Ikka veel suvi:)

Otse uskumatu! Meil, eestis, juba nädal aega päike paistab vahetpidamata ja sooja on 30 kraadi! Meie, aastaringse kehva suusailmaga harjunud, käime ringi, õlad punaseks põlenud ja vaid hädapärased riideribakesed seljas.
Ise ka poleks uskunud, et minu soovunelm rannailmade edasilükkumisest oma puhkuse ajaks täide läheb.
Tegelt ka on mõnus. Olen lapsi meres ujutanud, ise väga ei tiku vette. Vist hakkan vanaks jääma- vette algul minnes on ebainimlikult külm. Kui siis pärast pooletunnist põlvini vees lõdisemist suudan end ületada ja võika karje saatel laintesse plartsatan, ohh, siis on nii mõnna!
Lisaks juba kolm päeva ponnistan aias heinaga võidelda. Igal hommikul arvan entusiastlikult, et täna saan viimased umbrohuliblekesed ära hävitatud aga tutkit, brat... pärast pikkade tundide möödumist 30kraadises leitsakus, näpud nõgestest kirvendamas ja pea märg, vannun jälle alla. Lapsed veavad vigina ja kiunu saatel käruga heina ja õunu komposti.

Õunad, need ka uputavad endiselt. Jagan neid jõudumööda tuttavatele laiali.

Koerast ei käi jõud enam üle, kui ta hullamise ette võtab. Kindlalt peab temaga kooli minema. Huvitav, kes peaks minema? Uu, kas on vabatahtlikke?

21 päeva pärast peab kooli minema- leidis Krissu just kalendrisse vaadates.
Mhmh, 16 päeva pärast peab tööle minema. Ja nelja kuu pärast on jõulud!

Mõtlesin, et paneks ka oma blogiskile lugeja peale. Ja siis mõtlesin, et mis see mulle annaks... On seal mingit vahet, kas mu heietusi loeb 4 (no ma kindlalt tean nelja püsilugejat) või 40 inimest. Mina kirjutan ikka samadest asjadest ja samamoodi. Kena on, kui sellest peale minu kirjutamise lõbu keegi lugedes ka rõõmu tunneb.
Nats ajavad mind närvi siin-seal arvatud ja loetud seisukohad, et blogijad on ikka hullud eneseimetlejad ja mis kärbes neid küll ajab oma eraelu maailma ette laotama, napakad sellised. Et kõrgemalt arenenud inimesed ikka ei tegele oma elu nettipaiskamise ja teiste eludes sobramisega vaid loevad selle asemel näiteks Tammsaaret või käivad teatris või lahkavad keskerakonna viimaseid poliitilisi seisukohti.
No ja siis? Mulle ka ei meeldi näiteks enamus TV3-s näidavaid filme, eriti laupäevaõhtused aga ma ei lähe näpuga näitama nende 174 000 inimese peale, kes Surmarelva vaatasid. Enjoy!

Lähen viin järjekordse laari martsipane tööle usinatele kolleegidele. Ja siis panen lastele basseini õue üles.
PS. No tulge võtke õunu!!!

Kuulutus1

Objavleenie
Announcement
Ära anda puutäis martsipani õunu. Veel ei ole päris valmis aga süüa kõlbavad hästi.
Kuulutus2, etteruttav
Ära anda kaks puutäit pirne. Valmis saavad umbes nädala pärast.
Ps. Me lihtsalt ei jaksa rohkem süüa.

lemmikud

Ma ei tea, et keegi mulle teatepulga oleks saatnud aga mis siis. Tahan ja kirjutan ikka. Aga pooled küssad jätsin välja, ei viitsi.

Ma tahan: saada kunagi rahulolevaks eidekeseks kes koos oma taadikesega laupäevahommikuti oma arvukale laste ja lastelasteperedele mõnusaid perelõunaid korraldaks. Tervis võiks kõigil hea olla ja näod naerul.
Mul on: mees, lapsed, kass, koer, aed, töö, majapidamine, sõbrad... rikas olen:)
Ma vihkan: konflikte ja vägivalda igas eluvaldkonnas.
Ma igatsen: minna Norrasse, Hiinase, Lõuna-Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse.
Ma armastan: kõike ilusat nt loodust, kunsti, muusikat
Ma ei ole: kannatlik, pahatahtlik, enesekindel
Ma tantsin: kui raadiost hea lugu tuleb
Ma laulan: lastega koos
Ma nutan: kui mul on hormoonid sassis igakuiselt või kui keegi kellelegi haiget teeb
Ma kaotan: pea, kui pean oma arvamusi valjuhäälselt suure rahvahulga ees esitama. Absoluutselt igas lauamängus oma mehele.
Ma tekitan segadust:unustamise ja ebatäpsusega
Ma peaksin õppima: maailma ja iseendaga rohkem rahus elama

LEMMIKUD
1. Number: 6
2. Värv: mere värvid ja vaarikapunane
3. Kuu: mai
4. Laul: U2 I still haven`t found what i am looking for
5. Toit: kartulid, kukeseened. kurk ja tomat pluss koooogid ja muu paksukstegev kraam
6. Jook: hetkel Aura rohelise tee joogid, kohv piimaga, jäätisekokteil

KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Robinsonimängus vist isegi võtaks end kokku
2. Hüppaksid benjit? Mine sa tea
3. Liugleksid? et nagu mingi õhuriistaga? küll!
4. Tapaksid kellegi? Enese või laste kaitseks täiesti võimalik
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Huh. Tahaks jah. Aga vist eriti ei julgeks. koos instrukoriga äkki julgeks ka.
6. Kõnniksid sütel? Jah
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Vabalt
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Ainult juhul, kui mu tervis seda nõuaks
9. Kannaksid triipudega pleedi? Kasvõi ruudulist
10. Laulaksid karaoket? Vastavas seltskonnas ilmselt küll
11. Näitaksid punast tuld? Jah
12. Oleksid ellujääja? Tahaks loota
13. Paneksid kellegi nutma? Mhm! Roolijoodikud kasvõi
14. Lööksid last? Laksu olen andnud jah aga hellalt, ästi ellalt...
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Poleks problet

10 FAKTI
1. Kodulinn: Reaalis Pärnu, hinges alati Tartu
2. Juuste värv: pleekind pruun
3. Juuste stiil: Poisipea
4. Silmade värv: rohelisekirjud
5. Kinganumber: 37
6. Tuju: kord nii kord naa, ilmselt põen varjatult tsüklilisi meeleoluhäireid...


1. Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Ema kes on haige :(
2. Kus sa viimati käisid? Koeraga jalutamas Hobuse tänaval
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasid? ei viitsi vaatama minna
4. Kellele viimati helistasid? emale, küsisin vahvlite retsepti
5. Kas sa naerad tihti? oi, vist viimasel ajal väga isegi mitte?
6. Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Inimesed magavad, teate..
7. Kas oled sentimentaalne? absoluutselt mitte
9. Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Mõnda olen
10. Kas oled sõbralik? Ma vähemalt püüan
12. Viimased filmid, mida vaatasid? Telkust 5 min lollakat filmi sipelgatest lennukis
13. Mida sa tegid eelmisel keskööl? sõin salaja külmkapist praekala
14. Mida viimati küpsetasid? Täna vahvleid, ei tulnud eriti välja kahjuks
17. Hetkel kuulad? Laste ja mehe norskamist

Veel paar:
1. Lemmikbänd? U2, REM, Pogues, Johansonid,
2. Mida sa suitsetad? Ajud suitsevad ise, mina ei tee midagi
3. Oled rahul praeguse eluga? 80%
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Käsivarred-kontorirott või mitte. Üldine kehakuju, siis naeratus ja silmavaade.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Meeldivad meeldivad. Eriti meeldiks mulle neid lugeda rohkem kui õhtul 5 minutit enne magamajäämist.
7. Kas sa tahad abielluda? Tahan! Aga keegi ei taha minuga abielluda :(((
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Midagi intiimset ja ilusat. Miks viimast kontserti ei küsita? See oli Led R ja täiega lahe!

Edasi võivad vastata kõik, kel öösel midagi targemat teha pole.

koduperenaine heidab meelt

sest
ma sebin ja sebin ja midagi tehtud ei saa. Rohin ja niidan, koristan ja keedan. Päeva lõpuks pole aga ikka nagu midagi erilist ette näidata. Vahepeal tuleb mulle meelde, et on puhkus ja siis lebasklen natuke aega. Söön arbuusi.
Lapsed korjavad õunu ja aitavad niidetud heina ära vedada, vahelduva eduga ka pesevad nõusid. Nad püüavad, sest issi on seadustanud neile tugevama õigusega arvutikeelu, mida on lootust tühistada vaid ebamäärase "tubli ja töökas olemisega".
Minu kurtmise peale- appi ma ei saa kuidagi oma kodutöödega kuidagi ühele poole- kostis T oma arust lohutavalt: pole midagi, puhkus ju alles algas...

Kurjad inimesed tulevad meeleheitel koduperenaistest.
Esiteks vihastad, sest tundub, et ainult sina, märter, pead kõike ja kõige rohkem tegema. Siis tunduvad lapsed tüütud, nemad ju EI PEA otseselt eriti midagi tegema. Siis saab raha otsa. Siis ujuvad kõikvõimalikud seni varjatud probleemid pinnale. Ja algab PMS. Ja lehtedes on aint halvad uudised.
Järgmiseks käratad peale kolmele tüütule viieaastasele, kes tunni aja jooksul viiendat korda su elutuppa traavivad.
Vaatad kadedusega õnnelikke paare ja muretuid beibesid tänaval.
Ei kammi juukseid terve päev.
Kirikus, kontsertidel ja jalutamas ei käi. See eest Säästukas ja turul, rätik silmini tõmmatud, et ei peaks soengut tegema.
Lubad inimestele tagasi helistada aga unustad ja kui meelde tuleb, ikka ei helista.
Ei viitsi kuulata külatädi heietust tänaval tema õe viletsast tervisest.
Pakud eelnimetat tädile moepärast abi kottide tassimisel ja ohkad kergendusest, kui tema (ilmselt ka moepärast) ära ütleb.
jne jne.
Pagan, midagi tuleb ette võtta.
Täna on rannailm aga .. niitmine on pooleli

invasioon porgandites

Täna ma siis rohisin. Tuleb välja, et peale seemnete kevadel mahakülvamise tuleb enne sügisest saagikoristust aiamaal veel midagi kavalat teha. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis see on...
Igal juhul oli minu palgatöösse mattunud kahe suvekuu jooksul peenardel toimunud nii mõndagi huvitavat. Porgandid, mida ma otse loomulikult unustasin harvendamata, vohasid uhkelt. Hoolimata sellest, et Lotte armastab keset peenart pikutada. Keegi oli maast osa porgandeid välja tirinud ja veendudes nende alamõõdulisuses, pistnud nad tagasi peenrasse. Ma ei usu, et seda tegi meie põgenikuelu elav jänes.
Herned olid kolm nädalat tagasi veetud tuginöörid puntrasse ajanud ja maha vajutanud. Kuna mul õnnestus leida vaid tühje kaunu ja mõned õied, läkitasin herned komposti.
Maasikatel pold häda midagi, kuigi Lotte vedeles keset taimi graatsilises poosis: Nina ühes puhmas, esikäpad teises ja tagakäpad kolmandas.
Ilusa lõhnava nõmm-liivatee olid oma pesaks valinud punased sipelgad. Liivateel endal ei paistnud sellest midagi olevat aga minu varbaid rünnati küll.
Vaarikaid ei ole. Alumised oksad on Lotte poolt ära lutsutatud- ta armastab väga vaarikaid. Musti sõstraid ja tikreid ka ei ole. Ma küll alles eelmine aasta istiutasin nad kah.
Piparmünt kiratseb uuel kasvukohal. Aga petersell on rahul. Ja veel mingi ürt, mille nime ma enam ei mäleta.
Miku peenral kasvab kõrvitsapadrik. Selle laiade lehtede all tihedas rohus on täitsa mitu kõrvitsajõmmi juba, ma ei tea kui suured sest lehed torkavad.
No ja igal pool oli toimunud põldosja vaikne kuid kindel invasioon. Vastandina näiteks nõgese või vesiheina ülbele laiutamisele on neil väga kaval strateegia: sellised malbed varrekesed, mis näivad teatavat, et oh, mis nüüd meie õrnakesed, ärge pange meid üldse tähele, me niisama siin natuke oleme ega võta ruumigi.
Ja sedasi märkamatult on kõik kohad neid täis ja kätte neid tõbrikuid ka ei saa, sest niitpeened juured lähevad kohe allaheitlikult katki, et esimesel võimalusel jälle kasvama hakata.
Homme jätkan võitlust.

kingadega või ilma?

Üks teema piniseb juba pikemat aega mul peas. Ajendatud Elsa lahedast postitusest, kus ta võrdleb mehi
kingadega:)
Et paljajalu on küll tore ja tervislik aga head kingad on ikka umbe vinged. Nii need, mis ammu sisse kantud kui need, mis just poest koju toodud.
Ma olen suur suhetesõltlane kunagi olnud. Mäletan, et elasin nii 15sena selle nimel, et ma kohtan kedagi, armastus tuleb ja teeb kõik korda, heaks ja ilusaks. Tegelt harva teeb. Pigem ajab kõik veel rohkem paigast ära ja sassi. Armumine ma mõtlen. Kui juba armastus, siis peaks mingi tasakaal tekkima.
Esimene armastus tuligi, oli vägev küll aga nutta sain ikka ka nii et aitas. Telefoni hüpnotiseerimine õhtud läbi "The Cure" kaebliku niugumise saatel oli mu põhiline olek...
Kui too esimene love läbi sai, mõtlesin, et mitte iial, mitte mitte mitte iial ei tule enam sellist tunnet. Mitte keegi ei taha mind enam mitte mitte kunagi.
Kui ma saaksin tolleaegsele endale õlale patsutada, siis ütleksin, et pole hullu. Tulevad uued kogemused, head ja halvad. Ja lõppeks ilma meesteta saab ka hakkama.

Saab siis või?

Mulle tundub, et saab. Kõik sõltub põhjusest, miks meest otsida. Või naist. Või armastust üldse.

Näiteks selleks, et üksi on igav. Tahaks kellegagi jagada hommikukohvi ja päikeseloojanguid, soojendada end jahedal õhtul laia selja taga teki all.
See kõik on kena aga ürgüksinduse eest ei saa peitu ka kellegagi koos olles. Jumala ja iseendaga kohtud ikkagi üksi. Kui see teeb hirmu, ei aita sõbrad, kallimad, peod, pere ega miski. Armumine läheb mööda, lapsed kasvavad ja ikka on hing pikalt ja põhjalikult näljas. Päris kole. Üksindusehirmust suhete külge klammerdumine on kurb vaatepilt. Mis selle vastu aitaks, mina ei tea. Mina hoian Jumalast kinni. Ükskõik, mis ma olen ja mida ma teen, Tema on minu juures. Midagi vastu nõudmata- peale minu enda.

Ühiskonna algrakukese loomises on meestel oluline osa kanda. Perekonnaks on soovitav ema ning isa sõbralik kooselu, samas lapse saab tänapäeval purgist kah muretseda. Peremudeleid on seinast seina. Isa võib suht edukalt isa teha ka mitte emaga koos elades. Üksikemadel ei ole see lihtne. Ma isiklikult ei kujuta ette, et pole kellegagi vaipu kloppida või kasvõi päeva lõpus laste tempudest kellelegi rääkida. Füüsiliselt saab hakkama aga emotsionaalselt on üksi laste kasvatamine raske. Samas jälle- näiteks peale sõda oli vaata kui vähe mehi ja mis siis?

jaaaa seks of koors. Regulaarne. Hmm, ootuspärane? Väheüllatav? Aga oma. Ja hea.
SAMAS JÄLLE kui pole kaaslast, on ka igasuguseid variante. Kusjuures mõni variant on lihtsalt suurepärane.

Aa. Et armastus ka või?
Et ilma armastuseta ei jaksa õnnelik olla?
Saab ju oma armastust jagada vanematele, lastele, sõpradele, kodututele koeradele?
Nemad peegeldavad armastust heldelt tagasi.
SAMAS JÄLLE Jumal on kavala tagamõttega selle vastasugupoole igatsuse meie sisse pannud, bioloogiline programm tiksub ja.

Oh, armas Jumal, keeruliselt oled sa meid kokku pannud. Aga arvan siiski, et õnnelik või õnnetu olemine ei sõltu üksindusest või kaksindusest. Nagu Surematu Kashtsei muinasjutus: õnn on seal, kus on su süda. Laste juures, teisi teenides, midagi luues, mis iganes. Igal pool natuke. Igal pool nii palju, kui saab. Nii palju, kui südant jätkub.

ei mingit eufooriat..

kuigi puhkus kestab juba teist päeva. Vilets suusailm ei tekita mingit tahtmist saba seljas ringi lehvida kah.
Reedel, viimasel tööpäeval oli veel eriti kiire olemine, lõpetasin oma asju ja tormasin poolest päevast koju Perefoorumi külalisi ootama. Pidi tulema mingi 4-5 peret, kohale jõudis 2 aga mis siis. Kummaline on kokku saada inimestega, keda iial varem kohanud pole (ainult netis) aga siiski lobiseda mitu tundi nagu vanade heade sõpradega.
Samal õhtul sõitsin lastega maale, sõbrannele külla mustikale. Mõnus oli metsas, ammmmmu pole olnud võimalust marjul käia. Mustikad olid magusad ja männimetsa lõhn uimastav. Järgmisel päeval sai Lindi kool 80 aastaseks ja kuna peretütar seal esines, võtsime ka sündmusest osa.
Lindi vana mõisakool paneb selle sünnipäevaga nüüd oma uksed lastele kinni, sügiseks valmib uus ja moodne mõni kilomeeter eemal. Aga...
Vana koolimaja asub absoluutselt idüllilises mõisapargis, kus lastel tohutult suuri puid ronimiseks, ruumi jooksmiseks ja peitusemänguks, vahetundide ajal kihutati külakiigele ja kelgumäele, klassitoa akendesse piilusid pihlakad ja õunapuud. Oma esimest koolimaja olid vaatama tulnud kümned kunagised õpilased ja õpetajad, mõned neist ikka päris eidekesed juba. Nagisevate alles värskelt värvitud põrandatega klassidesse olid vaatamiseks pandud nii minuaegseid kui 80 aastat vanu koolivihikuid ja päevikuid.
Sinna tuleb nüüd arvatavasti vanadekodu.
Uus koolimaja on hoogsa tänapäevase arhitektuuriga, plastikakende, moodsa saali-võimla-tualettidega, lisaks korralik spordiväljak ja lasteaiapoolele suurepäraste atraktsioonidega mänguväljak. Samas asub see kesk lagedat põldu, igast küljest tuultele valla, mänguplatsi aia tagant kulgeb suht elava liiklusega maantee, mitte kaugel löntsivad külapoe vahet kohalikud õllesõbrad ja koguneb noorsugu autodest tümakat laskma ja seltsielu elama.
Ühe ajastu lõpp.
Täna sajab jälle vihma pluss korralik tormituul. Jätkame siis koristustegevusi lastega.

maalt ja saaniga, pealinnas

Ei tule töötuju, ei tule noh!
seep pean ikka ära kirjutama ka oma meeldiva kogemuse.
Käisin eile pealinnas intervjueerimas Peeter Vähit. Pole ammu kohanud nii kena inimest! Juba poole tee peal helistas mitu korda, et kuidas ma ikka kohale saan ja kas ta peab mulle vastu tulema jne. Pakkus vett ja veini, rääkis väga huvitavat juttu ning lõpetuseks küsis tuhande vabanduse saatel, kas ma ei oleks nii lahke ja saadaks loo talle üle vaadata, mitte et ta kahtleks minu professionaalsuses (irw, mikrobioloog) vaid et ehk ta ise pole osanud piisavalt korrektselt väljenduda.
vÕibolla on ta selleks nii kena, et on budist?
Või on nii, et mida haritum, intelligentsem ja positiivsem inimene, seda lugupidavamalt suhtub ta endast nõrgematesse ja rumalamatesse?
Tulin tema poolt ära ja tahtsin natuke linna peal ka kolada. Käisin pea kuklas ümber südalinna klaashoonete nagu mats linnas kunagi, ja piirdusin Stockmanni külastusega. Imestasin, kui lai valik kaupa oli Pärnuga võrreldes. Leidsin näiteks silikoonist kausikaabitsa, papist sahtlid ja veel mitmeid asju, mida ma iial Pärnus näinud polnud. Aga raha ja vaba aega mul polnud, kõmpisin varsti bussijaama tagasi.
Bussiga sõita on mõnus. Selliseid poolpikki otsi nagu tallinn ja tartu. Saab oma mõtteid lõpuni mõelda. Märkmikku ülestähendusi teha. Tukastada. Vaadata metsatukkasid, põllulappe ja mõistatada, mis lilled kirevate laikudena parasjagu mööda vilksatavad.
Täna sajab vihma, täielik mõnulemise, magamise ja lugemise ilm.
Püüan nüüd lugu edasi kirjutada...

punase motikaga taadist

Tahtsin kirjutada ühest rõõmsast ja ühest kurvast asjast.
Ma arvan, et alustan kurvast.
Meie 73aastane naabrionu käis üleeile oma paar nädalat tagasi ostetud mootorrattaga sõitmas. Täiega lahe vaatepilt oli, kuidas ta oma punasele iludusele otsa ronis ja minema käristas. Ja kui ta jõudis koju tagasi, ajas ta oma motika garaazi, pani ukse ilusasti kinni, kukkus sinnasamasse maha ja suri ära.
Mina seda ei näinud, mees helistas mulle. Naabrionu leidis pool tundi hiljem tema abikaasa, kes poest koju jõudis.
Nad olid eelmisel õhtul kena perekondliku õhtu veetnud oma pere ja sugulaste seltsis. Ja hommikul oli taat nagu ikka vanainimesele kohane oma tabletipeotäie sisse söönud.
Nüüd siis sedasi.
Meil on kõigil kurb olla. Sõbralik ja seltsiv mees oli. Ikka pakkus meile kala ja veeretas juttu, kui me maja ümber mingit majapidamistööd tegime ning jagas juhtnööre, kuidas tema meelest oleks õige midagi teha.
Nii harjumatu, et hommikul kell pool 9 ei kobista keegi enam oma punase fordsierra kallal, ega kööpsi rõõmsalt esmaspäeviti ja laupäeviti piimaauto juurde külamuttidega nalja viskama, ega köhi ja vannu nii et maa on must oma trepil kalavõrke puhastades.
Ja tema naisest on ka kahju. Terve elu koos elatud ju. Kuidas ta nüüd üksi edasi talitab oma majaga, suvekoduga, aiamaaga, kaluripaadi, punase fordsierra, punase motika ja kahe ülbe koeranässiga? Alati tegid nad ju kõike koos-nühkisid puid saagida, kloppisid vaipu ja käisid aiamaal. Õnneks on neil tütar.
Me ikka T-ga vaatasime ja mõtlesime alati, et kas meie ka 30 aasta pärast niimoodi koos eite-taati teeme...
Lapsed olid ka ehmunud, vaiksed ja kurvad, nemadki armastasid naabrionu omal moel. Küsisid surma ja Jumala ja selliste asjade kohta. Palvetasid naabritädi pärast.
Teate ma sellest toredast asjast kirjutan tegelt teine kord.

Indiaanlastest ja kombainidest

Reedel sain maale. Võtsin 2 suuremat last ka kaasa. Käisime indiaanilaagris lastele. Kaks tipiid olid püsti, neli poisijõmmi sebisid ringi, sõitsid kanuudega, ronisid puude otsas. Kõik lapsed on oma olemuselt indiaanlased, arvas laagripealik.
Talle ja paarile ta mõttekaaslasele on indiaanlus elustiil. Nad puhkavad niimoodi. Mulle imponeeris kõige rohkem nende vaba olemine. Nad rääkisid, et maale tulles võtab mitu päeva aega õigele lainele saamine. Telefoni levi eriti ei ole. Telekat ei vaadata. Kell ei tule meelde. Sa lihtsalt oled, toimetad vaikselt oma asju, tegeled loomadega ja iseendaga kuni on õhtu käes ja avastad, et polegi midagi erilist ära tehtud. Ja mis siis, et ei ole. Sina ise oled iseendaga aega veetnud.
Kadedaks tegi, oi kui kadedaks...
Meie piilusime kella ja kimasime edasi viljapõllule, varajase odra lõikust kajastama. Seda tegin ma nüüd küll elus esimest korda. Põllumajandusreporter vali:)
Aga mõnusad mehed olid. Agronoom, kellel 36s viljalõikus juhtida. Hallihabemeline suur kõhuga kombainer, kes mu lapsed vastutulelikult kombainiga ühe ringi kaasa lasi sõita. Näidistalu juht, kes minu linnavurlelikku olemist pahaks ei pannud. Nad kõik olid naeruse silmavaate ja sooja tugeva käepigistusega, ning kohutavalt sõbralikud ja vastutulelikud.
Närisin odraterasid nagu -- aaaaaaastaid tagasi kriimuliste põlvedega poistega ratastega põldude vahel ringi rallides ja piimapuki peal päikeseloojangut vaadates.
Kui Tartus meie maja taga veel maju ja viadukti ja elektriliini ei olnud, siis oli seal hoopis viljapõld ja jube äge oli naabripoisiga koos vaatama joosta, kui ilusad punased kombainid tulid ja maa nende all värises...
Minu lapsed pole maal üldse saanud olla. Ei ole neil vanaema maal, ega onusid-tädisid, mõned kaugemad sugulased on aga sellist läbikäimist pole, et suisa suvitama saaks nende jurde minna. No ja polegi muud võimalust kui minna kalli raha eest kuskile turismitalusse, et lapsed teada saaksid, mismoodi vili kasvab ja lehmad lüpsavad. Ebaaus!
Ja kurb..
Sõitsime fotograafiga linna poole, väsinud lapsed tagaistmel magamas ja terav õnnetunne tuli peale. Selline päev! Ma sain korraks-korraks päris elu jälle nuusutada, tõelist elu pääsukeste, kombainide, kitsede ja kanuudega. Mis on selle kõrval linna mõttetud sebimised? Kivisildniku uus ooper? Peanäitejuhi kultuuriline maitse? Seppäla allahindlused ja uus kleidimood?
Mitte s..tagi need ei tähenda, kas teate, mitte s..tagi need ei tähenda pääsukeste kõrval.
Kust küll leiaks maakoha, kus vahel natukenegi lastega olla saaks? Ma võiks vikatiga niita ja nõusid pesta.

Natukene veel...

ja tuleb vastutav kultuuritoimetaja tööle. Natukene veel ja algab puhkus. natukene veel.
Nüüd tuleb natuke kategooriat virin ja kiun.
Eilne päev algas eriti ebameeldiva "päkapikk taob mu vasakusse oimusagarasse auke" tundega. Enesetunnet ei teinud paremaks ega meeleolu ülevamaks viis minutit pärast ärkamist avastatud fakt, et Lotte on täiesti ära kasutanud Krissu kõige uuemad kingad. Kuidas ta oskab just kõige uuemaid jalanõusid valida?
Tööl läksin süveneva peavaluga tegema intervjuud teatri tähtsa asjapulgaga, plaan oli rääkida teatri lõppenud ja algavast hooajast ning muuhulgas küsida ka ühe untsuläinud etenduse kohta. Selle asemel võttis 2/3 meie vestlusest tema väga viisakas vormis arupärimine selle kohta, miks me avaldame sellise saastkirjaniku saastarvamusi teatritükkide kohta. Sinna hulka arutelu ajalehetoimetaja olulisest osast linna ja maakonna kohaliku kultuuripoliitika kujundamisel. Kultuuriväärtustest üldse. Komöödiatest, vabaõhulavastustest ja tõelisest kunstist. Lõpetuseks küsis ta, mis haridus mul on (bioloogia kõrgem haridus on, ja mis siis??) ning soovis jõudu sõnnikus sonkimisel...
Lust ja rõõm on ikka tõeliste kultuurikorüfeedega suhelda! Ostsin peavalutablette, tegin loo valmis, saatsin tüübile maili ja vastu tuli jälle selline imelik kiri minu kultuurieelistuste ja kontseptsioonide kohta.
Ma ei viitsi siin asja olemust kirjeldama hakata, lihtsalt mulle teeb viha, et mind on enda meelest täiesti eimillegi eest teatrivaenlaseks ja ilmselt kultuurialase arengupeetusega isikuks tembeldatud. Ja et mind on vastu mu tahtmist teiste musta pesu pesemisse tõmmatud. Kusjuures ma kirjutasin täiesti ilusa ja neutraalse artikli! Fuhh!
Mul puudub paks nahk, kindel selgroog ja teravad hambad, mis selles ametis hädavajalikud on.
Päev jätkus samas stiilis- mul vaja eriti kähku koju saada aga rattalukk ei avane! Pusisin minutit kümme ja läksingi jala koju. Täna ka ei saa lukku lahti ja ratas jääb ilmselt lume tulekuni toimetuse sisehoovi konutama..
Nagu mul mitte piisavalt kiire poleks, tuli 1 minut enne bussi peale istumist meelde, et Katil homme sünna ja kingitust pole! Kiire spurt mänguasjapoodi, kiire mõrv rahakotis ja kapakuga koju. Seal sain olla 7 minutit, haarasin võileiva hambusse ja -
sõitsin kergendustundega linnast minema. Naistega Laulasmaale Kivirähu "Uljast neitsit" vaatama. See oli lahe. Stoorit polnud küll väga palju aga etendusepaik, näitlejad ja stiil üldse meeldisid broo. Ja Kivirähu tekst Everi, Pajusoo ja Klenskaja esituses oli tegelt kohati ikka maru naljakas, tagasiteel sai autos mõnuga veel irvitatud. Lõbus oli kogu meie sõit kokkuvõttes sest heas tujus Jannega on võimatu koos norutada:)
Täna ikka pea valutab aga mul savi, võtan aga tabletikese ja olen edasi, homme äkki lähen ühte põnevasse kohta pealekauba.

kui läheb nässu..

Tegelt on mõttetu pikalt põdeda, kui midagi maru nässu läheb. Kõigil läheb, eranditult. Mina olen hull põdeja, eriti kui minu süü läbi teised kannatavad. Kõik ei ole.
Endla suvelavastus Tsirkus!!! näiteks on 80% vaatajate arvates täielik käkk ja failure. Lavastaja ise ka tunnistavat, et noh, jah, ei tea isegi, miks nii läks. Aga käib ikka pea püsti edasi. Kuid... avalike suhete juht lasti lahti :( otsitud ettekäändel, ilmselt arvati, et ta ei pritsinud piisavalt positiivset selle teatritüki kohta.
Ühe teatud muusikasündmuse kohta arvatakse, et see on sugulaste-sõprade kokkutulek, millele linn lahkesti raha peale maksab. Jah, ja Maestro nüüd ka ei tule..
Maarjakodu müükipanemine on absoluutselt lubamatu.
Chaplini keskuse äranullimine on üle mõistuse.
Linnavalitsuse endisesse polikassse kolimine on naljanumber.
jne jne
Huvitav, kusmaalt kaob ära võime oma vigasid tunnistada ja püüd neid heastada? Või on kõikide nende käkkide autorid siiralt parimas usus tegutsenud ja arvavad, et loll pööbel ja pahatahtlik maailm lihtsalt ei mõista neid?
A kas neil häid sõpru ei ole, kes neile õlale koputaksid ja ütleksid, et kuule, nii ikka ei lähe?
Ma küll soovin, et ma oleks K-i nõu kuulda võtnud kui ta mulle sada aastat tagasi ütles, et mu esimene armastus on sitt mees. Aga ma ei võtnud, pidin ikka oma vitsad ise saama.
Äkki siis ei võetagi kui ollakse oma ideest täielikult pimestuses?
Võibolla on asi enesekindluses? Mina olen igas asjas nii ebakindel ja ebaenesekindel, et see on juba teistpidi halb, aga on paaalju inimesi, kes kindlusetuse all karvavõrdki ei kannata.

rannast ja aiakujundusest

Lottel pole meil kerge aga ta annab oma parima, et lastega võrdselt segadust ja vaipadele liiva külvata, asju oma kohtadelt liigutada ja emme närve proovile panna:)

Pärast viimast postitust võtsin ennast kokku ja käisingi lastega rannas. Vile tuul pühkis liiva tornaadodesse ja lained kloppisid üksikuid vapraid suplejaid. Soomlased päevitasid, kananahk seljas - puhkus ju, vaja ikka täie raha eest puhata.

Aga minu jõmmid tormasid vette ja rabelesid tükk aega, enne kui hammaste plagisedes välja tulid. Ei neile tähenda, et vee temperatuur 19 ja õhk 21 kraadi.

Lisaks jäätis, väike pitsa ja ronimisatraktsioonid. Emmel jälle paar plusspunkti kirjas...

Koeraplika tunneb end aina kodusemalt. Laisk on endistviisi aga pahandust jaksab juba teha piisavalt.

Põhjalikult ümber kujundatud on minu lillepeenar, seal on maitsekalt paigutatud koopaid ja teisalt tasandatud pinnavorme, mõned taimed on kasvukohalt teadmata suunas lahkunud ja teised pügatud kääbusvormidesse. Ma natukene ohkan aga teisalt - umbrohul ka ei õnnestu seal kasvada....

Lisaks on Lotte laualt näpanud ja pintslisse pistnud kolm peaaegu täis karpi Delma margariini, majoneesipudelilt suutis korgi maha närida aga sisuni veel ei jõudnud. Sellise rasvadieedi peale peaks ta karv läikima nagu šampoonireklaamis!

Lastele kipub ka pähe istuma, mänguhoos tahab näksida ja hüpata.
Ma ju teadsin, et saan koera näol ühe tite juurde:)

Naabrinaine olla kurtnud, et meie rändurjänes einestab alatasa nende lillede kallal...
Täna hommikul ladistas mõnuga vihma (neid ilusaid rannailmu hoitakse augustisse kui minukesel puhkus hakkab, jess!). Lapsed jäid tuppa teki alla mõnulema, eile läksid hilja magama olles poole 23ni mänginud õues naabrilastega. Õunapuude otsa tehti kodud, sinna veeti tilli, lilli, rabarbereid ja muid tähtsaid koduasju. Täna tuleb lapsehoidja jälle, kes on imearmas, lahke, seltsiv, sõbralik ja imeilus 16aastane neiu, kogu me perele meeldib ta kohutavalt. Hmm, Nip Tucki viimases osas oli ka lapsehoidjatest juttu.... aga meie Liisa ei ole selline!

Armastan vihmaseid hommikuid, see annab õigustuse vedeleda ja pisikesi ebatähtsaid nokitsemisi teha. Saaks tööpäev läbi juba.

My computer/my pictures

Nägin täna öösel kummalist und.
Olin Tartus, kesklinnas ja sõber ka. Sõber näitas mulle vanu mustvalgeid fotosid oma perest, kus olid rõõmsad noored ja ilusad vanemad ja põlvepikkune X ise.Me käisime koos kuskil ajalooarhiivis ja otsisime materjali oma vanematest, kutsetöö, nende sõprade ja iseloomuomaduste kohta. Meil oli seal veel mingeid lapsepõlvega seotud asju, näitasin vana plekk-karpi, kus kunagi olid kommid ja ütlesin, et mul on nende maitse nii hästi meeles.
Praeguseks on X-i vanemad ammu lahus.Minu vanemad ei ole ka enam noored, rõõmsad ja ilusad. Isegi meie ise ei ole enam VÄGA noored ja ilusad, loodetavasti rõõmsat olemist ikka veel jätkub.
Aga need mälestused on ikka jonnakalt mälufailis olemas. Ajast, kui maailm oli mustvalge, tasakaalus ja ilus.
Eile käis Kadri külas. Nemad lähevad perega Inglismaale augustis, sõpradele külla. Meenutasime siis, kuidas me kahekesi seal paar aastat tagasi käisime. Leidsime, et meil mõlemal on suur hulk piltegi veel ilmutamata nagu praegusel digiajastul kipub tihti jääma. Ja et tegelikult polegi selleks otsest vajadust, sest need kaadrid on ju kõik meil kõrvade vahel olemas, lisaks veel lõhnad, maitsed ja tunne, mis nagunii pildipaberi peale ei jää.
Huvitav, kus need pildikesed ajus ringi vilguvad? Ja mis neist saab, kui kord aju tolmuks muutub? Kas nad lendavad kuskil universumis edasi ringi koos sellega, mis minust endast järele jääb? Või vajutab keegi nupukest delete ja pole enam minu kõvaketast ega faile?
Püüdsin uurida, mis mu lastele praegusest eluperioodist salvestub. "Äh, ma ei näe mingeid pereunenägusid," väitis Krissu. "Ma olen pigem mingi multikategelane ja seiklen koos Witchi tüdrukutega ringi."
Küsisin, et kui ta lihtsalt kodu peale mõtleb, mis pilt talle siis ette tuleb.
"No, maitea, meie õde ja vennaga vaatame diivani peal telekat, issi teeb õues tööd kuskil ja sina mängid koeraga.."
....
Väike valus paus.
Ma ei arvanud, et asi on nii vilets meil kodus.
Panin telku kinni. Ütlesin, et kui ma arvutis oma töö ära teen (kohe hakkangi tegema), siis lähme ja teeme koos midagi toredat. Lähme ratastega mere äärde näituseks.
Ps. Kui nad (järeltulijad) suureks saavad, siis on kindlasti neil ikkagi hoopis mingid muud failid my pictures jaotuses.Mind lihtsalt natuke hirmutab, et me kirjutame neid faile just praegu, kõik koos, ja keegi ei tea, mis jääb kõvakettale pidama, mis mitte.

minu privaataeg

..on peaaegu olematu aga sellevõrra magusam.
Saatsin 2/3 perekonda koera jalutama (minge tehke ikka piisavalt SUUR tiir), pesamuna magab ja mina olen täitsa omaette kodus, jeeaah!!
Kuulan YouTubest lapsepõlve lemmikmeloodiaid :)
mugin arbuusi ja kukeseenekastet
tantsin kui hea lugu on
lisaks on reede


off topic
Pärnus muide on asjad täitsa käest ära. Lõuna ajal ei saa enam Rüütli tänavale kuskile sööma ka minna, kõikjal käratsevad eufoorias soome lapsed, kõikjal on järjekorrad, tänaval ei mahu suurt kõndimagi.
Ma ei salli sugugi seda suvelkõikpärnussemereäärdepidutsema reklaami. Septembri lõpus, kui ilmad jahedaks on pööranud, lähen mere äärde, istun ihuüksi lagedal rannal, vahin tumehalli tormist merd ja tunnen vaikset rõõmu.
Samas natuke on tore ka. Pärnad õitsevad, õhk on meelõhnast paks. Hommikul tööle sõites teen pisikese ringi sadamast läbi, vaatan paate kai ääres loksumas, nuusutan vetikate lõhna. Hea on.
Ei, ma pole kade suvise Pärnu peale. Tulgu pealegi kõik kel jalad kannavad. Lihtsalt kitsas on. Mõnnasid terrasse pole. Ja lõunatamiskohti piisavalt. Ja need soome emmed võiks aegajalt oma jõnglastele peale käratada.
Meres on veel ruumi sest pole ülearu soe. Eile ujutasin lapsi, ise ei läinud vette. Armastan ujuda siis kui kell on 9 õhtul, lained on maha rahunenud ja päike loojub. Siis sulbid kuldroosas soojas siledas vees kuni külm hakkab lõpuks.
Või kui on toredad vahused lained mis sulle mõnusaid litakaid vastu tselluliiti peksavad. Ujuda ma siis ei julge eriti aga niisama möllan küll lastega vees.
Tsirkuses käisin ka eile lastega. Ma ei salli tsirkust tegelt üldse, mulle meeldib niisama loomi vaadata mitte seda, kuidas nad on haletsusväärsetesse hilpudesse topitud ja teevad nõndanimetatud trikke. Milleks?
A seekordne etendus oli lausa hea, loomadega midagi eriti ebameeldivat ei tehtud ja akrobaadid olid tasemel. Klounil polnud ka viga. Haaras rahva seast pahaimamatuid soomlasi ja sundis neid näitlema.

Tegelt ma pean nüüd ükskord arvutist välja minema, kaua võib.

totally f.....d

Esialgne eufooria ja tegutsemistahe on kadunud viimse tilgani.
Praegu ma lihtsalt istun pisaraid kõigest väest tagasi hoides sest minu kolme tunni töö hullu tekstimassiiviga läks persse. Ilmselt ma olin tõesti nii hooletu, et ei salvestanud vahepeal muutusi või mida ma tegin või ei teinud või maitea aga igatahes tuleb otsast peale hakata. Nagu mul vähe tööd ees oleks....
Lisaks ühed äraneetud üritusekorraldajad kes kepivad minu ja poole toimetuse ajusid, et nende poolemiljonikroonine eliidiüritus ikka piisavalt leheruumi ja tähelepanu saaks. Mina olen selline pehmeke ja püüan kompromisse leida aga nendepoolne surve on lihtsalt nii massiivne, et hulluks ajab.
eeloleval nädalavahetusel on miljon kultuuriüritust, kõik tahavad leheruumi ja kajastamist ja minul pole veel midagi õieti valmis kirjutatud ja minu poole päeva töö, eksole, mida ma õhtul oma kodutoimetuste ja lastegategelemise ja ajakirjalugemise ja niisamamõnulemise ja uneajast pean hakkama UUUUUESTI tegema
miks mina, miks?

aga võrreldes sellega
http://american-dream.blogspot.com/2007/06/kallid-eesti-keele-valdajad.html

on minu probleemid pisipisitillukesed.

Sorry ropendamise pärast.
Lähen koju, nutan natuke ja hakkan tööle.

PS. eile tuli naabrinaine küsima, on see meile kuuluv jänes, kes nende aias ringi kargab ja kapsaid sööb. Püüdsime meest pool tundi ja jäime jälle pika ninaga. Lubasin naabrinaisel jänese endale jätta, kui ta juhtub selle kavala eluka pihku saama.

esmaspäev

Väsitav nädalaalgus. Inimesed ei täida oma lubadusi, teised inimesed käivad oma huvides jälle tihedalt peale. Sina siis vastuta ja tee nii, et saak salves oleks ja kõik rahul.
Samas on natuke edevalt tähtis tunne ka :)
Koju jõudes sain teisele lainele koeraga jalutades.
Jänes on ikka veel jooksus, mina silmasin ta pikki võbisevaid kõrvu viimati täna hommikul puuriida ääres, T leidis aga ta eile õhtuhämaruses agaralt minu peenramaal porgandeid kaevandamas...

üks loom juures, üks jooksus

Kahe päeva jooksul on Lottet vaatamas käinud suurel hulgal sõpru ja tuttavaid, kes kõik aina löövad käsi kokku, kui armas koer meil on. Imetlusobjekt ise liputab kõigile saba ja topib oma suurt nina sülle.
Täna käisid meil katsikul 6 täiskasvanud inimest, 4 last ja 2 koera. Samojeedi koer loivas meie hoovis majesteetlikult ringi ega pööranud Lottele mingit tähelepanu, kes valge hiigellumehange sarnasest ilmutisest lugupidavasse kaugusse hoidis. Vene spanjel seevastu lidus ringi nagu udukuul ja müras Lottega mis hirmus. Meie koer ei oska nimelt mängida veel, aga spanjel oli nii pisike ja sõbralik, et Lotte ei kartnud teda ning läbis "jookse-hüppa-näksi-maadle" mängukursuse tema juhendamisel edukalt.
Lisaks ilmutab Lotte tahtmist väravast väljuvatele pereliikmetele end sappa haakida. Laseb lahkujal natuke edasi minna, teeb ennast siis pisitillukeseks, imbub läbi taksi mõõtudele vastava väravaprao ja kihutab tulistvalu järele. Mitu korda juhtus see, kuni üks staazikas koeraomanik õpetas, et tuleb kohe vastu koonu lüüa. T nii tegigi ja tundub, et sõnum jõudis Lottele kohale küll...
Jalutamas käime ka rihma otsas. Muidu käib ta kenasti rahulikult aga suurema liiklusega tänaval on segaduses - vahib autosid, kasse ja inimesi, pea laiali ja mokk rippu nagu maatüdrukul, kes esimest korda suurde linna sattunud.
Meie jänks otsustas oma elusaatuse juhtimise oma käppadesse võtta ning sooritas oma õueaedikust põgenemise! Mina ei tea, kust ja kuidas see tal õnnestus, aedik oli minu meelest täiesti korras. Üritasime teda natuke püüda aga edutult, puges jälle puuriida alla.
Eriti hasartselt me jahti ei pidanudki seekord. Õhtul õues kohtasin kolme olevust: õnnelikku pikk-kõrva, kes muudkui puuriida alla ja sealt välja süstis ning mulda hoogsalt auke kaevas, meie kassi, kes ajaviiteks teda moepärast taga ajas ning naabri hundikoera, kes teisel pool aeda toimuvat pingsa huviga jälgis.
Olgu ja elagu siis oma jäneseelu, niikaua, kuni seda antud on. T arvas, et äkki hommikul istub ise trepi peal ja küsib sooja tuba.

Siin see meie elumuutus siis on!

Uus pereliige Lotte saabus meile täna Pärnu koerte varjupaigast, kuhu ta toodi umbes 10 päeva tagasi koos õega Valgeranna metsast hulkumast. Lotte õde Roosi leidis kodu jaaniõhtul meie sõprade juures, kes meilegi kärbse pähe panid...

Lotte on 3-5 kuud vana, rahulik ja praegu aravõitu kutsikas. Ilmselt oli tal täna stress, sest oli jõudnud juba varjupaigaga ära harjuda. Liputab kõigile saba, kõnnib õues lastel järel ja laseb murule hiiglaslikke hunnikuid. Eile rääkisime oma kassile Vedrule, et nautigu oma bossiseisuse viimast õhtut aga Vedru sõimas täna koeral kohe näo täis: seisis toauksel risti ette ja sisises nagu kobra. Lotte keeras otsa ringi ja keeldus tuppa tulemast. Kotlettidega vahepeal meelitasime ta sisse aga praegu magab ta ikka välisukse ees.

Eks paistab, kuidas meie elu nüüd kulgema hakkab. Praegu oleme küll kõik nii õnnelikud oma kutskini üle. Lapsed ohkasivad õhtul voodis-me ei usu ikka veel, et meil on koer! Üsna ebakindel on olla, minul on 12 aastat koerapidamise pausi, vanematekodus elas küll kogu aeg mõni koer aga ei mäleta enam eriti, kui palju mida süüa anda, kuidas õpetada jne.

A mis siis!

MEIL

ON

KOER!

väike argipäev

Eile oli siinkandis ull vihm ning torm. Hommikul koosolekul küsiti fotograafidelt: kas midagi tuul lahti või minema ka on puhunud, millest pilti teha? Ei mitte, arvati. Need paari viimase aasta tormid on ammu minema viinud, mida andis viia.
Mina vaatasin eile dokkarit Melanhoolia kolm tuba. Selle keskmist osa, kus kena ja lahke sotsiaaltöötaja viis Groznõi varemetesse pommitatud majast ema juurest põgenikelaagrisse kolm last, 2-8 aastased ehk. Ema oli väga haige õlimürgitatud kaevust ega suutnud laste eest enam hoolitseda. Jumal kuidas need lapsed nutsid! Rääkimata emast, kes jäi inimtühja korterisse ihuüksi surema. Vähe ma ise pisaraid ei tilgutanud seal teleka ees...
Kuidas on võimalik, et 2000 aastat tsivilisatsiooni ja ikka veel inimesed sõdivad üksteisega?
Öösel unes olin sõdur, kes päris ja veepüssidest kõmmutas mahajäetud majas vaenlasi üksteise järel maha. Siis olin vaenlaste vallutatud linnas spioon, muutsin nime ja abiellusin oma identiteedi varjamiseks mingi vaenlasega.
Kell 5.50 ärkasin üles, akna taga mühises endiselt tuul, lapsed nahistasid oma voodites magusat und ja mehe laia selja taga oli nii soe ja turvaline.
Olgu Issand kiidetud meie väikese igapäevase argipäeva eest!

kiiksudega, nagu me kõik

Sihuke mäng, et blogisõltlased tahavad teiste endasuguste kiiksusid teada saada. Mina sain selle http://elsapesa.blogspot.com/ (tont, ma ei oska linki panna). Põe läbi ja anna sõbrale edasi :)
Pole kunagi selle üle mõelnud...
aga ma arvan, et arvesse võiksid tulla
1) Ma tõusen hommikul voodist alati parema jalaga üles. Isegi siis, kui öösel unesegasena kempsu vantsin. Jabur, onju.
2)Kui mul on tükk aega maru hästi kõik läinud, hakkan mõtlema, et huvitav, kust see lops siis jälle seekord tuleb. Reeglina kui ma taban end juba selliselt mõttelt, siis miskit läheb nässu kah. Heameelega vahetaksin mõtlemiskanalit, aga ei oska :(
3) Ma räägin asjadega. Khm, kas peaks kohe mehed kutsuma, kes valge kleidi pikkade varrukatega toovad? Noh, mitte kõva häälega, mõttes. Ma patsutan oma ratast, kui tulen pikemalt sõidult ja tänan teda mõttes tubli töö eest. Ma ütlen muruniidukile omaette: pliis, kullake, võta end kokku ja niida veel seekord meie hoov ära, ma tean et sa oled vana ja väsinud aga vaja on. Õmblusmasinaga meil on keerukad suhted, ma sunnin end viisakalt temast mõtlema aga ta saab aru, et ma vihkan teda ja vastab samaga: laguneb pidevalt koost laiali või kiilub kinni.
Ja ma ütlen võõrastele kassidele ja koertele, kes mulle meeldivad, mõttes: sa oled nii tore, mul on hea meel, et sind täna kohtasin.
"Pane see ka kirja, et sa ei luba lastel telekat vaadata", säutsub laps kõrval. Aga see pole kiiks vaid mõtestatud tegevus! Ja ma LUBAN neil seda teha ju päris palju.

Kiiksuringi teatepulga annaks edasi Claarale, Annikile ja Märdile:)

reedel

toimub see asi, mis pole üldse pulmad, ega siis pulmad pole asi, mida mees (T) ootaks pikisilmi terve oma elu ja mina.. noh, tegelt mina ikka ootan kah natuke aga ei, ei saa ma tanu alla :)
Maja me ka ei osta-praegusegagi tegemist- ja väljamaale ei koli.
Aga poiss võttis kätte ja valutas terve eilse päeva pead, täna juba ka palavik. Ei saa ju olla, et maailm oleks paar nädalat jutti ilus, ikka peab mingi jama tekkima. Võibolla külmetas jaanipäeval suure paduvihma ajal lompides ringi kalpsates. Ohh, ma ütlen, ma ütlen.

ei ole normaalne täna nii vara üleval olla

see on jaanipäeva hommikul kella 8st. Kui terve eestlaskond alles magab ja jaanitulede ja grillitud ribide saslikute vorstide kana kala vennaihu ja juurviljade lõhn alles õhus hõljub. Pildil mõnulevad poisslapsed lõkkesoojuses. Pöörased hilisest valgest õhtust, ringijooksmisest ja lihtsalt heast olemisest. Kõik rullnokad võiksid lastest õppust võtta-purjus ei pea üldse õllest olema.
Aga kell oli seisma jäänd kell 12 ja kuna alt toast karjuti et kell on 12 tõusin hirmuga üles. aga oli alles 8.
Mina sain magama kell 2 öösel. Tegelt oli päris meeldiv. Esivanematega tegime lõket, vihma vahelduva eduga tibutas aga samas jälle vihmaga sääsed-kotkad ei lenda. Lõke oli suur ja vägev-homme millalgi võiks äkki pildi ka siia panna-, külas olid laste 2 sõpra ja nende vanaema, kes pööraselt mööda hoovi ringi rallisid (vanaema mitte), süüa eriti keegi ei viitsinud, mina istutasin emaga tartust toodud lilletaimi ja kuumaasikaid.
Näitasin emale, kuidas tuleb internetiga ringi käia. Kui neil oleks arvuti ja mul õnnestuks emale kiirväljaõpet teha, oleksid telefoniarved väiksemad. Paraku ema mul trükib alles ühe sõrmega...
No ja nüüd ei saa ma ise arvutist ära.
Otsin midagi põnevat, mida netist lugeda. Tegelt on see nõme, peaks pigem raamatuid lugema... Aga blogosfäär on mind endasse neelanud, aiaiai ela ise mitte ära nuusi kuidas teised inimesed elavad.
Favorittides on mul mingi 10-12 blogi, keda mulle meeldib lugeda. Kolm inimest sealt on mulle irl ka tuttavad. Teised on lihtsalt toredad. Inimesed, kelle elustiil ja mõttemaailm mulle sobivad.
Olen proovinud ka uusi lemmikuid leida aga see on raskem kui võtta raamatukogust mingi suvaline raamat lugemiseks.
Vahel meeldib mulle käsitööblogisid kammida. Aga need on mõne erandiga tekstiliselt jõle igavad. Ja neid täiendatakse harva, kellel siis on aega suvel tikkida eksju. Tohutu hulk on noorte wannabe-beibide igapäevaelu, õppimisest, pidudest, baaridest jne. Ma juba nii vana inimene, et see temaatika mind ei loksuta ammu. Lugesin hullpoppi Dakit siin just ja noh, stiil mulle meeldib aga ma ei viitsi enam inimese täiskasvanuks saamise piinadest lugeda.
Mitte et ma kritiseeriks. Blogi selleks ongi, et end tühjaks mõtetest kirjutada. Usun, et ega minu blogi ka võõrastele inimestele eriti põnev ei paista, mis siis, ma teen seda ikka kõige rohkem enda jaoks.
Ma mäletan neid õhtuid muidu küll. Hommikuni üleval istutud sõpradega ja maailma üle mõtiskletud. Nädalate kaupa hullu maailmavalu ja tüdimust kogu planeedist Maa. Enesehaletsust ja enesekiitust. Sekka avastamisrõõmu- oo, selline on maailm hoopis.
Minaminamina.
Tegelt mulle meeldib ikka praegu hoopis rohkem mu elu kui 20selt.
Maailmavalu tuleb ikka veel vahel peale aga mul on nüüdseks vahendid välja töötatud selle vastu.

Noh, aga tahaks midagi toredat lugeda ikkagi! Soovitage midagi pliis!

Ps. Meil mehega on üks hull mõte peas. Lähipäevil otsustame, kas teeme selle teoks. Nii kaua oleme sellest unistanud. T terve elu, mina viimased 10 aastat. Aga ei tea veel, kas oleme selleks valmis. Tegelt veel pole, aga ikka tahaks.

eelmine oli 111s postitus

..kuidagi virgaks postitajaks olen viimasel ajal muutunud.
Aga suvi ka ju, kuskil miskit toimub, tavaliselt ikka.
Eile näiteks sõitsin ma taksoga, niitsin heinast lagedaks terve hoovi ja käisin Terepärnusuve viimast kontserti vaatamas, Led R ja Narva sümfooniaorkester.
No küll see viimane oli hää! Orkester küll eriti ei kostnud kõrva bändi tagant. Solist, kelle nime ma ei tea, oli väga Led ja ajastutruu, sihvakas kõrend blondide tilpnevate juustega, valges lohakalt elegantses pluusis, suhtles publikuga hästi mõnusalt nii et lahe oli vaadata, samas vähimagi ülbuseta. Just see x-staarifaktor, mis "E otsib superstaari" noortel eriti välja ei tulnud. Taavi esinemismaneer nagu natuke läks sinnakanti.
Läksin kontserdile üksi, sest kõik võimalikud kaaslasevariandid olid Pärnust ära sõitnud ja oma mees oli seda juba näinud ning jäi meelsasti koju lapsi hoidma. Mis siis, keksisin siis üksi lava ees. Publikut ei olnud eriti palju kuid need vanakesed, kes olid, olid ka pühendunud fännid.
Kontserdi lõpus viskas trummar Andrus Lillepea (vist oli) oma pulgad rahva sisse ja ühe sain mina! Oli ikka pudiks mängitud küll.
Aga täna on jaan, esivanemad tulevad ja äkki isegi k.
Kusjuures lugupeetud tuttavad lõunaeestlased, hooaeg on avatud, tulge julgesti mu hoovi telkima, 2-3 inimest saavad ka tuppa magama. Elen, sina tuled nagunii eksju, Jõuluvana kallis, sind ma väga ootan, nii ammu pole kohtunud, ja Mati ja Indrek, teiegi olete teretulnud kui teie naised just väga õelad ei ole :). Ja kindlasti keegi veel, kes praegu meelde ei tule.
Pärnusse kolides mulle ilgelt käis närvidele, et sõbrad tuttavad ilmuvad ainult siis lagedale, kui rannahooaeg algab ja nende ainuke huvi on sinu prii öömaja, mitte sinu vastupandamatu isik. Praegu mul selliseid pole enam käinud ja anyway, nii kaua pole tuttavaid näinud kah.
velkomm!

19. juuni

Paha päev
Ära iial ole nukker
pista parem põske kukkel
Kui sul tööpäev oli kurb
võta kätte kaseurb
Kui sind leidis paha tuju
savist meisterda üks kuju
Võta sülle kallis laps
paha tuju kadund plaks!

Selle lulla kirjutas mu 10aastane tütar mulle, lihtsalt, niisama.

Mingi sügistalvel kirjutasin oma külaskäigust hullumajja ja punapäisest inglist, kes toetas palve ja vaimuga üht õnnetut vennikest. Toetatav on tänaseks lahkunud parematele jahimaadele. Punapäine kaunitar aga on koos abilistega on avanud Pärnu esimese kodutute päevakeskuse.
Käisin seal eile.
Nõme olen.
Vaatasin inimesi ja hakkasin neid kohe mõttes kastidesse paigutama.
Halli jõuluvanahabemega vana, kes naeratas öeldes - me oleme ju tuttavad küll. Pargipingil oled mind näinud.
Vilavate silmadega noor turske tüüp, lodeva ja samas pealetükkiva olekuga, ajas ligi ja tahtis, et ma kirjutaksin kuidas linnavalitsus ja üldse kõik võiks ikka neid rohkem toetada, kes endaga hakkama ei saa.
Suurekasvuline noormees, aeglane ja malbe, silmavaade nagu njuufa koeral. Ei nõua, ei palu, lihtsalt on. Siiski palus: et ma paneksin lehte artiklisse palve, et tema eksnaine, Sirje, võtaks temaga ühendust.
Ja naine, kelle ilmes ei ole enam üldse midagi peale lõputu väsimuse.
Ilusad on need inimesed, kes seal töötavad.
Eesotsas punapäise ingliga.

elav hoiatus

Nädalavahetusel helistas mulle Gerli.
Gerli: Kuule mis teed?
Mina: Ma kaevan lastega peenraid
G: Mul on sulle piletid Bravosse moesuve lõpupeole.
M: Nii armas, aga mul on mees Rabarockil ja ma ei saa lapsi üksi koju jätta
G: Keegi teine ei saa hoida?
M: Mul pole kedagi teist jah paraku...
G: Ähh, täiega jama siis ju...
M: Mhm
G: Nojah, sul on ju nii palju ka neid. Lapsi. Ma vaatan, et ikka täitsa raske on ema olla.
M: Jah, ma olen elav hoiatus kõikidele noortele ja vallalistele.
G: Tegelt on sul toredad lapsed niipalju kui ma neid näinud olen.
M: ....
G: Olgu, tsau siis!
M: Tsau!
M: ....

osavad käed 2

Laste kunstilooming, minu kaelkirjakud, minu plätserdatud kuivainepurgid (mul joonistamine oli koolis kindel kolm) ja Miku tehtud savist emadepäevakingitus.
Loodetavasti tänapäeva kunsti- ja käsitööõpetajad ei peksa enam lapsi tunnis joonlauaga, ei kuuluta õpilastele, et nad ei oska midagi, ei sunni käsitööd tegema just õpetajale meeldivates värvitoonides ega demonstreeri eriti käpardlikke töid tervele klassile rõõmsalt kommenteerides, et vaadake, kuidas EI TOHI tööd teha.

osavate käte ring..

Jälle ma ei saa aru, mis järjekorras pildid üles jooksevad... Igatahes: Minu vilditud kaelakeed, minu fimotatud jubinad, millele peaks nüüd nõelad ja paelad ja pärlid taha panema aga vaim läks pealt ära, minu ja suuremate laste sulatatud klaas (ma ei hakkagi kirjutama, millised just minu tehtud on).

Tee aga tööd, muidu tuleb armastus :)

Tagasi tööposti otsas... ja järgmine kolm nädalat ei ole kindlasti hoo ega hoobi vahet ja Silja läheb ka varsti puhkuseleeeee, ähähääää......
Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks, eksju?
Jõudsin nelja kodusoldud päevaga PEAAEGU kogu aia korda teha ja olen enda üle uhke. Lisaks käisin nii mõnelgi moesuve vöökshopil: fimo, klaasisulatamine ja seelikuõmblemine. Seeliku sain isegi valmis- kahe õmblusega! Kusjuures, eh, te olete ikka kah, mu kallid kaaspärnakad. Ma rääkisin neist töötubadest - lugesin kokku- kaheksale inimesele ja saatsin kavad ja kõik. Oikuitore, kiitsid kõik, ikka tuleme, igale poole tuleme. Tulemus: klaasi sulatas peale minu ja gerli ja minu 2 lapse veel 1 tädi, seelikut õmbles 2 inimest ja fimot tegi 6 plus mina jälle 2 lapsega.
No ma saan aru, et tööl peab ka käima aga tund aega päevast varastada pole nii hull ju. Ja nädalavahetusel olid ka asjad!
Ähh. Olgu peale.
Minu asjad on peaaegu valmis, võtan hoogu et pildistada ja eputamiseks blogisse riputada.

jänks jooksus

Terve poolaasta terve püsinud pesamuna hankis enesele keset 30kraadist suvekuuma korraliku nohu ja köha, lisaks 37,2. Jäin temaga haiguslehele, sest ma ei taha teda suuremate õe-venna hoida jätta.
Lisaks on veel kuhi aiatöid teha :)
täna siis olen pool päeva vehkinud õues rohida ja heina teha, haige pesamuna keksis õues kui varblane ja riisus tund aega umbrohtu kokku, temast oli rohkem kasu kui suuremast õest, kes kippus rehavarre najal uinuma.
Hea on vaadata umbrohuvaba pinda aga see on nii üürike rõõm... Hein kasvab praegu hoogsalt. Huvitav, kui naistele on välja mõeldud peale raseerimist karvakasvu aeglustav vahend, kas siis keegi võiks sarnase vahendi välja mõelda ka murule ja heinale? Lauspäike kupatab juba mitmendat nädalat, see on hea rohimise seisukohalt aga samas peab jälle kastma nagu segane. Eh, pole kerge see aedniku elu!

Eile tõmbas meil jänes õues puurist lesta. Oli kaapinud end võrgu alt välja. Luurasime teda tund aega puuriida kõrval, siis lõpuks otsustas jännar sööstu rohu sisse teha. Mina sööstsin ka, ei teadnudki, et üks jäme kodujänes selliseks kiirenduseks võimeline on. Aga kätte ma ta sain ja toppisin uriseva looma taas puuri.
A ta oli nii õnnelik oma tunnise pagenduse ajal! Kalpsas rõõmsalt õunapuude all, kaapis maad nii et muld tuiskas, märgistas iga heinatutti jne. Tekkis soov ta oma jäneseelu elama jättagi. No saab mõni kass või koer kätte, eks ju looduses ka enamus pikk-kõrvu oma elu selliselt lõpetab. Vähemalt on õnnelik jänksuelu seljataga.
Lollid inimesed, kes osa jänesetõust on tubadesse ninnu-nännutama asustanud!
Nüüd lähen klaasi sulatama. Eile tegime moepäevade raames tüdrukutega töötoas fimo-savi. Mul erilist vaimu peale ei tulnud, ootan loomingulist puhangut, et küpsetusplaat täis saada ja ahju lükata.

nii ja naa

Mulle õudselt meeldib, kuidas Jumal vahel asjad paika paneb. Minutiga.
Mitu päeva on kuidagi maru viletsalt läinud. Otseselt midagi hullu nagu pole lahti aga probleemid närivad ja teevad õnnetuks. Laupäeval oli eriti paha, nutsin avalikus kohas veiniklaasi taga nagu maitea kes. Tänud K-le, kes kuulata viitsis.
Aga pühapäeval vestlesin ühe inimesega oma murest, see vihastas mu peale ja sõimas näo täis. Siis koitiski selgusehetk, mitte et proble oleks lahenenud aga ma sain 100% aru, miks asjad on nii nagu nad on. Viie minuti pärast lõikasin endale näppu. Ikka põhjalikult, verd voolas ja minestus tükkis peale. Plaasterdasin sõrmetitte hellalt ja leidsin pärast, et koos verega oli minema voolanud ka kogu minu valu ja vimm. Hea olla, asjad taas selged! Tänu Issandale!
Noh, mittekristlased ilmselt kergitavad arusaamatuses kulmu mu segase jutu peale aga mis siis.
Nüüd on kuhjunud veel paar problet hoopis teisest vallast ja ma ootan väga, et lahendus ei ole kaugel. Täna hommikul kukkusin unise peaga trepist alla, paar tundi hiljem lõin näpu ära ja haav läks jälle lahti...

Headest asjadest seda, et mul oli taas palgapäev: mõlemad lapsed tõid kiituskirjad koju. Kati kohta öeldi aga lasteaias, et ta tundis sõnamängus kõige rohkem ja kõige kiiremini sõnu ära.

hullud päevad, hinnalandusteta..

Miniloomaaias käisime siis neljapäeval. Maal oli ilmatu mõnus. Kui mitte arvestada kisavat lastehulka, kes lehmakookide vahel laveeris, kiigel hääled kähedaks kiljus ja pead märjaks kihutas.

No ma saan muidugi aru. Lapsed kes kui vangis eland, pole ammu MURUL käind, eksole, neil on vaja joosta ja karjuda. Lihtsalt mulle meeldib niiväga rahulikult loomi patsutada, linnulaulu kuulata ja maaõhku nuusutada. Looduses karjumine on minu meelest jõle.

Aga see selleks. Mu oma võsuke oli esidetsibell, iga 10 sekundi tagant kõlas EMME, VAATA, SEAL ON KAAANAAA!!!! NII ILUS KANAAAAA!!!

Minihobustel vudisid varsakesed sabas, minilehmad tegid minilehmakooke, minisiga viskas end meie jalgade ette käntsti külili, tiigis mulistasid sajad konnad ja kümned kuldkalad. Kui me piknikku pidama hakkasime, väljus loodus kontrolli alt. Aafrika puukitsed (hundikoera suurused, pidid tõesti olema võimelised nädal aega puu otsas elama) kogunesid karjaga meie ümber ja üritasid kottidest ja laualt toidupoolist kätte saada. Ülbemad kargasid kõige nelja jalaga keset lauda, ajasid limpsipudelid pikali ja üritasid torti kaevuda. Laste ja naiste kiljumise saatel kattis kitsede tagalat minisiga Röku, kes aina oma pisikestel jalgadel ümber laua tiirutas ja anuvalt oma paksu südamekujulist kärssa meie sülle toppis. Lisaks ilmusid välja kaks kassi, kes lebelt kuid visalt kõikide sääri silitasid.

Elevust kui palju!

Pooltele lastele ja emadele loomad ei meeldind vist. Kaugelt vaatasid, silitama ei kippunud ja sea-kitsede kohta "uih vastikud elukad" karjusid.

Mina olen metsa poole: puhun kasside-koertega juttu, mulle ei valmista probleeme lehmakoogid, seapatsutamine või konnade pihkukorjamine. Vana bioloog ju :) Kõige nunnum oligi see hobuseke, kes käekotte püüdis närida.



------------------------------------------------------------------------------------------------



Aga täna tegi hr president meie toimetuse ees papa Jannseni kuju lahti. Oli paksult rahvast, kõnesid ja laulu. Mina olin torditiimis, kes rahvariietesse rõivastunult jagas linnarahvale laiali 5 meetrit tasuta sünnipäevatorti. Algul oli küll väike närv, et kas näljane mass meid torti ei lükka aga asjatu oli see. Vahepeal nügiti küll kõvasti aga jätkus kõigile.

President vestles ka meil toimetuses, aga mina jäin sellest ilma, sest pidin kihutama järgmisele üritusele Jänest püüdma. Proua kultuuriminister oli väga armas, rõõmus ja lahke, sain linti oma vajalikud kaks minutit juttu, siis kähku tööle tagasi lugu valmis kribama. Vahepeal julgustasin oma last nr 1, kes oli esimest päeva tööl lehemüüjana (müüs ära oma 6 lehte ja teenis 30 eeku). Veel tulid toimetusse kolm järelejäänud superstaari, kellelt küsisin laste jaoks autogramme. Selleks ajaks oli juhe juba üsna koos. Lehe sünnipäevapeol olin mingi 45 min, siis läksin koju ära.

Tehtud. Huh.

Homme lähen ooperisse.

Raja miniloomatalu

Noh, ja kuhu ma nüüd kirjutada saan? Kõik pildid on nii sassis siin.. Igatahes piltidel on tibatillukesed elukid ja nendega suhtlevad lapsed, kes peavad suvel sündinud rühmakaaslaste sünnipäeva. See tädi valges hobusekribulat silitamas on Ritsik, see sinine tuutupea on Ritsikulaps Kati, see paks must rullike on minisiga Röku ja need sarvilised kivide otsas on aafrika puukitsed.

parim aastaaeg

minu lemmikaastaaeg, sest igal hommikul on midagi jälle natuke õues teistmoodi ja lõhnab, lõhnab...

kõik teevad, ma siis ka

1. kirjuta kolm fakti oma väljanägemisest praegusel hetkel
Uhiuus pruunililleline kleit, juuksed 4 cm pikkuses patsis, 90 aastat vana kuldsõrmus sõrmes
2. mida sa näed oma vasakul pool
arvutikasti, mille peale kleebitud lapse poolt mulle kirjutatud luuletus, käekott, tühi veepudel, pooleliolev roosa heegeldus
3. mis laulu sa viimasena kuulsid
Genialistid "Armastus" tuleb raadiost praegu
4. ütle üks tegevus, mida oskad suurepäraselt teha
sõnu teha, pabistada
5. mida sa ei oska teha?
tehnikaga ümber käia, korralik ja organiseeritud olla, õigel ajal suud pidada
6. kõige imelikum asi, mida oled teinud
võtnud jänese, kes ei kasuta kempsu
7. kui valiksid uue ameti, siis kes sa oleksid?
Suure rahapakiga ametimees, kes käib ja ostab sisustust restaureeritavatesse majadesse
8. kui saaksid valida omale saba, millise valiksid?
oravasarnase, et saaks kammida ja külmal ajal end sellega soojendada
9. sinu kolm pahet
laiskus, iseloomutus, nõrkus magusa vastu
10. kas me tegelikus elus oleme kohtunud?
oleneb
11. tunnista midagi ülesse
ei tunnista, see on minu ja Jumala vaheline asi

Superstaarid naturaalis

Aiatöödest ja kodutöödest ja palgatöödest pungil nädalalõpp tipnes absoluutselt ootamatult saate "Eesti otsib superstaari" kontserdiga. Miku ja Norman läksid ja mina tahtsin ainult turvanaisena nad kohale saata, et hullunud teismelised neid jalge alla ei tallaks. Noh, aga kuna kolleegid toimetusest läksid ka, sain koos nendega sisse ja platseerusime lausa esiritta. Kartus, et detsibellid kõlaritest meid oimetuks vajutavad, oli alusetu, küll aga röökisid meie selja taga vahetpidamata Rivo fännklubi naisesindajad, valus!
Otsesaate salvestamine on vahva, kõik see rahva üleskütmine, otseetrini sekundite lugemine, pea kohal sõudvad kaamerad ja lavashow otse nina ees. Lauljatest ma väga ei vaimustunud, sest kuigi kõik on kenad musikaalsed noored inimesed, jääb minu meelest neil temperamendist puudus, kuidagi ükskõikselt käib kõik see värk. Emotsioone oleksin tahtnud rohkem näha. Lemmikut mul pole.
Tõsiselt pani mind hämmastama Rivo fännklubi. Mulle ka pubekana igasugu mehed meeldisid, aga ma ei mäleta, et ma oleksin kõigest kõrist ekstaasis kisanud, hullumeelne pilk silmis ja oma lemmiku kasvõi maoli maha murdnud, et talle lähedale pääseda. Kusjuures Rivo ise on suht külma olekuga ju, ikka seesama muutumatu muie näol, arvan, et kui ta poleks saate formaadist kohustatuna autogramme andma ja fännidega suhtlema, siis ta ei teeks ka.
Imelik. Huviga ja mõningase hirmuga ootan, kas minu lapsed ka 12aastaseks saades raamidest väljuma hakkavad.

100 Greatest Songs of the 80s

Satt on nii nõme. Lapsed aina vahivad ajuvabasid multikaid ja minul pole piisavalt vaimujõudu nende sealt eemaldamiseks.
Aga täna õhtul sattusime mehega mingist musakanalist vaatama seda saadet (Vt pealkiri) ja nüüd ma ei saa magada....
80nendatel käisin mina keskkooli lõpuklassides ja ülikoolis. Seega on selle aja musa mulle emotsionaalselt tähtis. Jäin toda saadet vaatama ja nii palju mälestusi tuli korraga ette.
Esiteks arutasime T-ga, et 80 algul eestisse üldse välismaa lood sisse tilkuma hakkasidki. Noortestuudio pärastlõuna saates paar videot. Öö-TV-s kah näpuotsaga "muuvisid". Kõigil enesest lugupidavatel tiinekatel oli Modern Talkingu ja A-Ha kassett või plaat. Raha ei olnud, et plaate osta. Videodiskod tulid moodi.
Mina ja tuhanded teisedki istusid pühapäeviti raadio ees lindistamaks lahedamaid lugusid "Soovisaatest", kus sumedahäälne Tõnis Erilaid üsna DJ moodi rääkis ja kirju ette luges.
*Ühel õhtul lindistasin Luxemburgi raadiost U2 With or Without You ja Pride, kuulasin ja nutsin - nii kohutavalt ilus oli.
*Istusime Kata pool hommikuni üleval, vaadates MTV-d ja üritades poole silmaga mõneks eksamiks õppida.
*Veel lõputult pisaraid valatud The Cure saatel - poolõnnetu armastus oli peal tookord
*Ülikooli botaanika suvepraksis istusime öösiti herbaariumi kleepides üleval ja kuulasime Queeni, Freddy oli just surnud ja kurb oli. Peale arvestust tegime öösel lõket, kuhu Kuke ja veel paar hullu loopisid kogu oma herbaariumi ja kuulasime ikka Queeni
*Viimane Rock Summer (kahjuks ainuke, kus ma käisin) ja hullumeelne aga väga õnnelik hüppamine Poguesi ja Status Quo saatel võhivõõraste inimestega kaelakuti
*Dr Alban ja muud tümpsutajad kõrvus kumisemas, peolt varahommikul valutavate jalgadega koju kõmpides, reive polnud siis veel ilma loodudki..
*Aerosmith tähistab minu süütuse kaotamist (punastamise koht)
*Knocking on Heavens Door Võrtsjärve ääres suvilas ning mina elus esimest korda laua peal tantsimas :)
NÖ meie laulu mul pole T-ga. Aga on mälestus suve avapeolt Pärnu Vallikäärus, kus viimase peal kontserdi andis Terminaator, Must Q oli seal ja Code One, ja meie lihtsalt istusime, üksteise kaisus, ja ega muusika meid eriti ei seganud ...

Siinkohal on sobiv dinosaurusele kohaselt ohata "Olid ikka ilusad ajad"!

Saate kohta tahtsin veel öelda, et see power oli ikka vinge: Gunnerid ja JonBonJovi, ACDC, Van Halen, Aerosmith, Bangles, Cindi Lauper jne jne. Iga bändi ja laulja kohta öeldi ning näidati ka seda, mis neist saanud on. Oli neid, kes jäid ühe loo bändiks, ning ketravad praegugi turneedel ringi, ikka seesama laul või paar, mida 20 aastat jutti laulda, ise vanad ja väsinud, äraütlemata hale....
Ja neid, kel oli lihtsalt läinud viletsalt: Michael Jackson oli oma videodes nii elujõudu täis, tõeliselt vinge - enne terve mõistuse, nina ja pruuni nahavärvi kadumist
INXSi Michael Hutchence, nii ilus, nii karismaatiline ja andekas, dead by now
Freddy Mercury istub ka loodetavasti pilve äärel
Ühe maru laheda bändi meessolist kannab nüüd kleite ja sukki :(
Cindy Lauper on ilusam kui noorest peast aga nii hale oli teda näha 40sena laval kepsutamas "Girls wanna have fun" lõõritades

Õnneks on ka neid, kes teevad head asja ja muusikaajalugu edasi:
U2, Bob Jovi, Gunnerid, Prince, Phil Collins, Madonts muidugi.

Ühe korraliku kontserdi isu ajas see saade küll peale. Pauerit palun!

ikka Carmen

...sest ta on lihtsalt niivõrd ilus!

HAA!

Sõimamine aitas! Töötab!
Kommige nüüd niiet aitab :)

Ja kommi ei saagi :(

Ükspäev Maria küsis, et miks kommi ei saa. Miks ei saa, vastasin mina, ikka saab! Vaatasin, ja tont, ei saa jah!! Ja mina veel imestan, miks keegi enam kunagi mu blogis midagi vastu ei ütle....
Minu mättal pole kommikohtagi! Käisin siis kõikvõimalikud seadistused ja settingud üle, panin aga linnukesi kasti ja võtsin ära aga ei tule kommenteerimiskastikest teksti juurde. Töö juures uurisid ja näppisid tervelt kolm inimest mu blogi, üks neist itimees lausa - no ikka ei midagi! Kõik kohad on üle vaadatud ja salvestatud, nagu peab, vahetatud templatet ja mida iganes, mina ei oska enam midagi teha :(
Itimees soovitas serveri haldajale kirjutada.
Ilmselt hakkas see jama juba siis, kui ma uue bloggeri versiooni olin sunnitud võtma. Midagi ma sealjuures ei kiskunud ega puutunud, lihtsalt üle mõistuse, kuhu see kommikoht siis kadus.

me armastame ooperit, nüüd!

Mul on alati olnud eelarvamus ooperi suhtes. Paksud koledad lõualottidega mammid ja vuntsidega onud seisavad lava peal ja karjuvad jubeda häälega. Võltsluksuslikud tualetid, imal lavakujundus ja veel need peened riided, mis endal tuleb teatrisse minnes selga ajada. Võehh!
Täna tuli mul oma eelarvamustele vesi peale tõmmata. Käisime "Carmeni" pressiüritusel, kus näidati meile ka esimest vaatust. Sa tont, kui huvitav oli! Alates esimesest lavapildist, kus meesosa koorist (sõdurid) olid rõivastatud kaitseliitlaste maikadesse ja laigulistesse pükstesse ja mustades nappides kleitides naisosa pahvis nende ümber tiirutavate kuttide nina ees ülbelt sigarette. Don Jose ja veel mingi kindral olid samuti maikaväel, väga kihvtid ja isased nägid välja...
Ja Carmen oli selline beib, et lausa suu kukkus lahti. 25aastane hiina laulja Huiling ...midagi..., nii sale, pruun, sihvakas, ülbe ja meelas, mehed lausa vingerdasid tema ees laval.
Kusjuures hästi liikuv oli kogu lavapilt, kord lauldi püsti, siis pikali, siis põlvili, solistid pärast ütlesid ise ka, et nad poleks uskunud, et sellistes kehaväänamisasendites laulda saab.
Muusika oli muidugi kah väga hea. Laulmise koha pealt vedas need mõnikord küll kõrged kiledad noodid üles, nii et ebameeldiv oli aga kannatasin ära.
Ehh, söön oma sõnu ja lähen oma priipääsmeid varsti realiseerima.
Ja peale seda esimest vaatust siis tegijatega kohtumine, mina intervjueerisin hiina tüdrukut, kes oli väga aval ja sümpaatne ning ütles, et karjäär pole üldse ainus, mida elus teha tasub ja tema läheb järgmisel aastal mehele!
Vahetasin ka mõne lause oma lemmikmehe Marko Matverega (lavastaja). Ma teda kartsin üsnagi, sest avalikkuse ees ja pressile on ta selline ligipääsmatu ja mossis ilmega. Aga ta sulas ürituse jooksul ja rääkis nii huvitavalt, naeris ja vaatas kavalasti otsa... nummi nummi kisan sisimas koos kõigi teiste naisfännidega.
Vaat selline lahe päev oli mul täna. Homme tuleb sellest jutt kokku kirjutada, see enam nii lahe pole paraku.

Täienduseks eelmisele postile-
mkm, ei peatunud hetk seal, kus vaja. Öösel ärkasin pesamuna oksendamise peale ja veetsin õdusa tunnikese lapates kokku reostust meie magamistoas, lobistades vannitoas ja kraadides õnnetut last...
Järgmisel päeval õnneks oli Katil juba parem olla. Moraal, nagu ikka, peitub tõsiasjas, et kui teil on kõik hästi, ärge muretsege, see läheb mööda!

Täna on hästi see, et päike paistab juba peaaegu suvise jõuga. Halvasti on see, et midagi pole minusugustel põdejatel selga panna.
Käisin lõunavaheajal raamatupoes, et hankida ideid lapse kinkekaardi realiseerimiseks. Tulin sealt niugudes välja :(
Ma ostsin ühe odava raamatu "Suured lapsed. Keeruline iga. 7-13." aga ullult palju raamatuid, mis mind valju häälega hüüdsid, jäid poodi.
Ilusaid uusi eesti autorite lasteraamatuid (a noh, poisil vähemalt kinkekaart). Värvilised lille- ja taimeraamatud. Psühholoogiat. Retseptiraamatud, kaantel hunnitud magustoidud. Romaaaaane, Nobeli preemia 2006 Lumi ja palju, palju, palju muud.
Ohe, ma ütlen, ja veelkord ohe.
Lohutasin ennast pakikese cerniidi-savi ja kolme klaasnööbiga. Juhuks, kui tekib moment oma kurbtus käelisesse tegevusse uputada.
Ma käin tööl ja saan täitsa norm palka aga ei saa aru, kuhu mutiauku raha kaob. Lasteaia 500le kuumaksule lisaks maksin eelmisel nädalal veel Krissu kolmepäevase tantsulaagri 500 krooni, viltimiskursuste 200, tagantjärele Kati võimlemistrenni 300, telefon, no poisi sünnale kulus ka mõnevõrra...
ja ongi viimane 1000 krooni käsil ning kuu lõpuni veel üks, kaks, .... üksteist päeva. Järjekordne säästureziim peab käivituma.
Sestap julgesti vennad nüüd tööle!

Lihtsalt mai

Üks imeilus maipäev
kus kohustusi ei ole
päike paistab terve päeva
sooja on 18 kraadi
sain odavalt uued kingad
käisin ehete viltimise kursusel
niitsin muru nagu hull, niiduki, vikati (mhm, ma oskan küll) ja murukääridega
sõitsin jalgrattaga läbi aina rohelisemateks muutuvate aedlinna tänavate
kõikjal toomingate, niidetud muru ja vorstisäristamise lõhn
paar päeva veel ja siis hakkavad õunapuud ka õitsema
õhtu ja ööbik laulab akna taga
ja homme on ka veel vaba päev

hetk peatu siin
palun

lapsed kes kui vangis eland hüppavad nüüd rõõmuväel

Mihkli sünna eelmisel nädalal. Sünnip laps on rohelise dressipluusiga.

tüübid

Viimasel ajal on meil huvitavaid tüüpe toimetuses käinud.
Peale 9. mai üritust ilmus fotograafi käest pilte küsima viisakas ja sümpaatne Vana Võitleja, kes nägi välja täiesti hurmav oma pika halli korralikult kammitud habeme ja kummikutesse topitud viigipükstega. Üritusel oli tal seljas aurahadega kirjatud pintsak, no tõesti kena!

Vahel lendab meilt läbi Kati Murutar, punupatsid lehvimas, kaenlas alati rahulolev titt ja sabas veel mõned lapsed. Küll toob ta oma kaastöid, kord siunab Kroonikat, või räägib oma uuest näidendist. Peale Kati külastust hõljub toimetuses tema energiavoog veel kaua.

Eile käis pilte küsimas pisike vanake, uppumas oma tolmumantlisse ja näost kõhn ja kaame nagu kummitus. Vanake osutus legendaarseks raadiotöötajaks FL-ks, kes hoolimata kõrgest east (no meie fotograaf, kes aasta pärast pensionile läheb, tundus tema kõrval punapõskse poisipõnnina) tatsas käbedalt ringi, läppar portfellis, silm säras peas ja jutt jooksis nii libedalt nagu mõnel praegusel dj-l.
Meile Siljaga jagas ta ohtralt meelitusõnu ja saatis pärast isegi karbi kreemiliköörikomme, lihtsalt sellepärast, et me oleme NIIVÕRD ILUSAD!

Siis käis meil tsirkusemees. Mul oli Krissu seal. Mustaverd jässakas mees astus sisse, põrnitses meid ähvardaval ilmel ning ütles kurjakuulutavalt: MA NÄGIN, ET SIIN OLI LAPSI. KAS TEILE TSIRKUS MEELDIB??!!
Eee, oleneb.., piiksatasime meie.
Sellepeale saime täiesti enneolematu võimaluse tellida pileteid juunikuus Vallikäärus toimuvale tsirkuseetendusele "Idamaine öö" või midagi sellist. Ja siis veel absoluutselt eksklusiivse pakkumise novembris toimuvale Kuklatsovi kassitsirkuse etendusele, kuhu piletid maksivad tühipaljad 500 krooni...
Võttes meilt lubaduse kindlasti esmaspäeval helistada, kui me välja mõtleme, mitut piletit tahame, tüüris härra majesteetlikult uksest välja.

Eelmisel nädalal, kui Silja kirjutas toreda loo andekatest lastest, käis meil mitmeid paduandekaid geeniusi. Mulle jättis mulje vinniline noormees, kes istus Silja vastas poolteist tundi ja puistas oma ideid tuumafüüsikast, kvantosakestest, koolisüsteemist... Lõpuks minul sai tööpäev läbi ja läksin koju, Silja aga jäi veel kuulama. Huvitav, kes sellest poisist võiks saada?

Kunstnikke käib meil kah. Kirjanikke, luuletajaid, hulle kah. Eriti täiskuu kandis. Tore tuba on meil!

mis mulle jäneste juures ei meeldi

Jäneste (kaasa arvatud küülikud) juures ei meeldi mulle see, et nad on absoluutselt tuima näoga. Ta on tuima ja ülbe näoga, kui sa lased ta hommikul kell 6.30 puurist välja pärast pool tundi altkorruselt kostnud raevukat puurijäramist.
Ja sellesama näoga, kui sa koristad ära umbes 569 junni, mida ta on paari tunni jooksul vabalt ringi lipates endast väljutanud, ning kinnitad puuriseinale tagasi veepudeli, mille ta ajaviiteks on puurist välja visanud.
Ja täpselt sellesama näoga on jännar, kui ta vahib koos meiega õhtul vaiba peal telekast uudiseid, multikaid ja muusikat.
Ja kusjuures ikka sellesama näoga, kui sa istud ta kõrvale põrandale ja sügad sada tundi tema kõrvadevahet ja paksu hiirehalli keret.
Ja võta või jäta, sellesama ilmetu näoga ja võbiseva vuntsiga närib ta su näpu vahelt porgandit, ajab taga kassi ja kihutab võimaluse avanedes koridorivaiba serva oma uut kempsu rajama.
Vot see mulle jäneste juures ei meeldi.

***

tegelt tahtsin pilte üles panna aga fotokal on akud tühjad. Ja praegu saaks laheda pildi, kuidas meie kass trambib meeleheitlikult ühe akna tagant teise taha pooleldi täis suuga kuidagiviisi näugudes sest tal on HIIR hambus, ja ta tahab tulla tuppa seda meile pidulikult esitlema ja vaibale asetama. Mina, südametu, ei lase!

emad, lapsed ja palgapäev

Olen ammu mõelnud, et koolide ja lasteaedade emadepäeva- ja jõulukontserdid on emale tõeline palgapäev. Päevast päeva jagad oma jõmpsikatega puid ja maid, tunduvad teised piisavalt laisad, turtsakad ja lohakad, unustavad koju kooliasju ega viitsi koristada enda järelt..
Ja siis tuleb emadepäeva pidu ning su süda sulab, nähes lavatäit triigitud ja viigitud kukupaisid jõmpsikaid, kes inglihäälel laulavad kevadest ja emadest, loevad luuletusi ja pistavad ise rõõmust särades sulle pihku hoolega lilleliseks liimitud kaardi...
Miku laulis peol ja ka lauluvõistlusel järgmise sisuga laulu:
"Ei tohi, ei või! Kes pori tuppa tõi? Kes võttis ema käärid ja liimi toolil määris?
Jah - see olin tõesti mina.. kuid laps ma olen veel, ja vallatusi teen kuid paha olla tõesti ma ei taha!"

Eksju... Ta unustab kontserdil flöödi koju, niheleb ja sosistab lavaserval oma esinemist laval oodates nii et õpetaja peab keelama. Laul läheb alguses 3 korda sassi, aga kui vedama saab, laulab imeilusasti.
Särgisaba püksist väljas. Kingiks sain savist küünlajala ja savipildi, kus ujuvad kaks kala. Ilus!
Ma ostan talle uued vahetuskingad, pärast seda kui vanad on kaotsis olnud kaks kuud ja teistel kingadel lihtsalt pudenevad tallad tükkideks. Ja kaks päeva pärast seda tuuakse mulle võidukalt kadunud kingapaar koju!
Täna kirjutas õpetaja päevikusse märkuse kojujäetud vihiku eest, samas näidati ette diplom esikoha eest mata olümpiaadil ja auhinnaraamat "Tulipunane lilleke".
Ükspäev mängukaarte mängides ütles viletsaid kaarte saades sundimatult "P***i" ja mina pidin pärast veidikest õhuahmimist ja valjuhäälset emotsioonide väljaprahvatamist lapsele seletama, mis p*** tähendab. Aru sai, kohkus, vabandas.

Katikene võimles vaprasti lasteaia iluvõimlemise näidistrennis, kandis emadepäeva peol kenasti ette oma kaks hiirekese lauset ja laulis kah täiega ilusasti. Kingiks sain lille, mis veel ei õitse ja sinise paberlille, mida saab nööriga riputada kaela või akna ette.

Ja Krissu kinkis mulle paberist nartsissi ning kaardi, mille peal oli suur sinine lill.

Mul on suur kilekotitäis värvilisi ja rõõmsaid kaarte ning pilte, lisaks savist kaelaehteid, plastiliinist linnupesasid, paberlilli, pärlikeesid, lilli jäätisepulkade otsas ja - ohh, ma pean vaatama, mida kõike veel. Kui lapsed puberteeti hakkavad põdema ja mind pikalt saatma, siis ma ilmselt süvenen selle koti sisusse igal õhtul. Minu aardekirst.

Aga seni püüan endale iga päev ja õhtu meelde tuletada, kui väga mul vedanud on.

Emadepäev kui selline möödus Miku sünna tähe all. Jumal kuulis mu anumist ja hoolimata ilmaennustusest, mis lubas pühapäevaks paduvihma, säras päev läbi päike ja õuetäis lapsi mängis end õhtuks oimetuks. Mu esivanemad olid ka kohal. Hea oli.

ilu ja harmooniat paluks!

Eile oli mul töö mõttes tore olla.
Esiteks käisin stilistiga (kes mulle hurmavat kleiti parasjagu muide õmbleb) Portas moekülje jaoks pildistamas. Kaks ilusat ja isikupärast neidu panid selga
1. erepunase kittelkleidi
2.valge-kuldse heegeldatud kleidi
3.valged kintspüksid valge vesti ja punase topiga
4.mustad retuusid rohelisekirju trikoopluusiga
5. punase valgete täppidega kahara trikookleidikese
6.valge ja musta piduliku komplekti.
Endal hakkas lausa piinlik oma teksade ja vormitu kampsuni pärast. Nii palju ilusaid riideid on maailmas... a kui ma hommikul viimasel minutil katiga ratta pakikal lasteaia poole kiman, siis ma nigu lehvivat kleidikest väga selga ei taha panna.
Lisaks enamus sellest, mis modellide seljas nii vapustav näib, pole seda teps mitte lihtinimeste küljes. 17aastasel pole veenilaiendeid, lastekandmisest veninud kõhtu ja maanaise matsakat puusa, nende varbad ei hakka kõrgetest kontsadest valutama ega kõhuke puusapükste värvli vahelt põranda suunas voolama...
Aga midagi korralikumat peaks selga panema küll!

Teiseks käisin kunstikoolis vaatlust tegemas ja nii positiivset kohta ja emotsiooni pole tükk aega saanud. Kui kõik inimesed oskaksid näha ilu enda sees ja maailmas enda ümber ning püüaksid ettetulevaid ülesandeid ning probleeme loovalt lahendada, siiis oleks maailma poole parem paik.

õues

Vastukaaluks eelmisele tasakaalutule nädalavahetusele on seekordne vaikne ja töökas. Ootamatult meie õuele saabunud päikesepaiste tingis selle, et mees tiris mul juba kell 8 hommikul teki pealt ja ärgitas aiatöödes osalema. Aega läks aga asja sai, pool 11 vedasin ka end viimaks õue. Tuppa kell pool 8 õhtul .. vahepealse lõunapausiga. Harisin peenramaa üles aga peenraid enam ei jõudnud teha.
Mihklil sõltub kodutöödes aitamisest lisaarvutiaeg, niiet tema kaevas hoolega maad. Plikad vedasid rohkem siidi. Issi tegeles küttepuudega, ämm rehitses midagi. Poole päeva paiku saabus igale lapsele 1 külaline ja õhtuni välja käis õues kõva madin. Tuhnisid liivakastis, loopisid palli ja lendavat taldrikut, ronisid puu otsas, ajasid üksteist taga, maadlesid muru peal ja vaatasid niisama selili maas ujuvaid pilvi. Kärsatasid puupulga otsas vorste ja saiaviile. Meie naabritel võis küll kopp ees olla kõvast lärmist.
Mina kaevasin sel ajal peenraääri sirgeks ja rõõmustasin vaikselt - nii mõnus, kui õu on rõõmsaid lapsi täis! Säutsuvat elu, nagu üks mu lastetu sõbranna vaikse kibedusega kunagi märkis.
Õhtul laekus tuppa kolm väsinud, tolmust, liivast, tahmast, mullast, lõkkesuitsulõhnalist jõnglast. Vann, banaanikokteil ja voodisse. Kati vaeseke kustus juba kell 7 diivanile ära, et pühapäeva hommikul kell pool 7 taas ringi kepsutama hakata. Pool 7, oeh, isegi sati pealt ei alanud multikaid nii vara :(
Tegelt ise ka ei raatsi kaua magada, kui kauaoodatud päike hommikul silma paistma hakkab.
Kevad...

Feed up

täiega villand on poliitikast.
Üritasin perefoorumis selgitada, et üleüldine vahkviha ei ole edasiviiv jõud ja pideva üksteise süüdistamise ja allkirjade kogumise asemel võiks juba hakata konstruktiivsetele lahendustele mõtlema. Ühtlasi väitsin, et pole mõtet üldistada ja rahvusi vastandada, see on vesi vaenlase veskile.
A iga minu lause peale kirjutati kolm vastuväidet vastu.
Naiivikud, inimeste riigist välja saatmine või soojalt soovitamine neil seda teha - ka ju ei tööta.
Mõelge parem, inimesed, mida edasi teha!
Ja meie pastor ka ütles, et igasugune vihkamine on vaenlasele rõõmuks, tema mõtles sellega hingevaenlast.
Mina käisin täna õpilastööde näituse avamisel ja vennastusin vene kooli kunstiõpsiga, kellega kahes keeles arutasime laste fantaasia ja loomingulisuse üle.
A võibolla ma elan lihtsalt roosas mullis?