Kes valetab?

Mul on üks imelik omadus: ma usun, et enamus inimesi on ilusad ja head.
Mind on siiani hoitud eriti halbade inimeste eest.

Tegin täna oma igapäevast tööd ja tuhnisin netis ringi, otsisin infot oma intervjueeritava kohta. Muuhulgas leidsin artikli, kus too isik ütleb väga ränki sõnu ühe inimese kohta, süüdistades teda äärmiselt räiges ja ebaeetilises teos.
Noh, ja see väidetavalt ülialatu inimene on minu hea tuttav...
Tegemist oli mitmeid aastaid tagasi toimunud suht suure skandaaliga, mina siis toda inimest ei tundnud ega teadnud ka sellest pahandusest midagi. See tuttav on minu meelest ütlemata omakasupüüdmatu ja heasüdamlik isik!

Terve õhtu käin ringi ja mõtisklen.
Variant A - minu tuttav on läbinisti hea inimene ja kõik süüdistused tema aadressil on alatu laim.
Variant B - minu tuttav on tegelikult kahe ...ga inimene ja oma südames ahne ja halb.
Variant C - minu tuttav on naiivne inimene, kes toimis enda meelest õigesti ja parimate soovidega aga tegi valesid valikuid, rikkus enese teadmata seadust.
Variant D - minu tuttav oli kunagi paha inimene ja jahtis kasu aga nüüd on ta oma vigadest õppust võtnud ja püüab oma patte lunastada.


Aga mis siis, kui süüdistaja, väga tuntud ja lugupeetud härra - eksis?
Kujutage ette, mida inimene võib tunda, kui selline tähtis härra mitme meediakanali vahendusel väidab, et sa oled lurjus ja petis? Isegi siis, kui sa saad kohtus õiguse ja leitakse sind süütu olevat- nime see päriselt puhtaks ei pese enam kunagi!
Ma ei taha asjast ka otse tuttavaga rääkima minna, nii head sõbrad me pole ja pealegi... selle inimese närvisüsteem ei ole enam stabiilne. Ma kujutan ette, et meenutamine võiks talle päris halvasti mõjuda.

Mina pole selle loo sees olnud, keegi ei tea täpselt, kes valetas, kes vassis, kellel olid mingid motiivid. Ja pole mingi saladus, et ka väga lugupeetud isikute hulgas on alatuid ja kahepalgelisi inimesi.

Mitu aastat tagasi rabas meie tutvusringkonda ühe taas heal järjel ja austatud kodaniku kohtuasi. Mäletan teda kui säravat, intelligentset ja heatahtlikku inimest... Kust siis äkki tekkisid tohutud probleemid? Tema ja kurjategija??? Minge nüüd!! lihtsalt ei saa olla!! Küllap ta tegi lihtsalt heauskselt halbu otsuseid ja mässis ennast kogemata jamadesse? Võibolla, aga praegu igatahes on tal vanglakaristus terendamas.

Ilmselt olen kohutavalt halb inimestetundja. Ja keeldun halba uskumast, vähemalt mitte enne, kui süü on must-valgel kirjas ja tõendatud. Samas - räägitakse ju maailmas pidevalt musta valgeks ja kui kõrgel tasemel veel!

europarlamenti kah

Päris lahe kogemus parlamendis istuda koos 23 euroriigi koolilaste ja õpetajatega. Noored said gruppides asju arutada, hääletada ja mängult otsuseid vastu võtta. Mina olin ühes grupis õpetajatega, meile pakuti kolmekäiguline peen lõuna ja lasti euromängu mängida: pidi moodustama neljast rahvusest võistkonnad, kõigile anti 15 küsimusest koosnevad testid, iga küsimus oli eri keeles. Oh seda elevust, kui ruumis näit lätlasi taga otsiti.
Iirlased millegipärast domineerisid jõuliselt. Küsisid vahetpidamata intrigeerivaid küsimusi ja trügisid juhtima kõiki töögruppe. Nende õpetajad nurisesid turvameeste käitumise ja toidu üle. Euromängu finaali ei jõudnud ükski iirlane, küll aga üks meie kooli tüdruk ja õpetajate mängu võiduvõistkonda kuulus kah meie kooli õps!
Eestlased tutvustasid oma kooli positiivses mõttes ülbelt. Kui pooled delegatsioonid lugesid üles õppeaineid, mida nende koolis õpetatakse ja kiitsid, kui suurepärane on euroliidus olla ja kui tänulikud nad on võimaluse eest Euroscolas osaleda, siis "meie omad" rääkisid, et eestlased on maailma parimad naisekandmises ja kiikumises ning nende koolis on õppinud sõudmise maailmameister.
Louise Weissi parlamendihoone arhitektuur oli muljetavaldav. Lihtne aga samas imposantne.
Muud polegi öelda. Tore, et sai ära nähtud.

Vabariigi sünnipäev väljamaal

Kui ma kusagil võõras kohas käin, siis on üks osa koos grupiga mööda objekte jooksmine, giid vuristab hunniku infot ette, inimesed tunglevad, pildistavad...
See on mõneti huvitav, aga mina vajan aega ka niisama olemiseks. Linna hinge tunnetamiseks.
Laupäeva päikeselisel varahommikul ei raatsinud ma hotellis telekat vahtida vaid kibelesin õue, kuigi kõik poed ja värgid olid alles kinni. Otsustasin vaadata Strasbourgi katedraali, mis kuuldavasti ilmatu uhke ja ilus olla. Tiirutasin mööda veel inimtühjasid tänavaid, nina kaardis kinni. Jõudsin mingile väljakule ja kirikukell hakkas lööma. Pöörasin nurga taha ja korraga kerkis katedraal oma täies võimsuses minu ette. Jäin sõnatuks. Nii suur, nii ilus, nii .. nii..
Tegin mõned abitud katsed pildistada ja lihtsalt seisin ja vaatasin, süda vaimustusest kurgus. Ja kogu aeg kõlas kellahelin, väga omapärase, sugestiivse allkõlaga.
Pärast käisin sees ka aga see ei olnud nii vapustav. Vitraažid olid vägevad.

Jalutasin jõekaldale, istusin pingile kummaliselt nudiks pöetud puude alla ja lasin varahommikusel linnal endast läbi voolata.
Inimesed pissitasid oma koeri, kes üksteisega tutvust sobitasid, mõni üritas porikarva jões ujuda ja parte taga ajada.
Okkalises igihaljas põõsas nokkis oranzi nokaga lind siniseid marju, vaatas mind oma musta silmaga ja lendas vidistades minema.
Kaks luike ujusid otse käeulatusse, piidlesid, kas mingit söögivärki vette visatakse.
Noored emad põnnidega said kokku, tervitasid rõõmsalt, suudlesid ja suundusid turule.
Avaturul tungles turukorvidega rahvas, müüjatel olid käed tööd täis aga keegi ei unustanud naeratada ja bonjour hõigata. Lettidel lõhnasid värsked saiad ja vahvlid, suitsetatud singid-vorstid, kalad, aedvili, omatehtud moosid-kompotid-pasteedid. Kui loll ma olin, et sealt midagi kaasa ei ostnud! Hiljem kohatud toidupoodidest võis leida vaid konserve, poola õunu ja siinsete keldripoodide makarone-pugisuppe.
Kuidas ma tahaks seda juustu praegu proovida! Aga tol hommikul ma lihtsalt kõndisin lettide vahel ringi, nuusutasin, vaatasin ja naeratasin omaette.
Hiljem paistis päike veel soojemalt, tänavatel löödi laiali aina uued bagettide, bretzelite, vahvlite ja saiakeste müügiletid. Sekka lillemüügikohti, kus uimastavalt lõhnasid esimesed priimulad, nartsissid ja teised kevadekuulutajad. Tänavakohvikud olid täis nina päikese poole sirutavaid ja möödujaid uudistavaid inimesi, kõigil oli palju aega ja hea olla.
Kui kell oli niikaugel, et avati muuseumid, olin läbinud juba kvartalite kaupa poekesi ja päris väsinud. Itaalia ja Prantsusmaa 14.- 15. sajandi maalikunst ei ole just parim valik tühja kõhu ja valutavate jalgadega nautimiseks. Juba poole tunni pärast tundsin, et minestan kohe ära, kui ma veel mõnda kollase näoga musta ürpi mässitud vanameest või paksu paljast naist pean vaatama.
Õhtupoole peale hotellis jalapuhkamist suundusin moodsa kunsti muuseumi ja see oli juba parem. Palju valgust ja avarust, huvitavaid ideid ja üllatusi. Kuulsaim eksponaat oli ehk Rodini "Mõtleja".
No ja päeva lõpetuseks tegin veel visiidi kaupsi. Jälle rumal mõte. Kodus ma laupäeva õhtul iial kaupsi ei lähe, ei viitsi küünarnukkidega endale teed rajada. Miks ma arvasin, et Prantsusmaal peaks teisiti olema? Tervel linnal paistsid olema riided äkki otsa saanud, sest iga teine tänaval vastutulija oli firmariiete kottidega koormatud. Jätkuvalt tihedalt rahvast tänavatel. Paljudel lapsed käe otsas, riietatud nagu nukud, enamasti viisakad aga paljud ka väsinud ja kisavad. Paljudel peened tõukoerad süles või rihma otsas. Veel pühap hommikulgi olid tänavad paksult koerajunnereid täis.
Jah.
Selline linn...

Mis vahepeal kodus on sündinud

Kõik oli hästi.
Lapsed köhisid ja popitasid natuke koolist aga issi ravis nad terveks, käidi kambakesi paraadi proovi ja paraadi ennast vaatamas, väljas pitsat söömas.
Paraku unustati ära ja magati sisse Mihkli pühapäevane lipuheiskamise juurde käiv laulmine, aga see vist oli ka ainus asi, mis nihu läks.
Lotte õde Roosi kaapis end võrkaia alt läbi, tungis läbi akna kanakuuti ja lõbutses seal tükk aega. Tulemuseks verine vaatepilt, mõni kana jäi isegi ellu. Perekond püüab nüüd Roosile leida uut kodu, kus pole kanu, hanesid ega muid koduloomi. Kas keegi tahab endale ilusat, jõulist, reibast, keskmiselt kuulekat ja jahihimulist koera?
Tööl on kolleegid ennast nädalavahetusega oimetuks rabelenud. Lisaks on enamus rohkem või vähem haiged ja hommikune koosolek on nagu kopsukliiniku vastuvõtt, kõik köhivad, luristavad ninasid ja toovad oma paistes kõridest kuuldavale ebamaiseid hääli. Ähäh, jääge jah kõik viirustega koju puhkama ja teed jooma. Paraku on meid nii vähe, et siis jääks vist leht ka ilmumata. Kunagi olid koolist külmapühad, võiks ju olla riiklikud gripipäevad, kus kõik on kodus ja krõbistavad küüslauku...
Varsti on märts. Imelik lausa. Ei tulnud seda lubatud lund kuskilt.

Kevadest porisesse Eestisse tagasi

Olen õnnelikult kodus tagasi.
Kõik läks nii hästi, kui üldse minna sai, endalegi üllatuseks sain hakkama kõigi nende lennujaamaväravate, ümberistumiste ja linnas orienteerumistega. Koolilaste grupp näiteks tuli hilisema lennukiga, selle lend lükkus edasi 2 tundi ja nad oleksid äärepealt Frankfurt-Strassbourg´i bussist maha jäänud. Mina põdesin hullult, et mul on tagasi tulles ümberistumisel 2 lennuki vahe vaid 40 min, aga meil puhus kõva taganttuul (tegelt ka) ja me jõudsime isegi natuke varem. Ei ainsatki probleemi!
Tänu Jumalale ja kõikidele sõpradele, kes mu peale mõtlesid!
Ilm oli hea, laupäeval otse imeline- 10-15 kraadi sooja, päike, kuldnokad... ja mina oma vatijopega jäin seepeale haigeks. Hakkasin pühapäeval vahetpidamata aevastama ja köhima ja teen seda praegugi.
Europarlamendis oli üsna tore, inglise keelt sai kõvasti harjutada ja prantsuse keele kõlast sai täiesti kõrini. Käisin katedraalis, vana kunsti muuseumis ja uue kunsti muuseumis ning ühe katoliku kiriku teenistusel. Jalutasin jalad paiste, laupäeval mingi 8 tundi jutti väikeste puhkepausidega. Sooritasin mõned ostud. Nelja päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi raamatu- ega plaadipoodi (sorri, Kata!), küll aga miljon riidepoodi. Kolm neljandikku kauplustest olid riidepoed, ülejäänud kinga-, koti- ja kosmeetikapoed. Mõni üksik toidupood ka, kus mahub ümbes viis sammu sees tegema. Aru ma ei taipa, kust nad teisi asju ostavad?
Ühes riidepoes pandi mu arvele sipsti 7 euri otsa, löödi ühed lastepüksid kaks korda kassast läbi. õnneks avastasin enne, kui poest välja astusin, vabandati ja parandati viga.
Siis kaotasin ma oma rahakoti ära. See oli lahe!
Enne reisi kodus pablades ütles Jumal mulle- lase ennast üllatada! Hmh, okei, leidsin mina. No ja üllatus missugune, kui taas ühes poes avastasin, et olen trammipileti ostmisega sebides rahakoti europarlamendi juurde trammipeatusesse jätnud. Sees 30 euri ja kõige rohkem tegi mulle muret, et seal oli ka id-kaart (pass oli hotellis). Kõnnin, löödud ja vihane, kujutades elavalt ette, kuidas keegi parajasti mu identiteeti varastab. Jõuan ühe kiriku juurde, teen hajameelselt pilti ja susisen omaette tigedalt: oh Jumal, sellist üllatust ma nüüd küll poleks oodanud, miks, oh miks nii! Ebaaus!
Jõuan hotelli, küsin nõu administraatori käest, kes soovitab mul politseisse minna.
Lohisen numbrituppa ja heliseb telefon- teie rahakott on leitud! Meie eesti grupi poisid olid kohe peale mind trammipeatusesse jõudnud ja koti kenasti õpetaja kätte viinud, õnneks oli mul seal paar visiitkaarti ja nii said nad mulle helistada. Super!
Istusin 10 minuti pärast juba koos õpetajatega tänavakohvikus,luristan tomatisuppi ja ujun õnnes ning kergenduses.
Tõesti, Jumal üllatab ägedalt! Rahakottidega on mul üldse mingi värk. Kord kaotasin selle oma kodus, otsisin kaks päeva ja peale koos sõpradega palvetamist leidsin selle täiesti absurdsest kohast üles. Teine kord varastati see mul bussis, avastasin alles kodus, ehmusin koledasti, palvetasin ja ÜHE minuti pärast helises telefon- kas ma oma rahakotile järele ei tahaks tulla.
Jajah, ja kõik need skeptikud, kes arvavad, et ähh, puhas juhus - minu meelest Jumal armastabki meid väikeste juhuste teel juhtida.
Ma kirjutan millalgi edasi, nüüd üritan magada, jõudsin kell 3 öösel koju.

you go, sister!

Ma lähen nüüd natukeseks Euroopasse. Täna õhtul Tallinna, homme varavarahommikul lennujaama. Loomulikult olen end halliks närvitsenud, lisaks hankinud just reisi ajaks ebameeldiva tõve; rääkinud mehele ja lastele tunde, mida kõike ja kuidas nad minu äraolekul tegema peavad; kott on ilgelt raske kuigi seal sees on minu meelest aint paar teksasid, kaks t-särki, natuke sokke, 4 õuna ja 2 grammi kosmeetikat...
Veel on lahendamata küsimus, kuidas Strasbourgi europarlamendi hiigelhoones leida ametnike pluss 600 koolilapse ja õpetajate hulgast 14 eestlasest grupp.
Rahu ainult rahu. Iga päev reisivad maailmas tuhanded inimesed.
Esmaspäevani.

mõttetu vaidlus, kus ma jäin kaotajaks

Viltida oli tore. tegin jupi sinist vilti ujuvate kaladega, sinna peale tikkisin pärlid ja õmblesin koti peale. Veel tegin puna-valge salli, millega ka suht rahule jäin. Villatunnetus hakkab tekkima, olen käpp, jeee!! :))
Millalgi peaks eputamise mõttes pildid üles riputama aga meil läpakast pudenes netiühendus välja. Kadus ära noh ja aru ei saa, miks.
Muidu olen nats väsinud. Reisiärevus on sees, sebin veel infot koguda, lisaks tööl mitu venima jäänud tööd ja tegevusrikas nädal lasteaias: vanavanemate pidu, sõbrakarneval, lisaks tüdrukud täna hambaarstile, ühel lapsel jutukese jutustamise võistlus, teine peab nädala lõpus kuskile laulma minema, organiseerimistööd on palju.

Eile koguduses alfa-kursusel räägiti, miks peaks piiblit lugema. Pärast nn grupivestluses anti ette küsimus, kas ja mis asjad piiblis on raskusi tekitanud ja kahtlusi.
Mhh. Muidugi on. Ma lausa ei ole nõus Jumalaga mõne asja koha pealt. Sorri, boss!
Näiteks abielueelse seksi keelamine.
Punastamise koht...
Vaidluses sain muidugi pähe, sest ma pole abielus ega midagi. Neid, kes süütuna abiellusid ja kirglikult seda põhimõtet kaitsesid, oli 5 ühe vastu...
No nende kasuks räägivad argumendid nagu:
Mõtle kui nõme, kui kõikide suhetega enne abielu kaasneks ohjeldamatu kirgedele järeleandmine, niigi on palju aborte, suguhaigusi ja neist tingitud viljatust aga ka soovimatuid lapsi. Süütult abiellumine aitab hoida moraali ja kaitseb nii naist, meest kui tulevikus sündivaid lapsi. On vähem purunenud südameid.
Kahe süütu inimese abiellumine on püha. Puhtus, nii nad ütlevad. Hea kohe, kindel tunne.
Kui sa pole kellegi teisega peale oma abikaasa seksinud, siis sul ei teki nii hõlpsasti mõtet (kiusatust), et kuidas teistega ka oleks, sul ei teki kiusatust võrrelda, äkki keegi on parem, armsam, sobivam.
Keskendud suhtele ühe inimesega st paned rõhku kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Valid suurema hoolega abikaasat, sest see on kogu eluks.

Head argumendid. Ma olen täitsa nõus nendega. peaaegu.
Kahtlemata ma soovitaksin oma lastele pigem seda teed kui kontrolliks, kas neil on peole minnes kondoomipakk taskus.
Aga. Siis peaksin ma ka oma eelneva elu valeks tunnistama ja siiralt kahetsema. Ma ei suuda teha seda. Vähemalt mitte siiralt, Jumalale valetamata.
Kui ma saaksin aega tagasi keerata, okei, meelsasti leiaksin kena mehe, kes jagaks mu põhimõtteid ja abielluks temaga süütuna. Mine sa tea, ehk saaks hea olema. Aga see pole nii... Ma tõesti pole küll uhke oma mõnele suhtele enne praegust elujärku aga need tegid minust selle, kes ma praegu olen! Tänu neile ma tean, mida ma suhtes (ka seksis) oluliseks pean, tänu sellele "võrdlusmaterjalile" olen kindel, et mul on just selline mees, kes on mulle õige. Samas- mõni vajab ehk õige leidmiseks 60 partnerit?
Raske juhtum. Mina ei saa kunagi tunda seda, mida neitsina abiellunud ja nemad jälle ei mõista seda, mida mina tunnen.
Näiteks antakse Eevale 20aastaselt esimest korda kommi. Ütleme, et draakoni kommi. Aga ainult draakoni kommi. Noh, hea magus asi, eks, väga meeldib! sööngi seda ja ainult seda 40 aastat.
Annale antakse ka kommi aga mitmeid sorte. Oo, draakon on hea küll aga trühvlikommid on palju paremad! Ja kõige rohkem maitseb mulle ikka batoonike!
Kommide juurde jäädes oletaksin mina, et
a) Eeva ikka mõnikord mõtleb, et kuidas küll batoonikesed maitsevad
b) Anna ostab poest tõenäoliselt ikka ja alati batoonikesi

Ma ei taha Jumalaga vaidlema hakata, aga mul võib ju oma arvamus olla, eks?
Minu meelest on see aus, kui seda tunnistan, sest ma ei taha silmakirjalik olla.
Enamiku teiste asjade maailma asjade kohta langeb mu arvamus Piibliga siiski kokku...

Mis raamat on su öökapil?

Eile oli maru imelik ilm- kõik asjad ühekorraga. Päike paistis eresinises taevas, siis tulid tumehallid ähvardavad pilved ja sadas lund aga päike paistis ikka edasi. Kõva tuul ja külm oli.
Täna kisub pilve. Aga mina olen enivei rahul, sest ma lähen neljaks tunniks nunoviltima, juhhei! Loodan, et läheb paremini kui eelmine kord, siis lõikasin ühe töö pärast ise juppideks, sest polnud selline, nagu ma tahtsin ja teise töö sõi üksi kodus igavlev koer ära...
Sain Triinult raamatumängu- võta käeulatuses olev raamat, kirjuta sealt suva koha pealt lahtitehtud lehelt esimene, viimane ja pöidla alla jäänud lause.
Mul on käeulatuses kaks suht mõttetut raamatut aga ma ei lähe riiulilt midagi peenemat ka otsima...
Esimene on lastekas, Meie lapse unejutud, koostanud Anne Parksepp.
Kõik olid kohkunud, nende viimane lootuski läks nurja.
Sõnajalg hiilgas kui imeline tulevärk, tema keskel säras kaunivärviline õis kui kalliskivi.
Sortsi käed langesid alla, selg vajus küüru ja jalad hakkasid tõusma.
Siin raamatus on eestiaegsed lastejutud, praeguses kontekstis tunduvad need jube suhkrused ja moraliseerivad, mulle üldse ei meeldi aga Kati kuulab meelsasti.
Teine.
Kohustuslikud kodutööd ei mõju alati tujutõstvalt ja väsinud olemist ei paranda ruumi hallivõitu värvilahendus.
Köögi ehitamine on kallis ettevõtmine ja raha ei raatsi keegi asjatult tuulde loopida.
Kui abikööki ei tehta, on hea, kui köögi kõrvale kuulub vana hea sahver-panipaik, sest ikka koguneb potte, panne, lauanõusid, kuivaineid ja ka supipott mitmeks päevaks tehtud supiga- kõik need ei taha sugugi kööki ära mahtuda.
Ivi-Els Schneider, Eesti kodu.
Kuna ma ei suuda õhtul voodis viimasel ajal enne magamist enne kahe lehekülje lugeda enne kui ära kukun, siis tahtsin vahelduseks lihtsalt mõnda pildiraamatut vaadata.
Ostsin selle raamatu paar aastat tagasi, kui mul suur kodukujundamise tuhin oli aga praegu vaatan- ei ole ikka ia raamat.
Tekstid on laialivalguvad, mõnes kohas jälle liiga detailsed, kord kirjutab, kui tore on pere seltsis jaaniõhtut pidada, lõhnavad kased jms ninnunännu, siis jälle kaks lehekülge basseini rajamist. Pildid on ilma inimesteta, enamuses modernsed ja minimalistlikud beez-pruunid kodud, minu jaoks steriilsevõitu.

Sihuke iriseja olen.
Aga see sahvri-panipaiga jutt tekitas hulga mälestusi. Sellest tahaks kohe pikemalt kirjutada aga praegu pole aega, nõudepesu, ahi kütte, masin pesema, pesamuna vanaema juurde ja padavai viltima.

Raamatumängu palli viskan edasi Annikile, Claarale ja Ristole.

SEE päev

Täna on siis juba 8 minutit SEE päev, kus sõpradele mõista antakse, et sorry kuigi me ajapuudusel eriti ei kohtle ega suhtle, less is more ja olge ikka olemas kui mul teid vaja on ;)
Ma neid ninnunännu värke ei armasta viimasel ajal. Pole mul seekord tehtud ei kingitusi ega kaardikesi. Mage sõps olen, ma tean.
Ma kingituste asemel püüan
minna külla sõbrale, kes palvetab minu eest alati, ükskõik kui sügaval mudas ma pole ja oma leebel moel annab mulle usu ja lootuse tagasi
minna külla sõbrale, kes oskab mulle igas praktilises probleemis nõu anda ja kui võimalik, annab ka mõne päris nõu, st asja, mis mu mure lahendab. Ma pole tema titat neli kuud näinud...
teha valmis sünnipäevakingitus sõbrale, kes tunneb mind paremini kui ma ise, on näinud kõiki mu pubeka põdemisi ja neiuea õhkamisi, teab alati, millistele minu nuppudele vajutada. Ma lubasin selle asja juba jõuluks talle valmis nikerdada..
anda üks asi sõbrale, kes on mulle nii palju elutarkust ja jõudu sisendanud, et ilma temata oleksin emana poole kehvem tegija.
lihtsalt helistada sõbrale, kes vist enam polegi lähedane sõber aga tal on kindel koht minu elus

Ja siis veel blogisõbrad, lehva-lehva!

Au reliktidele!

Miks mulle kuidagi meelde ei jää, et peale halamist tuleb jälle keksimise aeg?
Juba kirjutasin, et Proovikalt sain positiivse emotsiooni.
Kaks päeva olen külas olnud noorte tehnikamajas ja see on nii ergastav olnud!
Ma LAAVIN TÄIEGA -nagu Krisu ütleb :) fanaatikuid.
Neid onusid ja taate, kes tehnikamaja jubedates 50aastatesse pidama jäänud disainiga tubades poisinolke välja õpetavad. Täiesti fantastiline, et peale öid ja päevi arvuti taga konutavate või niisama tänavatel aega surnuks löövate kuttide on ka selliseid poisse, kes nikerdavad aasta otsa teha üht puust lennukimudelit, või putitavad poolsurnud ziguleid ja moskvitse, et nendega rallitada, või ehitavad palksauna või lihtsalt võtavad kätte ja tulevad jala Viljandist Pärnusse (au skautmeister Asso Kommerile) või mingid 10aastased pägalikud, kes treipingi taga suure mõnuga pärnapuust kabenuppe treivad?
us ku ma tu

Ps. Laps kirjutab oma blogis sellist slängi, et mine nässu, aga ta oskab pilte väiksemaks lõigata ja linke panna, mina, khm, väga ei oska...

emme on uims

Täiesti lahe elamus oli Proovikas eile! Purjus teismelisi ei kohanud, küll aga palju muusikale pühendunud noori. Suurepärane, kui inimesed on pühendunud, ükskõik mis alale.
Sick of Sorrow on siis uus bänd (Järvakandist), mille nimi tasub meelde jätta. Ma ise neid ei kuulnud aga žürii kiitis neid ülivõrdes.
Koju jõudes sai veel T-ga muljetatud, magama sain alles pool 1. Pool 2 hakkas Kati oksendama ja see võttis tükikese ööst enda alla.
Tulemus: ajasin hommikul üles vale lapse! Krisu pidi minema kooli teiseks tunniks, Miku esimeseks aga kuna Krisu oli mulle eile karmilt meelde tuletanud, et vaata et sa mind üles ajad, marssisin just tema tuppa kell 7. Kuulsin, et ta läheb teiseks tunniks ja magasin õndsalt edasi kuni 45 min pärast Krisu küsib- a Miku ei lähegi kooli või?
Njah, öösel tuleb ikka magada. Mitmed aastad tagasi samasuguses uneudus ärgates püüdsin tita-Kati asemel äärmiselt hämmastunud nelja-aastasele Mikule lutti suhu toppida:)

Ikka kurtmise lainel, kui juba siis juba, eks

Noh, eelmisest paanikalisest sissekandest on nats aega mööda läinud..
Maru hea on olla, kui paha on möödas! Aga vererõhk on ikka kõrge ja elujõust pakatavat tunnet just pole. Eriti suur madalseis on tööl. Tundub, et kõik hiilgavad ideed on mind maha jätnud, ma ei tee suurt midagi ja kui teen, tulevad vead sisse ja asjal pole sädet sees.
Ma tegelt armastan oma tööd, kui järele mõelda; olen tänulik võimaluse eest kohtuda uute inimestega, käia siinseal, kuhu muidu ei satuks, kollektiiv on suht okk ja eriti põhjust viriseda pole. Aga igapäevatöö kulutab hirmsasti, see et pidevalt nõutakse uudiseid, intervjuusid ja päevateemasid ning kui neid parasjagu pole, on halvasti. Mulle ikka meeldiks, et võiks nädal aega rahulikult mõne teema või pikema loo kallal nikerdada.
Kõige nõmedam on, kui kirjutad midagi ja sul on tegelikult sellest asjast või teemast ükskõik. TÄIESTI ükspuha.
Teist asja kirjutad südamega ja ikka tuleb välja, et nagu musta auku. Paar netikommentaari ja kõik. Järelikult on teistel ükspuha.
Aegajalt rusub mind ka ameti halb reputatsioon. Automaatselt pannakse SLOga või Kroonikaga patta ka kõik muu meedia, (no Eesti Ekspress ehk mitte) ja väidetakse- masendus, veri ja seks müüb, reporterid kõik ainult selle peal väljas ongi, kirjutab igaüks, kes tahab st "korralikke", õppinud ajakirjanikke on vähe (mina ju pole ka "õige"), kirjutatakse tellimusartikleid jne. Ma võin ju väita, et minu kohta see ei käi aga üks viga ja saad ikka nii ülemuselt kui netikommentaatoritelt piki pead.
Siis tekibki tunne- ähh, miks peaks üldse kirjutama? kellele seda vaja on? Leht on täna jutuaine ja komme tulehakatus pliidi all.
Üleeile üks tüüp ütles mulle- aitäh positiivse loo eest, see oli isegi liiga positiivne. Et nagu mida? Mina kirjutasin seda, mida mulle räägiti, tundus see hea või halb, mina emotsiooni juurde ei pannud. Ilu on vaataja silmades.

Njahh, aga ma ei oska ka midagi muud teha. Tee iga töö, mida sa teed, pühendades see Jumalale...
Lähen tööle, noortebändide konkursile. Mitte et mind vaimustaks mõte pimedal vihmasel pühapäevaõhtul kodust välja marssida, selmet maanduda raamatuga voodisse teki alla.. vähemalt näeb igast karvaseid ja sulelisi tüüpe.
Krisu ei lase mul arvutis olla, piniseb siin kõrval, et tahab oma blogisse minna. Jajah, tema nõudmisel tegin talle oma blogi, pealkiri on "Pubeka pihtimused"
(jajaa, tee mulle reklaami, kisab laps ja mu nimi on Krissu mitte Krisu)
et siis musahulluke.blogspot.com

paanika-jaanika

Kurtmise aeg!
Eile hakkas keset päeva lambist pea kumisema. Ja läks aina hullemaks, nagu elektriliinid umiseks peas. Jalutasin alla apteeki, lasin vererõhku mõõta- 139/90, mis on minukese jaoks ilmselt üleliia. Olin nõutu ja õnnetu, ostsin mingid apteekri soovitatud rahustavad tilgad ja helistasin perearsti nõuandeliinile. Oioi, seda on teievanuse jaoks palju jah, öeldi seal. Minge laske perearstil kohe kontrollida kolesterool, veresuhkur, silmapõhjade rõhk, ehk ka neuroloogil käia. Kõrgenenud vererõhk ja koljusisene suurem rõhk (mida umisemine näitab) võivad olla ka mõne väga raske haiguse tunnuseks kuni ajukasvajani välja.
Ma olen koolilapsest peale hüpohondrik, eksole. Ja kui mulle öeldakse, et see võib olla misiganes ajukasvajani välja, mõtleb normaalne inimene, et ähh, ilmselt mul niisama stress, mina aga olen kindel, et kasvaja jah, mis see muud ikka on!
Ma saan aru, et ma olen lollakas, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ausalt ei saa. Ja ma veetsin õhtu masenduses kössitades. Täna püüan õhtul perearstile pääseda.
Maru õnnetu olen ka seep, et pidin täna Tallinnasse põnevale konverentsile minema, mille nüüd (hirmust keset pealinna näoli lompi kukkuda ja maha surra) ära tühistasin. Tööle ka hommikul ei läinud. Ma ei tea, mida ülemusele öelda- sorry, ma ei tule tööle ja ära ka ei sõitnud, mul pea kumiseb?
Nii ootasin konverentsile minemist!

Tean, et pean oma hirmudele vastu astuma. Seda on varem ka juhtunud- tuleb mingi suva tervisehäda ja ma langen kohe. Hoolega ärapeidetud paanika pääseb välja. See vist alkohoolikute sugulaste levinud primal fear- kaotada olukorra (oma keha, mõtete, tervise) üle kontroll. Sa võid planeerida, läbi mõelda, enda meelest kõik endast sõltuva ära teha ja siis raks! kukub kõik mingil iks põhjusel kokku.

Me ei saa sõita maale, sest X kukkus jooma.
Ma ei saa sõpradega välja minna, sest Y on üksi pudeliga kodus ja ma ei tea, mida ta ette võib võtta.
Ma ei saa haiglas oma valvekorra ajal peaaegu terve öö magada, sest üks haige suri, ja ma pean teda surnukuuri lükkama.
Ma ei saa minna külla, reisile, kontserdile, sest laps jäi haigeks.
Ma ei saa minna konverentsile, sest mu faking peas toimub mingi faking asi ja mul paha olla.

Olen enda meelest tubli ja tasakaalus, saan oma eluga hakkama ja siis ujuvad jälle välja neetud unenäod, kus ma lähen mööda silda, mis keset jõge sügavasse vette ära kaob. Või samuti korduv unenägu, kus kõnnin mööda haiglakoridori ja kõrval palatites lamavad surevad inimesed ning ma tean, et mina ei saa midagi parata ja üks voodi seal ootab ka mind...

See on minu tühine egoism. Minaminamina, ma ei saa hetkel oma kohustusi täita, ma ei saa hakkama, mul on mugav haigeks jääda, andke mulle palun sinine leht ja laske mul palun kodus teki all nutta.
Aga ma pean end jalule ajama, sest mul on lapsed ja on vaja veel vähemalt mingi 15 aastat veel maailmas olemas olla. Mitte et see minust endast sõltuks...
Aitab enesehaletsusest. Igaüks peab oma hirmudega ise hakkama saama.
In God We Trust.

kooki ja kurki

et miks ma jälle tööajal blogin...
Sest ma kodus ei taha arvuti poole ka vaadata!
Käisime ühes nooblis restoranis sõbrapäevamenüüd pildistamas. Rukolasalat, vägigalett (miski salat vormi sees), shokolaadikook ja trühvlid. Vähe me ei vesistanud suud fotograafiga, aga maitsta saime ainult magustoitu. Jupike kooki kahepeale, garneeringuks supilusikatäis jäätist korvikese sees ja üks maasikas füüsalilõikudega. Oli hea küll...
Väsisin päris ära. Mind ahistavad lumivalged laudlinad ja lakkamatult naeratavad teenindajad. Mitte et ma kodus küünarnukkidega laual supi sisse roniksin aga ikkagi. Kõht jäi tühjaks ja tuli Kadri kapsalõhnalises interjööris seenekastet peale süüa.
Eile külas meeldis mulle palju rohkem- armsa noorpaari lihtne kodu, mida täitis muusika ja armunud olemise fluidum. Tiramisu ja värske kurk dipikastmega.
Shokolaadikoogi kavatsen siiski läbi proovida, kui õhtul retsepti saan.

Nõid puu sees keedab printsessi

Kati eile lasteaiast tulles:
*Me käisime Tuuliga nõiapuu juures ja läbipaistev valge nõia käsi tuli puu seest välja ja tahtis meid kinni võtta, meie hammustasime seda ja ta pidi lahti laskma.
* kui see oli läbipaistev käsi, kuidas sa siis nägid, et ta valge oli?
*Ta vahepeal läks valgeks. Aga siis nõid röövis ühe printsessi ära ja peitis puu sisse, tahab temast suppi keeta. Meie Tuuliga läheme homme ja päästame ta sealt puu seest ära. Kui nõid on ta supi jaoks juba ära keetnud, siis valame printsessile võluvett peale ja ta ärkab ellu.
*Aa, nagu neis vene muinasjuttudes, kus tsaaripojale kasvas peale surmavee valamist pea tagasi otsa ja peale eluvee valamist ärkas ta ellu?
*Ei, lihtsalt võluvesi. Nõid ei ole teda veel tükkideks teinud ju.

Selline verine mäng siis. See tsaaripoja jutt läks talle hinge, sest mitu õhtut mängisime seda. Mina olin surematu Kashtshei hobune, Kati istus mu seljas, mina komistasin ja ütlesin, pagan, tsaaripoeg röövis jälle Maarja Meretütre ära. Kati -Kastsei seepeale küsis- kas me jõuame talle järele? Vabalt jõuame, vastasin mina, enne võime vilja maha külvata, viljast jahu teha, jahust kooki teha ja selle ära süüa, ikka saame nad kätte. Kaks korda saimegi kätte, Kati nuhtles virtuaalse mõõgaga tsaaripoega (Mikut) ja toimetas Maarja koju. Kolmas kord ütlesin mina- oh tont, nüüd ei teagi, kas saame kätte, tsaaripoeg on võluhobuse hankinud. Saime kätte küll aga võta näpust, tsaaripoeg tegi Kastseile üks-null ja Kati varises patjadele siruli. Kuna meil oli tsaaripojaga peata Kastseist tiba hale, tegime muinasjutu lõpu ümber- pritsisime talle peale eluvett, vana surematu võttis kargu alla ja lubas edaspidi heaks hakata. Häppi end!

Täna lähen lastega päris-Maarjale külla. Ma pole nii ammu kellelgi külas käinud... Meil pole ka keegi sada aega "ametlikult" külas käinud. Lastel käivad küll vahetpidamata sõbrad külas, mulle vahel K tuleb pika lunimise peale või laste sõprade ema või ämm. Aga harva, tõesti harva.
Tööpäeva õhtul pole lihtsalt aega ega jõudu, nädalavahetusel on igast üritused, koristamised, koerajalutamised, pühapäevakool... ja nii juhtubki, et mõnda sõpra pole pool aastat näost näkku näinud.
Päris üksik tunne tuleb peale, kui mõtlema hakata.

Süüdlaslik..

Inimene võib teha vigu.
Päev otsa arvuti taga kudenud inimene võib seda rohkem vigu teha.
Kõik asjad ei tule väga hästi välja.
Mõni asi ei tule üldse välja.
Üldjuhul ei ole sellest midagi hullu. Mõnikord võivad inimesed tigedaks või kurvaks muutuda. Mõneks ajaks. Mõnikord päris pikaks ajaks.
Mõnikord ei ole viga otseselt enda tehtud aga oleks olnud minu võimuses seda muuta.
Hea, et ma arstiks ei õppinud, ma muretseksin oma tegude tagajärgede pärast ennast mõne aastaga hulluks.
Iga kord ei tule häid mõtteid.
Mõnikord ei tule pikka aega häid mõtteid.
Mõnikord võib vilets teostus nii mõnegi hea idee ära nullida.

Ühesõnaga, katsume nüüd ohkamise lõpetada ja edasi marssida. Ja kui enam ei taha või ei jaksa marssida, tuleb ametit vahetada....
Aga ikkagi teeb nukraks, kui sa näed palju vaeva ja üht-teist läheb ikkagi nässu:(

Oli tormine öö. 12 röövlit istusid ümber lõkke ja üks ütles...

See pilt peab postituse lõpus olema ja omaarust ma sinna ta ka panin..
Hull torm on õues. Vihm, tuul ja muidu ebaõdus.

Mind natikene ajab närvi, et mul teisepoolega biurütmid võnguvad erinevalt. Kell 21 panen mina magama järeltulevat põlvkonda. Siis laskun alla korrusele ja avastan tavaliselt teleka eest magava mehe. Togimine, nügimine ja raputamine annavad lühiajalise teadvuse selginemise efekti. Eksole. siis ma vaatan üksi telekat või loen raamatut või olen arvutis ja kukun kell 24 magama. Kell 02.00 virgub mees ja kolib minu kõrvale voodisse. Minu togimine, nügimine või raputamine kutsuvad esile lühiajalise teadvuse selginemise või ropu sõimu serbohorvaadi keeles. Nii väidab mees.
Tuleb ette, et kass äratab mind kell 2 öösel. Siis viskan ta aknast välja (esimese korruse aknast, kuigi vahel on kõva kiusatus teha seda teise korruse omast) ja enam ei saa magada. Padi on kõva ja tekk on paha ja mees laiutab ja norskab.
Intellektuaalsetest vestlustest, massaazist ja teadagi veel millest ei tule niukeste biorütmide juures miskit välja....
Kass vahib mulle otsa ja näub etteheitvalt juba pool tundi. Lähen teda jälle akna kaudu õue läkitama aga õues on ropp ilm ja pooleteise minuti pärast istub ta niikuinii tagasi akna taga, sitsib tagakäppadel ja kopsib-kraabib oma mudaste käppadega klaasi.
Väljas läheb torm hullemaks. Vaja ikka mees oma voodisse saada, see parim tormikaitse:)

koolitants

Ühes Youtube video kommentaaris oli keegi vaimustunud fänn kirjutanud: Thank you God for creating Sade! Thank you for her wonderful voice and beauty!
Jah, Sade on meeldiv laulja ja üldse on hea vahel mõttes Jumalat tänada mõne inimese eest. Kuigi kogu seda värki maailmas, mille eest tänada, ei jõua muidugi üles lugeda.

Mina olen siiamaani eufoorias eilsest Koolitantsu Pärnumaa päevast.
Thank you God for creating such enthusiastic young people, who made Koolitants!!!

Väikesed on muidugi vahvad. Neil lähevad sammud sassi aga nad on nii uhked, et saavad laval olla, ja tublid, et on suutnud üldse nii kaua trenni teha ja asjad selgeks õppida. Tore on vaadata, kuidas iga rühm on oma õpetaja nägu.
Keskaste on natuke igavam. Sammud on selged ja rütmitunnetus ka, aga ennast välja elada laval veel üldjuhul ei osata. Veel on laval kriipskõhnu ja paksukesi, kõik tahavad, kõik püüavad, kõik pingutavad. Selles vanuses jääb juba mõnele tantsijale silm peale- siit hakkab midagi tulema!
Gümnaasiumiaste on kõige põnevam. Staažikaimad rühmad on koos käinud juba aastaid ja nende liikumine on nii ühtlane nagu sõduritel rivis. Selles vanuses on tantsima jäänud ainult tõsised fännid, neil on välja kujunenud oma stiil ja ideed, ühine hingamine ja rõõm, rõõm, rõõm liikumisest. Paksukesed on ennast peenikesteks tantsinud või uue huviala leidnud, pikad aeglased tüdrukud on õppinud ennast käbedamini liigutama. Tants on andnud kõvasti enesekindlust- laval ei saa olla häbelikult, maha vaadates, ebakindlal sammul. Nad on ilusad, treenitud ja julged!

Mulle hullupööra meeldib vaadata, kui keegi teeb midagi kirega, südamest. Või noh, tegelt kirega pikamaajooksu vist ei meeldiks vaadata. Aga tantsu- lõputult!
Laval sai näha kummiparandust ja mustlastantsu, türgi estraadi saatel idamaist tantsu ja üleni musta riietatud nutunaisi regilaulu saatel. Kasutati maske, vihmavarjusid, mänguautosid ja nukke, silte ja eesti trikoloori... mida iganes.

Eelmisel kevadel sai Krissu on rühmaga finaali ja me käisime Tallinnas lõppkontserdil. Selle afterpartyl tantsiti end muidugi oimetuks, nii suured kui väikesed. Kõige lahedam oli vaadata sheikimisvõistlust: kahel platvormil kaks tantsijat, siis järgmised kaks jne kuni parimad omavahel mõõtu võtsid. Kellele publik suuremad detsibellid välja karjus, see võitis. Need parimad olid ikka sellised tantsijad, et kuku pikali... Rahvas karjus ja plaksutas nagu arust ära!
Ja milline fiiling!
Oli just aprillijura järgne laupäev, kõigil vanematel närvid läbi. Mõtlesime veel, kas ikka sõidame. A sõitsime ikka! Meiegi rühmas mitu vene ema, sama murelikud ja sama pühendunud, kõik olime üks tiim. Afterpartyle ilmus äkki kamp vene noormehi. Mul hakkas imelik. Sonid silmil, käed küünarnukini taskus, täiega sünged näod ees. Parajasti näitasid põrandal end breikarid, niisama, oma lõbuks, rahvas vaatas neid ümberringi. Jõmmid ka vaatasid. Kuni ühekorraga võtsid kätte, ja hakkasid kah breikima! Ja pinge maandus hetkega...

Make dance, not war!
Ootan nüüd pikisilmi märtsi, kui piirkondlik tantsupäev tuleb.
Ja Krissu sai poolfinaali, juhhuu!!!

hommik

Iga päev algab isemoodi.
Tänane hommik algas rämeda kõhuvalu, kempsujooksmise ja tüliga. Ei ole hea oma päeva edasi kerida meenutades poja peale pisarateni vihastamist ja meelepahas karjutud sõnu.
X-i jaoks algas hommik vahetpidamatu helistamisega. Üks tüdruk ei tulnud esimest korda hommikuks koju ja ei võta ka telefoni. Muretsevale emasüdamele pole vist eriti kasu sõprade kinnitusest, et noortel ikka juhtub.
Eilne päev lõppes minul ja T-il koerapesemisega. Lotte jäeti õue ja tema läks õe poole... niipalju siis elektririhma katsetuste mõjust.
Aga päike võttis kätte ja tuli välja. Paneb kohe imestama pärast mitmepäevast jubedat vihmavalingut.

Tänase päeva laul on Peter Gabrieli ja Kate Bushi Don`t give up
you`r not the only one
don`t give up
you can make it

päev päev päev

ja nüüd on õhtu.
X-i laps magab kodus peatäit välja, minu laps pole enam mu peale vihane. Ma polnud täna õhtul eriti hea lapsevanem, sest lõpetasin kodus läpakas üht pikka tööd ja ei saanud süveneda laste kädinasse mu ümber.
Üks laps tahtis mu kaisus õhata oma klassivenna järele ja ohata järjekordse tüli üle parima sõbrannaga
Teine laps tahtis seljamassaazi
Kolmas laps tahtis voodis mu ümber hüpata ja unejuttu kuulata..
no juttu ma nats lugesin isegi.

silmad väsinud, tahaks nüüd unes midagi eriti lahedat näha.
ööööö...

reit ja guugel-muugel

Ma olen praegu täielise emotsionaalse laksu all!
Plika on süüdi.
Mitu päeva nuiab- tahan reiti, tahan reiti. No issi meil mängukas ei luba enam käia, et mitte uusi koledaid viiruseid arvutisse tuua ja krisu ei oska peale juhmide multikate vahtimise arvutis enam midagi teha. Mina mõistmatu mutt ajan sõrad vastu- rate on mõttetu, mõttetu ja veelkord mõttetu!
Äkää, mossitab laps, a meil kõigil klassis on, saadaru, KÕIGIL peale nelja nohiku, kellest üks olen mina. Miks ma ei või?
Sest, sest, sest see on MÕTTETU!!! Tahad sa nii kangesti, et mingid suvalised tüübid hakkavad sind vahtima ja võimalik, et nilbeid kirju saatma? Teeb see sind õnnelikuks, kui keegi kirjutab sinu kohta- pandav tibi?
Misasi on pandav?
No, ......, no.... et seksikas.
Ma tahaks ikkagi reiti.
nõu komments.

Lähen mina täna õhtul siis vaatama, et mis reidis ka toimub ja kas tõesti krisu klassi a, b, c ja d on kasutajateks reganud.
Ei leidnud kedagi.
A leidsin, et saab koolide kaupa inimesi otsida. Otsisin kohe oma kooli välja ja oma lennu ka. Pold kedagi. Kõdud noh, meie pilte võib ajalehe juubilaride rubriigist ilmselt tõenäolisemalt leida kui ratest. Läksin kooli kodukale, kus polnud ka kaua käinud. Appi kui lahee!!! kilkasin nagu krisu avastades tuttavaid pilte. Oo, see õps ikka veel koolis! Nii vana! Ja too ka- ma arvasin, et ta juba meie lennu lõpetades jäi närvivapustusega pensioniootele! Tühjagi, peast hall küll aga endiselt sadulas.
Ja minu esimene klassijuhataja, verinoor pikajalgne neiu on nüüd 50aastane soliidne proua..
Need õpetajad, keda mäletasin ikka rõõmsate ja sümpaatsetena, vaatavad ikka piltidelt sama rõõmsalt vastu.

Siis guugeldasin paari klassikaaslast, üht kunagist silmarõõmu (ehh, ikka veel nii nunnu!) ja lõpuks naljaviluks ka iseennast.
Avastasin, millistesse imelikesse kohtadesse olen toetusallkirju andnud. Avastasin, kui imelikesse kohtadesse on minu töid üles riputatud. Mingile Loitsulehele, sisustusportaali, lemmikloomaportaali, halleluuja (?)portaali, mõni intervjueeritav oma kodulehele jne. Hästi palju oli Tarbija 24s, mul polnud sellest õrna aimugi, et nad võivad igalt poolt sedasi asju korjata. Äää, kahju, et selle eest raha ei saa.. huvitav, miks ei saa? äkki mu tööandja saab? või kuulub Tarbija samasse kontserni?

Naljakas, milline jälg meist netti maha jääb. Hästi ühekülgne. Samas hea ju on, et ei saa teada laste arvu vms iskiliku kohta. Säilib illusioon turvalisusest. Teisest küljest jälle arvan, et kui sa ikka tahad kedagi Eestist üles otsida, siis leiab kah.