Pirukad tulemata jäänud külalisele

...väsinud sõbrale.

Rikas mees, vaene mees

Ma siin vahepeal lugesin läbi Charles Dickensi "Suured ootused".
See pani mõtlema muuhulgas sellise asja üle, kuidas raha inimsuhteid muudab.
Peategelane nimelt täheldas, kuidas mitmete inimeste käitumine tema suhtes kardinaaalselt muutus, kui tekkisid märkimisväärselt soliidsed sissetulekud ja ootused veel suurematele summadele.
Nagu ikka: kapitali haistvad "sõbrad", kes mesimagusalt investeerimisvõimalustest pajatavad ja igat moodi oma truudust tõendada püüavad.
Ja tõelised sõbrad, ilma jutumärkideta, kes ei hooli su varanduslikust seisundist.

Mina ei ole sellest patust puhas,
olen suhtunud inimestesse eelarvamusega nende varanduse pärast. Tõsi küll, kui keegi on saanud rikkaks või jäänud vaeseks, siis ehk mitte.
Mul on vaeseid sugulasi ja rikkaid ka. Ma arvan, et vanemad on mu eelarvamusi kujundada aidanud. Kuigi olime nõukaajal suht keskmiselt elav perekond, tundsid mu vanemad suurt aukartust, kui meile tulid külla kauged sugulased, pealinnast, tuntud kunstnikud. Nad käisid välisreisidel, neil oli sooja veega korter, ilus auto ja peened riided. Enne nende küllatulekut käis suur koristamine ja sättimine ja isegi peenarde rohimine, kahjuks tihti nad lubasid ega tulnudki külla, sest neil oli juba tollel ajal alati hirmus kiire.
Mäletan, kuidas nende tütar näitas mulle Barbiet, olin täiesti sõnatu: selline imepeen nukk ja SAAPAD jalas!
Mida edasi, seda vähem me nendega suhtlesime, sest mu esivanemad ilmselt häbenesid meie kodu ja meid endid. Hoopis kodusemad tundusid maasugulased, kes elasid tavalist elu: suured pered, lihtsad kodud, loomad ja muu selline majapidamine, mis laudlinade valikule ja piltidele seinal eriti aega ega võimalust mõelda ei jätnud.

Siis saabus uus aeg ja meie perel läks suht kehvalt, sõime aga käru-tädi putru (kartuli-kruubi) ja soolasilku. Mäletan, et kord käisin valuutapoes ja pärast kodus nutsin, et minu terve elu töötanud, väsinud vanemad ei suuda isegi mitte paari närust banaani osta. Mitte et ma oleksin banaane tahtnud aga nii jube kahju oli vanematest! Teine kord ostis ema mulle moeka jope ega saanud jälle aru minu pisaratest: ma EI TAHTNUD olla moekas ja firmariietes, jope maksis minu meelest hingehinda ja ma põlgasin seda kui klassikuuluvuse sümbolit.
Jah...
Praegu on kõik hoopishoopis teistmoodi.
Nii, nagu nood kunagised Tallinna sugulased, elavad praegu väga paljud. Välisreiside ja barbidega kedagi enam pahviks ei löö. Kenad inimesed on mu sugulased ja hoopiski mitte snoobid, nagu kunagi tundus. Ei olnud nad snoobid ka 20 aastat tagasi, ega nad muidu kõik need aastad poleks Eesti teises otsas maa-elamist pidanud. Praegu on see trend, aga siis ei olnud.
Maasugulastel vist nii hästi ei lähe. Me ei käi ju külas enam. Pikk maa, kõigil palju tegemisi, teate küll...

Praegu on Eestis klassivahed minu meelest palju suuremad. Aga ma olen täiskasvanu ja püüan suhelda samamoodi nii heal kui mitte nii heal järjel inimestega. Ma ei tea, kuidas õnnestub... Olen mõnikord tabanud ennast väikeselt kadedusetorkelt. Mitte varandusliku seisu peale, ilusad kodud on minu nõrkus, kuid see ei sõltu sinna investeeritud raha hulgast.
Praegu mõtlema hakates ei tule meelde nii jõukaid tuttavaid, kelle kodus peaks kikivarvul käima või kes restoranis mänglevalt mitmetonniseid arveid tekitaksid.
Samas olen pidanud tihti erilise kurvastuseta ütlema: ei, ma ei saa sinuga sedajatoda teha ja sinna minna, see käib mulle majanduslikult üle jõu. Mis siis?
Lapsed kipuvad mossitama, et miks meie reisimas ei käi. Noh, seadsin lastele oma arved sisse ja kogume nüüd kõik koos suveks reisiraha.

Hoopis rohkem kardan ma seda, et miski võiks anda põhjust mind ennast peeneks ja ülbeks pidada. Kasvõi noodsamad maasugulased, kes ilmselt mõtlevad, et ooh, kus nüüd tähtsaks läinud...
Aga ilmselt olen peenusest veel väga kaugel, sest meil pole isegi autot, millega külla sõita. Meie telekas on 12 aastat vana ja second-händ poed on minu tavalised shoppamiskohad. Ilmselt on mulle tollest kilu-kartuli ajast jäänud rikkuse ja kallide asjade vastu protest sisse.

Inimese majanduslik seis pidi ühe mu tuttava psühholoogi sõnul sõltuma tema mõtlemisest. Sa võid teenida kui palju tahes aga pidada end vaeseks ja vastupidi.

Hmm, tahtsin raha mõjust inimsuhetele kirjutada aga läks vist tiba teemast mööda....

Päevakera

Päris kummaline on see sunnitud aja maha võtmine.
Hea on see, et ma pole haige, vaid ainult mõnevõrra töövõimetu.
Ma olen nii ära unustanud päeva rütmis elamise. Selle, mida ma nii väga vihkasin, kui lastega kuus aastat jutti kodus olin. Nüüd on muidugi mõnus. Suva, et asjalikum osa inimkonnast palehigis raha teenib ja arutab, kuidas jõulustressi peletada. Suva, et keegi ponnistab lehte teha ja suva, et haiglas, poes ja mitmete tuttavate ringis halvustavalt öeldakse: Ei no mis SELLEST lehest üldse lugeda on.
Mina kulgen läbi päeva nagu laps.
Hommik, ärkad üles. Lapsed kooli saadetud, jorutad pika mõnusa hommikueine taga. Vaatad terevisiooni. Pesed millalgi nõud. Ja siis vaatad, mida võiks teha.
Arvutis olla. Lugeda. Arveid maksta. Plaane teha. Pesumasin umisema panna. Masina müdin tekitab kohe asjaliku tunde, tundud endale maru töökas,kuigi kogu töö kestis viis minutit.
Isegi sokisahtli korrastamine tundub peaaegu mõnus. Tavaliselt koristan seda ainult meeleheiteseisundis või siis, kui lapsed juba eri paaridest sokke kannavad.
Siis on juba lõuna aeg. Rahvas tuleb tasapisi koju. Supid-värgid.
Varsti aeg ahju ja pliidi alla tuli teha. Jälle väga tulus tegevus. Tuli suhiseb tasakesi ahjus, akna taga pimeneb õhtu ja uni tuleb peale....
Õhtul saab jälle lugeda. Või midagi näppude vahel nikerdada.
Eile õhtul küpsetasin singipirukaid. Pisikesi, ämma kingitud pirukavormiga tehtud perfektse kuju ja läikega, lõhnavaid pirukaid. Parimad pirukad tulevad ikka siis välja, kui sa niisama, oma lõbuks oma perele neid teed, mitte siis, kui tahad külalisi millegi eriti suurepärasega üllatada.
Üleeile hommikul istusin neli tundi kõõgis ja tegin fimovidinaid. Klapitasin materjale ja värve, mõtlesin, kes mingit asja endale soovida võiks. Ma juba ammu ei tee neid asju endale, elan ennast oma värvisavi sisse välja ja kõik. Tore on, kui keegi neist veel rõõmu tunneb.
Pühapäeval on juba esimene advent, selle puhul peaks paberkummitused akende pealt ära koristama ja midagi talvist üles riputama.
Ja see hall olemine ümberringi mind üldse ei häiri.
Üleeile istusin veerand tundi akna all ja vaatasin, kuidas lund sajab. Mõnus.
Tegelikult ebainimlik, et seda niisama olemise aega jätkub ainult 4-5 nädalat aastas. Ja ka siis kiputakse see väärtuslik puhkus kulutama remondi ja võõrastesse maadesse tormamise peale. Samas- kindlasti olen ma erand, ilmselt paljud inimesed ei tunne kunagi vajadust vaadata veerand tundi,
kuidas

lumi

sajab

taim aut

Selles mõttes on maru õpetlik rivist väljas olla, et päris hästi saab teada, kellele sa tegelikult korda lähed.
Helistavad sõbrad ja küsivad, kuidas mul läheb... helistavad isegi need inimesed, kellest ma poleks seda osanud oodatagi. Armas!
Muidu on igavavõitu. Loen, vaatan telekat, peaks mingi näputöö ka ette võtma. Blogisid loen (neistki pooled vaevlevad masendusmeeleoludes, november, ehh, põhjamaine paine..)

Kirjutamise vaimu ka ei tule peale....
Blogiskites ringleb järjekordne küsimustik teemal Kes on mu blogi lugejad ja mida nad tahavad, st mis neile meeldib.
Kui keegi viitsib, võib mulle ka kommida. Kes sa oled, kust mu leidsid ja miks sa mu pidevat irinat viitsid lugeda.

Hakkan läpakast vilmi vaatama. Lendas üle käopesa. Jeeah!

Kaks ja pool päeva teises maailmas

Olen tagasi.
Liipan kodus ringi, niuksun ja halisen aga mis siis. Pulmadeks paraneb ära!
Ma eile juba tundsin, et kui ma veel kauem haiglas pean olema, siis hakkan kasvõi neljakäpukil koju tulema. See atmosfäär sööb ära kõik positiivsed mõtted.
Minu ühes kõige lemmikumas raamatus "Minu pere ja muud loomad" on üks teenijatüdruk Lugaretzia, kes armastas Durrelli perele detailselt kirjeldada, kuidas ta tollhaaval koost laguneb ning etendas hommikusöögilauas näiteks etüüdi oma suure varba piinadest järjekordse podagrahoo ajal. Mul oli voodinaaber, kes kirjeldas sama pühendunult oma seedekulgla talitluse iseärasusi pärast iga kempsuskäimist. Mul tekkisid oma hommikusöögi tarbimisega tõsised raskused peale seda...

Tegelt mul olid rõõmsad ootused seoses haiglaga. Eelmine kord sama lõikusega viis aastat tagasi oli mul kohutavalt lahe mutike palatinaabriks. Ise ta oli puruhaige ja sajandat korda haiglas aga nii hea jutuga, et mine lolliks. Viskas pidevalt selliseid kilde, et teised haiged palatis, palju nooremad ja tervemad, pidid naeru pärast vooditest välja kukkuma. Õed ja hooldajad lausa armastasid teda.

Seekord oli kõik teisiti. Haigemaja ise on suur ja moodne, mitte enam see jube tondiloss. Palatinaabriteks olid umbkeelne mammi, ilmselt viimases staadiumis vähiga eesti mutike ja keskealine nukker tädi.
Esimesel päeval alustasin hoogsat vestlust vene prouaga, ise rõõmus, et saan keelt harjutada. Aga pooleteise tunni pärast olin omadega läbi, hiilisin koridori ja vahtisin õhtu läbi telekat.
Ma saan aru küll, et kui sa oled kaks kuud jutti haiglas lamanud, käia ei saa (või ei taha), kellegagi õieti rääkida ei ole, vaatamas käib ainult su oma tige vanamees, ja kogu su eksistents piirdub selle palati, voodi, haiglalõhnaliste tühjade vaiksete päevade, su enda laguneva, justkui võõraks muutunud keha ja mõtetega, siis ikka sõidaks katus minema küll.
Nende pikkade päevade jooksul oli ta endasse imenud kogu negatiivsuse oma eelnevast elust ja maailmast üldse. "Jumal on nii suur," rääkis ta. "Kuidas Ta on kõik loonud ja kuidas Ta kõike võib purustada! Vaata mis maailmas toimub; üleujutused, sõjad, katastroofid! Varsti tuleb lõpp, nagu Piibel räägib."
"Jumal on suur küll aga ta ei tee sõdasid," väitsin mina. "Ta hoiab su hinge ja läbi kogu nende jubeduste annab ta sulle jõudu; mis ka ei juhtuks, sinu hing on päästetud ja Jumala kaitse all."
"Mis küll maailmas toimub! Kui kurjaks on inimesed läinud, kuidas kõik tapavad, varastavad, valetavad.. Võidurelvastumine, mõrvad!"
"Seda küll, aga nii palju on ka häid inimesi, kes tahavad, et maailmas midagi paremaks muutuks, kes on pühendanud ennast teiste aitamisele."
"Need arstid ja õed siin, kui paljud neist ei tee oma tööd südamega! Kui sa oled ameti valinud siis tee seda kogu hingega.!"
"Ma arvan, et nad teevad oma parima, tööd on ju palju ja nad ei saa igal haigel kätt hoida ja kõiki soove täita, kuidagi peab ju ka enda vaimset tervist hoidma."
"Mis küll maailmas toimub..."
"...."
Siinkohal andis optimist alla ja läks telekat vaatama, jättes pessimisti süngelt lakke põrnitsema ja iga veerand tunni tagant õeposti nuppu vajutama. Õed ja hooldajad siunasid mammit kangesti. Kellele meeldiks, kui patsient kutsub hooldaja kohale, sest ta on taskurätiku maha pillanud.

Ja vanamammikesed tahavad ka rääkida. Need, keda keegi vaatamas ei käi. Tahavad rääkida oma muredest ja rõõmudest, oma üksildasest elust, kunagisest noorusest ja sellest, miks nad on nii haiged, kuidas elu on painutanud kõveraks nende liigesed, loksutanud rütmist välja südamed ja kruttinud lakke vererõhu.
Ma saan aru, et neil on vaja rääkida. Ja ma püüdsin olla võimalikult osavõtlik, kui teine palatinaaber tuli mulle viiendat korda oma kuivetunud säärt näitama, et kuidas see ikka kohe nigu puujalg on tundetu ja paindub igale poole.
Ma püüdsin, ausalt ma püüdsin, aga kui sa ise oled piisavalt vilets ja valutav, siis eriti kaua ei jaksa.

Minu jaoks on täiesti üle mõistuse, et selles tohutus haiglakompleksis, sadade haigetega pole ainsatki psühholoogi, vaimulikku ega üldse kedagi, kellega rääkida.
Et inimesed poleks nii üksi oma lugude, murede, hirmude ja lootusetusega. Eks õed ja hooldajad ka vahel lohutavad aga seda ei saa nendelt nõuda, neil pole selleks ettevalmistust ega aegagi. Rääkimata arstidest. Mina sain kolme päeva peale oma arstiga üldse kokku ligi viis minutit rääkida. Kõva sõna!
Kui ühele õele selle üle imestust avaldasin, et haiglas ainumastki psihholoogi pole, vangutas ta pead ja ütles, et tõesti oleks vaja, tema minevat lausa palatist välja, kui arst patsiendile näiteks vähidiagnoosi peab teatama.
Haiglapersonal ei ole ka puust tehtud inimesed. "Eks me oleme õppinud ennast kaitsma aga surm jääb ikkagi surmaks," ütles üks õde. Nelja last oma jõududega koolitav üksikema. Jälle üks lugu.

Minu meelest on haiglas kõige raskem see, et sa oled järsku -ropsti- ära lõigatud kogu oma senisest harjunud elurütmist. Laste lärmist, koduvõileibadest ja internetist, mida mul ei õnnestunud kätte saada, kuigi viffi oleks pidand olema.
Iga päev võõrad inimesed su ümber. Inimesed, kes kannatavad.
Võõrad maitsetud haiglatoidud. Lõhnad. Vaikus.
VAIKUS
VAIKUS
ainult enda hirmusegused mõtted
Esimese päeva lõpuks olin vaikusest ja vooditesse aheldatud kehadest nii masendunud, et põgenesin palatist, veetsin tükk aega r-kioskis, apteegis, istusin tund aega lihtsalt haigla kohvikus, lürpides teed, vaadates inimesi ja kuulates Elmari raadiot sellise tänutundega, mida ma eales selle jaama vastu polnud tundnud.
Elu! Kusagil on täiesti tavaline elu!

Mina olen nüüd tagasi oma kodus ja oma elus ja annaks Jumal, et mul ei tuleks enam haiglatega tegemist teha!
Miski osa minus kriibib siiski edasi.
Kas see vene mammi leiab veel elus midagi sellist, mille nimel tasuks oma trotsist loobuda, kasvõi ühe jala ja karkude najal ennast voodist välja vedada?
Mida see teine mutike ütleb, kui arst talle homme-ülehomme teatab, et tal on tõenäoliselt viimases staadiumis vähk? Suure visiidi ajal arstid rääkisid sellest oamavahel, temale ei öeldud veel midagi aga mina paraku tunnen meditsiinitermineid.
Kui keegi on lugenud Doris Lessingu "Hea naabri päevaraamatut", siis see vana naine on sealt raamatust maha astunud. Ta pole ainult sellise võitlejahingega.

Miks ei ole haiglas psühholoogi ma küsin? Vaimulikku? Kaplanit?
Või on, aga keegi ei tea sellest?

Ps.
Ma viimased nädalad juba unistasin, et nüüd saan voodis vedeleda, rahulikult lugeda ja mõelda. Ma ei osanud arvata, et juba kahe päevaga sellest kõrimaani on!
Jalg valutab ja suurt midagi teha ei saa:(
Eile vaatasin pool päeva telekat. Siis viskas üle, kui kahes filmis järgemööda peategelane ära suri. No kolmandas filmis viidi kiirabiga ära ja ilmselt jääb ellu. Huh!
Mees on küll tubli, koristab ja kantseldab, lapsedki jõudumööda.
Ehh, et inimene ka kunagi millegagi rahul ei või olla...

****

Et siis neljapäeval lähen haiglasse.
loodetavasti vaid mõneks päevaks. Tegemist on väikese, rutiinse ja tavalise noaga nüsimisega aga mina ikka kardan. Haiglad on minu primal fear ja niikaua ma ilmselt pean nendega kokku puutuma kui ma selle hirmu eneses lõplikult ületan.

Maria siin mõtiskles oma kaduvuse teemadel.
Noh...
mitte et ma tahaks oma paanikale veel hoogu anda aga
eriti suurt kohta ma siin maailmas ei täida. Minu kolm järeltulijat vajavad mind küll ja pidevalt ja veel arvatavasti mõndagi aega. Muudes valdkondades olen ebaoluline isik.
Ma mõtlesin hommikul hoopis oma vanemate kaduvusele. Nad pole oma aastate kohta eriti terved ja reipad...

Mõned aastad tagasi täitus mu suuuur unistus: käisin Inglismaal. Mu ajusahtlis on siiani mälestusi ühest hõõguvkuumast päevast vanas meetripaksuste seintega lossis, vedelemine lõputult paksul inglise murul, rododendronid jõekallastel kummardamas ja roosipõõsaste imalmagus aroom, kellaviietee sulanud või karva portselantassides, moosi ja võiga skoonid..
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Käisime sõbrannaga Derbys ühel kristlikul konverentsil, oli huvitav ja innustav. Selle lõpuosas oli nn osaduses olemise aeg. Kes palvetas, kes laulis või rääkis omaette, kes tantsis. Mina istusin ja haigutasin, muljetest väsinud ja unine. Iial pole ma osanud sellel ajal käituda, võõristasin neid, kes oma religioosseid emotsioone välja elasid.
Korraga joonistus mu meeltesse pilt oma vanematest. Nad oleksid justkui seisnud sealsamas lava ees, ilusad pühapäevariided seljas, vaatasid mind ja naeratasid. Olin üllatunud. Ja mina hakkasin nutma. Lihtsalt niisama, lambist, vähimagi põhjuse või afektiseisundita. Pisarad voolasid lahinal ligi pool tundi, ma lihtsalt ei suutnud järele jätta. Uskumatu.
Midagi sellist polnud minuga varem (ega hiljem) juhtunud.

Minul on Jumal aga mu vanematel olen ainult mina. Ja lapselapsed.

Kohtume pühapäeval, kui Jumal annab

helistage oma armsatele

Kuidas tervist edendada

Käisin eile elus esimest korda massaažis. Mulle sünnaks kingiti nimelt.
Päris mõnus oli aga

ma ei tea, kas see on normaalne, et peale massaazi kogu läbi töödeldud ala valutab ja on kange, nagu oleks tappa saanud? Ta töötles mingeid ilgelt valusaid punkte siin ja seal ja näiteks punktid mu kaela peal on nii hellad, et pea padja peale panemisel on ka aia. Või poleks ma pidanud peale seanssi turult toidukotte käe otsas koju vedama ja pärast veel jaheda kuigi ilusa ilmaga koera jalutama?

reedel käisin zontade tervisekonverentsil. Istusin ettekandeid kuulates mitu tundi ja kudusin soki kuni kannani valmis, edasi peast ei osanud teha.
Üks meessoost perearst rääkis päris veidraid asju. Tema meelest on meeste halvas tervises ja varases haudaminekus süüdi kolm S-i: stress, suitsetamine ja seks, õigemini selle puudumine. Ja selles viimases on loomulikult süüdi naised!
"Naised suudavad oma liiga kõrgete nõudmiste ja pideva irisemisega mehe täielikult ära nullida," põrutas doktor palli naiste väravasse. "Kui mees põgeneb vinguva abikaasa eest tööle, tehakse talle kodus veel rohkem etteheiteid. Naine maksab mehele kätte seksist keeldudes, seks aga on mehele tähtis füsioloogiline vajadus, milleta langeb hormonaalne tase ja stress suureneb veelgi. No ja nii nad vaesed peavadki bordelli minema või pornosaitidega leppima. Naistele on seks esmajoones vajalik ainult laste saamiseks aga nad tahavad. et mehed neid kätel kannaksid ja peavad ennast ka seksis viiuliteks, mille vaid virtuoos võib helisema panna, mehed aga on oma loomult pigem timpanimängijad!"
Selle koha peal naersin mina juba omaette nii, et kudumisvardad käest pidid pudenema. Timpanimängijad!!

Ma oleks tohtriärraga meelsasti mõtteid vahetanud aga peale ettekannet lidus ta otsejoones saalist välja, nagu oleks tal mõni naine viiuliga kannul.
Sellisele põhjapanevale meditsiinilisele tõele toetudes on ärra Tahismaa väga õigel teel! Abielluge aint nümfomaanidega ja eksnaised, kes suvatsevad abikaasalt veel midagi soovida, lõigake virtuaalselt pisikesteks tükkideks ning valage happega üle.
HUH!

Hr Enno Selirand Usaldustelefonist tõmbas omakorda vee peale kapitalismile, kus inimesed enam üksteisega ei räägi ja vaikimise ning surve all lõpuks koolis või kus iganes püssi laskma hakkavad.

Igati armsad olid aga térvisest ja rahust pakatavad aasta terviseedendajad, abielupaar, kes mingi 14 aastat on siin idamaiseid tervisevõimlemise gruppe teinud.
"Mulle ütlesid arstid 50aastaselt, et vaadake passi," ütles seksikalt lihaseline, rühikas ja pika halli patsiga meesedendaja. "Et kõik teie valud ja hädad on juba kroonilised ja selles vanuses normaalsed. Nüüd olen 70 ja tunnen end suurepäraselt! Vanadus ei ole haigus! Inimesed peaksid ja elu üldse tundma õppima ja ennast süsteemselt arendama."
"Ma ei vahetaks oma tänast elu noorusaja tormamise ja rabelemise vastu," lisas abikaasa, ümaravõitu lahke hallipäine proua. "Elu parim aeg on praegu! Ületage haigused ja kõik läheb hästi!"

Julgustav.

Lund antakse

Paar päeva on tibanud lumekest, lapsed jooksevad igal hommikul aknale vaatama, kas ja kui valge maa juba on. Seni mitte eriti.
Kui mina noor olin, siis ikka sadasid novembris üüratud lumelasud vastu maad, nii et minusuguse käbi peanupp vaevalt hangede vahelt välja paistis...
ehh, jah, eks ta ole.
Porta ees on tänasest kuusk. Väga ilus ja kahar, käbidega. Täna polnud tuledki veel peal ja kohe süda läks soojaks, metsaigatsus tuli peale. Inimesed käisid mööda ja katsusid salakesi kuuske peoga. Päris oli.
Porta sees pannakse üles jõulutulesid, kõikjal vedelevad alasti kalbed mannekeenid, kellele jõuluriideid selga topitakse, toiduosakonnas kõrguvad glögide ja piparkookide mäed.
Mkm. teeme nii, et mina neid pole näinud. Aega veel on ju.
Töö juures tellitakse uue aasta kalendreid ja koolis - lasteaias pannakse paika jõulupidude aegasid. Täiesti paha, et meie kollektiivi jõulukas ühes vanas mõisas langeb samale päevale lasteaia jõulupeoga!!! No nii ebaaus :(
Ma kohe ei teagi, kumb pidu valida. Laps on loomulikult kallim kui kõik kolleegid kokku aga samas lasteaia jõulupidudel olen ma 10 aasta jooksul käinud .. oot ma arvutan... 10-11 korda. Tööjõulukal aga ainult ühe.

Esmaspäevairinad

No mida esmaspäeva!
Pärast üllatavalt väljapuhatud nädalavahetust (koristamine, lapsed-koerad, isadepäeva torditamine, vägev sünnipäev basseinis, lehtede riisumine 4 tundi ehk nõrkemiseni)
algas nädal väga imelikult peale.
Poiss, kes ei jäänud õhtul magama ja virises hommikul rohkem kui rubla eest
Ei ühtki paari puhtaid sokke meestele kuigi pesumasin müdistas terve nädalavahetuse
Kats keeldus lepatriinudega villastest sõrmikutest ja ma jõudsin nii ära ennast vihastada, et viskasin need õnnetud kindad vastu maad ja lõin neid jalaga :(
"Emme, miks sa ei pesnud neid teisi kindaid eile ära?"
"No ma ei jõudnud, ju siis olen laisk ema!"
"Kutsu siis lapsehoidja meile, kes meie eest hoolitseks!"
"..."
Tööle helistab keskmises joobes sugulane ja tekitab paanikat
Leiad, et oled teat isiku poolt msni-is ära blokitud

Aru ma ei taipa :(
Aga see loob hea eelhäälestuse oodata väikeseid ilusaid imesid ja meeleolutõstjaid.

Hea kool, vilets kool

Kirjutasin päevateema, mis tundus netikommentaaride rohkuse järgi paljudele inimestele korda minevat. Point selles, et enam ei pea vanemad last esimesse klassi pannes ise kooli kohale minema vaid toovad avaldused, kuhu on muuhulgas kirja pandud, millist kooli eelistatakse, haridusosakonda, seal jagatakse need koolide kaupa pakkidesse ja registreeritakse ära. Et justnagu kena?
Siis ei ole kena, kui sa tahad last panna kooli, mis on erinevatel põhjustel väga populaarne. Kõik on maru ärevil, et kui laekub neli klassitäit sooviavaldusi ja kaks klassi ainult vastu võetakse, et kuidas siis valik toimub.
Varem oli kõik lihtne-kes ees see mees, paljud lapsed pandi juba nelja-aastaselt järjekorda. Nüüd jagab lapsed õppeasutustesse laiali kooli või vanemate asemel haridusosakond ja eelistatakse neid, kes koolile lähemal elavad või kellel vanemad õed-vennad juba seal koolis käivad. Ja võib juhtuda, et kuigi su laps on kolm aastat järjekorras aga elab liiga kaugel või oh häda, hoopis maakonnas, siis ta ei saa sinna kooli.
Ma oleks ka vihane, kui mul see situatsioon oleks.
Aga mul pole, sest minu suuremad käivad suures, kõledas ja halva mainega koolis. Kaalusin Krissu puhul kaua, tuttavad jagunesid kahte vankumatute vaadetega leeri: Mina olen seal koolis käinud, seda oma lapsele ei soovi VÕI olen käinud ja las laps ka käib.
Minul puudusid Pärnu koolide suhtes igasugused eelarvamused, kuna mina käisin Tartus koolis (virtuaalsed lehvitused ja tervitused praegusele Tamme gümnaasiumile). Meie kodule kõige lähem kool on jah suur kõle maja aga pätakatele on eraldi korrus ning minu jaoks oli tähtis faktor, et jõmpsik ei pea hommikul unise peaga bussidesse trügima, mis tipptunnil ikka lõhkema kipuvad lastest. Meil, luuseritel, autot ka pole ja ma tite kõrvalt poleks suutnud hommikul last käekõrval kesklinna kooli viia.
Krissu rühmast läksi sinna ebapoppi kooli lausa 10 last ja nii otsustasin lõpuks minagi.
Ma mäletan seda esimest päeva, kui ma Krissut kirja panema läksin. Uhh! Vaatasin, et siin on küll aeg 20ks aastaks seisma jäänud- tahtejõu najal ees seisvad aknad, kriimud põrandad, võikalt rohelised tolmused vitriinkapid ja koridoriseina stendil vahtisid vastu kohati täpselt samasugused õpetajatüübid kui minu ajal, kuivik-keemikutädidest rangeprilliliste matemaatikute ja turjakate keka õpsideni.
Siis algas vahetund ja ma tundsin ennast kui pime, kes on keset kesklinna peatänavat autoteele seisma jäänud. Kahelt poolt vihisesid mööda letsu mängivad algklassilapsed, kellest enamus minust peajagu pikemad, garderoobi poole kulges gümnasistide katkematu tihe rivi, tõmbasin pea õlgade vahele ja pressisin end kahemeetriste kolgede voolust kuidagi jälle peaukse juurde.
Pool päeva käisin ringi, emotsioonidest uimane. Püüdsin ette kujutada, kuidas minu kääbuskasvu kiitsakas plika raske välisukse üldse lahti jõuab tõmmata ja selles hullumajas oma klassini tüürib.
Aga meelt ei muutnud. Praegu ei kahetse midagi. Klassis on eluterve õhkkond, on igasuguseid lapsi oivikutest õpiraskustega jõmmideni, on ka parajalt ulakaid tüüpe. Aga lapsel on oma armsad sõbrad, klass hoiab kokku ja õpetaja kohta tuleb mul lihtsalt kiidusõnadest puudus, noore hapra naisterahva kohta hoiab ta kogu seda kampa ikka väga raudse käega ohjes.
Mikul pole ka hullu. Tema klass meeldib mulle natuke vähem, sest mingid imelikud trendid on teistest erinevatesse lastesse suhtumisega, moekaupade ja vaba aja veetmisega. Nende klassi lapsi ja vanemaid tunnen ma üldse vähem. Kuid Miku saab praegu hakkama ja hullu midagi pole olnud. Ptüi-ptüi!
Mitte et esimesed aastad poleks rasked olnud. Ei taha väga meenutadagi. Kuna Krissu oli teistest lühem ja Miku paksem, siis oli paljudel ütlemist selle kohta. Oi kuidas ema süda valutas nähes kurba stressis last... Lisaks üleüldine pinge, lärm, 1000 last koolis. Tulid mõlemad esimesel aastal koju, magasid, ärritusid iga pisiasja peale, nutsid tihti.
Jah...
Praegu mõlemale täitsa meeldib koolis käia. Sõbrad ja.
Koolis aknadki ära vahetatud.

Ma ei tea, kuidas selles teises koolis oleks läinud. Seal keskkond viimase peal, kõik vuntsitud ja klantsitud, spordi- jt ruumid samuti. Kord on majas igas mõttes, nii öeldakse. Minu üks lapsehoidja ütles, et isegi liiga range kord, temale hakkas sealne pidev kontrollimine ja "meie oleme nii tublid ja head" õhkkond ajudele käima, tema kunstnikuhing ei tundnud seal end hästi. Teine tuttav võttis poole õppeaasta pealt sealt lapse ära, sest tekkis kiusamine.
Ilmselt olen mina ka paras boheemlane, sest pidev parim ja täiuslik olemine ei meeldi mullegi. Mina ei poolda eliitkoole. Mitte et too kool eliitkool oleks, lihtsalt, paljud vanemad ilmselt oletavad, et see on linna parim kool. Võibolla ongi. Tore on, kui on.

Ma jõuan lihtsalt selle oma artikli kommentaaride juurde tagasi kus paljud panid väga üheselt koole paika. Hea kool, pühendunud õpetajad ja ilmselt sarnase kõrge vaimse tasemega ja korralikest kodudest pärit lapsed. Versus halvad koolid, koledad, remontimata, kus linnaosa kõik need kaagid koos, keda peenematesse koolidesse ei võeta. Proletariaadi kasvulava või umbes nii. See vastandamine käib rohkem või vähem avalikult juba väääga pikka aega.
Muidugi on hea, kui lapsel on koolis head tingimused ja toredad õpetajad ning klassikaaslased, kes ei jää istuma ega satu politsei huviorbiiti. Super! Oleks meie koolis ka nii!
Aga päris elu on midagi muud. Mulle hakkab vastu see, kui teistsuguste peale põlglikult ülevalt alla vaadatakse. MEIE laps PEAB parimasse kooli saama, et saada parim võimalik haridus, kindlustada koht PARIMAS gümnaasiumis ja otse loomulikult ülikoolis. Appikene, nad on seitsmeaastased ju alles! Mis siis, kui mõni ei tahagi ärijuhiks või ministriks saada vaid puusepaks?
Vat sellepärast ei teki mul Katjuushaga mingit pikemat mõtlemist, mis kool valida. Ikka seesama tavaline. Meil on tavaline perekond ja tavalised lapsed, eliidiks ma neid koolitada ei taha. Kui tõesti keegi ülinutikaks osutub, siis võib ju hiljem kooli vahetada.

Ja palun, ärgu tundku nüüd K kooli lapsed või lapsevanemad või õpetajad end puudutatuna. Ma püüdsin kirjutada erandlikult (loodetavasti erandlikust)
üleolevast tõusiklikust suhtumisest nn tavaliste koolide suhtes.

Keegi võiks mõne tillukese kommentaari ka kribada, et mille alusel teie kooli valisite/kavatsete valida.

Varsti rind karvane

Sai siis täna tsipa isa tehtud.
Ei elu on ikka naljakas....
Minul täna tööl venisid asjad pikemaks kui vaja, nagu nad ikka venivad kui on ekstra vaja varem varvast visata. Lapsel lasteaias isadepäeva pidu. Et T-l oli tööpäev, ja ta ei teadnud, kas ja kuna ta peole jõuab, joonistasin ilusti suu pähe ja valmistusin ise isa osatäitmiseks.
Täpselt selleks ajaks, kui mina kontorist nina välja pistsin, oli kohale tellitud paduvihm. Mina lidun bussipeatusse, peoni 20 minutit. Vaja oli ju ka näksi osta, aga buss oli juba silmapiiril. Karjusin ajaleheputkasse SAATE MULLE HÄSTI RUTTU KARBI GEISHA KOMME ANDA??? Misasju? ei saand müüja pihta. KOMME NOH, HÄSTI RUTTU! mis komme?
Krt krt krt, buss oli ees ja müüja jäi arusaamatuses mulle järele vahtima.
Lasteaia peatuses kallas veel hullemini vihma. Peo alguseni 9 minutit. Küll toidupoe müüjad vaatasid mind veidra pilguga, kui ma tilkuva ja hingeldavana sisse tormasin ja PALUN... HÄSTISUURPAKK ... ÄHH, ÄHH, ..KRÕPSE hüüdsin. Oh jah aga milliseid ometi? küsisid nemad lahkelt. ÄHH, PUHH, ÜKSKÕIKMILLISEID AGASUURPAKK!
Peo alguseni 4 minutit. Lasteaia tänav on üles kaevatud ja tuleb nõtkelt ületada kraav ja liivahunnikud.
Kohal! Uksed on lukus ja kellatiristamist ei paista keegi kuulvat, kõik on vist saalis juba.
Kuuldi siiski. Saali. Peoni -1 minutit. Lapsed tulevad sisse. Jõudsin! tehke järele!
***
Muidu kõik kena ja Katjuusha kaifis meil esinemist täiega. Kui oli isade-laste tants, astusin vapralt koos 20 isaga ringi ja laulsin täiel rinnal "Tee nii, tee naa" laulu.
Meie issi laekus pärast rühmas kohvitamise ajal. Aga tore, et ta siiski jõudis.
***
kodus oli Lottekas igavusest ära söönud tugitooli käetoe, minu hoole ja armastusega vilditud salli ja mitmeid osasid meie elutoavaibast.
***
off topic
Ma olen sel sügisel kaotanud juba kolm kõrvarõngast. Ja eile sain ma ilgelt ebameeldiva maili (vt eilne postitus)aga pärast minu vastust tänas ilguse saatja mind mõistvuse eest ja allkirjastas "Lugupidamisega xxx".
***
Elu on ikka uvitav, ma ütlen :)

Rahva Hääl

Kui veel keegi tuleb mulle ütlema, et mina olen tema SÕNADEGA midagi valesti või pahasti teinud, siis ma viskan teda lillevaasiga!
Mul ei ole siin lillevaasi, peab abiruumist tooma... teised laua külge mittekinnitatud esemed on liig kergekaalulised minu frustratsiooni väljendamiseks.
Ja lillevaas ei lahenda küsimust arvuti kaudu minuni jooksnud pisikeste tigedate bitipoiste neutraliseerimisest.

Mul tuli praegu HIILGAV idee.
Kuna minu poolt esindatud elukutse on muutumas üleüldise mahatrampimise ja valetamises süüdistatavaks .... asjaks.. siis võiks lehed kah streigi välja kuulutada. Veel enam: kõik lehed võiksid pakkuda välja, et IGA inimene, kes tunneb, et on kirjutamata mingitest täiega olulistest teemadest, inimestest jne tuleksid ja kirjutaksidki! Teeme nädal aega sellist lehte, kus ilmuvad ainult nn rahva poolt kirjutatud lood! Andke tulla! Juubelijutud, tublide firmade enesekiitused, olukirjeldused, aga ka sõimukirjad ning ausad analüüsid sellest, mis on eesti riigis mäda ja mida peaks olukorra parandamiseks ära tegema.
Internetikommentaatorid astuvad lõpuks ometi paberile, pahased pensionärid saavad lõpuks ometi sõna, need, kõik, kellele on liiga tehtud, saavad vastu virutada.

Ja sünnibki ajaleht, mis on tõeline Rahva Hääl, kallutamata, mõjutamata, ilustamata, toimetamata, kõne- ja mõtteviis muutmata.

Kas pole geniaalne idee?
Kes on essa kirjutaja?

ärge võtke tööd koju kaasa

Täiega nõme on tööd koju kaasa võtta. Ma tean, ei tohiks! Asjatad omi õhtuseid asju ja kuklas tiksub kogu aeg- hakka juba tegema.
Aga mis teha, kui ei jõua tööpäeva jooksul oma asjadega ühele poole? Ja vaja on, et homme oleksid need ja need ja need juba valmis?'Ega muud kui lapsed magama ja ise klaviatuuri taha.... Samas tahaks telkust üht suht keskpärast filmi vaadata. Ja lugeda. Või lihtsalt magada.
Vilm räägib sellest, kuidas 26aastane noormees oma essat raamatut kirjutab.
Ma arvasin, et ma jõuan endas selgusele ja suudan oma elu muuta aga... kurdab kutt.
Poiss, ütleb vanaema. Ma olen 133 aastane (tegelt ta pole aga ta on tiba dementne) ja olen terve elu püüdnud endas selgusele jõuda aga see pole eriti õnnestunud! Mina suren varsti ära aga sina oled alles noor. Niiet ÄRA VIRISE! Ütles mutt.

Mulle tundub ka üpris tihti, et kui mul oleks paar tundi aega istuda kuskil täitsa üksi, ilma kohustusteta (see on oluline), siis ma suudaksin endas selgusele jõuda ja panna paika prioriteete.
Häda on selles, et mul ei ole neid kahte tundi kuskilt võtta.
Kui mõtlema hakata, pole kaks tundi suurt midagi. Nädal aega üksikul saarel, ehk siis suudaks endaga taas tuttavaks saada.
Seni aga siblin õhtusöökide ja lõpetamata failide oravarattas. Vaadates neid filme, millest ei saa enne aru, kas nad just sulle just sellel ajahetkel midagi öelda tahavad, kui nad on läbi. Nädala aja lugemata lehed lauanurga peal. Ekspressi lugesin isegi läbi

Lähen varsti haiglasse paariks päevaks, seal on aega olla ja mõelda.

Sõnadest on antud ajahetkel kopp totaalselt ees. Piisab paarist sõnast, et inimesed tülli ajada, usaldamatust külvata, solvuda. Piisab paarist sõnast, et olukord lahendada ja haigetsaanu taas jalule tõsta. A on küll ja küll inimesi, kes ei ütle neid sõnu, vaata ise, kuidas saad.
Väsitav on püüda päevast päeva teha kõike hästi, et kellelgi poleks kobisemist aga näetsa, ei kuku välja! Ei ole jälle õigeid sõnu õiges kohas kasutanud.

Täna pole minust küll enam töötegijat.

Kummituspidu

Sedasi jah, et meil peeti halloviiniõhtul kange pidu maha laste poolt. Mina ei tea, kust nad selle idee peale üldse tulivad aga juba mitmeid päevi enne lõigati sõpradega paberist kümnete kaupa kummitusi ja irvitavaid kõrvitsaid ja ämblikke välja, kõik küllasattunud pandi ka värvima ja lõikama. Asjad kinnitati niitide ja kleepsudega lakke ning võin öelda, et öösel kuuvalguses oli ikka suht tontlik seda kummitustemetsa laes tiirlemas ja hõljumas näha, lapsed ise ka ei julgenud lõpuks enam hästi pimedas magama jääda:)
31. okt õhtuks tariti siis koos sõpradega kohale hulk söödavat nänni (krõpsude, küsiste, kommide ja limpsidieet, jäkk, sellise magusa ja säilitusaineid täis toiduhulgha suudavad ära seedida vist küll ainult karastunud kaheksa- ja kümneaastaste kõhud), plikad tegid küpsisetorti, kust kummikommidest ussid välja pugesid. Paar külalist laekus ka, küünlad pandi igal pool põlema, näod värviti ära ja kostümeerimine veel peale selle.
Algul oli neil elevil olek küll aga mingeid erilisi mänge ei osanud nad äkki välja mõelda. Mingi aja pärast läks pidu siiski käima, tegin neile toidumängu (kinniseotud silmadega tundmatu toidu söömine ja äraarvamine), siis tulin nende võikalt maalitud nägusid pildistades selle peale, et võistelda kõige koledama näo tegemises.
Oi selle pildistamine neile meeldis! Siis võisteldi kõige nunnuma näo tegemises, siis tegid liikuvaid pilte- mis ka ülalpool natuke näha on.
Ja edasi juba niisama müdin.
Igatahes olid kõik täissöönud ja rahul ning varisesid voodisse jõudes sekundipealt unne. Mina ja Kati nägime õudukaid unes, teised mitte.
Noh, on jah ameerikast sissetoodud kommertspüha aga mina võtan seda kui head võimalust lastega nalja saada. Ästi lahe õhtu oli.

Tööl pole see nädal nii hästi läinud, kultuur kipub linnast novembris otsa lõppema.
Täna käisin XXX lastemajas. Jumal õnnistagu neid lapsi seal ja suuri inimesi, kes nendega seda kohutavalt
kohutavalt rasket
tööd teevad.

Kontrastina oma rõõmsatele, rahulolevatele, ärahellitatud lastele nägin seal üht väikest tüdrukut, kelle olekus oli selline väsimus, kurbus ja lootusetus et südamesse lausa lõikas. Ta istus laua ääres nagu kodutu koer, kogu olekuga väljendades alandlikkust- andke andeks, et ma olemas olen- ja masendust.
Mustaks värvitud juuksed ja kahvatu näoke. Väike kurb kummitus.

piinlik

Mul on tõsiselt piinlik, kui kogu oma heaks-olemise-püüdlustes oskan ikkagi tihtilugu valesid asju öelda, kirjutada või teha.
Ausalt on piinlik. Ja blogi ei saa vist ikka olla KÕIGI oma mõtete väljaütlemise koht. Sest kujutage ette: blogi võib keegi lugeda! Üllatus missugune!!
Mine viska oma jonn kempsupotist alla- soovitan pesamunale tihtilugu. Ju peaksin isegi seda vahel tegema.
Ma ei oska olla nagu kolleeg S või paar mu sõpra, kes MITTE KUNAGI MITTE KELLESTKI MITTE MIDAGI negatiivselt ei räägi. Isegi siis, kui oleks põhjust rohkem kui rubla eest.
Ja sellepärast
ei
kirjuta
ma
enam
kellestki
midagi
kasvõi vihjamisi
natukesekenegi
pahasti
Ma luban!
Ja kui keegi tunneb end mõne minu mõttejupikese poolt solvatuna või ebamugavalt, siis pliis, ärge tundke! Räägime asjad selgeks!
Sorri veelkord
allkiri
Teie Ritsik

Koht, kus kellal pole tähtsust

Niisiis.
Heimtalis käisime Tekstiilikoja raffaga loomade kudumist õppimas ja taaskasutamise nippe uurimas. Olime seal terve päeva, mis kulus nii kähku, nagu poleks seda olnudki. Kogu see vanade asjade ja ajaloo maailma haarab sind nii endasse:
kulunud lihtsad veimevakad ja kapid-kummutid täis iidvanu pitse, kudumeid, tikandeid, tekstiilinäidiseid. Liigutavalt pits-satsilised titetanukesed ja papud, luksuslikud pulmavaibad, lihtsad töökindad ja -sokid, kümme korda parandatud.
Väga tõeline ja ilus on talupojamööbel. Ma võin mõnda kriimulist kummutit silitama jäädagi...
(Tuli off topic praegu meelde mustast puidust hiiglaslik riidekapp Ventspilsi lossis, need täispuidust uksed olid mingi 10 cm paksud ja need nikerdused, maeivõi, seda kappi paitades tuli peaaegu pisar silma, et SELLINE ASI on valmis tehtud!)

Mulle meeldis väga Anu Raua filosoofia, et tänapäeva inimesed on emotsionaalselt nii näljas pidevalt, kogu aeg on vaja uusi riideid, mänguasju jt trääni, kõik see tüütab kiiresti ära ja haaratakse jälle uue järele. Vanasti tehti aga näiteks ema jakist lapsele uus mitte aint kokkuhoiu pärast vaid ka seepärast, et see oli EMA jakk, seal sees oli ema lõhn ja aura. Ma ise ka panin oma elu esimesesse ja seni viimasesse lapitekki oma ema kitlijupid sisse sest nad olid mulle armsad.
Muuseumis on võrratu aura, sest see kõik oleks justkui oma, kogu eelnevate põlvkondade looming kappides ja vitriinides meie ümber. Ning meie matsakad tööst krobeliste sõrmedega esiemade vaimud kiikavad savikrohvitud ahjude tagant, kuidas praeguse aja noorikud näpunööri ja sokikannaga hakkama saavad. Ja muigavad pihku kui meie imestame tattninavalgel nikerdatud mustrite värvirõõmu ja keerukust.
Tänapäeva noorikutel pole ju aega. Aega süveneda õieti millessegi.

Anu Raud ise on imeline missiooniinimene. Ma alati imetlen neid, kes on oma alale või ideele kogu hingest pühendunud. Ta on ju vaipade ja käsitööga tegelenud kogu elu, õpetanud sadu tudengeid, vastu võtnud külalistegruppe, turiste, ajakirjanikke. Ja ta ei väsi ikka veel! Ta räägib eesti külakultuurist ja rahvapärandist sellise rõõmu ja imetlusega, nagu me oleksime olnud esimesed inimesed üldse, kellele ta neid mõtteid jagab. Ta kahetses, et meil polnud aega tulla tema enda kodu ja lambaid vaatama. Valutab südant, kui eestlased paremaid marjamaid otsima lähevad.
Kiidab iga töötoas osalejat. Pärib särasilmil "linnauudiste" järele. Tassib oma kodust paar viimativalminud vaipa meile näha, toob teiselt korruselt aina uusi ja uusi esemeid uurimiseks. Räägib, kuidas ta armastab pikki käsitsi ilusa käekirjaga kirjutatud kirju ja lihtsalt rahulikku suhtlemist, videviku pidamist, kui saab inimestega koos istuda ja maailma asju arutada.

Ja kuigi ta on väga lugupeetud, hinnatud, autasustatud ja austatud proua, on ta ennekõike siiski lihtne ja väga sõbralik inimene. Ma olen tohutult tänulik, et sain võimaluse temaga kohtuda ja muuseumis ilusa päeva veeta.
Ning sain innustust oma nokitsemisi jätkata, sest see on tegelikult tähtis. Olgugi, et vaid mõni kindapaar, tikitud loomake või ehe, see on MINU TEHTUD.

Heimtali koduloomuuseumi aardekambrid

Õhtupoolik soomepoistega

Ma pean kuskile risti tõmbama: mul õnnestus eile mees teatrisse meelitada. Oli nimelt selline ajaloolise teemaga tükk, soomepoistest, "Kangelane".
Minul oli eelarvamus suht suur, igast paatos ja vabadusvõitlus eriti ilusaid emotsioone ei tekita. Aga ei olnud üldse hullu, mulle meeldis täitsa ja kaasalegi.
Sõjafilmid, sõjaraamatud ja sõjalavastused on kõikk mingis mõttes sarnased: me saame jälle teada, et
a)sõda on mõttetu malemäng, kus kuningate positsioonide heaks hulgaliselt ettureid ohvriks tuuakse
b)sõjas kannatavad kõige kohkem täiesti tavalised inimesed, ilma patriotismi või millegita, kes lihtsalt käsku täitma saadetakse
c)emad on alati sõja vastu
d)ka täiesti tavalistest inimestest, sealhulgas mammapoegadest, ülbikutest, sportlastest jne saavad lahingutes sõdurid
e)iga sõdur jõuab mingil ajal valikuni, kuhumaani täita käske, kustmaalt üritada jääda inimeseks

ja see etenduski täitis need punktid üsna täpselt ära.
Hea paueri andsid saali 6 Endla uut poissi Viljandi kultuurikolledzist. Nad olid ilusad, naljakad ja andekad, mmm... igale maitsele keegi:)
Vlassovi roll oli hea ja Seemanil kah
Lahingustseenid ei olnud õnneks väga ülepingutatud. Kohati hakkas lavalt saali rulluv masinasuits lämmatama, "boonuseks" veel ühe minu kõrval istuva meeskodaniku pohmakahais :(
Sestap on mingis mõttes parem peaproovis käia, istud saalis 5-10 inimesega, laiutad toolis oma tagumiku ja iseenda mõtetega, mõnus!
Samas oli tegemist esikaga, saal puupüsti rahvast täis, hulgaliselt prominente, kummardama tulid kõik lavastuse asjapulgad Komissarovist Toomas Lungeni. Saalis olid ka kümmekond tõelisi soomepoisse. Nad olid vanad, MULDVANAD, mingi 90aastased ilmselt, nii vanu inimesi pole ma varem kunagi teatris näinud... Aga väärikad, ülikondades, saatjate käe alt kinni hoides, kahvatud näod tõsised ja ainsagi emotsioonita. Oleks tahtnud teada, kuidas neile meeldis...
Kui näitlejad kummardama tulid, laulsid soomepoisse mänginud noored näitlejad päris soomepoistele lavalt ühe laulu. Vanakesed tõusid püsti ja kogu saal samuti, paar näitlejat peitsid liigutuspisaraid.
Mnjah, tasub küll vaatama minna.

Veider on mõelda, kuidas kõik see toimus mingi 60 aastat tagasi, vähem kui üks inimpõlv. Kuidas me praegu oleme varjunud oma illusoorselt turvalisesse ühiskonda aga see kõik võib nädalapealt otsa saada. Ja kõik tropid ja muidu rullnokad, ärigeeniused ja lihtsalt petised, kuldmedaliga lõpetajad ja istumajääjad paisatakse teise maailma, kõik kistakse laiali, rebitakse tükkideks, trambitakse maatasa, kõik hävib või muutub: majanduslik seis, kodud, pered, kallimad, plaanid ja unistused...
Kuidas on kellelgi õigus niimoodi teha? Kujutan ette, et minagi oleksin valmis emana oma meest ja poega küünte ja hammastega rindelesaatmise eest kinni hoidma. MINU mees, MINU poeg! MINU kodu!
Aga "Heades ennetes" on üks täpselt selle kohta käiv lõiguke, otsin selle õhtupoole üles.

emme palgapäev!

.. on see, et veerandilõpp saabus pingsa ootamise peale ja minu kahel koolilapsel on tunnistustel
KÕIK VIIED!!
Ma saan aru, küll, et algklasside värk ja mõni asi nüüd aga minu jaoks on ikkagi asi missugune, sest ega ilusate silmade eest ei panda viisi isegi mitte algklassides.
Minul endal olid ainult viied vaid esimeses klassis, teises läks kirjatehnika neljaks ja edaspidi sigines neid nelju juba tihedamalt, mingis klassis tekkisid paar kolme kah. Ma isegi ei tea, kas ja kus mu tunnistused alles on, põnev oleks vaadata...
Mehel olid kolmed-neljad.
Ootan nüüd pingsalt tööpäeva lõppu, et vahukoorekringliga koju tormata. Emme kas ma nüüd saan sada krooni? küsis poiss lootusrikkalt. Eee, järgmisel nädalal ehk. Poisil sõber saab pidevalt hinnete eest pappi, sestap Mikulgi sellised huvid. Kevadel sai sõberpoiss ilusa tunnistuse eest suisa tonni, mille pidulikult legode peale ära kulutas.
Veel silitan endal pead intervjuu eest Komissaroviga, mida läksin tegema taas aukartusest kangena aga mis tuli peris ea välja mu meelest.
Ja Tallinna kriitiku äramoosimise eest, kes mulle loodetavasti arvustuse kirjutab.
Ja esimese poolteise toimetamisnädala eduka ühelepoolesaamise pärast.
Ja koeraga hoolsa jalutamise, mängimise ja treenimise eest.
Ja Krissu hiigelpika salli lõpetamise eest.

Aga kõik tuleb millegi arvelt ja Kati teatas mulle, et lasteaias on palju lahedam kui kodus, kus keegi kunagi ei viitsi mängida :(
JA kodus on nädal aega söögiks olnud poolfabrikaadid.
Ja aknad on ikka pesemata.
Vahelduseks ei anna ma endale täna piitsa!

mõnusad asjad ei mahu päevaplaani

pole tükk aega midagi blogistanud
olen töine, sest kolleeg maandab endiselt Indias stressi ja mina püüan sama tubli olla, kui tema.
Palju päevi ootasin laupäevast viltimiskursust, OMA AEGA kui sellist. Viltida oli mõnus, neid värvilisi villasid sättida ja efektlõngu, aint lõputult pärast rullida ma hästi ei viitsi. Ja tegelikult läks mul seekordne vilt viltu:(
No ei jää inimesele meelde, et punane vill teeb valge villa roosaks! Roosat värvi täis alusriie tegi õrnroosaks mu teise töögi, mis supposed to be bright white!!
Kodus lõikasin puna-roosa asja vähimagi kahjutundeta ribadeks, kindatoorikuteks ja kaladeks, eks näis, mis edasi.
Esmasp läheme Anu Raua juurde ja ma olen taas elevil nagu koolilaps enne Riia loomaaeda sõitu. Paraku ülemus leidis, et ei tule kõne alla, kui kultuur teisip lehes kajastamata peaks jääma ja see tähendab esmaspäevase töö reedel ärategemist, mis pole teps lihtne...

Ma ikka ei oska...
kui ma millegi mõnusa jaoks aega võtan, siis kipub see millegi arvelt tulema.
Tänu viltimisele lükkus laupäevane koristamine pühapäeva ja lükkas päevaplaanist välja pontsikute söömine ning laste pühapäevakooli.
Koeraga koolis käimine lükkas liiga hiliseks laste vannitoppimise, seega lükkus edasi magamaminemine, seega oli vaevalisem esmasp hommikul silmi lahti rebida jne.
Plikale õhtuti salli kudumine lükkab edasi mõned majapidamistööd. Või vastupidi.
Õhtune voodis raamatulugemine välistab mehega suhtlemise. Ja vastupidi.
Ja pisut pingelisem tööpäev kustutab üldse nii ära, et mitte midagi ei jaksa peale diivanil laotumise õhtu jooksul enam teha.

Raamat on Terry Pratchetti "Head ended", pool on läbi ja mõnus on, selline nats üle võlli. Huvitav, mida mõni korralik kristlane sellest raamatust arvab? mulle meeldib kontseptsioon: maa peal kolavad ringi ingel ja deemon, nad saavad hästi läbi sest kuuluvad sama süsteemi eri poolustele, mõlemad teevad jõudumööda head või siis halba ja suurema osa heast või siis pigem halvast teevad inimesed ise ära...
Ning mõlemad otsustavad Armageddoni ära hoida, sest neile meeldib Maa oma väikeste rõõmude ja ebatäiuslikkusega.