loovusest

Lugesin Viive-Riina Ruusi lugu “Loova inimese poole”, mis tundub, et on ilmunud Hariduses 1-2/2009.
Pika artikli sisu on raske blogipostitusse suruda aga point on selles, et paljud õpetajad-õpilased tunnevad koolis tüdimust, kuna koolis on vähe loovust, nn flowd.
Praeguste koolilaste õpiedu kannustavad aina rohkem välised stiimulid: ühiskonna surve, vanemate ja õpetajate sund – mitte loov ja uuriv õppimise rõõm.
Praeguses koolis on loovus nagu luksus, mis võib ju olla, aga peaasi, et õppekavad läbitud ja ainehinded korras. Vaid see õppur on midagi väärt, kel head hinded. Ruus nimetab seda koguni hiilivaks dehumaniseerimiseks, sest inimest ei saa taandada hinnetereaks koolitunnistusel. Oma loovate jõudude tajumine annab aga õpilase ja ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse, kui igapäevane hinnnetejaht.
Ruus tsiteerib psühholoog Csikszentmihaly`t. Loovuse avanemiseks on vaja eeltingimusi: kokkupuudet kultuurivaldkonnaga ( nt laps ei oska viiulimängust midagi arvata, kui ta seda pilli iial näinudki pole), mõttekaaslaseid-teejuhte (vähemalt üks sõber, kes ka sama ala armastab ja kellega saab mõtteid vahetada)(ja selleks on isegi hea Treffneri tüüpi kool, kuhu ideaalis võiksid matemaatikahullud koonduda) ning andekust, mida pole alati lihtne avastada, kuna näiteks matemaatilised anded ei saa ilmneda enne matemaatika aluste omandamist.
Tänapäeval räägitakse üksikute geeniuste kõrval aina rohkem loovatest kollektiividest, kus on oma koht nii võimekal ideegeneraatoril, kui tugevatel praktikutel ja kasvõi näiteks humoorikal pingete maandajal.
Millised anded meie kooli huvitavad? Matehullud? Loomulikult. Kuldsuud? Ikka. Kaugushüppajad? Jah! Nende pealt saab ju kool olümpiaadivõite ja medaleid.
Aga mida teatakse õpilaste tantsu- või luuleandest, filosofeerimise või organiseerimise andest, koostöövõimest, huumorimeelest, empaatiavõimest, altruismist? Neis annetes ju riigieksameid pole?
****************
Oh, ja hommikukohvi kõrvale loen sellist jutukest, kus verivärske tudeng pillab pärleid nagu "erinevus meie ja meie vanemate vahel ongi selles, et meil on rohkem tööriistu, et saada edukaks" või "Kolmapäevane eesti keele loeng ei ole tüütu kohustus, vaid moodus, kuidas paari aasta pärast rohkem raha teenida. Ülikool on viljakas lehm, kellega õige lüpsmise korral kogu Euroopa piimaturg üle võetakse. Muidugi on vaja teha õige valik, iga tõug ei kõlba."
No mul ei ole sõnu. Noormehest oleks 30 aastat tagasi tubli komnoor saanud: tema juba teab, mis on elus tähtis ja kuhupoole sammuda.
Aga mina oleksin küll ääretult õnnetu, kui minu lapsed mõtleksid koole lõpetades ja oma valikuid tehes vaid sellele, kuidas tulevikus rohkem raha teenida.
Loovuse arendamisest tahaksin teha eraldi postituse, pärastpoole.

lahke mina

Blogides kõik muudki jahvatavad, kuidas seened on metsad täiesti lubamatult ummistanud aga kirjutajad ise a) ei armasta eriti seeni süüa ja/või b) neil puudub keldris seenepurkide jaoks ruum
Mina! Mina võin lahkesti aidata seente vastu võitlemisel! Ritsiku keldris leidub seenepurkidele alati ruumi ja Ritsik armastab seeni üliväga.
Ps Kolleeg rääkis, kuidas tuleb suhkrusiirupis säilitada pihlakamarju, et need olla jaanuaris-veebruaris tõbisena suurepärased haugata.

tants ja moos

Mul olid nädalavahetuseks plaanid alates seeneleminekust ja lõpetades akende pesuga. Kahjuks tabas kogu meite perekonda kurgu-tatitõbi, nagu ilmselt poolt Eestimaad ja nüüd on nädalavahetus maha uimerdatud, mis ei ole hea.
Kuid siiski vedasin oma vedelad ihuliikmed tasuta zumba proovitrenni. Enne seda tegin pilatest.
Hmh. Pilates oli raske ja igav minu olematutele lihastele ja zumba, see tundus sobilik pigem treenitud noortele müraimmuunsetele inimestele. Treenerid keerasid muusika kõrvulukustavaks ja karglesid tund aega kõigest väest, ise nurisedes, miks kõik tantsijad ei sära naeratusest. Ma ei jaksanud :(
Mulle ei meeldi, et nad ei tutvustanud asju tantsude kaupa ja ei õpetanud samme selgeks, kohe läks trampimine ja puusavõbistamine lahti, millestki alguses aru ei saanud ja kui juba hakkas nagu mõni kepsutus või võdin välja tulema, oli juba uus tants.
Mulle bailatino sobis rohkem, sellisem naiselikum ja tantsulisem, selle treener oli õpetamisel väga hoolas, kohe parandas ja pani muusika kinni, kui midagi välja ei tulnud.
Nüüd olen täitsa kahevahel. Bailatino trenn ja treener meeldisid mulle kõvasti rohkem aga tolles kohas on saal pisike, ruumi ja ventilatsiooni pole, pesemisvõimalused pea olematud. Samas zumba on spordihallis, kus kõik tingimused on viimase peal...
Ja mulle meeldib, et bailatino paneb avastama oma puusasid :D Pöörakem figuuri iseärasused oma kasuks, eks ja hõljutagem varsti kõik peput nagu J Lo!

Veel tegin täna uimase peaga õunamoosi, täiesti tavalist. Ootan homset, et toon poest ingveri ja teen ühte vääga kavalat moosi kummalistest asjadest.
Vaatasin kappidesse ja rukkijahu polegi. Tuli tahtmine leiba jälle küpsetada. Lisaks sorisin käsitöökraami kappi..
Katit õpetasin arvutama. Liidab ta normaalselt aga 20 piires lahutamine ei edene mitte. Kogu lastekamp on seoses kurguvaluga toas aga nii haiged nad ka pole, et lebaks ja oleks, igavusest poole ajast mängivad ja poole ajast kisuvad omavahel. Uh, väikesed koletised.
Muidu on sügis mõnus. Selline rahulik kulgemine. Veel pole külma vihma ja pori.

koolijuttu kah

Krissu harib venda.
"Tead, see Kolumbus oli ikka nii jobu. Kujutad ette, ta mõtles kogu aeg, et on Indias kuigi oli ise Ameerikas!"
Vend, lootusrikkalt, tal on esimest aastat ajalugu ja talle see õudselt meeldib:
"Aga ta oli vist ikka sõjamees ka?"
"Ah polnud ta suurt midagi. Meile küll koolis sellest ei räägitud."
"Meile küll räägiti, et ta võitles ja..."

Kati räägib häbelikult:
ma sain täna laulmises kahe.
?????!!!??
Ma unustasin selle lehe koju, kuhu pidi mingeid noote joonistama, õpiku unustasin teise klassi, ma ei saanudki midagi teha ja õpetaja pani mulle kahe. Päevikusse ei kirjutanud aga e-kooli vist kirjutas. Aga siis me hakkasime laulma ja õpetaja pani mind eeslauljaks jälle. Siis oli veel teine number kaks aga see on hea kaks, ausõna!
????
Meie klass sai teatejooksus teise koha! Ja siis mul kadusid veel võimlemise dressipüksid ära. Nad kukkusid mul vist kotist välja aga kui ma läksin garderoobi vaatama, siis ei olnud neid kuskil.

Krissu:
Kõige hullem õps on Kana. Kirjanduses. Me pidime rääkima, mis teeb raamatu igavaks ja ma seletasin, et pikad kirjeldused ja tegelased, kes midagi ei tee ja maailma ei ürita päästa. Tema aga ütles, et ei, ei, hoopis väike tihe kiri, paks raamat ja keerulised tegelaste nimed. Ta üldse ei arvesta meie seisukohtadega.

Mihkel:
D ja M on niivõrd hullud, nad igas tunnis lärmavad ja kisavad ja jalutavad ringi. Eriti vihale ajab see mind ajaloos, kui ma tahaksin kuulata. Nii kahju, et neid ei pandud tasandusklassi.
mina seletan, et D ema näeb temaga tõesti palju vaeva ja õpetaja niisamuti aga tundub, et miski ei mõju. Kahju on emast.
M: Jah, muidugi on kahju emast, ema käib tal kolme koha peal tööl, et D saaks atv-sid, rollereid ja muid uhkeid asju aga D ainult lõhub aknaid ja kõike muud. D kardab ainult oma isa aga tema on Soomes tööl. Ükskord isa oli Soomest kodus ja õpetaja lubas talle helistada, kui D pahandust tegi ja D hakkas hirmust nutma.

E-kool
Sinu poolt otsitavat kooli ei ole meie süsteemis. Proovi mõne teise otsisõnaga.

Kallid õpetajad-lugejad! Kas te palun, õpetaks,
1. kuidas ma saaks motiveerida oma last õigeid koolivihikuid koju ja kodust kooli toimetama? Kaks on suht halb motivaator, küsisin, mis see kaks sulle ütleb ja ta arvas, see tähendab, et ta on loll...
2. miks kordub ja kordub see jama, et igas klassi on mõni hüpik ja probleemik, kes terve ülejäänud kamba õppimist segab? Meie koolis sel aastal selles vanuses laste tasandusklassi pole, seal saaks nad vähemalt tähelepanu ja individuaalset lähenemist, mida nad nii väga vajavad.
3. Kas Kolumbus siis oli sõjamees või ei olnud?

ps. minul endal on ka õppimisprobleemid. Kogu aeg oleme pannud PP-s lihapiruka sisse liha ja tainas on ümber. Nüüd tuleb tainas sissepoole, liha väljapoole ja muna ei tohi mingil tingimusel enam panna!

salsa-girl

See on nüüd küll imelik, et CV vabatahtlike portaalis leidsin vähemalt kümme pakkumist, mille peale silm särama hakkas. Meleski kultuurivabriku ülesehitamine! Matkaradade hooldus ja võõrliikide seire USAs, Euroopas, Guatemaalas või Eestis! Raamatukogus sebimine Tallinnas! Tegutsemine puuetega laste seltsilisena või maanaiste organisatsioonis Moldovas! Bioneeri portaali kirjutamine!
Aga tööpakkumiste osakonnas mitte midagi mulle sobivat. Büroojuht-assistent, juuksur, kopajuht, müügiesindaja, arendusjuht jne.
Raha ei maksta nende asjade eest, mida mulle meeldib teha : (
Asi on selles, et palgatöö kõrvalt ei jää väga palju energiat üle silm-särama-elu ilusamaks projektide jaoks.
Mõtlen, kuidas jälle peaks minema hooldushaiglasse vanainimesi lõbustama. Pidime ju suvelgi käima, noori appi võtma, aga… kõik kadusid vaikselt ära. Mul on praegu piinlik sinna minnagi ja vanemõele otsa vaadata. Tahaks asja taas käima lükata aga… mulle ei meeldi poolikud lahendused. Ei viitsi jälle kõigile helistada ja nuiata, et kuna sa saad minna ja kas tema ka saab minna. Samas ma ise kah ei jõua iga kord, kui olen lubanud. Masendav. Ei oska edasi.
See on ka imelik, kuidas raha mind ei armasta. Seoses rahaga on hiljuti olnud mitmeid ümberkorraldusi (mitte isiklikus elus) ja need häirivad mind väga. On olnud pahandusekesi, kõrvetan näpud iga kord, kui tegelen millegagi, mis on raha, eelarvete või bilansiga seotud. Isegi tanklas hakkas viimati makseterminal tõrkuma ja kõik läks absoluutselt vussi.


Hetkel ikka on üks asi, mida kangesti ootan. Esmaspäeval käisin bailatino trennis. Pooleteise tunni jooksul õpiti sambat, salsat ja merenguet. Rahvast oli palju, trennitingimused viletsad, ruumi vähe ja ma olin kõige paksem osaleja saalis aga mulle nii väga meeldis! Eelmisel nädalal proovisin ühes kohas vesiaeroobikat aga see oli kohutavalt igav. Oh kui väga tahaks jälle salsatada!

No mida ma saan teha, kui olen selline kerglane naisterahvas. Ei saa minust kostüümiga töölkäijat, eelarvete või projektide koostajat, kellast kellani pingutajat, pikamaajooksjat ega teerajajat. Ikka soft-teemad, ninnu-nännu ja salsa...
Mõttetu memm, nagu sõber mu kohta vahest naljaga ütleb, kui ma midagi unustan või kihva keeran.

looduslähedased eluviisid

Ma nädalavahetusel sorteerisin asju. Kas kellegi on karupoeg Puhhi fännidest lapsi? Meil on vist kõik selle loo tegelased pehmete mänguasjade kujul olemas ja uut kodu otsimas. Puhh ja Tiiger on umbes 30 cm pikkused, Jänes, Iiah, Kängu ja Notsu on väikesed, vaksapikkused.
Tegime õunamahla nädalavahetusel, nii 70 liitrit. Tuttavad imestasid, et miks me jandime, lasku aiandis vurinal veskist läbi käia – annad õunakotid ära ja saad mahla vastu, 2 krooni liiter. Hmh, aga meile meeldib mässata!

Esiteks laenasime tuttavatelt õunaveski ja pressi, siis ühe jalaga naabrivanamehelt suure kanistri. Lapsed korjasid puude alt õunad ja pirnid kokku, Krissu ronis puu otsa ja raputas veel lisaks. Suures plastvannis toimus suur lobistamine ja õunapesemine. Mihkel ja Kati said õunu veskisse pilduda. Mees mässas õunapudi ja lappidega, et neist mahl välja väänata. Kati ka keeras vahvasti mahlapressi.
Mina aitasin veidi õunapuhastustöödel aga põhiroll oli pliidi ees. Kuuma veega loputasin kolmeliitrised purgid ja keetsin kaaned. Lõin kolm suurt potti tulele ja mahlake keema. Suhkrut ei olnud tarvis panna, suht magusad õunad olid. Mõnesse mahla sai arooniat ja pirni veel lisaks.
On jah palju möksimist aga minu meelest on see selline tore arhailine tegevus. Lasin Krissul pilte teha, et ehk 20 aasta pärast on selline tehnoloogia sama levinud nagu rehepeksmine :). On lastelgi, mida meenutada, ikkagi perekondlik ettevõtmine.
Kokkuvõttes kell 5 oli kõik valmis ja me sõitsime kalale… Mees oli ostnud hommikul turult “haugisurma” ehk eriti ilge konksu koos kummist kollase kalaga ja tema hing ihkas haugilaipu … Sõitsime Audru poldrile, deviisiga- oodake te nüüd, haugid, surm tuleb!
Issi Kati ja Mikuga leotasid usse – kaasa oli võetud terve hunnik igast õngesid, spinninguid, lante, kahvasid jne. Mina tegin koeraga niisama põldude ja roostike vahel kiirkõndi, mõtlesin oma mõtteid. Tahtsin jõuda metsani, et seeni püüda aga kohale jõudes selgus, et metsa ümber on tohutu roostikku täis kraav…
Kalastavate pereliikmeteni tagasi jõudes selgus, et ainsaks saagiks oli Kati püütud neli tillukest ahvenat. Mees oli kuskile veepõhja juurika taha jätnud oma haugihuhu. Mitte et see oleks meid eriti morjendanud aga ...veidi nukker oli vaadata 20 meetrit eemal kalastanud meeste ca poolemeetrist haugi...
Aga ikkagi väga mõnus oli. Päike läks looja, õhk oli värske ja suur vaikus ümberringi.
Ma olen nii rõõmus Opeli üle, kes meile sellise meelelahutuse võimalikuks teeb.

Kuid nüüd painab mu meeli mõte seentest, mis kuskil samblas mind ootavad. Kus on seeni?

Täis

Hea ütlemine on: mul sai hing täis.
Küsimus, mis sa selle täis hingega peale hakkad.
Valad tühjaks esimese ettejuhtuva hinge peale?
Kaanetad kinni ja lased edasi marineerida?
Torised Jumala ees- eh, vaata nüüd, mis?
Jooksed või tantsid end hingetuks?
Hoiad hinge kinni, kuni jama möödub?
Hinge heitmine oleks loomulikult kõikse hullem variant..

üks kuupäev

Ritsikumutil kuu aja pärast sünna. Kõik irl sõbrad ja blogisõbrad, nii varemnähtud kui -nägemata on oodatud! Võib minna siis äkki metsa? Või taas klaasi sulatama? Magdaleena gildi nukke tegema? Savi voolima? Spaasse mulistama? Kluppi diskotama?
Kuupäev võiks olla 2 või 9 oktoober. Või vahet pole, võib 16 okt ka.

Eile

Eilne päev oli pikk ja väsitav aga mõnus ka.
Kuigi päris esimest korda meil keegi kooliteed ei alustanud, oli sebimist palju. Nagu ikka- kadunud on kingapaelad ja juuksehari, lillekimbud sai kokku viimastest veidi katkutud moega astritest peenral ja teismelisega muudkui kakle, et ruuduline pluus ja vanad teksased pole pidulik riietus.
Kati oli pea sama puhevil ja elevil, nagu esimesse klassi minnes. Issi läks kaasa aitamaks õpikuid koju tarida. Kati sai ainukesna oma kraami kätte, teistel hakkab iga õps jupikaupa jagama. Huvitav miks? Ma koolis käisin, siis küll suured raamatupostamendid klassidesse juba augusti lõpus püstitati…

Kati klassijuhataja ettevõtmisel käisime eile kooliaasta algust tähistamas Pihlaka talus. Lapsed olid pea kõik kohal ja ka kimbuke vanemaid.
Ilm oli nii ilus ja loomad alati vahvad vaadata. Eriti armsad olid eesti maakarja veised, sellised pisikesed, piimaga kohvi karva. Hobustekoplis kiirustas perenaise hüüdmise peale kohale kõigepealt trobikond uudishimulikke ponisid. Siis natukese aja pärast kihutas Tori hobune täistraaviga vaatama, mis toimub. Oo ta oli uhke. Hiigelsuur nagu buss, kõrgejalgne, ülbe, kepsakas. Togis kohe madalamad tüübid minema ja eeslile tegi ka tuule alla. Niuke boss.
Veel elavad Pihlakas seapõrsad ja pooletonnine siga, tuhkur, kitsed-sikud-sokud, kanad, kalkunid ja paabulinnud, jänesed ja rebased. Suur mänguväljak. Reeda poistele kindlasti meeldiks :).
Mõnus oli emmedega pärast saiakeste virna juures suhelda. Minu meelest on väga vaja, et vanemad üksteist natukenegi tunneksid. Et kui tarvis klassijuhatajale osta kinki või planeerida teatriskäiku või tekivad tulevikus probleemid, siis osatakse ühendust võtta, laste eest seista ja ühiseid lahendusi otsida. Tavaliselt igas lasteaiarühmas ja klassis kujuneb välja selline vanemate pundike, kes igast asjast osa võtavad ja koolielu vastu huvi tunnevad. Samas on Krissu klassis selliseid vanemaid, keda ma 7 aasta jooksul kordagi näinud pole. Ei pidudel, ei koosolekutel, ei laste kontsertidel. Imelik.

Kodus panime täismeeskonna kokku ja läksime traditsioonilisele pitsatuurile. Meie lemmikkoht oli kinni, vantsisime Steffanisse. Kati oli juba üsna väsinud ja kiunus. Krissu ja Miku käisid terve tee meist tükk maad tagapool ja aina vestlesid. Suur õde jagas “väiksele vennale” teadmisi, kuidas elu viiendas klassis kujunema hakkab. Nüüd ju enam koduklassi pole, hakkab suur mööda koolimaja jooksmine. Kõik õpetajad on uued, va klassijuhataja.
Krissul on palju loodusaineid, geograafia, bioloogia ja midagi veel. Temalgi uued õpsid pea kõik. Klassivennad olla nii pikaks suvega kasvanud, et mõnda olevat pidanud tükk aega tunnistama üritades “onus” midagi tuttavlikku leida : )

Minu päev lõppes kell pool 1 öösel poja teksaste säärte lühemaks õmblemisega, mees kustus teleka ette. Kell 12 öösel tuli meelde, et oli ju ka tort külmkappi ostetud…

Täna hommikul oli mul endal kõige rohkem tegu silmade lahti vedamisega. Lapsed said suht kepsakalt minekut.
Ütlemata armas oli vaadata neid kolmekesi koos kooli poole kiirustamas….

Ps. Pihlaka talu hakkab korraldama loodus- ja ellujäämisretkesid, see viimane kestab 3 kuni 8 kuni 24 tundi. Me ühe emmega mõtlesime, et paneks pundi kokku ja läheks nii paari nädala pärast. Jõhvikaid olla see aasta palju ja siis nad saavat juba valmis. Pluss võimalikud seened. Saaks kümme inimest kokku, poleks nii kallis ka. Kas keegi tahaks tulla? Terve päev metsas trampimist, äge ju!

Ps ps head uut aastat muidugi ka, eriti Tristani, Antoni, Leena-Mai ja Egle-Riinu peredesse!

jubedused

Eilne ETV õhtune dokkar Gruusiast oli ääretult jube. Nad peaksid märkima kavasse, et nõrganärvilised sirvigu sellise filmi vaatamise asemel ajakirja Pere ja Kodu. Ma enne lugesin raamatut, Lloyd Jonesi Mister Pip, kus oli ka juttu sõjast, Uus-Guineas 1990. aastatel. Muidu suht uniselt kulgev raamat, mis mulle erilist muljet ei jätnud aga umbes 20 lehekülge oli seal ka jubedust. No ja siis see dokkar veel otsa. Kohutav.
Süda oli paha tükk aega.
Ma olen Suhhumis käinud, umbes 1982. aastal koos vanematega. Mäletan palmipuid, naeratavaid suveniirimüüjaid ja mingit ahvide loomaparki. Nüüd siis sellised kaadrid purukspommitatud majadest.
See sõdurite teema. Juhan Peegli raamatus kulgesid sellised suht “meeldivad” sõdurid, tavalised inimesed, kes ainult omasuguseid sõdureid maha tapsid. Sest vaja oli.
Aga need värdjassõdurid, kes piinavad ja vägistavad. Jeesus küll. Need on ju ka tavalised inimesed. Kui Eestis oleks selline sõda, siis ilmselt leiduks siingi selliseid tüüpe, kes mõnuga õudusi korda saadaksid. Keegi ei tea, milleks ta võimeline on, ekstreemsetes tingimustes, anonüümsena, karistamatuna. Sellised potensiaalsed värdjad ilmselt käivad praegu, rahuajal koos meiega külg-külje kõrval supermarketis ja kontserdil ja pesevad naabermajas oma autot.
Või teevad selliseid asju ikkagi pigem kutselised sõdurid, kelle elukogemus ja närvikava tavakodaniku omast erinevad?
Ma mõtlesin järgmiseks Oksaneni võtta aga nüüd ma ei suuda. Paluks lilli ja liblikaid!

Nick's Testimony

Hmhm.
Mul on nüüd parajasti piinlik oma eelmise postituse pärast.

September nagu sein

Septembrikuu seisab nagu sein mu ees püsti. Nii palju asju oleks vaja ette võtta, ära lõpetada, ära korraldada, regulaarseks muuta. Ma istun, käed rüpes, ja ohkan ainult. Kuhu see suvi nüüd äkki pandi? Mul vist oli kunagi puhkus?

Koolirutiini algus tundub täiesti hirmutav. Esiteks on vaja terve virn pükse parajaks õmmelda: poisile sääred lühemaks, Krissule kitsamaks (moodne on ju, et püksisääred on nagu nahk ümber jalgade). Jalanõud üle vaadata. Kooliasjad ostsime juba Tartus igavuse peletamiseks ära aga ikka vaja pilk peale heita, mis ja kas. Ma pole kindel, et kevadised dressid pole säilivusaega ületanud.
Kohe laekub koju tonn kooliraamatuid-vihikuid, mida paberdada. Õnneks suuremad teevad seda ise, meile mehega lihtsalt meeldib abiks olla. Selline nostalgiline toiming. Tapeet ümber ja markeriga kirjad peale. Issi leiutab hästi erilisi šrifte, näiteks ajalooõpiku peale ruunimärke meenutavad kirjad, eesti keele peale graffiti moodi pookstaavid jne. Lastele väga meeldib.
Ei kujuta ette, kuidas nad hakkavad kell 7 ärkama. Praegu magavad suurima mõnuga 9-10neni. Ja mina 8ni.

Krissu katkub juukseid, et kuhu see suvi on kadunud aga tegelikult, ma usun, ta ootab juba kooli. Temal on olnud suure igavuse suvi. Alati on olnud mingid suvetegemised nagu rulatamine, bänditegu vms, sel aastal ei midagi. Nende kolmiku parim sõbranna on vähe kohal olnud, vist seepärast. Või käib see murdeeaga kaasas, et hakkab järsku iseenesest igav. Raamatuid aina on lugenud, telekas passinud ja maganud. Kohe palju maganud. Kasvamine vist väsitab.
Mihklil pole igavusega probleemi, alati on kimp poiskesi, kes mängivad palli või mängivad arvutimänge. Lisaks korvpallitrenn, mis pool augustit ja pool juulit on olnud.
Kati on olnud ka suvel suht tubane. Ta pole väga külaskäija ega küllakutsuja. Aga ta ei kurda. Kooli küll ootab väga.

Kuhu ma jäingi… Noh, siis huviringid algavad. Tuleb passitada aegu, kes kuhu ja kuidas. Kellele kuupilet, kes pissitab koera, mida süüakse enne trenni jne. Kuidas eelarvesse trenni- ja ringirahad mahutada.
Siis peaks külmkappi varuma asju, mida koolist tulles saaks süüa.
Siis peab lapsed õhtul varem magama suruma. Eriti Krissu meil on hakanud õhtuti teleka ees passima. Ja kuna tal on tekkinud sõber Inglismaalt, on tal vahel suur soov minna pool 12 õhtul arvutisse, et facebookis Izaakiga juttu vesta (no ajavahe on 2 tundi neil).
Lisaks on mägi parandamist ootavaid riideid ja kuhi triikimata pesu.
Trenni peaks minema.
Raamatuid tahaks lugeda. Ma õnnetuseks ostsin ajakirja Lugu ja nüüd on mul umbes kilomeetrine nimekiri raamatutest, mis kindlasti ette peaks võtma.
Nukke oleks vaja juurde teha. Tallinna nukupood olla mu traatjalad maha müünud, 340 krooni olen teeninud :D ja Tartusse ma juba saatsin juurde. See tagavara on mul otsas, mille hansapäevadeks tegin.
Nii, siis veel keldri täitmine. Eile keetsin õunamahla aga tuleb veel teha. Seenele tahaks minna.
Hissand, ja oma peenramaad pole ma mitu nädalat puutunud. Seal karjuvad oad ärakorjamise järele. Maasikatel on vaja kasvud võtta ja õigesse kohta panna. Porgand vist võib veel maas olla. Piparmünt tahab mahaniitmist. Eelmine sats piparmünti jupitamist ja kottitoppimist.
Ning. Tööl on vaja pritsida värskeid ideid ning vormistada need hoolikalt, õigesti ja huvitavalt.

Tea, kas veel midagi...
Noh, ja sedasi ma siin istungi, käed rüpes ja ohkan. Et tegutsemahakkamist edasi lükata.

Kui lapsed valmistavad pettumust

Nii huvitav, kuidas ühed teemad viivad järgmisteni.
Minu heietamisest laste mehelepanemisest ja suhetest kasvas välja lastele oma väärtuste õpetamise-soovitamise-pealesurumise teema.
Mida teha, kui järeltulija ei hooli sugugi sinu ja su pere ja sõprade väärtushinnangutest ning otsustab teha midagi hoopis teistsugust, kohutavat, midagi, mida sa ise e-lu-il-mas-ki ei teeks? Proovile pannakse kogu su tolerants ja võibolla isegi emaarmastuse ja kannatlikkuse mõõt.
Võibolla… kui lapsed täiskasvanuna ikka absoluutselt minu jaoks väga olulisi tõekspidamisi ei jaga, siis pole ma järelikult suutnud ise nende põhimõtete järgi elada, nii, et laps oleks näinud ja uskuma jäänud, et see on hea põhimõte.
Kujutan ette, et väga radikaalsetes peredes kasvanud lapsed teevad iseseisvudes tihti trotsist kõik täpselt vastupidi. Ülirange usulise kasvatuse saanud noorte pea seljas, ilma peale jooksmisest oleme ilmselt kõik kuulnud. Või joodikute lapsed, kes alkoholilõhnagi oma läheduses ei talu.
Milleks äärmused- isegi kõige tavalisemates lastekasvatamise ja suhete küsimustes ütlevad paljud lapsed, et nemad küll iiiialgi nii ei tee, nagu nende vanemad.
Olen endale tõotanud, et minu lapsed iial ei pea sellepärast nutma, et .. noh. on üks asi.
Kahju, et ma ei ole suutnud kinni pidada meie kodus toiminud headest põhimõtetest. Mu ema küll minu peale häält ei tõstnud. Mu ema küll laisk pole olnud. Meie peenrad nii rohtunud ei olnud. Mu isa küll oma sugulastega oskas kenamini toimida.

Ma oleks ikka päris hingest kinni, kui mu lapsed liituksid satanistidega või jooksid end põhja. Aga- mis siis enam teha annaks? Failed!
Meelde tuleb Kati Murutar, kes viis oma tütred Amsterdami või kuskile sellisesse linna punaste laternate rajooni ja luges sõnad peale, et vaadake nüüd oma tulevikku, mis tuleb siis, kui te õppida ei viitsi ja endaga tööd teha.
Aga võib ka nii olla, et sina teed enda meelest kõik õigesti, elad õigesti ja õpetad last õigesti aga tema läheb ikka, teistmoodi, ära proovima, rehasid otsima. Iial ei või 100% teada. Võibolla löövad mingid halvad geenid välja. Võibolla muudab mingi kohutav sündmus nende elu.
On üks raamat, Lionel Shriveri “Me peame rääkima Kevinist”. Jutt on kirjutatud noore mõrvari ema vaatevinklist. Peaks lugema. Et miks asjad võivad ikkagi minna väga, väga halvasti, kuigi alustatud parimate kavatsustega.

no mis see on nüüd siis??

Mul on Google readeris 33 blogi ja mul ei ole ikka peaaegu midagi lugeda! Mis blogimine see on, kui kord kuus kirjutatakse?!
Ma tean küll, kus kõik on. Facebookis. Aga ma ei taha sinna minna! Mai viitsi neid mõttetuid põlde aretada või võrgustikke kujundada ja ammukadund inimesi otsida - ju siis on põhjus, kui nad on kadunud ja ju ma siis neid nii ei igatse, kui muul moel pole üles otsinud. Või vastupidi.
Või elavad kõik intensiivset päriselu, mitte ei kirjuta. Mhh...
Get a life, ritsik!

tütred mehele

Ma räägin nüüd tütardest, aga kogu see jutt kehtib loomulikult ka poiste kohta.
Kõige tähtsam asi tütarde edukaks mehelepanemiseks on kasvatada neist toredad neiud.
Nende enesehinnag ei tohiks olla liiga madal, et nad tormaksid janustena igaühe kannule, kes neile pisut enam tähelepanu pöörab või meelitusi jagab. Nende enesehinnang ei tohiks olla liialt kõrge, et nad upsakate printsessidena ennast maailma nabadeks ei peaks.
Nende suhe isaga peaks olema kindel ja korras, et nad ei otsiks üleidealiseeritud kaitsvat isakuju igas mehes. Nende suhe emaga peaks olema kindel ja korras, et nad oskaksid naiserolli paigutada ka emaksolemise.
Neil peaksid olema head suhted oma õdede ja vendadega, et neil oleks toetav meeskond igas ettevõtmises, kasvõi saunaehituses või rahalaenamises, kui vanemad on lusika nurka visanud.
Nad peaksid oskama lugu pidada õdedest-vendadest ja sõpradest, et osata leida kompromisse, jagada nii paljut kui piskut, vajadusel osata end kehtestada ja vajadusel oma mina tagaplaanile asetada.
Nad peaksid suutma võtta vastutust oma tegude eest ja olema võimelised rahaga hakkama saama, sõltumata selle hulgast.
Nad peaksid usaldama Jumalat ja kuulama oma südant.

Noh, ja kui see kõik on olemas, siis pole ju muud muret, kui lasta laps ilma peale ja sõbralikult järele lehvitada :D

Ma ei kujuta ette, kas lapsed meilt isaga arvamust küsiksid oma tulevaste väljavalitute kohta. Ma küll oma vanemate nõuannetega ei arvestanud :D Vaja omad rehad läbi tallata, enne kui silmad lahti lähevad.
Hmh, kui neid minu arvamus huvitaks, siis ütleksin tütardele, et vaadake mehe suhteid oma emaga, laste ja loomadega. Kui need on üleolevad või külmad, on midagi valesti. Vaadake, kas mees peab sõna. Ärge vaadake, kas mees on rikas, vaid kuidas ta tuleb rahaga toime. Kas ta oskab midagi oma kätega teha. Kas ta oskab olla hell ja haavatav või on haavatavus ja nõrkus tema põhiolemus (siis on ka jama). Uurige, kas ta on leplik või pretensioonikas.

Oh aeg. Mu tütred on praegu sellised harakad, et alles pikk maa tublideks pruutideks kasvada. Aga üks asi on kindel: tulevased väimehed peavad väääga rahulikud tasakaalukad isikud olema, et meie tujukate, loominguliste ja rahutute piigadega hakkama saada :D
Krissule meeldivad poisid, kes on nunnud ja kellega on millestki rääkida. Katile meeldivad poisid, kes talle midagi on kinkinud, temaga tantsinud või võidelnud. Mihklile meeldivad targad tüdrukud, kes ei niisama lahmerda ega eputa.
Vastandid tõmbuvad. Tüdrukud on minusse ja nende issi ongi vastandina minule rahulik isik. Muidu oleks puhta hullumaja kodus. Poeg on jälle isassse ja võib karta, et miniaks tuuakse meile siis paras keksjalg koju :)

Ja kas teil on juba väimehed-minid valmis vaadatud?

üksi või viletsalt kaksi või üksi kahe eest

Viimasel ajal olen kohanud päris kirevat galeriid paarisuhteid. Mõnda paari vaatad otse heldinult, kerge kadedusevarjundiga, mõni suhe paneb pead vangutama. Mõni arvab, et olgugi suhe vaevaline, parem ikka, kui üksi, teine jälle leiab, et pigem uhkelt üksi, kui läbi häda koos....

Kõrvaltvaatajana tundub, et piir, kustmaalt kooselu miinused plussid üles kaaluvad, on nii erinev. Mõni läheb lahku, kuna teinepool ei rahulda tema vaimseid vajadusi, ei viitsi tulla kinno-teatrisse ega kingi lilli. Mõni laseb ennast peksta ja ikka ei suuda lahku minna!
Aga ka lihtsalt lõputu emotsionaalne sõda on väga väsitav. Või see, et inimese peale ei saa iial kindel olla. Samas kui inimesed on palju aastaid sedasi kakelnud, ega nad suurt viitsi enam teisiti. Kui palju kordi olen oma vanemate kemplemist kuulates vihaselt käratanud, et minge siis ometi juba kord lahku, kui teisega kooselamine nii raske on. A kus nad enam lähevad, 40 ühist aastat seljataga.
Ehh, halvad suhted tuleks juba alguses lõpetada aga kes alguses julgeks tunnistada, et tegelikult pole asjad hästi. Ikka ju armastus peal, tuhin ja õhin ja...
Vahel harva läheb vast suhe ajapikku paremaks ka, HARVA, tõesti harva. Või- päris halb suhe saab ainult veel halvemaks minna?

Kõik see jutt suhte kui lille kastmisest... ma ei tea, ma küll oma lilledega suurt ei tegele. Mul aias on sellised lilled, mis ise kasvavad, ei ma neid väeta ega midagi. Toalilli mul pole ja roose aias ka mitte, ei hakka üritamagi! Olen flokside, astilbede ja tulpide fänn: tugevad ja kahjurivabad ja ilusad. Vaid suure tuule korral toestan ja kui meelde tuleb, rohin. Mis sa siin kastad ja putitad, kui algusest peale selge on, et see taim sinu aias kasvada ei suuda?


Teisest küljest...
Eestis ei ole kerge naisel üksi elada. Eriti kui on lapsed ja kohustused ning puuduvad vanemate toetus ja alimendid. Isegi siis, kui naisel on töö, on tükk tegemist, et oma arvete ja hädavajalike ostudega bilansis püsida.
Tegelikult ei kujuta ette, kuidas töötu üksikema hakkama saab, pank ju ei arva, et oh pole midagi, ära siis pool aastat laenu maksa, saad tööle, siis vaatame edasi. Esimesel septembril ei saa töövihikuid või vahetusjalanõusid ostmata jätta. Lisaks jäädakse vahel haigeks, mis lööb eelarvesse augu nii ravimite ostu kui saamata jäänud sissetuleku tõttu, on ootamatud kulutused, vahel tahaks lapsed eksursioonile ning ega päevad läbi makaronide söömine ka hästi mõju.
Seepärast võtan ma mütsi maha üksikute naiste ees, kes päevast päeva oma väikest iseseisvusvõitlust elavad. Neid on palju ja ikka veel ei ole olemas sellist riiklikku abisüsteemi, mis tõeliselt toimiks.

Majanduslik pool on üks mure, teisalt tundub mulle kõrvaltvaatajana raske ka emotsionaalne üksiolek. No lapsed ja vanemad ja sõbrad muidugi seda paljuski korvavad aga on asju, mis on ainult mehe ja naise vahel. Lihtsalt lähedus, jagatud muljed õhtusest filmist, kaisusolek. See, et keegi küsib hommikuti, kas kohvi tahad ja õhtuti jaksab kuulata päevamuljeid või ülevaadet laste tempudest. Parandab ukseluku ja tassib raskeid asju.
Samuti respekt kõigi naiste ees, kes on lastele nii ema kui isa eest. Või kes elavad päris üksi ja harjunud alati ainult iseendale lootma.

Aa, tuli meelde, ma tegelikult räägin oma flokside ja teistega, ütlen neile, kui ilusad nad on ja kuidas nad mulle meeldivad :)
Kogu see toimivate ja mittetoimivate suhete teema paneb mõtlema selle üle, kuidas panna oma tütred heasti mehele. Sellest ma kirjutan homme...

ma küsin, et...

Head lugejad!
Kui te juhtute lugema ajalehti, siis mida teile meeldib sealt lugeda? Kas te olete mõelnud, et miks ometi ei kirjutata mingist asjast- et siis millest?
Või mida te kohe kunagi lehest ei loe?
Kas te loete netist või paberist? Mis leht teil käib ja miks just see?
Väga ootav ja ette tänulik
Ritsik

Sain tünga

Mind tabas soov tervitada päikesetõusu. Mere ääres, linnuvaatlustorni otsas. Päike tõuseb kirjade järgi 5.40 ja arvestasin, et saan selleks ajaks maast lahti küll. Saingi kuid raskustega, arvestades eelmisel õhtul peetud väikest mõnusat koosviibimist meie aias. Kaasa tulid ka mees ja poisid, kes lootsid püüda kalu...
Nemad said kolme peale paar suuremat kala, mina sain 5-6 pilti sest päike tegi tünga- pildus küll roosat ja kollast aga põhishow käis pilvede taga.
FFF, torisesin mina, kus on nüüd päike ja koidik, kui mina suvatsen vara tõusta ja torni otsa ronida???
Kus sa terve suve olid, kui iga päev imeilusad hommikud olid? naeris mees.
Olin kus ma olin, ma tahan päikesetõusu nüüd ja kohe!

Sain vähemalt mõnusalt vara tehtud oma turutiiru, kell 7. 15 on kaupa turul veel küll vähevõitu aga see on nii värske ja tore.

A päikesetõus, see on nagu Jumalaga: ei pruugi audientsi saada, kui sa hoolega planeerid ja jalgu trampides seda nõuad. Oleks vaid pruukinud märgata, et suvi läbi on päike lõõmanud..

viletsus

John Steinbecki "Vihakobarad" on selles mõttes Peegliga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav, peab hoiatama.

sõjast

Mees tõi koju uue trüki Juhan Peegli raamatust "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Lugesin ja üllatusin: nii hea raamat!
Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse. Kui Peegel kirjutab inimesest, siis kirjutab ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev ja oluline on vahel selle üle mõelda. See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Minu mees käis ka eelmisel aastal õppustel, oli miinipilduja rühmas laadija. Kui läheks lahti, siis... siis vantsiks tema koos toruga mööda metsi. Ja mul on poeg.
Väga õudne tegelikult.
Igal kuumal juuni-juulikuu suvel, kui on täiuslik idüll lillede ja lõhnadega, käib mul korra peast läbi mõte- aga kui see peaks lõppema? Viimane (loodame, et tõesti viimane) sõda Eestis algas just sama ilusal ja palaval suvel.

Ma olen selle raamatu põhjal tehtud kuuldemängu kuulnud ammu ammu. Ei mäleta midagi aga mõjuv oli.