it`s friday, i m in loooooove

Lihtsalt, reede, noh!
Küllap on palju minusarnaseid, kes ootavad, et kell natuke veel edasi läheks et eriliste süümekateta kodu poole putkata. Mul on kotis maasikad, lillkapsas, värske räim, KUKESEENED ja vorst.

Kirjasõna on ikka imelik asi. Paljud paljud inimesed ei salli kirjutamist ja on rõõmsad, kui keegi teine selle raske töö nende eest ära teeb. On aga ka palju rahvast, kes peavad hoolikalt arvet iga oma punkti ja koma üle oma tekstis ega nõustu oma loomingu vähimagi muutmisega. Kõige kurvem, et nad ise arvavad kangesti palju oma kirjatööst ega taha kuuldagi, kui seda lühendada, selguse mõttes midagi ümber sõnastada vms.
Nii helistab mulle vanaprouake, kelle kirjatööst- mis tegelt ei olnud halb- ma tahtsin natuke teistmoodi asja teha, ja teatas, et tema on oma kirjatükiga palju vaeva näinud, kõik hoolikalt läbi mõelnud ega taha, et midagi muudetaks. No kuidas ma teen talle selgeks, et mälestusteraamat ja ajaleht on kaks erinevat asja?

Nädalavahetusel on mitu asja, kuhu tahaks minna aga ma tean juba ette, et kui ma kaks vaba päeva ringi kihutan, jääb perekond nälga, puhaste riieteta ja üldse, ainult umbrohi meie kodus kasvab ilma minu isikliku abi ja kaasaaitamiseta.

not angry

Kes, ma tahan teada KES mõtles välja koolilaste kolmekuulise vaheaja? No olgu siis kolmekuuline, aga siis PEAB kas vanematel kolmekuuline puhkus olema!
Kindlalt polnud sel tüübil lapsi. Või oli vähemalt koduabiline.

Töölt tulles ja kurnatuna kodu uksest sisse varisedes tervitab mind ääretasa nõusid täis kraanikauss, nõudepesunuustik on üldse kadunud ja järeltulija pistab pärast minu sõbralikku soovitust nõud ära pesta kiunuma, nagu käsiks ma tal jaanuarikuus sinilillele minna.
Elutoa vaip on kaetud krõpsupuruga ja kui käsen selle tekitajal vaip puhtaks kloppida, vallandub järjekordne nutt ja hala. Klaaskommipaberid kleebivad diivanil, köögilaual kõrgub kompositsioon hommikustest müslikaussidest ja kakaotassidest. Pesumasin on vastutulelikult välja lülitatud kuid nöörile viidud vaid kümme sokki. Pooled pesupulgad on kadunud!
Õues üksi igavlev koer on kaapinud järjekordse kuristiku maasikapeenardesse. Külmkapp on võileivakraamist tühjaks söödud aga suppi pole keegi vaevunud soojendama.
Vanaema laiutab abitult käsi: lapsed sööma ei tulnud ja teda üldse eriti ei märka.
Poiss ei saa luba sõbra juurde minna (sest ta on seal viimased 24 tundi veetnud) ja kihutab pisarate pritsides oma tuppa, uksemürtsust ähvardab krohv laest alla kukkuda.
Maksan ära kõik maksud ja pangaarve sulab kui kevadine lumi.
Kurgi- ja maasikataimed on kollaselaigulised.
Koer on sukeldunud sodiauku ja maiustab maha maetud kalapeadega.
Nett kiilub kinni ja blogis pole juba sada aega ühtegi kommentaari.
Telekast õhtul normaalset naistefilmi ei tule, kuigi mees ja Krisu on nii sobivasti talinas kontserdil.
Olukorda aitab hetkel leevendada vaid mehine klaasitäis veini- ikka seda magusat rumeenlast- ja kimp suitsujuustu, hõk, juba läheb tuju paremaks!!!
Ülehomme, jah ülehomme, tuleb meie lapsi karjatama Liisa, meie hea tubli Liisa ja kõik on siis hästi.

Naisteajakirjad ja tüütud kulturnikud

Saabunud on toimetamise nädalad taas.
Juba olen paari päeva jooksul jõudnud vihastada liiga hoogsalt oma ürituste promoga mind ründavate kultuuritegelaste peale ja katkunud juukseid liiga hilja laekuvate (kui üldse laekuvad) kaastööde peale. Suurimat naudingut pakub mulle kellegi teksti kõplamine:) siis tunnen oma suuurt tähtsus ja võimu SÕNA üle.
Naisteajakirjadest võib mõndagi toredat leida. Viimases Eesti naises ütles Kareva, et iial ei kirjutaks ta blogi, kuna isiklikke asju võib avalikkuse ette tuua vaid siis, kui sellel on suur üldistav tähendus. Ja et iial ei söandaks ta lasta trükki teksti, mis on päriselt läbi ja lõpuni mõeldud, nagu ka enesest lugupidav pagar ei paku kliendile pooltoorest või kõrbenud saia...
Kummastav oli lugu Ilona Tomingast, kunagisest romaanivõistlusel pärjatust, kellele suurt tulevikku ennustati. Tema ütles kunagi, et ei kirjuta vaid siis, kui juhtub mingi psühhotrauma vms, ja - ta ei kirjutagi 15 aastat...
Nukker, kui saatus su unistustele vee peale tõmbab.
Väga hea ja huvitav on see EN kunagiste kaanetüdrukute sari Sul, Annika! Kas Sul endal ei tekita sellised lood depressiooni?

Ja kurvaks tegi veel mahajäetud naiste lugu - aitäh, Elsa, julguse eest!
Ma kaua aega mõtlesin.
Seda ma tean, miks naised mehi maha jätavad.
Aga miks mehed naisi maha jätavad?
Ma arvan, et meestel on palju teisi põhjuseid, millest naistel aimugi ei ole. No uus pilkupüüdev keremudel silmapiiril, see kindlasti.
Kallistuste ja tähelepanu puudus, kodus mööblitükiks ja kodumasinaks muutumine- see on pigem naistele pahameelt tekitav.
Ehk meeste vähene tunnustamine kodus? Irisev naine? Aga selleks naine irisebki, et ta on mööblitükiks unustatud.
Ja see kõige tavalisem stampväljend: lahku kasvamine. Erinevad eesmärgid ja teed nende saavutamiseks. Kui armastus on alles noor, ei pane tähelegi, et kallim tahab elus hoopis kusagile mujale jõuda, kui sina. Samas- pole ju ehk häda, kui kattuvad nii umbes pooled eesmärgid. Näiteks: kodu, lapsed, intiimsus ja reisimene on mõlemale tähtsad aga mees ei hooli karvavõrdki kultuurilistest väärtustest ja naine omakorda vihkab seltskondlikke üritusi.
Teine stamp: armastus sai otsa. Mis selle vastu küll aitaks? Äkki õige inimesega ikka ei saa otsa vaid muutub ühest olekust teise? Igas suhtes on ju nii (ka sõprade, sugulaste ja lastega), et ühel päeval on keegi nii kalli-kalli, teisel päeval vihastad end siniseks ja soovid ennast teisele poole maakera.
Ehh, mehed, kes teist aru saab!

hansa

Jätsin oma viimase raha hansapäevadele. Ostsin mesilasevahast haavasalvi, porgandimoosi, vaarikamoosi, põdravorsti, suitsujuustu ja kahed kõrvakad. Oleks rahakotti puuga seljas vedanud, oleks ostnud veel kaltsuvaipu, linasest riideid ja lastele kootud kampsuneid.
Kõrvarõngad olid loomulikult meeltesegaduse tagajärg. Aasta tagasi mänguasjamuuseumist ostetud linnukestega kõrvakad on mu suured lemmikud, kõik alati küsivad, kust ma need sain. Ja mu rõõm oli suur, kui kohtasin laadal nende autorit, tegin juttu, kiitsin ilusat tööd ja ostsin lisa. Imekenad punased ja huvitavate piltidega savikannud, küünlajalad ja muu selline oli ka, aga seda ma ei raatsinud osta.
Teised kõrvakad leidsin Marianne juurest, imetlesin ta asju ja tegin juttu ning kraam tuli blogist tuttav ette. Olen Marianne töid samuti kaua aega imetlenud ja tore oli teda reaalis kohata. Kuna tema ehted olid küll ilusad aga taas minu jaoks liig kallid, ostsin tema tütre tehtud kõrvakad hoopis.
Õhtul kõht valutas kõigil, kes suitsujuustu sõid:(

Krissu sai läbi Anni-triloogia. Viimases sebib ta satanistidega ja Krissu ka usinalt guugeldama ja vastavaid portaale nuuskima. Ise kinnitab- ära pabista, mul on oma usk, ma ainult vaatan. Kas ma kasutajaks võin end teha?
Siis luges pool tundi edasi ja kaebles- nii jube! Lõpetas minu kõrval voodis lugedes, üksi olla paha tunne.
Tunnistan ausalt, et ma soovitasin liiga vara talle Anni. Mõtlesin, et kooliõpetaja kirjutatud, ju on tore lugeda pubekate eneseotsimise piinadest. Krissu tõi siis raamatud koju, vaatasin ka sisse. Urjuhh, aeg on ikka piiiika sammuga edasi läinud. Kui mina veel noor olin, siis 14aastased veel viskit ei kaaninud ja 16aastaste kuttide laenatud bemmidega ringi ei kütnud. Meie klassis oli mingi kaks paari, kes "käisid" ja kõik naersid pihku neid vaadates.
No Krissul muidugi põnevust kui palju! Ma ei hakanud tal raamatuid käest ära ka kiskuma, varaküps tibi, nagu ta on. Eks ma üritan natuke selgitada, kuidas mina, möödunud aegade relikt, maailma asjadest aru saan.
Kolmandas osas on Ann väga üksi ja avastab, et inimene ongi tegelikult alati üksi. Hoolimata sõpradest ja perest. Kes leiab üksinduse peletamiseks saatana, kes jumala, kes otsib inimlikku armastust ühe, teise, kolmandaga...

Puhkus võiks juba kiiremini läheneda. Pea kumiseb kogu aeg, nädalate viisi, huvitav, miks?

Kiirvisiit teise linna

Hoiatan: see tuleb nüüd igav "tulin nägin ja olin" postitus.
Ma olin ja nägin eile Haapsalus. Sooritasin nö suvetuuri koos fotograafi ja Kataga, et anda lugejatele mingi pilt, miks sinna linna võiks sõita.
Me ei jõudnud linnale viie tunniga tiiru peale. Esiteks turnisime liiga kaua aega linnuses. Mul oli tõsine hirm, et meie fotograaf jääb kogu oma sajakilose kerega kellatorni trepile kinni ja me peame niikaua all ootama, kuni ta piisavalt kõhneneb (nagu Puhh Jänesel külas) või siis peame ta seebi või või või misiganes libestiga sisse hõõruma ja ta pudelipunnina trepikäänakult välja lööma... Aga vaade tornist oli ilus nagu tornidest ikka.
Kuursaal oli nagu nostalgia tippnäidis oma lõhnava roosiaia ja täiuslikult restaureeritud puitpitsidega, seal sees istusid prouad, vaatasid suurtest pitskardinatest ümbritsetud akendest lahel ujuvaid luikesid ja rüüpasid säravvalgete linadega kaetud laudade taga oma pärastlõunast veinisõõmu. Mahe muusika, klaaside ja lauanõude vaikne kilksumine...
Haapsalu ei olnud nii klanitud ja nukulik, nagu ma teda millegipärast arvasin olevat. Üsna räämas ja lapitud tänavatega hoopis kohati. Aga inimesed olid sõbralikud ja omamehelikud. Va rannarootslaste muuseumi peremees, kellele me olime ilmselt järjekordsed triviaalseid lolle küsimusi puistavad tüübid. Muuseum ise lõhnas lina, paaditõrva ja õlitatud puu järele.
Haapsalus on 8 muuseumi ja 9 kunsti- ja käsitöögaleriid! Me ei jõudnudki igale poole. Müüriääre kohvikusse jõudsime vaid ninad sisse pista ja paar ülikallist kooki karbiga kaasa osta. Agate kohvik oli ka mõnus. Meeldiv üllatus oli Epp-Maria Kokamäe vastavatud galerii, täis tema sinikuldses koloriidis maale, naiselikku valguse- ja soojuseihalust ning armastusega restaureeritud vana mööblit. Okase galerii saja-aastases kireva ajalooga majas mõjus jälle omamoodi oma paljaks kistud seinte ja ehedate ehitusmaterjalidega.
Haapsalu on minu meelest naiselik linn. Ehk tuleneb see tema kaunist ja sümpaatsest naislinnapeast, või Valgest Daamist või haapsalu sallidest, eestiaegsest kuurordiidüllist...
Õhtul vedelesin koos tütarde pluss Kata ja Kadriga omaenese aias ja tundsin rõõmu, et on kuldne suveõhtu, armsad inimesed ümber, oma aed ja magus rumeenia vein, mida keegi peale minu ei armasta. Hiljem rääkisin oma pojengidele, et nad õitsevad väga tublisti ja õitsegu veel kauem, nii mõnus on neid nuusutada. Lisaks kiitsin roomavat kurereha, kes on saavutanud uued mõõtmed ja õitseb hoolega ning uurisin astrite käest, miks nad oma mõned lehed kollaseks ja rulli teevad.
Tänane hommikune koosolek pani mind õhku ahmima: teadsin, et mul on aega JÄRGMISE reedeni oma Haapsalu lugu kirjutada ja lihvida, pandi aga fakti ette, et kohe on vaja. Istusin 8 tundi jutti peaaegu pausideta arvutis, kõhus vaid kaks pontsikut ja vihtusin kirjutada. Ebaaus! Ja ma pole ise tulemusega eriti rahul, kõik kannab kiirustamise märke ja muljed said liiga vähe settida.
Lisaks ei jõudnudki ma täna minna Pärnu suve parimale sündmusele- hansapäevadele, kõik aina tulid ja muljetasid, kui tore ja kui tore kaup ja kui palju toredaid inimesi, mhh, ma olin tige! Vähemalt teen ma oma parima, et homme sinna jõuda.
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Õhtul vaatas meespere allkorrusel Kaukaasia vangi ja meie plikadega üleval arvutis Siili udus. Plikad kartsid: nii jube film! Mina olin vaimustuses. Nii ea! Seni kuni eksled udus, tunduvad kõik varjud koletistena. Õnneks leidub alati keegi kallis, kes hüüab Siilikeee ja kellele mõtlemine annab jõudu, keegi hea tundmatu toob sulle kadunud pambukese kätte ja teine toob su jõest välja, kui sa ise tüürid täielikus ükskõiksuses allavoolu.

Vahelduv pilvisus vihmahoogudega

Ma väsisin päris ära neist pikkadest pühadest. Külalistest, grillimisest, vihmast, kõigest.
Täna tööl ka ei ole õiget vunki. Teemad ei inspireeri ja pea kumiseb.
Need jaanid olid kuidagi teistmoodi, eemalolevalt. Kuigi vanemad olid siin ja lapsed säutsusid ja tegevust nagu oli... Tuld sai tehtud kaks päeva jutti, korvpallirõngas pandi üles ja noolemäng ka.
Ilmselt on minu vaimu eiteakus hõljumise põhjus raamat "Toscana päikese all". Kuigi ma jään pidevalt tolle raamatu taha magama, tundub sealne elu nii tõeline ja värvikas, täis toidulõhnu, vana maja hääli, päikesevalgust terrasside, oliivisalude ja ajaloost läbiimbunud linnakeste ümber ja kohal.

Helistasin ammu kokkulepitud lapsehoidjaneiu emale, et kas varsti tuleb tüdruk tööle. Ooo, ütles neiu ema. Me läheme nüüd nädalaks Hiiumaale, ja siis vist nädalaks Soome, ja siis tuleb Viljandi Folk aga pärast seda jah ta saab küll tulla.
Ahah. Tore, ma ka nüüd siis tean. Just need kolm nädalat, kui mul kõige rohkem hoidjat vaja on:( Pean hakkama nüüd sebima ja vaatama, mida edasi teha.
Üks inimene ütles, et tema maksab hoidjale 20-25 krooni tund, teine, et 40. Tuttav neiu ütles, et ah, 100 krooni päev ja okei.
A küll kuidagi ikka saab.

jaan

Ei tea, mida ilm täna õhtul teeb, meie tegime eile õhtul igaks juhuks juba eeljaanitule ära. Käisin tiiru läbi Tere Pärnu suve nn perepäevalt- oh aeg, kui viis miniponi, neli kaelaehete müügiletti ja kaks batuuti a 25 krooni 5 minutit saab nimetada "terve päev täis tegevust kogu perele", siis hakkan mina ka oma aias perepäevi korraldama. Õlletelgi panen üles ja juhhei, tegevus kogu päevaks olemas. Õhtune Kolumbus Kris ei pakkunud midagi erilist, rahvast ei olnud platsil rohkem, kui paar-kolmsada inimest.. Tänavad olid inimestest tühjad, vaid mõned maikades ja dressipükstes härrad tundsid ennast võrdlemisi vabalt.
Pärnu, mis toimub?? Või õigemini- miks ei toimu? Kas suvepealinna hiilgeajad on tõesti jäädavalt möödas? Mitte kaua aega tagasi olid Tere pärnusuve ajal linnatänavad rahvast tulvil, tõesti rahvapeo tunne tekkis.
Ah, mis teha. Eks me siis oota edasi kodus, kas ja kuna vihm üle läheb.
Head jaani ja võidupüha kõigile!

ei ole kerge naisterafas olla...

Mina ei tea, miks naistele on hormoonid nuhtluseks sisse pandud.
Või on see kuuseis.
Osa kuust oled sa sulnis, õrn ja naeratav, armunud oma mehesse ja poolde maailma, lahke laste ja vanainimeste vastu, särad ja kallistad...
Siis on tükk aega on-kah-kuidagi olemist. See sobib töövihtumiseks hästi. Niidad heina, peksad arvutiklaverit, kõplad vesiheina, topid pesu masinasse ja jahid tolmurulle.
Ja siis keerab ära, vedelad raamatuga voodis ja vihkad kõiki, ei aita shokolaad ega limps veini, katsugu keegi vaid minust midagi tahta- pritsin tuld ja tõrva vastu. Jah, olen kole ja paha, vihake mindki, see sobib hästi.
Pisar pudeneb ka kergesti. Ei tea, kas teised naised kah niuksed on?
***
Katile meeldib kangesti raamat 10 maailma suurimat koobast. Eile istus ja vaatas seda, siis teatas- emme ma hakkan suurest peast koopauurijaks, lähen kõige suuremasse koopasse ja toon sulle sealt neid kive, kui sa just selleks ajaks liiga vana juba ei ole...

Ritsik 12, 14, 16 ja 18 aastat tagasi

Ma tahtsin teha elust 10 aastat tagasi postituse, tegelt otsisin välja kimbukesi vanasid päevikuid ja otsustasin välja kirjutada need lõigud, mis kannavad tänast kuupäeva, olgu siis 10 või 15 aastat tagasi. Endal hakkas huvitav vaadata, kuidas väärtushinnangud, maailmakord ja mina ise ajas muutunud on. Niisiis.

Aasta siis oli 1990...
"Aega! Oleks mul veel aega! Vahin hirmuga kella ja ei jõua ennast ära kiruda, et olen terve nädala niisama maha molutanud. Nagunii ei jõua kõike ära õppida, ma pole nii geniaalne, et viskan päev enne eksamit punktidele pilgu peale ja kohe oskan, nagu Kristiina.
Ma ei oska mitte midagi! Appi! Magasin öösel kolm tundi, ärkasin kell 4 hommikul ja püüan veel oma pingutusest paistes ajuollusese veel midagi lisada. Saaks ma kolmegi kätte, palun, palun, ma ei taha enam iial midagi sellist kogeda!!"
Jutt oli siis keskkooli bioloogia lõpueksamist, mille sain puhta viie:) Ja Kristiina, kes kõike alati viitele oskas, on praegu tunnustatud naistearst ja spetsialist.

1992
Tegevuskoht: Vellavere õppebaas
Tegelased: esimese kursuse lõpetanud bioloogid
Situatsioon: selgrootute välipraktikum
"Täna tegime pikema matka läbi õudse rägastiku, kus leidus vaid kõiksugu pistmis-haukamis-imemis-rebimis jms vastikute suuvärkidega putukaid. Ühtegi põhimõtteliselt uut sitikat ei kohanud. Kuna Vellaveres on juba aastakümneid suviti biolooge peetud, on siinsete putukate rahvapärimustes ilmselt kindel koht kahvaga koletisel, ning kõik teavad peitu pugeda.
Õhtuti määrame usinalt päevast saaki. On alles tegemist iga satikakribala tundlalülide lugemisega, puuke näiteks määratakse sugupilu järgi!! Vahel leitakse, et käesolev sirts või tirts peaks olema selline vend, mida on avastatud Eestis üks kord ja 20 aastat tagasi, siin Vellaveres esineb aga millegipärast massiliselt...'Meie rühm teostab ööpüüki, määrame öösel valguspüünisesse lennanud ööliblikaid ilusa pildiraamatu järgi. Kui kahejalgsete organism poleks teatud füsioloogilise eripäraga öösiti määratud puhkeolekus viibima, oleks päris lahe.
Praegu on kell 2 öösel, istun Kristjani ja Piretiga lobisedes laua taga, kirjutan praksiaruannet ja teostan ööpüüki mahlaklaasi ja laualambiga. Sain just tuttavaks ühe Hopladrinaga (kollakas häguöölane), kes oma tillukese rumala karvase pea lambi all veel rumalamaks keerutas ja mu mahla maitsma ronides sinna selili sisse plartsatas. Siin ta nüüd konutab, imilont pettunud rulli keritud.. Küll on lahe tüüp- karvane, töntsakas ja punnsilmadega nagu täissöönud puudel. Hea, et ma neid enam püüdma ei pea. Head ööd, Hopladrina, või oled sa hoopis Caradrina?"

1994
"Täna on tahtmine end purju juua, kahjuks oli käepärast vaid purgike dzinni aga sellestki on lõbus olla. Ma ju kanapea.
Parim uudis on see, et asusin ametlikult Postimehe suvereporterina tööle, 105 kandidaadist valiti välja 6, ja mina ka, juhhei!! Meid on kolm tüdrukut ja kolm poissi: ilmatu asjalik Alo Lõhmus, kes pidevalt helistab, kohtub ja on lennus ja võtab asja lõpp tõsiselt. Siis Jaak Juske, kes on alles koolipoiss, nunnuke ja roheline aga samuti püüdlik ning püüab kõiki kogu aeg Tuleviku Eesti Erakonda värvata. Ja Ervin, kes tegutseb päris üksi ja omaette. Suvereporterite lärmakat kampa ohjab Tiina Kaalep, väga resoluutne ja kindlakäeline daam.
Kuigi tunnen end kohutavalt rumalana ja oskamatuna, on väga põnev!"
Sel suvel sain ajakirjanduses käe valgeks ja pisiku verre, mis siiani sealt lahkunud pole. Kuu aja pärast raporteerin korrespondendina Viljandi Folgilt: igale poole võib minna, kõike kõigilt küsida, kõike vaadata ja ilma rahata, veel enam- makstakse isegi peale!
Too suvi oli väga kirju, pidevalt sai poole ööni siin-seal hängitud, ohtralt uusi tutvusi sõlmitud, Rock Summer ja Folk. Päevikus korduvad sellised märksõnad nagu Küü kohvik, Centrali õu, Kaunas, Sõbra baar, TÜ klubi ja EPA klubi. Ehh.. noorus...
Imestama paneb, et loen- istusime, jõime väikse õlle ja sõitsime edasi. Kas tollel ajal puhuma ei pandud? Alkomeetreidki vist ei olnud? Aga ei mäleta, et oleks nagu massiliselt rullnokatatud teedel...

1995
"Suve avamise peol oli õnneks hea ilm. Viskasime Volmerile näppu, hüppasime Termikaga, tantsisime öödiskol Scatmani saatel. Saad aru: kell on 24, suvi on pool tundi vana, kõikjal on valge, lava ees tuledevihus käib tihe tantsuvihtumine, rõõmsad inimesed, feeling!
Kogu see pidu oli ainult meile kahele. Ainult meile! Meie tantsisime teineteisele silma vaadates, jalutasime käsikäes ja kallistasime igal pool- murul istudes, lava ees, tantsides ja koduteel, kui terve linn oli täis elevil rõõmsaid inimesi."
No comments. Ilusaim suvi ever.

1996
"Täna on siis see päev, kui diploom pihku pistetakse. Ülikooli lehes olen ma kirjas ja eksmati nimekirjas ka- seoses bakalaureuseks saamisega. Täna käib siis kodus hirmus sagimine ja tingel tangel. Söögid joogid. Külalised ja nii.
Eile istusin veidi masendunult Puhhi jutukas ja lootsin Professorit kohata. ei olnud teda. Küll olid aga Sookoll ja Wanur, kellega koos leidsime, et vaja ometi minu viimast tudengiks olemise päeva tähistada. Rääkisin augu pähe unisele Katale, ja saabusime tema juurde punase veini, apelsinide ja küpsistega. Istusime neljakesi valges öös Kata aias kuuvarju all, oli lõbus kuid külm ja mähkusime tekkidesse, Sookoll võttis mind soojendamiseks kaissu. Armsad inimesed.. Ilma meheta võib hakkama saada aga ilma sõpradeta kindlasti mitte."
Jah. Nii ongi. Kahju ainult, et toonastest sõpradest on aint Kata alles jäänud.

Tolle koha peal jäid mu päevikud pooleli. Sain suureks. Kirjutasin hästi harva. Ja nüüd siis jälle, grafomaania on ilmselt vaibumatu kirg.

Tööjõu taastootmine

Kas pole ilus pilt? See on nostalgiline tüdrukuvoodike mu sõbranna kodust- ma loodan, et ta ei pahanda oma loomingu eksponeerimise üle- ja minu jaoks sümboliseerib see sellist magusat unelemisseisundit
lihtsas ja veid tolmuses pööningukambris, õhtupäike kulda aknast sisse loopimas. Pikutad raamatuga ja ei raatsi magama minna, lahtisest aknast kostab pääsukeste vidin ja allkorruselt tuleb koogilõhna. Ehh..

Olen mitu päeva töökas olnud. Eile õhtul käisin rattaga pakendeid konteinerisse viimas ja kuna õhtu oli nii soe ja vaikne, tegin rattaga suurema tiiru. Sõitsin linnaserva. Kohati on teel tohutult suurte puude pime tunnel ja siis keerab tee alla jõe äärde, kus vesikupp vohab, särjed kudemismöllus roostikus mulistavad ja päike jõevee roosaks värvib.
Jõeäärses võsas laksutavad alles ööbikud, neist üle püüavad karjuda metsvindid. Ebajasmiinid lõhnavad, lõhnavad, lõhnavad, maantee kõrval vohavad sellised metsikud lilled, mille olemasolu oled päevast päeva asfaldi vahel elades üldse ära unustanud- kassikäpad, lupiinid, jumikad, ussikeeled ja üheksavägised.
Õhk seisab loojangueelses roosakuldses udus. Inimesi ei ole kusagil.
Tahaks anda rattale valu ja sõita aina edasi silmapiiri poole, põldude ja heinamaade vahele, kummid tolmusel maanteel sahisemas ja hing rõõmustamas.
***
Koju jõudes oli tööjõud taastoodetud, pesin nõusid, õnnelik naeratus näos ja lasin lastel poole ööni õues rulatada.
Täna tundub, et linnas ei ole värve. Neid õigeid värve. Õrnhalli ja roosakuldset.

kirjuta läbi ja anna edasi

Sain Triinult testi ja puhkan sellega nüüd pingelise tööpäeva lõpus närvi.
Test nagu ikka- vasta ja anna edasi.
1. Mida tegid 10 aastat tagasi
temaga beebikoolis ja leidsin hoogsalt Pärnust uusi sõpru. Ma pühendan sellele küsimusele varsti ühe postituse.
2.5 asja minu nimekirjast "Vaja teha"
Oot ma vaatan. Nii. Huvitav, kas on mõeldud pikema perspektiiviga nimekirja või lähipäevi? Ma panen selle suve nimekirja: Rajada aiaserva hekk, revideerida viimase kahe aasta fotod arvutist paberile ja ketastele, sõita lastega rongiga Tartust Elvasse, osta kööki uued toolid, hakata uuesti kaalu jälgima.
3. Minu lemmiknäksid
juust igal kujul koos viinamarjadega, marineeritud seened, igasugused põnevad tikuvõileivad, minitomatid, koogid - ehh, peale mustade ploomide sobib kõik!
4. Mida teeksin, kui saaksin miljonäriks
Oleksin miljonär:) Mul on kolm last, arvan, et nende suuremaks kasvades jääks ühest miljonist küll väheks... Iseenda jaoks võtaksin aja elada aasta välismaal mõnes mõnusas kohas, Kreekas näiteks. Heategevus tuleks ka kõne alla. Avaksin restorani.
5. 3 kohta, kus olen elanud: tartu, pärnu ja pärnu

Nüüd on pool tundi tööpäeva lõpuni, tsau pakaa!
Ahjaa. Ma ei tea, kes veel seda testi tahaks teha. Äkki Anniki, Heidi ja Claara? Claara sul oli miski teine variant vist mõni aeg tagasi? Eowyin, Risto, Märt- teiegi. Enibodi, kes tahab.

Kust raha saab?

Täna oli Postimees onliinis palju vastakaid kommentaare kogunud uudis noorest kolme lapse emast kohtupingis. Ema püüdis varastada laste jaoks "kingitusi": pojale mänguautot, tütrele kaelakeed. Sest raha ei olnud, mees on vangis, naine elab sõbranna juures, kes talle süüa annab. Noorim laps 10kuune, vanim vist 10aastane.
Küll siis netikommentaatorid tundsid haletsesid ema või vastupidi, sõimasid, et mida üks hädahunnik peaks üldse lapsi saama ja neid veel varastama õpetama oma eeskujuga.
Tõsi on see, et paljude üksikemade elu on praegu kindlasti väga raske. Kolm last üksi toita- karm.
Kuna pole ise sellises olukorras olnud, ei oska öelda, kui palju meie sotsiaalsüsteem taoliste olukordade puhul aidata saab. Sotsiaalkorterit on kerge saada või raske? Emapalk peaks kolme lapse puhul ikka midagi olema, isegi miinimumpalga järgi arvestatult. Toetusi on võimalik taotleda. Humanitaarabiasutused, Punane Rist ja paljud kirikud aitavad riiete ja muu materiaalsega. Vähemalt Pärnus on Pereabikeskus ja Shalomi Lastemaja, kus pakutakse probleemsete või raskustes perede lastele süüa ja meelelahutust. Samas kogu selle toetuse endale välja ajamiseks peaks inimene ise ikka olema piisavalt ettevõtlik. Paberid peavad korras olema, bürokraatiaseina vastu saab kindlasti ohtralt joosta.
Võibolla too ema lihtsalt ei tea, kuidas asjad käivad. Abiellus otse koolipingist, sai lapsed, mees tegi kõik ette taha ära ja nüüd ei oska proua enam endaga hakkama saada. Arvab, et sotsiaaltöötajad on kollid, kes tahavad kindlasti lapsi ära võtta.

Mitte hakkamasaavaid inimesi on ju tegelikult küll ja veel. Kellel hoolitseb pere eelarve pideva miinusseisu eest narkomaan või kasiinosõltlane, kes sipleb SMSlaenude orjuses, kes on ehk tõesti äkki leseks jäänud, raskelt haigestunud või maja põlenud.. huh, koledaid asju võib juhtuda ja alati ei saa öelda, et ise oled süüdi, olid naiivne või ei raatsinud kindlustust maksta.

Pikaajalistele töötutele oli siin üks projekt, kui neil oli kõrval oma tugiisik. Niipalju kui mina aru sain, õpetasid tugiisikud töötuid esialgu lihtsalt elama. Kuidas ennast kenaks teha ja töövestlusele minna, kuidas üldse igal hommikul tööle jõuda, endas eneseusku ja optimismi taasleida.
Vaat selliseid tugiisikuid või juhtumikorraldajaid peaks olema terve polk Eestis, et jätkuks igaks elujuhtumiks, igale luuserile ja igale hättasattunule. Taoline sotsiaalkiirabi annaks nõu, mida teha, kui raha ei ole. Või tööd ei oska otsida. Või pole kuskil elada. Või mees peksab, lapsed hukas. Loomulikult on selliseid konsultante praegugi aga nad on kuidagi hajunud ja ei pruugi alati leitavad olla, kui vaja. Üks ühine agentuur, deviisiga Igast olukorrast on väljapääs. Või Teeme saia igast sitast:)

Ah mis siin muiata. Taoliste juhtumite puhul ärkab tegelikult paljudes kodanikes soov aidada. See mingi tädi, kes sms-laenudega kimpus oli, sai vist päris palju pappi rahvalt.
A mul on ka paar negatiivset näidet.
Siin üks 10lapseline pere põles paljaks. Koguti raha ja asju, tehti uus katus ja mis kõik. Praegu on tolles majas teistes korterites igal pool remont tehtud ja kõik ilus, ainult too suurpere, kelle aitamiseks arve avati, elab endiselt mööda suvalisi üürikortereid vireledes.
Ja viielapseline absoluutselt kujuteldamatu eluviisiga maal elanud parmupere, kelle aitamiseks korraldasin ise sõbrannaga kampaania. Oh, ma ei paistnud oma töölaua tagant riiete- ja mänguasjade pampude tagant väljagi! Võeti vastu, olevat oldud rõemsad.
Aga poole aasta pärast ilmus too pere juba linna sotsiaaltöötajate vaatevälja ning mis te arvate, kas lapsed olid kenasti puhtalt ja soojalt riides?

Aidata saab ikka neid, kes ise oma elu muutmisest huvitatud on. Ja mitte sel viisil muutmisest, et mingid abstraktsed isikud sotsiaalametist, valitsusest või kust iganes paigutavad neid ilusasse pessa, annavad piiramatul hulgal raha ja
abistatute edasine panus piirdub lihtsalt elu nautimises.

kust armastust saab?

Mind ikka see Murutari raamat ei jäta rahule. Nii kurb on, kui inimene otsib meeleheitlikult armastust ja tingimusteta heakskiitu aga hüüab justkui kaevu, midagi nagu natuke kajaks vastu...
Selleks ju kaaslast otsitaksegi- et oleks keegi, kes pidevalt täidaks sinu armastuse akut. Aga inimene on ju ainult inimene! Ta on tihti väsinud, tüdinud, halvas tujus, hakkab meeldima keegi teine, on lihtsalt muud tegemist. Vahel ei pane tähele, et kaaslane aina kuivab ja kuivab igatsusest su kõrval, sõnakehvad ja temperamenditud eestlased ei räägi kah tavaliselt, kuidas nad ennast tunnevad. Tehakse aga head nägu edasi, kuigi asi on tegelikult juba viimasel piiril.

Ma paar aastat tagasi käisin ühel kristlikul pereseminaril.
(jajah, kohe hakkan targutama, ateistid klõpsigu mõnele teisele lehele edasi nüüd!)
Ei ole need kristlastest abikaasad nii kuldsed ühti, kui võiks arvata, rääkis üks tore pastoriproua, kelle nime olen unustanud. Ka nende mehed on alalõpmata töösse mattunud, ei märka lilli tuua ja kulub kolm kuud näägutamist, enne kui kardinapuu üles pannakse.
Aga naine ei püsi ilma armastuseta püsti. Kurbus tuleb sisse ja hakkad aina rohkem mehe suunas mossitama. Seni kuni taipad oma patareid Jumala armastusega laadida. Jumala armastus ei saa otsa, ei hakka kellelegi teisele silma viskama, ei ole tüdinud ega busy. Kui suudad selle vastu võtta, kiirgab see sinu kaudu edasi abikaasasse ja teistesse inimestessegi. Ja kui naine vaatab rõõmsa naeratusega kaasale otsa, mitte ei oota, et just mees iga sekund teda õnnelikuks teeks (naine ju püüab läbi saja pisiasja iga päev meest õnnelikuks teha), siis vabaneb ka mees pingest ja algab ilus elu....
Jah teooria on ilus. Ei saa oma õnne ja hingelist rahulolu ainult paarisuhtele üles ehitada. Või ainult tööle või ainult lastele. Tasakaal peab olema. Igaüks ei leiagi ju kaaslast, sobivat elukutset, lapsi.
Suurem osa inimesi ei usu ilmselt mingi hinna eest, et on võimalik Jumala armastusega oma patareid täita. Meh? Kas Jumal saab õhtul kaissu võtta või enne palgapäeva koidula laenata või sosistada, et oled väärtuslik, hoitud ja eriline?
Ei saa. Aga...

Olen istunud trepil, pisarad tilkumas ja minuti pärast helistab sõber. Või istub õlale kollane liblikas.
Enne palgapäeva külmas ja näljas vireledes astuvad juhuslikult läbi tuttavad, kel on ülesanne jagada laiali humanitaarkorras saabunud hiigelpitsad.
Kõrges palavikus laps su käte vahel jääb järsku rahulikult magama ja ärkab hommikul terve ja rõõmsana.
Olles ise kurbusesse mattunud, kohtad kedagi, kes vajab hingelist paid sinust veel rohkem ja tema aitamise läbi hakkab endalgi hea.
Väga raske on seda selgitada. Need kõik on ju kõigest juhused, mida juhtub kõikide inimestega. Maailm ongi ju üks suur juhuste juhtumine. Minu sündimine maailma on ka olnud suht juhus. Vabalt oleks võinud sündida hoopis priske poisslaps. Või puudega laps. Ja neil oleks olnud hoopis teine tee ja ülesanne.

"Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest mis on Kristuses Jeesuses, Meie Issandas!" Rooma 8:38,39.

Võta või jäta. Kohvris on rohkem kui miljon.

Vihma vajalikkusest

Eile sadas hommikul 11st õhtul kella 21ni vihma. Olles turult koju toimetanud kuus kurgitaime, kaeralille, astrilapsed ja habenelgid, said need päev otsa enne istutamist mõnusat vanni. Õhtul siis pistsime Katiga uustulnukad mulda, avastasin, et redised, ise alles sentimeetripaksused, on kohutavalt kibedad, Lotts pakitäiest hernestest kasvama jätnud nii umbes 10 taime ja ämmakene, tulles appi rohima, oli tööhoos peenardelt eraldanud ka minu viimase vaese basiilikutaime (teisega pluss koriander sai Lots hakkama).
Vihm lubas päev otsa voodil lesida ja Murutari "Viimnekuu"d lugeda. Lisaks kiired kui tõhusad retked külmkapi manu lihapallide ja maasikad-kohupiimaga järele. Meil oli tüdrukutega nimelt meestevaba päev:) Oo kui hea oli mitte midagi päev läbi teha!!
"Kirjuta meist ka midagi" säutsub Krissu kõrval. No tüdrukud vedelesid ka, teleka ja arvuti ees ja niisama. Vahepeal koristades. Krissu leidis minu suunamisel Lyrics.com ja muudkui ümises arvuti ees sõnu kaasa.

Pärast närvelammutavaid telefonikõnesid läks ema reedel ise haiglasse. Seal haarati tema vereproovi nähes peast kinni ja ei lastud jala isegi 500 meetrit eemale teise haiglasse jalutada. Ema ise ei osanud midagi arvata, temal hea olla ja viga justkui ei miskit. Noh, eile helistades olid proovid juba head ja emal palatitäie muttidega üsna lõbus olla. Oli samas osakonnas, kus mina tudengina öösanitarina töötasin ja millest ma ikka veel vahel õudusunenägusin näen.
Minu reedese masenduse katkestas K, kelle initsiatiivil lohistasin end plikadega Campasse sööma ja "tüdrukuteõhtu" edenedes osutus tõsiseks ja murelikuks jäämine üsna võimatuks.

Meie meespere saabus eile öösel. Miku laekus kell 24, üsna läbiligunenud aga omadega rahul. Kogu laulupeo ajal kallanud vihma, poisid möllasid hilisööni ja kooriõps pritsis tuld. "Ma igatsen kodu" tuli juba üleeile sms minu telefonile...
T saabus Rabarockilt kell 3 öösel ja teatas, et tundis ennast kaks päeva nagu taevas:) Ja Sparks oli olnud tasemete tase. Aga kodus oma soojas voodis on ka bro!

Mina lõpetasin Murutari kell 2 öösel kerge kurbusega. Haarasin selle raamatukogust eile kuna meie kohalikust raamatukogust ei saanud Undi India ega Penu Hispaania päevaraamatut.
Murutar on ehe hoiatus, mis juhtub, kui toimekas naine otsustab kõik asjad maailmas ise korda ajada. Palgaks on üksindus, üksindus ja veelkord üksindus... Ei kiida sind need tubliduse eest, keda sa loodad seda tegevat. Mees saab sellise võimeka emanda kõrval aina enam kohitsetud. Olen sellist mudelit näinud küll ja küll. Ja ise teadlikult mõnikord lillekest mänginud, et mees saaks ikka ise mammutit küttida.
Samas titeootuse nukrus ja üksindus on tuttavad, lisaks suhtlemisraskused mehega.
Kas teismelised tõesti tundmatuseni muutuvad? Kohe nii rängalt, et esivanemad pikema jututa perse saadavad? Ja mida vanemad sel juhul on valesti teinud või tegemata jätnud?
Oo kui õudne, et paljud tulevased emmed leiavad just sellel tundlikul ajal oma seadusliku kaasa kõrvalt mõne kohustustevaba ajaveetmist pakkuva mimmu :(
Kohati tundub, et selles lõputult rikutud maailmas ei ole traditsiooniline abielu enam üldse normaalsel kujul võimalik ning truudus ongi jah juhuse puudus...
Tuttavate kristlikud abielud püüavad kõige kiuste häid põhimõtteid säilitada ja tundub, et see neil ka õnnestub. Või mida mina kõrvaltseisjana ka näen. Probleeme on ikka aga turvatunne on suurem. Kergem, kui inimesed usuvad ühte asja.
Jahh. Jõudu Murutarile.

Täna paistab päike. Pilt on tehtud Kolmardeni lähedal kämpingus.

reede, 13

Nii hea oli eile kell pool 10 õhtul aias rohida. Täielik stressimaandus.
Täna piisas ühest telefonikõnest, et ma istuks töölaua taga, süda kloppimas ja käed värisemas. Emal jälle tervisehädad, helistasin tema perearstile, kes soovitas ema maha rahustada ja tal haiglasse minna, jälgimisele, sest parem on karta kui kahetseda, nagu ta väljendus.
Helistasin veel siia ja sinna, palusin emal endal helistada siia ja sinna. Midagi enamat ma siit 200 kilomeetri kauguselt teha ei saa.
Lõppematu jama. Lisaks on ema deprekas, sest võtab üht rohtu ühe tõve tarvis, tekivad kõrvaltoimed ja vaja uut asja ravima hakata. Kohutav. Et sellest nõiaringist välja rabeleda, et vaja tõelist vaimujõudu, otsust muuta kogu oma elu, nii eluviise kui mõtlemist ja põhjalikult. Deprekas inimene ei ole selleks sammuks võimeline, kardan ma. Ja mitte ilma toeta. Mina ei suuda teda piisavalt toetada. Liiga kaugel.

Nüüd võtan mina kokku kogu oma vaimujõu, teen, mis minu võimuses ja ülejäänu annan Jumala kätte. Ükskord ju peavad mingid lahendused tulema.

ostu- ja reisipaanika

Täna hommikul saatsin poisi Saaremaale poistelaulu laagrisse. Laupäeval toimub miski meeste laulupidu ja seal nemad kah astuvad üles. Priima!
Kõik oleks veel priimam kui emad paanikaosakonnast maha rahuneksid...
Oh neid sõnu, mis veel bussiuksel peale loeti: ära külmeta, ära liiga palju päevita, hoia telefoni ja raha, pane teised kingad jalga jne jne jne
Enamus teise klassi jõnglasi pole ju kolmeks päevaks veel omapead kodust kaugemale saanud. Sestap emmed närvis sada korda rohkem, kui poisid ise.
Mina avastasin kell 10 õhtul, et nagu maa alla on vajunud lapse pidulikud püksid. Lihtsalt ei ole enam ja kõik! Pakkisin siis alt narmendavad kooliteksad kotti, mis teha... Vilets emme, ei saa last nõuetekohaselt riietatud.
Ohh, loodan, et kõik läheb hästi ja neil on ülimalt vahva reis.

Veel tahtsin mainida seda, et Pärnut on tabanud lõhehullus: teineteist püüavad üle trumbata äsjaavatud Maxima xxx ja Rimi, mõlemas on norra lõhe umbes 50 kr kilo. Eile ikka no nii 2-3 kaupa toppisid inimesed kalu kotti. Täna tegime dessandi Maximasse. Mis seal ikka- palju ruumi, puhas ja kena. Ja poes saadaolevad kaubad olid ka kõik olemas! Meile antud 15 minutiga jõudsin liduda läbi umbes veerand toiduosakonda ning kühveldada ostukorvi 20kroonise karbi maasikaid, koti odavat trühvelkommi, mahla ja krabipulki. Suurte poodide juures on alati see häda, et kui sa seal just päevast päeva ei käi, on igavene häda üles leida näiteks pudel nõudepesuvahendit või karp kilu.
Nojah. Ostke, inimesed. Majandus langegu, kuhu tahab.

Still Haven't Found What I'm Looking For

I have climbed the highest mountains
I have run through the fields
Only to be with you
Only to be with you.

I have run, I have crawled
I have scaled these city walls
These city walls
Only to be with you.

But I still haven't found
What I'm looking for.
But I still haven't found
What I'm looking for.

I have kissed honey lips
Felt the healing in her finger tips
It burned like fire
(I was) burning inside her.

I have spoke with the tongue of angels
I have held the hand of a devil
It was warm in the night
I was cold as a stone.

But I still haven't found..

I believe in the Kingdom Come
Then all the colours will bleed into one
Bleed into one.
But yes, I'm still running.

You broke the bonds
And you loosed the chains
Carried the cross of my shame
Oh my shame, you know I believe it.

But I still haven't found..


Ma üldiselt videosid ja laulusõnu blogisse panna ei viitsi aga U2 on mu lemmikute lemmik 15-20 aastat ja see on üks nende parimaid lugusid, kriipis teismelisena ja kriibib ka nüüd. Igavene küsimus: oled sa leidnud, mida otsid, või jooksed ikka veel?
Kohati tundub, et üht-teist olen jah leidnud aga teisi asju jälle kipun kaotama.
Eneseusku. Töötahet. Töövõimet. Inimesi. Suhteid. Raha.
Vahet pole. Who cares.

I believe in the Kingdom Come-
kuidas seda võiks tõlkida? Usun, et Kuningriik tuleb?
Ma ei ole päris kindel, kas see lugu on kristliku alatooniga (You carried the cross of my shame) või pigem inimliku armastuse ja mõtte otsimisest. Või mõlemat. Ah?

Kuulasin juutuubist mõnda aega gospelit. Mõni laul annab ikka kõvasti pauerit, paraku enamus, mida ma oskasin otsida, on selline suht veniv ja unine. Chris Tomlini "Everlasting God" natuke nagu juba oli. Aga mul on midagi veel käredamat vaja. Nagu .. maitea, nagu U2 Elevation. Peab ju olema midagi sellist? Kristlik Green Day? Kes teab?

barbi sai loomapoe

Läheb natuke aega rutiini sisseelamiseks, et aru saada, mis ja kuidas.
Igal hommikul palun ma tarkust teha neid asju, mis on tõeliselt tähtsad. Ja teha neid tähtsaid asju õigesti. Ja ikka avastan ma igal õhtul - peaaegu- et olen kulutanud palju aega mingi suvalise jura peale.
Eile veetsin palju mõttetuid tunde kontoris, sest kuidagi ei suutnud töö lainele end viia. Samas minu meelest mõttekas oli õhtul sõita Katiga tuttavate poole, kes hakkavad aafrikasse kolima ja teevad ameerika kombe kohaselt garaažimüüki. Kati valis välja barbie lemmikloomapoe ja nukukleidi, mina ühe lauamängu, kirjutuslaua ja kuldkollase kaltsuvaiba.
Õhtul istusime Katiga ja mängisime loomapoodi. Tema barbi müüs minu omale ühe akvaariumikala, kassi ja kassitoidu. Siis tõi minu barbi äsjaomandatud kassi poodi tagasi pesemisele. Lõpuks tegid mõlemad barbid oma loomadele vatist pesad ja pakkisid nad poodi ööseks magama.

Tahtsin veel seda öelda, et Reporter näitas eile mingit imelikku lugu poisist, kes kõndis Pärnu rannas ringi ja kurtis, et ei leia naist, on häbelik, ei oska tüdrukutega millestki rääkida ega peale kinoskäimist "edasi käituda". Käis isegi psühhiaatri juures! See oli äkki Õige Valiku saate reklaam? ma ei tea, lõpuni ei vaadanud.
Õige valik on minu meelest suht mõttetu saade aga poisist hakkas suisa kahju. Talle lendasid peale veel kaks tibi stiilis- noh, mis häda on sul siis naistega?
Miks keegi ei öelnud sellele poisile, kuidas tegelikult asjad käivad?
Et Õige valiku tunnus ongi see, et sul ON tolle isikuga millestki rääkida? Ja kui ikka ei ole tibiga peale kino millestki rääkida, no siis saada ta tõesti käbedalt koju ära.
Ja "edasi käitumine" tuleb iseenesest õige inimesega, sest siis on tõmme nii tugev, et ei ole lihtsalt aega enam mõelda.
Muidugi vastassooga tutvumine on probleem. Nii palju julgust ja suhtlemisoskust peaks ikka endas arendama, et kuskile minna, kus palju noori koos. On see siis ööklubi, autojuhikursused, kogudus, raamatukogu või filmivõtete massistseenid. Või lihtsalt sünnipäevad.
Naljakas, kui meenutada.
Istusin külg-külje kõrval võhivõõra natuke nunnu noormehega, kes terve õhtu jooksul minuga sõnagi ei vahetanud. "Kuule, ega ma eriti ei hammusta," ütlesin lõpuks.
Aga nagu eesti meestel tihtipeale ikka, kasvas tema jutupuhumistuju võrdelises seoses manustatud alkoholi kogusega. Hommik leidis meid tema poissmehekorteris minu Tartu bussi ootamas, kuidagi me "edasi ei käitunud", juttu ka suurt ei ajanud aga maru mõnus oli niisama olla...
Ei olnudki rohkem vaja :)

Elu on lill

See puhkusetunne võiks pikka aega kesta..

.....

Mul ei ole õrna aimugi, mis järjekorras need pildid siia üles jooksevad. Igatahes peaks siin olema kauneid pildikesi Pipimaast: röövel Mattiase loss, minimõõtudes küla ja vaade aknast ühte majja, Pipi madrusega, Madlikese maja köök ja muud sellist.
Siis see kaljune rand, kus meie kämping asus ja ülejäänud pildid on loomaaed. Aa ja see üks on lahe, kus Krissu HjaM poe taga uusimat moezhurnaali lappab.









href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4t5HMFJkAXgCCIZUhwK-lFOVI4tHAFwpxqmlqEPMMsy8FbLc0ePwop9s92UNxn-KTPEuVo1iNlLcbpqZqGXveDtAc0DEwH2yTBt2FQ9tyfIfK8lrvFioNJ_jXhrUAdlKnsIPeeQ/s1600-h/pipimaa+032.jpg">

href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCs_5oDuPhKqrDtZjFSvq8VLoPTMksRQnwckTUJuttFLd2ZVPSFJWmt3kYNfsn3hmS_TZSpPokf_op5Itol8J3OIwbJus5M4TCQvFNQmsDxgWCbtQqaLxUuOG7eZqr0wQk20NfYw/s1600-h/pipimaa+055.jpg">
Kolmardeni loomaaed näeb mõnusalt looduslik välja