Kaks ja pool päeva teises maailmas

Olen tagasi.
Liipan kodus ringi, niuksun ja halisen aga mis siis. Pulmadeks paraneb ära!
Ma eile juba tundsin, et kui ma veel kauem haiglas pean olema, siis hakkan kasvõi neljakäpukil koju tulema. See atmosfäär sööb ära kõik positiivsed mõtted.
Minu ühes kõige lemmikumas raamatus "Minu pere ja muud loomad" on üks teenijatüdruk Lugaretzia, kes armastas Durrelli perele detailselt kirjeldada, kuidas ta tollhaaval koost laguneb ning etendas hommikusöögilauas näiteks etüüdi oma suure varba piinadest järjekordse podagrahoo ajal. Mul oli voodinaaber, kes kirjeldas sama pühendunult oma seedekulgla talitluse iseärasusi pärast iga kempsuskäimist. Mul tekkisid oma hommikusöögi tarbimisega tõsised raskused peale seda...

Tegelt mul olid rõõmsad ootused seoses haiglaga. Eelmine kord sama lõikusega viis aastat tagasi oli mul kohutavalt lahe mutike palatinaabriks. Ise ta oli puruhaige ja sajandat korda haiglas aga nii hea jutuga, et mine lolliks. Viskas pidevalt selliseid kilde, et teised haiged palatis, palju nooremad ja tervemad, pidid naeru pärast vooditest välja kukkuma. Õed ja hooldajad lausa armastasid teda.

Seekord oli kõik teisiti. Haigemaja ise on suur ja moodne, mitte enam see jube tondiloss. Palatinaabriteks olid umbkeelne mammi, ilmselt viimases staadiumis vähiga eesti mutike ja keskealine nukker tädi.
Esimesel päeval alustasin hoogsat vestlust vene prouaga, ise rõõmus, et saan keelt harjutada. Aga pooleteise tunni pärast olin omadega läbi, hiilisin koridori ja vahtisin õhtu läbi telekat.
Ma saan aru küll, et kui sa oled kaks kuud jutti haiglas lamanud, käia ei saa (või ei taha), kellegagi õieti rääkida ei ole, vaatamas käib ainult su oma tige vanamees, ja kogu su eksistents piirdub selle palati, voodi, haiglalõhnaliste tühjade vaiksete päevade, su enda laguneva, justkui võõraks muutunud keha ja mõtetega, siis ikka sõidaks katus minema küll.
Nende pikkade päevade jooksul oli ta endasse imenud kogu negatiivsuse oma eelnevast elust ja maailmast üldse. "Jumal on nii suur," rääkis ta. "Kuidas Ta on kõik loonud ja kuidas Ta kõike võib purustada! Vaata mis maailmas toimub; üleujutused, sõjad, katastroofid! Varsti tuleb lõpp, nagu Piibel räägib."
"Jumal on suur küll aga ta ei tee sõdasid," väitsin mina. "Ta hoiab su hinge ja läbi kogu nende jubeduste annab ta sulle jõudu; mis ka ei juhtuks, sinu hing on päästetud ja Jumala kaitse all."
"Mis küll maailmas toimub! Kui kurjaks on inimesed läinud, kuidas kõik tapavad, varastavad, valetavad.. Võidurelvastumine, mõrvad!"
"Seda küll, aga nii palju on ka häid inimesi, kes tahavad, et maailmas midagi paremaks muutuks, kes on pühendanud ennast teiste aitamisele."
"Need arstid ja õed siin, kui paljud neist ei tee oma tööd südamega! Kui sa oled ameti valinud siis tee seda kogu hingega.!"
"Ma arvan, et nad teevad oma parima, tööd on ju palju ja nad ei saa igal haigel kätt hoida ja kõiki soove täita, kuidagi peab ju ka enda vaimset tervist hoidma."
"Mis küll maailmas toimub..."
"...."
Siinkohal andis optimist alla ja läks telekat vaatama, jättes pessimisti süngelt lakke põrnitsema ja iga veerand tunni tagant õeposti nuppu vajutama. Õed ja hooldajad siunasid mammit kangesti. Kellele meeldiks, kui patsient kutsub hooldaja kohale, sest ta on taskurätiku maha pillanud.

Ja vanamammikesed tahavad ka rääkida. Need, keda keegi vaatamas ei käi. Tahavad rääkida oma muredest ja rõõmudest, oma üksildasest elust, kunagisest noorusest ja sellest, miks nad on nii haiged, kuidas elu on painutanud kõveraks nende liigesed, loksutanud rütmist välja südamed ja kruttinud lakke vererõhu.
Ma saan aru, et neil on vaja rääkida. Ja ma püüdsin olla võimalikult osavõtlik, kui teine palatinaaber tuli mulle viiendat korda oma kuivetunud säärt näitama, et kuidas see ikka kohe nigu puujalg on tundetu ja paindub igale poole.
Ma püüdsin, ausalt ma püüdsin, aga kui sa ise oled piisavalt vilets ja valutav, siis eriti kaua ei jaksa.

Minu jaoks on täiesti üle mõistuse, et selles tohutus haiglakompleksis, sadade haigetega pole ainsatki psühholoogi, vaimulikku ega üldse kedagi, kellega rääkida.
Et inimesed poleks nii üksi oma lugude, murede, hirmude ja lootusetusega. Eks õed ja hooldajad ka vahel lohutavad aga seda ei saa nendelt nõuda, neil pole selleks ettevalmistust ega aegagi. Rääkimata arstidest. Mina sain kolme päeva peale oma arstiga üldse kokku ligi viis minutit rääkida. Kõva sõna!
Kui ühele õele selle üle imestust avaldasin, et haiglas ainumastki psihholoogi pole, vangutas ta pead ja ütles, et tõesti oleks vaja, tema minevat lausa palatist välja, kui arst patsiendile näiteks vähidiagnoosi peab teatama.
Haiglapersonal ei ole ka puust tehtud inimesed. "Eks me oleme õppinud ennast kaitsma aga surm jääb ikkagi surmaks," ütles üks õde. Nelja last oma jõududega koolitav üksikema. Jälle üks lugu.

Minu meelest on haiglas kõige raskem see, et sa oled järsku -ropsti- ära lõigatud kogu oma senisest harjunud elurütmist. Laste lärmist, koduvõileibadest ja internetist, mida mul ei õnnestunud kätte saada, kuigi viffi oleks pidand olema.
Iga päev võõrad inimesed su ümber. Inimesed, kes kannatavad.
Võõrad maitsetud haiglatoidud. Lõhnad. Vaikus.
VAIKUS
VAIKUS
ainult enda hirmusegused mõtted
Esimese päeva lõpuks olin vaikusest ja vooditesse aheldatud kehadest nii masendunud, et põgenesin palatist, veetsin tükk aega r-kioskis, apteegis, istusin tund aega lihtsalt haigla kohvikus, lürpides teed, vaadates inimesi ja kuulates Elmari raadiot sellise tänutundega, mida ma eales selle jaama vastu polnud tundnud.
Elu! Kusagil on täiesti tavaline elu!

Mina olen nüüd tagasi oma kodus ja oma elus ja annaks Jumal, et mul ei tuleks enam haiglatega tegemist teha!
Miski osa minus kriibib siiski edasi.
Kas see vene mammi leiab veel elus midagi sellist, mille nimel tasuks oma trotsist loobuda, kasvõi ühe jala ja karkude najal ennast voodist välja vedada?
Mida see teine mutike ütleb, kui arst talle homme-ülehomme teatab, et tal on tõenäoliselt viimases staadiumis vähk? Suure visiidi ajal arstid rääkisid sellest oamavahel, temale ei öeldud veel midagi aga mina paraku tunnen meditsiinitermineid.
Kui keegi on lugenud Doris Lessingu "Hea naabri päevaraamatut", siis see vana naine on sealt raamatust maha astunud. Ta pole ainult sellise võitlejahingega.

Miks ei ole haiglas psühholoogi ma küsin? Vaimulikku? Kaplanit?
Või on, aga keegi ei tea sellest?

Ps.
Ma viimased nädalad juba unistasin, et nüüd saan voodis vedeleda, rahulikult lugeda ja mõelda. Ma ei osanud arvata, et juba kahe päevaga sellest kõrimaani on!
Jalg valutab ja suurt midagi teha ei saa:(
Eile vaatasin pool päeva telekat. Siis viskas üle, kui kahes filmis järgemööda peategelane ära suri. No kolmandas filmis viidi kiirabiga ära ja ilmselt jääb ellu. Huh!
Mees on küll tubli, koristab ja kantseldab, lapsedki jõudumööda.
Ehh, et inimene ka kunagi millegagi rahul ei või olla...

****

Et siis neljapäeval lähen haiglasse.
loodetavasti vaid mõneks päevaks. Tegemist on väikese, rutiinse ja tavalise noaga nüsimisega aga mina ikka kardan. Haiglad on minu primal fear ja niikaua ma ilmselt pean nendega kokku puutuma kui ma selle hirmu eneses lõplikult ületan.

Maria siin mõtiskles oma kaduvuse teemadel.
Noh...
mitte et ma tahaks oma paanikale veel hoogu anda aga
eriti suurt kohta ma siin maailmas ei täida. Minu kolm järeltulijat vajavad mind küll ja pidevalt ja veel arvatavasti mõndagi aega. Muudes valdkondades olen ebaoluline isik.
Ma mõtlesin hommikul hoopis oma vanemate kaduvusele. Nad pole oma aastate kohta eriti terved ja reipad...

Mõned aastad tagasi täitus mu suuuur unistus: käisin Inglismaal. Mu ajusahtlis on siiani mälestusi ühest hõõguvkuumast päevast vanas meetripaksuste seintega lossis, vedelemine lõputult paksul inglise murul, rododendronid jõekallastel kummardamas ja roosipõõsaste imalmagus aroom, kellaviietee sulanud või karva portselantassides, moosi ja võiga skoonid..
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Käisime sõbrannaga Derbys ühel kristlikul konverentsil, oli huvitav ja innustav. Selle lõpuosas oli nn osaduses olemise aeg. Kes palvetas, kes laulis või rääkis omaette, kes tantsis. Mina istusin ja haigutasin, muljetest väsinud ja unine. Iial pole ma osanud sellel ajal käituda, võõristasin neid, kes oma religioosseid emotsioone välja elasid.
Korraga joonistus mu meeltesse pilt oma vanematest. Nad oleksid justkui seisnud sealsamas lava ees, ilusad pühapäevariided seljas, vaatasid mind ja naeratasid. Olin üllatunud. Ja mina hakkasin nutma. Lihtsalt niisama, lambist, vähimagi põhjuse või afektiseisundita. Pisarad voolasid lahinal ligi pool tundi, ma lihtsalt ei suutnud järele jätta. Uskumatu.
Midagi sellist polnud minuga varem (ega hiljem) juhtunud.

Minul on Jumal aga mu vanematel olen ainult mina. Ja lapselapsed.

Kohtume pühapäeval, kui Jumal annab

helistage oma armsatele

Kuidas tervist edendada

Käisin eile elus esimest korda massaažis. Mulle sünnaks kingiti nimelt.
Päris mõnus oli aga

ma ei tea, kas see on normaalne, et peale massaazi kogu läbi töödeldud ala valutab ja on kange, nagu oleks tappa saanud? Ta töötles mingeid ilgelt valusaid punkte siin ja seal ja näiteks punktid mu kaela peal on nii hellad, et pea padja peale panemisel on ka aia. Või poleks ma pidanud peale seanssi turult toidukotte käe otsas koju vedama ja pärast veel jaheda kuigi ilusa ilmaga koera jalutama?

reedel käisin zontade tervisekonverentsil. Istusin ettekandeid kuulates mitu tundi ja kudusin soki kuni kannani valmis, edasi peast ei osanud teha.
Üks meessoost perearst rääkis päris veidraid asju. Tema meelest on meeste halvas tervises ja varases haudaminekus süüdi kolm S-i: stress, suitsetamine ja seks, õigemini selle puudumine. Ja selles viimases on loomulikult süüdi naised!
"Naised suudavad oma liiga kõrgete nõudmiste ja pideva irisemisega mehe täielikult ära nullida," põrutas doktor palli naiste väravasse. "Kui mees põgeneb vinguva abikaasa eest tööle, tehakse talle kodus veel rohkem etteheiteid. Naine maksab mehele kätte seksist keeldudes, seks aga on mehele tähtis füsioloogiline vajadus, milleta langeb hormonaalne tase ja stress suureneb veelgi. No ja nii nad vaesed peavadki bordelli minema või pornosaitidega leppima. Naistele on seks esmajoones vajalik ainult laste saamiseks aga nad tahavad. et mehed neid kätel kannaksid ja peavad ennast ka seksis viiuliteks, mille vaid virtuoos võib helisema panna, mehed aga on oma loomult pigem timpanimängijad!"
Selle koha peal naersin mina juba omaette nii, et kudumisvardad käest pidid pudenema. Timpanimängijad!!

Ma oleks tohtriärraga meelsasti mõtteid vahetanud aga peale ettekannet lidus ta otsejoones saalist välja, nagu oleks tal mõni naine viiuliga kannul.
Sellisele põhjapanevale meditsiinilisele tõele toetudes on ärra Tahismaa väga õigel teel! Abielluge aint nümfomaanidega ja eksnaised, kes suvatsevad abikaasalt veel midagi soovida, lõigake virtuaalselt pisikesteks tükkideks ning valage happega üle.
HUH!

Hr Enno Selirand Usaldustelefonist tõmbas omakorda vee peale kapitalismile, kus inimesed enam üksteisega ei räägi ja vaikimise ning surve all lõpuks koolis või kus iganes püssi laskma hakkavad.

Igati armsad olid aga térvisest ja rahust pakatavad aasta terviseedendajad, abielupaar, kes mingi 14 aastat on siin idamaiseid tervisevõimlemise gruppe teinud.
"Mulle ütlesid arstid 50aastaselt, et vaadake passi," ütles seksikalt lihaseline, rühikas ja pika halli patsiga meesedendaja. "Et kõik teie valud ja hädad on juba kroonilised ja selles vanuses normaalsed. Nüüd olen 70 ja tunnen end suurepäraselt! Vanadus ei ole haigus! Inimesed peaksid ja elu üldse tundma õppima ja ennast süsteemselt arendama."
"Ma ei vahetaks oma tänast elu noorusaja tormamise ja rabelemise vastu," lisas abikaasa, ümaravõitu lahke hallipäine proua. "Elu parim aeg on praegu! Ületage haigused ja kõik läheb hästi!"

Julgustav.

Lund antakse

Paar päeva on tibanud lumekest, lapsed jooksevad igal hommikul aknale vaatama, kas ja kui valge maa juba on. Seni mitte eriti.
Kui mina noor olin, siis ikka sadasid novembris üüratud lumelasud vastu maad, nii et minusuguse käbi peanupp vaevalt hangede vahelt välja paistis...
ehh, jah, eks ta ole.
Porta ees on tänasest kuusk. Väga ilus ja kahar, käbidega. Täna polnud tuledki veel peal ja kohe süda läks soojaks, metsaigatsus tuli peale. Inimesed käisid mööda ja katsusid salakesi kuuske peoga. Päris oli.
Porta sees pannakse üles jõulutulesid, kõikjal vedelevad alasti kalbed mannekeenid, kellele jõuluriideid selga topitakse, toiduosakonnas kõrguvad glögide ja piparkookide mäed.
Mkm. teeme nii, et mina neid pole näinud. Aega veel on ju.
Töö juures tellitakse uue aasta kalendreid ja koolis - lasteaias pannakse paika jõulupidude aegasid. Täiesti paha, et meie kollektiivi jõulukas ühes vanas mõisas langeb samale päevale lasteaia jõulupeoga!!! No nii ebaaus :(
Ma kohe ei teagi, kumb pidu valida. Laps on loomulikult kallim kui kõik kolleegid kokku aga samas lasteaia jõulupidudel olen ma 10 aasta jooksul käinud .. oot ma arvutan... 10-11 korda. Tööjõulukal aga ainult ühe.

Esmaspäevairinad

No mida esmaspäeva!
Pärast üllatavalt väljapuhatud nädalavahetust (koristamine, lapsed-koerad, isadepäeva torditamine, vägev sünnipäev basseinis, lehtede riisumine 4 tundi ehk nõrkemiseni)
algas nädal väga imelikult peale.
Poiss, kes ei jäänud õhtul magama ja virises hommikul rohkem kui rubla eest
Ei ühtki paari puhtaid sokke meestele kuigi pesumasin müdistas terve nädalavahetuse
Kats keeldus lepatriinudega villastest sõrmikutest ja ma jõudsin nii ära ennast vihastada, et viskasin need õnnetud kindad vastu maad ja lõin neid jalaga :(
"Emme, miks sa ei pesnud neid teisi kindaid eile ära?"
"No ma ei jõudnud, ju siis olen laisk ema!"
"Kutsu siis lapsehoidja meile, kes meie eest hoolitseks!"
"..."
Tööle helistab keskmises joobes sugulane ja tekitab paanikat
Leiad, et oled teat isiku poolt msni-is ära blokitud

Aru ma ei taipa :(
Aga see loob hea eelhäälestuse oodata väikeseid ilusaid imesid ja meeleolutõstjaid.

Hea kool, vilets kool

Kirjutasin päevateema, mis tundus netikommentaaride rohkuse järgi paljudele inimestele korda minevat. Point selles, et enam ei pea vanemad last esimesse klassi pannes ise kooli kohale minema vaid toovad avaldused, kuhu on muuhulgas kirja pandud, millist kooli eelistatakse, haridusosakonda, seal jagatakse need koolide kaupa pakkidesse ja registreeritakse ära. Et justnagu kena?
Siis ei ole kena, kui sa tahad last panna kooli, mis on erinevatel põhjustel väga populaarne. Kõik on maru ärevil, et kui laekub neli klassitäit sooviavaldusi ja kaks klassi ainult vastu võetakse, et kuidas siis valik toimub.
Varem oli kõik lihtne-kes ees see mees, paljud lapsed pandi juba nelja-aastaselt järjekorda. Nüüd jagab lapsed õppeasutustesse laiali kooli või vanemate asemel haridusosakond ja eelistatakse neid, kes koolile lähemal elavad või kellel vanemad õed-vennad juba seal koolis käivad. Ja võib juhtuda, et kuigi su laps on kolm aastat järjekorras aga elab liiga kaugel või oh häda, hoopis maakonnas, siis ta ei saa sinna kooli.
Ma oleks ka vihane, kui mul see situatsioon oleks.
Aga mul pole, sest minu suuremad käivad suures, kõledas ja halva mainega koolis. Kaalusin Krissu puhul kaua, tuttavad jagunesid kahte vankumatute vaadetega leeri: Mina olen seal koolis käinud, seda oma lapsele ei soovi VÕI olen käinud ja las laps ka käib.
Minul puudusid Pärnu koolide suhtes igasugused eelarvamused, kuna mina käisin Tartus koolis (virtuaalsed lehvitused ja tervitused praegusele Tamme gümnaasiumile). Meie kodule kõige lähem kool on jah suur kõle maja aga pätakatele on eraldi korrus ning minu jaoks oli tähtis faktor, et jõmpsik ei pea hommikul unise peaga bussidesse trügima, mis tipptunnil ikka lõhkema kipuvad lastest. Meil, luuseritel, autot ka pole ja ma tite kõrvalt poleks suutnud hommikul last käekõrval kesklinna kooli viia.
Krissu rühmast läksi sinna ebapoppi kooli lausa 10 last ja nii otsustasin lõpuks minagi.
Ma mäletan seda esimest päeva, kui ma Krissut kirja panema läksin. Uhh! Vaatasin, et siin on küll aeg 20ks aastaks seisma jäänud- tahtejõu najal ees seisvad aknad, kriimud põrandad, võikalt rohelised tolmused vitriinkapid ja koridoriseina stendil vahtisid vastu kohati täpselt samasugused õpetajatüübid kui minu ajal, kuivik-keemikutädidest rangeprilliliste matemaatikute ja turjakate keka õpsideni.
Siis algas vahetund ja ma tundsin ennast kui pime, kes on keset kesklinna peatänavat autoteele seisma jäänud. Kahelt poolt vihisesid mööda letsu mängivad algklassilapsed, kellest enamus minust peajagu pikemad, garderoobi poole kulges gümnasistide katkematu tihe rivi, tõmbasin pea õlgade vahele ja pressisin end kahemeetriste kolgede voolust kuidagi jälle peaukse juurde.
Pool päeva käisin ringi, emotsioonidest uimane. Püüdsin ette kujutada, kuidas minu kääbuskasvu kiitsakas plika raske välisukse üldse lahti jõuab tõmmata ja selles hullumajas oma klassini tüürib.
Aga meelt ei muutnud. Praegu ei kahetse midagi. Klassis on eluterve õhkkond, on igasuguseid lapsi oivikutest õpiraskustega jõmmideni, on ka parajalt ulakaid tüüpe. Aga lapsel on oma armsad sõbrad, klass hoiab kokku ja õpetaja kohta tuleb mul lihtsalt kiidusõnadest puudus, noore hapra naisterahva kohta hoiab ta kogu seda kampa ikka väga raudse käega ohjes.
Mikul pole ka hullu. Tema klass meeldib mulle natuke vähem, sest mingid imelikud trendid on teistest erinevatesse lastesse suhtumisega, moekaupade ja vaba aja veetmisega. Nende klassi lapsi ja vanemaid tunnen ma üldse vähem. Kuid Miku saab praegu hakkama ja hullu midagi pole olnud. Ptüi-ptüi!
Mitte et esimesed aastad poleks rasked olnud. Ei taha väga meenutadagi. Kuna Krissu oli teistest lühem ja Miku paksem, siis oli paljudel ütlemist selle kohta. Oi kuidas ema süda valutas nähes kurba stressis last... Lisaks üleüldine pinge, lärm, 1000 last koolis. Tulid mõlemad esimesel aastal koju, magasid, ärritusid iga pisiasja peale, nutsid tihti.
Jah...
Praegu mõlemale täitsa meeldib koolis käia. Sõbrad ja.
Koolis aknadki ära vahetatud.

Ma ei tea, kuidas selles teises koolis oleks läinud. Seal keskkond viimase peal, kõik vuntsitud ja klantsitud, spordi- jt ruumid samuti. Kord on majas igas mõttes, nii öeldakse. Minu üks lapsehoidja ütles, et isegi liiga range kord, temale hakkas sealne pidev kontrollimine ja "meie oleme nii tublid ja head" õhkkond ajudele käima, tema kunstnikuhing ei tundnud seal end hästi. Teine tuttav võttis poole õppeaasta pealt sealt lapse ära, sest tekkis kiusamine.
Ilmselt olen mina ka paras boheemlane, sest pidev parim ja täiuslik olemine ei meeldi mullegi. Mina ei poolda eliitkoole. Mitte et too kool eliitkool oleks, lihtsalt, paljud vanemad ilmselt oletavad, et see on linna parim kool. Võibolla ongi. Tore on, kui on.

Ma jõuan lihtsalt selle oma artikli kommentaaride juurde tagasi kus paljud panid väga üheselt koole paika. Hea kool, pühendunud õpetajad ja ilmselt sarnase kõrge vaimse tasemega ja korralikest kodudest pärit lapsed. Versus halvad koolid, koledad, remontimata, kus linnaosa kõik need kaagid koos, keda peenematesse koolidesse ei võeta. Proletariaadi kasvulava või umbes nii. See vastandamine käib rohkem või vähem avalikult juba väääga pikka aega.
Muidugi on hea, kui lapsel on koolis head tingimused ja toredad õpetajad ning klassikaaslased, kes ei jää istuma ega satu politsei huviorbiiti. Super! Oleks meie koolis ka nii!
Aga päris elu on midagi muud. Mulle hakkab vastu see, kui teistsuguste peale põlglikult ülevalt alla vaadatakse. MEIE laps PEAB parimasse kooli saama, et saada parim võimalik haridus, kindlustada koht PARIMAS gümnaasiumis ja otse loomulikult ülikoolis. Appikene, nad on seitsmeaastased ju alles! Mis siis, kui mõni ei tahagi ärijuhiks või ministriks saada vaid puusepaks?
Vat sellepärast ei teki mul Katjuushaga mingit pikemat mõtlemist, mis kool valida. Ikka seesama tavaline. Meil on tavaline perekond ja tavalised lapsed, eliidiks ma neid koolitada ei taha. Kui tõesti keegi ülinutikaks osutub, siis võib ju hiljem kooli vahetada.

Ja palun, ärgu tundku nüüd K kooli lapsed või lapsevanemad või õpetajad end puudutatuna. Ma püüdsin kirjutada erandlikult (loodetavasti erandlikust)
üleolevast tõusiklikust suhtumisest nn tavaliste koolide suhtes.

Keegi võiks mõne tillukese kommentaari ka kribada, et mille alusel teie kooli valisite/kavatsete valida.

Varsti rind karvane

Sai siis täna tsipa isa tehtud.
Ei elu on ikka naljakas....
Minul täna tööl venisid asjad pikemaks kui vaja, nagu nad ikka venivad kui on ekstra vaja varem varvast visata. Lapsel lasteaias isadepäeva pidu. Et T-l oli tööpäev, ja ta ei teadnud, kas ja kuna ta peole jõuab, joonistasin ilusti suu pähe ja valmistusin ise isa osatäitmiseks.
Täpselt selleks ajaks, kui mina kontorist nina välja pistsin, oli kohale tellitud paduvihm. Mina lidun bussipeatusse, peoni 20 minutit. Vaja oli ju ka näksi osta, aga buss oli juba silmapiiril. Karjusin ajaleheputkasse SAATE MULLE HÄSTI RUTTU KARBI GEISHA KOMME ANDA??? Misasju? ei saand müüja pihta. KOMME NOH, HÄSTI RUTTU! mis komme?
Krt krt krt, buss oli ees ja müüja jäi arusaamatuses mulle järele vahtima.
Lasteaia peatuses kallas veel hullemini vihma. Peo alguseni 9 minutit. Küll toidupoe müüjad vaatasid mind veidra pilguga, kui ma tilkuva ja hingeldavana sisse tormasin ja PALUN... HÄSTISUURPAKK ... ÄHH, ÄHH, ..KRÕPSE hüüdsin. Oh jah aga milliseid ometi? küsisid nemad lahkelt. ÄHH, PUHH, ÜKSKÕIKMILLISEID AGASUURPAKK!
Peo alguseni 4 minutit. Lasteaia tänav on üles kaevatud ja tuleb nõtkelt ületada kraav ja liivahunnikud.
Kohal! Uksed on lukus ja kellatiristamist ei paista keegi kuulvat, kõik on vist saalis juba.
Kuuldi siiski. Saali. Peoni -1 minutit. Lapsed tulevad sisse. Jõudsin! tehke järele!
***
Muidu kõik kena ja Katjuusha kaifis meil esinemist täiega. Kui oli isade-laste tants, astusin vapralt koos 20 isaga ringi ja laulsin täiel rinnal "Tee nii, tee naa" laulu.
Meie issi laekus pärast rühmas kohvitamise ajal. Aga tore, et ta siiski jõudis.
***
kodus oli Lottekas igavusest ära söönud tugitooli käetoe, minu hoole ja armastusega vilditud salli ja mitmeid osasid meie elutoavaibast.
***
off topic
Ma olen sel sügisel kaotanud juba kolm kõrvarõngast. Ja eile sain ma ilgelt ebameeldiva maili (vt eilne postitus)aga pärast minu vastust tänas ilguse saatja mind mõistvuse eest ja allkirjastas "Lugupidamisega xxx".
***
Elu on ikka uvitav, ma ütlen :)

Rahva Hääl

Kui veel keegi tuleb mulle ütlema, et mina olen tema SÕNADEGA midagi valesti või pahasti teinud, siis ma viskan teda lillevaasiga!
Mul ei ole siin lillevaasi, peab abiruumist tooma... teised laua külge mittekinnitatud esemed on liig kergekaalulised minu frustratsiooni väljendamiseks.
Ja lillevaas ei lahenda küsimust arvuti kaudu minuni jooksnud pisikeste tigedate bitipoiste neutraliseerimisest.

Mul tuli praegu HIILGAV idee.
Kuna minu poolt esindatud elukutse on muutumas üleüldise mahatrampimise ja valetamises süüdistatavaks .... asjaks.. siis võiks lehed kah streigi välja kuulutada. Veel enam: kõik lehed võiksid pakkuda välja, et IGA inimene, kes tunneb, et on kirjutamata mingitest täiega olulistest teemadest, inimestest jne tuleksid ja kirjutaksidki! Teeme nädal aega sellist lehte, kus ilmuvad ainult nn rahva poolt kirjutatud lood! Andke tulla! Juubelijutud, tublide firmade enesekiitused, olukirjeldused, aga ka sõimukirjad ning ausad analüüsid sellest, mis on eesti riigis mäda ja mida peaks olukorra parandamiseks ära tegema.
Internetikommentaatorid astuvad lõpuks ometi paberile, pahased pensionärid saavad lõpuks ometi sõna, need, kõik, kellele on liiga tehtud, saavad vastu virutada.

Ja sünnibki ajaleht, mis on tõeline Rahva Hääl, kallutamata, mõjutamata, ilustamata, toimetamata, kõne- ja mõtteviis muutmata.

Kas pole geniaalne idee?
Kes on essa kirjutaja?

ärge võtke tööd koju kaasa

Täiega nõme on tööd koju kaasa võtta. Ma tean, ei tohiks! Asjatad omi õhtuseid asju ja kuklas tiksub kogu aeg- hakka juba tegema.
Aga mis teha, kui ei jõua tööpäeva jooksul oma asjadega ühele poole? Ja vaja on, et homme oleksid need ja need ja need juba valmis?'Ega muud kui lapsed magama ja ise klaviatuuri taha.... Samas tahaks telkust üht suht keskpärast filmi vaadata. Ja lugeda. Või lihtsalt magada.
Vilm räägib sellest, kuidas 26aastane noormees oma essat raamatut kirjutab.
Ma arvasin, et ma jõuan endas selgusele ja suudan oma elu muuta aga... kurdab kutt.
Poiss, ütleb vanaema. Ma olen 133 aastane (tegelt ta pole aga ta on tiba dementne) ja olen terve elu püüdnud endas selgusele jõuda aga see pole eriti õnnestunud! Mina suren varsti ära aga sina oled alles noor. Niiet ÄRA VIRISE! Ütles mutt.

Mulle tundub ka üpris tihti, et kui mul oleks paar tundi aega istuda kuskil täitsa üksi, ilma kohustusteta (see on oluline), siis ma suudaksin endas selgusele jõuda ja panna paika prioriteete.
Häda on selles, et mul ei ole neid kahte tundi kuskilt võtta.
Kui mõtlema hakata, pole kaks tundi suurt midagi. Nädal aega üksikul saarel, ehk siis suudaks endaga taas tuttavaks saada.
Seni aga siblin õhtusöökide ja lõpetamata failide oravarattas. Vaadates neid filme, millest ei saa enne aru, kas nad just sulle just sellel ajahetkel midagi öelda tahavad, kui nad on läbi. Nädala aja lugemata lehed lauanurga peal. Ekspressi lugesin isegi läbi

Lähen varsti haiglasse paariks päevaks, seal on aega olla ja mõelda.

Sõnadest on antud ajahetkel kopp totaalselt ees. Piisab paarist sõnast, et inimesed tülli ajada, usaldamatust külvata, solvuda. Piisab paarist sõnast, et olukord lahendada ja haigetsaanu taas jalule tõsta. A on küll ja küll inimesi, kes ei ütle neid sõnu, vaata ise, kuidas saad.
Väsitav on püüda päevast päeva teha kõike hästi, et kellelgi poleks kobisemist aga näetsa, ei kuku välja! Ei ole jälle õigeid sõnu õiges kohas kasutanud.

Täna pole minust küll enam töötegijat.

Kummituspidu

Sedasi jah, et meil peeti halloviiniõhtul kange pidu maha laste poolt. Mina ei tea, kust nad selle idee peale üldse tulivad aga juba mitmeid päevi enne lõigati sõpradega paberist kümnete kaupa kummitusi ja irvitavaid kõrvitsaid ja ämblikke välja, kõik küllasattunud pandi ka värvima ja lõikama. Asjad kinnitati niitide ja kleepsudega lakke ning võin öelda, et öösel kuuvalguses oli ikka suht tontlik seda kummitustemetsa laes tiirlemas ja hõljumas näha, lapsed ise ka ei julgenud lõpuks enam hästi pimedas magama jääda:)
31. okt õhtuks tariti siis koos sõpradega kohale hulk söödavat nänni (krõpsude, küsiste, kommide ja limpsidieet, jäkk, sellise magusa ja säilitusaineid täis toiduhulgha suudavad ära seedida vist küll ainult karastunud kaheksa- ja kümneaastaste kõhud), plikad tegid küpsisetorti, kust kummikommidest ussid välja pugesid. Paar külalist laekus ka, küünlad pandi igal pool põlema, näod värviti ära ja kostümeerimine veel peale selle.
Algul oli neil elevil olek küll aga mingeid erilisi mänge ei osanud nad äkki välja mõelda. Mingi aja pärast läks pidu siiski käima, tegin neile toidumängu (kinniseotud silmadega tundmatu toidu söömine ja äraarvamine), siis tulin nende võikalt maalitud nägusid pildistades selle peale, et võistelda kõige koledama näo tegemises.
Oi selle pildistamine neile meeldis! Siis võisteldi kõige nunnuma näo tegemises, siis tegid liikuvaid pilte- mis ka ülalpool natuke näha on.
Ja edasi juba niisama müdin.
Igatahes olid kõik täissöönud ja rahul ning varisesid voodisse jõudes sekundipealt unne. Mina ja Kati nägime õudukaid unes, teised mitte.
Noh, on jah ameerikast sissetoodud kommertspüha aga mina võtan seda kui head võimalust lastega nalja saada. Ästi lahe õhtu oli.

Tööl pole see nädal nii hästi läinud, kultuur kipub linnast novembris otsa lõppema.
Täna käisin XXX lastemajas. Jumal õnnistagu neid lapsi seal ja suuri inimesi, kes nendega seda kohutavalt
kohutavalt rasket
tööd teevad.

Kontrastina oma rõõmsatele, rahulolevatele, ärahellitatud lastele nägin seal üht väikest tüdrukut, kelle olekus oli selline väsimus, kurbus ja lootusetus et südamesse lausa lõikas. Ta istus laua ääres nagu kodutu koer, kogu olekuga väljendades alandlikkust- andke andeks, et ma olemas olen- ja masendust.
Mustaks värvitud juuksed ja kahvatu näoke. Väike kurb kummitus.

piinlik

Mul on tõsiselt piinlik, kui kogu oma heaks-olemise-püüdlustes oskan ikkagi tihtilugu valesid asju öelda, kirjutada või teha.
Ausalt on piinlik. Ja blogi ei saa vist ikka olla KÕIGI oma mõtete väljaütlemise koht. Sest kujutage ette: blogi võib keegi lugeda! Üllatus missugune!!
Mine viska oma jonn kempsupotist alla- soovitan pesamunale tihtilugu. Ju peaksin isegi seda vahel tegema.
Ma ei oska olla nagu kolleeg S või paar mu sõpra, kes MITTE KUNAGI MITTE KELLESTKI MITTE MIDAGI negatiivselt ei räägi. Isegi siis, kui oleks põhjust rohkem kui rubla eest.
Ja sellepärast
ei
kirjuta
ma
enam
kellestki
midagi
kasvõi vihjamisi
natukesekenegi
pahasti
Ma luban!
Ja kui keegi tunneb end mõne minu mõttejupikese poolt solvatuna või ebamugavalt, siis pliis, ärge tundke! Räägime asjad selgeks!
Sorri veelkord
allkiri
Teie Ritsik

Koht, kus kellal pole tähtsust

Niisiis.
Heimtalis käisime Tekstiilikoja raffaga loomade kudumist õppimas ja taaskasutamise nippe uurimas. Olime seal terve päeva, mis kulus nii kähku, nagu poleks seda olnudki. Kogu see vanade asjade ja ajaloo maailma haarab sind nii endasse:
kulunud lihtsad veimevakad ja kapid-kummutid täis iidvanu pitse, kudumeid, tikandeid, tekstiilinäidiseid. Liigutavalt pits-satsilised titetanukesed ja papud, luksuslikud pulmavaibad, lihtsad töökindad ja -sokid, kümme korda parandatud.
Väga tõeline ja ilus on talupojamööbel. Ma võin mõnda kriimulist kummutit silitama jäädagi...
(Tuli off topic praegu meelde mustast puidust hiiglaslik riidekapp Ventspilsi lossis, need täispuidust uksed olid mingi 10 cm paksud ja need nikerdused, maeivõi, seda kappi paitades tuli peaaegu pisar silma, et SELLINE ASI on valmis tehtud!)

Mulle meeldis väga Anu Raua filosoofia, et tänapäeva inimesed on emotsionaalselt nii näljas pidevalt, kogu aeg on vaja uusi riideid, mänguasju jt trääni, kõik see tüütab kiiresti ära ja haaratakse jälle uue järele. Vanasti tehti aga näiteks ema jakist lapsele uus mitte aint kokkuhoiu pärast vaid ka seepärast, et see oli EMA jakk, seal sees oli ema lõhn ja aura. Ma ise ka panin oma elu esimesesse ja seni viimasesse lapitekki oma ema kitlijupid sisse sest nad olid mulle armsad.
Muuseumis on võrratu aura, sest see kõik oleks justkui oma, kogu eelnevate põlvkondade looming kappides ja vitriinides meie ümber. Ning meie matsakad tööst krobeliste sõrmedega esiemade vaimud kiikavad savikrohvitud ahjude tagant, kuidas praeguse aja noorikud näpunööri ja sokikannaga hakkama saavad. Ja muigavad pihku kui meie imestame tattninavalgel nikerdatud mustrite värvirõõmu ja keerukust.
Tänapäeva noorikutel pole ju aega. Aega süveneda õieti millessegi.

Anu Raud ise on imeline missiooniinimene. Ma alati imetlen neid, kes on oma alale või ideele kogu hingest pühendunud. Ta on ju vaipade ja käsitööga tegelenud kogu elu, õpetanud sadu tudengeid, vastu võtnud külalistegruppe, turiste, ajakirjanikke. Ja ta ei väsi ikka veel! Ta räägib eesti külakultuurist ja rahvapärandist sellise rõõmu ja imetlusega, nagu me oleksime olnud esimesed inimesed üldse, kellele ta neid mõtteid jagab. Ta kahetses, et meil polnud aega tulla tema enda kodu ja lambaid vaatama. Valutab südant, kui eestlased paremaid marjamaid otsima lähevad.
Kiidab iga töötoas osalejat. Pärib särasilmil "linnauudiste" järele. Tassib oma kodust paar viimativalminud vaipa meile näha, toob teiselt korruselt aina uusi ja uusi esemeid uurimiseks. Räägib, kuidas ta armastab pikki käsitsi ilusa käekirjaga kirjutatud kirju ja lihtsalt rahulikku suhtlemist, videviku pidamist, kui saab inimestega koos istuda ja maailma asju arutada.

Ja kuigi ta on väga lugupeetud, hinnatud, autasustatud ja austatud proua, on ta ennekõike siiski lihtne ja väga sõbralik inimene. Ma olen tohutult tänulik, et sain võimaluse temaga kohtuda ja muuseumis ilusa päeva veeta.
Ning sain innustust oma nokitsemisi jätkata, sest see on tegelikult tähtis. Olgugi, et vaid mõni kindapaar, tikitud loomake või ehe, see on MINU TEHTUD.

Heimtali koduloomuuseumi aardekambrid

Õhtupoolik soomepoistega

Ma pean kuskile risti tõmbama: mul õnnestus eile mees teatrisse meelitada. Oli nimelt selline ajaloolise teemaga tükk, soomepoistest, "Kangelane".
Minul oli eelarvamus suht suur, igast paatos ja vabadusvõitlus eriti ilusaid emotsioone ei tekita. Aga ei olnud üldse hullu, mulle meeldis täitsa ja kaasalegi.
Sõjafilmid, sõjaraamatud ja sõjalavastused on kõikk mingis mõttes sarnased: me saame jälle teada, et
a)sõda on mõttetu malemäng, kus kuningate positsioonide heaks hulgaliselt ettureid ohvriks tuuakse
b)sõjas kannatavad kõige kohkem täiesti tavalised inimesed, ilma patriotismi või millegita, kes lihtsalt käsku täitma saadetakse
c)emad on alati sõja vastu
d)ka täiesti tavalistest inimestest, sealhulgas mammapoegadest, ülbikutest, sportlastest jne saavad lahingutes sõdurid
e)iga sõdur jõuab mingil ajal valikuni, kuhumaani täita käske, kustmaalt üritada jääda inimeseks

ja see etenduski täitis need punktid üsna täpselt ära.
Hea paueri andsid saali 6 Endla uut poissi Viljandi kultuurikolledzist. Nad olid ilusad, naljakad ja andekad, mmm... igale maitsele keegi:)
Vlassovi roll oli hea ja Seemanil kah
Lahingustseenid ei olnud õnneks väga ülepingutatud. Kohati hakkas lavalt saali rulluv masinasuits lämmatama, "boonuseks" veel ühe minu kõrval istuva meeskodaniku pohmakahais :(
Sestap on mingis mõttes parem peaproovis käia, istud saalis 5-10 inimesega, laiutad toolis oma tagumiku ja iseenda mõtetega, mõnus!
Samas oli tegemist esikaga, saal puupüsti rahvast täis, hulgaliselt prominente, kummardama tulid kõik lavastuse asjapulgad Komissarovist Toomas Lungeni. Saalis olid ka kümmekond tõelisi soomepoisse. Nad olid vanad, MULDVANAD, mingi 90aastased ilmselt, nii vanu inimesi pole ma varem kunagi teatris näinud... Aga väärikad, ülikondades, saatjate käe alt kinni hoides, kahvatud näod tõsised ja ainsagi emotsioonita. Oleks tahtnud teada, kuidas neile meeldis...
Kui näitlejad kummardama tulid, laulsid soomepoisse mänginud noored näitlejad päris soomepoistele lavalt ühe laulu. Vanakesed tõusid püsti ja kogu saal samuti, paar näitlejat peitsid liigutuspisaraid.
Mnjah, tasub küll vaatama minna.

Veider on mõelda, kuidas kõik see toimus mingi 60 aastat tagasi, vähem kui üks inimpõlv. Kuidas me praegu oleme varjunud oma illusoorselt turvalisesse ühiskonda aga see kõik võib nädalapealt otsa saada. Ja kõik tropid ja muidu rullnokad, ärigeeniused ja lihtsalt petised, kuldmedaliga lõpetajad ja istumajääjad paisatakse teise maailma, kõik kistakse laiali, rebitakse tükkideks, trambitakse maatasa, kõik hävib või muutub: majanduslik seis, kodud, pered, kallimad, plaanid ja unistused...
Kuidas on kellelgi õigus niimoodi teha? Kujutan ette, et minagi oleksin valmis emana oma meest ja poega küünte ja hammastega rindelesaatmise eest kinni hoidma. MINU mees, MINU poeg! MINU kodu!
Aga "Heades ennetes" on üks täpselt selle kohta käiv lõiguke, otsin selle õhtupoole üles.

emme palgapäev!

.. on see, et veerandilõpp saabus pingsa ootamise peale ja minu kahel koolilapsel on tunnistustel
KÕIK VIIED!!
Ma saan aru, küll, et algklasside värk ja mõni asi nüüd aga minu jaoks on ikkagi asi missugune, sest ega ilusate silmade eest ei panda viisi isegi mitte algklassides.
Minul endal olid ainult viied vaid esimeses klassis, teises läks kirjatehnika neljaks ja edaspidi sigines neid nelju juba tihedamalt, mingis klassis tekkisid paar kolme kah. Ma isegi ei tea, kas ja kus mu tunnistused alles on, põnev oleks vaadata...
Mehel olid kolmed-neljad.
Ootan nüüd pingsalt tööpäeva lõppu, et vahukoorekringliga koju tormata. Emme kas ma nüüd saan sada krooni? küsis poiss lootusrikkalt. Eee, järgmisel nädalal ehk. Poisil sõber saab pidevalt hinnete eest pappi, sestap Mikulgi sellised huvid. Kevadel sai sõberpoiss ilusa tunnistuse eest suisa tonni, mille pidulikult legode peale ära kulutas.
Veel silitan endal pead intervjuu eest Komissaroviga, mida läksin tegema taas aukartusest kangena aga mis tuli peris ea välja mu meelest.
Ja Tallinna kriitiku äramoosimise eest, kes mulle loodetavasti arvustuse kirjutab.
Ja esimese poolteise toimetamisnädala eduka ühelepoolesaamise pärast.
Ja koeraga hoolsa jalutamise, mängimise ja treenimise eest.
Ja Krissu hiigelpika salli lõpetamise eest.

Aga kõik tuleb millegi arvelt ja Kati teatas mulle, et lasteaias on palju lahedam kui kodus, kus keegi kunagi ei viitsi mängida :(
JA kodus on nädal aega söögiks olnud poolfabrikaadid.
Ja aknad on ikka pesemata.
Vahelduseks ei anna ma endale täna piitsa!

mõnusad asjad ei mahu päevaplaani

pole tükk aega midagi blogistanud
olen töine, sest kolleeg maandab endiselt Indias stressi ja mina püüan sama tubli olla, kui tema.
Palju päevi ootasin laupäevast viltimiskursust, OMA AEGA kui sellist. Viltida oli mõnus, neid värvilisi villasid sättida ja efektlõngu, aint lõputult pärast rullida ma hästi ei viitsi. Ja tegelikult läks mul seekordne vilt viltu:(
No ei jää inimesele meelde, et punane vill teeb valge villa roosaks! Roosat värvi täis alusriie tegi õrnroosaks mu teise töögi, mis supposed to be bright white!!
Kodus lõikasin puna-roosa asja vähimagi kahjutundeta ribadeks, kindatoorikuteks ja kaladeks, eks näis, mis edasi.
Esmasp läheme Anu Raua juurde ja ma olen taas elevil nagu koolilaps enne Riia loomaaeda sõitu. Paraku ülemus leidis, et ei tule kõne alla, kui kultuur teisip lehes kajastamata peaks jääma ja see tähendab esmaspäevase töö reedel ärategemist, mis pole teps lihtne...

Ma ikka ei oska...
kui ma millegi mõnusa jaoks aega võtan, siis kipub see millegi arvelt tulema.
Tänu viltimisele lükkus laupäevane koristamine pühapäeva ja lükkas päevaplaanist välja pontsikute söömine ning laste pühapäevakooli.
Koeraga koolis käimine lükkas liiga hiliseks laste vannitoppimise, seega lükkus edasi magamaminemine, seega oli vaevalisem esmasp hommikul silmi lahti rebida jne.
Plikale õhtuti salli kudumine lükkab edasi mõned majapidamistööd. Või vastupidi.
Õhtune voodis raamatulugemine välistab mehega suhtlemise. Ja vastupidi.
Ja pisut pingelisem tööpäev kustutab üldse nii ära, et mitte midagi ei jaksa peale diivanil laotumise õhtu jooksul enam teha.

Raamat on Terry Pratchetti "Head ended", pool on läbi ja mõnus on, selline nats üle võlli. Huvitav, mida mõni korralik kristlane sellest raamatust arvab? mulle meeldib kontseptsioon: maa peal kolavad ringi ingel ja deemon, nad saavad hästi läbi sest kuuluvad sama süsteemi eri poolustele, mõlemad teevad jõudumööda head või siis halba ja suurema osa heast või siis pigem halvast teevad inimesed ise ära...
Ning mõlemad otsustavad Armageddoni ära hoida, sest neile meeldib Maa oma väikeste rõõmude ja ebatäiuslikkusega.

Sügisõhtu kui punane klaas..

Tegelikult ma tahtsin hommikust kirjutada.
Eile oli nii selge ja puhas hommik, nagu terava noaga hoolikalt siledaks lõigatud.
Kuigi ilm oli suht pilves
lihtsalt, selline olemine, mis sombuse hommiku seest kõik detailid välja joonistab

bussi ootava koolipoisi külmast õhetavad kõrvad
bussis nööri otsas rippuv tilluke ämblik
äraleierdatud popplaulu sõnade äkiline uus mõte
üleöö kollaseks värvitud vahtrapuud

päev...täis sebimist

ja õhtul longid kodu poole, kõik head mõtted ja ilusad aistingud välja väänatud. Pilk märgadel kinganinadel. Toidukott käsi venitamas.

Eile astusin koduuksest sisse, panin pambud maha, jope nagisse ja istusin sinnasamma porisele esikupõrandale maha, et silitada meie koeramutti. Tema keeras vastutulelikult oma kõhu mulle sügamiseks. Pesamuna vudis trepist alla ja istus sülle, pani käed kaela ja ütles-ma hakkasin juba muretsema, kus sa nii kaua oled.

Siis alles jõudis hing ka koju, kehale järele.

Aga see luuletus "Sügisõhtu kui punane klaas, mees tuli koju ja jutustas..." on Anna Ahmatova oma, see jäi mulle iseenesest pähe, kui keskkooli vene keele tunnis Ahmatovat õppisime. Praegu ketrab aint see esimene lause mul peas edasi tagasi..

Mis puutub üleeilsesse õhtusse, siis oli seesama stressimaandajast koerajuss igavusest puruks närinud
padja
kindad
kilekotid
plastmassist lillepoti
ja last but most terrible: vedela kingaviksi pudeli.
Arvake, kas allakirjutanu:
A) küüris põrandaid ja pühkis vatiinijuppe kokku naeratus suul ja lauluviisike huultel?
B)nuttis ja naeris ühekorraga?
või C)viskas koera õue vihma kätte?

Üks asi veel. Kas keegi nägi eilset Talendijahti? Selle viieaastase iluuisutava tüdruku saateks mängis MAAILMA ILUSAIM klassikapala ja mul ei tule meelde, mis selle nimi on ja kes autor. Kas keegi teab?
Siin see on: http://www.reporter.ee/index.php/2007/10/18/lapsuisutaja/

Kes näppas minu mõtted?

Klarjuushal siin võeti jupike blogi ja kasutati ühes arvamusartiklis ära. Ja raadioski.
Teema siis selles jälle,et kes ja kuipalju võib kellegi netikodust ehk blogist asju võtta ja mujale viia.
Klarjuusha oli märkind: ilma minu loata ärge siit midagi kuskile minema vedige. Aga just sellest hakatigi kinni: nett on aa-vaa-lik ja seal võib igaüks teha, mis pähe tuleb. Pidagu paberi peal ja sahtlis oma päevikut, kui ei taha, et keegi näpiks.
Kommentaare oli mõne tunniga tulnud mingi sada sellesse teemasse.
Minu arvamus ühtib ühe kommentaatori omaga-
blogisse on mugav oma mõtteid paigutada, see on igas arvutis käepärast, trükkida on lihtsam kui pastakaga kribada.
No väga isiklikule blogile ma paneks ikka passvordi peale jah. Ning blogtreesse ka ei tükiks. Mis puutub avalikkusesse, siis huvitav on ju, kui keegi sinu mõtetele vastab.
Samas ajakirjanduses kasutatakse su teksti ju ärilisel eesmärgil? Maitea kui mul tekiks ületamatu soov mingit blogijuppi kuskile edasi riputada, siis poleks ju raske autorilt luba küsida? See äkki käib viisakuse alla või kuidas?

Otsa-film

Allakirjutanulgi "Georg" nähtud!
Minule täitsa meeldis.
Kuigi Matvere mängis Otsa-vana suht tuimaks eestlaslikult sissepoole elavaks jõmakaks, ei tea ju, äkki Ots oligi selline.
Matvere on vääga mehelik ja mõnus tüüp. Näos ja hoiakus tal emotsioone suurt ei peegeldunud aga see-eest jäidki silma pisikesed detailid: Armukade pilk teisega tantsivat naist jälgides, kohmakas kuklajoon andeks paludes, südametuksed kaitsetul kaelal haiglavoodis lamades..

Kõik muu tuli ka kuidagi tuttav ette: ära näita oma tundeid välja, mingil juhul ära räägi nendestega suhetest üldse, ära lehvita emotsioonidega, ära anna järele.
Eestlaslik? Eiei, kõik eesti mehed ei ole sellised, vaidles Kata vastu.
Armastuse väljendamise osas läksid meil ka arvamused lahku. Mina leidsin, et armastus peaks ikka isetu olema, kui armastad, siis mõista ja toeta (nagu proua ots nr 3),las see kuulsus ja austajannad olla kui staar peale pidusid koju MINU juurde tuleb. Kata leidis, et kõik proua otsa nr 2 hüsteeritsemised tulid tähelepanuvajadusest, kui Dzoodz oleks naisele rohkem tähelepanu pööranud, oleks ka abielust asja saanud.
Matvere ei teinud küll filmis oma austajannadest suurt välja, Ots aga olla naistemees olnud?

Tänu filmist meie lehte eelartikli kirjutamisele suhtlesin maili teel filmi ühe kunstnikuga ja oskasin tänu sellele olustikele ja riietusele rohkem tähelepanu pöörata. Üks mu kunstnikust sõber kiitis filmikunstnike tööd väga ja oli tõesti mida vaadata. Kõik interjöörid olid minu meelest väga põhjalikult ja hästi tehtud, alates jubedatest nõukaaegsetest haiglapalatitest, linnavaremetest ja tänavatel voorivatest zimmidest-volgadest kuni peenete tualettide, hotellitubade ja lavakujundusteni, mis taastati Estonia lavastuste fotode ja ühe igivana näitleja näpunäidete järgi autentsel kujul.
Ja muusika tekitas suisa mõttekese, et mine sa tea, äkki ostaks plaadigi?
Igatahes filmi subtiitrite voolates istus suur osa rahvast saaalis edasi, nautis lõpumuusikat ja ei raatsinud püsti tõusta...

Filmiõhtu lõpetuseks lahendasime Kataga tema köögis pudeli veini ja püüdsime maailma asju paika panna.
Minu viimane sünnipäevakingitus oli tähendusrikkaim: tungiv käsk pühendada iga päev aega iseendale. Muuhulgas isegi pakk post-it kleepsupabereid. Et ma iga päev paneksin ühe kleepsu kuskile, mis tuletaks mulle meelde: emme on ka inimene! Kasvõi 10 min päevas
I SE EN DA LE!
Lähen võtan nüüd pakist esimese kleepsupaberi:)

Lapsevanemad vaibal

Mina armastan lastevanemate koosolekuid.
Võibolla sellepärast, et ma pole pidanud sinna veel ärevusevärinal minema: mis siis seekord halvasti on. Mu järeltulijatel pole õppimise ja muuga seni probleeme eriti olnud.
Krissu eile küsis: aga no kas õpetaja siis minust midagi rohkem ei rääkinudki? Ei rääkinud jah, peale selle et laps on endiselt tubli. A sa saa veidi kahtesid, loobi kividega autosid ja pane poppi, küll siis sinustki rohkem räägitakse, soovitasin naljaga pooleks.
Lasteaed, vähemalt see lasteaed, kus minu lapsed käivad/käisid hellitab vanema selles mõttes ära, et alati on pilt olemas, mis toimub su lapse ja rühmaga üldse. Kas ta oli täna kurb, kellega tülitses, mis talle huvi pakkus, kuidas rühmas muidu suhted on. Eks lapsed muidugi räägivad ise ka aga kasvataja/õpetaja pilk on midagi muud.
Kui esimene laps läks kooli, oli selles mõttes hämmastus suur, et korraga oli kogu info kadunud nagu musta auku. Eks ikka oli lastevanemate koosolekuid ja kui vaja oli, sai klassijuhatajale helistatud aga see pole enam see. Kui mingi sündmus toimub, pane nagu puslet kokku: laps räägib üht, õps teist, teiste laste emad kolmandat.
Ja sestap oli eile maru põnev kuulata, mis vahepeal toimunud on. Krissu klassis olevat poisid avastanud, et on olemas tüdrukud, kellest mõned on päris kenad. JA tüdrukud on avastanud, et on päris ilusaid meeldivaid poisse. Oh seda sädinat ja elevust:)
Miku klassis toimuva kohta ütles meie issi, kes koosolekul käis: pätid ja kaabakad! No ma ka jäin mõne asja peale sõnatuks. Osad neiud lähevad peale kooli linna peale hängima (8aastased) ja poisid kihutavad niisama kooli ümber ringi, külvates kaost enda ümber. No loomulikult on vaja poistel ennast välja elada aga õps rääkinud, et üks poiss rakendas jalgratta taha väikese vankri, kuhu paar last sisse istusid, vankri taga sibas kari päris väikeseid lapsi ja kogu see kompanii rallis täiskiirusel üle sõidutee, loomulikult pilkugi vasakule-paremale heitmata.
Narrivad mõned, üks neiu soovitanud teisel "oma riideid kuskilt korralikust poest osta", teist narritakse nina, kolmandat rahvuse pärast. Lisaks kaovad jõmmid tihti ära, telefonid unustavad loomulikult hääletu peale ja paanikas emad helistavad õhtul klassikaaslaste vanemaid läbi. Osad laiutavad taskurahaga. Ropendamist ja muid igapäevaseid lollusi pole mõtet üldse mainidagi.
Huh, päris kahju on õpetajatest. Ja need on ju algklassid alles!
Ma juba laste lasteaias käies mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Direktoritel on lapsed, joodikutel on lapsed, beibedel on ilusad viimase peal riides lapsed, kunstnik-boheemlastel on pisikesed pikajuukselised lapsed, lapsed on sellel kassapidajal, kes Selveris kell 22 meie ostukorviga tegeleb ja sellel liinitöölisel, kes ööseks oma vahetusse läheb, ja sellel võidunud vennikesel, kes õhtul õlleka juures jõmiseb. Ja kõikide nende lapsed saavad kokku lasteaias ja koolis, veedavad koos pikki päevi ja vahel õhtuidki ja rumal oleks mõelda, et et see väikest isiksust mõjutamata ei jäta.
Iseasi, mis suunas mõjutamata.
Ja vanematel pole muud teha kui loota, et meie teadlikult või teadmata laotud vundament ikka aktiivse kasvuea tuultele-tormidele vastu peab.
Krissu klassis otsustasime, et selle jõulupeo peame veel koos vanematega. Viimane aeg, ütles klassijuss. Varsti teid enam ei taheta...
Nii kiiresti siis see käibki?

Tolkuse rabas

Rabas oli rahvast sama palju kui Rimis kell 10 hommikul...
ei sookurgede kluuksu, ei kõrvulukustavat vaikust, pigem "ema vaata kui kõrgel tornis ma olen" "Ära kõõlu seal, alla silmapilk" "Ema vaata kärbseseen" "Voloodja, padazdii menjaaa!"
aga selle kena järvekese ääres oli ka rahulikumaid momente.
Ps. Naisterahval siin pildil on pleedi all seljakott, sellepärast ta paistab nii ümmargune.
Ps.ps Soojapaiga Reet, kui sa peaksid siia juhtuma; ma saan aru, et sa ei taha avalik olla aga pliis, kas ma ikka võiksin su soojas kohas edasi külas käia?

Oivaline oktoobrilaps

Kõik.
Peod peetud. Mitmes jaos ja eri inimestega.
Kringlisöömine kolleegidega.
Tordisöömine perega.
Ämma külaskäik reedel tordiga.
Laupäeval istumine toitlustusasutuses koos mehe ja nelja sõbraga.
Pühapäeval lühimatk rabasse teise sünnipäevalapse ja meie ühiste külalistega.
Tehtud. Kõik on tore olnud.
Üks sünnipäevakallistus on mul veel saamata.
Aga
suht tühi tunne on. Keskealine valmis. Võimalik, et pool elu elatud...
Keskea kriis.

Kollane loomakaitsepäev

Ei olnudki nii hirmus!
Tegelikult oli hoopis vahva. Välja arvatud see, et paarimees jäi just haigeks ja pidin tema töö ära tegema, mis võttis hullult aega ja kulutas närve.
Pakkusin tööl kringlit, juustu, juustu- küüslaugukreemiga küpsiseid ja saia, viinamarju ja paprikat. Mind kaeti kallistuste ja heade soovidega ning öeldi palju armsaid asju. Kingiks sain hulga kollaseid lilli (imekaunid kollased gerberad jäid töö juurde), kaks pakki cerniiti, raamatu seepide tegemisest, kinkekaardi, küünlaid ja tassi. Pere kinkis lõhna ja merevaigust õiega roosi.
Ma olen väga liigutatud faktist, et kolleegid olid viitsinud mõelda selle peale, mis mulle tõeliselt meeldib:) Seebikeetmist hakkan kindlasti proovima, kui mul õnnestub tooraineid leida (kust võiks osta glütseriinseepi läbipaistvat ja/või seebihelbeid, ah?), ja cerniti realiseerin ka vaba aja leidumisel varsti ära.

Noh aga ega ei saa ju nii olla, et päev on 100 protsenti täiuslik, mkm, sestap ootas mind kodus ligi 39kraadise palaviku ja peavaluga pesamuna, kes palavikurohu koos lasteaia lõunasöögiga välja oksendas...

Krissu kirjutas kaardile; Emme sa oled best! ja Miku: ole ikka sama hell ja sama tõre edasi ja Kati: Emme ma armasn

Tähh kõigile, mu armsad!

Sirelein ja Poiss

Otsustasin kah Triinu eeskujul omatehtud nukud välja kraamida ja üles pildistada. Mina pole nukkude tegemiseks traatkarkassi kunagi kasutanud, küll aga kunagi Tartu Pioneeride maja Suveniiride ringis (kust mul meisterdamise kiiks sisse on jäänudki) olen teinud traadist jalgadega Kingpoole ja Hiire. Pean oma kiituseks ütlema, et Kingpool ja hevika kostüümis nahktagiga troll olid nii ilusad, et varastati ühelt näituselt ära...
Aga sellel pildil on Sirelein ja Poiss, õmmeldud Pere ja Kodu lõigete järgi 4-5 aastat tagasi. Miku pole oma Poisiga eriti mänginud, kartis isegi vanasti natuke. Ja õigeid riideid neil ka seljas pole, mingid kaltsukast leitud asjad seljas.

Miks ei võiks elu murevaba olla?

Ikka ja jälle ma suudan veel imestada: miks ei võiks elus nii olla, et kõik on HÄSTI?
Et ei oleks probleeme, mis pidevat lahendamist nõuavad ja elust lihtsalt rõõmu tundmast segavad. Stressivaba olemist ühesõnaga.
Ahh? Miks?
Just sain tööle, isegi köha läks üle enam-vähem. Lapsed on tublid, ilm on soe ja päike paistab...
Aga meie koeramolu avastas pühapäeval, et ühest aianurgast on aiavõrk lonti vajunud. Kui tema oma esikäpad sinna peale toetab, siis vajub see kenasti nii madalaks, et ta saab oma kondise taguotsa sealt hõlpsasti üle vinnata ja siis - tere tulemast, ilus värviline maailm, siit ma tulen!
Tegelesime koera tagaajamisega terve pühapäeva. Panime karistuseks kuuri kinni, andsime kere peale, riidlesime niisama. Ja eile leidsid koolist tulevad lapsed meie loll-lotte jälle rõõmsalt tänavalt ühe kutsikaga hullamast...
Õhtul maruvihased meie mehega siis püüdsime teda provotseerida üle aia hüppama, et teolt tabatuna karistada. Aga ega loll-lotte nii loll ka pole! Saab aru, et asi on kahtlane. Istus pai näoga välisukse ees ja ei läinud kuskile. Õhtu käes ka juba, söögiaeg tulemas, õige mul vaja kuskile minna, arvas ta ilmselt.
Mees üritas natuke aeda kindlustada.
JA kes tuli hommikul küla pealt porise, verise aga jõle õnnelikuna? (ilmselt aed oli nüüd veits raskem ületada, traat vigastas nats käppa).
Mina olen täiesti meeleheitel. Mees helistas ja karjus mu peale, kuna jalutusrihm oli kadunud.
Aeda parandada polevat eriti võimalik. Vähemalt T ei oska seda ilmselt või pole tal aega. Helistasin ühele koeratreenerile, kelle juurde me reedel läheme. ootan seda nagu hingeõnnistust, kuigi tean ette, et kiireid imelahendusi pole olemas.
Tegelt ju õpetatud koer ei tohi kuskile minna, isegi siis, kui aed vaevalt põlvekõrgune on. Ja emased koerad üldse ei jookse tavaliselt kuskile! Vähemalt meie endised koerad küll pole seda teinud. Ei tea, kas siis Lottel lööb hulkuri veri välja või mis...
Samas pooled meie tänava koerad kõnnivad vabalt ringi. Üle tee elab üks kutsikajunn, kes alatasa meil Lottega mängimas käis. Nüüd siis meie oma ilmselt vaatas, et mida värki, miks teised võivad ja mina ei või, ebaaus ju ning otsustas oma seltsielu iseenda käppadesse võtta. Ega ta kaugele lähe, käib lihtsalt naaberkoerte juures nuuskimas ja müramas. Õnneks sai see steriliseerimine nüüd tehtud ja kutsikahirmu pole aga ikkagi, koera hulkumise suhtes on minul nulltolerants ja kettipaneku suhtes ka:(
Pean nüüd kurtmise lõpetama ja tööd ka vahepeal tegema kuigi see on raske, kui mingi muu lahendamata asi pidevalt kuklas tiksub.

Nina netis kogu aeg :(

See asi enam nii ei lähe. Minu arust on see ohumärk, kui Favorites-te all on juba 30 erinevat linki! (mõned laste mängude lingid on tegelt ka seal). Nende igaõhtune lappamine võtab ilgelt aega ja lapsed vihastavad mu peale, kui ma neile õhtujutu lugemise asemel ise oma õhtublogisid loen. RSS-i mina endale panna ei oska ja nii on kiusatus iga kord vaadata, kes mida kirjutanud-pildistanud on.
Ja lisaks veel ajalehed ja foorumid!
Täna tegin südame kõvaks ja kustutasin linke vähemaks, lisaks lubasin, et foorumitesse ka oma nina ei topi enam.
aga 19 blogiaadressi jäid ikka alles.... no sõltlane mis sõltlane!
Lastel on arvutiluba tund aega päevas, peaks vist endale ka nii tegema? St töövälisel ajal.
Unenäod on mitmendat ööd absurdsusi täis, et see täiskuuaeg ka juba ei lõpe!

54 liitrit vedelat õuna

Konserveerimise juures on midagi müstilist. Miks muidu suur osa eurooplasi ja muud maailma vaatab eestlaste seenekorjamise- ja moosikeetmise peale umbuskliku ja kahtlustava pilguga.
Moos tuleb ju vabrikust, õunajook on e-kokteil, kus päris ubinat mingi kaks viilu ehk sees, aedvili kasvab poolakate mõõtmatutel põldudel, munad kasvavad munakombinaadis ja loomakasvatus, see on üldse mingite hullude eralõbu.
Aga eestlane, see on visa oma traditsioonidest kinni hoidma. Säästumarketis lükkavad naised suhkrupakke täis laotud kärusid ja majapidamistarvete kauplustes käiakse ahastava näoga purgikaanetajaid küsimas. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Tuhanded perenaised läbi sajandi pliidi ees mulksuvat moosi liigutamas, põsed palavusest õhetamas. Eestlaste salateadus..

Meie tegime eile ja täna õunamahla. See on üks pikaldane ja väsitav ettevõtmine. Laename kelleltki õunaveski ja pressi. Laename naabrilt suuri kanistreid. Korjame õunu. Mees ronib puuu otsa ja raputab veel õunu. Peseme õunu. Tükeldan suuremaid õunu. Laseme õunad veskist läbi. Mees pressib pudist mahla. Pesen veskit. Mees pressib ikka veel mahla, mina keedan purgikaasi, toon keldrist purke, pesen neid. Teen pliidi alla suure tule, panen mahla pottidega keema. Valvan potte, korjan vahtu. Valan mahla purki, kaanetan. Nurka pea alaspidi seisma purgid.
Ja täna veel keetmist. Pluss pottide pesemine, pliidi pesemine, kanistrite pesemine, mahlapressi lappide pesemine, kleepuvate põrandate pesemine...
Huh, aga nüüd on valmis kah.

Tegelikult on selle pikaldase protsessi juures oma võlu.
Sa pead sellele 100% keskenduma ega saa midagi muud samal ajal teha. Mahl ei tohi liiga kaua keeda. Kuum ollus võib pritsida. Kaaned olgu korralikult keedetud. Purki tilgutatakse esmalt vaid natuke mahla. Kaanetada tuleb korralikult ja ettevaatlikult.
Maailmas põrkavad autod kokku, poliitikud ajavad udu, või kaob müügilt ja hinnad tõusevad aga mina keedan mahla. Kaanetada tuleb ettevaatlikult...

Kui ma olin juba üsna suur, aitasin emal sügisesi värke purki panna. See oli väsitav aga põnev, nagu salalabor. Väikesed teod põgenemas punase sõstra ämbrite servadel. Punane selge magus sõstramahl voolamas aurutajast purki. Tillivarred, küüslaugud ja lõhnavad mustsõstralehed köögilaual, mulle meeldis jagada kurgipurkidesse piprateri ja segada valmis marinaad, ajades näpuga järge vanast kolletanud lehtedega raamatust "Hoidistamine". Selle lehed olid läbi imbunud kurkide, äädika ja moosilõhnast.
Suured silmapesukausid ja potid täis lõigutud sibulaid, kurke, paprikat, tomatit pluss õli, sool, suhkur. Need salatid lõhnasid imeliselt ja kunagi ei teadnud, millise maitsega mögin seekord täpselt välja tuleb. Hiigelsuurtes anumates mulksusid kuumutatavate kurkide purgid, ema valvas kraadiklaasiga kõrval, isa tõstis tuliseid purke punaste kummikinnastega välja.
Ja naabrinaised vahetasid kokku saades uusimaid salatiretsepte ning pakkusid moosi maitsta.

Kui ma nüüd omaette elan, üritan vaikselt traditsioone jätkata. Esialgu on minu marineeritud kurgid pehmed kui üleküpsenud virsikud, toorkurgisalat lennutas kaaned pealt, õunamoos muutus sherri lisamisest puskarimaitseliseks ja porgandimoosi ei võtnud keegi suu sissegi. Aga ma arenen!
Ja olen sellega rahul. Mis siis, et poes on sadat sorti moose ja kurke müüa. Selliseid kurke, nagu minu ema teeb, ei ole kuskil müügil. Natuke veel harjutań ja ühel päeval ma oskan. Õunamahl tuli igatahes täiesti joodav. Ma ikka ütlesin, et 54 liitrit?
Proovin veel õunamoosi keeta. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Eestlaste salateadus....

Juubelipaanika

Ma pean ütlema, et minus tõstab tasapisi pead sünnipäevapaanika.
Nädala pärast kukub uus vanusenummer ette ja sedakorda viiega jaguv. Mis tähendab, et tuleb kolleegidele välja käristada, sõbrad ilmselt kuskile sööma viia (ja see kuskile ei sobi teps mitte pitsabaar olema), lisaks käib X mulle pinda, et lähme hiljem veel öökluppi afterpartyle....
Paanika algas juba sellest, et otsustasin mingi kobedama riietuseseme osta, t-särgi või kontoripluusiga nagu narr olla, kui käsi raputama tullakse. Kata abiga õnnestus siis mingi värk ära osta aga vaja on veel toppi ja alumist otsa, ja ausalt öelda kingi mul ka pole, viimased kontsakad sõi koer suvel ära:(
Mulle ei meeldi poes käia, kui just rahakott viiesajastest lõhkema ei kipu. Sellest tuleneb

paanika järgmine aste: olen 2 nädalat kodus köhinud ja palka ju ei saa. Lapsega haiguslehel olemise kompensatsioon peaks millalgi arvele laekuma aga millal?
Praegu on mul rahakotis 7 krooni ja arvel 128 krooni, ega muud kui jälle krediitkaarti krõbistama, däämn, alles suvel sain sealt miinused ära:(

paanika ülejärgmine aste: ma ei tea, kus pidada ja keda kutsuda. Mul on kimbuke üksteist mitte eriti hästi tundvaid sõbrannasid ja kaks peret. Kõigil on erinevad arusaamised meeldivast ajaveetmisest, üksikud inimesed tunnevad end peredega koos imelikult ja ma saan sellest täiesti aru.
Mina tahtsin Tervise Paradiisi sauna minna, mullivann oleks minu meelest nii lahe. Aga kaks inimest ütlesid erinevatel põhjustel selle peale kindla ei.
Mina tahaksin metsa kännu otsa minna, kuskil vaateplatvormil istudes termosest teed juua ja vorstivõileibu mugida, sügisene mets ja raba on nii värvilised, et lilli poleks vajagi.
Äh, ei, luba ikka üks korralik pidu endale juubeli puhul, ütlesid seepeale teine ja kolmas. Kontsakingadega ju metsa ei saa minna ja kujuta ette, äkki isegi tibutab!

No läheks veeretaks siis keeglit, pakkusin mina. Aga kus, üks ei oska ja teine ei taha ja kolmas kah ei tuleks.

Pidu peaks nagu iseendale olema, onju? Aga üksinda pidu ju ei peeta! Mis mõtet mul on teha nii, nagu mulle meeldiks, kui sõpradele see lõbu ei paku ja võibolla mingi üks inimene tuleks koos minuga?

Või ma peaks ühega minema rappa, teisega öökluppi ja kolmandaga sauna?

Kusjuures mul pole vähimatki soovi kluppi minna. Ma ei tea, kas mul suust pudiseb mulda juba või... Viimati käisin 10 aastat tagasi (jah, kukkuge nüüd kõik pikali)!
"No lahe on ju, lööme ennast üles, enesekindlad elus oma koha leidnud naised nagu me oleme, sebime mehi, tantsime nõrkemiseni, naudime tähelepanu!" moosis X.
Tantsida mulle meeldib aga kõik muu kirev kama ja tedremängud mitte. Pole kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi end üles lüüa ja kõrgeid kontsi kanda, mulle ei meeldi mehi sebida, etendada seda rolli, kes ma pole, mulle ei meeldi tähelepanu ja pärast mingeid mõttetuid kujusid endast lahti rebida. Ilmselt olen peast bioloog ikka.

Ja ma tõesti ei tea, mis ja kuidas:(
Selles mõttes on kaalude tähtkuju ikka täielik nuhtlus, et otsustamine on meeletult raske, tahaks ju, et kõik oleks ilus ja hästi ja kõik osapooled rahul. Mis on teatavasti võimatu ja nii olengi end lõpututesse sisevaidlustesse määranud.
Help!

kodulinn kell 1 öösel

Tartus on praegu unisevõitu esmaspäevaõhtu. Rüütli, Vanemuise ja Ülikooli tänavatel põlevad juba ammu kollased tänavalaternad. Kuna kell on palju, kõpsivad üle Raekoja platsi vaid need tudengid, kes on ennast ületanud ja suht kaua mõnes õpperuumis või ühikas sõprade pool raamatute taga veetnud. Võibolla ka klaasikese veini või ohtralt kohvi manustanud. Öhtu on soe ja selge, täiskuu muigab katuste kohal. Õhus hõljuvad alles päevased ruttamised siledatel soojadel tänavakividel, kaenlasse surutud paberimapid, pereemade pungil kandekotid, asjalikud ja töised mõtted, põgusad naeratavad juhuslikud kohtumised ja elevil oodatud kindlad kohtumised
Kellegagi
ja kohtamised ..., septembrijahedusest kohmetunud peened sõrmed, väikesed suudlused seistes varbaidpidi esimestes kollastes vahtralehtedes, kohvikus külg külje kõrval jahtunud tee luristamine, rasvajälgi jätvad sõõrikud ja unustatult porisel pörandal kulunud kotist väljapiiluvad raamatud, värske eesti ekspress ja hääletu peale ununenud mobiil
Sealsamas teinegi kohvik, kus igal õhtul võib kohata vähemalt kümmet sõpra-tuttavat ning mitmeid nägupidi tuttavaid, kes sind nähes siiski ei pea paljuks sõbralikult naeratada
Sibulasupi lõhn ja salat, kus ses on kõike head parajalt palju
Aga Raekoja kell on löönud juba palju pauke ja tänavad on tühjad, sest on alles esmaspäev. Kui oleks reede või laupäev, kihaks kõikjal alles elu, inimesed väljuvad baaridest ja restoranidest,saatjaks sigaretisuitsu, alkoholi ja vestluste pilvekesed, õhtu on alles noor ja Asju võib juhtuda

Leidsin selle aasta tagasi tehtud foto ja tahtsin öelda, et Kata, ma saan sinust aru. Ma tean, et sa pead seal olema.

Kuidas kasvatada raamatukoisid?

Oskari ja Leena-Mai tegemistest inspireerituna tekkis mul kah tahtmine lasteraamatute kohta sõna võtta.
Oskar on nimelt nii tubli laps
(kõik blogilapsed keda ma tean on hullult tublid, andekad ja paid: Väike Tüdruk, Mona, Hendrik, Siki ja Sannu, Egle-Riin, Egert, Marta, Leevike jt)
et loeb vidinal juba enne kooli ja mitte niisama "Tibu" stiilis raamatuid vaid Aarete saart ja Kalle Blomkvisti!!!
No meie lapsed on puhta tavalised.
Krissu (10) on suve jooksul vaevata hakkama saanud kohustusliku kirjandusega ja fännab praegu sarja Illustreeritud klassikalood või midagi sellist. Ülimas vaimustuses on ta Valgekihvast, Mustast Iludusest ja Draculast, viimast loeb nüüd originaalis, ise hirmust voodis rullis aga järele ka ei jäta.
Üldiselt ma nuditud klassikasse hästi ei suhtu aga arvestades seda, et need seikluslood on temavanusele originaalis suht rasked, lugegu siis pealegi. Mu meelest on põhiline, et tema lugemishuvi säiliks ja areneks. Põnevuslood paotavad mingil määral ust teistesse aegadesse ja kultuuridesse (nüüd ta vähemasti teab, et on olemas sellised riigid nagu Rumeenia ja Slovakkia), see on samm edasi kohustuslikus kirjanduses põhiliselt kujutatavast igapäevasest koolielust.
Lindgren on tal vist peaaegu kõik läbi loetud, poistekad välja arvatud.

Miku (8) eelistab arvutit iga kell raamatutele. Erilist raskust talle lugemine ei valmista aga ma ei tea... ehk jääb keskendumisoskusest puudu või aeglasevõitu, nagu ta on, ei saa ta teksti mõttele nii kergesti pihta. Kohustuslikku kirjandust ta kõike läbi ei jõudnud aga mõni asi ikka meeldis, Sipsik näiteks.
Nii väikestele poisteraamatuid väga palju ei ole ja seiklusjuttude jaoks on ta veel noor. Või ma ei tea, kas vanaaegsed jutud allveelaevadest suudaksid teda samavõrd köita, kui arvutimäng, kus ise saab põmm-piu minutiga sada allveelaeva pihuks ja põrmuks lasta?

KAti (5) elab praegu läbi alles Barbie-ajakirjade ja Puhhi koomiksite perioodi. Midagi lugeda seal pole ja Puhhi ajakirja jutukeste keel ning sisu on nii primitiivsed, et ma enamasti jutustan need oma sõnadega ringi. Lühemaid jutte suudab ta natuke kuulata, Jippi ja Jannekest või Sipsikut näiteks.

Polegi väga lihtne lapses lugemishuvi äratada ja hoida. Raamatuid ette olen küll õhtuti lugenud küll ja veel. Viimati lugesin suurematele 100 rahva lugusid, põnev päris endalgi. Aga iga kord ma ei jaksa:(
Raamatukogus käime titest peale. Kodus on palju raamatuid.
Ja ega ma muud ei oskagi teha! Võibolla tasuks lihtsalt rohkem veeta kvaliteetaega, vaadata mõnd raskemat raamatut koos lapsega, sisu üle arutada?
Aga kõik inimesed ei õpigi ju lugemist nautima, muu maailm tundub neile huvitavam, kui paberi peale pandud fantaasiad. Äkki ei peakski sundima?
Võibolla vanasti praegused arvutinohkarid lugesid hoopis? See ka ju omamoodi reaalelust põgenemine.

Minu nooruse ja praegustes raamatupoodides pakutav erinevad kohati ikka totaalselt.
Ilusaid ülevaatlikke lastele mõeldud teatmeteoseid on rohkem, vahel ikka püüan osta raamatuid loodusest ja maailmast üldse. Huvitavat eesti lastekirjandust on päris piisavalt.
Samas on palju ilmatu kirevat sodi, mis sisu poolest ilmatu kehv. Tegelased räägivad lihtlausetega, enamus teksti on otsekõnes ja kogu raamatu peale on umbes neli vormi sõnast "ütlema" (naeris, turtsus, torises ja kihistas), näiteks Lumivalgekese raamatus on meil nii. Omaette õudus on viletsad tõlked prantsuse ja inglise keelest....
Häid raamatuid on muidugi ka!
Lihtsalt sobivat raamatut konkreetsele lapsele on vahel raske leida.

Sügis jälle

jah, täna ta hakkas...
Imeilusa kuldse sügisilmaga pärast pikki vihmapäevi. Aedades põrisesid muruniidukid, õunapuudel turnisid isad ja vanaisad nagu oravad, naised korvidega all. Loodetavasti sai maarahvas jupi kartulit kah maast kätte.
Krissu käis sügisealguse kontserdil, esines pipi-tantsuga ja sai kolm Lenna Kuurma autogrammi, nii et tema oli tänase päevaga väga rahul.
Ma ei jõua ikka suurt midagi teha. Peale köha, mis justkui annaks järele, polegi nagu midagi viga enam aga ikka on lödi olla. Loen..
Eile vantsisin raamatukokku, tõin ja neelasin alla Roald Dahli Charlie ja shokolaadivabriku (esimene pool meeldis, teine mitte nii väga), praegu loen "Väikeste asjade jumalat", see nõuab süvenemist ja vastavat meeleolu.
Mhh, sinine leht kestab, eks ma siis joruta edasi. Igav veel pole :)aga terveks tahaks juba saada.

kuidas ma toorelt sekkusin looduse loomulikku funktsioneerimisse

Huvitav mis õigusega inimene otsustab, kuidas asjad looduses olema peaksid?
?
Mõtlen südametunnistuse kriipides oma nurga lesivat õnnetut palavikus koera vaadates.
Viisime ta täna loomaarstile opile ja kutsikaid meie koerapreilil edaspidi oodata ei tule. Ma saan täie mõistusega aru, et see oli vajalik samm, sest meie kandis tilpneb vabapidamisel ringi kümnete kaupa koeri, kes sobival ajal kindlasti uksest ja aknast sisse murraks ja meie leedile tihi ära teeks. Vaadates neid pulstunud tüüpe, ei teki vähimatki tahtmist proovida, et kujuta ette, kutsikad, nii tore.. Varjupaigad on koeri täis ja igavene risk on krantsikutsikatele üritada head kodu leida.
Aga ikkagi...
Rikkusin ära tema loodusliku programmi

Noh ja kassiga olin ju ka mina see õel mutt, ses otsustas käe ette panna elurõõmudele. Tegelt see oli otsene vajadus juba, sest oma pulmapidudest tulles haises ta kui viimne tõhk ja nii ka kõik meie tugitoolid ja vaibad. Lisaks ise porine ja verine...
T ütles, et tema sellesse end ei sega (noh, mehed hoiavad kokku eksju) ja ikka olin mina see, kes Vedru korvis arstile viis ja ilma munadeta tagasi tõi.
Hästi mõjus! Nüüd on mõnus säravpuhta kasukaga kaisuloom...

Aga ikkagi..

vidinad ja kulinad

Näe, isegi näputööks on äkki aega! Nikerdasin tütrele randmesoojendajad, sest neid on ülilihtne teha ja ruttu saavad valmis ka.
Fimo tegin millalgi enne valmis. Eriti vaimu peale ei tulnud. Need sabadega 5 asja on võtmehoidjad, veel on kõrvakad, kaelakee, käevõru ja linnud+kassid = prossid.
Aga nüüd on mul punastest sügisvärvidest villand, kuidagi sinise, rohelise ja valge isu on.
ps pildid on nirud, päevavalgusest on vähe ja välk moonutab värve.
ps ps mul pole õrna aimugi, mida nende ehetega peale nüüd hakata. Kui mõni sõber neid just endale ei taha, müün lasteaias järgmisel nädalal vist mihklilaadal maha.

Ever

Kodus voodis vedelemisel on üks hea külg: kuna olemine on nõder, ei jaksa midagi teha peale lugemise ja suutsin üle pika aja lugeda läbi ühe raamatu,
Ita Everist, see Kilumetsa oma.
Meeldis.
Ever on nii lahe mutt, et teda on alati mistahes rollis hea vaadata, ta on olnud Näitleja kogu selle aja, mille mina ennast ja teleteatrit mäletan.
Raamat rääkis jah, nii mõndagi teistsugust tema kohta. Blogides enesepaljastamine on ninnu-nännu selle kõrval. Nõuab ikka julgust ausalt tunnistada oma kunagist elustiili, nõrkusi ja vigu ning taluda teiste sõnugi enda kohta..
Ahjaa, eile lugesin ka raamatu läbi. Oggi Edelsteini pedagoogikaraamat 8-12aastaste laste arengust.
Ei üks tore asi on veel kodus põdemise juures. Saab kodus olla, kui lapsed koolist tulevad, nad poevad su külje alla ja räägivad küsimatagi oma uudiseid, rõõme ja muresid. Ja pesevad mõnevõrra väiksema viginaga nõusid, kui tavaliselt, sest emme on ju selili voodis. Ja pesamuna poeb teki alla sinu kõhu peale, protestist hoolimata, naerab ja teatab, et ta sünnib nüüd uuesti.

Minu ürghirm

Et ei ole mingit tuju kirjutada olevikust, mis seisneb köhimises nii et maja väriseb, pean oma lubadust ja kirjutan, miks ma nii jubedalt haiguseid kardan.

Millegipärast küsisin ma juba algklassilapsena gripis kodus vedeledes ema käest, kes tuli mulle meega piima (jäkk) või jõhvikamahla (nämm) tooma: emme, eksju ega ma sellesse ära ei sure?
võibolla sellepärast, et meie kooli esimese korruse hämaras nurgas sõjalise klassi juures oli jubedad stendid fashistidest või vietnamisõdalastest või kellest iganes, kus kujutatud poolalasti põlvitavatele vangidele pähe sihtivad sõdurid, napalmist põlenud inimesed, tuumaseened ja samas ka bakterioloogilise relva põhjustatud haiguste pildid ja kirjeldused
ega ma ei julgenud neid plakateid lähedalt uurida aga iga kord, kui ma sealt koridorist läbi läksin, vajusid nad mulle peale, imbusid läbi koolivormi ja poolkinni pigistatud silmade

kuna laste- ja noortefilme tol ajal eriti polnud, vaatasin vanematega ohtralt vene sõjafilme, mille vastu lõpuks ilmselt mingi immuunsus tekkis aga poole hullemad olid ajaloolised filmid, kus näidati katku või pidalitõbe. Olin kindel, et mingis eelmises elus olin katku surnud, miks muidu ei suutnud ma neid stseene vaadata, kus musta riietatud armetud kujud linnatänavatel tuikusid, surnuvankrid veeresid ja lapsed surevate emade käte vahelt ära kisti..
isegi seda kirjutades tulevad jälle jubedusejudinad peale

Mingit Ugala teleteatri etendust "Valge surm" nähes ei suutnud ma terve öö magada, värisesin oma voodis...
Capeki Katku lugedes sain aru küll, et sümbolid jne aga ikkagi pidin ennast sundima raamatut kätte võtma

Juba teismelisena tuli kogu perel põetada insuldi läbielanud vanaisa aga see justkui ei tähendanud midagi erilist, see oli ikka minu armas lumivalgete juustega ja helesiniste silmadega taat, kes lihtsalt ajas vahel segast juttu ja vajas potile aitamist
emal oli raske operatsioon, see küll liigutas asju paigast minus

ülikooliajaks olin oma hirmud suht unustanud, muud tegemist oli nii palju. Otsustasin taskuraha teenida ja sain tööle öösanitariks haigla reumatoloogiaosakonda. Reuma pole iseenesest väliselt väga karm haigus aga õnnetuseks olid seal osakonnas ka verehaiguste palatid
Mäletan surnukahvatut ja kõhna mustade silmadega imeilusat vene noorukit, kaelas tohutu hõbedane rist, ta põdes haruldast hemofiilia vormi ning veetsin temaga väga huvitavatel teemadel vesteldes jõuluöö..
Ja lõbusat 26aastast traktoristi, kel juba kaks tütrekest, temaga mängisin kaarte ja lobisesin niisama. Ühel õhtul oli ta osakonnast kadunud. Kuna ta oli tõesti vahva vennike, helistasin onkoloogiaosakonda ja sain teada, et ta suri äkilise sisemise verejooksu tulemusel. Istusin kodus trepi peal, telefon näpus ja pisarad muudkui voolasid...
Oli üks 18aastane poiss, ilus nagu apollo, sportlane, just suurepäraste tulemustega keskkooli lõpetanud ja ülikooli sisse saanud. Aga jaanipäeva paiku haigestus ta ägedasse leukeemiasse. Ta võitles, meeleheitlikult võitles ja tema noor hoolitsetud ema ning pruut võitlesid koos temaga. Algul heitis oma haiguse üle nalja, siis keemiaravist muserdatuna, sõimas ja sajatas raevukalt kõiki, siis muutus apaatseks. Poolteist kuud ja kõik oli läbi.
Teised õed rääkisid, et paljud inimesed muutuvad oma haigusest tingituna kurjaks, lausa õelaks.
Kõik ei muutunud. Üks äärmiselt leebe ja humoorikas mees palus iga kord vabandust, kui ta keset ööd oksendas või midagi ja ootas lihtsalt alandlikult surma. Kui ta suri, vaikselt ja rahulikult, olin mina see, kes koos teise õega ta kanderaamil alla surnukuuri sõidutas. Ei olnud kole. Teised palatikaaslased olid kõik ärkvel, vaatasid lakke. Ilmselt oli hoopis neil õudne olla.
Aga ühe paksu väliseestlase, sõrmed täis jämedaid kuldklotsereid, kes oli tulnud kodumaale surema, ravisime terveks. Igatahes koju ta läks.
Mina õppisin mitte hädaldama kõverate jalgade ja poiste-problede üle. Käed-jalad liikusid. Juuksed olid peas. Verd ei jooksnud kusagilt. Elus olin!

Ma arvasin, et nooruse asi, elasin rõõmsalt edasi ja unustasin kõik.

Kuni hetkeni, kui sain ise lapsed. Millegipärast tõi teise inimese eest vastutamine mulle kõik jälle meelde. Lapsed on ju tihti haiged. Näen siiamaani vahel õudusunenägusid, kuidas kõnnin haiglas ja kahel pool koridorides on palatid täis surevaid inimesi. Või lapsi. Ma ise ka olen seal voodis tihti ja nii jube on.

Ühel aastal viskaski katuse pealt. Lapsel oli operatsioon, mehel ja minul endal kah enam-vähem samal ajal. Ükski opp polnud midagi hullu tegelikult aga samal kevadel põdesime kõik pikalt külmetusi kah. Kuni lõpuks ma tundsin, et ma olen raskelt haige. Proovid olid korras aga mina jõuetu ja närb. Kahtlustasin mingit raskesti diagnoositavat salatõbe, kartsin, et kukun näiteks lastele lasteaeda vastu minnes tänaval kokku ja suren ära. Lõpuks oli pidevalt tunne, et kohe juhtub midagi halba, juba hommikul tuli seletamatu hirmutunne peale, mis ratsionaalsele mõtlemisele ei allunud. Perearst kirjutas rahusteid ja antidepressante aga suurt abi ma neist ei saanud.
Lõpuks leidsin ühe kristlasest arsti, kes vaatas mind läbi, ei leidnud midagi hullu, õpetas mõned tervisliku eluviisi nipid, rääkis pikalt, lubas endale igal ajal helistada, palvetas minu eest.
Samal ajal lugesin üht suurepärast raamatut depressioonist, mis täiesti ausalt mõtestas lahti kogu mu valu ja hirmu.
Vaatasin enda sisse ja leidsin sealt tohutu ebakindluse. Võibolla sellest, et mu peres on olnud alkoholiprobleeme ja iial ei teadnud, mis järgmisel päeval juhtub.
Teate küll, see hirmunud laps, kes ei tea, kelle sülle pugeda ja kust lohutust otsida.
Mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin
andsin andeks iseendale ja teistele
palvetasin, hoidsin Jeesusest kinni nagu koer kondist

ja sain terveks:)
Mitte et mul praegu vahel paanikahooge ei tekiks aga ma püüan neid ennetada ja taguda oma hirmud enne maa sisse, kui nemad mind maasse taguma hakkavad.

Kord oli üks laps kõrges palavikus öösel. Miski ussi-ega püssirohi ei aidanud. Mõtlesin juba valmis plaane, kuhu teised lapsed panna, kui öösel kiirabiga haiglasse oleks vaja sõita. Muuhulgas palvetasin, hõõguv laps süles.
siis ütles Jumal mulle: ära karda, teda hoiavad tugevamad käed kui sinu omad!
Ja hommikuks polnud jälgegi palavikust:)

Haigused on minu Achilleuse kand, minu kiiks, minu primal fear ja usukatsumine. Katsun selle teadmisega leppida.

Aga mis teie ürghirmudeks on? JA kuidas te nendega võitlete?

PS. lisaks köhale on nüüd mul vist palavik kah, ptüi, vastik, vahelduseks võiks vahepeal ilma usukatsumisteta ka elada..

Haigestunud töökohustuste täitmisel :(

Oli vaja, oli vaja eksju keksida reedel, et oh, tuulelohede lennutamise üritus on kindlasti nii lahe ja pakkuda end vabatahtlikult sinna minema.
Kes võis arvata, et just see aeg laupäeval, kui mina rattaga randa asutasin, kallab taevast jääkülma vihma ning tuul on ka hullumeelne. Loomulikult sain korraliku laksu külma, köhin nüüd nagu hobune ja olen üleüldse omadega üsna põdur. Jäin sinisele lehele. Ma ikka niipalju austan oma kolleege, et mitte minna sinna pisikuid külvama ja sangarit mängima.
Üldse ma olen tähele pannud, et kipun oma sünnipäeva paiku haigeks jääma. Inimesed pididki sel ajal vastuvõtlikumad olema. Mine sa tea. Anniki vist ka oli oma snp-kandis haige.
Kui mul nüüd koristamise, söögitegemise ja köhimise kõrvalt aega üle jääb, siis kirjutan, miks ma nii väga haigusi kardan.

Mis toimub, seltsimehed?

Väljavõtted minu kodulehe onliinist:
Pärnu -Ikla maanteel hukkus kokkupõrkes mootorrattaga sõiduautojuht
Mõrvamajast Pärnu muuseumi hoovis leiti kolmaski surnukeha
X vallavanem võeti kahtlustatuna xxx-s vahi alla
Pärnu kesklinnas lõhkasid demineerijad kahtlase paki
Homme pöörab ilm sajule
Parem paik liuväljale (poleemika selle üle, et meie imeline linnapea on pähe võtnud kõige liiklustihedamal alal asuvasse parki liuvälja ehitada)
Kremli must hobune (Vene uus peaminister ja mis sellest arvata)

ja Postimehe onliinist:
Tellitavad ajalehed võivad kallineda
Indoneeslased liiguvad järeltõugete kartuses mägedesse
Lauri Vitsutile nõutakse reaalset vangistust
Või ja teised piimatooted on defitsiidiks muutumas
Madeleine võis surra unerohu üledoosi tõttu
kartuli madal hind teeb talumehed nukraks

tundub, et mitte ainult minul vaid poolel maailmal on mingid elektrilised valeühendused ajurakkude vahel.

Lisaks, peale linnaskäiku:
Poodides ei ole riideid:(
On riided sellistele, kelle vööümbermõõt on ligilähedane nende kaelaümbermõõdule ja kelle puuduvad sellised pisiasjad nagu tagumik ja rinnad
Või on voldilised, satsilised, sätendavad, läbipaistvad, pitsilised riided, millesse rõivastunu näeb välja nagu "halvasti nülitud vaal", nagu on öeldud kuldsed sõnad mu lemmikraamatus "Minu pere ja muud loomad"
ja veel
juba kolmandas minu poolt tsekitud toidukohas ei ole head päevapraadi:(
On kuhi hiiglaslikke vesiseid kartuleid, rasvast nõretavad kotletid või kanajalad ning kuhi riivitud porgandit, mida visa järjekindlusega nimetatakse salatiks.
Oo, Silja just ütles, et Bravos saab head süüa!
ja veel
kurk valutab kõvasti, meespere ka on pooltõbine
ja veel
uuest nädalast on T produtsent, küllap hakkab piits jälle plaksuma
ja veel
homme lähen vaatama lohelennutamisvõistlust aga vihma lubas sadada
AGA
vähemalt täna paistab päike ja on REEDE!!!

kuidas x päevaga kutist lahti saada

noh, sellist muret pole ausalt öelda tegelikult mul kaua aega olnud:) Ma püüan end lohutada sellega, et see on tingitud faktist, et ma liiklen põhiliselt töökoha, toidupoe ja lasteaia vahet, kõrtsus-pidudel-linna peal hängimas ma ei käi.
Aga ma lugesin Päikesejänku meenutusi hullude taksojuhtidega ja minu esimene armastus oli teatavasti kah taksojuht st ta sõitis taksot paralleelselt arstiks õppimisega ja ta õppis naistearstiks....
Arvake, kes oli see armunud idioot, kes juhuslikult, absoluutselt juhuslikult möödus kümneid kordi Tartu raekoja platsi taksopeatusest?


Lahti püüdsin ma saada näiteks rikkumata maapoisist, kes viis mu peole ja tahtis ümbert kinni hoida, mina ei tahtnud ja seepeale vihastas ta end roheliseks- mina ju ostsin sulle pileti!
Ja kuna me üritasime jääda sõpradeks, läksime ikkagi veel korra peole. Tegime minu pool aega parajaks, kui mulle sõitis autoga treppi võimatult kihvt poiss, keda olin mitu nädalat tagasi kohanud ja kes otsustas just nüüd mind kah välja viia. Viis ta jee mind kuskile, kui lollakalt naeratav I nurga tagant välja loivas:(
Lahti püüdsin meeleheitlikult saada tüübist, kellega lootsin sõprust+seksi aga...
Veel mitu kuud peale mahajätmist helistas ta mulle õhtul kell 21 ja teatas, et on 250 km tagant minu juurde sõitnud ja ma PEAN temaga nüüd välja tulema.
Ja valentinipäeval aasta hiljem ilmus mu ukse taha meetripikkuse roosiga, ütles aint: ma ikka veel armastan sind! ja läks minema.
Ise kedagi maha jätta on veel hullem, kui maha jäetud saada, ma ütlen!
Lahti püüdsin saada bussijaamas vene keskealisest mehest, kellega pika tee kõrvuti olime istunud. Tema kohe oleks olnud valmis ennast minu juurde kolima või vastupidi.
Lahti püüdsin ma saada pikast, kõhnast ja mind ebameeldivalt nunnutavast tüübist, kes kangesti meeldis mu vanematele.
Ja haiglas töötades ühest patsiendist, kellega ma korra poole ööni jututasin ja isegi paar korda suudlesin, kas keegi ei oleks võinud mulle vastu pead anda mu lolluse pärast?
Ja kunagi veel keskkooli ajal vinnilisest kõhetust kujust, kes arvas endast ülihästi ja valas endale peale pudelite kaupa lõhnavett.

Hm, aga samahästi oleksin võinud kinni hoida üritada võinud
seda kutti, kelle vennaga ma hoopis natuke käisin, meie jutt jooksis ööde kaupa, tantsisime mõnuga, ta viis mu metsa vahele lõket tegema, korjas mulle alati lilli...
Või paralleelklassi jalgpallurit, kes mulle kohutavalt meeldis ja mina vist talle ka aga me ei julgenud teretadagi
Või kursavend-bioloogist, kellega oli alati nii turvaline ja lõbus olla

Veider on mõelda, kuidas me läbi oma päevade tormame, kohates aina uusi inimesi, kes jätavad sügavamaid või pinnapealsemaid jälgi su ellu..
Iial ei tea, kes ennast sinu saatusesse sisse kirjutab.
Mingi 12 aastat tagasi saatis T mind Pärnu-Tartu bussi peale, lehvitas ja saatis õhumusi ning mina muigasin, mõtlesin-noh, päris tore kutt! Kindlasti kohtan veel paljusid kenasid mehi ja kellestki saab loodetavasti minu mees ja meie laste isa..
Ega aimanud uneski, et Tema, just Tema mulle lehvitaski!

Ma nii loodan, et mu lapsed väga suuri lollusi ei tee, kui armastus peale tuleb. Samas on asju, mis ilmselt ikka tuleb omal nahal järele proovida, ei sõprade või veel vähem ema jutt ei loe siin midagi.
Tuleb käsikäes jalutades kulutada ära mitu paari ketse, passida väraval suudeldes tundide viisi, kirjutada kirju ja kasvatada telefoniarveid
ehk kokkuvõttes suudelda paras hulk konnasid, enne kui Printsini jõuad
kui üldse jõuad
Üsna tobe on neid konni küll meenutada aga ilmselt on nad kõik mulle siis vajalikud olnud.
Välja arvatud see haigla-juhtum, nii ikka ei tohi! Nii tohib lugu arendada ainult Maajades:)

harmooniat, andke mulle harmooniat!

Aegajalt tulevad päevad, kui kõik on koost lahti. Mõtted on lõpuni mõtlemata, kodus ei ole asjad oma koha peal, tööl hõljuvad teemad ja ideed su ümber ja ootavad, et nad diktofonist, suhtlemisest või infokogumisest kuju võtta ja arvutisse maanduda saaksid aga ei, sest ajus on mingid valed elektrilised lahendused toimunud ja miski ei tööta nagu vaja, lisaks peavalu...
Ilmselt on see eilsest teatriskäigust- liiga palju lapsi ühekorraga, liiga kaua kõrvalistmel karglev kati, kes siiski õnneks aint korra oksendas. Kodus virvendas kah õhtu jooksul kokku seitse last, küll erinevatel ajahetkedel.
Ja sellest, et meil vist kummitab. Ärkasime peaaegu kõik öösel kell 2 mingi kolina peale allkorrusel. Kass ja koer olid õues (aga äkki koer kolistas akna taga?), hiir ei jõuaks nii kõva kolksu teha (või jõuab?), õues tuult ei olnud.... Käisime all vaatamas, ei midagi.
Ja nii veel paar korda öö jooksul. Täiega loll tunne on :(
Mees eile õiendas ahjus üht lahtist kivi tagasi ja ahjuuks oli lahti, äkki katuselt kostis midagi? Aga varesed ju öösel ei lenda? või lendavad? Või kass katusel? aga all kolises ju?
Oh, jah....
Mitte et ma kummitusi kardaks aga lihtsalt, teadmatus on vastik.
Koristan töölauda, koristan käekotti, kui oleks kodus, kraamiks sahtleid, küpsetaks kooki.. Nüüd olen siis ära bloginud kah
midagi, vaja tööle hakata.

Maarja pulmad

Laupäeval läks Maarja mehele. Mina lastega käisime noorpaarile lilli viimas. Sõitsime Tori kirikusse bussiga, mis oli täis lõbusaid inglise noormehi, sest Maarja väljavalitu on inglane. Pulmarongil lehvisid Eesti ja Inglise lipud, kirik oli rahvast puupüsti täis, autodest rippusid välja kilkavad pruudi sõbrannad...
Aga see oli nii nii ilus!
Mõtlesin, et mis siis ikka, tuleb pruut isa käevangus, sõrmused pannakse sõrme ja kogu lugu. Kaks neiut mängisid kitarril "Impossibly beautiful", kõikide kaelad olid kiriku ukse suunas kõveraks keeratud, sammusid roosades kleidikestes pruutneitsid, uhked ja elevil ning siis tuli Maarja...
Maarja on tavaelus kena tüdruk lõhkistes teksastes, lihtne ja lõputult lahke

aga see neiu, kes isa kõrval oma peigmehe poole astus, säras nagu haldjas. Selle kiirgava pilgu ja naeratuse, millega ta Pauli vaatas, kinkis ta kõigile, kellest pingiridade vahel möödus. Terve kirik sai seda helendust täis

ja minul tilkusid pisarad nagu eidekesel, tont, vanad naised nutavad laulatusel, kas ma olen tõesti juba nii vana?

Päike joonistas mustreid valgete roosiõielehtedega kirjatud põrandale, aknal istus üksik kirju liblikas, astmetel põlesid küünlad

Pulmas ma ei käinud, aga need oli lõppenud siis kui läks pimedaks. Kõikjal põlesid küünlad ja küünlaid hoidsid kõik pulmalised, kui noorpaar astus paati ja aerutas paisjärvele..
Ma olen Jumalaga sel teemal lõputult vaielnud aga mine sa tea, äkki on süütult abiellumisel siiski mõte sees+

Kuidas ma üritasin Jumalale PR-i teha

Eile istusin peale laste voodissepaigutamist korraks arvuti ette, et vaadata sinna blogisse ja tollesse foorumisse ja kes msnis on
Kukkusin msnis Leedyga lobisema
Kella poole kaheks öösel jõudis meie jutt välja Jumalani ja miks teda tasuks uskuda
Ma mõtlesin, et teen copy paste meie vestlusest aga seda oli tohutu lahmakas.
aga väike osa siiski:

Leedy says:
inimesed pöörduvad jumala poole sageli kui neil on raske ja lahkuvad kui neil enam pole raske..
kk says:
Jumal ei pea aint abi andma vaid ta lihtsalt on
Leedy says:
see ongi see põhjus miks minu jaoks pole õiget põhjust
kk says:
no Jumal võib olla nagu on looduses tuul
Leedy says:
ma ei tea mis on homme
kk says:
tuul võib su pikali puhuda aga ka tuuleenergiat anda
Leedy says:
ma sain aru mida sa mõtled
kk says:
ja sa võid terve elu metsas elada, kus tuult pole tunda ja väidad, et polegi tuult olemas
.....
Leedy says:
aga mul pole vahet mida keegi usub
Leedy says:
las usub mida tahab.. peaasi et on ise inimene
kk says:
ma loodan et südame hoiak on kõige tähtsam


Ehh, jube raske on oma mätta otsast alla tulla ja oma seisukohtade selgitamise asemel teise omasid kuulata. Ma ka ei taha ju kellegi tundeid riivata.
Mingi 15 aastat tagasi tulin Tartus teatrist ilusa pika poisiga ja rääkisin täpselt samu asju kui Leedy, küsisin Jumala kohta ja pärisin ja vaidlesin nii et maa must. Aga see ilus poiss, kes nüüdseks on vist isegi pastor aga ma ei ole kindel, Erki või Tanel Tamm (ei mäleta, kummal vennal oli kumb nimi) vastas lõpuks mu küsimused nii ilusasti ära, et mul ei jäänud muud üle kui suu kinni panna ja tunnistada- jah, sul on õigus, aga ma ikka ei tea, miks ma ei saa Jumalat uskuda. Ja eriti ei taha ka..

Nüüd leian, et ei saagi uskuda midagi või kedagi, keda sa ei tunne. Ehk tulles tagasi mu mannetu metafoori juurde: võib tundide kaupa rääkida inimesele, kui tore on soe tuuleke ilusal suvepäeval või kui uhke on tormituul merel aga kui see isik ikka elab paksus tuuletus metsas või minupärast kasvõi pommivarjendis, siis me ei saagi teineteisest aru saada.

Mina ronisin arglikult künkale ja lasin tuulel näkku puhuda, kui nägin oma sõpru mäel seismas. Algul oli külmavõitu ja hirm, siis hakkas tore:)

Ideaalis võiks lasta tuulel end kanda nagu deltaplaani ja üldse mitte muret tunda, kuhu sind puhutakse sest oled kindel, et maandumine on pehme.

Ja ma arvan, et Jumalale pole pressiesindajaid tarvis, Ta jõuab niigi igaüheni. Erineval viisil. Isegi pommivarjendist saab kätte kui vaja on.

aitäh Leedyle intrigeeriva mõttevahetuse eest!