laste ja vanemate palgapäev

Endiselt tõbine. Tühjendan suurt ilget köharavumipudelit, joon ravimteed, püüan puhata. Isegi kuuma banaani sõin Maria soovitusel.
Kuid
on ka häid asju.
Lapsed tõid eile koju oma tunnistused, pildid ja kiituskirjad. Mikul on endiselt kõik viied. Lisaks õnnestus tal võita igasuguseid preemiaid nii laulmises kui luuletamises, sestap maksti talle üle 1000 krooni kooli poolt stippi. See on kooli vilistlaste poolt tehtud nn fond, et motiveerida lapsi oma tööst ka materiaalset rõõmu saama. Sellise rahateenimise üle võib ju vaielda aga meie poissi motiveeris see väga, ta tõesti pingutas ja tundis muret oma hinnete pärast. Kuigi.. ega head hinded näita veel edukust edasises elus... teisalt jälle 1000 krooni on lapsele suur raha ja vägagi abiks, kui vaja ratast või midagi osta.
Miku ütles, et kahju, et üks tema klassivend "palka" ei saanud, kuna temagi on püüdlik ja tal oleks seda tõesti vaja olnud, ema üksi kasvatab teda ja tema õde.
Aga mis sa teed ära, kus on rahajagamist, seal on raske kõigile sobivaid lahendusi leida.
Krissul oli kolm nelja, teised viied ja lisaks valiti tema fotod näitusele.
Katil oli tunnistusel väga tublideks kirjutatud kõik lugemised, meisterdamised ja tunnis töötamised, aga vajab harjutamist 20 piires arvutamine.
Et siis põhjust rahuloluks nii lastele endile kui meile T-ga.
Pluss kõigilt kuhi kauneid joonistusi ja pilte.
Tähistasime perekondliku pitsaskäimisega, nagu juba traditsiooniks kujunemas.
Nüüd siis vaheaeg. Mis tekitab tegelikult minus ebamäärast rahutust. Keegi ei saa nende järele ju vaadata päevade viisi. Pole kohta, kuhu neid turvaliselt mitmeks nädalaks saata. Eks nad saavad hakkama ju ikka aga... ma pole eriti rahul sellise lahendusega.
Poisil on juulis 10päevane korvpallilaager, mis maksab ilgelt palju ja mis on sportlikus mõttes väga raske aga kasulik ka.

Ma luban iseendale ja siin täiesti avalikult, et kui terveks saan, pööran oma füüsilisele vormile rohkem tähelepanu. Lähen massaaži, vesivõimlemisse ja jalutan pikalt koeraga ja ei söö jamasti ja ei stressa ja...
Ma ei oska õigesti elada :(
Köhides vasakule ära.

:::

Jäin haigeks. Absurdne. Keset juunikuist sooja. Juba eelmisel nädalal aevastasin, siis nagu läks paremaks aga teisipäeval jäin koju tulles paduvihma kätte ja ilmselt sain külma, sest eile oli päris vilets olla. Täpselt nagu jaanuaris. Köha ja nohu ja palavikku pisinatuke ning nõrkus. Masendav.
Miks?
Vahepeal olen natuke autoga ka sõitnud. Lapsi viinud bussile koos kompsudega ja tagasi. Kuid. Kummaline, et ma pole valmis oma eluviisi muutma. Tööl mul ei ole mõtet käia autoga (vähemalt suvel), sest tasuta parkimine on töökohast suht kaugel ja rattaga sõidan niuhti 10 minutiga tööle. Või hoopis jalutan.
No poes olen käinud mitu korda autoga. Hea! Aga kui mul on vaja vaid paar asja poest, siis koduteel viskan need rattakorvi.
Kogudus on mul ka väga kodu lähedal. Trennis ma ei käi. Linnast välja pikemaid loodusretki ma ei julge veel ette võtta. Et siis mida ma niisama siia-sinna ikka sõidan? Nii ajangi auto umbes 2 päeva tagant välja ja sõidan pool kuni tund aega.
Parkimises olen täielik koba. Kusjuures koduhoovi pepu ees tagurdan juba suht kenasti sisse aga pane mind suht lagedal platsil ühe auto kõrvale parkima, ja pargin täitsa metsa.
Lepo teeb natuke võõrast häält. Võibolla peaksin minema diagnostikasse, 800 krooni eest ja saama nimekirja vahetamist vajavate juppidega? Aga äkki nad poogivad sada asja niisama külge, et sa neilt asju ostaksid? 800 krooni on nii palju ka..

Muu elu seisab praegu. Ootab, kuni ma köhimise ja meeleheitmise lõpetan.
Lapsed lõpetavad kooli. Homme. Kuigi koolis pole suurt midagi teha olnud, on nad nii väsinud, et hommikul on võimatu äratada neid.
Alustasin blogist lastejuttude väljakorjamist, et raamatut lastele teha. Kolme raamatut. Ja ligi 5 aastat blogi. Pluss on mul veel paks kaustik täis käekirjaga kirjutatud lasteelu. Täitsa hull.
Ma ei tea, kas sel tegevusel on mõtet. Võibolla lapsi ei huvitagi. Ma tahaks loota, et vast veel lusikat väga varsti nurka ei viska, põhimõtteliselt saaksid nad ju kõike ise mu käest küsida, kui nad tahavad. Kuigi kõike muidugi ei mäleta.

väljamaal

Palju kontraste. Need imelised vanad sultanipaleed ja krikud ning jubedad kortermajade massiivid. Hästi toredad kirevad on pildid koolist, kus nad käisid ja ühe kunstniku ateljee, kes modelleeris vahvaid lastepäraseid skulptuure.
Krissu endast enam pilte bloggi panna ei luba. Ma olen seal ju nii õudne, ütleb ta.

kuidas?

..tehakse türgi kohvi?
Istanbuli mingi tähtis ametnikuonkel kinkis mu lapsele türgi kohvi kopsiku koos kohvipulbriga aga unustas lisada kasutusjuhendi. Ma üritasin teha, nagu tavalist kohvi, aga juua see küll ei kõlvanud...
Üks laps on kaugelt maalt tagasi saadud, väsinud ja õnnelik, teine kaheks päevaks Saaremaale saadetud ja kolmas läheb homme Tartusse.
Krissu lubas ise oma muljetest siia kirjutada, kui ta väsinud olemise lõpetab.
Ahjaa, me oleme kingitustega üle külvatud :) Võõrustajad olid lapsele ostnud kõik, mida ta juhtus kauem kui viis sekundit poes silmitsema, tema vastuväidetest hoolimata. No midagi ta ostis ise ka. Et siis saime Türgi lipu, kaks naistepluusi, selle kohvikopsiku, kaks t-särki, kommi, käevõrusid ja kõrvarõngaid kaitsva silmaga, mustrilise rätiku, pinali, meenemünte, võtmehoidjaid, puust flöödi.
Pilte pole veel arvutisse tõmmatud.

Jõulupakk ja muud otsused

Tegin otsuse ja loobusin võimalusest, mida olin nii kaua oodanud.
Oi kui raske oli. Tahtsin, et Jumal jätaks mulle hommikuks lauale paberilehe kirjaga JAH või EI. Ta ei jätnud :(
Aga nüüd on nii hea ja kerge olla.
Kõhutunnet peab usaldama.
Küll läheb teisi uksi lahti, kui peab minema.
Veel tehti üks kollektiivi puudutav otsus. Ootus oli suur, nagu jõulupakki oodates: mis ometi seal sees on ja mis värvi on pael ümber ja kas salmi ka peab lugema.
Hmh. Elame näeme!
Ja minu keha otsustas mul tempot maha võtta kurguvalu ja kumiseva peaga.
Hmh. Aga keegi ju ei tee mu töid ära.

Telehooaja armetu lõpp

Mind on tabanud järjekordne “nii palju on teha ja ma ei hakka üldse alustamagi vaid parem ootan et asjad ise juhtuksid” masendus ja seoses sellega tahan ainult telekat vaadata.
Kuid on hakkamas suvi!
Esiteks said otsa minu lemmikud Fringe-seeriad. Mhhh…
Lõppesid Ühikarotid. Kokkuvõttes võiks öelda, et mulle hakkas täitsa meeldima. Võib ju vaielda, kuivõrd see nüüd noorte päriselu kirjeldas või milliste noorte päriselu aga minu meelest oli iga seeriat huvitav vaadata, noored näitlejad läksid täitsa heaks ja nalja sai ka. Pluss muusika. Pluss friikid kõrvaltegelased. Et siis päris kahju neid suvepuhkusele saata. Vaid ropendada võiks uuel hooajal vähem.
Kohe saab järjekordne Ameerika nekst supermoodeel üles-alla keksida ja karjuda oomai gaad. Ma muidugi kohe hooaja alguses vaatasin, kes võidab..
Siis lõpevad pealtnägija ja kättemaksukontor. Aga kas kestab veel Jälgi jätmata?
Südameasjad veel jätkuvad. Crane on minu üllatuseks saanud kuidagi märkamatult surma ja ma ei teagi, mistõttu. Häda ja viletsus...

Telekas kinni ja peenramaale.

Eile oli poisi klassi kevadkontsert. Oo kui palju uhkust saivad vanemad tunda! Neli kuud harjutanud orkester on juba staarid: käivad lasteaedade laulupidudel mängimas hoogsalt siin-seal. Klassi ansambel on läinud väga heaks, nii puhtalt laulavad mitmel häälel ja võitsid oma vanuseklassis isegi ülelinnalise konkursi. Minu poeg, khm, sai solistidest oma vanuseklassis ka sel konkursil esikoha :)
Ja klaveri- ja akordionipiinajad on nii tublid, et juba hea on neid kuulata.
Klassikoori repertuaar on päris suur, suvel läheb poistekoor Rakverre laulupäevale.
Meie kooli kontserdid on alati nii vahvad, et kohe hea tundega tuled koju.
Kahjuks saab läbi ka aeg esimese klassijuhatajaga ja suht mase on sellest. Teist sellist nad hetkel ei saa. Kuigi see, kelle nad saavad, on ka tubli ja tore õpetaja.

Krissu saadab sõnumeid:
Me käime sellistes kohtades, et eriti pildistada ei saa. Eile käisime suurel linna prügimäel. Täna olime lasteaias ja ujulas. Seal oli banaanilõhn ja oli vaid seitse väikest riidekappi. Pinar (see, kelle peres ta elab), ei räägi väga inglise keelt ja mul on raske suhelda. Ma igatsen teid nii väga!

Eile me ka helistasime ja Krissu tundus suht rõõmus. Oli just Pinari seitsmeaastasele vennale õpetanud eesti keelt ja too oli naerust rullis, et kuidas saab selline keel üldse olemas olla :)

Lifehouse - Everything

Pisut naiivsevõitu süžeega video aga ilus. Ma pole kunagi kuulanud sõnu ja üllatusin, et see on kristliku sõnumiga.
Meespeategelane on... äge :)

Kuidas?

Täna hommikul oli mul veidi aega ja ma tuustisin oma kahetonnises ajakirjahunnikus, et leida mõnest sisustusžurnaalist kompostikasti jooniseid.
Akna taga vilistasid tuul ja vihm
lappasin ajakirju ja kadusin päris ära

Lopsakate lõhnavate aedade maailma, kus kõik õitseb, muru on alati niidetud ja peenardel kasvab vaid see, mis on sinna pandud, mitte malts ega naat
Kodudesse, kus põrandad on alati pestud, päike maalib kuldseid triipe disaindiivanitele ja valge laudlinaga kaetud laudadele, kus kreemikoogivärvi tassides aurab tee ja vaagnal pirukad.
Emad nendel kodupiltidel valavad teed tassi või istuvad kiiktoolis, tass näpus.
Lapsed mängivad vaiksel oma toas legodega.
Kus see maailm asub?
Kas need emad käivad tööl ja neil on koduabilised?
Miks mina sinna maailma kunagi ei pääse?

Mul oli kaks vaba päeva.
Laupäeval käisin autoga Maximas, koristasin koos lastega toad ära, kaevasin ja kõplasin, tegin kaks peenart, niitsin vikatiga ja lõikasin murukääridega, tegin õhtusöögi, triikisin pesu, nõustasin last kohvri pakkimisel.
Pühapäeval viisin lapse varahommikul bussile, käisin koos T-ga turul, tegin hommikusöögi, koristasin vannitoa lihvimistolmust, niitsin jälle vikatiga, tukkusin teleka ees, pistsin lapsed vanni, tegin õhtusöögi, üritasin midagi lugeda ja jäin sellega magama.
Täna hommikul mul käsi ei tõusnud nõusid ka pesema.
Ja osa murust on ikka niitmata ja vaarikad naadist juurimata.
Et siis kuidas sellesse paralleeluniversumisse pääseda, palun?

Laps saatis Türgist sõnumi: Kõik on väga tore, igatsen teid väga!

Lapsepõlve raamatumeem

Ma tulin laste kevadpeolt ja olen liiga elevil, et minna magama. Tuli meelde meem, mis juba ammu Sehkendajalt minuni jõudis.
Et siis
1. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves eriti meeldisid.
2. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves ei meeldinud.
Need raamatud võivad siis olla nii kohustusliku kirjanduse raames loetud kui ka eraviisiliselt neelatud.
Kui tuju on, kirjuta miks meeldis ja miks mitte.
Saada see meem mõnele edasi.
***
1. Mind kõige enam mõjutanud raamat on Gerald Durelli Minu pere ja muud loomad. Ma olin nii õnnelik, et on veel selliseid inimesi, kes armastavad lompides sonkida ja rannal ja metsas hulkuda ja inimesi vaadata. Mulle niiväga meeldis, kuidas Durell suhtub ühesuguse soojusega inimestesse ja loomadesse, ma armastasin tema huumorimeelt ja imetlesin, kuidas ta oma lapsepõlve kirest leidis eluaegse kutsumuse.
Pole seda raamatut kaua aega lugenud, peaks proovima, kas endiselt tundub tore.
Veel on mulle väga armas Muumitroll, eriti Trollitalve raamat. Lindgren, iiri muinasjutud.
Siis tuli vingete tüdrukute/naiste maania. Kadri/kasuema. Jane Eyre. Neljas kõrgus. Suur vastasseis. Kaks viimast olid puha punane värk, kangelaslikest pioneeridest ja mis nad kõik sõja ajal korda saatsid. Nii põnevad.
Keskkooliajast meeldisid Ülesküntud uudismaa ja Sõda ja rahu. Miks, pole õrna aimugi. Just üritan Sõda ja rahu uuesti hakata lugema, loen ja haigutan. Üheltmaalt peaks seal kiredraama algama, äkki siis läheb toredaks. Lisaks vaimustusin vene luuletajatest: Ahmatova, Jessenin, Majakovski.
2. Lasteraamatutest hakkas täiesti vastu ja blokib siiani Gulliveri reisid. Perversne värk.
Eesti kirjandus läks minust jälge jätmata läbi. Tõde ja õigus, Kõrboja Anna, Mäeküla piimamees.. mis iganes. Ehk peaks nüüd uuesti proovima..

****
Millegipärast tuli meelde raamat Cosette. Kaanel kurvasilmne tüdruk imepeene nukuga. Tegelikult see oli osa Hugo Hüljatutest. Nii hinge läks lugu, pildid olid südantlõhestavad, kuidas kaltsus hüljatud tüdruk kuskil laua alla kükitab...
***
Meemi võivad edasi teha kõik, kes tahavad. Jerofejev võiks kindlasti kirjutada :)

***
Kevadpeost ka. Oh, lapsed on nii andekad! Väga vahva kontsert oli. Laulud-koorid, tantsud, playback, orkester.
Mihkel laulis poistekooris ja esines orkestriga. Rõõm vaadata! Kati laulis mudilas- ja lastekooriga neli laulu. Lisaks tegid nad Playbackis Kihnu Virve pereansamblit, kole kõvasti plaksutati neile. Ning tantsisid oma klassi tüdrukutega Michael Jacksoni järgi päris ägedalt.
Katike nõudis endale selga helepunase kleidi, mille peale käib punaste litritega boolero ja vilkus siis oma eredas outfitis esinedes nagu pisike ent väga innukas kuuseehe :) Võimatu oli teda laval mitte märgata. Tema ala! Vilguks seda sära siis matemaatika peale ka natuke..
Miku ei olnud rahul, sest väidetavalt läks tal midagi sassi. Kati oli küll hirmus rõõmus ja rahul endaga. Teiste jutu järgi tema on see aktivist, kes tõuseb püsti ja küsib küsimusi ja läheb saali ette, kui vaja - kui on külas kirjanik või mõni keskkonnaspetsialist või politseionud. Kellelt ta sellise loomuse on küll pärinud..

Päike silmas

Te olete kõik kenasti pruunid juba või?
Meil siin kontoris päike viletsasti külge hakkab. Konditsioneer puhub külma, et üldse kuidagi toas olla saaks.
Kodus vajab muru minema ajamist ja naat irvitab igalt poolt vastu. Ma ei jõua! Õhtul, kui saan poes käidud ja söögi tehtud ja lõpuks õue, on nii palju sääski, et ei anna olla.
Ja siis olen veel endale lubanud igal õhtul sel nädalal üksi sõitu harjutada. Nii 9 paiku õhtul julgen minna, et vähem autosid.
Kohaltvõtu ja käikudega hakkan selle autoga juba nagu ära harjuma aga liiklusega mite. Kolm päeva sõitsin tugiisikuga ja siis pold häda midagi. Aga kui pean üksi olema (kaks korda olen nii sõitnud), siis kõnelen omaette kõva häälega rooli taga, et vähem hirmus oleks.
Üleeile sõitsin ämma juurde ja Maximasse. Paraku ei suutnud õigel ajal vajalikku ritta reastuda, sest seal laiutas buss ja tihe autorivi ja sõitsin Maximast mööda! Tegin ringi, sain reastuda ja lõpuks jõudsin poodi kohale. Ma juba sõiduõpetajaga kartsin tihedas liikluses reastuda, kogu aeg küsisin õpsilt, kas nüüd võib ja kas need teised autod ikka näevad mind.
Ja eile paistis loojuv päike mulle niimoodi madalalt silma, et oleksin sebral peaaegu neiu alla ajanud! Oi ma tallasin pidurit! Ei näinud ju midagi! Ja jalakäija ka võiks enne nagu veenduda, et auto seisma jääb, kui ta südamerahuga keset teed astub. Ma ise tegin ka nii… enne. Ja mitte kaua tagasi ma siin nurisesin, et miks peaks sebral rattalt maha tulema. Nüüd ma saan aru, miks!
Eile tegin veel selle tembu, et sõitsin koju, käsipidur peal. Ise mõtlen, mis pagana punane hüümärk mul põleb aga no ei tulnud meelde, et see ju käsipiduri tuli!
Oh jah. Ma varsti raamatu võiksin kirjutada oma autondusest.
Ja teise raamatu lastendusest. Sellest, kuidas ei peaks lapsi kasvatama.
Ma ei oska selgeks õpetada a) enese järel koristamist B) teistega arvestamist c) põhimõtet: enne töö siis lõbu.
Krissu lendab pühapäeval Türki. Vähe ma ei närvitse!

***

Kas keegi teab, kuidas lõpetada joomatsüklit? Kui see on üle nädala juba kestnud? Kas keegi teab, kuidas sellest perioodist välja tulemist kergendada?

hea raamat

Tegelikult oli mul viimase puhkuse ajal aega lugeda. Mulle nii meeldib
Richard Nelson Bollesi suht vana raamat “Mis värvi on sinu langevari” ehk käsiraamatu tööotsijale. Väga soovitan. Väga hästi aitab ennast analüüsida.

Lisaks oma tugevate külgede leidmisel abiks olemisel räägib Bolles hästi missioonist.
Sinu esimene missioon on
* Püüda seista iga hetk, iga päev tund tunnilt Jumala ees, kellelt sa oled saanud oma missiooni.
Sinu teine missioon on
* Teha iga hetk, iga päev, tund tunnilt kõik, mida sa suudad, et maailm muutuks paremaks, järgides selles Jumala vaimu ja juhatust. Ehk – tuua taevast maa peale.
Sinu kolmas missioon on
* Kasutada ära see talent, mis on sulle antud siin maa peal elamiseks, sinu suurim anne. Anne, mille kasutamist sa kõige enam naudid. Kasutada seda annet kohtades, mis kõige enam meeldivad ja eesmärkidel, milleni jõudmist Jumal vajalikuks peab.
Ehk- meie missioon on kirjutatud meie südametesse.
Ehk- Jumal on sulle andnud just need anded, mida sa oma missioonil vajad. Jumal kutsub sind kohta, kus saavad kokku sinu sügav rõõm ja maailma sügav vajadus.

kelleks saada

Lapsed teavad täpselt, kelleks saada.
Mina ka teadsin.
Kõigepealt kondiitriks. Variku tänaval elas üks pere, kellel oli väike kondiitritöökoda. Õhk maja ümber lõhnas poole kilomeetri raadiuses. Lisaks olid nad rikkad, kuna peres oli kaks autot, mis oli tol ajal ennekuulmatu. Lisaks armastasin ma saiu ja kooke küpsetada. Ning süüa. Khm.
Siis veterinaariks, õilsatel eesmärkidel loomakesi aidata. Selle soovi kustutasid suhteliselt kiiresti visiidid meie pere elukitega linna veterinaarravilasse, kus jubedas sünges laohoone moodi majas karboolihaisudes ja räpastes kitlites arstid loomi konveiermeetodil läbi vaatasid. Polnud ju veel selliseid ninnunännu petshopp-ravilaid.
Keskkooli lõpetades leidsin, et minusugune tundeline ja kaastundlik hing võib leida oma kutsumuse uurides inimhingede saladusi TÜ-s vastavatud psühholoogiateaduskonnas. Sama leidsid ka 150 teist abiturienti ja sisse ma kuldmedalistide kõrval loomulikult ei saanud.
Aasta pärast sain vaevata sisse bioloogiateaduskonda ja olen selle üle siiani väga rõõmus. Aga sealgi pidi varsti mõtlema, kelleks saada. Mina kujutasin end loomulikult ette Gerald Durrellina, kes püüab vihmametsades loomaaedade tarvis leoparde ja kääbusleemureid. Paraku oli kohalikus zooloogiaosakonnas valida vaid hundisita või metsseapabulate uurimise vahel. Või süveneda traatusside imelisse ellu. Või naksurlaste või öösurude.
Valisin hoopis laktobatsillid, kuna enne ülikooli töötasin natuke kohalikus laboris. Pesin katseklaase. Sissejuhatus teadlasemaailma tehtud ju!
Peale ülikooli sain erialasele tööle väga nõmedasse kohta, kust ma suure kergendusega läksin dekreeti ega pöördunud iial tagasi. Selleks ajaks olin jõudnud teadmisele, et batsillid ei suhtle eriti aktiivselt oma uurijaga, laborilõhn tüütas ja päevad läbi laboris istuda pole mingi elu.

Ja olingi jälle samas punktis tagasi kui seitsmeaastaselt.
Seitse aastat lastega kodus olles tekkis hirm, et ma ei suudagi normaalseks, tuluteenivaks ja vastutusvõimeliseks täiskasvanuks saada. Õnneks sain poole kohaga tööle lasteaeda ja veendusin, et kui ma just parajasti ei põe läbi mõnda arvukatest lasteaias levivatest viirustest, suudan tööl käia küll.
Siis kogusin julgust, võtsin näppu oma tehtud tööd ja cv ja astusin sisse oma unelmate töökoha uksest. Ma sain tööle ja olin üliõnnelik!
Ega ma praegugi kurda. Aga unelmatest eriti palju enam järel ka pole. Ning närvidest.
Olen ikkagi tagasi samas punktis kui seitsmeaastaselt.

Hämmastav.
Jama on selles, et pole isegi aega istuda maha ja mõelda järele. Just niikaua olla, et miski ei kiirusta tagant. Isegi mitte vajadus raha teenida.
Eile heietasime sõbraga, et oleks vaja aastat majakavahina, et endas selgusele jõuda. Lihtsalt puhata kohustustest. Mõelda, kas see igapäevane virvarr ongi see, mida tõelise armastusega teeks ja teeks pensionini välja.

Ega ei peagi kogu elu ühte ja sama rada käima. Lihtsalt… meievanused isikud on end nii kõrvuni kohustustesse, - materiaalsetesse, moraalsetesse, perekondlikesse -mässinud, et ega ikka ei võta suvalisel hetkel seljakotti üle õla ega hakka Austraalia poole hääletama või üksikut saart Eestimaal otsima.
Tuleb välja, et hingetõmbamiseks, puhkamiseks ja selginemiseks nii vajalik time off on luksus. Mitu aastat peab selleks raha koguma? Kui mõelda, ei tuleks kõne alla praegu isegi üks kuu niisama olla.

Eile just seda Kataga arutasime. Õhtul olingi paar tundi time offis, tegin tugiisikuga õppesõitu.
Tagasi tulles olid lapsed õhtusöömata (nad ei tulnud selle peale, et ühendada külmkapis asuvad kanakoivad kastmes ja makaronid), keegi oli shampoonipudelis asendanud shampooni puhta veega, ühel oli kadunud viimane puhas sokipaar ja teisel kulunud ära kõik plaastrid. Lisaks oli kass hüpanud või kukkunud mudakraavi ning ülejäänud õhtu kulus meil T-ga kassi vannitamiseks…

laupäev

Sellisel ilusal päikeselisel päeval on lausa lust Pärnus käia. Tundub, et elu käib, hansapäevad tulevad ja kõik on võimalik.
Ostsin Roheliselt laadalt suitsusinki ja hapukurki ning lätlaselt kaks julm ägedat rinnamärki ning Punase Torni juures toimuvalt Hansa Päevalt keskaegse kleidi lõike. Ning Humanas ootas mind igati kaunis hansapäevade kleit. Ostsin ära aga ma ei tea, tegelt see ikka ei ole päris hansa. Kuid ta on punane! Otse väga punane.
Rahvast oli linnas väga vähevõitu, vaid turistid rallivad ringi ja täidavad isegi neid kohvikuid, kus keegi kunagi muidu ei käi.
Noja loen siis pärast hansa päeva kohta veebist kommentaare, millest kuus nurisevad kirjavigade üle ja seitsmes ütleb:

"rahvas nautis kaunist ilma. Toimetas oma koduaias või sõitis loodusesse. Mis ikka kolelinnas passida. Kuigi hansaüritust koledaks ei pea. Tublid,kes veel millegagi jännata viitsivad ja vähemalt turistidelegi midagi pakuvad. Omad on linna Peessekeeramisest tüdinenud ja ei tule ka võib-olla toredatele üritustele enam, Masu lajatab ka valusalt,mis sa ikka mööda laatu ja poode kappad,kui taskutes tühjus."

Äh, pärnakad. Mul on vahel ikka nii piinlik teie pärast.

Õhtul vedasin poja Bremeni filharmoonikute kontserdile. Laulis ka RAM ja tegelikult oli kolmest loost üks (Peteris Vasks: „Musica dolorosa“) täiesti põnev kuulata. Pahaendeline algus, siis krutib ja krutib pinget, vahepeal hoogsat marssi ja tukaloopimist, siis pööravad asjad päris halvaks ära, tükk aega kärtsu ja mürtsu ja kaost ja hävingut ... vaikus ja lootusrikas lõpp. Lahe.
Kolmanda loo ajal juhtus nii, nagu kartsin- tuli naine ja hakkas saksa keeles kisendama. Karm. No ei suuda mina ooperit nautida.
Bremeni moosekandid, eesti mehed ja kõva häälega tädi on homme pealinnas, minge ka.

palju muresid

mu elu oli lihtis ja rahulik pool aastat tagasi.
kuid nüüd!
Värisesin täna esimest korda üksi Lepoga koduõuest välja manööverdades nagu haavaleht.
kui kitsal teel kurvis keegi vastu tuleb, kas peaks seisma jääma, keerama kraavi või laskma roolist lahti, katma silmad kätega ja kõvasti karjuma?
kui ma parklas kedagi ära mõlgin, kas tuleks nutta?
miks ma õhtul ei mäleta, milline on peatee, kui olen pidevalt sealt päevasel ajal fooride abil üle sõitnud?
miks Lepo paigalt võttes väristab ja juristab? miks ma ei saa gaasiandmise ja sidurilibistamise vahekorda paika?
miks selle sidurilibistamise peale sidur kärssama hakkab? Ma ei saa ju libistamata tasakesi parkida ja muidu manööverdada?
ja küsimuste küsimus: kuidas saada koju??
Meil on selline suht kitsas ja künklik väravast sissesõit. Taguots ees ma ei julge veel tulla. Kui esiots ees, siis välja sõita jälle vilets. Täna sõitsin natuke aega ka ühe tugiisikuga, kes aitas mul kõrval istudes natuke hirmukrampi leevendada ja tänu Issandale, sain ikka ööseks massina hoovi :)
Nagu Iibis õigesti märkis, on masendav avastada, et sõiduõpetaja ei kuulugi masina püsivarustuse hulka.

Röövel Ööbik Kids Stuff Rokk (HD)

Mõni lugu on täielik hädaabipakett. Kui on vaja tõmmata paks punane ring ümber enda, tihe ring, müür!
Rõõm, et on välja mõeldud kõrvaklapid.
Volüüm põhja.

Väike kuid valuline kokkuvõte

Opel-Lepo on kulukas sõber. Ja vabadus ei tule odavalt kätte.

Autokool pluss esmaabi lühikursus 5000 raha.
Lisatunnid umbes 4000.
ARKi eksamitele registreerimine, juhilubade taotluse sisse andmine – 600+300+400 ... vist oli.
Veel kaks sõidueksamit 2*600.
Auto registreerimine oma nimele 900.
Aasta liikluskindlustus, kõige kõrgema määraga – mis teha, kui vahtraleht pihus- 2400.
Tulekustuti 250.
Tungraud 220.
Rattapoltide võti 120.
Õli pluss filter 285+32.
Bens 500. Müüja väitis, et massin tarbib 5-7 liitrit sajale. Võib ka nii olla?
Parktulede pirnid 2*36. Opeli varuosad pidid kõige odavamad olema.
Et siis
16 207 raha.
IIK.
Hea, et ühekorraga pole seda summat välja käidud. Oleks olnud 5200 krooni odavam, kui ma nii kõva peaga õpilane poleks olnud....

Ja ma pole veel sõitma hakanudki! Samas oleks ma osavam isik, poleks lisatundide ja lisaeksamite peale olnud tarvis kulutada.
Aga siiski - peab ikka väärt asi olema, et nii palju inimesi seda harrastust endale lubada saavad :P
Kas pean palka juurde küsima või öötöö muretsema?
Ja- ma eile sain kõik paberid korda ja pere aina käib peale- mine sõitma. Aga ma olen pool aastat sõitnud, tark inimene kõrval, kuidas ma siis nüüd üksi hakkan?
Kes tuleb mulle turvaisikuks?

ilus koht

Meie poeg sai täna 11aastaseks. Ilmselt nädalavahetusel saabub külla ports poisiklutte aga täna tekkis spontaanne idee minna perega mere äärde. Muffinid, lavashirullid ja muu värk kotti ning ratastega teele.
Meie lemmikkoht on muuli ääres linnuvaatlustormi juures. Iga ilmaga antakse sealt vingeid vaateid.
Mõnus.

Rõõmukesed

Meil ka oli emadepäev.
Mees kinkis teemakohase välguga võtmehoidja ja lillede asemel rõõmustasid mind väga kaks vahtralehte.
Krissu tegi sõbrannedega uhke küpsisetordi.
Miku kibeles pühapäevahommikul oma sünnipäevarahadega bakugane ostma. Naases Novaluxist lisaks oma julladega veel kahe dušigeelipudeli ja pisikese plastlambaga emmele.
Kati kogus karbikesesse minu ammukadunud kõrvarõngad, juukseklambri ja karvase hobuse ning lisas veel massaaži kinkekaardi (see on meil konkurentsitult armastatuim ja alati tänuga vastuvõetud kingitus tähtpäevadeks).
Oh te mu armsad :)
Mäletan, kuidas naistepäevaks sai lapsena Karete poest ostetud emale kord lõhnaõli Tsainaja Roza, kord hirmkirevate mustritega õlarätik, kord Suveniiri poest viguriline klaasvaas või plastmassist pärlid.
Isa hooleks olid lilled ja tort ja see ühine poolsalajane kombineerimine tekitas toreda kokkukuuluvuse tunde.
Nagu lastel vanematega, on ka suhtes Jumalaga.
Talle ei saa mitte midagi anda, mis Talle juba ei kuuluks. Ükskõik, mis kingitusega tegu, isegi kõige väiksemaga. Ta rõõmustab ikka, kui see on antud armastusega.

Ta on..

Opel Vectra, väike, sinine. 16 aastat vana.
A ma ei leia sobivat nime. Igal juhul on ta isane.
Noh, poistega on teinekord lihtsamgi hakkama saada kui naisterahvastega.