Arenguvestlus ja wordpress

See postitus peaks olema parooli all, sest sisaldab lastejuttu aga blogspot seda teadagi teha ei lase. Mul on isegi wordpressis üks unustatud blogi olemas aga ma päris kardan kolimisi ja ümberseadmisi. Ja mulle põrmugi ei meeldi wordpressi dashboard. Ja ma ei oskagi enam kuskile mujale kirjutada, nagu lihtsalt tekstifailiks või lausa paberile. Nii et te peate emmejutte siin edasi taluma. Kuni võtan julguse kokku ja lähen wordpressi.

Kati klassijuhataja on lapsega rahul, nagu eilsest arenguvestlusest võis järeldada. Tüdruk olla keeleliselt hea, oskab tunnis oma vastuseid põhjendada, kui midagi ütleb, siis nii asjalikult ja emotsiooniga, et teised jäävad päris kuulama. Kunstitööd tulevad hästi välja.
Räägib õpetaja üllatuseks mõnikord inglise keeles, päris pikkade ja õigete lausetega. Keegi teda õpetanud ei ole, multikatest on keel külge jäänud.
Korraldajavaim tulevat talle vahel peale, rollimängudes vms tegevustes võib vabalt dirigeerida ja masse suunata. Eesti keeles kirjutas sõbra nime paberile ja kui sõber vastab, siis vehib selle “loosungiga” nagu hull fänn :D. Täna tegid juba teised lapsed ka loosungeid..
Täiskasvanute suhtes puudub vähimgi aukartus. Ei kohku ta direktori ega politseinikega vestlemast. Eile astunud ligi võõrale õpetajale, kes riputas koolikoridori seinale loodusfotosid ja teatanud, et tema õe pildid on kõige ilusamad. Neil oli arenenud sisukas vestlus, koos riputati viimased fotod seinale ja lahkudes teatas Kati, et tema õe fotod on ikka veel kõige ilusamad.
Mis longabb, on gäegiri ja arvuddamine. Õpetaja ei näinud siiski paanikaks põhjust.
Kuna Kati on oma emotsioonides ja eneseväljendustes nii siiras ja põhjalik, kipub ta kergesti solvuma. See parima sõbra teema on neil pinginaaber E-ga väga oluline. Unustab asju kergesti, näiteks arenguvestluse paber oli kadunud ja jäigi kadunuks.
Kohtasin koridori peal veel oma laste muusikaõpetajat, kes ütles, et Kati on õppinud pidama viisi ja kui esineb, siis kogu hingest. “Särav isik,” ütles õps.
Kodus nõudis särav isiksus pannkooki, segas kokku taigna, jõudis kuidagi koogid ära oodata ja jäi silmapilk diivanile magama. Olles enne veel poetanud pisara uudistes näidatud härjavõitluse üle, kus härg paar tüüpi surnuks puskis.
Kõik jäi õppimata, sest uni on minu meelest kõige tähtsam. Hommikul kakao kõrvale harjutasime etteütluseks pikka ja lühikest täishäälikut.
Koolis nägin Krissu klassi ka. Vaijummal! Kõik on nii pikaks veninud, käed ja jalad lausa lohisevad, vinnid ja rasvased rippuvad salgud, mõni jälle on selline tädi valmis, et vaata ja imesta. Nad kõik on minust pikemad, kõik, peale mu oma tütre :D

Kuulge.
Kas ma wordpressis saan oma parooli anda nii paljudele, nagu ma tahan või on mingi arvuline piirang? St kui vaid mõned postitused oleks parooli all? Ja huvitav, kui palju on neid, kes lõpetavad lugemise üldse, kui paroolid mängu tulevad, mis siis, kui vaid mõnel postitusel?
Ja miks pannakse tihtipeale kaks parooli, nt üks tööteemadele ja teine eraelule vms? Ja kas paroolidega on siis kuivem ja muretum tunne? Mulle meeldib, et wordpressis saab ainult iseendale nähtavaid postitusi ka teha. Ja parool.. noh.. ega need lastejutud pole ju midagi erilist ega keelatut. Lihtsalt teinekord tahaks mõnest asjast otse kirjutada, mitte läbi lillede. Suuremad lapsed ei taha enam oma pilte siia. On asju, millest päris igale vastutulijale ei taha rääkida, kuigi ma eeldan, et inimesed on ilusad ja head :D
Jagage palun kogemusi, sõnapressijad.

mõeldes meie igapäevasest toidust

Meie linnas on üks organisatsioon, kes kogub kauplustelt “parim enne” märgistuse ületanud toidukaupu ja toimetab need abivajajateni. Toitu viiakse neile, kes pole kodutud või muidu viimasel vaesuse piiril (sest nende jaoks on supiköögid jt) vaid neile, kes toimetulekutoetust ei saa, teenivad väga vähe, tihti on kaelas võlad ja vaevu-vaevu tulevad omadega välja.
Olen korra neid kaupluste ülejääk-annetusi näinud ka. Pooleldi mustad banaanid, paar kuivetunud ananassi, katkised kuivainepakid. Aga siiski midagi ja inimesed pidid tõesti tänulikud olema ja seda toitu vajama.
Tean mitmeid inimesi, kes on tunnistanud, et nende toiduraha on sendipealt loetud. Et nad juba ammu ei saa endale lubada liha, kala, juustu, võid, suhkrut või muud täiesti tavalist toitu. Keegi neist pole laisk ega käegalööja, nad kõik töötavad ja näevad tõsiselt vaeva, neil on pered ja lapsed.

Hämmastav ja piinlik. Kõikide nooblite restoranide, gurmeekaupluste ja hüpermarketite kõrval on Eestis nii palju inimesi, kes ei jaksa endale süüa osta.
Olen kindel, et lõhe esimese ja teise Eesti vahel on küll suur aga kindlasti on “vahepealses Eestis” palju inimesi, kes sooviksid ja saaksid aidata. Inimesed on ju lahked ja head : D
Nii kui Carmen Prits On Reporteris mõnda õnnetut näitab või muidu asjalood meediasse jõuavad, on nii raha kui muu värgi annetajaid küllalt. Häda on lihtsalt selles, et õnnetutest meediasse jõuab vaid pisike osa ja inimesed üldjuhul häbenevad oma rahanappust, häbenevad kelleltki abi küsida.

Seepärast kutsun kõiki üles hoidma silma peal toidupanga tegemistel ja neid aidata, kui vähegi võimalik. Ma pole küll veel aru saanud, kuidas nad kavatsevad leida abivajajad (seal, kus kohalikku organisatsiooni ei ole) ja mis finatside eest toidu nendeni toimetada.
Ehk oleks mõttekas kasutada sotsiaaltöötajate abi? Võibolla peaks looma mingi üle-eestilise andmebaasi, kasvõi netipõhise, kus abivajajad ise saaksid diskreetselt (aga kuidas tagada diskreetsust?) oma vajadustest teada anda? Et mina olen see ja see ja mulle oleks suureks abiks kord nädalas kilo hakkliha või paar kotti jahu?

Samas oleks vast mõtet igaühel oma lähikonnas ringi vaadata ja aidata. Näiteks palgapäeval toidukott naabrinaisele viia. Või ei tähenda see üks –kaks kingitud toidukotti kuus siiski laiemas plaanis siiski mitte midagi? Või kuidas anda see kott üle nii, et saaja ei tunneks piinlikkust ja andja ebamugavust?

Mis te arvate? Või võtame kätte ja käivitame blogo-globaalse aktsiooni :) ?
Et sina ja mina ja tema viime vähemalt kord kuus ühe ilusa paksu toidukoti kellelegi, kes seda tõesti vajab?
Tegelikult saab kõike seda ka ilma uhkete aktsioonide ja kampaaniateta teha. Olen kindel, et paljud teevadki.

seentest ja murdeeast

Vahel on natuke raske peale päikeselisi puhkepäevi mossis ja sombusel esmaspäeval endale sisendada, et päike on endiselt pilvede taga olemas ja sinu südames ka, kui on vaid jaksu pilved eest lükata…

Aiamaad ma korda teha ei jõudnud, seenele minna aga küll. Täiesti suvaliselt teelt keerasime alla ja jõudsime mingisugusesse liivakarjääri, kus traktorid olid langetanud puid ja kaevandanud liiva. Ragistasime tükk aega võsas, lõpuks lõime käega, et see küll seenemetsa moodi välja ei näe ja hakkasime ära minema. Siis ämm märkas otse tee kõrval heina sees riisikaid, mida tema nimetas kaseseenteks aga mina kodus vaatasin, et pigem karvane või hallipiimane riisikas. Neid me siis sel imelikul maastikul korjasime ja nad ei saanud absoluutselt otsa kah. Lõpuks jõudsime “korralikku” männimetsa, kus oli poole vähem seeni aga männiriisikaid siiski leidus. Lõpuks said meil kõik korvid ja kotid ja rätikud seeni täis ja ämm ütles, et no kui nüüd senneahnus ei lõpe, siis järgmine samm on püksid jalast võtta ja neisse korjama hakata…
Õnneks sai ahnus otsa, seened mitte. Nüüd on nad kupatatud ja ootavad külmas vees väljaväänamist. Mul vanaemal oli es-petsiaalne linane kott, mille peale pandi seente vajutiseks kivi, tea, kas peaks omale ka sellise õmblema.

Mind üllatas Kati. Ta ei viitsi absoluutselt pesta nõusid või panna oma riideid kappi või teha selliseid lihtsaid asju. Kuid nädalavahetusel palus ise end appi seinu pesema, oli ainsana kohe hakkamas seenele minekul (Miku oli võistlustele ja Krissu kardab ämblikke) ning osales pärast suure innuga seente puhastamises. Ise ütleb, et talle just meeldib “päris töid ja suurte asju” teha : )
Muretsema paneb seekord puberteet. Nii kurjaks on lapsed läinud mul. Krissu kipub õe-vennaga aina suhtlema peale käratades või tänitades või lihtsalt vihaselt, vinguvalt. Paha kuulata. Nagu ma aru saan, on neil koolis-klassis pubekate suhtlemine ka selline jõuline-füüsiline, üks karjumine ja togimine käib kõik aeg. Rääkimata kaktuseokastega torkimisest, käte väänamisest jne. Jalahoobid on hetkel aktuaalsed. Kodus ta üritab vaid “mängult” jalaga vehkida aga ma olen selle resoluutselt ära keelanud. Mis siis, et “me koolis teeme kogu aeg nii”. Mida on!! Noored neiud!! Kassa hukan olet!!
Ja ta magab kohutavalt palju. Pool suve magas maha. See pidi olema murdeeaga kaasnev nähtus. Kooliarst oli mõõtnud, et aastaga 20 cm on kasvanud. Ei ole võimalik. Äkki oli 10 cm, ajas segamini midagi. Kuigi tegelikult ta vaid 8 cm minust veel lühem.
Esimesed kahed on Krissul platsis. Mate ja ajalugu. Ise ta väidab, et oskab, lihtsalt õpik jäi koju või õppis valet asja või õps küsis valet asja.
Nüüd ka 11-aastane on hakanud turtsuma-mossitama. Vahel peale käratama kah.
Kole palju õppida neil, koolikotid rasked kui kivid. Arusaadav, et koolis raske, palju rahvast, lärmi ja pinget. Kodus saab siis end välja elada. Kuid! Vanemad on ka inimesed!
Nüüd mõtlen, kui armsasti õde-venda 5-6stena koos mängisid ja ehitasid. Vahel kemplesid ka aga mitte nii kirglikult, kui praegu.
Seitsmes klass pidi koolis kõige raskem olema, kaheksandas vast hakkavad juba kasvuraskustest üle saama. Oh aeg. Kannatust tuleb varuda.
Ning mul puudub täiesti pubekaemade tugigrupp. Sõbrannade samas eas lapsed on kenad, viksid ja hoolsad.

idee

Tänu Reedale leidsin super sünnipäevaidee. Kahjuks on minu sünna nädala sees ja nii laialdast aktsiooni ei saa ette võtta. Äkki saaks kuidagi ideed kohalike olude jaoks modifitseerida?
Nende jaoks, kes ei viitsi kunagi linke avada (ma ise sealjuures ka): naine, kes saab sama vanaks kui mina, veetis terve päeva koos perega, sooritades pisikesi heategusid ja zeste, igaüks ühe eluaasta kohta. Lisaks palus sama teha ka oma sõpradel, tuttavatel ja netituttavatel. Nii lahe!
Mulle küll tundus, et paljud asjad nõudsid üsna kõvasti raha kulutamist a la kinkekaartide ostmine ja jagamine, tasuta kohvi jagamine, kellegi eest arve maksmine jne aga oli ka oma üleliigsete asjade kuskile annetamist, kadunud õhupalli tagasitoomist, toidukottide autoni tassimist, tanklas kellegi auto tankimisel abistamist, postiljonile väikese kingituse jätmist, ehitajatele teepakkumist jne. Võhivõõrastele inimestele loomulikult!
Häda on ka selles, et ma olen/saan võrdlemisi vanaks, oleks 15 aasta sünna, läheks lihtsamalt :D
Kuid siiski, kuidas saaks ideed järgida?

Väliskülaline

Krissu käis kevadel rahvusvahelise ökoloogiaprojekti raames Türgis ja elas nädala omavanuse türgi tüdruku Pinari kodus. Kõik oli väga tore olnud, pereema- pereisa lahked, teda viidi välja sööma ja osteti poes kõik kingiks, mille poole ta vaid silmi oli korraks tõstnud. Paraku ei rääkinud pere peaaegu üldse inglise keelt, nii et vanematega ja tüdruku väikevennaga sai ta vaid naeratuste ja patsutuste keeles suhelda. Pilar natuke, üsna natuke oli rääkinud aga kui Krissu küsis, kas ta võiks telekat vaadata, pakuti talle hoopis süüa ja muid selliseid naljakaid situatsioone.
Lisaks oli ta poolsurnuks ehmatanud, kui “keset ööd” tänavalt mingi undamine hakkas kostma, no mošee poole hüüdmine siis :D Vetsu asemel oli olnud auk põrandas ja hommikul anti süüa jogurtit oliividega…
Kuid nüüd on saabumas tähtis hetk: europrojekt jõuab Pärnusse! Oktoobri alguses saabuvad siia hispaanlased, türklased ja rumeenlased, et tutvuda Eesti loodusega ja muidu silmaringi avardada.
Meie ikka hellitasime lootust, et tuleb pisike türklane, me sõlmime palavad ja tugevad rahvusvahelised sõprussidemed ja veedame edaspidi kõik sügisesed koolivaheajad suvitades türgi vahetuspere juures :D
Selgus aga, et tuleb natuke teine seltskond, kui Türgis: iga laps saab neljas riigis toimuvatel kokkusaamistel käia vaid korra välismaal. Ja meile tuleb hoopis rumeenia tüdruk nimega Maria.
Issand olgu kiidetud Maria eest! Meie pere elu on muudetud!
Mees lõpetab vannitoa remonti, mis on kestnud viimased 5 aastat. Lisaks vaatas ta eile õhtul uurivalt kodus ringi, ja kuulutas, et meie elamine vajab suurpuhastust. Tarvis olla eemaldada ämblikuvõrgud ja pühkida tolmu ahju otsast. Väliskülaline palub meie juurde jõudes ju esmajoones redelit, et ahjupealne üle vaadata :D
Kati on meid tüüdanud juba maikuust saadik, et mitu päeva on külaliseni jäänud.
Krissu on väga murelik. Tema vaatas eelmisel laupäeval meie elamist ja ohkis, mida külaline küll meist mõtleb, kui keegi jätab sokid vedelema või kui keegi teleka ees peeretab …
Mina olen ka murelik, kuid vähem, kui türklase puhul. Nemad ju ei söö sealiha ega kala ega kartulit ja ma hirmuga mõtlesin, et kas keedan seitse päeva jutti kanatoitu või pean tegema veist ja lammast, mida meil keegi ei söö ja mida ma ei oska tehagi.
Rumeenias on vist vähem piiratud menüü, tuttav ütles, et neile oli seal pakutud süüa tomatit, paprikat ja miskit maisiasja.
Me midagi Rumeeniast ei tea, peale selle, et seal oli diktaator Ceaucescu ja et see on vist suht halval majanduslikul järjel riik. Tuleb guugeldama hakata!
Ja koristama :D

kangekaelne vedrueesel

Mõtlesin mis ma mõtlesin aga vedrueeslist midagi välja ei mõelnud :(
Aga ma ju ei otseselt ei lubanud ka täht-tähelt sõnast kinni võtta.
Kuid
eeslist kirjutada tahaksin küll. Ja kangekaelsusest.
Inimeste maailmas diskrimineeritakse eesleid sajaga! Loll nagu eesel. Kangekaelne nagu eesel. Kole nagu eesli tagumik.
Eesel on väga lahe loom!
Olen kohtunud kahe eesliga.
Esimene elas/elab Raja Petsi juures. Pets on vana meremees, kes kolinud maale koos oma kirju loomaia ja armsa noore naisega. Nende talus on kirevad, veidrate suletuttide ja puhvis sabadega kanad, haned, pardid, kalkunid, faasanid, paabulinnud, Aafrika pärlkanad, papagoid, amadiinid, pärltuvid, kääbusvutid. Loomadest kilpkonnad, hõberebased, küülikud, liugurkuskused, eesel ja tuhkur, pesukarud ja ümisejaid. Kaameleid tahtis Pets veel võtta :D

Ühel ilusal päeval käisime Petsil külas. Karjamaal mugis heina kamp kitsi. Meid tervitama kõmpisid kaks bernhardiini, kes oma jämeda pea sulle armulikult silitamiseks ulatasid. Peremees, hallikirju habe uhkelt õieli, poseeris meile oma kauneima kukega käel, mõlemad kohevil, enese võludest teadlikud.
Aga eeslist.
Eesliproua Lonni piidles külalisi oma ümarike kurbade silmadega ega teinud meist suurt väljagi, Perenaine ütles, et mingil juhul ei tohi hommikul liiga vara nina uksest välja pista, sest Lonni tõstab arvab, et perenaisel on saabunud aeg teda lõbustada ja hommikuporgand ulatada. Lonni tõstab toaukse paotudes siis varahommikul sellist kohutavat eeslikisa, et naabrid mõtlevad, et vaeselt loomalt nülitakse seitsmendat nahka.

Eesel Osvald elab koos hobustega Pihlaka talus. Temagi tunnistas meid ääretult malbel moel. Eesel ei ole häbematu nagu kits, kes end nahhaalselt oma kondise pea sulle säärtesse tonksab või näljase koonu kotti surub. Ei, eesel vaatab sind mõtlikult ja kaalub, tasud sa üldse tähelepanu või ei.
Perenaine rääkis, et Osvald on kangekaelne tõesti. Eeslit ju ikka tarvitatakse sõitmiseks või koormavedamiseks aga nende tüüp on nõus sõidutama vaid üht inimest nende personalist. Kui keegi teine üritab teda käivitada, ei liigu Osvald sentimeetritki paigast ja vedrutab niimoodi end longu, et ratsutaja libiseb plärtsti maha.
Sellised lahedad loomad on eeslid. Ilusad. Ümarad, kergelt muigava näoga, suured valged ringid ümber silmade nagu laineriga tõmmatud. Lollid ei ole, lihtsalt iseloomuga tüübid.

Tagumiku roll õnne valemis

Lugesin selle tüdruku päevikut, kus ta hakkab kirjutama oma õnnelikust elust saledana.
Sesamy arutles, miks me laseme end teise arvamusel nii palju mõjutada ja kommentaarides oli juttu, et kõik me laseme, igaühel on oma nõrk koht, mille pihta sihitud kriitika paneb mässama, tekitab soovi midagi tõestada, midagi eneses või maailmas või kriitikus muuta (näiteks näägutaja või solvaja ninakuju).
Ma ei viitsi siinkohal diskuteerida teiste arvamusest mõjutatud saamisest üleüldse, aga
lihtsalt tuli meelde, kui kirglikult ma oma keha vihkasin, täie põhjalikkusega - ma ei söönud, ma tegin trenni, kuid ei läinud oluliselt peenemaks vaid meenutasin hoolimata kõigist pingutustest kehakujult paati nimega "Plasku-Punnpepu" Durrelli raamatust Minu pere ja muud loomad...
Too eelpoolmainit blogitüdruk ilmutas sarnases situatsioonis tahtejõudu, sai kõhnaks ja siis õnnelikuks. Ma leidsin enne armastuse ja - siis, et mistarvis näljutada, kui paljudele meestele lausa meeldivad puusad. Noh, mulle endale hakkasid siis kah lõpuks meeldima :D

Ma ei tea, kas oleksin selle tõdemuseni jõudnud ka ilma armastuseta. Noorel tüdrukul läheb enesekindluse ja oma tegeliku väärtuse avastamiseni ikka päris kaua aega ja seni võib ta buliimitseda või 900 kaloriga päevas piirduda või muid hulle tükke teha. Välimus ja teistele kasvõi väliselt meeldimine on teatud eas ju ülioluline.
Mis siis, kui mõni tõsine iluviga juures? Võibolla siis peab oma sisemise minaga rahu ja sõpruse leidmiseks rohkem vaeva nägema aga samas, jääks ära see mõttetu -mul on kõverad jalad ja halb näonahk- põdemine?
Meil oli kursusel üks poiss, kel kael hästi kõver. Ülearu sõbralik maailma vastu ta just polnud aga see-eest oli ta ülitark. Kursuse 50 inimesest kõige targem, tõsine teadlane. Nüüd tagantjärele mõtlen, kas ta lihtsalt oligi geenius või ise õppimisega nii palju vaeva näinud, et oma välist viga kompenseerida.
Ma mitte kaua tagasi panin siia selle kätetu ja jalutu noormehe, Nicki video. Vat see on tase. Mittepõdemise, leppimise ja oma puuduste enda kasuks pööramise ülim tase.

Tänases trennis sambatades ja salsatades tundus küll, et mu umbes Rooma riigi laiune kehaosa võtab enda alla terve saali peeglipinna kuid, häh, tantsurõõmu see küll ei vähendanud. Ükski trenn pole minus varem nii teravat õnnetunnet tekitanud!
Mitte et poleks vaja 8 kilo alla võtta, ei, on ikka vaja aga see ei tee mind kurvaks. Kehakaal on õnne valemis kõigest üks muutuja.

burks ja soovikas

Meil tehti Mäkdoonalds linna. Täna inimesed said sööma minna ja kõik. Netikommides ühed rõõmustavad ja teised jälle lõrisevad, kui õudne see söök on.
Ma olen sellest põlvkonnast, kes kartuli ja liha ja piima peal üles kasvanud. Mitte ei harju ära selle kotletisaia ja viinerisaia kontseptsiooniga, ei maitse ja kõik.
Hea muidugi on, et ei maitse, ega ta tervislik kindlasti pole.
Mõned korrad aastas ma lastega seal käin siiski, sest neile on see kuidagi lahe. Mulle meeldib Hesburgeri rukkiburger ainult. Ja õunamoosisai käib ka.
Kuid need "päris" burksid. Need ei mahu ju lõugade vahele! Mina ei oska neid süüa, kõik kukub maha ja tilgub ka veel.
Samas burkside kaitseks seda, et öösel pole ju midagi muud süüa. Tahaks teada, kas keegi pakub ööpäevaringselt vorstivõileibu, kama või kartulisalatit? Bensukatest vist võileiba isegi saab.

Kuid
tahtsin hoopis muust.
Blogi nii igav viimasel ajal. Tahaks midagi teistmoodi. Teeme koos teistmoodi?
Teie jätke mulle kommentaaridesse SÕNA, mina teen sellest sõnast (teemast) inspireerituna postituse. Soovikontsert :D
Andke siis ägedaid ja intrigeerivaid sõnu mulle, mitte "ämber" või "kompost".

loovus vol 3

Tegelikult sai mu loovusepostitus alguse ju koolisüsteemi peale mõtlemisest, et kuivõrd on seal tuima tuupimist ja hinnetejahti ning kuivõrd kohta teistele annetele, empaatiast ja artistlikkusest näiteks filosofeerimiseandeni.
Muidugi on tore, kui kool tunnustab ja oskab leida väljundit laste annetele aga põhitöö selles tuleks vast ikka vanematel ära teha. Või - mis töö, lastega koos midagi lahedat teha, näiteks klaasi sulatada, on ju puhas rõõm :D
Või- oleneb, matemaatikaande arendamisel jääksin ma küll hätta, sest mate pole just mu parim sõber. Sama lugu filosofeerimisega.

Ideaalis võiksid kool ja kodu muidugi kena koostööd teha.
Näide: Krissu nuias endale sünnipäevaks fotokat ja ta saigi kingitud raha eest väikese digika. Nüüd klõpsutab hoolsalt. Eelmisel kevadel viis ta mõned oma pildid koolis korraldatud fotovõistlusele ja sai auhinna.
Sel suvel kalal käies avastasid mees ja lapsed Sauga jõe ääres ühes mahajäetud laohoones suure metsiku kassikoloonia. Seal on peopesasuuruseid tittesid, hoolsaid emasid, kes kalameeste tagant ahvenaid näppavad ja ülbeid kassihärrasid. Oma paarkümmend tükki, kõikvõimalikus värvigammas.
Krissu on neid pildistamas käinud mitu raksu ja mõni kaader on täitsa okei juba.
Ootame järgmist fotovõistlust :)








viimasel pildil autor koos meie kodukassiga.

PS. Mis ja kas selle kassiuputusega peale hakata, on omaette küsimus. Empaatia on lastel arenenud, sest Krissu tassib naabritüdrukutega kassidele süüa. Aga see pole lahendus.
Talv tuleb, kala saab otsa, haigused levivad. Pojad tuleb kinni püüda ja kodud otsida, suured peaks ka kinni püüdma, kastreerima-steriliseerima, ravima ja siis võiks nad seal isegi edasi olla, kui uusi kodusid ei leita. Aga selleks, et varjuka inimesed saaks neid kinni püüda, ei tohi neid toita... lõksud on ju toiduga.

Loovusest edasi

Ma pean tunnistama, et olen üks kahepalgeline silmakirjatsejamoor.
Jajah, hinded ei tähenda midagi, las aga arenevad lapse teistsugused anded, peaasi, et oleks ta loov ja muidu rõõmus.
Hmh, miks ma siis vajusin nii mossi, kui pesamuna teatas täna oma etteütluses saadud kolmest?
Sest ma olen nii harjunud, et mu lapsed õpivad hästi. Sest ma küll enda meelest oivikukultusest ei hooli aga kui uhke ma olin, kui poisil olid kevadel tunnistusel kõik viied. Sest ma sisimas arvan, et kui laps ei oska arvutada ega õigesti kirjutada, siis... vist tema vanemad ei ole temaga piisavalt tegelenud.
Et need neetud hinded ikkagi on siis tähtsad, tahan ma seda endale tunnistada v ei.

Loovus on ka tähtis.
Täna käisin Urmas Sisaski juubelikontserdil. Ma midagi sellist küll polnud varem kuulnud. Sisask on oma olemise ja tegemistega ja kosmose ja vetevanade ja metshaldjate muusika kirjapanemisega tavainimese jaoks suht .. piiripealne isik. Oi kui naljakas ta oli kontserdi lõpus laval sebides.
Sama kummaline, kui ta ise, oli ka tema muusika. Näiteks satelliitkontsert Triangulatsioon või mis ta nimi oligi. Sümfoonia nagu olema peab, ilus ja voolav. Siis ilmub elektriviiul ja korraga tuleb mingi polkakepsutus. Edasi läheb jazziks ja jazzrokiks, siis pöörab Grünbergiks, siis sümfooniaks tagasi ja siis mustlasmuusikaks. Aga nii huvitav! Geniaalne!
Ei tea, mis hindeid Sisask koolis sai? Tavaline koolipoiss ta kindlasti ei olnud.

Jäin mõtlema ja suutsin leida vaid kaunite kunstidega seotud loovuse arendamise meetodeid.
Olin lastega 7 aastat kodus, hulluksminemise vältimiseks tegin nendega igasuguseid asju. Harjumusest teen üht-teist siiamaani.
On joonistatud ja voolitud, kive maalitud ja liivapilte tehtud, taimi korjatud, määratud ja kuivatatud, nukuteatrit tehtud, nukumaja dekoreeritud, küpsiseid tehtud, pabernukke lõigutud, akendele maalitud, mune kaunistatud, volditud.
Püüan neid vedada näitustele, mis vähegi noorele vaatajale midagi pakuvad. Käime lastele mõeldud kontsertidel ja etendustel, kui neid on. Siinkohal aupaklik viibe Miku eksklassijuhatajale, kes vedas neid mööda kultuurikantse visalt ja pidevalt, isegi balletti vaatama, mis neile väga meeldis.
Igasugused töötoad kollaažist klaasisulatamise ja kivilihvimiseni kuuluvad meie kindlate lemmikute hulka.
Raamatupuudust meie kodus ei ole, ette lugenud olen umbes miljon tundi.
Maailma asjade üle arutame ja uudiseid telekast vaatame.
Kuid mul tõesti ei ole aimugi, kuidas arendada näiteks matemaatilist loovust, loogilist mõtlemist, empaatiat, suhtlusoskust ja veel paljusid, paljusid asju.
Konfliktilahendamine on täiesti omandamata oskus, tundus mulle täna vaadates koolist väsinud lapsi, kes õhtusöögilauas ennastunustavalt kemplesid.

Ja lõppude lõpuks ei tea sa ikkagi, mis lapsele külge hakkab ja tema anded lahti päästab. Geenid ka veel.
Krissu õppis lugema esimese klassi alguses suure vaevaga, praegu loeb ta nagu hull, lisaks joonistab ja on väga varasest east saadik hästi arutlev ja terane. Samas selgus eile, et ta pidas kontrolltöös Prantsusmaad ja Itaaliat linnadeks ja arvas, et Inglismaa asub USA külje all :S
Mihkel on musikaalne, joonistab hästi ja tunneb huvi maailma asjade vastu. Kuid loeb vastu tahtmist, kuigi sai lugemise soravalt selgeks viieaastaselt.
Kati ei tunne mingit huvi teaduse ega maailma asjade vastu - kui need pole emotsionaalsed sündmused- aga ta tantsib, laulab, võtab ette keerukaid ja fantaasiarikkaid mänge ning on võimeline detailselt taasesitama pool aastat tagasi etteloetud muinasjutte.
Ma siiralt loodan, et Isal on nende kõigi jaoks mõeldud oma koht maailmas.

Söögijuttu

Blogide üks suurimaid võlusid on inspiratsiooni saamine ja jagamine. Siinkohal tänusõnad Triinule (ma ei tea, kas võin linkida aga te ju teate Triinu niigi, eks?) kes kirjutab oma kokkamisest sellise entusiasmi, rõõmu ja elevusega, et isegi minusugune oh-jälle-peab-midagi-süüa-tegema ignorant laseb end vahel teelt eksitada ja paneb paja tulele. Triinul on vahva see, et tal on kirjas kogu lugu: miks tekkis tahtmine just seda sööki teha, kust sai algosad, kas oli lihtne teha, mis tundega ta vaaritas ja lõpuks, mis nägu tegi publik ja kas limpsiti sõrmi.
Muidugi ei saa kauni kirjutamisstiili eest kiitmata jätta ka Manni, aga kuna mul pole mereande ega kummalisi juurvilju, siis tema asju ei anna alati järgi teha.

Ühesõnaga ma tegin seda kõrvitsamarmelaadi õunte, sidruni ja ingveriga, mis tuli tõesti natuke aprikoosimoosi (kae kui ilus sõna) moodi, kuldse värviga ja üsna magus. Mul polnud kaalu, panin kõiki aineid umbes, sestap on natuke vedel. Kujutan ette, pudru peal või kissellina käib hästi ja talvel, kui pliidil röstsaiu hakkame tegema, siis ka on asjaks.
Viisin tööle degusteerida ja päris palju kiideti ning purk söödi tühjaks. Vast siis kõige hullem välja ei kukkunud.
Küll lendasin orki kõrvitsasaiaga, mul jäi ju pool kõrvitsat üle. Sai kerkis mühisedes aga jäi seest nätske. Nagu mu viimased ebaõnnestunud leivadki pool aastat tagasi. Saia värv ja maitse tulid küll väga head aga jah, vedelavõitu.

Täna oli mul rõõm külastada seenenäitust Voltveti mõisas ning osaleda seeneroogade degusteerimisel.
Kõige huvitavam seen oli teise seene viljakehal kasvav Eestis esmakordselt leitud parasiitpuravik! Muidu oli neil 150 liiki määratud, aukartust äratav. Ega võib paljusid seeni süüa, isegi tikupea suurustest seentest saaks teelusikatäie midagit keeta…
Närvidele käib, et Pärnumaal ei ole sirmikuid, vähemalt pole ma kunagi näinud, ei metsas ei turuletil. Ega korralikke tõmmuriisikaid, mida Tartumaal kah kunagi vaat et vikatiga niitnud olen. Ma ema-isaga käisin tihti Kurista metsas seenel, nende mõnusate küngaste vahel sai ikka palju tunde mööda saadetud.

Kuid pidin seenetoitudest.
Vana hea seenesalat oli ikka kõige etem. Ühes variandis olid seentele salatis seltsiks õun ja paprika, ka väga huvitav, teises oli justkui vinigreti sees seeni. Keegi oli teinud kupatatud liimikuid, et neid populariseerida. Ei tea, välja nägid jubedad ja maitsesid kah eikuidagi.
Seenepirukad meeldisid. Risotol polnud viga. Huvitav oli kartulivorm hallitusjuustu ja seentega ja ten pointsa saab minult kukeseeneomlett. Kukeseen ei kaota erinevalt teistest oma head seenemaitset pannil ära.
Metsas pidid puravikud olema asendunud pilvikutega ja need omakorda riisikatega.
Meie pere on lõpetanud nohuga ja alustanud köhaga.

loovusest

Lugesin Viive-Riina Ruusi lugu “Loova inimese poole”, mis tundub, et on ilmunud Hariduses 1-2/2009.
Pika artikli sisu on raske blogipostitusse suruda aga point on selles, et paljud õpetajad-õpilased tunnevad koolis tüdimust, kuna koolis on vähe loovust, nn flowd.
Praeguste koolilaste õpiedu kannustavad aina rohkem välised stiimulid: ühiskonna surve, vanemate ja õpetajate sund – mitte loov ja uuriv õppimise rõõm.
Praeguses koolis on loovus nagu luksus, mis võib ju olla, aga peaasi, et õppekavad läbitud ja ainehinded korras. Vaid see õppur on midagi väärt, kel head hinded. Ruus nimetab seda koguni hiilivaks dehumaniseerimiseks, sest inimest ei saa taandada hinnetereaks koolitunnistusel. Oma loovate jõudude tajumine annab aga õpilase ja ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse, kui igapäevane hinnnetejaht.
Ruus tsiteerib psühholoog Csikszentmihaly`t. Loovuse avanemiseks on vaja eeltingimusi: kokkupuudet kultuurivaldkonnaga ( nt laps ei oska viiulimängust midagi arvata, kui ta seda pilli iial näinudki pole), mõttekaaslaseid-teejuhte (vähemalt üks sõber, kes ka sama ala armastab ja kellega saab mõtteid vahetada)(ja selleks on isegi hea Treffneri tüüpi kool, kuhu ideaalis võiksid matemaatikahullud koonduda) ning andekust, mida pole alati lihtne avastada, kuna näiteks matemaatilised anded ei saa ilmneda enne matemaatika aluste omandamist.
Tänapäeval räägitakse üksikute geeniuste kõrval aina rohkem loovatest kollektiividest, kus on oma koht nii võimekal ideegeneraatoril, kui tugevatel praktikutel ja kasvõi näiteks humoorikal pingete maandajal.
Millised anded meie kooli huvitavad? Matehullud? Loomulikult. Kuldsuud? Ikka. Kaugushüppajad? Jah! Nende pealt saab ju kool olümpiaadivõite ja medaleid.
Aga mida teatakse õpilaste tantsu- või luuleandest, filosofeerimise või organiseerimise andest, koostöövõimest, huumorimeelest, empaatiavõimest, altruismist? Neis annetes ju riigieksameid pole?
****************
Oh, ja hommikukohvi kõrvale loen sellist jutukest, kus verivärske tudeng pillab pärleid nagu "erinevus meie ja meie vanemate vahel ongi selles, et meil on rohkem tööriistu, et saada edukaks" või "Kolmapäevane eesti keele loeng ei ole tüütu kohustus, vaid moodus, kuidas paari aasta pärast rohkem raha teenida. Ülikool on viljakas lehm, kellega õige lüpsmise korral kogu Euroopa piimaturg üle võetakse. Muidugi on vaja teha õige valik, iga tõug ei kõlba."
No mul ei ole sõnu. Noormehest oleks 30 aastat tagasi tubli komnoor saanud: tema juba teab, mis on elus tähtis ja kuhupoole sammuda.
Aga mina oleksin küll ääretult õnnetu, kui minu lapsed mõtleksid koole lõpetades ja oma valikuid tehes vaid sellele, kuidas tulevikus rohkem raha teenida.
Loovuse arendamisest tahaksin teha eraldi postituse, pärastpoole.

lahke mina

Blogides kõik muudki jahvatavad, kuidas seened on metsad täiesti lubamatult ummistanud aga kirjutajad ise a) ei armasta eriti seeni süüa ja/või b) neil puudub keldris seenepurkide jaoks ruum
Mina! Mina võin lahkesti aidata seente vastu võitlemisel! Ritsiku keldris leidub seenepurkidele alati ruumi ja Ritsik armastab seeni üliväga.
Ps Kolleeg rääkis, kuidas tuleb suhkrusiirupis säilitada pihlakamarju, et need olla jaanuaris-veebruaris tõbisena suurepärased haugata.

tants ja moos

Mul olid nädalavahetuseks plaanid alates seeneleminekust ja lõpetades akende pesuga. Kahjuks tabas kogu meite perekonda kurgu-tatitõbi, nagu ilmselt poolt Eestimaad ja nüüd on nädalavahetus maha uimerdatud, mis ei ole hea.
Kuid siiski vedasin oma vedelad ihuliikmed tasuta zumba proovitrenni. Enne seda tegin pilatest.
Hmh. Pilates oli raske ja igav minu olematutele lihastele ja zumba, see tundus sobilik pigem treenitud noortele müraimmuunsetele inimestele. Treenerid keerasid muusika kõrvulukustavaks ja karglesid tund aega kõigest väest, ise nurisedes, miks kõik tantsijad ei sära naeratusest. Ma ei jaksanud :(
Mulle ei meeldi, et nad ei tutvustanud asju tantsude kaupa ja ei õpetanud samme selgeks, kohe läks trampimine ja puusavõbistamine lahti, millestki alguses aru ei saanud ja kui juba hakkas nagu mõni kepsutus või võdin välja tulema, oli juba uus tants.
Mulle bailatino sobis rohkem, sellisem naiselikum ja tantsulisem, selle treener oli õpetamisel väga hoolas, kohe parandas ja pani muusika kinni, kui midagi välja ei tulnud.
Nüüd olen täitsa kahevahel. Bailatino trenn ja treener meeldisid mulle kõvasti rohkem aga tolles kohas on saal pisike, ruumi ja ventilatsiooni pole, pesemisvõimalused pea olematud. Samas zumba on spordihallis, kus kõik tingimused on viimase peal...
Ja mulle meeldib, et bailatino paneb avastama oma puusasid :D Pöörakem figuuri iseärasused oma kasuks, eks ja hõljutagem varsti kõik peput nagu J Lo!

Veel tegin täna uimase peaga õunamoosi, täiesti tavalist. Ootan homset, et toon poest ingveri ja teen ühte vääga kavalat moosi kummalistest asjadest.
Vaatasin kappidesse ja rukkijahu polegi. Tuli tahtmine leiba jälle küpsetada. Lisaks sorisin käsitöökraami kappi..
Katit õpetasin arvutama. Liidab ta normaalselt aga 20 piires lahutamine ei edene mitte. Kogu lastekamp on seoses kurguvaluga toas aga nii haiged nad ka pole, et lebaks ja oleks, igavusest poole ajast mängivad ja poole ajast kisuvad omavahel. Uh, väikesed koletised.
Muidu on sügis mõnus. Selline rahulik kulgemine. Veel pole külma vihma ja pori.

koolijuttu kah

Krissu harib venda.
"Tead, see Kolumbus oli ikka nii jobu. Kujutad ette, ta mõtles kogu aeg, et on Indias kuigi oli ise Ameerikas!"
Vend, lootusrikkalt, tal on esimest aastat ajalugu ja talle see õudselt meeldib:
"Aga ta oli vist ikka sõjamees ka?"
"Ah polnud ta suurt midagi. Meile küll koolis sellest ei räägitud."
"Meile küll räägiti, et ta võitles ja..."

Kati räägib häbelikult:
ma sain täna laulmises kahe.
?????!!!??
Ma unustasin selle lehe koju, kuhu pidi mingeid noote joonistama, õpiku unustasin teise klassi, ma ei saanudki midagi teha ja õpetaja pani mulle kahe. Päevikusse ei kirjutanud aga e-kooli vist kirjutas. Aga siis me hakkasime laulma ja õpetaja pani mind eeslauljaks jälle. Siis oli veel teine number kaks aga see on hea kaks, ausõna!
????
Meie klass sai teatejooksus teise koha! Ja siis mul kadusid veel võimlemise dressipüksid ära. Nad kukkusid mul vist kotist välja aga kui ma läksin garderoobi vaatama, siis ei olnud neid kuskil.

Krissu:
Kõige hullem õps on Kana. Kirjanduses. Me pidime rääkima, mis teeb raamatu igavaks ja ma seletasin, et pikad kirjeldused ja tegelased, kes midagi ei tee ja maailma ei ürita päästa. Tema aga ütles, et ei, ei, hoopis väike tihe kiri, paks raamat ja keerulised tegelaste nimed. Ta üldse ei arvesta meie seisukohtadega.

Mihkel:
D ja M on niivõrd hullud, nad igas tunnis lärmavad ja kisavad ja jalutavad ringi. Eriti vihale ajab see mind ajaloos, kui ma tahaksin kuulata. Nii kahju, et neid ei pandud tasandusklassi.
mina seletan, et D ema näeb temaga tõesti palju vaeva ja õpetaja niisamuti aga tundub, et miski ei mõju. Kahju on emast.
M: Jah, muidugi on kahju emast, ema käib tal kolme koha peal tööl, et D saaks atv-sid, rollereid ja muid uhkeid asju aga D ainult lõhub aknaid ja kõike muud. D kardab ainult oma isa aga tema on Soomes tööl. Ükskord isa oli Soomest kodus ja õpetaja lubas talle helistada, kui D pahandust tegi ja D hakkas hirmust nutma.

E-kool
Sinu poolt otsitavat kooli ei ole meie süsteemis. Proovi mõne teise otsisõnaga.

Kallid õpetajad-lugejad! Kas te palun, õpetaks,
1. kuidas ma saaks motiveerida oma last õigeid koolivihikuid koju ja kodust kooli toimetama? Kaks on suht halb motivaator, küsisin, mis see kaks sulle ütleb ja ta arvas, see tähendab, et ta on loll...
2. miks kordub ja kordub see jama, et igas klassi on mõni hüpik ja probleemik, kes terve ülejäänud kamba õppimist segab? Meie koolis sel aastal selles vanuses laste tasandusklassi pole, seal saaks nad vähemalt tähelepanu ja individuaalset lähenemist, mida nad nii väga vajavad.
3. Kas Kolumbus siis oli sõjamees või ei olnud?

ps. minul endal on ka õppimisprobleemid. Kogu aeg oleme pannud PP-s lihapiruka sisse liha ja tainas on ümber. Nüüd tuleb tainas sissepoole, liha väljapoole ja muna ei tohi mingil tingimusel enam panna!

salsa-girl

See on nüüd küll imelik, et CV vabatahtlike portaalis leidsin vähemalt kümme pakkumist, mille peale silm särama hakkas. Meleski kultuurivabriku ülesehitamine! Matkaradade hooldus ja võõrliikide seire USAs, Euroopas, Guatemaalas või Eestis! Raamatukogus sebimine Tallinnas! Tegutsemine puuetega laste seltsilisena või maanaiste organisatsioonis Moldovas! Bioneeri portaali kirjutamine!
Aga tööpakkumiste osakonnas mitte midagi mulle sobivat. Büroojuht-assistent, juuksur, kopajuht, müügiesindaja, arendusjuht jne.
Raha ei maksta nende asjade eest, mida mulle meeldib teha : (
Asi on selles, et palgatöö kõrvalt ei jää väga palju energiat üle silm-särama-elu ilusamaks projektide jaoks.
Mõtlen, kuidas jälle peaks minema hooldushaiglasse vanainimesi lõbustama. Pidime ju suvelgi käima, noori appi võtma, aga… kõik kadusid vaikselt ära. Mul on praegu piinlik sinna minnagi ja vanemõele otsa vaadata. Tahaks asja taas käima lükata aga… mulle ei meeldi poolikud lahendused. Ei viitsi jälle kõigile helistada ja nuiata, et kuna sa saad minna ja kas tema ka saab minna. Samas ma ise kah ei jõua iga kord, kui olen lubanud. Masendav. Ei oska edasi.
See on ka imelik, kuidas raha mind ei armasta. Seoses rahaga on hiljuti olnud mitmeid ümberkorraldusi (mitte isiklikus elus) ja need häirivad mind väga. On olnud pahandusekesi, kõrvetan näpud iga kord, kui tegelen millegagi, mis on raha, eelarvete või bilansiga seotud. Isegi tanklas hakkas viimati makseterminal tõrkuma ja kõik läks absoluutselt vussi.


Hetkel ikka on üks asi, mida kangesti ootan. Esmaspäeval käisin bailatino trennis. Pooleteise tunni jooksul õpiti sambat, salsat ja merenguet. Rahvast oli palju, trennitingimused viletsad, ruumi vähe ja ma olin kõige paksem osaleja saalis aga mulle nii väga meeldis! Eelmisel nädalal proovisin ühes kohas vesiaeroobikat aga see oli kohutavalt igav. Oh kui väga tahaks jälle salsatada!

No mida ma saan teha, kui olen selline kerglane naisterahvas. Ei saa minust kostüümiga töölkäijat, eelarvete või projektide koostajat, kellast kellani pingutajat, pikamaajooksjat ega teerajajat. Ikka soft-teemad, ninnu-nännu ja salsa...
Mõttetu memm, nagu sõber mu kohta vahest naljaga ütleb, kui ma midagi unustan või kihva keeran.

looduslähedased eluviisid

Ma nädalavahetusel sorteerisin asju. Kas kellegi on karupoeg Puhhi fännidest lapsi? Meil on vist kõik selle loo tegelased pehmete mänguasjade kujul olemas ja uut kodu otsimas. Puhh ja Tiiger on umbes 30 cm pikkused, Jänes, Iiah, Kängu ja Notsu on väikesed, vaksapikkused.
Tegime õunamahla nädalavahetusel, nii 70 liitrit. Tuttavad imestasid, et miks me jandime, lasku aiandis vurinal veskist läbi käia – annad õunakotid ära ja saad mahla vastu, 2 krooni liiter. Hmh, aga meile meeldib mässata!

Esiteks laenasime tuttavatelt õunaveski ja pressi, siis ühe jalaga naabrivanamehelt suure kanistri. Lapsed korjasid puude alt õunad ja pirnid kokku, Krissu ronis puu otsa ja raputas veel lisaks. Suures plastvannis toimus suur lobistamine ja õunapesemine. Mihkel ja Kati said õunu veskisse pilduda. Mees mässas õunapudi ja lappidega, et neist mahl välja väänata. Kati ka keeras vahvasti mahlapressi.
Mina aitasin veidi õunapuhastustöödel aga põhiroll oli pliidi ees. Kuuma veega loputasin kolmeliitrised purgid ja keetsin kaaned. Lõin kolm suurt potti tulele ja mahlake keema. Suhkrut ei olnud tarvis panna, suht magusad õunad olid. Mõnesse mahla sai arooniat ja pirni veel lisaks.
On jah palju möksimist aga minu meelest on see selline tore arhailine tegevus. Lasin Krissul pilte teha, et ehk 20 aasta pärast on selline tehnoloogia sama levinud nagu rehepeksmine :). On lastelgi, mida meenutada, ikkagi perekondlik ettevõtmine.
Kokkuvõttes kell 5 oli kõik valmis ja me sõitsime kalale… Mees oli ostnud hommikul turult “haugisurma” ehk eriti ilge konksu koos kummist kollase kalaga ja tema hing ihkas haugilaipu … Sõitsime Audru poldrile, deviisiga- oodake te nüüd, haugid, surm tuleb!
Issi Kati ja Mikuga leotasid usse – kaasa oli võetud terve hunnik igast õngesid, spinninguid, lante, kahvasid jne. Mina tegin koeraga niisama põldude ja roostike vahel kiirkõndi, mõtlesin oma mõtteid. Tahtsin jõuda metsani, et seeni püüda aga kohale jõudes selgus, et metsa ümber on tohutu roostikku täis kraav…
Kalastavate pereliikmeteni tagasi jõudes selgus, et ainsaks saagiks oli Kati püütud neli tillukest ahvenat. Mees oli kuskile veepõhja juurika taha jätnud oma haugihuhu. Mitte et see oleks meid eriti morjendanud aga ...veidi nukker oli vaadata 20 meetrit eemal kalastanud meeste ca poolemeetrist haugi...
Aga ikkagi väga mõnus oli. Päike läks looja, õhk oli värske ja suur vaikus ümberringi.
Ma olen nii rõõmus Opeli üle, kes meile sellise meelelahutuse võimalikuks teeb.

Kuid nüüd painab mu meeli mõte seentest, mis kuskil samblas mind ootavad. Kus on seeni?

Täis

Hea ütlemine on: mul sai hing täis.
Küsimus, mis sa selle täis hingega peale hakkad.
Valad tühjaks esimese ettejuhtuva hinge peale?
Kaanetad kinni ja lased edasi marineerida?
Torised Jumala ees- eh, vaata nüüd, mis?
Jooksed või tantsid end hingetuks?
Hoiad hinge kinni, kuni jama möödub?
Hinge heitmine oleks loomulikult kõikse hullem variant..

üks kuupäev

Ritsikumutil kuu aja pärast sünna. Kõik irl sõbrad ja blogisõbrad, nii varemnähtud kui -nägemata on oodatud! Võib minna siis äkki metsa? Või taas klaasi sulatama? Magdaleena gildi nukke tegema? Savi voolima? Spaasse mulistama? Kluppi diskotama?
Kuupäev võiks olla 2 või 9 oktoober. Või vahet pole, võib 16 okt ka.

Eile

Eilne päev oli pikk ja väsitav aga mõnus ka.
Kuigi päris esimest korda meil keegi kooliteed ei alustanud, oli sebimist palju. Nagu ikka- kadunud on kingapaelad ja juuksehari, lillekimbud sai kokku viimastest veidi katkutud moega astritest peenral ja teismelisega muudkui kakle, et ruuduline pluus ja vanad teksased pole pidulik riietus.
Kati oli pea sama puhevil ja elevil, nagu esimesse klassi minnes. Issi läks kaasa aitamaks õpikuid koju tarida. Kati sai ainukesna oma kraami kätte, teistel hakkab iga õps jupikaupa jagama. Huvitav miks? Ma koolis käisin, siis küll suured raamatupostamendid klassidesse juba augusti lõpus püstitati…

Kati klassijuhataja ettevõtmisel käisime eile kooliaasta algust tähistamas Pihlaka talus. Lapsed olid pea kõik kohal ja ka kimbuke vanemaid.
Ilm oli nii ilus ja loomad alati vahvad vaadata. Eriti armsad olid eesti maakarja veised, sellised pisikesed, piimaga kohvi karva. Hobustekoplis kiirustas perenaise hüüdmise peale kohale kõigepealt trobikond uudishimulikke ponisid. Siis natukese aja pärast kihutas Tori hobune täistraaviga vaatama, mis toimub. Oo ta oli uhke. Hiigelsuur nagu buss, kõrgejalgne, ülbe, kepsakas. Togis kohe madalamad tüübid minema ja eeslile tegi ka tuule alla. Niuke boss.
Veel elavad Pihlakas seapõrsad ja pooletonnine siga, tuhkur, kitsed-sikud-sokud, kanad, kalkunid ja paabulinnud, jänesed ja rebased. Suur mänguväljak. Reeda poistele kindlasti meeldiks :).
Mõnus oli emmedega pärast saiakeste virna juures suhelda. Minu meelest on väga vaja, et vanemad üksteist natukenegi tunneksid. Et kui tarvis klassijuhatajale osta kinki või planeerida teatriskäiku või tekivad tulevikus probleemid, siis osatakse ühendust võtta, laste eest seista ja ühiseid lahendusi otsida. Tavaliselt igas lasteaiarühmas ja klassis kujuneb välja selline vanemate pundike, kes igast asjast osa võtavad ja koolielu vastu huvi tunnevad. Samas on Krissu klassis selliseid vanemaid, keda ma 7 aasta jooksul kordagi näinud pole. Ei pidudel, ei koosolekutel, ei laste kontsertidel. Imelik.

Kodus panime täismeeskonna kokku ja läksime traditsioonilisele pitsatuurile. Meie lemmikkoht oli kinni, vantsisime Steffanisse. Kati oli juba üsna väsinud ja kiunus. Krissu ja Miku käisid terve tee meist tükk maad tagapool ja aina vestlesid. Suur õde jagas “väiksele vennale” teadmisi, kuidas elu viiendas klassis kujunema hakkab. Nüüd ju enam koduklassi pole, hakkab suur mööda koolimaja jooksmine. Kõik õpetajad on uued, va klassijuhataja.
Krissul on palju loodusaineid, geograafia, bioloogia ja midagi veel. Temalgi uued õpsid pea kõik. Klassivennad olla nii pikaks suvega kasvanud, et mõnda olevat pidanud tükk aega tunnistama üritades “onus” midagi tuttavlikku leida : )

Minu päev lõppes kell pool 1 öösel poja teksaste säärte lühemaks õmblemisega, mees kustus teleka ette. Kell 12 öösel tuli meelde, et oli ju ka tort külmkappi ostetud…

Täna hommikul oli mul endal kõige rohkem tegu silmade lahti vedamisega. Lapsed said suht kepsakalt minekut.
Ütlemata armas oli vaadata neid kolmekesi koos kooli poole kiirustamas….

Ps. Pihlaka talu hakkab korraldama loodus- ja ellujäämisretkesid, see viimane kestab 3 kuni 8 kuni 24 tundi. Me ühe emmega mõtlesime, et paneks pundi kokku ja läheks nii paari nädala pärast. Jõhvikaid olla see aasta palju ja siis nad saavat juba valmis. Pluss võimalikud seened. Saaks kümme inimest kokku, poleks nii kallis ka. Kas keegi tahaks tulla? Terve päev metsas trampimist, äge ju!

Ps ps head uut aastat muidugi ka, eriti Tristani, Antoni, Leena-Mai ja Egle-Riinu peredesse!