Segased uned, tornaadode ja seebivahuga

Imelikud unenäod painavad mind juba nädal aega.
Ühel ööl pladistasin vahuga täidetud soojas basseinis.
Teisel ööl käisin sünnitamas.
Kolmandal ööl külastasin vana koolimaja.
Neljandal ööl osalesin Priit Võigemasti korraldatud teatritudengite näidendiproovil. Keset proovi saadeti mulle telefonile sõnum: näitleja X-l tekkisid luuüdiülekandest rasked tüsistused, sõida kohe siia! Hakkasin minema aga ümber maja (Tartu kodu) tõusis tohutu torm, tornaadod rebisid liiva üles, siis algas lumetuisk ja elekter läks ära.. brr..
No torm oli eile hilja õhtul vaadatud filmis kah, aga ülejäänud jurad?
***
Film oli Toskaana päikese all, tahtsin sellepärast vaadata, et hiljuti loetud raamatuga võrrelda. Väga ei olnud võrreldav, sest filmis on põhirõhk armastusel ja murtud südame ravimisel, raamatus vana maja remontimisel ja Itaalial.
Kaks asja jäid filmist siiski meelde. Vana ekstsentriline daam, kelle elukreedoks oli mitte iial kaotada lapselikku avastamisrõõmu ja entusiasmi (mulle ka see põhimõte on tähtis) ning ilus itaallane, kes lohutab üksikut ja õnnetut peategelannat faktiga, et "Raudtee üle Alpide (? vist oli, pealeloetud tõlge oli suht nigel) ehitati valmis ammu enne seda, kui siinkandis üldse rongid liikuma hakkasid."
Tahtsin filmis Toskaanat rohkem näha. See, mida nägin, olid pruunid põllulapid, pleekinud oliivirohelised puud ja pidevalt pilves taevas.
Mulle meeldis peategelanna otsus üldse Itaaliasse sõita. See tuli välja ka raamatust, et reisimise eesmärgid on erinevad- vahel inimene lihtsalt otsib OMA kohta, maad, loodust või maja kus on ootamatult hea olla, tekib äratundmisrõõm, et see koht ongi see õige, täidetud rõõmust, rahust, ilust ja turvalisusest.

Mul on kaks sellist kohta.
Strasbouri kanaliäärne, kus suured puud oma oksi vee poole küünitavad, mööda veepiiri jalutavad naeratavad inimesed ja sõbralikud koerad. Sealsamas on turg, kuhu varahommikul kiirustavad korvidega elegantsed pereemad, ilusad härrad ja noored emad, kohtudes kärarikkalt tervitades, üksteist põsele suudeldes ja üksteise lapsi nunnutades.
Ja Inglismaa üks lossipark, mille nime olen unustanud. Nii paks muru, et sõrmed mullani ei ulatu, lillade õitega kohevad puud ojakese kohal ja uimastavalt lõhnavad hiigelsuured roosipõõsad. Lossimüürid on meetripaksused ja õhkavad jahedust aga päike on puust aknaluugid ja laudised kütnud soojaks. Hoovipealses kohvikus tilksuvad lusikad kellaviietee portselantassides ja või sulab värske moosi sisse skoonide peal.
Millised teie "need õiged" kohad on?

PS. Mul on blogi uue väljanägemisega Sitemeter kadunud, account on mul veel olemas ja saadab mulle iga nädal kokkuvõtteid aga need on kõik nullid, sest sitemeeter on blogilehelt kadunud. Kuidas ma selle tagasi saan, ei mäleta ju enam, kuidas ma selle üldse kunagi lehele paigaldasin?

Pikad puhkepäevad

Uhh. Puhkus väsitab seitse korda rohkem ära kui töölkäimine. Ma mäletan, et kunagi uduses minevikus sai palava ilmaga mindud suvel randa ja seal lebatud vaheldumisi vees solberdamisega. Huvitav, kuidas see võimalik oli?
Mina olen viimased kolm päeva sisustanud
1. Vana eterniitkatuse minemaviskamisega (tõrvapapp pisikesteks tükkideks ja prügikottidesse, eterniit autosse ja teetäiteks, naelad vanarauda).
2. Kraavikalda niitmine vaheldumisi muruniiduki, poolsurnud vikati ja murukääridega. Oi vaeva. Tuttavad käivad mööda ja annavad üllatavat nõu: oi, sul oleks TRIMMERIGA ju mugavam! Kujutage ette. Meil on selline tubli kahejalgne trimmer ju, mis sest mootortrimmerist veel osta.

Eile käisime Mikuga Oistrahhi festivali lõppkontserdil. Päris tore oli! Mina, kes ma klassikalisest muusikast midagi ei tea, olin meeldivalt üllatunud, et üldse polnud igav. Kuna oli Oistrahhi sünnipäevafestival, oli põhirõhk viiulimängul. Noored kuumad viiulimehed ja kaunid viiulineiud tegid oma pillidega imetrikke ja võlusid sellise trillereid, kiune, helinaid ja kräginaid, et aina imesta. Nii emotsionaalsed ja elavad esitused, et minu eelarvamused hallipäistest onukestest-tädikestest, kes morni näoga viiulit vingutavad, lendasid küll tükkideks.
Hallipäine oli tshellist Geringas Leedust. Tema mängis teiseks palaks Kimalase lendu ja see ajas publiku nii pöördesse, et ta plaksutati koguni tagasi ning vana pani lisaloona veel ühe kimalase maha.
Siis sai esimene osa otsa ja Miku pobises, et on ilus küll aga uinutav, tema ööbis eelmisel ööl sõbra pool ja kole uni peal. Läksime siis koju ja Lahkumissümfoonia jäi kuulmata. Oh. Aga esmakordse ürituse kohta isegi hästi.

Eilse päeva lõpetasin hirmsa tüliga oma vanima lapsega. Temagi veetis eelmise öö küla peal sõbranna juures telkides ja koperdas ringi, unine ja mossis, iga asja peale vastu vaieldes ja vigisedes. Hakkas saabuma magamaminemise aeg ja tema polnud ikka veel oma telkimiseks kasutatud magamisalust jalust vedelemast ära viinud (kõigest viis tundi pärast kojusaabumist). Kurtis hoopis traagilisel ilmel, kuidas õe ja venna asjad võivad päevade kaupa laiali vedeleda ja nad ei saa pahandada aga tema, vaene vaene tema peab alati kõike koristama. Rullis varvastega seda alust kuidagi kokku, ikka virisedes, rullis ja rullis (ilma käte abita ei ole teatavasti lihtne midagi maast üles korjata) ja virises ja virises KUNI mu kannatus katkes ja ma kanakullina talle kallale lendasin, virutasin madratsiga (pehme, vahtkummist, rahu lastekaitsjad) talle kuklasse ja karjusin koledaid sõnu. Mille peale tema südantlõhestavalt pisaratesse puhkes ja oma tuppa pages (koos madratsiga). Stseeni lõpp.
Õhtul käis vanaema veel vaese kannataja toas haavu tohterdamas. Mina ei saanud. Ikka veel olin jube vihane.

Täna paistab taas päike. Me mõlemad saame oma vigadest aru ja lepime- järgmise korrani. Kuidas, ma küsin kuidas, saab ilma igapäevase palderjaniannuseta pubekaid kasvatada?

Ja veel. Hakid on täitsa vahvad linnud aga ma kardan, et nad on meie pirnipuu otsa pesa teinud. Lärm kestab hommikust õhtuni ja hakkide hommik algab juba kell 5! Täitsa õudne! Ma ei saa magada ja aias töötades hakkavad kõrvad huugama pidevast hakikisast. Ma ei suuda pirnipuu otsa ronida võimalikku pesa tsekkima, pirn on kahekordsest majast tublisti kõrgem. Ja mida ma teeksin kui ma sinna otsa roniksin? Viskaksin pesa alla? Teevad uue! Õhupüssist neid hirmutada? Vaevalt see neid kotiks. Pealegi ei taha ma põhimõtteliselt selliseid asju teha, mida lapsed siis õpiks? Püssiga haavleid tagumikku, kui miski ei meeldi?
Alles eelmisel suvel hüppasin vahel hommikul kell 7 voodist välja kõrvulukustava kõmaka peale- naabrimees, vana jahimees, lasi meie pirni otsas istuvaid vareseid. Ise põhjendas: naabrinaised palusid, varesed lõhuvad teiste pesasid ja on muidu ülbed. Korjasime suvega mitu vareselaipa kokku, lapsed matsid maha.
Naabrivanameest enam pole ja mina ei tea, mida hakkidega peale hakata.

***

Tagasi Pärnus. Ilmad on ebatavaliselt soojad.
Tartus käisime tavapärasel mänguasjamuuseumi tiirul, botaanikaaias, ahaa-kinos,sõpradel külas ja tagasiteel koju ka pokumaal.
Tundub lahja hakata tagantjärele kirjutama, kuidas kõik oli.
Praegu juurdlen dilemma üle, kas asjad või elamused. Puhkuseraha kahaneb meeletu kiirusega.
Loodetavasti tuleb lähipäevil kirjutamistuju tagasi. Ma ei teadnudki, et arvutisõltuvus nii kerge on kaduma, kui tekib suvi ja vaba aeg.

Nädal arvutivõõrutustpaus

Puhkus on käes, lapse sünnipäev peetud ja kõik suuremad kohustused täidetud.
Ma ise olen viimaste päevade närvipingest üsna lössis ja ebaterve.
Sõidan jõnglastega Tartusse nädalaks ajaks, loodan, et saan nüüd puhata ja mängida.
Mida tehke teiegi.

Hakikool

Hakid on muidu lahedad linnud. Vareslased on kõige intelligentsemad linnud üldse, papagoi on ka vareslane, kui ma ei eksi.
Meie kodu lähedal on suht salgakesi suuri puid, kus hakkide ja vareste pesad. Kevadeti kajab nende kriiskamine kaugele ja kui puud veel lehes pole, on hea vaadata, kuidas nad mustade mantlite lehvides pesakohtade ja naiste pärast riidlevad.
Nüüd on hakijõnglased piisavalt suured ja tutvuvad suure maailma võlude ja ohtudega.
Meie aias on raudse järjekindlusega igal hommikul kell 7 hakkide koolitund. Kuna meie majal puudub ikka veel katus ja aia poole avanevat katuseakent katab vaid kile, ärkan nädalate viisi enne 7t hakkide jubeda kisa peale. Tundub, et noorsugu on aias praktikal ja paar vanakest istuvad meie poolikul katusel ja kamandavad teisi valjuhäälselt. Tavaliselt ma oigan ja poen peadpidi veel pooltunnikeseks padja alla, täna ajasin ennast püsti, et oma silmaga vennikeste õppus üle vaadata.
Terve aed oli sebimist täis. Noored, veel väljakujunemata halli värvi kuuega hakid keksisid ringi nagu tüüpilised pubekad ekskursioonil. Enamus tuustis rohu sees süüa otsides, mõned turnisid puude otsas, kaks tükki toimetasid puuriida otsas ja kiskusid koort nokaga pahupidi. Mõned avastasid rohu sees redeli ja proovisid, mis tunne on selle peal edasi-tagasi astuda. Paar kädistajat läksid kaklema ka.
Isegi õue lastud koer ei seganud eriti hakikooli, lennati lihtsalt sutsu eemale.
Peab ikka selle Fred Jüssi Linnuaabitsa ära ostma. Samas poes lehitsedes tundus suht pealiskaudne- nagu aabits ilmselt olema peabki. Loen siis lastele unejutuks, kui endale ei sobi.
Pilt Veljo Runneli blogist.

Vaesed lapsed

Lisaks pani nukralt pead vangutama eilses Postimehes (vist) avaldatud fakt, et iga seitsmes 15aastane saab aru vaid lihtsatest tekstidest. Ma ei tea küll, kustmaalt on tekst lihtne aga siiski. Tänases veebiküsitluses arvasid mingid pooled vastajad, et selles on kõige rohkem süüdi vanemad.
Minu meelest asi ei taandu lihtsale titest peast unejuttude lugemisele. Sellega saab heal juhul ehk tekitada huvi raamatute vastu. Samas mina olen oma pisiritsikute pesakonnale lugenud- ausõna, titest peale – kilode viisi raamatuid, ma arvan, et 98% igal õhtul. Tulemus- 11aastane on meil Vassilissa ülitark ehk väike vanainimene ja tassib ise raamatukogust koju kilode viisi kraami, millest praegu, tõsi küll, moodustavad põhiosa Printsessi päevikute laadis naistekad.
9aastane loeb ka aga kas just vabatahtlikult... see peab siis midagi eriti lahedat olema, mida on poisterahvale teatavasti raske leida. Kui anda valida, meeldivad talle pigem liikuvad pildid arvutis ja telekas.
Sama käib kohe-kuuese kohta. Aga talle meeldib väga unejutte kuulata ja ta võib kord kuuldud pika-pika muinasjutu täiesti täpselt nädalate pärast uuesti meile jutustada.

Ehk on asi mitte unejuttudes vaid tänapäeva laste põhiprobleemis- püsivuse puudumises. Telekas ei nõua ju süvenemist. Õnneks on mu lapsed käinud nn Hea Alguse lasteaias, kus lastega tegelevad korraga 3 inimest ja mõtlemis-arutlemisvõimet treenitakse teadlikult, mitte lihtsalt ei õpetata tähti.
Koolis on ühte õpetajat 30 lapse peale ikka üle mõistuse vähe. Eriti kui on igav aine. Seda filmifestivali ”Hoia mind, lase mul minna” filmi nägite? Taolised hullude pereprobleemidega lapsed, lisaks hüperaktiivsed, kergelt autismi kalduvad jne õpilased käivad meil tavaklassis - ajades hulluks nii õpetajaid kui kaasõpilasi (kes ju ka tunnis nii õppida ei saa). Tolles Inglismaa koolis tegeles ÜHE lapsega 2 õpetajat!

Ma väga ei jõudnud süveneda, kas too õnnetu uurimuse iga seitsmes on arvestatud tavakooli õpilaste hulgast või on eriprogrammiga lapsed ka seal seas. Sedagi nägin lasteaias, et 20liikmelises rühmas on keskmiselt 2 last, kes EI SAA ÜLDSE tavaprogrammile toetudes õppida. Paned lapse töölehega laua taha ja ta lihtsalt jääbki sinna, hoolimata sellest, et kasvataja kõrval istub, aitab, julgustab ja olematut tähelepanu iga kahe minuti tagant püüab. Ja mõlemad lapsed läksid tavakooli kuigi Pärnus on midagi Montessorikooli laadset ka olemas. Üks neist lastest oli/on sealjuures väga laia silmaringiga, hea fantaasiaga ja arukas laps. Lihtsalt ta ei suuda istuda 30 (ega ka mitte 5) minutit laua taga ja midagi paberile kirjutada.

Veel paar last vihkasid südamest kõiki käelisi või kunstiga seotud tegevusi. No tegid ära aga patuga pooleks. Inimesed on erinevad.

Minu meelest ainuke võimalus lapse intelligentsi üldse arendada on temaga koos ”kvaliteetaega” veeta. Lihtsalt jalutad, käid kinos, kontserdil, näitusel ja räägid pärast sellest. Näed kerjust või narkomaani ja räägid sellest. Kuulad muusikat, vaatad koos multikat ja räägid sellest.
Kerge öelda

laste uus ja popp lõbutaim

Leidsin statistikaameti uurimuse 11-15aastaste laste kasvukeskkonna kohta. Toon mõned väljavõtted.
2006. aastal meeldis väga koolis käia vaid 15%-le 11-aastastest, 6%-le 13-aastastest ja 6%-le 15-aastastest lastest.
Suitsetas vähemalt kord nädalas 1% 11-aastastest, 9% 13-aastastest ja 23% 15-aastastest õpilastest.
Alkoholi tarbis 15-aastastest poistest üle 1/4 ja tüdrukutest ligi 1/5 vähemalt korra nädalas.
:Nii 15-aastaste poiste kui ka tüdrukute hulgas on vähemalt korra kanepit proovinute osatähtsus nelja aastaga 7–8% suurenenud. 2006. aastal oli viimasel 12 kuul kanepit tarbinud 24% 15-aastastest poistest ja 14% sama vanadest tüdrukutest.
Põhjalikum ülevaade kogumikus ”Lapsed. Children” www.stat.ee/19014

Trooja hobune

... oli minu tööarvutis!
Eile u-netti logides küsis masin minu käest äkki 10 pangaparooli. Mina ei andnud ja peale natukest mõtlemist sain ikkagi sisse. Täna algas sama jama. Käisin seepeale pangas, kus anti mulle igaks juhuks kõik uued tunnused ja paroolid.
Itimees kratsis kukalt ja kammis minu arvutit kolm sisutihedat tundi. Tulemuseks saigi troojalasel natist kinni, väga kaval asi olevat. Kust ma selle sain, pole teada. Itimees arvas, et mingi täitsa suva lingi peale sattudes võib ta end külge haakida ning ka MSNist. See oli mitu kuud tagasi, kui ma lolli peaga MSNist oma parooli kuskile sisestasin, noh, ehk siis nüüd aktiveerus. Võibolla.

**

ikka veel närvide rahustuseks:
JÄÄRadega saan mina läbi kahte moodi: oleme suured sõbrad või ajab nende sirgjoonelisus, edevus, egoism ja nõudlikkus mind esimese paari minutiga endast välja. Hea, et jäärad ütlevad tavaliselt välja, mida nad mõtlevad ja eriti seda, mida nad tahavad. Jäärad võivad olla väga ohvrimeelsed, visad ja heatahtlikud aga samas ajada ikka sedasama lapselikku jonni. Tavaliselt positiivse ja eluterve mõtlemisega inimesed.
KALAD –ohh, nemad on ja jäävad mulle mõistatuseks. Kogu nende hingelisus, heatahtlikkus ja empaatiavõime võivad ühe hetkega pöörduda riiakuseks, solvumiseks, apaatiaks või agressiivsuseks. Ja hops- jälle tagasi! Kalalik “kord vahvasti vastuvoolu, siis põhjalikult põhja ja allavoolu” filosoofia ei lase mingil pikemajalisel tasakaalul eriti tekkida.

oligi juba liiga muretu olla...

VIHKAN ÜLE KÕIGE HAIGUSI!
Pesamuna oksendas hommikul ja oli muidu ka üsna kaeblik- just, ikka, täpselt siis, kui sünnipäevani on 4 päeva, kutsed laiali saadetud, Tartusse sõit paika pandud...
Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks, kuidas selline olukord mind endast välja viib. Ma ei suuda rahulikult istuda ja oodata, kuna see mööda läheb või kui ei lähe, siis mõelda, mida järgmiseks ette võtta.
Nutt ja hala!
Seegi fraas pärineb eilsest Arabella filmist...
Närvide rahustamiseks panen kirja, mida Kaaludest arvan.

KAALUDega on hea ja lõbus olla, kui nad on tasakaalus. Empaatilised, püüavad alati parimaid lahendusi leida, mis kõigile sobivad. Vihkavad tülisid ja konflikte. Head suhtlejad kuid üpris pealiskaudsed. Vahel üleliia lobisemishimulised. Parajasti sisemise tasakaalutuse küüsis vaevlev kaal on viimane hädapätakas.
SKORPION võib salvata küll. Kõige vastikum ülemus, keda ma oma lühikese elu jooksul kohanud olen, oli skorpion. Ma rohkem igaks juhuks ei ütle midagi...
AMBURid, keda ma tunnen, on tohutu elujõuga. Nad on võimelised taluma selliseid koormusi ja pingeid, mis iga teise maoli maha murraksid. Vahel nad murduvad ja kaeblevad aga taastuvad üllatavalt ruttu. Amburiga läheksin ma luurele ja sõttagi!

tubane õhta

Vihma ikka veel sajab. Mhh, ma ei viitsi õue minna, arvab Lotte. Imbun parem vaikselt elutuppa, pererahva seltsi, saab kõhu alt sügamist nuruda.
Fui, milline pori! arvab kass Vedru. Ei mina oma valgeid sokke õue vii. Lesin siin ja hoian ühtlasi külmkapil silma peal.
Pererahvas vaatab Arabella dvd-d. Vägev eesti film vene kinoliidu või mille iganes rahadega valmis tehtud. Petersonist uhkemat röövlikaptenit pole ilmselt filmilinal olemas ja röövlid olid esmaklassilised. Visuaalselt leidsin väga mõjuvaid ja ilusaid kohti. Filmimuusika oli meelest läinud, seegi üllatas meeldivalt. Ainult Ulfsaki debiilne sandarm oli ebanmeeldiv. Krissu eelistas arvutis istuda, ütles, et talle meeldis raamat rohkem kui film.
Järgmisena tahaks näha Naerata ometi. Huvitav, on see dvd üldse tehtud?

Ritsik paneb päikesemärgid paika;)

Vihma sajab. Ritsik ei saa seega oma lemmikelemendis- aasal-metsas heina sees uusi taimi otsida ja peab tubaste tegevustega leppima. Töölt koju ei saa veel minna, kõik on küll tehtud aga peab veel ühe asja ära ootama. Seni vaja aega surnuks lüüa.
Mu pesamunal on kohe-kohe sünnipäev. Aja möödumise üle mõtteid mõlgutades jõudsin otsapidi tähtkujude juurde. Libe tee, jah, seda küll, tegelikult olen ma väga tõsine ja asjalik inimene:)

Mina ei pea midagi lehesabahoroskoopidest stiilis - kuvähhis, minge ilusalongi ja võite kohtuda mõne tundmatuga.
Päikesemärkide kohta arvan natuke rohkem. Tunnistan, et Linda Goodmani “Päikesemärgid” lugesin omal ajal mitu korda läbi.
Natuke infot inimese kohta tema tähtkuju ikkagi annab. Tekitab eelarvamusi- seda küll, samas aitab ehk ka kedagi paremini mõista? Umbes nagu saad tundmatu inimese kohta teada, et ta on itaallane. Või jaapanlane. Jaapanlasi võib olla igasugust sorti ja kindlasti pole ka kõik itaallased käratsevad ja temperamentsed tüübid aga mingi ettekujutus inimeste ja võimalike suhtlusstiilide kohta tekib.
Nii ka tähtkujudega. Erandid loomulikult on alati.
Seega ärge pange palun pahaks, kui siin mõne tähtkuju kohta suud pruugin. See vaid mu enda kogemus ja subjektiivne, väga subjektiivne arvamus.
Ütlen kohe ära, et ma ei kommenteeri kaljukitsi, veevalajaid ja kaksikuid, pole neid nii palju elus kohanud, et midagi üldistavat arvata.

Alustan kevade- ja suvelastest
SÕNN- minusugune kadestab väga sõnnikeste sisemist rahulolu ja tasakaalu. Nii mõnus on olla koos kellegagi, kes alati teab, mida teha ja teeb seda siis, kui on vaja teha – et mitte igaks juhuks ülearu pingutada. Mõnusad asjalikud tüübid.
Mõni sõnn on VÄGA aeglase ühendusega. Mina küsin midagi, tema hakkab vastama ja mina olen ammu juba tema vastuse põhimõttest aru saanud ja mitu uut küsimust valmis mõelnud, tema ikka alles ütleb esimest lauset. Olen kohanud ka (õnneks vaid mõnda) üleliia maistele naudingutele pühendunud sõnni, keda vaimsemad asjad elus üldse ei huvita. Tööalaselt võib alati usaldada ja hea sõnaga võidab ajutise kangekaelsuse.

VÄHke on keeruline, kui mitte võimatu üldistada, kuigi tunnen mitut vähki ja kaua. Raske temperament. Kord asjalikud ja hakkajad, siis emotsionaalsed ja haavatavad, siis jälle kiuslikud ja lärmakad. Minul on oma vähkidega raske mõistlikke lahendusi leida. Ikka kiputakse vihastama või solvuma ja oma urgu tagurdama. Millegipärast nimetavad horoskoobid vähkinaisi ujedateks kuukiireneiudeks- mina ei tunne ühtegi sellist! Kõik on parajad vigurid.

LõVI- neid ma väga palju ei tunne. Vahel käib nende edevus ja enesekindlus närvidele. Kindlasti on suuremeelseid ja heldeid tüüpe ka aga ma enamasti pole suhetes helduseni jõudnud, enne olen vihastanud ja minema läinud:) Vihastav lõvi on hirmus vaatepilt! Aga kui lõvi on su sõber, siis tema laia selja taga on väga muretu ja soe olla.

NEITSItega on lust teha tööalast koostööd aga minusugusel põrsal on võimatu nendega koos elada. Jalanõud peavad ühtlaste vahekaugustega reastatud olema. Kartulikoored peavad ühtlase paksusega olema ja mitte katkema. Appi! Põgenemise koht!
Naisneitsid on tolerantsemad ja mõnusamad kaaslased. Natuke liiga haavatavad, võibolla seda nad oma kontrollivajadusega varjata püüavadki. Oma neitsitest sõpradega olen maha pidanud tundidepikkuseid telefoni-msni-ja reaalisvestlusi, nad on taibukad ja teravmeelsed kaaslased.

Kas keegi tundis ennast ära või tahaks hoopis vastu vaielda?
Järgmine kord sügiselapsed.

Kodu

Leides Larko kodumeemi, tekkis huvi seda isegi teha. Francis Mayes kirjutas "Toscana päikese all" inimese seosest oma koduga. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma tean, kes sa oled ise- sama kehtib ka kodu kohta. Sobivat elukohta otsides ja seda sisustades paneb inimene sinna palju isennast sisse.

Mina olen majainimene. Vahepeal elasin kuus aastat korteris, polnud viga. Aga kui kevad saabus, käisin eramajade rajoonis ringi, vedasin nukralt ja kadedalt ninna esimeste kevadiste lõkete ja tärkava rohu lõhna. Hakkasin pisitasa puudust tundma isegi rohimisest, mida ma aastaid ja aastaid olin pidanud üheks kõige vihatumaks tööks, mis ei lase suviti sõpradega ringi lipata.
Kui mehega kuus aastat tagasi meie praegust kodu esimest korda vaatama tulime, hoiatas maakler meid juba välisukse taga- noh, see vajab siin remonti kõvasti. Kahe vanainimese maja oli seest pruun, määrdunud ja lagunenud. Toanurgas, kus praegu arvutis istun, mulksus koduveinipudel, tõusid ilged aurud ja lendas pilv äädikakärbseid. Samas võidunud diivanil vedeles hunnik ebamääraseid kaltse ja tekke.
Teisel korrusel polnud veel keegi elanud. Kõik oli juba üle kipsitatud, avar ja valge, lausa kergem hingata. Läksime aeda, mis oli kui nõiamets. Kõikjal vohasid õunapuud, kreegivõsa, sõstrad ja tikrid, mida aastakümneid polnud keegi lõiganud. Maakler murdis koos meiega läbi dzungli, peatus hingeldades ja osutas käega: näete, krundipiir on seal kuskil veel 10 meetrit edasi. Vaatasime T-ga vaimustunult üksteisele otsa. Meile sobis! 1700 krunt, seal mahub olema.

Lootsime, et paneme uue tapeedi seina ja hakkame kenasti elama. Oo nooruse naiivsust!
Vana tapeedi alt sibasid laiali ämblike hordid. Lõhkudes lahti pliidi veepudeliga seina pudenesid niiskunud seinast vihmaussid. Põrandate ja lagede alt ilmusid lagedale rottide ja hiirte pesad. Talvel külmus lõhki veetoru ja veetsime jõulude ajal kolm päeva ilma veeta. Põrandad olid nii külmad, et vaibale pandud kraadiklaas näitas vaevu 1o soojakraadi- aga meil oli roomav titt majas! Pliit andis otsad juba esimese nädalaga. Pliitide-ahjude mahalõhkumine kattis terve eluaseme (kaasa arvatud nõud ja pesu kappides) õrna ühtlase nõekorraga. Uue pliidi ehitamine tegi vanast köhivast pottsepataadist nädalateks meie pereliikme, seekord kattusid seinad ja ka meie ise tiheda punase tolmuga.
Aias uppus kõik naati. Suvel ei saanud titat aeda maha panna, sest kuskil ei kasvanud murujuppigi, vaid paljas muld, naadid ja nõgesed. Kreekide juurimine kestab siiamaani. Vanad elanikud olid aastakümneid oma prügi lihtsalt aeda maha matnud- kuhu labida aga maasse lõid, krigises see vastu klaasikilde, konservikarpe, kaltse. Lapsed veristasid sõrmi klaasikildude ja maast ühtäkki ilmuvate ziletiterade vastu...
See oli nii raske aasta, et ise ka ei usu tagantjärele.
Aga oli ka rõõmu. Talvel sai lapsed lasta õue lume sisse möllama, ilma et ise oleks pidanud tundide viisi liivakasti serval istuma.
Kaua aega häiris mind mälupilt kaltsuhunnikutest ja vulksuvast pudelist nurgas. Naabrid rääkisid vastikuid jutte vanaperemehest, kes tassis oma töö juurest koju hunnikute viisi metalli, jõi, sõimas naabreid ja ajas purjus peaga oma öösärkides tütreid ümber maja taga. Hea, et vanamees omas majas hinge ei heitnud vaid haiglas. Muidu äkki veel kummitaks, huh.
Lõpuks leidsin, et oli siin, mis oli, nüüd täidab seda maja meie pere ja minu laste noor, puhas, rikkumata energia.

Mulle tundub, et vana maja on oma umbusust meie vastu üle saanud ja kuidagi hoolitsuse eest tänulik. Ta teab, kui palju higi, pisaraid ja raha oleme temasse matnud. Kõik ei ole veel kaugeltki valmis aga kõik on ise tehtud ja oma. Vanad palkseinad pudeneva silikaatvooderdise all on tugevad. Varsti saab uus katus peale.
Ma ei näe mõtet kirjeldada tubade paiknemist. Minule on tähtis selle maja ja koha hing. Kõige õnnelikum olen õues. 1700 krunt on nüüd murustatud, on tilli, lilli ja maasikaid, mis iial punaseks ei lähe. Kiiged, nöörredelid ja liivakast. Lohmakas koer ja laisk kass. Kaks 80aastast pirnipuud, mis meid igal septembrikuul saagiga üle ujutavad. Igivanad õunapuud, mida maha võtta ei raatsi, sest nad annavad varju ja lapsed armastavad nende otsas ronida.

Mulle on tähtis, et lapsed julgeksid paljajalu muru peal käia. Et nad teeksid vahet vesiheinal ja maltsal. Et nad õpiksid lilli ja kurgitaimi istutama ja teaksid, et kui kasta ei viitsi, siis saaki ei tule. Et nad torisemisest hoolimata kaevaksid peenraid ja korjaksid mahakukkunud õunu. Et nad oskaksid vaimustuda maja ümber õhtuhämaruses hääletult lehvivast nahkhiirest ja kirevast kiirgliblikast, kes käärivate pirnide kuhjal purjutab.
Majainimene, noh. Mis teha.

Botaaniline viktoriin

Siin ta nüüd on. Uuri pilte hoolega ja vaata, mitu taime ära tunned. Kes tunneb ära kõige rohkem taimi, saab auhinna! Piltide kvaliteet on muidugi siin olematu paraku aga klõpsates saab suuremaks. Üheksa liiki on.
Auhinnaks pole mul paraku midagi erilist anda. Kes soovib, saab midagi endale valida 24. mai postituse piltidel näidatud asjadest. Ja 11. detsember 2007 asju on ka mõni veel alles. Võin teha ka midagi spetsiaaaalselt, neist värvidest, mida tahetakse.
Või kausitäis pirukaid aga neid ma postiga saatama ei hakka!

suvepealinnast

Juba täitsa suve moodi ilm. Pane või seelik selga- mõni veel mahub.
Suve kättejõudmisest annab märku ka tõsiasi, et olin lõunapausil ilmselt ainus eesti keelt rääkiv inimene peatänaval. Kui peatänavalt ära keerata, siis lööb magus lõhn üle pea kokku-PÄRNAD õitsevad! Üks maailma mõnusamaid lõhnu mu meelest. Tõin isegi endale mõned oksad tuppa vaasi.
Chaplini söökla oli ka võõramaalasi täis. Pidevalt sööki maha ja klientide sülle loksutav ärevil ettekandja jäi hätta ühe igati katkutud ja võidunud onuga, kes soovis neiuga inglise keeles suhelda. Läksin siis ja tõlkisin. Oli filmifestivali mees, teab, mis kuulus rezzizzöör narmendava pealispinna all peitus.
Üleeile sõitsin plikadega mere äärde, eesmärgiks koguda vaasi sobilik lilleühendus. Kogusingi. Ära määrasin ka kõik.
Kuidas tekitada järeltulevas põlvkonnas huvi taimede määramise vastu?
VÄGA lihtsalt.
Tuleb lillevaasi kõrvale jätta paar taimeraamatut ja pakkuda 5 krooni iga õigesti määratud taime eest. Ja Krissu määraski ära!
Peaks vist blogilugejatele ka sellise määramismängu tegema, ma ei tea ainult, kui hea foto ma taimedest saaksin. Äkki proovingi homme.
VIIS täistööpäeva puhkuseni. Ja siis neli. Siis kolm...
Siis plaanin minna nädalaks Tartusse ja peale seda võib mulle külla sõita.

lapstööjõu ärakasutamine

Pesamunaga tööl olla on natuke tüütu aga samas hea ka. Ega ma kodus temaga järjest 6 tundi ei veeda. Ja tööl olles on hea temaga puhkepause teha sööma või poodi jalutades, mitte selle asemel arvuti ees lösutada ja üle tee saiukesi osta- mida ma tegelikult teen harva.
Aga nii või naa olen ma töölt tulles jubetult väsinud, söön ja magan ja mingi kell 20 ajal hakkab eluvaim tasapisi sisse jälle tulema. Ma ei tea, mis suveväsimusega on tegemist. Masendav.
Puhkuseni on veel 7 tööpäeva. Seitse. Homme juba kuus. Ja siis viis. Samas tööl käia pole praegu ka häda midagi. Rahvast on kontoris mõnusalt vähe, ilmad ka viletsad, ega polekski parem kodus sokke paaridesse lapata või sahtleid koristada.
Eilset filmifestivali filmi õnnestus mul isegi teinepool vaatama meelitada. Oli ikka kole küll seda vene külaelu vaadata. Ega eesti külaelu ka 40 aastat tagasi roosiline polnud ja pole paljudes kohtades praegugi aga no nii räige realism ka vast mitte.
Samas sellistes tingimustes elavaid lapsi, keda joodikuist emad kättpidi järele lohistavad ja igasuguste sõnadega hüüavad- selleks pole vaja maale minnagi. Küllalt seda linnavahelgi näha.
Aga tolle filmi ema tundus suht tubli. Niivõrd kui 9 lapsega on võimalik tubli olla. Kohe peale seda filmi tuli ER, kus haiglasse jõudis kolme lapse ema, kes vaikselt amfi krõbistas. "Ma olen kolme lapse ema ja töötan täiskohaga, kogu mu elu on koormustest," hüüdis proua traagiliselt medõele, kes tahtis talle koormustesti teha. Küllap ameerika filmipublik ohhetas kaastundlikult. Mõelda- 3 last ja käib tööl ka veel....

You can be 18 again!

Solar day,master!
+++++++++++++++++++++
FARM PILLS
With Cioaolis Soft Taobbs you'll be ready for sex instantly!
BUY Now !!
+++++++++++++++++++++

Mulle kohe meeldivad teinekord need spämmid, mis postkasti patsatavad!
Huvitav, ma 18aastaselt küll otsekohe seksiks valmis ei olnud (kuigi need pillid on vist meesinimestele mängimiseks mõeldud). Tegelt päris põnev, kui järele mõelda. KUI kohe see KOHE siis saabub? Ja kaua see kestab? Naisterahva seisukohast oleks eriti positiivne, kui again 18aastasele jääksid alles ka 30aastasele kogutud kogemused..

Päriselt tahtsin kirjutada hoopis eilsest filmifestivali avafilmist teles "Kodu". Mulle läks hinge, kuidas 37aastane peategelane ütles, et kuigi ta pole perekonnas elanud 14aastasest saadik, painab see teda kõik need aastad- miks mul pole peret ja vanemad elavad lahus? Kõik oli ju nii hästi...
Olen isegi oma esivanematele kähvanud, et mida te kemplete, minge lahku, kui koos elatud ei saa. Aga sisimas olen ikka õnnelik ka, et nad seda teinud pole. Kuigi nende abielu pole loomulikult pilvitu ja inimestena on nad nõnda erinevad ja eri asju soovivad. Nüüd jäävad nad juba koos vanaks ja kuigi nad endistviisi nääklevad ja kraaklevad, on emal kellelegi süüa keeta ja isal kedagi autoga sõidutada. Ma arvan, et see on oluline.
Katkiseid peresid on niiii palju ja Jumal teab, milliseid haavu see asjaosalistele põhjustab. Eks lapsed kasvavad ikka üles, mõni kes tundlikum, on 37aastaseltki veel õnnetu, suurem osa ehk siiski mitte?
Ma ükspäev sain teada täiesti hämmastava asja kunagise situatsiooni kohta. 18 aastat tagasi pidasin inimest lihtsalt vahel kummaliselt piredaks ja turtsakaks aga sellel oli kindel põhjus. Perekondlik põhjus ja päris valus. Hämmastav. Hakka või arvama, et iga halvatujulise isiku või tõreda tüübi taga om mingi perekondlik mure peidus (K, ma ei pea tõreda tüübi all sind silmas, ausalt).
Kurvastas ka see, et filmis peategelase ema ütles: Sa oled täiskasvanud inimene, ma ei pea sulle kogu aeg emme olema.
Mulle küll on tähtis, et ema on enam-vähem olemas. Küll 200 km kaugusel aga siiski. Ja ma ise tahaks ikka ka oma pesakonna tulevastes tegemistes figureerida. Tahaks lastest terve närvisüsteemiga inimesed kasvatada ja nad maailmale anda rõõmsate, heasüdamlike ja enesesse pluss Jumalasse uskuvatena. Kuidas see õnnestub, ei tea.
Nii tahaks, et vana hea perekond jääb ikkagi au sisse, midagi kindlat peab siin ilmas ju ometi olema!

Huviga ootan järgmisi festivali pereteemalisi filme.

mis filmi vaadata?

Pühapäev juba poole peal aga minul on ikka alles paks paks uni. Ei ole hea enam minusugusel eidekesel kell 2 öösel magama minna. Pluss veel enne seda kontsert ja jalutuskäigud vabas õhus, kokteilikesed ja enne seda neli tundi peenrarohimist.
uni
uni
eile tegi viimase hingetõmbe meie muruniiduk ja keeldus edasisest koostööst ei meelitamise ega jalahoopide kiuste. Kust raha saada, et uut osta?
Tegelt mul hoopis küsimus suurele ringile. Üks tuttav lubas mul plaadile tõmmata Lost in Translation filmi. Aga plaati ühe filmi peale raisata on ebasobiv, niisiis mõtlen juba mitu päeva, mis filmid sinna plaadile veel seltsiks tellida. Välja olen seni mõelnud Walk the Line aga rohkem ei. Muidu kogu aeg mõtlen, et näe seda filmi vaataks ja toda aga nüüd ei tule midagi meelde.
Ehk keegi soovitaks midagi?

it`s friday, i m in loooooove

Lihtsalt, reede, noh!
Küllap on palju minusarnaseid, kes ootavad, et kell natuke veel edasi läheks et eriliste süümekateta kodu poole putkata. Mul on kotis maasikad, lillkapsas, värske räim, KUKESEENED ja vorst.

Kirjasõna on ikka imelik asi. Paljud paljud inimesed ei salli kirjutamist ja on rõõmsad, kui keegi teine selle raske töö nende eest ära teeb. On aga ka palju rahvast, kes peavad hoolikalt arvet iga oma punkti ja koma üle oma tekstis ega nõustu oma loomingu vähimagi muutmisega. Kõige kurvem, et nad ise arvavad kangesti palju oma kirjatööst ega taha kuuldagi, kui seda lühendada, selguse mõttes midagi ümber sõnastada vms.
Nii helistab mulle vanaprouake, kelle kirjatööst- mis tegelt ei olnud halb- ma tahtsin natuke teistmoodi asja teha, ja teatas, et tema on oma kirjatükiga palju vaeva näinud, kõik hoolikalt läbi mõelnud ega taha, et midagi muudetaks. No kuidas ma teen talle selgeks, et mälestusteraamat ja ajaleht on kaks erinevat asja?

Nädalavahetusel on mitu asja, kuhu tahaks minna aga ma tean juba ette, et kui ma kaks vaba päeva ringi kihutan, jääb perekond nälga, puhaste riieteta ja üldse, ainult umbrohi meie kodus kasvab ilma minu isikliku abi ja kaasaaitamiseta.

not angry

Kes, ma tahan teada KES mõtles välja koolilaste kolmekuulise vaheaja? No olgu siis kolmekuuline, aga siis PEAB kas vanematel kolmekuuline puhkus olema!
Kindlalt polnud sel tüübil lapsi. Või oli vähemalt koduabiline.

Töölt tulles ja kurnatuna kodu uksest sisse varisedes tervitab mind ääretasa nõusid täis kraanikauss, nõudepesunuustik on üldse kadunud ja järeltulija pistab pärast minu sõbralikku soovitust nõud ära pesta kiunuma, nagu käsiks ma tal jaanuarikuus sinilillele minna.
Elutoa vaip on kaetud krõpsupuruga ja kui käsen selle tekitajal vaip puhtaks kloppida, vallandub järjekordne nutt ja hala. Klaaskommipaberid kleebivad diivanil, köögilaual kõrgub kompositsioon hommikustest müslikaussidest ja kakaotassidest. Pesumasin on vastutulelikult välja lülitatud kuid nöörile viidud vaid kümme sokki. Pooled pesupulgad on kadunud!
Õues üksi igavlev koer on kaapinud järjekordse kuristiku maasikapeenardesse. Külmkapp on võileivakraamist tühjaks söödud aga suppi pole keegi vaevunud soojendama.
Vanaema laiutab abitult käsi: lapsed sööma ei tulnud ja teda üldse eriti ei märka.
Poiss ei saa luba sõbra juurde minna (sest ta on seal viimased 24 tundi veetnud) ja kihutab pisarate pritsides oma tuppa, uksemürtsust ähvardab krohv laest alla kukkuda.
Maksan ära kõik maksud ja pangaarve sulab kui kevadine lumi.
Kurgi- ja maasikataimed on kollaselaigulised.
Koer on sukeldunud sodiauku ja maiustab maha maetud kalapeadega.
Nett kiilub kinni ja blogis pole juba sada aega ühtegi kommentaari.
Telekast õhtul normaalset naistefilmi ei tule, kuigi mees ja Krisu on nii sobivasti talinas kontserdil.
Olukorda aitab hetkel leevendada vaid mehine klaasitäis veini- ikka seda magusat rumeenlast- ja kimp suitsujuustu, hõk, juba läheb tuju paremaks!!!
Ülehomme, jah ülehomme, tuleb meie lapsi karjatama Liisa, meie hea tubli Liisa ja kõik on siis hästi.