Kaptenist ilma...

Hea, et Metsapiiga leidis minu eest luuletuse. Loodan, et ta ei pahanda, kui seda paljundan.

Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas
on koos ja segi pimedus ja valgus,
hea ja halb, tõde ja vale. Küllap
nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad
olid olendid ja iga olend kas hea või halb,
must või valge, Jumala või Kuradi oma.
Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,
kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb
osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?
Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ;
ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid
koos
ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks,
millekski, mis pole enam vastandid. Imelik
asendab õudse. Olemas
on natuke hõlpsam olla.

Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik"


Eks me kõik teame, et noored mehed oma südamele liiga teevad. Pikkade tööpäevadega, tööstressiga. Ja paljud neist lähevad enne õiget aega. Alati juhtub see kuskil eemal, tuttavate tuttavatel, statistikauudistes.
Nüüd juhtus see meie ülemusega. 41aastasega.
Täielik shokk.
Haruldaselt inimlik ja leebe pealik, kes suhtles alluvatega rahulikult ja tasakaalukalt, püüdis konflikte ja probleeme lahendada häält tõstmata, teise poole argumente arvestades. Koondamiste ja kokkuhoiupoliitika aasta on raske olnud kõigile, kindlasti aga palju raskem vastutajatele, otsustajatele.
Miks tema??
On siis inimlikust ellujäämisestrateegiast lähtudes etem oma stress näost punetades kolleegidele kaela karjuda, probleeme jõumeetodil lahendades?
Tuleb nii välja, sest sissepoole stressamine tegi südamele liiga.
Hoidke oma mehi, armsad.
Ja ärge ise ka üle pingutage.

esimene hall

Eilne kümnekraadine soe oli vahva. Läksin koeraga kell 7 hommikul mere äärde. Lõokesed laulsid, rästad ja kuldnokad vilistasid, õhk seisis paigal ja oli päikest täis...
Kuna kevadtöid läbi lume teha ei anna, panime mehega suusad talvekorterisse.
Käisin lastega koerteshowl, vaatasime agilityd ja kuulekuskoolituse võistlust. Ma vist olen ikka rohkem koerainimene. Kohe rõõmu ja vaimustust tekitavad ilusad, targad ja iseloomuga koerad.
Pärast ootasime veerand tundi bussi. Loksusime veerand tundi täistuubitud, palavas, õhuvabas bussis. Vantsisime veerand tundi koju, toidukott raske kui kivi. VIHKAN BUSSINDUST!
Hea Jumal, mul tõesti oleks väga vaja sõidueksamist läbi saada, ma ei jaksa enam.
Ja veel.
Piisas ühest tööalaselt saabuvast muudatusest ja ühest pillatud lausest a la mida sina siis täna teinud oled ja mul on blokk ees. Niikaua teen tööd rõõmuga, kuni ei tunneta survet ja sundi. Niipea kui saabub ora teatud kohas olukord, tekib mul trots ja soov kühvel tagantkätt liivakasti nurka visata.
Lapsik...
Ja veel, ... avastasin esimese halli juuksekarva.....üllatusin, nii vist peabki olema, 37aastaselt.
Ääää, emme, ma ei taha et sa vanaks jääd, karjus Kati. Mhh, mis mul hallist juuksevärvist, peaasi, et elu halli värvi ei ole.
Kas töö, mis ei tekita stressi, trotsi ja kurvameelsust vaid ainult- noh, või 90% ulatuses- rõõmu, on luksus?

kellele pakki?

Ma leisin vahva idee. Ei teagi, kes on selle autor aga näiteks sellist kingitust tahaks küll isegi saada. Või sellist nunnut, nagu pildil, see loom elab Heimtalis Anu Raua juures.
Niisiis:
3 esimest isikut, kes avaldavad siin blogis kommentaarides soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Konks on ka asja juures :D Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.

Emmejutte kah

Lapsed endiselt virvendavad ringi vaheaega nautides.
Ükspäev ööbis Krissu koos naabritüdrukuga nende kamba kolmanda liikme juures. Olid täitsa omaette, sest vanaema oli reisil ja sõbranna ise tahtis maja valvata.
Ma lubasin lahkesti. Üldse ei teki mõtteid, et kaks 13aastast ja üks 14aastane midagi vale korda saadavad. Nad on väga mõistlikud tüdrukud.
Eile käis Krissu pool päeva ringi nagu puuga pähe saanud. Olid kella kolmeni öösel üleval passinud.
“No me vaatasime Supermodellid ära ja rohkem midagi polnud vaadata telekast,” seletas ta. “Siis käisime poes, sõime, olime aias ja …. saad aru, J leidis Ratest nii nunnu kuti pildi, tõmbas selle telefoni ja me vaatasime seda poole ööni ja püüdsime selle kuti juures midagi negatiivset leida aga me ei leidnud. Ta oli lihtsalt …. NIII ILUS… me oleme kõik armunud aga me ei suuda seda pilti ja poissi enam ratest leida.”
Niipalju siis mõistlikkusest :D

Miku lubas kolmapäeval tulla koju kell 6 aga tuli pool 8, allpool põlvi polnud ruutsentimeetrit kuiva kohta kah. “Me mängisime jalkat ja ma unustasin kella vaadata,” vabandas ennast. Mina ei olnud kuri aga pidasin siiski vajalikuks teda järgmisel päeval kodust välja mitte lubada, et siis teinekord oleks meeles kella vaadata ja koju tulla, kui saabastes vesi loksub.
Katil oli eile külas kaks sõbrannat. Kati meil selline heledake aga sõber on nagu väike grusiin: sitikmustade juustega, tõmmu, sõstrasilmne. Kati üks teine sõber on jälle praktiliselt albiino: helevalgete juustega ja sinisilmne. Aga kõik kolm on täielikud traakjalad :D
Iial ei lõpe neil naer ja sädin ja keksimine, väga temperamentsed plikad, väga kõvad isiksused kõik.
Ja kui põnevad mängud! Kord seatakse terve ülakorrus täis lõkse koduhaldjate tabamiseks, kord avatakse kauplus, siis jälle peetakse moedemonstratsiooni vms.
Kahjuks blond ja tõmmu sõbranna pole omavahel tuttavad, peaks nad kokku viima.
Aga äkki kolm temperamenti koos oleks juba liig ja tekiks tüli?
Teine Kati külaline on teist sorti. Vaatasid raamatuid ja värvisid silmi. Küsisin kell 7, kas ta koju ei peaks minema, pimedaks läheb juba. Tema vastu, et ei pea. Viie minuti pärast helistati talle, käsutati koju no ja muidugi ta ei julgenud enam üksi minna. Lasin Katil teda saatma minna (vaid tänava teise otsa), (mul oli endal söök pooleli) kuigi ta vingus, et ei julge. Tagasiteel helistab mulle ja nutab telefoni: “Üks onu just lõi ühe maja akna katki ja jooksis minema, me nii kartsime ja jooksime ära..”
Armas aeg! Õnneks oli ta juba peaaegu kodus.
Nii need päevad siis lähevad. Ma vaatan, nad on suht väsinud juba vaheaja seiklemistest, kukuvad õhtul teleka ette magama. Aga ju on vaja sellist rihma otsast lahti laskmist. Poolteist kuud veel ja siis jälle vabadus.

Mul on nii kahju, et ma ei julge pilte siia panna. Oma laste pilte küll aga teiste laste fotosid pole vast väga ilus presenteerida. Paljud seda küll teevad, samas mulle endale vist ei meeldiks, kui minult küsimata mu enda ja mu pere pilte kasutatakse.
Muidu ma näitaks Katit ja tema sõbrannat nende klassi lavastuses Sööbik ja Pisik, kus Kati moodustas Pisiku ja tumedapäine sõber Sööbiku. Ja Krissu lahutamatut kampa. Ja Miku kolmikut. Nemad on ka vahvad: Üks pikk ja kõhn, teine ümmargune ja kolmas pisike :)
Nad kõik on lasteaiast peale sõbrad, sõimerühmast peale. Ehk siis Krissu puhul üle 10 aasta. Välja arvatud naabritüdruk, kes kolis siia 2-3 aastat tagasi ja Kati üks klassiõde.
Pildipanemise teeks võimalikuks blogi sulgemine parooli alla aga seda ka nagu ei raatsi teha. Kellele sa siis annad parooli ja kelle ilma jätad.
Kahte blogi üritasin pidada aga ei tulnud välja, ei jaksanud mina eraldi kirjutada ega teised lugeda.
Et siis jääb veel Orkut, kus tegelikult enam keegi ei käi.

kolm halba, kolm head

Halb on see, et ma sõidan jätkuvalt nagu täielik saast.
Halb, et üks töössepuutuv asi teeb meele mustaks.
Halb, et üks õnnetu mutike sai meilgi kesklinnas jää pähe.
:(
Hea on see, et tütred käisid täna kunstikoolis avatud uste päeval ja neile väga meeldis, Krissu võibolla isegi tahab seal käima hakata. See oleks väga tore, sest kunst on üks mõnusamaid asju elus ja meie linna kunstikooli vaim, vaimsus ja õpetajad meeldivad mullegi väga.
Imetore asi on nukunäitus uue kunsti muuseumis. Ma jooksin sealt läbi aga nädalavahetusel võtan fotoka ja lapsed ja süvenen.
Ja imetoredad on need hooldusravi hoolealused, keda me kolmapäeviti kiusamas käime.
Täna Juta luges ühtedele luuletusi ja mina teistega jätkuvalt meisterdasin.
Ma polegi vist teile oma mutikestest rääkinud?

Mina ei tea, mil moel õed ja hooldajad vanakesed oma vooditest välja peksavad või neid meelitavad aga täna oli mul lausa seitse huvilist. Algul osad on mossis ja teatavad tõredalt, et nad pole üldse mingist käsitööst huvitatud, lastagu neil lihtsalt olla ja vaadata. Teised naeratavad kohmetult ja kurdavad, et nende käed ei liigu ja silm ei seleta ja nad ka ei saa midagi teha.
Noh, hakkame ikka tasapisi pihta. On paar tükki, kes teevad vilkalt ja tublilt kõik kohe valmis. Teised vajavad väga palju juhendamist- mõnel tõesti käed hästi ei liigu ja Alzheimeritel ei tule vaim järele, neile peab kogu aeg rääkima, et näe joonistasid ühe silma, tee nüüd teine ka.
Pikapeale saavad kõik oma töödega valmis. Ja siis nad ei lähe enam laua äärest minema! Mul said materjalidki täna otsa ja see, kes kõige rohkem torises, tegi paberlinnule lisaks veel neli lepatriinut! Ja nad kiidavad siis üksteise asjakesi ja laidavad iseenda omasid ja tuletavad meelde, kuidas nende noorusajal ja millist käsitööd tehti.
Mul on kurb, et keskmiselt on isik hooldusel kuus nädalat ja esimesed prouad, kellega ma juba harjuma hakkasin, on juba koju läinud. Eriti tunnen puudust Elsast, maailma lahkeima näoga armsast prouakesest, kes alati esimesena laua ääres platsis oli, suure püüdlikkusega ja suure osavusega kõik tööd valmis tegi. Ja nüüd läheb koju Helgi, hirmus kurja moega mammi, kellel läheb tükk aega sulamiseks ja kes käsib kõik oma valmis tööd prügikasti visata või kellelegi ära anda - aga kes kõige pikemalt mul laua ääres istub :)
Ma esialgu üllatusin, et paljud on väga tõredad. Aga ilmselt püüavad nad nii säilitada oma väärikust. Kujutan ette, et kui sa oled terve elu saanud ise endaga hakkama, on väga raske leppida, et nüüd on kõik muutunud. Kuidas olla väärikas, kui sul on pampers püksis, sind pestakse ja kammitakse ja öeldakse, kuhu sa pead minema, mida sööma ja kuna magama. Masendav... fff, ja siis peaks minema mingeid pabereid mingi tobeda tüdrukuga voltima, fff, puu taha mingu!
Aga au neile, kes ikkagi võtavad oma napi jõu kokku ja tulevad terve pika koridori, et see tunnike midagi teha. Kujutan ette, et seegi on alandav, kui sa oled elu jooksul kudunud kümneid kampsuneid ja tikkinud ristpistes kümneid patju ja linasid aga nüüd su käed on läbi ja sa vaevu saad hakkama paberist linnutiibade voltimisega...
Päris raske on leida meisterdust, mida teha, sest tasemed on erinevad. Õnneks on mul oma lastega väga palju asju läbi tehtud ja lasteaias töötatud ajast on ka natuke meeles. Ja kuue ja kuuekümneviieaastaste juhendamine - julgustamine polegi nii erinevad, kui võiks arvata.

Aga ikkagi, mulle meeldib nendega. See väsitab kõvasti aga annab nii palju asemele. Rõõmu ja aukartust. Mul on sealt tulles alati selline tunne, et olen koost lahti võetud ja jälle kokku pandud.
Kahjuks ei jõua me nendeni, kes lamavad päevad läbi voodis.

Sügisulg 2009 Liisa Orav-Make You Feel My Love

Te ju mäletate viimasest Superstaarist Liisat?
Liisa laulab ikka edasi ja kõige vägevamalt laulab ta meil SV-s pühapäeviti.
Liisa on niiiii andekas ja samavõrd armas, ilus, rõõmus, särav ja vapper tüdruk. Lisaks mu eelmisele postitusele - kui mu lapsed on viie aasta pärast samasugused, nagu Liisa ja tema sõbrad, siis on minu süda nende pärast muretu.

vaheaeg

Koolivaheaeg kestab. Hea, et ma saan tööl käia :D
Päevad läbi lastesummas pisut väsitama hakkaksid... Kahe päeva jooksul on oma lastele lisaks konstantselt üks kuni viis lisalast kodus. Tegelikult on see tore, et lastel on sõpru ja jätkub tegevust; lihtsalt meil maja - selgub- on pisut väike.
Me siin mehega just arutasime, et kui me väikesed olime, siis me küll kellegi poole ööseks ei võinud jääda ja keegi meile ka mitte, kui need polnud just sugulased.
Aga hea, et nüüd on see kombeks. Mulle ikka meeldib, et lapsed on silma all. Imestusega vaatan, kui kaubamaja on täis istuvaid ja itsitavad lapsi või tulevad noortekeskusesse pühapäeva hommikul noored, et lihtsalt passida arvutis. Ja meeska väidab, et üks poistehulk joob tihti laupäevaõhtuti meie tänavanurgal viina. Eriti suur soov peab olema koerasitaste hangede kõrval jooki rüübata... ju siis ikka kodus pole üldse tore olla - mitte et ma lubaks oma kodus viina juua kuttidel...

See on suur jama, kui noorel pole kodus hea olla. Mul ka pikka aega oli suur soov kodust pääseda. Vanemad lihtsalt üllatusid liigselt, kui ma tudengina leidsin, et mul võiks nüüd oma elu olla. Minu karvaseid bioloogsõpru talusid nad veel vapralt, aga kui ilmusid meessoost üksiküritajad, läks asi hapuks. Kord isegi ema tungis öösel taskulambiga varustatult mu tuppa tsekkima, et kõik siivas oleks :D
Noh, oli küll kõik siivas aga selle aktsiooni tagajärjena hakkasin ööbima sõprade pool, mingites ühikates ja kus iganes. Ei olnud tore :(
Ja ma ei teagi, mis oleks selliste olukordade puhul mõistlik kompromiss. Mulle ka ilmselt ei meeldiks, kui järeltulijad meie elutoadiivanil miilustaksid või oma esimese veini lahti nööbiksid. Samas ei taha, et nad peaks kuskil suvilates või räpastes ühikatubades... elu avastama... masendav. Äkki annab kuidagi valutult ja leebelt, komplikatsioonideta suureks kasvada? Äkki on võimalik ka ilma kakluste ja vastasseisuta vanematest eemalduda?

Jajah. Pole kerge tänapäeval mõistlik lapsevanem olla. Meie omal ajal, jajah, koolivaheajal lehvitasime näpu vahel helesinist Ekraani kino abonomenti ja seisime sabas, et näha Piirivalvekoer Aalõid või Tantsib huntidega või Legend dinosaurustest. Sesamy meenutab siin minust paremini. Peale filmi sai Tartu toidupoest Riia mäel ostetud koolijäätist või suure klaastuutu seest tomatimahla. Või gaseeritud vett, kui raha nagu peaaegu polnudki.
jajah. sellised ajad...
- sammalt seljalt kraapides ja tolmu köhides vasakule ära-

feil 2

Palju õnne mulle, sain arki sõidus näkku. Kuid alles esimene kord! Üks ütles, tal laps tegi 5-6 korda seda eksamit.
Arki teooria läks ohtra stressiga kuid esimesel katsel hästi. Sõiduga tegin selle vea, et peale koolieksamit jäi kaks nädalat sõiduvahet sisse. Ühe korra sõitsin enne eksamit aga sellest oli vähe. Et siis põhimõtteliselt põrusin pusserdamistega. Ei reastunud ega pööranud puhta sõidujoonega, ei kiirendanud ega sõitnud piisavalt kiiresti, ei vahetanud käike piisavalt ludinal, jne. Lõpus tuli üks suurem kala ka: külgboksi sain kenasti paika aga välja tulles riivasin posti :(
Pluss see, et koolis sõitsin mõnusa rahuliku diisliga, eksamil oli Toyota corolla, bensuga. Kui sa oled 30 sõidutundi vabastanud enne sidurit ja siis enne andnud gaasi, on väga raske vastupidi teha, eriti kui niigi eksamisabin sees.
Mis siis ikka. Uued sõidutunnid kirja ja ikka edasi. Ma ei saa ju pooleli jätta peale nii suurt kulunud vaeva, aega ja raha.
Hale oli ikka endast. Lihtsalt, närvid on nii läbi juba. Ma kohe ei taha sõita enam ja isegi telekast ralli vaatamine ajas mind vihale.

Aga Mikul olid kõik viied ja Krissul neljad-viied pooleks. Kati ei saa veel hindeid. Käisime eile õhtul laste premeerimiseks ja minu lohutuseks pitsat söömas, sai küll parem tuju. Õhtul vaatasime Potteri filmi, Segaverelist printsi, julm igav film oli, ma lõualuud paigast haigutasin. Dumbledore keset tulejärve oli ainuke ägedam visuaal.

kreisi piipl

Ma suhtlesin täna hulluga, küll õnneks vaid telefoni teel.
Aga hirmus!
Pahaaimamatult helistasin ja küsisin infot ühe asja kohta. Meeldiva häälega härra rääkiski mõistlikult, mis vaja. Jutt läbi, tahtsin juba telefoni ära panna kui äkki hakkas tulema. Tema tahab veel mulle öelda, miks maailm on kriisis. Eks ikka gravitatsiooniseaduse rikkumise pärast! Temal on tehtud põhjalik uurimistöö, selle tulemused on saadetud juba laiali kapole, maksuametile ja presidendikantseleisse. Tema teeb endaga eksperimente, muutes uv-kiirguse ja toitumise tingimusi aga need on veel pooleli. Jeesus oli ka gravitatsioon, pluss veidi keemilisi ja bioloogilisi ühendeid…
Läbi suure häda sain kõne lõpetatud.
See on ju SEE isik, kes igale avalikule koosolekule ja loengule tuleb, ootab kannatlikult ära küsimuste esitamise aja, tõstab kätt ja hakkab rääkima -gravitatsioonist. Ta tegi seda Jüssi loengul näiteks!
Mul on korra varem olnud nii ühe tuttavaga. No täiesti normaalne inimene. Käis tööl ja turul ja kohvikus. Aga minu isik vallandas tal jälitamis- ja tagakiusamismaania. Algul arvasin, et inimene lihtsalt on imeliku iseloomuga aga kui rääkisin tuttavale psühholoogile, ütles tema, et see on ehe paranoia. Nüüd küll mitmeid aastaid pole hoogu tal enam olnud…
Mitte midagi ei ole teha. Ühiskonnale ohtlik ei ole – seni kuni inimesele ei hakka tunduma, et teda tahetakse ära tappa ja ta enesekaitseks kirve haarab.
Ja kui palju selliseid isikuid on! Ehmatav! Ma enne ei teadnudki, et nii palju, aga meie töö tõmbab neid ligi. Küll on eriskummalisi kirjasaatjaid, küll lihtsalt kinnisideede käes vaevlejaid, küll hullunud helistajaid. Ja enamus neist peab viisakaid ameteid, käivad ringi, mapp käes…
Haiglas olen kohanud Alzheimereid. Ka veider. Kena prouake teeb kenasti seda käsitööd, mida me parasjagu teeme. Saab asja valmis. Ja siis aina tunnistab asja ja küsib: kas mina tegin selle? Kuidas see tehtud on? Seletame. Ja kahe minuti pärast: kuidas see pilt on tehtud?
Hästi kurb tegelikult. Ilmselt osa probleeme suudavad ravimid lahendada. Aga tihti on ju inimene ise enda meelest normaalne? Ja ongi normaalne, lihtsalt üks ajusektsioon on lühises.
Ps. Beautiful mind on millestki sellisest, ütlemata kurb film. Salaaken Deppiga on samuti väga põnev.

Film ja vennad

Küll mulle meeldis eilne ETV film Coming Down the Mountain, Inglise 2007.
Eestikeelne nimetus Konarlik tee oli kuidagi konarlik ja mittevaatamakutsuv.
Ja küll mulle meeldiks seegi, kui ETV inimesed oskaksid rohkem reklaami teha. Nädalakavas kirjas olnud jutuke laste ja puudega inimeste kasutamisest filmides oli küll kena kuid ei öelnud antud filmi kohta kahjuks midagi.
Peategelane meenutas kangesti Ühikarottide Andrit aga ta mängis palju-palju paremini ja filmilugu, -kus nagu Ü-rottideski oli üheks teemaks noore inimese ännngggg, kes selles süüdi on ja mis sellega peale hakata, -oli võrreldamatult paremini jutustatud. Boonuseks imeilusad kaadrid ja võttekohad.
Miks sellist filmi ei võiks näiteks laupäevaõhtul kell 21.30 näidata, Kiirabihaigla asemel?
Igaõhtuse laiba- ja veredoosi asemele igatseks tv3 ja kanal 2stki midagi head näha.
Aga veel filmist. Seal oli tähtis osa vendade suhetel, mis on mulle täiesti võõras teema. Ei minul ega mehel pole õdesid-vendi ja me ei tea üldse, kuidas need asjad käivad. Olen aru saanud, et mõõdukas kaklemine käib “vendluse” ja “õeluse” juurde?
Päris pisikestel lastel on see kuidagi teistmoodi. Kui Mihkel saabus, oli kaheaastane Krissu väga elevil, aina käis ja patsutas oma “jennat”. Jennale meeldis, kui ta pikutas põrandal ja Krissu hüppas suure mürtsuga üle tema kõhu, meie olime suht hirmul aga jenna naeris või lõhki ennast.
Paari-kolmeaastastena oli neil koosmängu juba hästi palju: küll rajati onne ja ehitisi, küll mängiti rollimänge. Ilmatu põnev.
Nüüd on mõned viimased aastad hakanud see poiste-tüdrukute vastasseis tekkima, tegemised on erinevad, sõbrad ka, huvid samamoodi. Eks poisteseltskond kipub selles vanuses suuremaid õdesid kiusama, lollitama ja muidu tola mängima, tüdrukud aga tahavad omaette juttu ajada või midagi. Krissul on kaks parimat sõbrannat, kellest ühel on Mikuga sama vana vend ja nemad neli on koos mänginud sõimerühmast saadik. Teine tüdruk aga on üksik laps ja tema ei taha lärmakatest tüütutest väikevendadest midagi teada. Ja lähevadki tülli.
Katikene on Krissust noorem 5 ja Mikust 3 aastat, temal pole nii lihtne suuremate mängudesse pääseda aga ta üritab hoolega. Eks ma ikka sokutan teda Krissu pundiga kaasa. Neil Krissuga klapib vahel väga hästi. Üks tundeline Kala ja alatasa emotsioonidesse uppuv Vähk mõistavad teineteist paremini, kui mina, pidevalt “kuidas-nüüd-võiks-paremini-olla” Kaalud.
Huvitav, kuidas siis hakkab olema, kui lapsed mängueast väljas? Kas see perekondlik miski jääb neid ka täiskasvanueas siduma? Ma ikka kinnitan neile, et hoolimata pidevast nägelemisest on nemad kolm üksteisele kõige lähedasemad inimesed maailmas, kes saavad jagada oma elu ja toetada üksteist ka siis, kui meie taadiga kord lusika nurka viskame.
Tunnen väga puudust õdedest-vendadest seoses lastega, nii hea oleks sama vanadel jõmmidel koos kasvada. Minu õde võiks vahel meie lapsi hoida ja vastupidi. Minu suur vend võiks tulla mulle appi autot ostma ja minu mees võiks aidata temal köögiseina plaatida. Et see…. noh, perekond, turvasüsteem oleks laiem.
Aga on ju nii palju peresid, kus lapsed täiskasvanutena absoluutselt ei suhtle või halvima variandina jagelevad päranduse vms probleemide pärast. Kuidas nii läheb?

Kevadiselt ja kasvuhooned

Päike on täna hommikul nii mõnus, tulin lausa jala tööle, soe hakkas.
Lumi on eresinine ja märts lokkab. Lahe! Kui tubased koristamised – sättimised said läbi, tekkis tunne, et päev alles nii noor ja ilm valge, sobiks peenramaal midagi toimetada. Käisin pesu õue riputamas ja seisin nukralt mustsõstrapõõsaste kohal, tubli kümme sentimeetrit paistsid nende ladvad hangest välja..

Lapsed käisid Alicit vaatames, neile väga meeldis. Laupäeval toimus ülakorrusel viielapseline mänguõhtu, etendati reisimist: tiriti välja kotid-kohvrid, igaüks reisis oma maale, riietus vastavalt ja kauples selle maa toodetega :D
Krissu riietus jaapani punk-koolitüdrukuks ja müüs märke, Mihkel taris üles sööke ja avas mingi toidukohviku, mida teised tegid, ei tea, hull müdin toimus igatahes. Tüdrukud omavahel korraldasid eelmisel laupäeval moeetenduse: märkisid catwalki maha, riputasid külge sitse-satse, võtsid poodiumil selliseid poose et ...
Lahe seltskond. Tõesti tore. Mul hakkab kahju saama, kui nad üheltmaalt enam ei mängi.
Teisest küljest hakkan end tasapisi tundma vaba inimesena. Läheme mehega teatrisse ega peagi lapsehoidjat otsima. Käin paar tundi linna peal- sama lugu. Luksus!
Ükskord vaatasime Väljalendu ja Krissu uuris, kas ma läheks. Ma arvasin, et ei, kus ma lapsed paneks ja. Loomulikult mine! riidles Krissu, me saame küll hakkama.
Sedasi siis jah :)

Mul on veidi tööabi vaja. Tarvis kirjutada kasvuhoonetest. Kas keegi teab öelda, kus neid müüakse, mis materjalist need on? Mingi kasvuhoonete tootja või edasimüüja Eestis? Kas on vahet, kui kasvuhoone on klaasist või plastist? Mis hinnaga keegi on kätte saanud ehitise?
Eks ma hakkan muidugi guugeldama aga kindlasti guugel-muugel ka kõike ei tea.

Ohh, tahaks päris tomateid! ja värsket kurki sööks kilo korraga ära. Aga. Ma kunagi käisin ühe altrenatiivravimeetoditega tegeleva arsti juures ja ta ütles, et kevadeti tekib terve armee lapsi tema juurde, kes Luunja kurkide söömisest väga kõvasti allergilised.
Kevad tuleb tõesti. Laste vitamiinivajadus on nii suur, et sügavkülmast võetud maasikamoos kaob minutitega. Keldris on maasikamoos otsas, õuna veel on. pirnimahl on läinud pealt hallitama ja borshide kaaned on kummis :(

kodulinna teatris

Tegin eile äkkotsuse minna teatrisse Ballettmeistrit vaatama. Mehe ka tirisin kaasa.

Mul sai heameel selle üle, et Endlal on tekkinud kimbuke häid meesnäitlejaid.
Ago Anderson on oma kohmakuse ja tundlikkusega läinud täitsa Lutsepa moodi. Oma isikupära hakkab tekkima noorematel meestel: Priit Loog, Sten Karpov ja Jaanus Mehikas olid väga mõjuvad. Neid võis näha ka "Kangelases", mida ETV mõni nädal tagasi näitas.
Selline äge, veel veidi poisikeselik pauer :) Karpov meenutab natuke Toompere jr-i.
Tambet Seling mängib alati äpusid, seekord külahullu "tsaar Nikolaid" ja joodik-ohvitseri. Indrek Taalmaa Pätsuna oli seekord suht munadeta, aga ta pidigi rolli raames olema.
Vilde-tee Triinuna feimi koguv Triin Lepik oli meeldiv üllatus. Suur, ilus, sensuaalne, tundeline maadam. Jah, ilu peabki palju olema!
Kahjuks polegi rohkem Endlast naisi kõrvale panna. Just selliseid natuke vanemaid, jõulisi isiksusi. Nagu Marika Vaarik. Või Ülle Kaljuste, Maarja Jakobson, Anu Lamp.

Etendusest veel, et rahvatantsuseaded olid tõesti tasemel. Tantsiv mees on nii seksikas! Maikaväel Loog ja Karpov.... :)
Lugu ise oli tore ja hea moraaliga aga vahepeal kippus venima ning ebamääraseks minema. Etendus algas kole tuimalt- venivalt aga hoogne lõpp korvas selle.
Kuna lugu oli tehtud algselt filmiks, siis kohati mind häiris pikk ümberjutustamine. Tegelane on laval ja räägib .. ja siis me läksime sinna ja tegime seda. Teatris seiklusstseeni ümber jutustada pole just mõttekas mu meelest.
Aga- kui keegi mujalt Eestimaa otsst mõtleb, et võiks midagi Pärnus vaadata, siis BM sobib päris hästi.

ja veel. Väikese linna fenomen on ikka naljakas. Ühel õhtul vaatad laval näitlejat, vaimustud, elad kaasa.. järgmisel päeval nosib ta teatrikohvikus su kõrvallauas saiakest :) Tema laps käib sinu lapsega koos kunstiringis. Teise näitleja laps käib jälle sinu teise lapsega koos trennis. Töö pärast ka vahel suhtlen teatrirahvaga, mõnikord olen saanud lava taga ringi luusida, esietenduseks valmistumist piiluda.
Noh, ja kuidas saab siis niimoodi teatrimaagiat enda jaoks säilitada :D?

Ikka veel. Plaanin 9-10. apr Tartusse, mõtlesin, et läheks teatrisse kah. Vanemuises on vaid ninasarvik Otto (tegelt võiks ju lapsed kaasa võtta) ja Linn. kas keegi on Linna näinud?
Mis teatreid veel Tartus on?

Gabriel, mis meist saab..

Mitte alati kuid suht tihti -vastikud olukorrad ja inimprobleemid tulevad sinu kasvatamiseks. Mingi probleem sööb su närve niikaua, kuni lihtsalt oled sunnitud sellega tegelema.
Raske on ainult vahet teha, kas saad midagi või kedagi mõjutada ja kustmaalt pole midagi teha. Tuleb oma suhtumist muuta, et asjaga hakkama saada.

Eile end ühe asja peale endamisi seeneks vihastades leidsin, et oo, milliseks fruktiks mu töö on mind muutnud. Olin vanasti nii heakene! Andsin nii palju andeks, uskusin kõike ja kõiki, leppisin ja lepitasin..
Töö on teinud mind skeptiliseks ja igas asjas kahtlevaks. Ma ei usu häid uudiseid- niikuinii on kuskil mingi konks sees. Ega kiirusta halbu asju maha kandma ja hukka mõistma- alati on seal mingi positiivne varjund olemas.
Oskan suurepäraselt maha kriipsutada innukate indu ja teatada- aga kui.., mis sa siis teec? Oled sa kindel, et see on nii ja too on naa?

Kroonilisest hilinejast, unustajast ja käegalööjast ritsikust on saanud selline pedant, et hoia ja keela. Töö noh. Meil ei tule kõne alla, et keegi jätab midagi tegemata, teeb poolikult või unustab üldse ära. No- juhtub ka vahel, aga see loob ülejäänud rahva jaoks ikka suht ebameeldivaid situatsioone.
Olen muutunud paranoiliseks vigade tegemise suhtes. VIGu EI TOHI OLLA. Olen hullult saanud vastu hambaid, sest on lipsanud sisse lohakusviga või lihtsalt viga. Ühest sõnast või selle puudumisest võib uskumatult palju tüli tõusta.
Meil ei tule kõne alla, et kokkulepetest ei peeta kinni. Ei saa seda endale lubada.
Mitte, et sellest hädast vaba oleksin. Ma ei suuda iseendaga kokkulepetest kinni pidada…

Ja ma ei suuda leppida, kui inimesed teevad asju minu meelest valesti.
Ehe näide on Reporteri-Carmeni Anname ära kampaania. Miks peaks neljas või viies Eesti linnas kenad inimesed toppima kommid, riided ja mänguasjad kotti ja saatma Cargoga Tallinna, kus siis Carmen ja veel keegi neid uuesti mööda Eestit laiali hakkavad vedama? Kullakene, leia partnerid ja kogumispunktid linnades eraldi ja kaasa mõni sotsiaaltööga kursis olev inimene! Meil saab Eliisabeti kirikusse juba aasta otsa riideid ja toitu annetada ja olemas on ka nimekiri, kes seda tänuga vastu võtaksid. Milleks nodi Talina saata??
Jah, blond kriim ja vaene lapsuke, näpp suus, rõhub vaatajate südametunnistusele aga, aga… need asjad pole nii lihtsad! Kui midagi teha, siis teha korralikult!
Oh jah…
Et siis
kui ma ilgelt vihane või mossis olen, andke andeks ja tuletage palun mulle meelde, et there is another life out there ja kogu maailm ei funktsi kellast kellani, ridade arv pole loetud ja inimesed ei peagi käituma nii, nagu mulle meeldiks.
Maailmal pole ju probleemi, minul on!
Ma ise ka ei tunne enam end ära.

preili Pirtspek tunneb muret

Kas te lasete oma järeltulijatel Ühikarotte vaadata? Ma täna lasin aga olen edasise suhtes kahevahel.
No see on kahtlemata elu. Kuigi ma väga ei usu, et tänapäeval kell 22 öörahu ühikates algab ja aknast voodilinadega linna peale minnakse.
Ma ei ole selle poolt, et lapsi vati sees kasvatada. Väga tõenäoline, et kui keegi meie lastest peaks kunagi ühikaeluga tutvust tegema, siis tuuaksegi esimesel õhtul pudelid ja kanep letti ja miski ilane tüüp asub mu tütardele käppi külge ajama. Iiik!
Edasine juba sõltub. Kas võtta klaas vastu või mitte. Kas ilase tüübi musi on okei, kas käed pluusi all on okei. Kas mälukaotus ja peldikupoti embamine on okei.

Ma veidi seda kardangi, et äkki seriaalist jääb mulje, et kõik see ongi lahe ja okei. No tont. Minu meelest on hoopis "ei" okei :)
Jah, mina olin kooliajal just see preili Pirtspek, kes ei joonud end mällarisse, ei suitsetanud (kuigi harjutasin seda :D ) ega andnud kätte :S
Kas tänapäeval on siis minutaolised muuseumiväärilised??

Aga ehk pole ka mõtet vähemalt Krissul filmivaatamist keelata. Kui ta ei näe seda filmis, kuuleb ta seda koolis, näeb pidudel jne.
Näis, mis saab selle Pedaja-tegelase ropendamise ja narkovärgiga. Loodetavasti kujunevad tegelasliinid seebis siiski nii, et tekib mõni positiivne eeskuju noortele.
Heh, Pedaja oli väga ehe tegelikult! Otse elust...
Ja teised noored ka. Ehkki mõni tegelane oli liiga karikatuurne.
Muusikaline kujundus tundus täiesti kaootiline aga mulle meeldis. Visuaalne külg sobis hästi.
Kena, kui nüüd stsenaarium välisele küljele alla ei jääks.

hiljem..

ikka mõtlen, kustmaalt jookseb see piir, kus on lahe sarvi maha joosta ja ennast avastada ja kustmaalt on tegu juba enesehävitamisega.
No palju juua ei ole kuidagi tore, ma ei mõista ega saa mõistma, kuidas peetakse naljakaks purjus peaga lolluste tegemist. A la Ühikarottides elektrikontakti kusemine. Hm, tegelikult isegi võttis filmi vaadates muigama aga kui mu oma laps nii teeks, küll kütaks turja kuumaks :D
Aga kust siis oma piir teada saada, kustmaalt asi kontrolli alt väljub?
Ei teagi. Ma olen alati oma piiri teadnud. Peale ühte klaasi on hea tuju ja peale teist klaasi ei lähe enam olemine lõbusamaks. Selle fakti väljaselgitamiseks ei pea ju oksemaratone korraldama?
Või suhted vastassugupoolega. Eks me mehega muidugi ilmselt oma õhupüssi mõne aasta pärast ära õlitame :)
Nali naljaks, aga sellel alal on ju vanematel lapsele eriti raske nõu anda. Ma küll saatsin oma vanemad pikalt, kui nad mu peikade kohta midagi arvasid. Isegi sõbrad saatsin pikalt...
Aga kui sa igal laupäevaõhtul kodus istud ja printsi ootad, siis ju ei saagi teada, et ilased tüübid tuleb konkreetselt paika panna, et muidu ilusate aga pidevalt purjus tüüpide kainekssaamist võib jäädagi ootama, et ilus jutt ongi enamasti ainult ilus jutt ja asjalikud kutid kipuvad kirevate sulgedega konkurentide varju jääma.

Lõbusat meenutamist peab ikka ka endale noorusajast tekitama. Magamata öid, tantsimisest valutavaid jalgu, tänavanurga peal suudlemist. Natuke pettumuspisaraid.
Natuke.

13

15 aastat tagasi vaatas mustlane pargipingil mu kätt ja ütles, et ma saan kolm last, kelles esimene on tüdruk, kes on väga minu moodi ja kellest tuleb palju rõõmu.

13 aastat tagasi sündis säravsinisesse märtsipäeva üks pisike plika, kolm nädalat enne õiget aega. Vales linnas, sest olin sõitnud Tartusse vanematele külla. Ostsin laupäevaks tagasisõidupileti ja ööl vastu laupäeva oli haiglasse minek. Hea, et mitte otse liinibussist.
Kõik olid väga hämmastunud, eriti verivärske isa, kes ei saanudki tähtsat hetke näha, kuigi tahtis.
Laps tegi peenikest kisa ja viidi intensiivi, mina olin tunde üksi palatis, osadeks lahti, vapustatud kõigest.
Nädal hiljem sai isa Toomemäe koridoris ämmaemandalt sülle tillukese pambu, mida ta hoidis kui väga purunevat kristalli, emotsioonidest tumm.

Krissu on kandnud kogu esimese tulija koormat: lapse katkematust kisast hulluksminemise äärel emmet, pabistavaid vanavanemaid, nõutut issit. Just esimese peal harjutavad vanemad, kuidas uut inimest kasvatada. Mida lubada, kui palju lubada, kuidas juhtida, kuidas ise kasvada. Järgmised astuvad muretult Krissu rajal ja meie T-ga võtame vabalt, sest me teame, mis mähkmeid kasutada, kuidas jonni ellimineerida, kuidas palavikku alla võtta, kuidas pindu välja tõmmata ja kuidas motiveerida nõusid pesema. Kohtamas käimise, pidudele kippumise ja õnnetu armatuse faasid seisavad meil ilmselt alles ees...

Lihtsalt ime, et meie esimesest vasikast on kasvanud arukas ja lahe isik, kelle edetabelis moodustavad esikümne:
1.sõbrad 2.pere 3.Jaapan 4.muusika 5.raamatud ja nunnud asjad nagu kujukesed, draakonid 7.kunst 8.poisid 9.suvi 10.loomad.
Ta ise dikteeris edetabeli :D

raske juhus

Evelyn, sina ära parem loe edasi. Ja teised rasedad ka.
See minu eelmine postitus oli muidugi pseudoprobleem. Eriti tänase uudise kõrval.
Nii õudne lugu, et ei taha pähe mahtudagi. Inimene ootab last, on elevil ja rõõmus, kõik on parimas korras ja paari tunniga muutub kõik tragöödiaks.
Sünnitused on selles mõttes keeruline arstiteadus, et olukord võib väga kiiresti kardinaalselt muutuda ja midagi parandada võib juba hilja olla. Vanasti ju palju naisi suri sünnitades, üks hirmsamaid otsasaamise mooduseid minu meelest. Iga sünnitanud naine adub vist selle õudust.
Ei kujuta ette selle õnnetu ema olukorda. Hooldusravis on üks 60aastane mees, kes on terve elu olnud kaelast saadik halvatud ja kõik need aastad on ema teda hooldanud.
Kuuskümmend aastat!
Ei kadesta ka arsti. Nii kommentaarides kui tuttavatelt kuuldud juttudest kõlab, et see polnud tal esimene kord eksida. Ma ei kujuta ette, mis elu saab pärast sellist asja elada. Tööd enam sellel alal ei saa, inimesed vihkavad sind ja sinu hingel on selline süü.
Jumal andestab. Inimesed - kahtlen küll. Kuigi eksimine on nii inimlik. Jätkuks vaid eksijatel enesekriitikat.

Sünnitaja on väga abitus olukorras ja kui ta on üksi, ei saa ta ka midagi oma kaitseks ette võtta, ei tõuse ju püsti ja teata, et mulle teie teenindus ei meeldi, lähen teise kohta.
Olen tõesti tänulik, et mul on lastega hästi läinud. Krissu otsustas küll 3 nädalat varem ilmuda, olin just sõitnud ajaviiteks Tartusse vanematele külla, hommikuks oli mul tagasisõidupilet ja öösel läksin haiglasse..

Lindistav juhe

On vaja kähku ära hädaldada.
Minu läbisaamine tehnikaga kõigub ükskõiksuse ja vihkamise vahel.
Minu pesumasin läheb kord aastas hulluks, meie viis aastat vana õhksoojuspump pläriseb külma ilmaga nagu kohe allavarisev helikopter ja vana õmblusmasin hakkan pisut õmblemise moodi asja tegema alles pärast rusikahoope ja räiget sõimu.
Tööjuures on mul vaid kolm tehnikariista: telefon, diktofon ja arvuti. Arvutiprobleemide korral on õnneks patsiga poiss kõrvaltoast võtta. Kuigi- jah, mina olin ainuke isik kogu kollektiivist, kes suutis trooja hobuse oma arvutisse lasta ja kaotasin puhastusprotsessi ajal (mida sooritati minu puhkuse ajal) kõik oma pildid, failid ja e-maili aadressikogu : (
Diktofonilt ei oska ma müra maha saada. Ehk siis- kui lindistan rahvarohkes kohas, siis pärast maha kirjutades ei saa läbi müra enam midagi aru.
Telefonil on see jama, et kõnesid ei saa lindistada. Osad meil saavad. Neil on vanast ajast jäänud miski vahejuhe, mida saab telefoni kõhu alla panna ja otse diktofoniga ühendada. Minul pole. Käisin küsimas “kahe otsaga lindistavat juhet” neljas tehnika- ja telefonipoes ja igal pool vaadati mind nagu lollakat. Pole kuuldudki sellisest asjast. Ühes kohas küsiti lausa - aga kas telefonikõne lindistamine ebaseaduslik pole?
Ja veel käib mulle närvidele, et oleme hetketi 9kesi ühes toas. Kaks räägivad telefoniga, kaks räägivad tuppa astunud inimestega, kaks üritavat läbi melu midagi diktofonist maha kirjutada. Ja minul kostab klappidest vaid müra, MÜRA, MMÜRA!!

Ja jälle on lumi sõiduteejoonte peal.
Ja Kati nuuksub telefonis, et ta on üksi kodus, varbad külmetavad ja kurb on.
Ja ümmargune vitamiin jäi kurku kinni.
oh häda oh häda sain õuna mis mäda....

Väike kuldne argipäev

Oma igapäevasahmimistes ja tööelus tundub sageli, et maailm on ikka puhta segi.. Vahel vaatad netti ja ahhetad- et kohe ongi olemas sellised inimesed, kes selliseid asju teevad, niimoodi maailmast arvavad ja niimoodi selle ka enndast välja pritsivad?
Mina ei näe kuskil selliseid frukte. Esiteks on minu ümber peaaegu alati toredad inimesed, teiseks olen tõhus mulliehitaja.
Mitte et vahel piki pead ei saaks ja maoli mudas ei lesiks. Küll!
Aga armsad inimesed aitavad sellest kõigest üle saada. Laste kallid, mehe kaisusolek, kolleegi hea sõna, tass kohvi koos sõbraga, energiasäde tuttavalt.

Ja kogudus.

Meie kogudus üllatas mind eile tõesti.
Niivõrd erinev hulk inimesi. Ekspunkarist eluvennast õpetajate ja õppejõududeni, hulk tublisid pereinimesi ja hulk säravaid noori. On neid, kes on välismaal aga nad on ikka meiega. Katrin kunagi ütles, et ta alati vaatab, kes pühapäeval kirikus kohal ei ole, selles mõttes et nagu keegi oleks perest puudu. Nagu ema muretseb, kui keegi õhtusöögiks välja ei ilmu. Ma leian ka end vahel juba nii mõtlemast...

Me kõik oleme üks. Koos omavahel ja koos Jumalaga. Kõik need erinevused kaovad, kui on ühine rõõm või mure. Koos palvetamisel on selline jõud, et mitte miski ei saa selle vastu. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Ma poleks seda 10 aastat tagasi kindlasti uskunud!

Mitu aastat tagasi osalesin palveketis, kui üks noor tüdruk kogudusest läks ajuoperatsioonile. Kett käib nii, et ööpäev jagatakse poole tunni või tunni kaupa inimeste vahel ära. Siis omal ajal igaüks palvetab selle asja eest. See on suur asi tegelikult. Nii hea on teada, et kui satud hätta, on alati inimesed, kes toetavad kogu iseenda ja jumaliku jõuga. Ja toetavad võõraidki.

Aitäh, SV-lased, et olete mu ümber!

Olen iseloomult väga kahtlev ja kahevahelolev isik. Millessegi mitte käegakatsutavasse uskumine on mulle olnud pikk vaev ja häda. Mismõttes Jumal on hea? Kust ma tean, et ta üldse olemas on? Kuidas ma tunnen, et ta on hea? Miks ta peaks minust hoolima? Miks ta ei suhtle minuga? Aga see sõdade ja sigaduste värk, hei, Boss, mis sa selle kohta ütled? Aga too nõme tüüp XY, ta nimetab ka ju end kristlaseks?
Peale 15 aastat vaevanägemist on pooled mu kahtlustest kadunud. No, peaaegu kolmveerand. Ikka on veel palju küsimusi, millele mul pole vastuseid.
Aga ühes olen kindel.
Jumala armastus katab kõik kinni.

Vahel on selline talveilm, kui päike paistab eresinises taevas ja õrn helkiv lumepihu langeb maa peale. See ongi nagu armastus. Peaaegu nähtamatu, igal pool.
Kui on sombune hall ilm, siis kujutan ette, kuidas kuldne õnnistusetolm langeb samamoodi alla. Bussipeatuses, mõne norgus kuju peale. Tööl mõne äkilisema isiku peale. Lapsevankrisse. Pingil magava parmu peale.

Sinu peale ka :)

Uued plikad 2

Õekesed. Noorema saapad on nunnud. Suure õe seelik on jupp poolelijäänud heegeldisest, väiksema õe seeliku tegin talle eritellimusel.

Siin õed einestavad :)

Nad on nii pikad võrreldes tikutopsiga. Leedi Gaga tegi patsi lahti.

Nüüd juuksed kinni. Gaga sai uue kleidi ka.

Lumivalgekesel on liiga suur pea aga roosidega saapad on lahedad. Riina (keskmine) on selline kepsakas. Yaguchi (parempoolne) on Krissu oma aga tal pole veel riideid, kuna ma veel mõtlen, kuidas teha nahktagi 20-sentimeetrisele isikule.

Homme hommikuks

Mul ei tule uni. Meeska on Rammsteini kontsertis ja mina siin juutuubin, et päris kuival pole, muusikast.

See on sobiva energeetikaga laul homset poolikut töönädalat edasi viima. Kui jääb väheks, kuulake Emperor`s new clothes ka. Olin täiesti unustanud, et mulle Sinead väga väga meeldis. Ikka meeldib. kas ta laulab veel? Näe laulabki, tal on koduleht isegi.

Kene Vernik võiks Sineadi laule laulda.

Lähen nüüd otsin Poguesi juutuubist. Midagi kepslevamat. Näiteks If i should fall from Grace with God