Tibiemme probled

Käisin 11aastasele tütarlapsele linna pealt jopet otsimas ja üllatusin taas.
No polegi alla 1000krooniseid jopesid!
Seppälas oli, aga need olid umbe koledad, nägid välja, nagu oleks keegi sulgpadja paarist kohast kinni krookinud.
Ma ei ole nõus lapsele tonnast jopet ostma.
Ma ei raatsi endalegi tonnast jopet osta :(
Ja isegi need tonnased joped olid koledad: ereroosad või mustad puhvakad, suled igast õmblusest välja tungimas. Mul on plika vaid 135 cm pikk, neiuriideid nii väikestele ei tehta ja tüdrukuriided enam ei sobi.
Minu nördimuseks on kinni pandud Pärnu ainuke lasteriiete komisjonikauplus, kust vahel lahedaid asju sai leida, ise viisin ka oma laste kobedamad asjad sinna.

Nüüd on kolm võimalust:
Uurida turult hiinakaid (kuigi pärast õnnetut sussiostu turukaup väga ei ahvatle)
Hakata kataloogides tuustima
Teha kaubareis Tartusse või Talinasse. Pealinlased ja tartulinlased, kas seal on suurem valik?

Ma ei tea, mida teha:(

Mul näpud sügelevad ja mul ei ole midagi teha.
Kududa ei armasta, heegeldan läbi häda.
Viltida ei viitsi üksi kodus aga Tekstiilikoda ei alusta millegipärast hooaega.
Eile võtsin fimod välja ja vahtisin neid pool tundi. Ei tulnud vaimu peale.
Pärlite tellimiseks ei ole parajasti vaba raha ja ehetega on üldse jama, et kuhu nad pärast panna.
Joonistada ei oska.
Voolida ei oska.
Jõulud on kaugel, et sellekohaseid ideid otsima hakata.

Misasja ma teen siis?
Isegi mees sügas eile lõuga ja teatas, et tahaks midagi loomingulist teha. Et kas ma sain puslealuse. Ei saanud veel, sest lapsed ei anna mulle suurt pappkarpi, see on neil ära värvitud, kilest aknad on ees ja padjad sees - kodu.
Peab lastega ikka läbirääkimisi pidama ja pappkarbi kommidega ära ostma.

Asjade salaelu

Ostsin sussid. “Kõik 25 krooni” poest 25 krooniga, mul oli vaja, noh. Juba poodi sisenedes lõi mind oimetuks kohutav naftaliini või mai tea mis kummi või plastiku hais. Ime et müüja seal veel elus oli. Hoidsin hinge viis minutit kinni ja taganesin oma sussipaariga poest välja.
Kuid häda! Kodus avastasin, et just nood punaseruudulised kummitallaga sussid, valge kiisuga pilt peal, eraldasidki toda hingematvat haisu. Püsti seistes on varbad ninast suht kaugel ja saab veel olla, istuda ei saa L!
Nüüd läheb juba kolmas päev ja terve alumine korrus haiseb nagu keemiakombinaat. Peab vist jalavarjud õue vihma kätte riputama.
***
Täna öösel kell 03.33 kostis üle terve maja meeletu tilulilulii tilulilulaa tudish tudish põmm tararaa.
Sa müristus! Mihkel, kelle voodi juures see algas, pistis ehmatusest kogu kõrist röökima, mille tulemusena ärkasid ka need, kes tilililu peale silmaluuke ei avanud. Kui olukord oli kestnud 30 väga pikka sekundit, venitasin end voodist üles asja uurima. Pingsa uurimistöö tulemusena lülitasin välja nii telefoni kui elektroonilise kella, ja siis jagas Krissu välja, et see oli hoopis üks elektrooniline mäng, mis ise ennast lõbustada otsustas. Võtsime patareid välja ja üritasime uuesti uinuda. Suht tulutult.
Mul on iseelustuva elektroonikaga varemgi kogemusi. Oli üks pisike karvane lumememm, kes ei leppinud kevade saabumisel enda kappi paigutamisega. Laulis ja laulis oma viisikest väsimatult päevade ja ööde kaupa. Kui ta oli südantlõhestavalt juba nädal aega kapis vatitekkide vahel pinisenud, katkes mu kannatus. Koost lahti kruvida vidinat ei õnnestunud, peksin siis ta haamriga pilbasteks. Horror!
See tehnikasajand, jah…

Virtuaalne kurjus ja roosad prillid

Ilmselt on see ebaprofessionaalsuse tunnus, kui tunnen ennast negatiivsetest asjadest kirjutades isegi füüsiliselt halvasti. Tulen siis õhtul koju tundega, nagu oleks päev läbi hargiga sõnnikut tõstnud ja tahaks valju häälega ropendada.
Üks intervjueeritav, tähtis ja lugupeetud mees ütleski mulle kord: jõudu siis sitas sobramises.
Üldiselt püüan valida teemasid, mis mulle endale sobivad ja huvitavad tunduvad aga vahel ei ole võimalust, pannakse asi kaela ja pead selle ära tegema.
Õnneks ei ole ma pidanud otseselt südametunnistusega vastuollu minema, katsun olla neutraalne ja pigem teravad nurgad ära siluda (see viimane ei meeldi jälle ülemustele). Välja arvatud siis, kui tõesti tunnen, et kellelegi on jõhkralt liiga tehtud ja vaja on õiglus jalule seada. Siis on pigem raske erapooletuks jääda.

Kui teha ükskõik milline uudisteportaal lahti ja kogu kompott läbi lugeda, siis jääb tunne: kas see ongi meie igapäevane elu? Kas mina ja minu tuttavad elame mingis teises riigis? Ei ole ju võimalik, et elu on nii hukas? Või on ja mina olen naiiv?

Mõni päev tagasi ütles üks isik mulle, et kohutav, kui kurjad inimesed on. Et ta tunneb seda iga päev oma argitoimetustes - hoolimatust, ükskõiksust, üleolevust ja kurjust.
Mina vaidlesin vastu. Mina ei pane seda tähele. Olen terve päeva keset virtuaalset sullerlust, pahandusi ja hädasid ja ma ei tunneta ikkagi reaalset kurjust.
Säästuka sabas on pensionärid küll tihti väga mossis ja emad taplevad oma lastega. Iseenda laste kaudu olen tajunud üleolevat suhtumist endast väiksematesse. Ka laste endi omavahelist julmust. Teenindajad mõnikord ülbavad. Bussijuht lööb uksed nina all kinni. Auto pritsib su kõrvuni täis.
On see kurjus? Või hoopis raske elu, kibestumine, isiklikud probleemid?
Väikesest argipäevasest sigadusest ilmselt suured pahandused algavadki. Peaks märkama ja – niipalju, kui võimalik- vastu astuma?
Üks hea inimene ütles, et kurjust peaks vaatlema inimesest eraldi. Võibolla tõesti.
Ma ei tunne reaalselt ühtegi kurja inimest. Küll aga õnnetuid, üksikuid, karjeriste, pessimiste, hüsteerikuid jne.
Kas on mul vedanud või käin kinniste silmadega?

Ja mida teie tahaksite lehest lugeda?

tormine

Noh, armsused, kuidas teile meeldib see esimene sügistorm?
Mulle meeldib hästi. Eriti istudes soojas värskeltkoristatud pesas, pliit küdemas ja küünlad põlemas. Pliidiraua peale panime jupi fooliumi ja kärsatasime röstsaiu.
Viletsa ilma pluss on see, et inimesed hoiavad kokku. Vähemalt peaksid hoidma.

Olen terve päev mõelnud igasuguseid imelikke mõtteid. Ehk sellepärast, et ületasin iseend ja pidasin avalikul üritusel väikese kõne teemal "Mida tähendab minu jaoks Jumalale lootmine." Võibolla peaksin sellest siingi väikese kõne pidama?
Mitu inimest on öelnud, et kristlikud teemad ja erinevate vaadetega inimeste vaidlemine mu blogis on neid eemale peletanud. Miks? Kahju. Ma kirjutan ikka sellest, millest tahan. Ja mulle meeldib, kui inimesed arvamust avaldavad.

Täna ma ei jaksa enam kõnesid pidada. Lapsed kaklevad täna õhtul kuidagi erilise innuga ja Kati möirgab ülakorrusel nutta, et ta peab koristama.

Hoidke kokku.

Robinid

Kumb Robin Hood teile rohkem meeldib, Michael Praed või Jonas Armstrong (habemega)?
Kui Ritsik alles tibatilluke tirts oli, ja telekast ainult kolm kanalit jooksis, siis Praediga Robin Hood oli eesti pealt ja kõik meie klassi tüdrukud niitsusid vaimustusest: kui ILUS mees!! Mäletab veel keegi? Selline põnev muusika oli veel alguses, see ka meeldis. Mõõga otsa ajamised polnud ilusad vaadata a no Robini pärast ei saanud ju vaatamata jätta ka.
Praegu ma vaatan, et äh, polegi teab mis ilus, see hilisem Robin on palju ägedam.
Nagu Losti Charlie.
Eelmisel sajandil meeldis tüdrukutele veel Jane Eyre seriaalist Rochester, ei mäleta, kes seda mängis.
Lähen Googlisse vaatama. Tütre tungival nõudmisel pean mainima, et tema aitas mul Googlest Robineid otsida.
Hiljem: Timothy Dalton oli too Rochester. Jälle ÜLDSE enam ei meeldi.

Pärnu kuvandile

....lisandus siis nüüd ka veel korruptsioonipealinna maine.
Oh sa vaene Perno liin....
Ilmselt saab veel madalamale langeda aga üheltmaalt tuleb põhi vastu ja siis saab ju jälle ülespoole suunduda.

Lapse esimene

Krisu kirjutas eile oma elu esimese kirjandi. Huvitav, miks alles nüüd? Vanasti ikka juba nagu 2-3 klassis kirjutati oma perest ja kelleks tahan saada ja nii.
Teema oli neil väga imelik: Kuidas oleks maailm, kus puuduks keel ja inimesed saaksid suhelda vaid lõhnade kaudu?
Krisu fantaseeris, kuidas siis oleks poes piima osta. Et läheb kellegi juurde, kel piim korvis ja vaataks haledalt otsa, laseks end piimariiuli juurde viia, seal raputaks ja rebiks piimapakke kuni müüja vaatab, et hull ja kutsub politsei. Siis leidis veel, et maailm oleks palju vaiksem. See kirjandi teine pool mulle päris meeldis.
Ise ta oli rahul.
Kirjandikirjutamine oli kooliajal minu nõrkus. Mulle nii meeldis! Ilmselt tärkasid juba siis minu grafomaanikalduvused. Raamatukirjandid ei meeldinud. Eriti kui raamat ise ei meeldinud. Näiteks Hamlet. Ma miski 10 klassi neiukesena sellest küll midagi arvata ei osanud. Lemmikud olid looduse- ja keskkonnateemad. Kõva roheline olin enda arust.

Huvitav, kuidas tänapäeval kirjandeid hinnatakse? Kas võib ikka kirjutada nii, nagu mõtled, või peab "poliitiliselt" korrektne olema?
Minu meelest on koolis loomingulisust kohutavalt vähe. Mis loomingulisust saab mate tunnis olla? Või ajaloo? Ainsad võimalused ennast välja elada ongi vaid kirjandid ja kunstitunnid, pluss tööõpetus.
Samas näiteks bioloogias, inimeseõpetuses jne annaks näiteks mingeid projekte või installatsioone teha, mis mujal maailmas tunduvad päris moes olevat.
Koolis tahetakse kõige rohkem lihtsalt teadmisi anda. Heal juhul peaks seejuures ka mõtlemisvõime arenema. Aga loovus?

Lasteaias tervest rühmatäiest armastab loovtegevusi mingi 70%, 25% mitte väga ja 5% vihkab seda. Koolis kahjuks see protsent (70 siis) aina väheneb. Meie 50liikmelises kollektiivist tegeleb erinevate kunsti- ja käsitöövormidega umbes neljandik, ma arvan. Noh, hea küll, enamuse igapäevatöö on ka miskitpidi looming.
Ma alati imestan, et kui on mingid klasside ühisüritused, käiakse näiteks koos klaasi sulatamas või savi voolimas, siis on terve hulk lapsi, kes ei oska mitte midagi teha. Vaatavad kurva näoga töövahendeid, käed süles ja ütlevad, et ei tea, mida teha, pole mõtteid. Nelja-aastased oskavad alati midagi teha.

Ometi peaks peale põhikooli terve hulk noori kutseõppesse suunduma, usun, et loomingulist suhtumist vajavad oma töös nii tislerid kui kokad. Treialid vist ei?
Aga juristid? Projektijuhid? Mitte, et projektijuht peaks heegeldada oskama kuid uusi, ootamatuid lahendusi leida ju ikka?

teaduslik

Tegin eile olulise avastuse.
Arvasin seni, et kõhuli raamatut lugedes ei ole võimalik magama jääda.
On!
ärkasin kell 00.00, näoli raamatus, silmadesse imbunud sõnad tilkusid lehekülgedele tagasi, punktid, komad ja küsimärgid olid juustes kinni.

Kuidas karistada

Inimene ei ole eksimatu.
Tegijal juhtub.
Olen siin jupp aega mõtisklenud, kas ja kuidas lapsi peaks karistama. Kas tuleb karistada sellepärast, et ta saaks aru, mis on hea ja mis halb või vajab ta karistusega kaasnevat füüsilist või vaimset valu, alandust, piinlikkust (et ikka paremini meelde jääks)? Üldjuhul ju teab normaalse intelligentsiga ja normaalses keskkonnas kasvanud laps isegi, mis on õige aga- lihtsalt proovitakse piire, vahel lähevad reeglid meelest ära, vahel vihastatakse ja reageeritakse üle. Nagu täiskasvanudki.
Aga kui saadakse aru ja ikka tehakse? Vaja oleks ju kuidagi reageerida? Jälle rääkida? Rääkisime ju!

Ma olen vilets karistaja. Noore (ja rohelise) emana jagasin ikka väikeseid laksusid ja panin nurka. Noh, kui keegi ei kuulanud sõna või keeras meelega käkki või kiusas väiksemaid. Justkui mõjus. Te ju teate väikese lapse suurisilmil öeldud “kallis emme, anna andeks, ma tõesti enam ei tee!”. Mihkel oli eriti tõhus. Tema ütles “emme, palun ole minuga rõõmus!” Ja ma olingi.
Ma pole riielnud köögipõrandale kuhja valatud kohvipaki või ümberläinud piimaklaasi pärast. Või laiskuse pärast. Või kui juhtub pahandus ja laps on ise siiralt õnnetu. Viimasel ajal karistan lapsi hoolimatuse pärast nende suhtlemises. Kui meelega teine viimasele piirile viiakse.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel olid suurematel sõbrad külas. Mingi kemplemine tüdrukutel ja poistel omavahel käis ja selle tulemusena tõmmati üksteise ustelt sildid maha, loobiti asju ning kõige krooniks pihustati üksteise tubadesse pudelitäis laste lõhnavett. Vähe maja ei haisenud, iiik!!
Lugesin moraali. Teise tuba on privaattsoon. Räägi ja kuula, mitte ära loobi asju. Ja järgmisel päeval jälle poisid Krissu toas mädade õunasüdamete ja lõhnaveega! Vihastasin end siniseks ja väänasin Mikule nädal arvutikeeldu.
Eile rääkisime asjast tagantjärele. Poisid on nooremad, tahavad plikadega mängida. Plikad on juba suured või “suured” ja tahavad kinniste uste taga oma asju sosistada. Poistele muidugi ei anna see rahu ja nad lähevad pealetungile. Miku oli õnnetu, et tüdrukud ei viitsi enam nii tihti nendega tegemist teha ja Krissul suu kõver, et ei austata tema vajadust sõbrannadega salajuttu ajada. Püüdsin kuulata, peegeldada, lasin neil lahendusi pakkuda – ei pakkunud, mõlemal silmad märjad. Lõpuks mul juhe läks kokku ja kupatasin nad magama. Mul pole psihholoogi kutset L

Mu meelest peaaegu iga pahanduse taga on mingi lahendamata probleem. Selgeks rääkimata suhted, igavus, tähelepanupuudus vms. Jaksaks vaid iga kord pahanduse põhjusega tegeleda!

Karistamise viisid on inimestel nii imelikud. Mihklil eile oli just inimeseõpetuses sellest juttu olnud. Nii 5-6 last olevat saanud või saavad peksa. Preilikesed, nagu Miku väljendas, peavad näiteks 100 korda kirjutama: ma ei tee enam seda ja seda.
Üks tüdruk pidavat minema riidekappi ja seal 15 minutit elu üle järele mõtlema!!
Mina rakendan arvutikeeldu, sõpradele küllamineku või küllakutsumise keeld on olnud. Ja taskuraha. Mul on tabel seina peal ja pluss- või kõverate nägudega on võimalik taskuraha summat mõjutada. Vahelduva eduga täidame seda tabelit aga päris hästi töötav süsteem mu meelest.
Kui kirjutasin siin paar nädalat tagasi artikli agressiivsetest lastest, siis oli Tarbija 24s meeletult kommentaare ja teate mis! Üle poole kommijatest väitsid, et ikka ilma vitsa või rihmata ei saa. Ma üsna üllatusin.
Korra andsin poisile vitsaga paar sähvakat, mitu aastat tagasi. Täiesti vastupidine efekt. Poiss läks niimoodi raevu, selline alandatud ja solvunud viha tekkis ja mitte vähimatki, mitte, mitte kõige vähematki -oijah, olin paha, ma enam nii ei tee- efekti. Õudne. Mõttetu.
Isegi laksu ei anna ma enam. Mõtlen, kuidas ise end tunneksin, kui keegi vastuseks minu veale, pahateole, eksimusele võtaks ja lööks mind. Kas paneks järele mõtlema? Kurvastama? Rohkem pingutama? Või jääks ainult samasugune alandatud raev?
Mu tuttav psühholoog ütles, et tema tuttavatest mitmed 16aastased saavad rihma.
Kuidas endapikkust poisivolaskit karistada? Paned nurka? Ei anna suitsuraha? Varsti võtab ta ise rihma ja lööb vastu! Hilja juba üritada midagi muuta, inimene on peaaegu valmis. Jääb üle vaid loota, et kunagi sai piisavalt õpetatud, mis õige, mis ei.

Suured inimesed karistavad ennast ise kõige paremini. Elu karistab samuti ja mitte hellalt. Kõik eksimused saavad kord kinni makstud. Häbiga. Enesesüüdistustega. Vaimse eneselõikumisega. Valudega südames. Kortsudega laubal. Kui seda ei toimu, pole lapsena aru saadud, mis õige ja mis mitte. Seda juba arvutikeelu ja peksmisega selgeks ei tee, on mul tunne. Või teeb?

Ärevus

No küll on vaja vahetpidamata blogida. Ma kohe lähen tööle, siis olen vait.

Tahtsin natuke ärevushäirete kohta kribada, sest mind ennast huvitab.
Erinevate raskusastmetega ÄH-de all kannatab umbes 17% inimestest.
Lastel ka. Kuni 12 eluaastani on tavalised spetsiifilised häired nagu pimeduse kartus, või koertefoobia või vanemast lahutamise. Suurematel on põhilised üldine ärevus (hirm võimalik õnnetuste, lähedaste kaotuste, koolis ebaõnnestumiste jms pärast) ja sotsiaalfoobia (hirm suhtlemisega seot asjade pärast nagu avalikud esinemised sealh koolis vastamine, äkki tekib piinlik olukord, teised pilkavad jms.)
Lapseea ärevused võivad kuni täiskasvanueani kesta ja üha hullemaks muutuda, kui nendega ei tegeleta. Võivad ka depressiooni riskiteguriteks olla.
Üldiselt on ärevatel vanematel ärevad lapsed ehk pool süüd geenidest, pool õpitud käitumismustritel ja ebasoodsal keskkonnal.
Päris väikestel lastel võib ärevus väljenduda jonnihoogude või apaatiana. Koolilastel käitumishäirete ja halvenenud õppeedukusena (st kui enne on kõik ok olnud). ÄH-ga hakatakse tegelema siis, kui see segab juba elu. St kui ma kardan liftisõitu, siis lihtsalt ei sõida lifiga, meie linnas saab hakkama heasti ja viga ei miskit. Aga kui ma kardan pööraselt võõraste inimestega suhelda või eksameid teha või lennukiga lennata või kinniseid ruume, on juba keerulisem elada.
Ja veel. Mida väiksem laps, seda rohkem tuleb ÄH põhjusi otsida pereprobleemidest.

Ma lasteaiast mäletan kahte last, kelle vanemad just lahku läksid. No ikka päris halvasti need lapsed tol ajal käitusid. Ühel tüdrukul oli režiim, et nädal ema juures, nädal isaga teises linnas. Kord oli ta emaga ja isa teises linnas sõitis ära aga lapse hamster jäi sinna. Tüdruk täitsa meeleheitel, et mis loomake seal üksi teeb. Kaks kodu, kaks elu, uus ja vana ema, uus ja vana isa.. endalgi katus sõidaks. Plika oli nii ärrituv, et võis lambist kaaslasele turja lennata ja kolki anda.
Ilmselt lähevad taolised olukorrad mööda ja asjad rahunevad aga mis jäljed need jätavad? Mailille juures oli just juttu, millised stseenid ja laused lapsepõlvest veel 30stelgi hinges kipitavad.
Jahh..
Mul on ärevushäire juba paarkümmend aastat. Üldjuhul oskan sellele värdjale enne vee peale tõmmata, kui ta mulle vee peale laseb aga vahel kavaldab üle.
Nimelt kardan haigusi, nagu varemgi olen kurtnud- kui mul pea nädal aega valutab, kahtlustan endal ajuvähki, mitte ületöötamist. Väsinud liiga tihti- kindlasti taas mingi tundmatu tõbi. Õnneks on mul mõistev perearst... Saan aru, et jabur, aga hirm kerib ikkagi üles. Ja see võib viia selleni, et kui mul on parajasti natuke vilets olla, tühistan kõik toredad kokkulepitud üritused ja sõidud kartuses, et kukun tee peal kokku. Püsti loll, noh.
Ilmselt sai see kunagi alguse esimeses klassis põetud kopsupõletikust, kui pidin haigla üksikpalatis kuu aega veetma. Ja hiljem veel üht teist, mis seda süvendanud on. Sellestki olen kirjutanud.
A teie ärge närvitsege:)

shallallaa

ta on! ta on nüüd tagasi!
SOE VESI
kraapisime raha kokku, ostsime uue boileri ning täna õhtul on pidulik vanniminek.
Boilerikarp oli eile laste poolt tihedas kasutuses, sada imet tehti sellega. Täna rajas Kati sinna maja, lõikasin akna ja ukse sisse. Maja seintel on pildid ja maja sees kaelakeedega kaunistatud pasun, virn raamatuid ja pliiatsid.
Meil on katiga kokkulepe, et kui ta majamängimisest ära tüdib, annab karbi mulle ja ma siis ometi saan sinna laotada oma 3000se pusle (80 X 120).
Kati värvib ja majas on nii suur vaikus, et imelik kohe. Kirjutan laupäevaks tööd lindilt maha, teemaks on laste ärevushäired. Oo kui mitu häiret ma endal juba olen avastanud. Minu hiigelpaksus raamatus (711 lehekülge) on tegelastel neid veel umbes viisteist korda rohkem ja ma pole veel poole pealegi jõudnud. Nüüd ma siis tean, miks inimesed endal ajusid peast joovad. Tihti sestap, et nende ärevushäiretega pole lapsepõlves tegeletud.

Lillelise fliisi kaisus

Millegipärast tuleb emme asjade sees lastel kõige parem uni. Tarvitseb vaid mõnel lapsel õhtul meie voodisse maanduda, kui silm läheb iseenesest looja ja meie issiga peame unevedelaid jõmme nende vooditesse lohistama.
Kati võttis minu lillelise fliispleedi (pildil) (ma ise üldse fliisi ei talu, elektriseerun kohe), magab nüüd selle sees ja keeldub seda mulle tagasi andmast. Talvel nad kaklevad minu hommikumantli pärast. Ja kampsunite.
Mina jälle topin raamatut lugedes selja taha oma ema tikitud handega patja (ka pildil). Ta tegi selle siis, kui oli aastaid tagasi pikalt sinisel lehel.
Olen juba mitu päeva Katiga haiguslehel. Täna käisime arstil, kats on terve aga minul kurk tulipunane ja ausalt öeldes juba nädal aega vilets olla. Saan veel paar päeva kodus olla õnneks.

Haige olemise juures on parim see, et on aega olla. Ma olengi seal lillelise pleedi peal, päikeselaigus. Oma ema padja peal.

Loen paksu raamatut. Teen korra päevas oma väikese blogitiiru. Nagu et mis siis armsad naabrinaised räägivad. Vaatan uudistest, kas maailm on ikka alles.
Nüüd lähen vaatan, kas õunapommid on juba valmis. Esimest korda elus tegin.

Hiljem: Mmmmm! Ma olen osav! Õunapommid tulid perfektselt pehmed, pruuni turjaga ja kaneelilõhn täidab me tube nüüd....

Asjade leidmisest ja tangost

Üle-eelmise postituse koer jõudis oma koju. Käisin kliinikus ja õnneks oli tal kiip. Aga kuna omanik ei vastanud telefonile, viisime ta ikkagi varjupaika.
Täna õhtul helistasin omaniku telefonil uuesti ja poisihääl ütles, jah, saime kätte.
Oleksin tahtnud talle öelda, et kui ta tahab oma lemmiku lollist üleshüppamise kombest lahti saada, siis pangu põlvega õrnalt rinnakusse, kui ta hüppab...
A ehk inimestele meeldib, kui koer hüppab üles, püüab su jalaga seksuaalkontakti astuda ja haugub-ulub, kui ta üksi jätta.
Eelmisel nädalavahetusel leidsin ilusa punase klapiga telefoni. Helistasin telefoniraamatust issile ja kõik olid häppid.
See nädal siis koer (kuigi mina teda ei leidnud). Nädala pärast võiksin ehk täiesti üksildase ja omanikuta auto leida?
####
Tegelikult tahtsin tantsimisest kirjutada.
Mulle peotantsuvõistlusi vaadata eriti ei meeldi aga tantsida küll. Mitte et oskaks, olen mitmetel kursustel käinud ja põhisammude-lihtsamate figuuridega saan hakkama.
Valss paneb millegipärast pea ringi käima, eriti viini valss. Foks on parem. Rumba teeb olemise heaks ja nõtkeks. Tsatsa ja džaiv väga ei sobi, mu lühikesed jalad ei jaksa nii käbedalt vehkida. Kviksteppi ja pasodooblit ei oska.
Samba on kõige lihtsam ja mõnusam tants üldse. Kahe põhisammuga annab ennast välja elada nii et! Isegi partnerit pole vaja.
Tango on teine mu lemmik. Ei ole lihtsad sammud aga kui midagi juba meelde hakkab jääma, on tunne super. Kui partneriga sama tunnetuse kätte saad, siis ...
Õppisin tangot vaid kaks tantsutundi oma uimasevõitu kursavennaga ja pärast tunni lõppu vaatasin teda ikka hoopis teise pilguga. Samba ei ole minu jaoks kuum ja kirglik tants, hoolimata karnevalidest ja paljastest brasiillannadest, tango aga küll. Kõik see vaoshoitud pinge, pilkude ja pöörete mäng.
Ehh, kes küll tuleks minuga tangosamme meelde tuletama...
Tantsutähtesid ma üldjuhul vaadata ei viitsi. Vähemalt mitte alguses. Meil plika vaatab, sest Piret tantsib. Me teised siis ka natuke vaatame.

Sain koera

Sellise väiksemapoolse ja valge, pikakarvalise. Kaelas on ereroosa jäme rihm hõbedaste kondikestega.
Kata ei jõudnud ära kiruda oma kojutulekut jala, mitte bussiga. Kohtas nunnut aga püstilolli koera, kes sihitult autode vahel slaalomit sibas. Kuna tänavale jättes oleks elukist suht varsti vaid pinnalaotus järele jäänud, siis võttis ta koju kaasa. Varjupaik teatavasti paneb oma uksed kell 17 kinni ja järele tullakse vaid vigastatud või surnud (?) loomale, sai Kata teadmise võrra rikkamaks.
Kui peni oli üürikorteri seinu üksjagu tapeedist vabastanud ja veel üht-teist kriimuliseks disaininud, tõi Kata koera meile. Vedasin puukuurist jalgrattad ja muruniiduki välja, panin tekid maha ja seal tema nüüd on. Hommikul läheme kliinikusse vaatama, ega kiipi pole (niikuinii pole) ja siis varjukasse. Loodetavasti taipab perenaine oma lemmikut sealt otsima tulla.
Koer on hüperaktiivne ja teeb kõike, mis ise tahab. Ma ei tea, miks inimesed arvavad, et toakoertele pole vaja õpetada, mida tohib ja mida mitte.
Muidu kena nässu. Kammitud ja puhas.

Itile

kes siin ja seal blogides nii armsasti mägi-eesti murrakus kommenteerib.
####
lõpetan siinkohal ajude pingestamise teemal, kas ma ikka olen selline, nagu peaks olema ja vastan teatud reeglitele ja parameetritele. Ju mitte. Mu meelest reegleid on kõikvõimalikke ja palju, tähtis on, et südame seadustega kõik hästi oleks.
####
Aga Iti kirjutas ühes kohas maasünnipäevadest. Kuidas juubelite tarvis ikka neljapäeval pool siga ette võetakse, rulaad ja sült neljapäeval, reedel shnitslid ja karbonaadid valmis tehakse ja laupäeval siis salatid ja stritslid.

Minu maasugulased peavad ikka samas stiilis sünnipäevi kuigi ehk rohkem tellitakse toit kuskilt kohvikust. Ma ise olen nii võõraks jäänud selles kõiges, mis kunagi ka minu elu osa oli. Naljakas, kuidas kõik ununeb.
Vanasti ikka võeti külaskäimist tõsiselt. Oli teada, et tullakse vist külla. Telefone ju polnud. Või msn-i. Tavaliselt oli sünnipäev või jaanid või midagi sellist, sest ega maainimene niisama naljaviluks linnaskäiku ette ei võtnud.
Laupäeva hommik algas meeletu koristamise ja kloppimisega. See kestis tunde aga sai lõpuks ühele poole. Siis algas palavikuline salatihakkimine, lihavasardamine (eesti rahvustoit shnitsel:)), hea kombe kohaselt tehti nii kartulisalatit kui rosoljet. Keldrist toodi üles parimad marineeritud kurkide purgid ja tumepunaselt sillerdav sõsrtamahl. Pliidirauad köeti punaseks ja seal podisesid kartulipotid, kapsakausid ning liha särises pannil.
Kui kartulid tulele pandi, hakkas juba õhtu lähenema ja ootusärevus oli suur. Mina sebisin lauale linasid ja kuldtriibuga taldrikuid, tasakesi tinisevaid kristallpitse ja punase-kollasetriibulisi morsiklaase.
Ja siis tulid külalised. Ilusad linnariided seljas, milles natuke ebamugav olla. Esikus pakiti lahti lilletuutud ja anti üle kingitused, lauale pandi tort,kus õitses terve peenratäis kreemiroose.
Ja siis hakkas sünnipäev. Oimetuks söömise ja telekavaatamisega. Kui õues juhtumisi külm oli. Maal oli mõnusam, seal mängiti kannelt või akordioni, lauldi Tule mulle Manni või Kaks laulijat, üks noor ja teine vana ning isegi rebiti vähe tantsu.

Ma ei tea, miks see toiduvärk nii tohutult oluline oli.
Minu kevadel surnud tädi Helju oli selle ala meister. Neid marineeritud seeni, täidetud mune ja lihalõike, mida alati nende pool pakuti! Espetsiaalselt minule toodi lauale kolmeveerandliitrine purk murakakompotti, mida ma õndsusest sulades peaaegu üksi nahka pistsin.
Helju sööke lihtsalt ei saanud söömata jätta, olid siis kartulivõtmise talgud, niisama läbiastumised või sünnipäevad, alati vankusid sa tema uksest välja, söömisest neljakandiline ja mõtlesid, et lähemad paar nädalat ilmselt rohkem midagi süüa ei tarvitse.

Kuidas naised küll jaksasid sedasi vaaritada? Kasvõi mu ema? Me isaga ka aitasime aga ilmselt mitte oluliselt.
Ükskord oli emal miski väiksem juubel ja kõik see ettevalmistuste rida käis, nagu tavaliselt. Tädi Maie oli veel abiks. Kõik sai valmis aga külalisi ei tulnud ega tulnud. Ja ei tulnudki! Ema, naabrinaine ja tädi Maie siis nukralt jõid viina ja tegid abituid katseid toidulaadungit vähemaks süüa. Ema oli kaua aega solvunud ja kurb. Sugulastel oli muidugi mõjuv põhjus mitte tulla: neil lehm hakanud poegima.

Praegu on seda rosolje ja moorpraadide värki vähemaks jäänud. Ma ise pakun külalistele tavaliselt miskit kooki või pirukaid, suvisel ajal grilli ja salateid, ei muud. Aga kui emale-isale maasugulased külla tulevad, siis ikka jah, kardulad tulele ja pann kah.
Tegelikult on nagu nukker ka, et ema juures need triibulise morsiklaasid ja kuldäärega taldrikud puhvetis igavlevad. Või supitirinad, kohvikannud ja vaagnad heeringarullide või täidetud munade jaoks. Ma pole elu sees täidetud mune teinud! Äkki võiks? Kui lahe oleks kiire grillimise asemel külalistele - või omadelegi- hoopis matsakast punaste krüsanteemidega kirjatud supitirinast suppi serveerida!
Võtaks aega, valmistaks ette. Koristaks ja keedaks. Rõõmuga, mitte sunniga.
Võiks proovida.

Kuidas mitte mõelda

See himustamise teema on mul hinge peal.
Jah, Mt 5:27-28 kohta teadsin küll ennegi aga pole selle üle varem pikemalt mõelnud.
Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda. Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames. Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida endast ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse.
Sealsamas mäejutluses on veelgi kohti, mis tänapäeva inimese (aga kindlasti ka inimese 2000 aastat tagasi) ohkima panevad.
Mt 5: 38-42 ärge pange vastu kurjale vaid keerake teine kõrv ette, laenake, kui palutakse jne.
Või 5:22-24, igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; kes ütleb vennale tobu, kuulub suurkohtu alla aga kes ütleb “sa jõle”, kuulub põrgutulle.
Vaenlase armastamise käsku 5:44 on rahuajal veidi lihtsam pidada aga kui on sõda või muud vapustused…
Elu oleks ilus, kui kõik inimesed täpselt nii toimiksidki. Paraku me elame maailmas, mitte taevas. Nende põhimõtete järgimine tundub võimatu. No ausalt!
Võimatu tundub oma mõtteid juhtida ebameeldivatelt asjadelt eemale. Võimatu tundub peksjale teist põske pöörata. Kui kõik kristlased laenaksid kõigile, kes vaid paluda oskaksid, ei siis poleks sms-laene vajagi, vähemalt seni, kuni kõik kristlased pole veel kuuse alla kolinud. Mitte vihastamine….. minu puhul on see võimalik ilmselt vaid aju ja südame eemaldamise teel.
Vaenlase armastamist olen praktiseerinud. See tuli metsikute pingutuste tulemusel… no umbes 70% ulatuses välja.
Himustamise kohta kohe ei teagi. Defineerige himustamine. Reaalset soovi või plaani kellegi teisega liini ajama hakata pole olnud. Kas ekraanil Brad Pitti silmadega silitamine käib kah sinna kategooriasse? Või unes kellegagi… mis iganes?

Mis teha, kui meid on sellisteks lihalikeks, vihastuvateks, porisevateks olenditeks loodud. Me võime vaid oma südames tahta paremaks muutuda ja parandada käigupealt oma vigasid.
Vähemalt ma tahan. Kas õnnestub, pole kindel. Keskajal oli moes patumõtete eest ennast konkreetselt piitsutada. Või vahetpidamata palvehelmeid veeretades mõtted sündsad hoida. Huvitav, kas see aitas? Ja kas sellel oli mõtet?
Ma enesekriitikas olen muidu kõva. Kardan, et kui selles veel volüümi juurde keeran, ei jääks minust enam üldse midagi järgi.

Kelles teema mõtteid tekitas, vaielgem. Või blogige ja linkige mulle kommentaaridesse.
"Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!"
1Ko1:2

Ma olen juba tükk aega tahtnud küsida..

.. miks ei tohi rattaga üle sebra sõita?
Olen jubetu kangekaelne, kui nõutakse midagi, mis tundub arusaamatu ja ebaloogiline. Mees mul püüdis seletada, et jah, muidu on ratas nagu sõiduk aga vöötrajal peab käituma nagu jalakäija. Aga MIKS?
Saan aru, et kui sebra on rahvast täis, siis loomulikult ma ei hakka sealt ratta seljas üle rallima ja lükkan ilusti käekõrval. Aga kui ma oma kodu juures sebra servas rattaga seisan, ainsa inimesena ja auto peatub, kas ja miks ma siis ka pean lükkama? Ma saan ju kiiremini üle tee, kui sadulasse istun ja pedaali vajutan ja autojuhile saab ka kiiremini tee vabaks? Aga kui ma inimtühjal tänaval üle sebra sõidan? Siis ka peab maha tulema?
***
Ja veel vaatasin eile natuke Tõehetke kordust. Oli küsimus: kas sinu meelest on eneserahuldamine patt? Jah, ütles mees.
Miks? Kellele see siis nüüd veel kurja teeb? Kas on mingi piiblikoht, mida ma ei tea?

13 ja täiskuu

Sellist kammi kui täna tööl pole minu silmad tükk aega näinud ja kõrvad kuulnud. Paraku sain ka mina sellesse asja segatud. Uskumatu, kui palju annab kaheksa töötunniga tekitada vääritimõistmist, segadust, solvumist ja vihastamist.
Minu meelest võib kogu konflikti taandada mõttetule võimuvõitlusele: üks asutus ütleb, et meie teeme, mida meie tahame ja teine väidab vastu, et ei, hoopis meie dikteerime, mida teie teha võita.
Mehed.
Mehed!
Ja mina nigu loll siis seal vahepeal. Masendav. Kui töö sellistesse rööbastesse pöörab, siis ma ei sobi seda tegema, mkm.
Mul oli veel Kati tööl kaasas, kuna ta oli hommikul veidi hädine. Ühest küljest sain teda vahepeal süles hoida ja see oli väga rahustav, teisalt loodan, et ta laskis kõik need kõlavad igasugustesse põnevatesse kohtadesse saatmised meie kabinetis kõrvust mööda :P
Mehed, ütlen ma veelkord. Selle asemel, et keskenduda rahulikule lahenduse otsimisele, minnakse sarvipidi kokku.
Minu kodu on nädal aega meestevaba- Miku ei tule arvesse.
***
Kas te seda leitud lapse lugu ikka teate? Neid fotosid on ju võimatu vaadata!
Kas igapäevane majanduslanguse annus on lehtedest loetud? Aga eilne tähtede laulu-tantsuannus? Minul jäid vahele ja Jumal tänatud.
Vaatasime lastega hoopis Naerata ometi ja leidsin, et jätkuvalt suurepärane film. Üritasin seletada, miks lastekodusse satutakse.
See leitud lapsuke... olgu langus või tõus siin riigis, põhilised mured on ikka samad. Reklaamid kinnitavad võrgutaval sosinal: HOOLI ENDAST ja MA OLEN SEDA VÄÄRT.
Aga hoolige ikka teistest ka.

Saarele või rannale

Mulle kangesti meeldis Kristiina Ehini intervjuu tänases Sirbis. Ta räägib muuhulgas oma Mohni saarel elamisest:
“Saar on üks suur üksilduse sümbol. Saarel oleks andis kogemuse, kuidas leida endas üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas üles leida ja alles hoida. /***/ soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Samas naudin ka linnamelu.”
Mulle saared ei meeldi. Maarotina ei armasta ma laevasõitugi, keset vett olemine tekitab ebakindlust. Kunagi ei tea, kui sügav on vesi sinu all ja kuna võib tuul tõusta. Ju minu usk pole siis nii tugev, et julgeksin oma kontrollivajadusest lahti lasta.
Rannal olemine meeldib küll. Vaatad vett ja tuult. Eriti mõnus on hulkuda rannas sügistormide ajal, kui turistid-suvitajad pigem soojades mudavannides lesivad. Juulikuu kuumal päeval lamada rannaliival ühena 12 000-st lamajast - tänan ei.
Aga rannal seistes võib iga kell otsa ringi keerata ja linna poole tagasi jalutada.
Üksindusse suhtun samamoodi- oleks ikka hea, kui saab soovi korral sellele selja keerata.
Kohtumisi erilisemaks muuta sooviks küll. Praegu ei taha ma nädalavahetusel ninagi kodust välja pista. Kasvõi koristan maja, praen kotlette või riisun lehti. Laske palun olla. Isegi uudiseid ei taha telekast vaadata.
See toobki kaasa, et kui tahaks teinekord mõnda armast inimest näha, pole enam kedagi silmapiiril. Neilgi omad tegemised, saarel käimised ja linnamelu.
Samas teeb see kohtumise väärtuslikuks, kui see kord toimub. Aga seni.. kohtun oma töölaua, telefoni ja arvutiga ning õhtuti supipoti, triikraua ja põrandaharjaga. Regulaarselt.
Muidu ma ei põe.
Aga ilma parima sõbrata on küll kurb olla. Jalutad rannal või möödud lemmikkohvikust - üksi. Tuleb mõni vahva mõte või idee, leiad laheda video, tahaks kohe temalegi teada anda – ei saa. Tahaks muret või rõõmu jagada – ei saa. Vahel ei julge ka. Et äkki segan valel ajal. Tunnen temast puudust…
Mis parata. Ise süüdi.
Üleeile unustasin ühele sõbrale sünnipäeva puhul helistada, helistasin siis päev hiljem. Ta ei pahandanud. Aga nii see algab. Väikestest asjadest. Varsti oledki saarel ja ehitad paaniliselt paati. Või ei ehita. Lased üksindusel enda sees ja ümber kõik ära täita. Nõuab julgust…

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Ef 4.31-32
Pildi kahest lahkest vanainimesest tegin mitte saarel vaid linnalähedasel aiamaal.