Vajan õpetaja arvamust

Päevad kiirustavad. Tööl on sebimist ja kodus ka. Tervis on kehv ja see tuleb vist reisiärevusest.
Pühapäeval käisime rannas pühapäevakooli lõpupiknikul,oli külm tuul ja kuum päike vaheldumisi, lapsed solberdasid purskkaevudes. Ja õhtul veel Superstaar. Sellest olen aasta tagasi kirjutanud, vahepeal midagi muutunud ei ole. Lapsed karjuvad, prožed sähvivad, kaamerad sõidavad. Seekordsed laulud olid väga lahedad, nii Spaceman, Lady Marmalade kui Nothing compares to you. Ja muidugi I still haven`t found, what i`m looking for- see on mu lemmik läbi aastate. Kõik neli lauljahakatist olid minu meelest head.
Ma istusin žürii taga peaaegu. Ja pidin tõdema, et Heidi on tõesti isegi selja tagant ja mitme meetri kauguselt imekaunis: saledad täiuslikud käsivarred, öösinine siidkleit rõhutamas habrast figuuri ja ronkmust läikiv juuksepahmakas...

Kui asjalikumat juttu ajada siis... mul oleks mõne õpetaja abi vaja. Või kellegi teise, kes noortega tegeleb. Ma tean, et mu mätast külastab vahel mõni õps aga ei tea, kas kiirel koolilõpuajal üldse kellelgi on aega blogisid lugeda.
Aga kui keegi oskab vastata, siis-
Mis on sinu arvates noortele kõige olulisemad teemad? Mis neid kõige õnnelikumaks teeb, mis kurvastab? Mis on suuremad probleemid? Mis on praegustel noortel teistmoodi, kui nt 10 või 20 aastat tagasi? Mis sind on viimasel ajal sinu õpilaste juures üllatanud- heas või halvas mõttes?
Olen ette tänulik.
ikka teie
Ritsik

Iluasjad

Seda ma siis teen kui ma tööd ei tee ja kodutõid ka mitte:)
Minu isiklikud lemmikud on kõrvarõngad, metallist pärlid on Helmehaldja poest.
Kaelakeed läksid liiga lopsakaks kätte ära aga ma rumala peaga tellisin liiga vähe musta ketti, muidu oleksin natuke minimalistlikumad teinud. Ju ma lammutan nad võibolla kunagi jälle laiali ja teen ümber.
Mis ma nendega edasi teen? Jagan laiali. Ühe kaelakee jätan endale, selle valgete pärlitega, teisi võib minult küsida.

Trett Soomaale

Krissu klassi retk Soomaa külastuskeskusesse edukalt sooritatud. Ilm oli ilus, ainult vile tuul oleks võinud olemata olla. Näidati õppefilmi ja hoones oli väga üksikasjalik hundinäitus, kahjuks polnud aega sellesse piisavalt süveneda. Õpperada kobraste elualale oli ka aint 2 kilomeetrit pikk. Olen seda meelt, et õpperadadel peaks lonkima üksi või kahekesi, binokkel ja taimeraamat paunas, rahulikult nuuskima, pildistama, kohati niisama maha istuma ja mõnulema. Siis on asjal jumet.
Aga noh- parem ikka kui mitte midagi.

klassi 26st õpilase peale kogunes õpetaja kingituse raha 10lt perelt. Üks ema küsis, mis ja kuidas, teised- ei midagi. Kui pidime ümbriku pidulikult üle andma, käisin küll ühe ja teise issi juures, et äkki astuks vanemate nimel ette ja teeks kraapsu...
Haha! Kolm korda võib arvata, kes selle õnnetu ümbriku lõpuks õpetajale pihku pistma pidi.
Ükskõik, mis kollektiiv või lasteaiarühm või hulk rahvast on, alati on need, kes teevad, need kes aitavad ja need, kes vaatavad pealt, käed taskus. Minul on piinlik pealt vaadata ja piinlik on ka aduda, et vaat ei teegi keegi, kui ise pihta ei hakka. Aga edaspidi püüan ennast tagasi hoida. Las siis jäävad asjad tegemata, ma ei taha enam lollakat pioneerijuhti mängida.

See selleks.
Mul lõpetati Katiga sinine leht ära. Kodu on vahepeal perfekto korda saanud ja teistpidi jälle kaosesse uppunud. Kui ikka süvenenud koduperenaine ei ole, siis on lootusetu midagi korras pidada. Vähemalt saamatu minu korral.
Eile vaatasime-
meil on nüüd viiekõlariline kodukinoooo
- dvdlt Charlie ja shokolaadivabrikut, täiega sürr film ja Depp oli talle omaselt freaky aga teist korda ei vaataks, raamat oli lihtsalt niivõrd palju kordi etem. Dahl on väga omapärane lastekirjanik, väga.
Ja TV3 -lt nägin Stepfordi naiste poolt filmi, päris ea idee oli, mulle meeldis. Ma pole aint väga kindel, kas minu teinepool eelistaks naturaalset mind või filmis nähtud programmeeritud ideaalnaisi, kelle kinnisidee on hoida kodu pimestavalt perfektsena ja vaadata mehele alati naerusuiselt ja teenistusvalmilt alt üles...
Filmis oli linnatäis mehi valinud "tuunitud" naised, ja ainult üks, viimane, oli "piisavalt mees", et julgeda tahta oma kõrvale isiksust, kõigi oma nõrkuste ja vimkadega.
Nädala pärast läheme Krissu ja Mikuga Rootsi. Programmis on Pipimaa, Kolmardeni safaripark ja Puuhamaa lõbustuspark. Ma hakkan juba tasapisi närvi minema, paniköör, nagu ma olen. Äkki jääb keegi haigeks. Äkki ma ei kannata laeva loksumist. Äkki on halb ilm. Äkki saab raha otsa.
Äkki .....
Mulle laevasõit üldse ei meeldi. Seisad mingil metallmonstrumil, maa on nii kaugel, põhi nii sügaval ja kõigutab ka veel. Jube! Lapsed on muidugi leilis.

Suvi läheneb. Ööbikud...

Tulge siia nüüd

Oh raske on elu, kui meeskal on puhkuse kolmas päev.
Võttis teine kätte ja hakkas ilma minu näägutamiseta ise muru niitma. Ma siis tegin ka asja ja hakkasin murukääridega aiaservi ja puuriidaääri ja õunapuuümbrusi ja kiigepostide ümbrusi pügama. Hiljem rohisin naadistunud vaarikaid. Riisusin, tundide viisi riisusin. Lapsed ka peksin tööle. Rohke asjast kõrvalehiilimise peale nad ikka natuke aitasid ka. Krissu ronis ilmatu kõrge toomingu otsa ja istus seal nagu punane kägu.
Nüüd on aed meil päris peaaegu juba. Sile, ma ütleks. See efekt kestab ma pakun tubli kaks päeva ..
Meile võib nüüd külla tulla. Programmis on muru ja niidetud õunapuualuste vaatamine. Ja saab vaadata seda vaksapikkust murtudsüdamepõõsast, mida lotte veel murdnud pole. Pluss raudürdid plekk-kausis. Ja basiilikud kenasti murulaugu kaisus peenra peal.
Ma tooks toast madratsi ja paneks selle koleda raudtorudest kiige peale, küpsetaks kooki ja tooks keldrist õunamahla, lõkkematerjal ootab küll jaani aga küünlaid võiks õue tuua, jäätist ostaks ja ...
Ps. pildil illustreeriv tähendus, selline võiks olla minu ideaalaed. Ma oma aiast ei jaksanud pilti teha, käed tahtsid õhtuks niigi küljest ära kukkuda.

loetud päevad koolivaheajani

Ja neid päevi loetakse hoolega!
Mihkel kuulutas juba, et tema mate aastahinne on viis ja oli väga rahul.
Ükspäev oli siin nende klassi kevadkontsert. Teadsin, et mängitakse näidendit ja Miku etendab Vanataati-tarka. Sestap olin suht muretu, kui ta ennast dressipükstesse ja mingisse hõlsti riietas. Küpsetas veel poetaignast algusest lõpuni ise saiu kaasa. KÕIK tegi ise!
Ja kooli saali saabudes oli mu ehmatus muidugi suur, kui selgus, et tegu on peale näidendi veel piduliku kontserdiga ja teised lapsed olid ülikondades ja hõljuvates kleitides!!! Aga kutt ise võttis asja stoilise rahuga ja tema rollisooritus "Vaeslapse käsikivis " või mis ta oligi, oli nii lahe, et tegelikult vist polnudki lottis dressidest ja tossudest probleemi.

Krissu on jälle õnnetu. Sai mates kaks märkust, sest kodutöö tegemata. Sõbranna, kelle poolehoidu ta millegipärast väga püüab, ei hooli temast jälle ja krisu jutu järgi mõnitab teda koos uue bestikaga (bestikas=parim sõber). Krissu endisel pinginaabril on uus sõber ja krissu on ka seal ilmselt üleliigne. Vaene laps...
Vaatasin klassipilti. Kõik on täpselt nagu endagi kooliajal. Mõned popid iludused, kes on ka poiste lemmikud ja üldse endaga rahul. Omad kambad, kuhu saada on raske.
Nohikud, kelle enesekindlusega pole just parimad lood. Poisstüdrukud, kes ei hooli meikidest, seelikutest ega toppidest ja asjatavad pigem poistega kaarte tagudes. Ja täielikud autsaiderid, kes on "inetud, lollid ja rumalad", nagu lapsed ise ehmatava avameelsusega ütlevad.
Õudne, kui raske see seltsielu ikka võib olla. Koolis sa ei saa ju neid tüüpe vältida, kellest täiskasvanuna kaarega mööda käid. Koolis istuvad nad sinust kaks rida tagapool ja sa pead päevast päeva kuulma, kui nõme SINA oled, kui nõmedad on su riided, kui nõmedad on raamatud, mida sa loed (haha, ta loeb vabatahtlikult raamatuid, haha!!!), kui nõmedad on su seisukohad, mõtted, hambad ja sa ise ülepeakaela.
Ma ise ei olnud koolis eriline popp kuju aga hirmus õnnetuna ja üksi ka end just tihti ei tundnud. 9 klassis oli aasta põrgut aga mul oli pinginaaber ja temaga koos sai kõigest kuidagi üle.
Õnneks on krissul kodus kaks väga truud sõpra. Tõeline sõber ei hooli ju väikesest kasvust, puseriti hammastest ja jaapani multikate hullusest.
Tõesti loodan, et Krissu eneseleidmine kulgeb kenasti ja laps poleks enam õnnetu.

Tuuduril oli õigus

Lapsuke on üsna terve olemisega. Karta on, et oli miski viirus, sest lasteaias olevat neil aint 8 last rühmas, teised kõik haiged. Huvitav, kas see antibiotsilaks oli siis ilmaasjata?
Mul endal on meeletu väsimus ja uimasus, külmavärinad ja muidu imelik olemine. Lisaks näen juba mitmendat ööd jubedaid unesid, kus ma kattun sinist värvi lööbega ja muid vastikuid asju juhtub. Palun ei, ma tõesti ei ole huvitatud haige olemisest! Öelgu kiropraktik Tuudur mis tahab, immuunsüsteem peab selle viiruse hävitama!

Ja ka meeleolud on imelikud. Käisin paar päeva tööl,kuigi olen ikka veel lapsega haiguslehel, pidin ühe mulle kohustuseks antud asja ära tegema. Päris mugav: teed oma asja ära ja lähed minema, tundmata süümekaid, kas ikka oled piisavalt oma palka välja teeninud. Eile oli laps ka kaasas, huvitav, kas nüüd kõik mõtlevad, et miks terve lapsega kodus vedeleda?

Kolleeg veeretab elumuutmise mõtteid, samas pole sund midagi muuta veel nii tugev, et põhjustaks revolutsiooni ja reaalsed otsustused. Ebamäärane rahulolematus painab ka mind aga mõtted ei ole konkreetsed. Ma ei usu, et ma praegust tööd suudaks nii 10 aastat jutti teha aga esialgu puudub väljavaade, mida veel ma oskaksin eluga ette võtta.
Täna Terevisioonis esinesid Indigolapsed lauluga "Unelaul kõigile, kes peavad hommikul tööle minema." No küll oli kriipiv lugu! Mõtteks see, et pole mõtet vihtuda 30 aastat teha midagi, mida sa pead tegema ja raisata aega pseudoväärtuste järel joostes.
Arvan, et iga elufaas õpetab midagi ja kui olen valmis järgmise jaoks, tuleb see iseenesest. Oma elu muutmine jõuab tohutult julgust ja enneseusku, neid mul suurt pole, sestap pean seda kapitali veel koguma.
Meie tuttaval misjonäriperel saab Eesti-aeg täis, nad plaanisid minna USAsse tagasi aga said võimaluse minna hoopis aastaks Kameruni, Aafrikas. Kuigi tegemist on suht stabiilse riigiga vist, -ikkagi, minu mõõdupuude järgi tohutu julgus.
Sõber jällegi plaanib suvel võtta suure ja pika aja iseendale. Kuigi väänlen uudishimus, keeldub ta oma plaane paljastamast ja õigesti teeb ka, retk isendasse võib mõnel juhul olla sama raske kui reis Aafrikasse. Loodan, et ta jõuab kohale.
Julge peab olema.
Usk peab olema, siis tuleb ka julgus. Ükskõik mis alal.

Kangelased meie ümber

Seriaal seriaaliks, lugudest meie ümber igatahes puudust ei tule.
Meie eelmise suve lapsehoidja, 14-15aastane habras piiga, ilus ja armas nagu printsess rääkis täna, et tema emal on vähk. Või noh, ehk ikka ei ole, see paistab peale operatsiooni kuu lõpus.
Tüdruku ema kasvatab oma kaht last üksi, aastaid rabelenud kahel töökohal, suvekski oli tal välja otsitud postijagaja koht ja tütar pidi teda aitama. Nüüd hakkab tüdruk ise seda tööd tegema, et kuidagi ära elada, sest vanavanemaid ei ole, isa on aga reaalis ei ole, lähemaid sugulasi ka mitte. Pank tahab ikka iga kuu oma 5000 krooni laenu ja makse kätte saada.
See mitte vanem kui 15aastane laps on valmis terve suve töötama, et oma väikest perekonda üleval pidada. Pärast operatsiooni ju hommepäev tööle ei lähe.
"Küll ma hakkama saan," kinnitas tüdruk säravate silmadega ja meelekindlalt. "Mul on ju nii palju sõpru, kes mind aitavad ja kogudus ka. Elektri lülitame suveks välja, vee ka, käime tuttavate juures pesemas. Ainuke probleem on, et postikotid kaaluvad 30 kilo ja mina oma sõbrannaga, kes mind aidata lubas, ei jaksa neid kanda. Meil on auto aga nüüd on veel juht tarvis leida. Küll me leiame!"
Ma ei kujuta ette, mida tunneb see üksikema, kes on ilmselt terve elu harjunud ise hakkama saama, kelleltki abi ootamata. Tahaksin talle öelda, et ta on tubli tütre üles kasvatanud.
Minu ema läks samasugusele operatsioonile, kui mina olin just keskkooli lõpetanud. Samaoodi ilmasammas, alati kõik ise jõudnud ära teha. Isa istus köögilaua taga, viinapudel ees ja pisarad tilkumas, mina lihtsalt olin, olin, päevad läksid tuimalt minust läbi, mina käisin ka tööl aga ei pidanud järsku terve pere eest vastutama... Ema taastus pool aastat ja vaimseks tervenemiseks umbes aasta. Ta võttis kalkunitibud, need andsid elule sisu tagasi.

Kuidas aidata? Anda raha? Osta midagi? Lihtasalt palvetada?

Kuidas küll inimesed jaksavad? Meie lasteaias on kasvataja, kes jäi mõni aasta tagasi leseks kahe väikese lapsega. Tema käib siiamaani kolme koha peal tööl. KOLME! Hommikul jagab posti, päeval on lasteaias ja õhtul koristab.
Kangelased elavad meie ümber.

viimne tulp..

Mina ei tea, kus ma olin, kui Vanajumal mõistust jagas. Keegi oleks võinud mulle öelda, et kuule, mine käi ära, lase endale ikka natuke panna midagi kõrvade vahele!
Miks keegi ei öelnud mulle???
Kui mul oleks mõistus, siis ei oleks ma oletanud, et on võimalik pidada suurt, ülemeelikut ja lolli koera üheskoos lillepeenraga.
Viimane tulp, saate aru, viimane tulp, imeilusa õrnpunase õiega vedeles eile maas peenra peal. Ja sealsamas ka kümmekond teist tulbihakatist, kes juba mitu nädalat olid üritanud endale õit kasvatada. Ja Kati poolt mulle emadepäevaks kingitud taim niisamuti, kuigi istutasin selle nii põõsa varju, kui sain. Lisaks oli kraater kraabitud verivärske murtudsüdame põõsa kõrvale, mõnus magamislohk õnneks veel hernesteta hernepeenrasse ja maasikavaod nii lössi tallatud, et kogu kastmisvesi voolab minema.
Ja see tohman, tolvan, tolgus, lontrus... see ei saa ju millestki aru, hüpleb ringi, pulk hambus ja naerab.
Nuuks nuuks nuuks

Eile ei olnud üldse mõnus õhtul õues olla. Vasakult naabrid istusid oma triibulises õlletelgis ja kuulasid mönuga Elmarit ja mingit tümpsuraadiot vaheldumisi. Lisaks on naabrinaisel umbes pooleteiseaastane laps, kes muidugi mõnuga igale poole ronib. Emal on viletsavõitu närvisüsteem ning kogu tekst, mida ma tema suust lapse suunas olen kuulnud, on :KUHU sa ronid, kas sa oled LOLLIKS läinud, MIDA sa teed, tule KOHE ära, LÕPETA, silmapilk tuppa.
No küll võib röökida ühe pisiinimese peale!
Üleaedsed tegid lõket ja põletasid mingit värki, mis täitis kogu rajooni jäledalt haisva tossuga.

Meie pere on muidugi naabritena kuldaväärt:)
Kelle kõrvu ei paitaks kolme- kuni seitsmehäälne lastekisakoor vaheldumisi koera haukumisega?
Veel kastsin eile aeda. Vanajumalal hakkas vist minust natuke hale ja ta kastis ka täna hommikul omalt poolt.

Imelikku und nägin. Ma pidin minema kiriklikule patukahetsusele või meeleparandusele. Ma ei mäleta miks, vist seep, et luusisin linna peal, kuigi ise lapsega haiguslehel ja meie sekretär nägi mind. Astusin sisse suure kiriku uksest, mis paiknes Tartus, Botaanikaaia vastas ja üks mu kolleeg viis mind kiriku keldrikorrusele, kaastundlikult õlale patsutades. Pidin t-särgi väele lahti riietuma, kolleeg julgustas mind, et valus ei ole ja pani ukse minu järel lukku.
Mul oli natuke kõhe.
Meeleparandusruum osutus sauna või basseinilaadseks asutuseks, ujumisriietes inimesi täis. Pidi läbi käima mitmest erinevast basseinist, suht kuuma ja külma veega. Siis tulid ruumid või boksid, kus pidi vastu astuma oma nõrkustele või pattudele. Nägin näiteks kasiinosõltlaste ruumi, kus keset vilkuvaid mänguautomaate pidi kiusatusega võitlema.
Ma kõndisin ringi ja juurdlesin, mis kiusatusele mina peaksin vastu astuma. Siinseal olid oma katsumused juba läbinud inimesed, mõnel mõõtsid arstid igaks juhuks pulssi.
Ei leidnudki üles, kus ja kuidas ma pidin oma patte lunastama.
Ärgates juurdlesin, kas ma tegelikult ka vajaksin patukahetsust. Eks ole elus nii mõndagi kahetsemisväärset juhtunud. Ja kui ma ka praegu üritan igati head elu elada, pole täiuslikkus ikkagi võimalik. Enese mahategemises on mul niigi kõrgem järk.
Kristluses on Jeesus kõik patud lunastanud ja võimalikud "juurdetehtud" patud on inimese ja Jumala enda vaheline asi.
Meeleparandus, see on teine asi. Ausate ja positiivsete mõtete mõtlemine peaks olema prioriteet nr üks, kõik muu põhineb sellel. Mis siis, et on kiusatused, tähtis on see, kuidas neile vastu astuda. Minu puhul on need tihti väikesed, pealtnäha vähetähtsad asjad. Kas järele anda soovile masendusse langeda, hirmul olla, mitte ennast ja Jumalat usaldada, vinguda, laste peale karjuda...
Või ma ei tea, äkki olen asjadest absoluutselt valesti aru saanud.
Mind ei olnud ju kohal, kui Vanajumal aru jagas, mäletatate?
Vähemalt ei läinud ma unenäos basseini sisse, muidu oleks haigeksjäämine suht tõenäoline. Kas ebausk on ka kiusatus?

Ma pole mitu päeva telekat vaadanud. Pole suurt midagi vaadata kah. Lapsed jäid üleeile isegi Kelgukoerte ette diivanile ühel häälel magama. Huvitav, miks keegi pole tulnud selle peale, et eesti noorte elust seriaali teha? Mitte sellist kodukesetlinna stiilis venimust vaid korraliku dramaturgiaga ja terase tekstiga.
Mulle meeldis üks sari, mille nime ma ei mäleta, seal olid ilus liider Brooke ja tema sõbranna pisike aga vapper keskkonnakaitsja Lily ja üks hästi paks poiss ja üks poiss, kel oli vahepeal vähk jne.
Ja muidugi on minu põlvkond Beverly Hillsi iganädalast doosi pikisilmi oodates üles kasvanud.
Vot. Huvitav, kuidas seriaali teksti kirjutatakse? Hakkaks ise tasapisi pihta? Claara ja Anniki aitavad, saame kuulsaks, rikkaks ja Kroonikasse:)

Viirusevaba nett ja allergiavaba elu

Muutsin hotmailis oma parooli ära, näis kas aitab. Tänud nõuande eest!
Kui sisse hotmaili logisin, tervitas too mind: Tere Piret Toomingas!
Oleks tahtnud vastu hüüda: mine sa ka p...., piret toomingas või kes sa iganes siin viirusi levitad ja minuna esined!!!

Lõpetasin Epp Petrone "Roheliseks kasvamise" ja olen üsna nõutu. Et kuidas siis nüüd edasi olla. Keskkond on mürke täis, neid on nii shampoonides, riietes, toidus kui ehitusmaterjalis,lisaks ei saa süüa suurt midagi, osta suurt midagi ja nafta saab niikuinii kohe otsa.
No plastikut pole ma kunagi armastanud, ei fliisina seljas, paksu pakendina hakkliha ümber ega kireva leluna. Üritan seda mitte osta ja poest tulnud plastiku söögi ümbert sorteerin konteinerisse.
Autot mul pole, pudelivett ei joo (10 000 klaasi kraanivett maksab sama palju kui üks pudel nn poevett, pudelivesi on suht samas hinnas piima või bensiiniga),
lennukiga olen sõitnud elus umbes 5 korda, tulesid kustutan toas, vett niisama kraanist joosta ei lase, maja kütan suures osas puudega, sünteetilisest materjalist riideid ei osta, kokakoolat ja värvilisi pulgakomme ei osta.
Ma küll ei tea, mida veel. Shampoonide ja kreemide ja parfüümide pealt kribukirjas keemilist koostist lugeda ma ei viitsi. Samuti on raske mahedalt toituda. Eks siin on ka ühest tõde raske leida: kas osta poest mahemakarone, mis on toodetud Saksamaal ja mille siiavedamisel on kulutatud palju energiat või osta kodumaiseid makarone, mille puhtuses ei saa kindel olla?
Köögiviljadega on raske. Kogu talv ikka oma vitamiinivajadust eesti kaalika ja jõhvika peal ei rahulda. Vahel tuleb kange banaani- ja apelsiniisu, kuigi umbes võib oletada, kui kaugelt nad on kohale toodud ja mida sinna peale pritsitud on. Kunagi mingis ajakirjas sai loetud ühe vanderselli meenutusi, kuidas ta banaaniistanduses töötas ja kuidas ta peale seda iial enam poebanaane süüa ei suuda.
Väga armastatakse meil kurki ja tomatit, mitu kuud aga tuleb leppida viljadega, mis vaid värvi ja kuju poolest tomati nime kanda võiksid.
Poola õunad ka väga ei kutsu, kuigi kangesti tahetakse. Ämm üksvahe ostis neid hoolsalt ja andis lastele isegi pesemata kätte!
Ja liha kulub meie peres. Viimasel ajal ostan pigem sinki kui plastmassvorsti, aga ju sealgi on igast asju sees.
Kõike ei jõua jälgida. Võib vaid loota, et ehk on lastel tugev tervis ja nii vanalt nad enam allergitsema ei hakka. Nad kangesti tahavad küll kokakoolat, krõpse ja värvilist maguskraami aga püüan ennast kehtestada ja seletada, et pole mõtet tervist rikkuda. Nad juba näevad mitme sõbra pealt, kuidas üks värvus punaseks poola maasikate ja draakoni mustikakommide peale, teine kattus jubeda lööbega pärast hennatätoveeringu tegemist ja kolmandale tekivad lausa nahakahjustused teatud kommisortide peale. Neljas sõber ei saa üldse meil käia, sest tal on kassiallergia. Viiendale pannakse lasteaeda suur osa toidust kodust karbiga kaasa.
Meil on kass ja koer allergiaprofülaktikaks kodus ja neid iga päev kallistades-nätsutades ehk tugevneb immuunsüsteem kah.
Samas ma saan täitsa aru inimestest, kes mahepoest hirmkalleid jahusid-värke ostavad. Kui ikka laps piinleb, siis ostad, ükskõik, palju maksab.
Ma ostan meelsasti turult, müüja näo järgi. Võiks tihedamini jõuda turule..

Maailmalõpujutte keeldun uskumast, tee mis tahad. Kui saab nafta otsa, mis parata, elu muutub väga palju aga elada on võimalik ikka, loodetavasti. Kliimavapustused... see on valus muidugi. Alates vastikutest lumeta talvedest ja lõpetades katastroofidega. Mul on lapsed, ma ei saa endale lubada tulevikku maha kanda.

Kokad, arstid, õpetajad

Miku on ikka täitsa kokkamise soone peal. Täna otsis jälle Poiste kokaraamatu välja ja tegi absoluutselt ise viineripirukaid (ma küll ei suutnud suud pidada ja andsin nõu). Head tulid, kuigi millegipärast veidi magusad. Kes segas tainasse salaja suhkrut? Teisel pildil on sünnipäevalaulu üürgamine sünnipäeval spordihallis, tort minu looming.
Vaatasin vanu pilte, 11 aasta jooksul on neid sünnipäevatorte ikka üksjagu tehtud, oot ma mõtlen.. 25 tükki! Pluss veel emade-, isade-, naiste- ja niisama päevade tordid. Miku ja Kati on otsustanud kokkadeks saada, ilmselt avame tulevikus pererestorani :)
Täna sain jälle vihastada. Kuna algkool saab läbi, otsustasime nii viie emaga, et kingime õpetajale selleks puhuks spaa kinkekaardi. Mina olin enda arust hakkaja, tegin kirjad ja saatsin Krisuga laiali, küsides kirjas 50 krontsi. Täna helistas lapsevanem, kes end ei esitlenud ja tänitas mu kallal 5 minutit: kas ma arvan, et inimestel on ministri palk vä, et nii suurt summat küsida? Neil töö juures korjatakse ülemuse juubeliks ka poole vähem raha! (Sitt ülemus siis, oli mul tahtmine vahele pista). Mida peavad mõtlema vaesed üksikemad enne palgapäeva sellist summat loovutades? Kuidas nad kuu lõpuni hakkama saavad?!
Ja miks üldse on õpetajale nii kallist kingitust vaja? Kas õpetaja on minister? Tema teada saab spaa kinkekaardi poole väiksema summa eest!! Ma ikka mõelgu järgmine kord hästi järele, kui sellist summat inimeste käest küsima hakkan, muidu võib pahandusi tulla. Haridusministeeriumi poolt.
Ma püüdsin selgitada, et see on ju vabatahtlik, tahad maksa, tahad ära maksa, tahad maksa poole vähem. Mis sellest tüli tõsta? Ma nagunii ei loodagi kõigilt 24 vanemalt seda raha saada.
Kurtidele kõrvadele.
Miks ma ikka veel ei saa aru, et pole kasulik aktiivne olla ja üritada midagi head ära teha? Mööda pead saab!
Hissand, mul ei tuleks küll pähe õiendama hakata, kui ma ise maksta ei jõua või ei taha. Las teised siis teevad, mida kisada? Minule isiklikult on Krissu õps väga sümpaatne ja väärt iga tema kingituse heaks kulutatud krooni.
Ehh..

Perearst helistas, Katil on põletik, hakkan antibiotsi andma.
Meie perearst on kullatükk. Alati kuulab ta ära mu hüpohondrilised nutulaulud, kirjutab porisemata analüüse ja kui tõesti kähku abi vaja, olen alati jutule saanud. Patsiendile otsa vaatab ja naeratab ta ka. Ega ilmaasjata pole ta meie linna kõige pikema patsiendinimistuga perearst.

Nukker..

Kolmas päev 39kraadist palavikku lapsel :(
Arvan, et tal on angiin. Lihtsalt külmetustest ja viirustest meie lapsed mitu päeva suures palavikus ei ole. Homme lunin arsti koju.
Kodused toimetused edenevad ludinal, mitu nädalat edasi lükatud tööd olen ära teinud. Lastega koos on ka tore olla. Annaks see palavik vaid juba järele...

Veel üks proble: Juba mitu kuud tagasi tegin MSNis lahti justkui sõbralt saadetud lingi, mis kutsus mind kuskile ekstra kohta mingeid pilte vaatama. Mina olin tööpostil istudes saavutanud paraja juhmistunud oleku, avasin lingi ja sisestasin ilusti nõutud msni parooli ka, arvates, et tegu on mingi Orkuti kommuuni moodi asjaga. Loomulikult oli see viirus, mis saadab minu nimel spämmi nüüd teistele minu msnis olijatele. Meie itimees ei osanud mu msni parooli ära vahetada, mina ise leidsin Helpi alt mingi lingi, mida külastades saavat parooli vahetada aga see ei ole mul seni veel avanenud, ei töö- aga koduarvutis.
Äkki keegi teab, mida teha?

Peast barbi ja immuunsus nullis

Mul tuli üks suht veider asi meelde.
Ma üleeile käisin sinna spordizaali võtmeid ja tänutäheks kommikarpi tagasi viimas aga too isik oli juba läinud. Mõtlesin siis võtmed allkorruse masöörile anda. Teda kohtasime ka sünnipäeva ajal, selline veidi veider, punase näo, õlekarva pleekinud juuste ja palja rinnaga eatu onkel. Koputasin, tuli teine õliste kätega ühe palja selja ja p..ga onu juurest minu juurde ja võttis võtmed lahkesti vastu.
Siis ukse pealt hüüab: kuule, sul on immuunsüsteem nõrk!
Meh?
Sa oled tihti haige või?
Eee.. nagu ei oleks, otseselt haiguse ja palavikuga voodis pole kaua aega olnud, kurk kipub tihti haige olema. Mis siis?
Ei midagi.
Miks sa siis arvad seda?
No ma vaatasin sind eile.
?
A võibolla sa olid eile niisama väsinud ja stressis.
Ee, ehk.
Selge.

Mis ma selle teadmisega siis nüüd peale peaksin hakkama?
Kas see on tolle onu viis kliente muretseda? Või siiras mure ligimese tervise pärast?
Kusjuures ei olnud massöör, silt oli ukse peal Kiropraktik Tuudur.
Oijah.

Täna mängisin pisikese haigega kaua aega barbindust. St mina samal ajal rookisin sokkidest, paberisodist ja kuivanud õunasüdametest puhtaks mänguasjakasti. Ühtlasi said riietatud kõik paljad nukud, saduldatud kogu hobusepark ja karbikestesse paigutatud aarded-pärlid ja muu printsessistaff.
Tänu eilsele muinasjutule “Haldjatest hobusevargad” (no oskavad need ungarlased ikka välja mõelda, eksju), sai Mustaks Kuningaks meie ainuke meesnukk Michael Jackson (leid kaltsukast, ei laula kahjuks enam, hind 10 krooni), üks barbi oli emmeks ja legoprintsess laps, lisaks oli hobune kärnane võluvarss, koer oli koer ja troll oli Elukas, kes püüdis aardeid ära varastada. Tore oli. Miks mul suvalisel õhtul selleks iial aega ega jaksu pole?
Kati magab, püüan tööasju teha a kuidagi ei viitsi, ei viiiiitsi, ei huvita ka. Tahan veel nukkudega mängida (punastamise koht).
Hiljem..
Laps ärkas üles ja on õnnetu- pea ja kurk valutavad, palavikku juba jälle 38,5 ja pole veel õhtugi:(

Meem

Nüüd on aega puhata ja mängida. Claara saatis küsitluse.
Hmm, nagu see kedagi tegelikult huvitaks mida ma olen kunagi teinud ja mida armastan aga noh, olgu.

4 tööd, mida olen teinud:
müügiesindaja
keemik-mikrobioloog
kämpingu adminn
lasteaiakasvataja abi

4 filmi, mida vaataks jälle:
Lendas üle käopesa
Kokaiin
Peata ratsanik (see Jonny Deppiga)
Moskva pisaraid ei usu

4 kohta, kus olen elanud
Tartus Variku linnaosas
Pärnus endises Valli hotelli majas
Pärnus
Pärnus

4 sarja, mida armastan:
Dr House
Jälgi jätmata, vahel harva SCI
ee... olevatest midagi praegu rohkem ei vaatagi.
Olnutest aga
venelaste Sherlock Holmes
Ohtlik lend
Mulla all, OZ, Bundyd

4 kohta, kus olen puhkamas käinud:
Slovakkia, Tatra mäed
Inglismaa, Derby lähedal
Gruusia, Grigoletti
-
4 lemmikrooga:
Kartul igal kujul, näiteks koos taise ahjulihaga
kurk ja tomat igal kujul
Kõik, kus sees hallitusjuust ja oliivid
Magustoidud ja koogid

4 veebilehte, kus käin iga päev:
Postimees.ee
hot.ee
blogid
-
kusjuures ma ei käi IGA päev netis.

4 kohta, kus tahaks praegu olla:
Kodus raamatuga lesimas
Soojas merevees
Metsas, põlluveeres, külavaheteel lonkimas
Ilusas väikelinnakohvikus latte ja koogiga mõnulemas


Selle peab neljale inimesele edasi saatma aga teeme nii, et kes tahab, see ise võtab ja teeb.

Viirused liikvel

Seda ma nüüd sain oma kodus-olemise-ihalemisega. Kati võttis kätte ja jäi palavikku. Midagi muud viga ei paista olevat aga laps on tuline mis kole.
Aga ega ma kurda. Tulemuslik päev. Sain terve esimese korruse üle kraamitud, lisaks kaks masinatäit pesu, söögitegu ja kissell, natuke riiete parandamist, kahe vildiasja Tekstiilikotta näitusele viimist ja isegi haige lapse ja nukk Sipsikuga mängimist. Mängisime täringumängu Elu on selline, Kati võitis, mina jäin teiseks ja Sipsik viimaseks...
Ilm on päikeseline ja kohutavalt külm. Krissu valutab pead ja Miku köhib-tatistab. Noormees võttis eile sünnaks saadud Poiste kokaraamatu ette ja tegi niuhti tomatikastmega suupistesaiad valmis. Abivägi sirgub!
Krissu ponnistab Kadri.Kasuema lugeda. Kadri läks käbedalt aga Kasuema aeglasemalt. Väidab, et meeldib kuigi mina ei tea, kuidas ta sellest pioneerindusest ja kommunismi ülesehitamisest aru saab. (Ma vaatasin koolis sõnastikust järele, pioneer on nagu vanaaja skaut- kommenteerib ise.)
Mina loen Epp Petrone Roheliseks kasvamist. Ei tekita just head tunnet. Ei ole võimalik poest pakendamata toitu osta ju. Põrnitsesin just Säästukas kraami kassalindil- iga pisinibin on ju plastiku sees! Ok, aedviljad ja liha saaks ilma kotita turult kätte aga ma ei jõua iga päev turule.
Ja me kõik loeme õhtuti juba nädalaid ikka veel unejutuks Imeflööti ja ära ei tüdine.

Emade- ja sünnipäev

Vihm sajab. Päris hästi ajastatud, leian ma. Las minu 12 sorti taimendusi mõnulevad, ja mina pääsen kastmisest.
Päris väsitav nädalalõpp oli. Sõbranna sünna laupäeval ja Miku oma eile. Täna muudkui haigutan ja jorisen, et tahaks kodus tukkuda, mitte tööl tooli ja klaviatuuri kulutada. Lapsed on kooliaastast nii läbi, et loevad päevi ja nädalaid veerandi lõpuni. Tulevad koolist ja jäävad multikate ette diivanile magama kesk selget päeva.
Miku sünnipäeva pidasime spordihallis, kus ta trennis käib. Lihtsalt hea õnne peale helistasin haldajale (või on ta omanik) ja küsisin, kas saaks saali ja kui suure raha eest. Ja kujuta ette- mees, kes mind esimest korda elus nägi, andis mulle rahumeeli võtmed pihku ja ütles, et raha pärast pole vaja muret tunda, need korvpallilapsed on nagunii tal oma tiiva all. On ikka usaldust veel maailmas!!
Lapsed kihutasid ringi kolm tundi jutti nagu meeletud, püüdsin küll mõne rahulikuma mängu teha puhkuseks aga ma ei olnud väga hästi valmistunud, auhindu ka polnud ja kokkuvõttes lõpuks loopis ikka igaüks niisama palli. Poiss ütles, et tema on rahul ja külalised paistsid rõõmsad olevat. Meie mehega mängisime ka rahvaste palli ja palliletsu ja koera, lõbus oli. Kooli ajal vihakasin rahvaste palli, poisid virutasid ju alati palli ikka mõnuga ja ma olin aeglane kah.
Eriti ei meeldinud mulle see, et Miku sai sõpradelt kingiks palli, cd-riiuli ja 800 krooni. Raha rõõmustas teda küll väga ja palus kõik mul panka arvele viia aga … Minu meelest lastel võiks ikka veel olla seda kingituse lahtipakkimise rõõmu. Mitte et mulle endale vanemana see lihtne oleks, laste sõprade sünnipäevade eel mänguasjapoes piinatud moel tuustida aga mulle ei meeldi ikkagi ümbrikuvärk.
Õhtul kodus toibusime mõne tunni, grillisime õues kana, viinereid ja leiba. Mängisin sulgpalli ja lõin Krissule sulgpalliga otsaette muhu!
Emadepäev jäi seekord tagaplaanile. Oma emale panin posti pakikese raamatu, ravitee ja laste joonistustega, ise sain kingiks seemnest kasvatatud lille, paberist lille ja poolelioleva raamiga pildi, lillepildi loomulikult. Ja T-lt päris lilled.
Ehh, 11 aastat ema oldud. Igavuse ja üksilduse üle kurta ei saa… Ja aina huvitavamaks kogu aeg läheb. Kolm inimest kasvavad sinu kõrval iga päev, igaüks isemoodi ja ise suunas.

Taimed, ainult taimed

Oo, ma armastan maikuud! Kõik igapäev on teistmoodi kui eile.
Täna läksin turule omaarust paari lille ostma ja kaotasin viimsegi arunatukese. Naasesin 12 erinevast sordist taimetitega, kandam oleks vist veel suurem olnud, aga raha sai otsa ja ratta peale rohkem ei mahtunud ka. Kuigi vähe ei puudunud, et oleksin minupikkuse ploomipuu "Ave" ära ostnud, nalja oleks saanud selle kojuveoga.
Mis on kõige parem ploomisort, kes teab?
Õige ploom peab ikka küpsest peast nii magus olema, et herilased selle sisse peadpidi kinni saaks lennata. Meil Tartus oli mingi helekollane läbipaistmatu ploom, viljad natuke sidruni kujuga aga ma ei tea, mis nimi. Niii hea oli.
Niisiis: kress, astrid, raudürt (minu lemmik), kilbik, miski nelk,lõvilõug, murtudsüda, koriander, basiilik, tüümian, krüsanteemid, talihali.
Mulle meeldib turul müüjatega jutustada. Enamasti on igasuguste taimede ja viljadega tegelejad asjalikud ja rõõmsameelsed, nad rõõmustavad, kui sa nende kaupa kiidad, vastavad meeleldi küsimustele ja kuulavad su enda aiajutte. Aiainimesed ei hooli kunstküüntest, solaariumist ja päevapoliitikast, nemad muretsevad rohkem võimalike öökülmade ja kartulimardikate pealetungi pärast.
Kui mul meest oleks vaja otsida, siis ma landiks kõige meelsamini ehituspoodides ja aiandites:)
Täitsin oma peenart täna õhtul hoole ja armastusega ning mõtlesin kuidas saaks koera huvi mullatööde vastu kustutada. Ta sinder on kraapinud kraatreid sinna-tänna ja trampinud mu maasikate otsas, neil niigi kuivuse käes raske olla.
Töö tehtud, unistasin aiapaviljonist, uuest piirdeaiast ja üleüldse, viimase peal haljastusest. Ei, üldse mitte midagi peent vaid lihtsaid taluõueasukaid, et igal aastaajal oleks midagi vaadata.
Palgapäeval ostan mõne enela, nad on nii ilusad oma kevadises õitehangedes. Aga vist vähe aega õitsevad? Veel tahaks ma seda kreemikat uimastavalt lõhnavat kibuvitsa, noh, mairoos või kuidas seda kutsutaksegi.
Pojengid, astilbed ja karikakrad mul juba on. Põõsastest kukerpuu ja kahte sorti kontpuu. Aiaservas vohab toomingas, seda peaks vist kärpima. Teadmata viisil aeda asunud vaher on täiesti salaja kolmemeetriseks kasvanud.
Mõnus on aias!
Eile niitis T kaks tundi jutti muru, siis andis teatepulga mulle üle ja ma panin veel tund aega otsa, tõsi küll, ma niitsin mõnest kohast vikatiga. See on suure krundi ainuke miinus, muru niida nagu hull. Võta või kits..
Ilusast laupäevast saab kohe pühapäev, emadepäev ja meie Miku sünnipäev.
Sünnipäevaga on meil vägevad plaanid. Loodame, et kõik läheb ilusti.

minagi pelikani klubis

Pelikan on doonorite vapilind.
Meil oli lasteaias doonoripäev, võtsin ka julguse kokku ja andsin verd, esimest korda elus. Ei old hullu, kuigi see nõel oli ikka üsnagi jämme ja valus käe sees.
Terve päeva on imelik hägune olla, pea nagu kummine kuidagi. A ju see käib asja juurde. Igavene jurakas shokolaad anti ka.
Ilm on külm ja peenardele kraam külvamata.
Kalender mai lõpuni töiseid ja mittetöiseid asju täis kirjutatud. Mai, alati on see üks igavene tormamise ja sehkendamise kuu. Ega vist suvelgi unistada aeg ole aga vähemalt lapsed on orjusest priid.
Käisin täna Krissu vanas lasteaias lugu tegemas. Rõõm oli näha, et remonti tehtud ja muidu ilus. Rääkisin loo tarvis 6aastastega emadepäevast. Ikka nad toovad issiga lilli ja lubasid kõik ära koristada ja :)
Ühel tüdrukul ei olnud isa. Tema lubas ka emale öelda, et ta armastab teda, tolmu pühkida ja salatit hakkida "kuigi mul läheb sellega hirmus palju aega". Küsisin, mida tema ema kõige rohkem armastab. "Mind!" tuli kõhklematu vastus.
Nii imearmas laps, suurte silmade ja pikkade patsidega, nii arukas ja vahva! Mida tema isa küll teeb või mõtleb, et ta sellise printsessi maha on jätnud?
Ma tean, et olen ebaõiglane, võibolla isa on surnud, või kohtub lapsega igal laupäeval või.. mis iganes..
Lihtsalt jäi kriipima. Olen kuulnud, et paljudes lasteaedades püütakse isadepäeva pidu üldse vältida, sest pooltel lastel pole neid võtta lihtsalt!
Meie issi hoiab oma tütreid. Ja tütred teda. Poevad sülle ja kaissu ja ajavad juttu..
Poiss on rohkem emmepoeg. Ma ei tea, miks see nii on. Aga võrdselt armsad ja kallid on kõik emmele ja issile, iseasi, kas me seda alati välja näidata oskame.

you are enough

Segased tunded on täna.
Sama segased, kui tänane ilm: ere kevadpäike aga kõle tuul sunnib mantlihõlmu koomale vedama.
Olen mitu päeva mõtisklenud selle üle, mis annab või võtab inimese enesekindluse. Miks on nii, et kuitahes ilus, andekas ja sädelev inimene võib tihtipeale olla sisemiselt arg ja endassetõmbunud aga teine, kellel õigupoolest pole silma paista millegagi peale kõikide eelmainitud omaduste puudumisega, pakatab enesekindlusest?
Tõenäoliselt raske lapsepõlv? Ema vihahoos käratatud “saamatu käperdis” võib nullida ära oo kui suure osa inimese kujunemisest. Või parastav pedagoog, kes su töö üle terve klassi kuuldes irvitab. Lollaka klassivenna itsitamine tüdruku koleda hääle, kõverate jalgade või jämeda tagumiku üle seitsmendas klassis võivad naisehakatiselt võtta pikkadeks aastateks usu oma välimusesse. Vaid mõned sõnad – ja kui palju pisaraid, pettumust ja valu.. tempel mällu aastateks.
Kui pingevabad on iseenda suhtes väikelapsed! Millise uhkusega nad näitavad emale oma esimesi kriipsujukusid, jorutavad kõvasti ja valesti laulda, topivad oma pisikese punnkõhu ümber roosasid seelikuid ja on ikka kõige selle juures väikesed printsessid, kunstnikud, ISIKSUSED. Seni, kuni keskkond hakkab tiibu kärpima -klassivend irvitab või õpetaja nullib ära sinu meelest vaimustava pildi.
Ei loomulikult, adekvaatne enesehinnang on abiks ikka aga miks, miks on selleni jõudmine nii raske? Mõnel tuleb see lihtsamalt, mõni peab iga väikese solvangu või pettumuse järel seda taas varemetest üles ehitama hakkama.

Siin oli see 16-aastase minale elutarkuste ütlemise mäng. Ma ei ütleks endale siis midagi muud, kui ma korrutan endale praegu: sa oled see, kes oled ja kõikidele ei saa meeldida. Lollakad klassivennad, kel oli iga asja kohta ütlemist ja kellele ei läinud miski korda peale enese isikute upitamise ja heaolu… Need poisid on kasvanud suureks, võibolla on neist saanud vahvad inimesed aga võibolla armastavad nad Delfis kommenteerida, maksavad alluvatele mustalt palka ja veavad rämpsu metsa alla.
Pole vaja põdeda iga jõmmi ütlemiste peale! Ehk kuidas nad seal vabastavas hingamises korrutavadki:
You are enough, you do enough!

Tegelikult paneb see omaenda kõnepruuki vanematena kõvasti kontrollima. Mulle on laste suur ninnunännutamine stiilis “oh KUI ilus ja andekas sa ikka oled, apsaluutselt imeline” võõrastav aga kiitma peab lapsi küll palju ja asja eest. Ja kui ma ei kiida, küsivad nad seda ise: emme, kas me ei teinudki seda hästi?
Suur kunst on panna lapsi mõistma, et isendaga rahulolu ja lähedaste armastus ei sõltu tegelikult otseselt saavutustest. Ehk- sa oled väärtuslik ja kallis ka siis, kui saad kahe, jääd jooksuvõistlusel viimaseks või kui sul on kõverad jalad. (kuigi ilusad jalad ei ole ju saavutus?)

Saavutused on siiski meeldivad. Eile üllatas meie pesamuna mind emadepäeva lauluvõistlusel imeilusasti viisi pidades, keskmine kirjutas kirjandi emast ja suurim joonistas pesamuna diplomilt suurepäraselt pildi maha (ilma kopeerita). Ja mina üllatasin iseennast, olemata väsinud ja kuri hoolimata pikast päevast. Lugesin ilmatu pika jutu ette “Imeflöödist”, see rääkis … eee.. mh… millest küll?
Aa, Pärlipõsksest Ilonast, Neitsipõsksest Balintist ja suht äkilisest Veekuningast. Ilona löödi mättasse, siis muutus ta kuldussiks, kuldõunapuuks, kuldvoodiks, kuldroosiks… ikka raiuti ta vaeneke juppideks a lõpuks sai ikka tibiks tagasi :)

laupäevak

Ma käisin ka prügi koristamas. Kuulusin selle 3% naiivikute hulka, kes lootsid oma käte jõul suure osa sellest korda teha, mida aastaid masinatega laiali on veetud.
Aga noh, hea tunne ikka. Meie kollektiiv oli esindatud umbes 12 liikmega. Algul tuustisime prügikuhja ühes metsaveerus, selle saime isegi peaaegu tehtud. "Korralike" inimeste tehtud hunnik oli, hulk ehitusprahti pluss diivan ja autoiste, hea firma lastejalatsid, head shampoonid, lisaks koomiksid, katkised mänguasjad ja rattakiiver, kus isegi nimi sees. Hämmastav. Ühe inimese viis minutit ja õnnelik prügivaba elamine, teiste inimeste kaks tundi tihedat tööd ja s..s sobramist. Aga noh, need kaks inimgruppi- sodistajad ja koristajad ei hakka iial üksteisest aru saama.
Teine koht oli ojakallas karjamaa ääres, dziiss, sinna oli aastaid prahti veetud, osa sellest juba mudasse mattunud, osa ojasse uppunud, puude ja teiste sodide all kinni. Midagi me seal mudases risuses kaldas välja rookisime, koos mitmekümnepealise teise tiimiga, aga eriti kaunis pilt ikkagi välja ei näinud. Sinna oleks tehnikat vaja olnud, buldooserit ja koppa.
Ilm oli ideaalne. Mõnus tunne koos teistega tööd teha ülla eesmärgi nimel, nii oma kolleegidega kui võhivõõrastega.
Meediakampaania oli ülivõimas. Ma arvan, et eriti suurt praktilist kasu sellest aktsioonist ei sündinud aga seegi suur asi, kui nii suur hulk inimesi kodudest välja saadud ja koos tegutsema. Probleem samuti teadvustatud.
Kodus toibusin mõne tunni ja kuna ilm hellitas jätkuvalt, sattusin hoogu ja kaevasin õues terve õhtu. Maasika- ja lillepeenraid. Tänaseks jäid vaid kaks porkna- või milleiganes peenart ja muru peaks ära niitma.
Täna on kondid nii haiged, nagu oleks tappa saanud. Aga asja eest:)
Olen endaga rahul. Preemiaks olid mulle eile kaks haruldast ja südantsoojendavat asja: tohutu luigeparv, mis üle meie õue lendas ning minu loomade varjupaiga loo positiivsed netikommentaarid.

Mai, juhhei!

Need kevadised päevad lippavad ikke kärmesti! Kõige rohkem meeldib mulle mai juures see, et igal hommikul on midagi õues teistmoodi. Täna hommikul oli näiteks meie 80aastased pirnipuud otsustanud lõpuks lehti kasvatama hakata. Aga nartsissid ja tulbid mul ei tõuse:( Ma ikka oma arust olen kümnete kaupa sibulid maha pistnud aga kus nemad siis on??
Eile nõida ei jooksnud. Kunagi oli aeg, kui võtsin plaaniks iga volbriöö erineva kutiga veeta. No linna peal siiberdada muidgi, mitte ja-nii-edasi. Sõprade kamp seal juures oli osaliselt sama, osalt vaheldus. Igatahes sai ikka palju ja palju ringi lehvitud, Tartus ju ikka toimus kontserte, pidusid ja värke. Päris mitmeks aastaks jätkus neid erinevaid kutte, küll niisama sõpru, küll romantilisemaid tüüpe. Kuni ei tahtnud enam kellegi teisega jalutada, ainult Temaga. Ja siis tulid lapsed.
Ja siin ma nüüd olen.
Eilse õhtu veetsin koos Kataga köögilaua taga nõmeda töönädala pingeid maandades, kaaslaseks kisavad lapsed, pudel magusat veini, kanajalad, oliivid, jäätis ja fimo. Pluss leedu muinasjutud. Mulle meeldis.
Töönädal jah on jätkuvalt ebaeduline, nägin metsikut vaeva ameeriklase intervjuuga, kasutasin tõlkimiseks kahe inimese abi aga ikka ei tea, kas sai nüüd ok või ei.
Lisaks olen enda peale vihane. Tegin loomade varjupaigast loo aga pean seda kõvasti lühendama, et ta koos paari pildiga küljele ära mahuks. Sest olin möku! Ütlesin küll produtsendile, et mul on siin materjali paariskülje jaoks, aga tema ütles- ähh? sellest asjast vä? mkm!
No ja mina noogutasin kuulekalt kaasa, teeme siis ühe külje, kui härrad soovivad aga nüüd praagin välja oma emotsioone ja värke ja nii kahju on! Teine prodjuuser ütles ka, et loomulikult oleks paariskülje võinud teha aga praegu pole tema ametiaeg.
Miks ma ei kehtestanud ennast ja ei surunud paariskülge läbi? sest ma olen möku!
P..organdimaale kõik, ma ütlen.
Ja magnetmassaazist ärge palun mulle enam iialgi midagi rääkige.
Olen tööl, ootan oma asja küljendamist ja kibelen koju. Maasikapeenrasse, õunakooki tegema, Eesti naist lugema.