Maia-Leena

Et mul oli kodus pakk ihuvärvi cerniiti, nikerdasin neist mõned nukupead. Kahele tegin täna kehad ka taha, üks sai nii kiibakas, et ei julge piltigi teha aga sel teisel bimbol tekkis oma isiksus. Nimetasime ta lastega Maia-Leenaks. Maia-Leena armastab väga balletti, ta paindub väga kenasti ja sestap sai ka sellise tüllise seeliku. Tegelikult pea on keha kohta liiga suur aga ma ei suuda oma paksude näppudega veel väiksemat pead teha. Ja käed-jalaalabaad vajaksid veel tehnoloogia täiustamist. Mulle meeldivad ta juuksed- nagu kerli kõiv!

Mörinast ja müdinast ballaadideni

http://www.youtube.com/watch?v=Do5vj3D-OD4&feature=related
Ma ei oska juutuubist lugusid siia panna, üritasin sinna registreeruda aga millegipärast ei lasknud süsteem mul seda teha. Ju pole siis ette nähtud.
Mul on paha komme tööl sinutorust laule otsida, et oleks lõbusam töötada. See viib aga pahatihti selleni, et satun igast põnevate bändide-laulude peale ja sinna ma jään.
Täna sattus mulle ette Dead can Dance. Ülikooliajal oli mul nende suht õõvastava muusikaga kassett. Mõne loo järgi sai tantsida ka, see oli vägev. Huvitav, mis riigi kollektiiviga on/oli tegemist, peaks infi otsima nende kohta. Või teab keegi?
***
Oli selline periood kunagi, et meeldisid
Johansonid, Pogues, Cure, Clash, Peter Gabriel, U2, Dead can Dance ja Justament.
Ja kõik ühekorraga! See annab ilmselt tunnistust noore inimese maniakaal-depressiivsest meeleseisundist. Eufooriline või masendunud. Või mõlemat korraga.
Praegu pooled neist bändidest mulle enam üldse ei meeldi.
Plaate ostnud pole ma sada aega, kodus plaadimasinas on Jackie Browni soundtrack, Natural Born Killersi soundtrack, Korpiklaani ja Laura. Ähh, tuleb välja, et ikka äärmusest äärmusesse!
Kas sinu muusikamaitse on ajast aega samaks jäänud?
PS. Kes tahab mind paari nädala pärast rõõmustada, võib mulle pihku pista Kerli plaadi. Indigolapsed käivad ka.

Koopaelu jätkuks..

Mängukoopa rindel seis järgmine:
tütre sõbranna vannub, et tema ei tea mitte midagi ja pole kolm kuud seda parooli kasutanud. Kellelegi teisele Krissu seda andnud ka pole. Kas on võimalik, et mingil muul moel on võimalik teiste kontodesse häkkida?
No ja liba-krissu pritsib minu lapse nime all mängukoopas igal pool tatti, on oma deviisiks kirjutanud fakk you all ning kutsub foorumites oma tissi silitama. Saate siis aru:(
Aga muidu on asi isegi kena. Krissu tegi endale uue kasutaja ja teatas, et on pooled sõbrad koopast tagasi võitnud, selgitavate kirjade abiga. Vend ja õde tunnevad tema murele siiralt kaasa, Miku lubas kahtlusalusel sõbrannal kratist kinni võtta, ostis õele oma taskuraha eest pudeli mängukoopa limpsi ja aitas koopajumalale kaebekirja kirjutada. Liigutav.
***
Mina valutan kurku ja pead, keetsin eile kolmanda laari õuna-ingverimoosi ja ülejäänud õunad võivad minu meelest puu otsa tagasi minna, mina enam ei jaksa. Kes tahab moosiks toorainet, võtku ühendust.
***
Sel aastal pole Pärnul raha suve piduga lõpetada ega sügist alustada, õieti pole suve ju olnudki. Lahja, lahja on värk siin meil.
Eriti lahe oli tänase lehe pubireklaam: meie kõrtsist avaneb vaade Pärnu suurimale tänavaugule! Pommiaugu kuvand sobib Pärnule iga aastaga aina rohkem...

mängukoopa mured

Minu kõige suurem laps nuttis täna mis hirmus. Peadpidi minu süles, nagu viieaastane.
Asi järgmine.
Neil see Mängukoopa värk on õudselt oluline. Koguvad punkte ja tuunivad oma virtuaalvälimust, pmst mängivad virtuaalnukkudega ja ma pole kõigest veel aru saanudki, mida seal tehakse. Millegipärast on neil kombeks oma kasutajanime salasõnasid vahel sõpradega jagada, käivad üksteise alt sees ja see on punktide kogumiseks hea.
Krissu pani eelmisel nädalal millegipärast oma vana salasõna tagasi ja blokkis ära oma endise bestika (sõbra), kes oli enne just teda ennast blokkinud. Aga see endine sõber teadis Krissu salasõna, logis end tema kasutajasse sisse ja kulutas ära kaks kolmandikku tema kuude viisi hoolega kogutud punktidest, ostes talle (virtuaalselt muidugi) mingeid koledaid meesteriideid ning käis igal pool roppusi kirjutamas, selle eest blokivad koopajumalad üldjuhul kasutaja üldse ära. Huh, nii segane värk.
Igatahes keeras ekssõber arvestatava käki kokku ja laps oli lohutamatu.
Mina ei tea, kuidas ilusad väikesed tüdrukud sedasi õelutseda oskavad. Kõigest 5aastat tagasi jooksid koos meil aias ringi, patsid lehvimas ja kõik oli nii kena..
Ma ei osanud ka lapsele midagi soovitada. Hoiatasin, et ärgu oma paroolidega teinekord sedasi lehvitagu. Ja hoidugu oma pilte kusagile riputamast, sest tehakse ju kuskilt näpatud fotodega näiteks rates selliseid imeasju ja selliseid kontosid, et aina imesta ja minesta.

Aga jah, netiprobleemidega mul seni kogemused puuduvad. Kui mina, eideke, kord noor olin, siis olid asjad lihtsamad: kiusatavat tiriti juustest ja joonistati tahvlile koledaid pilte.
Huvitav, kas ma annan kiusatusele järele ja helistan tollele tibinale homme, et teda pisut sõimata? Või tema emale, keda ma hästi tunnen? Krissu arvas, et proovib esialgu ise homme asju selgitada.

Tõehetk

Meie lehe onliinis on gallup, et mis saatest arvatakse. 0% arvas, et ea saade ja läheks isegi. 33% arvas, et hea saade aga ise ei läheks, 33%, et õelaim ja rõvedaim saade ever ja ülejäänud, et keskmine meelelahutus või et pole näinud.
Ma olen selle never ever protsendi hulgas. Nii kahju, et asi on pühapäevaõhtusele prime timele pandud. Meie pesakond ootab just sel ajal teleka ees muffineid mugides oma vannijärjekorda. Õnneks samal ajal on mingi tv3 multikas. Samas Ärapanijat nad vaatavad...
Ma tunnen seda eile laiaks rullitud näitsikut, päris kahju temast. Ei kujuta ette, kuidas tema lapse klassikaaslased täna kommenteerida võisid. Kahju, ma ütlen, kahju.
Kuigi alastipildid, noh, see pole ju seadusega keelatud. Ilusat inimest ikka tahetakse pildistada-joonistada, noor oled, siis jätkub seda edevust küll ju. Kes seda ette teab, mis ambitsioonid kunagi tekkida võivad.

***

Kuna mul on nüüd kuidagi paljas olemine, loen oma vanu postitusi ja tirin liiga paljaste kohtade peale tekki.
Kohati on päris uudislik lugeda, mis aasta või paar tagasi toimus.
Ja kommentaare on tore lugeda.
Annan virtuaalse auhinna kõige staažikamale blogilugejale ja püsikommentaatorile - Claarale. Aplaus ja lilled!
Teine-kolmas-neljas visa lugeja auhind lähevad Katale, Elsale ja Triinule. Taas aplaus!
Aga kes on salapärane Ni? Ja kust on mind leidnud maailmakodanik Liina?

Vaijummel

mu süda jäi enne seisma ja teeb praegu tuhat lööki minutis.
Avastasin kolleegi blogi ja iseennast tema blogrollis. Mitte et mul midagi uute lugejate vastu oleks aga tont teab, mitu kolleegi veel mind avastanud on ja ma siin halvematel päevadel mitte vähe ei vigise ülemuste ja kõige muu teemadel. Äkki
ükskord prahvatab vimm
mis kogunend
salajaaaa...
Iga öeldud sõna ja mõeldud mõtte eest tuleb sul, inimene, kord vastust anda- ütleb Jumal.
Aga noh, tere tulemast!
Ritsik eemaldub palderjanipudelit otsima.

jõhvikahapu reede

Turulkäik on akude laadimine. Eriti ilusal päikeselisel sügispäeval.
Kuhjad kokku tomateid, mis maitsevad nagu tomatid, kukeseeni, mis lõhnavad nagu mets ja Pidulaua vorsti, mille lõhn paneb juba leti ees suu vett jooksma.
Jõhvikate müüja, reibas venelanna valab mulle marju kotti ja lobiseb sõbrannaga, kuidas seal jõhvikarabas, kus tema mees neid korjab, ulatub vesi kohati juba kalavinskite äärteni.
Lihamüüja soovitab ahjukartulite jaoks sobivat ribitükki, teine müüja laulab reedese rõõmuga kõrval viisijuppi "Armastus, sa magus mesi".
Ratastoolis põllemüüja-memm lappab oma kaupa kokku, tal vist ei olnud täna edukas päev.
Juustumüüja suhtleb korraga kolme kliendiga, kuhjates letile sinke, juuste ja grillvorste, veel jagub tal aega naermiseks, kauba kiitmiseks ja rahalugemiseks.
***
Hakkan vist haigeks jääma. Pea valutab ja pisikesed õelad külmavärinad kiusavad.
Sain eile külma. Tööd on nii palju olnud, et keha tahab vist põdemisega puhkust võtta. Lapsed on nohused.
Nädalavahetuseks on kohustusi. Mõned neist isegi peaaegu meeldivad. Või oleksid meeldivad, kui kodus poleks mitte halligi teha ja ma pakataks energiast ja töötahtest.
Huvitav. Terve suve pole mind vähimalgi määral häirinud hall ja märg ilm, tänane särav sügispäev aga toodab minus kurbust ja üksindust.

Kas koer on nagu koer või nagu ukselukk?

Eile võtsin lapsele lasteaeda järele minnes koera kaasa, nagu ma tihtipeale ikka teen. Kõik teda seal teavad ja paljud teda patsutavad. Üks tüdruk küsis oma kasvataja käest:
Kas sina ei tahagi kutsut silitada?
Ei, ütles kasvataja. Ma ei silita kunagi isegi omaenda koera.
? küsis laps.
Mul on teistsugune filosoofia, seletas kasvataja. Ma ei nunnuta loomi ega maga nendega ühes voodis. Minu jaoks on koer tarbeese.
***
Kolks kolks kolks kukkusid mul suhtlemistõkked ette. Tarbeese! Tarbeese??
Samas ei lähe tema filosoofia mulle tõepoolest korda. Minu lapse kasvataja ta niikuinii enam ei ole ja inimene võib oma eraelus ju uskuda, mida iganes ja teha mida iganes. Murelikuks muutuksin alles siis, kui mõni kasvataja hakkaks tööl lastele seletama, et koeri peab kohtlema kui tarbeesemeid või et neegrid on orjadeks loodud või et transtsendentaalne meditatsioon on ainus tee õnnele.
***
Muutun millegipärast umbusklikuks, kui keegi teatab, et ei armasta loomi. Muidugi on see minu enda piiratuse probleem. Kahtlemata või olla vägagi toredaid inimesi, kes ei salli loomi. Mina näiteks ei salli… inimesi, kes ei salli loomi.
Mõni armastab loomi hullupööra. Või lapsi. Krissu kaebab, et tema uus terviseõpetaja kallistab lapsi vahetpidamata. Oli kohe esimesel tunnil hoiatanud, et ärgu pandagu pahaks, tema lihtsalt armastab lapsukesi nii väga, et ei suuda ilma neid kallistama olla.
Krissu oli ärritunud, kuna tema pisikese, roosajuukselise ja nunnukesena langes muidugi esmajoones tormiliste kaisutuste ja silituste ohvriks.
Mul pole laste vastu üldjoontes midagi aga nii palju ma neid küll ei armasta, et koolis õpetaja olla:). Lapsed on ju nagu suured inimesedki: suurem osa neist on toredad, mõned väga toredad ja mõned üsna ebameeldiva käitumisega. Iial ei suudaks ma 30 inimesehakatisega pidevalt mõistev ja sõbralik olla, ma ei suuda seda alati isegi oma kolmega.
Aga koerad ei ole ikkagi tarbeesemed.

Sügis on tulekul

Kas sul on ikka kedagi, kelle kaisus pikki, külmi ja pimedaid talveõhtuid veeta?
Kui pole, siis soovin, et sa leiaksid.

Koolilauad

Esimene laud on Kati jagu. Millegipärast ei meeldi talle selle ääres eriti istuda, pigem joonistab, lõikab-kleebib ja kirjutab kõhuli põrandal või köögilaua taga. Tegemist on kuskilt ilma rahata saadud veneaegse kolakaga, raske küll aga sahtlid mahutavad meeldivalt palju ja lõputult tugev on ta ka.

Teine on Miku oma. Temalgi on kellelgi üleliigseks osutunud laud aga natuke kitss, ruumi on vähe. Laminaatplaat, ebameeldivalt külm ja sahtliboks ei taha alla ära mahtuda. Pildistamishetkel isegi suht korras.

Kolmas on Krissu laud. Tehtud tuttava ameeriklasest pereisa poolt, ise saagis plaadi ja pani jalad alla. Meie saime selle endale kevadel, kui nende pere Kameruni misjoneerima sõitis. Üle kahe meetri pikk ja sale laud on keskelt natuke lohkus, mina oma võrdlemisi kaaluka füüsisega seal peal istuda ei julge.
Aga see, mis laua peal valitseb.. no comments! Avanenud vaatepilt sundiski mind eile fotokat haarama. Pärast ajaloo jäädvustamist koristati siiski enamus kräppi ära, sest ma keeldusin selle essuhunniku ääres miljardite ja miljonite kirjapildi ja inglise keele sõnadega tegelemast.
Mis mul siin kisada. Kui mina veel noor olin- irv irv - tavatsesin aegajalt kõik oma riided kapist välja kraamida ja neid selga proovida. Garderoobi tagasi kappi paigutamine võttis muidugi päevi...
Ja kui ma diplomitöö kaitstud sain, rebisin kõik oma mustandid, märkmed, koopiad ja mõned eriti vihatud konspektid tibatillukesteks tükkideks, kultuurkiht sai mitme sentimeetri paksune ja kattis mu põrandat mitu nädalat. Lihtsalt vabastav oli paberivaiba peal tallata ja sõpradega seda õhku loopida.

REMist ja liivast

Täna on siis REM Tallinnas. Mõtlesin mis ma mõtlesin aga ei riskinud piletit osta, et uus plaat ja kes teab, mida see sisaldab. Mulle on rohkem nende vanem muusika meeldinud.
Täna loen lehti ja põen. Äkki oleks ikka võinud riski võtta ja minna....
Kui keegi juhtub minema, muljetage siis pärast.
Ja ma ikka ei ole leidnud kedagi, kes minuga ooperisse tuleks. Poiss arvas, et tema võib tulla küll, kui ainult liiga pikalt ei kesta. Oojaa, kestab kestab, hoiatasin mina. Noh, eks ma pean siis enne kodus natuke magama, tunnistas poiss puhtsüdamlikult. Tal ju Oistrahhi lõppkontserdi ajal kippus vägagi silm looja minema:)

***
Eile õhtul lasteaias rühmakaaslase emaga jõudsime vaevalt tere öelda, kui võsukesed pistsid hädaladama- me tahame veel mängidaaa!!!
Mina ohkasin: No küll on lugu, lasteaia viimases rühmas keegi enam ei rõõmusta, kui emad järele tulevad.
Kasvataja kommenteeris: Kuidas ei rõõmusta, kasvatajad rõõmustavad vägagi!
Raskustega õnnestus laps liivakastist kätte saada, kus koos sõbrannaga lasti omaehitatud liivamäest tagumikkupidi alla. Pükste värv paistis vaevalt liivakihi alt välja ja kummikutest kallati pool kilo liiva välja.
***
Õhtujutt.
Mina: ja nad jõudsidki lõpuks lõunamaale, pääsuke pani Pöial-Liisi...
Kati: ..lille peale
Mina: ...ja seal ootasid teda...
Kati: MEHED!

Objavleenie!

Ära anda moosiõunu. Hädapärast kõlbavad ka süüa.
****

Vahetan purgi õunamoosi purgi marineeritud seente vastu. Piprad ja küüslaugud võivad purki elama jääda.
***

Ära anda üks pilet V. Tormise ooperile Luigelend. Pärnu Kontserdimajas 14. septembril kell 17. Kaasapanus- veidi skeptiliselt meelestatud ja eelarvamusi täis siinkirjutaja.

Elu seitsmes purgis

Tööle peaks tulema hommikul sellise tundega, et tahan maailmale midagi anda.
Mul ei ole täna hommikul midagi anda. On küll paar tööd, mis peavad valmis saama ja saavadki aga need justkui ei puutu minusse. Need on vaid pisikesed killud pusles ja kui need sealt puuduksid, ei läheks see kellelegi korda. Noh, kaks-kolm inimest on sellest isiklikult huvitatud aga muidu... nagu viskaks kivi kaevu. Tõstaks kühvliga peotäie liiva vasakult paremale. Hüüaks paar lauset tuulde.
Iseasi, kui midagi halvasti läheb, viga juhtub. Oo kui paljudele sinu töö siis äkki korda läheb!
Tegelikult sinu töötamise intensiivsus ja pühendumus ei tohiks ju sõltuda sellest, kui paljudel seda vaja on. Ükskõik, kas määrad ministrina seaduse, mis tuhandete inimeste elu mõjutab, ravid arstina terveks ühe inimese või pühid kojamehena puhtaks tänava. Mängid partii kabet oma lapsega.
Kõik on tähtis. Kõik on üks kiriku ehitamine. Mitte kivide kandmine või vundamendiaugu kaevamine vaid kiriku ehitamine. Iga päev.

Lihtsalt mõnel päeval tunduvad kivid nii rasked.

Mõnel päeval kaevad enda meelest valmis imeilusa augu. Oled kohe uhke. Ja siis kukub keegi sinna sisse ja kostab roppu sõimu. Millegipärast kipub vahel juhtuma, eriti kui sa oled oma töösse eriti palju iseennast sisse pannud. Siis kohe kaua aega ei taha enam midagi endast anda. Teedki pooles vinnas.
Ei, mul pole seda küll õnneks tükk aega juhtunud, lihtsalt...

Ilmselt panin liiga palju iseennast eile õunamoosi sisse.
Siin ma nüüd istun. Osa minust aga istub kodus, roostesel pliidiplaadil käterätiku all ja piidleb maailma läbi seitsme klaaspurgi seina.

kõige ilusam koer

Mul tekkis veider mõte Lottega koertenäitusele minna. Või noh, MATCH-show-le, mis pole tegelikult päris näitus. Niikaua ma keevitasin, kui läksimegi. Ema tuli ka ja T ja Miku ja Kati.
Me oleme nii palju oma koeraga vaeva näinud. Tundus nagu iseendale väikeseks preemiaks võimalus olla väljanäitusel.
Lots pidas end kenasti üleval. Võistlesime "suurte tõutute koerte" klassis ja saime kolmanda koha. Aplaus! See on muidugi tähtsusetu pisiasi, et vaid kolm koera seal klassis võistleski... Aga vähemalt me kvalifitseerusime ja saime sinise lindi. Hindaja laitis meie plika liiga paksuks. Muidu oleks äkki isegi punane lint antud.
Saime auhinnaks termostassi, nutsu krõbuskeid ja hõbeplekist aumärgi. Tore üritus oli tegelikult, me kõik elasime nii kaasa.
Aga üks väga puhas ja kena vanainimene ütles meile: "Minu arust on teie koer kõige ilusam! Mulle nii meeldivad bernhardiinid, mul on siiani meeles üks kooliraamatu pilt, kus laps läheb kooli ja bernhardiin istub truult kõrval."
Ja kuigi Lotte on vaid ruutjuur bernast, on ta ikkagi meie jaoks kõige -kõige ilusam.

Õhtul keetsin 7,5 liitrit õunamoosi. T ja Kati aitasid lõigata. Õunaplödi peksis potis nii vihaselt vastu kaant, et põletasin näpu ära aga moos sai hea. Ingveriga.

Arva, ära arva

Kustmaalt alates muutub oma arvamuse avaldamine ebaviisakaks?
Kus ja kellele oleks üldse viisakas arvamust avaldada?
Nii et ei solvuta ja valesti aru ei saada?
Kas üldse on mõtet mingit arvamust avaldada?
Näide 1.
Inglased teatavasti elavad jupp maad soojemas kliimas kui eestlased. Sestap nemad ei riieta oma lapsi eriti soojalt. Inglismaal hakkab eestlasele valusalt silma, kui poolpaljalt nad tittesid lasevad olla.
Mu inglannast sõber sünnitas siin oma esimese lapse ja sai tükk aega imestada, miks eesti naised teda nii kortsus kulmul vahivad, kui ta oma titaga jalutab. Sellepärast, et tital polnud mütsi peas ega kampsunit seljas, mõni mammi ütles talle seda. Ega nad paha pärast, ikka hea pärast ütlesid. Tema ainult naeris selle peale, ei teinud väljagi. Kelle asi. Õige kah. Tita sai küll varsti kõrvapõletiku aga see läks mööda. Ilus terve poiss on praegu. Poleks ilmselt olnud vaja midagi öelda.
Näide 2.
Minu esimene armastus oli suht nõme tüüp. Vanemad olid endast väljas - kassa loll oled peast, et temaga sebid. Ma ei mäleta, kas mu sõbrad arvamust avaldasid. Võibolla avaldasid aga mina olin ju siis kurt ja pime. Vihastasin kõigi peale, kes mulle “aru pähe panna” püüdsid. Ärge segage mu eraelusse ennast! Mis see teie asi on!
Oli kurb küll pärast olla. Võibolla oleks õige inimese õigel ajal öeldud õiged sõnad suutnud katastroofi ära hoida? Aga ma ei kuulanud ju.
Mis siis, kui kutt oleks mulle aeg-ajalt näiteks peksa andnud? Mina ütleks oma sarnases olukorras sõbrale- jookse ja ära tagasi vaata. Jah, sekkuks teise inimese eraellu ja ütleks. Samas ei oleks sellel ilmselt mõtet. Armunud inimene ei kuula niikuinii kedagi.
Näide 3.
See võib olla mis iganes. Poisid sodivad seina. Ema tuuseldab kassajärjekorras oma nutvat last. Tüdruk nutab pargipingil. Kaks kutti kaklevad.
Lähed mööda või reageerid. Sinu meelest asi ei ole ilus. Aga see ei puutu sinusse! Okei, kui suisa politseid on vaja, siis ehk tuleb sekkuda. Aga on ju palju vahepealseid variante.
Olin koolitüdruk, kui nägin kaht poissi, kes väntsutasid ja togisid üht koera. Vapper loomakaitsja, nagu ma olen, kukkusin poisse sõimama. Millepeale koer lõi mulle hambad säärde.
No comments.

Tahad maailma parandada, kirjutad arvamusartikli. Kui sa oled nõud taluma kümneid tigedaid kommentaare.

Mõni avaldab kogu aeg arvamust ja kõigile. Õudselt tüütu.
Teine peab enne pudeli viina hinge alla panema, kui midagi üldse arvata julgeb.
Oma seisukohaga lagedale tulemine nõuab julgust taluda teistsuguseid seisukohti. Ja võimalikke tagajärgi.
Naqgu poliitikaski. Kui suured poisid kaklevad, kas pisike Eesti peaks midagi selle kohta ütlema või oma arvamuse enda teada jätma ja omaette porisema? Igaks juhuks. Või?

Kuulasime T-ga Birgiti plaati. Eh, mulle ei meeldi, liiga meinstriim popp, ütlesin mina.
No mine saatesse ja laula siis ise paremini, selle asemel, et siin iriseda, muigas T.
Däämn, ütlesin mina. Kas ma isegi oma kodus ei või enam midagi arvata?
T- naerab.
Järgmine kord, kui mind haarab kiusatus midagi avalikult arvata, teen seda, mida ma oma lastele vahel soovitan jonnides teha.
Lähen kempsu, panen ukse kinni ja räägin kõik hinge pealt ära. Äravoolutorusse.

Osavad mehed ja ilusad asjad

See töönarkomaania on ikka karm. Nii pingeline tööaeg on olnud, et ei saa enam kodus ka kirjutamist enam pidama.
Aga ma lihtsalt pean rääkima oma tänasest avastusest!
Teadsin, et maakonnas elab üks kutt, kes parandab vanu pille ja restaureerib vana mööblit. Kohtusime ühel üritusel mõned päevad tagasi ja täna käisin tal töökojas külas. Täiesti finuminaalne vend!
Peale selle, et ta restaureerib mööblit, on ta teinud koos paari abilisega mänguväljakud tervele Sauga vallale ning lastemööbli tervele lasteaiale. Raha teenib ta veel treppide ehitamise ja muu tarvilikuga. Peale selle, et ta teeb tavalisi kappe, voodeid ja kummuteid, oskab ta teha nii meisterlikke uusvanasid mööblitükke, mis kogenematuma vaataja täiesti ära petavad. Rääkis, et tegi kliendile kiikluige ja vanutas kenasti ära ka, nagu sooviti. Klient viis asja mänguasjamuuseumi ja müüs seal maha. Töötajad olid rõõmustanud, et oi kui haruldane ja huvitav asi, kahju ainult, et natuke ajahambast näritud, vaja restaureerima hakata.
Meister ise kirjutab ausa mehena igale poole aastaarvud peale, nii et kui keegi hakkab oma vaarisa kappi uuendama, siis ülla-ülla kapi tagaseinast 1998 aastanummer leida!
Nägin piltide pealt tema tehtud kiikhobust ja oleksin võinud vanduda, et see on sada aastat vana. Isegi valjaste vaskneedid olid rohekaks oksüdeeritud! Võibolla kui asja reaalis ja lähedalt vaadata, siis saaks aru.
Lisaks teeb ta imetillukest nukumööblit ja armastab kõige rohkem ise mööblit disainida. Kass-laud, viiul-laud, veimevakk-reejalased-laud, hiigelraamatu (1001 ööd)kujuline riidekirst...
Ja kõige huvitavam on fakt, et ta pole päevagi õppinud üheski vastavas koolis ega kursustel, pole olnud tal osavat vanaisa ega üldse mingit õpetajat. Lihtsalt tekkis huvi ja hakkas ise proovima. Vaatas, kuidas vanad asjad olid kokku pandud ja tegi järele.
Täielik looduslik, Jumala antud anne!
***
Armastan väga vanaaegseid hästi tehtud asju. Ventspilsi lossis on üks suur must riidekapp, mille seinad on umbes 20 sentimeetrit paksud. See oli nii suur nagu vaese mehe vannituba, kaalus mingi miljon kilo ja giid rääkis, milline vaev oli seda üldse ruumi sisse lohistada. Tagasihoidlikud nikerdused, läikivad pealislakk, massiivsed sahtlid ja õrn soe puidulõhn, mis laseb endas veel aimata kunagi siin rippunud kleitide ja valgete satsiliste padjapüüride parfüümi. Seisin ja silitasin kappi nagu napakas. Sest ta oli täiuslik!
Armastan ka inimesi, kes oskavad midagi väga hästi teha. Tänapäeval ei ole väga palju inimesi, kes oma käsi muuks tööks oskaksid kasutada kui arvutiklahvidel klõbistamiseks. Mulle avaldab muljet, kui keegi oskab tooli valmis teha, ise akna ette panna või kasvõi priskeid kapsaid kasvatada.
Kui ma meest otsiks, siis hoiaksin silmad lahti pigem Decoras või K-Rautas mitte ööklubis või riidepoes.

töö töö ja veelkord töö

Seltsimehed, nii ei saa ju! Ei saa nii palju tööd teha ühekorraga!
Täna olen mässanud teha väiksemaid töid ja ühte suurt aga mõnusat. Muidu oleks kõik tööajal ja töökohal valmis saanud aga oli vaja vahepeal objektil kohal käia. Seep olin sunnitud kodus veel paar tundi trükkima ja see on paha. Lapsed jätsid korrapealt kõik tegemata, ei ole leebe tunne avastada kell 22.30 poisi tegemata mataülesanded...
Lisaks toimus järjekordne näituseavamine. Need kunstnikud küll... Tseremoonial oli kuus pudelit veini, kaks pudelit vett ja paar peotäit soolapähkleid. Manustanud tühja kõhu peale pool klaasi märjukest ja tiba pähkleid, läks keel korrapealt pehmeks ja samm ujuvaks. Hea veel, et intervjuud jõudsin enne ära teha, mõtlesin pool tundi hiljem täiesti jokkis peaga bussipeatuses konutades. Miks just minul peab selline kanapea olema! Järgmine kord võtan avamisele oma võileivad kaasa.

Töö tõttu olen täna ära vaadanud 560 fotot Itaaliast ja 100 fotot Boliiviast. Päris niuksuma võttis. Sellised mäed ja eresinised järvekesed Verona lähistel, sellised vihmametsad ja troopilised liblikad Boliivias pluss Andid... Viimased jäävad vist kättesaamatuks aga Itaalias loodan ikka kunagi ära käia.
Boliivia lugu, mis laupäevases lehes peaks ilmuma, on väga huvitav muide. Noormees käis koos kahe sõbraga seal kuu aega matkamas ja liblikaid püüdmas. 2-3000 liblikat tõi koju! Boliivia on Lõuna-Ameerika vaeseim riik ja maailma kolmas kokaiinitootja. Kuu aja jooksul kohtasid nad nelja valget inimest. Jne.
Hea on vahel kodust ära käia.
Hea on bioloogikiiksuga olla ja vihmametsadest unistada. Mis siis, et unistused teoks teevad vaid tõelised bioloogid. Mina ainult kirjutan neist...

Nii tekivadki lollid naised

Kahju, et ei jaksa lehti lugeda. Korjan lehed nädala jooksul koju ja loen a) siis kui supp keeb, b) nädalavahetusel, kui lapsed juhuslikult varem magama lähevad.
Tööpäeva õhtul ma ei suuda tavaliselt süveneda. Ja ei taha ka. Kui sa oled päev läbi tekstide ja infoga töötanud, siis kulub ära pigem koeraga jalutamine, lastega rattasõit või peenarde rohimine.
Ühe uudistesaate püüan päevas ikka ära vaadata. Isegi lapsed vaatavad vahel. Aga kaks õhtut järjest pole ma sedagi suutnud teha. Eile panin õpikutele pabereid ja üleeile vihikutele. Mees tegi sedasama ja kirjutas peale. Meile mõlemale meeldib see töö:)
Vahel mõtlen, et võiks õhtuti näiteks kõik tähtsamad infoportaalid läbi vaadata. Kui mul puhkus oli, siis lugesin netist uudiseid hea meelega. Nüüd ei taha. Pigem teen väikese blogiringi. Tunnen, et vajan õhtul pigem emotsionaalset laadimist, mitte vaimset.
Plaan oli mul õhtuti ajalooraamatuid lugema hakata. Nii rumal on rumal olla…
Üleeile sattus näppu gümnaasiumiõpik Baltimaade ajalugu. No nagu hiina keel. Nii tihe tekst, nii palju arve ja fakte, nii kuivalt kirjutatud. Vaesed lapsed.
Eile tegin suvalisest kohast lahti 5. klassi ajalooõpiku ja lugesin suurest näljahädast Eestis. Küll oli huvitav! Järeldus- mu aju areng on seisma jäänud 11aastaste tasemele...
Tahaksin kursis olla gruusia-osseetia konflikti tagamaadega ja Kulka võlglaste looga. Aga ma ei suuda ennast õhtuti sundida mõtterikast teksti lugema. Vahel olen nii läbi, et isegi kellegi pikem ja filosoofilisem blogitekst on lugemiseks liig.
Võibolla teen valesti, et oma intelligentsi investeerimise asemel rohin peenraid või lobisen lastega. Selle asemel, et süveneda mõtisklustesse eesti rahvusluse tulevikust või majanduslanguse tempost teen pliidi alla tule ja segan koogitaigna kokku. Ma tean niigi, et majandus langeb ja Venemaaga on halvasti. Ma pean maja soojaks saama, viiele inimesele, kassile ja koerale söögi ette leiutama ja lasteriided pessu panema ning nende igapäevaste tegevuste juures ei aita mind kuidagi teadmine KUIDAS täpselt majandus langeb ja MIKS on Venemaaga halvasti. Muidugi oleks huvitav seda teada aga …
Keegi võiks leiutada, kuidas aju ööseks teadmisi vaikselt laadima panna, nagu telefoni. Seni jätkan oma piiratud kodukanaintelligentsiga. Palun ärge küsige mu käest, kes täpselt alustas, osseedid või grusiinid ja mis aastast see konflikt hõõgub. Kui pensionile jään, ju siis saan mõnest ajalooraamatust teada, mis tolleks ajaks ehk kirjutatud on.

uus aasta ja irl- kohtingud

Et siis head uut aastat kõigile, kellele ma isiklikult või blogide kaudu pole jõudnud seda soovida!
Meil läks rõõmsalt ja rahulikult. Kui välja arvata Suure Päeva eelõhtune ainultühepaarisukkpükste ostmine; tuli lõpuks osta nii palju puuduolevaid asju et ega ma oma pangaarve seisu praegu ilma ahastusekarjeta vaadata ei saa....
Kõigile lastele värvisin pähe ereroosad salgud või triibud. Krissu tahtis Avril Lavigne stiilis olla ja kuna värvi jäi üle, määrisin seda lahkelt nooremategi pähe. Ilus tuli välja. Krissu sai Humanast 35 krooni eest maailma kõige ilusama väikese musta kleidi ereroosade detailidega ja veetis pool õhtut peegli ees.
Esmaspäeval ärkasid kõik vähimagi vaevata kell pool 7 üles, manustasid oma kakao ja tipsisid koos issiga kooli. Neil on nimelt koolis suur remont ja klasside leidmisega on igavene tegu.
Mikul toimuvad tunnid autokoolis ja Krissul pooled tunnid võimlas, mis on ajutiste vaheseintega klassideks jagatud. Täna Krissu ütles, et ega ikka ei kuule küll õpsi juttu, kui samal ajal seina taga õpitakse vene keele tähestikku ja teisel pool käib laulutund. Pealt on ju need nn klassid ülevalt lahti ja kujuta ette, kuidas võimlas kajab! Kuidas nad asjadest aru saavad ja mis hindeid nii saama hakkavad??
Krissul on uus pinginaaber ja klassijuhataja. Mikul on lihtsalt jubetult palju õpikuid ja pikad päevad...

Õhtul käisime pitsas. Kõik nii elevil siiani.
Krissu, mööda tube kepsutades: "mai tea, mul on energia ülejäägid, see on vist pitsast."
Miku, unelevalt pikutades: "Essa koolipäev on nii äge. Uued raamatud ja kõik. Kahju, et varsti enam ei ole nii huvitav kooli minna."
Kati, nukke ritta seades: "Me käisime (oma lasteaiarühmaga) loodusmajas ja seal oli NII suur liblikas või kiil nagu minu kaks kätt kokku. Aga loomad olid kõik alles puhkusel."

***

Üks blogard kutsus külla mõned oma lugejad ja olevat olnud tore. Huvitav, kas mina julgeksin midagi sellist teha? Mul käis eelmisel suvel külas paar Perefoorumlast ja oli ka tore. Üks neist osutus mu blogilugejaks:) Ja A, sina käisid külas aga sind ma teadsin pmst varem ka.
Mitme kaasblogardi suhtes on küll selline soe ammu tuttav-olemise tunne ja hea meelega saaks päriselt tuttavaks. Päris võhivõõraga kohtuda ilmselt ei riskiks...
Võibolla on see nagu kunagi jututubades pimekohtingud? Et kui virtuaalselt jutt sobib ja teineteise tekstid meeldivad, siis sobib reaaliski? Mul vähemalt küll läks alati hästi. V. a üks kord, kui kohtumisele ilmus Dyna, kes oli küll tore poiss aga miski 17 aastat vana ainult. Professori, Wanuri ja Rubiiniga saime lausa sõpradeks, mõtlen nostalgiaga meie pannkoogiõhtutele...
Enivei, kui keegi tõesti peaks tundma soovi mind reaalis kohata, siis miks mitte.