How to avoid washing a car by Kevin the teenager - BBC

Tänud Killukesele suurepärase lingi eest!
100 protsenti vastab filmike meie paar nädalat tagasi toimunud heinariisumise loole :D , no öösel küll meil veel elu ei käi aga muu läheb küll täppi. Krissu ka naeris kuigi keeldus tunnistamast, et temagi vahel nii käitub.

unetusest ja kasvatusest

Igav on blogida, kui peaaegu keegi ei kommenteeri. Ja peaaegu keegi ei blogi kah. Ega see peabki tõsine sõltlane olema, kes suvel heast peast blogib või muidu netis passib. Hah! Ma ei eita oma probleemi...
Meil siin toimus eile Augustiunetuse tänavafestival. Ilm oli ilus ja rahvast massidena. Rannapargis vist kõige rohkem, seal laulud-tantsud, kohvikud ja piknikuseltskonnad. Kunstikooli nurgakeses puhkasin jalgu ja sõin nende võileibu. Linnaosade päeval mässas hulk vanaprouasid, tundus, et neil oli tore. Võitsin loosiga ajalehepaberist korvi..
Palju huvilisi oli Koidula pargis raamatulaadal. Kui ma poleks pidanud inimestele kavalehti jagama, siis oleksin poeetide esinemist suurema tähelepanuga kuulanud. Aga mandoliiniorkester kostis kenasti kaugemale ka. Veel nägin Tõrva noorte improvisatsiooniteatrit, millega sai palju nalja. Hästi teretulnud meelelahutus ja tõeliselt vabastav enesearendamise viis. Usun, et kes seal trupis mängimisega hakkama saab, saab toime absoluutselt igasuguse suhtlemissituatsiooniga.
Vahepeal väntasin koju, korjasin kaks last kaasa ja tõin linna melust osa saama. Tegime ühe poolpimedas ujumise, käisime korraks tivolis uudistamas ja jõudsime parajasti tuleetenduse lõppu nägema. Väga efektne oli.
Kokkuvõttes põnev päev ja õhtu. Mina jäin väga rahule. Võibolla tulen järgmisel aastal oma muffininurgaga tänavale :)

Ainult üks asi painab mind. Sõitsime rattaga ranna poole ja üks rulluisutaja kukkus valusasti istukile. Pärast ütles Miku, et Kati oli oma rattaga tal ees vänderdanud ja seepärast ta tasakaalu kaotaski. Ja meie sõitsime edasi! Ma ei näinud ju! Kati pärast kodus isegi natuke nuttis, et tema pärast ja nii. Muidugi uisuneiul oli suht suur hoog pöörde peal ja mingeid kaitsmeid-värke ka polnud... aga ikkagi, me oleks pidanud seisma jääma ja vähemalt vabandama ja küsima, kas kondid terved. Nii paha :(((( Loodan, et tüdrukul kõik ok.

Halb on ka see, et lastega on viimasel ajal raske kuskil käia. Kati kipub virisema iga asja peale ja kõik nad keskenduvad sellele, mida nad ei saa, mitte sellele, mida nad just on saanud. Failed parents!

Halb on veel see - okei, ainult üks asi veel- et ühed meie sõbrad peavad Krissut ohtlikuks elemendiks. Krissu aina ergutab nende head last hulkuma, linnas hängima, omapead ujuma minema, liiga sügaval ujuma.... Krissu on mõned korrad tõsiselt pahandada saanud ja ta on täiesti solvunud, õnnetu ja nagu ta ise ütleb end tundvat- haletsusväärne. Püüan teda lohutada: iga vanem kasvatab oma lapsi oma põhimõtete järgi, enda meelest parimal viisil.
Ja ükski vanem ei taha kuulda sõnakestki kriitikat ei lapse ega omaenda kasvatusmeetodite kohta, sest emaks-isaks olemine on ju see, mida igaüks arvab oskavat ja parima andvat. Kriitika oma lapse kohta on suur häbi! Ma ise ka panen kõrvad lukku sellise kriitika ees ja urisen emalõvina oma kutsikate-kuigi ulakate-kaitseks.
Ehh..
Käisin külas Kadril, kelle juures valitseb alati rahu ja päikesepaiste, nende lapsed on paid ja isegi kass küsib süüa paari õrna sääresilitamisega, mitte jõuliselt kräunudes, nagu meite Vedru.
Kadri punased sõstrad sulavad nagu mesi...

Kadri juures ja eile üritusel tundsin peaaegu, et nagu oleks puhkus, et ei veedagi kodus aega midagi koristades või valmistades. Noh, aga täna on vaja mahakukkunud puuviljad ära korjata, et saaks muru niita, elamine jäi eile koristamata ja lapsed peaks ka kuidagi kaasama. Mul läheb juba paljast sellele mõtlemisest tuju ära. Puhka siis niimoodi.

Edit õhtul: muru niidetud, fruktid koristatud, toad kah koristatud, ujumas käidud, kõik tegid tublisti tööd. Polegi nii lootusetu see meie loodripolk!
"kule mis te idioodid niidate kogu aeg," karjus naabri kolme-nelja-aastane poisike meile aia vahelt. "te olete ühed lollpead. minge... p!"
mnjah.

loomad-lilled

Mu tütar klõpsutab sünnipäevakingiks saadud digikaga päris usinalt. Eriti palju ülesvõtteid tegi ta Elistveres rebasest ja Palamusel lammastest. Aga viljapõllu pildid pole kahjuks suuremad asjad :(
Viimasel pildil ripub Vedru oma lemmikkohas eriti palavate ilmade ajal; taguots õues, esiots toas. Nagu näha eelviimaselt fotolt, peavad suuremad sugulasedki samas poosis siestat.

mömuaare tartumaalt

Seekord Tartu mind meelitada ei suutnud.
Vist sellepärast, et käisin valel aastaajal. Suvi ei sobi sellele linnale eriti. Mulle tuleb meelde, et ega 15 aastat tagasi ka oli suvel Tartus mõttetu, kui just mõnda kontserti või üritust ei juhtunud olema. Ikka püüdsime kuskile vee äärde sõita, Elvasse või Saadjärve äärde.
Tartus tuleb olla kevadel või sügisel, keset ruttavaid tudengeid, pehmes laternavalguses, uduvihmas, kollastes lehtedes, toominga õitsemise ajal vms.
Suvisel ajal, keset töönädalat ja tööpäeva tundus kõik nii tolmune, igav ja hall. Ja räämas! Kõikjal kaevatakse, tolm ja palavus, pesemata aknad, suletud ärid, rohtunud sisehoovid, katkutud reklaamsildid ja seda isegi üsna peenetes kohtades ja kohvikutes.
Või hakkab minus juuri ajama Pärnu väikekodanlase vaim? Et tahaks, et kõik oleks kena vaadata, klanitud ja väliselt ok? Tartu on boheemlaslik linn, kus pigem sisemine tegevus on tähtis.
Njah, mulle jäi tunne, nagu oleks sattunud tudengikorterisse, kus peremehed ära sõitnud, panni kartulitega pliidile unustanud ja sokid kah laiali...

Kurb oli ka Tammelinnas. Mu meelest Tammelinna peeti vanasti suht jõukaks linnaosaks, kus taksojuhid ja roosi- ja kurgikasvatajad endale igast uhked majad püsti lõid. Nüüd on vist roosikasvatajatel tervis läbi, sest kunagised suured majad lagunevad ja aiad rohtuvad. Mõnedes majades on uus põlvkond või uued omanikud teinud ümberkorraldusi ja kohati veidraid juurdeehitusi aga neid tundus olema vähemus. Tänavad on auklikud ja aiad lagunevad, asutuste kruntidel lokkab hein ja võsa.
Ehh..

Masohhismilainel jätkates käisin ka T5.KK-s.
Talvel, kooli kokkutulekul oli suht hämar ja inimesi nii palju, et suurt midagi ei näinudki. Nüüd nägin, et seinad on kulunud, mustad ja auklikud, laed madalad. Parkett koridorides on vist ainuke vana asi. Seda on nii palju aastate jooksul nühitud - mäletate, traatnuustikutega, siis oranzi magusmürgiselt lõhnavat pastat peale- et see on peaaegu musta värvi.
Remonti on muidugi tehtud aga kahjuks kõige odavamate ja koledamate materjalidega, mis otsast juba lagunevad. Ja kemps. Kuidas on võimalik, et isegi 20-25 aastat hiljem on esimese korruse tüdrukute kemps samasugune õudus kui siis? Ostku vähemalt uus, sodimata peegelgi!
Kahju. Päris getolik mulje jäi kohati. Loodetavasti suudavad lapsed ise ja õpetajad oma säraga sügisel maja ilusaks muuta. Äkki on vähemalt klassiruumid seest ilusad, neid ma ei näinud.
Kata, lähen panen nüüd kolm krooni meie virinapurki.

No aga Pimedusenäitus oli huvitav. Kuigi mind lõpuks hakkas see käsikaudu kobamine juba tüütama. Väsitav.
ERMis oli väga kena. Ohtralt rahvariideid. Mulle meeldis esimese korruse rehetuba, kus palkseinad püsti ja kõlaritest lasti kassi nurrumist ja tule praksumist. Küll neil olid väikesed voodid! Kogu eestlaste elamine oli ikka suht armetu sajandeid. Jõukalt hakati elama vast alles viimane sada aastat tagasi.
Elistveres loomapargis olid suured muutused toimunud. Väga uhke koht tuleb sellest. Vudilast sõitsime mööda. Kas keegi on käinud? Tundus Soome Puuhamaa sarnane aga säästuvariant.
Väga vaimustav oli Palamuse. Juba autosõit päikeselisel päeval keset voogavate viljapõldudega vooremaastikku ja lambaid täis karjamaid pakkus erilise elamuse. Palamuse koolitare olevat viimastel aastatel uuendatud, täitsa armas majake ja uudistamist jätkub. Jälle oli huvitav uurida koolilaste elamistingimusi ja võrrelda tänapäevastega. Hmm, ja mina siin irisen auklike seinte ja soditud peeglite üle...

Mujale ei jõudnudki.
Suvel on Eestis ringi sõita nii vahva. Alati polegi kõige vägevam kohalejõudmise moment vaid teelolek. Lõputud künkad, põllud, metsad ja külakesed. Abja-Paluoja, Nuia ja Tõrva on kuidagi nii nunnudeks muutunud, lillelised ja puha. Kõige armsam minu jaoks on see, kui kuskil Tartu- ja Viljandimaa piiril läheb silmapiir lahti ja sa võid vaadata väga kaugele, põldude ja aasade taha. Maastik lainetab.
Pärnumaal on see võimalik vaid mere ääres.

Pildid on Krissu fotokas aga see on koos lapsega kuskil ära. Nad teevad sõbrannedega filmi, eile terve päev nuputasid stsenaariumi kallal. Ongi hea, muidu pool suve on nad niisama maha mökutanud.
Miku läks kuskile, kus mängitakse jalkut ja ehitatakse mingi asi sõjamänguks. Küsis, kas mul on wc-paberi papirulle.
Kati sai peale eilset väga kaeblikku ja haiget päeva terveks ja rivistab rõõmsalt oma petshoppe.
Mina lähen muru niitma. see on suht põlvini juba.

hea kodu

Kui tükk aega oled kodust ära, tekib tagasi tulles kummaline fenomen: kodulinn küll aga tunne on ikka, nagu võõras linnas. Täiesti turisti pilguga vaatad üllatunult ringi.
Kodu on kole räämas ja hein uhab kasvada. Eks ma nüüd siis püüan elamist taas rutiini saada.

¤ Tartus oli tore aga mul on pisut linna üle irisemist seekord.
¤ Nägime "pimeduse-näitust" ja 3d kino, käisime Palamusel, Rõngus ja Elistveres, ERMis kah.
¤ Vooremaa loodus pakkus imelisi vaateid.
¤ Ostsin ära peaaegu kõik kooliasjad ja riided.
¤ Tegin koos emaga kurke purki.
¤ Kuna igavus ja palavus võrdselt ängistasid, piinasin vanemaid, kirjutades üles nende (seega ka minu ja meie laste) perekonnalugu ning lugesin läbi Steinbecki Vihakobarad. Mõlemad tegevused pakkusid palju mõtlemisainet ja tekitasid suurt nukrust.
¤ XX suvepäevad toimusid koledaimas kämpingus, mida iial olen kohanud, kuid rahval oli võrdlemisi lõbus.
¤ Tagasi koju jõudes oli ilm pilviseks tehtud.
¤ Opel-Lepo oli väga solvunud, et teda rohkem kui nädal polnud sõidetud ja keeldus jalgu alla võtmast. Tagumine ratas lihtsalt ei käi ringi. Mina veel seni kogu aeg rõõmustasin, et nii vana auto ja nii tubli.
¤ Ilmselt oleme hankinud mõne toimeka kõhuviiruse, sest Krissu valutas pikalt kõhtu ja Kati oksendas täna öösel.

Ma ei ole veel pikema kirjutamise lainel.

äpardunud töökasvatus

Vahel tundub, et meie lapsukestel pole suurt viga midagi, siis tuleb uus tõusulaine, pärast mida oleks mul vaja sanatooriumituusikut või vähemalt klaasi tasuta piima...
Viimasel ajal näen kurja vaeva töökasvatusega. Kui vanemad kodust ära tööl, on ju nii mugav pool päeva teleka ees lebotada, eriti palava ilmaga, või siis sõpradega ringi lipata.
Seda nad juba teavad, et kui koju tulles söögilaud on koristamata või nõud toas, siis ema kisab mis kole. Viimasel ajal tegin nii, et jätsin hommikul lauale kirja, kus kirjas- üks teeb selle, teine tolle, pluss söögiks tehke seda ja teist. Üldjuhul isegi on programm täidetud saanud.
Nüüd on puhkus ja püüan teostada oma ähvardust lapsed tööle panna ja telekavaatamine minimiseerida.
Ma teadsin, see ei saa lihtne olema.
Tööd pole rasked ja neid pole palju: koristamised, aias heinariisumised, söögitegemisel abistamised. Krissu ja Miku pesevad 2 korda nädalas köögitoimkonnas olema, see hõlmab lauakoristamist ja nõudepesu.
Aga nad ei viitsi! Olen tüdinud pidevast seletamisest, MIKS tuleb midagi teha, miks just antud isik peab selle ära tegema ja miks ta selle just praegu peaks ära tegema.
Kuigi.. khm, ma ka nagu uduselt mäletan, kuidas ema-isa õues peenraid tegid ja mina oma toas divanil tukkusin. Mitte ei saanud aru, miks nad minu peale pärast urisesid...


Juhtum 1.
Krissu venitab oma nõudepesu mis kole. Telekast oli Sõrmuste isand ja plika aina imbus teleka ette oma lemmikut haldjaprintsi vaatama. Nõusid pesi reklaamipauside ajal. Ja lõpuks jõudis öö kätte, mina jäin magama ja Krissu vaatas filmi.
Hommikul leidsin oma meelepahaks kraanikausist ikkagi veel osa pesemata nõudest. Unine Krissu (no film lõppes hilja ju) tuterdas kuidagi hommikusöögilauda ja nokkis putru.
"Kuule sul jäi eile siin kõik pooleli."
"Jäi jah, ma olin nii unine juba, sorri."
"See ei meeldi mulle üldse. Sööme hommikusöögi ära ja siis lõpetad eilsed ja tänahommikused nõud ka."
"Eeem.. jah. Pärast. Ma nägin nii ilusat und, tahan selle lõpuni vaadata."
"Ei kuule, nii ei saa. Ma ei taha poole lõunani seda nõudevirna siin näha, pealegi see oli juba su eilne töö."
"Mis vahet seal on, kas ma pesen neid kohe või tunni aja pärast. Ausalt noh, nii ilus unenägu oli, ma vaatan selle lõpuni."
"No pesed ära, vaata, siin on nii vähe nõusid ja magad siis edasi. Asi on põhimõttes: peale sööki pestakse kohe nõud ära."
"EMMEEE! Ma ei saa seda und näha, kui ma juba nõusid hakkan pesema! Mul läheb ju siis uni ära, kui ma käed kraani all märjaks teen!!"
"AAAHHH!"

Juhtum 2.
Nimekiri oli hommikul laual. Miku pidi sorteerima ja triikima pesu, Kati koristama ühe toa ja toitma kassi, Krissu riisuma kraavipervelt kokku trimmerdatud heina. Mina seevastu lubasin tuua midagi head.
Päeval mees helistab ja teatab muuseas, et lapsed jälle kogu kollektiiviga teleka ees külili. Tema ei jaksa oma suud nende sundimisega kulutada ja teeb töö pigem üksi ära, kui neid veenab.
Olen koju tulles täis võitlusvaimu. Leian plikad toast uinumast, ainult Miku on töö ära teinud.
"Emme luba ma seletan."
"Lõrr lõrr lõrr. Ma ei taha midagi kuulda."
"Emme!"
"MA EI TAHA ÜHTEGI HÄDIST VABANDUST KUULDA"
:::
Nutt ja hala. Neiud töötavad pisaratega pooleks.
Kati saab ruttu asjast üle aga Krissu mossitab õhtu läbi. Pinget kruvib asjaolu, et tõin paki jäätist aga plikadele ei anna, sest nad ei pidanud lubadust. Miku helbib jäätist Krissu nina all, kes dramaatiliselt pea kätesse peidab.
Õhtul istun Krissu voodiservale.
"Noh?"
"See ei olnud aus. Ma tegin ju töö ära, miks ma jäätist ei saanud?"
"Sest sa ei teinud seda õigeks ajaks. Sa tead väga hästi, kuna ma koju tulen."
"Emme. Päeval sadas vihma."
"Issi ütles, et vihma sadas 15 minutit."
"Aga ma ootasin, et päike heina rohkem ära kuivataks, et oleks kergem riisuda. Siis pea natuke valutas ja ma magasin."
"Sul oli aega hommikul 3-4 tundi riisuda, kui kõik oli kuiv."
"Ma oleks riisunud õigeks ajaks aga sa tulid varem töölt koju."
"Ma tulin ainult 15 minutit varem koju."
"Aga elutoas oli kell valepidi pööratud, näoga seina poole ja ma ei näinud, mis kell on."
"!!!!"
"Miks üldse mina pean alati kõige rohkem tööd tegema??? Õel ja vennal olid palju kergemad tööd."
"Sa oled ju kõige vanem. Ma saan sind kõige rohkem usaldada. Kahjuks pean vahel sinus pettuma."
"See ei ole aus. Te issiga ütlete, et me ei tee midagi, aga me teeme. Lihtsalt mitte alati kohe. Mis vahet seal on, kas teha kohe või pärast?"
"On asju, mis tuleb kohe ära teha. Kui oled suur ja lähed tööle, ei saa sa ülemusele öelda, et ma teen kolme päeva pärast või et mul natuke pea valutab ja ma magan vahepeal. Elus ei saa niimoodi."
"Emme miks ikkagi mina pean kõige rohkem töötama..."

Proloog. Tüdrukud võivad jäätist süüa järgmisel päeval. Vajutavad lusikad sisse, maitsevad ja ...
"Mulle ei maitse tegelikult mandlijäätis üldse."

Sõbrad, ma jätan teid nüüd siia oma kogemusi jagama ja lähen Tartusse ära, kus vanaisal-vanaemal on netivaba kodu.
Kindlasti teie lapsed on usinamast usinamad! Kuidas te panete nad tööle?
Järgmisel pühapäeval kohtume.

Kati 8 ja veel üks pidu

Suviste sünnipäevalaste üldine mure on, et kõik on kuskil suvitamas ja kampa kokku saada on väga raske. Mitu eelmist sünnipäeva on Katil sellepärast vaid 3-4 külalisega olnud. Seekord tuli erandlikult kokku lausa 8 sõpra.
Tulipalaval päeval mängiti õues jalgpalli ja toas nukkudega. Kuna olin tõusnud mustikalemineku tõttu pool 6 hommikul, ei olnud ma eriti võimeline mingeid seltskondlikke asju välja mõtlema, tegin vaid ajalehetantsu, ajalehesõda ja ühe sõnamängu aga neil jätkus tegutsemist ikka.
Kati sai kingiks meie poolt pocket-pollysid, sõprade poolt pirukavormi (!), kolm printsessiklaasi, hoiukassa, sõbrapäeviku, i-clay pagarikomplekti (nagu plastiliin aga väga kerge ja kõvastuv, väga-väga tore materjal) suure paki Twixi ja mitu kinkekaarti. Hea, et niigi läks. Mulle ei meeldi sugugi see nüüdisajatrend, et sünnipäevalaps saab pihku hunniku kinkekaarte või lausa ainult koidulaid, kogu kinkide avamise rõõm ja põnevus läheb ju niimoodi kaotsi.
Väikeste inimeste askeldamist on lahe vaadata. Kaheksased on iseenesest juba suured küll aga samas nii lapselikud oma olemises. Õnneks suurem osa mängib veel nukkudega.
Kirjutasid sõbrapäevikusse Katile: "mule meldip jalga ja tahan saada jalk palluriks", "Mule meeldib sina ja ei meeldi poisid", "Suurim soov on palju raha" jne :)
Lõpuks jäi peole vaid üks poiss kuue tüdruku vastu. See oli nii lahe vennike, et pani kogu selle plikade parve kogu hingest jalkat taguma. Kui seltskonnast jäi järele vaid kaks plikat pluss Kati, tegi poiss neile kiigel hoogu ja teatas, et tema enne ema järgi ei helista, kui need tüdrukud ka koju lähevad.
Ühel hetkel nägin, kuidas kaks tüdrukut poissi taga ajasid, ise musi norides :D
Ütle nüüd seda harakaparve!
Selline pidu siis seekord.

Eile oli meie koduaias koguduse perepiknik. Ilma anti jälle mõned kümned soojakraadid, nii et laud tiriti pirnipuude alla viludasse ja sinnasamma laotati ka piknikutekid.
Ma olen ikka arvanud, et suur aed on suur pluss (vaid peale tundidepikkust niitmist kipun selles põhimõttes kahtlema) aga tuli välja, et see on ikka tõeliselt suur pluss.
Kokku loendasin meil üle 50 inimese, kellest vast kolmandik olid lapsed ja ruumi jäi jooksmiseks veel kõvasti ülegi. Naabrid vaatasid, suu lahti, et mis pulm või simman nüüd siis. Emad jutustasid omavahel, isad ja noored ja lapsed tagusid jalgpalli, väiksemad lapsed olid pidevas Browni liikumises. Viiendiku külalistest moodustas Eestis puhkav pastor Inglismaalt oma naise ja KAHEKSA lapsega :)
Pidevalt tuli uusi inimesi, kellest umbes kolmandikku nägin ma elus esimest korda.
Pidevalt tõid külalised lauale uut sööki-jooki, näiteks konsumeeriti suur pitsakringel, kaks suurt arbuusi, üks ananass, paar kilo õunu ja banaane, kaheksa liitrit pirnimahlakontsentraati ja veel palju muud...
Keegi astus nõgese peale, keegi tegi püksi, keegi leidis koerakuudist Vedru surnud hiirte lao, mitmed said vihmaveetünnis läbimärjaks. Ning inglise pastor pidas isegi lühikese jutluse.
Ei, vägev oli :D Väga tore kogemus.

Keskööl oli tohutu äike, tuba oli pidevalt valge ja vihma kallas..

Hommikul mõtlesin unesegaselt, kui olulised on needsamad oskused, mida sa kolmeaastaselt pead selgeks saama, terves ülejäänud elus.
Kui sul on ees suuurem summ poolvõõraid inimesi võõras kohas, siis pead sa julgema ema käest lahti lasta, otsima üles omasugused ja nendega kenasti aega veetma.
Kui keegi sul mänguauto käest tirib, pole mõtet nutma puhkeda või teisele piki pead virutada vaid tuleb leida plaan B.
Kui sa astud nõgese peale, tuleb leida keegi lohutaja. Nutmine on lubatud.

Njah. Isegi nutmine on lubatud.

paar rida

hei, ma olen täitsa olemas.
lihtsalt puhkus on võrdlemisi väsitavalt alanud.
Juba reede õhtul olin sellises puhkusejoovastuses, et rohisin ühe ropsuga puhtaks oma lillepeenrad. Valged floksid, mida mul on kolm suur põõsast, lõhnasid vägevalt, hea oli rohida.
laupäeval koristasin, poodlesin, tegin väikese linnatuuri aga vihastasin end krokse lohistavate turistimasside sees liiga ära. Kata viis mind siis peaaegu inimtühja katusebaari, kus võis vaadata rõõmsas rahus kuskil all kulgevate inimhulkade peale. Vaade merele, tuuleke, roosa veinike ja Ott Leplandike Vallikäärust kostmas nagu lõõritaks kõrvallauas.
pühapäeval tõusin kell pool 6 ja pool 7 olin juba metsas mustikal. Korjasime meeskaga kahepeale peaaegu ämbritäie marju kolme tunniga. siis marjapuhastamist ja pikalt söögitegemist, sest päeval saabus Katile kimp sünnipäevakülalisi. söögitegemise asemel oleksin vabalt võinult osta 5 liitrit jäätist, sest 30 kraadi kuuma oli. Lapsed hullud mängisid jalkat... Koer meil hingeldas palavusest niimoodi, et pane või validool vaesekesele keele alla.
täna tõusin kell 6, et sõita Tallinnasse. Aega oli meil nii vähe, et jõudsime läbi tormata vaid lillefestivalilt ja külastada nõukaaja näitust, mis oli umbe lahe.
Vaijummel, Tallinnas on ikka sadakümmend korda rohkem turiste kui Pärnus! Ja täiesti mõttetu on kelleltki teed küsida. Kui juhtud isegi mõne kohaliku otsa, juhatatakse sind kõigis võimalikes suundades. Need noored ilusad venelannadest suveniiri- ja mandlimüüjad on küll nunnukesed aga linnast ei tea nad midagi.
Mul on pilte ja mõtteid aga ma ei jaksa nendega praegu tegeleda. Nagunii keegi blogisid suurt ei loe praegu.
Homme tahaks tõusta kell 7 ja tuua turult kukeseeni ja lillkapsast...
Päris väsitab ära see puhkus :)
Ma paarist pildist ei suuda siiski hoiduda. Te ikka mäletate, et sada inimest jõid ühest ja samast klaasist gaseeritud vett tänaval?
ja see mu lemmikaed. Valge mööbel ja valged varikatused.

imelik

Suhtlesin täna eestlasega, kes elab juba 20 aastat välismaal kuid käib viimased aastad siin misjonit tegemas, laulab ja räägib siin-seal kogudustes, vanglates jne.
Mind kuidagi häiris tema tõrksus. Otsin alati vestluskaaslases soojust ja siirust aga seekord see oli uks kinni, kuigi iseenesest polnud häda midagi, vajaliku jutu saime aetud viisakalt.
Lahkuma sättides ütlesin muuhulgas, et olen ka kristlane. Hopp- oli kohe uks lahti! Oleks ma seda teadnud – ütles mees.
Aga mis siis oleks teistmoodi olnud, kui ta oleks seda kohe teadnud? Kas siis suhtlemisel peabki vahet tegema inimese usutunnistuse järgi? Mina mittekristlasena põgeneksin kohe ja kiiresti, kui tajuksin misjonäri poolt teatud “mina olen õigel pool ja sina pead alles siit välja ronima” – hoiakut.
Võibolla ma liialdan. Võibolla oli palav ja keegi oli talle esinemise ajal midagi solvavat hüüdnud. Ilmselt oli kõik hoopis teisiti.
Aga noh, ega ei pea ju misjonär pidevalt särama, klaaspärleid ja suhkrusaiu jagama. Tegelikult on sadu viise, kuidas misjonär võib käituda, küll Jumal teab, kuidas teda kasutada ja kindlasti jõuab ta ikkagi just nende inimesteni, kelleni vaja.

maa külmand ja kärss kärnas

Olen linnast ja turistiuputusest kole tüdinud. Muidu ei oleks aga ma veedan ju suure osa päevast kesklinnas, kus kõige rohkem rahvast. Nii kui jala välja tõstad, mattud maikadesse riietatud, krokse ja plätusid jala otsas lohistavate inimmasside sisse.
Tahan metsa kännu otsa...
Õnneks sunnivad lapsed mind rannas käima. Paar päeva on olnud mõnusad vägevad lained, ujuda ei saa aga niisama on lahe lasta end lainetel loopida ja kloppida.
Jah.. ega muud põnevat polegi.

Sellepärast mind vist turistid ärritavadki, et nemad puhkavad. Kolavad ringi, otsivad mõnusaid kohvikuid, tuustivad suveniiripoodides, mõnulevad rannas. Kadestan neid päevi, kus tõused hommikul üles, manustad oma hotellihommikusöögi ja vaatad, mida on tuju teha. Mul pole õigust vinguda. Kena ju, kui inimesed puhkavad.
Kohtusin külalistega Kanadast. See oli vahva! Taaskord sai kinnitust, et toreda blogi taga on alati tore inimene. Meie tüdrukud said ka tuttavaks ja loodetavasti kohtume kunagi veel.
Kuna sa, Mermaid tuled?

Ma olen nii nii väsinud ja tüdinud. Kolm päeva veel olen, siis algab puhkus.

Käisin maal

Käisin mõisas. Aasta tagasi kirjutasin kohalikest väikemuuseumidest ja tollest muuseumist, mis seal asub, jäi üks eredamaid mälestusi pluss kripeldus hinge, sest polnud piisavalt aega seda uurida ja piisavalt ruumi sellest kirjutamiseks.
Nüüd ma siis tegin selle teoks.
Muljetasin siin teile Olustvere mõisast, mis on igati klanitud ja rõõmuks silmale. See mõis on hoopis teistsugune. Üle 200 aasta vana, eraomandis kuid muinsuskaitse all. Kuna mõis on pidevalt olnud kasutuses - nõukaajal näiteks oli seal kolhoosikontor ja näidati kino-, siis kannab maja kõvasti kulumise märke.
Aga siiski nii põnev! Neil on köögilaud sama koha peal, kus 200 aastat tagasi mõisahärra oma kabinetis istus. Ja nende pööningul kolistas koolipoisina ringi Karl Ristikivi, kes sellest sai inspiratsiooni oma “Hingede öö” kirjutamiseks.
Mäletan, kord käisin kauni kodu konkursil auhinnatud kodus, kus kõik oli valge: seinad, mööbel, tekstiilid. Peres oli kimp väikelapsi ja imekaunis pereema tunnistas ohates, et küürimine võtab suure osa tema päevast.
Mõisas nühkis pereema köögilae 200-aastase krohvi üle ja nii see jäigi, pisut praguline ja täpiline aga seda valge värviga katta tundus mõttetu. Mitte kellelgi ei ole sellist lage!
Üleüldse, kuidas sa remondid sellist maja, kui uus krohv kataks kinni kõik need sajandivanused tapeedilapikesed, palgiotsad ja vana krohvi erivärvilised kihistused? Ma kohe ei oskaks midagi remontida, käiksin päevad läbi tubades ringi, suu lahti…
Oma kodupooles nad muidugi on teinud vannitoa ja siit-sealt klaninud (siin on kõik muuseumipildid) aga muuseumiosas on enamus nii, nagu ta kunagi oli.
Muuseumi aknavaade pudelitega – aknast paistab allee mõisaparki.
Voodi ja vaipadega pilt- see on ka muuseumi väljapanekust aga samal korrusel on küla käsitöötuba, kangasteljed jne.
Mind nii võlub helesinise krohviga aknafoto. Selline ussitanud raam, krohv, mida tahaks lihtsalt silitada ja akna ülemise ruut on laineline, ka üle 100 aasta vana, aastaarv peal.
Kui kelleski tekkis huvi, siis järgmisel nädalavahetusel tuleb seal suur üritus.

üürgamise kaitseks

Tarampampaaa…
Polnudki nii hirmus, kui ma kartsin. Diivad tekitasid vaid mõned jubedad üürgamishetked. Alguses küll oli momente, et oleks tahtnud prouadest rohkem kuulata “bändi” ehk Tallinn Sinfoniettat, noored ja ilusad muusikud ja muhe dirigent Bjarte Engeset Rootsist. Sümfoonilist muusikat ma juba täitsa jaksan kuulata, eriti kui see juhtub olema ilus..
Aga need sopranid. Tõesti alguses tundus, et Seksi ja linna tibid on laulma pandud. Seda käte ringutamist, poseerimist ja dramaatilist silmade pööritamist oli nii naljakas vaadata. Eriti laulunumbrites, mille sisust õhkagi aru ei saanud- siis võis vaid ette kujutada, kas jutuks on “pagan, rong kohe läheb ja kus ometi wc asub” (ühel tädil olid jalad ristis kogu aeg) või “appi, mu kübaralt on kadunud üks lill” (teine tädi tuustis laval ringi midagi otsides).
Õhtu edenedes hakkas tunduma, et ega tädid ise ka oma üle võlli keeratud dramaatikat üleliia tõsiselt võta. Sai täitsa nalja: trimpasid laval shampust, tirisid meeleheitlike karjete saatel tükkideks Pärnu Postimehe (justkui lehest mahategevat arvustust lugedes), rippusid dirigendi kaelas jne. Muu tilulilu kõrval oli ka ilusaid, tõsisemaid lugusid.

Eelmisel nädalal oli mul võimalus näha jupikest proovi Pärnu ooperipäevadel esineva Valgevene ooperi- ja balletiteatri lavastusest “Vürst Igor”. See oli nii äge! Terve ooperikoor, palju ilusat ja huvitavat muusikat, lavalist liikumist. Ma suisa kahetsesin, et tervet etendust ei näe. Võibolla ma järgmisel suvel korjan end kokku ja lähen vaatan järgmiste ooperipäevade lavastuse ära. Küll ei tea veel, mis see on ja mis teater seekord Pärnusse tuleb aga mis siis. Ja kevadel peaks Endlas ka uus ooper sündima, eelmise Klaudia Taevi konkursi võitjatega peaosas.
Niiet: seltsimehed, ärgu kardetagu ooperit! See polegi alati õudne piin.

Eriti kui ooper jätkub puhvetis, seltsis maasikamargaritad, mis tunduvad alati petlikult lahjad ja saavad üleliia ruttu otsa :)

Аквариум - Псалом 151 / Aquarium - Psalm 151

Ma loodan, sõbrad, et te ikka oskate vene keelt. Väga hästi aitab BG muusika kirjutada.

Divine

ehk... naised, kuhu te Miranda jätsite?

ikka kuum

Mina ei olnud see, kes talvel vingus et külm, ausõna! Hoopis kiitsin lund ja rõõmustasin, et seda oli tükk aega.
31 soojakraadi on minule paljuvõitu. Seni oli isegi hea tööl käia, kuna kodus keset päeva sellise palavaga nagunii ainult lösutaks, raamat kõhu peal. Midagi muud teha ei jaksa ja rannamann ma pole. Kuid täna ei osanud meie konditsioneer kontoris enam muud teha, kui kuuma õhku välja hingeldada. Hull.
Õnneks võtsin täna tööle käteräti kaasa ja lõunapausi asemel pidasin ujumispausi: rattaga sips naisteranda, vatid maha ja vette, ja kolm minutit peale veest väljumist on isegi suht mittekuum olla.
Kõik pingutasid oma tööd võimalikult kähku valmis saada ja kontor-saunalavalt põgeneda. Või noh, ega koduski soojuse eest varju leia. Panin pitsa ahju ja Krissu hädaldab, et miks ma panni parem õue päikese kätte ei tõstnud.

Toidust on in kama ja arbuus. Ahjaa, jogurtitarretis kah. Võtad kaks supilusikatäit želatiini, paisutad külmas vees ja sulatad, nagu ikka. Valad kaussi liitrise paki paksemat jogurtit, segad sinna paki või kaks vahustatud vahukoort (võib marju-banaane ka lõikuda sekka) ja peene joana jahtunud želatiini. Külmkapist võib paari tunni pärast juba õngitsema hakata. Krõbedate küpsiste puru on serveerimisel hea peale pudistada.
Vahukoore lasin eile võiks aga ilma selleta sai ka hea.
Igal õhtul oleme oma kohalikus rannas ujumas käinud. Vat see mulle meeldib.
Homme trotsin palavust ja oma vastumeelsust üürgavate tädide vastu ning lähen ooperit kuulama.

Vaata filme

Saatsin poja kümneks päevaks sportlaagrisse ja juba ma põen. Olgugi et laps peaaegu minupikkune ja vaid kümme kilo minust kergem. Aga palav on ju! Kuidas nad seal sellise kuumaga sporti teevad. Ja kümme päeva jutti. Äkki suuremad hakkavad väiksemaid kiusama. Ohh, seda kanaema värisevat südant…
“Aga emme, mida ma teen, kui mul koduigatsus peale tuleb?” küsis poiss täna hommikul. “Mida mina hoopis teen, kui minul lapseigatsus peale tuleb?” küsisin vastu.
Noh, tegelikult on kodus ju tüdrukud. Tüdrukud… minu mõistus on tüdrukute koha pealt otsas. Ma kunagi hiljem räägin.
Eile käisin Pärnu filmifestivali avamisel. Kohal oli kaks režissööri. Üks oli teinud lühifilmi Einsteini ja ta naise suhtest, vanade armastuskirjade põhjal. Autor oli silmipimestavalt kaunis daam: pikk, sale, mustas liibuvas maani kleidis, ronkmustades juustes punane sätendav liblikaklamber.
Ja siis see teine, Honkasalo, kes võitis festivali 5 aastat tagasi tuli nüüd oma võiduvaiba järele ning ühtlasi tõi kaasa oma uue filmi Jaapani linnapreestrist Itost.
Tema nägi välja nagu Afganistani rindeoperaator: pleekinud tukaga, linane lihtne särkpluus, mustad meestesokid ja sandaalid, käed taskus. Väga avatud ja sümpaatne proua tundus. Tema filmist vaatasin pool ära ja olin lummatud.
Hea dokfilm on tõeline kingitus. Eriti nüüd suvel, kui telekast ei tule suurt midagi. Mäletan, kuidas suvi või paar tagasi vaatasin telekast sama festivali mingit filmi Tšetšeenia emadest ja lastest ja löristasin niimoodi nutta, et vääna vaip pärast välja.
Kunstilise filmi puhul jääb ikka võimalus mõelda, et asjad ju tegelikult nii ei ole. Dokkar välistab selle. Palun, siin on elu, selline ja just selline, meeldib või mitte.
Preestrifilm tuletas meelde, kuidas iga inimene otsib Jumalat, tunnistab ta seda endale või mitte. Veel enamgi: Jumal otsib iga inimest. See tõdemus tõi mulle filmi vaadates taas pisara silma. Mida tavaliselt kunagi ei juhtu.
Preester ise oli eriti pull vend. Pidas “Munga” baari, kus siis soovijatele budismist pajatas. Pluss tegi leinanõustamist ja käis naistevanglas tööl. Tahaks täitsa lõpuni vaadata, kui telekas siin üksõhtu näitab. Vaadake ka.

tahaks puhata ja mängida

Tõmban kalendrist nädalaid maha puhkuse alguseni. Päris palju kriipse on juba!
Tegelikult läheb aeg mööda siuh ja vilks, nii et pole aega mõeldagi, kas on puhkus või ei ole. Tööl on kiire ja koju jõudes ma lihtsalt tukun diivanil jupp aega, et vaim ka koju järgi jõuaks. Mõned korrad oleme lastega ujumas käinud. Oh kui hää. Isegi eile, kui keegi oli sooja vee merest ära võtnud ja lained tahtsid üle pea käia. Eriti meeldib mulle rattasõit rannaniidute vahel enne merd. Kus alles ristikhein lõhnab!
Rõõm kerib end tasakesi rinnas lahti, suverõõm kõikidest neist juba olnud ja loodetavasti veel tulevatest suvedest, rattasõitudest põldude ja metsade vahel, ujumaskäikudest, maasikamaitsest, päikese lõhnast päevitunud käsivarrel ja ristikuvaibast paljaste päkkade all. Hea on olla juba nii vana, ja mäletada nii palju suvesid!
Kuskil kell 20 on elul jälle jumet. Korjad maasikaid peenra pealt või vuristad jäätisekokteili või lakid õues õunapuu all varbaküüsi.
Öödega on kehvem seis. Magada tahaks aga ei saa. Meesisikud vaatavad jalkut allkorrusel. Siis on palav ning piniseb sääsk. Uni tuleb mõneks tunniks aga juba nädal aega ärkan kell 3-4 palavusest. Aken on lahti ja hilised pidulised trambivad mööda. Varesed kraaksuvad ja naabrimammi ajudeta närvihaige koer klähvib ajaviiteks hommikule tervitust. Mõni eriti ülbe tiivuline lükkab kõrre sulle käsivarde ja luristab verd täiesti avalikult. Mõne aja möödudes mängib voodi teisel poole telefon kitarriviisikest ja unine meespere suundub kalale.
Selleks ajaks olen poolunest tõeliselt tüdinenud ja otsustan ka jõe äärde minna päikestõusu vaatama. Just. Lähengi. Kindlasti jõgi pleegib päikeselaikudes täiega ilusasti. Fotoka ka võtan kaasa. Mhm. Kohe lähen.
Uuesti teen silmad lahti kell pool 9….
Ja mis teie teete? Keegi ei blogi kah, kõik elavad päriselu virtuaali asemel.
Ja veel. Mind tabas tahtmine korjata pärnaõisi. Teab keegi mõnd linnavälist pärna, mille okstele ligi pääseb?

RAMMSTEIN - Ohne dich

Palav on, nii palav.
Sestap see laul. Millegipärast ei lase videot üles panna, koodis on mingi kala sees.
Olin vahepeal Ramsa täiesti unustanud, kuni eilseni, kui kuulsin mingi reklaami taustaks telekas nende suurepärast lugu Reise Reise. Sonne on Rammsteini edetabelis nr 2 mul.
Aga Ohne dich- sinuta, on minu jaoks üks maailma ilusamaid armastuslaule. Ma ei oska sõnagi saksa keelt ja sestap ei tea öelda, kas laul ka tegelikult armastusest räägib.
Nii võimas lugu.
Ma ei kirjuta siin peaaegu kunagi oma teinepoolest. Noh, see laul on väga temalik :)

Nigella moments

Maasikat tahad? Näe, meil on sellised :)

Naiste töö on see, millest jälgi ei jää: see süüakse ära, määritakse ära, aetakse segamini. Sestap on tähtis nautida hetke.
Mulle on viimasel ajal Nigella ekspress meeldima hakanud. Tema oskus kõige lihtsamatki söögikest kokku segada kergelt, mõnuga ja isukalt. Inimene armastab süüa teha, respekt. Jamie on ka tore aga tema kokkamisstiil on kuidagi mehelik, tulemusele orienteeritud. Nigella naudib protsessi. Mulle meeldivad tema operaatori kaadrid pannil keksivast peekonist, vahusest sorbeest või muffini lumivalgel glasuuril ilutsevast roosast suhkruroosist.
Mulle ei meeldi süüa teha. Tavaliselt.
Aga eile käisin turul ja sellest lähtuvalt toimetasin ka köögis.
Kalapoe müüja on ilus mees, suur, blond, nagu Jaan Tätte... ja hea müügijutuga... tõime koju koha ja kiisafileed. „Kui mõne luu leiad kiisa seest, too mulle poodi tagasi,” lubas mees.
Kukeseened. Värske kartul. Maasikad. Kohupiim. Lillkapsas.
Kiisakalal polnud tõesti viga, seente, kartuli ja lillkapsaga maitses hea.
Täna tegin maasikatest toormoosi. Sellised pisikesed, tumepunased ja magusad... neid müüs väike pruun sooniline vanamees, sõbralik ja kohmetu.
Minu uus lemmik on rukola, see tärkab mu peenral kui tilluke pähkliselt lõhnav tihnik ning rõõmustab mu võileivahetki.
Basiiliku tõin peenralt potiga tuppa, no ei saa tast asja õues meie suves. Basiilik paksu punase tomati peal on teine rõõmutaim.
Keevitasin kokku kohupiima-rabarberikoogi, grahamjahuga pooleks.
Panin üles leivataigna, ise tegin juuretise petipiimast ja Kurgja talumuuseumi tädi antud leivast.
Kui leivategu viimase segamiseni jõudis, täitus terve köök imelise lõhnaga. Keskpäevane päike teeb mu kollase köögi päris kuldseks, masinas mängib poola muusiku käest kingiks saadud bluusiplaat, paljad varbad mõnulevad puhtal põrandal ja tainas lõhnab....
This i call Nigella moment...
Tänane hommik oli nii soe, et sai ilma judinata minna õue, nuusutada ristikulõhna ja kontrollida, kas mu uus roniroos on oma kollase õie lahti teinud.
Tulemustest... moos sai hea, kook super, kala ja seened mõnusad aga leib, see on ikka nätskevõitu. Maitse ei tulnud õige. Võibolla kääris oma viimast kerkimist liiga kaua, 4 tundi?
Kas kukeseeni võib sügavkülmutada? Toorelt või praetult?

kuumalaine

Poole neljaks sain maja korda, lõunasöögi tehtud ja pesud nöörile.
Eks ülejäänud perekond ka ikka lõi tublisti kaasa.
Tundsin end perfekt hausvaifina ja läksin kodust minema.
Kõigepealt viisin lapse sünnale.
Oi hirmu. Muidu sõidan ikka hommikul vara ja õhtul hilja aga laupäeval kell 4 läbi linna kulgeda - väga õudne.
Siis võtsin peale reisijad ja sõitsin Valgeranda. Õudus ruudus. Mõlemad teeääred parkivaid autosid täis ja kui mõni oli liiga tee peal, siis pidi ju temast mööda vingerdama, parkla ka tuubil ja ma üldse enam ei saanud aru, kuhu ja kuidas.
Siis 15 km käänulist tolmavat külavaheteed. 3 km väga käänulist asfaltteed.
Koju sõitsin maalt pool 12 õhtul, kui oli juba päris hämar. Ei olnud ka mitte lihtne.
Nii palju koperdamist kui tänase sõiduga, pole ma ammu kogenud. Huh. Hää, et kõik õnneks läks.
Aga tasus vaeva. ma isegi päevitasin tunnikese ja käisin vees. Pluss mõnus õhtu mõnusate inimestega. Nii ammu tunneme üksteist. Mis siis, et vahel üksteisest väga kaugel oleme. See, mis meid seob, ei kao kuskile.