Valus muusika

http://www.youtube.com/watch?v=SmVAWKfJ4Go
Selline lugu, et mina ei oska videot üles laadida, eriti tööarvutis, kus itimees kohe turja kargab, kui midagi kinni kiilub.
Aga Cashi "Hurt" lõikab täna kuidagi eriti valusasti.
Samaoodi Poguesi "The fairytale of New York."

Ise ka ei saa aru, mis täna hinge valutama paneb. Kõik need teistele meelega ja ilma meeleta haiget tegemised vist.
Mu poeg nuttis eile pikalt patja. Sõber ei jäänud talle ööseks, kuigi algul lubas jääda. Ja meie issiga süüdistasime teda salaja kommisöömises. Rumal lugu, kui issi kapi otsas seisnud trühvlikarp on äkki tühi ja kolm paari suuri ümmargusi silmi vaatavad otsa, ühest suust oma täielikku ilmsüütust vandudes. Keegi neist valetab aga kes?
Jube, oleme siis jõudnud sellesse staadiumi, kus vanemad enam ei tea kõike, mis lastel teoksil. Usalduse defitsiit..
Tööl pole midagi oma küljele panna. MI DA GI! Ma ise ka imestan, kuidas ma mõne tunniga suutsin lehekülje ära täita.
Taskus sügelevad kinkekaardid ja ma käin juba kolmandat tiiru Seppälas midagi normaalset leidmata. Kuidas on võimalik, et ilmatu suures poes EI OLE midagi osta?
Tõmban virinale pidurit ja loodan, et Apollos läheb paremini.

Veel üks laul sobib täna: Foo Figters "The Pretender". See aitab siis hästi, kui on nii vihane olla, et pritsib juba kaane vahelt välja. Kui Cash ohkab niisama, siis Foo Fighters virutab ja südamest.

head käesolevat!

meie sidisime kenasti viiekesi kodus, kassist-koerast rääkimata. Üle tüki aja ei läinud külla ega kutsunud külla st mina kutsusin aga tagajärjetult.
Hea oli. Vedelesime isekeskis, sõime kuna tahtsime ja mida tahtsime, vaatasime tvd ka tülideta. Kell pool 9 õhtul avastasid lapsed, et on laekunud LUMI, nad paiskusid õue ja naasesid sealt kell 23.15, et pool tundi võileibu süüa ja taas õue ilutulestikule tormata. Ma olin ka kaua õues. Tegime lumesõda, lumelaternat, lumejänest, lõket ja igast muud möllu. Lumelaternat me polnud kunagi varem teinudki ja maru ilus sai, selle sisse paigutasin rahuldustundega oma palju raha maksnud aga jubedalt seebilõhnalise küünla, mida toas põlema ei saanudki panna, nii kange luhvt oli.
Ilutilustik (nagu Kati seda kunagi nimetas) oli äge, shampuse asemel jõime kõik õues lumise aiamööbli peal teed :)
Pesamuna enam paugutamist ei karda, isegi koer kannatas suure osa saluudist õues koos meiega välja, siis läksid kärtsud päris kõvaks, koer muutus pisut murelikuks ja viisime ta tuppa.
Sedasi.
Nüüd tööl ja lõbustused mõneks ajaks piiratud..
Take care you all!

Võõras mure

Eile sain teada ühe nukra uudise. Samas hea ka..
Pojal on üks sõber, esimese klassi poiss. Armas laps. Pole veel näinud, et nad Mikuga kakleks, isegi Kati võetakse mängu. Mina olen imestanud vaikselt poisi vanemate üle seni. Need elavad lahus aga see ei üllata ju iseenesest, mind tegi valvsaks see, et lapse kohta ei tundnud keegi iial huvi. Suvel oli ta vahel meil terve päeva ja keegi polnud talle öelnud, kuna koju sööma tulla või mis kell õhtul koju laekuda. Ja praegu, koolivaheajal samamoodi, kell pool 10 õhtul küsin, kas sa nüüd ikka tõesti ei peaks koju minema ja ta kuulekalt hakkabki minema. Esimesed korrad pidin teda saatma, sest ta leidis, et ei julge üksi minna. Ma näiteks ei laseks oma seitsmeaastasel lapsel üksi kell 21. 30 koju minna.
Alati vaatab ta huviga, kui me midagi koos oma perega teeme, pakkus end piparkoogitainast rullima ja pliidipuid ritta sättima. Ja alati on ta riided küll uued ja puhtad aga käed irrmus pesemata ja kõht kole tühi, kohe mõnuga istub lauda.
Üks õhtu ma vihastasin ta isa peale, keda ma pole iseenesest näinudki. No tuuakse laps autoga meile mängima ilma minuga kontakteerumata, okei, ju see on minu kiiks, et ma enne Miku kuskile külla lubamist tahan kutsujat näha ja ema või isaga ka paar sõna vahetada. Aga kui ma küsin poisi käest, kuna isa talle järgi lubas tulla ja ta ei tea, neil polnud sellest juttu.... samuti pole tal telefoni, et isale helistada? No peale üheksat õhtul andsin siis lapsele oma telefoni ja õnneks teadis ta isa numbrit peast. Aga miks mina pean sellepärast muretsema, kuidas külaline koju saab?
Lisaks olen mitu aega põdenud lastele tekkinud punnide pärast, kartsin, et kass on kirbud koju toonud või koer. Lasin mürki igale poole, ostsime loomadele kirburohtu. Kui Miku ühel teisel sõbral, kes meie lähedal elab, ka punnid tekkisid, olin kindel, et meie oleme neile kirbud majja toonud. oo õudust! Õnneks on sõbra ema mõistlik inimene ja ütles, et juhtub ikka, neil ka loomi majas palju. Eile aga too ema helistab ja ütleb, et kuule, hoopis too meie laste ühine poiss-sõber on hüppavad asjad importinud. Laps ise olla nende poisile rääkinud, et nende kodus on kirpe nii palju, et ei saa jalgagi maha panna :(
Ja me koos selle teise emaga mõtlesime- tõesti, peale poisi külaskäiku tõesti jälle olid lastel uued hammustused! Nüüd pole ta meil jupp aega käinud ja pole ka lastel uusi kuplasid. Lisaks hakkas küla infootsingumootor ootamatult tööle ja selgusid uued tõsiasjad poisi perekonna kohta, kus on asjad ikka tõeliselt halvasti.
Ma tõesti imestan, et poiss nii armas laps on, kui tal kodus sellised lood on.
...
Küsimus on, mida ma selle infoga nüüd peale hakkan? Ma tean, et poisil on raske elu ja imelikud vanemad ja kirbud, keda ta toob meiegi koju, kui ta külas käib. Kas ma saadan ta koos kirpudega ukse pealt tagasi, kui ta järgmine kord tuleb? Meie roosasse kodanlasekoju veel mingid probleemid, vuihh?
Ilmselt pole nende kodus asjad ka nii halvad, et peaks lastekaitset tülitama. Kirbud, vähene lapse toitmine ja igasuguse huvi puudumine järeltulija vastu pole ju seaduserikkumine? Ja ma ei lähe ju ka nende ukse taha uurima kuidas lood tegelikult on?
...
Ma tõesti ei tea, mida teha. Ja mulle meeldib see võõras laps. Kuigi- kas midagi sellest muutuks, kui ta mulle EI meeldiks? Kui poiss oleks selline ropendav ja laiav kuju, oleks mul väga lihtne uks ta nina ees kinni lüüa aga kas ka reageerimata jätta? Aga kellega ma peaksin rääkima ja kuidas, nii, et sellest hoopis kahju ei sünniks?

Aasta eelviimane päev

Pole mingit soovi teha mingeid kokkuvõtteid või plaane või uusaastasoove. Oli nagu oli. Tuleb nagu tuleb. Nagu Jumal annab. Ma pole väga seda "Võta elu oma kätte ja valluta aina uusi mäetippe, viisaastakute plaanide kaupa" tüüpi isik.
Las Peep Vain süstib eestlastesse saavutusvajadust, kui ta arvab seda vaja olevat.
Mul täitsa piisab sellest, kui kõik samamoodi edasi läheb, kui 2007. aastal.
Kusjuures algab roti aasta, mitte et ma astroloogiat 100% usuks kuid siiski. Ma ja mees mõlemad rotid. Eile siis õhtul arutasime, kuidas Igor Mang igas lehesabas taas uueks aastaks igast jõledusi ennustab (tuleb teil meelde, on ta kunagi saabuvaks aastaks ka midagi head ennustanud? Täitsa on tahtmine mõni tema eelmise aasta lõpu üllitis üles otsida ja vaaadata, mida ta selleks aastaks ütles..)
..
noh, ja me mõtlesime, et rottidel peaks roti aastal küll ea olla olema, loogish, eks? Ja tuletasime meelde, kas 12 aastat tagasi, 1996 roti aastal olid meil head ajad. Nii.. mina lõpetasin ülikooli, kolisin Pärnusse, sain elu esimese täiskohaga töö. T vihtus mööda eestit katuseid panna. Kahepeale panime aluse järeltulevale põlvkonnale (Krissu sündis järgm aasta kevadel). Tegemist kui palju!
Samas kerge too aasta küll polnud, vastupidi. koolilõpetamine on alati raske, elukohavahetus ka, lisaks olid igavesed vastikud jamad meie mõlema töökohal ja ka meie tolleaegse korteriga.
Kokkuvõttes said 1996. aastal läbi suurte raskuste tehtud mitmed tähtsad valikud ja algused, mis pikemas perspektiivis on viinud positiivsete arenguteni.
...
Huvitav, kuidas teistel rottidel läks?
...
Igatahes pole ma praegu küll huvitatud mingitest uutest algustest. Tasakaal sobib täitsa hästi. Samas- nagu minu tahtmisest midagi oleneks...

Viimased kollased uudised ütlevad, et Laine Jänes ja Katrin Karisma on oma abikaasade poolt maha jäetud, peale 20aastast abielu. No peab ikka suur tüdimus tekkima kooselust, et vajadus otsast alata sunnib selles eas veel nooremat naist otsima! 20 aastaga võiks kahe inimese liit juba nii kindel olla, et mingid elutormid ei suuda seda lõhkuda. Või võõrdumine ja lahkukasvamine hoopis?
Nujah. Vähem räägitakse neist paaridest, kes on 40 aastat koos elanud. Kadunud Jaan Kross oma Elleniga. Jüri Arrak. Eee.. kindlasti keegi veel.
...
Soovin ühe uusaastasoovi hoopis ühe teise inimese jaoks. Hästi salajase.

neljajalgne nuhtlus

Vaikne meeleheide allakirjutanu poolt.
Koer noh.
Viimane nädal oleme olnud palju kodus, nunnutanud koera (kassi ikka ka) päris piisavalt. Tulemus:
Nädala jooksul on ta kaks korda kööki pissinud, kord sittunud ja neli korda oksendanud (no oksendamine tuli ilmselt seedehäirest)
Nädala jooksul keeldub ta üksi õues üle viie minuti veetmisest, selle asemel ilmub meie elutoa akna taha järjekindel haleda ilmega koeranägu ja akendele lisandub aina uusi kriime ja ilajälgi
Nädala jooksul on ta umbes 4 korda küla peale jalutama siirdunud. Täna leidis mees ta poe juures tiirutamas ümber kimbatuses ja purupurjus kohaliku punkari
Täna hiilis ta seni rangelt keelatud territooriumile elutoas ja sättis kogu oma mudakäpalise olemise pidulikult tugitoolis sisse
ja nii edasi
ja nii edasi
Mina ei suuda enam, ütles mees. Annaks või kellelegi ära. Enam ei jõua ta jamadega tegeleda.
Mina olen lihtsalt meeleheitel.
Tema õde elab päevad läbi oma perenaise juures õues, ei põgene kuskile isegi üle liibakil aia. Tõsi küll, seal on teine koer seltsiks.
Gabriel, mis meist saab?

minu pisike mull

Häid pühi unustasin kõigile siia sattujatele soovida!
Rõõmsat rahulikku aega
Õnnistatud olemist

Mina alustan tänast teist jõulupüha tööposti otsas. Linn oli hommikul suht uneuimane, telefon ei tirise, mailid on ära vaadatud, uudised ära loetud, mis siis nüüd....
Ja mu hommik algas koerasitahunniku rookimisega köögipõrandal!
sest väljas on nii vastik ilm, et koer arvas heaks siinsamas oma asjad ära ajada. nigu poleks tal suud peas et öelda AUH, NIUTS või midagi sellist ja korraks õues põõsa taga ära käia.
Selle peale ütles ainus täna hommikul msn-is olev isik, et elu ongi selline: alatasa tuleb kellegi kakat koristada.
Eile lugesin jõulukingiks saadud raamatuid, üks oli "Terrassiaiad" või midagi sellist ja ise tellisin Aili Paju "Seda kuuske peab kuulma". Maivõi kui imelised pildid seal on! Lumiste metsade ja härmas okste pilte vaatasin kaua kaua kaua...
Jutud on ka mõnusad. Vanaproual on hea süda ja terav silm.

Mis veel?
Nüüd polegi suurt midagi tükk aega oodata.
Uus aasta kohe hakkab peale, kevadeni on aega, lumeootusega ei taha närvi mustaks ajada.
Kummaline äraolev vaikuse ja hämaruse mull on ümberringi.
Fotograaf siin kõrvallauas vaatab oma arvutis linna peeneima koha jõulupeo pilte. Tuldpurskavad dekoratsioonid toitude all ägavatel laudadel, täidetud põrsakesed, ojadena voolav mullijook, sädelevad tualetid..
Nagu mingi teine universum.
Siin on hall unine vaikus
mis on kestnud terve detsembri. mina jäin jõulustressist ja kiirustamisest puutumata, sest seoses sinisel lehel olemisega sain kolm nädalat rahus puhata. hea on.
Nagu Aili Pajugi ütleb: Talvel puhkab kogu loodus, pole vaja inimeselgi rabeleda.
Mõtlen oma halli mulli sooja turvalise lumesaju nagu klaaskuulis.

Inglaste mõnuaine

...ehk lemon curd ehk sidrunivõi.
Võta 2 sidrunit, riivi peene riiviga koore kollane osa kaussi ja pigista mahl ka välja (see on tüütuim osa). Sulata vesivannil 100 g võid, lisa 200 g suhkrut (ma vist panin veidi vähem)ja sidrunivärk, sega hoolsalt. Siis lisa kolm lahtiklopitud muna ja sega eriti hoolsalt, kuni möks hakkab paksenema, nii rammusa hapukoore sarnane võiks olla. Vesi peab vesivannis peaaegu keema aga segu ennast keema lasta ei tohi. Valmis tema ongi, pane kuumalt purki ja limpsi kauss puhtaks.
Tarbida jahtunult röstsaia ja kange musta teega.
Minul rösterit ei ole, panen puupliidi peale fooliumi ja paar saiaviilu otse sinna peale. Mu inglise sõbral on hiiglaslik gaasiküttel pliit, kus on spetsiaalne röstimisplaat saia jaoks, teise plaadi peal keeb alati kannuke vett tulise tee tarvis. Inglased panevad ikka mitu teepakki kannu sisse, uhavad piima ja suhkrut kah.
Seal ostsin ma sidrunimöksi poest purgiga (pluss sidruni- ja apelsinimarmelaad, mmm, sellist mujal ei tehta) aga oma rõõmuks sain teada, et seda saab ise ka eduliselt keeta.
Seekord tuli mul mögin suurepäraselt välja, parajalt kreemjas ja helekollane, just nii rammus, et paned saia peale õhukese kihi ja rohkem ei tahagi aga ka nii mõnusalt sidrunine, et limpsid pärast salaja veel teelusikatäie niisama peale.
Kindlasti igaühele ei maitse aga mina ja mu pere armastab seda hullupööra.

Pühad

Tubli jupp jõulu on vahepeal möödunud.
Kati jõulupidu lasteaias, meie laps mängis nunnut muhu rahvariietes Tüdrukut (pildil).
Vanemad käisid külas, kingitused, niisama koos mõnus.
Jõuluõhtul käisin lastega meie pisikeses kodukoguduses. Ilm oli ebameeldiv, rahvast polnud palju aga kena oli laulda ja teisi kuulata. Katjuusha jäi mu süles kitarrimuusika saatel magama ja nohises õndsalt kogu oma esimese jõuluteenistuse. Suuremad laulsid kenasti kaasa. Ausalt öelda oli see mu esimene jõuluaegne kirikuskäik üle 11-12 aasta, sest vahepeal on lapsed väikesed olnud, kodused kohustused kinni hoidnud ja vabandusi küll ja veel.
Kui mul veel lapsi polnud, tulin T-i juurde jõuluks külla ja tema läks sõpradele jõuluvana tegema. Minul oli igav ja jalutasin Eliisabeti kirikusse, kus oli metsikult rahvast ja kõik arusaamatu üsnagi. Siis tuli T tagasi ja viimases kohas käisime kahekesi, tema oli J. vana ja mina elevil Lumehelbeke. Ülejäänud õhtu möödus kahekesi, nii õnnelikud ja armunud kui me siis olime...
Nüüd on meid kenake hulk :)
Jõudsin lastega koju ja ukse taha oli J. Vana paar suurt kotti jätnud, nende sisu uurimine ja laulu- ning luulenumbrite kuulamine võttis tükk mõnusat aega.

Täna vedeleme niisama. Midagi EI PEA tegema. Arvuti jäi meie laste ahastuseks haigeks, issi ei luba läpakas runescapet ega mängukoobast käima panna, muidu jääb äkki seegi viirusesse.
Mina tegin inglaste parimat leiutist. Vaatab, kas saab pilti panna.

test, test

Oo, ma saan blogerisse sisse!
Mingi viis korda olen asjata siin ukse taga koputamas käinud nii kodus kui tööl, ma ei saa aru, kas mingi süsteem on üle koormatud või? Inimesed tahavad oma jõulutundmustest pikalt pajatada?
Mul on selle aja peale kirjutamise tuju sada korda üle läinud.
Täna naasesin just pika tilli kohvikust olles vastu igasuguseid sisekorraeeskirju manustanud kell 3 päeval klaasi punast. Juhe nii koos oli.
A eile ma tahtsin kirjutada Jonny Cashist, laps ütles, et neil musaõps oli lasknud tulevikupillide joonistamise taustaks seda lugu, ma ei mäleta pealkirja a pmst see tema viimane lugu, kus ta on igivana ja meenutab oma elu.
Ma aastaid ja aastaid vihkasin Cashi sest ta on kantrimuusik ja ma vihkasin ja vihkan ikka veel kantrimuusikat
***sest üks mu kunagine peika jumaldas seda ja kuulas vahetpidamata vastikut kantrit, rockabillit, hillibillit või mis iganes, söögi alla ja söögi peale ja kõige jubedam, et ka peale seksi tahtis ta seda kuulata
****
aga nüüd ma olen grõunapp ja Cashil pole teglt häda midagi, eriti vanast peast. Maru armsad on need videod, kus ta koos oma naisega laulab, kangesti tahaks selle Walk the Line filmi ära vaadata, on keegi näinud?

Veel sattusin kogemata vaatama Kriminaalset Venemaad, mida ma eluilmaski muidu ei vaata ja mõnevõrra mõtlikuks tegi noor nunnuke sarimõrvar, kes kirjeldas, kui hea on olla, kui oled naise ära vägistanud ja ära kägistanud, selline võimu ja jumala tunne, jeeah!!
Täitsa huvitav, mis mutrike sellise aju seadistamisel on kinni keeramata jääänud? Aga võibolla on see võimu ja täiusliku kontrolli iha olemas igaühes meis, hoolega rahuajal kinni pitseeritud kuid siiski? Sõjaajal ju igast asju toimub ja mäletagem ka seda usa psühholoogi katset tudengitega, kellest pooled "mängisid" vange ja pooled vangivalvureid?
Ma siin veel mõtiskleks veel oma veinise ajuga aga kojumineku aeg on jõudnud kätte...

Läbi mu hingetõmbeaeg, nuuks...

Eilsest päevast peale lõi mul masendus pea kohal kokku. TÖÖÖÖÖÖLE peab homme minema, niuu niuu niuu!!!! Kuidagi nii ruttu kaob see töölkäimise harjumus ära, mõnus on lihtsalt puhata ja mängida.
Kui ma viimasel nädalal juba suht normaalselt liikuda sain ja tuttavaid kohtasin, rääkisin neile, et olen lugenud raamatuid ja kudunud elu esimesed kindad ja elu teised sokid, teinud fimo ja muid mõnuasju
siis inimestel tuli uskumatu ja hapu nägu ette ning nad küsisid- raamatute lugemine, misasi SEE veel on? Ja kudumine? ilmselt ma pensionile jäädes kunagi hakkan ka neid asju tegema...
Tegelikult masendav. Elu kihutab mööda ja pooli asju teha ei jõua, mida hing igatseb. Ametlik puhkus on 4-5 nädalat aastas, mis kulub reeglina nii ruttu, nagu 5 päeva ja see tempo jätkub kuni oled 60 ja pensile lähed. Ja siis oled võibolla eelnevast 40 aastasest pidevast piitsaandmisest nii omadega läbi, et tegeled kogu ülejäänud sulle antud elupäevad oma kulutatud tervise turgutamise ja ajalehtedele sõimukirjade saatmisega.
Kui ma kuidagi suudaksin leida valemi, kuidas igasse päeva mahutada tööasjad, kodumajapidamise asjad ja siis see müstiline OMA aeg, enne kui Mati Uni sul juhtme seinast tõmbab... On see kellelgi üldse õnnestunud? Ah? Kui, siis öelge mulle ka, pliis!

Niimoodi ma siis kütan end ette üles kaeblikku meeleolusse :(

Aga vahepealsesse aega on mahtunud
Katjuusha rühmas lastega aknakleepsude tegemine, lapsed olid tublid aga see paar tundi väsitas mind hullult ära, nii kiire tempo ja lärm ja muidu sebimine

Mihkli klassi jõulupidu ja nende kooli kirikukontsert. Eriti kõditas vanemlikku uhkust see, kuidas meie laps tuubil täis kirikus poistekoori ees laulis solistina laulu esimese salmi, jeeah, vägev oli!! Ja Ülejõe kooli musaõpsid on tasemel ja meie ansambel Greip on palju etem kui Noorkuu, täiesti arusaamatu, miks nad veel pole kuulsaks saanud.

Punases Tornis oli jõululaat, kus eile lastega töötubades käisime, tegime lõhnavaid kaarte, naeltest siili, õlgedest ingli ja tinutasime klaasehteid. Kohe hea sai olla! See on nii positiivne koht Pärnus, enamus neist seal oma kunste näitavatest isikutest olid mulle tuttavad ja tuttav on ka see isetegemise rõõm ja õhin, üks teatud loominguline pisik veres, millest ei saa vist enam iial lahti. Eks sarnase kiiksuga inimesed sobivad ikka omavahel. Ja suisa veider oli vaadata mammisid, kes sisse trügisid ja uurisid, kas ikka midagi MÜÜAKSE ka või on kõik niisama mõttetu ise pusimine.

Noh, ma püüan nüüd koristama hakata.

Sellega ma siis kogu kodusistutud aja olen tegelenud....

Fimoehted viin kõik Eesti Loomakaitse Seltsi jõulumüügile Port Artur 2te, saadud tulu läheb Pärnu Loomade varjupaigale ja kutsun kõiki üles kah isetehtud asju sinna viima. Kellele need vidinad meeldivad, minge ostke ja otse minult võib ka küsida samina@hot.ee
Põhust pärg on tehtud Pihlaka talus, tikitud kujund eelmisel aastal Käsitöökojas Tiina õpetusel :)
Mustsõstrakook on minu selle nädala hitt, ilmatu hea kukkus välja!

Head ja halvad ostud

Lohistasin ennast täna ostukeskusesse, kulutasin valusalt palju raha eiteamille peale..
Sestap just sobilik aeg põrgatada järjekordset blogipalli Claaralt headest ja halbadest ostudest. Point on siis loetleda 3 head ja 3 halba ostu, ükskõik, kas hiljuti või kunagi varem.
Halbadest ostudest meenuvad esmajärjekorras kõikvõimalikud mänguasjad. Kunagi kui ma olin noor ja kogenematu ema, ostsin ma odavaid mänguasju ja lasteriideid, sest raha meil tavaliselt polnud ja 10 aastat tagasi oli valik ka nigelam kui nüüd.
Niisiis:
1 nukud, millel paljast pealevaatamisest käed-jalad küljest ära kukuvad, liba-legod, mis a) ei kinnitu üksteise külge üldse või b) kinnituvad jäädavalt, lahti saab vaid peitli ja haamriga; kummist vanniloomad, mille kilest väljapakkimisel vallandunud lõhnad meenutasid keskmist sorti keemiarünnakut; misiganes plastist mänguasjad, millel esimese kahe tunniga murdub küljest kõige olulisem ja loomulikult asendamatu jubin; elektroonilised lelud, kus läheb rikki ma ei teagi mis, tagajärjeks öösel ja päeval lakkamatult laulda üürgav tilluke jõuluvana või pinisev rallimäng. Alles eelmisel nädalal virutasin vastu maad ühe mänguvurri, mis oli 48 tundi riidekapis vanade teksaste kuhja sees viisikest veeretanud, see imeasi nimelt ei käinud lahti ka :)

2 Lapse saapad, mille kontsad kulusid olematuks viie päevaga. Samasse rubriiki võib lisada mu enda kingad, mille ostsin kunagi mingi sooduskampaania ajel Tartu kaubamajast, reklaamlauseks oli "ainult paljajalu on odavam", mhm, mina olin paljajalu juba nädala pärast..

3 hulk dekoratiivkosmeetikat, mida ma hetkelises meelesegadushoos olen ostnud (no selle jõulupeo tarvis ma ju pean nina puuderdama) ja pool aastat hiljem minema viskan.

4 kuigi kolmest peaks piisama
sorri, Tupperware-tüdrikud, aga pooled asjad, mida ma teie meelitusel ostnud olen või kingiks saanud,(sest ma olen kergesti mõjutatav)seisavad juba neli aastat kapis ja ma võtan neid vaid tolmupühkimiseks välja. Tupperware kausid-topsid on head aga keedumuna keevast veest väljaõngitsemise lusikas, oliivide ja kokteilkirsside purgist väljaõngitsemise eee ... asi ja segisti, kuhu mahub ehk vaid poissmehe jaoks sirtsuke omleti toorainet, vaat nende valmistamise jaoks maharaiutud vihmametsast on küll kahju.

Ei saa pidama ja pean ära mainima ka Viisnurga kummutid-kapid, millel on pudenenud küljest enamus nuppe ja eest ära kukkunud pooled sahtlilauad. A need ostsime nii 8 aastat tagasi, ehk on neil nüüd kvaliteet paranenud.

Midagi positiivset ka.
1 Jube huvitav, aga mõned riideasjad ning jalanõud püsivad koos kah! Rekord kuulus Kommunaari suvesandaalidele, millega sai kõpsutatud tubli 7-8 aastat. Nike tossud pidasivad vastu 2 aastat, enne kui Slovakkia mägedes trampimisele alla andsid.
Üks kombekas, millest kahjutundega hiljuti loobusin, elas üle vähemalt nelja lasteaialapse sügisesed pori sees roomamised ja pepu peal liugu laskmised ja ikka nägi välja nagu uus. Ei lasknud vett ega muda sisse ega midagi. European kids oli firma ja kaltsukast ostetud.

2 Viking Windowsi puitpakettaknad on lihtsalt suurepärased ja väga-väga ilusad, maksavad kolmandiku võrra plastikutest rohkem aga nad on seda väärt.

3 Pajumäe talu jogurtid ja kohupiimakreemid on need, milleta minu turulkäik ei möödu.

4 @Home paksud küünlad, põlevad aeglaselt, ei tossa, sulavad tilkumata ja lõhn on ka mõnna.

Oma väärt ja masendavatest ostudest võiksid edasi blogida Elsa ja Anniki ja Kata ja Tiina ja Triin ja .. noh, kes iganes! Hinnad peaks vist ka juurde panema aga seda ma ei pea oluliseks.

räägivad, et on teine advent

Üritan siin leida pilti, mis mu meeleolu peegeldaks aga bloger logerdab ja lasi suure nuiamise peale mind üldse sisse.
Mida teha, kui perekonnas on erinevad vajadused?
Mina näituseks tahan peale halli päeva, mis sisaldas tavapärast koristamist, poeskäimist ja söögitegemist saada natukest mõnust äraolemist. Soovitavalt horisontaalasend, raamat ja rahu.
Aga lastel tulid parasjagu peale müramisvajadused. Tükk aega hirmsat kisa, värisevaid aknaid, põruvaid põrandaid ja muidu müdistamist,lõpuks nagu ikka pill pika ilu peale, kõik said korraga kelleltki haiget ja hädakisa kerkis taevani.
Nüüd mossitab igaüks omas nurgas...
Kui ma pole lastega vabal päeval kuskil käinud (ja ma pole, sest ma eriti hoogsalt ei tatsa veel), siis on üks ving ja virin, et igav on. Kui just mõni sõber külla ei tule või arvutis ei saa olla.
Mina ei saa aru, kuidas mul igav ei ole? Ja kas ma peaks järeltulijaid siis kuidagi eriliselt lõbustama? Ma vahel küll mängin nendega lauamänge või palli või midagi...
Ise kasvasin üksinda ja mängisin pikad päevad läbi iseendaga, Ja ei mäleta ka, et vanemad oleksid õhtute viisi minuga midagi peale hakanud. Lauamänge küll vahel mängisime aga mitte igal õhtul.
(huvitav, kust saaks Mõttemeistri mängu, selline auguline laud, värviliste nuppude kombinatsiooni pidi ära arvama??)
Mu jõmpsikad justkui ei oska iseendaga midagi vabal ajal peale hakata. Ehk on see ka aja märk? Et kui telekas või arvuti ei vilgu või sõpru käepärast võtta pole, siis polegi peale magamise midagi teha. Krisu vähemalt loeb.
Või on see minu viletsa kasvatuse märk? OIIII ma lähen turri, kui loen kuskilt mõtteavaldusi a la kui lapsed arvutis liigselt tahavad olla siis pole vanemad osanud neile sobivaid ajaveetmisi korraldada.
Trennis nad käivad, omad kodused kohustused on ka olemas, koos teen nendega vahel süüa, vahel isegi meisterdan aga viimasel ajal mitte väga tihti sest mul endal ei tule meisterdamise vaim enam peale. Kinos-teatris lasteasju vaatame, koos linna peal ja lasteüritustel - nii vähe kui neid on- käime, raamatukogu külastame, suvel sõidame rattaga ja käime rannas.
Mida veel, mida ma veel siis peaksin tegema?
Eile ütles Mihkel, et sa emme ikka ei oska poiste asju mängida, mahapanemist ja yugikaid ja sõda. No aga ma olen ju emme, loomulikult ei oska ma poistemänge, vastasin mina. Aga sa oskad palli ja monopoli, oli poiss suuremeelne.
Võiks arvata, et laste isa justkui ei puutuks üldse asjasse. Jahh, issi põhivajadus peale tööd on lebada ra-hu-lik-ult teleka ees või surfata arvutist järjekordse netioksjoni tulemusi. No ma saan aru, inimene on väsinud...
Eile mängis issi poisiga 3 minutit jalgpalli.
Täna, pühapäeva õhtul, on issi ikka veel haltuural ja poiss läks sõbra ja tema issiga bõulingut veeretama.
Nukker.
Eile riskisin saada simulandiks tembeldatud ja läksin lastega töökoha lastele korraldatud jõuluüritusele ühte tallu. Hobused, jänesed, sinirebased jms neljajalgsed. Lisaks möllamine põhu sees. Saingi toakaunistamise mure lahendatud- põhust asju õpetati valmistama ja see on imelihtne.
Räägitakse, et täna on järjekordne advent. Ma siis sundisin end mõned lambid üles riputama kuigi rõõmus kevadpäike ja heleroheline lokkav muru just meeleolu loomisele kaasa ei aidanud. Küünlad on ka, mulle kingiti mustikamoosi ja veel millegi mõnusalt karamellise asja järgi lõhnav küünal.
Nüüd lähen pildistan oma viimaste päevade loomingut ja teen masenduse tõrjeks mustsõstrakooki. Äkki mõni naissoost laps soovib ka kooginduses kätt proovida? Igav ju... a meie põhikokkaja on minu kõrval hoopis Mihkel, eile kooris ja keetis endale näiteks ise kartuleid.

Esimene jõulukas sel hooajal

Kahte asja armastan ma oma töös üliväga.
Kui mul on inimestele edasi anda mõni LUGU, mis neid puudutab, paneb naeratama või vastupidi, kurbust tundma, positiivselt tegutsema, mõtlema, lahendusi otsima.
Teine asi on tihti esimesega seotud. Nimelt oma lugusid tehes satun tihti kokku vahvate inimestega, kellest mõnega jäävad mingid sidemed ka edaspidiseks kestma. Pärnu on nii väike, et need, kes mingil alal aktiivselt tegutsevad või midagi korraldavad, kohtuvad ikka siin-seal.
Näiteks mu lapse treener, kellest paar aastat tagasi kirjutasin loo ja leidsin, et tegemist on noore naisterahva kohta väga tugeva karismaatilise isiksuse ja suurepärase õpetajaga. Lapse ürituste jt tõttu trehvame tihti kokku ja oleme head tuttavad.
Täna oli Krissu tantsuka laste jõulupidu Nurmenuku talus ja ma imestan vaikselt siiamaani.
Kuidas ühel noorel naisel on nii palju jõudu ja tarkust, et kogu see kisav, edev ja kaootilises liikumises plikuskate seltskond üheskoos tegutsema panna? Vedada neid läbi trennide, esinemiste, Koolitantsu, sebida ise peaaegu igal linna avalikul üritusel, naljakad kostüümid seljas ja plikalik kustumatu naeratus näol?
"Kui ma ka trenni lähen paha tujuga, teeb õpetaja selle alati heaks," ütleb Krissu. Ja see on nii, sest tema tunnis on võimatu õnnetu või norus olla. Lapsed armastavad teda hullupõõra ja see on õpetajale ilmselt suurim tasu.
Kui me täna treeneri autoga jõulumaale sõitsime, ei olnud ta just roosilises meeleolus, sest.. noh, eks meil kõigil on omad vankrid vedada. Aga kohale jõudes tervitas ta lapsi juba särades rohkem kui kõik jõulumaa elektriküünlad kokku. Igaühega jõudis ta suhelda, kõiki lapsi kallistada...

Respekt.

Jõulumaa oli mattunud pimedusse ja porisse, aga lapsi see lustimast ei seganud vähimalgi määral. Kitsed ja jänesed krõmpsutasid heina, sai soovikaevust õngitseda, jõuluvanale kirja kirjutada ja karusselliga sõita. See viimane oli sürrealistlik pilt küll: suur väljak igasuguste inimestele ja loomadele mõeldud majakestega, jõululaule üürgavad kõlarid, elektrilambikesed ja muu kirev kaunistuskribu ning värviliste tulede säras tiirutav karussell. Ümberringi mustab aga sünge pimedus, pori ja muda...
Talus peeti ka hobuseid. Rõõm, suur rõõm on, kui need suured elukad sirutavad oma uhked kaelad võhivõõraste sädistavate laste ja täiskasvanute poole ning lubavad end silitada. Ma olen neile selle usalduse eest tänulik.
Samamoodi on tore tuttavaks saada koerte ja kassidega. Kuigi ka nende hulgas on selliseid, kellega tekib üksteisemõistmine esimesest pilgust ja selliseid, kellega suhtlus ei lähe mitte.
Kaks jaanalindu elasid hobusetallis. Neid viletsama ilmaga välja ei lasta, sest perenaise sõnul olla nad nii juhmid linnud, et plartsatavad aedikus lihtsalt loiku istuma, selle asemel, et varjualusesse vihma eest peitu minna. Jaanalinnu aru olla nii tilluke, et isegi talitajat ei suuda nad meelde jätta, igal hommikul oleks neil nagu uus inimene.

Ja nüüd valab vihma...

Off topic: hakkasin mõtlema ja leidsin, et enamus neist minu nö töö läbi tekkinud tuttavatest on vallalised naised. Kõik ilusad, tugeva iseloomuga, töökad ja igati vahvad naised. Mõnel on lapsed kah. Mehed, aru ma ei saa, kus teie silmad on?
Kas vallalisi mehi siis selles vanuses (25-40) enam üldse pole võtta? Või ajavad tugevad naised hirmu nahka? Või ei taheta võõraid lapsi kasvatada?

Rohetav detsember

Häda on, kui elada ei oska :(
Esiteks- kui sinu ühe kodusoldud nädalaga on poes toidukraam JÄLLE kallimaks läinud
Teiseks- kui su varsti 11aastane tütar juba nädal aega norutab ja kurdab, et otsest põhjust ei ole aga teha EI TAHA mitte midagi. Vihastab iga asja peale ja pärib lootusrikkalt: äkki see on juba puberteet?
Mhh? Nii vara? Võib nii olla või?
Kolmandaks: poiss tuli koolist koju, mossis kui äikesepilv ja teatas, et tema hakkab ka nüüd halbu hindeid saama. Nende klassi kõige halvemale õpilasele olla päkakas toonud uue telefoni, raamatu ja suure shokolaadi. Ebaaus!!!

Eile siis kutt kirjutas päkapikule pika kirja, kus vaikselt vihjas, et äkki saaks tuua just KitKati shokolaadi ja ka mõne raamatu.
Hommikuks oli päku närinud kõvasti pastakat ja kirjutanud vastu, et mis parata, rikastes kodudes käivad ühed päkud ja teistes jälle teised, tema toob laost seda, mis seal parasjagu on... Aga raamatu suhtes ärgu lootust kaotagu.
Hommikul.
"Emme, ma arvan, et seekord käis päkapiku asemel jõuluvana!"
"??"
"Noh, vaata, ta on pastakaga kirjutanud selle kirja ja joonistas siia ka oma käejälje, nagu ma palusin, aga vaata kui väike see on, ta ei saaks ju nii väikese käega suurt pastakat käes hoida? Alanile joonistas ka päkapikk oma käejälje aga see oli palju suurem."
"Aga äkki tal oli oma pisike pastakas kaasas?"
"No aga vaata, kui suured tähed ta on kirjutanud ju!"
"......"
Ei ole kerge elu päkapikkudel ma ütlen.

Vahepeal saabus esimene advent. Telekast näitab lõuna-eesti lumehangesid ja puha, meil siin sajab teist päeva vihma :(
Mingit meeleolu ei ole, nagu Aramise reklaamis öeldakse. Mis advent, mis pidulik ootus ja jõul kui muru rohetab! Mul puudub vähimgi soov linna minna jõulukaunistusi vaatama ja isegi kodu vastavas stiilis kaunistada. Ma olen aastaid ja aastaid seda teinud, juba keskkoolis pilliroost kroone ja helbekesi meisterdanud, hiljem läbinud kulla ja karra perioodid, samblapuude, valgeks värvitud puuokste, käbide, viljapeade ja paberehete perioodid. Tundub, et ma olen kõik asjad ära proovinud ja ainsatki head mõtet enam ei tule. Varsti lähen üldise massihüpnoosiga kaasa ja ostan küünlakolmnurga ning Selverist peoga lillasid klaaskuule.
Jõul ilma lumeta, ähhh :(((((

Kui me oma majja viis aastat tagasi kolisime, siis oli külm talv ja vähese lumega jõul. Teisel jõulupühal jäi Miku angiini, kolm päeva 39 kraadi palavikku, lisaks külmus lõhki meie veetoru ja veeta jäid lisaks meile veel kolm naabermaja.
Kolmandal jõulupühal ilmusid kohale pühademeeleolus töömehed, kes vaevalt püsti püsisid ja sama targalt minema läksid. Neljandal päeval tüdinesid ka naabrid veeta olemisest ära ja kutsuti kokku välkkkoosolek. Tänu sellele a) tutvusime värskelt kolinud meie oma kenade naabritega, b) üks naaber tegi paar telefonikõnet teatud inimestele ja järgmine päev müdistas traktor meie õues ning vesi jälle olemas.
Kõikidel majapidamistel nii hästi ei läinud, paar tänavat edasi olid ühed tuttavad kuu aega ilma veeta...

Niisiis, kolm küsimust suurele ringile:
Kas 10aastasel võib juba puberteet saabuda? Vaimsel tasemel, ma mõtlen.
Kuidas ja millega kodu jõuluks kaunistada?
Kas jõul ilma lumeta on õige jõul või ei ole? See on vist retooriline küsimus...

Pirukad tulemata jäänud külalisele

...väsinud sõbrale.

Rikas mees, vaene mees

Ma siin vahepeal lugesin läbi Charles Dickensi "Suured ootused".
See pani mõtlema muuhulgas sellise asja üle, kuidas raha inimsuhteid muudab.
Peategelane nimelt täheldas, kuidas mitmete inimeste käitumine tema suhtes kardinaaalselt muutus, kui tekkisid märkimisväärselt soliidsed sissetulekud ja ootused veel suurematele summadele.
Nagu ikka: kapitali haistvad "sõbrad", kes mesimagusalt investeerimisvõimalustest pajatavad ja igat moodi oma truudust tõendada püüavad.
Ja tõelised sõbrad, ilma jutumärkideta, kes ei hooli su varanduslikust seisundist.

Mina ei ole sellest patust puhas,
olen suhtunud inimestesse eelarvamusega nende varanduse pärast. Tõsi küll, kui keegi on saanud rikkaks või jäänud vaeseks, siis ehk mitte.
Mul on vaeseid sugulasi ja rikkaid ka. Ma arvan, et vanemad on mu eelarvamusi kujundada aidanud. Kuigi olime nõukaajal suht keskmiselt elav perekond, tundsid mu vanemad suurt aukartust, kui meile tulid külla kauged sugulased, pealinnast, tuntud kunstnikud. Nad käisid välisreisidel, neil oli sooja veega korter, ilus auto ja peened riided. Enne nende küllatulekut käis suur koristamine ja sättimine ja isegi peenarde rohimine, kahjuks tihti nad lubasid ega tulnudki külla, sest neil oli juba tollel ajal alati hirmus kiire.
Mäletan, kuidas nende tütar näitas mulle Barbiet, olin täiesti sõnatu: selline imepeen nukk ja SAAPAD jalas!
Mida edasi, seda vähem me nendega suhtlesime, sest mu esivanemad ilmselt häbenesid meie kodu ja meid endid. Hoopis kodusemad tundusid maasugulased, kes elasid tavalist elu: suured pered, lihtsad kodud, loomad ja muu selline majapidamine, mis laudlinade valikule ja piltidele seinal eriti aega ega võimalust mõelda ei jätnud.

Siis saabus uus aeg ja meie perel läks suht kehvalt, sõime aga käru-tädi putru (kartuli-kruubi) ja soolasilku. Mäletan, et kord käisin valuutapoes ja pärast kodus nutsin, et minu terve elu töötanud, väsinud vanemad ei suuda isegi mitte paari närust banaani osta. Mitte et ma oleksin banaane tahtnud aga nii jube kahju oli vanematest! Teine kord ostis ema mulle moeka jope ega saanud jälle aru minu pisaratest: ma EI TAHTNUD olla moekas ja firmariietes, jope maksis minu meelest hingehinda ja ma põlgasin seda kui klassikuuluvuse sümbolit.
Jah...
Praegu on kõik hoopishoopis teistmoodi.
Nii, nagu nood kunagised Tallinna sugulased, elavad praegu väga paljud. Välisreiside ja barbidega kedagi enam pahviks ei löö. Kenad inimesed on mu sugulased ja hoopiski mitte snoobid, nagu kunagi tundus. Ei olnud nad snoobid ka 20 aastat tagasi, ega nad muidu kõik need aastad poleks Eesti teises otsas maa-elamist pidanud. Praegu on see trend, aga siis ei olnud.
Maasugulastel vist nii hästi ei lähe. Me ei käi ju külas enam. Pikk maa, kõigil palju tegemisi, teate küll...

Praegu on Eestis klassivahed minu meelest palju suuremad. Aga ma olen täiskasvanu ja püüan suhelda samamoodi nii heal kui mitte nii heal järjel inimestega. Ma ei tea, kuidas õnnestub... Olen mõnikord tabanud ennast väikeselt kadedusetorkelt. Mitte varandusliku seisu peale, ilusad kodud on minu nõrkus, kuid see ei sõltu sinna investeeritud raha hulgast.
Praegu mõtlema hakates ei tule meelde nii jõukaid tuttavaid, kelle kodus peaks kikivarvul käima või kes restoranis mänglevalt mitmetonniseid arveid tekitaksid.
Samas olen pidanud tihti erilise kurvastuseta ütlema: ei, ma ei saa sinuga sedajatoda teha ja sinna minna, see käib mulle majanduslikult üle jõu. Mis siis?
Lapsed kipuvad mossitama, et miks meie reisimas ei käi. Noh, seadsin lastele oma arved sisse ja kogume nüüd kõik koos suveks reisiraha.

Hoopis rohkem kardan ma seda, et miski võiks anda põhjust mind ennast peeneks ja ülbeks pidada. Kasvõi noodsamad maasugulased, kes ilmselt mõtlevad, et ooh, kus nüüd tähtsaks läinud...
Aga ilmselt olen peenusest veel väga kaugel, sest meil pole isegi autot, millega külla sõita. Meie telekas on 12 aastat vana ja second-händ poed on minu tavalised shoppamiskohad. Ilmselt on mulle tollest kilu-kartuli ajast jäänud rikkuse ja kallide asjade vastu protest sisse.

Inimese majanduslik seis pidi ühe mu tuttava psühholoogi sõnul sõltuma tema mõtlemisest. Sa võid teenida kui palju tahes aga pidada end vaeseks ja vastupidi.

Hmm, tahtsin raha mõjust inimsuhetele kirjutada aga läks vist tiba teemast mööda....

Päevakera

Päris kummaline on see sunnitud aja maha võtmine.
Hea on see, et ma pole haige, vaid ainult mõnevõrra töövõimetu.
Ma olen nii ära unustanud päeva rütmis elamise. Selle, mida ma nii väga vihkasin, kui lastega kuus aastat jutti kodus olin. Nüüd on muidugi mõnus. Suva, et asjalikum osa inimkonnast palehigis raha teenib ja arutab, kuidas jõulustressi peletada. Suva, et keegi ponnistab lehte teha ja suva, et haiglas, poes ja mitmete tuttavate ringis halvustavalt öeldakse: Ei no mis SELLEST lehest üldse lugeda on.
Mina kulgen läbi päeva nagu laps.
Hommik, ärkad üles. Lapsed kooli saadetud, jorutad pika mõnusa hommikueine taga. Vaatad terevisiooni. Pesed millalgi nõud. Ja siis vaatad, mida võiks teha.
Arvutis olla. Lugeda. Arveid maksta. Plaane teha. Pesumasin umisema panna. Masina müdin tekitab kohe asjaliku tunde, tundud endale maru töökas,kuigi kogu töö kestis viis minutit.
Isegi sokisahtli korrastamine tundub peaaegu mõnus. Tavaliselt koristan seda ainult meeleheiteseisundis või siis, kui lapsed juba eri paaridest sokke kannavad.
Siis on juba lõuna aeg. Rahvas tuleb tasapisi koju. Supid-värgid.
Varsti aeg ahju ja pliidi alla tuli teha. Jälle väga tulus tegevus. Tuli suhiseb tasakesi ahjus, akna taga pimeneb õhtu ja uni tuleb peale....
Õhtul saab jälle lugeda. Või midagi näppude vahel nikerdada.
Eile õhtul küpsetasin singipirukaid. Pisikesi, ämma kingitud pirukavormiga tehtud perfektse kuju ja läikega, lõhnavaid pirukaid. Parimad pirukad tulevad ikka siis välja, kui sa niisama, oma lõbuks oma perele neid teed, mitte siis, kui tahad külalisi millegi eriti suurepärasega üllatada.
Üleeile hommikul istusin neli tundi kõõgis ja tegin fimovidinaid. Klapitasin materjale ja värve, mõtlesin, kes mingit asja endale soovida võiks. Ma juba ammu ei tee neid asju endale, elan ennast oma värvisavi sisse välja ja kõik. Tore on, kui keegi neist veel rõõmu tunneb.
Pühapäeval on juba esimene advent, selle puhul peaks paberkummitused akende pealt ära koristama ja midagi talvist üles riputama.
Ja see hall olemine ümberringi mind üldse ei häiri.
Üleeile istusin veerand tundi akna all ja vaatasin, kuidas lund sajab. Mõnus.
Tegelikult ebainimlik, et seda niisama olemise aega jätkub ainult 4-5 nädalat aastas. Ja ka siis kiputakse see väärtuslik puhkus kulutama remondi ja võõrastesse maadesse tormamise peale. Samas- kindlasti olen ma erand, ilmselt paljud inimesed ei tunne kunagi vajadust vaadata veerand tundi,
kuidas

lumi

sajab

taim aut

Selles mõttes on maru õpetlik rivist väljas olla, et päris hästi saab teada, kellele sa tegelikult korda lähed.
Helistavad sõbrad ja küsivad, kuidas mul läheb... helistavad isegi need inimesed, kellest ma poleks seda osanud oodatagi. Armas!
Muidu on igavavõitu. Loen, vaatan telekat, peaks mingi näputöö ka ette võtma. Blogisid loen (neistki pooled vaevlevad masendusmeeleoludes, november, ehh, põhjamaine paine..)

Kirjutamise vaimu ka ei tule peale....
Blogiskites ringleb järjekordne küsimustik teemal Kes on mu blogi lugejad ja mida nad tahavad, st mis neile meeldib.
Kui keegi viitsib, võib mulle ka kommida. Kes sa oled, kust mu leidsid ja miks sa mu pidevat irinat viitsid lugeda.

Hakkan läpakast vilmi vaatama. Lendas üle käopesa. Jeeah!

Kaks ja pool päeva teises maailmas

Olen tagasi.
Liipan kodus ringi, niuksun ja halisen aga mis siis. Pulmadeks paraneb ära!
Ma eile juba tundsin, et kui ma veel kauem haiglas pean olema, siis hakkan kasvõi neljakäpukil koju tulema. See atmosfäär sööb ära kõik positiivsed mõtted.
Minu ühes kõige lemmikumas raamatus "Minu pere ja muud loomad" on üks teenijatüdruk Lugaretzia, kes armastas Durrelli perele detailselt kirjeldada, kuidas ta tollhaaval koost laguneb ning etendas hommikusöögilauas näiteks etüüdi oma suure varba piinadest järjekordse podagrahoo ajal. Mul oli voodinaaber, kes kirjeldas sama pühendunult oma seedekulgla talitluse iseärasusi pärast iga kempsuskäimist. Mul tekkisid oma hommikusöögi tarbimisega tõsised raskused peale seda...

Tegelt mul olid rõõmsad ootused seoses haiglaga. Eelmine kord sama lõikusega viis aastat tagasi oli mul kohutavalt lahe mutike palatinaabriks. Ise ta oli puruhaige ja sajandat korda haiglas aga nii hea jutuga, et mine lolliks. Viskas pidevalt selliseid kilde, et teised haiged palatis, palju nooremad ja tervemad, pidid naeru pärast vooditest välja kukkuma. Õed ja hooldajad lausa armastasid teda.

Seekord oli kõik teisiti. Haigemaja ise on suur ja moodne, mitte enam see jube tondiloss. Palatinaabriteks olid umbkeelne mammi, ilmselt viimases staadiumis vähiga eesti mutike ja keskealine nukker tädi.
Esimesel päeval alustasin hoogsat vestlust vene prouaga, ise rõõmus, et saan keelt harjutada. Aga pooleteise tunni pärast olin omadega läbi, hiilisin koridori ja vahtisin õhtu läbi telekat.
Ma saan aru küll, et kui sa oled kaks kuud jutti haiglas lamanud, käia ei saa (või ei taha), kellegagi õieti rääkida ei ole, vaatamas käib ainult su oma tige vanamees, ja kogu su eksistents piirdub selle palati, voodi, haiglalõhnaliste tühjade vaiksete päevade, su enda laguneva, justkui võõraks muutunud keha ja mõtetega, siis ikka sõidaks katus minema küll.
Nende pikkade päevade jooksul oli ta endasse imenud kogu negatiivsuse oma eelnevast elust ja maailmast üldse. "Jumal on nii suur," rääkis ta. "Kuidas Ta on kõik loonud ja kuidas Ta kõike võib purustada! Vaata mis maailmas toimub; üleujutused, sõjad, katastroofid! Varsti tuleb lõpp, nagu Piibel räägib."
"Jumal on suur küll aga ta ei tee sõdasid," väitsin mina. "Ta hoiab su hinge ja läbi kogu nende jubeduste annab ta sulle jõudu; mis ka ei juhtuks, sinu hing on päästetud ja Jumala kaitse all."
"Mis küll maailmas toimub! Kui kurjaks on inimesed läinud, kuidas kõik tapavad, varastavad, valetavad.. Võidurelvastumine, mõrvad!"
"Seda küll, aga nii palju on ka häid inimesi, kes tahavad, et maailmas midagi paremaks muutuks, kes on pühendanud ennast teiste aitamisele."
"Need arstid ja õed siin, kui paljud neist ei tee oma tööd südamega! Kui sa oled ameti valinud siis tee seda kogu hingega.!"
"Ma arvan, et nad teevad oma parima, tööd on ju palju ja nad ei saa igal haigel kätt hoida ja kõiki soove täita, kuidagi peab ju ka enda vaimset tervist hoidma."
"Mis küll maailmas toimub..."
"...."
Siinkohal andis optimist alla ja läks telekat vaatama, jättes pessimisti süngelt lakke põrnitsema ja iga veerand tunni tagant õeposti nuppu vajutama. Õed ja hooldajad siunasid mammit kangesti. Kellele meeldiks, kui patsient kutsub hooldaja kohale, sest ta on taskurätiku maha pillanud.

Ja vanamammikesed tahavad ka rääkida. Need, keda keegi vaatamas ei käi. Tahavad rääkida oma muredest ja rõõmudest, oma üksildasest elust, kunagisest noorusest ja sellest, miks nad on nii haiged, kuidas elu on painutanud kõveraks nende liigesed, loksutanud rütmist välja südamed ja kruttinud lakke vererõhu.
Ma saan aru, et neil on vaja rääkida. Ja ma püüdsin olla võimalikult osavõtlik, kui teine palatinaaber tuli mulle viiendat korda oma kuivetunud säärt näitama, et kuidas see ikka kohe nigu puujalg on tundetu ja paindub igale poole.
Ma püüdsin, ausalt ma püüdsin, aga kui sa ise oled piisavalt vilets ja valutav, siis eriti kaua ei jaksa.

Minu jaoks on täiesti üle mõistuse, et selles tohutus haiglakompleksis, sadade haigetega pole ainsatki psühholoogi, vaimulikku ega üldse kedagi, kellega rääkida.
Et inimesed poleks nii üksi oma lugude, murede, hirmude ja lootusetusega. Eks õed ja hooldajad ka vahel lohutavad aga seda ei saa nendelt nõuda, neil pole selleks ettevalmistust ega aegagi. Rääkimata arstidest. Mina sain kolme päeva peale oma arstiga üldse kokku ligi viis minutit rääkida. Kõva sõna!
Kui ühele õele selle üle imestust avaldasin, et haiglas ainumastki psihholoogi pole, vangutas ta pead ja ütles, et tõesti oleks vaja, tema minevat lausa palatist välja, kui arst patsiendile näiteks vähidiagnoosi peab teatama.
Haiglapersonal ei ole ka puust tehtud inimesed. "Eks me oleme õppinud ennast kaitsma aga surm jääb ikkagi surmaks," ütles üks õde. Nelja last oma jõududega koolitav üksikema. Jälle üks lugu.

Minu meelest on haiglas kõige raskem see, et sa oled järsku -ropsti- ära lõigatud kogu oma senisest harjunud elurütmist. Laste lärmist, koduvõileibadest ja internetist, mida mul ei õnnestunud kätte saada, kuigi viffi oleks pidand olema.
Iga päev võõrad inimesed su ümber. Inimesed, kes kannatavad.
Võõrad maitsetud haiglatoidud. Lõhnad. Vaikus.
VAIKUS
VAIKUS
ainult enda hirmusegused mõtted
Esimese päeva lõpuks olin vaikusest ja vooditesse aheldatud kehadest nii masendunud, et põgenesin palatist, veetsin tükk aega r-kioskis, apteegis, istusin tund aega lihtsalt haigla kohvikus, lürpides teed, vaadates inimesi ja kuulates Elmari raadiot sellise tänutundega, mida ma eales selle jaama vastu polnud tundnud.
Elu! Kusagil on täiesti tavaline elu!

Mina olen nüüd tagasi oma kodus ja oma elus ja annaks Jumal, et mul ei tuleks enam haiglatega tegemist teha!
Miski osa minus kriibib siiski edasi.
Kas see vene mammi leiab veel elus midagi sellist, mille nimel tasuks oma trotsist loobuda, kasvõi ühe jala ja karkude najal ennast voodist välja vedada?
Mida see teine mutike ütleb, kui arst talle homme-ülehomme teatab, et tal on tõenäoliselt viimases staadiumis vähk? Suure visiidi ajal arstid rääkisid sellest oamavahel, temale ei öeldud veel midagi aga mina paraku tunnen meditsiinitermineid.
Kui keegi on lugenud Doris Lessingu "Hea naabri päevaraamatut", siis see vana naine on sealt raamatust maha astunud. Ta pole ainult sellise võitlejahingega.

Miks ei ole haiglas psühholoogi ma küsin? Vaimulikku? Kaplanit?
Või on, aga keegi ei tea sellest?

Ps.
Ma viimased nädalad juba unistasin, et nüüd saan voodis vedeleda, rahulikult lugeda ja mõelda. Ma ei osanud arvata, et juba kahe päevaga sellest kõrimaani on!
Jalg valutab ja suurt midagi teha ei saa:(
Eile vaatasin pool päeva telekat. Siis viskas üle, kui kahes filmis järgemööda peategelane ära suri. No kolmandas filmis viidi kiirabiga ära ja ilmselt jääb ellu. Huh!
Mees on küll tubli, koristab ja kantseldab, lapsedki jõudumööda.
Ehh, et inimene ka kunagi millegagi rahul ei või olla...