Rohkem mehelikkust!

Väike sügav sissehingamine enne töölehakkamist.
Esmaspäev, tööle-koolitormamine. Võileivad, köharohi Mikule, mida-homme-klassiõhtule-vaja Krissule, pesu nöörile, ratta selga, ei jõua last lasteaias trepist üles saatagi aga ta on rõõmus ja keksib ise edasi, mulle lehvitades...
Peaks vist hakkama kell 6 hommikul tõusma, nagu Eri Klas soovitas. Siis jõuab ehk nautida kiirusevaba, päikselist ja hommikust energiat täis hommikut.
Mitte süütunnet kiirustamise ja sellest tingitud kurjustamise pärast.

Kirikus oli hea teema: why men hate going to church
Selgus, et kiriklikeks peetakse nn naiselikke väärtusi nagu armastus, hoolimine, suhted, toetus, abi, harmoonia, eneseväljendus. Meheliku väärtussüsteemi aluseks on aga kompetents, aktiivus, enese proovilepanek, võistlus, edu, tulemuslikkus ja efektiivsus. Kuna mehed arvavad, et kirikus vaid mingi laulmine ja ninnunännu käib, mis nende väärtussüsteemi eriti ei sobi, siis nad ei tahagi sellega tegemist teha.
Samas Jeesus oli mõlemat: family man, kes käis külas, suhtles, tervendas, hoolis ja aitas, aga ka projektijuht ja tegija, kes käskis - võta oma voodi ja mine, tehke jüngreid, parandage meelt, võtke midagi ette oma usu ja eluga!

Nüüd ma saan aru, mis mul viga on. Ma olen liiga naine!
Kõik need naiselikud väärtused on minu jaoks A ja O, ma olen nendest üleni tehtud ning võistlusest ja riskist hoian juba lapsest peale nii kaugele, kui võimalik. Kompetents ja tulemuslikkus, jah, nendest ma ära ei ütleks :)
Aga et seda saavutada, tuleb ju esmalt risk ja vastutus võtta, julgeda olla sõltumatu, mitte karta muutusi ja vastasseisu, ilmselt mitmeid kordi alguses läbi kukkuda ja piki pead saada ... aia, mkm, parem jään oma turvalisse urgu, vooderdan selle sulgedega, ehin lilledega ja panen lõhnaküünla ka veel.

olla naine on isegi raske
nüüd katsu veel olla ka mees...

Mees ei võtaks internetikommentaare südamesse ilmselt. A ma olen naine, nii naine, kui veel olla saab! Mind vihastab ja kurvastab, kui mind nimetatakse kirjasolkijaks ja mu lugu olla nagu Vändra Aveli kirjutatud.

Peaks Kivisildniku juurde selgroo kasvatamise praktikale minema. Tema oskab lajatada igaühele vähimagi halastuse või mööndusteta ning ei kergita enda kohta öeldu peale kulmugi.
Seni aga võtkem midagi ette oma usu ja eluga.

madalsageduslik püsi- ehk alalismagnetväli

huvitav, mis asi see on?
kirjutasin magnetmassaažist ja just selline lausejupp seal sees mul oli, mille kohta kommentaarides juba sauna sain. Et kumb kooli tagasi peaks minema, ajakirjanik või massöör. Tont, ma ei mäleta, kas ma võtsin selle lause massööri antud materjalidest või tema enda jutust või segasin kogemata ise midagi juurde...
Jah, mul tõesti pole õrna aimugi, mis asi on madalsageduslik alalismagnetväli.
Mis nüüd saab!!!???
Hissand kui jube!!!
Ausalt öelda, mind ei huvita karvavõrdki, mis on madalsageduslik alalismagnetväli. Muidugi oleksin pidanud uurima ja puurima, kui ma sellest kirjutasin, et näpukaid ei tuleks, aga ma ei teinud seda, lehetsurad on ju neetult lollid ja pealiskaudsed, nagu igamees ja tubli kommentaator teab.
Minu seljavalu läks selle magnerulli toimel igatahes enam-vähem üle.

Täiega päikeseline ilm täna, kuigi jahe tuul. Mees kraamis kuuri, mina tegin vaarikaid, lapsed lasid vibu ja tegutsesid täies koosseisus liivakastis. Miku sai oma elu esimestel malevõistlustel 21. koha. Laste intensiivsel pealekäimisel avas issi tänavuse grillihooaja ja kõik sõid ennast neljakandilisteks.

Vaarikate tegemise kõrval on lehe tegemine täiega mõttetu tegemine. Eriti kui sõimata järjekordselt saad. Sa võid kirjutada kümnete kaupa imelisi tekste- mis kellelegi korda ei tundu minevat. Ja ühe 40realise, ühe veaga- ja näedsa, inimesed ikka loevad järelikult lehti, vähemalt netis.
Vaarikatega on asi lihtne: vanad varred lõkkesse, kepitad uued võsud ära ja hakka aga marju ootama.

Ma ei suuda välja mõelda, mis tööd ma võiksin veel teha. Tahaks kirjutada ja inimestega kohtuda, aga tõesõna, magnetmassaaž ja uudised ei lähe mulle korda :(
Ja vaarikate kasvatamises pole ma kah tegelt keenijus:((

Kingitustest

Tüdinesin eelmises postituses kirjeldatud põdemisest, ostsin kogunenud 230 krooni eest 200eeguse kinkekaardi ja lillevarre ning here you go!
Kingitused on tegelikult toredad. Mina ei jaga nende arvamust, kes ei salli sünnipäevi, õnnitlusi ja kinke. Võibolla on siis jama, kui sünnipäevalaps peab hommikust õhtuni pardiprae ja beseekookidega jändama aga tavaliselt ju nii enam ei tehta, vähemalt mitte noorema põlvkonna hulgas.
Kingitusi saada on alati vahva, teistele sobiva kingi leidmisega on muidugi raskem.
Lähedasemate inimeste puhul võib enam-vähem aimata, mis neile meeldiks saada ja mis neil juba kodus olemas on. Pooltuttavate ja kolleegide puhul võib kergesti mööda panna. Meil on töö juures tavaks kinkida lilli, magusat, alkoholi, tasse, vahel harva raamatuid ja aasta otsa kinkis üks tuba üllatuspilte, st raamitud foto sünnipäevalapsest mõnes eriti naljakas või kompromiteerivas situatsioonis. See oli lahe.. Aa, mu eelmine tuba kinkis loteriipileteid kah.
Kõige raskem on leida kingitust
a) ülemusele
ma ükskord kinkisin stressipalli, kus mudimisel tuled sees vilkusid..
b) õpetajatele ja kasvatajatele
kuna olen kergesti äraräägitav kollektiivi nimel tegusid tegema, olen piinelnud tundide viisi raamatupoes, kamminud läbi sisustuslette jne. Õnneks tänapäeval on hästi palju seda kinkekaardivarianti, mis teisest küljest on ka ääretult igav.
Samas... kaua sa ikka nuputad, kas seekord kinkida laste ja vanemate poolt kruusid, saumalinad või keraamilised kolakad. Las inimene ise valib.
Laste sünnipäevadel on eriti tobe, kui igaüks tuleb, rahakaardike näpus. Võiks ju eeldada, et peole on kutsutud laste sõbrad, kes teavad, kas sünnipäevalapsele meeldib puslesid panna, raamatuid lugeda või hoopis palli taguda.
Krissu sai viimati sünnipäevaks näiteks:
ripsmetushi, indiapärase seinapildi, õlakoti, kitarri, raamatuid

Aga kõige-kõige paremad on need kingitused, mille kinkija on tõesti sinu peale mõelnud, kulutanud oma aega ja fantaasiat. Isetehtud asjad on parimad. Või need värgid, mida sa ise poes aega viitmata korvi topiksid.
No mulle sobib kinkida alati:
shokolaadi või sidrunivõi purgikene, hea tee
veini- või teepiknik
ehted
lõhn
raamat
cd
massaaž
isetehtud misiganes, kasvõi omajoonistatud kaart
Aga ma naeratan pingutatult, kui mulle ulatatakse:
potilill, ma olen nimelt meister nende väljasuretamises
vaas või kipsist kass või mida iganes kapi peale tolmu kogumiseks
köögividin
laudlina
järjekordne kohvitass
sukkpüksid
koleda lõhnaga aroomiküünal

A mis teile meeldib kingiks saada?

oli mul vaja siis...

Mitte et ma 100% tähtkujude usku oleksin, aga sellega olen küll nõus, et Kaalud ja konfliktid ei sobi kokku. Kogu hingest püüan neid vältida, sealhulgas ka arusaamatusi, solvumisi jne aga no ei tule välja..
Meie lasteaiarühma abikasvatajal tuleb jubil. No ja ükspäev üks kasvataja ütles mulle, et ah, alati toovad lapsevanemad nädal aega järjest lilli ükshaaval, pange parem raha kokku ja ostke üks lill kõigi poolt.
Mina võtsin asja tõsiselt. Saatsin rühma papade-mammade meililisti küsimuse, et kas kingime ühiselt midagi ja mida. 4 vastasid, et jah, ikka, mõni oli suusõnaliselt ka poolt. Saatsin uue kirja, et kogume 25 eeku, kes tahab, see paneb. Et vaatab, palju raha tuleb, ostame siis asalea või koguni kaupsi kinkekaardi.
Täna lasteaias kasvataja ohhetama- no küll sa nüüd panid asja käima, nagu lasteaiajuhataja kohe! Et mitte kunagi mitte keegi pole abikasvatajale ega üldse kasvatajale siukest lilleraha küsinud. Tema olla mõelnud, et kogme nii 4-5 krooni ja ostame pundi nartsisse või midagi. Neile olla üks ema helistanud ja küsinud, et midaaa??
Maisaa aru, nüüd on häda, et äkki koguneb liiga palju raha vä? Ei kogune, ainult 5 inimest on praegu maksnud. Või et liigne austus abikasvatajale? Või oli see mõnele lapsevanemale selline kolosaalne summa?
Ausalt öeldes olen häiritud. Kuigi see pole teps mitte esimene kord, kus parimat tahtes vastu pead on saadud. Harju ära! Ja ära lase ennast teinekord organiseerimistegevusse kaasata.
Aasta pärast tuleb lasteaia lõpetamine, olen selle 2 korda korraldajatoimkonnas läbi elanud ja ei taha mõeldagi, milline kompromisside otsimine ja ajude ragistamine läheb lahti, et leida kõigile lapsevanematele, kasvatajatele ja juhtkonnale sobivad variandid peo ja kingituste iseloomu, koha, maksumuse jne suhtes.
Lasteaiarühm on tilluke ühiskonnamudel, kus saavad kokku absoluutselt erinevate kodude, tõekspidamiste ja soovidega suured ja väikesed inimesed.

It takes a village to raise a child

Tere talv. Tõbi vist hakkab tulema.
Hoolimata päikeselisest kevadilmast hakkas juba eile meeletu väsimus, midagi teha ei taha, keha on hell ja kergelt valutav, lisaks tillukesed õelad külmavärinad.
Seda siis on need ebamäärased päike-soe-külm-tuul ilmad.
Milleks seda nüüd vaja oli... ebaaus... aprill ja mai on minu lemmikkuud, tahaks igast asju teha, hõlmad lahti käia ja hilisõhtuni aialõhnasid kopsu tõmmata.
Ebaaus, ma ütlen veelkord :(

Tegelt tahtsin kirjutada lastekasvatamisest.
Miku tõi eile empeka koju (mp3), mille sõber talle oli üheks päevaks laenanud. Külitas mu kõrval diivani, ise mänguväljakul ronimisest (kooliriietega loomulikult) tolmune ja higine aga jube õnnelik, ning toppis kõrvaklappe pähe nii mulle kui väikeõele, et tema muusikaelamust jagada võiksime. Kati jagas vaimustust, mina püüdsin võimalikult delikaatselt arvamust avaldada, et Niki ja Miki ei kuulu just minu lemmikute hulka.

Kui sinu enda ja su mehe valmis tehtud tilluke titt on just maailma saabunud, on selline olümpiavõitja tunne, et -oh, millise täiusliku väikese kodaniku me tegime ja milliseks imelapseks me ta veel kasvatame!! Aga siis hakkab peale.
- Selgub, et pampersi-reklaamist tuttav imeline imik võib otsustada kisada arvestatava osa ööpäevast, pane talle või seitse pampsi ümber.
- Hoolimata hoole ja armastusega maheköögiviljadest keedetud tervislikust lillakapsapüreest määrib ta selle sulle ja endale sõna otseses mõttes pähe aga säilitusineid tuubil Kostariika banaani mugib mõlema suupoolega.
- Ta vaatab positiivusest pakatavaid Teletupsude saateid ja naudib emme-issi regulaarseid kallistamisi ja nunnutamisi kuid üritab otsekoha lüüa oma tillukese jalaga, nähes ÜKS KORD Walkeris Chuck Norrist seda tegemas.
- Me käime gunstisaalis, võtame jõnglast kaasa külla, kontserdile, mere äärde aga kui ta on piisavalt vana, on tema jaoks kuu elamuseks ikkagi Stiina pidu.
- Me räägime heast ja halvast, arutame filme, raamatuid ja inimeste käitumist aga ikkagi on tema suurim soov panna oma pilt Ratesse üles, lugeda Klatshimoore, vaadata Cartooni, kuulata Vanilla Ninjat ja Avril Lavignet.
- Või hoolimata kooris laulmisest ja flöödiõppimisest vaimustub ikkagi Mikist("Vuntsidega mees" ja "Kummipea").
- või hoolimata vanemate pidevast teretamisest, tänan-palun-vabandage-st keeldub vastamast ainsalegi minu töökaaslaste terele...

Ma loen huviga, kuidas Karikate Emand kasvatab oma Väikest Tüdrukut ja mõtisklen, kas tal/neil õnnestub seda lillelapselikku olekut säilitada.
Näe meil T-ga pole vist väga õnnestunud. Me ei ole täiuslikud, maailm samuti mitte, miks siis lapsed peaksid seda olema? Jääb üle vaid loota, et oleme suutnud vähemalt mingisugusegi moraalse vundamendi luua.
Kui nüüd hästi meenutada, siis olen mina ka vaimustuses ujunud oma tuttuuest kassetikast "Modern Talkingut" kuulates. Ja norinud klassiõe kallal, kes oli maalt ja nii erinev. Mitte sekkunud, kui poisid kiusasid kahte teist klassiõde. Mitte koristanud tuba ja kuulanud koolitööde tegemise asemel tundide viisi muusikat.
Teinepool jällegi on jõlkunud ringi katkutud punkaririietes ja põõsa taga õlut libistanud.
Ma loodan, et läbi kogu selle lapseea tralli, noorukiea segaduste ja keskea kriiside jääb inimeses siiski püsima see miski ilus ja hea, jumalik alge, kui soovite, täiesti eripärane ja väärtuslik, mis peegeldub tillukese vastsündinud lapse tõsises põhjatus pilgus.
Loomulikult võib vigu teha, ainult et teatud punktist alates ei ole need enam okei. Kasvatuslik miinimum võiks olla... ma ei tea... et ma ei peaks nägema oma järeltulijaid Võsa-Petsi saates. Või nagu eilses Reporteris näidati Kaido Tubli ja Meelis Kesiganes-t Tõdva külast, kes lahutasid meelt kohalike parmude klobimise ja koeratapmisega.

Sedasi. Aga eks eelpoolöeldu käib ikka ja ainult minu järeltulijate kohta, kümned blogilapsed kasvavad suurepärased ja Märdi Wilma samamoodi ja Risto ja HB Timm samamoodi...

kassid, koerad ja need, kes arvavad, et nad on inimesed või midagi

Eksperiment läbi. Kuna lapsed ikka päris telekavabalt ei saanud olla ja koos issiga nii poole silmaga mõnda saadet ikka vaatasid, eraldasin mõlemale 100 krooni asemel 75 krooni.
Ei olnudki nii hirmus. Lapsed said palju omavahel mängida. Lisaks lugesime natuke pikemalt unejutte, mina sain natuke rohkem kodutöid teha ja magada. Asjad, mida ma kangesti kibelesin vaatama, olid "Vanad torisejad", House, Kelgukoerad ja hommikused uudised. Krissu ja issi otsustasid reede õhtul kelgukaid vaadata, aga jäid mõlemad esimese reklaamipausi ajal magama.
Täna paistis soe päike, käisime pühap koolis ja riisusin oma uue Fiskarsi rehaga, mis riisub julm hästi!! Pühap kooli võtsime kaasa ka oma ajutise lapse J, kellest eespool kirjutanud olen. J laekus meile kell 11 hommikul ja lahkus kell pool 9 õhtul. Peletan endas taas kasvavat vastumeelsust J nähtamatute vanemate vastu, kes ei tunne vähimatki huvi, kus laps terve päeva on, on tal homseks õpitud, äkki tahab ta süüa või äkki on tal külm.
Mis siis, mis siis, äkki on lihtsalt hullult iseseisev laps?

Lausa vaenu tunnen ma Kiirustava Mehe vastu.
Kiirustav Mees saabus loomade varjupaiga hoovile reede hommikul 11 paiku. Reipa naeratusega selgitas ta, et on murekene. Nimelt läheb tema ema kohe-kohe vanadekodusse, koht ilusas moodsas majas juba olemas aga ema ei taha oma koera pärast sõna kuulata ja sinna minna. "No tal on mõistus juba natuke ära, vahepeal on valmis ilusti kodust ära tulema aga nii kui koera näeb, hakkab jälle jonn peale, et kuhu ma koera jätan," selgitas mees, kel too neljajalgne nüüd auto peal ja vaja varjupaika ära anda. Et ema mõistlik oleks. Veelgi enam, mees on nii suuremeelne, et pakub isegi raha, et probleem saaks lahendatud.
Varjuka neiu räägib, et asi pole rahas vaid vastutuses: koeral on peremees, kes peaks ikka ise uue omaniku leidma, varjukasse võetakse kodutuid loomi ja ka vabu kohti ei ole nii palju.
"Omanik on dementne," vaidleb mees, "ja mul ei ole aega penile uut kodu otsida, mul on emagagi pregu tegemist. Ma oleks võinud lihtsalt aiavärava lahti teha ja koera minema lasta aga ma tõin ta siia!"
No pange vähemalt lehte pildiga kuulutus, soovitab varjuka piiga, see ei võta ju palju aega.
"Mis kuradi kuulutus, mul ei ole aega hakata veel fotoaparaadiga siin ringi jooksma, saate aru!" vihastab mees.
Aga mõni sugulane, tuttav kes saaks koera eest hoolitseda- pakub neiu.
"Mul ei ole sugulasi," kärgib mees, "MUL EI OLE AEGA hakata mingi koerakauplemisega tegelema, ma võin autosid müüa mitte penisid."
Siinkohal viskas mul üle ja läksin välja aga Krissu ütles, et Kiirustav Mees oli veel tükk aega turtsunud, kuigi koer võeti lõpuks temalt siiski vastu. Küsiti, mis ema koera nimi on ja kas emane või isane. "Kust mina tean, mis ta nimi on ja ma ei hakka talle saba alla ka vaatama, et sugu kindlaks teha," oli mees kähvanud.
Isane koer oli, Jüri panime talle nimeks. Ma pole näinud armetumat olevust, kes pärast puuris seisis, üleni värisedes, täielikus segaduses ringi vaadates...
Te ei taha keegi üht murtud hingega sõbrakest?

S.. oli ka Kõrend poisiga, kes tõid nööri otsas kohale ilusa jack russelli terjeri sarnase kutsika, väites, et leidsid selle. Nende lahkudes nuttis kutsikas nii kõvasti, et isegi mittevarjuka inimene oleks aru saanud- leitud see koer küll polnud. Ähää, mm, ee, no ta oli kaks nädalat meil kah, ütles siis kõrend ja tegi käbelt minekut. Õhtul tuli molu tagasi! Kaasas Paks, kes väitis, et hoopis tema hoolitseb koera eest ja ei luba teda sugugi ära viia. No pika vaidluse ja kontrolliähvarduste peale anti neile loom tagasi. Aga...

No ja siis olid veel Kenad Naiivsed Inimesed, kes tahtsid magama panna oma bullterjeri, sest lapsed, kes koera tahtsid, on suured ja oma elu peal, pererahvas ise on palju kodust ära, koera jaoks enam aega ja kohta pole, lisaks kipub ta jalga laskma ja küla peal lõbutsev bullikas pole just kena asi. Kuna varjuka üks naine kuulis asjast, viisime koera varjupaika. "Oh, jah, kahju a mis teha," pühkis Kena Proua silmi. "Ta oli armsake, nii armsake..."
Armsakesest kutsikast kasvas - oh üllatust, hundikoera jõuga ja bullika temperamendiga koer, kes pole saanud päevagi koolitust ja kes teeb just seda, mida heaks arvab.
Te ei taha keegi viieaastast jõulist, nutikat ja reibast sõpra?

Aga prisket süsimusta kutsikat, veel hulkurielust rikkumata, leitud külast, kaelas sedelike tema sünniaja ja vanemate kirjeldusega?

Või lumivalget leebet hiiglaslikku õuekoera, keda peremees kord nädalas toitmas käis?
Ehk hoopis Leidat, tiinet väikest krantsi, asjalikku eakat koeraprouat?

Äkki on kellelgil kodus kassi ametikoht täitmata? Pakkuda on pikakarvaline kuninga kass, kolmevärviline kohev kasukas ja meelitav pilk. Või jõuline valge sinisilm, alles kohitsetud aga vaim alles murdumatu, tõeline endine hoovide kuningas.
Ehk eelistate Vene sinist? Samuti jõuline ja aristokraatliku hoiakuga.
Või number 13, süsimust kiitsakas lärmakas ja temperamentne uulitsapoiss, kes sekunditki puuris paigal ei püsi?
Ja nr 17, kah süsimust kolmekäpaline, rebasekasvatuse ohver? Rebane on käpa tervenisti ära hammustanud aga kutt kraabib liivakastis õlaga ja on üldse nii seltsiv ja tubli kass, et väärib väga oma kodu.

Nad kõik väärivad oma kodu.
Kahjuks väga paljud loomapidajad ei vääri oma looma. Ma olin juba ära unustanud, et paljude inimeste jaoks on loom umbes nagu mänguauto või uksekell. Mingi värk, millest võib natuke kasu olla aga tont, paraku süüa peab andma. Patareitoidet ei ole, see on halb. Seod 2meetrise nööriga kuudi külge, haugub ja ulub, sinder.
Või kassid. Las nad olla seal tühjas majas! Suvel nii ilusti löövad päikese käes nurru. Milleks neid kurjad loomapüüdjad kimbutavad? Kuulda on, et panevad puuri ja isegi kastreerivad!! Oh vaesekesed, mis rõõmu neil munadeta elust on... Mis siis, et nad aina paljunevad, talvel karjakaupa nälgivad, haigustesse ja haavadesse surevad.
Vabadus, see on ikka ülim!

Mis inimestel viga on? Kui sa ei suuda vastutada oma looma eest, hoolitseda oma lapse eest, panna prügi prügikasti - mida sa siis üldse suudad? Oma ema koera nime ei tea? Aga ema nime?
Eh, olen unine ja ei oska kirjutada. Aga mõte jääb samaks.
Huvitav, kas mõni kass suudaks meie lärmakas kodus vastu pidada? Kaks kassi ja koer ka veel, hullumeelsus..
see kolmekäpaline oli nii tore

Laupäev

Üle tüki aja päikeseline päev.
Laupäev juhuslikult.
Rikun just seda reeglit, et töövälisel ajal netti ei roni aga mul oli vaja ekoolist lastele õppimist vaadata ja 1 arve maksta.
Kodus palju tööd teha.
Eile veetsin terve päeva koerte varjupaigas, et sellest lugu kirjutada. Emotsioone ja muljeid on seinast seina ja see kõik otse mulksub mul kupli all ja nõuab kibekähku ära kirjutamist aga ma ei saa praegu. Õigupoolest on see tööasi, samas ma tahan selle ära kirjutada ja otse füüsiliselt on vaja seda teha AGA ma pean oma koera ära jalutama, tolmu imema, lõunasöögi tegema ja reha ostma sõitma.
Kuidagi ei soodusta loomingulist tegevust see koduperenaise elu...
Aga loo ma valmis kirjutan ja mul on tunne, et sellest tuleb hea lugu! Ongi aega lasta lausetel peas selgemat kuju võtta.
Ps. ema kipub haiglast koju, kuna personal vaatavat kõõrdi ja kive neerudest ultraheliga ei leitud.. no mida on...

Medal mulle

Püüan, hambad ristis, oma vaimset-hingelist tasakaalu säilitada.
Aga ma olen iseenda meelest medalit väärt, sest korraldasin kolme e-maili ja kahe Tartus veedetud tunniga ema haiglasse ära. Iseasi, kas tal sealolemisest ka midagi paremaks läheb aga vähemalt midagi on tehtud.
Olen kange eesti naine, jalad maas ja pea selge, pean olema! Ma ei saa endale lubada muredesse uppumist, paanikahoogu ega nädal aega joomist, kuna selgub, et peale kolme väikelapse sõltub minust siis nüüd veel kaks täiskasvanud inimest ... natuke nagu liiga vara, ma poleks osanud seda veel oodata.
Ma ei upu muredesse, kui tuleb meelde hingata. Kuigi eilne vanematekodus käik tekitas jälle uppumisetunde - aga ma olen sellegagi harjunud. Alkohooliku laps on harjunud, kui tema maailm aeg-ajalt kildudeks lendab. Küll saab jälle kokku liimitud. Järgmise korrani.

Üks hea valuvaigisti on Tartumaa loodus. Mul hakkab süda kohe kiiremini ja rõõmsamalt lööma, kui maastik pehmelt laineliseks muutub, lõputud põllud rohetavad või kollendavad vastavalt aastaajale, metsatukad on hiirekõrvus ja ojad-jõed kevadvetest üle ajavad. Lisaks kümnete kaupa toonekurgesid pesades ja põldudel askeldamas ning suuresilmne metskits otse maantee ääres viisakalt seismas, justnagu autosid-busse mööda laskmas. Õhtupäikeses kuldses kumas ujuvad väikelinnad ja maanteed rahustavad närve. Minul vähemalt.

***

Töö juures saan ja pean ma ikka arvutis olema.
Sestap mainin seda, et
esimene telekavaba päev polnudki nii lihtne, nagu ma arvasin, sest mees on ainuke, kes pole meie projektiga liitunud, sestap telekas majas ikkagi mängib.
Lastel oli üks poiss külas, sellega nad müdistasid terve õhtu. Polnud probleemi.
Ise tundsin puudust hommikutelevisiooni uudistest. Ja õhtune Reporteripooltund on ka harjumus. No triikisin pesu selle asemel, seljaga telku poole. Ja siis oli kell juba äkki 9 ja väsimus nii suur, et vaevalt püsti püsisin.
Ähh, hommikutelevisoonis on niikuinii see nädal see saatajuhtide paar, kes mulle suurt ei meeldi. Miks nad panevad Luhatsile mingid gei-riided alati selga?

Pean vist vaba päeva võtma ja Tartusse sõitma, ema haiglasse panema. Ta ise ei saa mindud ja isa ei saa teda toetatud ja kedagi rohkem ei olegi seal.
Ausalt öelda on juhe absoluutselt koos.
Tegemist on täiskasvanud teovõimelise inimesega, miks pean mina minema lapsehoidjat mängima? Peidetakse pead liiva alla- ohh, äkki läheb niisama üle, ahh, nagunii miski ei aita? Pisike pitsike aitab....
Mul ei ole lihtne oma majapidamise juurest ära käia, sest me ei ela ju samas linnas. Oleksin võinud juba nädal tagasi seda asja korraldama hakata aga ma ei teadnud, et kõik nii hulluks läheb. Lastel oli kool, ma pidin Pärnusse tagasi tulema.
Peaga vastu seina...
Ma olen nõrk, vaevalt saan oma probleemidegagi hakkama ja teiste hädade lahendamine nõuab hullult vaeva.
Aga ma pean minema.

Eksperiment algas - nüüd!

Täna on imelik päev olnud.
Algas kell pool 10 hommikul hulkuma läinud koera otsingutega. Eluk oli seal, kus ikka- oma õde juures, tolle naabri aias külauudiseid vahetamas. Ainult jooksusoldud napi pooltunniga oli ta jõudnud mingis ilges olluses püherdada. Ei olnud just rõõmurikas järgnev pesupäev..
Kell 9. 30 ilmus meie juurde too poisike, kellest ma mõni kuu tagasi kirjutasin. Kes meile kirbud majja tõi... Õigupoolest käis ta meil juba eile, sest isa on välismaal ja poiss koos nelja vennaga ema juures. Küsisin otse- kas hüppavad tüübid läinud? Mhmh, kinnitas tema särasilmil, juba ammu.
Minu süda loomulikult sulas, sest ta on nii nunnu laps. Küsisin- oled sa täna juba hommikust söönud? ei, ütles tema. Kas siis ema magas, kui sa kodust ära läksid, küsisin mina. ei, ütles tema. Kuidas ta sind siis tühja kõhuga kodust ära lasi? ei tea, ütles tema koos Mikuga mannaputru helpides.

Koguduses oli täna teema "Mida sa teed oma ülejäänud eluga?"
Ja vestlusring piiridest ning reeglitest, mis on igaühe jaoks erinevad ning mis vastavalt kas aitavad kaasa või takistavad selleks saamist või olemist, mida sa tõeliselt igatsed. Minu jaoks ei olnud see just tujutõstev vestlus, sest olen ju süütundmises käpp.
Aga.
Mind puudutasid need prioriteetide teemad. Kui palju me pühendame aega ja tähelepanu sellele, millest me tõeliselt hoolime, kui palju raiskame aega mõttetuste peale. Suured kivid ikka enne purki ja siis muu, teadagi, eks.
Vabanege prügist oma elus, selle asemel, et ajapuuduse ja muu üle pidevalt põdeda.
Keskenduge tõelisele.
Ma olen terve päev käinud nagu udus ringi, otsides selgusehetke ja lahendusi mitmetele muredele. Ei ole leidnud. Tihe uduvihm on õues.
Aga otsustasin korraldada väikese katse iseendaga. Veeta nädal aega ilma teleka ja õhtuse arvutitiiruta. Ma tahaksin teada, mida ma selle ajaga võiksin olulist teha.
Võibolla magan. Võibolla mängin lastega. Küpsetan kooki. Loen. Mõtlen. Olen.
Justnagu selgeks vihjeks lappasin just mõni päev tagasi telekakava ja kurtsin mehele, et tahaks midagi HEAD vaadata, aga pole. Mõnda sellist filmi, et pärast poleks kaotatud ajast kahju. Näiteks. Midagi hingele. Igaõhtuse CSI doosi asemel.

Pakkusin lastele samas eksperimendis osalemist. Nädal aega arvuti ja telekata- saavad 100 krooni. EIII, karjatas Mihkel. No ok, nõustus Krissu. Võibolla, arvas Mihkel.
Mulle aitab nende teleka ette tardumise talumisest. Ok, täna õhtul veel ja siis..
Huvitav, mis asendustegevust ma neile suudan pakkuda? Aga kas nad pole mitte piisavalt suured, et ise endale seda otsida? Eile Kati üllatas mind, jutustades mulle pikal bussisõidul ümber mitu pikka ja keerulist, mitu kuud tagasi loetud muinasjuttu, mida ma ise üldse enam ei mäletanud.
Võibolla ei tasu lapsi alahinnata.

Nii et eksperiment algab NÜÜD.
Vahepeal võib mulle kommentaaridesse nende filmide soovitusi panna, mille vaatamisel kaotatud ajast kahju poleks.

Neetud kivid

Elu ei ole ikka veel õpetanud mind ühte asja taluma.
Haiguseid.
Mind lööb täiesti verest välja, kui keegi haigeks jääb.
Eriti abitu tunne on siis, kui su lähedane vaevleb ja keeldub isegi uuesti arsti juurde minemast, sest "nad annavad ju ainult valuvaigistit" ja eelistab kodus valusid nädal aega viinaga tappa (valuvaigistid ei aitavat ka enam), NÄDAL aega, no ma ei saa aru.
Selline täiesti tavaline asi nagu neerukivid peaks ju olema vähemalt mingil määral ravitav? Südant siirdatakse, enneaegsed beebid turgutatakse elule, liikuvad kunstkäed ja jalad pannakse külge ja paari pisikest kivi ei saa inimese seest kätte??
Eile kirjutasin raviarstile appihüüdva maili, mille peale too vastas, et ups, kahju küll, aga tema läheb kohe-kohe pealinna tööle. Nädal aega on veel haiglas valves ja saaks inimese siiski sisse võtta. Nüüd rakendan kogu energia sellele, et ravialust veenda kaineks saama ja end EMO kaudu haiglasse trügima.

Sest
ega ei võeta ju niisama haiglasse, kui eluohtlikku seisundit pole, siis jaluta perearsti juurde ja kui sa kahenädalase järjekorra saabudes veel elumärke annad, võid saada isegi retsepti - kangemale valuvaigistile...
Tundub, et kõige nadimas olukorras on just nn keskmised haiged, kes otseselt kokku kukkuma ei hakka aga halb on olla, vaja oleks uurida, proove teha, erinevaid variante katsetada, oleks vaja lihtsalt AEGA, et arst rahulikult vestleks, haigele olukorda selgitaks.
On uhked ja moodsad haiglad, peened aparaadid, on isegi natuke arste, kes veel pole Soome sõitnud, tuhanded inimesed maksavad ravikindlustust aga ikka, ikka ei saa alati abi. See on nii ELEMENTAARNE asi- inimene jääb haigeks, läheb arsti juurde, SAAB arsti juurde ja kui pole just mõni eriti hull tõbi, võiks nagu leevendust leidda. Miks see ei toimi nii siis?

Ma ei tea, kas peaksin end kohe lõppevalt puhkuselt veel edasi puhkusele edasi küsima ja jälle Tartusse sõitma... Kõnealune haige pole hetkel just väga võitluslikus meeleolus, mida arstile saamiseks vaja läheb.
Või suudan ma telefoni teel kuidagi midagi korraldada..
Kui ma Tartusse sõidan, kes tont siis mu lapsi kantseldab, kui mees ka tööl on?

Sellistel hetkedel tuleb must masendus peale, et olen pere ainus laps. Oleks mõni õde-vend, kasvõi lähedane sugulane, kes saaks vahel aidata: lapsi vaadata, vanematel silma peal hoida, kriitilisel hetkel raha laenata, talgutele tulla, moraalseks toekski olla..
Sõpru natuke õnneks on aga antud asjaoludel ei saa nemadki aidata.

oli mingi ia asi...

Noh, eluase enam-vähem koristatud. Kati mind ei aidanud ja oli solvunud, et ma temaga mängimise asemel koristasin, mina olin solvunud, et ta minu aitamise asemel mängis. Ma küll püüdsin veenda, et enne töö siis lõbu aga motivatsioon polnud talle piisav....
Aknad on pesemata. A huvitav, keda see veel peale minu häirib?
Ja nüüd ma tahan midagi head.
Me sõime ükskord ühes pitsakohas, mida enam olemaski kahjuks pole, ühte asja. Ei suuda mina meenutada, mis see oli ja ka sõber mitte. Mina justkui mäletan, et kreembrülee aga samas ei olnud tal krõbikihti peal, siis ikka ei saanud olla?
Igatahes oli see mingi itaalia kreemine magustoit ja ma tahan seda saada.
MA TAHAN SEDA SAADA!
Mulle piisaks kreembrüleestki, kui ma teaks, kus seda Pärnus saab.

reede

Istun arvutis, oodates, et hommikukohv mõjuma hakkab...
Viimased päevad on olnud teistmoodi.
Kolmapäeval käisin koolis -poisi klassil olid avatud tunnid. Olin juba ette mossis, et 11 aastat koolipinki nühitud ja nüüd jälle, eksju, poiss nimelt tahtis, et ma kogu viietunnise koolipäeva kaasa teeksin. Tegelikkus oli oodatust meeldivam ja lõbusam.
Keka tunnis sai imestada, kuidas jõmmid ikka 45 minutit järjest joosta-hüpata jaksavad ja veel millise rõõmuga! Õps oli vahva, ei laitnud kedagi ja tegi palju mängulisi elemente. Sujuvalt kulgesid ka eesti keel ja mate, kõik istusid rahumeelselt ja kirjutasid-arvutasid. Laulmisega aga läks asi päris käest ära. Tund oli kohutavalt igav ja lapsed tegid kõike, mis ise tahtsid. Pea pooltel ei olnud flööte kaasas, mitu poissi olid täiega hullud: tagusid flöötidega vastu üksteist ja laudu, kõndisid klassis ringi, jorisesid niisama ja mölisesid õpetajale vastu.
Lausa kahju oli õpsist... Aga eks see on alati nii olnud, et osadel õpetajatel tuleb väänikute vaoshoidmine erilise vaevata välja, teised teevad tunnis korra hoidmiseks tohutuid pingutusi aga ikka ei tee keegi neist suurt välja.
Miks muusikatund nii igav peab olema? Ma saan aru, et tuleb teatud osad programmist selgeks saada aga võiks ju mingeid lõbusamaid asju vahele põimida? Nad näiteks 5 minutit järjest plaksutasid mingi laulu rütmi- iiigaaav, pannud "We will rock you" peale, oleks lastele elu sisse tulnud.
Pärast lapsevanemate lahkumist oli musa õps klassijuhatajale kaebamas käinud ja vaene klassijuhataja olevat seepeale nutma hakanud ning kõik lapsed koju saatnud, isegi need, kes mate olümpiaadiks valmistusid..

Ei, kool on hoomamatu. Isepäine, reegleid loov ja nende vastu mässav, emotsionaalne, töökas, dramaatiline süsteem, ettearvamatu nagu ookean.

Lasteaias oli kõik palju lihtsam.
Kuna ka pesamuna nõudis mind lasteaeda kaasa, veetsin eile siis pool päeva viieteistkümne viieaastasega. See oli hoopis vähem dramaatiline. Kuna ilm oli sõber, tehti õppekäik linnaserva metsa, teemaks "Otsime kevadet". Suurema osa teest lidus suurem osa mudilasi otsejoones edasi, tundmata sinilillede ja metsvintide vastu erilist huvi. Lõpuks nad rahunesid, vaatasid pesakaste ja korjasid männikoort.
Metsas on mõnus. Kui oled harjunud taimi, puid ja olevusi märkama, ei ole kunagi igav. Mõistatad, mis taime mullusügisesed marjad peene varre otsas kiiguvad. Või mis samblikuga tegu. Ja kes toomingapõõsas laulab.
Või kes on see värdjas, kes on tükeldanud raja alguses asunud infotahvli ning kallanud veidi eemal asuva koerte treeningplatsi serva haagisetäie prügi. Uurisin natuke ja ennäe- vettinud ümbrikel oli koerte tõuaretuse ühingu nimi! Absurdne..

Kati on täna minuga kodus ja kurdab juba igavust. Ähvardasin ta lasteaeda viia. Okei okei, torises neiu ja suhtleb nüüd koeraga.
Vaja tegutsema hakata. Selg on hirmus valus, sest massöör üritas seda eile molekulideks mudida.

22 üksikut sokki...

Puhkus läheb, nii mis mühiseb. Aeg võiks natuke aeglasemalt minna sellel nädalal..
Hetkel lõpetasin sokisahtlite sorteerimise. Seekord siis 9 üksikut kinnast ja 22 üksikut sokki, mõned on üksiklased juba paar aastat, lootuses et nende paarilised kuskilt välja ilmuvad.
Veel üürgab makk ja nurgas ootab 5 kilekotitäit asju, millest ma isegi ei tea, MIS asjad need on. Esimeses olid tühjad kommipaberid, üks uus padjapüür, mõned raamatud ja koolivihikud, paar mänguasja, Krissu eelmise aasta mate tasemetöö ja lugemispäevik, niisama päevik ja minu vana lõhnaõlipudel, mis suurema osa endast on kogu selle kupatuse peale tühjaks imbunud. Iuu, jõle hais!
Mul on ikka veel säilinud naiivne lootus, et mu puhkusenatuke sisaldab ka midagi muud peale koristamise...
Pühapäevaöise masendushoo olen suutnud kuskile peitu toppida. Näis, kauaks.

Tegelikult olid Tartuskäigu esimesed 5 tundi suurepärased. Algul jahmatus- mida siin tehtud on??!! Mis Tallinna klaasmajad kesklinna topitud? Tigutorn on oma absurdse vormiga isegi lahe, Tartule kiiksud sobivad aga see kumerpeegel Plasku kõrval..no ma ei tea.. Nagu Pikk Herman ja Paks Margareeta..
Edasi avastasin Tartut tasakesi ja aina süveneva naeratusega. Nägin asju, mida Pärnus ma iial pole kohanud: NELI uut kohvikut Raekoja platsil reas, KOLM noort inimest lugemas Barclay platsil pingi peal raamatut, KAKS naerunäolist tüdrukut jagamas möödujatele punaseid õhupalle, ÜKS laitmatus ülikonnas kuid patsiga mees ja üks Mait Trink mustas maani seelikus.
Avastasin imelise Pille-Resa nukupoe ja oleksin sinna tahtnud vähemalt tunnikeseks süveneda. Istusin kohvikus ja vaatasin lihtsalt tänavale.
Tartus on tänavatel kordades vähem tibisid kui Pärnus. Samas oli ka varajase laupäevaõhtu kohta üsna palju purjus tüüpe.
Aga tänavad olid tolmused ja tuul keerutas prügi.

Hakkan Akvariumi saatel taas sodikotte sorteerima. Tartule mõeldes tekkis isu mõne enneolematu kohvikutoote järele. Besee või midagi. Õhtul otsin kokaraamatu välja.

Eesti matus

Minu tädi matused ei olnudki nii hullud, nagu ma kartsin.
Sugulastega kohtumine oli meeleolukas. Paljusid inimesi nägin esimest- ja ilmselt ka viimast korda elus. Paljusid inimesi nägin viimati 10 aastat tagasi. Kallistused ja õlalepatsutused. Tegelikult oli isegi hea olla. Tunda ennast osana suguvõsast, kuuluda kusagile. Kuigi veidi irdununa.
Mina ei tunne enam sugulaste klanni tuge. Ei mäleta, kelle abikaasa töötab välismaal, ei tea, kui vanad on kellegi lapsed ega sedagi, kuidas on mu täditütretütre tütre nimi. Need asjad on toimunud siis, kui mina oma kodu siin ehitasin. Aga hea on teada, et need inimesed on siiski kusagil olemas.
Jah, kõik oli nii, nagu peab.
Lugeja ei pannud piinlikkusest punastama, elegantne vanahärra kandis hoolikalt mõõdetud tempos ja kandvate pausidega ette kõik, mis pidi, alates kadunukese eluloost ja lõpetades tema kootud sokkide ja kinnastega, mida veel mitu järeltulevat põlve kanda saavad.. ning tõstis kaeblike lauludega oma hääle sellistesse värisevatesse kõrgustesse, kuhu ükski teine kaasalaulda üritaja ei suutnud.
Pasunakoor oli südantlõhestav: kaks kõhukat härrat ja verinoored nääpsuke neiu ja tulipunaste lokkidega noormees, "miks ta pidi selle orkestri küll tellima, nagu lõikas hinge", pühkis mu viimane allesjäänud tädi silmi
Peielaud oli ka selline, nagu olema peab ja "talle oleks meeldinud, et kõik kenasti oma kõhud täis saavad", ütles seesama viimane tädi
Mul oli kahju lesest ja pojast, nad pidid seisma kõigi kaastundlike pilkude all ja ebainimliku jõuga pisaraid neelama
ja kahju omaenda isast ja tädist, kes aina rääkisid, kuidas nemad on nüüd järgmised

Ma ei osanud kahju tunda kadunud tädist endast, sest ta elas pika ja hea elu. Jumal andis talle kiire ja kerge mineku, köögis perele hommikueinet sättides. Sealsamas köögis, kus minagi olen palju kordi muginud tema võrratut murakakompotti ja muna peekoniga, riiulitel vohavad lilled, laudadel ilutsevad kümned heegeldatud linakesed ja aknalaual tärkavad topsikutes selle kevade taimelapsed.

Sain koju siitkandi sugulastega, kes ei tundnud väga hästi teed, vähemalt tund aega sõitmist Võrumaa küngaste vahel, ma helistasin kolm korda oma isale, et ta telefonitsi teed juhataks, tund aega ekslemist, halloo, paps, me oleme jälle kuskil karu perses, ütle, kas me pidime enne Savernat Otepää poole keerama?
Võrumaa ei tahtnud meid lahti lasta. Nägime selle päeva jooksul kõik ilmad ära: vihm matuserongkäigus, päike kodutalus ja surnuaias, rahesegune valing ja natuke äikest koduteel, lumehanged metsade vahel.

Ilus päev oli.
Aga ma ärkasin öösel üles, silmad märjad.
Murdumiseks ei olnud palju vaja. Eileõhtust fotode lappamist ja paari, ainult paari hetke deja vu-d vanemate pool. Ja lõikas, kontideni välja.

Leidsin ennast musta augu äärelt, selline must auk, mis imeb endasse kogu rõõmu, armastuse, lootuse ja elutahte.
Ma ei olnud seal üksi, sinna olid kogunenud kõik meie suguvõsa needused, tülid ja ähvardused, haiged, kes ei paranenud, abielud, mis nurjusid juba enne nende sõlmimist, surnuksjoonud ja surnukskihutanud mehed, viinaga elule värvi või vastupidi- unustust püüda leidvad inimesed, lagunevad talud, võssakasvanud karjamaad, peretülid ja lapsed, kes sedakõike pealt vaatavad
ja lootust ei ole

Tõmbasin end kerra oma kulunud diivanil, ainsal mööbliesemel, mis kodus veel mind mäletab, mustvalged fotod pudenesid minevikku, uppusin abitusse, mina, peaaegu keskealine kolme lapse ema ja musta augu äärel irvitas hinge vaenlane: kas sa tõesti arvasid, et sa saad sellest kunagi lahti? Kas sa arvasid, et kui sa elad eestimaa teises otsas, trambid usinalt tööle ja koju, mätsid vildist ja savist oma mõttetuid ehteid, keedad suppi, helistad kord nädalas emale, käid kirikus, jalutad koera ja kantseldad lapsi
Kas sa tõesti arvad, et siis seda kõike pole enam olemas? Kas seda saab üldse miski olematuks teha?
Saab. Raisk, peab ju saama.

Pärast matust joonistasin mustast august hästi kaugele valge samba. Seal ümber istuvad lookas laudade taga nad kõik. Punapõsksed, roheliste silmade ja mustade juustega matsakad naised naeravad ülemeelikult, kannavad lauale salateid ja marineeritud seeni, laulavad ja tantsivad, kui nende mehed tõmbavad lõõtspilli lahti. Lapsed jooksevad ringi, neid on palju, suuremad tirivad väikeseid kukil või sõidutavad rattal, veel pisemad teevad esimesi samme ja kõige kõige pisemad on oma emade sees, ja mõned lapsed on alles käest kinni hoidva paari armunud pilkudes.

Ei, ma pole nõus lootust kaotama.
Ma ei suuda hommikut ära oodata, ma tahan nõusid pesta, katkiseid sokke parandada, mehele kohvi keeta ja lastele võileiba teha, ma ei oska muud ja minu kadunud tädi oskas seda kõike kümme korda minust paremini.
Pimeduse vastu saab võidelda ainult püüdes ise maailma valgust juurde teha.

take a break

Juba nädal aega päike! Uskumatu.
Eile jõin kell 6 õhtul kohvi, tänu sellele suutsin ennast ületades ärkvelolekuaega pikendada ning ajada iseenda ja pesakonna rattad kuurist välja.
Täna tulin rattaga tööle. Ilma mütsita, loll, nüüd valutavad nii pea kui pee.
Ostsin emale sünnipäevaks käimiskepid, katile roosad tennised, krissule vaskse läikega kingad, rattale ketikaitse ja endale apelsinivärvi mantli ning sinised kossid. Meespere jäi tähelepanuta...
Ja nüüd on mul nädal aega talvepuhkust, juhhei!

Minevik tungis olevikku

...kolme inimese ja sündmuse läbi.
Esiteks käis meil töö juures üks inimene ühest tulevasest sündmusest rääkimas. Noh, nagu ikka vahel inimesed meilt läbi astuvad. Mina teda ei kohanud.
Aga.
See oli minu kunagine õpetaja. Ja üks sadistlikumaid, ebameeldivamaid, jõledamaid õpetajaid, keda ma iial olen teadnud! Ta oli aastaid mu kodulinnas rahvatantsuguru ja miks tal oli vaja veel koolis kunstitunde anda, aru ei saa. Igatahes tema käitumine, mis ilmselt andis hea tulemuse tudengite juures, hirmutas surmani ära algklasside jõnglased. Psüühiline mõnitamine, see selleks, aga mäletan teda poisse juustest ja riietest raputamas nii et ragin taga, kaardikepiga vastu pinke plaksutamas ja oma kimedal-kiledal häälel karjumas. Õudne, kui mõni tuulepea pintsli või lauakile koju unustas...
Kui ma oleks teda ise eile kohanud, huvitav, kas oleksin siis talle julgenud öelda midagi sellist nagu "tere, sadist, kas ikka poisid ja laksumängud meeldivad?"
Urjuhh, see isik elab nüüd Pärnus.

Teiseks kohtasin täna kunagist kursavenda, esimest meie kursuselt, kes abiellus. Linnuvaatlustorni avamisel:) Superkõhnast noormehest on saanud üsna heas toitumuses härra, kes töötab austusväärsel töökohal. See oli meeldiv kohtumine. Erinevalt minust ei ole tema bioloogiat hüljanud.
Ma ei taha mõelda, kuidas mina talle 13 aastat vanemana ja paksemana paistsin...

Ja kolmandaks... kolmandaks kukkus tänasel päikselisel hommikul kokku minu tädi. Pühapäeval on matused.
Tädi oli vana ja haige aga nukker on ikka. Plaanisin lastega just laup-pühap minna Tartusse ema sünnale ja niisama hängima, nüüd siis ootab ees terve pühapäev matustel.
Natuke kardan oma arvuka suguseltsiga kohtumist. Seda pole aastaid toimunud. Nüüd siis. Egas midagi.
Otsisin välja fotoalbumi ja seletasin-näitasin lastele, kes tädi Helju oli.
Noogutasid. Uurisid rahulikult veel igast asju. Kuni magamaminekuni. Ja siis-

Mihkel nutab oma voodis nagu hull.
mina- mis lahti?
M- ma ei julge magama jääda. Mis siis, kui ma suren?
mina- siis lähed Jumala juurde.
M- aga kui äkki on hoopis nii, et ei olegi midagi enam???
mina- paljud inimesed arvavad, et ei ole jah midagi. Teised jälle usuvad, et nad sünnivad uuesti. Mina usun, et me läheme Jumala juurde.
M- aga ma oleksin seal ju.. üh, üh, üksiii!
mina- seal peaksid olema ju ka vanaisad ja vanaemad. Mina küll arvan, et minu armas vanaisa vaatab mind salaja taevast ja tuleb mulle vastu, kui mu aeg sealmal on.
Ja vaata- kummitused vist ongi need hinged, kes ei taha oma lähedaste juurest ära veel minna.
Kati- Täna Reporteris ka rääkis üks tädi, kellel on kodus kummitus!

Lõpuks rahunes laps maha.
Kui ma Jumalat ei usuks, kardaksin ise sama hullusti. Mõelda vaid- igavene pimedus ja eimiski!

energiat lekib kuskilt

Arvuti imeb energiat.
Aga mingi osa päevast tuleb selle taga istuda.
Nagu tuleb ka neli korda päevas köögipõrandat pühkida oma toakoerakese mullaste käppade tagant, sukelduda esikukapil lösutavasse riidehunnikusse kahe ühesuguse kinda leidmiseks, tarida poest toidutavaari ja keeta süüa, täita sõber pesumasinat ja tühjendada riidevirna triikimislaual. Kogu aeg. Iga päev. IGA päev.
Hoolimata "Kuningliku salamõrtsuka" värskelt omandatud teisest osast, jään selle taha magama. Kas mõjub kellakeeramine või mis. Magama jään teleka ette, kuigi plaanis on vaid 10 minutiks pikali visata ja siis jalgratas kuurist välja ajada. Magan ammu, kui T lõpuks voodisse läheb. Magan ikka veel, kui telefon hommikul äratust piniseb. Magaks tööl arvuti taga ka, kui nii palju tunnistajaid poleks.
Olen juba kaks hommikut jala tööle läinud, see on mõnus osa päevast. Aga ülejäänud osa?
Elan ju nüüd ja praegu, mitte ei lükka "kvaliteetaega" edasi- kui koera saab õues pidada, kui remondi saab lõpetada, kui lapsed on suuremad ja aitavad rohkem, kui vaba aega on rohkem.. Mind on liiga vähe. Päev on liiga lühike, uni on liiga magus.
Tahaks midagi muuta aga ei tea, kuidas.
Mõttetu vigin.

Nüüd ta on!

Mul oli nii priima nädalavahetus, olen puhanud ja rõõmus:)
Selleks oli vaja vaid ühte päikeselist päeva, koguduse-pühapäevakooli käiku, kaht mõnusat külaskäiku sõprade juurde ja jalutamist vanadel radadel.
Lumi sulas vaikselt ja kiiruga ära. Eile õhtul ei suutnud õuest tuppa tullagi, sest õhus oli korraga kõik see, millest terve talve oleme unistanud: valged õhtud, esimesed lõkkepõletamised ja grillilõhnad, kuldnokkade ennastunustav vilekoor, salamisi kasvav muru ja pungades päikese poole trügivad õunapuuõied.
Nüüd on tõesti kevad. Jumal tänatud!

Lisaks vaimustus sõbra tasapisi uuenevast elamisest ja nutikusest, kuidas veel tegemata kohti peita vaipade, vanakraamipoodidest leitud imeliste mööblitükkide, tekstiilide ja pisividinate taha. Kuigi ka minimalismis on võlu, ei sobi see kaugeltki igaühele ja oma pere nägu kodu on ikka kõige õigem...

Tagasi tulles jalutasime Katiga mööda Pärnu jõe kallast, viskasime partidele saia ja vaatasime täiesti valget sinikaelparti. Kati üritas jälgida, kuidas kalamehed mõne kala välja tõmbavad aga ei jõudnud ära oodata.

Vaata, Kati, partidel on koosolek, kõhutavad siin ja prääksuvad tähtsalt omavahel.
jah, ja siin silla all on klaasikildudel koosolek.
Kas sa pead seda suurt puujuurikat kaasa vedama, raske ju?
Jah, ma hakkan sellega kodus leiutama. Nagu leiutajatekülas.
Vaata, millised pilved sealt kaugelt meie poole tulevad! Seal on pilvenõiad, kes tahavad meid ära nõiduda.
Oh, jah, läheme ruttu! Oota, ma lasen neid oma automaadist (tulistab juurikaga).
Me jõuame enne koju, kui nad meid kätte saavad.
Näe, nad ei pannud meid tähele ja lähevad hoopis teisele poole!

Väsinud pilvenõidade jahtija kukkus kodus kell 6 jalapealt söömata ja pesemata magama. Ärkas alles kell 22 õhtul, et paar võileiba alla neelata.
Emme, see oli nii lahe, kuidas me pilvede eest põgenesime!
....

Kevadise taeva pildi autor on Jüri Tõnisson Holstre põhikoolist.

Nukker Pärnu

Tänase sissekande ajendiks suur ja puhas kadedus.
Ja seda on mõtet lugeda ainult nendel, keda Pärnu elu huvitab.

Viljandi sai pärimusmuusika aida!!!!!
Meie tänane leht on nagu ikka, äärest ääreni negatiivseid uudiseid täis:(
Ja mis Pärnus siis head on?
(tükk aega ajude ragistamist).
Nooh... Mõnus elukeskkond. Rand ja pargid. Aga arenguruumi on palju. Rannas peale lebamise ja palliveeretamise pole midagi teha ju. Parkides kah. Kiikuda saab. Ja isegi pingi peal istuda, kui just mõni väsinud kodanik seal ei tukasta.

On Uue kunsti muuseum, kuhu on päris mõnus sisse astuda, kohvik on seal ja Soosaar näitab reedeti filme. Ta võiks midagi kommertslikumat vahepeal näidata, mitte ainult handi põdrakarjustest või aafrika pulmakommetest. Saaks rohkem rahvast teadlikuks sellise meeldiva koha olemasolust. Suvel võiks ohtralt vabaõhukontserte seal pidada.
Praegu on Soosaare ja tema asja saatus seal majas kahjuks üsna lahtine...
Suures saalis annaks ühe näituse sees mõne väiksema korralda: tarbekunst, ehted, mis iganes.

Kohe kõrval on üks mõnusamaid maju Pärnus- Kunstnike maja. Ideaalis oleks see maast laeni täis päevad läbi askeldavaid kunstnikke, huviline võiks piiluda, kuidas keegi vaipa koob või kuju lihvib. Kursuseid võiks korraldada, kus õpitakse erinevaid meisterdamistehnikaid ja ka "päris" kunsti. Tiina viltimiskursused on väga popid, aga teist samapalju jääb ukse taha praegu. Teeks suvekooli? Kohvik on sealt väga puudu. Mulle on see maja armas ka seepärast, et olen Tiina juures tekstiilikojas kursustel käinud, nii tahaks, et maja veel rohkem rakendust leiaks.

Kontserdimaja on ilus. Eks nad ka püüavad teha nii noortele kui lastele aga ei jõua ilmselt, sest maja on hooajal väga tihedalt täis bronnitud. Tahaks rohkem laste lauluvõistlusi, intiimsemaid salongiõhtuid. Pärnus on ju hullult palju näit noorte tantsukollektiive, mujal neid ei näe, kui kord aastas Koolitantsul. Miks? Koolides on ohtralt koore ja ansambleid, neidki võiks rohkem rahvale näidata kui samuti kord aastas jõulu- või kevadkontserdil (mis on alati puupüsti täis) või Tervise sanatooriumis soome memmedele.
Ilmselt on raha tähtsam kui kohaliku rahva huvid.

Punane Torn teeb tänuväärset tööd- laseb talvel huvilistel klaasi sulatada ning suvel korraldab laatasid-töötubasid.

Veel on Endlas Jazziklubi, Raekojas suvised kontserdisarjad, Valgre festival, filmifestival, akordioni- ja suupillifestival, ooperipäevad, koorifestival, näitus "Mees ja naine". Hansapäevad meeldivad mulle väga.
Noh? On midagi head või pole?

Ära on kadunud Watergate, Klaaspärlifestival, Pärnu Jazz, Line tantsu festival (kolis maale), ee.. veel kindlasti midagi.

Puudus on just kohalikele suunatud regulaarseid üritusi ja kooskäimise kohti. Et igal laupäeval tehakse lastega midagi seal ja seal. Ja pühapäeva pealelõunal on mingi lihtne kontsert. Või mingi nostalgiline film. Või võimalus meisterdada.
Näiteks Pärnu muuseum. Talvevaheajal olid mingid lastele suunatud ajalookursused- nii palju lapsi oli! Teeks näiteks suvel mingeid temaatilisi päevi. Lossipäev, kus saaks mõõku näppida, maailma kuulsatest lossidest pilte vaadata, lossipreilide riideid näha, loengut kuulata.
Mina läheks! A ma ei tea, kas keegi veel tunneks huvi.

Või Koidula muuseum. Ilmeilus maja toreda hooviga, kus saaks väiksemaid kontserte teha, suvel lastega mängida, majas sees talvel midagi korraldada väiksematele seltskondadele. Surnud maja praegu! Ainult klassiekskursioone võtab vastu.

Kui ma oleksin turist ja veedaksin siin nädal aega, ma kipuks juba ülehomme siit minema. Pole eriti mõnusaid kohvikuidki, kus sõbraga poole ööni veiniklaasi taga maailma paika panna. Linna peatänav on kell 8 õhtul välja surnud, olgu suvi või talv, esmaspäev või laupäev.

Kõik asjad, mida paljud kahtlemata tublid entusiastlikud inimesed siin ajavad, jäävad kuidagi siseringi üritusteks. Ja järjepidevusest jääb puudu. Just see- igal neljapäeval kell 20 saan ma minna sinna kohta midagi kuulama, vaatama või tegema.
Reklaami ei osata paljudel juhtudel teha. Või kui on hea asi, mida mahub tegema vaid 10 inimest, ei tahetagi rohkem reklaamida, sest ülejäänud 20 huvilisega ei osata midagi peale hakata.

Ma ei tea, mida siin selle nurinaga nüüd peale hakata. Ma pole siin elatud 12 aastaga veel aru saanud, miks Pärnus head algatused kõlapinda ja jaksu ei leia. On ju ometi nii palju inimesi, kes samamoodi mõtlevad. On see vähese pealehakkamise viga? Nõrga koordineerimise viga? Vähese sponsorite ja projektikirjutamise viga? Või Viisitamme viga? Või kõige hullem- uimaste kohalike viga, kes iialgi millestki piisaval määral ei huvitu, kui see miski just õllesummeri stiilis värk pole.

Ja ma ei tea, mida mina oma kodulinna heaks teha saaksin. Ma ikkagi elan siin ja tõesti on endal ka villand linna negatiivsest mainest. Ma ei taha uskuda, et Pärnul ei ole sisemist jõudu või entusiastlikke inimesi, kes asju muuta suudaksid. On neid inimesi, ma tunnen selliseid ju!
Või olen ma lihtsalt loll tartlane, kes ei suuda aru saada, et Pärnu ongi mõeldud hubaseks pensionipõlve veetmiseks ja sanatooriumides kontide leotamiseks, põlispärnakad on kultuurielu ja linna toimimisega kenasti rahul ja minu irin on vaid minu probleem. Pärnust ei saa mitte kunagi Tartut, see on fakt.

Mida teised pärnakad arvavad?
Või mittepärnakad? Mis imidž Pärnul on?