meie poiste maailm:)

Pirate-s Tresaure
Räägi Port-Sarimi baaris Redbeard frankiga. Ta räägib sulle, et teab kus asub peidetud varandus, kuid on nõus seda ütlema ainult Karamja Rum'i eest. Selle jaoks sõida Karamjale ja osta alkoholi poest see Karamja Rum. Sadama ligidal on banaani kasvandus, räägi selle omaniku Luthasega. Ja ta räägib sulle, et teab ohvitsere ja , et tema kaupa ei otsita läbi, korja banaane ja pane need koos rummiga kasti, kuni kast saab täis, siis annab Luthas sulle palga ja sina mine Port Sarimi toidupoodi. Vaata, et sul oleks kaasas ja seljas valge kittel (white apron), küsi tööd, sulle antakse ja mine tagaruumi, otsi banaanikastid läbi, kuni saad rummi kätte mine koos rummiga Redbeard Franki juurde ja anna see talle. Ta räägib sulle kuhu on peidetud aardekaart ja annab laeka võtme, sa pead minema Blue Moon Inn'i (Baar keset Varrock'it) ülakorrusele ja seal kasutama võtit ühel kirstul, sa leiad kaardi. Mine Faladori, ühte väiksesse majja ja võta sealt labidas, mine pargis Saradomini kuju ette ja seal kus peenrad moodustavad risti, pead kaevama. Sulle tuleb kallale lvl 4 aednik. Tapa ta ära ja ongi quest tehtud.

Pärnu kiituseks

Ma olen ülekohtuselt tihti, valimata kohta, isikut ja aega nimetanud Pärnut uimaseks, ebasõbralikuks ja endassesulgunud linnaks. Orienteeritud ainult suvisele üürikesele rannahooajale ja turistidele, omal moel edev ja põhjusetult ennasttäis. Ei jõua siia põnevamad kontserdid ega PÖFFi filmid.
Tegelikult pole see nii.
Eile mõtlesin, et hoolimata saamatust ja ebapopulaarsest linnavalitsusest, lagunevatest tänavatest, peksupealinna mainest ja aina kerkivatest mõttetutest kaubamajadest on Pärnu sees veel üks Pärnu, värviline, armas ja soe nagu lapitekk.
Selle moodustavad inimesed, kes armastavalt siiralt oma linna ja tööd ning oskavad unistada.
Näiteks kunstikooli direktor, kes korraldab oma koolis linnarahvale avatud päevi ja õpikodasid, on suutnud käivitada kunstikursused lastele, täiskasvanutele ja isegi turistidele ning viinud oma õpilased õppereisile Veneetsiasse. Lihtsalt, et nad saaksid päris kunsti sees olla ja tajuda lõunamaist, kunstnikele nii erilist valgust.
Punase Torni peremees ja perenaine on teinud Pärnu vanimast ja üsna unustusse vajunud ehitisest suurepärase käsitöökoja, mis koondab igat masti kunsti- ja käsitööhuvilisi.
Tekstiilikoja perenaine on samamoodi tekitanud kangakudujate, viltijate ja tikkijate partei, kes saadud käsitööpisikust ilmselt enam iial lahti ei saa.
Loodusmaja direktor on aastakümnete pikkuse hala uue maja järele muutnud imeilusaks ökomaja projektiks ning ma väga pean pöialt, et see unistus paari aasta jooksul ka teostub.
Raeküla vanakooli keskuse perenaised, kes on ühele auväärsele majalobudikule taas elu sisse puhunud nii, et see töötab korraliku külakeskusena koos kõigi oma huviringide ja tantsupidudega.
Väikesed kogudused, kes korraldavad (küll harva aga siiski) perepäevi ja ülelinnalisi noorteüritusi (neid ei korralda siin linnas küll tõesti keegi teine).
Pillimehed ja tantsuõpetaja, kes ilma rahata käivad kaks korda kuus mängimas teises linna “kultuurimajas”, et soovijad saaksid õppida vanu rahvalikke tantse.
Lisaks veel palju toredaid ja hingega oma töö juures olevad õpetajaid, treenereid, ringijuhte, kohvikupidajaid jne. Ilmselt ka ärimehi ja ametnikke aga nende tegemistega pole ma väga kursis.

Mu päev muutub kohe rõõmsaks, kui mõne sellise entusiastiga kokku satun. Mis siis, et võibolla osad nende unistused on määratud unistusteks jäämagi ja võibolla mõned tunduvad kõrvalvaatajatele isegi naeruväärsed ja ebaolulised. Nad teevad kogu hingega seda, millesse usuvad, see on põhiline.

Pärnakas ei saa väga kergesti võõrastega sõbraks, selles suhtes on see tõesti kinnine linn. Samas kui võtta vaevaks kellegi ideid ja püüdlusi toetada või vähemalt tunnustada, oled sa juba osaliselt omaks võetud.
Millegipärast on enamus nendest tegijatest naised.
Millegipärast on enamus neist, kelle mõtted minu omadega kokku kõlavad, mujalt Pärnusse kolinud inimesed.
Millegipärast kõik ideed siin ei juurdu, näiteks ei saanud jalgu alla kirjandus- ega filmiklubi. Võibolla pole siin piisavalt intelligentset publikut, võibolla ei suutnud tegijad piisavalt meeskonda koguda. Aga ehk kunagi?
Mina ei kaota lootust.

väikesed rõõmud

Köhin ja tunnen end suht haigelt. Ma ei tea, kust otsast peaks hakkama oma tervist turgutama, igal aastal hakkab üks põdemiste jama sügisel peale. Isegi lapsed põevad viimasel ajal vähem kui mina. Vanadus? Ma pole sageli mitte otseselt haige vaid lihtsalt mitteterve, pole energiat, siit-sealt valutab jne. Joogat? Toortoitu? Õiget hingamist? Paastu?
Nädalavahetus oli muidu positiivne. Laupäeval lõime lastega elamise läikima, sest ootasin üht kauaoodatud külalist (mitte et ma muidu ei koristaks). Juhtus aga nii, et külalisega kohtusime hoopis väljaspool kodu ja see oli tore.
Mulle tundub, et kui inimesega on mitu aastat virtuaalmaailmas suheldud ja sõber oldud, siis lihtsalt ei saagi teisiti olla, et päriselt ka jätkub juttu lõputult ja on lahe olla.
Viisin lapsed keeglisse sünnipäevale, jäime maha kõikvõimalikest bussidest ja nägime pealt, kuidas bussipeatuses sõitis vanaldane härra jalgrattal otsa eakale naisele. Kokkupõrke hetke ma ei näinud, vaid seda, kuidas kena puhas vanainimene nagu aegluubis sõiduteele mütsatas. Ma ei tea, kes rohkem süüdi oli, kas rattur, kes ei saanud hoogu bussipeatuses maha (jalgrattatee läheb just peatuse eest läbi) või mammi, kes pahaaimamatult jalgrattateele astus. Õnneks ta eriti viga ei saanud, kutsuti arst ja kõik teised mammid lendasid ratturile tulivihase parvena peale.

Õhtul kodus koristasime laste mängukorrust ja mängisime sellist mängu, et tuli teha mõnda multika- või filmitegelast. Mina tegin CSI-d, Krissu muumimammat, Miku mingit kangelast ja Kati ämblikmeest. Nii naljakas!! Siis arendasime edasi, et pidi mängima reaalseid asju. Krissu etendas siis diivanil vedelevat ja telekapulti otsivat isa, kes vasakule ja paremale arvutikeeldusid pildus, Miku etendas sama valusa realismiga närvilikku ema, kes aina tänitab ja painab, kas koolitööd on tehtud, riided ära pandud, võtmed kaasas jne. Ja ei mingi muumimamma, kes on alati olnud minu suur eeskuju:(
Ai.
Lõpuks tegid Miku ja Kati dzuudot, mis lõppes suure tüli ja suure leppimisega... Kati ehitas toanurka ikka sellestsamast boileri pappkarbist talu koos loomaaia ning magamispesaga, kuhu ta ka magama läks. Küsisin, kas kõva ei ole ja kas ta ei taha oma voodisse kolida. "Ma veel mõtlen," kostis unine hääleke. Poole öö pealt kolis ikka voodisse...
Pühapäeval anti üle kingitused isale, seekord oli selleks massaažikaart, igaüks lubas kirjalikult issile 5-20 minutit õlgasid ja selga triikida. Traditsiooniline küpsisetort oli ka.
Marte käis kaks raksu. Krissu käis koos naabritüdrukuga ja neil läks suht hästi, said pähkleid, õunu ja vahvleid. Mõned ei lasknud sisse aga enamasti lasti. Ühes kohas oli pisike laps olnud täiesti pöördes ja põrganud üles alla vaimustunult kisades MALDID!! MALDID TULID!!
Meie lapsed vanasti ootasid ka hullupööra marte, nüüd on vaid Kati põnevil. Kui me kortermajas elasime, oli rekordiks 8 voori marte (või olid need kadrid) ühe õhtuga. Kõik maja komminäljas lapsed teadsid, et meil on ja meilt saab:))
Mis siis, et programm on tänapäeva martidel-kadridel niruks jäänud, minu meelest on see vahva traditsioon ja väärt jätkamist.
Ahjaa, üks rõõmu veel. Mihkel esines ülelinnalisel laste lauluvõistlusel ja sai päris tihedas konkurentsis finaali! Ta sai eelmisel aastal ka finaali aga siis jäi tal otsustaval päeval just kurk haigeks ja ei laulnud väga hästi. Seekord oli ta suutnud endale lopsaka nohu hankida aga laulis ok. Loodame siis finaalis paari nädala pärast parimat. Kahjuks Laulukarussell on vist üle aasta ja selle aasta finaalivõitjad telesse ei pääse aga noh.... tore ikka, nad saavad seal kinke ja puha.

Kassisõpradele

Ma polegi siin eriti oma kassi presenteerinud.
Vedru on meil umbes 6aastane. Ta toodi meile tuttavate poolt ühel suvel, kui mina olin lastega Tartus. Pisike kõhn kirpe täis kassipoeg, kes luuras meid põlevi silmil tugitooli alt.
Mina kartsin, et kass ja titt teevad üksteisele haiget. Aga ei teinud. Kati oli vast pooleaastane, ukerdas kevadel õues peenarde vahel. Kassipoeg tuli ja põrkas sealsamas ringi, (sellepärast ta Vedru mimeks saigi) sedasi naljakalt külg ees ja saba püsti ja hüppas titele pähe. See naeris mis hirmus:)
Ma pole lubanud kunagi lastel kassi süles tirida ja nukuriideid selga toppida. Kassil olgu kassi mängud ja lastel enda omad. Niisama nööri otsas paberitutti püüda oli ka mõlemal poolel lõbus. Võibolla sellepärast polegi Vedru kunagi lapsi tõsiselt kriimustanud, talus isegi seda, kui Kati väiksemana tal tugitoolis peaaegu otsas istus.
Üksvahe läks Vedru väga meheks kätte ära. Käis pidevalt pulmades ja tuli, verine ja porine, jubedalt kuse järgi haisedes. Lõpuks sai meil sellest isu täis ja Vedrul võeti munad maha. Sellest ajast peale on meil kass-diivanipadi, kes viibib jahedamal ajal õues ehk viie minuti kaupa. Tema lemmikkoht on külmkapi otsas, kust ideaalne kapiukse avamismomenti tabada. Ükskõik kui palju me teda söödame, ikka on ta külmkapi ukse kiuksu peale platsis, kõigest väest näugudes. Me kõik juba teame seda ja ütleme talle- jajaa, me ei usu su juttu, et sa pole IIAL süüa saanud.
Pidevast mugimisest hoolimata püüab Vedru hiiri ja linde. Loomulikult ilmub ta siis meile akna taha, näub täis suuga kuidagi, tahab saaki meile näidata ja kiit-kiit saada. Olen teda unise peaga koos hiirega tuppa ka lasknud ja oh kui virgutav oli mehe, kassi ja põrandaharja abil kell pool 1 öösel mööda kööki suhteliselt elusat hiirt taga ajada...
Koeraga suhtlevad nad nagu kass ja koer. Tõsiselt haigelt ei tee aga tüütavad teineteist hoolega. Koer võtab tal oma suurte ilaste lõugadega tasakesi keskelt või peast kinni ja kass kitkub küüntega Lotsi rippuvaid mokki, kulme ja nina, brrr...
Aga tore, et meil on nii kass kui koer. See on vist nii, et kui lapsepõlvekodus on loomad olnud, siis tahaks, et enda kodus oleks ka. Ja minu arvates on hea, kui kodus on lapsi ja loomi. Viimasel ajal mõtlen, äkki võiks isegi kaks kassi olla..

Isetuse kool

Miski ei juuri inimesest isekust põhjalikumalt välja, kui emaks/isaks saamine.
Mina olen oma vanemate ainuke laps, alati harjunud saama, mida tahan - jagamatut aega ja tähelepanu, rahalist ja moraalset tuge.
Siis leiad end ühtäkki tunnistamas pisikest inimest, kes hoopiski ei lalise päevad läbi rõõmsalt nagu imeline imik Pampersi reklaamis. Ja see väike isik teeb sinu maailma enda ümber täiesti uueks.


Kell 21-22 on mul plahvatamispunkt olenevalt olukorrast üsna lähedal. Kui kõik kulgeb enam-vähem plaani järgi, siis loeme kenasti unejuttu.
Paraku tihti peab kümme korda meelde tuletama, et läheks nüüd hambapessu ja paneks ööasjad selga, selgub, et mingid ilmatu olulised kooliülesanded on homseks tegemata, selgub, et mõni riideasi on jäänud pesemata, see isik, kelle kord on nõusid pesta, venitab tööga nagu jaksab ja kui ma üritan selle hullumaja keskel Katile raamatut ette lugeda, siis iga kahe minuti tagant tulevad suuremad rääkima äkki meelde tulnud jube tähtsaid asju. Nagu et homseks on kooli vaja 10 kastanimuna ja pundar traati ja sõbra sünnipäevaks kingitust. Või et nende klassi kolm poissi jäid suitsetamisega vahele.

Ei, ma ei ole üksikema. Teinepool juba magab sel ajal või vaatab telekat.

Kati, juba oma voodis: Emme, sa oled maailma kõige parem emme. Ma ei taha kunagi sinust lahkuda. Kui sa ära sured, siis ma toon su haua peale lilli ja pilte, nagu tolles reklaamis.

Mina: Ükskord lähed sa mehele ja kolid ikka ära.

Kati: aga ma käin sul siis külas.

Mina: jah, sa võid oma lapsi meile issiga hoida tuua. Ma loodan, et sinu lapsed ei ole lärmakad ja jonnakad.

Kati: Lapsed... aga mul on kaks mängukoera!

Mina, väsinult, köhides: aga mul köha.

Kati: Sul on ju kolm last ka! Sa saad meile süüa teha ja hoooolitseda.

Mina: saan, lapsuke saan. Jää nüüd magama.

Need õrnad-armsad-raudsed neiud

Küsides oma sõpradelt-tuttavatelt, kas armsamad on poisid või tüdrukud, vaadati mind nagu lollakat. Et kuidas ma üldse saan nii küsida, mõlemad ikka.
Väliselt armsamad on muidugi tüdrukud. Kõik need kleidikesed, pikad juuksed ja naerulohud. Pisikeste tüdrukute askeldamist on nii tore vaadata.

Mind häirib ainult natuke see, et alates teatud east, mis saabub aina varem ja varem, muutub armas, ilus ja seksikas olemine tüdrukutele nii tähtsaks, et sellega pingutatakse hirmsasti üle. Poisid on sellest painest üldjuhul priid, neil suht suva, mida selga panna ja kas nende säärejooks on sirge.

Minu jaoks seisneb tüdrukute armsus nende rikkumata õrnuses. Väike vetruv juukselokk roosal põsel, päevitunud peenikesed käed ja jalad, ilma tušitagi mustad ripsmed ja kulmukaar. Aga meil hakkab ju nii vara pihta see mingitele kindlatele ilumalllidele allumine. Tüdrukutel on justkui kohustus ahvatlev välja näha ja oma loomulikku ilu teatud suunas arendada. Paljud väikesed tüdrukud püüavad keegid olla juba 6-7 aastaselt. Krissu 11aastaste klassis on juba selliseid tädisid et hoia ja keela.
Nii vara saavad tüdrukud selgeks, et neid hinnatakse kogu aeg ja igal pool. Kasvõi peol: kui poiss peol ei tantsi, siis ta ei oska, julge või taha. Kui tüdruk jääb seina äärde, on ta … kõlbmatu! Tee siis selgeks, et arenda isiksust või panusta sisemisele ilule.

Imetlen siiralt mitte just iluga õnnistatud naisi, kes sellest vähimalgi määral hoolimata julgevad olla nemad ise. Näiteks Marju Lauristin. Samas on kindlasti raske üritada oma üliseksika välimuse kiuste keegi tõsiseltvõetav olla – kasvõi Liis Lass, kes kindlasti pole mitte rumal. Kuigi- kui ta pole rumal, miks ta siis tibipakendis ringi käib?
Huvitav, et kuigi naiste puhul hinnatakse just õrnust, pehmust ja paindlikkust, on naised mitmes mõttes tugevam sugupool. Alates sellest, et munaraku viljastumisel hakkab primaarsena arenema naisliin XX, mehe XY tarvis peavad toimuma teatud ümberlülitused – nii ma geneetikast mäletan.
Koolis on poisid tavaliselt need lontumad. Krissu ütleb, et neil tüdrukud korraldavad, organiseerivad ja määravad, poisid otsustavad ainult seda, kas osalevad või ei.
Tüdrukud käivad rohkem laulmas ja tantsimas, kunsti- ja huvikoolides, osalevad igasugustes projektides, käivad üritustel jne jne. Naised jõuavad kõike: töö, kodu lapsed, hobid, enesetäiendus ja sõbrannad ka veel enamasti. Meestel- töö, töö, töö, kodu.
Eks ole mõlemal sugupoolel omad tugevused ja nõrkused. Nii hea, et Jumal on meid erinevateks loonud. Muidugi on nii poisid kui tüdrukud armsad. Saaks vaid tüdrukutele selgeks teha, et nad on ilusad ka kilo kosmeetika ja tikk-kontsadeta. Ning et suured rinnad ja peenike piht ei pruugi olla ainuke õnne valem. Kuigi noh, mina oleks küll 10 lisakilota vist tsipa õnnelikum :D

Ps. Ma ei mäleta, kust ma selle kaunitari pildi leidsin. Sorry, if anyone cares of publishing this picture.

:::

Mu napakas koer ajas taga mu napakat kassi, see hüppas ühte kohta kraanikausi serval ja ajas mu mobiili nõudepesuvette:(
Avastasin selle vett täis kausist kurvalt ulpimas helendamas umbes paari minuti möödudes. Õnneks on tal veel elu sees aga ta ei helise vaid piniseb väga igerikult:(
Ja ma blogin eimillestki sest ma mõtlen, kas ja mil viisil on tüdrukud ka armsad aga ei saa veel mõtteid valmis mõeldud.

kes teab?

Vaatasin eile telekat.
Kes teab:
mis muusikapala on Honda CRV telereklaami taustaks? see kus mardikad ronivad.
Eelmise aasta Talendijahis uisutas too 5aastane tüdruk selle loo järgi.
ja
miks keegi Peeter Võsale ei ütle, et vaimuhaigeid inimesi ei ole vaja filmida? Neid ka mitte, kes ise ei saa aru, et nad vaimuhaiged on? See on juba nagu omamaine Joodikupoks või mis ta ongi kuskilt taevakanalilt.

meem

pärineb siit http://tiiauspaikka.blogspot.com/2008/11/mitte-iialgi-meem.html

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
Loodetavasti ei tapaks. Vähemalt mitte rahuajal.
Ei sebiks endale teise naise meest ega võõrast vara
Ei sukeldu. Kardan vett.
Ei uisuta. Viimane kukkumine oli liiga valus.

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
Ekstreemsete temperatuuridega ja ebastabiilse poliitilise olukorraga riikides. Peab olema parajalt soe ja turvaline. kuskil kõdurajoonis või Lasnamäel ka ei tahaks elada, armastan ilusaid vaateid või vähemalt väldin koledust, kui võimalik.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
Elusat kala. Putukaid ja vaklasid väldiks aga ei välista.

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
Politseiniku ja sõjaväelasena, ma ei armasta vaidlemata käske täita. Arsti, juristi ega õpetajana- kardan vastutust ega talu stressi. Igasuguste masinate operaatorina, lenduri ja autojuhina- olen tehnikaga koba. Liinitöölisena- olen aeglane.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
Stringe

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
Suure osaga Delfi kommentaatoritest


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
Haiglas, kirikus ja surnukuuris:D

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
Avastada, et su väike laps on ennast kogemata korterisse luku taha pannud ja sul pole võtmeid
avastada, et su laps on dressipükstes peol, kus kõik teised on pidulike ülikondadega
avastada oma laps jalgu kõlgutamas väga kõrges, ilma toestuseta kohas
leida oma lähedase deliiriumis või selle lähedases seisundis
näha oma lähedasi aeglaselt suremas
oodata jah-või ei kõnet arstilt
jne jne

tahaks siia otsa teha hoopis ALATI, TINGIMATA, IGA KELL meemi.

Poisid on nii armsad

Kerttu Soans kirjutab oma raamatus “Kui ma armastasin tislerit”, et kui tal jääb keegi kohtumisele tulemata või tekib lihtsalt mingi ajaline auk kusagile, siis on ta nii õnnelik. Ta istub kusagil kohvikunurgas teetassi taga või lennujaamas, vaatab inimesi ja reisib oma peas, iseenda elus, teiste inimeste eludes, harutab mõttejuppe. Soans ütleb, et see on kingitus talle, kui keegi jääb 10 minutit hiljaks.
Mina ootasin eile ujulas 20 minutit oma poega.
Tore oli.
Ujula ooteruum oli täis igas vanuses poisse.
Enamus poisse olid 9-10aastased. Selline armas aeg, et puberteet pole veel peale hakanud. Siledad põsed, suured silmad ja juuksetutt kuklas turritamas. Asjatasid oma pampudega, togisid üksteist ajaviiteks ja ajasid tähtsaid arvuti- ja autodejutte.
Mõnikord on sellised poisikesed haledad, kui neil ei ole elus ja kodus kõik hästi. Siis nad on kõhnad ja närvilikud või kühmus, silme all tumedad varjud, näos väsimus ja kurbus.
Need ujula-poisid olid hoolega hoitud ja rahulolevad. Rõõsad ja rõõmsad nagu väikesed notsud, ilusate kalliste riietega, terve jumega, puhanud.

Alati on huvitav mingit kollektiivi jälgida. Kes saputab keset tuba sulgi, kes seisab kortsus kulmul seina ääres, kes sebib ühe juurest teise juurde. Tulid paar isa oma poegadega ja nemadki käitusid samamoodi: mõni seisis vaikselt seina äärde, mõni alustas hoogsalt juttu.
Tulid suuremad poisid, nii gümnaasiumiealised. Peaaegu täiskasvanud, laiaõlgsed ja juba mehelike näojoontega. Natuke veel ja nad saavad valmis, peavad valmis saama. Otsustama, mida elus edasi teha, aega teenima, tööle, edasi õppima või naist võtma, isaks saama…
Siiski oli neis veel mingi habras poisilikkus ja hoiakus ebakindlus. Ei tea, kas nad lubavad end veel oma emadel kallistada? Vist mitte.
Saabusid kaks meest, võibolla mingid treenerid või juhendajad.
Noorem, vast 50nene mees erekollases dressipluusis astus sisse ja terve tuba sai teda täis. Tere joodikud! hüüdis ta vanematele poistele. No mis sina siin passid, ütles ühele väiksemale poisile. Kõndis nagu kukepoeg siia sinna, käed taskus, kulm kortsus ja nina püsti. Natuke ebakindlalt, sest pidi ootama ja mittemidagi tegema. Vanem hallipäine lihtsalt riietatud mees sisenes vaikselt. Ütles tere, vaatas ringi, kirjutas midagi üles, rääkis vaiksel häälel poistega. Kõik kuulasid.

Ja mina muudkui vaatasin, nagu televiisorist. Kuni saabus minu oma laps, märg ja rahulolev.
Kui teatud vanusest alates on tüdrukud täitsa ise ja suured, siis poistesse jäävad pikaks ajaks lapselikud jooned püsima. Et tahaks kohe kallistada. Võibolla seepärast emad kipuvadki oma poegi liigselt nunnutama. Võibolla mehed panevad paremini tähele tütreid ja imetlevad nende sirgumist.
Bussis vaatasin jälle tüdrukuid. Silma jäid kaks neiut, kes olid absoluutselt silmipimestavad. Nende erevalgeks ja kassikasuka värvi punaseks värvitud juuksed lehvisid, tikk-kontsadega saabastest algasid peenikesed jalad mille lõppemiskohta vaevalt varjas seelikutriibuke. Silmalaineriga ei olnud kokku hoitud.
Lapsed…

Veike juttlus

Mul ikka kripeldab hingel see Jumala usaldamise teema. Täna küsis K, kuidas ma saan juhtimise oma elu üle käest ära anda ja usaldada? Et ikka ise ju on kindlam sebida enda eest. Ja kuidas ma lepin kellegi OMA olemisega?
Ma pean selle loo kirja panema, ta ei lase mul rahus olla muidu.

Oli nii.
Kui ma kunagi kristlaseks sain, olin ma kaua aega pettunud kogu värgis. Ma enda arvates lahendasin ju kõik oma probled sellega: olen "Jumala erakonnas",oma jope, nüüd peab mul ometi kõik hästi minema, sest kristlased on ju kõik alati nii häppid!
Võta näpust. Ikka sama: haigused, probleemid, rahapuudus. No mida!
Siis tuli must auk, antidepressandid, rahustid, mida ma ei suutnud pikalt päeva tarbida ja muu jama. Selline olukord, et ise ei saanudki enam midagi teha. Kõik asjad olid ära tehtud. Arstidel käidud, eneseabiraamatuid loetud, sõprade õla najale toetatud, psühholoogile kurdetud, nutetud, läbi mõeldud... Ei midagi.
Lõpuks jäigi järele veel ainult Jumal. Rippusin psalm 23 küljes ja uskusin, et lahendus peab tulema. Andsin rooli käest ära: mina enam ei oska, ma olen ju sinu oma, vaata ise, mida minuga teed.
Kummaline, aga sellest hetkest hakkasidki lahendused tulema. Erinevate kosutavate kohtumiste ja õigele reale aitavate raamatute läbi. Ise ka ei usuks, kui keegi teine räägiks:D
Olen ikka kartlik ja ebakindel inimene edasi. See on ekslik arvamus, et kristlastel ei ole muresid ja kahtlusi ning nad säravad näost kõik aeg kut juudi jõulupuud. Aga ma ei karda enam juhtimist üle anda.
Muidugi on vaja sebida, et kõik oleks igapäevaelus hästi aga mitte üleliia. Me ei saa kõike kontrollida, küll aga loota, et Jumal meist hoolib ja teab paremini, kuidas asjad peavad minema.

Vaata.
Mul (sul ka, ma tean) on kapis talvejoped ja talvesaapad, kuuris ahjupuud. Et kui talv tuleb (vanasti tuli talvel tuli lumi maha mitte ei niidetud jaanuaris muru), siis saaks sooja.
Mul (sul ka) on vaja teada, et elektri, telefoni ja vee eest on makstud ja seega ei ähvarda oht, et EE sul elektri välja lülitab ja Elisa telefoni.
Mul (aga sul?) on enda ja teiste pereliikmete riiete küljes helkurid, et me pimedal ajal autodele nähtavad oleksime.
Seda kõike on vaja teha, et tunda end turvaliselt.
Jumal on minu jaoks nagu hinge elukindlustus. Mis iganes võib ka elus ette tulla, minu hing on Jumala vestitaskus ja sellega ei juhtu midagi halba. Loodetavasti lähevad minu pisikesed igapäevatoimetused kah hästi aga see ei ole isegi põhiline. Enamasti lähebki kõik hästi, kui usaldad. KUIDAGI lahenevad ju alati kõik asjad ära, iseasi, kas me oleme nõus tulemusega leppima.
Mul on Jumala usaldamisest sellised pisikesed naljakad kogemused, mis võivad tunduda teistele tähtsusetud aga mulle olulised. Olen kirjutanud ju siingi, kuidas olen rahakoti leidnud üles teises linnaservas või hoopis võõras riigis ja võõras linnas. Või kuidas lennukis puhub taganttuul ja jõuan ümber teise lennukisse ümber istuda isegi ajavaruga. Või kuidas mitmed salajased soovid lähevad täide täiesti ebaloogilisi teid pidi.

Seda on nii raske seletada.
Jumal näeb sind täitsa ilma helkurita, pilkases pimeduses. Isegi siis, kui sa kohe üldse ei taha, et ta sind näeks.
Ja ei ole õudne tunne juhtimist käest anda, enam mitte.

neli mossis juuksurit

Kui teil on käepärast pikaks veninud salkudega poisijuss ja teie ettekujutus meheilust pole lendlevate lakkadega (ja ilma rinnakarvadeta) Michael Boltonid, siis juuksurisse, ei muud. Meie läksime peatänava juuksurisse. Neli juuksuritädi ei reageerinud vähimalgi määral meie peale. Seisime tükk aega kurva näoga, siis küsisin, kas saab. Oodake, vastati. Ootasime veerand tundi. Siis tulid miskid mehed ja juuksur, kelle poole me nii anuvaid kui kannatamatuid pilke saatsime, võttis hoopis ühe tüübi ette. Mina purjetasin pahameelest puhevil uksest välja. Tükk aega olin puhevil.
A võibolla oli tüübil aeg kinni panud? A äkki olid prouad juuksurid juba kella 7st saadik juukseid lühendanud? Ehk sellele vanale juuksurile oli mees just teatanud, et ups, mul on 25 000 sms-laenu? Ja sellel vähem vanal valutasid jalad? Ja sellel noorel .. noh, ta ei saanud midagi, mida ta oleks väga tahtnud?
Rahunesin maha, tobe on sellise asja peale vihastada. Aga ma saan nüüd aru, miks poiss sinna üksi minna ei taha. Eelmine kord olla ta üritanud seletada, kuidas lõigata ja juuksur käratas - ole vait ja püsi paigal.
Kus ma nüüd kuti salgud saan lühendada? Tuleb vist ise massin osta.

Kolin natuke

Edaspidi ei leia Ritsiku mättalt enam koduseid pilte, samuti püüan jõudumööda oma liiga isikliku kiunu siit eemaldada.
Elu- ja külalistetuba jääb endiselt siia.
Kes elutoast kaugemale soovib astuda- noh, kööki näiteks, kus niisama lobajuttu aetakse, võib oma wordpressi kasutajanime mulle maila peale saata samina@hot.ee
ma veel õpin, kuidas wordpress töötab aga loodan, et saan hakkama.

Verest ja tegudest

Mugin oma kalli vere eest lunastatud toodet- annekese šokolaadi- ja mõtlen, et kas hakkab minestus ka peale tükkima või ei.
Andsin elus teist korda verd. Käisime kolleegidega verejaamas ja kõik prouakesed on seal nii lahked, nii lahked, küsivad külauudiseid ja leheuudiseid ja saadavad ühekülameestele ja staardoonoritele tervisi ja ...
Ma ei tunne, et vereandmine mingi eriline heategu on. Kui öeldakse, et on vaja, siis lihtsalt võib ju minna ja anda, vaesemaks ei jää sellest ju.

Aga täna helistas solvunud mees. Ei tutvustanud ennast. Ta oli lugenud lugu, kus räägiti ühest üritusest ja muuhulgas ka selle kujunemisloost. Mees soovis parandada ühte aastaarvu ja oli pahane, et tubli tegijana mainiti ära üks isik, kes polevat seda hoopiski väärt. Väärt mainida oleks olnud hoopis üks teine isik, kes panustas tollesse üritusse oma aega ja isiklikku raha. Ta ei öelndus tolle väärt isiku nime (“selle ma jätaksin teile uurida”) aga mul tekkis kahtlus, et ta pidas isennast silmas.
Olgu mainitud, et too üritus leidis aset 26 aastat tagasi..
Näed siis. Teed omaarust head asja, paned sinna sisse oma aega, raha ja pühendumust aga 25 aasta pärast oled nii unustatud et isegi leheartikkel ei pea tarvilikuks sind mainida. Solvav tõesti..

Huvitav, kui palju me üldse teeme mingeid tegusid selle nimel, et end kuldsete tähtedega ajalukku jäädvustada? Kõikidest ei tule Mozarteid ja Michelangelosid, isegi majade külge pandud mälestusplaadid - näiteks annetajate nimedega - pudenevad kord prahiks.
Kui palju investeerime (mitte materiaalselt) oma lastesse selle nimel, et pärast tänu oodata? Lastel on 20 aasta pärast küllalt tegemist juba oma lastesse investeerimisega.
Olen mõelnud, et tore oleks olla mingi hea idee, organisatsiooni, võrgustiku käivitamise juures. Saaks tunda- ma olin seal, ma aitasin! Kuid mistahes väärt ideed ja süsteemidki kaovad aastate pärast.
Kõik on kaduv.

"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,millega ta ennast vaevab päikese all?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,aga maa püsib igavesti.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika,kust ta jälle tõuseb.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku. 7Kõik jõed voolavad merre,aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud,sinna voolavad need üha. 8Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9Mis on olnud, see saab olema,ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.

HILJEM:
Nii kui olin Publish Post teinud, astus uksest sisse eideke. Astus on vale öelda, ta liikus sentimeeterhaaval ratastooli seljatoest kinni hoides. Tema käekotti kandis sama vana taadike, kõrvas kuuldeaparaat piiksumas.
Naine tahtis panna lehte tänuavalduse Tartu haigla arstidele. Et tema oma pika elu jooksul on olnud haiglates siin ja seal aga mitte kuskil pole nii sõbralikku suhtumist ja nii hoolivat personali kohanud, kui Tartus. Lubasin aidata tal seda teha.
"Neiukene, kirotage ikka ilosasti, küsige teiste käest ka nõu, kogu südamest, kogu südamest pange tänu sinna kuulutuse sisse," palus eidekene paksude prilliklaaside varjust pisarat pühkides.

Mis siis, et kõik on kaduv. Ka oma pisikeses kaduvas päevas võib keskenduda tänule ja headele asjadele, mitte mineviku kallal torisemisse.

Tibiemme probled

Käisin 11aastasele tütarlapsele linna pealt jopet otsimas ja üllatusin taas.
No polegi alla 1000krooniseid jopesid!
Seppälas oli, aga need olid umbe koledad, nägid välja, nagu oleks keegi sulgpadja paarist kohast kinni krookinud.
Ma ei ole nõus lapsele tonnast jopet ostma.
Ma ei raatsi endalegi tonnast jopet osta :(
Ja isegi need tonnased joped olid koledad: ereroosad või mustad puhvakad, suled igast õmblusest välja tungimas. Mul on plika vaid 135 cm pikk, neiuriideid nii väikestele ei tehta ja tüdrukuriided enam ei sobi.
Minu nördimuseks on kinni pandud Pärnu ainuke lasteriiete komisjonikauplus, kust vahel lahedaid asju sai leida, ise viisin ka oma laste kobedamad asjad sinna.

Nüüd on kolm võimalust:
Uurida turult hiinakaid (kuigi pärast õnnetut sussiostu turukaup väga ei ahvatle)
Hakata kataloogides tuustima
Teha kaubareis Tartusse või Talinasse. Pealinlased ja tartulinlased, kas seal on suurem valik?

Ma ei tea, mida teha:(

Mul näpud sügelevad ja mul ei ole midagi teha.
Kududa ei armasta, heegeldan läbi häda.
Viltida ei viitsi üksi kodus aga Tekstiilikoda ei alusta millegipärast hooaega.
Eile võtsin fimod välja ja vahtisin neid pool tundi. Ei tulnud vaimu peale.
Pärlite tellimiseks ei ole parajasti vaba raha ja ehetega on üldse jama, et kuhu nad pärast panna.
Joonistada ei oska.
Voolida ei oska.
Jõulud on kaugel, et sellekohaseid ideid otsima hakata.

Misasja ma teen siis?
Isegi mees sügas eile lõuga ja teatas, et tahaks midagi loomingulist teha. Et kas ma sain puslealuse. Ei saanud veel, sest lapsed ei anna mulle suurt pappkarpi, see on neil ära värvitud, kilest aknad on ees ja padjad sees - kodu.
Peab lastega ikka läbirääkimisi pidama ja pappkarbi kommidega ära ostma.

Asjade salaelu

Ostsin sussid. “Kõik 25 krooni” poest 25 krooniga, mul oli vaja, noh. Juba poodi sisenedes lõi mind oimetuks kohutav naftaliini või mai tea mis kummi või plastiku hais. Ime et müüja seal veel elus oli. Hoidsin hinge viis minutit kinni ja taganesin oma sussipaariga poest välja.
Kuid häda! Kodus avastasin, et just nood punaseruudulised kummitallaga sussid, valge kiisuga pilt peal, eraldasidki toda hingematvat haisu. Püsti seistes on varbad ninast suht kaugel ja saab veel olla, istuda ei saa L!
Nüüd läheb juba kolmas päev ja terve alumine korrus haiseb nagu keemiakombinaat. Peab vist jalavarjud õue vihma kätte riputama.
***
Täna öösel kell 03.33 kostis üle terve maja meeletu tilulilulii tilulilulaa tudish tudish põmm tararaa.
Sa müristus! Mihkel, kelle voodi juures see algas, pistis ehmatusest kogu kõrist röökima, mille tulemusena ärkasid ka need, kes tilililu peale silmaluuke ei avanud. Kui olukord oli kestnud 30 väga pikka sekundit, venitasin end voodist üles asja uurima. Pingsa uurimistöö tulemusena lülitasin välja nii telefoni kui elektroonilise kella, ja siis jagas Krissu välja, et see oli hoopis üks elektrooniline mäng, mis ise ennast lõbustada otsustas. Võtsime patareid välja ja üritasime uuesti uinuda. Suht tulutult.
Mul on iseelustuva elektroonikaga varemgi kogemusi. Oli üks pisike karvane lumememm, kes ei leppinud kevade saabumisel enda kappi paigutamisega. Laulis ja laulis oma viisikest väsimatult päevade ja ööde kaupa. Kui ta oli südantlõhestavalt juba nädal aega kapis vatitekkide vahel pinisenud, katkes mu kannatus. Koost lahti kruvida vidinat ei õnnestunud, peksin siis ta haamriga pilbasteks. Horror!
See tehnikasajand, jah…

Virtuaalne kurjus ja roosad prillid

Ilmselt on see ebaprofessionaalsuse tunnus, kui tunnen ennast negatiivsetest asjadest kirjutades isegi füüsiliselt halvasti. Tulen siis õhtul koju tundega, nagu oleks päev läbi hargiga sõnnikut tõstnud ja tahaks valju häälega ropendada.
Üks intervjueeritav, tähtis ja lugupeetud mees ütleski mulle kord: jõudu siis sitas sobramises.
Üldiselt püüan valida teemasid, mis mulle endale sobivad ja huvitavad tunduvad aga vahel ei ole võimalust, pannakse asi kaela ja pead selle ära tegema.
Õnneks ei ole ma pidanud otseselt südametunnistusega vastuollu minema, katsun olla neutraalne ja pigem teravad nurgad ära siluda (see viimane ei meeldi jälle ülemustele). Välja arvatud siis, kui tõesti tunnen, et kellelegi on jõhkralt liiga tehtud ja vaja on õiglus jalule seada. Siis on pigem raske erapooletuks jääda.

Kui teha ükskõik milline uudisteportaal lahti ja kogu kompott läbi lugeda, siis jääb tunne: kas see ongi meie igapäevane elu? Kas mina ja minu tuttavad elame mingis teises riigis? Ei ole ju võimalik, et elu on nii hukas? Või on ja mina olen naiiv?

Mõni päev tagasi ütles üks isik mulle, et kohutav, kui kurjad inimesed on. Et ta tunneb seda iga päev oma argitoimetustes - hoolimatust, ükskõiksust, üleolevust ja kurjust.
Mina vaidlesin vastu. Mina ei pane seda tähele. Olen terve päeva keset virtuaalset sullerlust, pahandusi ja hädasid ja ma ei tunneta ikkagi reaalset kurjust.
Säästuka sabas on pensionärid küll tihti väga mossis ja emad taplevad oma lastega. Iseenda laste kaudu olen tajunud üleolevat suhtumist endast väiksematesse. Ka laste endi omavahelist julmust. Teenindajad mõnikord ülbavad. Bussijuht lööb uksed nina all kinni. Auto pritsib su kõrvuni täis.
On see kurjus? Või hoopis raske elu, kibestumine, isiklikud probleemid?
Väikesest argipäevasest sigadusest ilmselt suured pahandused algavadki. Peaks märkama ja – niipalju, kui võimalik- vastu astuma?
Üks hea inimene ütles, et kurjust peaks vaatlema inimesest eraldi. Võibolla tõesti.
Ma ei tunne reaalselt ühtegi kurja inimest. Küll aga õnnetuid, üksikuid, karjeriste, pessimiste, hüsteerikuid jne.
Kas on mul vedanud või käin kinniste silmadega?

Ja mida teie tahaksite lehest lugeda?

tormine

Noh, armsused, kuidas teile meeldib see esimene sügistorm?
Mulle meeldib hästi. Eriti istudes soojas värskeltkoristatud pesas, pliit küdemas ja küünlad põlemas. Pliidiraua peale panime jupi fooliumi ja kärsatasime röstsaiu.
Viletsa ilma pluss on see, et inimesed hoiavad kokku. Vähemalt peaksid hoidma.

Olen terve päev mõelnud igasuguseid imelikke mõtteid. Ehk sellepärast, et ületasin iseend ja pidasin avalikul üritusel väikese kõne teemal "Mida tähendab minu jaoks Jumalale lootmine." Võibolla peaksin sellest siingi väikese kõne pidama?
Mitu inimest on öelnud, et kristlikud teemad ja erinevate vaadetega inimeste vaidlemine mu blogis on neid eemale peletanud. Miks? Kahju. Ma kirjutan ikka sellest, millest tahan. Ja mulle meeldib, kui inimesed arvamust avaldavad.

Täna ma ei jaksa enam kõnesid pidada. Lapsed kaklevad täna õhtul kuidagi erilise innuga ja Kati möirgab ülakorrusel nutta, et ta peab koristama.

Hoidke kokku.

Robinid

Kumb Robin Hood teile rohkem meeldib, Michael Praed või Jonas Armstrong (habemega)?
Kui Ritsik alles tibatilluke tirts oli, ja telekast ainult kolm kanalit jooksis, siis Praediga Robin Hood oli eesti pealt ja kõik meie klassi tüdrukud niitsusid vaimustusest: kui ILUS mees!! Mäletab veel keegi? Selline põnev muusika oli veel alguses, see ka meeldis. Mõõga otsa ajamised polnud ilusad vaadata a no Robini pärast ei saanud ju vaatamata jätta ka.
Praegu ma vaatan, et äh, polegi teab mis ilus, see hilisem Robin on palju ägedam.
Nagu Losti Charlie.
Eelmisel sajandil meeldis tüdrukutele veel Jane Eyre seriaalist Rochester, ei mäleta, kes seda mängis.
Lähen Googlisse vaatama. Tütre tungival nõudmisel pean mainima, et tema aitas mul Googlest Robineid otsida.
Hiljem: Timothy Dalton oli too Rochester. Jälle ÜLDSE enam ei meeldi.