Nukker Pärnu

Tänase sissekande ajendiks suur ja puhas kadedus.
Ja seda on mõtet lugeda ainult nendel, keda Pärnu elu huvitab.

Viljandi sai pärimusmuusika aida!!!!!
Meie tänane leht on nagu ikka, äärest ääreni negatiivseid uudiseid täis:(
Ja mis Pärnus siis head on?
(tükk aega ajude ragistamist).
Nooh... Mõnus elukeskkond. Rand ja pargid. Aga arenguruumi on palju. Rannas peale lebamise ja palliveeretamise pole midagi teha ju. Parkides kah. Kiikuda saab. Ja isegi pingi peal istuda, kui just mõni väsinud kodanik seal ei tukasta.

On Uue kunsti muuseum, kuhu on päris mõnus sisse astuda, kohvik on seal ja Soosaar näitab reedeti filme. Ta võiks midagi kommertslikumat vahepeal näidata, mitte ainult handi põdrakarjustest või aafrika pulmakommetest. Saaks rohkem rahvast teadlikuks sellise meeldiva koha olemasolust. Suvel võiks ohtralt vabaõhukontserte seal pidada.
Praegu on Soosaare ja tema asja saatus seal majas kahjuks üsna lahtine...
Suures saalis annaks ühe näituse sees mõne väiksema korralda: tarbekunst, ehted, mis iganes.

Kohe kõrval on üks mõnusamaid maju Pärnus- Kunstnike maja. Ideaalis oleks see maast laeni täis päevad läbi askeldavaid kunstnikke, huviline võiks piiluda, kuidas keegi vaipa koob või kuju lihvib. Kursuseid võiks korraldada, kus õpitakse erinevaid meisterdamistehnikaid ja ka "päris" kunsti. Tiina viltimiskursused on väga popid, aga teist samapalju jääb ukse taha praegu. Teeks suvekooli? Kohvik on sealt väga puudu. Mulle on see maja armas ka seepärast, et olen Tiina juures tekstiilikojas kursustel käinud, nii tahaks, et maja veel rohkem rakendust leiaks.

Kontserdimaja on ilus. Eks nad ka püüavad teha nii noortele kui lastele aga ei jõua ilmselt, sest maja on hooajal väga tihedalt täis bronnitud. Tahaks rohkem laste lauluvõistlusi, intiimsemaid salongiõhtuid. Pärnus on ju hullult palju näit noorte tantsukollektiive, mujal neid ei näe, kui kord aastas Koolitantsul. Miks? Koolides on ohtralt koore ja ansambleid, neidki võiks rohkem rahvale näidata kui samuti kord aastas jõulu- või kevadkontserdil (mis on alati puupüsti täis) või Tervise sanatooriumis soome memmedele.
Ilmselt on raha tähtsam kui kohaliku rahva huvid.

Punane Torn teeb tänuväärset tööd- laseb talvel huvilistel klaasi sulatada ning suvel korraldab laatasid-töötubasid.

Veel on Endlas Jazziklubi, Raekojas suvised kontserdisarjad, Valgre festival, filmifestival, akordioni- ja suupillifestival, ooperipäevad, koorifestival, näitus "Mees ja naine". Hansapäevad meeldivad mulle väga.
Noh? On midagi head või pole?

Ära on kadunud Watergate, Klaaspärlifestival, Pärnu Jazz, Line tantsu festival (kolis maale), ee.. veel kindlasti midagi.

Puudus on just kohalikele suunatud regulaarseid üritusi ja kooskäimise kohti. Et igal laupäeval tehakse lastega midagi seal ja seal. Ja pühapäeva pealelõunal on mingi lihtne kontsert. Või mingi nostalgiline film. Või võimalus meisterdada.
Näiteks Pärnu muuseum. Talvevaheajal olid mingid lastele suunatud ajalookursused- nii palju lapsi oli! Teeks näiteks suvel mingeid temaatilisi päevi. Lossipäev, kus saaks mõõku näppida, maailma kuulsatest lossidest pilte vaadata, lossipreilide riideid näha, loengut kuulata.
Mina läheks! A ma ei tea, kas keegi veel tunneks huvi.

Või Koidula muuseum. Ilmeilus maja toreda hooviga, kus saaks väiksemaid kontserte teha, suvel lastega mängida, majas sees talvel midagi korraldada väiksematele seltskondadele. Surnud maja praegu! Ainult klassiekskursioone võtab vastu.

Kui ma oleksin turist ja veedaksin siin nädal aega, ma kipuks juba ülehomme siit minema. Pole eriti mõnusaid kohvikuidki, kus sõbraga poole ööni veiniklaasi taga maailma paika panna. Linna peatänav on kell 8 õhtul välja surnud, olgu suvi või talv, esmaspäev või laupäev.

Kõik asjad, mida paljud kahtlemata tublid entusiastlikud inimesed siin ajavad, jäävad kuidagi siseringi üritusteks. Ja järjepidevusest jääb puudu. Just see- igal neljapäeval kell 20 saan ma minna sinna kohta midagi kuulama, vaatama või tegema.
Reklaami ei osata paljudel juhtudel teha. Või kui on hea asi, mida mahub tegema vaid 10 inimest, ei tahetagi rohkem reklaamida, sest ülejäänud 20 huvilisega ei osata midagi peale hakata.

Ma ei tea, mida siin selle nurinaga nüüd peale hakata. Ma pole siin elatud 12 aastaga veel aru saanud, miks Pärnus head algatused kõlapinda ja jaksu ei leia. On ju ometi nii palju inimesi, kes samamoodi mõtlevad. On see vähese pealehakkamise viga? Nõrga koordineerimise viga? Vähese sponsorite ja projektikirjutamise viga? Või Viisitamme viga? Või kõige hullem- uimaste kohalike viga, kes iialgi millestki piisaval määral ei huvitu, kui see miski just õllesummeri stiilis värk pole.

Ja ma ei tea, mida mina oma kodulinna heaks teha saaksin. Ma ikkagi elan siin ja tõesti on endal ka villand linna negatiivsest mainest. Ma ei taha uskuda, et Pärnul ei ole sisemist jõudu või entusiastlikke inimesi, kes asju muuta suudaksid. On neid inimesi, ma tunnen selliseid ju!
Või olen ma lihtsalt loll tartlane, kes ei suuda aru saada, et Pärnu ongi mõeldud hubaseks pensionipõlve veetmiseks ja sanatooriumides kontide leotamiseks, põlispärnakad on kultuurielu ja linna toimimisega kenasti rahul ja minu irin on vaid minu probleem. Pärnust ei saa mitte kunagi Tartut, see on fakt.

Mida teised pärnakad arvavad?
Või mittepärnakad? Mis imidž Pärnul on?

kohustuslik teema

Ilmatu mõnusad hanged.
Mina ei jaga seda viginat, et nõme lumepuder.
Eile panime koera kelku vedama ja nii koer kui lapsed olid täiesti ekstaasis. Endal ka tore olla. Pole talve ju mitu aega näinud. Mis siis, et on märts. Ega kevad ka taevase jää!

Nii kergesti võibki see minna

Olen negatiivsetest teemadest ja tülidest hullult tüdinud.
Ei viitsi isegi netikommentaare lugeda. Ei mahu pähe, kas inimesel saab hea olla, kui ta on iga päev oma 20 "see on loll ja kõik on halvasti" kommentaari kirjastanud.
Homme oleks võimalik minna metsa ulukiloendust tegema aga ma olen üsna veendunud, et oma praeguse füüsilise vormi juures istuksin esimese pooltunni järel kännule ja sinna ma jääks. Retk pidada kuus tundi kestma ja lund aina sajab juurde....
Eile oli veel veider kogemus. Istusin ühel koosolekul, inimesed vestlevad rõõmsalt ja kõlistavad kohvitasse. Minu kõrval istub memm, vana, väga vana memm. Ühekorraga vajub tema pea kuklasse, silmad kinni ja hakkab korisema! Meie teise lauanaabriga toetame teda, hüüame, inimesed avavad aknaid, valmistuvad kiirabi kutsuma, memm ei saa rääkida ega hingata, koriseb ikka... paanika..
Ja siis hiigelpika minuti järel tuleb ta endasse tagasi, naeratab ja vabandab - ikka juhtub vahel.
Inimesed jätkavad mõnevõrra sunnitult vestlust ja kringlimugimist, ulatan memmele veetopsi, tal on soe ja sile, õrnalt värisev vanainimesekäsi. Kümme minutit hiljem lööb ta innukalt kaasa seltsingu suveplaanide arutamisel...

Nii kergesti see võibki minna.

Mul pole hetkel ühtegi sugulast, kes oleks iidvana. Minu Rõngu vanaema suri üle aasta tagasi, olles surmast igatsusega üle 10 aasta rääkinud. Pisike kuivetu vanaema, kes poolpimedana ja kõrgest vererõhust sumiseva peaga kangekaelselt üritas viimase hetkeni ennast vajalikuks teha, kududes, kartuleid koorides, kanadele teri puistates... Tema tütart ajas see närvi, sest kes tahaks täisealisena ikka kuulda ema õpetusi, kuidas midagi tegema peab...
Vanaema mees tuli sõjast suht rikutud närvisüsteemiga, oli viinaga sinasõber, sattus lühikeseks ajaks vaimuhaiglasse ja suri seal kiirelt.
Vanaema üks tütar, minu tädi suri vähki. Enne seda pidas oma 60. sünnipäeva, kõik teadsid, et see jääb viimaseks ja püüdsid nägu teha, et sellest pole midagi.
Sama tädi poeg sõitis 30aastaselt purjus peaga traktoriga kraavi. Kiire lõpp.
Ma loodan, et maal on asjad praegu paremad. Käisin seal viimati 15 aastat tagasi. Nägin, kuidas peretüli käigus üks purjus sugulane teisele vihaga kärbsemürki näkku lasi ja tõotasin endale, et enam ma sinna oma jalga ei tõsta.

Teiselt poolt sugulased on surnud rahulikku vanainimesesurma.

Selline morbiidne teema kukkus välja.
Eile puges mu poeg üleni teki alla ja väitis, et ta ei taha elada. Avalduse põhjuseks oli see, et kuri ema sundis teda nõusid pesema ja tema ei viitsinud.
Samal õhtul teatas mu pesamuna potil istudes, et talle meeldiks ka surnud olla. Nimelt siis saaks niisama olla ja ei peaks midagi tegema.
Püha issand.
Vanem õde käratas talle midagi selle peale. Temal on vähemalt hetkel suur huvi elus olla, kuna ostsin talle nädalavahetuseks Stiina peo pileti.

Mul on elu jooksul igasuguseid aegu ette tulnud aga kunagi, mitte-mitte kunagi pole olnud mõtet, et parem oleks mitte olemas olla. Tahaks vahel oma närust elu muuta, seda küll, aga mitte ära lõpetada. Mäletan kunagi ennast patja nutmas, nii üksi, kui üks laps maailmas olla saab, kuu paistis aknast sisse ja ma unistasin, et kuuhaldjas Elga ilmutab mulle ennast vähemalt unes. Oli üks muinasjutt, kuidas kuuhaldjas öösiti mööda kiirtest teed maa peale laskub ja õnnetute laste pisarad ära pühib...
Olen Toomemäel pargipingil istunud, pisarad tilkumas ja igatsenud, et Keegi istub mu kõrvale ja küsib lihtsat asja- miks sa nutad?
Kunagi oli mul oranz kokkupandav jalgratas, sellega tavatsesin ennast oimetuks sõita ja tuul kuivatas pisarad ära.
Ja Jumalale olen oma ahastuse välja valanud, ja sõbrale, ja mehelegi ükskord.
Kõik need õnnetud ajad on ükskord otsa saanud. On uued tulnud- ja jälle omal ajal läinud. Üles ja alla. Elu on selline.
Ma igatsesin omal ajal väga mõne vana ja targa inimese nõuannet. Oleks mulle ometi keegi siis öelnud,
et esimene armastus ei jää viimaseks (raudselt poleks ma seda uskunud aga mis siis), et mate hinded ei vääri kurvastamist
et kõik sõbrad ei ole reetlikud
et tuleb aeg, kui võid oma mõnitajale silma vaadata ja naerda
et tuleb aeg, kui sa saad ise teha oma elu puudutavaid otsuseid ja kui need osutuvad valedeks, on võimalik enamasti uuesti alustada. Enamasti.
et Jumal on alati sinuga.

Ma võiksin neid asju praegu ise kellelegi öelda. Olen niipalju maailmale võlgu küll.
Andke mulle mõni õnnetu teismeline!

Lumetuisk ja peavalu on selle postituse inspireerijad.
Pöördun nüüd oma negatiivsete teemade juurde tagasi.

siil

adopt your own virtual pet!

Loomad mõjuvad stressi maandavalt. Eile koju laekudes, närvid krussis, tegin pliidi alla tule ja kass ronis sülle kassi tegema. Nii hea! Tuli ja kass sõid pinged ära ja pärast oli tore perekonnaga jäätist mugida.
Siilid on ka toredad!

kollektiivne rõõm ja mure

Kuigi vahel mängin mõttega, mis tunne oleks vabakutseline olla, on kollektiivis töötamine ka ikka huvitav. See on nagu üks suur elusorganism.
Tore on jagada teiste rõõme: saab keegi vanaisaks või teeb ära autojuhieksami ja teeb välja, või võtab keegi mõne väljasõidu korraldada või küpsetab keegi niisama heast tujust kolleegidele pitsat.
Kahjuks tuleb jagada ka ebameeldivaid asju. Nägelemist koosolekul, suurte isiksuste laiutamist ja nõrgemate püüdu ennast kehtestada, kellelgi tahaks rahustavaid taimseid pille soovitada ja kellelgi jälle toniseerivaid. Huvitav, misasi võiks umbes 20le ühes ruumis viibivale inimesele hästi ja rahustavalt mõjuda? Lõhnaküünal? Piparmünditee? Anekdoodid?
Jah.
Aga täna on hoopis halvasti, sest üks kolleeg jäi eile väga haigeks.
Mõni kraaksub kurja- ega sellest enam täielikult ei parane. Mõni ohkab niisama. Mõni püüab optimistlik olla. Mõnel on ükspuha.
Aga ma arvan, et kõik elavad kolleegile siiski südames kaasa ja loodavad tema paranemist. Mina küll loodan. Tunnen temast väga puudust:(

Niipalju siis kevadest

Kevadpühad läbi.
Liiga ruttu.
Meie pere pühad olid seekord väga ilmalikud. Neljapäeva veetis mees koos lastega pluss tavapärane kimbuke nende sõpru ja nood olid ta viinud sellisesse seisundisse, et ta suutis vaid köögilaua juures istudes segaselt pomiseda "koristada...homme on vaja koristada... igalt poolt koristada".
Seega oli siis vaja koristada. Suurel reedel langesid kokku asjaolud nagu ilus ilm, terve pere kodusolek ja ootamatu töötegemiseisu. Koos sai kelder veest tühjaks tassitud, koristatud, kraavipõhjast sodi välja riisutud ja lapsed korjasid isegi aiast koerajunnid kokku.
Mina arvan, et need, kes ütlevad- suurel reedel kärbes ka ei lenda- mõtlevad lihtsalt selle reegli välja, kuna see on ainus tähendus, mida nad pühadele enda jaoks leida suudavad. Minu meelest tekitab selline ümbruskonna koristamine puhta tunde ka hinges ja see on põhiline.
Otse loomulikult värvisime ka mune ja tõime lilli tuppa, tegin kohupiimatarretist ja pesin aknaid. Pühadetunne oli olemas küll! Hea olla.
Reede õhtul püstitasin oma viimase öölugemise rekordi- kella poole neljani hommikul. "Salamõrvari õpilane" oli raamat. Lugesin suurest kannatamatusest raamatu lõppu ja nüüd jätkan keskpaigast. Ei saa fantaasiaraamatute lainelt enam minema....

Lapsed läksid täna võrdlemisi pika mokaga kooli. Mina läksin erakordselt pika mokaga tööle, kuna teadsin, et tööpäev on stressirikas (oligi ja veel rohkem, kui arvasin)ja kuni homse keskpäevani on mul rahutu olemine, sest kirjutades teemadel, mida ma ei jaga, on alati hirm, et midagi läheb valesti.
Oh, oleks, et ei läheks ikka valesti!
Lisaks on Mikul kole allergia, põsed, käed ja jalad punetavad mis hirmus. Milles, pole õrna aimugi. Zyrtek ka ei aita :(

Paks lumi siinkandis maas, kuigi päike paistab.
Lähen koju ja loen raamatut. Ehk kevadiste plusskraadide tõustes tuleb ka vähe muretum ja mõnusam elu. Saaks seelikuga käia, kontsertidest kirjutada ja õhtuti peenraid sonkida.

Mida siis nüüd teha..

Krisu tegi mul koos sõbrantsiga eelmisel nädalal ühte erakooli katseid. Sõbranna tahtis kangesti minna, koolil on hea maine ja kuna Krisu parajasti jälle kolme neljandikku oma praegusest klassist vihkas, leidsime, et mingu proovigu pealegi.
Ta ise leidis, et jube kehvalt läks ja oli absull kindel, et sisse ei saa. Ma ise ka eriti ei arvanud, et ta saaks. Ja ei põdenud ka.
Võib öelda, et meile mõlemale oli üsna ükskõik, kuidas katsete tulemused on. Lahe, kui saab, tühja kah, kui mitte.

Aga. Läks nii, nagu tavaliselt lavakasse astudes- sisse saab just see, kes niisama ajaviiteks kaasa tuli.
Krissu on nimekirjas, sõbranna mitte...
Asja teeb kriitiliseks seegi, et sõbrants on just joone all, st kui keegi otsustab loobuda, saaks ta ehk ikkagi sisse.
Oleme rõõmsad ja kurvad ühekorraga. Rõõmsad, et vohh! tark laps meil ikka ja kurvad, et sõbrannal ei vedanud. Krissu tunneb süümekaid, sest kui näiteks teda, (kes ta ju eriti sellest koolist huvitatud polnudki), ees ei oleks, ehk siis sõber oleks saanud.
Helistasin sõbranna emale, nemad polnud kooli kodukat veel lugenud, kuulasin taustal elevil laste säutsumist ja ema aina hallimaks muutuvat häält: jah, kahju, kuidas ma seda talle ütlen, kindlasti on pisaraid kui palju.

Krissu on terve õhtu olnud masenduses, eriti peale oma mailide lugemist, kus sõber kirjutab, kui elevil ta on ja kui väga tulemusi ootab...
Krissule oli selles koolis kõige olulisem just see, et ta saaks seal kalli sõbraga koos olla. "Ma annan oma koha talle," pakkus ta. "Kui ma vaid saan koha just talle anda, joone all oli ju veel mitu teist last. Ma ei talu, et mu sõber õnnetu on!"
Ohh. Karta on, et sama teeks vist isegi, kes ma ju oma soovide tahaplaanile lükkamise meister olen.

Natuke kardan, et selle kooli koormus poleks äkki Krisule jõukohane, talle on juba praegu suhted ja sõbrad kordades õppimisest olulisemad. Hästi õpib ta vaid loomulikust intelligentsist ja harjumusest. Mitte suurest kirest targaks saada:)
Mis puutub tolle kooli hariduse kvaliteeti, siis on see kindlasti praeguses koolis antavast etem, aga samas ei usu ma, et ka mitte kordades etem, head tulemused lõpueksamite edetabelites (mida kõik sõimavad) tulevad ju suures osas sellest, et sinna ongi valitud helgemad pead ja nö koorekiht. Koooooorekiht. Minu laps ja kooo-ooorekiht... Kõlab tõusiklikult.
Ja lõppude lõpuks on viie aasta pärast võimalus sama kooli gümnaasiumiastmesse katseid teha.

Mina ei tea, mida teha.

Kuhu sina igatseksid reisida?

Tuttav läks reisile. Kolmeks nädalaks Indiasse, metsikult, ilma büroodeta, käsipagasi, pudelitäie antiseptiku ja fliistekiga.
Tuttava silmis oli juba mitu nädalat isesugune äraolev helk. Tema selline reisisihi valik oli pehmelt öeldes üllatav, India on ju üks maailma aimamatumaid riike.
Sa võid reisida nädala, ilma et kohtaksid teist valget inimest. Olmetingimused on eurooplasele tihti kujuteldamatud, kohalikud kombed raskesti mõistetavad. Tuttav ise on üks suurimaid kontrollifriike, keda ma tean: kõik peab olema läbi arutatud, täpselt planeeritud, sendipealt ette arvestatud, üle mõõdetud. Ja nüüd selline hüpe tundmatusesse...
Aga miks ka mitte? Keskiga käes, kõik on justkui olemas, kõike on proovitud, vaja uusi väljakutseid. Meeste värk.
Meie ühiskonnale on nii omane kõike kontrollida ning mitte lasta ennast juhustel, vaistul ja heal õnnel juhtida. Selles suhtes tundub India tõeline proovikivi.
Arvan, et kristlastel on see kergem, kuna on harjutud ennast Jumala kätesse usaldama.

Iga reis on samal ajal ka tee iseenda juurde. Ega selleks pole vajagi kaugele minna.
Minu unelmate marsruutide top viis on: Island, Norra, Peruu, Mehhiko, Austraalia või Uus Meremaa. Vähe inimesi, palju ruumi, palju loodust. Samas olen istunud Munalaiu linnuvaatlusjaamas, mille jaanuaritorm mõne kuu pärast hävitas, ja tundnud, et olen maailma ääre peal. Linnuvõrkude vahel lapike kulunud heinaga maad, rahutult rapsivad haned ning teravsinine päikeses peegelduv meri, mis ulatub taevasse ja maailma lõpust veel edasi...

Koerad on nii erinevad

Huvitav, kas ma suudaksin blogipuhkusele jääda, nagu praegu popp on?
Et kogun iseennast ja tarku mõtteid..
Kirjutamata küll ei saa olla. Kui mitte blogisk, siis paber-pliiats. Ju ma olen nii avalik naisterahvas, et ei suuda sissepoole elada. Ma pole ka väga heledalt vastu hambaid blogimise tõttu saanud, et tunneks vajadust eemale tõmbuda või parool peale panna. Parool annaks ilmselt kirjutamisvabadust natuke rohkem... samas on tore, kui vahel külalisi käib, aga ainult häid ja viisakaid külalisi :)

Ja ma ei saa aru neist, kes teevad ühe sissekande kuus, väites, et pole millestki kirjutada. Kuidas ei ole? Isegi nädalate viisi kodus lakke sülitades tekivad ju mõtted? Just film ju linastus- mistand pealkiri oligi- mehest, kes suutis vaid ühe silma pilgutamise kaudu suhelda. Raamatu kirjutas!
Ilmselt olen lihtsalt paadunud grafomaan, kes iseenda sisutühjust ohtra sõnadevoolu taha peita püüab.

Täna tahtsin kribada mõne rea absoluutselt ebaolulisel teemal - Lotte sõberkoertest. Meie igapäevasel jalutusringil on kindlad tere ütlemise kohad.
Kohe üle tee elab krantsinässakas, kes Lottet nähes hullunult oma aias klähvides amokki jookseb. Sama teeb ka kõrvaltänava shoti terjer. No tema on ilmse vaimse puudega. Kui ta oma peremeest jalutades mõnda last või koera kohtab, tardub ta algul väikseseks ohutuks kujukeseks ja ohvri möödumishetkel teeb äkilise sööstu koos mõrvarliku lõrina ja hammastelaksutamisega. Jõle loom.
Lasteaiatänava nurgal aias peavad alati möödujatel valvsalt silma peal kaks nunnut rebasenäolist krantsikest, ema ja poeg. Poeg tormab entusiastlikult Lottet tervitama, keksib, klähvib ja nuusib, vanaldane ja tüdinud moega ema teeb paar kurjemat haugatust pojale meelde tuletades, et majavalvamine pole naljaasi.
Tihti käime vaatamas Lotte õde Roosit ja tema kasuema Steffit. Lotte ja Roosi karglevad vaimustunult teine teisel pool aeda, püüdes teineteise juurde aia alt teed kraapida või üle ronida. Steffi, vana soliidne bernhardinna vaatab meid üle, teeb moepärast paar auhhi, liputab saba ja loivab kuuti tagasi.
Veel on paar Lottega umbes üheealist koeranoorukit, must labrador ja kirju krants. Nendega kohtudes vajutan tagajalad tugevasti vastu maad ja hoian kahe käega rihma, sest selline pöörane trall, mis mõlemal pool aeda heki ragisedes lahti läheb, ähvardab käe liigesest välja tõmmata või lausa pikali lennutada. Vaimustuvad noored üksteisest minutit viis, näevad, et üks ei saa välja ega teine sisse ning jahtuvad taas maha..
Kõige vastikumad on hundikoerad. Need viskuvad iga mööduva neljajalgse suunas sellise raevu ja vihkamisega, et isegi Lotte hoiab saba norus ja lippab ruttu eemale.
Üle kõige meeldivad Lottele väikesed koerad. Neile saab käppa peale panna:) Üleeile kohtasime lausa kahte nässakat tänaval patseerimas. Lotte vingerdas vaimustusest ja aina üritas nendega mürada, nood poisid olid aga hoopis teise asja peal väljas. Üks keeras kohe selja, teine üritas päris pikalt teadagi mida ning loobus alles siis, kui Lotte oma sabaga talle kogemata üle tahi virutas.
Sellised sõberkoerad siis.
Ma ei saa öelda, et armastan koeri. Koerad on nii erinevad. On selliseid, kes oma olekuga esimesest silmapilgust endasse armuma panevad ja selliseid, kes vaid põlgust äratavad. Ja selliseid, kes on ilmvõimatu käitumisega aga nii võluvad, et saavad kõik patud andeks.
Koerad on nii erinevad. Täpselt nagu inimesedki.

sodi

Sodikommentaarid on hakanud mulle siginema. Ei tea, kas tasuks mingi kaitse peale panna? Milline?

Hiljem
Paningi word verificationi peale. Vabandust ebamugavuste pärast aga ma ei taha ega viitsi iga päev spämmi rookida.

Kurvasilmne Petja

Pärnus vahepeal ikka toimub ka mõni asi. Näiteks üks suurepärane nähtus on muusikafestival lastele Muusikamoos. Selle raames käisin lastega vaatamas kontserti "Petja ja hunt" (vaata pilti). Muusikat tegi Pärnu linnaorkester ja samal ajal näidati multikat, mis muuseas võitis nädalake tagasi multifilmide kategoorias Oscari!
Oh kui vägev oli! Tõeliselt hästi tehtud multikas, detailideni välja nikerdatud dekoratsioonid, nukud ja suurepärane liikumine. Polnud mingi ninnunännu, suht sünge isegi, samas oli huumorit ka. Nukkude silmad olid hämmastavad realistlikud, lausa hüpnootilised. Petja silmad olid hundi omadega ühesugused..
Muusika tekitas erilisi emotsioone. Minu praktiliselt olematute klassikalise muusika teadmiste juures on see üks väheseid palasid, mida tean ja tunnen. Kunagi- siis kui Vikerraadio oli see üks ja õige- olid sellised pikad muusikasaated, mäletan end raadio ees käsipõsakil istumas ja üritamas meelde jätta, mis pill mis tegelast kujutas. Lõpus olid veel mingid muusikalised küsimused, mille vastuseid postkaardiga toimetusse pidi saaatma.
Lapsed ka vaatasid, silmad ümmargused peas. Poleks uskunudki, et Cartoonist ja MTVst rikutud jõnglastele selline film ja muusika huvi võiks pakkuda aga neile meeldis väga. Niiet vaadake, kui leiate kuskilt.

Veel käisime Krisuga ühe erakooli katsetel. Vaevalt ta sisse saab ja ega me ei põe, kui ta ei saa. Proovida ikka huvitav.
Ja einestasime issi ja tüdrukutega Bravos. Seegi soovitamisväärt koht Pärnus.

Homme vaheaeg. Hea kohe, ei pea lapsi õhtul rivistama ja sokke-vihikuid kontrollima.

Peale dilemmat

Koristasin 3 pool tundi.
Tegin süüa ja kirsikooki- maitea, mingi 1 tund.
Pesumasin pesi.
Käisin linnas, realiseerisin Seppälä kinkekaardi hästi istuva aga koledat värvi pluusi peale, ostsin veel lisaks juuksevahtu ja kreemi, mille peal on Claudia Schifferi pilt. Kreemi sisaldab salapärast Boswelox! Seal sees on boswell-ekstrakt!!! ja mangaan, et võidelda tõhusalt miimikakortsude tekke vastu!! Kusjuures see on esimene päevakreem, mis silub miimikakortse tänu Boswelox-kompleksile!
Mune ka Katiga viltisin. Ma viltimiskursustele jälle ei mahtunud, sestap pusisin ise. Lõpuks sain nipi kätte.

Kook söödud, toad juba ühest otsast taas segamini aetud, munad kuivama riputatud, boswelox näkku määritud.
Ikka hing kripeldab.
Ei piisa sellest, et ma ise endale kinnitan, kui tubli ma olen. Tegelikult ajab üsna turri, et mina olen ainuke isik, kes peale tööd ja nädalavahetusel kohustuste nimekirjas näpuga järge ajab.
Tegelikult kogu kiun sellest, et armastuse patarei on tühi. Päris tükk aega juba.
Armas Elsa, selleks ei pea üksikema olema, et üksindust tunda.

Aga mis parata.
Homme ärkan, ja boswelox on mind 10 aastat nooremaks teinud!

Dilemma..

.. on järgmine.
Laupäevaommik. Soe. Akna teed lahti ja linnud lärmavad. Miku ütles, et ta tõusis juba kell 7.30 üles, sest linnud vilistasid nii kõvasti tema akna taga.
Vaatad oma meeltesegaduse hoos ostetud villapakke ja mõtled, kui imeline oleks silmapilk nendega asjatama hakata.
Vaatad, et sahtel ei lähe enam kinni, sest kõik pärlipakid on laiali pudenenud.
Vaatad, et eile marmorvärviga kirjatud munad on ikka lõpp haledad ja otse karjuvad lisakaunistamise järgi. Neil oleks vaja pesa või mingit muud asja, kuhu nad panna.

Aga pesa või see muu asi peaks asuma aknalaual, aken aga, paganas, on kassi käppade poolt nii räpaseks mudastatud, et piinlik oleks sinna mingit iluasja paigutada.
Päris sobiv oleks munade tarvis sammalt muretseda. See kasvas vanasti metsas. Sinna peaks minema bussi või rattaga. See võtaks julmalt aega. See võtaks pakun et pool päeva.
Metsas kasvavad esimesed ülased, ma pakun veel. Ja pajukiisusid saaks.
Kui minna rattaga, tuleks need kuurist välja ajada, kumme pumbata, õlitada.
Osadel lastel pole vist enam rattakiivreidki alles?

Ja siis ma pean kindlasti korra linnas ära käima.
Perele maitsva ning tervisliku lõunasöögi valmistama.
Kirssidega kohupiimakoogi retsepti proovima.
Pesumasinat toitma.
Triikimata pesu kuhi ähvardab triikimislaua kohe ümber ajada.
Tolmurullid rullivad nurkades ja moodustavad loomakarvade tutikestega ühisrinnet minu vaba laupäeva vastu.

Niiet?
Lõbu või kohustused?
Kui ma alustan lõbust, ei saa seda täiel rinnal nautida, sest kohustused luuravad kogu aeg ja näitavad näpuga.
Kui ma alustan kohustustest, olen ma pooleks päevaks nii väsinud, et lõbude asemel meelitavad mind voodi ja raamat.

Raske on see kaalude tähtkuju esindaja elu, ma ütlen...

taatidest

Mul on uus lemmik: Vanad torisejad!
Et kuidas ei ole saatel õiget sisu!?
Ma olen nõus neid taate niisama istumas ja suitsu tegemas ka vaatama pool tundi. Nad on lihtsalt nii mõnusad!
No mitte kõik. See paksem, kes täna keeldus ainustki detaili enda kallal muutmast, on tõesti toriseja. Aga minu siiras respekt sellele, kes pea siniseks värvis ja kommenteeris- see on minu väike itsitamine noorte üle, kes teisiti silma paista ei oska - või midagi sellist. Või kunstiõpsile, kes kuldsed tossud jalga pani. Ja arhitektile, kes eelmises saates julm änksat (nagu Miku teatavasti ütleb) ipp-opsadi tantsu tegi. Ja 82-aastasele teivashüppe-taadile. TEIVASHÜPPE!
Täitsa mõtlema paneb. Mõned stagneeruvad juba 20aastaselt: ainult see on ok, mida mina õigeks pean ja ma ei kavatse midagi kunagi teisiti teha. Need on puhta lollakad, kes teisiti mõtlevad.
Mõnede vanainimeste elujanu ja -julgus teevad kadedaks. Annaks Jumal, et kui peaksin kunagi eidekeseks saama, ei kaotaks ma uudishimu maailma suhtes. Ja elurõõmu ja huumorimeelt. No tervist kah muidugi. Teivast ei hüppaks aga käbedalt tahaks tatsata küll. Lastelastega võidu sahmida.

Mulle meeldivad taadid kasvõi sellepärast, et nad jäävad aina haruldasemaks. Telekas näeb taate vaid siis, kui AKs pensionitõusust juttu on. Tänaval pole neid ka just palju. Kipuvad otsa lõppema, eesti mehe lühike eluiga on ju teada.

Või sellepärast, et nad tuletavad mulle meelde minu enda vanaisa. Alati rahulikku ja naeratavat vanameest, kes liikus aeglaselt oma Esimeses maailmasõjas läbilastud jala pärast, lumivalged juuksed korralikult soetud ja vesiselged, poolpimedad, helesinised silmad kusagile kaugele vaatamas.
Vanaisa oli härra, kunagine vallavanem, kes armastas pigem oma halli kõvakübara ja arveraamatuga asju ajama minna kui heinamaale loogu kokku võtma kiirustada.
Kui ta kulakuks tehti, talu ja maad ära võeti ning linna neljakesi ühetoalisesse üüripugerikku elama saadeti, ei vandunud ta alla. Ema sõnul õppis ta selgeks rätsepatöö ja õmbles meestepesu. Töötas lõpuks kastivabrikus, tegi kõige alamat tööd luues taarakaste kokku.
Vanaisa sai 50aastaselt isaks ja hakkas 70aastaselt maja ehitama.
Vanaisa elas 92aastaseks, mul on kahju, et olin tema surres alles liiga väike, et maailmaasjade kohta küsida. Küll nüüd küsiks..

Ma ei tea, kust see aeg võtta aga iseenda ja lapselaste tarvis tahaksin natuke perekonnalugu üles tähendada. Meil on fotoalbumist pilte T-i vanaisast, keda lapsed pole kunagi näinud st Krissu oli 3kuune, kui ta meil külas käis. Aga nad teavad, et ta oli olemas ja elas saaremaal, ning nad olid kurvad, kui ta suri..

Siiamaani on kuidagi rõõmus ja turvaline mõelda oma valgejuukselise kunsthammastega vanaisa peale, ta vaatab mind kusagilt kaugelt dimensioonist, vanaema kootud hall nööpidega kampsun seljas ja naeratab ikka julgustavalt..
Oskar Samuel oli minu vanaisa eesnimi.

Tänud töö eest

Ma ei tea, milliste väljenditega sobiks kristlasel vanduda. Ühes vestlusringis pakuti välja kõlalt roppustega sarnaseid sõnu nagu- .. ma ei mäletagi enam, ilmselt mütsi või jura.
Aga vanduma ajab.
Ma nägin vaeva, käisin ühte huvikooli vaatlemas, vaimustusin väga neist fanaatilistest inimestest, kirjutasin pika-pika positiivse loo, sain isegi ülemuselt kiita (kuhu ma selle risti peaksin nüüd tõmbama?). Olin ise ka rahul.
Ja nüüd helistab asutuse dire, ja riidleb, et tema kahte parandust ei olnud sees. Üks oli sõna "kodinad", mida tema pidas halvustavaks ja solvavaks, mina aga ei raatsinud tekstist välja jätta, nii muhe sõna ju!
Teine oli dire versus õpetaja, dire õtles, et riietusruumid ON valmis, ja parandas nii ka tekstis, õps ütles, et nad POLE, ja ma NÄGIN ju ometi, et poisid tõmbasid oma tunkesid sealsamas toolide peal selga?
Et jah muidu kena lugu, - ütles dire, aga näe, reporter ei pidanud kokkulepetest kinni ja kirjutas kõik valesti.
Raisk, ma kirjutasin üle pika aja südamega seda lugu!
Kui tal kasvõi mõni laps selle artikli peale ringidesse juurde tuleb, on asi õige ju! Nad saavad faking kaks külge faking tasuta faking reklaami ja ikka ei ole hästi!

Ja veel helistab mingi X motoklubiline ja ajab mingit jura motoklubide konkurentsist, et kuidas konkurendid said angaari ruumid ja tema näed, ei saanud... Ja et miks selline jõle pilt lehes, kus poisid ilma kiivriteta autoloksu lükkavad, tulgu ma parem tema poiste krossisõitu vaatama.
Miks ma teen seda tööd, ah, miks?
Who cares?
Miks ma ei hakanud batsilliuurijaks :(
Raisk

***

Täna ja natuke varem olid sünnipäevad veel kahel mulle tähtsal inimesel. Aga üks on õnnetu teatud jamade pärast ja teine valutab koledasti põletikus silma. Nii nukker!
Ei pääse probleemidest vist ükski inimene ja eriti hull, kui nad tulevad kallale ühekorraga ja just sünnipäeval, kui elu peaks ilus olema.
Iga häda läheb ükskord üle aga nii raske on sellesse uskuda, kui maailm parajasti sinust üle sõidab...
K, ole vapper!

Ega ma isegi just sära. Peris uvitav on kõigest jõust köhides ja aevastades tööl olla.
Esmaspäeva veetsin kodus horisontaalasendis, ei läinud põrmugi paremaks. Teisipäeval lohistasin end tööle, lubatud asjad vaja ära teha. Oi päris lõbusaks läks meie toas päeva peale! Üks kolleeg oli just toibunud 39kraadisest palavikust, teine tõi oma paistes kõrist kuuldavale ebamaiseid helisid, kolmas oli niisama näost valge, neljas kurtis, et tema pea on kummist tehtud...
Ehh, no ei saa inimesed koju jääda end ravima, vähemalt mitte meie töökohas. Mul on sinepiplaastritest ja köharohtudest suht villand aga tööl olla on siiski tujuküllasem, kui kodus pesemata nõude virnasid ja mudaseid aknaid vahtida.
Vajan kevadet, esimest sooja kevadvihma, tahan aknad puhtaks pesta ja mõtted ka, korda teha sahtlid ja paika panna plaanid.

8 märts

Ma nüüd pikalt mõtlen ja ega ei tulegi ette oma laste sünnipäevi, kus mul pealtvaataja ja kaasamängija roll ainult on olnud. Alati ma kokkan ja koristan ja teen mänge ja viktoriine. Täna ei teinud midagi!
Pidasime Krisu sünnat Punases Tornis, kuna ma Leilit ja Jüri sealt tunnen ammu ning usaldan neid. Ega Pärnus pole ju enam kohti ka, kus sünnipäevatada saaks, need mõned üksikud, mis on, kõik ju sada korda läbi käidud.
Niisiis valmistasin kaasa torti ja lavashirulle pluss puuviljad ning järgmised 3 tundi oli absoluutselt muretu olla. Alguses tegime torni keldris klaasisulatamist - minu lapsed on seda mitu korda nikerdanud aga teistele oli see uus nähtus. Siis mängis Jüri nendega kaks tundi ja maru lõbus oli. Enamus mänge olid vanad-head nagu pikk nina, silmapilgutamine, õunad-pirnid, lõngakera jt aga mõnda ma ei teadnudki.
Jüri on lastega supervahva!
Krissu unustas paariks päevaks oma depreka sassis koolisõbrannasuhetest, hea oli õnnelikku last näha üle tüki aja. Eile käisid ka minu vanemad külas.

Kui Krisu 11 aastat tagasi sündis, oli siresinine taevas ja hele päike paistis Toomemäe kliiniku akendest sisse. Oo, naistepäevatüdruk, kindlasti on see midagi erilist, kiitsid õed-ämmaemandad.
Eriline on muidugi iga laps. Meie esimene vasikas on eriline selle poolest et..
ta on pisikesest peale hämmastavalt elutark ja tundlik
intelligentne kuid põdeja tüüp
ta on ilmatu pisike ja sale, 135 cm pikk praegu ainult
armastab lugeda aga ka puude otsas ronida
armastab suurte ja tarkade inimeste seltskonda

Jah, igal lapsel on oma annid. Kui panna kokku Krissu terane vaim ja kuraas, Miku hea süda ja Kati rõõmus meel ning iseseisvus, saaks ideaalse lapse...
Loodan, et nad igaüks leiavad elus just sellise tee, et nad oma häid külgi maksimaalselt saavad kasutada.
Ma ei unista, et meie lapsed saavad kuulsaks ja rikkaks, et nad oleksid läbilöögivõimelised ja neid näidataks telekas. Mulle piisab sellest, kui nad on rahus iseenda ja Jumalaga, leiavad tegevusala, mida oskavad ja naudivad ning tooksid inimestele rõõmu oma kohaloluga. Lisaksid maailma headuse ja armastuse fondi oma pisikesed osakud.

Selline naistepäev siis. Kodu on täis tulpe ja nartsisse, minu lemmikuid. Köhin nagu hobune ning peaksin praegu hoopis koju kaasavõetud tööd tegema.. lükkan kõik jälle edasi. Sorry, mina ei ole praegu väga sõber iseendaga ega rahul oma tegevustega, ärge minust eeskuju võtke.

täiskuureede

Täna siis olla noore kuu loomine ja kõiksugu hullud on aktiviseerunud.
Eilne päev ei kõlvanud kassi saba alla ka. Lisaks hommikustele jamadele saadeti lapse trennist minema. No ma unustasin, et 15. veebruar oli poolaasta õppemaksu tasumise tähtaeg. Trenku helistas eelmine neljapäev ja ma maksin see teisipäev ära. Aga. Direktor ise laekus eile (siis uus neljapäev) trenni ja ütles mu lapsele kõikide teiste ees- kui sul vanematel on raha maksmata, siis teine kord enam trenni ära tule. Laps hakkas nutma ja tuli tulema. Tund aega nuuksus mul siin töö juures ja trenku ka helistas ja oli hämmingus.
Ma ei tea, pank ka annab mitu nädalat maksmiseks aega ja helistab enne ja mis kõik, lasteasutuse juhi jaoks on see minu meelest üsna inetu käitumine või mis?
Tahtsime mehega tollele direle ütlema minna, et kui teine kord mingid probleemid on, siis suhtleks äkki otse meiega, mitte ei traumeeriks last- aga neil oli naistepäev.
Uuel nädalal lähemem ütleme uuesti. Või reageerin ma üle?

lisaks olid mul pool päeva jalad sellest neetud lörtsist märjad, täna köhin ja haige on olla. Ma pole oma reisil saadud külmetusest veel õieti terveks saanudki. Nigunii on kõik ümberringi haiged. A ma ei tohi praegu põdeda, lapse sünnipäev vaja pidada.

tuisukuu

Imelik päev. Tuiskab. Täiskuu olevat ukse ees.
öösel ei saanud üldse magada. Kord lõgistas tuul aknaplekke, siis laamendas kass akna taga sisselaskmist nõudes, siis pissis laps alla, siis teatas poiss, et tema ikka ei saa üldse magada, siis tuli lõputult nõmedaid unenägusid ja kell 6. 10 hommikul ärkasin koera kõrvaplagina peale, kujuta ette!
No meie koeral on suured kõrvad eks, ja kui ta neid raputab, siis nagu kari parte tõuseks lendu. Millegipärast raputas ta neid iga minuti tagant meeleheitlikult kuni mul poole tunni pärast kannatus katkes ja ma ta õue kupatasin. Sealt naastes ei plagistanud ta oma kõrvu enam kordagi, ma juba mõtlesin, et kõrvapõletik või midagi.

Lasteaia väravas libisesin värskel lumel ja matsatasin pikuti vastu maad. Ai! Lotte, kes lumemöllust niigi ülemeelikus meeleolus oli, sattus ekstaasi avastusest, et perenaine on ootamatult temaga samale tasemele laskunud ja üritas mu tuju tõsta algatades vaimustava mängu, mis seisnes mulle kõige nelja jalaga otsa hüppamises. Hea, et parajasti ei lähenenud ühtegi jõnglast ja ma võisin karglevat koera ohjata püüdes ja samal ajal end püsti ubides südamest ropendada...

Tujuküllaseid hetki pakkus töölt naasnud mees, kes uuris süütu näoga, miks meil külmkapp tühi on ja lapse treener, kes helistas andmaks teada tänasest lastevanemate koosolekust- see toimub just sellel ajal, kui kihutan töölt lasteaeda, siis koju ahju kütma ja näljast perekonda turgutama.

Ja see on alles hommik!

saaks aga jalutada ja unistada..

Leidsin Sofiemaailma blogist ühe anonüümse kommentaari, mis mulle kangesti meeldis. Ma loodan, et selle autor ei pahanda, sest head sõnumit levitada on minu meelest hea.
Niisiis:

Aeg-ajalt on igal hingel vaja välisest maailmast tagasi tõmbuda, et leida rahu, mis ületaks kogu mõistmist. Iga hing vajab tasakaalu, mida on võimalik leida ainult rahus ja vaikuses. Kui sisemine tasakaal on rajatud, siis võid minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, ilma et väline kaos ja segadus sind mingilgi viisil mõjutaks. Kas sa naudid peatunud olekut või tunned end selles ebamugavalt? Kas enese otsimine vaikuses paneb sind vingerdama ning müra ja tegutsemise järele igatsema? Kas sa tahad olla kogu aeg hõivatud mitmesuguste tegevustega ning leiad, et oma meele ja keha peatamine on võimatu? Maailmas on miljoneid hingi, kes ei talu vaikust, nende ümber peab olema pidev lärm ja tegevus. Nad on sisemiselt ja väliselt rahutud. Ma kinnitan sulle: rahu ja vaikuse hetked on mässavas maailmas väga hinnalised. Otsi neid, leia need, püsi neis.
Tsitaadi lõpp.

Täna hommikul kohtasin inimest, kellega üsna lühikest aega tuttavad oleme. Tuli juhuslikult jutuks, et minu eriala on diplomi järgi hoopis mikrobioloogia. Oo, imestas tuttav, kui põnev, vaata kui mitmekülgne inimene sa oled!
Tundsin end meeldivalt uhkelt... Olen jah bioloog ja proud about it! Mõtlen suvistele botaanika, selgrootute ja selgroogsete praktikatele siiamaani rõõmu ja heldimusega tagasi.
Bioloogid on teistmoodi rahvas. Nad suudavad elada nädal otsa metsas sooja vee, juuksekoolutaja ja televiisorita. Nad suudavad istuda öö läbi üleval, et magusalt lõhnavas suveöös koguda iga kahe tunni järel valguspüünistest kokku ööliblikad.
Nad suudavad lahata konni ja hiiri, mitte rõõmuga aga ka mitte nurga taha oksendama joostes. Nad tunnevad rõõmu kell pool kuus hommikul alanud neljatunnisest metsas kõmpimisest, sest just sel kellaajal kuuleb kõige rohkem linde.
Mul on siiamaani mitukümmend ladinakeelset taimenime peas...

Kunagi kirjutasin ühte motivatsioonikirja, et "tegelesin 5 aastat looduse ja tema seaduste tundmaõppimisega, et teada saada, kuidas maailm toimib. Siis tekkis huvi aru saada, kuidas toimib inimeste maailm, suhted ja muu selline."
Inimeste maailm on väga põnev aga vahel ka väsitav ja kuidas öelda- kurvastav. Ka looduses on inimlikust seisukohast nukker näha, kuidas vares lõhub linavästriku pesa või hunt murrab jänese aga nad on sellisteks loodud. Tahaks uskuda, et inimeses on moraalne kontroll piisavalt arenenud, siiski nii tihti näeb lihtsalt lõbu pärast "pesalõhkumist" ja nõrgemate lõhkitirimist...
Lugesin eile Aili Paju raamatut "Need hetked on minu", sestap looduseteema mõttes.
Ammu pole maale saanud. PÄRIS maale, mitte linna lähedale metsa prügihunnikute vahele. Suvel käisin Krissuga sõbranna juures mustikal- vuih ämblikuvõrgud ja aih sääsed- kärbsed. Nii lihtne on maa- ja metsaelust võõrdunuda.
Mul pole oma isaga alati head suhted olnud aga olen tõeliselt tänulik, et ta õpetas mind looduses lahtiste silmadega ringi käima, maapoiss, nagu ta oli.

Samas olen vilets aednik ja meister toalillede väljasuretamises. Vilets koeraomanik kah...
Saaks aga niisama kõndida, pea laiali otsas, unistada ja mõelda ja ideaalis ka kirjutada.

Reaalis ootab ees veel 5 tagumikutundi arvuti ees. Ohh. Vähem möla, pikem samm.