Juubelipaanika

Ma pean ütlema, et minus tõstab tasapisi pead sünnipäevapaanika.
Nädala pärast kukub uus vanusenummer ette ja sedakorda viiega jaguv. Mis tähendab, et tuleb kolleegidele välja käristada, sõbrad ilmselt kuskile sööma viia (ja see kuskile ei sobi teps mitte pitsabaar olema), lisaks käib X mulle pinda, et lähme hiljem veel öökluppi afterpartyle....
Paanika algas juba sellest, et otsustasin mingi kobedama riietuseseme osta, t-särgi või kontoripluusiga nagu narr olla, kui käsi raputama tullakse. Kata abiga õnnestus siis mingi värk ära osta aga vaja on veel toppi ja alumist otsa, ja ausalt öelda kingi mul ka pole, viimased kontsakad sõi koer suvel ära:(
Mulle ei meeldi poes käia, kui just rahakott viiesajastest lõhkema ei kipu. Sellest tuleneb

paanika järgmine aste: olen 2 nädalat kodus köhinud ja palka ju ei saa. Lapsega haiguslehel olemise kompensatsioon peaks millalgi arvele laekuma aga millal?
Praegu on mul rahakotis 7 krooni ja arvel 128 krooni, ega muud kui jälle krediitkaarti krõbistama, däämn, alles suvel sain sealt miinused ära:(

paanika ülejärgmine aste: ma ei tea, kus pidada ja keda kutsuda. Mul on kimbuke üksteist mitte eriti hästi tundvaid sõbrannasid ja kaks peret. Kõigil on erinevad arusaamised meeldivast ajaveetmisest, üksikud inimesed tunnevad end peredega koos imelikult ja ma saan sellest täiesti aru.
Mina tahtsin Tervise Paradiisi sauna minna, mullivann oleks minu meelest nii lahe. Aga kaks inimest ütlesid erinevatel põhjustel selle peale kindla ei.
Mina tahaksin metsa kännu otsa minna, kuskil vaateplatvormil istudes termosest teed juua ja vorstivõileibu mugida, sügisene mets ja raba on nii värvilised, et lilli poleks vajagi.
Äh, ei, luba ikka üks korralik pidu endale juubeli puhul, ütlesid seepeale teine ja kolmas. Kontsakingadega ju metsa ei saa minna ja kujuta ette, äkki isegi tibutab!

No läheks veeretaks siis keeglit, pakkusin mina. Aga kus, üks ei oska ja teine ei taha ja kolmas kah ei tuleks.

Pidu peaks nagu iseendale olema, onju? Aga üksinda pidu ju ei peeta! Mis mõtet mul on teha nii, nagu mulle meeldiks, kui sõpradele see lõbu ei paku ja võibolla mingi üks inimene tuleks koos minuga?

Või ma peaks ühega minema rappa, teisega öökluppi ja kolmandaga sauna?

Kusjuures mul pole vähimatki soovi kluppi minna. Ma ei tea, kas mul suust pudiseb mulda juba või... Viimati käisin 10 aastat tagasi (jah, kukkuge nüüd kõik pikali)!
"No lahe on ju, lööme ennast üles, enesekindlad elus oma koha leidnud naised nagu me oleme, sebime mehi, tantsime nõrkemiseni, naudime tähelepanu!" moosis X.
Tantsida mulle meeldib aga kõik muu kirev kama ja tedremängud mitte. Pole kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi end üles lüüa ja kõrgeid kontsi kanda, mulle ei meeldi mehi sebida, etendada seda rolli, kes ma pole, mulle ei meeldi tähelepanu ja pärast mingeid mõttetuid kujusid endast lahti rebida. Ilmselt olen peast bioloog ikka.

Ja ma tõesti ei tea, mis ja kuidas:(
Selles mõttes on kaalude tähtkuju ikka täielik nuhtlus, et otsustamine on meeletult raske, tahaks ju, et kõik oleks ilus ja hästi ja kõik osapooled rahul. Mis on teatavasti võimatu ja nii olengi end lõpututesse sisevaidlustesse määranud.
Help!

kodulinn kell 1 öösel

Tartus on praegu unisevõitu esmaspäevaõhtu. Rüütli, Vanemuise ja Ülikooli tänavatel põlevad juba ammu kollased tänavalaternad. Kuna kell on palju, kõpsivad üle Raekoja platsi vaid need tudengid, kes on ennast ületanud ja suht kaua mõnes õpperuumis või ühikas sõprade pool raamatute taga veetnud. Võibolla ka klaasikese veini või ohtralt kohvi manustanud. Öhtu on soe ja selge, täiskuu muigab katuste kohal. Õhus hõljuvad alles päevased ruttamised siledatel soojadel tänavakividel, kaenlasse surutud paberimapid, pereemade pungil kandekotid, asjalikud ja töised mõtted, põgusad naeratavad juhuslikud kohtumised ja elevil oodatud kindlad kohtumised
Kellegagi
ja kohtamised ..., septembrijahedusest kohmetunud peened sõrmed, väikesed suudlused seistes varbaidpidi esimestes kollastes vahtralehtedes, kohvikus külg külje kõrval jahtunud tee luristamine, rasvajälgi jätvad sõõrikud ja unustatult porisel pörandal kulunud kotist väljapiiluvad raamatud, värske eesti ekspress ja hääletu peale ununenud mobiil
Sealsamas teinegi kohvik, kus igal õhtul võib kohata vähemalt kümmet sõpra-tuttavat ning mitmeid nägupidi tuttavaid, kes sind nähes siiski ei pea paljuks sõbralikult naeratada
Sibulasupi lõhn ja salat, kus ses on kõike head parajalt palju
Aga Raekoja kell on löönud juba palju pauke ja tänavad on tühjad, sest on alles esmaspäev. Kui oleks reede või laupäev, kihaks kõikjal alles elu, inimesed väljuvad baaridest ja restoranidest,saatjaks sigaretisuitsu, alkoholi ja vestluste pilvekesed, õhtu on alles noor ja Asju võib juhtuda

Leidsin selle aasta tagasi tehtud foto ja tahtsin öelda, et Kata, ma saan sinust aru. Ma tean, et sa pead seal olema.

Kuidas kasvatada raamatukoisid?

Oskari ja Leena-Mai tegemistest inspireerituna tekkis mul kah tahtmine lasteraamatute kohta sõna võtta.
Oskar on nimelt nii tubli laps
(kõik blogilapsed keda ma tean on hullult tublid, andekad ja paid: Väike Tüdruk, Mona, Hendrik, Siki ja Sannu, Egle-Riin, Egert, Marta, Leevike jt)
et loeb vidinal juba enne kooli ja mitte niisama "Tibu" stiilis raamatuid vaid Aarete saart ja Kalle Blomkvisti!!!
No meie lapsed on puhta tavalised.
Krissu (10) on suve jooksul vaevata hakkama saanud kohustusliku kirjandusega ja fännab praegu sarja Illustreeritud klassikalood või midagi sellist. Ülimas vaimustuses on ta Valgekihvast, Mustast Iludusest ja Draculast, viimast loeb nüüd originaalis, ise hirmust voodis rullis aga järele ka ei jäta.
Üldiselt ma nuditud klassikasse hästi ei suhtu aga arvestades seda, et need seikluslood on temavanusele originaalis suht rasked, lugegu siis pealegi. Mu meelest on põhiline, et tema lugemishuvi säiliks ja areneks. Põnevuslood paotavad mingil määral ust teistesse aegadesse ja kultuuridesse (nüüd ta vähemasti teab, et on olemas sellised riigid nagu Rumeenia ja Slovakkia), see on samm edasi kohustuslikus kirjanduses põhiliselt kujutatavast igapäevasest koolielust.
Lindgren on tal vist peaaegu kõik läbi loetud, poistekad välja arvatud.

Miku (8) eelistab arvutit iga kell raamatutele. Erilist raskust talle lugemine ei valmista aga ma ei tea... ehk jääb keskendumisoskusest puudu või aeglasevõitu, nagu ta on, ei saa ta teksti mõttele nii kergesti pihta. Kohustuslikku kirjandust ta kõike läbi ei jõudnud aga mõni asi ikka meeldis, Sipsik näiteks.
Nii väikestele poisteraamatuid väga palju ei ole ja seiklusjuttude jaoks on ta veel noor. Või ma ei tea, kas vanaaegsed jutud allveelaevadest suudaksid teda samavõrd köita, kui arvutimäng, kus ise saab põmm-piu minutiga sada allveelaeva pihuks ja põrmuks lasta?

KAti (5) elab praegu läbi alles Barbie-ajakirjade ja Puhhi koomiksite perioodi. Midagi lugeda seal pole ja Puhhi ajakirja jutukeste keel ning sisu on nii primitiivsed, et ma enamasti jutustan need oma sõnadega ringi. Lühemaid jutte suudab ta natuke kuulata, Jippi ja Jannekest või Sipsikut näiteks.

Polegi väga lihtne lapses lugemishuvi äratada ja hoida. Raamatuid ette olen küll õhtuti lugenud küll ja veel. Viimati lugesin suurematele 100 rahva lugusid, põnev päris endalgi. Aga iga kord ma ei jaksa:(
Raamatukogus käime titest peale. Kodus on palju raamatuid.
Ja ega ma muud ei oskagi teha! Võibolla tasuks lihtsalt rohkem veeta kvaliteetaega, vaadata mõnd raskemat raamatut koos lapsega, sisu üle arutada?
Aga kõik inimesed ei õpigi ju lugemist nautima, muu maailm tundub neile huvitavam, kui paberi peale pandud fantaasiad. Äkki ei peakski sundima?
Võibolla vanasti praegused arvutinohkarid lugesid hoopis? See ka ju omamoodi reaalelust põgenemine.

Minu nooruse ja praegustes raamatupoodides pakutav erinevad kohati ikka totaalselt.
Ilusaid ülevaatlikke lastele mõeldud teatmeteoseid on rohkem, vahel ikka püüan osta raamatuid loodusest ja maailmast üldse. Huvitavat eesti lastekirjandust on päris piisavalt.
Samas on palju ilmatu kirevat sodi, mis sisu poolest ilmatu kehv. Tegelased räägivad lihtlausetega, enamus teksti on otsekõnes ja kogu raamatu peale on umbes neli vormi sõnast "ütlema" (naeris, turtsus, torises ja kihistas), näiteks Lumivalgekese raamatus on meil nii. Omaette õudus on viletsad tõlked prantsuse ja inglise keelest....
Häid raamatuid on muidugi ka!
Lihtsalt sobivat raamatut konkreetsele lapsele on vahel raske leida.

Sügis jälle

jah, täna ta hakkas...
Imeilusa kuldse sügisilmaga pärast pikki vihmapäevi. Aedades põrisesid muruniidukid, õunapuudel turnisid isad ja vanaisad nagu oravad, naised korvidega all. Loodetavasti sai maarahvas jupi kartulit kah maast kätte.
Krissu käis sügisealguse kontserdil, esines pipi-tantsuga ja sai kolm Lenna Kuurma autogrammi, nii et tema oli tänase päevaga väga rahul.
Ma ei jõua ikka suurt midagi teha. Peale köha, mis justkui annaks järele, polegi nagu midagi viga enam aga ikka on lödi olla. Loen..
Eile vantsisin raamatukokku, tõin ja neelasin alla Roald Dahli Charlie ja shokolaadivabriku (esimene pool meeldis, teine mitte nii väga), praegu loen "Väikeste asjade jumalat", see nõuab süvenemist ja vastavat meeleolu.
Mhh, sinine leht kestab, eks ma siis joruta edasi. Igav veel pole :)aga terveks tahaks juba saada.

kuidas ma toorelt sekkusin looduse loomulikku funktsioneerimisse

Huvitav mis õigusega inimene otsustab, kuidas asjad looduses olema peaksid?
?
Mõtlen südametunnistuse kriipides oma nurga lesivat õnnetut palavikus koera vaadates.
Viisime ta täna loomaarstile opile ja kutsikaid meie koerapreilil edaspidi oodata ei tule. Ma saan täie mõistusega aru, et see oli vajalik samm, sest meie kandis tilpneb vabapidamisel ringi kümnete kaupa koeri, kes sobival ajal kindlasti uksest ja aknast sisse murraks ja meie leedile tihi ära teeks. Vaadates neid pulstunud tüüpe, ei teki vähimatki tahtmist proovida, et kujuta ette, kutsikad, nii tore.. Varjupaigad on koeri täis ja igavene risk on krantsikutsikatele üritada head kodu leida.
Aga ikkagi...
Rikkusin ära tema loodusliku programmi

Noh ja kassiga olin ju ka mina see õel mutt, ses otsustas käe ette panna elurõõmudele. Tegelt see oli otsene vajadus juba, sest oma pulmapidudest tulles haises ta kui viimne tõhk ja nii ka kõik meie tugitoolid ja vaibad. Lisaks ise porine ja verine...
T ütles, et tema sellesse end ei sega (noh, mehed hoiavad kokku eksju) ja ikka olin mina see, kes Vedru korvis arstile viis ja ilma munadeta tagasi tõi.
Hästi mõjus! Nüüd on mõnus säravpuhta kasukaga kaisuloom...

Aga ikkagi..

vidinad ja kulinad

Näe, isegi näputööks on äkki aega! Nikerdasin tütrele randmesoojendajad, sest neid on ülilihtne teha ja ruttu saavad valmis ka.
Fimo tegin millalgi enne valmis. Eriti vaimu peale ei tulnud. Need sabadega 5 asja on võtmehoidjad, veel on kõrvakad, kaelakee, käevõru ja linnud+kassid = prossid.
Aga nüüd on mul punastest sügisvärvidest villand, kuidagi sinise, rohelise ja valge isu on.
ps pildid on nirud, päevavalgusest on vähe ja välk moonutab värve.
ps ps mul pole õrna aimugi, mida nende ehetega peale nüüd hakata. Kui mõni sõber neid just endale ei taha, müün lasteaias järgmisel nädalal vist mihklilaadal maha.

Ever

Kodus voodis vedelemisel on üks hea külg: kuna olemine on nõder, ei jaksa midagi teha peale lugemise ja suutsin üle pika aja lugeda läbi ühe raamatu,
Ita Everist, see Kilumetsa oma.
Meeldis.
Ever on nii lahe mutt, et teda on alati mistahes rollis hea vaadata, ta on olnud Näitleja kogu selle aja, mille mina ennast ja teleteatrit mäletan.
Raamat rääkis jah, nii mõndagi teistsugust tema kohta. Blogides enesepaljastamine on ninnu-nännu selle kõrval. Nõuab ikka julgust ausalt tunnistada oma kunagist elustiili, nõrkusi ja vigu ning taluda teiste sõnugi enda kohta..
Ahjaa, eile lugesin ka raamatu läbi. Oggi Edelsteini pedagoogikaraamat 8-12aastaste laste arengust.
Ei üks tore asi on veel kodus põdemise juures. Saab kodus olla, kui lapsed koolist tulevad, nad poevad su külje alla ja räägivad küsimatagi oma uudiseid, rõõme ja muresid. Ja pesevad mõnevõrra väiksema viginaga nõusid, kui tavaliselt, sest emme on ju selili voodis. Ja pesamuna poeb teki alla sinu kõhu peale, protestist hoolimata, naerab ja teatab, et ta sünnib nüüd uuesti.

Minu ürghirm

Et ei ole mingit tuju kirjutada olevikust, mis seisneb köhimises nii et maja väriseb, pean oma lubadust ja kirjutan, miks ma nii jubedalt haiguseid kardan.

Millegipärast küsisin ma juba algklassilapsena gripis kodus vedeledes ema käest, kes tuli mulle meega piima (jäkk) või jõhvikamahla (nämm) tooma: emme, eksju ega ma sellesse ära ei sure?
võibolla sellepärast, et meie kooli esimese korruse hämaras nurgas sõjalise klassi juures oli jubedad stendid fashistidest või vietnamisõdalastest või kellest iganes, kus kujutatud poolalasti põlvitavatele vangidele pähe sihtivad sõdurid, napalmist põlenud inimesed, tuumaseened ja samas ka bakterioloogilise relva põhjustatud haiguste pildid ja kirjeldused
ega ma ei julgenud neid plakateid lähedalt uurida aga iga kord, kui ma sealt koridorist läbi läksin, vajusid nad mulle peale, imbusid läbi koolivormi ja poolkinni pigistatud silmade

kuna laste- ja noortefilme tol ajal eriti polnud, vaatasin vanematega ohtralt vene sõjafilme, mille vastu lõpuks ilmselt mingi immuunsus tekkis aga poole hullemad olid ajaloolised filmid, kus näidati katku või pidalitõbe. Olin kindel, et mingis eelmises elus olin katku surnud, miks muidu ei suutnud ma neid stseene vaadata, kus musta riietatud armetud kujud linnatänavatel tuikusid, surnuvankrid veeresid ja lapsed surevate emade käte vahelt ära kisti..
isegi seda kirjutades tulevad jälle jubedusejudinad peale

Mingit Ugala teleteatri etendust "Valge surm" nähes ei suutnud ma terve öö magada, värisesin oma voodis...
Capeki Katku lugedes sain aru küll, et sümbolid jne aga ikkagi pidin ennast sundima raamatut kätte võtma

Juba teismelisena tuli kogu perel põetada insuldi läbielanud vanaisa aga see justkui ei tähendanud midagi erilist, see oli ikka minu armas lumivalgete juustega ja helesiniste silmadega taat, kes lihtsalt ajas vahel segast juttu ja vajas potile aitamist
emal oli raske operatsioon, see küll liigutas asju paigast minus

ülikooliajaks olin oma hirmud suht unustanud, muud tegemist oli nii palju. Otsustasin taskuraha teenida ja sain tööle öösanitariks haigla reumatoloogiaosakonda. Reuma pole iseenesest väliselt väga karm haigus aga õnnetuseks olid seal osakonnas ka verehaiguste palatid
Mäletan surnukahvatut ja kõhna mustade silmadega imeilusat vene noorukit, kaelas tohutu hõbedane rist, ta põdes haruldast hemofiilia vormi ning veetsin temaga väga huvitavatel teemadel vesteldes jõuluöö..
Ja lõbusat 26aastast traktoristi, kel juba kaks tütrekest, temaga mängisin kaarte ja lobisesin niisama. Ühel õhtul oli ta osakonnast kadunud. Kuna ta oli tõesti vahva vennike, helistasin onkoloogiaosakonda ja sain teada, et ta suri äkilise sisemise verejooksu tulemusel. Istusin kodus trepi peal, telefon näpus ja pisarad muudkui voolasid...
Oli üks 18aastane poiss, ilus nagu apollo, sportlane, just suurepäraste tulemustega keskkooli lõpetanud ja ülikooli sisse saanud. Aga jaanipäeva paiku haigestus ta ägedasse leukeemiasse. Ta võitles, meeleheitlikult võitles ja tema noor hoolitsetud ema ning pruut võitlesid koos temaga. Algul heitis oma haiguse üle nalja, siis keemiaravist muserdatuna, sõimas ja sajatas raevukalt kõiki, siis muutus apaatseks. Poolteist kuud ja kõik oli läbi.
Teised õed rääkisid, et paljud inimesed muutuvad oma haigusest tingituna kurjaks, lausa õelaks.
Kõik ei muutunud. Üks äärmiselt leebe ja humoorikas mees palus iga kord vabandust, kui ta keset ööd oksendas või midagi ja ootas lihtsalt alandlikult surma. Kui ta suri, vaikselt ja rahulikult, olin mina see, kes koos teise õega ta kanderaamil alla surnukuuri sõidutas. Ei olnud kole. Teised palatikaaslased olid kõik ärkvel, vaatasid lakke. Ilmselt oli hoopis neil õudne olla.
Aga ühe paksu väliseestlase, sõrmed täis jämedaid kuldklotsereid, kes oli tulnud kodumaale surema, ravisime terveks. Igatahes koju ta läks.
Mina õppisin mitte hädaldama kõverate jalgade ja poiste-problede üle. Käed-jalad liikusid. Juuksed olid peas. Verd ei jooksnud kusagilt. Elus olin!

Ma arvasin, et nooruse asi, elasin rõõmsalt edasi ja unustasin kõik.

Kuni hetkeni, kui sain ise lapsed. Millegipärast tõi teise inimese eest vastutamine mulle kõik jälle meelde. Lapsed on ju tihti haiged. Näen siiamaani vahel õudusunenägusid, kuidas kõnnin haiglas ja kahel pool koridorides on palatid täis surevaid inimesi. Või lapsi. Ma ise ka olen seal voodis tihti ja nii jube on.

Ühel aastal viskaski katuse pealt. Lapsel oli operatsioon, mehel ja minul endal kah enam-vähem samal ajal. Ükski opp polnud midagi hullu tegelikult aga samal kevadel põdesime kõik pikalt külmetusi kah. Kuni lõpuks ma tundsin, et ma olen raskelt haige. Proovid olid korras aga mina jõuetu ja närb. Kahtlustasin mingit raskesti diagnoositavat salatõbe, kartsin, et kukun näiteks lastele lasteaeda vastu minnes tänaval kokku ja suren ära. Lõpuks oli pidevalt tunne, et kohe juhtub midagi halba, juba hommikul tuli seletamatu hirmutunne peale, mis ratsionaalsele mõtlemisele ei allunud. Perearst kirjutas rahusteid ja antidepressante aga suurt abi ma neist ei saanud.
Lõpuks leidsin ühe kristlasest arsti, kes vaatas mind läbi, ei leidnud midagi hullu, õpetas mõned tervisliku eluviisi nipid, rääkis pikalt, lubas endale igal ajal helistada, palvetas minu eest.
Samal ajal lugesin üht suurepärast raamatut depressioonist, mis täiesti ausalt mõtestas lahti kogu mu valu ja hirmu.
Vaatasin enda sisse ja leidsin sealt tohutu ebakindluse. Võibolla sellest, et mu peres on olnud alkoholiprobleeme ja iial ei teadnud, mis järgmisel päeval juhtub.
Teate küll, see hirmunud laps, kes ei tea, kelle sülle pugeda ja kust lohutust otsida.
Mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin
andsin andeks iseendale ja teistele
palvetasin, hoidsin Jeesusest kinni nagu koer kondist

ja sain terveks:)
Mitte et mul praegu vahel paanikahooge ei tekiks aga ma püüan neid ennetada ja taguda oma hirmud enne maa sisse, kui nemad mind maasse taguma hakkavad.

Kord oli üks laps kõrges palavikus öösel. Miski ussi-ega püssirohi ei aidanud. Mõtlesin juba valmis plaane, kuhu teised lapsed panna, kui öösel kiirabiga haiglasse oleks vaja sõita. Muuhulgas palvetasin, hõõguv laps süles.
siis ütles Jumal mulle: ära karda, teda hoiavad tugevamad käed kui sinu omad!
Ja hommikuks polnud jälgegi palavikust:)

Haigused on minu Achilleuse kand, minu kiiks, minu primal fear ja usukatsumine. Katsun selle teadmisega leppida.

Aga mis teie ürghirmudeks on? JA kuidas te nendega võitlete?

PS. lisaks köhale on nüüd mul vist palavik kah, ptüi, vastik, vahelduseks võiks vahepeal ilma usukatsumisteta ka elada..

Haigestunud töökohustuste täitmisel :(

Oli vaja, oli vaja eksju keksida reedel, et oh, tuulelohede lennutamise üritus on kindlasti nii lahe ja pakkuda end vabatahtlikult sinna minema.
Kes võis arvata, et just see aeg laupäeval, kui mina rattaga randa asutasin, kallab taevast jääkülma vihma ning tuul on ka hullumeelne. Loomulikult sain korraliku laksu külma, köhin nüüd nagu hobune ja olen üleüldse omadega üsna põdur. Jäin sinisele lehele. Ma ikka niipalju austan oma kolleege, et mitte minna sinna pisikuid külvama ja sangarit mängima.
Üldse ma olen tähele pannud, et kipun oma sünnipäeva paiku haigeks jääma. Inimesed pididki sel ajal vastuvõtlikumad olema. Mine sa tea. Anniki vist ka oli oma snp-kandis haige.
Kui mul nüüd koristamise, söögitegemise ja köhimise kõrvalt aega üle jääb, siis kirjutan, miks ma nii väga haigusi kardan.

Mis toimub, seltsimehed?

Väljavõtted minu kodulehe onliinist:
Pärnu -Ikla maanteel hukkus kokkupõrkes mootorrattaga sõiduautojuht
Mõrvamajast Pärnu muuseumi hoovis leiti kolmaski surnukeha
X vallavanem võeti kahtlustatuna xxx-s vahi alla
Pärnu kesklinnas lõhkasid demineerijad kahtlase paki
Homme pöörab ilm sajule
Parem paik liuväljale (poleemika selle üle, et meie imeline linnapea on pähe võtnud kõige liiklustihedamal alal asuvasse parki liuvälja ehitada)
Kremli must hobune (Vene uus peaminister ja mis sellest arvata)

ja Postimehe onliinist:
Tellitavad ajalehed võivad kallineda
Indoneeslased liiguvad järeltõugete kartuses mägedesse
Lauri Vitsutile nõutakse reaalset vangistust
Või ja teised piimatooted on defitsiidiks muutumas
Madeleine võis surra unerohu üledoosi tõttu
kartuli madal hind teeb talumehed nukraks

tundub, et mitte ainult minul vaid poolel maailmal on mingid elektrilised valeühendused ajurakkude vahel.

Lisaks, peale linnaskäiku:
Poodides ei ole riideid:(
On riided sellistele, kelle vööümbermõõt on ligilähedane nende kaelaümbermõõdule ja kelle puuduvad sellised pisiasjad nagu tagumik ja rinnad
Või on voldilised, satsilised, sätendavad, läbipaistvad, pitsilised riided, millesse rõivastunu näeb välja nagu "halvasti nülitud vaal", nagu on öeldud kuldsed sõnad mu lemmikraamatus "Minu pere ja muud loomad"
ja veel
juba kolmandas minu poolt tsekitud toidukohas ei ole head päevapraadi:(
On kuhi hiiglaslikke vesiseid kartuleid, rasvast nõretavad kotletid või kanajalad ning kuhi riivitud porgandit, mida visa järjekindlusega nimetatakse salatiks.
Oo, Silja just ütles, et Bravos saab head süüa!
ja veel
kurk valutab kõvasti, meespere ka on pooltõbine
ja veel
uuest nädalast on T produtsent, küllap hakkab piits jälle plaksuma
ja veel
homme lähen vaatama lohelennutamisvõistlust aga vihma lubas sadada
AGA
vähemalt täna paistab päike ja on REEDE!!!

kuidas x päevaga kutist lahti saada

noh, sellist muret pole ausalt öelda tegelikult mul kaua aega olnud:) Ma püüan end lohutada sellega, et see on tingitud faktist, et ma liiklen põhiliselt töökoha, toidupoe ja lasteaia vahet, kõrtsus-pidudel-linna peal hängimas ma ei käi.
Aga ma lugesin Päikesejänku meenutusi hullude taksojuhtidega ja minu esimene armastus oli teatavasti kah taksojuht st ta sõitis taksot paralleelselt arstiks õppimisega ja ta õppis naistearstiks....
Arvake, kes oli see armunud idioot, kes juhuslikult, absoluutselt juhuslikult möödus kümneid kordi Tartu raekoja platsi taksopeatusest?


Lahti püüdsin ma saada näiteks rikkumata maapoisist, kes viis mu peole ja tahtis ümbert kinni hoida, mina ei tahtnud ja seepeale vihastas ta end roheliseks- mina ju ostsin sulle pileti!
Ja kuna me üritasime jääda sõpradeks, läksime ikkagi veel korra peole. Tegime minu pool aega parajaks, kui mulle sõitis autoga treppi võimatult kihvt poiss, keda olin mitu nädalat tagasi kohanud ja kes otsustas just nüüd mind kah välja viia. Viis ta jee mind kuskile, kui lollakalt naeratav I nurga tagant välja loivas:(
Lahti püüdsin meeleheitlikult saada tüübist, kellega lootsin sõprust+seksi aga...
Veel mitu kuud peale mahajätmist helistas ta mulle õhtul kell 21 ja teatas, et on 250 km tagant minu juurde sõitnud ja ma PEAN temaga nüüd välja tulema.
Ja valentinipäeval aasta hiljem ilmus mu ukse taha meetripikkuse roosiga, ütles aint: ma ikka veel armastan sind! ja läks minema.
Ise kedagi maha jätta on veel hullem, kui maha jäetud saada, ma ütlen!
Lahti püüdsin saada bussijaamas vene keskealisest mehest, kellega pika tee kõrvuti olime istunud. Tema kohe oleks olnud valmis ennast minu juurde kolima või vastupidi.
Lahti püüdsin ma saada pikast, kõhnast ja mind ebameeldivalt nunnutavast tüübist, kes kangesti meeldis mu vanematele.
Ja haiglas töötades ühest patsiendist, kellega ma korra poole ööni jututasin ja isegi paar korda suudlesin, kas keegi ei oleks võinud mulle vastu pead anda mu lolluse pärast?
Ja kunagi veel keskkooli ajal vinnilisest kõhetust kujust, kes arvas endast ülihästi ja valas endale peale pudelite kaupa lõhnavett.

Hm, aga samahästi oleksin võinud kinni hoida üritada võinud
seda kutti, kelle vennaga ma hoopis natuke käisin, meie jutt jooksis ööde kaupa, tantsisime mõnuga, ta viis mu metsa vahele lõket tegema, korjas mulle alati lilli...
Või paralleelklassi jalgpallurit, kes mulle kohutavalt meeldis ja mina vist talle ka aga me ei julgenud teretadagi
Või kursavend-bioloogist, kellega oli alati nii turvaline ja lõbus olla

Veider on mõelda, kuidas me läbi oma päevade tormame, kohates aina uusi inimesi, kes jätavad sügavamaid või pinnapealsemaid jälgi su ellu..
Iial ei tea, kes ennast sinu saatusesse sisse kirjutab.
Mingi 12 aastat tagasi saatis T mind Pärnu-Tartu bussi peale, lehvitas ja saatis õhumusi ning mina muigasin, mõtlesin-noh, päris tore kutt! Kindlasti kohtan veel paljusid kenasid mehi ja kellestki saab loodetavasti minu mees ja meie laste isa..
Ega aimanud uneski, et Tema, just Tema mulle lehvitaski!

Ma nii loodan, et mu lapsed väga suuri lollusi ei tee, kui armastus peale tuleb. Samas on asju, mis ilmselt ikka tuleb omal nahal järele proovida, ei sõprade või veel vähem ema jutt ei loe siin midagi.
Tuleb käsikäes jalutades kulutada ära mitu paari ketse, passida väraval suudeldes tundide viisi, kirjutada kirju ja kasvatada telefoniarveid
ehk kokkuvõttes suudelda paras hulk konnasid, enne kui Printsini jõuad
kui üldse jõuad
Üsna tobe on neid konni küll meenutada aga ilmselt on nad kõik mulle siis vajalikud olnud.
Välja arvatud see haigla-juhtum, nii ikka ei tohi! Nii tohib lugu arendada ainult Maajades:)

harmooniat, andke mulle harmooniat!

Aegajalt tulevad päevad, kui kõik on koost lahti. Mõtted on lõpuni mõtlemata, kodus ei ole asjad oma koha peal, tööl hõljuvad teemad ja ideed su ümber ja ootavad, et nad diktofonist, suhtlemisest või infokogumisest kuju võtta ja arvutisse maanduda saaksid aga ei, sest ajus on mingid valed elektrilised lahendused toimunud ja miski ei tööta nagu vaja, lisaks peavalu...
Ilmselt on see eilsest teatriskäigust- liiga palju lapsi ühekorraga, liiga kaua kõrvalistmel karglev kati, kes siiski õnneks aint korra oksendas. Kodus virvendas kah õhtu jooksul kokku seitse last, küll erinevatel ajahetkedel.
Ja sellest, et meil vist kummitab. Ärkasime peaaegu kõik öösel kell 2 mingi kolina peale allkorrusel. Kass ja koer olid õues (aga äkki koer kolistas akna taga?), hiir ei jõuaks nii kõva kolksu teha (või jõuab?), õues tuult ei olnud.... Käisime all vaatamas, ei midagi.
Ja nii veel paar korda öö jooksul. Täiega loll tunne on :(
Mees eile õiendas ahjus üht lahtist kivi tagasi ja ahjuuks oli lahti, äkki katuselt kostis midagi? Aga varesed ju öösel ei lenda? või lendavad? Või kass katusel? aga all kolises ju?
Oh, jah....
Mitte et ma kummitusi kardaks aga lihtsalt, teadmatus on vastik.
Koristan töölauda, koristan käekotti, kui oleks kodus, kraamiks sahtleid, küpsetaks kooki.. Nüüd olen siis ära bloginud kah
midagi, vaja tööle hakata.

Maarja pulmad

Laupäeval läks Maarja mehele. Mina lastega käisime noorpaarile lilli viimas. Sõitsime Tori kirikusse bussiga, mis oli täis lõbusaid inglise noormehi, sest Maarja väljavalitu on inglane. Pulmarongil lehvisid Eesti ja Inglise lipud, kirik oli rahvast puupüsti täis, autodest rippusid välja kilkavad pruudi sõbrannad...
Aga see oli nii nii ilus!
Mõtlesin, et mis siis ikka, tuleb pruut isa käevangus, sõrmused pannakse sõrme ja kogu lugu. Kaks neiut mängisid kitarril "Impossibly beautiful", kõikide kaelad olid kiriku ukse suunas kõveraks keeratud, sammusid roosades kleidikestes pruutneitsid, uhked ja elevil ning siis tuli Maarja...
Maarja on tavaelus kena tüdruk lõhkistes teksastes, lihtne ja lõputult lahke

aga see neiu, kes isa kõrval oma peigmehe poole astus, säras nagu haldjas. Selle kiirgava pilgu ja naeratuse, millega ta Pauli vaatas, kinkis ta kõigile, kellest pingiridade vahel möödus. Terve kirik sai seda helendust täis

ja minul tilkusid pisarad nagu eidekesel, tont, vanad naised nutavad laulatusel, kas ma olen tõesti juba nii vana?

Päike joonistas mustreid valgete roosiõielehtedega kirjatud põrandale, aknal istus üksik kirju liblikas, astmetel põlesid küünlad

Pulmas ma ei käinud, aga need oli lõppenud siis kui läks pimedaks. Kõikjal põlesid küünlad ja küünlaid hoidsid kõik pulmalised, kui noorpaar astus paati ja aerutas paisjärvele..
Ma olen Jumalaga sel teemal lõputult vaielnud aga mine sa tea, äkki on süütult abiellumisel siiski mõte sees+

Kuidas ma üritasin Jumalale PR-i teha

Eile istusin peale laste voodissepaigutamist korraks arvuti ette, et vaadata sinna blogisse ja tollesse foorumisse ja kes msnis on
Kukkusin msnis Leedyga lobisema
Kella poole kaheks öösel jõudis meie jutt välja Jumalani ja miks teda tasuks uskuda
Ma mõtlesin, et teen copy paste meie vestlusest aga seda oli tohutu lahmakas.
aga väike osa siiski:

Leedy says:
inimesed pöörduvad jumala poole sageli kui neil on raske ja lahkuvad kui neil enam pole raske..
kk says:
Jumal ei pea aint abi andma vaid ta lihtsalt on
Leedy says:
see ongi see põhjus miks minu jaoks pole õiget põhjust
kk says:
no Jumal võib olla nagu on looduses tuul
Leedy says:
ma ei tea mis on homme
kk says:
tuul võib su pikali puhuda aga ka tuuleenergiat anda
Leedy says:
ma sain aru mida sa mõtled
kk says:
ja sa võid terve elu metsas elada, kus tuult pole tunda ja väidad, et polegi tuult olemas
.....
Leedy says:
aga mul pole vahet mida keegi usub
Leedy says:
las usub mida tahab.. peaasi et on ise inimene
kk says:
ma loodan et südame hoiak on kõige tähtsam


Ehh, jube raske on oma mätta otsast alla tulla ja oma seisukohtade selgitamise asemel teise omasid kuulata. Ma ka ei taha ju kellegi tundeid riivata.
Mingi 15 aastat tagasi tulin Tartus teatrist ilusa pika poisiga ja rääkisin täpselt samu asju kui Leedy, küsisin Jumala kohta ja pärisin ja vaidlesin nii et maa must. Aga see ilus poiss, kes nüüdseks on vist isegi pastor aga ma ei ole kindel, Erki või Tanel Tamm (ei mäleta, kummal vennal oli kumb nimi) vastas lõpuks mu küsimused nii ilusasti ära, et mul ei jäänud muud üle kui suu kinni panna ja tunnistada- jah, sul on õigus, aga ma ikka ei tea, miks ma ei saa Jumalat uskuda. Ja eriti ei taha ka..

Nüüd leian, et ei saagi uskuda midagi või kedagi, keda sa ei tunne. Ehk tulles tagasi mu mannetu metafoori juurde: võib tundide kaupa rääkida inimesele, kui tore on soe tuuleke ilusal suvepäeval või kui uhke on tormituul merel aga kui see isik ikka elab paksus tuuletus metsas või minupärast kasvõi pommivarjendis, siis me ei saagi teineteisest aru saada.

Mina ronisin arglikult künkale ja lasin tuulel näkku puhuda, kui nägin oma sõpru mäel seismas. Algul oli külmavõitu ja hirm, siis hakkas tore:)

Ideaalis võiks lasta tuulel end kanda nagu deltaplaani ja üldse mitte muret tunda, kuhu sind puhutakse sest oled kindel, et maandumine on pehme.

Ja ma arvan, et Jumalale pole pressiesindajaid tarvis, Ta jõuab niigi igaüheni. Erineval viisil. Isegi pommivarjendist saab kätte kui vaja on.

aitäh Leedyle intrigeeriva mõttevahetuse eest!

Tule vihm ja uhu ära...

Mu kolleeg rääkis ühest ilusast matusest. Noor terve 24aastane naine suri päevapealt, kõhunääre või midagi.
Urn tema tuhaga ja portreefoto pandi kaluripaati, mis uppus valgetesse lilledesse. Paat sõudis merele, tuhk kallati vette. Luiged ujusid. Siis läks päike äkki pilve taha ja algas tohutu vihmasadu.
Mulle meeldiks mõelda, et pärast ehtis taevast vikerkaar.
Kusjuures naine ise oli varem oma matustest rääkinud ja väga täpsed juhtnöörid andnud. Kust ta aimas? Täiesti terve oli, ma räägin.
Seepeale me kolleegiga arutasime, et me küll mingeid juhtnööre ei oskaks anda, tehke meie kestaga mis tahate. Peaasi, et keegi matustel mingil juhul ei kurvastaks! Pangu lahe muusika peale, naerge ja meenutage lõbusaid asju. Me oleme ju ikka teiega! Tegelt ka!
Ja lootsime kolleegiga, et me sellise kaudse matustele mõtlemisega endale häda kaela ei kutsu. Meil lapsed väiksed alles. Tol lahkunud naisel ei olnud lapsi.
Tegelt ma olen kaua aega mõelnud, et kirjutaks iga lapse jaoks manuaali. Ajaks, kui nad 16 saavad või nii. Mitte et ma järsku selleks ajaks ise lusika nurka peaks viskama aga lihtsalt, äkki ma aastate pärast enam ei mäleta, mis tunne on teismeline olla. Kirjutaks poisile, mis naistele TEGELIKULT meeldib. Ja tüdrukutele paar näpunäidet, kuidas nõmedaid mehi ära tunda. Ja sellest, et on ohtlik kutt viimase piirini viia ja siis naeratades minema jalutada. Ja et poolvõõraste jobudega suvilasse minemine pole seiklus vaid lihtsalt ajaraiskamine.

Kui ikka veel sellele paadile mõelda, mis postituse alguses merele vihmasajus tüüris, siis mulle meenub minu kolmas ja viimane titesaamine.
Siis oli Pärnu sünnitusmaja veel vanas haiglas, kus valutajad ja tited ja mammad olid kõik ühe korruse peal.
Oli sombune suvehommik, kell 6.00, ma käisin vetsus ja vaatasin oma magada nohistavat titte. Üks naine sünnitas koridori teises otsas. Juba eelmisel hommikul oli ta sisse tulnud, lootusrikas ja vapper kuid päris suurte valudega. Ja ta oli piinelnud juba 24 tundi, ta karjus, halas ja nuttis sel varahommikul nagu ei suudaks enam sekunditki kannatada. Keegi värsketest titeemadest ei saanud enam magada. Kuulasime kaastundlikult vaikides aina meeleheitlikumaid karjeid ja mõtlesime, kas tõesti ei saa teha naerugaasi või keisrilõiget või midagi. Päris jube.
Kell 6. 30 sündis see laps siiski. Kergendusega kuulsime, kuidas tita veidi vääksus. Samal hetkel pahvatas akende taga valla tohutu vihmasadu. Suur soe suvevihm valas ennast maailma peale, pesi maha kõik valu, kannatused ja hirmud... Viie minuti pärast vihm lakkas sama järsku ja saabus
õnnistatud
puhas
vaikus

vanad kirjad

Eile juhtus mulle näppu pakk vanu kirju. No ikka päris vanu. Mitu korda olen tahtnud neid minema visata aga lõpuks ikka pole raatsind. Ja hea ongi!
Lugesin, naersin, muigasin, imestasin, isegi pisara poetasin...

"aga see jutt, et ma uhkeks olen läinud, ja ei viitsi sellepärast suhelda, on küll puht pullikaka, mul polegi nii palju sõpru, et neid niisama lihtsalt võiks unustada!"
(väga armas ülikoolisõber, kes pole nüüdseks endast aasta otsa märku andnud)

"Meil käis Nääri vana ka ja küll oli siis pärast kinkide ümber sebimist! Näri vana ei olnut ainult vana emaga rahul sest tema ju ei teadnud salmi. Ja isaga, sest teda pole kunagi kodus kui Näärivana käip."
(Kiri mu 7-aastaselt tädipojalt, kes nüüd on 25-aastane:) )

"Meie klassist esinevad kevadkontserdil Airi, Piia, Argo ja Einar. Vaata, et sa siis ikka peo ajaks terveks saad! Eesti keeles loe lk 27-28 ja loodusõpetuses tv harjutused 87-89."
(Minu esimese klassi klassijuhataja, ehk siis 27 aastat vana kiri)

"Mina ootan sinu kirju loomulikult alati. Püüan vastada sinu küsimusdele nüüd. ------------- Aga omakorda küsin sinult: Mida sa sõpruse puhul kõige tähtsamaks pead? Ja kuidas sa suhtud seksi?"
(kirjasõber vanglast)

"Tere vasak jalg, siin parem jalg! Või siis sina maal juba pruun nagu punanahk! Mul nii igav linnas, tule juba tagasi! "
(pinginaaber, armas pinginaaber:) )

"Millest selline sinu hääletoon meie viimasel kohtumisel? Ma hoiatan sind: minu peal ära hakka oma tujusid välja elama!"
(minu esimene armastus, kes osutus s..peaks loomulikult)

"Nii külm on korter ilma sinuta ja tühi... Kuidagi ei saa töö pärast Tartusse ka niipea aga mis teha. Õpi kenasti ja ära päevikust lehti välja tõmba, kontrollin!!!"
(meheraasuke, kui me alles kurameerisime, mina käisin ülikoolis)

"Aga mina puhkasin sel suvel Jalta lähedal koos sõbranna perega. Päevitasime ja käisime kalal ja lõbutsesime väga hästi. Kuidas sina oma suvevaheaja veetsid?"
(kirjasõber Irina Leningradist, Admiralskaja tänavalt)

Ja nii edasi...

esimene vasikas, see kõige-kõige...

Ajendatuna Märdi kommentaarist jäin mõtlema, mis on esimeseks lapseks olemises erilist.
Vaevalt et pere esimene laps ise sellest (vähemalt alguses) aru saab, kui eriline ta on.
Tema sünd muudab kogu pereelu hoopis teiseks. Noorpaarist, kes on seni pühendunud teineteisele, aga ka tööle, lõbustustele ja üldse tervele maailmale saavad vanemad, kes harduse ja vaimustusega vaatavad pambukest oma süles, pambuke vaatleb neid tõsisel ürgelutargal pilgul ja ongi kõik. Ma vist olen kuskil eespool kirjutanud, et sellest ajast peale asub su süda sinust väljaspool.
Sa pole enam iial ainult iseenda oma. Pikaks ajaks pole sul enam oma privaataega (va alguses, kui titt tundide viisi magab), pole ausalt öeldes suurt üldse aega, sinu eelarvetabelisse ilmub kulude rubriik LAPS, kuhu algul kirjutad pampersid, varsti lasteaiamaksu ja trennirahad, siis mp3 mängija ja krossiratta rahad... Rääkimata sellest, et su (ema siis, noh) tissid pole enam sinu omad kuude ja kuude viisi.
Mitte et ma tahaks Märti hirmutada:)

Kui 10 aastat ja neli kuud tagasi säraval naistepäeval näidati mulle tillukest lillakat tütarlast, ei olnud ma suuteline vist tol hetkel suurt midagi tundma. Kogu ülejäänud päeva lamasin üksi palatis ja nutsin. Ma ei tea miks. Vist hormoonid. Siis tuli äratundmine, et see peenike "iiiii" intensiivravi beebitoas on MEIE lapse nutt.
Kui hea, et on välja mõeldud videokaamerad. Tänu sellele on ajaloo tarvis talletatud kaadrid, kuidas ämmaemand issile viis päeva hiljem esimest korda roosas kookonis tütrekese sülle torkas. Seni ootetoas nalja visanud T-i silmad muutusid alustassisuuruseks ja nätsu oleks ta äärepealt kurku tõmmanud. Pambuke viidi õue ja paigutati autosse kui kõige kallihinnalisem kristall... Hiljem näitab kaamera voodi kohale kummardunud verivärskeid vanemaid, kes värisevate kätega, higimull pingutusest otsaees ja aegajalt teineteisele õnnest tulvil pilke heites, viivad kahekesi läbi beebi pepupuhastamisprotseduuri.
Ei ole maailmas vist tõesti erilisemat asja...
Teine laps saabus sünnitusmajast kui täieõiguslik pereliige, ülima loomulikkusega haarati ta ämmaemanda sülest, toodi koju ning nii paigutus nr 2 sujuvalt juba toimivasse süsteemi. Rääkimata nr 3st, kes pidi juba imikuna oma erilisuse tõestamiseks vahetpidamata karjuma. Ja ta teeb seda muide siiamaani, oleme pidanud plaani kutsumaks RD Document võttegruppi meie koju filmima maailma kõige lärmakamat väikest tüdrukut.

Aga see esimene vasikas, ega temal ei ole ka kerge olnud. Meil on ju kõik temaga esmakordne. Me ei tea, palju peab teda koolis aitama, kui palju on paras anda taskuraha, kui vanalt lubada üksi linna peale, kuidas ja mis kujul saabuvad murdeea mässamised ja appi appi, esimeste armastuste tundetormid. Neil teistel, kes tulevad tema jälgedes, on kõiges palju lihtsam.

Here they go again

Nendel tänavu tegelt isegi vedas, kes õigel päeval st. 1. septembril kooli läksid. Ilm hellitas. Aga täna, 3. sept kallas vähemalt suvepealinnas kapaga vihma alla, mis ei teinud mu tuju teps päikeselisemaks, kui kell 7. 15 rattaga lillepoodi kihutasin. Mis olid loomulikult alles kinni. Ega nemad pea teadma, et lapsed juba kell 8 oma kooliaastat alustavad. Samuti oli otsustanud vihmapüha pidada lillemutt bussipeatuses :(
Viimased 10 aastat lapsevanemakarjääri on mulle õpetanud, et väljapääsmatuid olukordi ei ole. Helistasin tuttavale aiaomanikule ning anusin teda mulle lilli annetama. Saanud nõusoleku, kitkusin just vihmast tilkuvana sõbra aias viimaseid dageetesetutte üles kui naabrimaja poolt lähenes mulle kurjakuulutaval ilmel suur paks mees, käed puusas... (sõber ei ela oma majas veel sees). Seletasin siin alandlikult, et P ja R on mulle isiklikult lubanud nende aiast lilli võtta.
Oma kodust ei leidnud peale paari kärbatanud lõvilõua midagi, ausõna, kevadel istutan gladioole, astreid ja jorjeneid, et igasügisene lillejaht ei korduks.
Aga jah, kaks kolmandikku perekonnast astusid täna hommikul kooli poole teele, triigitud ja viigitud, teise klassi laps elevil ja närvis, neljanda klassi laps mõõdukalt üleoleva raske ohkega. Võileib kotti, suudlus palgele, anna väänkael, valu jalgele, eksole
ja pesamuna jäi seoses eilse koolipaanikaga ja korstnapühkija külastusest tingitud laiaulatuslike koristustöödega üldse tähelepanuta ning oli sunnitud lasteaeda minema auguga sukkpükstes, häbi emale!'
Loodame siis ilusat kooliaastat, õpetajate mõistvust ja kaasõpilaste mõistlikkust.

Näljaselt ja tigedalt

on asju, mis pidevalt muutuvad ja hea ongi.
Nagu
vaade õunapuudele minu katuseaknast
lemmikjäätisesort ja lemmikmuusika
laste riidesuurused ja kinganumbrid
Tartu kesklinn (äh, ja mitte kauniduse poole, sama võib öelda ka Pärnu city kohta)
hobid ja huvid
minu enesehinnang...
Aga on asju, mis PEAVAD kogu aeg samamoodi olema.
Nagu
õhtune kalli ja musi lastele
purkide järjekord minu köögiriiulil
liiliad, pojengid ja pisikesed hapud kuumaasikad minu ema aias
sepik Port Arturi söögipoe kondiitrileti vasakus allnurgas ja juustupikuke paremal all nurgas
pastakas ja märkmik käekotis
AK või Suvereporter kell 21
ja nii ed
Samasse kategooriasse kuulub ka teatrikohviku teise korruse rootsi laud. Ainuke koht kesklinnas, kus ISE saab kähku taldrikusse loopida lihajupi ja just niipalju salatit kui soovi on ning mõnusasti kenas kultuurses ümbruses einestada.
Ja nüüd ma ei saa seda enam teha!
Sest "köögi võimalused ei vasta enam kiire odava toidu soovijate suure hulga vajadustele, laieneda võimalik ei ole ning seoses sellega sulgeme buffee ja teenindame edaspidi lauast"
See on nagu ema pakuks kartuli-kotleti asemel äkki hautataud kaheksajalgu, valge põll ees ja valge lina laua peal...
Olen visalt püüdnud leida ka muid mõnusaid söögikohti aga ei maitse mulle ühe koha rasvased praetükid ja teise koha hapuks läinud salatid ja kolmanda koha salatiks nimetatud kaks kurgiviilu ja neljandas ja viiendas on lihtsalt võrreldes teatrikaga niivõrd vilets söök:(
Lisaks ma tahan tõesti ise taldrikule panna just nii palju just neid asju mis meeldib. No ma ei jõua korraga rohkem süüa kui poolteist kartulit ja tunnen alati süümekaid, kui ülejäägid minema visatakse. Ma tahan näha, mida ma sööma hakkan.

Kui ma leiaksin kellegi, kes tirib rahapakke kui tigu maja seljas ega teaks, mida sellega peale hakata, siis ma aitaksin tal Tõelise Söögikoha teha.
Sellise, kus suvel saab wokki ja kergeid salateid ning talvel päris kartulitest tehtud putru, värsket teed ning koduseid pirukaid.
Või supisöökla, kus ILUSAD supitirinad ja lillelised taldrikud, viit sorti supid krõbesaiade, maitserohelise, värske seemnesepiku ja maitsevõidega, lisaks soovi korral võileiba, salatit, pannkooki.. Mul on nimi ka olemas, SUPILA!
Disain on mul ka silma ees, selline hästi lihtne ja kodune, mingis osas võiks olla isegi värvilisest plastikust laudu ja toole. Seintel oleksid riiulid köögiasjadega, mummuliste kuivainepurkide ja kuivatatud taimepuntidega.
IIALGI ei paneks ma kunstlilli laudade peale ega hoiaks jõulunodi dekoratsiooniks märtsikuuni välja.
IIALGI ei paneks ma Sky pluss raadiot sinna üürgama.
On selliseid asju tõesti nii palju tahetud? Ma pole mingi snoob, lihtsalt kui ma juba väljas söön, tahaks midagi enamat!
Ja olgu öeldud, ma kodus ei einesta üldse peenelt, ma nimelt ei oska süüa teha ja imelist kööki mul ka pole, olen tavaliselt liiga hõivatud laste kakaoplekkide ja Lotte käpajälgede eemaldamisega, et lillelisi supitirinaid ja elavaid lilli lauale sättida.
Lähen koju suppi keetma.

elagu looming!

Minu meelest on maru lahe, kui inimene pärast pikka väsitavat tööpäeva pluss kodused tegemised võtab kätte ja hakkab kirjutama. Jutte, romaani, luuletusi.. Sest ta tahab! Sest tal on vaja.
Või maalib, kui lapsed magavad. Käib veel kursustel juurde õppimaski. Sest hing igatseb seda.
Ja au kõigile näputöölistele, kes teleka ees või koosolekutel või taas öötundide arvel vardaid veeretavad, õmblevad või tikivad. Sest see on omamoodi meditatsioon pluss rõõm tulemusest, mida kellelgi teisel maailmas seljas pole.
või aednikud, kes ei väsi hilisõhtuni mullas tuhnimast.
Või kitarritinistajad..
Need, kes oma stressi pudelisse uputavad, autodega kihutavad või õhtust õhtusse teleka ees vedelevad, ei saa isetegijate vaiksest rõõmust iial aru.

milleks on emasid vaja?

Viimasel ajal olen juhtunud kokku erinevate teismelistega. Vaatan neid inimesetaimi huviga ja püüan aru saada, kuidas nende kõvakettad töötavad. Et nii paari aasta pärast oma võsukesed ka sealmaal.
No mõni on lihtsalt imeline laps. Vestleb sundimatult koos vanematega elutoa diivanil nagu inimene. Otsib ise endale suveks tööd, ajab välja vahetusõpilaste projekte, teab, mida elult tahab. Ja vaid paar aastat tagasi hüppas õues hüppenööriga!
Aga mõni ajab külmavärinad peale. Näiteks silmipimestavalt kaunis beib, kelle elu siht on kampadega linna peal hängida. Elumured piirduvad ainult poiss-sõpradega tülitsemisega. Mutti on vaja aint selleks, kui uusi riideid, meike ja muud kama vaja läheb. Ema muretseb lolliks ennast, kui tütar kodus ei ööbi, kooli ei lähe ja aina kahtlasemate tüüpidega ringi hulgub. Mis see sinu asi on, kus ja kellega ma olen, kähvab tüdruk, sinistest silmadest külma tuld ema poole visates. Tahan ja lähen, sina mind kinni ei hoia!
Ei hoia muidugi.. mis emal talle ikka öelda? et ma muretsen su pärast? Et ole ettevaatlik, 18aastased töötud joodikud pole kõige parem seltskond 14aastasele neiule? Mul suva, heidab tüdruk. Ja olles saanud emalt raha järjekordse kingapaari ostuks, kütab jälle minema.
Miks see nii läheb? Kas maailma kuidagi teistmoodi ei saa avastada kui ?
Huvitav, kas minu lapsed ka mind pikalt hakkavad saatma? Jumal teab, ma pole kaugeltki ideaalne ema olnud :(
Elame näeme

puhkuse viimane päev

sellise pealkirja peale tekib tahtmine ulgudes peadpidi patja pugeda, eksju. Mitte üks ihurakk ei taha kuuldagi sellest, et homme, jah juba homme tuleb pea ära kammida, kõpskingad jalga panna ja kell 9.15 koosolekulaua taga värskeid ideid tulistama hakata.
Mis siin ikka halada, inimesed ju ikka enamasti käivad tööl. Kuna mul pole püstirikast meest ega vanemaid ega erilist ärivaistu, on rantjee-elu välistatud.
Aga ikkagi tahaks veel kodus olla. Tartus viibitud nädalakesega on aed taas umbe kasvanud, lapsed vaja kooli-lasteaeda saata jne jne. Pesumasin müdistab täna juba kolmanda masinatäie kallal ja mina valvan koera, et see mu tuules lehvivat pesu tundmatu vastiku linnu pähe nöörilt maha ei võtaks ega lõhki rebiks.
Eile õhtul kohanesime koduga, täna on juba aed kisavaid naabrilapsi täis, mees kusagil ära ja mina koristan
nagu
alati.
Tartu programm oli tihe. Mänguasjamuuseum, zooloogia ja geoloogia muuseumid, botaanikaaed, Aura keskus, Suur Munamägi, Lõunakeskuse mängukeskus. Lisaks kooliriiete ostmist, heki pügamist ja muru niitmist, niisama olemist. Lapsed igatahes olid rõõmsad ja rahul. Me peaaegu isegi ei tülitsenud.
Hea on näha tartu lehes ikka veel tuttavaid nimesid, kohata botaanikaaias kursaõde, keda pole 10 aastat näinud ja kes hoobilt kutsub sind kontserdile, rõõmustada lahkete muuseumitädide, suurepäraselt uuendatud botaanikaaia ja Jaani kiriku üle (au pühendunud inimestele, kes selle nimel on nii palju aastaid tööd teinud), majad lähevad aina ilusamaks, vanematekodu pihlakas on suureks kasvanud..
Teisalt kerkib Tartu kesklinna aina tallinlikumaid hoonemonstrume, lilli on vähe, autosid ja ummikuid aina rohkem.
Ja esivanemad jäävad aina vanemaks. Ma ei saa 200 kilomeetri kauguselt neid kuidagi aidata. Nende tervis pole enam hea ja pole minu võimuses neid veenda oma eluviise ja ellusuhtumist muutma -kuigi ma ei väsi üritamast. Kahju on ja hirm ka, mõeldes, mis siis kui...
Nii Tartu kui vanematekodu on minu jaoks kuidagi mulli sees. Mäletan kõike idealistliku, värvilise ja helgena, nagu see minust kümme aastat tagasi maha jäi. Ei taha tunnistada, et aeg läheb edasi, kõik muutub ja mina ei saa enam selles süsteemis osaleda.
Kriipiva tundega sõitsin ära.
Kriipiva tundega helistasin emale ja ütlen, et kõik on korras.
Kriipiva tundega lähen homme tööle, lootes, et rutiin aitab mind jälle kenasti rajale.

Oli siis nüüd suvi või seda polnud?

Loodetavasti

***

Sõidan Tartusse koos lastega, pisike blogipaus mõjub ehk värskendavalt:)
Tagasi tulen laupäeval.

Väljaspool argipäeva

PP suvepäevad läbi, suurem osa minu puhkusest ka aga mis siis.
Tegelt on kahju, et on vaid suvepäevad ja jõulupidu, selliseid ühiseid ettevõtmisi võiks olla ka kevadel ja sügisel, mis siis, et meie 50liikmeline kollektiiv on väga erinevatest inimestest kokku pandud ja iial pole kõik kõigega rahul. Rutiinivabas keskkonnas on hea avastada mõndagi üllatamapanevat inimeste kohta, kellega päevast päeva koos ollakse.
Mitmel on absoluutselt võrratu lauluhääl. Teine teab peast kümneid laule ja suudab teisedki regilaulu laulma panna. Kolmas muutub pioneerijuhiks. Neljas aina nuriseb. Viies pakub küsimatagi peavalutabletti. Kuues ja seitsmes -malbed ja õrnad, kodu ja töökohustustest korraks pääsenud -naeravad ja tembutavad pärast viiendat veiniklaasi nagu hullud. Kaheksas armastab samasugust muusikat nagu sina ja tantsib selle saatel sinuga. Üheksas ja kümnes joovad ning lõbutsevad ohjeldamatult ning kärarikkalt kuid seda enam paistab neist välja piiritu kurbus ja tühjus, mis tööpäeviti on hoolikalt peidetud. Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes panevad inimesi südamest naerma, kolmeteistkümnes räägib inimesi nii valusasti taga (ja teda kuulatakse ning pannakse omalt poolt juurde), et tekib ebameeldiv tunne- kõik on kõigiga nii kenad aga mis tegelt mõeldakse, mis minust näiteks mõeldakse..
Ja nii edasi.

Praamiga sõita mina enam ei taha. No pooltunnike Saaremaale on ok, aga neli tundi Mõntust Ventspilsi oli õ u d n e. Esimene tund läks mõnusalt, teisel tunnil andsin oma hommikusöögi juba kaladele, kaks viimast tundi möödusid vööris tuule käes toolil kügeledes ja kramplikult pilvi vahtides.
Ventspilsi ja Jurmalasse tahaks väga-väga tagasi, juba oma perega.

Ventspils-Pärnu 10:3

Ventspils ruulib.
1. Nende pargid on nii suured ja kaunid, et sinna võib jalutama jäädagi. Pärnu kesklinnas on iga viimane ruutmeeter klaasist ja plekist maju täis tuubitud.
2. Igal magalarajooni karpmajalgi on ümber kirev lillepeenar, rääkimata tänavaid palistavatest peenardest ja siia-sinna rajatud lilleskulptuuridest, lillekelladest ja lihtsalt klumpidest.
3. Tänavad on siledad, kõikjal kõnniteed, parklataskud ja jalgrajad korralikult laotud sillutisekividest, 15 aastat vanad muide. Kuskil ei hakanud silma teeremonti..
4. Lisaks väiksematele ronimisväljakutele on kaks suurt lastemänguväljakut, mis ööseks lukku pannakse, suur veeatraktsioon vabas õhus, puu- ja kiviskulptuuride park, mitu seiklusrada eri vanuses lastele, skeitpark tohutu kelgu-suusa-tuubitamismäe, kiikingu ja batuutidega.
5. Nende muuli tippu ja rannapromenaadile saab jalutada valgustatud rajal, mis tehtud siledatest mitu meetrit laiadest betoonplaatidest.
6. Jalakäijate tänaval on vabaõhulava, laupäevaõhtul oli seal näiteks jazzkontsert.
7. Kuskil ei vedele prügi, sihvkakoori (44% elanikest on mittelätlased sealjuures), graffitit ei ole, joodikuid pinkidel ei maga, pudelikorjajaid ei trehvanud..
8. Nende spordikompleks pole just hiigelsuur aga kõik vajalik on olemas. Suurepärases korras radadel tegid jooksjad oma tiire juba hommikul enne üheksat, tribüünid, tenniseväljakud, sisehall, kohvik, jäähallis treenisid pisikesed iluuisutajad laupäeva õhtul hilja ja hokimängijad pühap hommikul vara. Kõrval lihtne kuid korralik hotell ning suur turvaline telkimisala. Mõeldes meie Kalevi staadionile tuleb lihtsalt pisar silma:(
9. Juhuslikult saadud 20st plastlehmakujust on kujundatud humoorikas linna sümbol ja kaunistuselement. Värviliseks võõbatud ja kummalistes poosides lehmi leidub kõikjal: hiigelsuured kohver-lehm ja meremehesärgis lehm sadamas, hõbedane lehm ronimas laternaposti otsa, roosas kleidis lehm istumas pargipingil jne jne
10. Ventspilsi loss on iseenesest väike ja mitte eriti atraktiivne kuid moodsate sisekujundusvõtetega väga ilusaks ja hubaseks muudetud. Seal asub linnamuuseum, korraldatakse näitusi ja kontserte, igal laupäeval abielluvad seal paarid.
11. Ma võiks jätkata aga nii hale hakkab Pärnust, et ei taha.

No ja Pärnus on
1. Palju spaasid.
2. Rohkem turiste. Ventspilsis kohtasime vaid mõnda üksikut seljakotiga noort. Huvitav, mida turistid pärnus teevad peale mullivannides vedelemise?
3. Ilusam rand.

Ventspilsi linnapea on olnud üks ja seesama iseseisvusaja algusest peale, tema meeskonda kuulub palju endiseid Läti ministreid, valitseb üks partei. Meie sealviibitud päevade jooksul aga võeti linnapea vahi alla, süüdistatuna korruptsioonis. Peaaegu kääbuskasvu mehike olla püstirikas ja tema sidemed rahameeste ja poliitikutega muljetavaldavad.
Hmm...

Lihtsalt suvi

Meri, Lotte naerab ja siil Ninja, kelle Krissu leidis.

teraapia

Päike ikka veel paistab. Need, kes tööl käivad, nurisevad et ei jõua teha midagi. Häh, mina EI PEA MIDAGI TEGEMA!!!!
Kõige palavamad tunnid päevas istusin üleeile rahumeeli toas ja kraamisin sahtleid, mida ma muidu teen vaid jõulu kolmandal pühal kui igavus juba hulluks ajab või siis äärmisel vajadusel, kui sahtel lihtsalt enam kinni ei lähe.

Eelmises postituses soovitud poolöine ujumine on sooritatud. Ei olnud tegelt üldse nii mõnus, kui ma unelesin. Esiteks oli hämaras kohutavalt vilets auklikul teel randa sõita, asja ei teinud lõbusamaks miljonid biljonid sääsed, kes kõik avaused peas ära ummistasid ja kõik vabad nahalapikesed hõivasid OMA romantiliseks õhtusöögiks ilmselt. Paljalt ujuda ei saand, kuna kell 23 õhtul oli vanapärnu rannas mingi viis autot vähemalt... Vesi oli küll mõnus kuigi natuke hirmutavalt põhjatu ja mustav, kuu ja tähed ja perseiidid olid pilvede taga.

Kataga ujumast tulles avastasin tõsiasja, et meie *¤#&%?=!!!! koer oli algosadeks lammutanud ämma telgi, kus plikad eelmine päev magasid. Lisaks närinud ära mõned jupid mu lemmiktekist, kuhu tõsi küll, varem oli maitseka augumustri kujundanud jänes.

Veel on külastanud mind X, kes mu pooleks päevaks emotsionaalselt zombiks muutis. Ta on kena vapper inimene aga, noh...natukene jutukas või nii. Esimese tunni aja jooksul sõin mina küpsiseid ja koristasin sahtlit edasi. Teise tunni keskel küsis ta - oi, aga kuidas ometi SINUL läheb? Siis ütlesin tubli viis lauset. Ja veel tunni aja pärast ütlesin tsau. Mul nüüd põhjalik ülevaade Selveri suvepäevadest, XXX firmajuhi eluolust ja majanduslikust seisust, YYY ühistu sateliidi ja internetiühenduse iseärasustest...

Eile oli meil kokku 12 tundi üks viieaastane, kelle vanemad läksid poolest päevast poodi ja jäid sinna tundideks nii et mina andsin kutile kaks korda süüa, mitte et mul midagi selle vastu oleks aga tõredaks teeb kui paned pesamuna magama ja teised tahaks ka rahus olla nats ja ise veidi pikutada aga külaline tahab mängida, no võiks siis ette hoiatada kui mind enese teadmata lapsehoidjaks määratakse

Olen mõtisklenud, kui väga ma vihkan kalade tähtkuju, mis paneb inimese päevadeks, pikkadeks pikkadeks pikkadeks päevadeks oma maailmas ulpima, sellal kui mina (rääkimata lastest) igatsen rääkida, nõu küsida, silma vaadata ja kasvõi tagumikule patsutatud saada. Mul pole isegi sellest enam ammu rõõmu, et mul on au olla üks vähestest, keda sellesse vesisesse maailma üldse sisse lubatakse vaadata, ähh või on lihtsalt tunded täiesti ära kulunud või see peabki nii olema ja lõppude lõpuks pole mul ju kedagi vaja, eiole eiole ausalt ei ole kuigi ilgelt vihale ajab kui peale nädalast tulutut torkimist saab hing nii täis et võtad ise kruvikeeraja ja hakkad toolipõhja kinni kruvima ja raisk ei saa ikka hakkama

ja kell pool seitse hommikul ärkad lapse kisa peale et tal on kõhuvalu ja oksehäda-mine ruttu kempsu-oih ei jõudnud, nüüd peab hakkama vaipa pesema

ja homme algavad suvepäevad sõidame saaremaale (mina olengi see üks inimene eestis kes ei ole elus saaremaal ega ühelgi teisel saarel käinud) ja sealt edasi lätti,
maru tore saab olema kui see okseviirus või mis iganes nüüd tervet perekonda peaks tabama, dzast the rait taim eksole, ma nii nii ootasin seda kolmepäevast rutiinist väljasaamist, ja esmaspäeval sõidame tartu ja kuigi mul on nii toredad plaanid veekeskuse mänguasjamuuseumi otepää jne suhtes ei looda ma igaks juhuks midagi, kindel on vaid endiselt valu kannatava ema lohutamine ja vanemate lõputu nägelemise talumine

Kata on ikka vastik selgeltnägija
kui ta esmaspäevaõhtul ütles mu lastele, et laske nüüd emmel olla tal hakkab juba viimane piir kätte tulema
siis tegelt veel üldse ei hakanud aga nüüd juba küll
hea on see et kui viimne piir on käes, siis on tükk aega piina ja piiritust ja siis oh rõõmu, tuled sealt jälle tagasi
kui ma piiri pealt tagasi jõuan, siis kustutan käesoleva postituse ära

kuigi blogides niutsumine pidi tervistav eneseteraapia olema leidis Ramloff, ja Märt on üldse nii tubli, et ei räägi teistest inimestest halvasti, eriti veel blogis

kas ma siis rääkisin kellestki halvasti praegu? enda arust mitte, ma lihtsalt nendin tõsiasju ega mõista kedagi hukka, mkm, ma vahel EI mõista lihtsalt aga see on minu probleem, ausalt

aitääh kui keegi juhtus lugema

Perseiidid pudenevad

..sest käes on absoluutselt imelised augustipäevad, kus tulikuumast päevast sujub tasapisi selge ja läbipaistev loojang, siis kukub päike aborigeenide poolele, mõnus jahedus ja piimjas udu katavad maa, õunad lõhnavad ja sääsed piinavad kõiki õhtut nautida üritajaid. Metsades kasvavad seened ja pohlad peaks juba jumet saama...
Eile põletasin viimast peenart rohides oma selja ära. Loll olin, arvasin, et selg päikest saand juba küll ega viitsind kreemitada, nüüd punane.
Veel püstitas issi õue telgi ja kolm neiukest magasivad selle sees. Arutasime K-ga, miks küll lapseeas nii lahe tundub kõval künklikul murul magamiskotis higistada, kondentsvesi tilgub kaela, palav, umbne ja sääsed. Aga noh, lapsena on paljud asjad teistmoodi.
Pool puhkust on läbi aga mis siis, pool alles ees. Tulemas on PP suvepäevad, sõidame Saaremaale ja Lätti, nädalaks plaanin minna lastega vanemate juurde Tartusse.
Ja need sumedad pimedad augustiööd, ööd on meil teatavasti mustad, vaja oleks öösel ujumas ära käia. Eriti hea, kui saaks näkki ujuda, huvitav, kas Pärnu rannas leiaks selleks piisavalt privaatsust?

Ikka veel suvi:)

Otse uskumatu! Meil, eestis, juba nädal aega päike paistab vahetpidamata ja sooja on 30 kraadi! Meie, aastaringse kehva suusailmaga harjunud, käime ringi, õlad punaseks põlenud ja vaid hädapärased riideribakesed seljas.
Ise ka poleks uskunud, et minu soovunelm rannailmade edasilükkumisest oma puhkuse ajaks täide läheb.
Tegelt ka on mõnus. Olen lapsi meres ujutanud, ise väga ei tiku vette. Vist hakkan vanaks jääma- vette algul minnes on ebainimlikult külm. Kui siis pärast pooletunnist põlvini vees lõdisemist suudan end ületada ja võika karje saatel laintesse plartsatan, ohh, siis on nii mõnna!
Lisaks juba kolm päeva ponnistan aias heinaga võidelda. Igal hommikul arvan entusiastlikult, et täna saan viimased umbrohuliblekesed ära hävitatud aga tutkit, brat... pärast pikkade tundide möödumist 30kraadises leitsakus, näpud nõgestest kirvendamas ja pea märg, vannun jälle alla. Lapsed veavad vigina ja kiunu saatel käruga heina ja õunu komposti.

Õunad, need ka uputavad endiselt. Jagan neid jõudumööda tuttavatele laiali.

Koerast ei käi jõud enam üle, kui ta hullamise ette võtab. Kindlalt peab temaga kooli minema. Huvitav, kes peaks minema? Uu, kas on vabatahtlikke?

21 päeva pärast peab kooli minema- leidis Krissu just kalendrisse vaadates.
Mhmh, 16 päeva pärast peab tööle minema. Ja nelja kuu pärast on jõulud!

Mõtlesin, et paneks ka oma blogiskile lugeja peale. Ja siis mõtlesin, et mis see mulle annaks... On seal mingit vahet, kas mu heietusi loeb 4 (no ma kindlalt tean nelja püsilugejat) või 40 inimest. Mina kirjutan ikka samadest asjadest ja samamoodi. Kena on, kui sellest peale minu kirjutamise lõbu keegi lugedes ka rõõmu tunneb.
Nats ajavad mind närvi siin-seal arvatud ja loetud seisukohad, et blogijad on ikka hullud eneseimetlejad ja mis kärbes neid küll ajab oma eraelu maailma ette laotama, napakad sellised. Et kõrgemalt arenenud inimesed ikka ei tegele oma elu nettipaiskamise ja teiste eludes sobramisega vaid loevad selle asemel näiteks Tammsaaret või käivad teatris või lahkavad keskerakonna viimaseid poliitilisi seisukohti.
No ja siis? Mulle ka ei meeldi näiteks enamus TV3-s näidavaid filme, eriti laupäevaõhtused aga ma ei lähe näpuga näitama nende 174 000 inimese peale, kes Surmarelva vaatasid. Enjoy!

Lähen viin järjekordse laari martsipane tööle usinatele kolleegidele. Ja siis panen lastele basseini õue üles.
PS. No tulge võtke õunu!!!

Kuulutus1

Objavleenie
Announcement
Ära anda puutäis martsipani õunu. Veel ei ole päris valmis aga süüa kõlbavad hästi.
Kuulutus2, etteruttav
Ära anda kaks puutäit pirne. Valmis saavad umbes nädala pärast.
Ps. Me lihtsalt ei jaksa rohkem süüa.

lemmikud

Ma ei tea, et keegi mulle teatepulga oleks saatnud aga mis siis. Tahan ja kirjutan ikka. Aga pooled küssad jätsin välja, ei viitsi.

Ma tahan: saada kunagi rahulolevaks eidekeseks kes koos oma taadikesega laupäevahommikuti oma arvukale laste ja lastelasteperedele mõnusaid perelõunaid korraldaks. Tervis võiks kõigil hea olla ja näod naerul.
Mul on: mees, lapsed, kass, koer, aed, töö, majapidamine, sõbrad... rikas olen:)
Ma vihkan: konflikte ja vägivalda igas eluvaldkonnas.
Ma igatsen: minna Norrasse, Hiinase, Lõuna-Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse.
Ma armastan: kõike ilusat nt loodust, kunsti, muusikat
Ma ei ole: kannatlik, pahatahtlik, enesekindel
Ma tantsin: kui raadiost hea lugu tuleb
Ma laulan: lastega koos
Ma nutan: kui mul on hormoonid sassis igakuiselt või kui keegi kellelegi haiget teeb
Ma kaotan: pea, kui pean oma arvamusi valjuhäälselt suure rahvahulga ees esitama. Absoluutselt igas lauamängus oma mehele.
Ma tekitan segadust:unustamise ja ebatäpsusega
Ma peaksin õppima: maailma ja iseendaga rohkem rahus elama

LEMMIKUD
1. Number: 6
2. Värv: mere värvid ja vaarikapunane
3. Kuu: mai
4. Laul: U2 I still haven`t found what i am looking for
5. Toit: kartulid, kukeseened. kurk ja tomat pluss koooogid ja muu paksukstegev kraam
6. Jook: hetkel Aura rohelise tee joogid, kohv piimaga, jäätisekokteil

KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Robinsonimängus vist isegi võtaks end kokku
2. Hüppaksid benjit? Mine sa tea
3. Liugleksid? et nagu mingi õhuriistaga? küll!
4. Tapaksid kellegi? Enese või laste kaitseks täiesti võimalik
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Huh. Tahaks jah. Aga vist eriti ei julgeks. koos instrukoriga äkki julgeks ka.
6. Kõnniksid sütel? Jah
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Vabalt
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Ainult juhul, kui mu tervis seda nõuaks
9. Kannaksid triipudega pleedi? Kasvõi ruudulist
10. Laulaksid karaoket? Vastavas seltskonnas ilmselt küll
11. Näitaksid punast tuld? Jah
12. Oleksid ellujääja? Tahaks loota
13. Paneksid kellegi nutma? Mhm! Roolijoodikud kasvõi
14. Lööksid last? Laksu olen andnud jah aga hellalt, ästi ellalt...
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Poleks problet

10 FAKTI
1. Kodulinn: Reaalis Pärnu, hinges alati Tartu
2. Juuste värv: pleekind pruun
3. Juuste stiil: Poisipea
4. Silmade värv: rohelisekirjud
5. Kinganumber: 37
6. Tuju: kord nii kord naa, ilmselt põen varjatult tsüklilisi meeleoluhäireid...


1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Ema kes on haige :(
2. Kus sa viimati käisid? Koeraga jalutamas Hobuse tänaval
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? ei viitsi vaatama minna
4. Kellele viimati helistasid? emale, küsisin vahvlite retsepti
5. Kas sa naerad tihti? oi, vist viimasel ajal väga isegi mitte?
6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Inimesed magavad, teate..
7. Kas oled sentimentaalne? absoluutselt mitte
9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mõnda olen
10. Kas oled sõbralik? Ma vähemalt püüan
12. Viimased filmid, mida vaatasid? Telkust 5 min lollakat filmi sipelgatest lennukis
13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? sõin salaja külmkapist praekala
14. Mida viimati küpsetasid? Täna vahvleid, ei tulnud eriti välja kahjuks
17. Hetkel kuulad? Laste ja mehe norskamist

Veel paar:
1. Lemmikbänd? U2, REM, Pogues, Johansonid,
2. Mida sa suitsetad? Ajud suitsevad ise, mina ei tee midagi
3. Oled rahul praeguse eluga? 80%
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Käsivarred-kontorirott või mitte. Üldine kehakuju, siis naeratus ja silmavaade.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Meeldivad meeldivad. Eriti meeldiks mulle neid lugeda rohkem kui õhtul 5 minutit enne magamajäämist.
7. Kas sa tahad abielluda? Tahan! Aga keegi ei taha minuga abielluda :(((
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Midagi intiimset ja ilusat. Miks viimast kontserti ei küsita? See oli Led R ja täiega lahe!

Edasi võivad vastata kõik, kel öösel midagi targemat teha pole.

koduperenaine heidab meelt

sest
ma sebin ja sebin ja midagi tehtud ei saa. Rohin ja niidan, koristan ja keedan. Päeva lõpuks pole aga ikka nagu midagi erilist ette näidata. Vahepeal tuleb mulle meelde, et on puhkus ja siis lebasklen natuke aega. Söön arbuusi.
Lapsed korjavad õunu ja aitavad niidetud heina ära vedada, vahelduva eduga ka pesevad nõusid. Nad püüavad, sest issi on seadustanud neile tugevama õigusega arvutikeelu, mida on lootust tühistada vaid ebamäärase "tubli ja töökas olemisega".
Minu kurtmise peale- appi ma ei saa kuidagi oma kodutöödega kuidagi ühele poole- kostis T oma arust lohutavalt: pole midagi, puhkus ju alles algas...

Kurjad inimesed tulevad meeleheitel koduperenaistest.
Esiteks vihastad, sest tundub, et ainult sina, märter, pead kõike ja kõige rohkem tegema. Siis tunduvad lapsed tüütud, nemad ju EI PEA otseselt eriti midagi tegema. Siis saab raha otsa. Siis ujuvad kõikvõimalikud seni varjatud probleemid pinnale. Ja algab PMS. Ja lehtedes on aint halvad uudised.
Järgmiseks käratad peale kolmele tüütule viieaastasele, kes tunni aja jooksul viiendat korda su elutuppa traavivad.
Vaatad kadedusega õnnelikke paare ja muretuid beibesid tänaval.
Ei kammi juukseid terve päev.
Kirikus, kontsertidel ja jalutamas ei käi. See eest Säästukas ja turul, rätik silmini tõmmatud, et ei peaks soengut tegema.
Lubad inimestele tagasi helistada aga unustad ja kui meelde tuleb, ikka ei helista.
Ei viitsi kuulata külatädi heietust tänaval tema õe viletsast tervisest.
Pakud eelnimetat tädile moepärast abi kottide tassimisel ja ohkad kergendusest, kui tema (ilmselt ka moepärast) ära ütleb.
jne jne.
Pagan, midagi tuleb ette võtta.
Täna on rannailm aga .. niitmine on pooleli

invasioon porgandites

Täna ma siis rohisin. Tuleb välja, et peale seemnete kevadel mahakülvamise tuleb enne sügisest saagikoristust aiamaal veel midagi kavalat teha. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis see on...
Igal juhul oli minu palgatöösse mattunud kahe suvekuu jooksul peenardel toimunud nii mõndagi huvitavat. Porgandid, mida ma otse loomulikult unustasin harvendamata, vohasid uhkelt. Hoolimata sellest, et Lotte armastab keset peenart pikutada. Keegi oli maast osa porgandeid välja tirinud ja veendudes nende alamõõdulisuses, pistnud nad tagasi peenrasse. Ma ei usu, et seda tegi meie põgenikuelu elav jänes.
Herned olid kolm nädalat tagasi veetud tuginöörid puntrasse ajanud ja maha vajutanud. Kuna mul õnnestus leida vaid tühje kaunu ja mõned õied, läkitasin herned komposti.
Maasikatel pold häda midagi, kuigi Lotte vedeles keset taimi graatsilises poosis: Nina ühes puhmas, esikäpad teises ja tagakäpad kolmandas.
Ilusa lõhnava nõmm-liivatee olid oma pesaks valinud punased sipelgad. Liivateel endal ei paistnud sellest midagi olevat aga minu varbaid rünnati küll.
Vaarikaid ei ole. Alumised oksad on Lotte poolt ära lutsutatud- ta armastab väga vaarikaid. Musti sõstraid ja tikreid ka ei ole. Ma küll alles eelmine aasta istiutasin nad kah.
Piparmünt kiratseb uuel kasvukohal. Aga petersell on rahul. Ja veel mingi ürt, mille nime ma enam ei mäleta.
Miku peenral kasvab kõrvitsapadrik. Selle laiade lehtede all tihedas rohus on täitsa mitu kõrvitsajõmmi juba, ma ei tea kui suured sest lehed torkavad.
No ja igal pool oli toimunud põldosja vaikne kuid kindel invasioon. Vastandina näiteks nõgese või vesiheina ülbele laiutamisele on neil väga kaval strateegia: sellised malbed varrekesed, mis näivad teatavat, et oh, mis nüüd meie õrnakesed, ärge pange meid üldse tähele, me niisama siin natuke oleme ega võta ruumigi.
Ja sedasi märkamatult on kõik kohad neid täis ja kätte neid tõbrikuid ka ei saa, sest niitpeened juured lähevad kohe allaheitlikult katki, et esimesel võimalusel jälle kasvama hakata.
Homme jätkan võitlust.

kingadega või ilma?

Üks teema piniseb juba pikemat aega mul peas. Ajendatud Elsa lahedast postitusest, kus ta võrdleb mehi
kingadega:)
Et paljajalu on küll tore ja tervislik aga head kingad on ikka umbe vinged. Nii need, mis ammu sisse kantud kui need, mis just poest koju toodud.
Ma olen suur suhetesõltlane kunagi olnud. Mäletan, et elasin nii 15sena selle nimel, et ma kohtan kedagi, armastus tuleb ja teeb kõik korda, heaks ja ilusaks. Tegelt harva teeb. Pigem ajab kõik veel rohkem paigast ära ja sassi. Armumine ma mõtlen. Kui juba armastus, siis peaks mingi tasakaal tekkima.
Esimene armastus tuligi, oli vägev küll aga nutta sain ikka ka nii et aitas. Telefoni hüpnotiseerimine õhtud läbi "The Cure" kaebliku niugumise saatel oli mu põhiline olek...
Kui too esimene love läbi sai, mõtlesin, et mitte iial, mitte mitte mitte iial ei tule enam sellist tunnet. Mitte keegi ei taha mind enam mitte mitte kunagi.
Kui ma saaksin tolleaegsele endale õlale patsutada, siis ütleksin, et pole hullu. Tulevad uued kogemused, head ja halvad. Ja lõppeks ilma meesteta saab ka hakkama.

Saab siis või?

Mulle tundub, et saab. Kõik sõltub põhjusest, miks meest otsida. Või naist. Või armastust üldse.

Näiteks selleks, et üksi on igav. Tahaks kellegagi jagada hommikukohvi ja päikeseloojanguid, soojendada end jahedal õhtul laia selja taga teki all.
See kõik on kena aga ürgüksinduse eest ei saa peitu ka kellegagi koos olles. Jumala ja iseendaga kohtud ikkagi üksi. Kui see teeb hirmu, ei aita sõbrad, kallimad, peod, pere ega miski. Armumine läheb mööda, lapsed kasvavad ja ikka on hing pikalt ja põhjalikult näljas. Päris kole. Üksindusehirmust suhete külge klammerdumine on kurb vaatepilt. Mis selle vastu aitaks, mina ei tea. Mina hoian Jumalast kinni. Ükskõik, mis ma olen ja mida ma teen, Tema on minu juures. Midagi vastu nõudmata- peale minu enda.

Ühiskonna algrakukese loomises on meestel oluline osa kanda. Perekonnaks on soovitav ema ning isa sõbralik kooselu, samas lapse saab tänapäeval purgist kah muretseda. Peremudeleid on seinast seina. Isa võib suht edukalt isa teha ka mitte emaga koos elades. Üksikemadel ei ole see lihtne. Ma isiklikult ei kujuta ette, et pole kellegagi vaipu kloppida või kasvõi päeva lõpus laste tempudest kellelegi rääkida. Füüsiliselt saab hakkama aga emotsionaalselt on üksi laste kasvatamine raske. Samas jälle- näiteks peale sõda oli vaata kui vähe mehi ja mis siis?

jaaaa seks of koors. Regulaarne. Hmm, ootuspärane? Väheüllatav? Aga oma. Ja hea.
SAMAS JÄLLE kui pole kaaslast, on ka igasuguseid variante. Kusjuures mõni variant on lihtsalt suurepärane.

Aa. Et armastus ka või?
Et ilma armastuseta ei jaksa õnnelik olla?
Saab ju oma armastust jagada vanematele, lastele, sõpradele, kodututele koeradele?
Nemad peegeldavad armastust heldelt tagasi.
SAMAS JÄLLE Jumal on kavala tagamõttega selle vastasugupoole igatsuse meie sisse pannud, bioloogiline programm tiksub ja.

Oh, armas Jumal, keeruliselt oled sa meid kokku pannud. Aga arvan siiski, et õnnelik või õnnetu olemine ei sõltu üksindusest või kaksindusest. Nagu Surematu Kashtsei muinasjutus: õnn on seal, kus on su süda. Laste juures, teisi teenides, midagi luues, mis iganes. Igal pool natuke. Igal pool nii palju, kui saab. Nii palju, kui südant jätkub.

ei mingit eufooriat..

kuigi puhkus kestab juba teist päeva. Vilets suusailm ei tekita mingit tahtmist saba seljas ringi lehvida kah.
Reedel, viimasel tööpäeval oli veel eriti kiire olemine, lõpetasin oma asju ja tormasin poolest päevast koju Perefoorumi külalisi ootama. Pidi tulema mingi 4-5 peret, kohale jõudis 2 aga mis siis. Kummaline on kokku saada inimestega, keda iial varem kohanud pole (ainult netis) aga siiski lobiseda mitu tundi nagu vanade heade sõpradega.
Samal õhtul sõitsin lastega maale, sõbrannele külla mustikale. Mõnus oli metsas, ammmmmu pole olnud võimalust marjul käia. Mustikad olid magusad ja männimetsa lõhn uimastav. Järgmisel päeval sai Lindi kool 80 aastaseks ja kuna peretütar seal esines, võtsime ka sündmusest osa.
Lindi vana mõisakool paneb selle sünnipäevaga nüüd oma uksed lastele kinni, sügiseks valmib uus ja moodne mõni kilomeeter eemal. Aga...
Vana koolimaja asub absoluutselt idüllilises mõisapargis, kus lastel tohutult suuri puid ronimiseks, ruumi jooksmiseks ja peitusemänguks, vahetundide ajal kihutati külakiigele ja kelgumäele, klassitoa akendesse piilusid pihlakad ja õunapuud. Oma esimest koolimaja olid vaatama tulnud kümned kunagised õpilased ja õpetajad, mõned neist ikka päris eidekesed juba. Nagisevate alles värskelt värvitud põrandatega klassidesse olid vaatamiseks pandud nii minuaegseid kui 80 aastat vanu koolivihikuid ja päevikuid.
Sinna tuleb nüüd arvatavasti vanadekodu.
Uus koolimaja on hoogsa tänapäevase arhitektuuriga, plastikakende, moodsa saali-võimla-tualettidega, lisaks korralik spordiväljak ja lasteaiapoolele suurepäraste atraktsioonidega mänguväljak. Samas asub see kesk lagedat põldu, igast küljest tuultele valla, mänguplatsi aia tagant kulgeb suht elava liiklusega maantee, mitte kaugel löntsivad külapoe vahet kohalikud õllesõbrad ja koguneb noorsugu autodest tümakat laskma ja seltsielu elama.
Ühe ajastu lõpp.
Täna sajab jälle vihma pluss korralik tormituul. Jätkame siis koristustegevusi lastega.

maalt ja saaniga, pealinnas

Ei tule töötuju, ei tule noh!
seep pean ikka ära kirjutama ka oma meeldiva kogemuse.
Käisin eile pealinnas intervjueerimas Peeter Vähit. Pole ammu kohanud nii kena inimest! Juba poole tee peal helistas mitu korda, et kuidas ma ikka kohale saan ja kas ta peab mulle vastu tulema jne. Pakkus vett ja veini, rääkis väga huvitavat juttu ning lõpetuseks küsis tuhande vabanduse saatel, kas ma ei oleks nii lahke ja saadaks loo talle üle vaadata, mitte et ta kahtleks minu professionaalsuses (irw, mikrobioloog) vaid et ehk ta ise pole osanud piisavalt korrektselt väljenduda.
vÕibolla on ta selleks nii kena, et on budist?
Või on nii, et mida haritum, intelligentsem ja positiivsem inimene, seda lugupidavamalt suhtub ta endast nõrgematesse ja rumalamatesse?
Tulin tema poolt ära ja tahtsin natuke linna peal ka kolada. Käisin pea kuklas ümber südalinna klaashoonete nagu mats linnas kunagi, ja piirdusin Stockmanni külastusega. Imestasin, kui lai valik kaupa oli Pärnuga võrreldes. Leidsin näiteks silikoonist kausikaabitsa, papist sahtlid ja veel mitmeid asju, mida ma iial Pärnus näinud polnud. Aga raha ja vaba aega mul polnud, kõmpisin varsti bussijaama tagasi.
Bussiga sõita on mõnus. Selliseid poolpikki otsi nagu tallinn ja tartu. Saab oma mõtteid lõpuni mõelda. Märkmikku ülestähendusi teha. Tukastada. Vaadata metsatukkasid, põllulappe ja mõistatada, mis lilled kirevate laikudena parasjagu mööda vilksatavad.
Täna sajab vihma, täielik mõnulemise, magamise ja lugemise ilm.
Püüan nüüd lugu edasi kirjutada...

punase motikaga taadist

Tahtsin kirjutada ühest rõõmsast ja ühest kurvast asjast.
Ma arvan, et alustan kurvast.
Meie 73aastane naabrionu käis üleeile oma paar nädalat tagasi ostetud mootorrattaga sõitmas. Täiega lahe vaatepilt oli, kuidas ta oma punasele iludusele otsa ronis ja minema käristas. Ja kui ta jõudis koju tagasi, ajas ta oma motika garaazi, pani ukse ilusasti kinni, kukkus sinnasamasse maha ja suri ära.
Mina seda ei näinud, mees helistas mulle. Naabrionu leidis pool tundi hiljem tema abikaasa, kes poest koju jõudis.
Nad olid eelmisel õhtul kena perekondliku õhtu veetnud oma pere ja sugulaste seltsis. Ja hommikul oli taat nagu ikka vanainimesele kohane oma tabletipeotäie sisse söönud.
Nüüd siis sedasi.
Meil on kõigil kurb olla. Sõbralik ja seltsiv mees oli. Ikka pakkus meile kala ja veeretas juttu, kui me maja ümber mingit majapidamistööd tegime ning jagas juhtnööre, kuidas tema meelest oleks õige midagi teha.
Nii harjumatu, et hommikul kell pool 9 ei kobista keegi enam oma punase fordsierra kallal, ega kööpsi rõõmsalt esmaspäeviti ja laupäeviti piimaauto juurde külamuttidega nalja viskama, ega köhi ja vannu nii et maa on must oma trepil kalavõrke puhastades.
Ja tema naisest on ka kahju. Terve elu koos elatud ju. Kuidas ta nüüd üksi edasi talitab oma majaga, suvekoduga, aiamaaga, kaluripaadi, punase fordsierra, punase motika ja kahe ülbe koeranässiga? Alati tegid nad ju kõike koos-nühkisid puid saagida, kloppisid vaipu ja käisid aiamaal. Õnneks on neil tütar.
Me ikka T-ga vaatasime ja mõtlesime alati, et kas meie ka 30 aasta pärast niimoodi koos eite-taati teeme...
Lapsed olid ka ehmunud, vaiksed ja kurvad, nemadki armastasid naabrionu omal moel. Küsisid surma ja Jumala ja selliste asjade kohta. Palvetasid naabritädi pärast.
Teate ma sellest toredast asjast kirjutan tegelt teine kord.

Indiaanlastest ja kombainidest

Reedel sain maale. Võtsin 2 suuremat last ka kaasa. Käisime indiaanilaagris lastele. Kaks tipiid olid püsti, neli poisijõmmi sebisid ringi, sõitsid kanuudega, ronisid puude otsas. Kõik lapsed on oma olemuselt indiaanlased, arvas laagripealik.
Talle ja paarile ta mõttekaaslasele on indiaanlus elustiil. Nad puhkavad niimoodi. Mulle imponeeris kõige rohkem nende vaba olemine. Nad rääkisid, et maale tulles võtab mitu päeva aega õigele lainele saamine. Telefoni levi eriti ei ole. Telekat ei vaadata. Kell ei tule meelde. Sa lihtsalt oled, toimetad vaikselt oma asju, tegeled loomadega ja iseendaga kuni on õhtu käes ja avastad, et polegi midagi erilist ära tehtud. Ja mis siis, et ei ole. Sina ise oled iseendaga aega veetnud.
Kadedaks tegi, oi kui kadedaks...
Meie piilusime kella ja kimasime edasi viljapõllule, varajase odra lõikust kajastama. Seda tegin ma nüüd küll elus esimest korda. Põllumajandusreporter vali:)
Aga mõnusad mehed olid. Agronoom, kellel 36s viljalõikus juhtida. Hallihabemeline suur kõhuga kombainer, kes mu lapsed vastutulelikult kombainiga ühe ringi kaasa lasi sõita. Näidistalu juht, kes minu linnavurlelikku olemist pahaks ei pannud. Nad kõik olid naeruse silmavaate ja sooja tugeva käepigistusega, ning kohutavalt sõbralikud ja vastutulelikud.
Närisin odraterasid nagu -- aaaaaaastaid tagasi kriimuliste põlvedega poistega ratastega põldude vahel ringi rallides ja piimapuki peal päikeseloojangut vaadates.
Kui Tartus meie maja taga veel maju ja viadukti ja elektriliini ei olnud, siis oli seal hoopis viljapõld ja jube äge oli naabripoisiga koos vaatama joosta, kui ilusad punased kombainid tulid ja maa nende all värises...
Minu lapsed pole maal üldse saanud olla. Ei ole neil vanaema maal, ega onusid-tädisid, mõned kaugemad sugulased on aga sellist läbikäimist pole, et suisa suvitama saaks nende jurde minna. No ja polegi muud võimalust kui minna kalli raha eest kuskile turismitalusse, et lapsed teada saaksid, mismoodi vili kasvab ja lehmad lüpsavad. Ebaaus!
Ja kurb..
Sõitsime fotograafiga linna poole, väsinud lapsed tagaistmel magamas ja terav õnnetunne tuli peale. Selline päev! Ma sain korraks-korraks päris elu jälle nuusutada, tõelist elu pääsukeste, kombainide, kitsede ja kanuudega. Mis on selle kõrval linna mõttetud sebimised? Kivisildniku uus ooper? Peanäitejuhi kultuuriline maitse? Seppäla allahindlused ja uus kleidimood?
Mitte s..tagi need ei tähenda, kas teate, mitte s..tagi need ei tähenda pääsukeste kõrval.
Kust küll leiaks maakoha, kus vahel natukenegi lastega olla saaks? Ma võiks vikatiga niita ja nõusid pesta.

Natukene veel...

ja tuleb vastutav kultuuritoimetaja tööle. Natukene veel ja algab puhkus. natukene veel.
Nüüd tuleb natuke kategooriat virin ja kiun.
Eilne päev algas eriti ebameeldiva "päkapikk taob mu vasakusse oimusagarasse auke" tundega. Enesetunnet ei teinud paremaks ega meeleolu ülevamaks viis minutit pärast ärkamist avastatud fakt, et Lotte on täiesti ära kasutanud Krissu kõige uuemad kingad. Kuidas ta oskab just kõige uuemaid jalanõusid valida?
Tööl läksin süveneva peavaluga tegema intervjuud teatri tähtsa asjapulgaga, plaan oli rääkida teatri lõppenud ja algavast hooajast ning muuhulgas küsida ka ühe untsuläinud etenduse kohta. Selle asemel võttis 2/3 meie vestlusest tema väga viisakas vormis arupärimine selle kohta, miks me avaldame sellise saastkirjaniku saastarvamusi teatritükkide kohta. Sinna hulka arutelu ajalehetoimetaja olulisest osast linna ja maakonna kohaliku kultuuripoliitika kujundamisel. Kultuuriväärtustest üldse. Komöödiatest, vabaõhulavastustest ja tõelisest kunstist. Lõpetuseks küsis ta, mis haridus mul on (bioloogia kõrgem haridus on, ja mis siis??) ning soovis jõudu sõnnikus sonkimisel...
Lust ja rõõm on ikka tõeliste kultuurikorüfeedega suhelda! Ostsin peavalutablette, tegin loo valmis, saatsin tüübile maili ja vastu tuli jälle selline imelik kiri minu kultuurieelistuste ja kontseptsioonide kohta.
Ma ei viitsi siin asja olemust kirjeldama hakata, lihtsalt mulle teeb viha, et mind on enda meelest täiesti eimillegi eest teatrivaenlaseks ja ilmselt kultuurialase arengupeetusega isikuks tembeldatud. Ja et mind on vastu mu tahtmist teiste musta pesu pesemisse tõmmatud. Kusjuures ma kirjutasin täiesti ilusa ja neutraalse artikli! Fuhh!
Mul puudub paks nahk, kindel selgroog ja teravad hambad, mis selles ametis hädavajalikud on.
Päev jätkus samas stiilis- mul vaja eriti kähku koju saada aga rattalukk ei avane! Pusisin minutit kümme ja läksingi jala koju. Täna ka ei saa lukku lahti ja ratas jääb ilmselt lume tulekuni toimetuse sisehoovi konutama..
Nagu mul mitte piisavalt kiire poleks, tuli 1 minut enne bussi peale istumist meelde, et Katil homme sünna ja kingitust pole! Kiire spurt mänguasjapoodi, kiire mõrv rahakotis ja kapakuga koju. Seal sain olla 7 minutit, haarasin võileiva hambusse ja -
sõitsin kergendustundega linnast minema. Naistega Laulasmaale Kivirähu "Uljast neitsit" vaatama. See oli lahe. Stoorit polnud küll väga palju aga etendusepaik, näitlejad ja stiil üldse meeldisid broo. Ja Kivirähu tekst Everi, Pajusoo ja Klenskaja esituses oli tegelt kohati ikka maru naljakas, tagasiteel sai autos mõnuga veel irvitatud. Lõbus oli kogu meie sõit kokkuvõttes sest heas tujus Jannega on võimatu koos norutada:)
Täna ikka pea valutab aga mul savi, võtan aga tabletikese ja olen edasi, homme äkki lähen ühte põnevasse kohta pealekauba.

kui läheb nässu..

Tegelt on mõttetu pikalt põdeda, kui midagi maru nässu läheb. Kõigil läheb, eranditult. Mina olen hull põdeja, eriti kui minu süü läbi teised kannatavad. Kõik ei ole.
Endla suvelavastus Tsirkus!!! näiteks on 80% vaatajate arvates täielik käkk ja failure. Lavastaja ise ka tunnistavat, et noh, jah, ei tea isegi, miks nii läks. Aga käib ikka pea püsti edasi. Kuid... avalike suhete juht lasti lahti :( otsitud ettekäändel, ilmselt arvati, et ta ei pritsinud piisavalt positiivset selle teatritüki kohta.
Ühe teatud muusikasündmuse kohta arvatakse, et see on sugulaste-sõprade kokkutulek, millele linn lahkesti raha peale maksab. Jah, ja Maestro nüüd ka ei tule..
Maarjakodu müükipanemine on absoluutselt lubamatu.
Chaplini keskuse äranullimine on üle mõistuse.
Linnavalitsuse endisesse polikassse kolimine on naljanumber.
jne jne
Huvitav, kusmaalt kaob ära võime oma vigasid tunnistada ja püüd neid heastada? Või on kõikide nende käkkide autorid siiralt parimas usus tegutsenud ja arvavad, et loll pööbel ja pahatahtlik maailm lihtsalt ei mõista neid?
A kas neil häid sõpru ei ole, kes neile õlale koputaksid ja ütleksid, et kuule, nii ikka ei lähe?
Ma küll soovin, et ma oleks K-i nõu kuulda võtnud kui ta mulle sada aastat tagasi ütles, et mu esimene armastus on sitt mees. Aga ma ei võtnud, pidin ikka oma vitsad ise saama.
Äkki siis ei võetagi kui ollakse oma ideest täielikult pimestuses?
Võibolla on asi enesekindluses? Mina olen igas asjas nii ebakindel ja ebaenesekindel, et see on juba teistpidi halb, aga on paaalju inimesi, kes kindlusetuse all karvavõrdki ei kannata.

rannast ja aiakujundusest

Lottel pole meil kerge aga ta annab oma parima, et lastega võrdselt segadust ja vaipadele liiva külvata, asju oma kohtadelt liigutada ja emme närve proovile panna:)

Pärast viimast postitust võtsin ennast kokku ja käisingi lastega rannas. Vile tuul pühkis liiva tornaadodesse ja lained kloppisid üksikuid vapraid suplejaid. Soomlased päevitasid, kananahk seljas - puhkus ju, vaja ikka täie raha eest puhata.

Aga minu jõmmid tormasid vette ja rabelesid tükk aega, enne kui hammaste plagisedes välja tulid. Ei neile tähenda, et vee temperatuur 19 ja õhk 21 kraadi.

Lisaks jäätis, väike pitsa ja ronimisatraktsioonid. Emmel jälle paar plusspunkti kirjas...

Koeraplika tunneb end aina kodusemalt. Laisk on endistviisi aga pahandust jaksab juba teha piisavalt.

Põhjalikult ümber kujundatud on minu lillepeenar, seal on maitsekalt paigutatud koopaid ja teisalt tasandatud pinnavorme, mõned taimed on kasvukohalt teadmata suunas lahkunud ja teised pügatud kääbusvormidesse. Ma natukene ohkan aga teisalt - umbrohul ka ei õnnestu seal kasvada....

Lisaks on Lotte laualt näpanud ja pintslisse pistnud kolm peaaegu täis karpi Delma margariini, majoneesipudelilt suutis korgi maha närida aga sisuni veel ei jõudnud. Sellise rasvadieedi peale peaks ta karv läikima nagu šampoonireklaamis!

Lastele kipub ka pähe istuma, mänguhoos tahab näksida ja hüpata.
Ma ju teadsin, et saan koera näol ühe tite juurde:)

Naabrinaine olla kurtnud, et meie rändurjänes einestab alatasa nende lillede kallal...
Täna hommikul ladistas mõnuga vihma (neid ilusaid rannailmu hoitakse augustisse kui minukesel puhkus hakkab, jess!). Lapsed jäid tuppa teki alla mõnulema, eile läksid hilja magama olles poole 23ni mänginud õues naabrilastega. Õunapuude otsa tehti kodud, sinna veeti tilli, lilli, rabarbereid ja muid tähtsaid koduasju. Täna tuleb lapsehoidja jälle, kes on imearmas, lahke, seltsiv, sõbralik ja imeilus 16aastane neiu, kogu me perele meeldib ta kohutavalt. Hmm, Nip Tucki viimases osas oli ka lapsehoidjatest juttu.... aga meie Liisa ei ole selline!

Armastan vihmaseid hommikuid, see annab õigustuse vedeleda ja pisikesi ebatähtsaid nokitsemisi teha. Saaks tööpäev läbi juba.

My computer/my pictures

Nägin täna öösel kummalist und.
Olin Tartus, kesklinnas ja sõber ka. Sõber näitas mulle vanu mustvalgeid fotosid oma perest, kus olid rõõmsad noored ja ilusad vanemad ja põlvepikkune X ise.Me käisime koos kuskil ajalooarhiivis ja otsisime materjali oma vanematest, kutsetöö, nende sõprade ja iseloomuomaduste kohta. Meil oli seal veel mingeid lapsepõlvega seotud asju, näitasin vana plekk-karpi, kus kunagi olid kommid ja ütlesin, et mul on nende maitse nii hästi meeles.
Praeguseks on X-i vanemad ammu lahus.Minu vanemad ei ole ka enam noored, rõõmsad ja ilusad. Isegi meie ise ei ole enam VÄGA noored ja ilusad, loodetavasti rõõmsat olemist ikka veel jätkub.
Aga need mälestused on ikka jonnakalt mälufailis olemas. Ajast, kui maailm oli mustvalge, tasakaalus ja ilus.
Eile käis Kadri külas. Nemad lähevad perega Inglismaale augustis, sõpradele külla. Meenutasime siis, kuidas me kahekesi seal paar aastat tagasi käisime. Leidsime, et meil mõlemal on suur hulk piltegi veel ilmutamata nagu praegusel digiajastul kipub tihti jääma. Ja et tegelikult polegi selleks otsest vajadust, sest need kaadrid on ju kõik meil kõrvade vahel olemas, lisaks veel lõhnad, maitsed ja tunne, mis nagunii pildipaberi peale ei jää.
Huvitav, kus need pildikesed ajus ringi vilguvad? Ja mis neist saab, kui kord aju tolmuks muutub? Kas nad lendavad kuskil universumis edasi ringi koos sellega, mis minust endast järele jääb? Või vajutab keegi nupukest delete ja pole enam minu kõvaketast ega faile?
Püüdsin uurida, mis mu lastele praegusest eluperioodist salvestub. "Äh, ma ei näe mingeid pereunenägusid," väitis Krissu. "Ma olen pigem mingi multikategelane ja seiklen koos Witchi tüdrukutega ringi."
Küsisin, et kui ta lihtsalt kodu peale mõtleb, mis pilt talle siis ette tuleb.
"No, maitea, meie õde ja vennaga vaatame diivani peal telekat, issi teeb õues tööd kuskil ja sina mängid koeraga.."
....
Väike valus paus.
Ma ei arvanud, et asi on nii vilets meil kodus.
Panin telku kinni. Ütlesin, et kui ma arvutis oma töö ära teen (kohe hakkangi tegema), siis lähme ja teeme koos midagi toredat. Lähme ratastega mere äärde näituseks.
Ps. Kui nad (järeltulijad) suureks saavad, siis on kindlasti neil ikkagi hoopis mingid muud failid my pictures jaotuses.Mind lihtsalt natuke hirmutab, et me kirjutame neid faile just praegu, kõik koos, ja keegi ei tea, mis jääb kõvakettale pidama, mis mitte.