tuli ja läks mööda

Nii ta siis kulgeb. Jõul läbi.
Üle pika aja käis meil J. Vana. Hea vana oli, ei riielnud. Pildil on näha meie laste tüüpilised olekud: pubekal käed risti rinnal- no mis te minust tahate, Miku niisama muigab ja Kati keksib kui elektrijänes. Muljet avaldas Miku tuubamäng, mis läks vaid ühes kohas sassi.
Lapsed said kingiks seda ja teist, näiteks Junior Eesti, jaapani pikkade multikatega dvd-sid ja lahedat voolimisvahtu. Issi sai mütsi ja mina kaalu, nagu olin J. Vanale kirjutanud. Minu kaalunumber tekitas mulle ebajõululikult mossis tuju!!
Minu vanemad saabuvad alati jõuluks Tartust külla, ämmakene tuleb 20 minuti tee kauguselt ja nii me siis kõik koos istusime ja T-i koduõlut maitsesime.
Pärast saatsime Mikuga ja koeraga ämma koju. Ilus lumine ja vaikne õhtu. Vähemalt seni, kuni ülemeelik Lotte mind mänguhoos hange pikali ei lükanud..
Üleeile ei teinud me midagi, eile aga Kati emme ja issiga meisterdas lumememme ja draakoni. Sula.
Täna sajab peenikest lund.
Kodus on hea olla aga unenäod on millegipärast vastikud. Tea, kas täiskuu vai. Ma põgenen ja tapan :( Täna näiteks nägin unes, et tööpäev oli lõppemas ja avastasin, et olin kõik töökohtumised mahamaganud ja autokooli sõidutunni ka.
Krissu vaatab juutuubist multikat Bleach ja loeb oma vampiiriraamatut Koidukuma, Miku mängib Emps-Scapet, Kati mängib uue nukuga, issi koristab kaste ja mina ootan, et hommikukohv mõjuma hakkaks.
Siis võibolla lähen õue. Või teen iga jõulu kolmanda puhkepäeva traditsioonilist asja- koristan sokisahtlit. No et midagi muud suurt pole teha...

valgust kõigile!

paar laulu

Ma ei tea, kust alustada.
Ehk sellest, et paar aastat tagasi oli mul väike operatsioon ja pidin kolm päeva haiglas olema. Kirurgiaosakonnas oli valu, muret ja kannatust rohkem, kui taluda jaksasin. Kolmanda päeva õhtul olin valmis kasvõi roomates sealt jalga laskma. Kummaline, et sellises tohutus asutuses pole isegi psühholoogi ega hingehoidjat.
Miskit jäi kriipima.

Täna käisime armsate S ja V sõpradega haigla hooldusraviosakonnas jõululaule laulmas.
Eks esinejaid käib neil terve jõuluaja aga meie olime sellised tüütused, et võtsime kaasa 50 isetehtud jõulukaarti (jah, need ka, mida eelmises postituses näitasin) ning käisime kõik palatid läbi, soovisime jõule, tervist ja rahu ning neile, kes ei jaksanud puhketuppa kuulama tulla, laulsime otse voodi ees.

Väga võimas kogemus oli.
Võimas sai laulda. Lihtsaid taize laule ja Püha ööd. Alari! Sinu Helisegu kell sai lauldud kümme korda ja tundus, et see tegi inimesed rõõmsaks :) See oli hitt!
Võimas oli, kui mõni taat ei kuulnud tühjagi, üürgasime tema voodi ees täiest kõrist
laulda, taat vedas laulu lõpuks silmad lahti ja plaksutas käsi nagu jaksas.
Mõni ei olnud tahtnud kontserti kuulata, et talle need kaeblikke kirikulaulud ei istu. Pärast aga kuuldes, kuidas me laulame, oli oma palatis täitsa rõõmus, kui tema juurde tulime ja veel laulsime.
Üks taat ei saanud rääkida aga ta surus pikalt meie käsi ja vaatas sellise pilguga, mis sõnu ei vajanud. Teine memm ei suutnud ka rääkida. Ta jaksas tõsta kätt ja saata meile õhusuudluseid.
Paar prouat olid täitsa krapsid, ajasid end voodiveerele istukile, muretsesid, et pea kammimata, lõid jalaga takti ja kiitsid, et "aitäh, hääd latsekesed".
Oli palju neidki, kes täiesti omas maailmas. Või ma ei tea, mis maailmas.
Jah, ja puhketoas kuulasid kaks puuripapagoid meid ülima tähelepanuga ja mõne koha peal vilistasid kaasa :)

Meil läks kõik päris toredasti ja reipalt. Kuni jõudsime 16aastase tüdruku palatisse, kes sattus autoavariisse 5 kuud tagasi. Seintel olid pildid naervast, kenast, tavalisest teismelisest, koos perega, sõpradega. Toolis aga istus kustunud, halvatud inimene. Õed ütlesid, et need viis kuud pole keegi suutnud temani jõuda aga nüüd viimasel ajal on ta justkui reageerinud jõululaulude peale.
"Me ju ei tea, kas ja mida ta kuuleb, tunneb ja mõistab," öeldi meile.
Nii ta siis istus oma toolis, kõhn ja kahvatu ja vaatas meid oma suurte hallide silmadega. Meie laulsime. Palvetasime ka.
Sellised asjad pole minu jaoks. Pisaravesi pääses ikka tublisti lahti.
Tüdrukul oli sama nimi, mis minu lapselgi...

Haiglast tagasi tulles oli emotsionaalne väsimus nii suur, nagu oleks päev otsa kraavi kaevanud.
Samas on tunne, et saime tagasi palju rohkem, kui ise anda suutsime.
Ja tunne, et sinna me läheme veel.

osavate käte ring

Nii hea, et Maarja-Magdaleena gildis õpetati sel laupäeval postkaarditegu! Akrüülvärviga sodid lehe täis, lõikad pilbasteks ja toodadki kaarte.
Piparkooke tegid tüdrukud, abiks oli Krissu parim sõbrants. Paberkuused ilmusid meil akendele juba siis, kui maa alles must oli.
Nii me elame.

Väga pikk jutt perfektsest jõulupeost, õpetajatest ka..

Ma lihtsalt ei leia sõnu, et kirjeldada, kui tähtis roll on meie laste õpetajatel. See on nii vastutusrikas töö, et ei kujuta ette, kust inimesed üldse võtavad julguse ja soovi õpetajaks õppida.
Olen siin varem säutsunud, et poja õpetaja on selline vanamoelisevõitu, vana kooli proua kes paneb palju, väga palju rõhku väärtuskasvatusele. Kõik peab olema korras ja korrektne, tööd õigeks ajaks tehtud ja ilusasti tehtud. Tema on selline proua, kes manitseb vaheajal lugema, sportima ja oma vanemaid aitama ning jaanuarikuus toimuvaks ekskursiooniks raha kokku hoidma. Tema ei luba kooli puhvetis rahaga laiutada, peale tunde linnas hängida ja riidleb, kui lapsed sooja pesu ei kanna või märgade riietega peale tunde ringi traageldavad.
Ma olen alati mõelnud, et ta on väga tubli aga pingutab mõne asjaga ehk natuke üle.
Eile mu arvamus muutus.

Eilne poja klassi jõulupidu oli täiuslik iga kandi pealt.
Õpetaja oli koos praktikandiga klassis katnud imeilusad lauad, linad ja linikud, küünlad põlesid, sööklast toodud kenadesse tassidesse serveeriti sidruniga magusat kuuma teed. Lastel olid ülesanded jagatud: tüdrukud olid teinud kooke ja toonud küpsiseid, poisid (või siis nende emad) olid meisterdanud imelisi tikuvõileibu.
Kõik poisid olid ülikondades, kõik tüdrukud õitsesid seelikutes ja kõpskingades. Vanemad olid rahulolevad.
Kaks klassi kõige kraademat poissi kehastusid päkapikkudeks ja jagasid luuletuste-laulude eest kingid laiali sellise pühendumuse ja viisakusega, et pooled “päris” jõuluvanad oleksid kadedusest minestanud. Keegi ei seganud esinejaid, keegi ei krabistanud pakkidega, keegi ei lollitanud. Uskumatu. Ometi on tegemist eelpuberteetikutest energiapommidega!
Kuna tegemist muusikaklassiga, ei piisanud neile aulas nelja algastme muusikaklassi peale kokku pandud kavast. Klassis esitas kaks nädalat tagasi sündinud 10aastastest muusikutest puhkpilliorkester vanematest publikule kaks esimest pillilugu. Tüdrukud demonstreerisid ise välja mõeldud ja selgeks õpitud tantsu. Ja seda, kui palju nad laulsid, akordioni, flööti ja klaverit mängisid, ei jaksa kokku lugedagi.
P e r f e k t n e.
Alati olen pidusid pidanud vanemate palgapäevaks aga seekordne oli puhtalt õpetaja palgapäev. Ta on saanud sellega hakkama! Neli aastat tagasi tema tiiva alla laekunud käratsevast ja kaootilisest molekulide pilvest on kasvanud suurepärane klass!
Me mehega ei suutnud eile ära imestada, kui väga poisil on klassijussiga vedanud.

Sellise peo taustal mõjus päris nukralt pesamuna pidu, kuhu vanemaid kutsutud polnudki. Lauad olid kokku lükatud aga igaüks nosis ise oma nutsus seest kaasavõetud kraami. Hea, kui see kilekoti seestki märgati välja võtta. Papptopsides limonaad. Ühel lapsel polnudki midagi kaasas ja tema istus üsna kurvalt, õnneks sõbrad ikka andsid talle üht teist.
Mina mehega ja üks teine ema ikka olime “reegliväliselt” kohal. No ääretult kummaline oli, kui terve klass rivistus üles laulukooriks ja laulis kahte selgeks õpitud jõululaulu – iseendile. Ja tegi tantsu ja näidendit samamoodi iseendale. Eks meie, kolm vanemat siis plaksutasime mis jõudsime…
Vanima lapse klassis oli õpetaja laste “kas ja kuidas me jõule või ekskursiooni peame” jutu peale tüdinult ühmanud- te mu sõna ei kuula ja mina ei tahagi teiega midagi pidada või kuskile minna. Tunnistuste saamise päeval nad siiski vahetavad loosipakke. Demokraatlikus vormis peetud nõupidamisel ei suutnud pubekad otsustada, kas minna jõule pidama noortekeskusesse või korraldada reis. Niisiis ei tehtagi midagi.
Eelmisel kevadel olid arutusel variandid: rattaretk linnast välja, Tartu Lõunakeskuses uisutamine ja shoppamine või Tallinasse CC Plazasse minek. Ükski ettevõtmine hääletusel ülekaalu ei saavutanud – ei tehtudki midagi. Hoolimata, et rattaretkele olid isegi mitmed vanemad nõus kaasa tulema. Aga osad tibid ei tahtnud jalgratastega oma pikki küüsi ohtu asetada… Ehk on 11-12 aastastelt natuke palju demokraatia teostamist nõuda?

Nii kahju. Nii kahju. Ma arvan, vanemad oleks mõlema plika klassis valmis ürituste korraldamisel kaasa lööma ja abiks olema. Pole kutsutud. Vanema lapse klassijuss kardab vanemaid. Tegelt ka! Arenguvestlusel otsagi ei julgenud vaadata…

Aga olgu õnnistatud kõik õpetajad, sest nende töö on hindamatu.

Jõuluvana blingmasin

Ühesõnaga ma saingi oma vajaliku iluannuse kätte. Tänan!
Klaasisulatus oli tore nagu ikka. Presenteerin kahte kabedamat tööd. Eelmisel aastal tegin värvilisi kuuskesid, sel aastal leiutasin sellise jäise isendi.

Kaks järgmist asja on sündinud täna väga vinge Soome kollaazikunstniku Anna Wildrose töötoas uue kunsti muuseumis. Igaüks võis tulla ja tema juhendamisel kräpist ja prügist kunsti teha. See kleit on suht abitu katsetus aimata järele Anna enda kauneid teoseid ja auto, noh, auto on vana katkine kiirabimasin, mille kavatsesin muuta sürrealistlikuks Love expressiks. Aga näppu sattusid just sellised materjalid, et kogemata sündis mingi Jõuluvana bling-bling express...
Kes meiekanti satub, siis Anna näitust tasuks kindlasti vaadata, tal pole niisama kleebin-värvin tööd vaid tema loodud maailmades on tõesti sügavam sisu sees.
Natuke meenutas Lilian Meistri näitust 1001 .. patja? midagi sellist.
Ja Anna ise on väga soe, kirglik ja vahva proua.

Pidu hakkab, pidu hakkab…

Küll on kahju, et ühe tubli maanaise blogi on kinnine ja te ei saa lugeda, kuidas suure peo jaoks küüritakse külakeskust läikima, koolipoisid harjutavad oma bändiga lugusid, üks prouakene õmbleb lastele punasest riidest kommikotte, teine otsib küla pealt salatikausse ja muid nõusid kokku, kolmas lubab küpsetada 15 leiba ja neljas koorida 250 kartulit. Ma tahaksin ka seal olla! Linnas nii asjad ei käi..

Paljud inimesed ei armasta pidusid. Peab end tuunima, tüütute inimestega suhtlema, tihti on programm igav või siis hakatakse suure isuga jooma ja asi läheb üldse käest ära. Iseenesest on aga peod nii vahvad. Kui suudad endasse õige meeleolu valida, on kõik hästi.
Viinaviskamispeolt on tähtis õigel ajal ära minna. Ametlik programm saab läbi, näed huvitavamad inimmuutumised kahe tunniga ära, sööd kõhu täis ja vudivekk. Nii jääb viltu lipsuga kavaleriga valsituiamine ja rosoljekausis tukkuvate inimeste vaatamine ära. Samas - kui ei saa ära minna, siis mingi kell 2 –5 öösel võib sellistel üritustel saabuda hoopis uus hingamine ja võid avastada end mõne inimesega kuud vaatamast ja filosofeerimast, veinipudel käib käest kätte ja juhtmega õue veetud makk üürgab eriti tähenduslikku mussi.
Pidulikel vastuvõttudelgi võib end hästi tunda. Ilusaid riideid on ilmselt vaja selleks. Mina end vahtu kloppida ei mõista ja mõni läikiv pluus on ülim, mille selga suudan ajada. Aga programm on sellistes kohtades tavaliselt peen ja pingetpakkuv ning suupistetest ei tasu rääkidagi.
Lastepidudel on oma võlu. Elevil ja kohevil jõnglastel lähevad vahel sõnad või tantsud sassi aga nad annavad täiest hingest esitatud numbritega iga kell mõnele estraaditähekesele silmad ette.

Pidude ootamine ja valmistumine on kõige magusam osa. Kui ei pea just kohutavalt kiirustama. Kaunistamine, planeerimine, lõhnad, elevus… Eriti eriline on just hetk enne seda, kui uksed tehakse lahti ja sisse valguvad rõõmsad peolised. Veel on lauad tippvormis säravatest klaasidest salvrätikute sabaotsteni ja salatikaussidel pole kurgisektorid kärbatanud… Meestel on veel pintsakunööbid kinni, naiste kõpskingad veel ei hõõru, lapsed suudavad veel viis minutit viksid ja viisakad püsida.

Ja siis ta algab.

Vajad puhkust?

Pildid sõber Kristelilt. Meil on sarnane kiiks ja tõmme vanade, iseloomuga mööblitükkide poole.
Aga puhata on vaja, kui on vaja. Minu puhkus läks suures osas magamise tähe all. Ju oligi sellest puudus. Sellepärast ongi suurepärane novembris puhata - aed ei karju, reisima ei kutsu, rahutust rinnas pole.
Maga, sõber, kui uni on!

off topic

Pildid Kadri armsast käsitöösalongist ja kohvikust.
Puhkus on läbi. Ei ole sest hullu. Aga... mul on vist vale häälestus. Panin küünla põlema aga kolleeg tuli sisekorra eeskirjadest rääkima. Ajasin juttu kahe naeratava inimesega, keda kontoris kohtasin. Olin ikka rõõmus, kuni endal ka imelik hakkas. Lõpuks toodi Tornist mulle klaasitööd ära, mille reedel olin valmis teinud ja see tegi veel eriti ilusaks olemise.
Töö juures peab ikka tööd vihtuma, mitte niisama ilutsema. Jah?
Mis küünlad ja tilulilu!

Ja veel.
Telekapulditüli toimus nädal tagasi. Tollest ajast peale läksid kraanikausi torud umbe. Mingid teooriad väidavad, et kanalisatsioon on seotud nn seedimata tunnete ja mõtetega. Mina esoteerikat ei usu ega poolda aga - eile õhtul madistasime mehega tund aega torude kallal, nüüd jookseb vesi vulinal sinna, kuhu tarvis ja meie vaikus, mida oleks võinud "noaga lõigata, pakendada ja mõnes Gothic poes müüa" (nii hästi öeldud, Risto :) ) on murtud.

Город золотой

Kuulates oma lapse võimatut vene keele hääldust tekkis mul hiilgav idee suunata teda õige keelekursi poole tutvustades talle vene muusikat. Millegipärast ei mõjuta tema õiget hääldust vene multikate vaatamine aga samas sõnastiku abil pillab jaapanikeelseid fraase!
Kuid häda. Meil pole Krissuga sarnane muusikamaitse. Minu kunagised lemmikud Akvarium, Kino, Võssotski jne ei loksuta teda grammigi. Kas venelastel on Vanilla Ninja ja Avril Lavigne analoogi?

Ja üldsegi. Ma ei tea vene muusikast enam midagi. Kes oskab midagi huvitavat soovitada? Ma viimati ostsin Zanna, noh... amneesia.. noh, selle hästi ägeda häälega ballaadide ja kasakalaulude esitaja plaadi. Emale laenasin ja tema kaotas ära :(

Küünlanaine

Küünlanaine tuli meile nii.
Mina: Kas sul on midagi õppida?
Kati: Ainult üks pilt värvida ja kuus sõna kirjutada.
Mina: Aga tee siis kohe ära, ma saan sind praegu aidata aga varsti lähen õppesõitu. Kui ma sealt tulen, siis sa võibolla oled juba unine ega jaksa enam kirjutada.
Kati: Jajaa, küll ma teen.
Mina: Kati? Kohe?
Kati: No oota ometi, ma ei saa praegu!! (nutt ja hala).

Muidugi ta ei saanud kohe tuldud, mäng oli pooleli. Kui ma sõitmast tulin, oli pilt töövihikus värvitud aga selles oli kaks auku. "Mul pisarad kukkusid siia peale," kommenteeris Kati.
Kuuest vajalikust sõnast oli kirjutatud neli, neljas oli juba äraütlemata vildakas ja kole ning viie minuti pärast tüüp magas õndsalt diivanil.
Kuue sõna asemel oli Kati voolinud plastiliinist naise, kes seisab meie suure küünla kõrval ja hoiab käes alust südametega. Küünal ise on nukukõrvarõngastega kaunistet.

Nuta või naera...

Sama ränk kui Katile kirjatähed, on tema emale ristmikel sõit. Sellepärast raske, et emme pole ülikooli lõpetamisest peale pidanud midagi uut õppima. Uut selles mõttes, et midagi sellist, mida ma iial pole teinud. Uute oskuste omandamise alla ei käi ilmselt kudumaõppimine, praemunast kolmekäiguliste lõunate valmistamiseni arenemine, laste potilkäimise õpetamine, nunoviltimine, reportaaži kirjutamine jne. See kõik on tulnud üsna iseeneset, kui aus olla. Ristmikud - ei tule iseenesest.
Raske on seegi, et emme on harjunud olema suur tark inimene, kes ütleb ja teab ise, mida teha ning on töökohalgi võimeline inimese eest väljas olema. Ja nüüd korraga oled õpilase rollis, hakkad nullist peale ja saad aina piki pead, sest ei tule välja, kuigi pingutad. Epic fail again and again.

Jah, see plastiliininaise voolimine on päris hea mõte.
Ma vaatan, kas seal karbis veel plastiliini on.

Ps. Ma lubasin kellelegi oma õmblusmasinat näidata. On ju ilus!


Ja veel tahtsin ma öelda, et kes juhuslikult pole veel kuulnud liivakunstnik Ksenjast, siis vaadake kindlasti.

Tahan- magan, tahan - joon kisselli!

Puhkan ikka veel. Ei vaata "vaja teha" nimekirja poolegi, mille puhkust oodates valmis nikerdasin. Tahan- magan. Tahan- pesen aknaid ja riisun lehti. Tahan - ei teegi üldse midagi.
Selline rezhiim teeb imet. Nii hea on olla! Uudised, niipalju, kui neid jälgin, ei aja närvi. Telekapuldi ulatan mehele malbelt naeratades :P
Ilm ei morjenda. Poeskäik pole ilge kohustus vaid väike vaheldus kodusistumisele. Lapsi on aega kuulata ja ma näen neid rohkem, kui kolm tundi enne uneaega. Karini laenatud filme lõpuks ometi vaatan. Õmblen oma uusvana ummelusmassinaga, mis hea sõbra abiga laulab nüüd kut Antsu viiul.
Ükspäev kuulasin raadiot tubli tund aega. Vahepeal oli nii naljakas. Ma eesti vanade ja noorte tantsumuusikast midagi ei tea, pesin aknaid, kuulasin laulusõnu ja itsitasin endamisi. Aga inimesed näe soovivad raadioonudelt ja ostavad ilmselt ka plaate.
Ainult üks asi tekitab pettumust. Käisin täna käsitöögildis ja inspireerituna õmblesin kodus kähku kokku paar vildiprossi. A ei oska kaunistada :(
Nokkisin oma pärleid ja lõngu ja paelu ja mõttepojukestki ei tulnud pähe...


Sain kohalikult selline nunnu soov - kettkirja - blogimängu.
Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.
Mul on tegelikult sellised suuremapoolsed soovid nagu juhiload, meie kodu gripivabaks piirkonnaks jäämine ja rahu maailma rahvaste vahel :D

Aga okei, mõtlesin paar väikest ka.
1. Tahan oma järgmisel reidil raamatukokku avastada mõne nii hea raamatu, et poeksin sellesse ülepeakaela, märkamata süüa, magada ega laste kallal näägutada. Ma tahaksin seda lugeda kolm päeva jutti ja lõpetades viiksuda kahetsusest, et läbi sai. Vihjed sellise raamatu leidmiseks on teretulnud!
2. Tahaksin leida midagi ilusat, mida jõulupidudele ja -kontsertidele selga panna. Kallis ei tohi olla, tädilik ja sätendav ei tohi olla, peenikeseks ja ilusaks peab tegema :P
3. Sooviks, et tigedatel kommentaatoritel ja blogijatel oleks nett uue aasta alguseni maas. Kas te kujutaksite seda ette? Vau, ma juba peaaegu et kujutan...

Oma soovidest võivad kõik kirjutada, kes soovivad. Claara meil armastab blogimänge, eks ja Udusajust selgib kindlasti ilusaid soove ja Metsapiiga võiks soovida - tead Metsapiiga, väljaöeldud soov on juba poolel teel reaalsuseks saamises :)

väga piinlik

.... ja kurb, kui kaks täiskasvanud inimest plahvatavad ühekorraga täiesti tühise asja pärast.
Ühesõnaga me viskasime telekapuldi puruks. Täiesti lambist. Täiesti ideaalsel, rahulikul, sõbralikul, piparkoogilõhnaliselt kulgeval esimesel advendiõhtul. Iial pole sellist asja meil juhtunud!
Lapsed ehmusid väga ja nutsid.
Suured mossitasid.
Unejutud klaarisid õnneks natuke asja. Tegelikult purskavad lapsed ise tihti samamoodi, jooksevad uste mürtsudes oma tuppa nutma. Aga nad on ju alles lapsed.
Meie ei tohi.
Ma olin unustanud, et lapsed on nii õrnad. Isegi need, kes enda meelest juba suured. Meie kodus on küll palju kära ja emotsioone kuid tõsist tüli peaaegu mitte kunagi. Mida need lapsed peavad tundma, kelle kodus pidevalt kakeldakse?

Päkapikk 1 kraamib peidust välja advendikalendrid, päkapikk 2 hiilib kiuksuvatel põrandatel, advendikaledrid kaenlas susside poole, süütundest kössis, silm niiske...

Hommikul
eks mõned õppetunnid peavadki mürtsuga ja valusalt tulema.
Ja eks ma siis õpi.

(Tulevase) maanteede kuninga piinad

Esimeses autokooli teooriatestis sain 10st punktist vaid 4. No ma õppisin valet asja!
Eile oli test vihiku 10 esimese testi peale ja vist tuli mul kõik õigesti. See-eest rääkis kaaskursuslane, kes on minuga sama vana eideke, kuidas ta sõitis linnas teise sõiduõpetajaga, kui tavaliselt. Sai nii hullusti sõimata, et mõtles juba keset tänavat autost välja astuda ja nutuga koju ära minna. Et mitte midagi ei tee õigesti...
Ma ei saanud pool ööd magada, kuna teadsin, et viies tund ja mul ka linna minek. Oi ma unes sõitsin risti ja põiki autoga ja olin rahul endaga aga milline pettumus hommikul - kõik vaid unes :( Läksin tundi nagu ootaks hambaarstitool ja mõtlesin, et suren hirmust lihtsalt ära, kui pean üle Tallinna maantee ristmiku sõitma.

Õnneks alustasime platsil estaakaadi ja külgboksiga ning alles siis läksime minu halast hoolimata Tallinna maanteele. Et peatee, kuskile keerata ega teed anda pole vaja. Õpetaja hoidis küll oma kätt suure osa ajast samuti rooli küljes, et ma vänderdama ei kipuks, aga käigud sain ise vahetatud ja piduri tallatud. Mul see viga, et ei suuda kolmandat käiku sisse panna, lükkan viienda kohe.
Uhh! Tegelikult polnudki väga jube. Peaaegu nagu ise oleks sõitnud :D

Autost välja astudes ikka keps oli nõrk tükk aega.
Üks tuttav ütles seepeale, et lisatunnid on niikuinii vältimatud ja peale 20 eluaastat autosõidu eksamit püüdes sooritada peaks arvestama ühe lisatunni iga eluaasta peale, mis sa oled üle 20 aasta vana. No pagan, mul ei tule siis mitte üks ega viis neid tunde!!!!

Aga tagasiteed enam ei ole. Loksusin rahvast puupüsti täis bussis raske koti ja valutava jalaga kodu poole ja tundsin ehedat vihkamist selle üle. Ma ei taha enam bussiga sõita!
Ja ma ei saa ka enam rahulikult bussiga sõita. Tartust kiirliiniga koju kulgedes istusin kohe ees ja mõtlesin õudusega kogu aeg - appi, ta sõidab ju nii kiiresti ja pime on! Kas ta siis ei tea, kui piiratud on sel kiirusel nägemisvälja ulatus ja kui pikk oleks pidurdusteekond, kui mingi neetud siga või jänes teele jookseks?

meie kassid

Sõbrad, kas püsite terved?
Meie Mikul mitu päeva valutab küll kurk, küll pea või kõht ja eile õhtul tekkis palavik ka :( Ise ta tahab kangesti trenni minna, sest laupäeval on neil kahepäevane võistlusreis Jõhvi. Endalgi on kahju...

Mina olen täitsa kodus vakka, koristan ja pusserdan niisama. Hea on.
Eile lugesin isegi raamatut: Sesse Koivisto Loomaaed elutoas. Sesse on Korkeasaare loomaaia direktori proua ja ta kirjutab loomaaia ametikorteris loomatittede kasvatamisest, kelle nende vanemad on hüljanud. Pere kolm last kasvasid üles, seltsiks tiigrikutsikad, madu, taapir, pesukaru, saarmas, paavianibeebid, boamadu jne.

Sesse ülivahva raamatu mõjul tulid meelde ka meie pere koduloomad. Ma arvan, nad väärivad siia kirja panemist.
Algklassilapsena kauplesin endale valge hamstri, kelle nimeks sai Vurr. Eluk elas kolm aastat, mis on hamstri jaoks tubli. Vurr võis vahel mööda tuba vabalt joosta ning eeskujuliku närilisena kasutas ta iga võimalust uute pesapaikade leiutamiseks. Näiteks suutis ta turnida üles seinakapi otsa ja närida pesa tarbeks auklikuks rulli uhiuute kilekottidega – see oli tollal teate isegi, milline kohutav kaotus :(. Kord avastas ta köögist kannu, kus oli puljong, hangunud rasvakiht peal. Vurr tahtis mõnusasti tahkel pinnal einestada kuid vajus loomulikult vulksti üleni puljongikannu...
Tegelikult olen väga selle vastu, et väiksele lapsele pisinäriline osta. Ehk mingi 10aastane saab juba hakkama, väiksem kipub loomakese ära solgutama.

Meie pere kassid on olnud kõik absoluutselt erinevad. Kassipoeg Kiki leidis isa metsast mahajäetuna. Päästetud kassist kasvas suurepärane hiirepüüdja ja igati ideaalse käitumisega loomake.

„Õnneliku lapsepõlvega” Juss ehk Jossif seevastu oli tõeline metslane: kodus käis vaid söömas ja magamas, enamus aega kulus tal ümbruskonna kasside peksmiseks ja muidu küla peal laaberdamiseks. Toas kippus kardinatele kusema, mingi silitamine ja nunnutamine teda ei huvitanud. Tõsi küll, kord sai Juss ka perekonna loodud ning meie kuuri lauavirna alla ilmus emane kass koos paari pojaga. Mis perekonnast sai ja kas Juss vastse kaasa eest ka hoolt kandis, ei mäleta.

Samuti heast perekonnast pärit Aleksander ehk Sass oli hoopis teist masti tüüp. Talle ei läinud nimelt karvavõrdki korda maailm, mis jäi soojast toast ja tugitoolist väljaspoole. Saaks vaid kõht taeva poole lesida ja vahel toidukausini kulgeda. Ainuke sülesolemist armastav kass, kes meil on olnud.
Ükski meie kass ei elanud üle 2-3 aasta. Kas tegi neile üks-null ära mõni koer, jäid nad auto alla või haigeks – ei tea. Lihtsalt ühel päeval ei tulnud enam koju. Öeldakse ju, et kassid ei tule koju surema.

Praeguse pere Vedru oli nooruses seiklus- ja kaklushuviline tegelane. Lõpuks sai meil kuude viisi pulmatuhinas hulkuvast, alatasa ribadeks kõrvadega ja vängelt haisevast lemmikust siiber. Pärast oppi saime tagasi diivanikassi, kelle põhihuvi moodustab toidukauss ja küdeva pliidi ees lebotamine. Kui peaksime veel tulevikus kasse soetama, siis sõltumata soost on operatsioon kindlasti vajalik. Väga palju vähem muresid!
Olen vist juba varem kirjutanud, et Vedru saime siis, kui Kati oli alla aasta vana. Meie kartus, et laps ja kass teevad üksteisele haiget, on olnud täiesti asjatu. Mina ei lubanud Katil teda kiskuda ja Vedru ei ole meie lapsi kunagi küünistanud kuigi titt istus mänguhoos talle vahel kogemata otsagi. Ma ei saa aru vanematest, kes lasevad lastel loomi süles tassida ja riietada...
Kui peaksin poolt valima, siis olen vist siiski rohkem koera- kui kassiinimene aga kodusoojuse generaatorina ja mugavuse nautimise eeskujuna on kass siiski väga mõnus olevus. Ja halva iseloomuga kassi on lihtsam taluda, kui rikutud iseloomuga koera.

Homme kirjutan junnigeneraator Jänksust ja meie pere koertest.

Paljas ja ilus?

Te olete näinud Kanal 11 pealt saadet How to look good naked?
Võetakse naine, kes on tavaline harju keskmine aga arvab ise, et on ilgelt kole. Ilus geimees laseb naisel pesuväel peegli ees pisaraid valada ja hakkab siis katsealuse enesehinnangut tõstma. Laseb katsealusel end võrrelda teiste naistega ja näitab, kuidas tema tegelik kehakuju on tema ettekujutuses olevast monstrumist hoopis saledam ja ilusam.
Riputab tema pesuväel hiigelfoto tänavale ja laseb suvalistel möödakäijatel kommenteerida - öelda, et ta on päris ilus. Leiab sobivad riided.
Siis toimetavad tädi kallal juuksurid ja meikarid, lõpuks teeb fotograaf temast alastifotod. No sellised malbed, poolvarjulised.
Lõppeks esineb naine mõnes ostukeskuses peetaval moeetendusel, patseerib ilusate riiete ja pesuväel ning viskab lõpuks pooleks sekundiks kõik seljast.
Kõik publikum vaatab esitletavat alastifotot, karjub tunnustusi ja naine ütleb lõpuks - jeees, ai luk greit neikid!!!

Me Kataga vaidlesime. Ta ei uskund, et aktifoto eneseusku tõstab.
Ma väitsin, et küll.
Tegelikult kui sul lapsepõlvest saadik enesehinnang madal on ja kompleksid külges, siis võivad viiskümmend võõrast või tuttavat inimest öelda, et kobe memm oled, ikka ei usu.
Hea, kui lõpuks ütleb Tema, see kõige kallim sulle, KUI ilus sa oled.
See aitab vahel naisel oma kehaga rahu sõlmida. Okei, äkki ma olengi midagi.

Raskem on võtta eesmärgiks eeskätt iseendale meeldida, vehkida trennides ja ilusalongides, veeta tunde riidepoodides..

Muide. Meie linnas on üks proua fotograaf, kes on spetsialiseerunud ilusatele fotodele. Tal on stuudios igasuguseid sulgi, ehteid, karusnahku ja iluasju ning tunniajalise sessiooni lõppedes on purgis mitu varianti ilusast, naiselikust, võrgutavast, salapärasest naisest. Ükskõik, kui noor või vana, riides või mitteriides modell on.
Olen neid pilte näinud - vauuu!

Kas teie olete oma kehaga rahul?
Kas naise ilu sõltub sellest, kui rahul ta ise endaga on?

pikk jutt eilsest päevast

Ma ikka käisin kooli suurel juubelil. Kui hea, et käisin!
Aktusesse kontserdimajas suhtusin eelarvamusega, et ah, laulavad midagi ja peavad kõnesid. Aga sain väga positiivselt üllatatud. Ansip ja Klaassen ja teised kabedamad vilistlased olid kohale meelitatud kõnesid pidama. Algul lauldi tõesti vahetpidamata. Õnneks alates lapse muusikaklassis õppimisest on mul muusika ja laulmisega suhted tunduvalt paranenud. Võin kohe päris mitu koorilaulu jutti ära kuulata:)
Abituriendid etlesid ja päris väikesed juntsud ka. Väga lahedad olid akrobaatikaringi lapsed, õpetajad tegid vinge tantsukava ning nunnumeetri viis lakke emade-isade ühistantsunumber oma lastega, kellest väiksemad vast kõigest paariaastased. Seda pühendumust ja rõõmu!
Hästi tore oli abiturientide luuletus-etlus "vana aja koolipoistest (tüdrukutest ka)". Kahju, et ei tea autorit.
Lõpus esines vilistlasorkester ja -koor, viimases vist üle saja laulja. Vilistlased läksid lõpuks lavalt saali seinte äärde ja lavale tuli kooli praegune ühendkoor ja siis need sajad lapsed, noored ja vanad laulsivad koos... Oli ikka tugev tunne küll!

Tegelikult tekkis veel üks tunne. Istusin klassiõe kõrval, kelle tütreke ka laval vahvasti taidles ja korraga saabus arusaamine- oo, kas ma siis nüüd olengi nii vana!?
Me oleme oma klassiga ju seal kontserdilaval küll ja küll tantsinud ja laulnud ja agitkavadega üles astunud, lava taga ärevasti kleite kohendanud, juukselaki pilvedesse uppunud, sõnu ja tantsusamme korranud...
Ja nüüd oleme meie need onud ja tädid, kellele lapsed esinevad!
Hissand..

Koolis oli algul vähe rahvast. Saime rahus tiirutada maja peal. Ma põdesin selle bioloogiaklassi seinamaali pärast, eks, et äkki on üle värvitud. Alles oli!
Türannosaurus ja trilobiidid.
Füüsikakoridor ei olnud enam pime ja tolmune aga keemiaklass lõhnas samamoodi.
Aga trepid! Mäletate neid betoonist ümaraks uisutatud servadega astmeid, mida mööda lip-lip-lip sekundiga alla sai kihutada? Meie aastatepikkune töö treppide täiuslikuks lihvimisel oli hävitatud - mingid koledad ja kahtlemata ebalapsesõbralikud krähmulised põrandaplaadid olid treppi pandud :(

Muus osas olid kõik mu unenägudes nähtud värvid, valgus ja vaated samad. Absoluutselt samad. Lõpetasin kooli pea 20 aastat tagasi, kuidas need pildid on minu ajju pidama jäänud?
Isegi esimese korruse tüdrukute vets on küll remonditud aga samasuguse imeliku sünge kollase värvi ja logisevate ustega, nagu mina seda mäletan.
Majal on ilmselt nii võimas hing, et hoolimata remondist ja värvivahetusest ja möödunud aastatest see ei muutu ning elab oma elu endiste ja praeguste õpilaste ühisteadvuses... no vähemalt mõne emotsionaalselt ebastabiilse vilistlase teadvuses.

Muutunud ei olnud ka inimesed. Ehk mõnda klassivenda sai pikemalt tunnistatud, et kust nüüd siis see turvapadi kõhul. Muidu olid kõik täpselt samasugused. Suhtlemisstiil, hoiak, riietumisstiil, kõneviis. Ilusad tüdrukud olid endiselt viimse kui sentimeetrini välja timmitud. Nohikud istusid endiselt nurgas. Tähelepanu nõudjad olid endiselt tähelepanu keskmes. Ülbik, kellele varem tuhandeid kordi olen mõttes näkku öelnud, milline ¤¤&&&### ta tegelikult on, oli kuidagi kärbitud ja melanhoolne. Ma ei öelnudki midagi. Polnud enam vaja.
Meie klass ei olnud väga ühtehoidev. Polegi loogiline, et 37 suvalisest inimesest, keda ühendab vaid sünniaasta, kõik omavahel klapiks. Samas meeldiv oli kohtuda. Paari tunniga jõuab saada ülevaate, kes ja mis. Ning jõuab saada kinnitust, et kellega polnud midagi ühist siis, pole ka nüüd. Sellepärast mulle kuskil suvilas peetud klassikokkutulekud ei meeldigi. Paar koosoldud tundi on tore ja huvitav aga terve öö tuletab juba meelde ka kõik ebameeldiva.

Kui algul oli vähe kammitsetud olemine, siis kell 22 oli juba laud lookas vedelast ja klass puupüsti täis isikutest, kes püüdsid kõik korraga rääkida. Koridorides istus, naeris, jutles, jalutas, kallistas, jõi, trügis, tõttas inimjõgi. Aulauksest sisse ei mahtunudki.
Ma kaua ei olnud. Piisas ja jäi hea tunne.

Pimedad ööd ilma filmideta

Saate nüüd aru, et nädala pärast on esimene advent??
Tartus vanemate naabritel on üks imeilus õunapuu, punaseid ja kollaseid õunu paksult täis ja õunad ei kavatsegi alla kukkuda, säravad hallis ilmas toredasti.
Me siin ükskord pildistasime ja joonistasime.





Kas teate, mis need on? ma juba tükk aega tagasi tegin Kadri juures.

kes meist on valelik?

kasvatasin iseloomu ja ei tõtanudki kommenteerima.
http://vaatenurk.wordpress.com/2009/11/18/jumal-raagib-harri-kingo-suu-labi/
Milleks?
Ei muuda see kellegi arvamust.
Aga solvav on. Kui Vaatenurk pole kunagi kohanud ühtegi mittevalelikku ja mittedemagoogitsevat kristlast, ei tähenda see seda, et neid olemas poleks.
Keegi meist pole täiuslik, kristlased kah mitte.
Pole mõtet pidada statistikat, mitu protsenti pätte ja valevorste on kristlaste, budistide, maausuliste või mittekristlaste hulgas. Mingi religiooni järgmine ei tee inimest automaatselt veel heaks inimeseks. Tunnen kümneid mitteusklikke väga armsaid ja heatahtlikke inimesi ja mitmeid kristlasi, kellega ma heameelega lähemalt ei suhtleks. Et mis vahet siis üldse on?
Võibolla inimeste keskel polegi...

Ja pole mõtete pidada statistikat, mitu protsenti sõdadest siin ilmas on peetud jumala nimel, mitu raha või poliitika pärast. Mitte et religioon poliitika ei võiks olla. Kes tahab sõdida, see sõdib, suva, mille nimel. Loll, kes ettekäänet ei leia.


Pean võtma internetipuhkust. Kuna püüan võimalikult palju kodus olla, on nett pea ainus maailmaga ühendustee praegu ja kergesti tekib illusioon, et maailm ongi selline, nagu uudistes ja delfi kommentaarides paistab. Olen kolme päevaga osanud ennast korralikku deprekasse viia.
Nüüd olen oma pesas vakka.

kodukana draama

Puhkus on kena asi, kui mind ei näriks kaks lõpetamata tööasja, õppimata liiklusmärgid ja
minu - nuuks-, pesumasin, suri taas :(
Ta juba mitu kuud tsentrifuugimisel kolises mis kole ja täna õhtul ta selle tegevuse juures jäi seisma, pinises ja kärssas. Tormasin kohale, lülitasin välja ja avastasin, et trummel on üldse kinni kiilunud, millimeetritki ei liigu! Mis te arvate, kas trumli luuk jäi ülespoole või allapoole? Ja mis te arvate, kas ma sain poja homme-vaja-selga-panna jope ja oma ilusad velvetpüksid ja kõik muu pesumasinast kätte?
Mul on nii hale endast :(
Pesumasin (Whirlpool) on 10 aastat ja 7 kuud vana. On see normaalne eluiga? Kusjuures küttekeha on tal juba aasta või kaks tagasi vahetatud.

Häid asju juhtus täna ka. Sain kätte tuliuued just meie kodu jaoks kootud kaltsuvaibad ja need on niii ilusad! Ma teeks pilti aga fotokas -
ei võta ka elu sisse...

why ooo whyyyy!!!!!!

ps. ma sain loosiga uue arvuti millalgi ja andsin oma vana masina emale. Netti ta pole lasknud veel sisse panna, väidab, et tahab enne selgeks saada, "kuidas arvuti käib". Noja eile oli istunud öösel poole kaheni arvutis pasjanssi ladudes :D
Annad masinale sõrme...

küsitluse tulemused

Giovanni Boccaccio, "Dekameron"

"Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad?
Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad.
Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua."

Tänud Angelale, kes luges raamatut ja viitsis ümber trükkida.

Niisiis 17 vastanust
4 ehk 23,5 % ei usu Jumalat, usuvad vaid iseennast või üldse mitte midagi.
4 ehk 23,5 % usuvad midagi, mis iganes see on- loodust, kõrgemat teadvust jne.
8 ehk 47 % usuvad Jumalat
ja 1 vastus on ebaselge, vist pigem ei kui jaa.

Eestlased pidid maailma üks ateistlikumaid rahvaid olema. Arvan, et minu blogi loeb keskmiselt rohkem kristlasi, sellep ka 47 % jah-vastuseid.

Ma kuskil 15 aastat tagasi olin selles jumala-värgis väga kahevahel. Küll ma kaklesin sellega! Aina kemplesin Jumalaga, et kussa siis oled, kui sind vaja on ja miks sa ei tee, mis ma tahan, miks sa ei räägi minuga, ja üleüldse, Maa peal ei mingit korda, häbiasi, kui Sina selle kupatuse autor oled :D
Jumal ei kostnud midagi. Võibolla muigas pihku...

Kirikusse sattumine ei lahenda ega muuda tavaliselt midagi. Kuigi- mul on sõber, kes astus suvaliselt kiriku uksest sisse teenistusele, murekoormast vastu maad, kõik arstid, psühholoogid, nõiad ja posimised ära proovitud ja ei midagi. Läks, sai päästetud, tuli uksest välja ja lausa hõljus. Uus inimene, plaks. Ei saa ju nii olla.. aga näe sai! Muidugi tuli ka temal edaspidi oma võitlused maha pidada aga tema elu sai siiski muudetud esimese korraga.
Ja mul on kaks sõpra, kes on oma muredega püüdnud kirikust abi saada aga neid koheldi nii, et nad aastateks said antipaatia kõikide kiriklike värkide suhtes.
Ja mul on kaks sõpra, kes olid täiesti probleemitud ja häppid noored, sattusid käsikäes taas suvalisele teenistusele, said mingi aja pärast päästetud ja elavad aastaid endiselt rõõmsalt ja kenasti.
Pole mingit ühte valemit või põhjust.

Ps. Sain alles siis Temaga jutule, kui loobusin kärkimast ja püüdsin rääkida, nagu räägitakse kellegagi tuttavaks saada soovides.
Ilma kirikuta võib ka jutule saada.

Olen vist varem siin kirjutanud, et see on nagu tuulega. Inimene, kes on alati elanud paksus metsas, ei tea ehk, mis on tuul. Ta võib näha kõrgeid puulatvu kõikumas ja arvab, et ju puud ise kõiguvad, ju puulehed niisama iseenesest ringi lendavad. Minul siin all ju ei juhtu midagi. Tuult ei saa näha, okei - kuulda ja tunda saab. Aga sa pead selleks metsast välja minema. Mine mäe otsa ja tuul on nii kõva, et võib pikali puhuda!

Kell on pool 3 öösel. A mul hakkas puhkus, ma võin seda endale lubada :)

unine

Elu on nii ebaõiglane. Miks pean mina istuma kell 23.46 ja haigutades õmblema Krissu heegeldatud padjakatet padjapüüri külge? Kes käskis last julgustada käsitöötunnis midagi linikust lahedamat ette võtma :S
Käisin Alendri laulude kontserdil kah täna. Saal oli täis ja see on Pärnus suht haruldane.
Et... nats uimane kontsert oli minu jaoks aga olin ka ise väsinud ja uimane. Taskurätti välja võtma ei pidanud, poolte laulude ajal mõtlesin oma mõtteid. Aga Vaher oli väga sümpaatne. Tuuli Tauli dzässilikud tõlgendused meeldisid. Luisa ja Arno üle nurisesin. Aga ka neil oli paar nurisematut laulu.

Tagasi nõela vilgutama...

Kas?

Notsutõve vaktsiini lasete teha, kui need kunagi kohale jõuavad?
Ma kohe ei teagi. Olen hirmus haigustekartja tegelikult. Vaktsiini kõrvalmõjudest aga igast jura räägitakse. Pole lugenud veel asjalikku võrdlust, kui morbiidne on too uus kuri sigalane võrreldes tavagripiga. Lihtsalt gripp tüsistub ju ka suure eduga ja võib ää tappa.
Põhjus vaktsineerida oleks kahtlemata olemas, kuna erinevate inimestega suhtlen küll ja veel, külastan ka säästumarketit ja ühistransporti. Samas olen tihti haige aga milleski gripisarnases viimati nii 4-5 aastat tagasi.
Meil tööl eelmisel nädalal just arutati, et kui iga 50.s haige võib surra, siis - meie kollektiivis on just 50 inimest. Et kes siis...
Ja arutelu algataja jäi paari päeva pärast kõrge palavikuga koju. Kusjuures oli tal enne veel sünnipäev ja me kõik käisime teda kallistamas. Vot.

Elu ja esmaabi

Eile oli autokoolis esmaabitund.
Teooriaõpetaja säravatele jutustustele kõikvõimalikest viisidest, kuidas keegi on põhjustanud kohutavaid ohvriterohkeid avariisid, maailma kõige absurdsemaid juhtimisvigu ning muidu lollusi, lisandusid nüüd esmaabiõpetaja mitte vähem värvikad lood kõikvõimalikest viisidest, kuidas võib saada ja on saadud surma.
Või on peaaegu saadud.
Näiteks kuidas Sindi jõel üks poiss vajus läbi jää ja vool kandis ta jää alla. Sõbrad lõid käega, et siin pole enam päästa midagi aga otsustasid siiski poisi laiba veest välja tõmmata ja emale koju viia. Käisid laenasid lähedalt majast kirve, raiusid augu jäässe aga ei saanud kuuehõlmast kinni. Raiusid teise augu, said lõpuks kätte. Panid laiba kelgule, viisid laenatud kirve tagasi ja lohistasid kelgu asula poole. Tee peal tegid peatuse medpunktis, et käsi soojendada. Medtöötaja vaatab- mis pamp teil seal kelgu peal on- laip, vastavad poisid. Laip viidi tuppa ja äratati ellu!
See päästetud inimene oli uppunud siiski täiskasvanuna mingisse kraavi…
Või teine lugu, kuidas mingil väljasõidul Eestist jäid noored jõe äärde laagrisse. Üks poiss uppus. Veeti kaldale, elustati ja saadi poiss hingama. Siis jõudis kohale kiirabi, aga paraku jõe vastaskaldale. Kuna õigele poole jõge oli pikk tee sõita, soovitas kiirabi poisi kummimadratsile panna ja nende juurde kaldale ujutada. Nii ka tehti. Kuid oh õnnetust- poiss kukkus madratsilt uuesti vette ja seekord ei õnnestunud ka kiirabil teda elustada.
Raamatu annaks neist juhtumitest kirjutada. Kui mul eelnevatest autokooli tundidest on tekkinud harras aupaklikkus kõigi inimeste vastu, kes juhivad autot, siis nüüd vaatlen siira imetlusega kõiki inimesi tänaval- nad püsivad elus!

Kummi-kannatanu elustamine õnnestus mul väga hästi, sain kiita nii pumpamise kui puhumise eest :D
Üks kursuslane ei saanud kuidagi pihta, küll ta vedrutas vaese kummi-juku rinna peal nii ja naapidi, pärast oli tal lausa vill pihus!
Tegelikult on see lihtne. Annaks Jumal, et seda oskust meil elus kunagi vaja ei läheks aga hea oli järele proovida.

Neetud sidur :S

Sorri, ma lihtsalt pean jälle blogima. Ma ise ka tüütan end aga ei saa teisiti.

Eile mõtisklesin raskete küsimuste üle.
Automaatkäigukast on nii ammu välja mõeldud, miks ometi siis ikka veel see sidurivärgindus autodel peab küljes olema?
Kui sa istud oma elu esimeses sõidutunnis ja püüad otseses mõttes käigu pealt selgeks saada, kuna ja mis liigutusega see urrima käik sisse lükata, mis tempo peal mingi urrima käik üldse sobib, kuna veel sidurit tohib tallata ja samal ajal üritada pöörata, keerata ja tihenevas hämaruses otse sõita.... aaah. Ei old ea :(

Pidurit tallates auto väljasuretamine- tehtud.
Vastasuunda kaldumine - tehtud.
Õige suuna kraavipervele lähenemine- küll.
Pöörates kurvilõikamine - ikka.
Auto hüpitamine - aga muidugi.
Isaand. Kuidas ma saan saama?

Teooriatunnis lisasid meeleolu õpetaja vürtsikad kirjeldused, kuidas ARKi sõidueksamil noor juht maanteel otsustas teha kannapöörde kolme rekka ees. Nähes, et rekkad on ikka päris käega katsuda, pani pidurit ja jäi küljesuunast lähenevate rekkade pidurdamise kummisuitsu jõllitama... Juht olevat suht kõnevõimetu olnud paar päeva ja eksami vastuvõtjal käis elu silme eest siuhti läbi.

Ma helistan nüüd papsile ja lasen tal kõik sidurivärgid ära seletada. Mulle ei jää asjad kõrvade kaudu meelde, pean saama paberi pealt silmadega lugeda. Sedasi sõidupealt niigi stressiolukorras vuristatud õpetussõnadest ei saa ma aru ja meelde ka ei jää.

Imelik. Nii on ka blogimisega. Kui ma murest räägin, saab mõnevõrra kergem aga mure väljakirjutamine aitab isegi paremini. Vahel.
Vastake ikka küsitlust ka, pliis.

Küsija klahvide pihta ei lööda :)

Täna teen midagi, mida varem teinud pole.
Korraldan küsitluse.
Äkki sul on natuke aega kommentaaridesse vastata. Anonüümselt võib ka.

1.Kas Sa usud, et Jumal on olemas? Või ebamäärane kõrgem jõud, Looja, Universumi ühisteadvus, Maaema, ürgjõud, kosmiline energiakogum vms?
2.Kui sa vastasid eelmisele küsimusele jah, siis kas sa usud, et see jõud, olend v energia on oma olemuselt hea, positiivne?
3.Kas usud, et selle jõu, olendi v energiaga on inimesel võimalik kontakti astuda, selle kaudu oma elu kuidagi mõjutada?

Ongi kõik. Kui tahad, võid oma vastuseid põhjendada ka. Aitäh!

Star Wars: No end

Mul tekkis huvi selle loo vastu Superstaari- Ellisa esituse järel, mis mulle väga-väga meeldis. Leides originaali, arvan siiski, et Eliisa esitus oli lausa etem.
Star Warsiga mul suhe puudub, lihtsalt loo kvaliteet oli siin hea.
Superstaarihakatistest olen Anne ja Birgiti poolt, poistest meeldib Ott. Jaanus kah, vist, natuke, võibolla. Anis on niisama kenake.

u2-With or Without you(rattle and hum)

Parim. Lihtsalt parim.

Prillid

Prillitatud teavad, milline rist ja viletsus on, kui tagavarasilmad katki lähevad.
Krissu prillid läksidki. Hea firma kallid prillid. Murdus sang lihtsalt ära.
Titaanraami tinutamisel pole mõtet, laserkeevitus olla samuti kaheldava väärtusega.
Kuna Krissul on väga tugevad õhendatud silinderklaasid, mis maksavad palju, lootsin algul leida lihtsalt uued raamid, kuhu vanad klaasid sobitada. Aga ei saanud, kuna klaasid olid nii kitsa ja pika kujuga, et kuskile ei mahtunud. Uued samasugused raamid oleks tulnud väljamaalt tellida (eesti ladudes neid sees ei olnud enam) ja need oleks maksnud 1700 krooni :(
Odavam siis kogu krempel uus võtta.
Palju poode trampisime eile õnnetu lapsega läbi. Mul juba pea käis ringi. Kus on raamide ostul klaasid poole hinnaga ja kus vastupidi. Üks pood lubas, et vanu klaase saab uutesse raamidesse lihvida, teine, et kindlasti mitte. Üks pood keeldus sellise variandi arutamisest, et raamid on ühest poest ja klaasid neilt ja nemad siis ühendaks klaasi raamiga.
Eriti tigedaks saime Instrumentaariumi peale, kust hukkunud prillid ostetud said. Vihjasin, et kuna garantiiaeg sai alles kuu aega tagasi läbi, ehk siis saaks vähemalt uute raamide ostult soodukat. Et kallis asi ja näe, katki. Et ometi hoolikas tütarlaps ja pole prillidega pea ees näiteks puu otsast alla viskunud.
Müüjaneiu teatas selle peale, et prillide pähe panekul, peast võtmisel ja lauale panemisel on tähtis järgida teatud juhiseid, mida prilliostul kaasa antakse. "Ta on ju ikkagi laps," vaatas neiu Krissu poole, kes vihast juba sinine oli.
Selge siis. Laps ei järginud prillide peast eemaldamise juhiseid. Super.

Aga täna Norman Optikas püüti kõigest väest meie probleemi lahendada, pakuti ühte ja teist varianti. Lõpuks tellisimegi sealt uued raamid (hind 1600 krooni, millest miinus 50%)ja klaasid kokku 1000 krooni eest. Instrumentaarium küsis ainult klaaside eest 1100 krooni, umbes sama hinda pakuti Eagle Visonis.
Me olime Krissuga väga rahul, nii hinna kui lahke suhtumisega.
Aga kuidas on võimalik selline hinnavahe?
Kui palju peab prilliraami hindadel õhku sees olema, et nii lahkesti poole odavamalt antakse?
Normanis küsiti meilt, kas soovime suuremat või väiksemat klaaside õhendamist. Ma ei teadnud midagi kosta. Tuli välja, et veel ühe suurusjärgu võrra õhemad klaasid on lihtsalt natuke kenamad vaadata aga maksavad 500 krooni rohkem. Võibolla eelmises poes automaatselt öeldi meile see õhem ja kallim variant, ma ei osanud ju sellist asja küsidagi? Ma ei tea prillidest midagi- kui mulle öeldakse, et hind on selline, siis ma võtan teadmiseks, et küllap ongi hind selline, lapse silmade pealt ju kokku ei hoia.
Lihtne on lollidele asju müüa... Minu lühikese müügimehekarjääri jooksul oli esimene asi, mis meile selgeks tehti, et ütle ostjale hinnaks ükskõik mis number ja teata magusasti - aga just täna ja teile müüme poole hinnaga - ja ütle siis tegelik hind..

Sellised vihastamapanevad kogemused siis prillide ja teenindusega.
Kas peaksin mainima, et pärast eilset tulutut prillipoerallit palvetasime õhtul sõpradega muude asjade kõrval ka Krissu prillide pärast, olukorra lahenemise eest?
Ups, mainisingi :)

Ma ei viitsi viimasel ajal vaielda. Kes tahab mõtteid vahetada ja tõesti asja arutada, okei, heameelega. Aga kui tahetakse lihtsalt mulle ja minu vaadetele ära panna, koht kätte näidata, siis- mind ei ole kodus.

Konnasuudleja meenutused

Lugesin laura-kajaka blogi.
Õhtul otsisin välja oma päeviku aastast 93. Tudengielu.
Päris pidetu ja nukker päevik. Nagu ka Laura oma kohati. Tüdruk valmistub Norras Aafrikasse vabatahtlikuks minekuks ja väitis, et Eestis ei osanud endaga niikuinii midagi paremat peale hakata.
Mina õppisin ülikoolis, sest ei osanud midagi muud endaga peale hakata.
Laura tutvub erinevate inimestega, imestab, vaimustub, pettub. Nagu 19aastased ikka.
Mind tabas 20aastaselt esimene armastus.
Lugesin ja ohkasin.
Miks see suureks saamine NII raske peab olema? Kuigi põhimõtteliselt moodustas mu elu tollal õppimine, oli see vaid raamiks meeleheitlikule iseenda ja armastuse otsimisele. Tavaliselt mina ei meeldinud neile, kes mulle meeldisid ja minu vastu huvi tundvad isikud põlgasin ise ära.
Kuna mul olid vanematega kodus asjad siis väga sassis, enesehinnang oli keskkoolist saadik maatasa, õppimises ma keenijus polnud ja vähesed sõbrad olid samamoodi oma otsingute ja probleemidega kimpus, siis mu elu siht oligi leida Tema, Prints, Hr Õige, et tema käte vahele langedes vabaneda kõigist oma muredest, tunda end armastatud ja elada õnnelikult koos elu lõpuni. Saada end selle kaudu väärtustatud.
Nii kurb ja rumal. Panna kogu oma eluõnn ühele kaardile ja seda leidmata aina kanda maha päev päeva järel “kasutult raisatud aega”.
Sai hr Printsi oodates omajagu konni ka suudeldud. Praegu mõtlen- isver susver, kuidas saab tüdruk ikka NII loll olla????
Sõita poolvõõraste kuttidega suvilasse või peole ja siiralt imestada, kui meeldiva seltskondliku õhtu veetmise asemel suunduvad kõik tegevused vaid ühe värava suunas. Ime, et ma alati tulema sain, kui olukord kriitiliseks kiskus.
Uskuda kõiki meelitusi, mida sulle kõrva sosistatakse ja mitte mõista, et seegi on vaid mäng ühe värava suunas.
Üldse uskuda kõike, mida inimesed sulle räägivad ja arvata, et nende motiivid on üllad.
Uskuda kõiki armastusavaldusi, arvata, et see ongi Armastus ja Tema ongi Tema ja püüda kõigest hingest end muuta, et me võiks koos igavesti õnnelikuks saada.
Investeerida kõigest hingest Hr Konna, märkamata libedat külma konnakoonu ja turtsuda vihast kõigi peale, kes seda sulle mainida julgevad.

Kuidas ma küll saaksin oma lapsi valutumalt suureks aidata? Praegu mõtlen, et koos Jumalaga oleks postpuberteet kindlasti kergemalt läinud. Ja kui mul oleks olnud rohkem sõpru. Olin üksik ja üksildane laps, suhelda ei osanud, olla ei osanud.
Ehk aitab minu lapsi see, et nad on kampas kasvanud. Vaatasin just eile vanu albumeid. Tavaliselt on pildil ikka 2 või 3 last, tavaliselt teevad nad pildil midagi tobedat või naljakat, on kaelakuti oma sõpradega ja naeravad mis hirmus.
Minu lapsepõlvepiltidel olen ainult mina. Naeratav aga mitte naerev. 16aastastelt juba kompleksihunnik valmis. Tänapäevani mõned kompleksid kaelas.
Jah.
Moraal.
Lapsi tuleb teha ikka rohkem kui üks. Kinnitada neile, et nad on väärtuslikud ja kallid nii teile kui Jumalale, ükskõik, mida nad teevad, kellega käivad või mis hindeid saavad. Ja et eluõnn ei sõltu hr Printsist ega pr Printsessist. Kaugeltki mitte.
Uskuge, armsad 19-aastased, (kui mõni siia peaks juhtuma), konnade ja Printside vahele mahub terve rida muid kenasid inimesi!

Aga kui ma polekski hr Õiget kohanud?
Ilmselt oleksin tükk maad rahulolematum, kui praegu. Aga siiski mitte miski ei lahenda mitte midagi, kui sa ise endaga rahujalale ei saa.
Hr Õigel on küljes hulk valesid asju. Kui sünnivad lapsed, on elu kordades keerulisem. Kui oled lastega kodus, pole raha ega vabadust. Kui lähed tööle, pole puhkust ega ikkagi vabadust.(Mäletan selgesti, kuidas 4 aastat tagasi kujutasin ette, kuidas tööleminek lahendab KÕIK mu probleemid :D ) Kui lapsed on suured, pole enam tervist, energiat ega ettevõtmist. Ilmselt. Ma ju ei tea. 60aastane mina tundub sama võõras isik, kui 20aastane mina.

hea film

pilt filmi kodulehelt.

Eksole, reklaami "südamlik ja hariv perefilm" peale teeb enamus lapsevanemaid kõvera näo pähe. Ma ka tegin. Aga hullult hea film oli! Ma nautisin viimast kui minutit, ok, viimast kümmet ehk mitte niiväga. Täiesti uskumatu, et lastele mõeldud film võib tõelise kinoelamuse anda. Meil tavaliselt serveeritakse perefilmide pähe Üksinda kodus stiilis essu.

Kiidulaul käib siis soomlaste filmi "Torm" ("Myrsky") kohta. Tavalisse soome peresse satub kaukaasia lambakoera kutsikas, kelle vanemad valvasid Berliini müüri ja "pidasid lõplikult kinni" kõik üle müüri põgeneda proovijad. Soome pere seda kahtlustada ei oska ja imestab väga, kui algul leonbergeriks peetud karvakerast kasvab tõeline jeekim, kes ainult 7aastase tüdruku sõna kuulab.
Filmis oli kenasti lastepäraselt selgitatud poliitikat, aga ka peresuhteid, vastutuse ja armastuse teemasid, vabakasvatust, sallivust, sallimatust ja võõraste pelgamist.

Kuna üldmulje jäi nii positiivne, annan andeks mõned loogikavead nagu:
kui koer ikka tõsiselt inimest taga ajada võtab (ptüi ptüi ptüi), siis ei jõua vaene tagaaetav joosta ei telefoniputkani ei ronida veel mingit köit pidi üles
kui sõjaväeala ümbritsevas metsas peaks tõesti elutsema mõni kuulitärinast kurdiks muutunud karu, on tal kindlasti parematki teha, kui varitseda metsa jalutama tulnud ilmsüüta tüdrukukest
Ja filmi lõpp....
Et täiesti koolitamata vasikasuurune täiskasvanud kauka antakse ära kenasse Karjala peresse, et nende kolmeaastane lapsuke "saaks õues julgelt mängida" ja "lambakari ei peaks enam hunte kartma"...
No kuulge. Võibolla Metsapiiga oskab öelda, kas kas selline tegu ja häppi end on võimalik. Mu arust ei ole.

Aga lugu oli tõesti hea. Soovin, et mu silmad poleks nii märja koha peal, sest pärast mu pea lihtsalt valutas suurest salaja pisaratilgutamisest. Mitte, et film oleks kurb olnud, tegelt ei olnud, lihtsalt- noh...isegi Krissu ja Miku pühkisid vahepeal silmi.


Kodus on meil hetkel halloviin. Toas ja ümber maja vaheldumisi lidub ringi seitse kostümeeritud, parukates ja värvitud nägudega last, küünlad ja taskulambid, "aju- ja vere" täidisega pirukad, tondijutud. Korgid läksid läbi ja korraks oli tõeline pimedus kah.

idüll

soe olla

ja telekat pole vajagi


sest voolavat vett, põlevat tuld ja töötavat inimest võib lõputult vaadata, eks :)

palun abbi

Kuulge sõbrad ja siin muidu piilujad.
Vajan ead nõu.
Mida teha fotodega?

Alates 2006 aastast, kui ostetud sai digikas, on kogu me fotomajandus läpakas ja seda pole vähe. Ostetud sai küll läpparile väline kõvaketas aga mingi tehnilise probleemi kaudu ei saa just läpakast sinna asju võtta, suure arvutiga on kõik ok.
Osa pilte oleme ketastele pannud aga suurem osa on siiski arvutis ripakil.
Kole ja lohakas ja väga ebakindel, eks.
Ma nüüd olen otsustanud oma digielu veidi korrastada aga ei tea, kust otsast alustada. Paremad ja olulisemad pildid tahaks paberile ilmutada. Kus seda Pärnus kõige odavam oleks teha? Ma mõtlen, et vist mälupulgaga peaks transportima, kindlasti saab ka kuidagi mailiga saata aga ma ei tea kuidas pilte kokku pakkida.

Siis veel niisama pildid teemal lilled linnud liblikad, käsitööasjad jne., mille peale paberit ei raatsi raisata aga ära visata ka ei taha. Ketastele? Või hoopis kuskile pildipanka riputada? Kuhu? On need kõik tasuta? Saab seal oma pildid peidus hoida? Kui palju sinna mahub? Ma tean ainult picasaveebi ja flickrit.
Et siis kuda?

Milleni on võimalik langeda

…istumiseni ihuüksi täiesti inimtühjas praerasava järele haisevas pubis, mille seintel jõllitavad sind surnud metssigade pead ja ventilatsioonitorudel poetavad vaikselt sajandite tolmu plastmassist luuderohuoksad, mugida maitseainetest ja maitsest täiesti vaba praadi (tahtsin lisada balsamicot aga pudel oli aluse külge kinni kleepunud).
Kuna kaardimaksed ei töötanud, tulin sinna veel tagasi, raha näpus.
Ja kuidas, kuidas on võimalik, et kogu see aeg kõlaritest mürtsuv Modern Talking tundus miljon aastat tagasi allakirjutanule maailma kõige ägedama muusikana?
Kuidas nii koleda muusika plaadistamine veel seadusega keelatud pole? Ja nii koledad toidukohad?

Ja veel on võimalik langeda töölt tulles ja söögiteo lõpetades diivanile teleka ette ja sinna tundideks konutama jääda, visalt surudes maha mõttekest minna koera või lapsega jalutama.

On võimalik kulutada tunde töö peale, mis peaks valmis saama 1-2-3. On võimalik täiesti vabatahtlikult lugeda skeptik.ee portaali või netikommentaare.

Südames pistab ja unenäod on vastikud. Unenägudes kukun järsust kaldast jõkke või sõidan väga osavasti autoga. Kes ütles, et kellakeeramisest tekkinud lisatundi saab igast põnevate töödega täita? Päh. Mina täidan selle magamisega. Talv. Las loodus puhkab :D

Kogu oma armetuses leian, et langeda annaks ju ikka veel. Ma vähemalt ei kaeva auku, mille äärde sada lolli kokku jooksevad. Ei pritsi autoga jalakäijaid täis. Ei aja linna eelarvet lõhki ega peksa lapsi.

Pilt jälle Krissult, joonistas kuskilt maha koomiksi Death Note tegelase, see on autistlik detektiiv L.

......

Krissu pilt ja idee.
Mõnikord on nii raske leppida tõsiasjaga, et kõik inimesed ei saagi maailma asjadest sinuga samamoodi aru.

päälinn

Tallinn väsitab mind juba selle poole tunniga ära, mis buss linnapiirist kesklinna jõuab. Minul maalt ja saaniga käib üle mõistuse, et linnas kulub ühest kohast teise jõudmiseks tund aega.
Tallinna ilu ja soojuse nägemiseks peab ilmselt teadma kohti, kust neid otsida. Mulle Kumu ja Kadrioru kant juba täitsa meeldib. Ja kollaste lehtede ehtes Mustamäel polnud ka viga.
Seekord sattusin hoopis teistsugustesse kohtadesse, kui tavaliselt. Ostsin Szolnoki turult paki shkolaadisuhkrut 2.50 ja purgi piprasegu 5 krooni eest. Paki Gille piparkooke 5 krooni eest. Jah, parim enne oli möödas aga mis pipral sellest.
Kohtasin uhkes kasukas - kübaras kriiskavat ja igasse kanti sülitavat naist, kes vandus pangaautomaadi sabas oodates nii võimsalt kurja, et isegi vene onukesed hakkasid hurjutama. Vaimustavalt kreisi!

Sattusin poodi Tuhat vajalikku asja. No nii intrigeeriva nimetusega poest ei saa ju mööda minna :) Äge! Kaupa kristall-lühtritest plastmassist purgikaante, kummikute ja kalamehetarveteni! Pluss terve pood vabises selle teisel korrusel asuva jõusaali rauapõrutamisest. Leidsime Krissule anime-tüdrukute piltidega kaardid, Mikule taskumale ja Katile dinosauruse muna.
Ja turg sealsamas oli ka äge. Lastekodu tänavas. Ma lihtsalt suu ammuli käisin mööda täikalette. Kas on võimalik, et selliseid asju on inimestel veel alles?
Kaltsukalette ma ei viitsinud tuustida aga ilmselt oleks sealt võinud ka leida mida iganes.

Vat selline reis. Tänud armsale Mariale, tema terastele tüdrukutele ja häbelikule meeskale sooja vastuvõtu eest :)

Algus

Kõigepealt süütevõti. Kaks pisikest nõksu.
Pidur peale, käik sisse.
Käsipidur maha, jalgpidur üles, gaas.
Lähebki!
Otse. Otse. Peaaegu otse. No peaaegu. Nüüd on otse.
Lendame! Tubli kakskümmend on sees. Või isegi kolmkümmend..
Issi kiidab. Jajaa, ma olen eluaegse autojuhi tütar!
Tunne on nagu nelja-aastasel, kelle jalgrattal abirattad alt ära võetud. Hullemgi, sest jalga ei saa maha panna, kui kukkuma hakkad.
Mismõttes nagu peab peale otsejoones sõitmise ka vasakule, paremale ja selja taha vaatama? Ma ei saa ju! Kuidas nad seda teevad?

Küsisin meestuttavalt, kes mitte kaua aega tagasi load sai, et kas ta enne autokooli sõita ka oskas. Kõik poisid oskavad sõita,- vastas kutt edevalt.
Oskavad nad jee. Miks siis krimisaadetes näidatakse ainult oma lömmi ja ümber posti sõidetud autode ümber kõndivaid mehi?

Oh kooliaeg..

Meie koolis on kokkutulek. Mina tahan minna. Kata ei taha. Et pole selliseid inimesi, keda südamest igatseks näha. Ja nii tüütu on seletada kõigile, mida sul on ja mida sul pole. Ja kui pole, siis miks.
Mu elus polnud kooliaeg ülearu kuldne: oli kiusamist ja nõmedust, vastikuid õpetajaid ja lahedaid õpetajaid, raisatud aega ja mõnusaid ettevõtmisi kah. Nagu elus ikka. Aga see on ju minu kool, nii suur osa elust!
Mõtlesin järele ja leidsin, et mulle pakub huvi eelkõige koolimaja. Ma näen siiamaani unes seda natuke hirmutavat ja pimedat nurka esimesel korrusel, kus segunesid tolmulõhn ja seal asuvate füüsika- keemiaklasside ning hambaarstikabineti lõhn. Seal klaarisid poisid arveid ja sealt avanes tagauks hoovi, mille kaudu süüdlased said kähku vehkat teha.
Näen unes kolmanda korruse heledat koridori, kus asusid algklassid, aula ja kunstiklass, trepp läks raamatukokku, oli natuke mõnusam ja rahulikum õhkkond kui mujal.
Näen teise korruse teadetetahvleid, kus alati käis kõva sagimine. Ma unes otsin teadetetahvlilt oma klassi tunniplaani aga seda pole ja ma ei tea, kuhu minna ja kell juba heliseb…
Teise korruse bioloogiaklassi tervet tagaseina katab hiigelmaal eelajaloolisest maailmast ja merest, armastasin seda uurida ja otsida trilobiite, peajalgseid ja igast muid elukeid. Kas see on veel alles?
Need pildid on nii elavad, et tahaks vaadata, kas mälu petab või ongi kõik sedasi.
Inimesed on minu jaoks teisejärgulised. Kena, kui mõnda tuttavat nägu kohtaks aga kui ei kohta, pole hullu. Mulle ka eriti ei meeldi oma karjääriseisu, maja suurust ja laste arvu üles lugema hakata. See pole ju tähtis. Tahaksin pigem küsida mõnelt klassikaaslaselt, kas nad oma valikutes õnnelikud. Aga sellest ju keegi klassikokkutulekul ei räägi…
Tahan näha, kas temal ja temal on ikka veel säde silmas, kas temal ja temal on säilinud põlgus sellesinatse materiaalse maailma vastu ja kas tema, ohh, kas tema on ikka veel selline ülbe ignorantne maailma naba ja kui on, kas ma olen suutnud üle saada oma vihkamisest tema vastu. Tahaks tervitada iseennast üheksandas bee klassis, naeratada endale ja öelda- meil pole üksteisele enam midagi ette heita.

Mis tundeid teis kooliaja meenutamine tekitab? Kas armastate kokkutulekuid?

Armas olemine

Meil polnud eile internetti ja olin hädas kohe. Peale tuttava motoorse rahutuse- mis uudist on ja mis teised teevad- ei saanud Pärnu valimistulemusi üldse näha sest Kanal 2 valimissaates öeldi paar sõna Pärnu kohta alles lõpus. Oleks ETVd pidanud vaatama, ei tea, miks me selle peale ei tulnud.
Hästi nõme on arvutisõltlane olla : (
Aga ma ei taha valimistest kirjutada. Tulemused on meie linnas suht ok, loodetavasti läheb elu ilusamaks…

Laupäev oli nii hea päev. Mul vanemad käisid hilinenult sünnipäeval ja lisaks olid koguduses külas sõbrad Inglismaalt. Jututasin osa aega ema-isaga ja siis käisin vahepeal pastori kodus inglasi tervitamas.
Minu elu on siin linnas praegu see, mis ta on, päris suures osas tänu Adamile ja Karinale, God Bless Them!
Sain nendega tuttavaks 1996. aasta suvel, kui inglise misjonärid A ja K tulid Pärnusse elama. Rannas oli mingi koguduse noorteüritus ja mina, üksik ja sõpradeta, nagu siis olin, ühinesin. Mängisin ilusate tumedanahaliste poistega jalgpalli ja õppisin žongleerimist… A ja K majas käis mitmeid nädalaid kõva trall: peeti piknikke ja õpiti inglise keelt, tehti näitemängu ja mängiti pilli.
Millalgi tuli sügis. Masendunud, üksik ja ikka veel sõpradeta mina lonkisin mööda Pärnu tänavaid. Minu kõrval peatus tuttav apelsinivärvi minibuss ja sealt välja vaatas naeratav Karina, kes mu ära tundis ja enda poole väikesele teele kutsus.
Võiks öelda, et Karina bussipidurdamisest algas minu uus elu Pärnus.

Adam ja Karina koduhoovis Darbys on väike kirik, kus käivad koos põhiliselt immigrantidest kristlased: iraanlased, kurdid, aafriklased siit ja sealt, afgaanid jne. Nende mitte üldse suures majas on seitse magamistuba ja pidevalt elab seal paar külalist, kes on abiks kirikus, õppimas piiblikoolis, lihtsalt külas või kel lihtsalt pole parasjagu kuskil elada. See hubane maja on mõõdukalt segamini, kuumal pliidil vuhiseb alati teekann, teadetetahvel köögiseinal on kirju teadetest ja piltidest-kirjadest sõpradelt üle maailma. Terrassil saab mõnuleda punutud diivanitel ja toolidel, lugeda, süüa, lobiseda, palvetada, nautida ilusat aega. Pisikeses õues on Adami ehitatud liivakast-ronimiskoht-mereröövlilaev nende kolmele lapsele. Külalised on alati teretulnud.

Õhtu meie pastori majas koos A ja Kga oli üliarmas. Kuskil 20-30 inimest tundis rõõmu koosolemisest ja kallitest külalistest, palju piimaga teed- inglaste moodi, kõik püüavad korraga rääkida, palju küünlaid, palju kohtumisrõõmu ja jututeemasid. Pastor ja tema naine, kes on aastaks tööl Kanadas sealses eesti koguduses, osalesid ka –skaibi kaudu. Läppar oli nende lemmikdiivanil ja kõik käisid neile lehvitamas, lisaks kanti läpakat mööda tuba ringi ja näidati, mis nende Eesti kodus parajasti toimub ja kes on külas.
Karina säras nagu ikka, tema soojust jätkus igale külalisele.
Nii hea on teada, et sõbrad jäävad sõpradeks ka sadade kilomeetrite tagant.

Milline mees!

Käisin eile Fred Jüssi kohtumisõhtul.
Olin pisut hirmul. Et äkki polegi Selline Mees, äkki on vana ja haige või isegi veidi seniilne. Et kui hakkab piinlik.
Õnneks ei olnud. Hea mees oli :D

Minu jaoks on Jüssi alati nagu ilmasammas. Keegi, kelle hääl, olek, muhe jutustamisstiil on olnud olemas juba minu plikaeast peale. Nagu Aarne Üksküla, Kalmer Tennosaar, Artur Rinne või Heino Mandri. Inimene, kelle häälel ja sõnal on jõud. Võime panna kaasa mõtlema, tundma ja igatsema.
Jüssi on muidugi vana jah aga tema vaim on igikestev. Ta tundub ikka veel õnnelik, kui paneb ilmselt juba mitmesajandat korda peale plaadi juttselg-kärnkonnade kõrinaga Manija saarelt või naudib koos publikuga roolinnu laulu.
Ta ütleb, et tema jutt on nagu langev puuleht- siia ja sinna. On. Aga minupärast võiks ta rääkida kasvõi muru kasvamisest või kapsaussist, ikka on nii huvitav, et saalitäis rahvast kuulab hiirvaikselt.

Sain päris palju uusi asju teada.
Kuidas musträhn võtab vahel kätte ja hakkab inimese maja lõhkuma. Ja lõhub ja lõhub ja miski rohi selle vastu ei aita peale püssi. Linnud on ka vahel napakad, nagu inimesedki, arvas Jüssi. Teadlased olla uurinud, et musträhn käitub hommikul teistmoodi kui õhtul, kui ta on oma pea pisut juhmiks tagunud.
Miks on suitsupääsuke SUITSU pääsuke? Sest ta on nii kaua koos inimesega suitsutaredes elanud, et keegi ei teagi, kus ta varem pesitses.
Kuidas liigirikkas looduses on ka kuldnokkade ja ööbikute laul põnevam. Kuidas linnulaul on kõige ilusam siis, kui ta elab vabaduses, keset omasuguseid. Kõik oma laulud õpib kuldnokk põhiliselt esimesel eluaastal. Et laske oma lastel ka vabalt elada. Ärge puuris hoidke.
Lõpetuseks pani Jüssi peale plaadi, kus oma luuletusi loeb Aleksander Suuman, taustaks merekohin ja linnulaul.
Aeg jäi seisma
Mul tuli ehedalt meelde, kuidas istusin vanaisa suure kastraadio juures. Raadiol oli peal hallikas säbruline riie, peopesasuurusele ekraanile olid peale numbrite joonistatud kased, ekraani taga põles lambike ja klaas läks soojaks, levitas kerget magusat tolmulõhna. Armastasin kuuldemänge ja soovikontserte…
Mul on ka nüüd vastus küsimusele rüaräägu kohta. Et kui ta “juusk õnne suuren hätan”, kuidas ta lõunasse saab.
Ta lendab küll viletsasti, aga kõrgelt :)

ilu

Mai oska pildistada... eriti säändseid asju. Usaldage mind- väga ilusad on! Mailille kauss ei olnud veel valmis. Ja Maria Suure Asja sees on imekenasti jäänud taimemuster, paraku ajas see tolle koha pisut mulli, niiet küünalt seal peal hoida ei saa, küll aga näiteks peotäit hernekomme :)
Ma tulen 23.10 ja toon teile ära.

:)

Kui päris ausalt öelda, siis olen üsna ebaseltskondlik inimene. Läheb aega, kuni sulan. Mina olen see, kes pidudel nurgas istub ja dineedel kramplikult klaasijalga peos pigistab.
Olin eile hommikul veidi närvis, et kuidas võhivõõrad inimesed minu pool üksteisega sobivad ja nii. Aga minu meelest oli kõik väga hästi. Kehtib reegel- sinu sõber on ka minu sõber. Ja nii toredal isikul, nagu Ritsik, ongi lihtsalt vedanud imetoredate sõpradega :D :D
Ning kuigi klaasi sulatas algselt planeeritud 8 inimese asemel ainult kolm, oli ikka hästi mõnus. Tornikeldris sündisid sellised installatsioonid, et ei jõua ära oodata, kuna neid näha saab!
Ilm oli jalutamiseks perfekto. Jõe kohale joonistati supervärviline loojang. Kodus sõime end neljakandiliseks. Rääkisime ilmvõimatuid söögilauajutte :P Nuusutasime häid lõhnu. Minu lemmik on nüüdsest D ja G Light Blue.
Marial, kes enda sõnul nimesid hästi meelde ei jäta, vedas: tema sai kokku kolme ühenimelise isikuga, ei mingit muret:D
Tulge varsti jälle!
mul on ikka tõesti vedanud...

Luuseri ving

Iga kord, kui ma jälle kahtlen, kas minna autokooli või mitte, tuletatagu mulle meelde tänast poeskäiku. Selle peale kulus peaagu kaks tundi. Bussisõit, suures poes vajaliku kraami otsimise, sabas seismise koos emade kaenlas kräunuvate väikelastega ja kõlaritest kostva paaniflöötide inisemise saatel. Raske seljakoti vedamine, peatuses bussi ootamine, ümberistumine, jälle bussi ootamine, jälle koti tassimine...
Autoga oleks mul sipsti lähimas Selveris käidud ja asi ants.

Tööl:
Mina: aga kas autokooli tundidest ikka piisab sõidu selgeks saamiseks?
Kolleeg: las parem mees õpetab sulle enne sõidu selgeks.
Mina: MILLINE mees?
Kolleeg: Sinu mees ikka!
Mina: Ei tea, mida ma sinna autokooli roniksin, kui mul mehel auto ja load oleksid! Ma istuks väga rahulolevalt kõrvalistmel.
Kolleeg: No siis leia keegi teine, kes õpetaks.
Mina: Iseennast soovitad või? Tahaks näha, kes laseb oma auto rooli sellist isikut, kes siduril ja piduril ka vahet ei tee.
Kolleeg; Aa, no siis jah... ostad tuhande krooni eest mingi ziguli või opeli panni..

koosolek

Parim kild eilselt lastevanemate koosolekult.
Esimese klassi lapse ema:
Laps tuleb koolist koju ja seletab õhinal: Emme emme, ma rääkisin täna telefonis ühe võõra tädiga!
Mis tädiga, imestab ema.
Emme sa ise ka tunned seda tädi!
????
No selle tädiga, kes ütleb, et number, millel te helistate, ei vasta hetkel!


Muidu küsiti koosolekul naljakaid asju. Nagu et kuidas teada saab, kui lapsel koolis vihik täis saab ja uus on vaja kaasa panna. Et kas pole probleemi, kui laps koolis kogu klassile kommi jagab. Et kas lapsed koolimajja ära ei eksi. Et mida vahetundides tehakse, kas ikka peab ringiratast käest kinni jalutama.
Eks ta ole, pole naljaasi esimest korda esimest last esimesse klassi saata..

põhiroll

Mina- topin pliidi alla puid ja üürgan laulda "raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastuuus".
Mina- Krissu, mis sa arvad, mis mängib elus põhirolli?
Krissu- Pere
Mina- aga kui peret ei ole?
Krissu- sõbrad. Või noh, ükskõik. Et oleks keegi, kes hooliks.

Tänane Piafi-film tegi mul silmad märjaks. Osutus teemakohaseks.

rõõmus

Aasta tagasi samal ajal olin hoopis nukram.
Sel pühapäeval aga olin täiesti rõõmus!
Esimesena tervitas mind kell 5 hommikul akna taga lõhkuv torm.
Kell pool 7 äratas mind teist korda T-I sosin: lapsed, üles, laulma nüüd!
Laulsidki:), ja ma ärkasin mängult ja olin rõõmus.
Kell pool 9 ärkasin päriselt. Ilusaid soove, armsate inimeste seltsi, sünnipäevalaule, telefonikõnesid, sõnumeid ja palveid jagus terveks päevaks just nii palju kui vaja.
Üks sõber soovis, et torm oleks mul alati vaid akna taga ja minu elus paistaks alati päike ja valitseks Jumala rahu. Teine sõber soovis, et mu elu oleks just nagu tolle päeva ilm, kõike natuke: tuult, vihma ja tormi aga ka sooja päikest ja puhast taevast. Et igav ei hakkaks:) Ma ei teagi, kumma soovi täitumist eelistada...
Eile olin jätkuvalt rõõmus. Mind kallistati tööl kogu aeg.
Ja veel tänagi olen rõõmus. Tänulik ka. Sada väikest rõõmumulli kõditavad minu sees nagu Värska vesi.