:::

Mu napakas koer ajas taga mu napakat kassi, see hüppas ühte kohta kraanikausi serval ja ajas mu mobiili nõudepesuvette:(
Avastasin selle vett täis kausist kurvalt ulpimas helendamas umbes paari minuti möödudes. Õnneks on tal veel elu sees aga ta ei helise vaid piniseb väga igerikult:(
Ja ma blogin eimillestki sest ma mõtlen, kas ja mil viisil on tüdrukud ka armsad aga ei saa veel mõtteid valmis mõeldud.

kes teab?

Vaatasin eile telekat.
Kes teab:
mis muusikapala on Honda CRV telereklaami taustaks? see kus mardikad ronivad.
Eelmise aasta Talendijahis uisutas too 5aastane tüdruk selle loo järgi.
ja
miks keegi Peeter Võsale ei ütle, et vaimuhaigeid inimesi ei ole vaja filmida? Neid ka mitte, kes ise ei saa aru, et nad vaimuhaiged on? See on juba nagu omamaine Joodikupoks või mis ta ongi kuskilt taevakanalilt.

meem

pärineb siit http://tiiauspaikka.blogspot.com/2008/11/mitte-iialgi-meem.html

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
Loodetavasti ei tapaks. Vähemalt mitte rahuajal.
Ei sebiks endale teise naise meest ega võõrast vara
Ei sukeldu. Kardan vett.
Ei uisuta. Viimane kukkumine oli liiga valus.

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
Ekstreemsete temperatuuridega ja ebastabiilse poliitilise olukorraga riikides. Peab olema parajalt soe ja turvaline. kuskil kõdurajoonis või Lasnamäel ka ei tahaks elada, armastan ilusaid vaateid või vähemalt väldin koledust, kui võimalik.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
Elusat kala. Putukaid ja vaklasid väldiks aga ei välista.

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
Politseiniku ja sõjaväelasena, ma ei armasta vaidlemata käske täita. Arsti, juristi ega õpetajana- kardan vastutust ega talu stressi. Igasuguste masinate operaatorina, lenduri ja autojuhina- olen tehnikaga koba. Liinitöölisena- olen aeglane.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
Stringe

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
Suure osaga Delfi kommentaatoritest


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
Haiglas, kirikus ja surnukuuris:D

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
Avastada, et su väike laps on ennast kogemata korterisse luku taha pannud ja sul pole võtmeid
avastada, et su laps on dressipükstes peol, kus kõik teised on pidulike ülikondadega
avastada oma laps jalgu kõlgutamas väga kõrges, ilma toestuseta kohas
leida oma lähedase deliiriumis või selle lähedases seisundis
näha oma lähedasi aeglaselt suremas
oodata jah-või ei kõnet arstilt
jne jne

tahaks siia otsa teha hoopis ALATI, TINGIMATA, IGA KELL meemi.

Poisid on nii armsad

Kerttu Soans kirjutab oma raamatus “Kui ma armastasin tislerit”, et kui tal jääb keegi kohtumisele tulemata või tekib lihtsalt mingi ajaline auk kusagile, siis on ta nii õnnelik. Ta istub kusagil kohvikunurgas teetassi taga või lennujaamas, vaatab inimesi ja reisib oma peas, iseenda elus, teiste inimeste eludes, harutab mõttejuppe. Soans ütleb, et see on kingitus talle, kui keegi jääb 10 minutit hiljaks.
Mina ootasin eile ujulas 20 minutit oma poega.
Tore oli.
Ujula ooteruum oli täis igas vanuses poisse.
Enamus poisse olid 9-10aastased. Selline armas aeg, et puberteet pole veel peale hakanud. Siledad põsed, suured silmad ja juuksetutt kuklas turritamas. Asjatasid oma pampudega, togisid üksteist ajaviiteks ja ajasid tähtsaid arvuti- ja autodejutte.
Mõnikord on sellised poisikesed haledad, kui neil ei ole elus ja kodus kõik hästi. Siis nad on kõhnad ja närvilikud või kühmus, silme all tumedad varjud, näos väsimus ja kurbus.
Need ujula-poisid olid hoolega hoitud ja rahulolevad. Rõõsad ja rõõmsad nagu väikesed notsud, ilusate kalliste riietega, terve jumega, puhanud.

Alati on huvitav mingit kollektiivi jälgida. Kes saputab keset tuba sulgi, kes seisab kortsus kulmul seina ääres, kes sebib ühe juurest teise juurde. Tulid paar isa oma poegadega ja nemadki käitusid samamoodi: mõni seisis vaikselt seina äärde, mõni alustas hoogsalt juttu.
Tulid suuremad poisid, nii gümnaasiumiealised. Peaaegu täiskasvanud, laiaõlgsed ja juba mehelike näojoontega. Natuke veel ja nad saavad valmis, peavad valmis saama. Otsustama, mida elus edasi teha, aega teenima, tööle, edasi õppima või naist võtma, isaks saama…
Siiski oli neis veel mingi habras poisilikkus ja hoiakus ebakindlus. Ei tea, kas nad lubavad end veel oma emadel kallistada? Vist mitte.
Saabusid kaks meest, võibolla mingid treenerid või juhendajad.
Noorem, vast 50nene mees erekollases dressipluusis astus sisse ja terve tuba sai teda täis. Tere joodikud! hüüdis ta vanematele poistele. No mis sina siin passid, ütles ühele väiksemale poisile. Kõndis nagu kukepoeg siia sinna, käed taskus, kulm kortsus ja nina püsti. Natuke ebakindlalt, sest pidi ootama ja mittemidagi tegema. Vanem hallipäine lihtsalt riietatud mees sisenes vaikselt. Ütles tere, vaatas ringi, kirjutas midagi üles, rääkis vaiksel häälel poistega. Kõik kuulasid.

Ja mina muudkui vaatasin, nagu televiisorist. Kuni saabus minu oma laps, märg ja rahulolev.
Kui teatud vanusest alates on tüdrukud täitsa ise ja suured, siis poistesse jäävad pikaks ajaks lapselikud jooned püsima. Et tahaks kohe kallistada. Võibolla seepärast emad kipuvadki oma poegi liigselt nunnutama. Võibolla mehed panevad paremini tähele tütreid ja imetlevad nende sirgumist.
Bussis vaatasin jälle tüdrukuid. Silma jäid kaks neiut, kes olid absoluutselt silmipimestavad. Nende erevalgeks ja kassikasuka värvi punaseks värvitud juuksed lehvisid, tikk-kontsadega saabastest algasid peenikesed jalad mille lõppemiskohta vaevalt varjas seelikutriibuke. Silmalaineriga ei olnud kokku hoitud.
Lapsed…

Veike juttlus

Mul ikka kripeldab hingel see Jumala usaldamise teema. Täna küsis K, kuidas ma saan juhtimise oma elu üle käest ära anda ja usaldada? Et ikka ise ju on kindlam sebida enda eest. Ja kuidas ma lepin kellegi OMA olemisega?
Ma pean selle loo kirja panema, ta ei lase mul rahus olla muidu.

Oli nii.
Kui ma kunagi kristlaseks sain, olin ma kaua aega pettunud kogu värgis. Ma enda arvates lahendasin ju kõik oma probled sellega: olen "Jumala erakonnas",oma jope, nüüd peab mul ometi kõik hästi minema, sest kristlased on ju kõik alati nii häppid!
Võta näpust. Ikka sama: haigused, probleemid, rahapuudus. No mida!
Siis tuli must auk, antidepressandid, rahustid, mida ma ei suutnud pikalt päeva tarbida ja muu jama. Selline olukord, et ise ei saanudki enam midagi teha. Kõik asjad olid ära tehtud. Arstidel käidud, eneseabiraamatuid loetud, sõprade õla najale toetatud, psühholoogile kurdetud, nutetud, läbi mõeldud... Ei midagi.
Lõpuks jäigi järele veel ainult Jumal. Rippusin psalm 23 küljes ja uskusin, et lahendus peab tulema. Andsin rooli käest ära: mina enam ei oska, ma olen ju sinu oma, vaata ise, mida minuga teed.
Kummaline, aga sellest hetkest hakkasidki lahendused tulema. Erinevate kosutavate kohtumiste ja õigele reale aitavate raamatute läbi. Ise ka ei usuks, kui keegi teine räägiks:D
Olen ikka kartlik ja ebakindel inimene edasi. See on ekslik arvamus, et kristlastel ei ole muresid ja kahtlusi ning nad säravad näost kõik aeg kut juudi jõulupuud. Aga ma ei karda enam juhtimist üle anda.
Muidugi on vaja sebida, et kõik oleks igapäevaelus hästi aga mitte üleliia. Me ei saa kõike kontrollida, küll aga loota, et Jumal meist hoolib ja teab paremini, kuidas asjad peavad minema.

Vaata.
Mul (sul ka, ma tean) on kapis talvejoped ja talvesaapad, kuuris ahjupuud. Et kui talv tuleb (vanasti tuli talvel tuli lumi maha mitte ei niidetud jaanuaris muru), siis saaks sooja.
Mul (sul ka) on vaja teada, et elektri, telefoni ja vee eest on makstud ja seega ei ähvarda oht, et EE sul elektri välja lülitab ja Elisa telefoni.
Mul (aga sul?) on enda ja teiste pereliikmete riiete küljes helkurid, et me pimedal ajal autodele nähtavad oleksime.
Seda kõike on vaja teha, et tunda end turvaliselt.
Jumal on minu jaoks nagu hinge elukindlustus. Mis iganes võib ka elus ette tulla, minu hing on Jumala vestitaskus ja sellega ei juhtu midagi halba. Loodetavasti lähevad minu pisikesed igapäevatoimetused kah hästi aga see ei ole isegi põhiline. Enamasti lähebki kõik hästi, kui usaldad. KUIDAGI lahenevad ju alati kõik asjad ära, iseasi, kas me oleme nõus tulemusega leppima.
Mul on Jumala usaldamisest sellised pisikesed naljakad kogemused, mis võivad tunduda teistele tähtsusetud aga mulle olulised. Olen kirjutanud ju siingi, kuidas olen rahakoti leidnud üles teises linnaservas või hoopis võõras riigis ja võõras linnas. Või kuidas lennukis puhub taganttuul ja jõuan ümber teise lennukisse ümber istuda isegi ajavaruga. Või kuidas mitmed salajased soovid lähevad täide täiesti ebaloogilisi teid pidi.

Seda on nii raske seletada.
Jumal näeb sind täitsa ilma helkurita, pilkases pimeduses. Isegi siis, kui sa kohe üldse ei taha, et ta sind näeks.
Ja ei ole õudne tunne juhtimist käest anda, enam mitte.

neli mossis juuksurit

Kui teil on käepärast pikaks veninud salkudega poisijuss ja teie ettekujutus meheilust pole lendlevate lakkadega (ja ilma rinnakarvadeta) Michael Boltonid, siis juuksurisse, ei muud. Meie läksime peatänava juuksurisse. Neli juuksuritädi ei reageerinud vähimalgi määral meie peale. Seisime tükk aega kurva näoga, siis küsisin, kas saab. Oodake, vastati. Ootasime veerand tundi. Siis tulid miskid mehed ja juuksur, kelle poole me nii anuvaid kui kannatamatuid pilke saatsime, võttis hoopis ühe tüübi ette. Mina purjetasin pahameelest puhevil uksest välja. Tükk aega olin puhevil.
A võibolla oli tüübil aeg kinni panud? A äkki olid prouad juuksurid juba kella 7st saadik juukseid lühendanud? Ehk sellele vanale juuksurile oli mees just teatanud, et ups, mul on 25 000 sms-laenu? Ja sellel vähem vanal valutasid jalad? Ja sellel noorel .. noh, ta ei saanud midagi, mida ta oleks väga tahtnud?
Rahunesin maha, tobe on sellise asja peale vihastada. Aga ma saan nüüd aru, miks poiss sinna üksi minna ei taha. Eelmine kord olla ta üritanud seletada, kuidas lõigata ja juuksur käratas - ole vait ja püsi paigal.
Kus ma nüüd kuti salgud saan lühendada? Tuleb vist ise massin osta.

Kolin natuke

Edaspidi ei leia Ritsiku mättalt enam koduseid pilte, samuti püüan jõudumööda oma liiga isikliku kiunu siit eemaldada.
Elu- ja külalistetuba jääb endiselt siia.
Kes elutoast kaugemale soovib astuda- noh, kööki näiteks, kus niisama lobajuttu aetakse, võib oma wordpressi kasutajanime mulle maila peale saata samina@hot.ee
ma veel õpin, kuidas wordpress töötab aga loodan, et saan hakkama.

Verest ja tegudest

Mugin oma kalli vere eest lunastatud toodet- annekese šokolaadi- ja mõtlen, et kas hakkab minestus ka peale tükkima või ei.
Andsin elus teist korda verd. Käisime kolleegidega verejaamas ja kõik prouakesed on seal nii lahked, nii lahked, küsivad külauudiseid ja leheuudiseid ja saadavad ühekülameestele ja staardoonoritele tervisi ja ...
Ma ei tunne, et vereandmine mingi eriline heategu on. Kui öeldakse, et on vaja, siis lihtsalt võib ju minna ja anda, vaesemaks ei jää sellest ju.

Aga täna helistas solvunud mees. Ei tutvustanud ennast. Ta oli lugenud lugu, kus räägiti ühest üritusest ja muuhulgas ka selle kujunemisloost. Mees soovis parandada ühte aastaarvu ja oli pahane, et tubli tegijana mainiti ära üks isik, kes polevat seda hoopiski väärt. Väärt mainida oleks olnud hoopis üks teine isik, kes panustas tollesse üritusse oma aega ja isiklikku raha. Ta ei öelndus tolle väärt isiku nime (“selle ma jätaksin teile uurida”) aga mul tekkis kahtlus, et ta pidas isennast silmas.
Olgu mainitud, et too üritus leidis aset 26 aastat tagasi..
Näed siis. Teed omaarust head asja, paned sinna sisse oma aega, raha ja pühendumust aga 25 aasta pärast oled nii unustatud et isegi leheartikkel ei pea tarvilikuks sind mainida. Solvav tõesti..

Huvitav, kui palju me üldse teeme mingeid tegusid selle nimel, et end kuldsete tähtedega ajalukku jäädvustada? Kõikidest ei tule Mozarteid ja Michelangelosid, isegi majade külge pandud mälestusplaadid - näiteks annetajate nimedega - pudenevad kord prahiks.
Kui palju investeerime (mitte materiaalselt) oma lastesse selle nimel, et pärast tänu oodata? Lastel on 20 aasta pärast küllalt tegemist juba oma lastesse investeerimisega.
Olen mõelnud, et tore oleks olla mingi hea idee, organisatsiooni, võrgustiku käivitamise juures. Saaks tunda- ma olin seal, ma aitasin! Kuid mistahes väärt ideed ja süsteemidki kaovad aastate pärast.
Kõik on kaduv.

"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,millega ta ennast vaevab päikese all?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,aga maa püsib igavesti.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika,kust ta jälle tõuseb.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku. 7Kõik jõed voolavad merre,aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud,sinna voolavad need üha. 8Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9Mis on olnud, see saab olema,ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.

HILJEM:
Nii kui olin Publish Post teinud, astus uksest sisse eideke. Astus on vale öelda, ta liikus sentimeeterhaaval ratastooli seljatoest kinni hoides. Tema käekotti kandis sama vana taadike, kõrvas kuuldeaparaat piiksumas.
Naine tahtis panna lehte tänuavalduse Tartu haigla arstidele. Et tema oma pika elu jooksul on olnud haiglates siin ja seal aga mitte kuskil pole nii sõbralikku suhtumist ja nii hoolivat personali kohanud, kui Tartus. Lubasin aidata tal seda teha.
"Neiukene, kirotage ikka ilosasti, küsige teiste käest ka nõu, kogu südamest, kogu südamest pange tänu sinna kuulutuse sisse," palus eidekene paksude prilliklaaside varjust pisarat pühkides.

Mis siis, et kõik on kaduv. Ka oma pisikeses kaduvas päevas võib keskenduda tänule ja headele asjadele, mitte mineviku kallal torisemisse.

Tibiemme probled

Käisin 11aastasele tütarlapsele linna pealt jopet otsimas ja üllatusin taas.
No polegi alla 1000krooniseid jopesid!
Seppälas oli, aga need olid umbe koledad, nägid välja, nagu oleks keegi sulgpadja paarist kohast kinni krookinud.
Ma ei ole nõus lapsele tonnast jopet ostma.
Ma ei raatsi endalegi tonnast jopet osta :(
Ja isegi need tonnased joped olid koledad: ereroosad või mustad puhvakad, suled igast õmblusest välja tungimas. Mul on plika vaid 135 cm pikk, neiuriideid nii väikestele ei tehta ja tüdrukuriided enam ei sobi.
Minu nördimuseks on kinni pandud Pärnu ainuke lasteriiete komisjonikauplus, kust vahel lahedaid asju sai leida, ise viisin ka oma laste kobedamad asjad sinna.

Nüüd on kolm võimalust:
Uurida turult hiinakaid (kuigi pärast õnnetut sussiostu turukaup väga ei ahvatle)
Hakata kataloogides tuustima
Teha kaubareis Tartusse või Talinasse. Pealinlased ja tartulinlased, kas seal on suurem valik?

Ma ei tea, mida teha:(

Mul näpud sügelevad ja mul ei ole midagi teha.
Kududa ei armasta, heegeldan läbi häda.
Viltida ei viitsi üksi kodus aga Tekstiilikoda ei alusta millegipärast hooaega.
Eile võtsin fimod välja ja vahtisin neid pool tundi. Ei tulnud vaimu peale.
Pärlite tellimiseks ei ole parajasti vaba raha ja ehetega on üldse jama, et kuhu nad pärast panna.
Joonistada ei oska.
Voolida ei oska.
Jõulud on kaugel, et sellekohaseid ideid otsima hakata.

Misasja ma teen siis?
Isegi mees sügas eile lõuga ja teatas, et tahaks midagi loomingulist teha. Et kas ma sain puslealuse. Ei saanud veel, sest lapsed ei anna mulle suurt pappkarpi, see on neil ära värvitud, kilest aknad on ees ja padjad sees - kodu.
Peab lastega ikka läbirääkimisi pidama ja pappkarbi kommidega ära ostma.

Asjade salaelu

Ostsin sussid. “Kõik 25 krooni” poest 25 krooniga, mul oli vaja, noh. Juba poodi sisenedes lõi mind oimetuks kohutav naftaliini või mai tea mis kummi või plastiku hais. Ime et müüja seal veel elus oli. Hoidsin hinge viis minutit kinni ja taganesin oma sussipaariga poest välja.
Kuid häda! Kodus avastasin, et just nood punaseruudulised kummitallaga sussid, valge kiisuga pilt peal, eraldasidki toda hingematvat haisu. Püsti seistes on varbad ninast suht kaugel ja saab veel olla, istuda ei saa L!
Nüüd läheb juba kolmas päev ja terve alumine korrus haiseb nagu keemiakombinaat. Peab vist jalavarjud õue vihma kätte riputama.
***
Täna öösel kell 03.33 kostis üle terve maja meeletu tilulilulii tilulilulaa tudish tudish põmm tararaa.
Sa müristus! Mihkel, kelle voodi juures see algas, pistis ehmatusest kogu kõrist röökima, mille tulemusena ärkasid ka need, kes tilililu peale silmaluuke ei avanud. Kui olukord oli kestnud 30 väga pikka sekundit, venitasin end voodist üles asja uurima. Pingsa uurimistöö tulemusena lülitasin välja nii telefoni kui elektroonilise kella, ja siis jagas Krissu välja, et see oli hoopis üks elektrooniline mäng, mis ise ennast lõbustada otsustas. Võtsime patareid välja ja üritasime uuesti uinuda. Suht tulutult.
Mul on iseelustuva elektroonikaga varemgi kogemusi. Oli üks pisike karvane lumememm, kes ei leppinud kevade saabumisel enda kappi paigutamisega. Laulis ja laulis oma viisikest väsimatult päevade ja ööde kaupa. Kui ta oli südantlõhestavalt juba nädal aega kapis vatitekkide vahel pinisenud, katkes mu kannatus. Koost lahti kruvida vidinat ei õnnestunud, peksin siis ta haamriga pilbasteks. Horror!
See tehnikasajand, jah…

Virtuaalne kurjus ja roosad prillid

Ilmselt on see ebaprofessionaalsuse tunnus, kui tunnen ennast negatiivsetest asjadest kirjutades isegi füüsiliselt halvasti. Tulen siis õhtul koju tundega, nagu oleks päev läbi hargiga sõnnikut tõstnud ja tahaks valju häälega ropendada.
Üks intervjueeritav, tähtis ja lugupeetud mees ütleski mulle kord: jõudu siis sitas sobramises.
Üldiselt püüan valida teemasid, mis mulle endale sobivad ja huvitavad tunduvad aga vahel ei ole võimalust, pannakse asi kaela ja pead selle ära tegema.
Õnneks ei ole ma pidanud otseselt südametunnistusega vastuollu minema, katsun olla neutraalne ja pigem teravad nurgad ära siluda (see viimane ei meeldi jälle ülemustele). Välja arvatud siis, kui tõesti tunnen, et kellelegi on jõhkralt liiga tehtud ja vaja on õiglus jalule seada. Siis on pigem raske erapooletuks jääda.

Kui teha ükskõik milline uudisteportaal lahti ja kogu kompott läbi lugeda, siis jääb tunne: kas see ongi meie igapäevane elu? Kas mina ja minu tuttavad elame mingis teises riigis? Ei ole ju võimalik, et elu on nii hukas? Või on ja mina olen naiiv?

Mõni päev tagasi ütles üks isik mulle, et kohutav, kui kurjad inimesed on. Et ta tunneb seda iga päev oma argitoimetustes - hoolimatust, ükskõiksust, üleolevust ja kurjust.
Mina vaidlesin vastu. Mina ei pane seda tähele. Olen terve päeva keset virtuaalset sullerlust, pahandusi ja hädasid ja ma ei tunneta ikkagi reaalset kurjust.
Säästuka sabas on pensionärid küll tihti väga mossis ja emad taplevad oma lastega. Iseenda laste kaudu olen tajunud üleolevat suhtumist endast väiksematesse. Ka laste endi omavahelist julmust. Teenindajad mõnikord ülbavad. Bussijuht lööb uksed nina all kinni. Auto pritsib su kõrvuni täis.
On see kurjus? Või hoopis raske elu, kibestumine, isiklikud probleemid?
Väikesest argipäevasest sigadusest ilmselt suured pahandused algavadki. Peaks märkama ja – niipalju, kui võimalik- vastu astuma?
Üks hea inimene ütles, et kurjust peaks vaatlema inimesest eraldi. Võibolla tõesti.
Ma ei tunne reaalselt ühtegi kurja inimest. Küll aga õnnetuid, üksikuid, karjeriste, pessimiste, hüsteerikuid jne.
Kas on mul vedanud või käin kinniste silmadega?

Ja mida teie tahaksite lehest lugeda?

tormine

Noh, armsused, kuidas teile meeldib see esimene sügistorm?
Mulle meeldib hästi. Eriti istudes soojas värskeltkoristatud pesas, pliit küdemas ja küünlad põlemas. Pliidiraua peale panime jupi fooliumi ja kärsatasime röstsaiu.
Viletsa ilma pluss on see, et inimesed hoiavad kokku. Vähemalt peaksid hoidma.

Olen terve päev mõelnud igasuguseid imelikke mõtteid. Ehk sellepärast, et ületasin iseend ja pidasin avalikul üritusel väikese kõne teemal "Mida tähendab minu jaoks Jumalale lootmine." Võibolla peaksin sellest siingi väikese kõne pidama?
Mitu inimest on öelnud, et kristlikud teemad ja erinevate vaadetega inimeste vaidlemine mu blogis on neid eemale peletanud. Miks? Kahju. Ma kirjutan ikka sellest, millest tahan. Ja mulle meeldib, kui inimesed arvamust avaldavad.

Täna ma ei jaksa enam kõnesid pidada. Lapsed kaklevad täna õhtul kuidagi erilise innuga ja Kati möirgab ülakorrusel nutta, et ta peab koristama.

Hoidke kokku.

Robinid

Kumb Robin Hood teile rohkem meeldib, Michael Praed või Jonas Armstrong (habemega)?
Kui Ritsik alles tibatilluke tirts oli, ja telekast ainult kolm kanalit jooksis, siis Praediga Robin Hood oli eesti pealt ja kõik meie klassi tüdrukud niitsusid vaimustusest: kui ILUS mees!! Mäletab veel keegi? Selline põnev muusika oli veel alguses, see ka meeldis. Mõõga otsa ajamised polnud ilusad vaadata a no Robini pärast ei saanud ju vaatamata jätta ka.
Praegu ma vaatan, et äh, polegi teab mis ilus, see hilisem Robin on palju ägedam.
Nagu Losti Charlie.
Eelmisel sajandil meeldis tüdrukutele veel Jane Eyre seriaalist Rochester, ei mäleta, kes seda mängis.
Lähen Googlisse vaatama. Tütre tungival nõudmisel pean mainima, et tema aitas mul Googlest Robineid otsida.
Hiljem: Timothy Dalton oli too Rochester. Jälle ÜLDSE enam ei meeldi.

Pärnu kuvandile

....lisandus siis nüüd ka veel korruptsioonipealinna maine.
Oh sa vaene Perno liin....
Ilmselt saab veel madalamale langeda aga üheltmaalt tuleb põhi vastu ja siis saab ju jälle ülespoole suunduda.

Lapse esimene

Krisu kirjutas eile oma elu esimese kirjandi. Huvitav, miks alles nüüd? Vanasti ikka juba nagu 2-3 klassis kirjutati oma perest ja kelleks tahan saada ja nii.
Teema oli neil väga imelik: Kuidas oleks maailm, kus puuduks keel ja inimesed saaksid suhelda vaid lõhnade kaudu?
Krisu fantaseeris, kuidas siis oleks poes piima osta. Et läheb kellegi juurde, kel piim korvis ja vaataks haledalt otsa, laseks end piimariiuli juurde viia, seal raputaks ja rebiks piimapakke kuni müüja vaatab, et hull ja kutsub politsei. Siis leidis veel, et maailm oleks palju vaiksem. See kirjandi teine pool mulle päris meeldis.
Ise ta oli rahul.
Kirjandikirjutamine oli kooliajal minu nõrkus. Mulle nii meeldis! Ilmselt tärkasid juba siis minu grafomaanikalduvused. Raamatukirjandid ei meeldinud. Eriti kui raamat ise ei meeldinud. Näiteks Hamlet. Ma miski 10 klassi neiukesena sellest küll midagi arvata ei osanud. Lemmikud olid looduse- ja keskkonnateemad. Kõva roheline olin enda arust.

Huvitav, kuidas tänapäeval kirjandeid hinnatakse? Kas võib ikka kirjutada nii, nagu mõtled, või peab "poliitiliselt" korrektne olema?
Minu meelest on koolis loomingulisust kohutavalt vähe. Mis loomingulisust saab mate tunnis olla? Või ajaloo? Ainsad võimalused ennast välja elada ongi vaid kirjandid ja kunstitunnid, pluss tööõpetus.
Samas näiteks bioloogias, inimeseõpetuses jne annaks näiteks mingeid projekte või installatsioone teha, mis mujal maailmas tunduvad päris moes olevat.
Koolis tahetakse kõige rohkem lihtsalt teadmisi anda. Heal juhul peaks seejuures ka mõtlemisvõime arenema. Aga loovus?

Lasteaias tervest rühmatäiest armastab loovtegevusi mingi 70%, 25% mitte väga ja 5% vihkab seda. Koolis kahjuks see protsent (70 siis) aina väheneb. Meie 50liikmelises kollektiivist tegeleb erinevate kunsti- ja käsitöövormidega umbes neljandik, ma arvan. Noh, hea küll, enamuse igapäevatöö on ka miskitpidi looming.
Ma alati imestan, et kui on mingid klasside ühisüritused, käiakse näiteks koos klaasi sulatamas või savi voolimas, siis on terve hulk lapsi, kes ei oska mitte midagi teha. Vaatavad kurva näoga töövahendeid, käed süles ja ütlevad, et ei tea, mida teha, pole mõtteid. Nelja-aastased oskavad alati midagi teha.

Ometi peaks peale põhikooli terve hulk noori kutseõppesse suunduma, usun, et loomingulist suhtumist vajavad oma töös nii tislerid kui kokad. Treialid vist ei?
Aga juristid? Projektijuhid? Mitte, et projektijuht peaks heegeldada oskama kuid uusi, ootamatuid lahendusi leida ju ikka?

teaduslik

Tegin eile olulise avastuse.
Arvasin seni, et kõhuli raamatut lugedes ei ole võimalik magama jääda.
On!
ärkasin kell 00.00, näoli raamatus, silmadesse imbunud sõnad tilkusid lehekülgedele tagasi, punktid, komad ja küsimärgid olid juustes kinni.

Kuidas karistada

Inimene ei ole eksimatu.
Tegijal juhtub.
Olen siin jupp aega mõtisklenud, kas ja kuidas lapsi peaks karistama. Kas tuleb karistada sellepärast, et ta saaks aru, mis on hea ja mis halb või vajab ta karistusega kaasnevat füüsilist või vaimset valu, alandust, piinlikkust (et ikka paremini meelde jääks)? Üldjuhul ju teab normaalse intelligentsiga ja normaalses keskkonnas kasvanud laps isegi, mis on õige aga- lihtsalt proovitakse piire, vahel lähevad reeglid meelest ära, vahel vihastatakse ja reageeritakse üle. Nagu täiskasvanudki.
Aga kui saadakse aru ja ikka tehakse? Vaja oleks ju kuidagi reageerida? Jälle rääkida? Rääkisime ju!

Ma olen vilets karistaja. Noore (ja rohelise) emana jagasin ikka väikeseid laksusid ja panin nurka. Noh, kui keegi ei kuulanud sõna või keeras meelega käkki või kiusas väiksemaid. Justkui mõjus. Te ju teate väikese lapse suurisilmil öeldud “kallis emme, anna andeks, ma tõesti enam ei tee!”. Mihkel oli eriti tõhus. Tema ütles “emme, palun ole minuga rõõmus!” Ja ma olingi.
Ma pole riielnud köögipõrandale kuhja valatud kohvipaki või ümberläinud piimaklaasi pärast. Või laiskuse pärast. Või kui juhtub pahandus ja laps on ise siiralt õnnetu. Viimasel ajal karistan lapsi hoolimatuse pärast nende suhtlemises. Kui meelega teine viimasele piirile viiakse.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel olid suurematel sõbrad külas. Mingi kemplemine tüdrukutel ja poistel omavahel käis ja selle tulemusena tõmmati üksteise ustelt sildid maha, loobiti asju ning kõige krooniks pihustati üksteise tubadesse pudelitäis laste lõhnavett. Vähe maja ei haisenud, iiik!!
Lugesin moraali. Teise tuba on privaattsoon. Räägi ja kuula, mitte ära loobi asju. Ja järgmisel päeval jälle poisid Krissu toas mädade õunasüdamete ja lõhnaveega! Vihastasin end siniseks ja väänasin Mikule nädal arvutikeeldu.
Eile rääkisime asjast tagantjärele. Poisid on nooremad, tahavad plikadega mängida. Plikad on juba suured või “suured” ja tahavad kinniste uste taga oma asju sosistada. Poistele muidugi ei anna see rahu ja nad lähevad pealetungile. Miku oli õnnetu, et tüdrukud ei viitsi enam nii tihti nendega tegemist teha ja Krissul suu kõver, et ei austata tema vajadust sõbrannadega salajuttu ajada. Püüdsin kuulata, peegeldada, lasin neil lahendusi pakkuda – ei pakkunud, mõlemal silmad märjad. Lõpuks mul juhe läks kokku ja kupatasin nad magama. Mul pole psihholoogi kutset L

Mu meelest peaaegu iga pahanduse taga on mingi lahendamata probleem. Selgeks rääkimata suhted, igavus, tähelepanupuudus vms. Jaksaks vaid iga kord pahanduse põhjusega tegeleda!

Karistamise viisid on inimestel nii imelikud. Mihklil eile oli just inimeseõpetuses sellest juttu olnud. Nii 5-6 last olevat saanud või saavad peksa. Preilikesed, nagu Miku väljendas, peavad näiteks 100 korda kirjutama: ma ei tee enam seda ja seda.
Üks tüdruk pidavat minema riidekappi ja seal 15 minutit elu üle järele mõtlema!!
Mina rakendan arvutikeeldu, sõpradele küllamineku või küllakutsumise keeld on olnud. Ja taskuraha. Mul on tabel seina peal ja pluss- või kõverate nägudega on võimalik taskuraha summat mõjutada. Vahelduva eduga täidame seda tabelit aga päris hästi töötav süsteem mu meelest.
Kui kirjutasin siin paar nädalat tagasi artikli agressiivsetest lastest, siis oli Tarbija 24s meeletult kommentaare ja teate mis! Üle poole kommijatest väitsid, et ikka ilma vitsa või rihmata ei saa. Ma üsna üllatusin.
Korra andsin poisile vitsaga paar sähvakat, mitu aastat tagasi. Täiesti vastupidine efekt. Poiss läks niimoodi raevu, selline alandatud ja solvunud viha tekkis ja mitte vähimatki, mitte, mitte kõige vähematki -oijah, olin paha, ma enam nii ei tee- efekti. Õudne. Mõttetu.
Isegi laksu ei anna ma enam. Mõtlen, kuidas ise end tunneksin, kui keegi vastuseks minu veale, pahateole, eksimusele võtaks ja lööks mind. Kas paneks järele mõtlema? Kurvastama? Rohkem pingutama? Või jääks ainult samasugune alandatud raev?
Mu tuttav psühholoog ütles, et tema tuttavatest mitmed 16aastased saavad rihma.
Kuidas endapikkust poisivolaskit karistada? Paned nurka? Ei anna suitsuraha? Varsti võtab ta ise rihma ja lööb vastu! Hilja juba üritada midagi muuta, inimene on peaaegu valmis. Jääb üle vaid loota, et kunagi sai piisavalt õpetatud, mis õige, mis ei.

Suured inimesed karistavad ennast ise kõige paremini. Elu karistab samuti ja mitte hellalt. Kõik eksimused saavad kord kinni makstud. Häbiga. Enesesüüdistustega. Vaimse eneselõikumisega. Valudega südames. Kortsudega laubal. Kui seda ei toimu, pole lapsena aru saadud, mis õige ja mis mitte. Seda juba arvutikeelu ja peksmisega selgeks ei tee, on mul tunne. Või teeb?

Ärevus

No küll on vaja vahetpidamata blogida. Ma kohe lähen tööle, siis olen vait.

Tahtsin natuke ärevushäirete kohta kribada, sest mind ennast huvitab.
Erinevate raskusastmetega ÄH-de all kannatab umbes 17% inimestest.
Lastel ka. Kuni 12 eluaastani on tavalised spetsiifilised häired nagu pimeduse kartus, või koertefoobia või vanemast lahutamise. Suurematel on põhilised üldine ärevus (hirm võimalik õnnetuste, lähedaste kaotuste, koolis ebaõnnestumiste jms pärast) ja sotsiaalfoobia (hirm suhtlemisega seot asjade pärast nagu avalikud esinemised sealh koolis vastamine, äkki tekib piinlik olukord, teised pilkavad jms.)
Lapseea ärevused võivad kuni täiskasvanueani kesta ja üha hullemaks muutuda, kui nendega ei tegeleta. Võivad ka depressiooni riskiteguriteks olla.
Üldiselt on ärevatel vanematel ärevad lapsed ehk pool süüd geenidest, pool õpitud käitumismustritel ja ebasoodsal keskkonnal.
Päris väikestel lastel võib ärevus väljenduda jonnihoogude või apaatiana. Koolilastel käitumishäirete ja halvenenud õppeedukusena (st kui enne on kõik ok olnud). ÄH-ga hakatakse tegelema siis, kui see segab juba elu. St kui ma kardan liftisõitu, siis lihtsalt ei sõida lifiga, meie linnas saab hakkama heasti ja viga ei miskit. Aga kui ma kardan pööraselt võõraste inimestega suhelda või eksameid teha või lennukiga lennata või kinniseid ruume, on juba keerulisem elada.
Ja veel. Mida väiksem laps, seda rohkem tuleb ÄH põhjusi otsida pereprobleemidest.

Ma lasteaiast mäletan kahte last, kelle vanemad just lahku läksid. No ikka päris halvasti need lapsed tol ajal käitusid. Ühel tüdrukul oli režiim, et nädal ema juures, nädal isaga teises linnas. Kord oli ta emaga ja isa teises linnas sõitis ära aga lapse hamster jäi sinna. Tüdruk täitsa meeleheitel, et mis loomake seal üksi teeb. Kaks kodu, kaks elu, uus ja vana ema, uus ja vana isa.. endalgi katus sõidaks. Plika oli nii ärrituv, et võis lambist kaaslasele turja lennata ja kolki anda.
Ilmselt lähevad taolised olukorrad mööda ja asjad rahunevad aga mis jäljed need jätavad? Mailille juures oli just juttu, millised stseenid ja laused lapsepõlvest veel 30stelgi hinges kipitavad.
Jahh..
Mul on ärevushäire juba paarkümmend aastat. Üldjuhul oskan sellele värdjale enne vee peale tõmmata, kui ta mulle vee peale laseb aga vahel kavaldab üle.
Nimelt kardan haigusi, nagu varemgi olen kurtnud- kui mul pea nädal aega valutab, kahtlustan endal ajuvähki, mitte ületöötamist. Väsinud liiga tihti- kindlasti taas mingi tundmatu tõbi. Õnneks on mul mõistev perearst... Saan aru, et jabur, aga hirm kerib ikkagi üles. Ja see võib viia selleni, et kui mul on parajasti natuke vilets olla, tühistan kõik toredad kokkulepitud üritused ja sõidud kartuses, et kukun tee peal kokku. Püsti loll, noh.
Ilmselt sai see kunagi alguse esimeses klassis põetud kopsupõletikust, kui pidin haigla üksikpalatis kuu aega veetma. Ja hiljem veel üht teist, mis seda süvendanud on. Sellestki olen kirjutanud.
A teie ärge närvitsege:)

shallallaa

ta on! ta on nüüd tagasi!
SOE VESI
kraapisime raha kokku, ostsime uue boileri ning täna õhtul on pidulik vanniminek.
Boilerikarp oli eile laste poolt tihedas kasutuses, sada imet tehti sellega. Täna rajas Kati sinna maja, lõikasin akna ja ukse sisse. Maja seintel on pildid ja maja sees kaelakeedega kaunistatud pasun, virn raamatuid ja pliiatsid.
Meil on katiga kokkulepe, et kui ta majamängimisest ära tüdib, annab karbi mulle ja ma siis ometi saan sinna laotada oma 3000se pusle (80 X 120).
Kati värvib ja majas on nii suur vaikus, et imelik kohe. Kirjutan laupäevaks tööd lindilt maha, teemaks on laste ärevushäired. Oo kui mitu häiret ma endal juba olen avastanud. Minu hiigelpaksus raamatus (711 lehekülge) on tegelastel neid veel umbes viisteist korda rohkem ja ma pole veel poole pealegi jõudnud. Nüüd ma siis tean, miks inimesed endal ajusid peast joovad. Tihti sestap, et nende ärevushäiretega pole lapsepõlves tegeletud.