looduslähedased eluviisid

Ma nädalavahetusel sorteerisin asju. Kas kellegi on karupoeg Puhhi fännidest lapsi? Meil on vist kõik selle loo tegelased pehmete mänguasjade kujul olemas ja uut kodu otsimas. Puhh ja Tiiger on umbes 30 cm pikkused, Jänes, Iiah, Kängu ja Notsu on väikesed, vaksapikkused.
Tegime õunamahla nädalavahetusel, nii 70 liitrit. Tuttavad imestasid, et miks me jandime, lasku aiandis vurinal veskist läbi käia – annad õunakotid ära ja saad mahla vastu, 2 krooni liiter. Hmh, aga meile meeldib mässata!

Esiteks laenasime tuttavatelt õunaveski ja pressi, siis ühe jalaga naabrivanamehelt suure kanistri. Lapsed korjasid puude alt õunad ja pirnid kokku, Krissu ronis puu otsa ja raputas veel lisaks. Suures plastvannis toimus suur lobistamine ja õunapesemine. Mihkel ja Kati said õunu veskisse pilduda. Mees mässas õunapudi ja lappidega, et neist mahl välja väänata. Kati ka keeras vahvasti mahlapressi.
Mina aitasin veidi õunapuhastustöödel aga põhiroll oli pliidi ees. Kuuma veega loputasin kolmeliitrised purgid ja keetsin kaaned. Lõin kolm suurt potti tulele ja mahlake keema. Suhkrut ei olnud tarvis panna, suht magusad õunad olid. Mõnesse mahla sai arooniat ja pirni veel lisaks.
On jah palju möksimist aga minu meelest on see selline tore arhailine tegevus. Lasin Krissul pilte teha, et ehk 20 aasta pärast on selline tehnoloogia sama levinud nagu rehepeksmine :). On lastelgi, mida meenutada, ikkagi perekondlik ettevõtmine.
Kokkuvõttes kell 5 oli kõik valmis ja me sõitsime kalale… Mees oli ostnud hommikul turult “haugisurma” ehk eriti ilge konksu koos kummist kollase kalaga ja tema hing ihkas haugilaipu … Sõitsime Audru poldrile, deviisiga- oodake te nüüd, haugid, surm tuleb!
Issi Kati ja Mikuga leotasid usse – kaasa oli võetud terve hunnik igast õngesid, spinninguid, lante, kahvasid jne. Mina tegin koeraga niisama põldude ja roostike vahel kiirkõndi, mõtlesin oma mõtteid. Tahtsin jõuda metsani, et seeni püüda aga kohale jõudes selgus, et metsa ümber on tohutu roostikku täis kraav…
Kalastavate pereliikmeteni tagasi jõudes selgus, et ainsaks saagiks oli Kati püütud neli tillukest ahvenat. Mees oli kuskile veepõhja juurika taha jätnud oma haugihuhu. Mitte et see oleks meid eriti morjendanud aga ...veidi nukker oli vaadata 20 meetrit eemal kalastanud meeste ca poolemeetrist haugi...
Aga ikkagi väga mõnus oli. Päike läks looja, õhk oli värske ja suur vaikus ümberringi.
Ma olen nii rõõmus Opeli üle, kes meile sellise meelelahutuse võimalikuks teeb.

Kuid nüüd painab mu meeli mõte seentest, mis kuskil samblas mind ootavad. Kus on seeni?

Täis

Hea ütlemine on: mul sai hing täis.
Küsimus, mis sa selle täis hingega peale hakkad.
Valad tühjaks esimese ettejuhtuva hinge peale?
Kaanetad kinni ja lased edasi marineerida?
Torised Jumala ees- eh, vaata nüüd, mis?
Jooksed või tantsid end hingetuks?
Hoiad hinge kinni, kuni jama möödub?
Hinge heitmine oleks loomulikult kõikse hullem variant..

üks kuupäev

Ritsikumutil kuu aja pärast sünna. Kõik irl sõbrad ja blogisõbrad, nii varemnähtud kui -nägemata on oodatud! Võib minna siis äkki metsa? Või taas klaasi sulatama? Magdaleena gildi nukke tegema? Savi voolima? Spaasse mulistama? Kluppi diskotama?
Kuupäev võiks olla 2 või 9 oktoober. Või vahet pole, võib 16 okt ka.

Eile

Eilne päev oli pikk ja väsitav aga mõnus ka.
Kuigi päris esimest korda meil keegi kooliteed ei alustanud, oli sebimist palju. Nagu ikka- kadunud on kingapaelad ja juuksehari, lillekimbud sai kokku viimastest veidi katkutud moega astritest peenral ja teismelisega muudkui kakle, et ruuduline pluus ja vanad teksased pole pidulik riietus.
Kati oli pea sama puhevil ja elevil, nagu esimesse klassi minnes. Issi läks kaasa aitamaks õpikuid koju tarida. Kati sai ainukesna oma kraami kätte, teistel hakkab iga õps jupikaupa jagama. Huvitav miks? Ma koolis käisin, siis küll suured raamatupostamendid klassidesse juba augusti lõpus püstitati…

Kati klassijuhataja ettevõtmisel käisime eile kooliaasta algust tähistamas Pihlaka talus. Lapsed olid pea kõik kohal ja ka kimbuke vanemaid.
Ilm oli nii ilus ja loomad alati vahvad vaadata. Eriti armsad olid eesti maakarja veised, sellised pisikesed, piimaga kohvi karva. Hobustekoplis kiirustas perenaise hüüdmise peale kohale kõigepealt trobikond uudishimulikke ponisid. Siis natukese aja pärast kihutas Tori hobune täistraaviga vaatama, mis toimub. Oo ta oli uhke. Hiigelsuur nagu buss, kõrgejalgne, ülbe, kepsakas. Togis kohe madalamad tüübid minema ja eeslile tegi ka tuule alla. Niuke boss.
Veel elavad Pihlakas seapõrsad ja pooletonnine siga, tuhkur, kitsed-sikud-sokud, kanad, kalkunid ja paabulinnud, jänesed ja rebased. Suur mänguväljak. Reeda poistele kindlasti meeldiks :).
Mõnus oli emmedega pärast saiakeste virna juures suhelda. Minu meelest on väga vaja, et vanemad üksteist natukenegi tunneksid. Et kui tarvis klassijuhatajale osta kinki või planeerida teatriskäiku või tekivad tulevikus probleemid, siis osatakse ühendust võtta, laste eest seista ja ühiseid lahendusi otsida. Tavaliselt igas lasteaiarühmas ja klassis kujuneb välja selline vanemate pundike, kes igast asjast osa võtavad ja koolielu vastu huvi tunnevad. Samas on Krissu klassis selliseid vanemaid, keda ma 7 aasta jooksul kordagi näinud pole. Ei pidudel, ei koosolekutel, ei laste kontsertidel. Imelik.

Kodus panime täismeeskonna kokku ja läksime traditsioonilisele pitsatuurile. Meie lemmikkoht oli kinni, vantsisime Steffanisse. Kati oli juba üsna väsinud ja kiunus. Krissu ja Miku käisid terve tee meist tükk maad tagapool ja aina vestlesid. Suur õde jagas “väiksele vennale” teadmisi, kuidas elu viiendas klassis kujunema hakkab. Nüüd ju enam koduklassi pole, hakkab suur mööda koolimaja jooksmine. Kõik õpetajad on uued, va klassijuhataja.
Krissul on palju loodusaineid, geograafia, bioloogia ja midagi veel. Temalgi uued õpsid pea kõik. Klassivennad olla nii pikaks suvega kasvanud, et mõnda olevat pidanud tükk aega tunnistama üritades “onus” midagi tuttavlikku leida : )

Minu päev lõppes kell pool 1 öösel poja teksaste säärte lühemaks õmblemisega, mees kustus teleka ette. Kell 12 öösel tuli meelde, et oli ju ka tort külmkappi ostetud…

Täna hommikul oli mul endal kõige rohkem tegu silmade lahti vedamisega. Lapsed said suht kepsakalt minekut.
Ütlemata armas oli vaadata neid kolmekesi koos kooli poole kiirustamas….

Ps. Pihlaka talu hakkab korraldama loodus- ja ellujäämisretkesid, see viimane kestab 3 kuni 8 kuni 24 tundi. Me ühe emmega mõtlesime, et paneks pundi kokku ja läheks nii paari nädala pärast. Jõhvikaid olla see aasta palju ja siis nad saavat juba valmis. Pluss võimalikud seened. Saaks kümme inimest kokku, poleks nii kallis ka. Kas keegi tahaks tulla? Terve päev metsas trampimist, äge ju!

Ps ps head uut aastat muidugi ka, eriti Tristani, Antoni, Leena-Mai ja Egle-Riinu peredesse!

jubedused

Eilne ETV õhtune dokkar Gruusiast oli ääretult jube. Nad peaksid märkima kavasse, et nõrganärvilised sirvigu sellise filmi vaatamise asemel ajakirja Pere ja Kodu. Ma enne lugesin raamatut, Lloyd Jonesi Mister Pip, kus oli ka juttu sõjast, Uus-Guineas 1990. aastatel. Muidu suht uniselt kulgev raamat, mis mulle erilist muljet ei jätnud aga umbes 20 lehekülge oli seal ka jubedust. No ja siis see dokkar veel otsa. Kohutav.
Süda oli paha tükk aega.
Ma olen Suhhumis käinud, umbes 1982. aastal koos vanematega. Mäletan palmipuid, naeratavaid suveniirimüüjaid ja mingit ahvide loomaparki. Nüüd siis sellised kaadrid purukspommitatud majadest.
See sõdurite teema. Juhan Peegli raamatus kulgesid sellised suht “meeldivad” sõdurid, tavalised inimesed, kes ainult omasuguseid sõdureid maha tapsid. Sest vaja oli.
Aga need värdjassõdurid, kes piinavad ja vägistavad. Jeesus küll. Need on ju ka tavalised inimesed. Kui Eestis oleks selline sõda, siis ilmselt leiduks siingi selliseid tüüpe, kes mõnuga õudusi korda saadaksid. Keegi ei tea, milleks ta võimeline on, ekstreemsetes tingimustes, anonüümsena, karistamatuna. Sellised potensiaalsed värdjad ilmselt käivad praegu, rahuajal koos meiega külg-külje kõrval supermarketis ja kontserdil ja pesevad naabermajas oma autot.
Või teevad selliseid asju ikkagi pigem kutselised sõdurid, kelle elukogemus ja närvikava tavakodaniku omast erinevad?
Ma mõtlesin järgmiseks Oksaneni võtta aga nüüd ma ei suuda. Paluks lilli ja liblikaid!

Nick's Testimony

Hmhm.
Mul on nüüd parajasti piinlik oma eelmise postituse pärast.

September nagu sein

Septembrikuu seisab nagu sein mu ees püsti. Nii palju asju oleks vaja ette võtta, ära lõpetada, ära korraldada, regulaarseks muuta. Ma istun, käed rüpes, ja ohkan ainult. Kuhu see suvi nüüd äkki pandi? Mul vist oli kunagi puhkus?

Koolirutiini algus tundub täiesti hirmutav. Esiteks on vaja terve virn pükse parajaks õmmelda: poisile sääred lühemaks, Krissule kitsamaks (moodne on ju, et püksisääred on nagu nahk ümber jalgade). Jalanõud üle vaadata. Kooliasjad ostsime juba Tartus igavuse peletamiseks ära aga ikka vaja pilk peale heita, mis ja kas. Ma pole kindel, et kevadised dressid pole säilivusaega ületanud.
Kohe laekub koju tonn kooliraamatuid-vihikuid, mida paberdada. Õnneks suuremad teevad seda ise, meile mehega lihtsalt meeldib abiks olla. Selline nostalgiline toiming. Tapeet ümber ja markeriga kirjad peale. Issi leiutab hästi erilisi šrifte, näiteks ajalooõpiku peale ruunimärke meenutavad kirjad, eesti keele peale graffiti moodi pookstaavid jne. Lastele väga meeldib.
Ei kujuta ette, kuidas nad hakkavad kell 7 ärkama. Praegu magavad suurima mõnuga 9-10neni. Ja mina 8ni.

Krissu katkub juukseid, et kuhu see suvi on kadunud aga tegelikult, ma usun, ta ootab juba kooli. Temal on olnud suure igavuse suvi. Alati on olnud mingid suvetegemised nagu rulatamine, bänditegu vms, sel aastal ei midagi. Nende kolmiku parim sõbranna on vähe kohal olnud, vist seepärast. Või käib see murdeeaga kaasas, et hakkab järsku iseenesest igav. Raamatuid aina on lugenud, telekas passinud ja maganud. Kohe palju maganud. Kasvamine vist väsitab.
Mihklil pole igavusega probleemi, alati on kimp poiskesi, kes mängivad palli või mängivad arvutimänge. Lisaks korvpallitrenn, mis pool augustit ja pool juulit on olnud.
Kati on olnud ka suvel suht tubane. Ta pole väga külaskäija ega küllakutsuja. Aga ta ei kurda. Kooli küll ootab väga.

Kuhu ma jäingi… Noh, siis huviringid algavad. Tuleb passitada aegu, kes kuhu ja kuidas. Kellele kuupilet, kes pissitab koera, mida süüakse enne trenni jne. Kuidas eelarvesse trenni- ja ringirahad mahutada.
Siis peaks külmkappi varuma asju, mida koolist tulles saaks süüa.
Siis peab lapsed õhtul varem magama suruma. Eriti Krissu meil on hakanud õhtuti teleka ees passima. Ja kuna tal on tekkinud sõber Inglismaalt, on tal vahel suur soov minna pool 12 õhtul arvutisse, et facebookis Izaakiga juttu vesta (no ajavahe on 2 tundi neil).
Lisaks on mägi parandamist ootavaid riideid ja kuhi triikimata pesu.
Trenni peaks minema.
Raamatuid tahaks lugeda. Ma õnnetuseks ostsin ajakirja Lugu ja nüüd on mul umbes kilomeetrine nimekiri raamatutest, mis kindlasti ette peaks võtma.
Nukke oleks vaja juurde teha. Tallinna nukupood olla mu traatjalad maha müünud, 340 krooni olen teeninud :D ja Tartusse ma juba saatsin juurde. See tagavara on mul otsas, mille hansapäevadeks tegin.
Nii, siis veel keldri täitmine. Eile keetsin õunamahla aga tuleb veel teha. Seenele tahaks minna.
Hissand, ja oma peenramaad pole ma mitu nädalat puutunud. Seal karjuvad oad ärakorjamise järele. Maasikatel on vaja kasvud võtta ja õigesse kohta panna. Porgand vist võib veel maas olla. Piparmünt tahab mahaniitmist. Eelmine sats piparmünti jupitamist ja kottitoppimist.
Ning. Tööl on vaja pritsida värskeid ideid ning vormistada need hoolikalt, õigesti ja huvitavalt.

Tea, kas veel midagi...
Noh, ja sedasi ma siin istungi, käed rüpes ja ohkan. Et tegutsemahakkamist edasi lükata.

Kui lapsed valmistavad pettumust

Nii huvitav, kuidas ühed teemad viivad järgmisteni.
Minu heietamisest laste mehelepanemisest ja suhetest kasvas välja lastele oma väärtuste õpetamise-soovitamise-pealesurumise teema.
Mida teha, kui järeltulija ei hooli sugugi sinu ja su pere ja sõprade väärtushinnangutest ning otsustab teha midagi hoopis teistsugust, kohutavat, midagi, mida sa ise e-lu-il-mas-ki ei teeks? Proovile pannakse kogu su tolerants ja võibolla isegi emaarmastuse ja kannatlikkuse mõõt.
Võibolla… kui lapsed täiskasvanuna ikka absoluutselt minu jaoks väga olulisi tõekspidamisi ei jaga, siis pole ma järelikult suutnud ise nende põhimõtete järgi elada, nii, et laps oleks näinud ja uskuma jäänud, et see on hea põhimõte.
Kujutan ette, et väga radikaalsetes peredes kasvanud lapsed teevad iseseisvudes tihti trotsist kõik täpselt vastupidi. Ülirange usulise kasvatuse saanud noorte pea seljas, ilma peale jooksmisest oleme ilmselt kõik kuulnud. Või joodikute lapsed, kes alkoholilõhnagi oma läheduses ei talu.
Milleks äärmused- isegi kõige tavalisemates lastekasvatamise ja suhete küsimustes ütlevad paljud lapsed, et nemad küll iiiialgi nii ei tee, nagu nende vanemad.
Olen endale tõotanud, et minu lapsed iial ei pea sellepärast nutma, et .. noh. on üks asi.
Kahju, et ma ei ole suutnud kinni pidada meie kodus toiminud headest põhimõtetest. Mu ema küll minu peale häält ei tõstnud. Mu ema küll laisk pole olnud. Meie peenrad nii rohtunud ei olnud. Mu isa küll oma sugulastega oskas kenamini toimida.

Ma oleks ikka päris hingest kinni, kui mu lapsed liituksid satanistidega või jooksid end põhja. Aga- mis siis enam teha annaks? Failed!
Meelde tuleb Kati Murutar, kes viis oma tütred Amsterdami või kuskile sellisesse linna punaste laternate rajooni ja luges sõnad peale, et vaadake nüüd oma tulevikku, mis tuleb siis, kui te õppida ei viitsi ja endaga tööd teha.
Aga võib ka nii olla, et sina teed enda meelest kõik õigesti, elad õigesti ja õpetad last õigesti aga tema läheb ikka, teistmoodi, ära proovima, rehasid otsima. Iial ei või 100% teada. Võibolla löövad mingid halvad geenid välja. Võibolla muudab mingi kohutav sündmus nende elu.
On üks raamat, Lionel Shriveri “Me peame rääkima Kevinist”. Jutt on kirjutatud noore mõrvari ema vaatevinklist. Peaks lugema. Et miks asjad võivad ikkagi minna väga, väga halvasti, kuigi alustatud parimate kavatsustega.

no mis see on nüüd siis??

Mul on Google readeris 33 blogi ja mul ei ole ikka peaaegu midagi lugeda! Mis blogimine see on, kui kord kuus kirjutatakse?!
Ma tean küll, kus kõik on. Facebookis. Aga ma ei taha sinna minna! Mai viitsi neid mõttetuid põlde aretada või võrgustikke kujundada ja ammukadund inimesi otsida - ju siis on põhjus, kui nad on kadunud ja ju ma siis neid nii ei igatse, kui muul moel pole üles otsinud. Või vastupidi.
Või elavad kõik intensiivset päriselu, mitte ei kirjuta. Mhh...
Get a life, ritsik!

tütred mehele

Ma räägin nüüd tütardest, aga kogu see jutt kehtib loomulikult ka poiste kohta.
Kõige tähtsam asi tütarde edukaks mehelepanemiseks on kasvatada neist toredad neiud.
Nende enesehinnag ei tohiks olla liiga madal, et nad tormaksid janustena igaühe kannule, kes neile pisut enam tähelepanu pöörab või meelitusi jagab. Nende enesehinnang ei tohiks olla liialt kõrge, et nad upsakate printsessidena ennast maailma nabadeks ei peaks.
Nende suhe isaga peaks olema kindel ja korras, et nad ei otsiks üleidealiseeritud kaitsvat isakuju igas mehes. Nende suhe emaga peaks olema kindel ja korras, et nad oskaksid naiserolli paigutada ka emaksolemise.
Neil peaksid olema head suhted oma õdede ja vendadega, et neil oleks toetav meeskond igas ettevõtmises, kasvõi saunaehituses või rahalaenamises, kui vanemad on lusika nurka visanud.
Nad peaksid oskama lugu pidada õdedest-vendadest ja sõpradest, et osata leida kompromisse, jagada nii paljut kui piskut, vajadusel osata end kehtestada ja vajadusel oma mina tagaplaanile asetada.
Nad peaksid suutma võtta vastutust oma tegude eest ja olema võimelised rahaga hakkama saama, sõltumata selle hulgast.
Nad peaksid usaldama Jumalat ja kuulama oma südant.

Noh, ja kui see kõik on olemas, siis pole ju muud muret, kui lasta laps ilma peale ja sõbralikult järele lehvitada :D

Ma ei kujuta ette, kas lapsed meilt isaga arvamust küsiksid oma tulevaste väljavalitute kohta. Ma küll oma vanemate nõuannetega ei arvestanud :D Vaja omad rehad läbi tallata, enne kui silmad lahti lähevad.
Hmh, kui neid minu arvamus huvitaks, siis ütleksin tütardele, et vaadake mehe suhteid oma emaga, laste ja loomadega. Kui need on üleolevad või külmad, on midagi valesti. Vaadake, kas mees peab sõna. Ärge vaadake, kas mees on rikas, vaid kuidas ta tuleb rahaga toime. Kas ta oskab midagi oma kätega teha. Kas ta oskab olla hell ja haavatav või on haavatavus ja nõrkus tema põhiolemus (siis on ka jama). Uurige, kas ta on leplik või pretensioonikas.

Oh aeg. Mu tütred on praegu sellised harakad, et alles pikk maa tublideks pruutideks kasvada. Aga üks asi on kindel: tulevased väimehed peavad väääga rahulikud tasakaalukad isikud olema, et meie tujukate, loominguliste ja rahutute piigadega hakkama saada :D
Krissule meeldivad poisid, kes on nunnud ja kellega on millestki rääkida. Katile meeldivad poisid, kes talle midagi on kinkinud, temaga tantsinud või võidelnud. Mihklile meeldivad targad tüdrukud, kes ei niisama lahmerda ega eputa.
Vastandid tõmbuvad. Tüdrukud on minusse ja nende issi ongi vastandina minule rahulik isik. Muidu oleks puhta hullumaja kodus. Poeg on jälle isassse ja võib karta, et miniaks tuuakse meile siis paras keksjalg koju :)

Ja kas teil on juba väimehed-minid valmis vaadatud?

üksi või viletsalt kaksi või üksi kahe eest

Viimasel ajal olen kohanud päris kirevat galeriid paarisuhteid. Mõnda paari vaatad otse heldinult, kerge kadedusevarjundiga, mõni suhe paneb pead vangutama. Mõni arvab, et olgugi suhe vaevaline, parem ikka, kui üksi, teine jälle leiab, et pigem uhkelt üksi, kui läbi häda koos....

Kõrvaltvaatajana tundub, et piir, kustmaalt kooselu miinused plussid üles kaaluvad, on nii erinev. Mõni läheb lahku, kuna teinepool ei rahulda tema vaimseid vajadusi, ei viitsi tulla kinno-teatrisse ega kingi lilli. Mõni laseb ennast peksta ja ikka ei suuda lahku minna!
Aga ka lihtsalt lõputu emotsionaalne sõda on väga väsitav. Või see, et inimese peale ei saa iial kindel olla. Samas kui inimesed on palju aastaid sedasi kakelnud, ega nad suurt viitsi enam teisiti. Kui palju kordi olen oma vanemate kemplemist kuulates vihaselt käratanud, et minge siis ometi juba kord lahku, kui teisega kooselamine nii raske on. A kus nad enam lähevad, 40 ühist aastat seljataga.
Ehh, halvad suhted tuleks juba alguses lõpetada aga kes alguses julgeks tunnistada, et tegelikult pole asjad hästi. Ikka ju armastus peal, tuhin ja õhin ja...
Vahel harva läheb vast suhe ajapikku paremaks ka, HARVA, tõesti harva. Või- päris halb suhe saab ainult veel halvemaks minna?

Kõik see jutt suhte kui lille kastmisest... ma ei tea, ma küll oma lilledega suurt ei tegele. Mul aias on sellised lilled, mis ise kasvavad, ei ma neid väeta ega midagi. Toalilli mul pole ja roose aias ka mitte, ei hakka üritamagi! Olen flokside, astilbede ja tulpide fänn: tugevad ja kahjurivabad ja ilusad. Vaid suure tuule korral toestan ja kui meelde tuleb, rohin. Mis sa siin kastad ja putitad, kui algusest peale selge on, et see taim sinu aias kasvada ei suuda?


Teisest küljest...
Eestis ei ole kerge naisel üksi elada. Eriti kui on lapsed ja kohustused ning puuduvad vanemate toetus ja alimendid. Isegi siis, kui naisel on töö, on tükk tegemist, et oma arvete ja hädavajalike ostudega bilansis püsida.
Tegelikult ei kujuta ette, kuidas töötu üksikema hakkama saab, pank ju ei arva, et oh pole midagi, ära siis pool aastat laenu maksa, saad tööle, siis vaatame edasi. Esimesel septembril ei saa töövihikuid või vahetusjalanõusid ostmata jätta. Lisaks jäädakse vahel haigeks, mis lööb eelarvesse augu nii ravimite ostu kui saamata jäänud sissetuleku tõttu, on ootamatud kulutused, vahel tahaks lapsed eksursioonile ning ega päevad läbi makaronide söömine ka hästi mõju.
Seepärast võtan ma mütsi maha üksikute naiste ees, kes päevast päeva oma väikest iseseisvusvõitlust elavad. Neid on palju ja ikka veel ei ole olemas sellist riiklikku abisüsteemi, mis tõeliselt toimiks.

Majanduslik pool on üks mure, teisalt tundub mulle kõrvaltvaatajana raske ka emotsionaalne üksiolek. No lapsed ja vanemad ja sõbrad muidugi seda paljuski korvavad aga on asju, mis on ainult mehe ja naise vahel. Lihtsalt lähedus, jagatud muljed õhtusest filmist, kaisusolek. See, et keegi küsib hommikuti, kas kohvi tahad ja õhtuti jaksab kuulata päevamuljeid või ülevaadet laste tempudest. Parandab ukseluku ja tassib raskeid asju.
Samuti respekt kõigi naiste ees, kes on lastele nii ema kui isa eest. Või kes elavad päris üksi ja harjunud alati ainult iseendale lootma.

Aa, tuli meelde, ma tegelikult räägin oma flokside ja teistega, ütlen neile, kui ilusad nad on ja kuidas nad mulle meeldivad :)
Kogu see toimivate ja mittetoimivate suhete teema paneb mõtlema selle üle, kuidas panna oma tütred heasti mehele. Sellest ma kirjutan homme...

ma küsin, et...

Head lugejad!
Kui te juhtute lugema ajalehti, siis mida teile meeldib sealt lugeda? Kas te olete mõelnud, et miks ometi ei kirjutata mingist asjast- et siis millest?
Või mida te kohe kunagi lehest ei loe?
Kas te loete netist või paberist? Mis leht teil käib ja miks just see?
Väga ootav ja ette tänulik
Ritsik

Sain tünga

Mind tabas soov tervitada päikesetõusu. Mere ääres, linnuvaatlustorni otsas. Päike tõuseb kirjade järgi 5.40 ja arvestasin, et saan selleks ajaks maast lahti küll. Saingi kuid raskustega, arvestades eelmisel õhtul peetud väikest mõnusat koosviibimist meie aias. Kaasa tulid ka mees ja poisid, kes lootsid püüda kalu...
Nemad said kolme peale paar suuremat kala, mina sain 5-6 pilti sest päike tegi tünga- pildus küll roosat ja kollast aga põhishow käis pilvede taga.
FFF, torisesin mina, kus on nüüd päike ja koidik, kui mina suvatsen vara tõusta ja torni otsa ronida???
Kus sa terve suve olid, kui iga päev imeilusad hommikud olid? naeris mees.
Olin kus ma olin, ma tahan päikesetõusu nüüd ja kohe!

Sain vähemalt mõnusalt vara tehtud oma turutiiru, kell 7. 15 on kaupa turul veel küll vähevõitu aga see on nii värske ja tore.

A päikesetõus, see on nagu Jumalaga: ei pruugi audientsi saada, kui sa hoolega planeerid ja jalgu trampides seda nõuad. Oleks vaid pruukinud märgata, et suvi läbi on päike lõõmanud..

viletsus

John Steinbecki "Vihakobarad" on selles mõttes Peegliga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav, peab hoiatama.

sõjast

Mees tõi koju uue trüki Juhan Peegli raamatust "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Lugesin ja üllatusin: nii hea raamat!
Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse. Kui Peegel kirjutab inimesest, siis kirjutab ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev ja oluline on vahel selle üle mõelda. See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Minu mees käis ka eelmisel aastal õppustel, oli miinipilduja rühmas laadija. Kui läheks lahti, siis... siis vantsiks tema koos toruga mööda metsi. Ja mul on poeg.
Väga õudne tegelikult.
Igal kuumal juuni-juulikuu suvel, kui on täiuslik idüll lillede ja lõhnadega, käib mul korra peast läbi mõte- aga kui see peaks lõppema? Viimane (loodame, et tõesti viimane) sõda Eestis algas just sama ilusal ja palaval suvel.

Ma olen selle raamatu põhjal tehtud kuuldemängu kuulnud ammu ammu. Ei mäleta midagi aga mõjuv oli.

How to avoid washing a car by Kevin the teenager - BBC

Tänud Killukesele suurepärase lingi eest!
100 protsenti vastab filmike meie paar nädalat tagasi toimunud heinariisumise loole :D , no öösel küll meil veel elu ei käi aga muu läheb küll täppi. Krissu ka naeris kuigi keeldus tunnistamast, et temagi vahel nii käitub.

unetusest ja kasvatusest

Igav on blogida, kui peaaegu keegi ei kommenteeri. Ja peaaegu keegi ei blogi kah. Ega see peabki tõsine sõltlane olema, kes suvel heast peast blogib või muidu netis passib. Hah! Ma ei eita oma probleemi...
Meil siin toimus eile Augustiunetuse tänavafestival. Ilm oli ilus ja rahvast massidena. Rannapargis vist kõige rohkem, seal laulud-tantsud, kohvikud ja piknikuseltskonnad. Kunstikooli nurgakeses puhkasin jalgu ja sõin nende võileibu. Linnaosade päeval mässas hulk vanaprouasid, tundus, et neil oli tore. Võitsin loosiga ajalehepaberist korvi..
Palju huvilisi oli Koidula pargis raamatulaadal. Kui ma poleks pidanud inimestele kavalehti jagama, siis oleksin poeetide esinemist suurema tähelepanuga kuulanud. Aga mandoliiniorkester kostis kenasti kaugemale ka. Veel nägin Tõrva noorte improvisatsiooniteatrit, millega sai palju nalja. Hästi teretulnud meelelahutus ja tõeliselt vabastav enesearendamise viis. Usun, et kes seal trupis mängimisega hakkama saab, saab toime absoluutselt igasuguse suhtlemissituatsiooniga.
Vahepeal väntasin koju, korjasin kaks last kaasa ja tõin linna melust osa saama. Tegime ühe poolpimedas ujumise, käisime korraks tivolis uudistamas ja jõudsime parajasti tuleetenduse lõppu nägema. Väga efektne oli.
Kokkuvõttes põnev päev ja õhtu. Mina jäin väga rahule. Võibolla tulen järgmisel aastal oma muffininurgaga tänavale :)

Ainult üks asi painab mind. Sõitsime rattaga ranna poole ja üks rulluisutaja kukkus valusasti istukile. Pärast ütles Miku, et Kati oli oma rattaga tal ees vänderdanud ja seepärast ta tasakaalu kaotaski. Ja meie sõitsime edasi! Ma ei näinud ju! Kati pärast kodus isegi natuke nuttis, et tema pärast ja nii. Muidugi uisuneiul oli suht suur hoog pöörde peal ja mingeid kaitsmeid-värke ka polnud... aga ikkagi, me oleks pidanud seisma jääma ja vähemalt vabandama ja küsima, kas kondid terved. Nii paha :(((( Loodan, et tüdrukul kõik ok.

Halb on ka see, et lastega on viimasel ajal raske kuskil käia. Kati kipub virisema iga asja peale ja kõik nad keskenduvad sellele, mida nad ei saa, mitte sellele, mida nad just on saanud. Failed parents!

Halb on veel see - okei, ainult üks asi veel- et ühed meie sõbrad peavad Krissut ohtlikuks elemendiks. Krissu aina ergutab nende head last hulkuma, linnas hängima, omapead ujuma minema, liiga sügaval ujuma.... Krissu on mõned korrad tõsiselt pahandada saanud ja ta on täiesti solvunud, õnnetu ja nagu ta ise ütleb end tundvat- haletsusväärne. Püüan teda lohutada: iga vanem kasvatab oma lapsi oma põhimõtete järgi, enda meelest parimal viisil.
Ja ükski vanem ei taha kuulda sõnakestki kriitikat ei lapse ega omaenda kasvatusmeetodite kohta, sest emaks-isaks olemine on ju see, mida igaüks arvab oskavat ja parima andvat. Kriitika oma lapse kohta on suur häbi! Ma ise ka panen kõrvad lukku sellise kriitika ees ja urisen emalõvina oma kutsikate-kuigi ulakate-kaitseks.
Ehh..
Käisin külas Kadril, kelle juures valitseb alati rahu ja päikesepaiste, nende lapsed on paid ja isegi kass küsib süüa paari õrna sääresilitamisega, mitte jõuliselt kräunudes, nagu meite Vedru.
Kadri punased sõstrad sulavad nagu mesi...

Kadri juures ja eile üritusel tundsin peaaegu, et nagu oleks puhkus, et ei veedagi kodus aega midagi koristades või valmistades. Noh, aga täna on vaja mahakukkunud puuviljad ära korjata, et saaks muru niita, elamine jäi eile koristamata ja lapsed peaks ka kuidagi kaasama. Mul läheb juba paljast sellele mõtlemisest tuju ära. Puhka siis niimoodi.

Edit õhtul: muru niidetud, fruktid koristatud, toad kah koristatud, ujumas käidud, kõik tegid tublisti tööd. Polegi nii lootusetu see meie loodripolk!
"kule mis te idioodid niidate kogu aeg," karjus naabri kolme-nelja-aastane poisike meile aia vahelt. "te olete ühed lollpead. minge... p!"
mnjah.

loomad-lilled

Mu tütar klõpsutab sünnipäevakingiks saadud digikaga päris usinalt. Eriti palju ülesvõtteid tegi ta Elistveres rebasest ja Palamusel lammastest. Aga viljapõllu pildid pole kahjuks suuremad asjad :(
Viimasel pildil ripub Vedru oma lemmikkohas eriti palavate ilmade ajal; taguots õues, esiots toas. Nagu näha eelviimaselt fotolt, peavad suuremad sugulasedki samas poosis siestat.

mömuaare tartumaalt

Seekord Tartu mind meelitada ei suutnud.
Vist sellepärast, et käisin valel aastaajal. Suvi ei sobi sellele linnale eriti. Mulle tuleb meelde, et ega 15 aastat tagasi ka oli suvel Tartus mõttetu, kui just mõnda kontserti või üritust ei juhtunud olema. Ikka püüdsime kuskile vee äärde sõita, Elvasse või Saadjärve äärde.
Tartus tuleb olla kevadel või sügisel, keset ruttavaid tudengeid, pehmes laternavalguses, uduvihmas, kollastes lehtedes, toominga õitsemise ajal vms.
Suvisel ajal, keset töönädalat ja tööpäeva tundus kõik nii tolmune, igav ja hall. Ja räämas! Kõikjal kaevatakse, tolm ja palavus, pesemata aknad, suletud ärid, rohtunud sisehoovid, katkutud reklaamsildid ja seda isegi üsna peenetes kohtades ja kohvikutes.
Või hakkab minus juuri ajama Pärnu väikekodanlase vaim? Et tahaks, et kõik oleks kena vaadata, klanitud ja väliselt ok? Tartu on boheemlaslik linn, kus pigem sisemine tegevus on tähtis.
Njah, mulle jäi tunne, nagu oleks sattunud tudengikorterisse, kus peremehed ära sõitnud, panni kartulitega pliidile unustanud ja sokid kah laiali...

Kurb oli ka Tammelinnas. Mu meelest Tammelinna peeti vanasti suht jõukaks linnaosaks, kus taksojuhid ja roosi- ja kurgikasvatajad endale igast uhked majad püsti lõid. Nüüd on vist roosikasvatajatel tervis läbi, sest kunagised suured majad lagunevad ja aiad rohtuvad. Mõnedes majades on uus põlvkond või uued omanikud teinud ümberkorraldusi ja kohati veidraid juurdeehitusi aga neid tundus olema vähemus. Tänavad on auklikud ja aiad lagunevad, asutuste kruntidel lokkab hein ja võsa.
Ehh..

Masohhismilainel jätkates käisin ka T5.KK-s.
Talvel, kooli kokkutulekul oli suht hämar ja inimesi nii palju, et suurt midagi ei näinudki. Nüüd nägin, et seinad on kulunud, mustad ja auklikud, laed madalad. Parkett koridorides on vist ainuke vana asi. Seda on nii palju aastate jooksul nühitud - mäletate, traatnuustikutega, siis oranzi magusmürgiselt lõhnavat pastat peale- et see on peaaegu musta värvi.
Remonti on muidugi tehtud aga kahjuks kõige odavamate ja koledamate materjalidega, mis otsast juba lagunevad. Ja kemps. Kuidas on võimalik, et isegi 20-25 aastat hiljem on esimese korruse tüdrukute kemps samasugune õudus kui siis? Ostku vähemalt uus, sodimata peegelgi!
Kahju. Päris getolik mulje jäi kohati. Loodetavasti suudavad lapsed ise ja õpetajad oma säraga sügisel maja ilusaks muuta. Äkki on vähemalt klassiruumid seest ilusad, neid ma ei näinud.
Kata, lähen panen nüüd kolm krooni meie virinapurki.

No aga Pimedusenäitus oli huvitav. Kuigi mind lõpuks hakkas see käsikaudu kobamine juba tüütama. Väsitav.
ERMis oli väga kena. Ohtralt rahvariideid. Mulle meeldis esimese korruse rehetuba, kus palkseinad püsti ja kõlaritest lasti kassi nurrumist ja tule praksumist. Küll neil olid väikesed voodid! Kogu eestlaste elamine oli ikka suht armetu sajandeid. Jõukalt hakati elama vast alles viimane sada aastat tagasi.
Elistveres loomapargis olid suured muutused toimunud. Väga uhke koht tuleb sellest. Vudilast sõitsime mööda. Kas keegi on käinud? Tundus Soome Puuhamaa sarnane aga säästuvariant.
Väga vaimustav oli Palamuse. Juba autosõit päikeselisel päeval keset voogavate viljapõldudega vooremaastikku ja lambaid täis karjamaid pakkus erilise elamuse. Palamuse koolitare olevat viimastel aastatel uuendatud, täitsa armas majake ja uudistamist jätkub. Jälle oli huvitav uurida koolilaste elamistingimusi ja võrrelda tänapäevastega. Hmm, ja mina siin irisen auklike seinte ja soditud peeglite üle...

Mujale ei jõudnudki.
Suvel on Eestis ringi sõita nii vahva. Alati polegi kõige vägevam kohalejõudmise moment vaid teelolek. Lõputud künkad, põllud, metsad ja külakesed. Abja-Paluoja, Nuia ja Tõrva on kuidagi nii nunnudeks muutunud, lillelised ja puha. Kõige armsam minu jaoks on see, kui kuskil Tartu- ja Viljandimaa piiril läheb silmapiir lahti ja sa võid vaadata väga kaugele, põldude ja aasade taha. Maastik lainetab.
Pärnumaal on see võimalik vaid mere ääres.

Pildid on Krissu fotokas aga see on koos lapsega kuskil ära. Nad teevad sõbrannedega filmi, eile terve päev nuputasid stsenaariumi kallal. Ongi hea, muidu pool suve on nad niisama maha mökutanud.
Miku läks kuskile, kus mängitakse jalkut ja ehitatakse mingi asi sõjamänguks. Küsis, kas mul on wc-paberi papirulle.
Kati sai peale eilset väga kaeblikku ja haiget päeva terveks ja rivistab rõõmsalt oma petshoppe.
Mina lähen muru niitma. see on suht põlvini juba.

hea kodu

Kui tükk aega oled kodust ära, tekib tagasi tulles kummaline fenomen: kodulinn küll aga tunne on ikka, nagu võõras linnas. Täiesti turisti pilguga vaatad üllatunult ringi.
Kodu on kole räämas ja hein uhab kasvada. Eks ma nüüd siis püüan elamist taas rutiini saada.

¤ Tartus oli tore aga mul on pisut linna üle irisemist seekord.
¤ Nägime "pimeduse-näitust" ja 3d kino, käisime Palamusel, Rõngus ja Elistveres, ERMis kah.
¤ Vooremaa loodus pakkus imelisi vaateid.
¤ Ostsin ära peaaegu kõik kooliasjad ja riided.
¤ Tegin koos emaga kurke purki.
¤ Kuna igavus ja palavus võrdselt ängistasid, piinasin vanemaid, kirjutades üles nende (seega ka minu ja meie laste) perekonnalugu ning lugesin läbi Steinbecki Vihakobarad. Mõlemad tegevused pakkusid palju mõtlemisainet ja tekitasid suurt nukrust.
¤ XX suvepäevad toimusid koledaimas kämpingus, mida iial olen kohanud, kuid rahval oli võrdlemisi lõbus.
¤ Tagasi koju jõudes oli ilm pilviseks tehtud.
¤ Opel-Lepo oli väga solvunud, et teda rohkem kui nädal polnud sõidetud ja keeldus jalgu alla võtmast. Tagumine ratas lihtsalt ei käi ringi. Mina veel seni kogu aeg rõõmustasin, et nii vana auto ja nii tubli.
¤ Ilmselt oleme hankinud mõne toimeka kõhuviiruse, sest Krissu valutas pikalt kõhtu ja Kati oksendas täna öösel.

Ma ei ole veel pikema kirjutamise lainel.