Lisaks eelmisele..

Mulle tulid meelde veel paar lemmikmeest aegade hämarusest :D
Tihhonovi kevadiste hetkede jaoks olin tollal ilmselt liiga väike, Optimistliku tragöödia ulja madrusena oli minu jaoks oluline. Hissand, kas ma olen tõesti nii vana??? Ega ma filmist midagi ei mäleta, Tihhonov oli nummi.

Batalovit ma ei teagi, kust ma ta leidsin. Moskva pisaraid ei usus oli ta juba liiga vana tegelikult... veider mehike.
Oo, ja muidugi tankistid. See keskmine tundus kena siis aga praegu ma vaatan, mkm, mitte mingil juhul, hoopis too vasakpoolne on huvitav.





Lemmikmeeste nimistusse võib lisada veel Vassili Livanovi (no kellele tema Sherlockina ei meeldiks) ja Vladimir Võssotski, kes oli nii üüber mees, et ponnistasin läbi lugeda Marina Vlady mälestusteraamatu temast, vene keeles, ja see oli mu esimene venekeelne raamat:)

Huvitav, miks mulle plikana vanad mehed meeldisid ja praegu kuidagi... vastupidi kipub olema:D
Ja ikka see kaugelt pilguga paitamise teema, täiesti kirevaba. Orhideed on kenad vaadata aga tubli porgandipeenra vastu ei saa miski... või kuidas;)

ma`i tea, miks see maikuu mulle nii imelikult mõjub, lõpetan nüüd meestest jahumise.
Pildid siit ja sealt ja Tihhonov on Õhtulehest.

Nii-nii ilus!

Kui ma oleks 13, siis ma ilmselt kraabiksin igatsusest niutsudes teleka eest küüntega vaipa – eks ikka selle Norra viiulimehe poole :D
Tal jätkub karismat ja sarmi terve poistekoori jagu! (Nagu kirjutas keegi Michael Stipe kohta, kui REM viimati Talinas käis.)
Minu esimene teleka-armastus oli Jaan Kiho mingis telelavastuses, olin äkki mingi 10aastane? Kole mõeldagi. Järgnesid Mr. Rochester ja Robin Hood Inglise seriaalides ja siis muidugi Allar Levandi, keda keegi tükk aega üle ei trumbanud – kuni tuli “Naerata ometi” Robi, aaah, Toompere juuniori kaitsetu kaelajoon, musisuu ja rabe naeratus võtavad ohkama veel praegugi….
Teismeliseeas täitsa normaalne arengufaas. Armastuse objektiks on vaja ainult kedagi, kes oleks ILUS ja soovitavalt mingil alal andekas. Vahel piisab ilustki. Minu 9. klassi imetlusobjektil R-l, kes istus minust pink eespool, olid vaid kaks imelist omadust: ta NAERATAS sedasi mõnusasti ja teiseks oli ta klassi parim matemaatik.
Minu pinginaabrile meeldis jällegi minu silmarõõmu R-i pinginaaber M.
Jumala naljakas tagantjärele mõelda :D Mina ja mu pinks kaotasime oma lemmikute läheduses tavaliselt kõnevõime ja suutsime vaid punastades midagi oma nina alla sosistada. Mina lobisesin rõõmsalt M-iga, pinks jällegi R-iga, mina olin kõrval kadedusest roheline …
***
Praegu läheb meeldimiseks võluvast naeratusest midagi rohkemat vaja.
Ja julmilus ei pea enam olema.
Kõnetama peab miski inimese isikus.
Ma mõtlen ikka veel Juure ja Kivirähu nahhaalsete kommentaaride kohta Euroviisu naislauljate pandavuse kohta. Samas arusaadav, et ilusat inimest on ilus vaadata ja tahaks kohe öelda ka, mis nimelt temas eriti magus tundub.
Kellele läheb peale kaitsetu kaelajoon, kellele pallikesed, eks.
Aga minu meelest võib täiesti ebailusa inimese miski väga ilusaks teha.
Igaüks teab, kuidas armumine naise õitsema paneb.
Ma olen näinud hiirhalli ja tänaval täiesti nähtamatut naist palvetamas- no ilusam ei oleks saanud enam olla.
Või harilikku matsakat, keskealist, kulunud põllega prouat oma köögis, oma laste keskel, pruuni ümara käsivarrega õunasiidri pudelit lahti korkimas ja kooki ahjust välja tõstmas- KUI ilus!
Või kuidas muutub mõni paks ja kiilas pillimees laval vastupandamatuks.
Phil Collins. Peeter Jõgioja. Või näitlejatest kasvõi Gandolfini- mulle ta ei meeldi aga seksikate edetabelisse on ta jõudnud ju küll.
Nad muutuvad ilusaks selle läbi, mida nad maailmale annavad, kui peenesti öelda. Ja selleks polegi midagi rohkem vaja kui armastada seda, mida sa teed.
***
Kõikide muude kriteeriumide järgi püüda ilus olla on raske. Siis, kui sa tegelikult pole ilus. Eriti naisterahvale.
Nagu Briget Jones oma päevaraamatus kirjutas: naise keha on nagu talumehele majapidamine: küll niida ja trimmi siit, küll kõpla sealt, küll pane väetist ja küll värvi midagi üle. Not easy!
Seepärast oli mulle väga vabastav bioloogide elustiil - kõrgete kontsadega metsas ei traavi ja ripsmetushi võib hundisitta kogudes koju jätta.
Mulle meeldiks meeldida naturaalsel kujul ja sellega, mis ma olen, mitte sellega, kuidas ma välja paistan. Mis ei takista mul vahel kosmeetikapoes meelemõistust kaotamast ja imeaineid sisaldavaid purgikesi kokku ostmast - et neid paari aasta pärast jälle prügikasti pilduda.
Suurt peeglit mul kodus ei ole. Aga töölaua kõrval ripub Katikese joonistatud pilt pulkjalgadega minust, peas hiiglaslik kroon ja kõrval kiri- saoolet ilus emme.
Vaat olengi ilus ja kõik!

Eurov

Varustet kausitäie singipirukate, purgitäie minu ema tehtud kurkide ja pudeli tshiillasega saime Euroviisu nähtud.
Järeldused:
*Norra oli bestikas, tõesti oli. Viiul oli parim osa laulust.
(vastamata küsimus Katalt: kas nunnud igavesti poisilikud noormehed on nunnud ka 20 aasta pärast või on nad siis juba naeruväärsed?)
*Portugal ja Moldaavia täitsa ka andsid olla. Selline folgilik. Ja Venemaa.
*Mõnel oli laval tulesid ja vilesid ja niisama sebimist nii palju, et nõudis mõtisklemist, kesse siis laulab üldse seal
*Meile tundus, et Malta tädi, kes laulis enne Eestit, tegi Nurmsalule oma häälematerjaliga väga ära aga kuigi tädi lasi oma õrilad vägevasti valla, oli Malta laul ikka nii igav, et jäi Eestist kaugele maha.
*No need Balkani tüdrukud, kes päeva dzinni ja sidruniga alustavad :)
"Ma tantsin ja näitan ennast kõikidele ja olen kuum täitsa, ja ma ei tea, kas üldse sellest midagi paremat võib olla!! Mkm, ei olegi!"
*Või Armenia :"Uus tants! Meil on uus tants! Tulge teie ka meie uut tantsu tantsima! Hõi!"
*Laura oli pisut mööda. Oleks äkki viisakas olnud tervitusküsimusele vastata? Milleks on vaja ohke saatel Venemaa punkte vastata? Kasva suureks!
*Vist kõik lauljad ütlesid vene keeles aitäh, Eesti mitte. Ma ei tea, oli see teadlikult või mitte, aga mu meelest mõjus seegi tarbetu poosina.
*Juur ja Oja ajasid seekord nii haiget juttu. Päris hirmus. Ei ole pede- ja viinanaljad kolm tundi järjest naljakad. Vastamata küsimus: kas kõigil meestel jookseb naisi vaadates samasugune tekst peas? Ma ei lähegi õue enam:(

Seekord siis sedasi. Hommikul ärgates avastasin, et Türgi ja Norra laul laulavad end minu peas ise edasi. Türgit tahaks kinni keerata aga ei õnnetsu..

Reklaam

Kui näete kibuskis müügil Lastekaitse Liidu uut ajakirja Märka last, siis ostke see pikemalt mõtlemata ära.
Retsepte ja ilunippe sealt ei leia, küll aga mitu absoluutselt hingest tulnud ja hinge rebestavat artiklit.
Anna Levandi parim intervjuu, mida ta iial andnud on.
"Naistevahetuse" toimetajaga intervjuu meediasse sattunud lastest
Lugu emast ja kasuemast Eha Sellerist, kes on ka PRIDE koolitaja ja tugiperede tugiisik Läänemaal. Silmad võttis märjaks.
Wimberg isadest.
Ester Laos kirjutab, kuidas üliraske puudega laps muutis tema elu - ja ka paljude teiste inimeste elu. Mõistmise ja armastuse poole.
Lugu päevast Kolumbia lastekodus.
Ostke!

Vaim ja vaev

Kas teile ei tule mõnikord vaim peale?
Ei, mitte laululoomise või joonistamise vaim. Pigem selline olek, nagu oleksid ärganud hommikul maailma serval, maailma kõige esimest hommikut ja kõik, mida näed, kuuled, tunned ja mõtled, on nagu esimest korda - terav, selge, mõttekas ja alasti.
Sellise vaimse alastioleku võib käivitada mis iganes. Algav deprekas, eriti kange latte, katkend raamatust või filmist, mõni pilk, mõni muusikajupp.
Eile käivitas selle Üks Mees
kes astus meie kontorisse kui teiselt planeedilt. Rääkis üht tööasja, aga ta oleks võinud lahata ka Lähis-Ida probleeme või tsiteerida NLKP aprillipleenumit, ma ei kuulnud niikuinii ühtegi tema sõna. Kahvatujumeline, pikakoivaline, pikajuukseline, lihtne, uje ja nõtke nagu haldjas, tema pilk oli nii sinine ja hele, et ilma toolist kinni hoidmata ei saanud sinna sisse vaadata.
Ta istus meie diivanil, mis tundus tema kõrval põlastusväärselt maine ja inetu… veel pikka aega pärast tema lahkumist me kolleegiga naeratasime omaette ja mõtlesime, kas ta oli ikka päris?
No ja siis hakkas pihta. Sigur Ros ja kõik muu. Täitsa õudne…
Sõbra räägitud mure teeb su peas pesa, kriibib, teeb haiget, kisub minevikku üles ja näitab näpuga su enda elu peale.
Vanainimene tänavanurgal vaatab sind nii, et tekib tahtmine tema kõrvale istuda ja kuulata ära kogu tema elulugu.
Maailma kõige tähtsam asi on otsida juutuubist üles üks laul ja kuuulata seda 10 korda järjest. Maailma kõige tähtsam asi on jalutada üle silla, vaadata otsa iga vastutuleva auto juhile ja püüda kinni tema emotsioon, isiksus ja mõtted ühekorraga. Maailma kõige tähtsam asi on istuda bussijaama kohvikus jahtuva latte taga ja vaadata vastaslaua meest, kollaseruudulises ülikonnas, pikkade hallide juustega, viinaklaas ees ja peen dokumendimapp päevinäinud kilekotis.
Isegi pilvedel taevas on järsku selline värv ja valgus, et maailma kõige tähtsam asi on neid pargipingil istudes vahtida.
Jäsrku on kõik kohad täis lugusid, meelolusid ja pilte. Ja selles segapuntras loob end visalt ja vaikselt minu enda lugu, sirutab, nõuab endale ruumi.
Kuni tuleb öö ja mõtte-tundesegadikust jääb järele vaid aeglaselt maha vajuv tolm…
Kõige hullem, kui sellises vaimuseisundis on vaja teha midagi asjalikku, näiteks kirjutada lindilt maha imekauni neiu räägitud üliigavat, ainsagi parasiitsõnata, ainsagi emotsiooni ja naeratusevarjuta juttu
jäätmekorraldusest…
Äkki mul on lihtsalt tsüklilised meeleoluhäired?
Hetkel on kõige tähtsamad kodus ootavad (ma käisin ikka eile raamatukogus ka nagu lubatud) “Kuristik rukkis”, “Hyperion” ja “Söö, palveta, armasta”. See viimane jäi mul eile kell 1 öösel Itaalia koha pealt pooleli. Loodan, et Hyperion on jama, sest Simmons on pool raamaturiiulit täis kirjutanud, vastasel korral ootavad mind jälle magamata ööd nagu Pratchetti, Hobbi ja Rowlingu seltsis.

Sigur Ros - Hljomalind

Õuduse- ja õndusevärinate tekitamiseks sel hallilt hiilgaval hommikul..

Peaaegu üksi

Mind ootab ees seitse päeva telekapuldi valdamist. Peab ühe põhjaliku treti videolaenutusse tegema. Ja raamatukokku.
Kes tahab minuga koos Vanilla Skyd vaadata? Siis ma ostaks paar pudelit grusiinlast. Juustu. Midagi paksukstegevat veel.
Aga Geisha memuaare?
Veel naistekaid midagi?

Freddy, kussa oled?

Muude tegemiste taustaks möllab mul juutuub täna kõrvas. Olen omadega Live Aid 1985 kontserdile, no küll on ia!
Queen laulab parajasti ja Fredi ...oooo....Freediiii! Kes veel suudaks paksude vuntside, karvaste kaenlaalustega ja valge maikaga nii ilus ja andekas olla?
Kui ma bioloog olin, siis miski 91 või 92 suvel suri Fredi ära ja meil oli just botaanika suvepraktika Voorel, mis on maailmast täitsa omaette pandud paik.
Lisaks ladina keele taimenimede tuupimisele ja herbaariumide kleepimisele, mis kestis poole ööni, käis meil nonstop muusikaprogramm, mille põhiesineja oli Queen. Tekkis üks verivärskelt armunud paar, kes aina külg-külje kõrval herbaariumi kleepis ja Queenist rääkis, nad mõlemad olevat nutnud, kui Fredi lusika nurka viskas.
Kui praks läbi sai ja ladinakeelsed nimed vastatud, tehti üles suur lõke ja praeti pannkooke, Queen keerati taas põhja, tantsiti ümber lõkke "We are the Champions" saatel ja Kuke viskas kogu oma värskelt hinnatud herbaariumi tulle...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas teil pole tunnet, et kui inimene on surnud, siis on ta mingil kujul ikka veel olemas? Kas Fredi on ikka täitsa otsas või on teda natuke alles?
Mul on alati olnud tunne oma vanaisa ja ühe klassiõe suhtes, et nad on surnud aga kuskil olemas, nendega on kõik väga hästi ja nad ootavad mind, kui aeg tuleb.
Täielik rahu ja rõõm valdab mind, kui ma neile mõtlen.
Mõne teise kadunukese suhtes mul pole sellist tunnet.

Mingil kombel oli minu koju tekkinud Vahitorn, kus tegelikult oli päris huvitavalt kirjeldatud inimese hinge ja surelikkuse-surematuse teemat läbi ajaloo. Piibli ka.
Ausalt öeldes olin üllatunud, et Piibli järgi polegi hinge olemas. Inimene sureb ja olgu ta patukott või pühak, surnd tema on ja ei mingit valgust tunnelis ega Jumala juurde hõljumist.
Ebaaus! Ikka ju pastorid järelhüüavad, kuidas Jumal inimese ära kutsub ja hellalt vastu võtab. Ja nüüd siis ole lahke, et nagu pilt keeratakse kinni ja saateid polegi?? Et peaks ootama, kuna sind kord üles äratatakse, kui hästi läheb?
Väga ebatervitatav perspektiiv!
Aga võibolla on see vaid jehoovatunnistajate teooria?

mine ole kuskil õnnelik!

Ema, tsiteerides Eesti Naisest intervjuud seksuoloog Helgi Toomsaluga:
“Näe, kirjutatakse, et parim, mida vanemad oma laste jaoks teha saavad, on …, no mis sa arvad?”
Tütar:
“Minna nädalavahetuseks kodust ära ja jätta lapsed omapead koju pidutsema!”
Ema:
“???? Siin on kirjas, et parim on vanematel ise õnnelik olla.”
Tütar:
“Jah, minna kuskile ja seal omaette õnnelik olla, lapsed rahule jätta, just!”

pool tundi hiljem.
Tütar:
"Emme, tule soovi head ööd!"
Ema:
"Mai saa, ma olen siin teises toas parasjagu raskelt õnnelik! Kustuta ise tuli ära."
Tütar:
"Emme, sa pead tulema!"

Ps. Teismeliste tüdrukute emad, kelle kõrvad Vannila Ninnjade peale peast juba tahavad kukkuda- öelge oma lastele, et Paramore on uus Avril Lavigne! Alles mitterikas ja mehele minemata Avril. Heldene aeg, on neiu ikka palju asju linti laulnud!

E-päev

Ühesõnaga mind unustati ära.
Mul on seda kõike olnud 12 aastat: voodi ees laulmist ja liigutavaid joonistusi ja armsaid kingitusi ja musisid ja kallisid ja lilli ja kõike.
Tänane päev kulus Miku sünnipäeva eelsoojendusele, rattaostule, muidu linnastiirutamisele, vanemad olid siin, sain murutrimmeri, koristasime kuuri, timmisime rattaid, tegime lõket, no tõesti kiire oli
...
kuni kell 6 õhtul ma avastasin, et mulle pole head E. päeva soovitudki, rääkimata kõigest muust. Lapsed nägelesid, jagelesid ja solvasid üksteist ja mind sunniti trimmerdama kuigi ma kartsin, sest see eluk üürgas kui viis muruniidukit. Kui ma tahtsin viinerit lõkkesse pista, pistis Kati pröökama, et see on tema oma, seepeale läksin tuppa ja päästsin väsimusest ja pettumusest pisaraveed valla.
Kui ehmunud perekond oli mind ükshaaval vaatamas käinud ja vabandanud ette ja taha, korjasin oma haleda isiku kokku ja ligunesin kuumas vannis.
Samal ajal kaeti ahvikiirusel laud, varuti lilled, kommid ja kaardid, süüdati küünlad ja avati vein ja sulati mu ees nagu või päikese käes.
...
Sealtmaalt hakkas juba nagu heamaks minema.

Teile

Lappan edasi Alavainu "Lehti jagamiseks" ja mõned lehed kipuvad mu käes edasijagamist nõudma.
Ma siis jagangi. Täiskuu on ka jätkuvalt...

Piretile:
Victoria ei ole iial kaotus-
vaid võit, vaid võit
ja ikka ainult võit.
Ta alla heidab end
maailmajaotus
ja inimsüda.
Seinast seina-
kõik.
(veel 2 salmi vahepeal)
Victorial on mitu-
tuhat nägu.
On tihti
pärisvõidust
suurem
salavõit
ja kärarikkast
sõjast
vaikne tegu...
Ta ise muigab vaid
ja lausub:
Võit on võit.

Katale:
Ükskord ma tundsin end tundvat
midagi sisemas.
Ma kasvasin, kasvasin suureks-
see "miski" jäi pisemaks.
Kuigi väikene, ometi alles
oli see kuskil
mu sees.
Ta hoidis mu ergud kõik valvel:
teadsin, midagi ikka on ees.
Ja oligi! Iga päev ootas
mingil nurgal üks
väikene rõõm.
Ma suutsin ta ära tunda.
See oli äratundmiserõõm.
---
Vanaema torises ja ütles:
Mõni ime!
Elada saab üldse ainult
elurõõmu nimel!

Itile:
Nii. Ma joon juba kolmandat
hommikukohvi.
Olen katnud ka
hommikulaua.
Puder podiseb potis
ja igav on.
Sest teised kõik magavad kaua.
Küll on igav, kui maja on
magajaid täis -
nõnda üksindustunnegi tekib..
Seda leevendan nõnda,
et kirjutan
ühe toreda SAPARD-projekti!

Elsale ja Mariale:, mitte et te "külmad" oleksite vaid lihtsalt, selle "hinge hõiskamise" rea pärast.

Kui hing on külm,
siis jahtub ihu maha
ja täiskuust taevas
kibelust ei teki.
Külm inimene
varjub ahju taha
ja sealgi lisaks
võtab vatiteki.

Ta külmaks jätab
väljas möllav maru
ja leigeks elu suhtes
jääb ta jahe aru.
---
Vanaema pole iial
mõistnud mõistet
depressioon-
tema osaks igavvesti
on me elu
lihtsam pool:
"Minu veri enam ringi
väga kiiresti ei käi...
Ometi hing hõiskab vahel,
vahel saab ka süda täis."

Kolleegidele, sõbraliku muigega:
Vahin laual kääre:
mida lõigata
ajalehest välja,
homseks lugeda?
Uskuge, et mitte
midagi ei taha.
Andnuks parem
vaestele
ajaleheraha...

Ja kõikidele teistele :), kevadiselt :
Pea õide puhkevad kõik majad,
ja autobuss, ja troll, ja tramm
pea prügikastki võrseid ajab,
sest kevadel on hirmus ramm

Ja vanaema puhkeb õide-
käib laudas nagu lillekimp
kõik vale tundub äkki õige,
meeks tõrvapoti muudab tilk...
----
Ma maale nüüd ei julge minna-
seal veelgi pöörasem on kõik:
rõõm rõkkab vaese rahva rinnas
ja lõbus tundub põrgusõit!

Ritsik arvab, et põrgusõidust on asi veel kaugel ;)

vastikult reaalne film

Kas Fauni labürinti vaatas keegi? Ma nägin filmi teist poolt. Ebameeldiv oli. Kriipi. Muidugi pooltest asjadest ei saanud aru ilma algust nägemata aga lõpp oli ilus isegi.
Mõtlesin, et kui praegu sõda hakkaks - selline vana hea püssilaskmissõda, mitte küber ega tuuma ega bio - siis kes on need, kes südamerahuga kõrisid läbi lõikama hakkaksid, nagu filmis see sadistist ülemus. Kas võsapetsist tuttavad pohhuistid? Võibolla hoopis mõni kena pintsaklipslane osutuks andekaks piinamisspetsialistiks?
Kas elukutselised sõjaväelased peavadki olema sellised, kes suudavad vajadusel oma emotsioonid, eetika ja südametunnistuse välja lülitada?
Sa pead ju oma riigile ja ülemustele lojaalne olema aga kui mingist piirist alates ei tundu kõrgemal pool sinu eest tehtud otsused sinu jaoks enam õiged?

Igasuguseid põnevaid psühholoogilisi eksperimente on ju tehtud. Näiteks lasti ühel tudengirühmal teisi elektriga karistada, võimu tunda, ja öeldi, et loobuda ei tohi.
Mõnuga karistasid kõik! Isegi siis, kui karistatavad juba tõeliselt suurt valu tundsid.
Mina paneks sõjas metsa otsemaid. Ma unes ka põgenen metsa, kui mingid pahad mind kimbutavad. Jänes, mis teha.

Kultuuriturism ruulib

Päris lahe tööpäev. Käisin kultuuriturismi konverentsil, suures osas oli väga põnev.
Ettekandjateks näiteks Roskilde festivali turundusjuht, Rovaniemi jõulumaa projektijuht, Johanson rääkis Viljandi folgist ja Pipimaa direktor mõistagi Pipimaast.
Festivalikorraldajad panid mõtlema, kas on hea tahta üritusele meeletut populaarsust, ülemäära suur festival kipub publikule hoomamatuks muutuma ja põhjustab omaette probleeme. Korraldajate idee, usk ja kirg on edukaks ettevõtmiseks kõige tähtsamad, kinnitasid nii Eesti kui Taani korraldajad.

Kõige rohkem meeldis mulle Pipimaa mees. Avaldas muljet, kui põhjalikult on kogu teemapark läbi kavandatud. Näiteks käib neli korda aastas koos Lindgreni sõprade ja sugulaste komitee, kes arutab kõik läbi lähtudes sellest, kas asjad Lindgrenile oleksid meeldinud. Näiteks olevat palutud maha võtta silt "Ostke extra jäätist", sest Lindgren ei paluks iial kellelgi midagi osta ja iga normaalne inimene saavat ise ka aru, et kui on olemas jäätiseputka, kus müüakse jäätist, siis võib seda jäätist sealt osta, eks:)
Kuna ei Karlsson ega Pipi teadnud midagi friikartulitest, on Pipimaa Euroopa ainus teemapark, kust burksi ja friikasid otsida ei tasu.
On umbes 100 temaatilist toodet Pipi kleitidest never-grow-up kommideni, mida ei müüda kusagil mujal maailmas ja see teeb need väärtuslikuks.
Nad püüavad innustada lapsi huvi tundma raamatute vastu, mis on praegusel arvutiajastul suht keeruline aga mitte lootusetu. Seep on pargis korralik raamatupood ja lausa skulptuur raamatule.
Kuna muljet teemapargist võib rikkuda isegi üksainus tusane pargivaht, pannakse ettevõttes suurt rõhku töötajate rõõmsatena hoidmisele. Töö peab olema fun, sest rõõmus inimene teeb tavaliselt oma tööd hästi. Kollektiivile korraldatakse pidevalt ühisüritusi, neil on isegi oma jalgpallivõistkond.
Iga päev kell 13 tehakse tiir parklas ja loetakse autode numbrimärkidelt, mis riikidest külalised tulevad.
Kuna Lindgreni üks nõue olevat olnud see, et tema kunagiselt mängumaalt ei tohi kunagi kedagi minema ajada, läheb personal kell 18 lihtsalt koju ära aga rahvas peab oma piknikke ja mänge õhtul 9-10ni välja.

Kade meel hakkas kogu selle jutu peale, ehh...
Või et rõõmus töötaja töötab paremini, hmm, selle idee peaks kuidagi oma juhtkonnale ette söötma.

Käisin Krissu ja Mikuga Pipimaal eelmisel suvel, väga tore oli. See suvi on Muumimaa ja Puuhamaa plaanis. Muidu lapsed lähevad vanaks ära juba muumide jaoks:)

Sodi ja luule

Kolimise ootuses võtsin kätte ja tegin tühjaks oma töölaua kõrval seisva kapi, mille sisu pole viimased kolm aastat kedagi huvitanud. See sisaldas raamatuid, fotosid ja paberit.
Raamatuid on ilmselt kingitud. Oli seal romantikast nõretavaid luulekogusid, õigusalaseid raamatuid, noote, teatrikavasid, mälestusi ja isegi üks saksa keele õpik ja üks räpptekstide kogumik. Mitmetel sees pühendus inimestele, kes siin enam aastaid ei tööta. Enamus nodi viidi kolleegide poolt minema, jäägid vean raamatukokku "võta-ja-vii-koju" kasti.
Vanad fotod olid samuti igat sorti. Vahupidude meenutustest kohalike kultuuritegelasteni, sekka mingeid majade ja aedade pilte... need toppisin arhiivikappi.
Omaette kategooria moodustasid paberid. Aastatetagused koolilaste referaadid. Pisut peast ullu kirjanikuherra väljavõtted oma romaanist. Nood olid ropud. Pisut võnkleva vanainimesekäekirjaga talletatud miski laulukoori reis Rootsi. Korraliku käekirjaga maalitud neljaleheküljeline kiri selgitamaks mingit oma mõtet või seisukohta.
Inimesed on istunud, otsinud materjali, kulutanud aega, paberit ja tinti ja millelgi sellest pole praegu enam väärtust.
Kõik on tühine...
Ise leidsin enese jaoks üliarmsas köites Ava Alavainu Laulud laialilaotamiseks.
AA:
KUIDAS TÄITA PÄEVA?
Nii tühja päeva aastas polegi,
mil mitte miskit juhtund polegi,
kuid selleks esimeseks
võib saada ju täna
ja see võib saada tõeks
just sinu pärast,
kui sa ei tõtta seda päeva looma
ja andi päeva-altarile tooma:

kas oled täna juba armastust sa teeninud?
kas oled armastuse ära teeninud?

Ritsik leiab, et armastust ei pea ära teenima, see kas on või pole.

Lühidalt

Aiamaa on haritud, nii palju kui mul teda on, porknad on maha pillutud, kress, basiilik ja muu.
Meie peresse laekus tänu poeglapsele esimene tunnustus reaalsel kujul- kolmanda koha medal, korvpall peal ja kõik. Tunnustatu ja perekond pakatavad uhkusest!
Kamandasin lapsed eile Tammiste metsarajale matkale. Ilm oli ilus, rohi roheline, jõekallas roosiks pekstud pudelitest kirju. Lisaks tülitsesin vanimlapsega ja sain puugi, süst mul tehtud pole ja kui ma siin segast peksma hakkan või nädal aega üldse ei kirjuta, siis teadke, et entsefaliidipoisid mängivad mu hallide ajurakkudega jalgpalli :(
Tegelt see on skeeri....
Koer otsustas pärast kõikide maksude ja ettemaksude tasumist hankida taas kõrvapõletiku (loomaarstiarved, jeeah) ja kui kass ka juhtus aevastama, ma peris karjuma hakkasin...
Et elu oleks jätkuvalt huvitav, kukkusin trepist alla, õnneks on sinikad riiete all.
Et tööalanegi elu oleks huvitav, hakatakse seal seinu lammutama ja ehitama, inimesi tubades kokku ja lahku kolima. Mina lähen istuma sinna, kuhu ma vabatahtlikult mingi hinna eest ei läheks, ummm, ei saa öelda, et ma väljakutseid armastaksin.
Aga muidu jah, sõda pole ja päikest antakse, nagu Rohumaa Hommikutelevisioonis just sulnilt naeratades sõnas.

vanad failid

Kui ma mõni õhtu ei viitsi õhtujuttu raamatust lugeda -
(Ma loen ametlikult ainult Katile, Krissu loeb teises toas raamatut ja Mihkel oma toas kuulab poole kõrvaga)
- siis räägin niisama lugusid “kui emme veel laps oli”. Üksõhtu rääkisin loo, kuidas sünnipäevadel taldrikut keerutati ja vaime välja kutsuti aga see ajas Katile natuke hirmu peale.
Eile rääkisin siis neutraalsemast teemast- oma mänguasjadest.
Suurimast lemmikust: pisikesest pehmest koerast Nässust, kes praegugi on alles, karvutuks kulunud, koon kunagistest pudrusöötmistest ja pesemistest auklik.
Oma kolmest nukust: paksust Margareetast, lokkisjuukselisest Sirjest ja imekaunist Merikesest ja sellest, kuidas ma esimeste vildikate ilmudes Sirje põski roosaks üritasin värvida.
Mürkrohelisest aga kaunilt kenuskaelalisest plastmasshobusest.
Tumerohelisest nukuvankrist, millega Sirje poes ja õues käis.
Kolmerattalisest rattast ja oranzist “kokkukast”, millega 7aastane laps veel kuidagi sõita ei jaksanud.
Kaladega plekkvannist, mis oli igas kodus.
Mõttemeistri mängust, lillesarnaste nuppudega mosaiigist, lego eelkäijatest-klotsidest ja Salvo pitsilistest plastikmoodulitest.
Paberist nukutoitudest alumiiniumpotikestes ja kõiki ohutusnõudeid eiravast teravate plekkservadega nukuköök-pliit-kraanikausist.

Katikesele muidugi meeldis neid jutte kuulata. Mul endal tekkis kummaline tunne. Kahjuks pole peale Nässu enam ühtegi mänguasja alles aga näe, minu kõvakettal on kõik nad säilinud, asjad, mille olemasolust enam aimugi polnud.
Ja kui ehedalt- otse füüsiline, käega katsutav mälestus oma kõige ilusama nuku helesinistest plõksuvatest silmadest, tihedatest nailonripsmetest ja siidistest juustest. Nukuvankri kulunud rohelise vakstu muster.
Rohust, liivast ja kividest nukusöögid, kuldse ja roosa metall-liivavormi tuhm läige.

Täiesti hämmastav, mis kõik meie ajus tallel olla võib! Või on see läheneva vanaduse tunnusmärk, et lapsepõlv tuleb meelde? Väga vanad inimesed pidavat mäletama pigem noorust kui aasta tagasi toimunud asju.

home alone

Ma olen täitsa üksi kodus. Te kõik olete tööl jah:D? Ha-haa, ma olen kodus! Ja üksi!
Kui mitte arvestada kassi ja koera.
Programm on mul tihe: köök, triik, tolm, pood, söök, maasikapeenrad, lasteaed, volber.
Eile oli viimane loeng ellujäämise/mõistuse/närvirakkude säilitamise võimalikkusest koos teismelistega. Järeldus oli see, et üheseid lahendusi ei ole ja kõik tuleb töö käigus välja mõelda. Noor roosapõsine meespsühholoog avaldas enda kohta asju, mis meil, keskealistel emmedel kulmu kerkima võtsid... Aga grupp kujunes mõnus ja leppisime kokku, et mingil ajal võiks veel kohtuda ja arutada.
Natuke hirmutav tundus seisukoht, et lapsed ikka ja jälle oma vanemate jälgedes lähevad (kuigi on ka erandeid loomulikult). Korrafriigi laps on korralik, nohiku laps on nohik, sekeldaja laps on sekeldaja. Ooh, ma ei sooviks oma lastele 12 aastat nohikupõlve! Ma sain olla see, kes ma tegelikult olen, alles nii 20aastaselt!

Lasteaias pidasime kasvatajaga tubli 5 minutit arenguvestlust. Katjuusha tunnistati tragiks ja koolikõlbulikuks.
Kuu aega veel lasteaeda, siis lõpureis Pokumaale ja Nõiariiki. Ja siis- siis mul polegi enam väikeseid lapsi!

Nüüd ma olen üksi kodus edasi:D

Maal on palju rahulik...

.. ja muidu mõnus.
Seekord siis Tõstamaa ja Varbla kandis. Varem pole sinna iial sattunud, ikka päris pikk tee Pärnust minna.
Kui teie peaksite sattuma, minge Varbla muuseumi. Mitusada aastat vana mõisahäärber on inimeste käes, kes hoolivad, teevad ja armastavad. Esimene kallisasi on juba maja kuusepuust välisuks, mis pärineb aastast 1797. Julm ilus uks ja korralikum, kui ükskõik milline tänapäevane.
Maja on suht restaureerimata aga just sellisel kujul väga ehe- saab uurida rohkem kui 100 aasta vanust tapeeti ja 200 aastast krohvi, paistavad kätte kõik ehitusnõksud ja detailid. Väljapanek pakub midagi igaühele: talukraami huvilistest vanade paberite fännidele ja mina sain kätte oma annuse vana mööblit, käsitööd ja nõusid.
Hoovi peal on aidahoones põlluriistu ka.
Siin lingis natuke näha ja mina ei saa aru, miks mu lingid blogis ei aktiveeru:(

Maa ja meri

Ritsikad on teatavasti mätta- ja heinamaaloomad ega armasta suurt vett.
Nii minagi.
Ei mõista mina mereinimeste kihelust vee äärde saada ja niuksu, et Tartus midagi hingata pole. Mul hakkab juba Viljandi kandis süda kiiremini lööma, kui mets teeservast eemale tõmbab ja annab ruumi toredasti lainetavatele põldudele ning tee tasapisi üles-alla kulgema hakkab.
Mulle ei meeldi suure vee peal olla, jalad põhja ei ulatu ja kallas on kaugel ja alus kõigub. Vastik!
Merd VAADATA on muidugi tore, igal aastaajal. Ja suvel selle sees sulistada, kui piisavalt soe on. Ma noorespõlves külma vett üldse ei kartnud, läksin vette, kui ülejäänud seltskond kaldal hambaid plagistas. Laste sünd muutis selle millegipärast asja ära. Juba esimest last oodates ei saanud aru, miks mulle merevesi äkki pidevalt külm tundus. Ja nii on siiamaani.

Aga merd VAADATA ma armastan.
Eelmisel nädalal juhtusin randa, kui oli esimene soe kevadpäev üle pika aja. Meri oli kitsas, kaldad paistsid kätte ja vesi kilgendas nagu šokolaadipaber. Rannaliiva kündsid traktorid. Ilmselt külvati maha suviste päevitajate seemneid.
Ja mudaravila päikesest kuumaks köetud müüri ääres istusid ilma särgita vanamehed, kõhud päikese poole, ajasid mõnusti juttu.


Veel armastan blogisid, mille autorid elavad maal. Nii rahustav metsadest ja põldudest lugeda ja pilte vaadata. Ma ei saa kuude kaupa linnast välja ja igatsen seda väga.
Maainimesed vaatavad sulle silma, mitte ei uuri, mis seljas või mis autoga sõidad. Tundub, et maal on kergem iseendaga tasakaalus ja rahus elada. Võibolla eksin..

Mulle meeldib, et kogu elu pole linnas koos. Igahommikuselt blogrolli kruttides on mõnus mõelda, kuidas Iti on lapsed juba kooli saatnud ja asub kodus toimetama, Maria ajab ratta välja ja väntab tööle, Metsapiiga läheb hobustele tere hommikust ütlema, Karin vaatab, et ilus ilm ja kärutab lapsega linna peale, Elsa kihutab pika seeliku ja õlasalli lehvides oma kontori poole, tuttavad õpetajad aga on juba mitu tundi kohutavaid jõmpsikaid kantseldanud…
Mann on Sloveenia kalaturult tagasi ja tuustib aias ringi, Irkutskis on päikese käes 25 kraadi ja Londonis puud õitsevad…
Maailm on alles ja töötab, hoolimata sellest, mis meeleolu mul endal juhtub olema.

Talgud ja taadid

Me Kati ja Mikuga käisime talgutel. Toosama eelmainit raamatukogu jagab krunti Koidula majamuuseumiga ja seda suurt aeda me siis riisusimegi.
Nii lahe oli. Kati ja venna olid noorimad osavõtjad ja mina vist suurtest inimestest noorim, enamus olid pensionärid. Sestap pöörati lastele palju heatahtlikku tähelepanu.
Poiss riisus, niiet pea märg, aitas tädidel lehti kotti ajada ja Katikesega koos tallasid lehehunnikut kompostikastis madalamaks. See viimane oli muidugi kõige vahvam, nemad ju ei tea, kuidas vanasti kuhja või lakas heinu tallati.
Pärast pakuti teed ja vorstivõileibu, iga osaleja pani nime muuseumi külalisteraamatusse kirja ja sai ilusa tänukirja. Hästi tore- lapsed olid kohe uhked, et midagi tegid ja nende panust väärtustati. Lisaks asja poliitiline pool, Miku uuris ja puuris, miks raamatukogu sulgemine ähvardab, läks väga puhevile ja lubas piketile meelt avaldama minna: "Las tuleb politsei, mina isegi neid ei karda!"

Mulle jättis mõnusa tunde talgute olemus iseenesest. See on nii eesti ja nii oma aga nii unustatud. Teistega koos hea eesmärgi nimel töötamine. Hea tunne võõra sõnakehva taadiga koos lehti kotti toppida. Hea tunne, kui sõbralikud tädid su lapsi suunavad ja julgustavad. Tore tunne suvaliste inimestega rehavarre najal juttu ajada
ja pärast teed rüübata.
Eriti armastan ma taate. Selliseid humoorikaid ja traksis vanasid. Peale naabrivanamehe surma pole mul ühtki taati, kellega juttu puhuda. Mu lapsed ei suhtle vanainimestega tavaelus üldse: vanavanavanemad on surnud, 60aastased vanavanemad pole veel eriti vanad ja 2/3 neist elab Tartus. Oma vanaisa näevad lapsed keskmiselt 5 korda aastas...

Aga aed sai jah korda.
Kodus ka ühtteist tehtud. Päike annab elule ikka mõnusti vunki juurde.