positiivi paluks

Käisin puuetega inimeste päeva peol.
Väääga erinevaid inimesi oli.
Üks pime vana mees ütles mulle, et keskendugem ikka heale. Et kuigi ravimite hinnad tõusevad ja toetused on väikesed, ei lähe nemad Toompeale plakatitega vehkima.
Sõda ei ole, kodu on, süüa on, häid inimesi on.
No ja siis, et majandus lainetab?
Temas oli täiuslik vana inimese rahulikkus ja rõõm...

Kas ratastoolis istuval inimesel on mugavam, kui temaga räägitakse tavaliselt, või kummargil, või hoopis kükakil? Ma ei osanud olla.

Langus jah noh. Ma ei tahaks sõber M-i nahas olla, kui ta homme oma töökohas koondamisteateid jagama hakkab. Enne jõule!
Kui inimene on harjunud lootma vaid iseendale, võib koondamisteade olla tohutu masenduse tooja. Kui usud, et mis iganes, Jumala abiga ikka saab sssepikust saia teha ja kuidagi edasi minna, siis .... aga mis mul siin viga targutada.

Lugesin, et Reginal, väikesel eesti-hiina tüdrukul Ameerikas on ajukasvajad jälle laienenud. Tema ema kirjutas, et raske mõista, kuidas nii f...ed up ajuga tüdrukutirts võib elada nii normaalset elu samas kui täiesti tervetel inimesetel on paljudel elu nii f..ed up.

Mis siis ikka. Keskendugem positiivsele.
Itikene, mis jahu sa hea inimene, meile õieti siis jagasid?
Ma täna ei julgenud veel juuretist näppida.
Ja päkud. Et ma ei unustaks. Kolm nädalat päkusid.
.....
Küll no saa, küll saa.

Pealinna ja tagasi

Oo kui hea oli korra kodust ära käia.
Kõht on head paremat täis, meel rõõmus ja inimesed tunduvad nii toredad, eriti mailillekad. Viis nime said kuju, naeratused ja näo :) Aitäh lahkele pererahvale! Ilus kodu ja mõnus olemine. Meelsasti oleks jututanud kauemgi.
Maalitud taldrikuga olen peaaegu et rahul. Tänud õpetajale!
Transpordiga läks ideaalselt, ei pidanud minutitki busse ootama ega ekslema. Ega isegi orienteeruma, kuna kohtusin Õnneküpsise poes Iti ja Johannaga (näe kui hea, et blogidesse pilte pannakse) ja sain otse sihtkohta talutatud. Tagasi sain ka kenasti, kasutades mantrana Iti väga head ütelust "Küll no saa." Saigi, ainult ühte narkomaani kohtasingi. Huh!
Laud ägas meil delikatesside all nii lõuna-eestist kui pealinnast. Osavad inimesed olid teinud leiba, kooke ... Oivaline!
Sain kodus söömaaega jätkata. Aitäh, sõbrad, kingituste eest! Seenepurk on pooltühi. Kitsejuust (oli ikka ju see valge kitsejuust?) on umbe hää. Õnneks sööme seda vaid Katiga kahekesi. Minu pirtsakas tibi, kelle suust "mulle ei maitseee" kuulen nii viis korda päevas, mugis kitsejuustu kahe suupoolega! Neverajatno!
Ja nüüd pole mul aega magadagi, sest hakkan leivaretsepte välja otsima.
Juuretis peab ikka ju külmkapis olema?
Aga kauss? Mul on valida plastmassämbri, klaas- ja plekk-kausi vahel.
Ja mis jahud... Palju linnasejahu ja palju rukki oma?
Mu elu muutus korraga nii keeruliseks.... meeldivalt keeruliseks.

Ps. Inimesed, üritust võiks korrata. Pange kalendrisse kirja: 27. juuni, Pärnu. Kaasa värvid, lakid, lahustid :)

Meie elu vol 464

Ega meite kodus endiselt igavuse üle kurta ei saa.
Eile tõi poiss koju trennist võõra jope, mille ta oli eksikombel oma kotti pistnud sest jah, see oli tõesti ühe tema jopega üksühele vastav. Mõned kiired telefonikõned treeneriga, kes siis autoga jope järele tuli. Tegin akna lahti ja ulatasin jope, tema sirutus rõõmsa näoga selle poole ja-
-kadus väikese abitu karjatuse saatel vööst saadik meie aknaalusesse lund täis aetud kraavi-
No ma tõesti ei tulnud selle peale, et teda hoiatada, kraavi on akna all vaid jupike ja keegi pole sinna varem kukkunud va mina, kui ma põgeneda püüdvale koerale otsa hüppasin…
Aga vähemalt ei murdnud ta midagi ära. Treener.
***
Veel oskas poiss ujumistunnist tulles jääda bussist maha. Laekus lõpuks koju ja keeldus õhtusöögist. Väga ebatavaline! Selgus, et kuna bussipeatus on Selveri kõrval, olid nad sõbraga seal aega veetnud ja osalenud kõikides degusteerimistes kuni kõht ähvardas rebeneda. "Me vahetasime vahepeal jopesid ja mütse omavahel ja siis käisime jälle ja siis veel korra," seletas poiss. No nuta või naera…
***
Täna käisin oma pesamunaga üht jõuluetendust vaatamas ja see oli nii nüri, et isegi minu paljunäinud silmadel ja kuulnud kõrvadel hakkas valus. Läilade jõulušlaagrite saatel taidles ringi paar päkat ja kolm hunti. Kaks hundiplikat ajasid kotti jäneseks moondunud päkapiku ja karjusid ta peale – jää vait, missa kisad, kassa kaks minutit ei saa vait olla- ja kolmas, hiigelrindadega hüperaktiivne hunditüdruk päästis ta kotist välja, siis arusaamatused lahendati ja kõik hoidsid kätest kinni ja tantsisid ja…
Istusin ja piinlesin seal tund aega ning hakkasin oma pooltukkuva ajuga ise jõulunäidendit välja mõtlema. Sinnani jõudsin välja, kus päkakas viis poisi, kes ta salakavalt sussi seatud lõksuga kinni püüdis, oma riiki ja nad istusid koos ja vaatasid lcd ekraanilt piilukaamerate salvestisi….
***

"Ta oli juba aastaid igavust otsinud, kuid polnud seda kunagi leidnud. Just siis kui see oli tema käeulatuses, täitus ta elu järsku peaaegu tapva põnevusega. Mõte sellest, et keegi loobub vabatahtlikult 50 aasta pikkusest igavusest, tegi ta nõgaks. Viiekümne aastaga, mõtles Rincewind, suudaks ta tüdimusest kunstivormi teha."
Pratchett, "Ürgsorts"

Infouputus

Kui palju infoportaale, ajalehti, ajakirju, seminare, pressiteateid jne meil vaja on? Kui palju veel mahub?
Vahel on tunne, et see on üks ilma kallasteta loksuv meri, mille sisse võib jäädagi endale meelepärast kala püüdma.
Ja kui palju sellest infost on kuskilt kopi-peistitud ja taas ringlusesse paisatud?
Kasvõi see eilne fotoportaali lugu. Kõige tavalisem foto (no ok, ehk mitte kõige tavalisem moosinäod-diivanil-reas pilt) võib jõuda infomere väga imelikku lahesoppi ja katsu seda siis sealt välja õngitseda. Kõige pisemgi süütu lausejupp võib jääda valede kõrvade taha kinni ja jõuda kollastel lainetel tuhandete teiste silmade ja kõrvadeni, vahel üldse enam nii süütul kujul.

Vist sellepärast inimesed ongi hakanud kartma oma näo, hääle ja mõtete andmist ajakirjanikele (või kellele iganes). Igaüks püüab ennast kuidagi koos hoida, säilitades illusiooni, et nii säilib tal kontroll endakujulise infoosakese üle selles kollases, sinises, mustas ookeanis.

Nii ma saangi vahel nõudlikke kirju, kus palutakse ilmutada lehes ametlik vabandus või parandus, kuna isiku nimes on kogemata üks täht valesti. Täiesti tavaline on saada vihane kiri, kus kaheleheküljelisest artiklist on leitud üks vale lause.
Olen saanud sõimata selle eest, et kasutasin sõna "kodinad", mis olevat halvustav.
Olen saanud sõimata selle eest, et asutuse nimes oli väike algustäht. Seleta siis, et keeletoimetaja nõuab nii.
Olen saanud viisaka kuid ahastava kirja 14aastaselt poisilt, kelle vanuseks oli kirjutatud 13 (alginfoallika viga).
Olen saanud ümbrikutäie, PAKSU ümbrikutäie leheväljalõigetega, kus tähelepanelik lugeja joonis alla kõik sõnad, mis tema meelest olid vale õigekirjaga.
Olen saanud pika ja kirgliku kirja ilmunud foto kohta, kus rahvatantsurühma tüdrukutel olid peas rätid, mis olla ennekuulmatult jube, hoopis mingeid mütse olevat sel ajal lapsed kandnud.
Ja siiamaani hoian sahtlis kirja, kus esitatakse küsimus, kas mul on ajude asemel kartulipuder.
Otse loomulikult olen päris vastikuid vigu ka teinud. Kes ei oleks? Nuhtlen ennast nende eest pikalt ja põhjalikult.

Mina ei tõstaks mässu, kui mu nimes on üks täht valesti kirjutatud. See on üks piisk, ei, üks sajandik piiska meres. Vead on paratamatud.
Ma isiklikult olen ammu loobunud mõttest, et infostiihiat on võimalik kontrollida ja taltsutada. Teatud määral jah. Aga täielikult - meie ühiskonnas enam mitte.
Ilmselt ei tule tagasi see aeg, kus telekas oli kolm programmi ja postkastis kaks ajalehte ning kollase info tähtsaim levikanal oli OBS - odna baaba skazaala.

Minul isiklikult on kahju sellest, et väga raske on info-ookeanist leida kellegi ehedat mõtet, tõelist elutarkust. Midagi, mis võiks kellegi elu muuta, üles tõsta, anda uue vaatenurga. Sellist asja, mida kirjavead ja väikesed tekstikõverused ei riku. PÄRIS asja.
Ja sellepärast minagi selles supis viis päeva nädalas loksun, et rõõm ise taolist ehedat asja mõnikord leida ja teistega jagada on nii suur, NII suur, et annab jõudu jälle mitmeks pikaks nädalaks.

Tõeliste asjade leidmist teilegi!

Et siis head kadripäeva!

Katike leppis eile lasteaiakaaslastega kokku, et minnakse katri jooksma. Mina laitsin mõtte maha, et tuul ja vihm viivad kadrid kraavi. Ja loomulikult ei teadnud ükski selle entusiastliku kamba vanematest, et selline aktsioon planeeritud. Kati jõuras nutta aga ükski teine pisike kadri ka välja ei ilmunud ja nii see jäi. Üks kamp suuri kadrisid käis meil ainult. Mängisin Katiga Lingot (selline suure rohelise karbiga Bingo veneaegne versioon, mäletab keegi?) ja leppisime viimaks ära.
See on nii nagu kevadel oli, et üks jõmpsik kutsus terve rühma enda juurde uue batuudi püstitamise peole ja tema vanemad ei teadnud loomulikult asjast midagi. Eh neid tänapäeva lapsi, titest peale juba niuksed isiksused ja tegijad et anna olla....

Lumi ja rahe ja lörts sajavad kordamööda. Kui minu pidev tööle hilinemine välja arvata (ma oma lühikeste jalgadega ei jõua nii käbelt sumbata), siis mulle ikka veel meeldib.

kõik, mis talveks vaja

mina olen rahul

Üks kahest põhjusest, miks endale autot ihaldada, on mul see et viletsa ilmaga oleks hea punktist a minna punkti b
noh, tuleb välja, et päris ekstreemsete ilmadega pole sellestki mugavusest kasu. Kaabi autot hangest välja, soojenda ja sulata ja siis palveta terve see aeg, kui sõidad, et kullakene nelja ratast pidi ikka teel püsiks ja otse sõidaks.
Nii et mina vaatan soojast toast aknast õue ja olen väga rahul. Eile jõudsime lauluvõistluselt enne suuremat tormi koju, kütsime ahje-pliite, liha ja kook ahju ja väga mõnus unine pühapäev oli.
Kass oli segaduses, lunis aina välisukse juures õue, jooksis pool ringi ümber maja ja juba akent kraapima meeleheitlikul ilmel, et mis te looma nüüd siin piinate.
Kahetsen ainult, et ma ei viitsinud õhtul väikese tuisuga jalutama minna.
Öösel kell 4 ärkasin lumesaha põrina peale tänaval.
öösel kell 7 ärkasin telefonipiiksumise peale ja avastasime, et elektrit polegi. Oi elevust! Lapsed kohe leiutama, et kuidas kohvivett soojaks saab ja mis nüüd külmkapist saab. Lesisin soojas pimeduses ja tundsin asjast mahedat rõõmu. Kui voolukatkestus oleks terve päeva, poleks töölegi minna mõtet... Kahjuks või õnneks tuli vool juba 10 minuti pärast tagasi.

Soojad jalanõud ja joped on meil kõigil olemas. Nüüd aga avastasin, et vett ja lundpidavaid kindaid ja pükse küll lastel enam pole. Mitu aastat ju ilma läbi saadud. Ei suutnud leida ka kelke, kuigi justkui oleksin eelmisel talvel st "talvel" ühe salvoka Katile ostnud, nendeks kaheks päevaks, kui seda tarvis oli...
Silme ette tulid nostalgilised eesti dokkarid aastast 80, kus lapsed ehitasid lumelinna, suusatasid ja kelgutasid ja müttasid lumes, poolkasukad ja villased karupüksid jalas. Pidasid need karupüksid lund ka siis või? Ja kindad? Ei siis ju keegi Lenne kombekatest midagi teadnud.

Siin on lund ehk 20 cm. Mina jõudsin tööle kenasti, bussid on graafikus ja jalutada annab ka. Nii et - nautigem, kuni on.
Lapsekärulükkajatele soovin küll südamest jõudu.

Laupäev, ikka veel lumetu

Mõni päev kirun oma ametit maa põhja, teine päev jälle kiidan Issandat, kui lahe töö mul on...
Käisin Pärnu noorte lauljate konkursi Sügisulg finaalkontserdil. Kuigi nägin vaid viimast kolmandikku, meeldis mulle väga. Nii andekad noored! Võitis üks pealtnäha tavalise olekuga tüdruk, kes laulis nii, et külmavärinad tulid peale.
Grand Prii sai Martti Laas, parimas pubekaeas kõhn vinniline noormees, kelle hääl minu meelest isegi ei olnud midagi erilist aga laulis tohutu sisemise jõuga.
Üllatuskülaliseks oli Rannap. No kindlasti on kõik näinud teda telekas hüsteeriliselt klaverit tagumas. Aga reaalis oli see tohutult äge. Ta mitte ainult ei peksnud põlglikul ilmel klaverit vaid liibus klahvide nagu naise külge, ühtaegu lendas klahvide kohal ja samas toksis ilmel, nagu kohtaks sellist pilli esimest korda ja ei teaks ise ka, mis helisid see endas peidab. Istusin esireas ja põrand mu jalge all kumises. Oli tunne, nagu kunagi lapsena kui ema mängis kannelt ja mina istusin selle all, et üleni selle kumina sees olla. Mulle ei meeldi eriti klaverimuusika aga see oli superelamus.
Saalitäis noori aplodeeris püsti seistes.
Züriis oli teiste seas Margus Vaher, ilmatu lahke, naeratav ja soe isik, kes teatas, et tema läheks vähemalt kolme siin kuuldud noore laulja kontserdile. Teine züriiliige Novella Hanson oli kuiv ja vähimagi naeratusevarjuta aga kiitis samuti noori väga. Homme on noorema vanuserühma kontsert ja me kõik läheme Mikule toeks. Seal õnneks võitjat ei valita, pabistamine jääb ära.

Lapsed vaatavad juba viis minutit mingit vana vene multikat, kus pole teksti, ainult väike hiireke jookseb ringi, algul talvel metsas, siis toas. Nii nunnu, niuksuvad tüdrukud. Värvilised pildid ei vilgu, keegi ei karju, lömasta ega purusta blasterikiirega ega viruta ekraanipartnerile millegagi pähe. Super.

Ahjaa, mida ma tegelikult tahtsin öelda, et
Pärnu on nagu mingi soojamereäärne maa, ülejäänud eesti roogib lund kut pöörased, meil rohi rohetab!!
Siin elatud 12 aasta jooksul on vast kahel aastal olnud midagi, mida me Tartus vanasti lumeks ja talveks nimetasime.
Te hoidke Talinas järgmise laupäevani lund kinni, siis ma tulen ja vaatan, kas on ikka päris!

Ma`i saa akkama

Hämmastav, kui kerge on tasakaal kaduma.
Täna piisast selleks lihtsalt poolest tunnist nürist ootamisest ja kolleegi pillatud lausest.
Mu töö oli ammu tehtud aga minust mitteolenevatel põhjustel ei saanud ma veel koju minna. Tahtsin helistada lastele, et nad Katsile lasteaeda järele läheksid aga neil uduheeringatel olid telefonid väljas.
Istusin. Ootasin. Kell oli juba pool kuus. Sai pool kuus läbi. Ütlesin kolleegile, kelle järel ma põhimõtteliselt ootasin, et mul lasteaeda oleks juba vaja minna. Tema vastas seepeale ... ah, vahet pole, mida ta ütles. Seepeale sõitis mul katus ja tuiskasin uksest välja.
Bussipeatuses olid loomulikult kõik bussid ära läinud, külmetasin seal ja valasin kibedast enesehaletsusest pisaraid.
Jah, Katil polnud midagi lasteaias viga, kui peale kuut sinna jõudsin, istus koos teise viimase lapsega rõõmsalt puu otsas.
Jah, ma oleksin võinud hädapärast juba varem ära minna aga ma tahtsin, et kõik saaks ikka õigesti ja hästi valmis.
Ei, need töötajad, kel oma lapsed juba suureks kasvatatud, ei pea minuga arvestama.
Ei, keegi ei pea jagama minu põhimõtet, et pere on tööst tähtsam.

Jah, mul pole kedagi süüdistada, kui ma ise töö ja muu elu ühitamisega hakkama ei saa. Triikimata pesu kuhi nädal otsa nurgas, kiirnuudleid ja võileibu mugiv perekond ja ema, kes ei jaksa õhtuti koera jalutada ega lastega suhelda. Seejuures ei saa minu töökoormust paljude kolleegide omaga üldse võrrelda, vahel tundub, et ma justkui ei teegi eriti midagi ja tegijamad tegijad jäid tänagi veel minust arvutiekraane põrnitsema.

Kuidas teie saate tööl käidud ja ühtlasi kõike muud tehtud? KUIDAS te tont võtaks, saate?

Hiljem...
Ma ikka oskan end leili ajada.
Kui rahulikult mõelda, saavad priority-d taas selgemaks.
Kati ütles koduteel mossitavale minule- nonoo, naised küll ei nuta!

näpuloopimisest

mu armsad kõigeteadjad lugejad, kes oskab öelda, kas kristlased viskavad kontserdil näppu :) ?
siin on üks parimaid kristlikke rokklugusid, mida ma tean, vaatan, et viskavad ÜHTE näppu ja kogu kätt aga traditsioonilist nn sarvikut vist ei ole viisakas teha? A ma ei oskagi teisiti :(

http://www.youtube.com/watch?v=EIngd6uvstw

natuke nädala vahetamist

Kas ainult mulle tundub, et nädalavahetus kestab vaid mõne tunni?

Reede õhtu on nii-nii magus. Juba kontori kiire tühjenemine on mõnus. Ma vahel ei raatsi kohe kojugi minna, kui kell on veel vähe. Hoian ainult endale ühe pooltunnikese.
Laupäevast koristan nii kella 12-13ni vähemalt. Siis poe- ja turutiir, pesumasin, ahjukütmine, söögid-värgid... laupäev on tööpäev.
Pühapäeval on rohkem aega. Vahel lähen kogudusse, vahel ei lähe, vahel kooserdan lastega linna peal.
Tänasel pühapäevasel hommikul paistis nii hele ja rõõmus päike. Sadas vihma ja taevasse ilmus hiiglaslik ere vikerkaar ja tema kohal veel üks. Siis sadas jälle vihma.
Käisin vaktsineerimas ja kiibitamas koera- tont, hoolimata mingist soodukast ikka 700 krooni:(
ja loodushariduse MTÜ asutamiskoosolekul. See oli jube igav. Ma ei või taluda mingeid põhikirja peensuste pikki arutelusid. Oli mitmeid huvitavaid inimesi. Loodusmaja õpse. Õpilasi. Pensionäre. Võitlev looduskaitsja. Poliitik. Poliitiku pikki ripsmeid plõksutav abikaasa. Meremees-ornitoloog. Muusikaterapeut. Härra teen-kõike- ja tean-kõike. Proua otsustame-siis-juba-ära. Janiied.

Kord käisin Pärnu Roheliste Partei (või oli see erakond) asutamiskoosolekul. Ka see hiilgas absoluutselt kireva inimgalerii poolest. Härra mina-tahan-volikokku. Proua hoidkem-meie-parke. Härra teeme-üle jõe-uue-silla. Härra kuhu-me-valimisreklaamid-riputame. Ma ei ühinenud. Terve kodutee vangutasin pead ja muigasin omaette..

Naljakas. Me kõik tahaks vast maailma natuke paremaks muuta. Paraku igaüks isemoodi.



Unenäod kiusavad. Kaks ööd järjest olen kolistanud keldrites. Jubedates vesistes keldrites, kust ei saa hästi välja ja uksed on kõdunud. Kui keldrist pääsesin, patsutasin koeri. Jalutasin Tartus. Vanemuise mäest üles ja Kaubahalli ees.


Tänase ilusa ilmaga nägin paarikesi palju käsikäes lonkimas ja niisama nunnutamas. Meenutasin möödund aegu ja üritasin meest jalutama agiteerida aga tal pea valutas.
Ma`i mäletagi enam seda aega, kui kaks inimest terve maailma teineteisega ära täitsid. Kui sai tundide viisi jalutatud, nii et päkad tuld lõid. Kui õhtu oli nii pikk, et ei lõppenudki enne hommikut ära.

Lähen Pratchettiga voodisse. Mul on terve nimekiri, mida ma meie külaraamatukogust juba kolm kuud küsin ja ei saa mitte. A eile oli neli uut Pratchetti toodud. Pooled Kettamaailma lood mulle üldse ei meeldi, osad on päris head ja paar tükki on VÄGA head.
Kuigi Pratchettiga ei saa jalutada, kõlbab ta voodisse hästi. Eile lõbustas ta mind kella kaheni öösel.
Vabandab mu hüplik tekst. Ma täiskuust pisut sooda.
Palun sel ööl mitte keldreid enam.

Lapse silmadega

Kõige mõnusam aeg minu jaoks koos lastega on nendega koos kuskile minna või olla ja midagi arutada.
Näiteks lasteaiast tuleku aeg. Mul Kats ei viitsi tavaliselt käest kinni hoida, keksib mööda loike, korjab kive ja sodi. Me tervitame kõiki tuttavaid koeri aedades ja kurvastame ühe uue ilusa pikakarvalise hundikoera üle, kes paarimeetrise keti otsas käheda häälega lootusetult haugub. Vahel istuvad katustel varesed ja kajakad, kes üle tee vastastikku häbematusi karjuvad. Vahel on kaugemal suurte kaskede otsas varblaste, kuldnokkade või siidisabade koosolekud ja me mõistatame, kas neil on päevakorras rännusihtide paikapanemine või selle päeva lõunastamiskoha otsimine.
Hommikul on ilus minna, kui päike meie selja taga tõuseb (sügisel ja talvel). Iga paari laternaposti järel vaatame selja taha ja taevas on juba uus pilt. Eile oli taevas pilves aga just meie kohal oli pilvevaba helesinine koht. Panime tähele, et teeäärsed kolm pihlakat olid marjukestest juba lagedad. Õhtul tulime tihenevas vihmas ja pimeduses.
Tänane hommik oli taas päikeseline. Kuna magasin sisse, pistsin lapse rattatooli. Lasteaiast taas kodu poole sõites nägin, et taevas oli pilvedest ja päikesest toredasti kulla-sinisetriibuline.
Vaata Kati kui ilus triibuline taevas, hüüdsin selja taha ja – avastasin, et rattatool tühi, laps ju lasteaias :D
Nii suur au on maailma koos väikese inimesega vaadata, tema silmade läbi.

meie poiste maailm:)

Pirate-s Tresaure
Räägi Port-Sarimi baaris Redbeard frankiga. Ta räägib sulle, et teab kus asub peidetud varandus, kuid on nõus seda ütlema ainult Karamja Rum'i eest. Selle jaoks sõida Karamjale ja osta alkoholi poest see Karamja Rum. Sadama ligidal on banaani kasvandus, räägi selle omaniku Luthasega. Ja ta räägib sulle, et teab ohvitsere ja , et tema kaupa ei otsita läbi, korja banaane ja pane need koos rummiga kasti, kuni kast saab täis, siis annab Luthas sulle palga ja sina mine Port Sarimi toidupoodi. Vaata, et sul oleks kaasas ja seljas valge kittel (white apron), küsi tööd, sulle antakse ja mine tagaruumi, otsi banaanikastid läbi, kuni saad rummi kätte mine koos rummiga Redbeard Franki juurde ja anna see talle. Ta räägib sulle kuhu on peidetud aardekaart ja annab laeka võtme, sa pead minema Blue Moon Inn'i (Baar keset Varrock'it) ülakorrusele ja seal kasutama võtit ühel kirstul, sa leiad kaardi. Mine Faladori, ühte väiksesse majja ja võta sealt labidas, mine pargis Saradomini kuju ette ja seal kus peenrad moodustavad risti, pead kaevama. Sulle tuleb kallale lvl 4 aednik. Tapa ta ära ja ongi quest tehtud.

Pärnu kiituseks

Ma olen ülekohtuselt tihti, valimata kohta, isikut ja aega nimetanud Pärnut uimaseks, ebasõbralikuks ja endassesulgunud linnaks. Orienteeritud ainult suvisele üürikesele rannahooajale ja turistidele, omal moel edev ja põhjusetult ennasttäis. Ei jõua siia põnevamad kontserdid ega PÖFFi filmid.
Tegelikult pole see nii.
Eile mõtlesin, et hoolimata saamatust ja ebapopulaarsest linnavalitsusest, lagunevatest tänavatest, peksupealinna mainest ja aina kerkivatest mõttetutest kaubamajadest on Pärnu sees veel üks Pärnu, värviline, armas ja soe nagu lapitekk.
Selle moodustavad inimesed, kes armastavalt siiralt oma linna ja tööd ning oskavad unistada.
Näiteks kunstikooli direktor, kes korraldab oma koolis linnarahvale avatud päevi ja õpikodasid, on suutnud käivitada kunstikursused lastele, täiskasvanutele ja isegi turistidele ning viinud oma õpilased õppereisile Veneetsiasse. Lihtsalt, et nad saaksid päris kunsti sees olla ja tajuda lõunamaist, kunstnikele nii erilist valgust.
Punase Torni peremees ja perenaine on teinud Pärnu vanimast ja üsna unustusse vajunud ehitisest suurepärase käsitöökoja, mis koondab igat masti kunsti- ja käsitööhuvilisi.
Tekstiilikoja perenaine on samamoodi tekitanud kangakudujate, viltijate ja tikkijate partei, kes saadud käsitööpisikust ilmselt enam iial lahti ei saa.
Loodusmaja direktor on aastakümnete pikkuse hala uue maja järele muutnud imeilusaks ökomaja projektiks ning ma väga pean pöialt, et see unistus paari aasta jooksul ka teostub.
Raeküla vanakooli keskuse perenaised, kes on ühele auväärsele majalobudikule taas elu sisse puhunud nii, et see töötab korraliku külakeskusena koos kõigi oma huviringide ja tantsupidudega.
Väikesed kogudused, kes korraldavad (küll harva aga siiski) perepäevi ja ülelinnalisi noorteüritusi (neid ei korralda siin linnas küll tõesti keegi teine).
Pillimehed ja tantsuõpetaja, kes ilma rahata käivad kaks korda kuus mängimas teises linna “kultuurimajas”, et soovijad saaksid õppida vanu rahvalikke tantse.
Lisaks veel palju toredaid ja hingega oma töö juures olevad õpetajaid, treenereid, ringijuhte, kohvikupidajaid jne. Ilmselt ka ärimehi ja ametnikke aga nende tegemistega pole ma väga kursis.

Mu päev muutub kohe rõõmsaks, kui mõne sellise entusiastiga kokku satun. Mis siis, et võibolla osad nende unistused on määratud unistusteks jäämagi ja võibolla mõned tunduvad kõrvalvaatajatele isegi naeruväärsed ja ebaolulised. Nad teevad kogu hingega seda, millesse usuvad, see on põhiline.

Pärnakas ei saa väga kergesti võõrastega sõbraks, selles suhtes on see tõesti kinnine linn. Samas kui võtta vaevaks kellegi ideid ja püüdlusi toetada või vähemalt tunnustada, oled sa juba osaliselt omaks võetud.
Millegipärast on enamus nendest tegijatest naised.
Millegipärast on enamus neist, kelle mõtted minu omadega kokku kõlavad, mujalt Pärnusse kolinud inimesed.
Millegipärast kõik ideed siin ei juurdu, näiteks ei saanud jalgu alla kirjandus- ega filmiklubi. Võibolla pole siin piisavalt intelligentset publikut, võibolla ei suutnud tegijad piisavalt meeskonda koguda. Aga ehk kunagi?
Mina ei kaota lootust.

väikesed rõõmud

Köhin ja tunnen end suht haigelt. Ma ei tea, kust otsast peaks hakkama oma tervist turgutama, igal aastal hakkab üks põdemiste jama sügisel peale. Isegi lapsed põevad viimasel ajal vähem kui mina. Vanadus? Ma pole sageli mitte otseselt haige vaid lihtsalt mitteterve, pole energiat, siit-sealt valutab jne. Joogat? Toortoitu? Õiget hingamist? Paastu?
Nädalavahetus oli muidu positiivne. Laupäeval lõime lastega elamise läikima, sest ootasin üht kauaoodatud külalist (mitte et ma muidu ei koristaks). Juhtus aga nii, et külalisega kohtusime hoopis väljaspool kodu ja see oli tore.
Mulle tundub, et kui inimesega on mitu aastat virtuaalmaailmas suheldud ja sõber oldud, siis lihtsalt ei saagi teisiti olla, et päriselt ka jätkub juttu lõputult ja on lahe olla.
Viisin lapsed keeglisse sünnipäevale, jäime maha kõikvõimalikest bussidest ja nägime pealt, kuidas bussipeatuses sõitis vanaldane härra jalgrattal otsa eakale naisele. Kokkupõrke hetke ma ei näinud, vaid seda, kuidas kena puhas vanainimene nagu aegluubis sõiduteele mütsatas. Ma ei tea, kes rohkem süüdi oli, kas rattur, kes ei saanud hoogu bussipeatuses maha (jalgrattatee läheb just peatuse eest läbi) või mammi, kes pahaaimamatult jalgrattateele astus. Õnneks ta eriti viga ei saanud, kutsuti arst ja kõik teised mammid lendasid ratturile tulivihase parvena peale.

Õhtul kodus koristasime laste mängukorrust ja mängisime sellist mängu, et tuli teha mõnda multika- või filmitegelast. Mina tegin CSI-d, Krissu muumimammat, Miku mingit kangelast ja Kati ämblikmeest. Nii naljakas!! Siis arendasime edasi, et pidi mängima reaalseid asju. Krissu etendas siis diivanil vedelevat ja telekapulti otsivat isa, kes vasakule ja paremale arvutikeeldusid pildus, Miku etendas sama valusa realismiga närvilikku ema, kes aina tänitab ja painab, kas koolitööd on tehtud, riided ära pandud, võtmed kaasas jne. Ja ei mingi muumimamma, kes on alati olnud minu suur eeskuju:(
Ai.
Lõpuks tegid Miku ja Kati dzuudot, mis lõppes suure tüli ja suure leppimisega... Kati ehitas toanurka ikka sellestsamast boileri pappkarbist talu koos loomaaia ning magamispesaga, kuhu ta ka magama läks. Küsisin, kas kõva ei ole ja kas ta ei taha oma voodisse kolida. "Ma veel mõtlen," kostis unine hääleke. Poole öö pealt kolis ikka voodisse...
Pühapäeval anti üle kingitused isale, seekord oli selleks massaažikaart, igaüks lubas kirjalikult issile 5-20 minutit õlgasid ja selga triikida. Traditsiooniline küpsisetort oli ka.
Marte käis kaks raksu. Krissu käis koos naabritüdrukuga ja neil läks suht hästi, said pähkleid, õunu ja vahvleid. Mõned ei lasknud sisse aga enamasti lasti. Ühes kohas oli pisike laps olnud täiesti pöördes ja põrganud üles alla vaimustunult kisades MALDID!! MALDID TULID!!
Meie lapsed vanasti ootasid ka hullupööra marte, nüüd on vaid Kati põnevil. Kui me kortermajas elasime, oli rekordiks 8 voori marte (või olid need kadrid) ühe õhtuga. Kõik maja komminäljas lapsed teadsid, et meil on ja meilt saab:))
Mis siis, et programm on tänapäeva martidel-kadridel niruks jäänud, minu meelest on see vahva traditsioon ja väärt jätkamist.
Ahjaa, üks rõõmu veel. Mihkel esines ülelinnalisel laste lauluvõistlusel ja sai päris tihedas konkurentsis finaali! Ta sai eelmisel aastal ka finaali aga siis jäi tal otsustaval päeval just kurk haigeks ja ei laulnud väga hästi. Seekord oli ta suutnud endale lopsaka nohu hankida aga laulis ok. Loodame siis finaalis paari nädala pärast parimat. Kahjuks Laulukarussell on vist üle aasta ja selle aasta finaalivõitjad telesse ei pääse aga noh.... tore ikka, nad saavad seal kinke ja puha.

Kassisõpradele

Ma polegi siin eriti oma kassi presenteerinud.
Vedru on meil umbes 6aastane. Ta toodi meile tuttavate poolt ühel suvel, kui mina olin lastega Tartus. Pisike kõhn kirpe täis kassipoeg, kes luuras meid põlevi silmil tugitooli alt.
Mina kartsin, et kass ja titt teevad üksteisele haiget. Aga ei teinud. Kati oli vast pooleaastane, ukerdas kevadel õues peenarde vahel. Kassipoeg tuli ja põrkas sealsamas ringi, (sellepärast ta Vedru mimeks saigi) sedasi naljakalt külg ees ja saba püsti ja hüppas titele pähe. See naeris mis hirmus:)
Ma pole lubanud kunagi lastel kassi süles tirida ja nukuriideid selga toppida. Kassil olgu kassi mängud ja lastel enda omad. Niisama nööri otsas paberitutti püüda oli ka mõlemal poolel lõbus. Võibolla sellepärast polegi Vedru kunagi lapsi tõsiselt kriimustanud, talus isegi seda, kui Kati väiksemana tal tugitoolis peaaegu otsas istus.
Üksvahe läks Vedru väga meheks kätte ära. Käis pidevalt pulmades ja tuli, verine ja porine, jubedalt kuse järgi haisedes. Lõpuks sai meil sellest isu täis ja Vedrul võeti munad maha. Sellest ajast peale on meil kass-diivanipadi, kes viibib jahedamal ajal õues ehk viie minuti kaupa. Tema lemmikkoht on külmkapi otsas, kust ideaalne kapiukse avamismomenti tabada. Ükskõik kui palju me teda söödame, ikka on ta külmkapi ukse kiuksu peale platsis, kõigest väest näugudes. Me kõik juba teame seda ja ütleme talle- jajaa, me ei usu su juttu, et sa pole IIAL süüa saanud.
Pidevast mugimisest hoolimata püüab Vedru hiiri ja linde. Loomulikult ilmub ta siis meile akna taha, näub täis suuga kuidagi, tahab saaki meile näidata ja kiit-kiit saada. Olen teda unise peaga koos hiirega tuppa ka lasknud ja oh kui virgutav oli mehe, kassi ja põrandaharja abil kell pool 1 öösel mööda kööki suhteliselt elusat hiirt taga ajada...
Koeraga suhtlevad nad nagu kass ja koer. Tõsiselt haigelt ei tee aga tüütavad teineteist hoolega. Koer võtab tal oma suurte ilaste lõugadega tasakesi keskelt või peast kinni ja kass kitkub küüntega Lotsi rippuvaid mokki, kulme ja nina, brrr...
Aga tore, et meil on nii kass kui koer. See on vist nii, et kui lapsepõlvekodus on loomad olnud, siis tahaks, et enda kodus oleks ka. Ja minu arvates on hea, kui kodus on lapsi ja loomi. Viimasel ajal mõtlen, äkki võiks isegi kaks kassi olla..

Isetuse kool

Miski ei juuri inimesest isekust põhjalikumalt välja, kui emaks/isaks saamine.
Mina olen oma vanemate ainuke laps, alati harjunud saama, mida tahan - jagamatut aega ja tähelepanu, rahalist ja moraalset tuge.
Siis leiad end ühtäkki tunnistamas pisikest inimest, kes hoopiski ei lalise päevad läbi rõõmsalt nagu imeline imik Pampersi reklaamis. Ja see väike isik teeb sinu maailma enda ümber täiesti uueks.


Kell 21-22 on mul plahvatamispunkt olenevalt olukorrast üsna lähedal. Kui kõik kulgeb enam-vähem plaani järgi, siis loeme kenasti unejuttu.
Paraku tihti peab kümme korda meelde tuletama, et läheks nüüd hambapessu ja paneks ööasjad selga, selgub, et mingid ilmatu olulised kooliülesanded on homseks tegemata, selgub, et mõni riideasi on jäänud pesemata, see isik, kelle kord on nõusid pesta, venitab tööga nagu jaksab ja kui ma üritan selle hullumaja keskel Katile raamatut ette lugeda, siis iga kahe minuti tagant tulevad suuremad rääkima äkki meelde tulnud jube tähtsaid asju. Nagu et homseks on kooli vaja 10 kastanimuna ja pundar traati ja sõbra sünnipäevaks kingitust. Või et nende klassi kolm poissi jäid suitsetamisega vahele.

Ei, ma ei ole üksikema. Teinepool juba magab sel ajal või vaatab telekat.

Kati, juba oma voodis: Emme, sa oled maailma kõige parem emme. Ma ei taha kunagi sinust lahkuda. Kui sa ära sured, siis ma toon su haua peale lilli ja pilte, nagu tolles reklaamis.

Mina: Ükskord lähed sa mehele ja kolid ikka ära.

Kati: aga ma käin sul siis külas.

Mina: jah, sa võid oma lapsi meile issiga hoida tuua. Ma loodan, et sinu lapsed ei ole lärmakad ja jonnakad.

Kati: Lapsed... aga mul on kaks mängukoera!

Mina, väsinult, köhides: aga mul köha.

Kati: Sul on ju kolm last ka! Sa saad meile süüa teha ja hoooolitseda.

Mina: saan, lapsuke saan. Jää nüüd magama.

Need õrnad-armsad-raudsed neiud

Küsides oma sõpradelt-tuttavatelt, kas armsamad on poisid või tüdrukud, vaadati mind nagu lollakat. Et kuidas ma üldse saan nii küsida, mõlemad ikka.
Väliselt armsamad on muidugi tüdrukud. Kõik need kleidikesed, pikad juuksed ja naerulohud. Pisikeste tüdrukute askeldamist on nii tore vaadata.

Mind häirib ainult natuke see, et alates teatud east, mis saabub aina varem ja varem, muutub armas, ilus ja seksikas olemine tüdrukutele nii tähtsaks, et sellega pingutatakse hirmsasti üle. Poisid on sellest painest üldjuhul priid, neil suht suva, mida selga panna ja kas nende säärejooks on sirge.

Minu jaoks seisneb tüdrukute armsus nende rikkumata õrnuses. Väike vetruv juukselokk roosal põsel, päevitunud peenikesed käed ja jalad, ilma tušitagi mustad ripsmed ja kulmukaar. Aga meil hakkab ju nii vara pihta see mingitele kindlatele ilumalllidele allumine. Tüdrukutel on justkui kohustus ahvatlev välja näha ja oma loomulikku ilu teatud suunas arendada. Paljud väikesed tüdrukud püüavad keegid olla juba 6-7 aastaselt. Krissu 11aastaste klassis on juba selliseid tädisid et hoia ja keela.
Nii vara saavad tüdrukud selgeks, et neid hinnatakse kogu aeg ja igal pool. Kasvõi peol: kui poiss peol ei tantsi, siis ta ei oska, julge või taha. Kui tüdruk jääb seina äärde, on ta … kõlbmatu! Tee siis selgeks, et arenda isiksust või panusta sisemisele ilule.

Imetlen siiralt mitte just iluga õnnistatud naisi, kes sellest vähimalgi määral hoolimata julgevad olla nemad ise. Näiteks Marju Lauristin. Samas on kindlasti raske üritada oma üliseksika välimuse kiuste keegi tõsiseltvõetav olla – kasvõi Liis Lass, kes kindlasti pole mitte rumal. Kuigi- kui ta pole rumal, miks ta siis tibipakendis ringi käib?
Huvitav, et kuigi naiste puhul hinnatakse just õrnust, pehmust ja paindlikkust, on naised mitmes mõttes tugevam sugupool. Alates sellest, et munaraku viljastumisel hakkab primaarsena arenema naisliin XX, mehe XY tarvis peavad toimuma teatud ümberlülitused – nii ma geneetikast mäletan.
Koolis on poisid tavaliselt need lontumad. Krissu ütleb, et neil tüdrukud korraldavad, organiseerivad ja määravad, poisid otsustavad ainult seda, kas osalevad või ei.
Tüdrukud käivad rohkem laulmas ja tantsimas, kunsti- ja huvikoolides, osalevad igasugustes projektides, käivad üritustel jne jne. Naised jõuavad kõike: töö, kodu lapsed, hobid, enesetäiendus ja sõbrannad ka veel enamasti. Meestel- töö, töö, töö, kodu.
Eks ole mõlemal sugupoolel omad tugevused ja nõrkused. Nii hea, et Jumal on meid erinevateks loonud. Muidugi on nii poisid kui tüdrukud armsad. Saaks vaid tüdrukutele selgeks teha, et nad on ilusad ka kilo kosmeetika ja tikk-kontsadeta. Ning et suured rinnad ja peenike piht ei pruugi olla ainuke õnne valem. Kuigi noh, mina oleks küll 10 lisakilota vist tsipa õnnelikum :D

Ps. Ma ei mäleta, kust ma selle kaunitari pildi leidsin. Sorry, if anyone cares of publishing this picture.

:::

Mu napakas koer ajas taga mu napakat kassi, see hüppas ühte kohta kraanikausi serval ja ajas mu mobiili nõudepesuvette:(
Avastasin selle vett täis kausist kurvalt ulpimas helendamas umbes paari minuti möödudes. Õnneks on tal veel elu sees aga ta ei helise vaid piniseb väga igerikult:(
Ja ma blogin eimillestki sest ma mõtlen, kas ja mil viisil on tüdrukud ka armsad aga ei saa veel mõtteid valmis mõeldud.

kes teab?

Vaatasin eile telekat.
Kes teab:
mis muusikapala on Honda CRV telereklaami taustaks? see kus mardikad ronivad.
Eelmise aasta Talendijahis uisutas too 5aastane tüdruk selle loo järgi.
ja
miks keegi Peeter Võsale ei ütle, et vaimuhaigeid inimesi ei ole vaja filmida? Neid ka mitte, kes ise ei saa aru, et nad vaimuhaiged on? See on juba nagu omamaine Joodikupoks või mis ta ongi kuskilt taevakanalilt.