kas uus seadus saab etem?

Ma Foorumit tavaliselt ei viitsi vaadata aga täna vaatasin, sest võimalikud hariduseandmise kukerpallid puudutavad kaugemas või lähemas tulevikus ka enda järglaskonda.
Kummaline mulje tekkis saatest. Tundus, nagu Lukas oleks esmakordselt kuulnud küsimusi ja vastuväiteid oma armsale haridusreformile. Tundis end silmnähtavalt ebamugavalt, aina kummutas vett juua ja põrnitses solvunud ilmel oponente. Kahemõtteline märkus Leesi aadressil jättis ka nõmeda mulje.
Ma pedagoog pole ja õppekavade võimalikke muudatusi eriti kommenteerida ei oska. Seepärast toetun targemate inimeste arvamusele. Endine pedagoog Aidi Vallik kirjutas millalgi oma blogis (kommentaarides), et talle meeldib, kuidas
a)uues PGS-s sätestatakse ära probleemsete lastega tegelemise n.ö protseduurireeglistik, erinevate tasandite kohustused, õigused jt.
b) kuidas seaduse tasemel kohustatakse lapsevanemat oma lapse probleemide korral kooliga koostööd tegema ja näidatakse ära, millist rada mööda see koostöö peaks toimuma.
c) kuidas uued eesti keele ja kirjanduse ainekavad on vähemalt põhikooli osas üles ehitatud üsna uutele alustele, mis tähendavad vähem kuivi teooriateadmisi, rohkem praktilisi oskusi, analüüsi- ja tõlgendamisoskusi, loovust ja iseseisvat mõtlemist. Aga selle vastu just Leesi pistis pinisema? Rohkem reegleid, vähem slängi?
D) gümnaasiumides harupõhine õpe, mis võimaldab noore tugevamaid külgi arendada.
See mulle meeldiks hästi! Vähem kirjandeid arvutinohikutele. Vähem kõrgemat matemaatikat neile, kes kunstnikuks või filoloogiks saada tahavad. Mul korrutustabelist ja protsendi arvutamisest kõrgemat arvutusteadust pole peale kooli praktilises elus vaja läinud aga eks ma ole tavaline blond koduperenaine ka...

Minu jaoks (rõhutades veelkord, et pole põhjalikult nüanssidesse süvenenud) tekitab suurima küsimärgi põhikooli lahutamine gümnaasiumist ja võimalikud tagajärjed maapiirkondade koolidele, lastele, peredele. Kui ma elaks maal, ei kujuta ette, et oleksin sunnitud lapse linna gümnaasiumi ja kostile saatma. Seda võiks kaaluda aga ma ei taluks, kui see oleks ainus võimalus. Eks lapsi ja peresid ole muidugi erinevaid...

Tegelikult on suht masendav see, kuidas peaaegu iga 5-10 aasta pärast targad inimesed leiavad, et hariduses tuleks asju muuta. Eks muudetakse ka. Aga minu meelest lapsed õpivad ikka samamoodi samasid asju nagu meiegi omal ajal. Ilmselt need muudatused õpsidele raskemalt tulevad.
Või siiski, muudatusi on võrreldes aastatega 1979-1990. E-kool on väga hea asi. Koridorides ei pea käsikäes jalutama. Õpetajatele võib mõõdukalt vastu haukuda. Kopi peistiga on lubatud referaate teha.
Üks asi mulle ei meeldi. Kirjandeid ei kirjutata enam. Krissu on kuue aasta jooksul vaid ühe kirjandi ja paar luuletust pidanud kirjutama.

Ise soovin, et oleksin omal ajal ajaloo- ja geograafiatundides suutnud midagi rohkem meelde jätta. Tahaks maailma asjadest natuke rohkem teada aga praegu pole mul aega isegi lapse ajalooõpikut läbi lugeda...

Ps. Käisin täna oma antibiotsi välja ostmas ja ühtlasi tegin järele autokooli kontrolltestid. Heitsin testidele pilgu peale ja kirjutasin ühe soojaga kõik vastused ära, sain 13 kaasvastajast kõige varem valmis. Kõik oli õige ka :)
Näe, kui hea, et haige olles sain nii palju neid teste õppida!

Lemmikseep

Heartbeat muidugi. Juba kevadest peale. Iga päev ei õnnestu seda näha aga ma püüan. Nüüd siis haigeolemise üks pisike boonus.
Eks ta ole parasjagu tavaline sari küll aga ma pole seda veel nii kaua vaadanud, et ära tüütaks. Turvatsoon, kus pahad alati kinni lähevad ja headki oma jamad ära lahendavad. Natuke häirib, et hooajad on segiläbi - kevadel oli Peggy mängus, nüüd vana Greengrass, kes on minu ja Krissu lemmik.
Põhitegija minu jaoks on sarjas Yorkshire loodus. Ja kui keegi veel selle kandi murrakut räägib, siis ma sulan. Need rohelised künkad ja pruunid nõmmed... huvitav, kas neil seal on alati sügis?
Mermaid, kes sealkandis elanud, rääkis, et kohalik turism veab kõvasti rahvast sarja filmimispaika.
Sarja on tehtud 18 hooaega ja praegu pole veel teada, kas tehakse ka edasi.

Ema mul vaatab Kodus ja võõrsil selle algusest peale. Mees peab saama oma annuse CSI-d ja mina ka vaatan meelsasti seda. Iial ei ole jaksanud Vapraid või ladinlasi vaadata (va a kunagi see, noh.... Orjatar Izaura :D).
Salatoimikuid olen fännanud, selle tuletis Ülisalajane mulle ei meeldi. Simpsoneid vaatan alati. Kaks ja pool meest, vahel koduperenaised. Monk. House. Kolmas kivi päikesest. Tuvikesed.
Kui lastega kodune oli palju aastaid, siis vaatasin noortesarju ka. Popid ja see ulmesari noortest, kes elasid kaubamajas. The Tribe. Vanad inimesed olid kõik maailmast surnd :D
Mis teile meeldib?

Miks, oh miks?

Ikka veel põen kodus. Palavikku pole, köhin, bronhiit on. Närvidele hakkab vaikselt käima.
Jään tavaliselt haigeks, kui olen väga väsinud tööst või muul viisil omadega puntras. Seekord ma ei olnud väsinud ja tüdinud. Täitsa arusaamatu, millest siis ja miks juba peaegu kaks nädalat. See peab mingi vaimne põhjus olema. Ise ma nurisesin, et pole tuju tööle minna :(
Kes teab, kuidas köhast lahti saada?
Joodud on terve karp salveiteed (ehk siis 20 pakki) ja peaaegu terve kotike nurmenukuteed, umbes 14 pakki acc jooki, lisaks põletan aroomilambis eukalüpti ja kuumaveekott on juba nagu osake minust. Teen jalavanni sinepiga, täna paigaldasin pipraplaastrid.
No ei tule tervis ja energia tagasi!
Samas ega ma pole kogu aeg toas ka püsinud, vaja oli minna üks päev poodi ja teine päev korraks teise kohta, eile linna arstile minnes pidin jälle kahest poest läbi käima ja veerand tundi külma käes bussi ootama.
Mis siis ikka. Lahendan selili sängis liiklusteste edasi.

Perearst küsis, kas ma lapsed uue gripi vastu vaktsineerida lasen. Et tema ei näe põhjust, miks ei võiks, kuna isegi rasedatele lubatakse seda teha. Ja et peale üle-eelmisel nädalal surnud koolipoissi tehtavat väga hoogsalt neid süste, inimesed kardavad ja täiesti kindlalt ei jää teine gripilaine tulemata, igas veebruaris pidi palju grippi olema. Võtsin arstilt paberid kaasa ja minaeitea, äkki lasen kah.
Ma väga usaldan oma perearsti.
Samas ptüi ptüi ptüi mul pole lapsed kogu kooliskäimise aja kunagi gripis olnud. Vaid nohud-köhad vahel. Ma ise olin gripis 5 aastat tagasi ehk.

Ses suhtes on uskumatu tõdeda, et ilmselt on lasteaias immuunsüsteem ikka üles klopitud. Mäletan hästi neid pidevaid haiguseid ja kuidas ma kõigest hingest vihkasin, kui kraadiklaas reede õhtul või pühapäeva õhtul jälle hoiatavalt piiksus kellegi kaenla all. Tundus, et see ei lõpe mitte iial. Perearst oli suht perekonnaliige meil tol ajal ja lohutas, et küll kasvavad välja. Ma ei uskunud...

Mina ei käinud lasteaias, olin üliterve aga jäin esimesel kooliaastal pidevalt haigeks kuni korraliku kopsupõletikuni, sellele järgnes mitu aastat bronhiite.
Aga võibolla üldistan meelevaldselt.


Ps meil on ikka veel väga külm ja päris kahju on lapsi hommikul 20kraadise pakasega jala kooli saata. Mis teha, kui autot pole. Kogu aeg ütlen endale- varsti, varsti see muutub ja paremuse poole!

Lii ja Virve

See on ikka täiesti EBAAUS, et üle pika pika aja on lumi, on külm ja suusad aga mida ei ole, on tervis, et suuskama tuisata :(
Ma ei tea, kuidas mujal on aga meil Pärnus on nii hele ja valge talveilm, et tundub, nagu võiks taevasse ka suusarajad sisse ajada.
Aga mina köhin ja tatistan ikka veel ja ei saa isegi pojale minna kaasa elama suurele välisvõistkondadega korvpalliturniirile. Rääkimata firma talvepäevast, kelkude, mälumängu ja ähähääää, suuuuskadega :(
Oo mul on nii hale endast. A ma vist ikka lähen poodi, süüa pole kodus enam suurt midagi ja sularaha pole ka lastele anda, et nad poest vajalikku tooks. Meeska on pikad päevad tööl, teda ei saa poodi saata.
Poisi võistkond muide sai esimeses mängus soomlastelt näkku, ikka põhjalikult. Näis, kuidas teine vastane satub. Mees käis vaatamas ja ütles, et eestlased olid nii unised, ei nad viitsinud joosta ega pealtvaatajadki jee hurrraa hüüda.

Kuid pole halba eata. Ma lugesin läbi Kihnu Virve elulooraamatu ja Lii Undi Illusioonimeistri.
Virve on vinge mutt. Ma ei teadnud, et tal elus ikka nii hulle asju on olnud. Peaaegu ära uppunud, peaaegu autoga surma saanud, laps surnud ja teinegi üle noatera surmast pääsenud. Eluaeg rasket tööd uhanud teha, alles 40selt hakkas laule kirjutama. Külarahvas kipub teistmoodi inimesele viltu vaatama. Pole tal omaenda õiget kodugi. Aga ei virise. Kuidas saab mitte viriseda? Ma ei oska...
Lii jälle on suurlinnaproua, kirjaniku naine, hoopis teistmoodi elu elanud. Aga õnne pole leidnud, läks Indiasse seda otsima. Kirjutabki sellest, kuidas Varanasi linnas elab koos teiste vaimsetel otsingutel olevate inimestega. Mediteerib, palvetab, käib templites pühakute, jumala kehastuste ja miskite babade juures.
Ma budismist tuhkagi ei tea. Aga tundub, et on nagu kristluseski: usk iseenesest ei tee su elu lihtsaks vaid annab sellele lihtsalt raamid. Elamise ja tõeotsimise töö pead ikka ise ära tegema.
Kohati tundub see teadvuseavardamine suht friiki: tossavad kanepit, söövad seeni ja tegelevad tantraga. No Lii piirdub raamatus kanepiga. Ja neid jumalusi jätkub ikka igale maitsele, ilmatu keeruline tseremooniate ja rituaalide süsteem.
Selles raamatus mulle meeldib, kui Lii julgeb pisut targutada inimsuhete teemal. Ta noor enam ole ja kõikenäinud naise muigamisi tehtud tähelepanekud on väga head.

Lii ja Virve mõlemad on kanged eesti naised. Mõlemad otsivad seda õiget ja head asja, mis elu elamisväärseks teeb. Lii on selleks õige kaugele pidanud minema, Virvel õnnestub see siitsamast mererannast kätte saada ja veel laulu sissegi panna.

Ebakange virisev pärnu naine nuuskab nüüd nina kuivaks ja läeb poodi.

Movies In Minutes - Twilight

Ma arvan, see on naljakas ainult neile, kes päris Twilighti näinud on :)
Nigahiga on minu lemmik, mulle väga meeldivad tema How to be a ninja, How to be a emo jt.

suur armastus

Ma pole teadnudki, et nii vana juba olen.
Kaks päeva käisin pooletoobisena tööl ja tänasest jäin koju, tõbi läks hullemaks. Köhin hullult, õnneks mitte verd.
Tänu nõrgenenud vastupanuvõimele leidsin end koos Krissu ja tema parima sõbrannaga keset päeva diivanil keras Twilighti vaatamas.
No ja nüüd ma tunnengi end iidvanana, kuna ei suutnud tüdrukute niitsumisele "Edward on niiiii nunnuuu, ja film on niiiiiii heaa" ühineda.
Ei ole hea film :( sorri, Claara. Karbil peaks olema hoiatus- skeptikutele keelatud.
Muusika meeldis ja tehnilisele teostusele pole ka midagi ette heita. No ok, Pattinson on maitseasi, paljudele sellised aneemilised printsid meeldivad. Jacob võis juba olla. Aga Bella oli tohutult tuim ja emotsioonitu tüüp, täiesti ebahullutav. Mitu kõrvaltegelast see-eest tundusid lahedad.
Ja dialoog! Ma tahan ainult sind! Ei, sa ei taha saada koletiseks. Ei, ma tahan sinuga olla, ma olen mõelnud selle üle! Sa tahad koos minuga igavesti olla? Jah, tahan küll!
Kui hästi mõelda, siis oli tegelikult tore esimest armastust vaadata. Olen ammu unustanud, mis tunne on kedagi jumaldada NII PALJU, et ei saa kusagil asu, ei saa magada, ripud pideva nähtamatu niidi otsas ja sõltud emotsionaalselt kellestki 99%. Kaugelt niutsumine etapp on vahel päris põnev. Ja kui TA on lõpuks sinuga, siis...
see on ka tore tunne, kui armastust saab korraga nii palju, et see ei mahu su sisse enam ära. Kui isegi koos tänaval kõndides väiksed särisevad armastusesädemed teist maha pudenevad nii et möödujad vaatama jäävad.
jajah...
Claara ütles, et tema laps ei saanud suurest armuvalust filmis veel aru. Koos leidsime, et ei tahaks kuidagi oma lapsi armastuse pärast kannatamas ja nutmas näha. Peame issid õhupüssidega maja ümber sättima :)
Eks näe.
Ma hämmastusega vaatan iseennast 17aastaselt.
Ja loen hoopis Lii Undi India raamatut. Ei tahaks enam 17 olla.

Uutmoodi aastaaeg

Meil on lihtsalt niivõrd äge talveilm, et sõnu ei jätku!
Öösel peksis tuisk ja torm akna taga, täna on hanged ja lumemütsid ja tuisanud teed. Ma ei mäleta seda tunnetki enam, et hommikul on raskusi välisukse lahtinügimisega!
Õue vaadates nägime naabrit lumelabida najal oma kätetööd imetlemas: poolest hangest ukse ees oli ta suutnud end läbi kaevandada, pool oli veel ees.
Meil oli just sedasi kenasti, et aiaväravaesine on mõlemalt poolt puhtaks tuisanud, vaid aias tuleb labidaga vehkida. Õnneks teinepoolel on vabad päevad ja nii ta võimleb. Viskab tavaliselt ületee naabrimammile ka teeraja sisse - vana see mammi veel eriti ei ole aga peab teist aastat ilma oma kalli taadita hakkama saama.

Meile naabritädi Eevi kangesti meeldib - nemad koos taadiga võtsid meid väga lahkesti vastu koos lastehulgaga, kui siia kolisime. Taat tõi alati kala ja käis meie issiga törts töömehejuttu ajamas, õpetas, kuidas ikka õigesti maja remontida ja. Taadi lahkumisest kirjutasin siin.
Proua on üle seitsmekümne aga igavesti kraps - juhendab pensionäride koori või ansamblit, suvel alatasa kõpsib rahvariietes linna poole mõnele esinemisele või üritusele. Just tema on see naaber, kellelt küsin lapsele Pisuhända lugeda, suurt potti mahlakeetmiseks või mida iganes.
Vana-aasta õhtul käisime perega Eevi-prouale head uut soovimas. Tal oli tütar Tallinnast ka külas, hea, et tal polnud üksik olla.
Esimesel jaanuaril tegin leiba ja tulikuumast leivast poole saatsin Krissuga Eevile ja teise poole minu laste armsaimate sõprade vanaemale, kes on ka tore leskproua ja elab meil kõrvaltänavas.

Vat siis, tahtsin hoopis lumest kirjutada.
Krissu siin sõbrannedega uisutab ja üritas ka minisuuskadega suusatada. Miku käib sõpradega oma asju ajamas ja Katikene on issitütar- koos nad lükkavad õues lund, käivad kelguga poes, panevad toas puslet ja teevad enne magamaminekut dzuudovõtteid. See viimane käib nii, et issi üritab telekat vaadata aga kati istub talle kõhu peale ja käsutab: nüüd teeme dzuudot! selle peale peab isa ta diivanile viskama. Nalja kui palju.
Hea, et Kati on issitütar. Minul on Katiga mõnikord väga raske, ma ei oska toime tulla tema emotsioonitulvaga.

Mihkel läheb klassiga homme Tallinna. Istuvad kell 7 rongi, (seegi uus kogemus), lähevad Avatari vaatama ja kehadenäitusele, õhtul rongiga tagasi. Nii äge! Ma ei väsi olemast tänulik tema klassijuhatajale.
Mina olen hoolimata nohust tööl. Eile käisin ka sõitmas ja nii hea oli. Isegi saabunud pimedus mind ei häirinud. Oo mulle meeldib sõita! Eriti siis, kui tee on lage ja sirge ja mingid autod või jalakäijad ees ei kooserda. Maantee peal läks juba päris hästi aga linnas tulid jälle mingid lollid vead sisse. Ma lumega ei saa aru, mitu sõidurida või rada on ja kus ma pean olema. Vajun kord ühte, siis teise teeserva. Käratasin sõiduõpsile naljaga: mis sa nüüd ütled, et pean rohkem paremal olema, alles sa käskisid vasakule hoida, sa ise ka ei tea, mida sa tahad! :D

Ainuke kurb asi selle imelise talve juures on haigused ja see 14aastane Pärnu poiss, kes vana-aasta õhtul seagrippi suri. Kirjeldamatult kurb!

Ootan, et tervis taastuks, nädalavahetusel saab siis Jõulumäele.
Ps mul on jäänud kolm nädalat kooli teooriaeksamini ja kolm sõidutundi sõidueksamini. Pean lisatunde võtma. Ma ikka eriti midagi ei oska. Aga vähemalt mulle on hakanud meeldima. Sõbrad, julm hea on sõita!

Suusatamine võib kahjustada teie tervist!

Aasta viimasel päeval läks Ritsik erakordselt suurt lumehulka nähes pisut endast välja ja leidis, et nüüd peab silmapilk suusatada saama.
Ritsik tuustis kuuris ja leidis ca 5 paari erinevas lagunemisastmes suuski, sõidetavad olid vaid kõige titemad.
Ritsik võttis ritsikulapse ja kaks paari suuski näppu ja kergest kurguvalust ning kergetest külmakraadidest hoolimata kihutas spordipoodi. Spordipoe müüjad vangutasid pead nähes vanu, tõesti vanu suuski ja tunnistasid need kasutuskõlbmatuks.... Krissu uhiuued, tuttava käest 100 krooniga ostetud Atomicu suusad kiideti superheaks.

Plaanis oli suuskadele sidemed peale osta ja siis kuskilt kaltsukast mingid saapad leida aga müüjad väitsid, et kasut saapaid on nii erinevaid, et parem osta saapad ära ja siis tule tagasi.
Aga aega ju pold! Suusahimu oli nii suur, et ostsin sealsamas sidemed ja uued saapad, mis peaks põhimõtteliselt sobima emmele ja kahele lapsele. Mitu raha see maksis, seda püüan unustada...
Sinnasamma prügikasti kõrvale jäid ritsiku sadakümmend aastat vanad suusad, mis mäletavad veel keskkooliaegseid suusatunde ja aastaid, kui novembris tuli lumi maha ja kevadel läks minema. Siis.. siis tulid Tartu asemel Pärnu talved, kuhu lund kunagi ei jätkunud, siis olid pidevalt tited majas või rase olemine ja tõesti- 15 aastat, kui mitte rohkem, polnud suusad lund näinud. Puhaku rahus.
Sealsamast kõrvalt ringluspoest leidsime samuti tuttuued veneaegsed suusad koos sidemete ja saabastega. 75 raha maksid kokku. Aga. Aga nad on tõrvamata... Spordipoe müüjad vangutasid taas pead ja ütlesid, et nende poes ei müüda mitu aastat enam suusatõrvagi. Isale helistasin, ta juhatas ehituspoest tõrva ostma ja seletas, mis ja kuidas. Et pole seal keerulist midagi.
Kodus kähku suusavarustus külge ja aeda radasid rajama. Krissu pole elus enne suusatanud,tema oli ikka suht hädas, Mikule olid 37 nr saapad kahjuks väikesed ja jalad hakkasid tal kohe valutama aga Kati oli lasteaias varem sõitnud ja tema tegi meile kõigile silmad ette, rühkis nagu väike virk vedur ringe teha.
Ja Ritsik?
Ritsik leidis, et 15 aastat tagasi oli suusatamine ikka kuidagi hõlpsam tegevus. Liuglemiseks oli seda kulgemist selgelt liialdus nimetada.

Suusatamise, aastalõpukoristamise ja söögivaaritamisega läks kurguvalu päris meelest. Ilutulestiku vaatamine ja ise paugutamine kolmveerand tundi 20kraadises külmas ei tulnud kasuks...
Aasta esimesed päevad veetsin külili voodis. Ei aidanud kuus tassi salveiteed, mesi, jõhvikad, mustad sõstrad, jalavann ja isegi riia must palsam, mille jubedat maitset nohu tõttu ei tundnudki. Nohu, väike palavik ja masendus - kogu seda ilu peab aknast vaatama.
Nüüd ma siin marineerin oma enesehaletsuses. Aga- mul on olnud aega kardinad Krissule õmmelda, ristmikke õppida, häid mõtteid kirja panna.
Hoidke ainult lund kinni, ma ei kavatse suusatamisest loobuda!

paar tiiru

Ajasin laste jaoks oma koduaias paar ringi sisse. See pole mets, need on nood 80aastased pirnipuud, mille saaki ma igal sügisel meeleheitlikult püüan laiali jagada.

mis oli

Tema on mu selle aasta viimane jõulukingitus. Tema õla tagant piilub teine ingel, kes tuli minu juurde sünnipäevaks. Nad on head! ja ilusad. aitäh!

Võtsin aega ja vaatasin kõik lõppeva aasta postitused üle.
Pole paha!
Aasta algas nutuselt poisi murtud käeluuga ja teiste pereliikmete tervisehädadega aga kõik said kenasti terveks.

Töiselt oli mul õnn külastada kelgukoerte kasvandust, Maria talu ja Kadri külalistemaja, tutvuda karjakoerte treenimisega ning mehega, kel on kodus 300 lindu. Olin tööproovil aiandis lilli pikeerimas. Käisin vaatamas piiskopi ametissepühitsemist ja külastasin peaaegu kõiki maakonna väikemuuseume. Kohtusin rezissöör Manskiga, Anu Raua, Fred Jüssi ja Anna Wildrosega. Küll on mul äge töö!

Avastasin, et olen käinud teismelistest parema arusaamise õpetamise koolitusel. Avastasin, et läksin suure hurraaga vesivõimlema aga jätsin pooleli :(
Läksin suure hurraaga autokooli, pooleli pole jätnud.
Väga armas oli reisida Muumimaale. Käia Tallinnas Kumus, lillefestivalil ja külas. Vahva oli Tartus Ahhaa näitus vormelitest.
Üks erilisemaid asju oli minu jaoks jaanipidu Lõuna-Eestis. Kuresoo raba ka tasub meenutada.
Laulupidu oli minu jaoks täitsa uus teema.
Kati läks kooli. Lapsed kasvasid pikemaks, mina võtsin kolm kilo juurde ja mees kasvatas habeme, mida ta keeldub eemaldamast viidates miinuskraadidele.
Mees tegi oma elu esimese õlle ja mina elu esimese sõira ja trühvlid.

Ilus aasta. Tänu Jumalale.

Vilets on see, et töömotivatsioon on üsna otsas. Tean, et tööl käiakse palga pärast enamasti aga mina olen pipar. Raha on küll hea a mina igatsen töö juures ka armastust. Kirge. Sädet. Uudishimu. Vaimset tasu.
Viies aasta hakkab, eks igas suhtes on selle aja peale suur armastus üle läinud, tuleb kohustus ja harjumus või - uus suhe. Või - vana suhte uus kvaliteet.
Eks näeme siis.
Midagi uut ei otsi. See tuleb ise mu juurde, kui Jumal tahab. Isegi ei tea, mis see võiks olla, ma ei oska ju midagi. Mul on ainult sõnad.
Sõnad, mis on nelja aastaga päris ära pleekinud.

Blogimises algab mul ka viies aasta aga ei ole armastus üle läinud :) Ei ole Orkut, Twitter ega Facebook mulle sobinud.

Tänud ka sulle, et sa jutukesi minu väikesest, tavalisest, igavast elust oled lugemisväärseks pidanud, viitsinud mõnikord kaasa mõelda ja kommenteerida. Heameel on uute blogisõprade üle ja kurb nende üle, kes ära on kadunud.

ilusat uut!
Ikka kirega..
teie Ritsik

tuli ja läks mööda

Nii ta siis kulgeb. Jõul läbi.
Üle pika aja käis meil J. Vana. Hea vana oli, ei riielnud. Pildil on näha meie laste tüüpilised olekud: pubekal käed risti rinnal- no mis te minust tahate, Miku niisama muigab ja Kati keksib kui elektrijänes. Muljet avaldas Miku tuubamäng, mis läks vaid ühes kohas sassi.
Lapsed said kingiks seda ja teist, näiteks Junior Eesti, jaapani pikkade multikatega dvd-sid ja lahedat voolimisvahtu. Issi sai mütsi ja mina kaalu, nagu olin J. Vanale kirjutanud. Minu kaalunumber tekitas mulle ebajõululikult mossis tuju!!
Minu vanemad saabuvad alati jõuluks Tartust külla, ämmakene tuleb 20 minuti tee kauguselt ja nii me siis kõik koos istusime ja T-i koduõlut maitsesime.
Pärast saatsime Mikuga ja koeraga ämma koju. Ilus lumine ja vaikne õhtu. Vähemalt seni, kuni ülemeelik Lotte mind mänguhoos hange pikali ei lükanud..
Üleeile ei teinud me midagi, eile aga Kati emme ja issiga meisterdas lumememme ja draakoni. Sula.
Täna sajab peenikest lund.
Kodus on hea olla aga unenäod on millegipärast vastikud. Tea, kas täiskuu vai. Ma põgenen ja tapan :( Täna näiteks nägin unes, et tööpäev oli lõppemas ja avastasin, et olin kõik töökohtumised mahamaganud ja autokooli sõidutunni ka.
Krissu vaatab juutuubist multikat Bleach ja loeb oma vampiiriraamatut Koidukuma, Miku mängib Emps-Scapet, Kati mängib uue nukuga, issi koristab kaste ja mina ootan, et hommikukohv mõjuma hakkaks.
Siis võibolla lähen õue. Või teen iga jõulu kolmanda puhkepäeva traditsioonilist asja- koristan sokisahtlit. No et midagi muud suurt pole teha...

valgust kõigile!

paar laulu

Ma ei tea, kust alustada.
Ehk sellest, et paar aastat tagasi oli mul väike operatsioon ja pidin kolm päeva haiglas olema. Kirurgiaosakonnas oli valu, muret ja kannatust rohkem, kui taluda jaksasin. Kolmanda päeva õhtul olin valmis kasvõi roomates sealt jalga laskma. Kummaline, et sellises tohutus asutuses pole isegi psühholoogi ega hingehoidjat.
Miskit jäi kriipima.

Täna käisime armsate S ja V sõpradega haigla hooldusraviosakonnas jõululaule laulmas.
Eks esinejaid käib neil terve jõuluaja aga meie olime sellised tüütused, et võtsime kaasa 50 isetehtud jõulukaarti (jah, need ka, mida eelmises postituses näitasin) ning käisime kõik palatid läbi, soovisime jõule, tervist ja rahu ning neile, kes ei jaksanud puhketuppa kuulama tulla, laulsime otse voodi ees.

Väga võimas kogemus oli.
Võimas sai laulda. Lihtsaid taize laule ja Püha ööd. Alari! Sinu Helisegu kell sai lauldud kümme korda ja tundus, et see tegi inimesed rõõmsaks :) See oli hitt!
Võimas oli, kui mõni taat ei kuulnud tühjagi, üürgasime tema voodi ees täiest kõrist
laulda, taat vedas laulu lõpuks silmad lahti ja plaksutas käsi nagu jaksas.
Mõni ei olnud tahtnud kontserti kuulata, et talle need kaeblikke kirikulaulud ei istu. Pärast aga kuuldes, kuidas me laulame, oli oma palatis täitsa rõõmus, kui tema juurde tulime ja veel laulsime.
Üks taat ei saanud rääkida aga ta surus pikalt meie käsi ja vaatas sellise pilguga, mis sõnu ei vajanud. Teine memm ei suutnud ka rääkida. Ta jaksas tõsta kätt ja saata meile õhusuudluseid.
Paar prouat olid täitsa krapsid, ajasid end voodiveerele istukile, muretsesid, et pea kammimata, lõid jalaga takti ja kiitsid, et "aitäh, hääd latsekesed".
Oli palju neidki, kes täiesti omas maailmas. Või ma ei tea, mis maailmas.
Jah, ja puhketoas kuulasid kaks puuripapagoid meid ülima tähelepanuga ja mõne koha peal vilistasid kaasa :)

Meil läks kõik päris toredasti ja reipalt. Kuni jõudsime 16aastase tüdruku palatisse, kes sattus autoavariisse 5 kuud tagasi. Seintel olid pildid naervast, kenast, tavalisest teismelisest, koos perega, sõpradega. Toolis aga istus kustunud, halvatud inimene. Õed ütlesid, et need viis kuud pole keegi suutnud temani jõuda aga nüüd viimasel ajal on ta justkui reageerinud jõululaulude peale.
"Me ju ei tea, kas ja mida ta kuuleb, tunneb ja mõistab," öeldi meile.
Nii ta siis istus oma toolis, kõhn ja kahvatu ja vaatas meid oma suurte hallide silmadega. Meie laulsime. Palvetasime ka.
Sellised asjad pole minu jaoks. Pisaravesi pääses ikka tublisti lahti.
Tüdrukul oli sama nimi, mis minu lapselgi...

Haiglast tagasi tulles oli emotsionaalne väsimus nii suur, nagu oleks päev otsa kraavi kaevanud.
Samas on tunne, et saime tagasi palju rohkem, kui ise anda suutsime.
Ja tunne, et sinna me läheme veel.

osavate käte ring

Nii hea, et Maarja-Magdaleena gildis õpetati sel laupäeval postkaarditegu! Akrüülvärviga sodid lehe täis, lõikad pilbasteks ja toodadki kaarte.
Piparkooke tegid tüdrukud, abiks oli Krissu parim sõbrants. Paberkuused ilmusid meil akendele juba siis, kui maa alles must oli.
Nii me elame.

Väga pikk jutt perfektsest jõulupeost, õpetajatest ka..

Ma lihtsalt ei leia sõnu, et kirjeldada, kui tähtis roll on meie laste õpetajatel. See on nii vastutusrikas töö, et ei kujuta ette, kust inimesed üldse võtavad julguse ja soovi õpetajaks õppida.
Olen siin varem säutsunud, et poja õpetaja on selline vanamoelisevõitu, vana kooli proua kes paneb palju, väga palju rõhku väärtuskasvatusele. Kõik peab olema korras ja korrektne, tööd õigeks ajaks tehtud ja ilusasti tehtud. Tema on selline proua, kes manitseb vaheajal lugema, sportima ja oma vanemaid aitama ning jaanuarikuus toimuvaks ekskursiooniks raha kokku hoidma. Tema ei luba kooli puhvetis rahaga laiutada, peale tunde linnas hängida ja riidleb, kui lapsed sooja pesu ei kanna või märgade riietega peale tunde ringi traageldavad.
Ma olen alati mõelnud, et ta on väga tubli aga pingutab mõne asjaga ehk natuke üle.
Eile mu arvamus muutus.

Eilne poja klassi jõulupidu oli täiuslik iga kandi pealt.
Õpetaja oli koos praktikandiga klassis katnud imeilusad lauad, linad ja linikud, küünlad põlesid, sööklast toodud kenadesse tassidesse serveeriti sidruniga magusat kuuma teed. Lastel olid ülesanded jagatud: tüdrukud olid teinud kooke ja toonud küpsiseid, poisid (või siis nende emad) olid meisterdanud imelisi tikuvõileibu.
Kõik poisid olid ülikondades, kõik tüdrukud õitsesid seelikutes ja kõpskingades. Vanemad olid rahulolevad.
Kaks klassi kõige kraademat poissi kehastusid päkapikkudeks ja jagasid luuletuste-laulude eest kingid laiali sellise pühendumuse ja viisakusega, et pooled “päris” jõuluvanad oleksid kadedusest minestanud. Keegi ei seganud esinejaid, keegi ei krabistanud pakkidega, keegi ei lollitanud. Uskumatu. Ometi on tegemist eelpuberteetikutest energiapommidega!
Kuna tegemist muusikaklassiga, ei piisanud neile aulas nelja algastme muusikaklassi peale kokku pandud kavast. Klassis esitas kaks nädalat tagasi sündinud 10aastastest muusikutest puhkpilliorkester vanematest publikule kaks esimest pillilugu. Tüdrukud demonstreerisid ise välja mõeldud ja selgeks õpitud tantsu. Ja seda, kui palju nad laulsid, akordioni, flööti ja klaverit mängisid, ei jaksa kokku lugedagi.
P e r f e k t n e.
Alati olen pidusid pidanud vanemate palgapäevaks aga seekordne oli puhtalt õpetaja palgapäev. Ta on saanud sellega hakkama! Neli aastat tagasi tema tiiva alla laekunud käratsevast ja kaootilisest molekulide pilvest on kasvanud suurepärane klass!
Me mehega ei suutnud eile ära imestada, kui väga poisil on klassijussiga vedanud.

Sellise peo taustal mõjus päris nukralt pesamuna pidu, kuhu vanemaid kutsutud polnudki. Lauad olid kokku lükatud aga igaüks nosis ise oma nutsus seest kaasavõetud kraami. Hea, kui see kilekoti seestki märgati välja võtta. Papptopsides limonaad. Ühel lapsel polnudki midagi kaasas ja tema istus üsna kurvalt, õnneks sõbrad ikka andsid talle üht teist.
Mina mehega ja üks teine ema ikka olime “reegliväliselt” kohal. No ääretult kummaline oli, kui terve klass rivistus üles laulukooriks ja laulis kahte selgeks õpitud jõululaulu – iseendile. Ja tegi tantsu ja näidendit samamoodi iseendale. Eks meie, kolm vanemat siis plaksutasime mis jõudsime…
Vanima lapse klassis oli õpetaja laste “kas ja kuidas me jõule või ekskursiooni peame” jutu peale tüdinult ühmanud- te mu sõna ei kuula ja mina ei tahagi teiega midagi pidada või kuskile minna. Tunnistuste saamise päeval nad siiski vahetavad loosipakke. Demokraatlikus vormis peetud nõupidamisel ei suutnud pubekad otsustada, kas minna jõule pidama noortekeskusesse või korraldada reis. Niisiis ei tehtagi midagi.
Eelmisel kevadel olid arutusel variandid: rattaretk linnast välja, Tartu Lõunakeskuses uisutamine ja shoppamine või Tallinasse CC Plazasse minek. Ükski ettevõtmine hääletusel ülekaalu ei saavutanud – ei tehtudki midagi. Hoolimata, et rattaretkele olid isegi mitmed vanemad nõus kaasa tulema. Aga osad tibid ei tahtnud jalgratastega oma pikki küüsi ohtu asetada… Ehk on 11-12 aastastelt natuke palju demokraatia teostamist nõuda?

Nii kahju. Nii kahju. Ma arvan, vanemad oleks mõlema plika klassis valmis ürituste korraldamisel kaasa lööma ja abiks olema. Pole kutsutud. Vanema lapse klassijuss kardab vanemaid. Tegelt ka! Arenguvestlusel otsagi ei julgenud vaadata…

Aga olgu õnnistatud kõik õpetajad, sest nende töö on hindamatu.

Jõuluvana blingmasin

Ühesõnaga ma saingi oma vajaliku iluannuse kätte. Tänan!
Klaasisulatus oli tore nagu ikka. Presenteerin kahte kabedamat tööd. Eelmisel aastal tegin värvilisi kuuskesid, sel aastal leiutasin sellise jäise isendi.

Kaks järgmist asja on sündinud täna väga vinge Soome kollaazikunstniku Anna Wildrose töötoas uue kunsti muuseumis. Igaüks võis tulla ja tema juhendamisel kräpist ja prügist kunsti teha. See kleit on suht abitu katsetus aimata järele Anna enda kauneid teoseid ja auto, noh, auto on vana katkine kiirabimasin, mille kavatsesin muuta sürrealistlikuks Love expressiks. Aga näppu sattusid just sellised materjalid, et kogemata sündis mingi Jõuluvana bling-bling express...
Kes meiekanti satub, siis Anna näitust tasuks kindlasti vaadata, tal pole niisama kleebin-värvin tööd vaid tema loodud maailmades on tõesti sügavam sisu sees.
Natuke meenutas Lilian Meistri näitust 1001 .. patja? midagi sellist.
Ja Anna ise on väga soe, kirglik ja vahva proua.

Pidu hakkab, pidu hakkab…

Küll on kahju, et ühe tubli maanaise blogi on kinnine ja te ei saa lugeda, kuidas suure peo jaoks küüritakse külakeskust läikima, koolipoisid harjutavad oma bändiga lugusid, üks prouakene õmbleb lastele punasest riidest kommikotte, teine otsib küla pealt salatikausse ja muid nõusid kokku, kolmas lubab küpsetada 15 leiba ja neljas koorida 250 kartulit. Ma tahaksin ka seal olla! Linnas nii asjad ei käi..

Paljud inimesed ei armasta pidusid. Peab end tuunima, tüütute inimestega suhtlema, tihti on programm igav või siis hakatakse suure isuga jooma ja asi läheb üldse käest ära. Iseenesest on aga peod nii vahvad. Kui suudad endasse õige meeleolu valida, on kõik hästi.
Viinaviskamispeolt on tähtis õigel ajal ära minna. Ametlik programm saab läbi, näed huvitavamad inimmuutumised kahe tunniga ära, sööd kõhu täis ja vudivekk. Nii jääb viltu lipsuga kavaleriga valsituiamine ja rosoljekausis tukkuvate inimeste vaatamine ära. Samas - kui ei saa ära minna, siis mingi kell 2 –5 öösel võib sellistel üritustel saabuda hoopis uus hingamine ja võid avastada end mõne inimesega kuud vaatamast ja filosofeerimast, veinipudel käib käest kätte ja juhtmega õue veetud makk üürgab eriti tähenduslikku mussi.
Pidulikel vastuvõttudelgi võib end hästi tunda. Ilusaid riideid on ilmselt vaja selleks. Mina end vahtu kloppida ei mõista ja mõni läikiv pluus on ülim, mille selga suudan ajada. Aga programm on sellistes kohtades tavaliselt peen ja pingetpakkuv ning suupistetest ei tasu rääkidagi.
Lastepidudel on oma võlu. Elevil ja kohevil jõnglastel lähevad vahel sõnad või tantsud sassi aga nad annavad täiest hingest esitatud numbritega iga kell mõnele estraaditähekesele silmad ette.

Pidude ootamine ja valmistumine on kõige magusam osa. Kui ei pea just kohutavalt kiirustama. Kaunistamine, planeerimine, lõhnad, elevus… Eriti eriline on just hetk enne seda, kui uksed tehakse lahti ja sisse valguvad rõõmsad peolised. Veel on lauad tippvormis säravatest klaasidest salvrätikute sabaotsteni ja salatikaussidel pole kurgisektorid kärbatanud… Meestel on veel pintsakunööbid kinni, naiste kõpskingad veel ei hõõru, lapsed suudavad veel viis minutit viksid ja viisakad püsida.

Ja siis ta algab.

Vajad puhkust?

Pildid sõber Kristelilt. Meil on sarnane kiiks ja tõmme vanade, iseloomuga mööblitükkide poole.
Aga puhata on vaja, kui on vaja. Minu puhkus läks suures osas magamise tähe all. Ju oligi sellest puudus. Sellepärast ongi suurepärane novembris puhata - aed ei karju, reisima ei kutsu, rahutust rinnas pole.
Maga, sõber, kui uni on!

off topic

Pildid Kadri armsast käsitöösalongist ja kohvikust.
Puhkus on läbi. Ei ole sest hullu. Aga... mul on vist vale häälestus. Panin küünla põlema aga kolleeg tuli sisekorra eeskirjadest rääkima. Ajasin juttu kahe naeratava inimesega, keda kontoris kohtasin. Olin ikka rõõmus, kuni endal ka imelik hakkas. Lõpuks toodi Tornist mulle klaasitööd ära, mille reedel olin valmis teinud ja see tegi veel eriti ilusaks olemise.
Töö juures peab ikka tööd vihtuma, mitte niisama ilutsema. Jah?
Mis küünlad ja tilulilu!

Ja veel.
Telekapulditüli toimus nädal tagasi. Tollest ajast peale läksid kraanikausi torud umbe. Mingid teooriad väidavad, et kanalisatsioon on seotud nn seedimata tunnete ja mõtetega. Mina esoteerikat ei usu ega poolda aga - eile õhtul madistasime mehega tund aega torude kallal, nüüd jookseb vesi vulinal sinna, kuhu tarvis ja meie vaikus, mida oleks võinud "noaga lõigata, pakendada ja mõnes Gothic poes müüa" (nii hästi öeldud, Risto :) ) on murtud.

Город золотой

Kuulates oma lapse võimatut vene keele hääldust tekkis mul hiilgav idee suunata teda õige keelekursi poole tutvustades talle vene muusikat. Millegipärast ei mõjuta tema õiget hääldust vene multikate vaatamine aga samas sõnastiku abil pillab jaapanikeelseid fraase!
Kuid häda. Meil pole Krissuga sarnane muusikamaitse. Minu kunagised lemmikud Akvarium, Kino, Võssotski jne ei loksuta teda grammigi. Kas venelastel on Vanilla Ninja ja Avril Lavigne analoogi?

Ja üldsegi. Ma ei tea vene muusikast enam midagi. Kes oskab midagi huvitavat soovitada? Ma viimati ostsin Zanna, noh... amneesia.. noh, selle hästi ägeda häälega ballaadide ja kasakalaulude esitaja plaadi. Emale laenasin ja tema kaotas ära :(