kuulsuste tähesäras

Eile ja täna võtsin osa sellisest üritusest nagu seminar-konverents teemal kuidas lapsed arvuti- ja telemeedia maailmast tagasi lugemise ja raamatute juurde tuua, sõna vastu taas huvi äratada. Ehk nagu üks ettekandja ütles: kuidas inimesed masinate võimusest jälle tagasi tuua, nagu robotite ulmekas!
Üritus iseenesest oli väga huvitav, esinesid Tiia Toomet, Contra, Arvo Valton, Harri Jõgisalu, Jaanus Vaiksoo, Heiki Vilep, Leelo Tungal, Kärt Hellerma jpt. Ahjaa, Ilon Wikland oli aukülaline. Mul oli au teha teha Wiklandi ja Tunglaga intervjuud, suhtlesin ka Vaiksoo ja Toometiga. Sain tohutu emotsionaalse laengu, sest kõik nad on inimeste ja kirjanikena mulle nii suured eeskujud, inimestena olid nad ka äraütlemata toredad ja meeldivad....
Ja muidugi Wikland, kes on 77 aastat vana aga nii käbe muti et otse uskumatu! Ta rääkis, et ta ise ka huviga vaatab, kui kaua talle on veel aega antud töötada, ta on kõik muud projektid lõpetanud, veedab aega ainult joonistades ja veel kord joonistades, et veel teha nii palju kui saab.
Toomet tuleb Tartu Mänguasjamuuseumist ära, sest tunneb, et see etapp on läbi ja tahaks rohkem kirjutada. Sama tahab kangesti ka Tungal, kes kurtis, et ka nii tahaks Heast lapsest ära tulla, et oma asjadega tegeleda.
See on üks võimas sund ja tuli, mis paneb kirjutama, maalima, joonistama, muusikat tegema nii, et see on kõige tähtsam asi su elus.

ilu ja loomingut, ruttu!

Sattusin lolli peaga käsitöölehekülgedele ja siis foorumisse ja siis blogidesse. Nüüd arvutan mõttes kokku, mis staffi mul kodus on, mida saaks tükkideks lõikuda, kokku liimida, õmmelda, värvida, pärlitada. Tänahommikused blogilehitsused panid lausa silmad põlema ja käed värisema, tekkis tahtmine otsekohe koju tormata ja midagi LUUA.
See pole miski kuuskümmend rida ajalehes, mis päeva pärast pliidi alla rändab või netiavarustesse kaob. See on käegakatsutav, pehme, soe, ilus ja särav....
Eile oli täielik nullpäev, pms ja haigeksjäämise tunne, tulin poolest päevast töölt ära. No küll oli ea! Sain teada, et kell 3 paistab päike palju soojemini ja mõnusamalt kui kella 12-se lõunapausi-kähkuka ajal või kell 5 juba loojudes. Nägin koolist koju tulnud lapsi ja nemadki olid rõõmsad mind nähes. Õpetasin Mikut viinereid praadima. Lugesin lehte ja tukastasin. Ja kui palju energiat mul õhtuks tekkis! Tarbisin ka gripp-heeli 8 tabletti ja täna hommikul lausa lendasin tööle, eilsest masendusest ei jälgegi!
Eile ootasin bussi hommikul ja ütlesin Jumalale: kui sa tahad mind kasutada, saada mu juurde keegi, kellele Sinust rääkida. Ja paari tunni pärast astub X mu kabinetti ja küsib - noh, kus su jumal on siis?
Igal pool, ütlen mina.
Seal vä? ja näitab suitsuandurit
Seal ka, ütlen mina.
Kui suitsu teen, hakkab läbi anduri rääkima muga, jah?
Ikka hakkab:) Ta jälgib sind!

friday freedom

Töönädal taas õnnelikult selja taha jäetud.
Otse imekombel pole kalendris homseks kirjas ainumastki üritust, mida leht peaks kajastma, ei ainustki sünnipäeva, ei ainustki kohustust peale tavapärase koduperenaisenduse. Freedom!
Täna olen alles tööl, sest naudin seda imetillukest hetke kus selle nädala töökohustused on lõppenud ja kodu omad alles ootavad mu kojujõudmist. Akna taga möllab tõeline lumetuisk - äge! mida mina soojast kabinetist vaatan, kodus on külm ja elamine hoolimata meie meeleheitlikust kütmisest soojaks ei lähe.
Töökohustustest rääkides tunnen heameelt vaid ühe kohtumise üle sel nädalal. Käisin puuetega ja haigete laste vanemate tugigrupi koosolekul. Mõtled oma elu üle et mul ei hullu ju midagi viga, bla bla bla...
Üldse ei. Ma tundsin rõõmu sellest, kuidas need naised üksteist toetasid. Nagu üks piltilus sihvakas venelanna ütles: ma arvasin, et ma ise saan ainult ennast aidata. aga kui gruppi tulin, leidsin enda seest üles valu, mis oli seal olnud 18 aastat ning lasin selle lahti.
Tema vaimupuudega poeg oli 18-aastane ja naise kenas näos olid sügavad murekortsud.

Tegelt ma ei saa aru, miks ma kogu aeg tööasju kirjutan. Sattusin lugema Oskari ja Leena-Mai blogi- nii äge oli! Ma kogu aeg kaklen oma lastega viimasel ajal, ei tahagi seep vist kirjutada.

Ja veel. Eile hüppas meil kontoris uksest sisse Kivisildnik, näpus kuhjake uhiuusi raamatuid "Torti ja aborti". Ise säras nagu jõulukuusk. Mõtlesin: kui imehea tunne võib olla, kui sul on sinu enda kirjutatud raamat peos... või hoopis hirm, kas su lapsukest omaks võetakse?
Ulmekirjanik Jüri Kallasega tegin ka meiliintervjuu. Tema kurtis, et viimasel ajal üldse eesti autorid ulmet ei kirjuta. Mina jälle mõtlen: asi siis üks fantastiline jutt kirjutada pole...
Ambitsioonid.
Ja mida mul siis nii väga maailmale öelda oleks?

lumi sadas alla

Lumi sadas tegelt juba laupäeval maha. Nii suur rõõm oli! Tõeliselt hea ja ilus õues olla. Tänaseks on siis see imeollus maas olnud juba mitu päeva ja nigu jahe on hakanud....
Eile jõudsin koju kell pool seitse, hingeldavana, toidukott käe otsas kõlkumas. Pidin tegema vaatlust õhtul. No ja kuna issi oli tööl, tõi krissu õe lastaiast koju aga muude asjadega jäävad nad hätta. Helistavad siis mulle kell kuus: emme! meil on külm, kõht on tühi ja külmkapp on tühi!!!!
Kappangi siis läbi pimeda õhtu kodu poole juhendades telefoni teel, et kui külm on, pugege ometi teki alla ja vaadake videot. Hea meel, et tööpäev läbi, samas süda rahulolematu, et peab see elu kõik just niimoodi käima.... Küsisin siis pärast laste käest, et kumba te tahate, kas tööl käivat ema, kes teenib mõnusalt pappi mõnusate asjade ostmiseks või ema, kes kenasti iga päev lapsi sooja toa ja supiga ootab? Ee, mõlemat tahaks, arvati selle peale.
Täna ka upun töösse ja püüan blogeerimisega seda ebameeldivat momenti edasi lükata. Peale tööd pean jälle minema ühele kohtumisele kell 5, õnneks on issi kodus. Seega tuba on soe ja suppi suudavad nad ehk ka ise ära soojendada.
Kuid siiski- maeitea kas mina olen mingi eriline äpu, kes ei oska tööd ja peret ühendada vä?
Kati siin köhib mitu päeva aga olen teda vastutustundetu emana lasteaedikusse tirinud, sest mees on tööl ja artiklid on vaja kindlateks päevadeks ära teha igal juhul. Niiet annan talle homöpaatilisi tablette, näen rõõmuga et mõjub ja samas loodan salakesi, et äkki saab sinist lehte võtta... aga mitte enne homset..
täielik kahestumine.
Pidime täna tööl puhkusegraafikud kirja panema, mul alles augustis ja see tundub kümnete aastate kaugusel olevat:(
Varsti on sõbra- ja vastlapäevad, siis juba vabariigi aastapäev. veits vaheldust vähemalt.

ei enam sõimu ja viha

Viimasel ajal ma nii tige kogu aeg. Mõtlen inimestest halvasti, räägin kah.
Pole vaja oma halba energiat teistele kaela kallata.
Mul siin oli 1 heategevus vahepeal. Sõber maakler leidis ühe koleda maja kus elasid sodi sees viis lapsukest koos mitte eriti teotahteliste vanematega. Organiseerisime siis natuke abi.
Sõber ostis midagi, mina panin töö juures paar selle kodu pilti suure ringi emaili, et kes tahab aidata, toogu nodi.
Täiega jõledad pildid olid tegelt. Tahtsin siia ka ühe üles panna aga ei riskind, eesti nii väike.
Kriibib hinge, et on selliseid peresid. Loomulikult on alati olnud aga kui mõni just sinu turvalisse ellu sisse juhtub, teeb kurvaks.
Inimesed olid head, mulle toodi mingi 12-14 pakki, riideid, mänguasju, kommi, raamatuid. Ma vaevu mahtusin oma laua taha. Oli neid, kes põlastasid ja lubasid kondoome kinkida, oli neid, kellele läks väga hinge ja tahtsid veel midagi nende heaks teha.
Aga mida? Ema ümber kasvatada? Lapsed lapsendada? Raha anda? Asjad on ju alati ainult asjad...
No me saatsime eile laadungi teele ja kuuldavasti olla see palju rõõmu teinud ja tänati kõiki väga.
Ma tõesti püüan hinnangutest hoiduda aga .... milles lapsed süüdi on kui inimene omaenda eluga hakkama ei saa? Mis õigus on lapsi sünnitada kui nad ei lähe sulle korda peale seda kui lasteraha arvele laekunud?
Ei ma ei tea olukorda muidugi lähemalt, ma niisama üldistan. Ja ei mölise rohkem. Mul pole kah mingit õigust kommenteerida tegelt. Ma isegi pole ise käinud seal.
Ja oodatud rõõmu asemel tehtud heateost kriibib ikka hinge- need olid ju kõigest asjad...

naised

Statistikaameti arauanne 2006
kõrgkooli lõpetas 2005. aastal 100 mehe kohta 235 naist
2000 aastal oli 100 mehe kohta 194 naist

0-3 aastaste lastega kodusolevatest naistest töötab 1/3
4-14 aastaste lastega emadest töötab 79%

1/5 0-14 aastaste laste emasid pole eluga väga rahul, tahaks rohkem kodule aega leida
39% emadest tahaks pigem veel rohkem tööd teha

perele ja kodutööle kulutab 0-14 aastaste ema päevas 6-9 tundi
isa 2,5 tundi

Ja mis sellest kõigest järeldub?
Et elu on raske. Pingutama peab, õppima, kodutöid tegema. A kus see kirjas on, et elu kerge peab olema?
Nii tihti on tunne, et mind ei jätku igale poole. Mis sellest üle aitaks? Ikka vastus valmis: keskendumine ühele asjale korraga.
Näiteks kirjutama artiklit tööajal siin targutamise asemel:) !

ööseks juhe seinast välja

Öösel kella kahest neljani on kõige lollim aeg ärgata.
Kella kaheks on läbi ka kõige põnevam raamat või film ning muud vooditegevused ka. Ja õnneks pole ma lüpsja ega pagar, et peaks tõusma kell neli. Kahest neljani sureb öösiti kõige rohkem inimesi, millegipärast jäävad kell 1-2 haigeks lapsed. Kõriturse ja oksendamised algavad vähemalt minu lastel punktipealt kell 2 öösel.
Sel imelikul ajal on sügav uni ja ärkamiseks vaid kaks põhjust: pissihäda või halb unenägu.
Mind äratas eile öösel pissile küsiv laps ja iseenda hirmuuni. Teema oli kümneid korda läbinähtud - mina põgenen pahade eest (seekord päästsin väikest isepäist printsessi), lukustan enda järel aina uusi uksi ja pahad, röövlid, sõdurid vms lõhuvad järjest need uksed maha ning jõuavad juba kannule. Siis ma unes libisen neist mööda ja pistan mööda tänavaid punuma (seekord siis printsess- kes oli vahepeal Katiks muutunud- kaenlas). Tavaliselt pääsen.
Ainult ükskord leidsin unes seda julgust, et astusin röövlitele vastu ja viskasin nad aknast välja nagu Pipi.
Ma ei tea, mille eest need põgenemised unes toimuvad, ja mis on see alateadvuse koll, mis mind tegelikult taga ajab. Tahaks teada. Kolli laiaks lüüa.
Teine õuduteema on vee ületamine. Jõgi või porine meri, kõikuv, libe, piireteta või jõe keskel vette kaduv sild, mille pean ületama , vahel ujuma, vahel ronima. Huhh...
Ja üleuldse, tööteemad külastavad mind viimasel ajal öösiti. Kas teen intervjuud, olen tööl vms. Jube väsitav. Kusjuures ei ole tööl suurt stressi ega midagi, keegi ei sõima, tähtajad on täidetud, kõik ok. Õhtul kodus ei mõtle ma tööle üldse. MIKS, tont, ma siis ei saa ööseks juhet seinast välja endal tõmmata? Hommikul ärkan ja olen unenägudest puruväsinud.
Jajah, nii see läbipõlemine algab, teadis Kata. No aga mida ma sinna teha saan?
Äkki keegi teab nõu?

solvumisest

Mulle ei meeldi, kui keegi minu peale viha peab. MSN-is teatati mulle, et ei soovita suhelda minu haigete naljade pärast. Noh, võibolla ma tõesti läksin üle piiri ja ülehindasin isiku huumorimeelt. Samas mu meelest on see suht mõttetu asi, mille peale solvuda. Isik ise ei tunne mingeid piire teiste narrimisel, aasimisel, nokkimisel ja mõnitamisel...
Aga kõigil meil võivad olla oma varjatud hellad kohad. Ja sorry, kui ma tõesti solvasin. No mis teha, kui isegi vabandust vastu ei võeta?
Eile vaatasin "Enam paremaks minna ei saa". See teravkeelne poolhull vanapapi (Nickolson), kes kõik oma repliikidega õhku ahmima pani. Päris head kildu oli kohati, kuigi lõpp kiskus imalaks nagu ikka. Mulle teeninduses selliste tüüpide kohtamine teeb üldjuhul nalja :)

Minu ja Krissu tehtud rõngassabalised inglid köögiaknal koledat ilma põrnitsemas

esmaspäeva kuldne hommik

Täna otsustasin enne blogi kirjutada ja siis tööasju. Muidu läheb vaim pealt ära.
Ma täna hommikul olen nimelt enda üle tõsiselt uhke.
Ei puhanud kuidagi nädalavahetusel välja. Ilmad nii pimedad, vihmased ja koledad, kui veel olla annab. Juba kuid kestab see lõputu november. Jõulukuuse viskasin välja, toad koristasime jne, pühap kook läks nässu ja magama sai liiga hilja, ohtlikult palju veini joodud.
Esmaspäeva hommik oli tänu sellele muidugi eriti kaeblik. No tõeliselt kaeblik, akna taga ladistab vihm, lapsed kriunuvad, et ei taha kooli (kes üldse sellise ilmaga kuskile tahaks minna peale palmisaare?)...
Aga ma tõusin juna enne seitset, kohv keeras natuke olemist eredamaks.
Ja siis seisan lasteaia juures bussipeatuses, IKKA sajab vihma, külm, tööleminek, hhhh, jube...
Ja siis ma kujutasin ette, et minu sees ja ümber lehvib üks õnnevine. Selline udune, soe ja mõnus. Jumala armastus, kui soovite. Panin silmad kinni ja vine muutus piimjast kuldseks, veel soojemaks ning omandas mõnusa magusa apelsinise lõhna. Seisin selles isiklikus kuldses pilves, soe hakkas ja rõõmus meel. Jõudsin tööle, heegeldasin koosoleku ajal roosasid lilli (´Mis sa nii usinasti kood seal-muigas ülemus).
Mitte mingit mõtet ei ole musta udu enda ümber mõelda.
Nüüd tööle!

head käesolevat

Aasta tuli nagu ikka: sõbrad, söök ja ilutulestik. Mis oli tegelt vähenähtav selles linnaosas, kus viibisime. Aga ikka on tore vaadata ja sedagi, kuidas lapsed vaimustusest hing kinni kilkavad.
Kolm päeva täiega logeletud.
Kui tuleb tuju, loen, limpsin veini ja söön hallitusjuustu peale. Lapsed ka uimased, öö ja päev segi, üks magas, teine magas, kolmas magas. Sellega, kes parasjagu üleval oli, sai meeldivalt suheldud. Ükshaaval on nad täiesti mõõdukalt head lapsed.
Mees magas päevad läbi.
Pole eriti tahtmist uusaastaplaane teha. Aastalõpu ja pühadeeufooria on asendunud argipäevaga: ela nüüd ja praegu, tee tööd ja armasta seda...
Ja täna pole nagu kiuste tööl midagi teha, pea valutab pikaleveninud veinijoomisest, teemasid pole ja ei tule kah. Kuigi ma tean, et see nii ei jää.
Ja veel. külas olles sai suheldud rasedate ja titemammadega, huh, kui rahulolev tuju mul oli! Sealsamas K-i pool olen veetnud tunde taga ajades trepi ja klaasvitriinide poole roomavat titte, lahutanud paariaastaseid kaklevaid jõnglasi, kussutanud last magama...
Läbisaanud aasta oli vist esimene üle kümne aasta, kus ma tundsin, et mul on meeldivalt suured lapsed juba. No väikesed lapsed on ka lahedad. Aga üheksa aastat väikelapsi võtab võhmale, minu vähemalt. Õnne kõigile noortele emmedele!
Ikkasealsamas külas räägiti arvutinõrkustest, kes mängib hullult, kes kolab foorumites, kes loeb ja kirjutab blogisid. "Ei mina saa aru, miks inimestele need (blogid) meeldivad," ütles X. "Miks ma peaksin oma elu teiste silme alla laotama ja teiste omasid uurima."
Ju see ikka kiiks on, ma päevikut pidanud vaheaegadega 15. eluaastast peale.... Hea on iseendaga rääkida tegelt. Ja kunagi hiljem lugeda, kuidas elu on muutunud.

Head aastalõppu!

Meie jõmpsikud jõuluvana kingikastis.
Kahjuks keeldub arvuti ülesloaadimast minu ja toimetuse arvutigraafiku ühisloodud jõulukaarti, kus reas meie kõik, kassist rääkimata.

jahh, ma nägin lumevalgust..

...ükskord, kui ma polnud laps
ilmapervest ilmaperve
läbi päeva üle öö

Niisuke ilus laul on Johansonide plaadil, mis mulle sõbervana jõuluks tõi. Ma ei viitsi pead murda, kuidas linki saaks panna, nende kodukal seda laulu pole kah...

Meil aga ple ei lund ega valgust. Vähemalt mitte välist.
Jõulu peale tagasi vaadates oli meeldiv. Soe tuba, mõnus söök, jõuluvana tegi tasemel soorituse, esitasime ühislaule isa-poeg ja ema-tütar vanale. Ilusad kingitused, rõõmsad lapsed. Mis sa hing ikka oskad tahta.
Kunagi ükskord, kui lapsed on juba nii suured, et jõuluvana kõige tähtsam pole, tahan ma jõuluks metsa minna. Loodan, et olen oma lapsed endasarnasteks kasvatanud - no vähemalt head osad minust on väärikalt edasi kandunud - ja nad tahavad kaasa tulla. Äkki isegi mees tuleks. Ja koer, kes meil siis kindlasti oleks.
Aga selline jõul peaks olema, et paksud hanged igal pool. Kas vaikne ja tähine või vastupidi, padulund sajaks. Ei ole midagi rohkem vaja, kui vaikust, metsa, lund ja taevast. Siis saaks lume sisse küünlaid panna, termosest teed juua ja

lihtsalt

olla.

Minu lapsepõlve kodu lähedal on Variku mets ja kuigi ta vaeseke on viimastel aastatel taandunud linnaserva ees, hõre ja reostatud, tunnen ikkagi ta järele igatsust. Muul ajal ma metsas ei käinud, küll aga talvel suusatamas. Mul on peas palju ilusaid mälufaile kirjaga "Talvel metsas suusatamas".
Selge päikest kiirgav päev, lumi sätendamas kuuskedel ja kriuksuvad suusarajad kaugusse sinetavat teed näitamas. Või sulapoolne ilm, puude otsast krae vahele kukkuvad lumemütakad, kiirelt hämarduvas õhtus kodu poole vehkimine. Isa määris suusad ära ja ema ootas pärast sooja teega.
Kunagi käisime isegi perega suusatamas, kui isa veel paks ei olnud ja emal süda tervem.
nii väga kui ma nende lumeta talvede puhul ka südant kõvaks ei tee ja kinnita, et põhiline on sisemine valgus, tuleb ikkagi vaikne hirm peale: äkki on meie kliima ikka nii p..s, et neid imelisi talvesid ei tulegi enam?

Uusaastasoove kirja panna tundub siinkohal kohatu. Pisikesed egoistlikud soovikesed võtta veidi kaalus alla, mitte tööl aru ja head emotsiooni kaotada, perekonna psühhokliimasse investeerida...
Tahaks lihtsalt, et kõik oleksid terved ja rõõmsad. Kallitel inimestel läheks hästi. Endal kah:)
Ja et maailm oleks tuleval aastal rohkem korras. Lumi sajaks siis kui õige aeg on. Armastus ei lõpeks otsa. Ja Jumal vaataks kõige peale oma õnnistava pilguga...

Aga need on jõulumeisterdused, mida tegin Kunstnike Majas tasuta seminaril. Punased asjad ripuvad kodus kuldse paela otsas, inglikese kinkisin kolmeaastasele tüdrukukesele, kes on paranenud (loodetavasti alatiseks) halvaloomulisest vähist. Olgu inglid alati sinu ümber, Emily!

Ja nüüd ma lähen tõesti kodu poole, sest kõik karjuvad HÄÄID JÕULEEE ja põgenevad toimetusest nagu uppuvalt laevalt. Mind hoiab siin kinni vaid see, et mul on tänase päeva tilluke kümmeminut iseendale, nii kui koju jõuan, hakkab õhtusöögi tegemine, kingituste pakkimine jne...ja see kestab vähemalt esmaspäevani.

Aga nautigem seda aega, sest enne tervet aastat seda ei tule!

siin ta nüüd jälle tuleb....

Ja vat niimoodi see jõul siis sel aastal tulebki. Suurepäraseid mõttevälgatusi on mul viimastel päevadel tekkinud, mida kõike blokki panna aga ei saanud aega neid

üles tähendada...

Sellel pildil olen mina Siljaga ja erinevalt temast olen ma nagu joonlaua alla neelanud ja hoian kramplikult raamatukuhjast kinni. Raamatud- sest kultuuritoimetus, noh...

Aga teine pilt oli veel koledam.

Ühesõnaga ilusaid pühi kõigile, kes lugema juhtuvad, ärge tehke koledast ilmast väljagi ja otsige jõuluvalgust iseendast. Jumalaga võiksite ka vestelda. Ei pea kirikusse minema, saatke kasvõi mõttes e-mail Talle.

kodukolle

see küll eelmise aasta pilt, kus meie valge kass Vedru ennast kuskil punaseks oli tooninud aga aktuaalne ikka: põhiasi köögis on pliit, tuli põleb, kass nurrub ja soe on.

pime päev

Mu puhkus on läbi ja saabunud karm argipäev. ..
Tänasel pimedal hommikul jõudsin ennast juba sada korda seaks vihastatda täiesti mõttetute asjade peale nagu ühe lapse järjekordne köha, teisel piss voodis, kolmandal kuupilet kadunud, lisaks auk sukkpükstes, pesemata tassid jne. Ühesõnaga- tundus, et tuleb sitt päev. Aga poole hommiku pealt tegin töös pausi ja surfasin perefoorumis, leidsin need naljalingid ja naersin nagu hull. Kolleeg tuli, vaatas, kuidas ma arvuti taga kõõksun, silmad märjad ja küsis murelikult, mis viga. Suutsin talle vaid näpuga arvutisse osutada ja jooksin kempsu rahunema. Tagasi tulles naeris tema kah, nii et tuba kajas.
"Too peenralt tilli ja kutsu isa tuppa" oli see põhinali...
Näedsiis, kui lihtne on tuju parandada.
Aga puhkus oli megamõnus. Keegi ei jäänud haigeks, sain käia juuksuris ja osta kinke, veeta suurepärane pärastlõuna kahe harvakohatava armsa sõbraga, oo jaa, ja maalida esimest korda elus klaasi, teha kursustel vildist südameid ja valgest riidest ingleid...
Koristada köögi kõik sopikesed, pühkida rasvasest tolmust puhtaks kõige ülemised riiulid (seda tehaksegi ju kord-kaks aastas, sestap pidulik sündmus:) ),
keeta lastele hommikuks kakaod ja küpsetada õhtul pannkooke- sest ei väsinudki õhtuks ära.
Tjahh, hea oli, otsa sai. Enne suve seda õnnist aega enam nautida ei saa, kui just töölt kinga ei anta. Õnneks lähenevad talvised pidustused, kah veidi vabu päevi.
Põhiline tähelepanek: kui tuju rõõmus ja värvilised tuled igal pool ripuvad, ei häiri üldse, et väljas mingi mudaaeg võimutseb ja hommik läheb otse õhtuks üle.

www.perefoorum.com :: Vaata teemat - nalja

http://www.perefoorum.com/viewtopic.php?t=96&postdays=0&postorder=asc&start=15

www.perefoorum.com :: Vaata teemat - Natuke nalja

http://www.perefoorum.com/viewtopic.php?t=1702

Ära muretse!

Kati jäi viirusse, oksendas ja kõht lahti. No ikka juhtub. Ja eile mul maru vilets olla, sees pöörab, nõrkus, meeleheide...
A mind on õnnistatud budistliku ilmavaatega ülelaua-naabriga. "Ära muretse," ütles ta, kui nägin vaeva esietenduse kirjutamisega. "Ära üldse muretse." ütles ta, kui arvasin, et äkki pean lapsega homme koju jääma. "Ära muretse," ütles ta, kui kurtsin, et kõhus keerab.
Mind ajas lausa naerma! Miks ma ei peaks muretsema, kui mul on paha olla ja igast probleemid ujuvad välja?
Aga kodus pärast, kui mul oli veel paham olla, ütles üks hääleke mulle ikka - ära muretse. Ja see aitas. Hea hakkas. Täna on juba tervis ok ja tuju rõõmus :)
Minusugusele paniköörile ongi hädasti vaja, et keegi tuletaks meelde
ÄRA MURETSE!
Homsest lähen nädalasele talvepuhkusele!!!!