raske juhus

Evelyn, sina ära parem loe edasi. Ja teised rasedad ka.
See minu eelmine postitus oli muidugi pseudoprobleem. Eriti tänase uudise kõrval.
Nii õudne lugu, et ei taha pähe mahtudagi. Inimene ootab last, on elevil ja rõõmus, kõik on parimas korras ja paari tunniga muutub kõik tragöödiaks.
Sünnitused on selles mõttes keeruline arstiteadus, et olukord võib väga kiiresti kardinaalselt muutuda ja midagi parandada võib juba hilja olla. Vanasti ju palju naisi suri sünnitades, üks hirmsamaid otsasaamise mooduseid minu meelest. Iga sünnitanud naine adub vist selle õudust.
Ei kujuta ette selle õnnetu ema olukorda. Hooldusravis on üks 60aastane mees, kes on terve elu olnud kaelast saadik halvatud ja kõik need aastad on ema teda hooldanud.
Kuuskümmend aastat!
Ei kadesta ka arsti. Nii kommentaarides kui tuttavatelt kuuldud juttudest kõlab, et see polnud tal esimene kord eksida. Ma ei kujuta ette, mis elu saab pärast sellist asja elada. Tööd enam sellel alal ei saa, inimesed vihkavad sind ja sinu hingel on selline süü.
Jumal andestab. Inimesed - kahtlen küll. Kuigi eksimine on nii inimlik. Jätkuks vaid eksijatel enesekriitikat.

Sünnitaja on väga abitus olukorras ja kui ta on üksi, ei saa ta ka midagi oma kaitseks ette võtta, ei tõuse ju püsti ja teata, et mulle teie teenindus ei meeldi, lähen teise kohta.
Olen tõesti tänulik, et mul on lastega hästi läinud. Krissu otsustas küll 3 nädalat varem ilmuda, olin just sõitnud ajaviiteks Tartusse vanematele külla, hommikuks oli mul tagasisõidupilet ja öösel läksin haiglasse..

Lindistav juhe

On vaja kähku ära hädaldada.
Minu läbisaamine tehnikaga kõigub ükskõiksuse ja vihkamise vahel.
Minu pesumasin läheb kord aastas hulluks, meie viis aastat vana õhksoojuspump pläriseb külma ilmaga nagu kohe allavarisev helikopter ja vana õmblusmasin hakkan pisut õmblemise moodi asja tegema alles pärast rusikahoope ja räiget sõimu.
Tööjuures on mul vaid kolm tehnikariista: telefon, diktofon ja arvuti. Arvutiprobleemide korral on õnneks patsiga poiss kõrvaltoast võtta. Kuigi- jah, mina olin ainuke isik kogu kollektiivist, kes suutis trooja hobuse oma arvutisse lasta ja kaotasin puhastusprotsessi ajal (mida sooritati minu puhkuse ajal) kõik oma pildid, failid ja e-maili aadressikogu : (
Diktofonilt ei oska ma müra maha saada. Ehk siis- kui lindistan rahvarohkes kohas, siis pärast maha kirjutades ei saa läbi müra enam midagi aru.
Telefonil on see jama, et kõnesid ei saa lindistada. Osad meil saavad. Neil on vanast ajast jäänud miski vahejuhe, mida saab telefoni kõhu alla panna ja otse diktofoniga ühendada. Minul pole. Käisin küsimas “kahe otsaga lindistavat juhet” neljas tehnika- ja telefonipoes ja igal pool vaadati mind nagu lollakat. Pole kuuldudki sellisest asjast. Ühes kohas küsiti lausa - aga kas telefonikõne lindistamine ebaseaduslik pole?
Ja veel käib mulle närvidele, et oleme hetketi 9kesi ühes toas. Kaks räägivad telefoniga, kaks räägivad tuppa astunud inimestega, kaks üritavat läbi melu midagi diktofonist maha kirjutada. Ja minul kostab klappidest vaid müra, MÜRA, MMÜRA!!

Ja jälle on lumi sõiduteejoonte peal.
Ja Kati nuuksub telefonis, et ta on üksi kodus, varbad külmetavad ja kurb on.
Ja ümmargune vitamiin jäi kurku kinni.
oh häda oh häda sain õuna mis mäda....

Väike kuldne argipäev

Oma igapäevasahmimistes ja tööelus tundub sageli, et maailm on ikka puhta segi.. Vahel vaatad netti ja ahhetad- et kohe ongi olemas sellised inimesed, kes selliseid asju teevad, niimoodi maailmast arvavad ja niimoodi selle ka enndast välja pritsivad?
Mina ei näe kuskil selliseid frukte. Esiteks on minu ümber peaaegu alati toredad inimesed, teiseks olen tõhus mulliehitaja.
Mitte et vahel piki pead ei saaks ja maoli mudas ei lesiks. Küll!
Aga armsad inimesed aitavad sellest kõigest üle saada. Laste kallid, mehe kaisusolek, kolleegi hea sõna, tass kohvi koos sõbraga, energiasäde tuttavalt.

Ja kogudus.

Meie kogudus üllatas mind eile tõesti.
Niivõrd erinev hulk inimesi. Ekspunkarist eluvennast õpetajate ja õppejõududeni, hulk tublisid pereinimesi ja hulk säravaid noori. On neid, kes on välismaal aga nad on ikka meiega. Katrin kunagi ütles, et ta alati vaatab, kes pühapäeval kirikus kohal ei ole, selles mõttes et nagu keegi oleks perest puudu. Nagu ema muretseb, kui keegi õhtusöögiks välja ei ilmu. Ma leian ka end vahel juba nii mõtlemast...

Me kõik oleme üks. Koos omavahel ja koos Jumalaga. Kõik need erinevused kaovad, kui on ühine rõõm või mure. Koos palvetamisel on selline jõud, et mitte miski ei saa selle vastu. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Ma poleks seda 10 aastat tagasi kindlasti uskunud!

Mitu aastat tagasi osalesin palveketis, kui üks noor tüdruk kogudusest läks ajuoperatsioonile. Kett käib nii, et ööpäev jagatakse poole tunni või tunni kaupa inimeste vahel ära. Siis omal ajal igaüks palvetab selle asja eest. See on suur asi tegelikult. Nii hea on teada, et kui satud hätta, on alati inimesed, kes toetavad kogu iseenda ja jumaliku jõuga. Ja toetavad võõraidki.

Aitäh, SV-lased, et olete mu ümber!

Olen iseloomult väga kahtlev ja kahevahelolev isik. Millessegi mitte käegakatsutavasse uskumine on mulle olnud pikk vaev ja häda. Mismõttes Jumal on hea? Kust ma tean, et ta üldse olemas on? Kuidas ma tunnen, et ta on hea? Miks ta peaks minust hoolima? Miks ta ei suhtle minuga? Aga see sõdade ja sigaduste värk, hei, Boss, mis sa selle kohta ütled? Aga too nõme tüüp XY, ta nimetab ka ju end kristlaseks?
Peale 15 aastat vaevanägemist on pooled mu kahtlustest kadunud. No, peaaegu kolmveerand. Ikka on veel palju küsimusi, millele mul pole vastuseid.
Aga ühes olen kindel.
Jumala armastus katab kõik kinni.

Vahel on selline talveilm, kui päike paistab eresinises taevas ja õrn helkiv lumepihu langeb maa peale. See ongi nagu armastus. Peaaegu nähtamatu, igal pool.
Kui on sombune hall ilm, siis kujutan ette, kuidas kuldne õnnistusetolm langeb samamoodi alla. Bussipeatuses, mõne norgus kuju peale. Tööl mõne äkilisema isiku peale. Lapsevankrisse. Pingil magava parmu peale.

Sinu peale ka :)

Uued plikad 2

Õekesed. Noorema saapad on nunnud. Suure õe seelik on jupp poolelijäänud heegeldisest, väiksema õe seeliku tegin talle eritellimusel.

Siin õed einestavad :)

Nad on nii pikad võrreldes tikutopsiga. Leedi Gaga tegi patsi lahti.

Nüüd juuksed kinni. Gaga sai uue kleidi ka.

Lumivalgekesel on liiga suur pea aga roosidega saapad on lahedad. Riina (keskmine) on selline kepsakas. Yaguchi (parempoolne) on Krissu oma aga tal pole veel riideid, kuna ma veel mõtlen, kuidas teha nahktagi 20-sentimeetrisele isikule.

Homme hommikuks

Mul ei tule uni. Meeska on Rammsteini kontsertis ja mina siin juutuubin, et päris kuival pole, muusikast.

See on sobiva energeetikaga laul homset poolikut töönädalat edasi viima. Kui jääb väheks, kuulake Emperor`s new clothes ka. Olin täiesti unustanud, et mulle Sinead väga väga meeldis. Ikka meeldib. kas ta laulab veel? Näe laulabki, tal on koduleht isegi.

Kene Vernik võiks Sineadi laule laulda.

Lähen nüüd otsin Poguesi juutuubist. Midagi kepslevamat. Näiteks If i should fall from Grace with God

uuekesed

Matilda. Kellel on punased juuksed, uurija Scully´l? Ei, Matilda on parem nimi. Seelikuga nägin vaeva ja saabaste paelad on Kata tehtud.


See on- mulle tundub - Lady Gaga :) Eputab siin kaamera ees. Täna on tal juba uus kleit ja juuksed teeme ka soengust lahti.

Tema on Katile tehtud, nime veel ei ole. Selline sportlik, tennistega, loomasõber ja ninatark, nagu Katigi.


Ma ei viitsi rohkem praegu pildistada aga tüdrukuid on veel 4-5 tükki.
Peadega on mul ikka veel raskusi. Tulevad hiiglaslikud viltused ninad ja pisikesed mossis suud. Juustega olen juba rahul, kui on hea lõng, siis tuleb välja küll.
Püüdsin teha fimost labakäsi aga ei suutnud, liiga peenike töö.
Kehad on enam-vähem, suudaks vaid proportsioonid õigeks ajada.
Jalgadega ei ole rahul. Osad on ilma jalanõudeta, seda on lihtsam teha ja mängimisel ei lagune ära. Osad on fimosaabastega, mida on hull raske teha :(
Kahte ühesuurust ja sama kujuga saabast! Ideaalis peaksid jalatsid nii korralikult tehtud olema, et nukk nende peal püsti ka püsiks. Kipuvad ära vajuma, jalgade otsast lahti tulema jne. Aga iseenesest on ilusad. Kati nukul on suht normid tennised välja kukkunud.
Ja riietega on häda ja viletsus. Ma ei oska neid disainida ega viitsi õmmelda.
Tuttav ütles, et võiks mõne pupe talle gildi müüki tuua. Mai tea. Vist ei. Mai ole ise veel täiesti rahul. Töötan mudeli kallal edasi :)

Siinpool sood

Mul on ilmselt midagi viga, et ma ei hädalda lume üle. Mulle meeldib, noh :D

Süüa tegime koos Krissuga täna päris mitu tundi. Iti oma shnitslijutuga juba ammu ajas suu vesiseks, ma siis ka üritasin teha kaelakarbonaadist. Panni peal need ei läinud väga pehmeks, kuigi vasaraga tümitasin, potis haudusid leeme sees mõnusaks küll aga hea krõbedus läks niimoodi kaotsi.
Kiluvõileivad. Kartulisalat. Küpsisetort ja lihapirukad. Head sünnipäeva!

Mõtlesin, et lähen ja suusatan. Tühjagi. Radasid ei olnud. ühe koha peal sai natuke uisku sõita aga mulle see eriti ei istu, tahaks klassikat. Jõe peal oli miski jobu tõmmanud suured burani-rajad sisse ja nende alt kõik vesi väljas :(
Ma päris tükk aega mossitasin ja meenutasin, kuidas ikka Tartus mul otse aia tagant suusarada algas ja Variku metsa kulges. Kunagi keegi seda ei lõhkunud. Oh ajad :(
Kojusõit oli mööda soolapudrust sõiduteed nii vaevaline, et võtsin südametäiega suusad alt ja kõmpisin jala.
Aias möllasid mu oma lapsed ja paar nende sõpra ka. Kaevasid onne ja sooritasid aiamööblilt vägevaid lummehüppeid, nagu paadisillalt : pommi, selg ees ja kõht ees.
Meil on aias nii sügav lumi, et mina, meeterkuuekümnene, vajusin peaaegu puusadeni sisse. Puhas, värskelt sadanud, kohev. Ma ka siis, khm, hüppasin pommi ja tegin lumeingleid. Julm äge oli :D Tükk maad lahedam, kui suusatamine! Välja arvatud see, et Lotte sattus ekstaasi, kui perenaine temaga samale tasandile laskus ja kargles minu peal...

Et siis- kui te lume peale vihane olete, otsige üks koht, kus poleks koerajunne ja oleks paar last, ning tuletage meelde, kuidas õige lumetarbimine käib. Mitte seda eemaldades, sisse soolates ja sajatades vaid ikka täiega nautides!
Heh, mul hea siin kiita, mul pole autot :D

tuisuvihin, vuuduu ja sushi

Niivõrd mõnus tuisk oli. Tulid meelde vene aja multikad, mis kirjeldasid vene talve, paksude kasukatega taadid viltide kriuksudes ringi tatsamas ja tuisuvihin ümberringi. Nagu Hõbesõrg. Nii hea multikas!
Järele mõeldes polegi ammu tuisuvihinat kuulnud. Talvel on arenguruumi...

Täiesti haruldasel kombel olid kõik mu kolm järeltulijad terve nädalavahetuse kodus, aitasid mul koristada, tegid oma toad vinks-vonks ja isegi mängisid mõnevõrra omavahel. Täna käisin nendega kinos Printsessi ja konna vaatamas, ehh, ei olnud väga köitev, kõik see lõppematu laulmine ja tantsimine ja trall tüütas ära. Huvitav oli vuuduu kujutamine, sellised vinged varjukujud ja sürrealistlikud värvid-pildid.
Kaks laulu meeldisid mulle: kui jaaniussid neid soos juhtisid ja neegri-vuuduu-vumani laul samuti.
Aga Hõbesõra multika vastu ikka ei saa :)

Läksime veel Hesburgerisse, kuna Miku sügeles oma sooduskuponge realiseerima. Kati ja Miku said siis burksi (seda juhtub meil paar-kolm korda aastas) aga meie Krissuga otsustasime proovida hiinakat Chopsticksis. Võtsime kahe peale California makirulle, et pole varem söönud.
Õhhh, oli ikka vastik :( Kleepuv riis kärbatanud lehe sees oli täiesti maitsetu ja sojaookeanis leotamine ei andnud midagi juurde. Mis see roosa teravamaitseline hunnik oli? Terve kodutee mul roheline jube pasta (avokaado?) ja roosa ollus (ingver?) pidasid kõhus kahekõnet: kuule, läheks õige välja!
Võibolla ma lihtsalt ei jaga matsu ja ei suuda taibata, mis on hea.

Minul küll veel lumest isu täis ei ole :D

Nii palju aastaid pole ju lund antud, las ta siis nüüd ikka natuke olla!
Kui oleks kevad või suvi, poleks enam aega nukuvabrikut juhtida...
Need kaks prossi on paberist. Roosa tegin mina ja kinkisin Krissule, pruuni tegi Kata aga see ei meeldinud enam talle.

pekki

Sõiduõps käis peale, et no proovi ka juba eksamit teha, siis saab teada, kuidas sul asjadega on.
Ajasin algul sõrad vastu, et ikka veel ei julge aga siis andsin järele, et tühja kah. Ega see mul tükki küljest võta, hind on ju sama, kui harilikul sõidutunnil, lihtsalt õps ei jahvata kõrval kogu aeg ja saad alles pärast teada, mis sa valesti tegid. Kaks viimast päeva olin juba suht hästi ka sõitnud, kui mitte arvestada jalakäijate potensiaalset äratapmist - ma ei jäänud seisma, kui nad alles kuskil sebra läheduses kõndisid.
Muidugi üllatas mind kena tuisk ja tihe lumesadu täna hommikul. Teejooni ei näe, kui sõidad. Ja kui sõidad teiste jäetud jälgi pidi, siis need on vales kohas ja nii ma pöörasingi vasakule liiga paremalt jne.
Põhihäda on mul reastumised ja pööretel kaldun liiga vasakule või liiga paremale. Ja kuna õps oli tänitanud mu peale kõik päevad jalakäijate pärast, siis ühe korra jäin sõbralikult sebral seisma jalakäija ees ja siis avastasin- ups, temal hoopis fooris punane tuli :)
Külgboks tuli läbi häda ja ohtra hädaldamise.
Ühesõnaga- loomulikult ma ei teinud ära seda eksamit. Loomulikult ei ole sellest midagi hullu, läheme tundidega samamoodi edasi. Loomulikult on mõttekas pigem koolieksamil põruda kui ARKi omal 600 krooni eest.
Aga see oli vale, et eksam mul tükki küljest ära ei võta. Ego küljest ikka võttis.

vaata metsa

Võibolla on keegi, kes ei teagi, et isegi kontoritooli soojendades ja veebruarist päikesepaistet vaid aknast nautides on võimalus metsa kiigata.
Sebimine ja sidistamine lindude toidumaja ümber kestab päev otsa, praegu tihased ja rohevindid. Metsakaamera 2-st nägin just kuut metskitse platsil lonkimas. Kotkakaamera ees nahistas suht sõbralikult toitu parv ronkasid.

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

ehk siis jaburaid unenägusid.
Kuna olen sel nädalal iga päev sõitnud, näen autoteemalisi unenägusid. Ükspäev seda, et sõitsin taksoga 100 meetrit ja arve tuli 350 krooni ja mu taksos olev tuttav väitis, et tal raha üldse pole…
Teinepäev seda, et sõitsin üksi linnas ringi ja politseiauto tuli ja mulle meenus, et mul polegi ju veel lubasid.
Eile öösel külastas mind vana tuttav haiglaõudukas. Kõnnin haiglas ringi, ümberringi rohkem või vähem surevad inimesed. Mõnedel neist olid käsivarred sidemetesse mässitud aga need pidid kangesti sügelema ja vaesed haiged närisid neid vereplekilisi sidemeid hammastega, õõõõhh…iiiiik…

Sel unenäol oli põhjus ka. Käisime eile ju Ristoga jälle haiglas. Peale seda jõuluaegset laulmaskäimist tahtsime sinna tagasi minna vanakesi lõbustama ja kuidagi kasulik olema. Et vabatahtlikuks või nii. Osakonna vanemõde ja haigla ülemõde olid väga rahul meie plaani üle, pidasime ühekorra nõu, mis ja kuidas ja nüüd eile siis käisimegi esimest korda.

Kabedamad ptsiendid koondati kahte söögituppa kokku, meie esitlesime ennast ja püüdsime siis vestlusringi arendada, sest personali arvates seda me võiksime teha. Lugesime lehest mõned uudised ette ja Risto algatas sel teemal mõttevahetust. Suures söögitoas oli meid kuulamas kümme patsienti, kellest juttu rääkisid kolm-neli.
Ühe taat palus iga viie minuti tagant end pissile aidata aga seda ei saanud teha, sest tal oli pampers. Teine memmekene hüüatas aeg-ajalt “aga mina tahan juba oma emakest varsti näha! Terve plaaditäis pirukaid…”
Teises toas me lehte ei lugenud. Rääkisime ilmast ja igast asjadest. Seal oli kaheksa prouakest, kellest meiega suhtles kaks. Üks oli väga muhe maanaine, kes ei suutnud ära oodata oma talusse tagasipääsemist ja teine nägi välja, nagu õpetaja või midagi, väga vana, väga sirgeselgne, väärikas ja teravapilguline.
Ma ei tea, kuidas meil läks. Risto on väga hea kõnemees, ma ei mõistnud suurt midagi kõneleda. Vanemõde kiitis ja mõni prouakene tänas tulemast kah.
Võibolla peaksime edaspidi niisama heietamise asemel mingi kindla teema välja mõtlema, nagu ettekande või nii. Mina olen mõelnud teha käsitööd. Neil on olnud kunagi käsitööring ja mul olid asjad eile kaasas ka aga ei tekkinud hetke seda teha, sest siis poleks jutustada saanud. Võibolla edaspidi õhtuti.
Võibolla soojemal ajal saame mõne ratastooli mere äärde veeretada. Mõne koera neile patsutada tuua. Mõtteid on. Arenguruumi on. Me ju alles esimest korda.
Seda põhieesmärki, milleks peaks vist olema- kuula inimest ja paku talle lohutust- ei saanud me küll täita. Olime kahekesi. Risto rääkis pikemalt ühe memmega ja mina teisega. Osakonnas on 50 inimest.. Mitte, et me igaüheni peaks ja suudaks jõudma.

Linnas on need asjad nii valesti ja võõriti. Võtame aga näiteks Iti. Tema käib vähemalt korra nädalas oma küla mutikeste juures. Koos vatutavad külauudised läbi, kui on vaja midagi tuua ja viia, siis tehakse. Mõnel aidatakse sünnipäeva pidada, kogutakse rahad ja kaetakse külakeskuses lauad, igaüks toob süüa, mutikesed saavad suhelda ja õitseda. Kedagi pole unustatud. Kõik toimub loomulikult.
Või ma ei tea, kas ilma Itita ka asjad toimuks? Vaevalt, et igas külas on nii.
Aga linnas on see vanainimene päevad läbi üksi korteris, sest lapsed on ta maalt tema loomulikust keskkonnast ära toonud (ta on ju nii vana, mis katkestab seal ennast), teha pole tal midagi ja suhelda pole kellegagi. Üks Maria ütles, et ta on haiglas olnud kuid, sest lapsed elavad linnas, tema enda talu on maal tühi ja teda üksi sinna ei lasta…

Mul oli heameel muuhulgas oma ürghirmu haiglate vastu ületada. Eluaeg olen püüdnud raviasutustest eemale hoida. Aga Jumal aina saadab mind sinna erinevaid teid mööda. Mõistuse ja südamega saan aru, miks ma seda teen aga alateadvus, vana reetur, saadab mulle õudusunenägusid.

tänasest ja kunagisest ja maikuust

Head sõbrapäeva kõigile!
Kuna sina viimati sõbrale otsa vaatasid? Jajah, otsa vaatasid, koos kooki haukasid või linnavahel kooserdasid?
Ma olen sõbrana paras rämps, sest kunagi pole mul vabu õhtuid ega peaegu kunagi vabu õhtupoolikuid, ega vaba raha rõõmsaks kulutamiseks ega alati ka head tuju teistele jagamiseks. No kes mind sellisena sallib, jaksu nondele :)

Ükshommik ärkasin liiga vara üles, sest olin näinud unes oma kunagist sõpra Sookolli. Nukrutsesin jupp aega. Tavaliselt mul ei ole kahju endistest sõpradest, kellega enam sidet pole, aga temast on. Sookoll oli minust poole suurem ja tugevam, kallistas hinge kinni, ajas naerma, mängis kitarri, jaksas hommikuni üleval olla ja tundide viisi matkata.
Naissõpru on mul mitu ja häid. Kallistused neile!
Aga meessõpradega on viletsasti juba kaua aega. Mul ülikooli ajal oli küll. Aga nii kui pereelu hakkas, kas mul või neil, sai läbi kõik. Kussa saad sõbraga kokku, kui tollel proua manu kiire või laps tilpneb kaenlas. Mu mehe sõbrad pole ka mu sõbrad. Kussa hakkad mehe sõpra oma juttudega teise lauaotsa vedama, neil oma teemad pooleli. Mu sõbrannade mehed pole samuti mu sõbrad. Kui ma saan tüdrukutega kokku, siis meil ju jälle omad asjad jutustada, meestel pole sinna asja.
Et siis olengi meesõbratu. Kahju!

Ülikooli ajal oli hea lihtne. Helistasid, said kokku, tegid möllu. Mul on alati rohkem meessõpru olnud kui kavalere, sest ma ei oska flirtida. Aga on palju armsaid mälestusi. Kuidas suured karvased bioloogipoisid Sookoll ja Wanur ja füüsik Professor istusid mu köögilaua ääres ja vohmisid pannkooke odava veini saatel, või vedelesime Kata juures pimeda ööni aias, pleedidesse mässituna, vaatasime tähti, või kuulasime hommikuni Võrtsjärve ääres Indreku suvilas Metallicat, või kuidas me Indreku ja Matiga võitsime Verevi baaris diskotantsu auhinna :) või kuidas me sõitsime rongiga Taevaskotta ja pidasime seal piknikku...
Nojah. Oli nii. Nüüd on teistpitte...

Eile käisin Kataga gildis jälle. Me oleme sõltlased vist., Tema tegi mulle kingiks laheda käevõru ja mina Krissule paberist märgi. Õhtul töötas minu pool nukuvabrik.
Täna panin suusad alla ja üritasin jõe peal sõita ja isegi pervest alla lasta. Lapsed kelgutasid niisama. Väga mõnus, terveks õhtuks oli energia laes.

Mul on proble ka. Leivad jäävad seest vedelad :(
Juuretis möllab kenasti, vormis kerkivad hästi ja ahjus näevad nunnud välja aga seest on nätsked, kui mitte püdelad ja seismisega ka ei lähe kõvemaks. Kahesajaga tund on ahjus, nagu alati. Juba teist korda! Mul oli varem ka ükskord nii ja siis ei saanudki enam asja, lõppes mul leivategu ära. Kuni uue juuretise sain.

Meie hea uudis on see, et Krissu sõidab maikuus nädalaks tasuta reisile Türki! Tema tubli bioloogiaõps kirjutas projekti ja sai raha. Keskkonnateemaline rahvusvaheline seltskond lapsi koguneb Istambuli ja uurib loodust.
Meie koolist sai minna kaks looduskallakuga klassi last ja üks neist on Krissu. Elatakse peredes. Nii põnev! Laps oli muidugi ekstaasis. Õnneks inglise keelega on tal ok ja võõraid inimesi ei karda.
Oktoobris aga saabub sama seltskond uurima Eestimaa loodust ja meie perre tuleb siis nädalaks elama pisike türklane :) Mees siin juba uurib, mis kursiga Türgi raha on ja palju lapsele taskuraha kaasa koguda ja mina unistan, kuidas me türklasteperega vennastume ja edaspidi suvepuhkuseid Türgis veedame...
No saab näha. Loodame, et saab tore olema lapsukesel, meil on kõigil nii hea meel tema suure võimaluse üle.

Kooliraha

Kas keegi selgitaks, mis on laste kooliraha?
Eukad ja informeeritud inimesed räägivad, kuidas nad laste kolledžifondi täidavad. Mul tekkis päris huvi, pärast ühe leheloo lugemist (see ei olnud koolirahast vaid lihtsalt arukast rahakulutamisest.)
Esiteks. Kui palju tasuta kohti meie kõrgkoolides praegu on? Kas on tõesti ebareaalne suht normaalsete hinnetega lõpetades tasuta kohta saada? No, ma mõtlen kui inimene just mõnda väga populaarset eriala ei taha õppida nagu juura või avalik haldus või mõni muu pintsaklipslaste asi.
Teiseks. Kui suur see igakuine summa peaks sel juhul olema? Meil on kolm last...
Kolmandaks. Aga mul ei jää ju raha üle!

Praegu elu muutub nii kiiresti. Hariduse situatsioon võib 10 aasta pärast olla hoopis teine. Rääkimata majandusolukorrast. Eks ju meie põlvkonnale ka vanemad kogusid koolilõpu- ja pulmakindlustusi, ikka aastaid kogusid ja see, mis summast lõpuks alles jäi, võrdus tubli vahvliküpsetaja hinnaga...
Võibolla kogutakse raha lapsele heas usus, et ta läheb välismaale õppima? Elamiskulud ja nii?
Muidugi jääb ilmselt alati võimalus, et laps õpib kutsekas selgeks mõne hea ameti, teenib ise raha ja teeb tööalast karjääri ilma Oxfordita.

Praegu on meil nii:
Krissu peaks lõpetama gümnaasiumi kuue aasta pärast. Temal on plaan minna midagi õppima Tartu ülikooli, näiteks disaini. Kuna vanavanematel on Tartus majaosa, tahaks ta nende juures elada. Veelgi enam: tema ideaalpildis tuleksid Tartusse kooli ka tema kaks parimat sõbrannat ning nemadki võiksid seal majas elada :D !
Aa ja veel, Krissul kestab Jaapani-maania ning ta unistab Jaapanis elamisest, näiteks aasta vahetusõpilasena...
Mikul on koolilõpuni aega kaheksa aastat. Tema tahab saada kokaks ja asutada restoran Maailm, mis oleks maakera kujuline ja kus pakutakse erinevate rahvaste toite. No, kokaõpe õnneks seni veel tasuline pole?
Katil on koolilõpuni 11 aastat ja ta tahab saada -- kokaks või politseinikuks või baleriiniks.


Kas mul on tõesti viimane aeg hakata oma laste unistuste tarvis raha korjama?
Aga mis unistused need siis enam on, kui vanemad nende täitumise kenasti turvaliselt kinni maksavad?
Mulle on ameerikalik rahakeskne suhtumine alati hästi võõras olnud. Mitmekümneaastane majalaen ja laste kolledžifond, mille nimel töökad vanemad paarkümmend aastat rabavad, nii et ninast veri väljas. Ei ole võimalustki, et laps ei lähe kolledžisse või pere ei elagi ilusas keskklassi majas, sest kõik lihtsalt peab nii olema? Ma olen selline boheem rohkem- kulgeb nagu kulgeb.
Aga see maksab mulle pidevalt kurjasti kätte kah, sest pidevalt on kuu lõpuks näpud põhjas ja põhjakiht ka läbi sõelutud...

Mul on tegelikult üks supervahva uudis ka.
Ma ei tea, kas ikka julgen hõisata...
eeemm, esmaspäeval võibolla ütlen :D

oo susanna

Ma ei ole tegelikult nii down, nagu tüdruk pildil. Lihtsalt..
Selles mesilasteraamatus oli tegelane May, kes nagu vähe omamoodi. Ta nimelt sai pihta kogu maailma kurjusega, mis temani jõudis läbi teleuudiste, vihaste tüüpide, teiste inimeste suurte ja väikeste murede. Tavalised inimesed nägid halbu asju ja unustasid need, May aga tunnetas kõikide teiste valu ja muret läbi enda sajaprotsendiliselt, täie rauaga, ilma filtrita.
May hakkas tasakesi laulma "Oh Susannat" iga kord, kui toimus midagi valusat. Paha asja temani jõudes puhkes ta pisaratesse ja viis kirjakese, kuhu mure või halb asi peale kirjutatud, oma nutumüüri prakku. Nutumüüri kivid oli ta korjanud ise ja see müür oli väga, väga pikk... seal oli tuhandeid sedelikesi.

Minu töö teeb minuga seda, et hakkan ka varsti kive korjama. Kaitsekiht on õhukeseks kulunud. Kui seda üldse kunagi olnud on. Halvemal päeval piisab mõnest järsust lausest, et haiget saaksin. Paremal päeval ma naeran kõige üle. Vahel sooviksin, et suudaksin pigem vihastada ja karjuda, sisemise kerratõmbumise asemel.

Täna kohtusin ma Väga Tähtsa Isikuga. Oojee. Oleks minul kümnendik tema enesekindlusest, oleksin tehtud mutt. Tema suudab isegi täielikku jama rääkida sellise moega, et kõik noogutavad mõistvalt. Tema suudab olla lõbus ja rahulik ka rääkides halbadest uudistest viiekümne rahulolematult mõmiseva kuulaja ees. Keerates vajalikul hetkel oma kõnesse juurde teravust ja volüümi. Ja kõik saab nii olema, kuidas tema tahab.

Kus mina olin, kui paksu nahka jagati?

Pildi on joonistanud Samantha ´Clementine´ Wilder

Friikide kiituseks

Mulle väga meeldis see film.
Nii originaalselt öeldud :P
Aga isegi mu teisepoolele meeldis. Tükk aega pole saanud sedasi itsitades filmi vaadata. Nagu polekski ameerika tükk olnud vaid mõni eurooplane.
Kahju, et eestlaste road-movied nagu Keskea rõõmud ja Jan Uuspõld jne tükk maad lahjemad on.
Aga see film. Hea, et kuskil keegi veel leiab- friik olla on okei.
Meie pere pole küll nii friiki. Kuid veidi ikka: viiest kaks on ala- ja kolm kergelt ülekaalulised, kolm prillidega, üks habemega, üks hambaklambritega. Üks mängib vaheldumisi tuubat ja korvpalli, teine on ninapidi raamatus, kolmas müntides, neljas suhtleb koduhaldjatega ja viiendal lihtsalt puudub oma elu. Üks meist on endine karvane punkar ja teine prillidega nohik, hüüdnimega Humorist ja Lilleke.

Kui Krissu hambaklambrid sai, oli ta tükk aega norus. Et ei taha teistest erinev olla klassis.
Unusta ära, ütlesin mina. Vaata, mis perekonda sa oled sündinud. Freak is my middle name.
:)
Ps. Milline bussike! Imeline. Tahan ka sellist.

Lugemist külmunutele

Tähtis teadaanne.
Kõik, kes tunnevad end keset talvekülma jõuetult ja kurvalt, mingu raamatukokku ja laenutagu sealt raamat Mesilaste salajane elu, autor Sue Monk Kidd.
Olen nii tänulik Sehkendajale, et ta oma blogis sellest kirjutas. Kribasin autori nime säästumarketi tsheki tagaküljele, pistsin rahakotti ja lugesin raamatukogutädile ette. Saingi.
Niivõrd soe ja hea raamat. Esiteks on soe kogu selle õhustik, tegevus toimub USA lõunaosariikides palaval suvel 1950. aastatel. Neli neegrinaist ja üks valge õnnetu tüdruk. On rassismi, religiooni, peresuhteid, emaarmastust ja selle puudumist, mesilasepidamist ja loodust. Aga kõige rohkem on raamatus armastust.

Sellest, kuidas armastus katab kinni valu. Jumala armastus, ema armastus, armastus sinus endas ja igal pool maailmas.

Väga mõnus on kirjaniku stiil, see on ühtaegu pehmelt humoorikas ja tõsine. Kohati võtab itsitama, siis jälle on lõikavalt kurb, silm läks niiskeks. Raamatulugemine tavaliselt mulle niimoodi ei mõju.
Väga ilus keel.
Nagu:
August pani silmad kinni ja silus sõrmedega nahka otsaesisel. Nägin ta silmis sätendavat kirmet - pisarate algust. Talle silma vaadates nägin neis tuld. See oli koldetuli, mille peale võib loota, mille jures saab istuda ja end soojendada, kui sul on külm, või mille peal võib keeta sööki, mis täidaks tühjuse sinu sees. Mul oli tunne, et kõik me oleme ilmas ula peal ja meil ei ole midagi muud kui märg tuli Augusti silmis. Aga sellest piisas.
August on muide naine.
ja mõni rida edasi:
"Mis te selles asjas ette võtate?" küsis Rosaleen Claytonile otsa vaadates. Tema rinnad lebasid ta kõhul ja rusikad olid puusadele toetatud. Ta nägi välja, nagu me tahaks, et me kõik suu närimistubakat täis topiksime ja otseteed Tiburoni vanglasse inimeste kingade peale sülitama läheksime.
Oli selge, et ka Rosaleenis põleb oma tuli. Mitte koldetuli nagu Augustil vaid tuli, mis põletab maja maha, kui on tarvis, et sealne segadus ära kasida.
Mul on natuke veel lugeda, kuigi lõpu vaatasin juba ära, ei suutnud vastu panna. Ei raatsi lihtsalt lugemist lõpetada.
Autor, hariduselt meditsiiniõde hakkas kirjutama 54 aastaselt ja see oli tema esimene raamat. Respekt!
Olemas on ka samanimeline film, peaosas Queen Latifah. Vaatasin treilerit youtubest. Raamatu atmosfääri on sealt natuke tunda - selline kuldne ja mesine- aga minu hämmastuseks olid neegrinaised kõik noored. Mina kujutasin ette, et nad on 50-60.
Ja veel- pole aimugi, kuidas raamat meestele meeldiks.
Ja veel- tahaks seda eriti soovitada Sulle, kelle lemmikraamat jääst ja lumest räägib :D

PS
Enne Mesilasi lugesin Minu Hispaaniat ja kontrast on eriti kõva. Olin Hispaania suhtes üsna positiivselt meelestatud ja lootsin sinna kunagi oma jalad viia aga raamat võttis ära viimsegi soovi selleks. Kummaline, et autor pole näinud Hispaanias peaaegu ühtegi toredat asja (peale ühe pirukasordi ja keraamikafestivali). Kuigi raamatus oli päris huvitavaid Ekspressis ilmunud artikleid, siis see plogijuppide plärin, kui halvasti kõik kogu aeg on, nullis kõik ära. Ämm ei mõista kaunist intelligentset eesti piigat, hispaanlased on paksud, higistavad ja lärmavad, kinnisvarahinnad on laes, noored joovad ja ei suuda oma vanematest eralduda, söök tilgub rasvast jne.
Kuidagi ülbe mulje jäi raamatu autorist. Kindlasti vale mulje, autori kolumnid on ajakirjades mulle küll päris meeldinud.

Sama asi häiris mind Minu Moldaavias. Ma ei kirjutaks riigist, mis mulle kohe üldse
ei meeldi. Minu Ameerika, Alaska ja Eesti raamatutes oli tunda, et inimene vähemalt püüab võõrsil seda maad ja kultuuri mõista ja midagi sellest riigist on tema südames. Siis süda jõuab ka raamatusse ja raamat on hea. Minu Eesti oli päris tore.
Aga kirjutamisstiilidest. Hispaania-raamatus neiu pingutab kõvasti, et huvitavalt öelda:
"Hommikune värskus põgenes kui hirmunud loom, nähes, kuidas paks, täissöönud palavus alustas oma ümarate vormide toppimist majade vahele, inimeste peade kohale."
Khm.
Lähen mesilaste juurde tagasi.

Sõidujuttu

Sõbrad, kuidas te saate autoga sõita??
Esiteks need kohutavad lumemäed, mille varjust mitte midagi peateele sõites ei näe, teiseks pole asfaldil mingeid jooni näha, kolmandaks pole kitsal tänaval kuskile minna, kui keegi vastu tuleb, neljandaks on küll mugav sõita mööda teiste poolt jäetud jälgi aga kuna 90% neist on valesti ette sõidetud, siis õpetaja jälle õiendab. Viiendaks juhtus ükspäev päike paistma ja märg tee niimoodi säras ja peegeldas, et viimase silmanägemise pidi võtma.
Õpetaja küll ütleb, et päris hea, nii saab vajaliku kogemuse sõites igasuguste teeoludega aga, AGA see kõik võtab ju lisasõidutunde ja raha!

Mul kohustuslikud 19 sõidutundi said läbi, olen võtnud seni kolm lisatundi ja tuleb ikka kõvasti veel võtta, sest ma ei saa hakkama :(. Kui ma paberi pealt vaataks ristmikku ja märke, siis ma kohe teaks ja oskaks, kuidas sõita aga in real life jään ristmikul siia-sinna vahtima ja jokutama, no ei suuda sekundiga taibata!
Samuti ei tea ma, kus teel asuda, ei hoia ühesuunalisel teel vasakpöördeks piisavalt vasakule ja kui tee teeb jõnksu, jään üldse kuskile kahe sõidurea vahele tolknema.

Vahepeal kasutasin teist meest ka :). Kui oma kooli õpsi lisasõidutund on 230 krooni, millest tulumaksu saab aasta pärast tagasi, siis teisel mehel on 170 krooni ja tagasi midagi ei saa. Paraku teisel mehel on teine auto, Wolks, sellel käigud on tõistpitte ja sidurit tuleb imeõrnasti vabastada. Lisaks on salongis alati suitsuhais.
Ega ma ei taha teist meest, kuna harjumatu auto käsitsemisele kulub poole rohkem aega, mis peaks pigem liikluse õppimisele kuluma. Aga oma õps on vahepeal ära, ma ei julge enam sõidule pikki pause sisse jätta. Ja Toyota Auris on mulle kohe palju meeldima hakanud :D
Oma kiituseks pean mainima, et kooli teooriaeksami tegin maksimumpunktide peale: 60st 60! Rühma üle 30st õpilasest sai ainult viis esimese korraga teooriast läbi.
Nüüd on sõita vaja ja veelkord sõita. Veel kooli sõidueksam ja siis ARKi eksamid. Tuttavad küsivad, miks ma kellegi sõbra autoga sõitu ei harjuta. Ei saa ju! Siis peavad kõrvalsistujal sõidujuhendaja paberid olema. Ja kes lubaks minusugust kohmerdist oma kullakese rooli, harjutama?? Ma ise küll ei lubaks. Metsavaheteel või lennuväljal jah aga mul on ju ristmikel vaja sõita, tihedas liikluses.

Harakate looming

Läinud pühapäeval aga käisin tüdrukutega taas Anna Wildrose töötoas. Krissu oli suures vaimustuses, talle meeldis proua looming väga ja kuna Anna ehk Pirkko on hästi sõbralik ja heakene, läks ka vörksopp kenasti.
Kati kaunistas kollaazhiga pisikese poti. Krissu leidis mingi kandilise-ruudulise aluse, mille ta kattis kõikvõimaliku harakakraamiga.
Mina olin suht masendunud meeleolus ja kollaazhisin endale sini-hallides toonides pildiraami ning lihtsalt pildi. Kodus liimisin iseenda ka pildile, sellise noorema versiooni. Mulle need labidatega mehikesed kangesti meeldivad, pärit venekeelse lasteraamatu illustratsioonilt. Ja ämblik leidke pildilt. Täitsa minulik pilt.

Annal on töötubades seinte äärde laotatud suured kuhjad riidetükke, pabereid, postkaarte, ajalehe ja ajakirjatükke, nööpe, pärleid, paelu, teokarpe. Võta ja vali, mis sinu meeleoludega just kokku läheb.
Naljakas, kuidas inimesed kohe enda värvid välja valivad. Eelmine kord tuli aina punane mu juurde, nüüd pruun ja hall. Ja seekord paljud soliidsed prouad kuhjasid oma küünlajalad, taldrikud ja karbid üle pitsivahu, roosade paelte ja särava kribuga...

Kas sina tuleksid tagasi?

http://www.postimees.ee/?id=218001
seal räägitakse, et inimesed heameelega Eestist lähevad ja tagasi ei taha tulla.
Mina läheks pooleks aastaks, võibolla kaheks. Kui ma oma perest ei sõltuks.
Vahemeremaade soojust ja päikest tahaks küll. Kas päriseks, ei tea.
Kui tööd kohe üldse ei oleks - siis läheks. Aga laste juurest kindlasti mitte.
Kui suur armastus oleks – ka läheks.
Aga ma ei läheks Eestist vihaga, et see on nõme külm maa külmade vastikute inimestega.
Külm on jaa.
Laupäeval käisin lastega uisutamas ja kelgutamas. Ületasin oma mitu aastat tagasi tekkinud hirmu kukkumise ees (lubasin siis, et ma IIAL, mitte iial enam ei uisuta, see lõbu ei vääri kuu aega potisinist valutavat põlve) ja uisutasin ikka. Või noh, tegin uisutamise sarnaseid liigutusi. Miku ka ületas oma hirmu, tema ju aasta tagasi uisutamas käe murdis.
Siis kelgutasime mäest alla, seda ma ei karda. Vinge!
Inimesi on kurje – jaa.
Tagasisõidul bussis üks mees urises laste kelkude peale ja kui bussist maha tulles Miku virises, et oleks istuda tahtnud, lasi üks mutt laulu lahti, et häbi sul olgu, ise noor inime.
Aga ma väga ei usu, et mujal kõik inimesed lahked on.
Eilne lumesadu oli nii vahva, et ma ei tea, kas mingi palmisalu suudaks selle korvata.
Elutoa akna all on hang jõudnud akna alumise servani. Nagu elevant lesiks akna taga lume all. On ju lahe!
Tjah. Ma olen üks paigalind. Näe Pärnust ka ei lähe kuskile, kuigi Tartu on poole etem linn.