Lugemist külmunutele

Tähtis teadaanne.
Kõik, kes tunnevad end keset talvekülma jõuetult ja kurvalt, mingu raamatukokku ja laenutagu sealt raamat Mesilaste salajane elu, autor Sue Monk Kidd.
Olen nii tänulik Sehkendajale, et ta oma blogis sellest kirjutas. Kribasin autori nime säästumarketi tsheki tagaküljele, pistsin rahakotti ja lugesin raamatukogutädile ette. Saingi.
Niivõrd soe ja hea raamat. Esiteks on soe kogu selle õhustik, tegevus toimub USA lõunaosariikides palaval suvel 1950. aastatel. Neli neegrinaist ja üks valge õnnetu tüdruk. On rassismi, religiooni, peresuhteid, emaarmastust ja selle puudumist, mesilasepidamist ja loodust. Aga kõige rohkem on raamatus armastust.

Sellest, kuidas armastus katab kinni valu. Jumala armastus, ema armastus, armastus sinus endas ja igal pool maailmas.

Väga mõnus on kirjaniku stiil, see on ühtaegu pehmelt humoorikas ja tõsine. Kohati võtab itsitama, siis jälle on lõikavalt kurb, silm läks niiskeks. Raamatulugemine tavaliselt mulle niimoodi ei mõju.
Väga ilus keel.
Nagu:
August pani silmad kinni ja silus sõrmedega nahka otsaesisel. Nägin ta silmis sätendavat kirmet - pisarate algust. Talle silma vaadates nägin neis tuld. See oli koldetuli, mille peale võib loota, mille jures saab istuda ja end soojendada, kui sul on külm, või mille peal võib keeta sööki, mis täidaks tühjuse sinu sees. Mul oli tunne, et kõik me oleme ilmas ula peal ja meil ei ole midagi muud kui märg tuli Augusti silmis. Aga sellest piisas.
August on muide naine.
ja mõni rida edasi:
"Mis te selles asjas ette võtate?" küsis Rosaleen Claytonile otsa vaadates. Tema rinnad lebasid ta kõhul ja rusikad olid puusadele toetatud. Ta nägi välja, nagu me tahaks, et me kõik suu närimistubakat täis topiksime ja otseteed Tiburoni vanglasse inimeste kingade peale sülitama läheksime.
Oli selge, et ka Rosaleenis põleb oma tuli. Mitte koldetuli nagu Augustil vaid tuli, mis põletab maja maha, kui on tarvis, et sealne segadus ära kasida.
Mul on natuke veel lugeda, kuigi lõpu vaatasin juba ära, ei suutnud vastu panna. Ei raatsi lihtsalt lugemist lõpetada.
Autor, hariduselt meditsiiniõde hakkas kirjutama 54 aastaselt ja see oli tema esimene raamat. Respekt!
Olemas on ka samanimeline film, peaosas Queen Latifah. Vaatasin treilerit youtubest. Raamatu atmosfääri on sealt natuke tunda - selline kuldne ja mesine- aga minu hämmastuseks olid neegrinaised kõik noored. Mina kujutasin ette, et nad on 50-60.
Ja veel- pole aimugi, kuidas raamat meestele meeldiks.
Ja veel- tahaks seda eriti soovitada Sulle, kelle lemmikraamat jääst ja lumest räägib :D

PS
Enne Mesilasi lugesin Minu Hispaaniat ja kontrast on eriti kõva. Olin Hispaania suhtes üsna positiivselt meelestatud ja lootsin sinna kunagi oma jalad viia aga raamat võttis ära viimsegi soovi selleks. Kummaline, et autor pole näinud Hispaanias peaaegu ühtegi toredat asja (peale ühe pirukasordi ja keraamikafestivali). Kuigi raamatus oli päris huvitavaid Ekspressis ilmunud artikleid, siis see plogijuppide plärin, kui halvasti kõik kogu aeg on, nullis kõik ära. Ämm ei mõista kaunist intelligentset eesti piigat, hispaanlased on paksud, higistavad ja lärmavad, kinnisvarahinnad on laes, noored joovad ja ei suuda oma vanematest eralduda, söök tilgub rasvast jne.
Kuidagi ülbe mulje jäi raamatu autorist. Kindlasti vale mulje, autori kolumnid on ajakirjades mulle küll päris meeldinud.

Sama asi häiris mind Minu Moldaavias. Ma ei kirjutaks riigist, mis mulle kohe üldse
ei meeldi. Minu Ameerika, Alaska ja Eesti raamatutes oli tunda, et inimene vähemalt püüab võõrsil seda maad ja kultuuri mõista ja midagi sellest riigist on tema südames. Siis süda jõuab ka raamatusse ja raamat on hea. Minu Eesti oli päris tore.
Aga kirjutamisstiilidest. Hispaania-raamatus neiu pingutab kõvasti, et huvitavalt öelda:
"Hommikune värskus põgenes kui hirmunud loom, nähes, kuidas paks, täissöönud palavus alustas oma ümarate vormide toppimist majade vahele, inimeste peade kohale."
Khm.
Lähen mesilaste juurde tagasi.

Sõidujuttu

Sõbrad, kuidas te saate autoga sõita??
Esiteks need kohutavad lumemäed, mille varjust mitte midagi peateele sõites ei näe, teiseks pole asfaldil mingeid jooni näha, kolmandaks pole kitsal tänaval kuskile minna, kui keegi vastu tuleb, neljandaks on küll mugav sõita mööda teiste poolt jäetud jälgi aga kuna 90% neist on valesti ette sõidetud, siis õpetaja jälle õiendab. Viiendaks juhtus ükspäev päike paistma ja märg tee niimoodi säras ja peegeldas, et viimase silmanägemise pidi võtma.
Õpetaja küll ütleb, et päris hea, nii saab vajaliku kogemuse sõites igasuguste teeoludega aga, AGA see kõik võtab ju lisasõidutunde ja raha!

Mul kohustuslikud 19 sõidutundi said läbi, olen võtnud seni kolm lisatundi ja tuleb ikka kõvasti veel võtta, sest ma ei saa hakkama :(. Kui ma paberi pealt vaataks ristmikku ja märke, siis ma kohe teaks ja oskaks, kuidas sõita aga in real life jään ristmikul siia-sinna vahtima ja jokutama, no ei suuda sekundiga taibata!
Samuti ei tea ma, kus teel asuda, ei hoia ühesuunalisel teel vasakpöördeks piisavalt vasakule ja kui tee teeb jõnksu, jään üldse kuskile kahe sõidurea vahele tolknema.

Vahepeal kasutasin teist meest ka :). Kui oma kooli õpsi lisasõidutund on 230 krooni, millest tulumaksu saab aasta pärast tagasi, siis teisel mehel on 170 krooni ja tagasi midagi ei saa. Paraku teisel mehel on teine auto, Wolks, sellel käigud on tõistpitte ja sidurit tuleb imeõrnasti vabastada. Lisaks on salongis alati suitsuhais.
Ega ma ei taha teist meest, kuna harjumatu auto käsitsemisele kulub poole rohkem aega, mis peaks pigem liikluse õppimisele kuluma. Aga oma õps on vahepeal ära, ma ei julge enam sõidule pikki pause sisse jätta. Ja Toyota Auris on mulle kohe palju meeldima hakanud :D
Oma kiituseks pean mainima, et kooli teooriaeksami tegin maksimumpunktide peale: 60st 60! Rühma üle 30st õpilasest sai ainult viis esimese korraga teooriast läbi.
Nüüd on sõita vaja ja veelkord sõita. Veel kooli sõidueksam ja siis ARKi eksamid. Tuttavad küsivad, miks ma kellegi sõbra autoga sõitu ei harjuta. Ei saa ju! Siis peavad kõrvalsistujal sõidujuhendaja paberid olema. Ja kes lubaks minusugust kohmerdist oma kullakese rooli, harjutama?? Ma ise küll ei lubaks. Metsavaheteel või lennuväljal jah aga mul on ju ristmikel vaja sõita, tihedas liikluses.

Harakate looming

Läinud pühapäeval aga käisin tüdrukutega taas Anna Wildrose töötoas. Krissu oli suures vaimustuses, talle meeldis proua looming väga ja kuna Anna ehk Pirkko on hästi sõbralik ja heakene, läks ka vörksopp kenasti.
Kati kaunistas kollaazhiga pisikese poti. Krissu leidis mingi kandilise-ruudulise aluse, mille ta kattis kõikvõimaliku harakakraamiga.
Mina olin suht masendunud meeleolus ja kollaazhisin endale sini-hallides toonides pildiraami ning lihtsalt pildi. Kodus liimisin iseenda ka pildile, sellise noorema versiooni. Mulle need labidatega mehikesed kangesti meeldivad, pärit venekeelse lasteraamatu illustratsioonilt. Ja ämblik leidke pildilt. Täitsa minulik pilt.

Annal on töötubades seinte äärde laotatud suured kuhjad riidetükke, pabereid, postkaarte, ajalehe ja ajakirjatükke, nööpe, pärleid, paelu, teokarpe. Võta ja vali, mis sinu meeleoludega just kokku läheb.
Naljakas, kuidas inimesed kohe enda värvid välja valivad. Eelmine kord tuli aina punane mu juurde, nüüd pruun ja hall. Ja seekord paljud soliidsed prouad kuhjasid oma küünlajalad, taldrikud ja karbid üle pitsivahu, roosade paelte ja särava kribuga...

Kas sina tuleksid tagasi?

http://www.postimees.ee/?id=218001
seal räägitakse, et inimesed heameelega Eestist lähevad ja tagasi ei taha tulla.
Mina läheks pooleks aastaks, võibolla kaheks. Kui ma oma perest ei sõltuks.
Vahemeremaade soojust ja päikest tahaks küll. Kas päriseks, ei tea.
Kui tööd kohe üldse ei oleks - siis läheks. Aga laste juurest kindlasti mitte.
Kui suur armastus oleks – ka läheks.
Aga ma ei läheks Eestist vihaga, et see on nõme külm maa külmade vastikute inimestega.
Külm on jaa.
Laupäeval käisin lastega uisutamas ja kelgutamas. Ületasin oma mitu aastat tagasi tekkinud hirmu kukkumise ees (lubasin siis, et ma IIAL, mitte iial enam ei uisuta, see lõbu ei vääri kuu aega potisinist valutavat põlve) ja uisutasin ikka. Või noh, tegin uisutamise sarnaseid liigutusi. Miku ka ületas oma hirmu, tema ju aasta tagasi uisutamas käe murdis.
Siis kelgutasime mäest alla, seda ma ei karda. Vinge!
Inimesi on kurje – jaa.
Tagasisõidul bussis üks mees urises laste kelkude peale ja kui bussist maha tulles Miku virises, et oleks istuda tahtnud, lasi üks mutt laulu lahti, et häbi sul olgu, ise noor inime.
Aga ma väga ei usu, et mujal kõik inimesed lahked on.
Eilne lumesadu oli nii vahva, et ma ei tea, kas mingi palmisalu suudaks selle korvata.
Elutoa akna all on hang jõudnud akna alumise servani. Nagu elevant lesiks akna taga lume all. On ju lahe!
Tjah. Ma olen üks paigalind. Näe Pärnust ka ei lähe kuskile, kuigi Tartu on poole etem linn.

Vanaema vaip

Tunnistuseks sellele, et mu vanaema meister oli - siuke vaip. Kujutan ette, kaua seda tikiti ja milline töö oli neid värve otsida ja kokku klapitada.

Lapsepõlvetoidud

Mu blogiringis on tekkinud mitte just meem aga selline vanade rohelisema muruga aegade meenutus, kuidas ja mida tegid vanaemad süüa. Väga armas lugemine! Ja ajalooline ka.

Minu emaema Elfriede oli tolleaegsetele tublidele maatüdrukutele kohaselt lõpetanud kodumajanduskooli ning ilmselt oskas nii kokata, õmmelda kui kõikvõimalikku ilukäsitööd teha. Paraku suri ta ära juba siis, kui minukene oli alles 6aastane ja sedasi mul mälestused tema söögiteost praktiliselt puuduvad. Ema ütles, et ta kõikvõimalikke lihasid oskas teha, küpsetisi ja head rosoljet.

Lapsepõlvetoidud on minul niisiis ikka ema tehtud. Ema käis pikki päevi tööl ja tal kokkamiseks suurt aega polnud. Talle ei meeldi ka, siiamaani ei meeldi. Helistasin emale ja küsisin, mida ta süüa tegi. Ta päeva mõtles ja arvas, et ju ei teinudki, sest tal ei tulnud suurt midagi meelde. Et ma olla olnud üks viletsa isuga kidur laps :P

Sellepärast meenub minul esimese asjana hoopis üks konserv, mis sisaldas kanaliha shampinjonidega. Roheline plekkpurk, mille peal kana. Kui hea oli!
Suitsuliha ubadega oli kunagi mu lemmiksöök, aga kord jäin peale seda kõhutõppe ja sellest ajast peale ei talu ma enam selle söögi lõhnagi.

Kohupiimavahtu tegi ema tooreste munade ja ohtra suhkruga. Kisselliga või ilma. Muid magustoite ma ei mäletagi. Kakaokreemi osteti vahel karbiga poest.
Mulle maitses 2 rubla 10 kopikat kilo lastevorst, mis käis võileiva peale ja millele millegipärast panin veel hapukoort.
Ema tegi julm häid shnitsleid, mida tuli kõvasti haamriga kolkida, siis praeti suures rasvas.
Vahvliraud oli meil olemas ja jäätisemasin ja mina tegin Tshudo-panni või vormiga kooke, kui juba suurem olin. Tihti ei kerkinud need karvavõrdki ja siis nimetati seda toodet vatsk.
Kala meil menüüs oli väga harva, sisemaa ju. Tehti suitsu- või praelatikat, kui keegi Peipsi või Võrtsu äärest oli toonud.

Ema tuletas veel meelde, et meil oli tähtis koht konservidel. Aiaviljadest, küll tomati-sibulasalat ja toome salat, seened ja kurgid. Moosid ja punasesõstramahl, aurutiga tehtud, erepunane ja imehea. Vürtsikilu tegi ema ise.
Ja lihakonservid. Osteti pool siga, võeti see osadeks. Aeti läbi masina ja pandi klaaspurkidesse, mis käisid läbi autoklaavi. Selline lihakonserv säilis kaua ja oli lihtne kastmeks teha kartuli kõrvale. Kord kasvatas ema kalkuneid ja nende lihast sai supermaitsva konservi. Huvitav, kas see autoklaav on meil veel alles? Tänapäeva inimesed on pisikute ja euronõuetega nii ära hirmutatud, et ei tea, kas ma julgeks veel tolle riistaga midagi teha.
Isa tegi ise termokasti, vineerist, penoplastiga vooderdatud. Siis ema keetis õhtul kruubid või tangud potis poolpehmeks, lasi veel koos kartulite ja lihakuubikutega keema, mässis poti rätikutesse ja sinna kasti. Hommikuks puder võtta, kuum ja maitsev.

Huvitav, et tänapäeval kõik vanad nipid jälle kole moes. Mul eelmine suvi tulid kurgid ja toome salat juba päris nitshevoo välja. Mahlaauruti peaks emalt ära tooma, see mahl väärib traditsioonide jätkamist.
Mulle sarnaselt emaga ei meeldi süüa teha aga on asju, mis vaimustavad, just nende mälestuste pärast. Tahan ka olla jupp ajaloost, et mu lapsed meenutaksid kunagi mu pannkooke või kurke. Ja püüaksid ise midagi sarnast teha.
Sain just väga odavat lõhefileed, eile määrisin osad lõigud Merevaiguga ja osad pestoga, paprikatükke sisse, rulli ja ahju, varsti koor peale. Milline söök!

Nii, ja mida teie siis oma lapsepõlvest vesise suuga mäletate? Blogige!

Pikk jutt vaesusest

Sissejuhatuseks netikommentaar ühele loole, mis kirjeldas rootslaste abi eesti raskustes perede lastele.

“Õnnetuid lapsi on palju rohkem, huvitav kes küll nende peale mõtleb. Kelle lapse vanem ei joo on ebanormaalne, sest siis on igasugune abi piiratud, Ja lapsepõlvest pole ka lastel midagi meenutada. Pole veetud Rootsi ega teatrisse pole saanud paremat süüa, ega kanda ilusamaid riideid jne. Ja pole vaja rääkida et lapsed on kõik võrdsed ja vahet ei tohi neil teha. Ärge unustage siis teisi lapsi.”

Vaidlen vastu: just joodikute lapsi ei saa kuidagi aidata, vaimselt ma mõtlen. Sellest ei saa mitte kunagi täielikult üle, kui vanemad joovad. Väga ekstreemsete juhtumite puhul, kui vanemad päris põhjas on, siis loodetavasti sotsiaaltöötaja või keegi sekkub. Aga kui perekond on heal järjel ja vanemad nädalavahetustel klaasi kummutavad, peetakse seda normaalseks ja keegi ei küsi, kuidas laps end tunneb. Tuba on ju soe, riie seljas, söök olemas.
Oleks minu teha, looksin mingi teenistuse või kasvõi telefoniliini, kuhu laps saaks helistada, kui vanemad täis on. Mitte ükski laps ei tohiks end õhtul üksi oma toas magama nutta, kui vanemad teises toas või külas või kõrtsis pidutsevad.

Nüüd vaesusest. Olen endiselt kahevahel, kas riiklikud abisüsteemid on piisavalt vettpidavad, kui mingi ekstreemjuhus inimese või perega peaks juhtuma. Kõik need nutused võsapetsi lood, kuidas õnnetu pere on hädas ja sotstöötajad ei aita ja keegi üldse ei aita…
Aga. Mu meelest ühel normaalsel inimesel peaks sõpru ju ometi olema? Minu sõpradel põles maja ära mitu aastat tagasi. Õnneks oli neil koht kuhu minna. Aga kõik andsid riideid, jalanõusid, lastele mänguasju ja lapsekärusid, sest see, mis neile alles jäi, oli suitsunud ja tahmunud. See on ju loomulik, et küsitakse, kas midagi vaja on ja kas kuidagi saab aidata.
Teine tuttav on maksnud oma lapse klassikaaslase eest reisirahasid, kui kuskile minnakse, sest väga vaene pere on.
Kolmas tuttav paneb omal algatusel kokku riidepakke võhivõõrastele inimestele, kelle lapsed paljad on.
Minu meelest kõik need meedias kajastatud õnnetused ja hädad toovad alati kaasa inimeste lahkeid abipakkumisi, kogutakse raha ja asju, tehakse isegi remonti. Minu meelest enamus inimesi on head!

Ja kuidas saab lapsepõlve õnnelikkust mõõta Rootsi reisides ja ilusates riietes? Võibolla pubekate seas on riietel ja muul välisel suurem tähendus aga kui inimene (ka laps) on ise sõbralik ja rõõmus ja perekond hoiab kokku, siis ei tähenda need olemata Rootsi reisid kõige vähematki. Võibolla neil, kelle jaoks õnnelik olemine seostub rikkuse ja edukusega, on asjad teisiti.
Ma olen ka krooni tuleku ajal peatäie nutnud haletsedes oma vanemaid, kel iial ei jätkunud raha banaanide ja normaalse toidu ostmiseks. Ema keetis aina mulgi putru ja tegi kilusid sel ajal, kui poodidesse kõik hea ja parem müüki tuli.
Kord osteti mulle popp jope ja ma nutsin jälle, sest minu jaoks sümboliseeris see jope mingit staatust ja millegi ihalemist. Kõik ei saanud seda endale lubada ja mu vanemad ka ei saanud aga nad tahtsid oma lapsele parimat ja ostsid selle.
Olin täitsa õnnetu, sest ma ei tahtnud jopet. Tahtsin vanematele selgeks teha, et mul pole õnnelik olemiseks vaja poppe riideid, tahtsin protestida äritsemise ja kallite asjade vastu… nemad ei saanud millestki aru.

Kuhu ma tahtsingi oma jutuga jõuda?
…..
Oleks tarvis luua üle-eestiline organisatsioon, kus viia omavahel kokku armsad inimesed, kes jääb üle asju, head tahtmist ja raha ning need, kes on sattunud raskesse olukorda. Et näiteks neile, kelle vara hävinud, ei oleks vajadust eesti teisest otsast kummutit või rösterit tarida. Et Reporteri-aitame-vaesekesi-Carmen ei peaks hädalisele kaubiku ja telekaameratega ukse ette sõitma vaid selliseid asju saaks korraldada kohapeal, kiiresti ja diskreetselt.

Голубой щенок [часть 2]

Väike äratus saekalalt :)
Kui keegi meie põlvkonda imelikuks peab, siis no vaadake ise, mis multikate peal me üles oleme kasvanud :D
Igatahes ägedam kui bakugani-multarid.

kus ma siis olin, kui...

Sain meemi ühekorraga Iibiselt ja Triinult. Päris raske. Mul haugi mälu ju. Võtsin asja tõsiselt ja kaevasin isegi kapisügavustest mõned vanad päevikud välja. Aga loomulikult olid just need vajalike kuupäevadega kaustikud puudu...

Kirjuta, kus olid sina, kui…
***
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Olin sära emme-issi silmades :)
2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Ei usu, et ma Lennonistki tol ajal midagi teadsin või arvasin. Olin viks algklassilaps.
3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Oli ilus aprillipäev ja enamus Eestist tegi virgasti aiatöid, oletan, et minagi, kui ma just vanemate käsust ei viilinud ja toas salaja raamatut ei lugenud. Eksamiteks õppimise sildi all muidugi :)
Meedial polnud siis sellist mõju nagu praegu. Eks suured inimesed midagi seletasid ja pisut hirmunud olek oli.
4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Ei tea. Ei mäleta. Ei käinud. Mäletan, et joonistasin öölaulupidude aegu oma elu esimesse pubekapäevikusse sinimustvalgeid lippe ja eufoorilisi hüüumärke. Seda ka mäletan, kui enne taasiseseisvumist vene soomukid meie aknende tagant öösel mööda voorisid. Väga jube oli :S
5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Hommikused uudised tegid ärevaks ja kurvaks. Meie perel polnud ühtegi tuttavat laeval. Mina olin tudeng ja läksin ilmselt mingisse loengusse, just selle koha pealt olid mul päevikus lehed puudu...
6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Selle kohta leidsin lehekülje küll. Olin oma mõnekuuse titega Tartus aias. "Krissu tutvub rohurindega ja üritab ristikheina süüa," olin kirjutanud. Aga Dianast ei midagi. Ju titt oli tähtsam kui Diana.
7. … saabus aasta 2000?
Kahetoalises korteris sõpradega. Suured tegid koos pitsat ja väikesed andsid oma parima põrgulärmi tekitamise osas. Meie korteri aknad olid otse jõe poole, mille kaldalt linna ilutulestikku lasti ja viiendal korrusel elasime. Põhimõtteliselt oli tunne, et kogu see tulestik lendab kohe sulle vastu nina. Äge!
8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Juuksuris. Raadio mängis ja kõik imestasid, et selline asi ei saa ju päriselt olla. Minu vanematel on sel päeval pulma-aastapäev.
9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Sebisin hansapäevadel ringi, alles peeti jaani ja muidu oli kiire suveaeg. Märt Saar kirjutas oma blogis ilusa postituse ja pani mindki mõtlema.
10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Tegin tööd. Käisin sõidutunnis. Õhtul käisin Krissuga hambaarstil, kus talle liimiti kahele esihambale breketid. Plaaniti korraga liimida rohkem aga laps oli sõbrannade juttudest nii ära hirmutatud, et hakkas toolis lausa nutma ja meil arstiga läks kaua aega "tundliku patsiendi" rahustamiseks. Lõpuks istusin tooli kõrval ja sõna otses mõttes hoidsin tal kätt. Oijah...
Krissul on nii raske hambumishäire, et arst arvas, tal oma 5-6 aastat breketite ja muude värkidega ravi kestab. Hea vähemalt see, et haigekassa maksab.

Meemi võivad edasi teha kõik, kes soovivad. Ja kellel pole haugi mälu :D

Ilma imelood

Esimene kord üritasin oma elu ilmateate järgi sättida ja – total feil!
Eile öösel kell pool 1 vaatasin netist ilmaportaali, meil näitas – 25 kraadi ja hommikuks prognoosis –23 –25. Ma südamerahus panin telefoni alles kella 8ks viuksuma, et kesse ometi lapsi kooli saadab säändse ilmaga.
No, ja hommikul uudistes oli Pärnu –19 ja imestusega vaatasin jälle ilmaportaali: prognoos –13-17. No kuda? Kaheksa tunniga prognoos muutub ligi 10 kraadi?
Aga ma lapsi enam üles peksma ja kolmandaks tunniks kooli saatma ka ei hakanud.

uus tüdruk

Eile oli küll hirmus külm aga ma ei viitsinud sellele eriti mõelda ja seadsin lapsed fakti ette, et läheme Maarja-Magdaleena gildi. Läksimegi. Kati ja Miku viisin puu- meisterdamistuppa, seal Miku konstrueeris lindude söögimaja, mis ei saanud valmis ja Kati tegi nukuriiete riidepuu ja veel mingeid puuasju. Neile meeldis.
Meie Krissuga sel ajal kõmpisime mööda maja ringi, sest Krissu polnud seal varem käinud. Vaatsime eri kunstnike tööruumidesse sisse, imetlesime ehteid ja muid kenasid käsitööasju. Hea oli niisama juttu lobiseda, mul enamus sealsetest käsitöölistest on ammused tuttavad.
Siis käisime pontshikuid söömas ja lõpetuseks vedasin järeltulijad uue kunsti muuseumi vaatama moodsa graafika näitust - neile jättis sügava mulje multikavideo, kus mees meelitab tüdruku pulgakommiga enda juurde ja lõikab tal pea otsast....
ning Anna Wildrose näitust, mis meile meeldis väga, kuna see kubiseb tillukestest värvilistest detailidest ja leludest.
Koju minnes hakkas juba peaaegu külm.

Ja kodus tabas mind taaskordne depressioon oma töiste tegemiste mõttetusest. Gildis on nii hea alati olla, tekib illusioon kunstniku-käsitöölise vabadusest ja loomingurikkast elust kuigi ma tean suurepäraselt, et neil pole äraelamine üldse kerge, see elukutse ainult tundub kaugelt vaadates vaba ja muretu...
Isegi kui käsitöölisel oleks muretu elu, ei oska ma ühtegi käsitööliiki nii hästi, et oma kribu müüa sobiks.
Ühesõnaga hapnesin oma masenduses kuni otsisin taskust välja gildi nukumeisterdamistoast kaasa võetud riidelapikese ja tegin sellest oma mantlile prossi.
Krissu oli ikka veel suures vaimustuses Wildrose näitusest ja asus õhinal looma oma sarnast installatsiooni, kleepides pärleid ja kujukesi täis oma mängu-hobusetalli katuse.
Siis tegin varemvilditud pallikestest kaks kaelakeed (mille juba täna ära kinkisin) ja kõrvarõngad. Liimisin ammu-ammu Kajakastiilis fimotatud lindudele nõelad taha.
Ja varem valmisküpsetatud fimo-peanupule tegin külge keha, pluss juuksed ja mingist voolimismassist beibesaapad ning saingi valmis järjekordse nuku.
Selle mustajuukselise. Tahtsin teha gooti-tshikki aga ei osanud teha sobivaid riideid.
Tegin mustjuuksest ja tema sõbrannedest (mis juba eelmisel aastal valmisid) rate-pilte.
Et siis vahel annab meelemossitus päris häid tagajärgi.
Ainult et nukupeade voolimine ja nägude maalimine pole mu tugevaim külg. Ning riiete kallal nikerdada on huvitav aga tüütu, ma ei armasta õmmelda.

Reedel jätsin Kati ja Miku külmapühale ja homme jätan vist kõik kolm. Tuleb ometi külmast ilmast maksimumi võtta :D
Ma veel kaeban kassi peale. Alati tuleb ta kell 7 hommikul me voodi ette röökima. Siis saab ta süüa, siis peseb silmi ja sirutab käppi ja nii paari tunni möödudes on valmis kümneminutiliseks õueskäiguks. Täna aga kräunus ta mulle kõrva kell pool seitse, mina käratasin, et kella ei tunne või, magagu edasi. Seepeale suundus tema toanurka end tühjendama!! Liivakasti meil toas pole, ja iial pole sellega häda olnud. Ja nüüd siis:S Kurinahk!!!

väikesed rõõmud

.. see on Sulle, kes sa püüad end kõigest hingest mitte kaotada, vahendeid valimata.


Lugesin Sirbist arvustust filmi Ericut otsides kohta ja tekkis täitsa huvi kinno minna.
Ja mulle jäi Tombergi arvustusest silma just see lõik:
üks peategelane Eric Cantona kordab tihti: „Võimalusi on alati rohkem, kui meile tundub”. Seega, elatav elu, isegi kui see on raske, tuleb kuidagi lahendada, tuleb leida mingi käik või viis, mis aitab säilitada loomingulist suhtumist ja hoida tundeelu. Kui elu on mänguväljak, siis pole ta täis rutiini, vaid muutuvaid situatsioone. Ning ka väikesed rõõmud (see on Loachile omane) võivad siin palju määrata.

Mingem siis oma väikeseid rõõme otsima. Meil siis paistab isegi päike!
Ps. ma pole kunagi armastanud jalgpalli ega ühtegi teist meeskonnamängu :)

4 asja, mida viieaastased teevad suurtest inimestest paremini

(pühendusega Sulle, "oh sa kolm poissi"!)

*Armastavad
Üheski vanuses ei suuda inimene nii avalalt oma tunded väljendada. Enam iial pole nii lihtne viskuda oma armastatud inimestele (selles vanuses siis emale ja isale) kaela ja kinnitada mitu korda päevas, kui väga neid armastatakse; külvata neid üle piltide ja kraakjalgadega kirjutatud kaartidega, väikeste pärlitest, plastiliinist, paberist ja lõngast tehtud kingitustega, aia tagant korjatud võilillede ja su oma peenralt kitkutud tulpidega (kolmesentimeetriste vartega muidugi). Väikese inimese armastus on nii suur, et sellest piisab kogu maailma jaoks.

*Tekitavad kaost ja sodi
Viieaastase jaoks on käkitegu katta tuba ühtlase paarimillimeetrisuuruste paberitükkidega ja köök peene jahutolmu ning saiapudiga, koridoris saaks tennistest väljavalatud liivast rajada väiksema rannariba ja vannitoas vedelseebi vahumägedest moodustada varjendi.

*Loovad ja oskavad
Normaalne viieaastane ei ütle iial “ma ei oska”. Viieaastane oskab KÕIKE: joonistab, laulab, tantsib, teeb süüa, remondib autot, külvab ja koristab saaki, peseb aknaid jne, kui ainult ema kogu aeg ei hädaldaks- ära tee nii, sa veel ei oska. Mismõttes ei oska?? Viieaastane on maailma ilusaim, andekaim, enesekindlaim ja osavaim inimene. Ja on seda veel vähemalt paar järgmist aastat.

*Jaksavad
Viieaastase päev algab tihti enne esimest hommikust multikat. Vanemate meelehärmiks enamasti isegi pühapäeviti. Päev on nii lühike ja jõuda tuleb nii palju (vt eelmisi punkte). Kui suured inimesed pole jaksanud viieaastast lõunauneks motiveerida, võib tema päev paraku lõppeda enne kui tema tegutsemistuhin: uni võib ootamatult ja reetlikult tabada õhtusöögilauas või teleka ees.


Kõik eeltoodu kehtib tegelikult vist ka vanuses 2-7.

Aga mul on oma seitsmeaastasega mure. Ta ei oska absoluutselt matemaatikat :(
Laulab lastekooris ja sooritab soolosid, mängis peaosa klassinäidendis "Sööbik ja Pisik" 8kusjuures väga hästi mängis), tantsib koolis omavanuste tantsurühmas, käib meisterdamisringis, teab peast pikki muinasjutte ja ammunähtud filme ja teatrietendusi, mängib pikki rollimänge oma petshoppide, nukkude ja karvaste loomadega, pool tuba on täis seatud einestavaid, vannis mõnulevaid, magama pandud või kauplusi pidavaid tegelasi.
Loeb ja kirjutab nii enam-vähem aga eile arvutades tuli mul meeleheide peale. Ikka üldse ei jaga matsu. Ei suuda seostada, et 8+2 on sama, mis 2+8 ja et 10+6 =16. Viie piires arvutab peast aga kümne piires mitte, kuigi peaks juba ammu. Esimeses klassis juba õpiraskused??
Kui keegi mäletab tema "lendavate objektide nägemist", siis väidab ta, et näeb neid ikka, kuigi ilmselt need teda väga oluliselt siis ei sega. Tallinna silmaarst ei osanud suurt midagi öelda ja Pärnu neoroloog arvas peale küsitlemist ja koputamist, et laps mõtleb kõik lihtsalt välja.
Selline kummaline laps siis on meil.

Külmarohi ja paksud vatid

Suvel panin suhkruga purki kirsse ja vaarikaid ning kallasin lauaviina peale. Viisin keldrisse varjule. Sünnipäeva ajal kitkusin ühelt purgilt kaane lahti, marjad sai jäätisega ära tarbitud ja sisuga niisama mekutatud.
Eks ta üks magus naistepunajook sai. Värv on imeilus ja kangus on paras.
Mina võtan siis pitsikese, kui sooja ei saa. Kuum tee ei aita pooltki nii hästi kui üks väike klõmm. Kohe soe hakkab. Rohkem vaja polegi. Mul üks kreeka ouzo ja horvaatia krk (no on selline nimi pudeli peal) on ka, nemad samuti virutavad heasti.
Teine hea külmarohi on vana hea punane kummikott tulise veega taldade all. Või kaisus.
Voodis ei aita muu, kui selg vastu laia kuuma selga. Või noh, saab muudmoodi ka :).
Tollesama kummikotiga ajab kah läbi.

Toad on jahedad. Vana maja. Telliseahi on meil natuke liiga väike ja võtab aega, enne kui soe levib. Palju kiiremini saab soojaks puupliidi, mis on ehitatud pottidest, laia soemüüriga ja kuna köök on avatud, saab väga ruttu elamise heaks.
Ülakorruse soojapump sellise külmaga midagi küll teeb aga vähe. Laste tubadesse ei piisa, kuigi uksed on lahti. Panen enne magamaminekut seal elektriradikad tunnikeseks sisse. Ega see elektriarvele kasuks ei tule.

Riietega on ka peamurdmist. Need Seppälä odavad vatiinijoped muutuvad peale pesemist ju nii õhukesteks, et paari aastaga tuulepluus valmis. Kallid joped on ilmselt sulised ja soojad aga näevad minusuguse muudavad nad michelini-mehikeseks. Soe jope on tonnane laks vähemalt ja tervele perele need osta ei jaksa. Aastaid on ju nii soe talviti olnud, et pole vaja läinudki.
Jalad ka külmetavad. Kuidas saab jope ja teksadega käia?!? Mantlid on head asjad aga paraku tehakse 90% nendestki olematu voodriga ja mingitest hõredatest kangastest. Ilus aga kasutu. Ja tibid ei taha ju üldse mantleid kanda. Krissul on üks jope moodi riidest mantel aga see on raske ja suure sundimisega saan ta seda kandma.
Saabastega sama asi. Tallad enamusel nii õhukesed, et varbad lähevad jäässe. Samas paksud sokid saapasse ei mahu. Autost majja on ok aga kui pead veerand tundi peatuses bussi ootama, siis on päris hull kui just stepptantsu ei vihu kogu see aeg.
Parim asi on lai puuvillane sall, millesse mässin end kõrvuni sisse. Aga kui nina on salli sees, lähevad prillid jäässe. Iga hommik koperdan nagu siil udus oma bussipeatuse poole.
Et siis põhjamaalase raske elu.

oijah

*Tööl on pooled isikud tatised
*Tööl on marupalju tööd
*Tööl ei ole eriti lõbus
*Tööl on vähemalt suht soe
*Kodus on soojapoolne, kui keegi täisinimene on päeval kodus ja kütmas
*Kodus teeb teise korruse soojapump plärinat, nagu oleks helikopter katusel
*Kodus kobardub isikkoosseis õhtuti kõik diivanile teki alla puntrasse sooja, siis on hea telekat vaadata ja üksteist jalgadega togida
*Autosõit on kahe nädalaga TÄIESTI meelest ära läinud, no mitte midagi ei suuda ma enam õigesti teha :( Õpetaja aina siunab, et tahan vaeste jalakäijate surma! Ta näägutab isegi siis, kui eideke seisab keset kõnniteed ja alles hakkab mõtet lõpuni mõtlema, kas tal on vaja sebra poole minna või poodi manu :) Ja proovige vaid külgboksida nende lumehunnikute vahel..

kui rohi rohelisem oli

Tahaks oma suguvõsast natuke kirjutada järeltulevatele põlvedele. Et kuidas mu emps ja paps said tuttavaks. Ja kuidas mu üks vanaisa oli tsaariarmees, sai tsaar-isakese käest isegi medali ja oli kodumaal vallavanemaks. Teine vanaisa oli Sinimägedes.
Igasuguseid asju saaks kirjutada. Kui ma ainult viitsiks. Vanad pildid saaks ilusti sisse skännida. Prindiks välja ja köidaks ära ka.
Kui ma ainult viitsiks...
ps, julm ägedate mustritega pluusid on meil seljas pildi peal.

Avalik naisterafas, omal mättal

Hea on end lõbustada otsisõnadega, kuidas sinu blogisse satutakse. Ma täna lugesin kõik läbi, top viies olid minu bloginimi, järgnesid päikesemärgid, suusatamine, hea film ja kultuuriturism. Päris hea :D
Otsisõnu tuli välja kokku 230, palju oli koduperenaisestaffi nagu ahjunõud ja süüteroosid. Aga kust tekkisid vasted otsingutele alastifotod, annan vitsa, armumine vanemasse mehesse, nii kurb on elada üksi, miks kasvavad karvad ja Vastseliina murutraktor?? ja mis pagana asi on Gardekasten?
Mul keskmiselt on 40 külalist päevas, vahel harva 70-80 ka.
Otseliiklusega tuleb neist 40 protsenti, googlest 17, bloggerist 7, Põrgukizilt 6, blogtreest 4,6, ülejäänud kohtadest vaid mõni protsent.

See blogipuu variant mulle väga ei meeldi. Et tuleb äkki keegi vastik tüüp, kes hakkab tatti pritsima või hoopis keegi, kes mind liiga hästi tunneb. No seni pole tulnud või kui on, on vakka püsinud.
Vahepeal sain mingi nipiga end blogipuust maha aga ma ei tea, kuidas sinna tagasi olen sattunud ja kuidas see mahavõtmine käiski.
Siia võib juhuslikult sattuda ju ka ilma blogipuuta. Ma ise pole puust kunagi kedagi leidnud, keda püsivalt lugema oleksin jäänud.
Blogipuu on selleks tegelikult hea, et sunnib end distsiplineerima. Et lollusi ega tigedusi ei kirjuta. Ega liiga isiklikke asju.
Aga ma ise end kõrvalt ei näe. Äkki ma kirjutan isiklikke asju ja ise ei saa arugi? Ma püüan mitte klatshida, ma ei tee ju seda, ega?

See on isiklik, et ma köhin ja kord viskasin meest telekapuldiga ja teinekord ei saanud last koolitööd tegema aetud, ja vahel olen õnnetu ja vahel olen jälle õnnelik. Ma ei tea, kui isiklikuks seda pidada. Või laste pildid, mida vahel harva olen siia pannud. Seda varianti ma ei usu, et laste sõbrad võiks juhuslikult siia sattuda, 12aastased blogisid veel ei loe.
Samas kolleegidele mõeldes ma väga ei taha, et nad teaksid, kuidas Ritsik end mõne asja pärast seaks vihastas või kodus patja nuttis. AL ja KM teavad aga nende ees ma vist julgeks avalikult ka nutta. Tegelt K ees ei julgeks :P

Mul on kinnine blogi ka aga sinna hakkasid sellised nutulaulud tekkima, et pole tahtnud enam seda kirjutada.
Et siis
kas Ritsik on liiga avalik?
Või
on hea avalik olla, sest kui ei julge öelda kõigile, jäta parem üldse ütlemata?

pikk jutt haiglatest, minevikuvormis

Millal ma õpin, et kõik juhtuvad asjad on millegi õppimiseks?
Otsustasin lakkamatu kaeblemise asemel oma haigeolekust maksimumi võtta ja teha ära kõik- või vähemalt palju asju, mille tegemist olen terve eelneva aasta edasi lükanud. Usun, et enda ja oma plaanidega joone peale jõudmiseks see aeg mulle antud ongi praegu. Aitäh andjale!

Tahtsin kirjutada hoopis eilsest dokkarist, mis tuli peale Foorumit, see haigekassa kindlustuseta inimeste osakonnast haiglas. Film äratas minus nii palju mälestusi ja mõtteid, et raskusi oli magamajäämisega.
Tegelikult ei olnud väga hea film. Ses suhtes, et taolise koha vaikset kulgemist ja eluolu peegeldas küll kenasti aga ei enamat. Oleksin tahtnud rohkem lugusid näha, ma armastan Lugusid. Või siis natuke infot või kommentaare: 75 000 inimese kohta 25 haiglakohta on absurdne ju. Kes valib, miks just need inimesed haiglasse satuvad, kuidas nad sinna satuvad, kas nad tervenevad, jne.


Mul on kogu aeg mingi haiglate teema olnud. Algas esimeses klassis, kui veetsin raske kopsupõletikuga kuu aega haiglas, üksikpalatis. Sain maailmaga suhelda vaid kirjade kaudu, sest millegipärast olin nakkushaiglas, kuhu külastajaid ei lastud. Karm.
Siis töö tudengina Maarjamõisa haiglas, öövalvesanitarina. Tempel mällu igaveseks :)

Kõige rohkem hirmutab mind haiglate juures süsteemi suletus. Patsient on ära lõigatud kogu oma harjumuspärasest elust, tema maailma tagasi pääsemine, päevakava ja isegi menüü sõltub täiesti võõrastest inimestest. Tunne, et kontroll oma elu üle on kadunud. Lisaks need sümbolid, mis on haiglatega alati seotud. Plekk-kannud liisunud teega, pidevalt lapiga nühkivad koristajad, pikad rohulõhnalised koridorid ja ängistav vaikus, mis saabub siis, kui telekas on kinni pandud ja igaüks jääb palatisse ööd ootama silmitsi oma haiguse, valu ja lootuse või lootusetusega.
Ffff, vastik.

Haiglatega seostuvad mul veel seks ja surm.
Maarjamõisas töötasin poolteist aastat, öövalvetes tol ajal käis palju tudengeid. Ka paljud õed ja hooldajad olid noored ning väga ilusad. Igale maitsele ilusaid: hunnitu leekpunase juuksepahmakaga, pisikesi blondiine, rinnakaid brünette, hoolitsetud keskealisi daame. Haiglakittel on mõõdukalt läbipaistvast riidest ja kergesti võib juhtuda, et kitli ülemine või alumine või ülevalt teine nööp põrkab lahti ja ise ei pane tähelegi...
Suletud süsteemis patsiendina olles haarab inimene kinni väiksemastki vihjest "tavalisele elule" väljaspool. Värske ajaleht, tuttav teleseriaal, kallis raamat, oodatud külaline. Või ilus naine, kes seob su haavad, annab kergendava tableti, puudutab riivamisi ja küsib, on sul veel mingeid soove.
Saan täitsa aru.
Osakonna vanemõde luges mulle sõnad peale, et patsientidega tuleb hoida ranget ranget ranget distantsi. Et neil olevat seal mitmeid üleastumisi ette tulnud, isegi lubamatuid füüsilisi suhteid.
Ma hoidsingi distantsi. Kuigi see oli raske, kui mõnel üksikul õhtul tuli mõni sümpaatne mees sinuga igavuse tõrjeks juttu ajama. Sa ei vasta ju jah, ja ei, ja ma pean nüüd minema siibreid tühjaks valama. Emotsionaalse distantsi hoidmine oli mulle raske. Füüsilise distantsiga - eeeemmmm, korra juhtusin suudlema. Ainult korra! Piinlik...
Surmast ma ei taha rääkida. Ma pole näinud surmahetke pealt, küll aga suremise pikaldast protsessi. Noore inimese surm on väga ränk. Liiga ränk.
Teine asi on vana inimese minemisega. Keha kuivab kokku väga väikeseks, kahvatuks, nahk muutub peaaegu läbipaistvaks ja siledaks. Tihti on inimene päevade viisi ära, seal, ääre peal ja peab käima vaatamas, hingab ta veel või ei.
Vahel tuleb ta ääre pealt tagasi, korraks käima.
Meil oli üks vana naine, kes oli kogu aeg unenägudes oma vanas kodus ja veetis seal aega oma armsatega, ammusurnud abikaasa ja teistega. Ärgates säras rõõmust ja rääkis meile, kuidas seal kõik oli olnud.
Õnnepalu Flandria päevikus oli sureva vanamehe päevik, tundus väga ehtne.


Omaette teema on haiglas õdedega. Oli neid, kes lihtsalt tegid ära kõik mis vaja. Ja neid, kes tegid ka ära kõik, mis vaja aga haiged ootasid neid väga.
Õed on kõigest inimesed. Meil oli seal värskelt lapsega mahajäetud üksikema, mitu õnnelikku pereema, kõrvuni armunud tudengineiu, suure esimese armastuse hävimist põdev tudengineiu (mina), vanaldane naine, kes hiljuti põdes sama haigust, mida meie osakonnas raviti, vaevalt olid talle juuksed tagasi kasvanud...

Paljud inimesed ei teeks suure raha eest ka sanitaritööd. Tassiks siibreid, vahetaks linu, lükkaks surnuid ja peseks tagumikkegi, kui vaja.
Minu meelest teeb selline alandav töö omal viisil hoopis vabaks. Kui oled omal tahtel valinud taolise teenimise, ei saa mitte keegi sind veel rohkem alandada. Mitte miski ei tundu enam liiga raske või vastik. Või kui, siis ehk peale töö-ööd loengus silmade lahti hoidmine.

Mulle meeldis inimesi teenida. Mitte Jeesuse pärast, kellest ma tollal midagi ei arvanud. Lihtsalt - see tundus olevat lihtne viis teha kellelegi rõõmu, olla vajalik. Ilma liigse vastutuseta, mis käib kaasas arsti ja õe tööga. Tudengit ei ole ju kellelegi vaja. Selgus, et minu kallimale polnud mind enam vaja. Vanematega ei olnud ka tollal head suhted.
Teenimine andis hea tunde. Midagi ma siiski sain teha, et oma olemasolu õigustada. Ja näha, et elu on kõige tähtsam. Sitta sest õnnetust armastusest, kõveratest jalgadest või eksamil läbikukkumisest. Ma elasin.


Olge terved.

kas uus seadus saab etem?

Ma Foorumit tavaliselt ei viitsi vaadata aga täna vaatasin, sest võimalikud hariduseandmise kukerpallid puudutavad kaugemas või lähemas tulevikus ka enda järglaskonda.
Kummaline mulje tekkis saatest. Tundus, nagu Lukas oleks esmakordselt kuulnud küsimusi ja vastuväiteid oma armsale haridusreformile. Tundis end silmnähtavalt ebamugavalt, aina kummutas vett juua ja põrnitses solvunud ilmel oponente. Kahemõtteline märkus Leesi aadressil jättis ka nõmeda mulje.
Ma pedagoog pole ja õppekavade võimalikke muudatusi eriti kommenteerida ei oska. Seepärast toetun targemate inimeste arvamusele. Endine pedagoog Aidi Vallik kirjutas millalgi oma blogis (kommentaarides), et talle meeldib, kuidas
a)uues PGS-s sätestatakse ära probleemsete lastega tegelemise n.ö protseduurireeglistik, erinevate tasandite kohustused, õigused jt.
b) kuidas seaduse tasemel kohustatakse lapsevanemat oma lapse probleemide korral kooliga koostööd tegema ja näidatakse ära, millist rada mööda see koostöö peaks toimuma.
c) kuidas uued eesti keele ja kirjanduse ainekavad on vähemalt põhikooli osas üles ehitatud üsna uutele alustele, mis tähendavad vähem kuivi teooriateadmisi, rohkem praktilisi oskusi, analüüsi- ja tõlgendamisoskusi, loovust ja iseseisvat mõtlemist. Aga selle vastu just Leesi pistis pinisema? Rohkem reegleid, vähem slängi?
D) gümnaasiumides harupõhine õpe, mis võimaldab noore tugevamaid külgi arendada.
See mulle meeldiks hästi! Vähem kirjandeid arvutinohikutele. Vähem kõrgemat matemaatikat neile, kes kunstnikuks või filoloogiks saada tahavad. Mul korrutustabelist ja protsendi arvutamisest kõrgemat arvutusteadust pole peale kooli praktilises elus vaja läinud aga eks ma ole tavaline blond koduperenaine ka...

Minu jaoks (rõhutades veelkord, et pole põhjalikult nüanssidesse süvenenud) tekitab suurima küsimärgi põhikooli lahutamine gümnaasiumist ja võimalikud tagajärjed maapiirkondade koolidele, lastele, peredele. Kui ma elaks maal, ei kujuta ette, et oleksin sunnitud lapse linna gümnaasiumi ja kostile saatma. Seda võiks kaaluda aga ma ei taluks, kui see oleks ainus võimalus. Eks lapsi ja peresid ole muidugi erinevaid...

Tegelikult on suht masendav see, kuidas peaaegu iga 5-10 aasta pärast targad inimesed leiavad, et hariduses tuleks asju muuta. Eks muudetakse ka. Aga minu meelest lapsed õpivad ikka samamoodi samasid asju nagu meiegi omal ajal. Ilmselt need muudatused õpsidele raskemalt tulevad.
Või siiski, muudatusi on võrreldes aastatega 1979-1990. E-kool on väga hea asi. Koridorides ei pea käsikäes jalutama. Õpetajatele võib mõõdukalt vastu haukuda. Kopi peistiga on lubatud referaate teha.
Üks asi mulle ei meeldi. Kirjandeid ei kirjutata enam. Krissu on kuue aasta jooksul vaid ühe kirjandi ja paar luuletust pidanud kirjutama.

Ise soovin, et oleksin omal ajal ajaloo- ja geograafiatundides suutnud midagi rohkem meelde jätta. Tahaks maailma asjadest natuke rohkem teada aga praegu pole mul aega isegi lapse ajalooõpikut läbi lugeda...

Ps. Käisin täna oma antibiotsi välja ostmas ja ühtlasi tegin järele autokooli kontrolltestid. Heitsin testidele pilgu peale ja kirjutasin ühe soojaga kõik vastused ära, sain 13 kaasvastajast kõige varem valmis. Kõik oli õige ka :)
Näe, kui hea, et haige olles sain nii palju neid teste õppida!

Lemmikseep

Heartbeat muidugi. Juba kevadest peale. Iga päev ei õnnestu seda näha aga ma püüan. Nüüd siis haigeolemise üks pisike boonus.
Eks ta ole parasjagu tavaline sari küll aga ma pole seda veel nii kaua vaadanud, et ära tüütaks. Turvatsoon, kus pahad alati kinni lähevad ja headki oma jamad ära lahendavad. Natuke häirib, et hooajad on segiläbi - kevadel oli Peggy mängus, nüüd vana Greengrass, kes on minu ja Krissu lemmik.
Põhitegija minu jaoks on sarjas Yorkshire loodus. Ja kui keegi veel selle kandi murrakut räägib, siis ma sulan. Need rohelised künkad ja pruunid nõmmed... huvitav, kas neil seal on alati sügis?
Mermaid, kes sealkandis elanud, rääkis, et kohalik turism veab kõvasti rahvast sarja filmimispaika.
Sarja on tehtud 18 hooaega ja praegu pole veel teada, kas tehakse ka edasi.

Ema mul vaatab Kodus ja võõrsil selle algusest peale. Mees peab saama oma annuse CSI-d ja mina ka vaatan meelsasti seda. Iial ei ole jaksanud Vapraid või ladinlasi vaadata (va a kunagi see, noh.... Orjatar Izaura :D).
Salatoimikuid olen fännanud, selle tuletis Ülisalajane mulle ei meeldi. Simpsoneid vaatan alati. Kaks ja pool meest, vahel koduperenaised. Monk. House. Kolmas kivi päikesest. Tuvikesed.
Kui lastega kodune oli palju aastaid, siis vaatasin noortesarju ka. Popid ja see ulmesari noortest, kes elasid kaubamajas. The Tribe. Vanad inimesed olid kõik maailmast surnd :D
Mis teile meeldib?