Kuidas teie oma lapsi karistate?

http://www.parnupostimees.ee/?id=82235

kibedusega ja ilma

"Siin Raplas rabavad mind saatused, mis paljuski on omavahel sarnased ja samas otsustavalt erinevad Rootsi saatustest: "Minu vanemad viidi Siberisse," pihib mulle üks naine püsti seistes, keset elavat teejooojate seltskonda. "Minu viis poega on surnud, kuidas ma võiksin oma kibedusest üle saada!"
Ta küsib seda minult!
"Minu ema päästis mind mahalaskjate käest, ta ise lasti minu silme all maha. Isa oli rindel, minu suguvõsast pole kedagi järel."
"Seitsme aasta pärast, Hrustshovi ajal, tulin Siberist tagasi. Ma jõudsin armuda ja kihluda, siis viidi mu peigmees Afganistani sõtta. Seal läks ta kaduma."
Lühikesed käepigistused, ma kirjutan raamatutesse pühendusi. Kaks daami seisavad naeru kihistades minu kõrval. Üks ütleb: "Mis retsept teil on, et te nii noor välja näete?"
Uudishimu inimeste vastu, naeran ma. See on lihtne ja odav vastus. Õige vastus oleks: Mina ei ole pidanud nägema oma laste tapmist, ja ma pole pidanud lakkamatult hirmu tundma. Ma pole tundnud puudust arstiabist, rohtudest, vitamiinirikkast toidust.
Käbi Laretei, "Otsekui tõlkes"

Jah.
Aga minu vanaisa sai ka elus küllalt vatti. No mitte nii hullult aga ikkagi tuli tal tsaari eest sõtta minna, kus ta jalg läbi tulistati, nõukaajal võeti ära kõik tema maad, metsad ja talu ning suure osa oma elust veetis ta neljakesi kitsas üüri-kööktoas, pere toitmiseks kastivabrikus kaste kokku klopsides ja lisarahaks meestepesu õmmeldes.
Ja ma ei tea leebemat inimest! Mulle ei meenu ühtegi korda, kui vanaisa oleks valitsust sõimanud, koputajatest külainimesi põhjanud või üldse kellestki midagi halba rääkinud. Ilmselt avalikult ei julgenudki siis keegi sõimata aga ikkagi, isegi ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi kapitaalselt vihastanud või endast väljunud.
Ma ei tea, kumb aitab paremini õudusi taluda, vimm ja viha või leplikkus ja päikseline meelelaad.
Mu meelest viha ja kibedus ei lase normaalselt elada, selles puudub edasiviiv jõud. Aga mis teha, kui nii hirmsad draamad on üle elatud ja lihtsalt ei suuda seda unustada ega leppida. Ilma Jumalata on see veel eriti raske.
Samas minu eilne masekas muutus täna vihaks ja seda oli kergem taluda. Päeva lõpuks ajas juba ennast ka naerma. Leppimiseni on veel teed minna...

Siin on ühe Peterburi kunstniku super fotomontaažid, valminud Leningradi blokaadi lõppemise 65. aastapäevaks 29. jaanuaril. Tasub uurimist.
http://sergey-larenkov.livejournal.com/809.html

***2

hommik on õhtust targem.
Ma nägin täna öösel kohutavalt veidrat und.
Lund oli sadanud ja see sulas vaikselt päikese käes. Mina käisin oma tänaval ringi, puust pisike võinuga käes ja puhastasin sellega autosid lumest. Autoomanikud olid pisut üllatunud aga mina ütlesin neile
ah, ma tean küll, et nagunii sulab lumi ise ka varsti ära aga ma lihtsalt tahtsin natuke head teha.
irv irv irv
Head sõbrad, kas te võiksite võinoa mu käest kiskuda, kui mul jälle tekib ületamatu tahtmine sellega maailma kruve kinni keerama minna? :D

***

Kellele minu tööd vaja on?
Mitte kellelegi.

Minu aeg

Pühapäevaõhtu on alati pisut kaeblik aeg, sest vabad päevad on möödas :(
Perekond on pestud ja vooditesse paigutatud. Miku loeb Doktor Dolittle`t, Krissu Nick Hornby Maoli, Katile lugesin Pipit, issi vaatab Rahvuslikku aaret ja mina panin raske südamega käest Käbi Laretei Otsekui tõlkes, et nats blogida ja siis tööd teha ja siis jälle lugeda. Mõnus.
Nädalavahetus oli nii väsitav, et alles hakkan sellest toibuma praegu.
Laupäeval tavapärane koristamise-kokkamise-produktide varumise karussell. Külas käis Tallinna-Karin oma väikese armsa perega. Mõelda vaid, nad sõitsid nii pika maa maha, et tuua mu lapsele üks oluline pilt! Olen tõesti liigutatud! Mul ei käida just tihti külas, sest olen sitt sõber, seepärast on külalised mulle väga oodatud ja rõõmus nähtus. Teiega oli tore, tulge jälle! Siis varun J-le paar õllet, Alexile mänguasju ja Karini vean klaasi sulatama :D.
Õhtul läksin Koolitantsule ja saabusin sealt alles kell 00.15. Linn oli märg, kõle ja täiesti inimtühi...
Täna hommikul oli vaja koguduse kohvi juurde küpsetada kook, kirjutada esmamuljed Koolitantsust, liduda kogudusse ja tagasi, kodus jälle süüa teha, laeni ulatuv virn nõusid pesta, lapsed vanni saata...
Aga nüüd on õhtu, keegi ei taha minust enam midagi, huhh!
""""
Koolitants oli sel aastal minule igav. Oleksin pidanud hommikusele laste- ja vabatantsude kontserdile minema hoopis. Showtantsud sarnanesid lõputule MTV-tantsuvideole, ei midagi uut. Publik elavnes alles tänavatantsude peale ja mul ka hakkas lõpuks siis tore tunne tekkima. Sai näha stiilipuhast breiki ja ipp-opsadi tantsu, stiilseid stoorisid ja efektseid kostüüme. Proffessionaalsust ühesõnaga. Hea!
""""
Ma vaatan, et Laretei on mõnes mõttes samasugune ullike nagu mina, sest ta ei suuda kedagi läbinisti halvaks pidada. Antagu see suureline võrdlus andeks. Ta ei kirjuta ühestki oma elu jooksul kohatud veidrast, isekast, kiiksudega inimesest halvasti. Ta ei pea kellegi peale viha, ei vaata millelegi tagasi tõelise kibestumise ja masendusega. Küll põeb mõne asja pärast aga mõne raske ja tülika sündmuse kohta kirjutab tagantjärele naeratusega.
Loen just seda, kuidas teda hoiatati nõukogude Eesti mornide, salakavalate ja kibestunud inimeste eest. Tema ei taha uskuda: "Ma ei saa ometi ringi käia ja iga inimest umbusaldada, kellega oma kodumaal kohtun!" ...... Jüri aga vastas: "Ära ole kergeusklik! Ära lase ennast ilusa jutuga alt vedada!"
...Pärast nii pikka aega mitme okupatsiooni all olid inimesed harjunud kasutama iga võimalust, et hoiakute ja sõnadega üksteist haavata või alandada, just nagu saaksid nad sellest mingit rahuldust: väikesed portsjonid võimu tähendasid ikkagi võimu, ja kui õnnestus kedagi teist pisutki maha suruda, saavutati sellega võit ja võidi endale lubada teisest tänaval mööda vaadata ja mitte teretada. Võim oli peaasi, seda oli õpetanud Nõukogude kord....
"""
Palju aastaid on mööda läinud aga Eesti inimestes pole minu meelest midagi muutunud. Ikka seesama varjatud kibedus, kadedus ja juba ette halva eeldamine. Imelik.
Aga õnneks ma suhtlen enamasti mõnusate inimestega :D

Fanaatikutele, austusega

Oh, armas Jumal, ikka veel on maailm alles! Ja lund ka sajab. Ilus.
Ja töönädal lõpeb. Imeilus.
Ja pärast ühepäevast jälki kõhuviirust kadus see koos kolm nädalat kestnud jalavaluga.
Super ilus.
Kuidas sa nii ruttu terveks said, küsisid kolleegid. Eks ikka kummelitee ja sõprade palve abiga :D !
Mul oli tohutu stiimul neljapäeva hommikuks jalul olla. Mul oli kokku lepitud käik kelgukoerte kasvandusse. Ja ma sain sinna! Kui lahedad koerad! Nunnukad malamuudid ja veidrad, eresiniste hüpnootiliste silmadega alaska huskyd. Hull kihutamine rakendiga, koerte käppade alt lumepihu näkku pritsimas ja tuul silmist vett välja väänamas. Koertekasvatajadest abielupaar olid väga lahked ja toredad inimesed ja tõelised fanaatikud. Ma armastan heade asjade fanaatikuid, nagu korduvalt olen öelnud.
Tõeliselt emotsionaalne ja tore poolpäev.
Järgmine töönädal tõotab pigem stressi ja rohket ebameeldivat tööd. Aga ma püüan sellest üle olla, sest ootamas on kohtumine järgmise fanaatikuga. Pikisilmi ootan!
Kelle tutvusringkonnas veel fanaatikuid on, palun andke teada!
Ps. Viljandi folgi piletid tulevad kohe müüki. Mitu aastat olen plaaninud minna. Kas keegi võtaks minuga kampa?

ööfilm

No tere ööd, seltsimehed unetud.
Kas keegi peale minu veel ETV pealt Kõva pähklit vaatas?
Kas kõik ETV teisipäevased filmid ongi alati üks häda ja viletsus?
Kolmandat teisipäeva järjest vaatan ETV filmi ja saan halva tuju.
Mitte et see tänane film oleks halb olnud aga piisavalt ebameeldiv.

Järgmisel teisipäeval midagi ead ja positiivset paluks. Meil siin niigi langus ja aasta lõpus kustutatakse tunneli lõpus valgus, niiet vaja on vaimu tõsta kuidagi.

Kas Vashat on keegi vaatamas käinud? Aga seda Happy-Go-luckyt?

Lähen üritan nüüd unes midagi meeldivat näha :S

vajatakse kirjutamismajakest ookeani kaldal

Sattusin Kanal 11 pealt nägema miski Eesti noormehe dokkarit "Jumalaga", 2004. Kirjade järgi oli tegemist eksistentsiaalse teekonnaga, autostopiga läbi Euroopa, samal ajal kirjutades kirju oma varalahkunud vennale.
Ilus oli. Väga ilus. Muusika ja kulgemine läbi maastike, linnade ja inimeste.
Ma väga armastan neid "eksistentsiaalse kulgemise" hetki. Üksi oma mõtete ja kogu maailmaga. Olgu siis see kuskil maailma serval mere ääres, suurlinnamelus või kasvõi paar tundi Pärnu-Tartu bussis. Vaadates ilma, inimesi ja iseenda sisse.
Ainuke viga, et mul pole neid hetki võtta kuskilt. Ma pole peaaegu mitte kunagi üksi. Võimatu on nädalaks ajaks kuskile sõita. Ma ei suuda seda endale korraldada.
Lapsed, töö, koduloomad...
Ma ei tea, kui väga mu juhe peaks kokku jooksma, et ma taolise nädala endale planeerida suudaksin. Äkki piisaks päevastki. Aga kaugele. Ja üksi.
Ükskõik, olen ma reisil või võõras kohas külas või suvepäevadel vms, ikka kipun mingil ajal seltskonnast eralduma ja omapead ringi uitama. Meeldib sedasi. Nohik, noh.
Eile oli jälle Demi Moorega õudukas, kus ta mängis kirjanikku ning kolis kusagile shotimaa rannikule kirjutamismajakesse. See oli nii faking ilus koht! Mäed ja meri ja aasad ja hobused. Ma lohutan end mõttega, et niikuinii ei ole seda kohta tegelikult olemas. Kunstnikud maalisid merd ja kaljusid ning animaatorid panid hobused sinna kappama. Eks?

Flying to Cambooo-diaaa

Mul on jälle uus lemmiklaul. Poja empekast leidsin.
http://www.youtube.com/watch?v=4dsBHm6HjO4&feature=related
Pole iial Apoptygma Berzerkist kuulnud aga täitsa sobiv. Nunnu solist ka.

Kirjutasin loo, mille selgroog oli selgelt kristlik. No ei saanud teisiti, ilma kristlike põhimõteteta toda asutust ei oleks või oleks see hoopis üks teine koht, mis tegutseks hoopis teistmoodi.
Püüdsin kirjutades leida kompromissi, et mitte lausa halleluuja hüüda aga ka mõista anda, et koos Jumalaga saab suuri asju sündida.
No kaks ateisti igatahes kirtsutasid nina selle loo peale. Too much dziizus.
Paljud inimesed ei kannata silmaotsaski jumala-juttu. Et las usklikud kuskil palvemajas omaette palveid podisevad aga jätku mind rahule. Ärge propagandeerige.

Ma ka propagandat ei salli. Kui viisakalt seletatakse, mis värk on, siis vahel võib kuulata.
Vastumeelsus asjade suhtes, millesse sa ei usu, on arusaadav.
Mulle näiteks igast new age asjad ei istu. Kord käisin soolaravi arsti juures ja rääkisin ühest hädast, mille peale arvas tädi, et ju käib energia kehas tagurpidi ringi. Mitte pea tshakrast kõhu omasse vaid vastupidi.
No ma ei saa seda tõsiselt võtta, tahad või ei. Et nagu kõhuenergia rändab pähe :D?
A mis parata, igaüks usub oma.
Eilses "Vesi" filmis oli ka usuteema oluline. Täitsa veider. Usk ühesse ja samasse jumalasse, maailmasüsteemi ja selle toimimisse võtab nii erilisi ja erinevaid vorme.
Aashrani leskede (ja ka lapsleskede) prostitutsioon on meie kultuuris muidugi suht vastuvõetamatu.
Samas on igas religioonis olnud neid, kes selle põhimõtteid või sobivat osa põhimõtetest oma huvides ära kasutavad.
Ehk- vastuseks kolleegile, kes mulle taas ristisõdadest rääkima hakkas - mitte iga riik ja iga kristlane ei läinud ristisõtta. Ma vähemalt arvan nii. Eks, Risto?

Jimmy, adja!

Pilt Google hämaratest soppidest.
Eilse india teema jätkuks

http://www.youtube.com/watch?v=zLPbrSjiJI8 (ma ei tea, miks ta linkida ei lase).
Tänases hommikutelevisioonis näidati tolle loo kaverit, vaijummel, mul õkvalt noorespõlv tules miilde!
No Jimmykene, adja siis ometi! Mitte ei mäleta, miks Jimmy selle loo ajal lava peal mossitas ja kuidagi adja`da ei tahtnud. Jimmy, were you constipated?

"Diskotantsijat" sai ikka kinos kordi ja kordi vaatamas käidud. Meie klassi Airi ja Kaire uhkustasid, et nemad olid seda näinud 11 korda. Või oli see 9.
Ma piirdusin vist kolme korraga. Paljud vedasid Ekraani kinno oma makid kaasa, panid need lava serva peale ja üritasid filmimuusikat linti võtta.
No see lugu
http://www.youtube.com/watch?v=XYzo1NebtDk&NR=1

am a disco dancer)
on ka ikka midagi :D !!! Kas meie ka nii tantsisime??
Kuigi ma ei jaga päriselt arvamust, et disko pole oluline, punk on põhiline, on discol siiski tähtis osa isiksuse arengus! Kes pole end kordki disko jaoks üles mukkinud ja tantsupõrandal säranud, sel on midagi üsna olulist kogemata jäänud.
IMHO.

Ps. Huvitav, kas vanu india filme kuskilt täispikkusest ka kätte veel saaks?
Ma ei saa täna tööle hakatagi, juutuub ei lase enam lahti..

Naised. Ussisugu või inglid?

Siin laulab üks vana ja paks india naine imeilusasti.
http://www.youtube.com/watch?v=uILWuWiVapg
Tänaõhtune ETV film Vesi ei tekitanud just häid emotsioone. Ikka rõhumine, kannatajad, halb õnn, saatusega leppimine ja armastus.... õnnetu armastus.
India tekitab minus kõhedust. Nii hoomamatu, nii teistsuguste reeglitega.

Huvitav oli leskede aashrani kujutamine. Kuigi tolle seadused olid taas eesti inimesele vastuvõtmatud, meeldib mulle naiste kommuuni idee. Kujunevad oma hierahiad, oma abistamissüsteemid, naised mõistavad üksteist ja oskavad toetada.



Naistekollektiividega on lugu tsipa keerulisem. Ikka on mõni proua, kes ussi armastab ajada.
Haiglas oli naisi väga palju. Nii leebeid õdesid kui käredaid koristajamutte, konkreetseid sanitare ja ülemõde, justkui "Lendas üle käopesa" filmist välja astunud. Haigla naistepauer on lausa jahmatav. Ilmselt on seda haigetele vaja - üheaegselt nii emalikku leebust ja lohutamist kui asjalikku käredust.
Mäletan tunnet, kui panin värskelt triigitud lumivalge kitli selga, valasin prussakatest kubisevas toiduruumis kannu kange musta ja magusa tee ning läksin haigetele õhtuseid kukleid jagama. Ma olin ingel! Ma olin kõikvõimas!
Ühes meestepalatis oli kord demonstratiivselt vedelema jäetud Maaja vms, mille lehekülgedel askeldasid seksikad halastajaõed, sukatripid välkumas ja rinnad kitlihõlmasid hülgamas... Jah, valgekitlilised naised täitsid ka tegelikkuses terve osakonna oma energiaga, oli see siis seksuaalne või mentaalne.

aga igas naistekollektiivis on nii neid, kes püüavad ühise eesmärgi nimel kui neid, kes mürgitavad oma märkuste, klatshi ja õelusega iga viimase kui ühe tööpäeva. See väljendub kasvõi suhtumises uustulnukatesse- kas uus võetakse lahkelt vastu ja püütakse teda aidata joonele saada või visatakse pea ees vette ja vaadatakse parastavalt itsitades, kas ujub välja.
Meeste hulgas pole justkui sellist sihilikku õelutsemist märganud. Tavaliselt mehed annavad piki pead ikka asja eest.
Nii et pole see naiskommuun ideaalne ühtigi.

Veel tuleb mulle ette üks bioloogide suvepraktika absoluutselt üksikus kohas keset põlde ja metsi. Ainult neiud. Kaheksa tükki. Pärast veidi vaevalist kohanemisperioodi moodustus kena kambake. Hommikuti kell 5 komberdati metsa ulukijälgi otsima ja linnulaulu kuulama, päeval õpiti, päevitati, keedeti süüa ja loeti kordamööda Murutari vastilmunud "Naisena sündinud".
Siis ilmusid kaks vanema kursuse poissi, "uusi naisi üle vaatama", nagu nad väljendusid. Assa mait. Kõik läks sassi. Seda pilkude risttuld, seljataga sosistamist, varjatud konkurentsi ja avalikku flirtimist. Oleks veel ilusad poisid olnud, karvaste biolooginässide pärast pöörasid tüdrukud tülli :D
Saunapäeval ilmusid sinna karuperse asulasse veel mingid kohalikud vennikesed akna taha uudistama, nalja kui palju.
Ma teinepäev üritasin sealt linna hüppesse minna, konutasin tee ääres tund aega ja tervelt üks auto sõitis selle ajaga minust mööda!

Oh elu elukest. Itikene, see asula sinu kodust väga kaugel ei asunudki:)
Olen täitsa metsa oma postitusega jõudnud. Öö on.
Ma ei tea, kuna meemi ära jaksan teha. Ükskord ehk ikka.

Tyra is back!

Ei häbene tunnistada, et mina olen Ameerika supermodellide uue hooaja üle Kanal 2s küll häppi!
Meie naisperel vanuses 6-36 pole õnnestunud kõiki hooaegasid eriti põhjalikult vaadata, sest issi ei jaga meie vaimustust aga me teeme oma parima prime timel telekapuldi eest võideldes.
Mu arust on täiesti naljakas sari :D
Neid tibihakatisi koguneb nii erilisi sinna kokku, et vaata ja imesta. Täielik läbilõige Ameerika rassilisest ja kultuurilisest mitmekesisusest. Getotshikkidest malbete miss Alabamadeni, meeleheitel koduperenaistest peohullude bitshideni.
Mõni suhtub konkurssi kui mängu, et kui ei vea, tühja ka. Teised raiuvad hambast ristis seeriast seeriasse, et nemad PEAVAD supermodellideks saama, sest nemad on selle nimel elanud 6st eluaastast peale.
Huvitav on näha, kuidas allesjäänud tibid pinge tõustes stressi taluvad. Kuidas nad arenevad, õpivad võitma ja kaotama, suhtlema ebameeldivate inimeste ja partneritega.
See moe virrvarr sinna juurde on lihtsalt meeldiv kuliss.
Isegi Tyra pole veel üle visanud, on juhuseid, kus ta mõnda modellikest paika pannes täitsa üllatada suudab.
aga millest ma ikka veel aru ei saa, on üleüldine kiljumine igal sobilikul juhul ÕUMAIGAAD ÕUMAIGAAD, ameerika plikadel on kiljumisõpetus vist juba kooliprogrammis sees. Ja mõni hakkas Tyrat esmakordselt nähes konktreetselt nutma, sest Tyra on nende jaoks vist nagu jumal...
Jah, oh neid tüdrukuid ja nende unistusi.
Mulle on üle kõige meeldinud mingi 3-4 aastat tagasi valitud tumedate lühikeste juustega tüdruk, (äkki mingi Janine? Yoana?), kes oli pärit väga vaesest kodust ja oli teistest peajagu üle oma täiskasvanuliku ja rahuliku, keskendunud attitude poolest.
Ps. Ei suutnud oma uudishimu talitseda ja nuuskisin võitja ka välja. Wikipeedia on ANTM kohta lausa hooaegade kaupa detailset infi talletanud. Hmm, lapsel Kolumbuse kohta referaati teha aidates oli Wikil hoopis vähem öelda...

traatkäsi, kutsikad ja muidu saamatud

Poisil on opp tehtud ja kõik ok, tänan toetamast!
Eile oli ta küll väga hädine, käsi valutas ja tundus, et rohkem kui kaks sõrmepikkust traati ta käes, häiris teda mõte sellest.
Aga ehk nüüd hakkab paranema. Mõelda vaid, et kahe nädalaga oli murd jõudnud juba nii palju kinni kasvada (kahjuks valesti siis), et operatsioonil tuli see uuesti katki teha.
Olen tänulik mõistva suhtumise eest tööl. Neljapäeval polnud minust suurt millekski asja ja eile olin ka vaid pool päeva.
:::
Siin vahepeal tekkis suur meediaaktsioon kahepäevastest kutsikatest, kes olid pappkarbiga trepikotta jäetud. Varjupaik siis lasi lehe ja raadio kaudu neile titemammasid otsida, kes jaksaks neid iga paari tunni tagant toita. Ja kõik tited saidki kasuemad. Neli võeti vanadekodu asukate hoole alla, neli said kodudesse.
Järgmine kõmulooks muutunud stoori oli see viielapseline ema, kes omadega hätta jäänud. http://www.parnupostimees.ee/?id=73322
Eks need lood tõmmatakse suht juhusliku valikuga kogu ilma ette ning nad saavad mõneti teenimatult tähelepanu, on ju tõesti sarnaseid juhtumeid sadu ja sadu. Samas tänu taolisele "avalikustamisele" saavad paljud inimesed teada, mis üldse eestis toimub.
Mis üllatab- ah, tegelikult juba ammu ei üllata- on mürgised kommentaarid: mis koerapojad, kotti ja jõkke, nagu aastasadu on tehtud, vaadake parem, mis inimestega toimub VÕI mis naine viie lapsega, mingu tööle, küsigu laste ja eksmeeste käest raha, vat see ja teine hoopis on tõeliselt hädas.
No nii ei saa ju. Alati on võimalik leida keegi, kes on veel rohkem hädas. Lugege Alumiiniumkuningannat Tshetseenia naistest, Tshernobõli päevikut või kasvõi vaadake päevauudiseid. Aga need "väiksed ja saamatud" juhtumid on meie käeulatuses siin ja praegu, ning kui sa ei saa või ei taha või pead mõttetuks aidada, siis ära vähemalt mölise, kui teised seda teevad.
Jah, paraku paljud heategevusaktsioonid kukuvad läbi, sest abitu ootab tihti kala noka vahele toppimist ega taha õngest midagi kuulda. Ma olen ise ka sedasi pange astunud. Aga mis siis, vähemalt ei ole põlglikult õlgu kehitades mööda mindud.
On üks piiblikoht, mida ma peast ei tea aga kõlab umbes nii: "Ma olin näljas, ja te ei toitnud mind, ma olin haige, ja te ei tundnud mind." Nii ütles Jeesus, ja inimesed, kes olid iga päev santidest ja nälgijatest möödunud, imestasid- me pole sind ju näinudki!

Pettumus ja pisarad

Läksime täna hommikul poisiga haiglasse kipskätt näitama. Olime veel lootusrikkad, et 2 nädalat juba kipsitatud, äkki saab varsti käe vabaks.
Arst vaatab röntgenipilti ja ütleb, et luu otsad on teineteise suhtes valesti nihkunud. Haiglasse sisse, operatsioonile ja käele traadid sisse.
Me olime täiesti shokis.
Istusime jälle traumapunkti ukse taga nagu 2 nädala eest, ootasime lasteosakonda suunamist. Poiss tilgutas pisut pisaraid ja minagi hoidsin silmavett vägisi tagasi. Nagu ilmaasjata oleks need nädalad kõik olnud!
Aga mis siis ikka, rahunesime maha ja leppisime olukorraga. Saime lasteosakonda sisse. Tema jäi sinna operatsiooni ootama ja mina istun tööl närveldades, keskenduda nagunii ei suuda. Ma ei ole arstigi näinud, ma ei tea, kui kaua opp kestab ja kas see on lihtne või keeruline, ma ei tea, kas täna saab koju või homme, kas koolist antakse vabastus ja kui kauaks...

noormeeste seikluslik elu

Poiss helistab.
"Emme kuule. Kas sa saad mulle linnast tonke osta."
"Misasju?"
"Tongipüssi jaoks."
"Aa sa mõtled tonge.. kust ma tean, millised need olema peavad sinu püssi jaoks? Kas sa ostsid püssi ära? Miks sa ise tonge ei ostnud?"
"Jah ostsin. Ei olnud seal tonke. Sa oskad küll osta, nad kõik on ühesugused."
"No ma vaatan, kui ma jõuan."
"Emme, ma oleksin siis väga tänulik!"
"Kus sa praegu üldse oled, kas sa kooriproovi ei pidanud minema?"
"Ma olen ühes väga õutsas kohas. Ma kohe varsti lähengi kooriproovi."
"KUS sa oled????"
"Õutsas-õutsas kohas. Ühes põlenud majas. Või selle ees ikka. Tsau..."

Õnnetud

Kas ja kui palju on inimene ise oma õnnetuses süüdi? Karma? Halb õnn? Lihtsalt eluvõõras olemine?
Ma tavaliselt Tõehetke ei vaata, pole minu maitse ja laste vann on ka samal ajal aga seekord juhtusin toda õnnetut tädi nägema, kes tappa sai. Kuskil saates kirjeldas veel hiljem detailselt, KUI koledasti ta ikka peksa sai ja lasi end lohku tõmmata. A nüüd läheb kindlasti kõik hästi- näe, julmardi venna lubas naiseks võtta ja natuke raha on nüüd, saab autoliisingu ära maksta ja...
Kahju naisest. Juba tema ema vaevatud näkku oli kirjutatud raske saatus ja ... noh, ohvriks olemine. Nutetud nägu. Ja tütrel samamoodi. Et juba isa andis mõlemale peksa.
Ma ei ütle, et naine ei tohi nutta. Peabki vahel nutma. Aga tervet elu ei peaks maha nutma. Ei saa terve elu kellegi peksu kannatada, lasta ennast petta, sõimata, rahaliselt nahk üle kõrvade tõmmata. Ja näha, kuidas needsamad käitumismustrid su laste elus jooksma hakkavad. See on ju õudne!

Ma saan aru, et perevägivallast on kohutavalt raske pääseda aga kui on selline elu, siis ma läheks lastega ennem vaestemajja kui jääks oma "kaine peaga nii mõistva" abikaasa juurde. No mis iganes olukorras ei tohi sedasi vaikselt kannatada, pagan, sul on lapsed ju!
Ükskord käis Tartu naiste varjupaiga Sirje Pärnu sotstöötajatele ja politseinikele oma tööst rääkimas. Tuleb välja, et mõni naine kannatabki niikaua, kui ta maha lüüakse. Kahju, et meie õigussüsteem neid naisi oma hullude meeste eest väga efektiivselt ei kaitse: kui on lähenemiskeeld, siis selle rikkumisest ei juhtuvat eriti midagi. Ning ei tegeleta üldse vägivallatsejate endi psühholoogiaga.

Viimases Eesti Naises oli ka mingi lugu naisest, kes aina sattus peksvate ja joovate meeste juurde aga sellest hoolimata aina armus ja armus. Kas vigadest tõesti ei suudeta õppida ka peale viiendat rehaleastumist? Kas mingit tugigruppi ei ole alandlike naiste jaoks? Või kooli? Kus iga päev kirjutataks joonelisse vihikusse: ma olen väärikas inimene, kellelgi pole õigust mind alandada ega peksta ja ma saan üksi hakkama ega riputa end jälle järjekordse mehe kaela, kes mind kätel kanda (vähemalt kaine peaga ja suhte alguses) lubab.

Eile oli Võsareporteris (mida ma samamoodi vihkan aga vahel unustan end mõnd erilist frukti vaatama) see õnnetu Pärnu tädi kolme lapsega, töötu, rahatu. On see Pets mis ta on aga vähemalt viis ta tädi sotsosakonda, kus viimane avastas: näe, toetust saab taotleda! Äkki isegi registreeris ennast töötuks? Ta ju ütles, et elab vaid lasterahast. Või ei saa regada, kui oled ise töölt ära tulnud?
Võibolla teen ma jälle ülekohut ja tõeliselt hädas olles ei pruugi kõik need sotsiaalsed turvasüsteemid töötada ega aidata. Võibolla. Aga vahel tundub küll, et mingi ametlik "elukool" võiks olla, kust kõige elementaarsemaid asju küsida.

Ma ausalt öeldes küll ei tea, mida töötuna peale hakata. No võtad arvele, saadad cv-sid, küsid tuttavatelt. Aga äkki tõesti ei olegi mingit tööd enam võtta? Äkki on tööd maailmast otsa saanud ja raha ka?

Kata ja Claara, teie oskate kindlasti tarka panna sellel teemal.

rohevalge

Your rainbow is strongly shaded white and green.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a contemplative person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. People depend on you to make them feel secure. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Sellist värvi vikerkaart pole veel teistel kohanudki. Oo ma olen nii eriline.
Tegelikult kaks esimest lauset tunnistan enda kohta õigeks, kaks viimast on pullikaka.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Vaatan seda Paabeli filmi, kurva olemise teeb. Ja äraoleva.
"""""
Kas sa suudaksid olla õnnelik milletagi või kelletagi, mis on sulle väga tähtis?
Sinu ilusad lapsed. Praegu nad magavad, mõnusasti oma pesas, pikad ripsmed õhetavale põsele varju heitmas. Kujuta ette elu ilma nendeta. Ükskõik, mis põhjusel.
Milline oleks su elu, kui sa poleks neid kunagi tundnudki? Tiirleksid tööle-koju-trenni-kuhuiganes rattas. Poleks unetuid öid, täispissitud voodilinu, segamini tube ega kiirnuudlipudi köögipõrandal. Poleks kunagi olnudki.
Käsi ümber su kaela. Moosist kleepuvaid musisid. Koogitaignasegajaid ja õhtujutukuulajaid. Poleks kunagi olnudki.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või sinu töö. Kui sa oleksid nii rikka mehe naine või naise mees, et sa võiksid päevad läbi patjadel lebada. Ei peaks kunagi hommikul vara porisedes tõusma. Keegi ei helista sulle iial et öelda -- sa pead kohe... või - kas sa tead kuidas...
Ei mingeid suvepäevi ega kolleegidega maailmaasjade arutamisi. Kujuta ette, et sa oled väga tähtsa sheigi naine ja sa ei tohigi mingit tööd teha. Ei tohi muru niita ega pesu masinasse toppida, süüa teha ega porgandiseemneid külvata.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või suhted. Kujuta ette, et sul pole vanemaid. Sind toodi korviga kiriku ukse taha ;) Sul pole kellegi juurde jõuludeks sõita. Sul pole kellelegi jõuludeks kingitusigi teha.
Kujuta ette, et sul pole sõpru ka. EAvastad Siberis uusi naftamaardlaid. Telefonilevi pole. MSN-is pole ainsatki kontakti, ei, internettigi seal karu p...s pole. Kuna oled Siberis juba 2 aastat olnud, on su Eesti sõbrad sind juba unustanud.
Armsamat ka ei ole. Armsam leidis Eestis ühe pikajalgse sekretärineiu.
Suudad sa leida mõne asja, mis sind õnnelikuks teeb?
"""
Kujuta ette, et sul pole tervist. Mis sulle kõige valusam oleks, nägemise kaotus? Ratastool? Täielik halvatus? Ilge ekseem?
Suudad sa leida midagi, mis sunnib sind edasi minema? Veel naeratama?
"""
Kujuta ette, et sul pole Jumalat.
Poleks kunagi olnudki. Oled sündinud Boliivia dzunglis ja loodad vihmavaimude heatahtlikkusele.
Mis sulle siis alles jääks?
"""
Kas inimene võib õnnelik olla, kui tal on üks nendest asjadest puudu? Või kõik need asjad puudu?
Kui sa oled millegi puudumise pärast õnnetu, kas sa oled õnnetum siis, kui sul on see asi olnud ja sa oled ta siis kaotanud või siis, kui sul pole seda olnudki ja igatsus on nii
nii
nii väga suur?
Ja juhtub ju ka nii, et inimesel on kõik kõik kõik need head ja kallid asjad olemas aga ta on ikkagi õnnetu. Auk hinges. Kõik hea, mis sinna satub, voolab välja.
Mis parandaks selle augu?

Lihtsalt asjad

Kukupai pudelimäng. Minu pudelid on mul riiulil lihtsalt seep, et nad on ilusad rohelised. See sale, viguriga pudel on mulle Kreekast kingiks toodud peenike naps.
Seal taga läbipaistev on vana Pärnu õlle pudel. Meil oli üks selline aga ma lõhkusin kogemata ära. Niikaua siis kolasin mööda vanavarapoode, kuni uue leidsin. Sest see oli T-le tähtis..

Kassi all on köögisohva, olen sellist otsinud pool aastat ja eile ma ta vanakraamipoest leidsin. Ta on minu!

Sa vaata vaata mind nüüd!

No näe, polegi raske uut versiooni paika saada! Eriti lahke abilise toel.
Mulle hirmsasti meeldib!