Naabrid 3

Praeguses kodus on mul hulk toredaid mutte ja taate. Ületee vanamees oli julm lahe, käis kalal ja jahil. Nii tujuküllane oli ärgata pühapäevahommikul kell pool 7 kärgatuste peale- naabrivana tulistas meie pirnipuude otsas istuvaid vareseid.
Tassis mulle pisipisikese raha eest värsket suitsukala, laenas muruniidukit, kui meil veel polnud ja kui me midagi õues tegime, siis ta ikka tuli ja õpetas, kuidas tema meelest asjad käivad. Kahjuks suri vana kaks aastat tagasi ära.
Tema proua Evi on ka tore. Väga hõivatud leskproua, laulab kooris, tantsib, juhatab koori ja mis kõik. Meie laste vastu on/olid nad alati lahked. Kui midagi kangesti vaja on, siis just tema käest käin laenamas. Mina jälle viisin talle leiba, kui ma seda küpsetasin ja T lükkab talvel tema ukse eest suurema lume ära.

Teine naabrivanamees laenab meile sügiseti õunamahlakanistreid. Mutiga jälle vahetame lilli ja pirne. Meie koer armastab nende pisikest tigedat koeranässi :)

Üleaedsetel on kolm last ja vanim käib meite Mikuga ühes klassis. Sestap on naabri-Jaana asendamatu, kui tarvis midagi koolivärkide kohta teada saada ja Mikul on päevik koolis, sest naabri-Mirell on väga hoolas.
Jaanaga ma lobisen juttu harva, kui kokku saan. Naabri uut meest ma ausalt öeldes silmaotsaski ei salli, aga see on minu probleem. Mulle ei meeldi inimesed, kes vahetpidamata iseendast räägivad. A näe, kui mul meeska oli ära, siis naabrimees tuli aitas mul muruniiduki jälle ellu äratada.

Naabri-Sergei ja naabri-Leena on ilmatu virgad inimesed. varavalgest hilisõhtuni nokitsevad oma tuttuue maja ja aia kallal, mis on ehitatud õunamahla-naabri endisele kartulipõllule. Neil on 13aastane tütar ja Krissu sõbrustab temaga. Krissu on neil käinud aga ta väga ei taha seal olla, sest pererahvas on nii korralik, alati on nõud pestud, põrandad pühitud ja kingad esikus joonel. Naabritüdruk saab koledasti pahandada, kui midagi segamini aetakse või tegemata on.

Veel on ühed naabrid, keda me teretame ja teised naabrid, keda me isegi ei tereta ja ma ei tea, kes nad on kuna neid elab majas terve kuhi ja näodki vahetuvad seal kogu aeg. Üks pere paariaastase lapsega on seal, ja ema röögib oma tite peale vahetpidamata. Lisaks korraldavad nad suviti aias koosviibimisi, kus muusikalise meelelahutuse eest hoolitsevad Meie Mees, Homenja, ja muud superstaarid. Me lähme tavaliselt siis tuppa ära....

Ja on mitmeid inimesi naabruses, keda ma olen pea iga päev 6 aastat jutti näinud aga me ei tereta ja vaatame üksteisest mööda. Ei teagi, miks. Nad on nii tõrjuva moega.
Teoreetiliselt võiks läbi käia, meievanused kõik.
Aga on ka inimesi, kellega tihti suhtleme, seda eeskätt laste tõttu,kes samas lasteaias käivad. Minu Katikese tulevane klassijuhataja elab vaid 5 maja edasi.
Tunnen tegelikult soojemast suhtlusest puudust naabritega. Niisama kohvil ja pirukal pole ma kellegi juures käinud. Eevi mehe peiedel ainult.
Vanemate inimestega klapib paremini. Noored on nii hõivatud vist.
Või on asi selles, et minu eas (see kõlab jubedalt!) ei tekigi uued suhted kergesti. Kohanemine võtab aega ja energiat. Ma ei jaksa leppida enam uute tuttavate kiiksude ja veidrustega või süveneda kellegi lapsepõlveprobleemidesse. Ausalt öeldes ei tea ma poolt sedagi, mis mu vanade sõprade elus toimub.

Oma tööle olen selles mõttes tänulik, et suhtlemisnorm on tavaliselt kuhjaga täis. Pigem olen häälestunud uutele tutvustele, nii vahvaid inimesi olen kohanud! Mis siis, et ma ei õpi kedagi neist päriselt tundma, ikka on hea meel kui kohtume. Võibolla ongi parem, kui inimese varjukülgi ja probleeme ei tea.

Kus nüüd kukkusin jahuma....
kas teie armastate oma naabreid?

Naabrid 2

Mul ei ole tegelikult aega blogida aga ma pean, et mitte kaant päris pealt visata. Blogimine annab tunde, et kusagil on ka normaalne elu rahumeelse peenarde rohimise, pannkookide küpsetamise, jalutamise ja raamatulugemisega... No vähemalt oli selline elu, ju üheltmaalt hakkab jälle.
Ma pidin naabritest kirjutama, mulle see Postimehe lugu kangesti meeldis, kus tänava- või majapeost räägiti.
Hakkasin mõtlema hoopis oma Tartu-naabrite peale. Nii 40 aastat tagasi, kui Variku tänava kanti uut elamurajooni hakati rajama, olid seal kõik noored pered, väikesed lapsed. Aiad tehti peenraid tihedalt täis, osteti esimesed žigulid ja mossed, minu naabril oli isegi Zim, venelaste limusiin peaaegu.
Aeg läks ja noortest emadest said prouad, praeguseks juba peaaegu mutid. Toonased vanaemad-mutid on enamuses surnud või mujale kolinud. Väga karakteersed mutid olid.
Kuke-mutt esindas üksikute raudsete muttide elulaadi. Ei ühtki meest, ei temal ega ta tütrel. Tütrepoeg oli ainus mees peres. Kuke-mutt tegi kõik ise aiapidamisest majaremontimise ja jäneste killimiseni. Tema järeltulijad paraku nii võimekad pole ja maja laguneb hullult, aed on täiesti metsik. Kukemutt kurvastaks, kui ta pilveäärelt vaataks.
Söödi-muti perel oli hästi arenenud ärivaist, mis pärandunud ka lastele. Zimm on paraku maha müüdud ja kogu suguselts mujale kolinud. Söödimutt murdus, kui tema mees suri. Mitu aastat käis meie pool jutustamas, kui kuldne elu temal kalli mehega oli. Matustel luges üle kõik matuserongkäigu autod ja kõik pärjad haual ning lehes kõik kaastundeavaldused oma perele.
Miku-mutt oli suur ja turske nagu emalaev. Tema mees, Miku-Kalle pikk ja kõhn nagu kriips. Kallet hüüti Tšuktsiks, sest tal oli selline asiaatlik näolapp. Mõlemad armastasid kangesti viint visata aga mutt ei jäänud oma hiigelkeha tõttu kunagi purju. Kalle aga küll, tema vaeseke kukkus pidevalt ümber ja murdis kõikvõimalikke konte. Ükskord tahtis ta meie pool õue minna kuid tuterdas valest uksest välja ja pudenes kõrgest trepist alla keldrisse, kus oli umbes pool meetrit külma vett. Hea, et hing sisse jäi...
Külapidusid meil polnud aga viina joodi küll koos naabritega vahel. Mina neid olemisi vihkasin, sest vihkasin joomist. Ilmselt laenati ka tikke ja soola ja aidati, kui midagi vaja aga ma ei mäleta, olin suurtele inimestele suht nähtamatu laps. Ma ei sallinud eriti ühtegi naabrit aga praegu vaatan, et tavalised inimesed oma kiiksude ja nõrkustega.
Praegu on mu vanematel peale Kukkede kõik uued naabrid. Uued majadki ehitati 10-15aastat tagasi. Need lapsed, kes siis olid titekad, kui mina 13 aastat tagasi Tartust ära kolisin, on juba suured, jalutavad oma pruutide ja peikadega. Asfalt on pandud. Üks terve uus tänav juurde ehitatud. Ja aina uhkemad autod sõidavad.
***

Naabrid 1

Leidsin inspireeriva artikli. Paraku on mul endiselt jube kiire, hiljem kirjutan, mis ma sellest arvan. Sigane kirjutas täna oma naabritest nii., mulle hirmsasti meeldis:)

ohates..

Kas teate seda tunnet, kui kutsikas esimest korda ilma jalutusrihmata peremehe kõrval joosta tohib?
Nina on tähtsalt püsti, lontis kõrvad lehvivad ja sabajupp vehib suurest maailmaavastamise rõõmust. Töntsakad käpad sibavad kiiresti-kiiresti aga kipuvad sõlme minema ja kuts veereb uperpalli. Kähku püsti, raputab end korra imestunult ja lidub edasi, et järgmisel hetkel vastu laternaposti põrgata.
Oh jah.
Pesamuna sai eile "koolisüsti", homme toimub öö lasteaias - algul grillitakse ja tšillitakse, siis joostakse lasteaias taskulampidega ringi ja jäetakse teistesse rühmadesse kolle ja veidraid sõnumeid maha. Reedel- lõpupidu. Ja ongi kõik. Rihmast lahti.
Keps alla ja kooli poole joondu.
Õhtul joostakse "külalastega" omapead tänavatel ringi ja oh, kuidas mu süda on rahutu, kui kambakesi ratastega ühe ja teise sõbra poole rallitakse. Meil küll vaikne linnaosa aga eks leidub siingi jõmme, kel vaja gaasi tallata.
Kati on meil imetilluke (116 cm) aga saab tehtud mis vaja- ulatub piimatassini nõuderiiulil ja moosipurgini külmkapis.
Kuigi kasvatajad kinnitavad, et Kati on terane, hakkaja, veerib normaalselt ja arvutab ka 10 piires, nagu ette nähtud, tundub mulle ikka, et ta on ju niiii rumaluke alles. Magab kaisuloomaga ja ei oska veel mobiiliga helistada ja meie välisukse lukk käib nii raskelt ja koolikott saab raske olema ja..
Ühesõnaga muretsemise meistrivõistlustel olenama alati tegija ja põdemise kategoorias
kindel tšempion.
Küll elu õpetab.
(raske ohe)

Sõirast ja surmast

Pilt on siit. See, kel näpp suus, on Krissu lemmik, autistist detektiiv L.
Ma ei mäleta, kas ma olen sõira kunagi söönud ja seep pole mul ettekujutust, milline ta olema peab. Noaga lõigatav? Mul tuli selline pehmepoolne, rohkem määre kui juust. Maitse oli hea, ma köömneid ega muid ei pannud. Perekond keeldus söömast, sest nad polnud varem midagi sellist söönud aga ma ise mugisin küll mõnuga.
Vaatasime pool ööni seda lollakat Death Note`i ja vähe ei jooksnud mul unes seepeale jaapanlased peas ringi. Täna hommikul on räme peavalu ja muud vaevused.
Ausalt öelda polnud mingi asi film. Tavaline detektiiv, mitte õudu. Mu meelest materjali oleks jagunud küll päris suurejoonelise filmi tarvis aga...
Kogu efekt olidki paar arvutis tehtud surmajumalat.
Idee oli ju hea: inimene saab endale surmajumala rolli. Kirjutab aga kurjategijate nimesid surmavihikusse ja pahad saavad üksteise järel infarktid. Kuritegevus väheneb, maailm puhastub, aga... kas on inimesel õigust jumalat mängida? Kustmaalt jookseb piir nn ühiskonna hüvanguks tehtud mõrvade ja isiklike motiivide vahel?
Head küsimused ka meie riigis. Mõrvarile mõrvari palk, aga mis neist varastest, vägistajatest ja muidu pättidestki vanglas pidada? Ja narkaritest võiks ilma "ära puhastada"? Kaugel siit veel etnilise puhastuse ideed on?

prrr, külm

Issi on Kevadtormilt tagasi, sääskedest söödud, väsinud kuid rõõmus.
Tema räägitud lugudest võiks juba väikest raamatut kokku panema hakata.
Kuidas rühma surim kokutaja pandi radistiks, kuidas kokkade tülli pööramise tagajärjel unustati neid toita ja pakuti lõpuks midagi supipotipesu vee sarnast, kuidas luurajatel polnud pärast kolme päeva metsa all enam suurt kuskil luurata, sest kuidas sa viskad kõhuli kui kõikjal on teatud hunnikud, kuidas kell kolm öösel pärast käsikaudu telgi püsti panemist avastatakse, et see on keset punaste sipelgate pesa jne jne.
Oh jah. Annaks Issand, et selliseid asju reaalis kunagi läbi ei peaks tegema.
Mul juba ainuüksi telgis magamise mõtte peale hakkavad kondid valutama. Telgis magada saab ainult ühel viisil: kui oled päev läbi ringi trampinud ja kukud õhtul jalapealt horisontaali.
Muidu on ilm kole külm ja märg, töötuju ei tule kuidagi peale ja mina ei kujuta ette, et kui Mikule homme hilinenud sünnipäevalised külla tulevad, siis mida nad toas istudes pihta hakkavad...

Death Note the movie the rasmus - lucifer's angel

Minu lapsukesele meeldivad hoopiski jaapanlased!. See kultusfilm- Surma vihikud- on laupäeval TV6 s kell 22. Krissu on kõik koomiksid sinutorus ära vaadanud ja täiesti sillas. Niiet- õudukaõhtule kõik ülehomme!

Yorkshire ja kolimine

Ikka meestest:)
Eile käis mul külas palju inimesi, nende hulgas kolm inglismanni, kes rääkisid nii võluvat yorkshire murrakut, et lase olla. Alguses kui nad kolmekesi omavahel vestlesid, ei saanud ma mitte midagi aru, hiljem ükshaaval ja aegamööda hakkas natuke koitma. Küsisin, et meie pere Heartbeati sarja fännab, kas nad on sealtkandist, et natuke nagu sedasi kõlab? Jajaa, naersid mehed, Middlesbury on miski 10 miili meist.
Kui armas! Need ümarikud OOd ja "-aied" ja "-oied"! gOOd bless yOOOr hOOum:)
Nende õnnistusi ja eestpalveid jagus meie maja igasse nurka, õnnistused säravad tasakesi vastu nii diivaninurgast kui köögiriiulilt...

aga täna on hull päev, nagu tegelikult terve nädal. Me kolime tööl, rohkem rahvast mahutame ühte tuppa. Ja ei oleks olnud võimalik leida ebasobivamat päeva kolimiseks kui täna, just täna, kui ma olen tundide viisi arvuti taha liimitud ja tootnud -oot ma vaatan- kokku 154 rida teksti.
Kuid- täna on taevasseminemispüha ja kolimine sellisel päeval peaks olema hea enne, eks:)?
Nüüd kiirustan pesamuna esimesele koolikoosolekule.

Lisaks eelmisele..

Mulle tulid meelde veel paar lemmikmeest aegade hämarusest :D
Tihhonovi kevadiste hetkede jaoks olin tollal ilmselt liiga väike, Optimistliku tragöödia ulja madrusena oli minu jaoks oluline. Hissand, kas ma olen tõesti nii vana??? Ega ma filmist midagi ei mäleta, Tihhonov oli nummi.

Batalovit ma ei teagi, kust ma ta leidsin. Moskva pisaraid ei usus oli ta juba liiga vana tegelikult... veider mehike.
Oo, ja muidugi tankistid. See keskmine tundus kena siis aga praegu ma vaatan, mkm, mitte mingil juhul, hoopis too vasakpoolne on huvitav.





Lemmikmeeste nimistusse võib lisada veel Vassili Livanovi (no kellele tema Sherlockina ei meeldiks) ja Vladimir Võssotski, kes oli nii üüber mees, et ponnistasin läbi lugeda Marina Vlady mälestusteraamatu temast, vene keeles, ja see oli mu esimene venekeelne raamat:)

Huvitav, miks mulle plikana vanad mehed meeldisid ja praegu kuidagi... vastupidi kipub olema:D
Ja ikka see kaugelt pilguga paitamise teema, täiesti kirevaba. Orhideed on kenad vaadata aga tubli porgandipeenra vastu ei saa miski... või kuidas;)

ma`i tea, miks see maikuu mulle nii imelikult mõjub, lõpetan nüüd meestest jahumise.
Pildid siit ja sealt ja Tihhonov on Õhtulehest.

Nii-nii ilus!

Kui ma oleks 13, siis ma ilmselt kraabiksin igatsusest niutsudes teleka eest küüntega vaipa – eks ikka selle Norra viiulimehe poole :D
Tal jätkub karismat ja sarmi terve poistekoori jagu! (Nagu kirjutas keegi Michael Stipe kohta, kui REM viimati Talinas käis.)
Minu esimene teleka-armastus oli Jaan Kiho mingis telelavastuses, olin äkki mingi 10aastane? Kole mõeldagi. Järgnesid Mr. Rochester ja Robin Hood Inglise seriaalides ja siis muidugi Allar Levandi, keda keegi tükk aega üle ei trumbanud – kuni tuli “Naerata ometi” Robi, aaah, Toompere juuniori kaitsetu kaelajoon, musisuu ja rabe naeratus võtavad ohkama veel praegugi….
Teismeliseeas täitsa normaalne arengufaas. Armastuse objektiks on vaja ainult kedagi, kes oleks ILUS ja soovitavalt mingil alal andekas. Vahel piisab ilustki. Minu 9. klassi imetlusobjektil R-l, kes istus minust pink eespool, olid vaid kaks imelist omadust: ta NAERATAS sedasi mõnusasti ja teiseks oli ta klassi parim matemaatik.
Minu pinginaabrile meeldis jällegi minu silmarõõmu R-i pinginaaber M.
Jumala naljakas tagantjärele mõelda :D Mina ja mu pinks kaotasime oma lemmikute läheduses tavaliselt kõnevõime ja suutsime vaid punastades midagi oma nina alla sosistada. Mina lobisesin rõõmsalt M-iga, pinks jällegi R-iga, mina olin kõrval kadedusest roheline …
***
Praegu läheb meeldimiseks võluvast naeratusest midagi rohkemat vaja.
Ja julmilus ei pea enam olema.
Kõnetama peab miski inimese isikus.
Ma mõtlen ikka veel Juure ja Kivirähu nahhaalsete kommentaaride kohta Euroviisu naislauljate pandavuse kohta. Samas arusaadav, et ilusat inimest on ilus vaadata ja tahaks kohe öelda ka, mis nimelt temas eriti magus tundub.
Kellele läheb peale kaitsetu kaelajoon, kellele pallikesed, eks.
Aga minu meelest võib täiesti ebailusa inimese miski väga ilusaks teha.
Igaüks teab, kuidas armumine naise õitsema paneb.
Ma olen näinud hiirhalli ja tänaval täiesti nähtamatut naist palvetamas- no ilusam ei oleks saanud enam olla.
Või harilikku matsakat, keskealist, kulunud põllega prouat oma köögis, oma laste keskel, pruuni ümara käsivarrega õunasiidri pudelit lahti korkimas ja kooki ahjust välja tõstmas- KUI ilus!
Või kuidas muutub mõni paks ja kiilas pillimees laval vastupandamatuks.
Phil Collins. Peeter Jõgioja. Või näitlejatest kasvõi Gandolfini- mulle ta ei meeldi aga seksikate edetabelisse on ta jõudnud ju küll.
Nad muutuvad ilusaks selle läbi, mida nad maailmale annavad, kui peenesti öelda. Ja selleks polegi midagi rohkem vaja kui armastada seda, mida sa teed.
***
Kõikide muude kriteeriumide järgi püüda ilus olla on raske. Siis, kui sa tegelikult pole ilus. Eriti naisterahvale.
Nagu Briget Jones oma päevaraamatus kirjutas: naise keha on nagu talumehele majapidamine: küll niida ja trimmi siit, küll kõpla sealt, küll pane väetist ja küll värvi midagi üle. Not easy!
Seepärast oli mulle väga vabastav bioloogide elustiil - kõrgete kontsadega metsas ei traavi ja ripsmetushi võib hundisitta kogudes koju jätta.
Mulle meeldiks meeldida naturaalsel kujul ja sellega, mis ma olen, mitte sellega, kuidas ma välja paistan. Mis ei takista mul vahel kosmeetikapoes meelemõistust kaotamast ja imeaineid sisaldavaid purgikesi kokku ostmast - et neid paari aasta pärast jälle prügikasti pilduda.
Suurt peeglit mul kodus ei ole. Aga töölaua kõrval ripub Katikese joonistatud pilt pulkjalgadega minust, peas hiiglaslik kroon ja kõrval kiri- saoolet ilus emme.
Vaat olengi ilus ja kõik!

Eurov

Varustet kausitäie singipirukate, purgitäie minu ema tehtud kurkide ja pudeli tshiillasega saime Euroviisu nähtud.
Järeldused:
*Norra oli bestikas, tõesti oli. Viiul oli parim osa laulust.
(vastamata küsimus Katalt: kas nunnud igavesti poisilikud noormehed on nunnud ka 20 aasta pärast või on nad siis juba naeruväärsed?)
*Portugal ja Moldaavia täitsa ka andsid olla. Selline folgilik. Ja Venemaa.
*Mõnel oli laval tulesid ja vilesid ja niisama sebimist nii palju, et nõudis mõtisklemist, kesse siis laulab üldse seal
*Meile tundus, et Malta tädi, kes laulis enne Eestit, tegi Nurmsalule oma häälematerjaliga väga ära aga kuigi tädi lasi oma õrilad vägevasti valla, oli Malta laul ikka nii igav, et jäi Eestist kaugele maha.
*No need Balkani tüdrukud, kes päeva dzinni ja sidruniga alustavad :)
"Ma tantsin ja näitan ennast kõikidele ja olen kuum täitsa, ja ma ei tea, kas üldse sellest midagi paremat võib olla!! Mkm, ei olegi!"
*Või Armenia :"Uus tants! Meil on uus tants! Tulge teie ka meie uut tantsu tantsima! Hõi!"
*Laura oli pisut mööda. Oleks äkki viisakas olnud tervitusküsimusele vastata? Milleks on vaja ohke saatel Venemaa punkte vastata? Kasva suureks!
*Vist kõik lauljad ütlesid vene keeles aitäh, Eesti mitte. Ma ei tea, oli see teadlikult või mitte, aga mu meelest mõjus seegi tarbetu poosina.
*Juur ja Oja ajasid seekord nii haiget juttu. Päris hirmus. Ei ole pede- ja viinanaljad kolm tundi järjest naljakad. Vastamata küsimus: kas kõigil meestel jookseb naisi vaadates samasugune tekst peas? Ma ei lähegi õue enam:(

Seekord siis sedasi. Hommikul ärgates avastasin, et Türgi ja Norra laul laulavad end minu peas ise edasi. Türgit tahaks kinni keerata aga ei õnnetsu..

Reklaam

Kui näete kibuskis müügil Lastekaitse Liidu uut ajakirja Märka last, siis ostke see pikemalt mõtlemata ära.
Retsepte ja ilunippe sealt ei leia, küll aga mitu absoluutselt hingest tulnud ja hinge rebestavat artiklit.
Anna Levandi parim intervjuu, mida ta iial andnud on.
"Naistevahetuse" toimetajaga intervjuu meediasse sattunud lastest
Lugu emast ja kasuemast Eha Sellerist, kes on ka PRIDE koolitaja ja tugiperede tugiisik Läänemaal. Silmad võttis märjaks.
Wimberg isadest.
Ester Laos kirjutab, kuidas üliraske puudega laps muutis tema elu - ja ka paljude teiste inimeste elu. Mõistmise ja armastuse poole.
Lugu päevast Kolumbia lastekodus.
Ostke!

Vaim ja vaev

Kas teile ei tule mõnikord vaim peale?
Ei, mitte laululoomise või joonistamise vaim. Pigem selline olek, nagu oleksid ärganud hommikul maailma serval, maailma kõige esimest hommikut ja kõik, mida näed, kuuled, tunned ja mõtled, on nagu esimest korda - terav, selge, mõttekas ja alasti.
Sellise vaimse alastioleku võib käivitada mis iganes. Algav deprekas, eriti kange latte, katkend raamatust või filmist, mõni pilk, mõni muusikajupp.
Eile käivitas selle Üks Mees
kes astus meie kontorisse kui teiselt planeedilt. Rääkis üht tööasja, aga ta oleks võinud lahata ka Lähis-Ida probleeme või tsiteerida NLKP aprillipleenumit, ma ei kuulnud niikuinii ühtegi tema sõna. Kahvatujumeline, pikakoivaline, pikajuukseline, lihtne, uje ja nõtke nagu haldjas, tema pilk oli nii sinine ja hele, et ilma toolist kinni hoidmata ei saanud sinna sisse vaadata.
Ta istus meie diivanil, mis tundus tema kõrval põlastusväärselt maine ja inetu… veel pikka aega pärast tema lahkumist me kolleegiga naeratasime omaette ja mõtlesime, kas ta oli ikka päris?
No ja siis hakkas pihta. Sigur Ros ja kõik muu. Täitsa õudne…
Sõbra räägitud mure teeb su peas pesa, kriibib, teeb haiget, kisub minevikku üles ja näitab näpuga su enda elu peale.
Vanainimene tänavanurgal vaatab sind nii, et tekib tahtmine tema kõrvale istuda ja kuulata ära kogu tema elulugu.
Maailma kõige tähtsam asi on otsida juutuubist üles üks laul ja kuuulata seda 10 korda järjest. Maailma kõige tähtsam asi on jalutada üle silla, vaadata otsa iga vastutuleva auto juhile ja püüda kinni tema emotsioon, isiksus ja mõtted ühekorraga. Maailma kõige tähtsam asi on istuda bussijaama kohvikus jahtuva latte taga ja vaadata vastaslaua meest, kollaseruudulises ülikonnas, pikkade hallide juustega, viinaklaas ees ja peen dokumendimapp päevinäinud kilekotis.
Isegi pilvedel taevas on järsku selline värv ja valgus, et maailma kõige tähtsam asi on neid pargipingil istudes vahtida.
Jäsrku on kõik kohad täis lugusid, meelolusid ja pilte. Ja selles segapuntras loob end visalt ja vaikselt minu enda lugu, sirutab, nõuab endale ruumi.
Kuni tuleb öö ja mõtte-tundesegadikust jääb järele vaid aeglaselt maha vajuv tolm…
Kõige hullem, kui sellises vaimuseisundis on vaja teha midagi asjalikku, näiteks kirjutada lindilt maha imekauni neiu räägitud üliigavat, ainsagi parasiitsõnata, ainsagi emotsiooni ja naeratusevarjuta juttu
jäätmekorraldusest…
Äkki mul on lihtsalt tsüklilised meeleoluhäired?
Hetkel on kõige tähtsamad kodus ootavad (ma käisin ikka eile raamatukogus ka nagu lubatud) “Kuristik rukkis”, “Hyperion” ja “Söö, palveta, armasta”. See viimane jäi mul eile kell 1 öösel Itaalia koha pealt pooleli. Loodan, et Hyperion on jama, sest Simmons on pool raamaturiiulit täis kirjutanud, vastasel korral ootavad mind jälle magamata ööd nagu Pratchetti, Hobbi ja Rowlingu seltsis.

Sigur Ros - Hljomalind

Õuduse- ja õndusevärinate tekitamiseks sel hallilt hiilgaval hommikul..

Peaaegu üksi

Mind ootab ees seitse päeva telekapuldi valdamist. Peab ühe põhjaliku treti videolaenutusse tegema. Ja raamatukokku.
Kes tahab minuga koos Vanilla Skyd vaadata? Siis ma ostaks paar pudelit grusiinlast. Juustu. Midagi paksukstegevat veel.
Aga Geisha memuaare?
Veel naistekaid midagi?

Freddy, kussa oled?

Muude tegemiste taustaks möllab mul juutuub täna kõrvas. Olen omadega Live Aid 1985 kontserdile, no küll on ia!
Queen laulab parajasti ja Fredi ...oooo....Freediiii! Kes veel suudaks paksude vuntside, karvaste kaenlaalustega ja valge maikaga nii ilus ja andekas olla?
Kui ma bioloog olin, siis miski 91 või 92 suvel suri Fredi ära ja meil oli just botaanika suvepraktika Voorel, mis on maailmast täitsa omaette pandud paik.
Lisaks ladina keele taimenimede tuupimisele ja herbaariumide kleepimisele, mis kestis poole ööni, käis meil nonstop muusikaprogramm, mille põhiesineja oli Queen. Tekkis üks verivärskelt armunud paar, kes aina külg-külje kõrval herbaariumi kleepis ja Queenist rääkis, nad mõlemad olevat nutnud, kui Fredi lusika nurka viskas.
Kui praks läbi sai ja ladinakeelsed nimed vastatud, tehti üles suur lõke ja praeti pannkooke, Queen keerati taas põhja, tantsiti ümber lõkke "We are the Champions" saatel ja Kuke viskas kogu oma värskelt hinnatud herbaariumi tulle...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas teil pole tunnet, et kui inimene on surnud, siis on ta mingil kujul ikka veel olemas? Kas Fredi on ikka täitsa otsas või on teda natuke alles?
Mul on alati olnud tunne oma vanaisa ja ühe klassiõe suhtes, et nad on surnud aga kuskil olemas, nendega on kõik väga hästi ja nad ootavad mind, kui aeg tuleb.
Täielik rahu ja rõõm valdab mind, kui ma neile mõtlen.
Mõne teise kadunukese suhtes mul pole sellist tunnet.

Mingil kombel oli minu koju tekkinud Vahitorn, kus tegelikult oli päris huvitavalt kirjeldatud inimese hinge ja surelikkuse-surematuse teemat läbi ajaloo. Piibli ka.
Ausalt öeldes olin üllatunud, et Piibli järgi polegi hinge olemas. Inimene sureb ja olgu ta patukott või pühak, surnd tema on ja ei mingit valgust tunnelis ega Jumala juurde hõljumist.
Ebaaus! Ikka ju pastorid järelhüüavad, kuidas Jumal inimese ära kutsub ja hellalt vastu võtab. Ja nüüd siis ole lahke, et nagu pilt keeratakse kinni ja saateid polegi?? Et peaks ootama, kuna sind kord üles äratatakse, kui hästi läheb?
Väga ebatervitatav perspektiiv!
Aga võibolla on see vaid jehoovatunnistajate teooria?

mine ole kuskil õnnelik!

Ema, tsiteerides Eesti Naisest intervjuud seksuoloog Helgi Toomsaluga:
“Näe, kirjutatakse, et parim, mida vanemad oma laste jaoks teha saavad, on …, no mis sa arvad?”
Tütar:
“Minna nädalavahetuseks kodust ära ja jätta lapsed omapead koju pidutsema!”
Ema:
“???? Siin on kirjas, et parim on vanematel ise õnnelik olla.”
Tütar:
“Jah, minna kuskile ja seal omaette õnnelik olla, lapsed rahule jätta, just!”

pool tundi hiljem.
Tütar:
"Emme, tule soovi head ööd!"
Ema:
"Mai saa, ma olen siin teises toas parasjagu raskelt õnnelik! Kustuta ise tuli ära."
Tütar:
"Emme, sa pead tulema!"

Ps. Teismeliste tüdrukute emad, kelle kõrvad Vannila Ninnjade peale peast juba tahavad kukkuda- öelge oma lastele, et Paramore on uus Avril Lavigne! Alles mitterikas ja mehele minemata Avril. Heldene aeg, on neiu ikka palju asju linti laulnud!

E-päev

Ühesõnaga mind unustati ära.
Mul on seda kõike olnud 12 aastat: voodi ees laulmist ja liigutavaid joonistusi ja armsaid kingitusi ja musisid ja kallisid ja lilli ja kõike.
Tänane päev kulus Miku sünnipäeva eelsoojendusele, rattaostule, muidu linnastiirutamisele, vanemad olid siin, sain murutrimmeri, koristasime kuuri, timmisime rattaid, tegime lõket, no tõesti kiire oli
...
kuni kell 6 õhtul ma avastasin, et mulle pole head E. päeva soovitudki, rääkimata kõigest muust. Lapsed nägelesid, jagelesid ja solvasid üksteist ja mind sunniti trimmerdama kuigi ma kartsin, sest see eluk üürgas kui viis muruniidukit. Kui ma tahtsin viinerit lõkkesse pista, pistis Kati pröökama, et see on tema oma, seepeale läksin tuppa ja päästsin väsimusest ja pettumusest pisaraveed valla.
Kui ehmunud perekond oli mind ükshaaval vaatamas käinud ja vabandanud ette ja taha, korjasin oma haleda isiku kokku ja ligunesin kuumas vannis.
Samal ajal kaeti ahvikiirusel laud, varuti lilled, kommid ja kaardid, süüdati küünlad ja avati vein ja sulati mu ees nagu või päikese käes.
...
Sealtmaalt hakkas juba nagu heamaks minema.

Teile

Lappan edasi Alavainu "Lehti jagamiseks" ja mõned lehed kipuvad mu käes edasijagamist nõudma.
Ma siis jagangi. Täiskuu on ka jätkuvalt...

Piretile:
Victoria ei ole iial kaotus-
vaid võit, vaid võit
ja ikka ainult võit.
Ta alla heidab end
maailmajaotus
ja inimsüda.
Seinast seina-
kõik.
(veel 2 salmi vahepeal)
Victorial on mitu-
tuhat nägu.
On tihti
pärisvõidust
suurem
salavõit
ja kärarikkast
sõjast
vaikne tegu...
Ta ise muigab vaid
ja lausub:
Võit on võit.

Katale:
Ükskord ma tundsin end tundvat
midagi sisemas.
Ma kasvasin, kasvasin suureks-
see "miski" jäi pisemaks.
Kuigi väikene, ometi alles
oli see kuskil
mu sees.
Ta hoidis mu ergud kõik valvel:
teadsin, midagi ikka on ees.
Ja oligi! Iga päev ootas
mingil nurgal üks
väikene rõõm.
Ma suutsin ta ära tunda.
See oli äratundmiserõõm.
---
Vanaema torises ja ütles:
Mõni ime!
Elada saab üldse ainult
elurõõmu nimel!

Itile:
Nii. Ma joon juba kolmandat
hommikukohvi.
Olen katnud ka
hommikulaua.
Puder podiseb potis
ja igav on.
Sest teised kõik magavad kaua.
Küll on igav, kui maja on
magajaid täis -
nõnda üksindustunnegi tekib..
Seda leevendan nõnda,
et kirjutan
ühe toreda SAPARD-projekti!

Elsale ja Mariale:, mitte et te "külmad" oleksite vaid lihtsalt, selle "hinge hõiskamise" rea pärast.

Kui hing on külm,
siis jahtub ihu maha
ja täiskuust taevas
kibelust ei teki.
Külm inimene
varjub ahju taha
ja sealgi lisaks
võtab vatiteki.

Ta külmaks jätab
väljas möllav maru
ja leigeks elu suhtes
jääb ta jahe aru.
---
Vanaema pole iial
mõistnud mõistet
depressioon-
tema osaks igavvesti
on me elu
lihtsam pool:
"Minu veri enam ringi
väga kiiresti ei käi...
Ometi hing hõiskab vahel,
vahel saab ka süda täis."

Kolleegidele, sõbraliku muigega:
Vahin laual kääre:
mida lõigata
ajalehest välja,
homseks lugeda?
Uskuge, et mitte
midagi ei taha.
Andnuks parem
vaestele
ajaleheraha...

Ja kõikidele teistele :), kevadiselt :
Pea õide puhkevad kõik majad,
ja autobuss, ja troll, ja tramm
pea prügikastki võrseid ajab,
sest kevadel on hirmus ramm

Ja vanaema puhkeb õide-
käib laudas nagu lillekimp
kõik vale tundub äkki õige,
meeks tõrvapoti muudab tilk...
----
Ma maale nüüd ei julge minna-
seal veelgi pöörasem on kõik:
rõõm rõkkab vaese rahva rinnas
ja lõbus tundub põrgusõit!

Ritsik arvab, et põrgusõidust on asi veel kaugel ;)

vastikult reaalne film

Kas Fauni labürinti vaatas keegi? Ma nägin filmi teist poolt. Ebameeldiv oli. Kriipi. Muidugi pooltest asjadest ei saanud aru ilma algust nägemata aga lõpp oli ilus isegi.
Mõtlesin, et kui praegu sõda hakkaks - selline vana hea püssilaskmissõda, mitte küber ega tuuma ega bio - siis kes on need, kes südamerahuga kõrisid läbi lõikama hakkaksid, nagu filmis see sadistist ülemus. Kas võsapetsist tuttavad pohhuistid? Võibolla hoopis mõni kena pintsaklipslane osutuks andekaks piinamisspetsialistiks?
Kas elukutselised sõjaväelased peavadki olema sellised, kes suudavad vajadusel oma emotsioonid, eetika ja südametunnistuse välja lülitada?
Sa pead ju oma riigile ja ülemustele lojaalne olema aga kui mingist piirist alates ei tundu kõrgemal pool sinu eest tehtud otsused sinu jaoks enam õiged?

Igasuguseid põnevaid psühholoogilisi eksperimente on ju tehtud. Näiteks lasti ühel tudengirühmal teisi elektriga karistada, võimu tunda, ja öeldi, et loobuda ei tohi.
Mõnuga karistasid kõik! Isegi siis, kui karistatavad juba tõeliselt suurt valu tundsid.
Mina paneks sõjas metsa otsemaid. Ma unes ka põgenen metsa, kui mingid pahad mind kimbutavad. Jänes, mis teha.