piinlik

Mul on tõsiselt piinlik, kui kogu oma heaks-olemise-püüdlustes oskan ikkagi tihtilugu valesid asju öelda, kirjutada või teha.
Ausalt on piinlik. Ja blogi ei saa vist ikka olla KÕIGI oma mõtete väljaütlemise koht. Sest kujutage ette: blogi võib keegi lugeda! Üllatus missugune!!
Mine viska oma jonn kempsupotist alla- soovitan pesamunale tihtilugu. Ju peaksin isegi seda vahel tegema.
Ma ei oska olla nagu kolleeg S või paar mu sõpra, kes MITTE KUNAGI MITTE KELLESTKI MITTE MIDAGI negatiivselt ei räägi. Isegi siis, kui oleks põhjust rohkem kui rubla eest.
Ja sellepärast
ei
kirjuta
ma
enam
kellestki
midagi
kasvõi vihjamisi
natukesekenegi
pahasti
Ma luban!
Ja kui keegi tunneb end mõne minu mõttejupikese poolt solvatuna või ebamugavalt, siis pliis, ärge tundke! Räägime asjad selgeks!
Sorri veelkord
allkiri
Teie Ritsik

Koht, kus kellal pole tähtsust

Niisiis.
Heimtalis käisime Tekstiilikoja raffaga loomade kudumist õppimas ja taaskasutamise nippe uurimas. Olime seal terve päeva, mis kulus nii kähku, nagu poleks seda olnudki. Kogu see vanade asjade ja ajaloo maailma haarab sind nii endasse:
kulunud lihtsad veimevakad ja kapid-kummutid täis iidvanu pitse, kudumeid, tikandeid, tekstiilinäidiseid. Liigutavalt pits-satsilised titetanukesed ja papud, luksuslikud pulmavaibad, lihtsad töökindad ja -sokid, kümme korda parandatud.
Väga tõeline ja ilus on talupojamööbel. Ma võin mõnda kriimulist kummutit silitama jäädagi...
(Tuli off topic praegu meelde mustast puidust hiiglaslik riidekapp Ventspilsi lossis, need täispuidust uksed olid mingi 10 cm paksud ja need nikerdused, maeivõi, seda kappi paitades tuli peaaegu pisar silma, et SELLINE ASI on valmis tehtud!)

Mulle meeldis väga Anu Raua filosoofia, et tänapäeva inimesed on emotsionaalselt nii näljas pidevalt, kogu aeg on vaja uusi riideid, mänguasju jt trääni, kõik see tüütab kiiresti ära ja haaratakse jälle uue järele. Vanasti tehti aga näiteks ema jakist lapsele uus mitte aint kokkuhoiu pärast vaid ka seepärast, et see oli EMA jakk, seal sees oli ema lõhn ja aura. Ma ise ka panin oma elu esimesesse ja seni viimasesse lapitekki oma ema kitlijupid sisse sest nad olid mulle armsad.
Muuseumis on võrratu aura, sest see kõik oleks justkui oma, kogu eelnevate põlvkondade looming kappides ja vitriinides meie ümber. Ning meie matsakad tööst krobeliste sõrmedega esiemade vaimud kiikavad savikrohvitud ahjude tagant, kuidas praeguse aja noorikud näpunööri ja sokikannaga hakkama saavad. Ja muigavad pihku kui meie imestame tattninavalgel nikerdatud mustrite värvirõõmu ja keerukust.
Tänapäeva noorikutel pole ju aega. Aega süveneda õieti millessegi.

Anu Raud ise on imeline missiooniinimene. Ma alati imetlen neid, kes on oma alale või ideele kogu hingest pühendunud. Ta on ju vaipade ja käsitööga tegelenud kogu elu, õpetanud sadu tudengeid, vastu võtnud külalistegruppe, turiste, ajakirjanikke. Ja ta ei väsi ikka veel! Ta räägib eesti külakultuurist ja rahvapärandist sellise rõõmu ja imetlusega, nagu me oleksime olnud esimesed inimesed üldse, kellele ta neid mõtteid jagab. Ta kahetses, et meil polnud aega tulla tema enda kodu ja lambaid vaatama. Valutab südant, kui eestlased paremaid marjamaid otsima lähevad.
Kiidab iga töötoas osalejat. Pärib särasilmil "linnauudiste" järele. Tassib oma kodust paar viimativalminud vaipa meile näha, toob teiselt korruselt aina uusi ja uusi esemeid uurimiseks. Räägib, kuidas ta armastab pikki käsitsi ilusa käekirjaga kirjutatud kirju ja lihtsalt rahulikku suhtlemist, videviku pidamist, kui saab inimestega koos istuda ja maailma asju arutada.

Ja kuigi ta on väga lugupeetud, hinnatud, autasustatud ja austatud proua, on ta ennekõike siiski lihtne ja väga sõbralik inimene. Ma olen tohutult tänulik, et sain võimaluse temaga kohtuda ja muuseumis ilusa päeva veeta.
Ning sain innustust oma nokitsemisi jätkata, sest see on tegelikult tähtis. Olgugi, et vaid mõni kindapaar, tikitud loomake või ehe, see on MINU TEHTUD.

Heimtali koduloomuuseumi aardekambrid

Õhtupoolik soomepoistega

Ma pean kuskile risti tõmbama: mul õnnestus eile mees teatrisse meelitada. Oli nimelt selline ajaloolise teemaga tükk, soomepoistest, "Kangelane".
Minul oli eelarvamus suht suur, igast paatos ja vabadusvõitlus eriti ilusaid emotsioone ei tekita. Aga ei olnud üldse hullu, mulle meeldis täitsa ja kaasalegi.
Sõjafilmid, sõjaraamatud ja sõjalavastused on kõikk mingis mõttes sarnased: me saame jälle teada, et
a)sõda on mõttetu malemäng, kus kuningate positsioonide heaks hulgaliselt ettureid ohvriks tuuakse
b)sõjas kannatavad kõige kohkem täiesti tavalised inimesed, ilma patriotismi või millegita, kes lihtsalt käsku täitma saadetakse
c)emad on alati sõja vastu
d)ka täiesti tavalistest inimestest, sealhulgas mammapoegadest, ülbikutest, sportlastest jne saavad lahingutes sõdurid
e)iga sõdur jõuab mingil ajal valikuni, kuhumaani täita käske, kustmaalt üritada jääda inimeseks

ja see etenduski täitis need punktid üsna täpselt ära.
Hea paueri andsid saali 6 Endla uut poissi Viljandi kultuurikolledzist. Nad olid ilusad, naljakad ja andekad, mmm... igale maitsele keegi:)
Vlassovi roll oli hea ja Seemanil kah
Lahingustseenid ei olnud õnneks väga ülepingutatud. Kohati hakkas lavalt saali rulluv masinasuits lämmatama, "boonuseks" veel ühe minu kõrval istuva meeskodaniku pohmakahais :(
Sestap on mingis mõttes parem peaproovis käia, istud saalis 5-10 inimesega, laiutad toolis oma tagumiku ja iseenda mõtetega, mõnus!
Samas oli tegemist esikaga, saal puupüsti rahvast täis, hulgaliselt prominente, kummardama tulid kõik lavastuse asjapulgad Komissarovist Toomas Lungeni. Saalis olid ka kümmekond tõelisi soomepoisse. Nad olid vanad, MULDVANAD, mingi 90aastased ilmselt, nii vanu inimesi pole ma varem kunagi teatris näinud... Aga väärikad, ülikondades, saatjate käe alt kinni hoides, kahvatud näod tõsised ja ainsagi emotsioonita. Oleks tahtnud teada, kuidas neile meeldis...
Kui näitlejad kummardama tulid, laulsid soomepoisse mänginud noored näitlejad päris soomepoistele lavalt ühe laulu. Vanakesed tõusid püsti ja kogu saal samuti, paar näitlejat peitsid liigutuspisaraid.
Mnjah, tasub küll vaatama minna.

Veider on mõelda, kuidas kõik see toimus mingi 60 aastat tagasi, vähem kui üks inimpõlv. Kuidas me praegu oleme varjunud oma illusoorselt turvalisesse ühiskonda aga see kõik võib nädalapealt otsa saada. Ja kõik tropid ja muidu rullnokad, ärigeeniused ja lihtsalt petised, kuldmedaliga lõpetajad ja istumajääjad paisatakse teise maailma, kõik kistakse laiali, rebitakse tükkideks, trambitakse maatasa, kõik hävib või muutub: majanduslik seis, kodud, pered, kallimad, plaanid ja unistused...
Kuidas on kellelgi õigus niimoodi teha? Kujutan ette, et minagi oleksin valmis emana oma meest ja poega küünte ja hammastega rindelesaatmise eest kinni hoidma. MINU mees, MINU poeg! MINU kodu!
Aga "Heades ennetes" on üks täpselt selle kohta käiv lõiguke, otsin selle õhtupoole üles.

emme palgapäev!

.. on see, et veerandilõpp saabus pingsa ootamise peale ja minu kahel koolilapsel on tunnistustel
KÕIK VIIED!!
Ma saan aru, küll, et algklasside värk ja mõni asi nüüd aga minu jaoks on ikkagi asi missugune, sest ega ilusate silmade eest ei panda viisi isegi mitte algklassides.
Minul endal olid ainult viied vaid esimeses klassis, teises läks kirjatehnika neljaks ja edaspidi sigines neid nelju juba tihedamalt, mingis klassis tekkisid paar kolme kah. Ma isegi ei tea, kas ja kus mu tunnistused alles on, põnev oleks vaadata...
Mehel olid kolmed-neljad.
Ootan nüüd pingsalt tööpäeva lõppu, et vahukoorekringliga koju tormata. Emme kas ma nüüd saan sada krooni? küsis poiss lootusrikkalt. Eee, järgmisel nädalal ehk. Poisil sõber saab pidevalt hinnete eest pappi, sestap Mikulgi sellised huvid. Kevadel sai sõberpoiss ilusa tunnistuse eest suisa tonni, mille pidulikult legode peale ära kulutas.
Veel silitan endal pead intervjuu eest Komissaroviga, mida läksin tegema taas aukartusest kangena aga mis tuli peris ea välja mu meelest.
Ja Tallinna kriitiku äramoosimise eest, kes mulle loodetavasti arvustuse kirjutab.
Ja esimese poolteise toimetamisnädala eduka ühelepoolesaamise pärast.
Ja koeraga hoolsa jalutamise, mängimise ja treenimise eest.
Ja Krissu hiigelpika salli lõpetamise eest.

Aga kõik tuleb millegi arvelt ja Kati teatas mulle, et lasteaias on palju lahedam kui kodus, kus keegi kunagi ei viitsi mängida :(
JA kodus on nädal aega söögiks olnud poolfabrikaadid.
Ja aknad on ikka pesemata.
Vahelduseks ei anna ma endale täna piitsa!

mõnusad asjad ei mahu päevaplaani

pole tükk aega midagi blogistanud
olen töine, sest kolleeg maandab endiselt Indias stressi ja mina püüan sama tubli olla, kui tema.
Palju päevi ootasin laupäevast viltimiskursust, OMA AEGA kui sellist. Viltida oli mõnus, neid värvilisi villasid sättida ja efektlõngu, aint lõputult pärast rullida ma hästi ei viitsi. Ja tegelikult läks mul seekordne vilt viltu:(
No ei jää inimesele meelde, et punane vill teeb valge villa roosaks! Roosat värvi täis alusriie tegi õrnroosaks mu teise töögi, mis supposed to be bright white!!
Kodus lõikasin puna-roosa asja vähimagi kahjutundeta ribadeks, kindatoorikuteks ja kaladeks, eks näis, mis edasi.
Esmasp läheme Anu Raua juurde ja ma olen taas elevil nagu koolilaps enne Riia loomaaeda sõitu. Paraku ülemus leidis, et ei tule kõne alla, kui kultuur teisip lehes kajastamata peaks jääma ja see tähendab esmaspäevase töö reedel ärategemist, mis pole teps lihtne...

Ma ikka ei oska...
kui ma millegi mõnusa jaoks aega võtan, siis kipub see millegi arvelt tulema.
Tänu viltimisele lükkus laupäevane koristamine pühapäeva ja lükkas päevaplaanist välja pontsikute söömine ning laste pühapäevakooli.
Koeraga koolis käimine lükkas liiga hiliseks laste vannitoppimise, seega lükkus edasi magamaminemine, seega oli vaevalisem esmasp hommikul silmi lahti rebida jne.
Plikale õhtuti salli kudumine lükkab edasi mõned majapidamistööd. Või vastupidi.
Õhtune voodis raamatulugemine välistab mehega suhtlemise. Ja vastupidi.
Ja pisut pingelisem tööpäev kustutab üldse nii ära, et mitte midagi ei jaksa peale diivanil laotumise õhtu jooksul enam teha.

Raamat on Terry Pratchetti "Head ended", pool on läbi ja mõnus on, selline nats üle võlli. Huvitav, mida mõni korralik kristlane sellest raamatust arvab? mulle meeldib kontseptsioon: maa peal kolavad ringi ingel ja deemon, nad saavad hästi läbi sest kuuluvad sama süsteemi eri poolustele, mõlemad teevad jõudumööda head või siis halba ja suurema osa heast või siis pigem halvast teevad inimesed ise ära...
Ning mõlemad otsustavad Armageddoni ära hoida, sest neile meeldib Maa oma väikeste rõõmude ja ebatäiuslikkusega.

Sügisõhtu kui punane klaas..

Tegelikult ma tahtsin hommikust kirjutada.
Eile oli nii selge ja puhas hommik, nagu terava noaga hoolikalt siledaks lõigatud.
Kuigi ilm oli suht pilves
lihtsalt, selline olemine, mis sombuse hommiku seest kõik detailid välja joonistab

bussi ootava koolipoisi külmast õhetavad kõrvad
bussis nööri otsas rippuv tilluke ämblik
äraleierdatud popplaulu sõnade äkiline uus mõte
üleöö kollaseks värvitud vahtrapuud

päev...täis sebimist

ja õhtul longid kodu poole, kõik head mõtted ja ilusad aistingud välja väänatud. Pilk märgadel kinganinadel. Toidukott käsi venitamas.

Eile astusin koduuksest sisse, panin pambud maha, jope nagisse ja istusin sinnasamma porisele esikupõrandale maha, et silitada meie koeramutti. Tema keeras vastutulelikult oma kõhu mulle sügamiseks. Pesamuna vudis trepist alla ja istus sülle, pani käed kaela ja ütles-ma hakkasin juba muretsema, kus sa nii kaua oled.

Siis alles jõudis hing ka koju, kehale järele.

Aga see luuletus "Sügisõhtu kui punane klaas, mees tuli koju ja jutustas..." on Anna Ahmatova oma, see jäi mulle iseenesest pähe, kui keskkooli vene keele tunnis Ahmatovat õppisime. Praegu ketrab aint see esimene lause mul peas edasi tagasi..

Mis puutub üleeilsesse õhtusse, siis oli seesama stressimaandajast koerajuss igavusest puruks närinud
padja
kindad
kilekotid
plastmassist lillepoti
ja last but most terrible: vedela kingaviksi pudeli.
Arvake, kas allakirjutanu:
A) küüris põrandaid ja pühkis vatiinijuppe kokku naeratus suul ja lauluviisike huultel?
B)nuttis ja naeris ühekorraga?
või C)viskas koera õue vihma kätte?

Üks asi veel. Kas keegi nägi eilset Talendijahti? Selle viieaastase iluuisutava tüdruku saateks mängis MAAILMA ILUSAIM klassikapala ja mul ei tule meelde, mis selle nimi on ja kes autor. Kas keegi teab?
Siin see on: http://www.reporter.ee/index.php/2007/10/18/lapsuisutaja/

Kes näppas minu mõtted?

Klarjuushal siin võeti jupike blogi ja kasutati ühes arvamusartiklis ära. Ja raadioski.
Teema siis selles jälle,et kes ja kuipalju võib kellegi netikodust ehk blogist asju võtta ja mujale viia.
Klarjuusha oli märkind: ilma minu loata ärge siit midagi kuskile minema vedige. Aga just sellest hakatigi kinni: nett on aa-vaa-lik ja seal võib igaüks teha, mis pähe tuleb. Pidagu paberi peal ja sahtlis oma päevikut, kui ei taha, et keegi näpiks.
Kommentaare oli mõne tunniga tulnud mingi sada sellesse teemasse.
Minu arvamus ühtib ühe kommentaatori omaga-
blogisse on mugav oma mõtteid paigutada, see on igas arvutis käepärast, trükkida on lihtsam kui pastakaga kribada.
No väga isiklikule blogile ma paneks ikka passvordi peale jah. Ning blogtreesse ka ei tükiks. Mis puutub avalikkusesse, siis huvitav on ju, kui keegi sinu mõtetele vastab.
Samas ajakirjanduses kasutatakse su teksti ju ärilisel eesmärgil? Maitea kui mul tekiks ületamatu soov mingit blogijuppi kuskile edasi riputada, siis poleks ju raske autorilt luba küsida? See äkki käib viisakuse alla või kuidas?

Otsa-film

Allakirjutanulgi "Georg" nähtud!
Minule täitsa meeldis.
Kuigi Matvere mängis Otsa-vana suht tuimaks eestlaslikult sissepoole elavaks jõmakaks, ei tea ju, äkki Ots oligi selline.
Matvere on vääga mehelik ja mõnus tüüp. Näos ja hoiakus tal emotsioone suurt ei peegeldunud aga see-eest jäidki silma pisikesed detailid: Armukade pilk teisega tantsivat naist jälgides, kohmakas kuklajoon andeks paludes, südametuksed kaitsetul kaelal haiglavoodis lamades..

Kõik muu tuli ka kuidagi tuttav ette: ära näita oma tundeid välja, mingil juhul ära räägi nendestega suhetest üldse, ära lehvita emotsioonidega, ära anna järele.
Eestlaslik? Eiei, kõik eesti mehed ei ole sellised, vaidles Kata vastu.
Armastuse väljendamise osas läksid meil ka arvamused lahku. Mina leidsin, et armastus peaks ikka isetu olema, kui armastad, siis mõista ja toeta (nagu proua ots nr 3),las see kuulsus ja austajannad olla kui staar peale pidusid koju MINU juurde tuleb. Kata leidis, et kõik proua otsa nr 2 hüsteeritsemised tulid tähelepanuvajadusest, kui Dzoodz oleks naisele rohkem tähelepanu pööranud, oleks ka abielust asja saanud.
Matvere ei teinud küll filmis oma austajannadest suurt välja, Ots aga olla naistemees olnud?

Tänu filmist meie lehte eelartikli kirjutamisele suhtlesin maili teel filmi ühe kunstnikuga ja oskasin tänu sellele olustikele ja riietusele rohkem tähelepanu pöörata. Üks mu kunstnikust sõber kiitis filmikunstnike tööd väga ja oli tõesti mida vaadata. Kõik interjöörid olid minu meelest väga põhjalikult ja hästi tehtud, alates jubedatest nõukaaegsetest haiglapalatitest, linnavaremetest ja tänavatel voorivatest zimmidest-volgadest kuni peenete tualettide, hotellitubade ja lavakujundusteni, mis taastati Estonia lavastuste fotode ja ühe igivana näitleja näpunäidete järgi autentsel kujul.
Ja muusika tekitas suisa mõttekese, et mine sa tea, äkki ostaks plaadigi?
Igatahes filmi subtiitrite voolates istus suur osa rahvast saaalis edasi, nautis lõpumuusikat ja ei raatsinud püsti tõusta...

Filmiõhtu lõpetuseks lahendasime Kataga tema köögis pudeli veini ja püüdsime maailma asju paika panna.
Minu viimane sünnipäevakingitus oli tähendusrikkaim: tungiv käsk pühendada iga päev aega iseendale. Muuhulgas isegi pakk post-it kleepsupabereid. Et ma iga päev paneksin ühe kleepsu kuskile, mis tuletaks mulle meelde: emme on ka inimene! Kasvõi 10 min päevas
I SE EN DA LE!
Lähen võtan nüüd pakist esimese kleepsupaberi:)

Lapsevanemad vaibal

Mina armastan lastevanemate koosolekuid.
Võibolla sellepärast, et ma pole pidanud sinna veel ärevusevärinal minema: mis siis seekord halvasti on. Mu järeltulijatel pole õppimise ja muuga seni probleeme eriti olnud.
Krissu eile küsis: aga no kas õpetaja siis minust midagi rohkem ei rääkinudki? Ei rääkinud jah, peale selle et laps on endiselt tubli. A sa saa veidi kahtesid, loobi kividega autosid ja pane poppi, küll siis sinustki rohkem räägitakse, soovitasin naljaga pooleks.
Lasteaed, vähemalt see lasteaed, kus minu lapsed käivad/käisid hellitab vanema selles mõttes ära, et alati on pilt olemas, mis toimub su lapse ja rühmaga üldse. Kas ta oli täna kurb, kellega tülitses, mis talle huvi pakkus, kuidas rühmas muidu suhted on. Eks lapsed muidugi räägivad ise ka aga kasvataja/õpetaja pilk on midagi muud.
Kui esimene laps läks kooli, oli selles mõttes hämmastus suur, et korraga oli kogu info kadunud nagu musta auku. Eks ikka oli lastevanemate koosolekuid ja kui vaja oli, sai klassijuhatajale helistatud aga see pole enam see. Kui mingi sündmus toimub, pane nagu puslet kokku: laps räägib üht, õps teist, teiste laste emad kolmandat.
Ja sestap oli eile maru põnev kuulata, mis vahepeal toimunud on. Krissu klassis olevat poisid avastanud, et on olemas tüdrukud, kellest mõned on päris kenad. JA tüdrukud on avastanud, et on päris ilusaid meeldivaid poisse. Oh seda sädinat ja elevust:)
Miku klassis toimuva kohta ütles meie issi, kes koosolekul käis: pätid ja kaabakad! No ma ka jäin mõne asja peale sõnatuks. Osad neiud lähevad peale kooli linna peale hängima (8aastased) ja poisid kihutavad niisama kooli ümber ringi, külvates kaost enda ümber. No loomulikult on vaja poistel ennast välja elada aga õps rääkinud, et üks poiss rakendas jalgratta taha väikese vankri, kuhu paar last sisse istusid, vankri taga sibas kari päris väikeseid lapsi ja kogu see kompanii rallis täiskiirusel üle sõidutee, loomulikult pilkugi vasakule-paremale heitmata.
Narrivad mõned, üks neiu soovitanud teisel "oma riideid kuskilt korralikust poest osta", teist narritakse nina, kolmandat rahvuse pärast. Lisaks kaovad jõmmid tihti ära, telefonid unustavad loomulikult hääletu peale ja paanikas emad helistavad õhtul klassikaaslaste vanemaid läbi. Osad laiutavad taskurahaga. Ropendamist ja muid igapäevaseid lollusi pole mõtet üldse mainidagi.
Huh, päris kahju on õpetajatest. Ja need on ju algklassid alles!
Ma juba laste lasteaias käies mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Direktoritel on lapsed, joodikutel on lapsed, beibedel on ilusad viimase peal riides lapsed, kunstnik-boheemlastel on pisikesed pikajuukselised lapsed, lapsed on sellel kassapidajal, kes Selveris kell 22 meie ostukorviga tegeleb ja sellel liinitöölisel, kes ööseks oma vahetusse läheb, ja sellel võidunud vennikesel, kes õhtul õlleka juures jõmiseb. Ja kõikide nende lapsed saavad kokku lasteaias ja koolis, veedavad koos pikki päevi ja vahel õhtuidki ja rumal oleks mõelda, et et see väikest isiksust mõjutamata ei jäta.
Iseasi, mis suunas mõjutamata.
Ja vanematel pole muud teha kui loota, et meie teadlikult või teadmata laotud vundament ikka aktiivse kasvuea tuultele-tormidele vastu peab.
Krissu klassis otsustasime, et selle jõulupeo peame veel koos vanematega. Viimane aeg, ütles klassijuss. Varsti teid enam ei taheta...
Nii kiiresti siis see käibki?

Tolkuse rabas

Rabas oli rahvast sama palju kui Rimis kell 10 hommikul...
ei sookurgede kluuksu, ei kõrvulukustavat vaikust, pigem "ema vaata kui kõrgel tornis ma olen" "Ära kõõlu seal, alla silmapilk" "Ema vaata kärbseseen" "Voloodja, padazdii menjaaa!"
aga selle kena järvekese ääres oli ka rahulikumaid momente.
Ps. Naisterahval siin pildil on pleedi all seljakott, sellepärast ta paistab nii ümmargune.
Ps.ps Soojapaiga Reet, kui sa peaksid siia juhtuma; ma saan aru, et sa ei taha avalik olla aga pliis, kas ma ikka võiksin su soojas kohas edasi külas käia?

Oivaline oktoobrilaps

Kõik.
Peod peetud. Mitmes jaos ja eri inimestega.
Kringlisöömine kolleegidega.
Tordisöömine perega.
Ämma külaskäik reedel tordiga.
Laupäeval istumine toitlustusasutuses koos mehe ja nelja sõbraga.
Pühapäeval lühimatk rabasse teise sünnipäevalapse ja meie ühiste külalistega.
Tehtud. Kõik on tore olnud.
Üks sünnipäevakallistus on mul veel saamata.
Aga
suht tühi tunne on. Keskealine valmis. Võimalik, et pool elu elatud...
Keskea kriis.

Kollane loomakaitsepäev

Ei olnudki nii hirmus!
Tegelikult oli hoopis vahva. Välja arvatud see, et paarimees jäi just haigeks ja pidin tema töö ära tegema, mis võttis hullult aega ja kulutas närve.
Pakkusin tööl kringlit, juustu, juustu- küüslaugukreemiga küpsiseid ja saia, viinamarju ja paprikat. Mind kaeti kallistuste ja heade soovidega ning öeldi palju armsaid asju. Kingiks sain hulga kollaseid lilli (imekaunid kollased gerberad jäid töö juurde), kaks pakki cerniiti, raamatu seepide tegemisest, kinkekaardi, küünlaid ja tassi. Pere kinkis lõhna ja merevaigust õiega roosi.
Ma olen väga liigutatud faktist, et kolleegid olid viitsinud mõelda selle peale, mis mulle tõeliselt meeldib:) Seebikeetmist hakkan kindlasti proovima, kui mul õnnestub tooraineid leida (kust võiks osta glütseriinseepi läbipaistvat ja/või seebihelbeid, ah?), ja cerniti realiseerin ka vaba aja leidumisel varsti ära.

Noh aga ega ei saa ju nii olla, et päev on 100 protsenti täiuslik, mkm, sestap ootas mind kodus ligi 39kraadise palaviku ja peavaluga pesamuna, kes palavikurohu koos lasteaia lõunasöögiga välja oksendas...

Krissu kirjutas kaardile; Emme sa oled best! ja Miku: ole ikka sama hell ja sama tõre edasi ja Kati: Emme ma armasn

Tähh kõigile, mu armsad!

Sirelein ja Poiss

Otsustasin kah Triinu eeskujul omatehtud nukud välja kraamida ja üles pildistada. Mina pole nukkude tegemiseks traatkarkassi kunagi kasutanud, küll aga kunagi Tartu Pioneeride maja Suveniiride ringis (kust mul meisterdamise kiiks sisse on jäänudki) olen teinud traadist jalgadega Kingpoole ja Hiire. Pean oma kiituseks ütlema, et Kingpool ja hevika kostüümis nahktagiga troll olid nii ilusad, et varastati ühelt näituselt ära...
Aga sellel pildil on Sirelein ja Poiss, õmmeldud Pere ja Kodu lõigete järgi 4-5 aastat tagasi. Miku pole oma Poisiga eriti mänginud, kartis isegi vanasti natuke. Ja õigeid riideid neil ka seljas pole, mingid kaltsukast leitud asjad seljas.

Miks ei võiks elu murevaba olla?

Ikka ja jälle ma suudan veel imestada: miks ei võiks elus nii olla, et kõik on HÄSTI?
Et ei oleks probleeme, mis pidevat lahendamist nõuavad ja elust lihtsalt rõõmu tundmast segavad. Stressivaba olemist ühesõnaga.
Ahh? Miks?
Just sain tööle, isegi köha läks üle enam-vähem. Lapsed on tublid, ilm on soe ja päike paistab...
Aga meie koeramolu avastas pühapäeval, et ühest aianurgast on aiavõrk lonti vajunud. Kui tema oma esikäpad sinna peale toetab, siis vajub see kenasti nii madalaks, et ta saab oma kondise taguotsa sealt hõlpsasti üle vinnata ja siis - tere tulemast, ilus värviline maailm, siit ma tulen!
Tegelesime koera tagaajamisega terve pühapäeva. Panime karistuseks kuuri kinni, andsime kere peale, riidlesime niisama. Ja eile leidsid koolist tulevad lapsed meie loll-lotte jälle rõõmsalt tänavalt ühe kutsikaga hullamast...
Õhtul maruvihased meie mehega siis püüdsime teda provotseerida üle aia hüppama, et teolt tabatuna karistada. Aga ega loll-lotte nii loll ka pole! Saab aru, et asi on kahtlane. Istus pai näoga välisukse ees ja ei läinud kuskile. Õhtu käes ka juba, söögiaeg tulemas, õige mul vaja kuskile minna, arvas ta ilmselt.
Mees üritas natuke aeda kindlustada.
JA kes tuli hommikul küla pealt porise, verise aga jõle õnnelikuna? (ilmselt aed oli nüüd veits raskem ületada, traat vigastas nats käppa).
Mina olen täiesti meeleheitel. Mees helistas ja karjus mu peale, kuna jalutusrihm oli kadunud.
Aeda parandada polevat eriti võimalik. Vähemalt T ei oska seda ilmselt või pole tal aega. Helistasin ühele koeratreenerile, kelle juurde me reedel läheme. ootan seda nagu hingeõnnistust, kuigi tean ette, et kiireid imelahendusi pole olemas.
Tegelt ju õpetatud koer ei tohi kuskile minna, isegi siis, kui aed vaevalt põlvekõrgune on. Ja emased koerad üldse ei jookse tavaliselt kuskile! Vähemalt meie endised koerad küll pole seda teinud. Ei tea, kas siis Lottel lööb hulkuri veri välja või mis...
Samas pooled meie tänava koerad kõnnivad vabalt ringi. Üle tee elab üks kutsikajunn, kes alatasa meil Lottega mängimas käis. Nüüd siis meie oma ilmselt vaatas, et mida värki, miks teised võivad ja mina ei või, ebaaus ju ning otsustas oma seltsielu iseenda käppadesse võtta. Ega ta kaugele lähe, käib lihtsalt naaberkoerte juures nuuskimas ja müramas. Õnneks sai see steriliseerimine nüüd tehtud ja kutsikahirmu pole aga ikkagi, koera hulkumise suhtes on minul nulltolerants ja kettipaneku suhtes ka:(
Pean nüüd kurtmise lõpetama ja tööd ka vahepeal tegema kuigi see on raske, kui mingi muu lahendamata asi pidevalt kuklas tiksub.

Nina netis kogu aeg :(

See asi enam nii ei lähe. Minu arust on see ohumärk, kui Favorites-te all on juba 30 erinevat linki! (mõned laste mängude lingid on tegelt ka seal). Nende igaõhtune lappamine võtab ilgelt aega ja lapsed vihastavad mu peale, kui ma neile õhtujutu lugemise asemel ise oma õhtublogisid loen. RSS-i mina endale panna ei oska ja nii on kiusatus iga kord vaadata, kes mida kirjutanud-pildistanud on.
Ja lisaks veel ajalehed ja foorumid!
Täna tegin südame kõvaks ja kustutasin linke vähemaks, lisaks lubasin, et foorumitesse ka oma nina ei topi enam.
aga 19 blogiaadressi jäid ikka alles.... no sõltlane mis sõltlane!
Lastel on arvutiluba tund aega päevas, peaks vist endale ka nii tegema? St töövälisel ajal.
Unenäod on mitmendat ööd absurdsusi täis, et see täiskuuaeg ka juba ei lõpe!

54 liitrit vedelat õuna

Konserveerimise juures on midagi müstilist. Miks muidu suur osa eurooplasi ja muud maailma vaatab eestlaste seenekorjamise- ja moosikeetmise peale umbuskliku ja kahtlustava pilguga.
Moos tuleb ju vabrikust, õunajook on e-kokteil, kus päris ubinat mingi kaks viilu ehk sees, aedvili kasvab poolakate mõõtmatutel põldudel, munad kasvavad munakombinaadis ja loomakasvatus, see on üldse mingite hullude eralõbu.
Aga eestlane, see on visa oma traditsioonidest kinni hoidma. Säästumarketis lükkavad naised suhkrupakke täis laotud kärusid ja majapidamistarvete kauplustes käiakse ahastava näoga purgikaanetajaid küsimas. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Tuhanded perenaised läbi sajandi pliidi ees mulksuvat moosi liigutamas, põsed palavusest õhetamas. Eestlaste salateadus..

Meie tegime eile ja täna õunamahla. See on üks pikaldane ja väsitav ettevõtmine. Laename kelleltki õunaveski ja pressi. Laename naabrilt suuri kanistreid. Korjame õunu. Mees ronib puuu otsa ja raputab veel õunu. Peseme õunu. Tükeldan suuremaid õunu. Laseme õunad veskist läbi. Mees pressib pudist mahla. Pesen veskit. Mees pressib ikka veel mahla, mina keedan purgikaasi, toon keldrist purke, pesen neid. Teen pliidi alla suure tule, panen mahla pottidega keema. Valvan potte, korjan vahtu. Valan mahla purki, kaanetan. Nurka pea alaspidi seisma purgid.
Ja täna veel keetmist. Pluss pottide pesemine, pliidi pesemine, kanistrite pesemine, mahlapressi lappide pesemine, kleepuvate põrandate pesemine...
Huh, aga nüüd on valmis kah.

Tegelikult on selle pikaldase protsessi juures oma võlu.
Sa pead sellele 100% keskenduma ega saa midagi muud samal ajal teha. Mahl ei tohi liiga kaua keeda. Kuum ollus võib pritsida. Kaaned olgu korralikult keedetud. Purki tilgutatakse esmalt vaid natuke mahla. Kaanetada tuleb korralikult ja ettevaatlikult.
Maailmas põrkavad autod kokku, poliitikud ajavad udu, või kaob müügilt ja hinnad tõusevad aga mina keedan mahla. Kaanetada tuleb ettevaatlikult...

Kui ma olin juba üsna suur, aitasin emal sügisesi värke purki panna. See oli väsitav aga põnev, nagu salalabor. Väikesed teod põgenemas punase sõstra ämbrite servadel. Punane selge magus sõstramahl voolamas aurutajast purki. Tillivarred, küüslaugud ja lõhnavad mustsõstralehed köögilaual, mulle meeldis jagada kurgipurkidesse piprateri ja segada valmis marinaad, ajades näpuga järge vanast kolletanud lehtedega raamatust "Hoidistamine". Selle lehed olid läbi imbunud kurkide, äädika ja moosilõhnast.
Suured silmapesukausid ja potid täis lõigutud sibulaid, kurke, paprikat, tomatit pluss õli, sool, suhkur. Need salatid lõhnasid imeliselt ja kunagi ei teadnud, millise maitsega mögin seekord täpselt välja tuleb. Hiigelsuurtes anumates mulksusid kuumutatavate kurkide purgid, ema valvas kraadiklaasiga kõrval, isa tõstis tuliseid purke punaste kummikinnastega välja.
Ja naabrinaised vahetasid kokku saades uusimaid salatiretsepte ning pakkusid moosi maitsta.

Kui ma nüüd omaette elan, üritan vaikselt traditsioone jätkata. Esialgu on minu marineeritud kurgid pehmed kui üleküpsenud virsikud, toorkurgisalat lennutas kaaned pealt, õunamoos muutus sherri lisamisest puskarimaitseliseks ja porgandimoosi ei võtnud keegi suu sissegi. Aga ma arenen!
Ja olen sellega rahul. Mis siis, et poes on sadat sorti moose ja kurke müüa. Selliseid kurke, nagu minu ema teeb, ei ole kuskil müügil. Natuke veel harjutań ja ühel päeval ma oskan. Õunamahl tuli igatahes täiesti joodav. Ma ikka ütlesin, et 54 liitrit?
Proovin veel õunamoosi keeta. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Eestlaste salateadus....

Juubelipaanika

Ma pean ütlema, et minus tõstab tasapisi pead sünnipäevapaanika.
Nädala pärast kukub uus vanusenummer ette ja sedakorda viiega jaguv. Mis tähendab, et tuleb kolleegidele välja käristada, sõbrad ilmselt kuskile sööma viia (ja see kuskile ei sobi teps mitte pitsabaar olema), lisaks käib X mulle pinda, et lähme hiljem veel öökluppi afterpartyle....
Paanika algas juba sellest, et otsustasin mingi kobedama riietuseseme osta, t-särgi või kontoripluusiga nagu narr olla, kui käsi raputama tullakse. Kata abiga õnnestus siis mingi värk ära osta aga vaja on veel toppi ja alumist otsa, ja ausalt öelda kingi mul ka pole, viimased kontsakad sõi koer suvel ära:(
Mulle ei meeldi poes käia, kui just rahakott viiesajastest lõhkema ei kipu. Sellest tuleneb

paanika järgmine aste: olen 2 nädalat kodus köhinud ja palka ju ei saa. Lapsega haiguslehel olemise kompensatsioon peaks millalgi arvele laekuma aga millal?
Praegu on mul rahakotis 7 krooni ja arvel 128 krooni, ega muud kui jälle krediitkaarti krõbistama, däämn, alles suvel sain sealt miinused ära:(

paanika ülejärgmine aste: ma ei tea, kus pidada ja keda kutsuda. Mul on kimbuke üksteist mitte eriti hästi tundvaid sõbrannasid ja kaks peret. Kõigil on erinevad arusaamised meeldivast ajaveetmisest, üksikud inimesed tunnevad end peredega koos imelikult ja ma saan sellest täiesti aru.
Mina tahtsin Tervise Paradiisi sauna minna, mullivann oleks minu meelest nii lahe. Aga kaks inimest ütlesid erinevatel põhjustel selle peale kindla ei.
Mina tahaksin metsa kännu otsa minna, kuskil vaateplatvormil istudes termosest teed juua ja vorstivõileibu mugida, sügisene mets ja raba on nii värvilised, et lilli poleks vajagi.
Äh, ei, luba ikka üks korralik pidu endale juubeli puhul, ütlesid seepeale teine ja kolmas. Kontsakingadega ju metsa ei saa minna ja kujuta ette, äkki isegi tibutab!

No läheks veeretaks siis keeglit, pakkusin mina. Aga kus, üks ei oska ja teine ei taha ja kolmas kah ei tuleks.

Pidu peaks nagu iseendale olema, onju? Aga üksinda pidu ju ei peeta! Mis mõtet mul on teha nii, nagu mulle meeldiks, kui sõpradele see lõbu ei paku ja võibolla mingi üks inimene tuleks koos minuga?

Või ma peaks ühega minema rappa, teisega öökluppi ja kolmandaga sauna?

Kusjuures mul pole vähimatki soovi kluppi minna. Ma ei tea, kas mul suust pudiseb mulda juba või... Viimati käisin 10 aastat tagasi (jah, kukkuge nüüd kõik pikali)!
"No lahe on ju, lööme ennast üles, enesekindlad elus oma koha leidnud naised nagu me oleme, sebime mehi, tantsime nõrkemiseni, naudime tähelepanu!" moosis X.
Tantsida mulle meeldib aga kõik muu kirev kama ja tedremängud mitte. Pole kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi end üles lüüa ja kõrgeid kontsi kanda, mulle ei meeldi mehi sebida, etendada seda rolli, kes ma pole, mulle ei meeldi tähelepanu ja pärast mingeid mõttetuid kujusid endast lahti rebida. Ilmselt olen peast bioloog ikka.

Ja ma tõesti ei tea, mis ja kuidas:(
Selles mõttes on kaalude tähtkuju ikka täielik nuhtlus, et otsustamine on meeletult raske, tahaks ju, et kõik oleks ilus ja hästi ja kõik osapooled rahul. Mis on teatavasti võimatu ja nii olengi end lõpututesse sisevaidlustesse määranud.
Help!

kodulinn kell 1 öösel

Tartus on praegu unisevõitu esmaspäevaõhtu. Rüütli, Vanemuise ja Ülikooli tänavatel põlevad juba ammu kollased tänavalaternad. Kuna kell on palju, kõpsivad üle Raekoja platsi vaid need tudengid, kes on ennast ületanud ja suht kaua mõnes õpperuumis või ühikas sõprade pool raamatute taga veetnud. Võibolla ka klaasikese veini või ohtralt kohvi manustanud. Öhtu on soe ja selge, täiskuu muigab katuste kohal. Õhus hõljuvad alles päevased ruttamised siledatel soojadel tänavakividel, kaenlasse surutud paberimapid, pereemade pungil kandekotid, asjalikud ja töised mõtted, põgusad naeratavad juhuslikud kohtumised ja elevil oodatud kindlad kohtumised
Kellegagi
ja kohtamised ..., septembrijahedusest kohmetunud peened sõrmed, väikesed suudlused seistes varbaidpidi esimestes kollastes vahtralehtedes, kohvikus külg külje kõrval jahtunud tee luristamine, rasvajälgi jätvad sõõrikud ja unustatult porisel pörandal kulunud kotist väljapiiluvad raamatud, värske eesti ekspress ja hääletu peale ununenud mobiil
Sealsamas teinegi kohvik, kus igal õhtul võib kohata vähemalt kümmet sõpra-tuttavat ning mitmeid nägupidi tuttavaid, kes sind nähes siiski ei pea paljuks sõbralikult naeratada
Sibulasupi lõhn ja salat, kus ses on kõike head parajalt palju
Aga Raekoja kell on löönud juba palju pauke ja tänavad on tühjad, sest on alles esmaspäev. Kui oleks reede või laupäev, kihaks kõikjal alles elu, inimesed väljuvad baaridest ja restoranidest,saatjaks sigaretisuitsu, alkoholi ja vestluste pilvekesed, õhtu on alles noor ja Asju võib juhtuda

Leidsin selle aasta tagasi tehtud foto ja tahtsin öelda, et Kata, ma saan sinust aru. Ma tean, et sa pead seal olema.

Kuidas kasvatada raamatukoisid?

Oskari ja Leena-Mai tegemistest inspireerituna tekkis mul kah tahtmine lasteraamatute kohta sõna võtta.
Oskar on nimelt nii tubli laps
(kõik blogilapsed keda ma tean on hullult tublid, andekad ja paid: Väike Tüdruk, Mona, Hendrik, Siki ja Sannu, Egle-Riin, Egert, Marta, Leevike jt)
et loeb vidinal juba enne kooli ja mitte niisama "Tibu" stiilis raamatuid vaid Aarete saart ja Kalle Blomkvisti!!!
No meie lapsed on puhta tavalised.
Krissu (10) on suve jooksul vaevata hakkama saanud kohustusliku kirjandusega ja fännab praegu sarja Illustreeritud klassikalood või midagi sellist. Ülimas vaimustuses on ta Valgekihvast, Mustast Iludusest ja Draculast, viimast loeb nüüd originaalis, ise hirmust voodis rullis aga järele ka ei jäta.
Üldiselt ma nuditud klassikasse hästi ei suhtu aga arvestades seda, et need seikluslood on temavanusele originaalis suht rasked, lugegu siis pealegi. Mu meelest on põhiline, et tema lugemishuvi säiliks ja areneks. Põnevuslood paotavad mingil määral ust teistesse aegadesse ja kultuuridesse (nüüd ta vähemasti teab, et on olemas sellised riigid nagu Rumeenia ja Slovakkia), see on samm edasi kohustuslikus kirjanduses põhiliselt kujutatavast igapäevasest koolielust.
Lindgren on tal vist peaaegu kõik läbi loetud, poistekad välja arvatud.

Miku (8) eelistab arvutit iga kell raamatutele. Erilist raskust talle lugemine ei valmista aga ma ei tea... ehk jääb keskendumisoskusest puudu või aeglasevõitu, nagu ta on, ei saa ta teksti mõttele nii kergesti pihta. Kohustuslikku kirjandust ta kõike läbi ei jõudnud aga mõni asi ikka meeldis, Sipsik näiteks.
Nii väikestele poisteraamatuid väga palju ei ole ja seiklusjuttude jaoks on ta veel noor. Või ma ei tea, kas vanaaegsed jutud allveelaevadest suudaksid teda samavõrd köita, kui arvutimäng, kus ise saab põmm-piu minutiga sada allveelaeva pihuks ja põrmuks lasta?

KAti (5) elab praegu läbi alles Barbie-ajakirjade ja Puhhi koomiksite perioodi. Midagi lugeda seal pole ja Puhhi ajakirja jutukeste keel ning sisu on nii primitiivsed, et ma enamasti jutustan need oma sõnadega ringi. Lühemaid jutte suudab ta natuke kuulata, Jippi ja Jannekest või Sipsikut näiteks.

Polegi väga lihtne lapses lugemishuvi äratada ja hoida. Raamatuid ette olen küll õhtuti lugenud küll ja veel. Viimati lugesin suurematele 100 rahva lugusid, põnev päris endalgi. Aga iga kord ma ei jaksa:(
Raamatukogus käime titest peale. Kodus on palju raamatuid.
Ja ega ma muud ei oskagi teha! Võibolla tasuks lihtsalt rohkem veeta kvaliteetaega, vaadata mõnd raskemat raamatut koos lapsega, sisu üle arutada?
Aga kõik inimesed ei õpigi ju lugemist nautima, muu maailm tundub neile huvitavam, kui paberi peale pandud fantaasiad. Äkki ei peakski sundima?
Võibolla vanasti praegused arvutinohkarid lugesid hoopis? See ka ju omamoodi reaalelust põgenemine.

Minu nooruse ja praegustes raamatupoodides pakutav erinevad kohati ikka totaalselt.
Ilusaid ülevaatlikke lastele mõeldud teatmeteoseid on rohkem, vahel ikka püüan osta raamatuid loodusest ja maailmast üldse. Huvitavat eesti lastekirjandust on päris piisavalt.
Samas on palju ilmatu kirevat sodi, mis sisu poolest ilmatu kehv. Tegelased räägivad lihtlausetega, enamus teksti on otsekõnes ja kogu raamatu peale on umbes neli vormi sõnast "ütlema" (naeris, turtsus, torises ja kihistas), näiteks Lumivalgekese raamatus on meil nii. Omaette õudus on viletsad tõlked prantsuse ja inglise keelest....
Häid raamatuid on muidugi ka!
Lihtsalt sobivat raamatut konkreetsele lapsele on vahel raske leida.