. Mõnel juhul võib silmata vastasmaja akendel suitsetavaid või telefoniga lobisevaid näitsikuid. Vareseid ja kajakaid, kes teise maja katusel rivistuvad või mõnda toidupala nokaga lammutavad.
Praegu vahetatakse naabermajal katust. Kilede taga on fassaadile tõmmatud uus krohv, nüüd pannakse hõbedaselt kiiskavat plekk-katust. Päev läbi sebivad töömehed ringi. Pole neil kaitsevarustust ega midagi, ronivad mööda plekki nagu oravad. Päris raske tundub nende töö. Ämbreid veavad köitega üles. Turnivad tellingutel edasi-tagasi. Tõstavad, panevad, kinnitavad, kruvivad. Palava päikese ja vileda tuule käes, tundide kaupa. Ma küll ei jaksaks. Ühte tundigi ei jaksaks.
Samas tundide viisi arvuti taga istumine pole ka lihtne töö.

Huvitav, millise töö tegijad rohkem palka saavad?
Nende töö tulemust kiidavad maja elanikud loodetavasti aastakümneid. Püsiväärtus.
Minu töö on hea õnne korral täna sinu ja tema lauanurgal, veel parema õnne korral paar päeva jutuaineks ja ülehomme peldikus naela otsas...