paar rida

hei, ma olen täitsa olemas.
lihtsalt puhkus on võrdlemisi väsitavalt alanud.
Juba reede õhtul olin sellises puhkusejoovastuses, et rohisin ühe ropsuga puhtaks oma lillepeenrad. Valged floksid, mida mul on kolm suur põõsast, lõhnasid vägevalt, hea oli rohida.
laupäeval koristasin, poodlesin, tegin väikese linnatuuri aga vihastasin end krokse lohistavate turistimasside sees liiga ära. Kata viis mind siis peaaegu inimtühja katusebaari, kus võis vaadata rõõmsas rahus kuskil all kulgevate inimhulkade peale. Vaade merele, tuuleke, roosa veinike ja Ott Leplandike Vallikäärust kostmas nagu lõõritaks kõrvallauas.
pühapäeval tõusin kell pool 6 ja pool 7 olin juba metsas mustikal. Korjasime meeskaga kahepeale peaaegu ämbritäie marju kolme tunniga. siis marjapuhastamist ja pikalt söögitegemist, sest päeval saabus Katile kimp sünnipäevakülalisi. söögitegemise asemel oleksin vabalt võinult osta 5 liitrit jäätist, sest 30 kraadi kuuma oli. Lapsed hullud mängisid jalkat... Koer meil hingeldas palavusest niimoodi, et pane või validool vaesekesele keele alla.
täna tõusin kell 6, et sõita Tallinnasse. Aega oli meil nii vähe, et jõudsime läbi tormata vaid lillefestivalilt ja külastada nõukaaja näitust, mis oli umbe lahe.
Vaijummel, Tallinnas on ikka sadakümmend korda rohkem turiste kui Pärnus! Ja täiesti mõttetu on kelleltki teed küsida. Kui juhtud isegi mõne kohaliku otsa, juhatatakse sind kõigis võimalikes suundades. Need noored ilusad venelannadest suveniiri- ja mandlimüüjad on küll nunnukesed aga linnast ei tea nad midagi.
Mul on pilte ja mõtteid aga ma ei jaksa nendega praegu tegeleda. Nagunii keegi blogisid suurt ei loe praegu.
Homme tahaks tõusta kell 7 ja tuua turult kukeseeni ja lillkapsast...
Päris väsitab ära see puhkus :)
Ma paarist pildist ei suuda siiski hoiduda. Te ikka mäletate, et sada inimest jõid ühest ja samast klaasist gaseeritud vett tänaval?
ja see mu lemmikaed. Valge mööbel ja valged varikatused.

imelik

Suhtlesin täna eestlasega, kes elab juba 20 aastat välismaal kuid käib viimased aastad siin misjonit tegemas, laulab ja räägib siin-seal kogudustes, vanglates jne.
Mind kuidagi häiris tema tõrksus. Otsin alati vestluskaaslases soojust ja siirust aga seekord see oli uks kinni, kuigi iseenesest polnud häda midagi, vajaliku jutu saime aetud viisakalt.
Lahkuma sättides ütlesin muuhulgas, et olen ka kristlane. Hopp- oli kohe uks lahti! Oleks ma seda teadnud – ütles mees.
Aga mis siis oleks teistmoodi olnud, kui ta oleks seda kohe teadnud? Kas siis suhtlemisel peabki vahet tegema inimese usutunnistuse järgi? Mina mittekristlasena põgeneksin kohe ja kiiresti, kui tajuksin misjonäri poolt teatud “mina olen õigel pool ja sina pead alles siit välja ronima” – hoiakut.
Võibolla ma liialdan. Võibolla oli palav ja keegi oli talle esinemise ajal midagi solvavat hüüdnud. Ilmselt oli kõik hoopis teisiti.
Aga noh, ega ei pea ju misjonär pidevalt särama, klaaspärleid ja suhkrusaiu jagama. Tegelikult on sadu viise, kuidas misjonär võib käituda, küll Jumal teab, kuidas teda kasutada ja kindlasti jõuab ta ikkagi just nende inimesteni, kelleni vaja.

maa külmand ja kärss kärnas

Olen linnast ja turistiuputusest kole tüdinud. Muidu ei oleks aga ma veedan ju suure osa päevast kesklinnas, kus kõige rohkem rahvast. Nii kui jala välja tõstad, mattud maikadesse riietatud, krokse ja plätusid jala otsas lohistavate inimmasside sisse.
Tahan metsa kännu otsa...
Õnneks sunnivad lapsed mind rannas käima. Paar päeva on olnud mõnusad vägevad lained, ujuda ei saa aga niisama on lahe lasta end lainetel loopida ja kloppida.
Jah.. ega muud põnevat polegi.

Sellepärast mind vist turistid ärritavadki, et nemad puhkavad. Kolavad ringi, otsivad mõnusaid kohvikuid, tuustivad suveniiripoodides, mõnulevad rannas. Kadestan neid päevi, kus tõused hommikul üles, manustad oma hotellihommikusöögi ja vaatad, mida on tuju teha. Mul pole õigust vinguda. Kena ju, kui inimesed puhkavad.
Kohtusin külalistega Kanadast. See oli vahva! Taaskord sai kinnitust, et toreda blogi taga on alati tore inimene. Meie tüdrukud said ka tuttavaks ja loodetavasti kohtume kunagi veel.
Kuna sa, Mermaid tuled?

Ma olen nii nii väsinud ja tüdinud. Kolm päeva veel olen, siis algab puhkus.

Käisin maal

Käisin mõisas. Aasta tagasi kirjutasin kohalikest väikemuuseumidest ja tollest muuseumist, mis seal asub, jäi üks eredamaid mälestusi pluss kripeldus hinge, sest polnud piisavalt aega seda uurida ja piisavalt ruumi sellest kirjutamiseks.
Nüüd ma siis tegin selle teoks.
Muljetasin siin teile Olustvere mõisast, mis on igati klanitud ja rõõmuks silmale. See mõis on hoopis teistsugune. Üle 200 aasta vana, eraomandis kuid muinsuskaitse all. Kuna mõis on pidevalt olnud kasutuses - nõukaajal näiteks oli seal kolhoosikontor ja näidati kino-, siis kannab maja kõvasti kulumise märke.
Aga siiski nii põnev! Neil on köögilaud sama koha peal, kus 200 aastat tagasi mõisahärra oma kabinetis istus. Ja nende pööningul kolistas koolipoisina ringi Karl Ristikivi, kes sellest sai inspiratsiooni oma “Hingede öö” kirjutamiseks.
Mäletan, kord käisin kauni kodu konkursil auhinnatud kodus, kus kõik oli valge: seinad, mööbel, tekstiilid. Peres oli kimp väikelapsi ja imekaunis pereema tunnistas ohates, et küürimine võtab suure osa tema päevast.
Mõisas nühkis pereema köögilae 200-aastase krohvi üle ja nii see jäigi, pisut praguline ja täpiline aga seda valge värviga katta tundus mõttetu. Mitte kellelgi ei ole sellist lage!
Üleüldse, kuidas sa remondid sellist maja, kui uus krohv kataks kinni kõik need sajandivanused tapeedilapikesed, palgiotsad ja vana krohvi erivärvilised kihistused? Ma kohe ei oskaks midagi remontida, käiksin päevad läbi tubades ringi, suu lahti…
Oma kodupooles nad muidugi on teinud vannitoa ja siit-sealt klaninud (siin on kõik muuseumipildid) aga muuseumiosas on enamus nii, nagu ta kunagi oli.
Muuseumi aknavaade pudelitega – aknast paistab allee mõisaparki.
Voodi ja vaipadega pilt- see on ka muuseumi väljapanekust aga samal korrusel on küla käsitöötuba, kangasteljed jne.
Mind nii võlub helesinise krohviga aknafoto. Selline ussitanud raam, krohv, mida tahaks lihtsalt silitada ja akna ülemise ruut on laineline, ka üle 100 aasta vana, aastaarv peal.
Kui kelleski tekkis huvi, siis järgmisel nädalavahetusel tuleb seal suur üritus.

üürgamise kaitseks

Tarampampaaa…
Polnudki nii hirmus, kui ma kartsin. Diivad tekitasid vaid mõned jubedad üürgamishetked. Alguses küll oli momente, et oleks tahtnud prouadest rohkem kuulata “bändi” ehk Tallinn Sinfoniettat, noored ja ilusad muusikud ja muhe dirigent Bjarte Engeset Rootsist. Sümfoonilist muusikat ma juba täitsa jaksan kuulata, eriti kui see juhtub olema ilus..
Aga need sopranid. Tõesti alguses tundus, et Seksi ja linna tibid on laulma pandud. Seda käte ringutamist, poseerimist ja dramaatilist silmade pööritamist oli nii naljakas vaadata. Eriti laulunumbrites, mille sisust õhkagi aru ei saanud- siis võis vaid ette kujutada, kas jutuks on “pagan, rong kohe läheb ja kus ometi wc asub” (ühel tädil olid jalad ristis kogu aeg) või “appi, mu kübaralt on kadunud üks lill” (teine tädi tuustis laval ringi midagi otsides).
Õhtu edenedes hakkas tunduma, et ega tädid ise ka oma üle võlli keeratud dramaatikat üleliia tõsiselt võta. Sai täitsa nalja: trimpasid laval shampust, tirisid meeleheitlike karjete saatel tükkideks Pärnu Postimehe (justkui lehest mahategevat arvustust lugedes), rippusid dirigendi kaelas jne. Muu tilulilu kõrval oli ka ilusaid, tõsisemaid lugusid.

Eelmisel nädalal oli mul võimalus näha jupikest proovi Pärnu ooperipäevadel esineva Valgevene ooperi- ja balletiteatri lavastusest “Vürst Igor”. See oli nii äge! Terve ooperikoor, palju ilusat ja huvitavat muusikat, lavalist liikumist. Ma suisa kahetsesin, et tervet etendust ei näe. Võibolla ma järgmisel suvel korjan end kokku ja lähen vaatan järgmiste ooperipäevade lavastuse ära. Küll ei tea veel, mis see on ja mis teater seekord Pärnusse tuleb aga mis siis. Ja kevadel peaks Endlas ka uus ooper sündima, eelmise Klaudia Taevi konkursi võitjatega peaosas.
Niiet: seltsimehed, ärgu kardetagu ooperit! See polegi alati õudne piin.

Eriti kui ooper jätkub puhvetis, seltsis maasikamargaritad, mis tunduvad alati petlikult lahjad ja saavad üleliia ruttu otsa :)

Аквариум - Псалом 151 / Aquarium - Psalm 151

Ma loodan, sõbrad, et te ikka oskate vene keelt. Väga hästi aitab BG muusika kirjutada.

Divine

ehk... naised, kuhu te Miranda jätsite?

ikka kuum

Mina ei olnud see, kes talvel vingus et külm, ausõna! Hoopis kiitsin lund ja rõõmustasin, et seda oli tükk aega.
31 soojakraadi on minule paljuvõitu. Seni oli isegi hea tööl käia, kuna kodus keset päeva sellise palavaga nagunii ainult lösutaks, raamat kõhu peal. Midagi muud teha ei jaksa ja rannamann ma pole. Kuid täna ei osanud meie konditsioneer kontoris enam muud teha, kui kuuma õhku välja hingeldada. Hull.
Õnneks võtsin täna tööle käteräti kaasa ja lõunapausi asemel pidasin ujumispausi: rattaga sips naisteranda, vatid maha ja vette, ja kolm minutit peale veest väljumist on isegi suht mittekuum olla.
Kõik pingutasid oma tööd võimalikult kähku valmis saada ja kontor-saunalavalt põgeneda. Või noh, ega koduski soojuse eest varju leia. Panin pitsa ahju ja Krissu hädaldab, et miks ma panni parem õue päikese kätte ei tõstnud.

Toidust on in kama ja arbuus. Ahjaa, jogurtitarretis kah. Võtad kaks supilusikatäit želatiini, paisutad külmas vees ja sulatad, nagu ikka. Valad kaussi liitrise paki paksemat jogurtit, segad sinna paki või kaks vahustatud vahukoort (võib marju-banaane ka lõikuda sekka) ja peene joana jahtunud želatiini. Külmkapist võib paari tunni pärast juba õngitsema hakata. Krõbedate küpsiste puru on serveerimisel hea peale pudistada.
Vahukoore lasin eile võiks aga ilma selleta sai ka hea.
Igal õhtul oleme oma kohalikus rannas ujumas käinud. Vat see mulle meeldib.
Homme trotsin palavust ja oma vastumeelsust üürgavate tädide vastu ning lähen ooperit kuulama.

Vaata filme

Saatsin poja kümneks päevaks sportlaagrisse ja juba ma põen. Olgugi et laps peaaegu minupikkune ja vaid kümme kilo minust kergem. Aga palav on ju! Kuidas nad seal sellise kuumaga sporti teevad. Ja kümme päeva jutti. Äkki suuremad hakkavad väiksemaid kiusama. Ohh, seda kanaema värisevat südant…
“Aga emme, mida ma teen, kui mul koduigatsus peale tuleb?” küsis poiss täna hommikul. “Mida mina hoopis teen, kui minul lapseigatsus peale tuleb?” küsisin vastu.
Noh, tegelikult on kodus ju tüdrukud. Tüdrukud… minu mõistus on tüdrukute koha pealt otsas. Ma kunagi hiljem räägin.
Eile käisin Pärnu filmifestivali avamisel. Kohal oli kaks režissööri. Üks oli teinud lühifilmi Einsteini ja ta naise suhtest, vanade armastuskirjade põhjal. Autor oli silmipimestavalt kaunis daam: pikk, sale, mustas liibuvas maani kleidis, ronkmustades juustes punane sätendav liblikaklamber.
Ja siis see teine, Honkasalo, kes võitis festivali 5 aastat tagasi tuli nüüd oma võiduvaiba järele ning ühtlasi tõi kaasa oma uue filmi Jaapani linnapreestrist Itost.
Tema nägi välja nagu Afganistani rindeoperaator: pleekinud tukaga, linane lihtne särkpluus, mustad meestesokid ja sandaalid, käed taskus. Väga avatud ja sümpaatne proua tundus. Tema filmist vaatasin pool ära ja olin lummatud.
Hea dokfilm on tõeline kingitus. Eriti nüüd suvel, kui telekast ei tule suurt midagi. Mäletan, kuidas suvi või paar tagasi vaatasin telekast sama festivali mingit filmi Tšetšeenia emadest ja lastest ja löristasin niimoodi nutta, et vääna vaip pärast välja.
Kunstilise filmi puhul jääb ikka võimalus mõelda, et asjad ju tegelikult nii ei ole. Dokkar välistab selle. Palun, siin on elu, selline ja just selline, meeldib või mitte.
Preestrifilm tuletas meelde, kuidas iga inimene otsib Jumalat, tunnistab ta seda endale või mitte. Veel enamgi: Jumal otsib iga inimest. See tõdemus tõi mulle filmi vaadates taas pisara silma. Mida tavaliselt kunagi ei juhtu.
Preester ise oli eriti pull vend. Pidas “Munga” baari, kus siis soovijatele budismist pajatas. Pluss tegi leinanõustamist ja käis naistevanglas tööl. Tahaks täitsa lõpuni vaadata, kui telekas siin üksõhtu näitab. Vaadake ka.

tahaks puhata ja mängida

Tõmban kalendrist nädalaid maha puhkuse alguseni. Päris palju kriipse on juba!
Tegelikult läheb aeg mööda siuh ja vilks, nii et pole aega mõeldagi, kas on puhkus või ei ole. Tööl on kiire ja koju jõudes ma lihtsalt tukun diivanil jupp aega, et vaim ka koju järgi jõuaks. Mõned korrad oleme lastega ujumas käinud. Oh kui hää. Isegi eile, kui keegi oli sooja vee merest ära võtnud ja lained tahtsid üle pea käia. Eriti meeldib mulle rattasõit rannaniidute vahel enne merd. Kus alles ristikhein lõhnab!
Rõõm kerib end tasakesi rinnas lahti, suverõõm kõikidest neist juba olnud ja loodetavasti veel tulevatest suvedest, rattasõitudest põldude ja metsade vahel, ujumaskäikudest, maasikamaitsest, päikese lõhnast päevitunud käsivarrel ja ristikuvaibast paljaste päkkade all. Hea on olla juba nii vana, ja mäletada nii palju suvesid!
Kuskil kell 20 on elul jälle jumet. Korjad maasikaid peenra pealt või vuristad jäätisekokteili või lakid õues õunapuu all varbaküüsi.
Öödega on kehvem seis. Magada tahaks aga ei saa. Meesisikud vaatavad jalkut allkorrusel. Siis on palav ning piniseb sääsk. Uni tuleb mõneks tunniks aga juba nädal aega ärkan kell 3-4 palavusest. Aken on lahti ja hilised pidulised trambivad mööda. Varesed kraaksuvad ja naabrimammi ajudeta närvihaige koer klähvib ajaviiteks hommikule tervitust. Mõni eriti ülbe tiivuline lükkab kõrre sulle käsivarde ja luristab verd täiesti avalikult. Mõne aja möödudes mängib voodi teisel poole telefon kitarriviisikest ja unine meespere suundub kalale.
Selleks ajaks olen poolunest tõeliselt tüdinenud ja otsustan ka jõe äärde minna päikestõusu vaatama. Just. Lähengi. Kindlasti jõgi pleegib päikeselaikudes täiega ilusasti. Fotoka ka võtan kaasa. Mhm. Kohe lähen.
Uuesti teen silmad lahti kell pool 9….
Ja mis teie teete? Keegi ei blogi kah, kõik elavad päriselu virtuaali asemel.
Ja veel. Mind tabas tahtmine korjata pärnaõisi. Teab keegi mõnd linnavälist pärna, mille okstele ligi pääseb?

RAMMSTEIN - Ohne dich

Palav on, nii palav.
Sestap see laul. Millegipärast ei lase videot üles panna, koodis on mingi kala sees.
Olin vahepeal Ramsa täiesti unustanud, kuni eilseni, kui kuulsin mingi reklaami taustaks telekas nende suurepärast lugu Reise Reise. Sonne on Rammsteini edetabelis nr 2 mul.
Aga Ohne dich- sinuta, on minu jaoks üks maailma ilusamaid armastuslaule. Ma ei oska sõnagi saksa keelt ja sestap ei tea öelda, kas laul ka tegelikult armastusest räägib.
Nii võimas lugu.
Ma ei kirjuta siin peaaegu kunagi oma teinepoolest. Noh, see laul on väga temalik :)

Nigella moments

Maasikat tahad? Näe, meil on sellised :)

Naiste töö on see, millest jälgi ei jää: see süüakse ära, määritakse ära, aetakse segamini. Sestap on tähtis nautida hetke.
Mulle on viimasel ajal Nigella ekspress meeldima hakanud. Tema oskus kõige lihtsamatki söögikest kokku segada kergelt, mõnuga ja isukalt. Inimene armastab süüa teha, respekt. Jamie on ka tore aga tema kokkamisstiil on kuidagi mehelik, tulemusele orienteeritud. Nigella naudib protsessi. Mulle meeldivad tema operaatori kaadrid pannil keksivast peekonist, vahusest sorbeest või muffini lumivalgel glasuuril ilutsevast roosast suhkruroosist.
Mulle ei meeldi süüa teha. Tavaliselt.
Aga eile käisin turul ja sellest lähtuvalt toimetasin ka köögis.
Kalapoe müüja on ilus mees, suur, blond, nagu Jaan Tätte... ja hea müügijutuga... tõime koju koha ja kiisafileed. „Kui mõne luu leiad kiisa seest, too mulle poodi tagasi,” lubas mees.
Kukeseened. Värske kartul. Maasikad. Kohupiim. Lillkapsas.
Kiisakalal polnud tõesti viga, seente, kartuli ja lillkapsaga maitses hea.
Täna tegin maasikatest toormoosi. Sellised pisikesed, tumepunased ja magusad... neid müüs väike pruun sooniline vanamees, sõbralik ja kohmetu.
Minu uus lemmik on rukola, see tärkab mu peenral kui tilluke pähkliselt lõhnav tihnik ning rõõmustab mu võileivahetki.
Basiiliku tõin peenralt potiga tuppa, no ei saa tast asja õues meie suves. Basiilik paksu punase tomati peal on teine rõõmutaim.
Keevitasin kokku kohupiima-rabarberikoogi, grahamjahuga pooleks.
Panin üles leivataigna, ise tegin juuretise petipiimast ja Kurgja talumuuseumi tädi antud leivast.
Kui leivategu viimase segamiseni jõudis, täitus terve köök imelise lõhnaga. Keskpäevane päike teeb mu kollase köögi päris kuldseks, masinas mängib poola muusiku käest kingiks saadud bluusiplaat, paljad varbad mõnulevad puhtal põrandal ja tainas lõhnab....
This i call Nigella moment...
Tänane hommik oli nii soe, et sai ilma judinata minna õue, nuusutada ristikulõhna ja kontrollida, kas mu uus roniroos on oma kollase õie lahti teinud.
Tulemustest... moos sai hea, kook super, kala ja seened mõnusad aga leib, see on ikka nätskevõitu. Maitse ei tulnud õige. Võibolla kääris oma viimast kerkimist liiga kaua, 4 tundi?
Kas kukeseeni võib sügavkülmutada? Toorelt või praetult?

kuumalaine

Poole neljaks sain maja korda, lõunasöögi tehtud ja pesud nöörile.
Eks ülejäänud perekond ka ikka lõi tublisti kaasa.
Tundsin end perfekt hausvaifina ja läksin kodust minema.
Kõigepealt viisin lapse sünnale.
Oi hirmu. Muidu sõidan ikka hommikul vara ja õhtul hilja aga laupäeval kell 4 läbi linna kulgeda - väga õudne.
Siis võtsin peale reisijad ja sõitsin Valgeranda. Õudus ruudus. Mõlemad teeääred parkivaid autosid täis ja kui mõni oli liiga tee peal, siis pidi ju temast mööda vingerdama, parkla ka tuubil ja ma üldse enam ei saanud aru, kuhu ja kuidas.
Siis 15 km käänulist tolmavat külavaheteed. 3 km väga käänulist asfaltteed.
Koju sõitsin maalt pool 12 õhtul, kui oli juba päris hämar. Ei olnud ka mitte lihtne.
Nii palju koperdamist kui tänase sõiduga, pole ma ammu kogenud. Huh. Hää, et kõik õnneks läks.
Aga tasus vaeva. ma isegi päevitasin tunnikese ja käisin vees. Pluss mõnus õhtu mõnusate inimestega. Nii ammu tunneme üksteist. Mis siis, et vahel üksteisest väga kaugel oleme. See, mis meid seob, ei kao kuskile.

reisimuljed

Püüan siin meenutada, et käisin mingi paar sajandit tagasi reisil.
Esimesel pildil on Jaaniraotu linnupark
siis Epp-Maria Kokamäe peregalerii Haapsalus
mõnus riist lõkkel toidutegemiseks Soomaal
Ingatsi matkarada
Olustvere mõis
ja klaasikoda
Türi ringhäälingumuuseum
Seidla tuulik
Käsmu meremuuseum

kole viha

Täna ärkasin vara ja käisin koeraga mere ääres. Ristikhein õitseb, lõokesed ja pääsukesed laulavad. Idüll. Nii ilus algus päevale.
Päeval polnud ka viga. Kuni ühe konfliktini. Ma nii kohutavalt vihastasin! Praegu vaatan tagasi ja päris imestan: kas see olin tõesti mina, kes karjus, silmad märjad, ja ähvardas vihast lõhki minna?
Õnneks olid kolleegid toetavad. Viha läks üle, kuigi pääses õhtul pisarate kujul välja.
Mis seal ikka. Ainult inimene, nagu me kõik. Ja me kõik tahame enda arvates parimat ja vihastame end siniseks, kui sinu ja nende ettekujutus parimast lahendusest kokku ei lange.
Õhtul.. õhtul käisin last külast koju toomas ja parkisin end kahe saunasuuruse jeebi vahele nii halvasti, et pärast välja tagurdades kutsusin suures hädas Issandat appi. Hmh, kohe, KOHE astus mu ligi üks sõbralik proua ja juhendas- jajah, lase veel tagasi, nüüd hakka keerama, jajah.
:)
Kodus tegin peenrad maasikatest lagedaks ja sõime, palju jaksasime. Mmmm!
Kallistad pesamuna, kes, Karini karu kaenlas, voodisse poeb ja elu on jälle ilus.

Kuigi - mul on tänamatu töö ja on täiesti ebaaus, et puhkuseni on ligi 4 nädalat veel aega, sellal kui kõik jahvatavad oma mere ääres käikudest, reisidest ja võrkkiikedes tshillimisest.

näitan meest ja kleiti

jajah, ma pandse illosa hame ika kah handsapäiviks sälga, vaesteabist leidsin eelmisel aastal ja viisteist krooni massi. Kõik hame edimene puul om ära tikitu käsitsi, keski ollli hulka tüüd ja vaiva nännu.
tuu punapalgene miis mu kõrval, tuu olli timukas Rootsi linnast Visbyst :)

läbi sai

Selline imelik peaaegu puhkuselainel nädal on olnud. Nüüd on pühapäev ja mul hakab väsimus kohale jõudma pluss frustra, et homme on tavaline tööpäev ja kolm nädalat saab hullumaja olema.
Jaanidest niipalju, et külas olid esivanemad ja ühed sõbrad. Kõik tavaline ja meeldiv. Vanemad olid lausa viis päeva meil.

Sii hakkasidki hansapäevad pihta. Oli ikka paksult rahvast linnas küll. Ma nägin isegi Tallinna Karinit tervelt 5 minutit!
Mulle meeldis etendus eesti rahvariide ajaloost, ehk edaspidi kirjutan sellest.
Tänaval ühes arvukatest söögitelkidest einestades tutvusin tarkvarasüsteemide arendajaga Inglismaalt, kes oli parajasti kihutamas mootorrattal läbi kolme Baltiriigi, et juhet seinast välja saada ja töömuredest puhata. Ta oli pärit Yorkshirest ja me rääkisime pikalt laialt seriaalist Heartbeat, töötamisest, stressist, unistustest, lastest, bioloogiast, majalaenudest jne. Kohe kahju oli lõunalauast tõusta, oleks võinud veel tunde lobiseda.

Laupäeval tegin linnas oma tööd ja istusin laadal müügileti taga kah. Ja pühapäevalgi. No... kui päris aus olla, siis ma müüsin ühe pisikese nuku 25 krooni eest ja sellegi oma tuttava lapsele.
Ma väga ei masendu, sest ega ma lootnudki suurt tulu teenida, kuid veidi ikka.
Ega keegi käsitöölistest vist suurt midagi ei müüünud. Meil laupäeva hommikul hakkasid kodu akna alt rahvamassid kulgema hansalaada poole ja nii, nagu nad meie akna alt möödusid, möödusid nad ka 90 % müügilettidest. Kõik tuttavad, keda nägin, ütlesid, et tulid niisama vaatama. Ja päris kahju hakkas müüjatest lõpuks, sest okei, minu nukud on minu enda kiiks ja mõttetu hobi aga paljud kauplejad olid nii kaugelt kohale sõitnud ja nad pidid kõik oma puulusikate virnad ja linakübarate pakid koju tagasi vedama.
Kas oli asi selles, et palga-, pensioni- ja lasterahade päevad olid juba kuu alguses ära ja raha otsas või lihtsalt inimesi ei huvita käsitöö. Või et need, kes teavad käsitöö hinda, teevad ise endale, mis tarvis ja need, kes ei tea, ostavad odavat masstoodangut.

Mina ostsin kõrvarõngad, sinki, ürditalu tooteid, astelapajusinepit, vana head lätlaste pähkli-puuviljaleiba ja naaberleti müüja käest puuvillase kübara, letihinnast rohkem kui poole odavamalt ja järelmaksuga.

Kontserdiprogramm oli muidugi tohutu, esinemispaiku oli 6 või 7 ja mina ei jõudnud kuskile. Ühel õhtul käisin üksi purjevarjuteatrit vaatamas, teisel pojaga koorigalal (mis oli meeldiv aga pidin unise lapse nõudmisel poole ürituse pealt koju minema) ja eile juhtus üheksas maailmaime, sest minu oma teinepool nõustus minuga südaöist tantsuetendust vaatama tulema. See oli kahjuks sama suur pettumus, kui purjevarjuteater. Esiteks mõlemal algus hilines pool tundi. Eestlane on kannatlik, ootab ega nurise aga -pool tundi! Mul oleks piinlik, kui mitutuhat inimest ootaks minu järel pool tundi.
Teiseks.. miks etendused peavad venima nagu aeg enne palgapäeva? Kui sa vaatad moodsat tantsu või regilaulu saatel võbelevaid varje 15 minutit ja ikka laval või purjel käib üks ja sama unine tuiutamine siis... ühesõnaga vähemalt veerand sellest kannatlikult oodanud rahvast läks minema, meie ka.
Ah, ehk isegi oli hea tantsuetendus aga kellaaeg, suur lava ning meie eelhäälestus ei sobinud sellise numbri jaoks mitte.
Kolasime niisama linnas ringi, sõitsime ratastega rannapargis. Alekoki telk oli kõige rahvarohkem paik, kõva tants ja trall käis kõik õhtud. Sakslased ja venelased ja kes kõik veel istusid õlletelkides, kontserdikohtades ja baarides ja aina laulsid. Täitsa suvepealinna tunne tuli peale. Mõnus.
Väljamaalased, kellega rääkisin, kiitsid pärnakate lahkust ja sõbralikkust. Minu meelest oli ka selline meeldiv elevil ja rõõmus fiiling kõik need päevad.

Nüüd olen kole väsinud. Mitu päeva pool 2 magama mindud. Pluss mees ja lapsed läksid pool kuus hommikul kalale. Hullud. Nüüd magavad nagu notid.
Homsest jälle tavaline tööloomakese elu.

traatjalad

Kui palju ma võiksin nende eest küsida? eri tuttavad on pakkunud mulle 20-125, mina ei tea...
et kui te kuskil seda nukutuba näete letil, siis ostke ja toetage vaest Ritsikut, et ta jaksaks endale vähemalt uued kõrvarõngad osta ja perele lätlaste puuvilja-pähklileiba... ma ise müün äkki laupäeval mõnda aega.

neljapäeval algab

Mu pea on pulki nii täis et oma nimi ka ei tule kohe meelde. Kui vaja oleks öelda, peaks mõne paberi pealt üle kontrollima : )
Hansapäevad juhtuvad kohe, lisaks koolilõpetajad ja jaanipäev. Loodan, et olen kõik õigesti teinud. Ja kui pole… saavad inimesed jälle mõnusti lohakaid töötegijaid sõimata.
Eile käisin lastega renoveeritud rannaparki uudistamas. Väga kena oli kõik. Laste uus ja moodne mänguväljak paksult lapsi täis. Ka sepikojas käisime, seal oli minul ahhetamise koht.
Mina ei jaga seda üldist negatiivset hala, et Pärnu kohtab hansapäevi kaevikutes, kõik on halvasti korraldatud, miski ei saa valmis ja mis on valmis, see on valesti ja kole. Tundke ometi rõõmu sellest, mis on! Nii palju tööd on ära tehtud, kindlasti saab kõik või peaaegu kõik valmis ja tuleb tore möll linnas! Juba eile, ilusal pühapäeval oli linn jalutavat rahvast täis.
Minul tuleb hansaka ajal muidugi palju lennus olla ja töötada. Neli päeva, 150 üritust, 8 lava ja 430 kaubitsejat. Näe siin on kava. Aga elame üle. Püüan asja rõõmuga võtta. Nagu kunagi tudengina, Viljandi folgi ajal, kus olin maru rahul, et suvereporteri kaelakaart andis mulle õiguse igale poole minna ja asjaline olla.
Rõõm on üldse elus tähtis. Süda soe, jalad kuivad ja meel rõõmus :)