Armas olemine

Meil polnud eile internetti ja olin hädas kohe. Peale tuttava motoorse rahutuse- mis uudist on ja mis teised teevad- ei saanud Pärnu valimistulemusi üldse näha sest Kanal 2 valimissaates öeldi paar sõna Pärnu kohta alles lõpus. Oleks ETVd pidanud vaatama, ei tea, miks me selle peale ei tulnud.
Hästi nõme on arvutisõltlane olla : (
Aga ma ei taha valimistest kirjutada. Tulemused on meie linnas suht ok, loodetavasti läheb elu ilusamaks…

Laupäev oli nii hea päev. Mul vanemad käisid hilinenult sünnipäeval ja lisaks olid koguduses külas sõbrad Inglismaalt. Jututasin osa aega ema-isaga ja siis käisin vahepeal pastori kodus inglasi tervitamas.
Minu elu on siin linnas praegu see, mis ta on, päris suures osas tänu Adamile ja Karinale, God Bless Them!
Sain nendega tuttavaks 1996. aasta suvel, kui inglise misjonärid A ja K tulid Pärnusse elama. Rannas oli mingi koguduse noorteüritus ja mina, üksik ja sõpradeta, nagu siis olin, ühinesin. Mängisin ilusate tumedanahaliste poistega jalgpalli ja õppisin žongleerimist… A ja K majas käis mitmeid nädalaid kõva trall: peeti piknikke ja õpiti inglise keelt, tehti näitemängu ja mängiti pilli.
Millalgi tuli sügis. Masendunud, üksik ja ikka veel sõpradeta mina lonkisin mööda Pärnu tänavaid. Minu kõrval peatus tuttav apelsinivärvi minibuss ja sealt välja vaatas naeratav Karina, kes mu ära tundis ja enda poole väikesele teele kutsus.
Võiks öelda, et Karina bussipidurdamisest algas minu uus elu Pärnus.

Adam ja Karina koduhoovis Darbys on väike kirik, kus käivad koos põhiliselt immigrantidest kristlased: iraanlased, kurdid, aafriklased siit ja sealt, afgaanid jne. Nende mitte üldse suures majas on seitse magamistuba ja pidevalt elab seal paar külalist, kes on abiks kirikus, õppimas piiblikoolis, lihtsalt külas või kel lihtsalt pole parasjagu kuskil elada. See hubane maja on mõõdukalt segamini, kuumal pliidil vuhiseb alati teekann, teadetetahvel köögiseinal on kirju teadetest ja piltidest-kirjadest sõpradelt üle maailma. Terrassil saab mõnuleda punutud diivanitel ja toolidel, lugeda, süüa, lobiseda, palvetada, nautida ilusat aega. Pisikeses õues on Adami ehitatud liivakast-ronimiskoht-mereröövlilaev nende kolmele lapsele. Külalised on alati teretulnud.

Õhtu meie pastori majas koos A ja Kga oli üliarmas. Kuskil 20-30 inimest tundis rõõmu koosolemisest ja kallitest külalistest, palju piimaga teed- inglaste moodi, kõik püüavad korraga rääkida, palju küünlaid, palju kohtumisrõõmu ja jututeemasid. Pastor ja tema naine, kes on aastaks tööl Kanadas sealses eesti koguduses, osalesid ka –skaibi kaudu. Läppar oli nende lemmikdiivanil ja kõik käisid neile lehvitamas, lisaks kanti läpakat mööda tuba ringi ja näidati, mis nende Eesti kodus parajasti toimub ja kes on külas.
Karina säras nagu ikka, tema soojust jätkus igale külalisele.
Nii hea on teada, et sõbrad jäävad sõpradeks ka sadade kilomeetrite tagant.

Milline mees!

Käisin eile Fred Jüssi kohtumisõhtul.
Olin pisut hirmul. Et äkki polegi Selline Mees, äkki on vana ja haige või isegi veidi seniilne. Et kui hakkab piinlik.
Õnneks ei olnud. Hea mees oli :D

Minu jaoks on Jüssi alati nagu ilmasammas. Keegi, kelle hääl, olek, muhe jutustamisstiil on olnud olemas juba minu plikaeast peale. Nagu Aarne Üksküla, Kalmer Tennosaar, Artur Rinne või Heino Mandri. Inimene, kelle häälel ja sõnal on jõud. Võime panna kaasa mõtlema, tundma ja igatsema.
Jüssi on muidugi vana jah aga tema vaim on igikestev. Ta tundub ikka veel õnnelik, kui paneb ilmselt juba mitmesajandat korda peale plaadi juttselg-kärnkonnade kõrinaga Manija saarelt või naudib koos publikuga roolinnu laulu.
Ta ütleb, et tema jutt on nagu langev puuleht- siia ja sinna. On. Aga minupärast võiks ta rääkida kasvõi muru kasvamisest või kapsaussist, ikka on nii huvitav, et saalitäis rahvast kuulab hiirvaikselt.

Sain päris palju uusi asju teada.
Kuidas musträhn võtab vahel kätte ja hakkab inimese maja lõhkuma. Ja lõhub ja lõhub ja miski rohi selle vastu ei aita peale püssi. Linnud on ka vahel napakad, nagu inimesedki, arvas Jüssi. Teadlased olla uurinud, et musträhn käitub hommikul teistmoodi kui õhtul, kui ta on oma pea pisut juhmiks tagunud.
Miks on suitsupääsuke SUITSU pääsuke? Sest ta on nii kaua koos inimesega suitsutaredes elanud, et keegi ei teagi, kus ta varem pesitses.
Kuidas liigirikkas looduses on ka kuldnokkade ja ööbikute laul põnevam. Kuidas linnulaul on kõige ilusam siis, kui ta elab vabaduses, keset omasuguseid. Kõik oma laulud õpib kuldnokk põhiliselt esimesel eluaastal. Et laske oma lastel ka vabalt elada. Ärge puuris hoidke.
Lõpetuseks pani Jüssi peale plaadi, kus oma luuletusi loeb Aleksander Suuman, taustaks merekohin ja linnulaul.
Aeg jäi seisma
Mul tuli ehedalt meelde, kuidas istusin vanaisa suure kastraadio juures. Raadiol oli peal hallikas säbruline riie, peopesasuurusele ekraanile olid peale numbrite joonistatud kased, ekraani taga põles lambike ja klaas läks soojaks, levitas kerget magusat tolmulõhna. Armastasin kuuldemänge ja soovikontserte…
Mul on ka nüüd vastus küsimusele rüaräägu kohta. Et kui ta “juusk õnne suuren hätan”, kuidas ta lõunasse saab.
Ta lendab küll viletsasti, aga kõrgelt :)

ilu

Mai oska pildistada... eriti säändseid asju. Usaldage mind- väga ilusad on! Mailille kauss ei olnud veel valmis. Ja Maria Suure Asja sees on imekenasti jäänud taimemuster, paraku ajas see tolle koha pisut mulli, niiet küünalt seal peal hoida ei saa, küll aga näiteks peotäit hernekomme :)
Ma tulen 23.10 ja toon teile ära.

:)

Kui päris ausalt öelda, siis olen üsna ebaseltskondlik inimene. Läheb aega, kuni sulan. Mina olen see, kes pidudel nurgas istub ja dineedel kramplikult klaasijalga peos pigistab.
Olin eile hommikul veidi närvis, et kuidas võhivõõrad inimesed minu pool üksteisega sobivad ja nii. Aga minu meelest oli kõik väga hästi. Kehtib reegel- sinu sõber on ka minu sõber. Ja nii toredal isikul, nagu Ritsik, ongi lihtsalt vedanud imetoredate sõpradega :D :D
Ning kuigi klaasi sulatas algselt planeeritud 8 inimese asemel ainult kolm, oli ikka hästi mõnus. Tornikeldris sündisid sellised installatsioonid, et ei jõua ära oodata, kuna neid näha saab!
Ilm oli jalutamiseks perfekto. Jõe kohale joonistati supervärviline loojang. Kodus sõime end neljakandiliseks. Rääkisime ilmvõimatuid söögilauajutte :P Nuusutasime häid lõhnu. Minu lemmik on nüüdsest D ja G Light Blue.
Marial, kes enda sõnul nimesid hästi meelde ei jäta, vedas: tema sai kokku kolme ühenimelise isikuga, ei mingit muret:D
Tulge varsti jälle!
mul on ikka tõesti vedanud...

Luuseri ving

Iga kord, kui ma jälle kahtlen, kas minna autokooli või mitte, tuletatagu mulle meelde tänast poeskäiku. Selle peale kulus peaagu kaks tundi. Bussisõit, suures poes vajaliku kraami otsimise, sabas seismise koos emade kaenlas kräunuvate väikelastega ja kõlaritest kostva paaniflöötide inisemise saatel. Raske seljakoti vedamine, peatuses bussi ootamine, ümberistumine, jälle bussi ootamine, jälle koti tassimine...
Autoga oleks mul sipsti lähimas Selveris käidud ja asi ants.

Tööl:
Mina: aga kas autokooli tundidest ikka piisab sõidu selgeks saamiseks?
Kolleeg: las parem mees õpetab sulle enne sõidu selgeks.
Mina: MILLINE mees?
Kolleeg: Sinu mees ikka!
Mina: Ei tea, mida ma sinna autokooli roniksin, kui mul mehel auto ja load oleksid! Ma istuks väga rahulolevalt kõrvalistmel.
Kolleeg: No siis leia keegi teine, kes õpetaks.
Mina: Iseennast soovitad või? Tahaks näha, kes laseb oma auto rooli sellist isikut, kes siduril ja piduril ka vahet ei tee.
Kolleeg; Aa, no siis jah... ostad tuhande krooni eest mingi ziguli või opeli panni..

koosolek

Parim kild eilselt lastevanemate koosolekult.
Esimese klassi lapse ema:
Laps tuleb koolist koju ja seletab õhinal: Emme emme, ma rääkisin täna telefonis ühe võõra tädiga!
Mis tädiga, imestab ema.
Emme sa ise ka tunned seda tädi!
????
No selle tädiga, kes ütleb, et number, millel te helistate, ei vasta hetkel!


Muidu küsiti koosolekul naljakaid asju. Nagu et kuidas teada saab, kui lapsel koolis vihik täis saab ja uus on vaja kaasa panna. Et kas pole probleemi, kui laps koolis kogu klassile kommi jagab. Et kas lapsed koolimajja ära ei eksi. Et mida vahetundides tehakse, kas ikka peab ringiratast käest kinni jalutama.
Eks ta ole, pole naljaasi esimest korda esimest last esimesse klassi saata..

põhiroll

Mina- topin pliidi alla puid ja üürgan laulda "raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastuuus".
Mina- Krissu, mis sa arvad, mis mängib elus põhirolli?
Krissu- Pere
Mina- aga kui peret ei ole?
Krissu- sõbrad. Või noh, ükskõik. Et oleks keegi, kes hooliks.

Tänane Piafi-film tegi mul silmad märjaks. Osutus teemakohaseks.

rõõmus

Aasta tagasi samal ajal olin hoopis nukram.
Sel pühapäeval aga olin täiesti rõõmus!
Esimesena tervitas mind kell 5 hommikul akna taga lõhkuv torm.
Kell pool 7 äratas mind teist korda T-I sosin: lapsed, üles, laulma nüüd!
Laulsidki:), ja ma ärkasin mängult ja olin rõõmus.
Kell pool 9 ärkasin päriselt. Ilusaid soove, armsate inimeste seltsi, sünnipäevalaule, telefonikõnesid, sõnumeid ja palveid jagus terveks päevaks just nii palju kui vaja.
Üks sõber soovis, et torm oleks mul alati vaid akna taga ja minu elus paistaks alati päike ja valitseks Jumala rahu. Teine sõber soovis, et mu elu oleks just nagu tolle päeva ilm, kõike natuke: tuult, vihma ja tormi aga ka sooja päikest ja puhast taevast. Et igav ei hakkaks:) Ma ei teagi, kumma soovi täitumist eelistada...
Eile olin jätkuvalt rõõmus. Mind kallistati tööl kogu aeg.
Ja veel tänagi olen rõõmus. Tänulik ka. Sada väikest rõõmumulli kõditavad minu sees nagu Värska vesi.

Kulukad jõnglased aga mis tollest

Eilsel koosolekul oli poisi õpetaja natuke nukker. Tema peale oli direkorile kaevatud, et kuis ta õpilased nii kallist balletietendust viis vaatama. Nüüd ei julgevat lapsi enam õieti kuskile viia ega midagi plaanida.
Samuti olevad mitmed vanemad koolis (mite meie klassis) vihastanud ja protsessinud, et miks peab ostma oma raha eest lisaõppematerjale tundidesse, meil ju kooliharidus tasuta. Õpetaja arvas, et ehk on mingi põlvkond noori vanemaid natuke ära hellitatud suhtumisega, et riik peab kõike tasuta andma.

Lisamaterjalide jutuga olen ma poolenisti nõus. Saan aru, et on teatud testid ja asjad, mis otseselt töövihikute hulka ei kuulu aga vaja neid on. Ma ei mäleta neid summasid täpselt aga nii 100 krooni kandis oli igal lapsel. Samas on telliti kunagi varem mingeid pildikesi ja kujundikesi, millest pool jäi kevadeks kasutamata…

Klassiüritused tuli septembri algul ära maksta ühekorraga- Krissu käis oma klassiga seikluspargis, Miku balletis ja Kati- ei mäleta, milleks temal oli vaja.
Loen praegu märkmikust, et Krissul oli park pluss vihikud 200, Mikul teater pluss vihikud 230 ja Katil 280 krooni, mis iganes see oli. Vähe seda just ei ole.
Aga pean seda loomulikuks kuluks. Ürituste koha pealt on ju nii hea, kui klassiga kuskil käiakse. Ma ise küll poleks jaksanud balletti ega seiklusparki minna nendega.
Ja milleks minna kaebama, kui tundub, et raha ülekohtuselt ära võetakse?
Kui ei ole raha, räägi õpetajaga ja A) jäta rahulikult laps üritusele saatmata, või B)palu õpetajalt võimalust maksta hiljem, või C)ürita saada kooli vms toetust. Usun, et paljud vanemad ei keelduks aitamast ja maksaksid lisaks oma lapse piletile natuke rohkem, et teatrisse või reisile saaks minna ka see laps, kelle vanemad parasjagu töö on kaotanud. Ma tean, et siin ja seal on vahel nii tehtud.

Et suhelgu ja otsitagu lahendusi kaebamise ja protsessimise asemel.
Tegelikult on väga raske leida kõiki rahuldavat varianti, kui klassis või lasteaiarühmas on liiga erinevate ilmapiltidega vanemad. Osad on harjunud andma ja aitama, osad saama ja nõudma. Jõukus ei mängi iseenesest siin mingit rolli.
Kord meil lasteaias paluti vanematel mihklilaadale teha meisterdisi, mille müügitulu pidi kuluma lasteaia hoovi valgustuse paigutamiseks. Aga meie rühma vanemad (enamus olid rikkad) ei tahtnud midagi meisterdada ega küpsetada, pakkusid niisama raha. Raha ju laadal müüa ei saa, kurtsid kasvatajad. Õnneks keegi ikka küpsetas paar kooki…
Mõnes kollektiivis pakuvad heal järjel vanemad lahke käega ise osta klassile kardinaid või lasteaiale mõni õueasi vms. Samas tekib probleem, kui osad vanemad sooviksid näiteks lasteaia lõpupidu teha nooblis restoranis, teised lasteaia hoovis piknikuna… Mõned tahavad koolilapsi ekskursioonile viia Euroopasse, teised Kihnu.
Ja ma pole unustanud, kuidas üks ema mind kaks aastat tagasi telefonis südamest läbi sõimas, kui olin söandanud laste algklassiõpetajale lõpukingi rahaks paluda 50 krooni. Et nad oma firma direktori sünnipäevaks ka nii palju raha ei korja.

Aga nüüd oktoobri algul tulevad laste trennirahad. Uhh…

Õpetajatest

Meie kooli esimeste klasside lapsed käisid ekskursioonil. Looduses. Ma käisin kaasas.
Loodusel polnud viga. Ilma jääkülma tuuleta oleks päris mõnus olnud.
Lastel polnud ka viga. Ainult kaks jõmmi kaklesid.
Õpetajaid oli lahe vaadata. Nii erinevad!
Üks oli selline murelik kanaema, kes aina käis ja kätsatas. Teine oli umbe kuri. Täiskasvanutega suheldes aina naeratas ja oli nii sümpaatne a kui siis mõne poiskese peale kärgatas!
Meie lapse klassijuhataja nimetas lapsi sõpradeks: “Sõbrad! Silmad siin! Nüüd on kuulamise aeg!” Võibolla sestap, et mina passisin pidevalt juures? Kui tüübid karvupidi kokku läksid, jäi nendega rühmast maha ja vestles. Ausalt öeldes jättis parema mulje, kui karjumine või kätsatamine.
Pisiritsikutel on seni olnud väga head õpetajad. Ausalt. Peaaegu kõik.
Krissu esimene õpetaja oli petlikult habras noor daam, tugev isiksus, kes lohutas ja kallistas kurbasid, torkis laiskasid ning pani paika ka kangemad puberteedieelikud. Bioloogiaõpetaja. Rõõmus ja inimlik inimene aga kindlasti mitte semulik.
Miku õpetaja on klassikaline vanakooli õpetajaproua. Naeratav ja range. Lahke, innustav aga kõik peab alati väga korrektne ja õige olema. Hoidku, kui vihikul kilet ümber ei ole!
Tema pikki kirjeid e-koolis annab täitsa lugeda. Kord kiidab klassi kena käitumise eest mingil õpperetkel, kord laidab hilinemise ja õpikute unustamise eest, kord tuletab meelde, et ka vaheajal ei tohiks unustada lugemist, päevaplaani ja vanemate aitamist. Pahandab taskuraha raiskamise ja mõttetute ostude pärast, veab lapsi kontsertidele ja näitustele. Ja tore on tõdeda, et sellisel konservatiivsusel on tulemused.
Poiss küll vigiseb, et teda ballett või loeng ajaloomuuseumis ei huvita, mindagu pigem jalgpalli valikmänge vaatama aga balletist ja muuseumist tulles oli vaimustust täis. Täitsa intelligentse inimese moodi juba!
Kati õpetajannat ma alles õpin tundma.
Krissu uue klassijuhatajaga ma rea peale pole saanud. Neil on nüüd noor meesõpetaja, teist aastat koolis üldse. Annab ajalugu, kunsti ja poiste tööõpetust. Eelmisel aastal oli terve klass ülimas vaimustuses: ta on nii popp ja noortepärane, suhtleb meiega nagu omasugustega, vahel ütleb mõne ropu sõnagi.
Mul kevadel arenguvestlusel jäi mulje, et õps kardab lapsevanemaid. Hästi pinges oli. E-kooli pole terve eelmise aasta ega selle aasta esimese kuuga tekkinud temalt ühte kriimu ridagi. Lastevanemate koosolekul rääkis tubli 5 minutit ja tahtis laiali minna. Siis ikka mammad hakkasid küsima ja arutama ja hakkas õige koosolek pihta.
No las õpetaja olla popp ja noortepärane. Aga Krissu väidab, et teda ei kuula enam keegi ja ajaloo kontrolltöös said pool klassi kahed…

Huvitav.
Ma koolis käsin, siis verivärske ajalooõps (mees) niimoodi läks endast välja 6. klassi tatikate peale, et purustas kaardikepi vastu lauda. Ajapikku omandas kõiketeadva muige ja immuunsuse pubekate kiremise vastu, nüüd on koolidirektor!
Mittevärske mateõps (mees) aga oli nii immuunne tatikate olemasolu vastu, et ma kahtlen, märkas ta üldse, oli tal keegi klassis või mitte. Tema tunni ajal võis südamerahus mida iganes teha- juttu ajada, kaaslasi togida, maha kirjutada. Nüüd on koolidirektor!
Üks värske mateõps (mees) aga oli nii nummi ja nii kirglik oma aine vastu, et kuigi kah roosapõsine ja pisut lapsi kartev, võlus kõik ära. Plikad punastasid ja jäid meelsasti peale tunde ja poisidki pidasid piiri. Nii hästi tegi aine selgeks! Nüüd on HM projektijuht…
Vat selline homse õpetajatepäeva jutt. Lähen täna lastevanemate koosolekule, sestap.
Jõudu kõigile õpetajatele meie kõige kallima vara kantseldamisel!

söök jook

Rasvasõltuvus on mul täitsa olemas. Isegi peale seda, kui transrasvad äkki teemaks on saanud või kui Iti kirjutab, kuidas ühe kutseka õppeköögis on selline jahu, mis noored suisa allergiast sügelema ajab. Mis siis! Kui mina tahan magusat, siis mina pean seda saama ja kasvõi valan saia peale suhkrut, kui muud midagi pole.
Me meeskaga oleme viimasel ajal keeldunud margariinidest. Kuna Tori meierei teeb head juustu ja võid, siis me seda sealt oleme võimalusel toonud ja kui oled “päris” võid leiva peale pannud, siis kuidagi ei taha Ramat või Keijut, mis iial ei lähe halvaks ega sula ära. Lapsed jälle ei taha võid, nad ei viitsi seda külmkapist kõvana võetuna noaga kaapida.
Või odav jäätis, mis korra ülessulanuna moodustab kaussi sellise imeliku jääva kujuga kuhja, mis pole ei vahukoor, ega piim … iiik, vastik! Piimalaadsest tootest tehtud jäätiselaadne toode.
Toidulaadsetest toodetest ostsin viimati ühel kiirel päeval valmis hakkshnitsli. Suure näljaga ei saanud maitsest arugi aga eile sõin ja mõtlesin, misasja sinna küll sisse pannakse, et ta nii lödi ja hall on, konditükid krõbisesid hamba all.
Vorsti sööte? Ma lapsena armastasin lastevorsti, 2 rubla 40 kopikat kilo, hapukoort ka veel panin peale, prr. Nüüd ei söö. Antagu sinki!
Lisaks ei taha ma enam aastaringselt punaseid hollandi tomateid, valmiskotlette ja pihve, klaas- ja draakonikomme, majoneesi. Kartulid (v.a värsked) ja makaronid enam ei maitse ning piima joon üliharva. Pigem aedvili, seened, oliivid, liha, kala, juust. Ja leib :)
Ei tea, miks selline pirtsakus on tekkinud.
Mis puutub alkoholi, siis seda olen alati hästi vähe tarbinud, kui üldse. Veinidel ei tee vahet, vanakas ja teised liköörid ajavad pea valutama, viskid ja rummid ei maitse. No viina mahla sisse võib natuke valada. Ja vahel tuleb hirmus longeri isu, siis joon kolmveerand purki kõige tavalisemat longerit ära ja olen rõõmus.
Soojatootmiseks on hea väike õhtunaps teha. Võin juua kolm tassi kuuma teed ja ikka lõdiseda, aga pisinatuke Kata toodud ürdilikööri ja kohe hakkab teine tunne.
Mida ma prouadele joogikraamiks võin valmis osta?

Tšehhi ime

Mul ema tõi enda ema vana ummelusmassina meile. On too alles jurakas! Firma Lada või Leda ja mudeli nimi on T 237. Kui ta on kokku pandud, siis võtab sama palju ruumi kui mingi kummut või diiivanilaud. Saab käivitada tallates ja elektriga.
Ainuke viga, et ema pole iial sellega midagi õmmelnud, rääkimata minust. Aga me mõlemad mäletame, et vanaema nagu ikka õmbles :D
Tarvitamisõpetus on muidugi vene keeles aga kirjade ja piltide järgi peaks temaga saama õmmelda igast imeasju, nööpaukudest ilupistete ja tikanditeni.
Eile võtsin julguse kokku ja katkusin õli, tolmu ja ajaloo järgi lõhnava masina lahti. Niiditamine oli loogiline aga õmmeldud ma ikkagi ei saanud. Riiet ei kerinud edasi. Need hambad, mis peaksid riiet edasi lükkama, justkui ei ulatunud piisavalt kõrgele.
Ma ei tea, mis edasi. Üks õmblusmasinaparandaja telefoninumber mul isegi on... Äkki too isegi oskaks õpetada, kuidas neid ilutikandeid ja säändseid asju masinast kätte saada? Nuppe on masinal küljes rohkem kui rubla eest...

Õmmelda tahaks küll, kuigi olen seda alati südamest vihanud, nagu ka söögitegemist, kudumist, ja muid virkade perenaiste asju :D Ajad muutuvad ja inimesed kah, noh.
Mul on praegu selline sekkarist 100 krooniga ostetud vana-vana masin, mis tahab ohtralt karjumist ja roppu vandumist, enne kui midagi õmmeldud saab.

Minu ema väidab, et on eluaeg meestetöid teinud ja eelistab praegugi köögi asemel peenramaal labidat viibutada. Tema ema lõpetas kodumajanduskooli ja oli väga viks talunaine, kudas masinaga kampsuneid ja telgedel põrmanduvaipu, tikkis, pilutas, tegi süüa ja kõike muud. Kahjuks koos temaga kadusid meie kodust ka kõik nende tegevusega seotud esemed ja oskused... Tol ajal olid moes vabrikutoodang ja kiirus-mugavus. Mõni vanaema tikitud asi on mul õnneks alles. Ja vanaisa ammulagunenud riidekapi nikerdatud uks saab meil puhastatud ja leiab koha panipaigauksena vannitoas meie kuldse vanni kõrval.

söök, võrratu söök...

Tänane saak Pärnu esimeselt taluturult:
Suitsutatud tuulehaug, kõhn selline- 10 krooni
suitsujuustu "pats" -65 krooni, ostetud Krissu tungival lunimisel
mesi, kaks 300grammist purki, ingveri ja taruvaiguga - 100 eek
Raismiku talu rukkijahu, 1 kilo 12 eeku
Raismiku talu nisu, idandamiseks, kotike 8 eeku
nõgesekotlett- 5 eek
Tamme talu vürtsikas ürdisegu - 25 eek

Rahvast oli väga palju. Suitsusauna singi järel oli mingi 10 inimest pidevalt sabas. Iga leti juurde ei uurima mahtunudki. Suitsukala sai esimese tunni ajaga otsa. Saiad ka. Jaanalinnuliha müüdi aga nad oleks võinud mingi proovitoidu rahvale maitsmiseks teha.
Leiba müüdi 25 eeku veerand pätsi... müüja ei olnud seda ise teinud ja ei teadnud midagi tolle kohta öelda.
Eks ma ikka turul ka käin. Töö ajast pooljoostes. Aga tänasel üritusel oli hoopis teine stiil, mõnus oli lastega seal igast asju maitsta, pärast kofikusse minna ja.
Ja tuttavaid kümneid kohata. Kui taolisele üritusele Pärnus minna, siis on seal alati kindel fännklubi, kes hindavad looduslikke, isetehtud asju ja mõnusat atmosfääri.

Pärast ketrasin rattaga Kaupmehe hulgilattu, et sealt jällegi oma lemmikjahu osta, Veski Mati mitmevilja. Mul oli aega seal laos kolada ja õkva karp jäi lahti, milline valik! Võibolla lihaasju pole väga laialt aga näiteks maitseainete riiul oli meetreid ja meetreid pikk, kõikvõimalikke pipraid ja vürtse täis mida ma kuskil mujal pole näinud. Idamaise toidu tegemiseks nii norilehti kui karripastasid jne jne. Mina söögitegemist ei armasta, aga kes armastab, mingu tutvugu.

Kodus uurisin tshekke. Tavaline suhkur maksis 14 krooni, tervislik ja õiglase toodangu märgiga Demerara suhkur 38 krooni kilo.
Taluturu ürdisegu 15 grammi maksis 25 krooni, Meira Vahemere ürdisegu 9 grammi 4.90. Päris kalliks läheb maksma see teadlik ja tervislik toitumine. Tegime Mikuga pitsat, ühe Meira ja teise talu ürdiseguga. No talu oma oli parem. Aga pagan, kui kallis!
Ega ma ei virise, tunnen seda Tamme ürditalu perenaist, ta on tubli proua ja heameelega toetan tema tootmist. Mis teha, minul ürdikasvatus endal ei õnnestu. Peale murulaugu ja piparmündi suudan kõik teised rohelused välja suretada.


Kohtasin taluturul lambavilla ja lõngaga kauplevat Julikat, kelle juures käisin vaatamas mõni nädal tagasi karjakoerte koolitust. Sealsamas ajas kangastelgedest juttu tekstiilikoja-Tiina. Margus asjatas oma pajuvitstega ja Jüri klaasiga. Herdis pakkus õunu ja Kadri naeratas niisama.
Ma olen väga õnnelik, et selle seltskonnaga tuttavaks olen saanud. Ja see laieneb üha. Ilmselt need inimesed tunnevad üksteist ära ja tõmbuvad, kellel "see" kiiks on. Lihtsa elu kiiks.
Kelle jalad tahavad asfaldi pealt ära metsa ja põllule ning käed armastavad villa, savi, klaasi, lõnga või - mulda. Need, kellele maitseb hamburgerist või pulgakommist rohkem juust, leib ja mesi.

Sügise sünnipäevaks tegin Katile ja Mikule leivad kooli kaasa. Olevat silmapilk ja viimse puruni nahka pandud :)

Hirmudest

Loen ühte raamatut, millest kirjutan edaspidi. Tehes selle kohta väikeseid märkmeid igivanasse kaustikusse, avastasin sealt mitmeid teisi raamatuid, mida olen lugenud. Näiteks Kenneth E. Hagini Murede heitmine Isanda peale.
Ma ei mäletanud tollest raamatust midagi. Aga mäletan hästi aega, kuna seda lugesin, 2001. aasta alguses. Kogu mu pere oli terve sügistalve põdenud erinevaid haigusi, poeg ja mees teinud läbi operatsioonid. Te ju teate, et minu kõige suurem hirm on haigused.
Tolleks kevadeks ma murdusin. Olin nii väsinud iseenda ja tõbiste eest hoolitsemast, tundsin, et olen väga väga haige. Perearst ei leidnud mul ainsatki viga peale viiruste põdemisest tingitud nõrkuse aga mind see ei lohutanud karvavõrdki. Tõusin hommikul üles hirmu ja murega, vedasin kuidagi päeva lõpuni hirmu ja murega. Mõnel päeval kartsin isegi last lasteaeda viia hirmus, et kukun äkki tee peal kokku.
Sain antidepressante ja rahustit aga parem ei hakanud. Rääkisin mitmete inimestega ja lugesin palju raamatuid, nii eneseabi kui kristlikke. Üks hea depressiooniraamat aitas mind ja teine oli Hagini raamat.
Hagini põhimõte on väga lihtne.
HIRM ON TAGURPIDI PÖÖRATUD USK.
Usk sellesse, et läheb niikuinii halvasti, et minust ei sõltu midagi.
Kui mõistad, et on asju, mida sa kuidagi kontrollida ei saa ja usaldad need Jumala kätte, saabub vabanemine. Siis saad kogu oma arutu hirmu miinusmärgiga energia pöörata plussmärgiks.
Mitte, et see lihtne oleks. Aga minu jaoks on see ainus võimalus. Rooma 8:28.

Antud hetkel on mul arutu hirm lapse pärast. Kati ütleb, et ta näeb oma vaateväljas värvilisi kujundeid, triipe, ringe, ebakorrapäraseid lapikesi. Ta rääkis sellest juba kevadel aga siis ma ei pööranud sellele tähelepanu, mõtlesin, et paljugi, mis laps ütleb, äkki vaatas liiga kaua lampi vms. Nüüd sügisel tuli kogemata jälle jutuks.
Ta ütleb, et on neid alati näinud ja näeb pidevalt. Need ei häiri Katit otseselt aga paar päeva tagasi näitasin talle korraks telefonist mingit asja ja ta ütles, et “lapp” tuli ette.
Perearst raputas nõutult pead, küsitles last pikalt ja määras silmaarstil vaatevälja uuringu. Helistasin. Järgmisel nädalal hakatakse telefonitsi aegu silmaarsti juurde kinni panema detsembrikuuks. Detsembrikuuks! Aga ma võin igal hommikul kell pool 8 helistada, et püüda samaks päevaks aega. Uskumatu. Kaasaaegne riik...
Kusjuures suvel ütles silmaarst Kati kohta, et tema nägemine on 100%, tõeline kotkasilm! siis ma ei teadnud "lendavate objektide" muret ju mainida.
Minus süveneb hirm, et äkki on mingi ajutegevuse häire, kasvaja vms. Kuigi annan aru, et see on väga vähetõenäoline, muidu on ju laps kraps ning rõõmus, pea küll vahel valutab aga kellel ei valutaks? Pidin ma Regina blogi lugema :(
Krissu, kes saab ühe sekundiga aru, kui mul on mure, ütles- hei emps, meil toimuvad küll imelikud lood: sina näed tulevikku, mina kuulen hääli ja Kati näeb UFOsid.
Krissu jah üks öö kuulis asju…

Miks ma jälle patran blogis isiklikke hädasid?
Aga selleks, et julgustada teisi võimalikke hädalisi (ja eeskätt iseennast) võitlema oma hirmudega. Vaatama neile näkku ja üritada hirm pöörata usuks. See on võimalik. Ma olen seda kord juba suutnud ja pean suutma ka edaspidi.

Regina

Nägin ööl vastu pühapäeva unes väikest surnud tüdrukut. Ei olnud jube unenägu, pigem häiriv…
Esimene mõte ärgates oli- Regina. Eestlanna-elu-blogi Regina. Aga ei olnud. Regina ema kirjutas, et tütar sai 10aastaseks. Blogisabades sorides sattusin Christi Thomase vanemate peetud blogile. See 8aastane tüdruk suri ajukasvajasse täpselt eilsel kuupäeval kolm aastat tagasi.
Regina läks ära hoopis täna hommikul. Olgu rahu tema perega.
Kummalised tunded valdasid mind nende blogide kommentaare lugedes. Võõras mure ja valu on hinge läinud nii paljudele. Ei kujuta ette, mida vanemate süda peab tundma. Regina kurvas loos seletamatu jõud. Eriti viimastel nädalatel.
Kogu pere istub lapse voodi ääres, kõik teavad, et enam pole palju jäänud. Kõik ütlevad tüdrukule, kui vapper ta on ja kuidas nad teda armastavad. Ja see väike tüdruk ütleb ikka ja jälle kogu oma hääbuva jõuga, kui väga ta neid armastab, “rohkem kui on terve universum”.
Uskumatu, kui palju on selles lapses armastust. Armastust, pisaraid, võhivõõraste inimeste kaasaelamist, palveid ning poolehoidu on täis terve see blogi.
On tõesti kohutav, kui lapse elu on nii lühike. Aga kui võtta nii, et igal elul peaks olema ülesanne, siis Regina on oma ülesande küll mitmekordselt täitnud. Tänu temale said väga paljude inimeste südamed puudutatud. See laps on õpetanud olema tänulik iga päeva, naeratuse ja kallite inimeste eest, vaatama teise pilguga oma lapsi ja iseenda elu.
Mis võib olla kohutavam lapse surmast? Ehk see, kui lapse surm ei puudutaks kedagi.

nõder

Olen haiguslehel. Ei tahtnud kolleegidele enam pisikuid jagada. Pesen pesu, koristan, küpsetan õunakooke ja ootan lapsi sooja lõunaga- nagu haiguslehel ikka :D Lisaks köhin kopse pahupidi ja kulutan kümneid taskurätte. Ei ole tore...
Kolleeg ajab mind närvi. Positiivses mõttes. Hakkas jooksma ja muidu tubliks. Viis kontoriinimese null-vormist end mõne kuuga Jaansoni jooksu vormi ja nüüd hakkas maratoniks valmistuma. Tore vaadata, kuidas inimene iga nädalaga kepsakamaks ja saledamaks muutub!
No ja mina? Kevadel suure õhinaga alustatud vesivõimlemine jäi pooleli, joosta ma ei armasta ega jaksa, rattaga küll sõidan aga... nüüd tõvega on viimanegi jõuraasuke kadunud.
Tahtejõus on küsimus. Ma olen väga tubli alustaja ja väga kiire poolelijätja. Trennis, kaalujälgimises, rahakogumises, päevaplaani järgimises, lugemises.... Stiimulit oleks vaja. Kas poleks hea stiimul 40. sünnipäevaks tippvormi jõuda :D?


Hetkel tuli trennituju asemel hoopis kudutuju peale. Kudusin ühe jõulukingi valmis!
Et siis mutistun edasi... nuuts...köhh...

vihmametsa unelm

Hanna läheb jälle seiklema Austraaliasse. Ja tema tuli tagasi Siberist. Iir aga postitab selliseid pilte Inglismaast, et tahaks küsida -on see kõik ikka päriselt olemas?
Kadedusest vaikselt vigisen.
Tahan ka võõraid maid näha. Venemaad. Norrat ja Islandi, Inglis-, Iiri- ja Shotimaad. Kindlasti ka midagi sooja- Kreeka, Hispaania, Itaalia.
Unistuste unistus on Lõuna-Ameerika. Ükspuha mis või kus. Mäed. Vihmamets.

A praegu on väga ebasobiv aeg. Pesas alles nõudlik säutsumine käib.
Ning raha koguda on täiesti võimatu. Meie suurpere kulutab kõik ära. Pluss majaremont, mis neelab raha kui mutiauk ja mille lõpp ei paista..
Võibolla olen ma üldse juba liiga vana. No Inglismaa jaoks vast mitte aga dzungli jaoks äkki juba olen?

Nagu selles Üles filmis, kus tema ja temake aina täitsid oma unistuste reisi tarvis rahapurki, aga elu aina veeretas ette olukordi, mis nõudsid purgi tühjendamist. Kuni tädi lusika nurka viskas.
Aga- Kati on 10 aasta pärast 17. Ja suuremad veel suuremad. Neid võib kuudeks omapead vast jätta küll. 10 aastat, vaijummel, see on nii pikk aeg! Samas- siis niikuinii on vaja maksta nende ühikaüüri ja ehk hoopis nende välismaal olemise-õppimise eest? Igatahes kolleegidest suurte laste vanemad küll teevad seda. Minu vanemad, khm, piinlik öelda, ka vahel sponsoreerivad mind.
Kolledzi- ega reisifondi mul pole. Ma ei suuda neid täita. Pole iial millegi suure jaoks raha suutnud koguda aga samas olen kõik vajaliku ilma erilise ponnistamiseta ka kätte saanud.

Loodetavasti nad 10 aastaga neid vihmametsi ikka viimse liaanijupini ära ei hävita....
hetkel peaks keskenduma väiksematele unistustele. näiteks vannitoa valmimisele. Teinepool on terve puhkuse seal müttand ja midagi hakkab looma. Mul on mõte vann veljevärviga kuldseks värvida :P

Millest sina unistad?

Kutse

Ritsik peab sünnarit 10. oktoober. Kes tuleb?
Ja kumma me ette võtame, kas klaasisulatamise või teatri?

Kõige väiksem ja tuhat suurt

Saatsin täna hommikul lapse kooli. Selle kõige väiksema. Et mingu aga julgesti, ma sõidan rattaga talle poole tee pealt järele.
Viie minuti pärast jõuan lapsele järgi. Läheb külmas hommikus üks pisike kuju, tasapisi lihv-lohv lonkides. Alatasa selja taha vaadates. Ei ole veel poole tee pealegi jõudnud.
Istutan lapse ratta pakikale, juba hiljaks hakkab jääma. Enne koolimaja jään ratast lukustama ja saadan lapse, et mingu ise kooli sisse ja alla gardekasse, ma ees koridoris ootan. Läheb laps, see kõige väiksem. Lihv-lohv. Piilub alatasa selja taha. Kuni jääb seisma ja ütleb- tahan ikka sinuga koos minna.
Läheme koos uksest sisse. Suur kool on meil. Tuhat õpilast. Päris raske on endast kaks korda pikemate noorte keskel uksest sisse nügida.
Pika aja pärast tuleb laps gardekast. Aga jalanõud on unustanud vahetada. Mina pean seekord kaasa tulema. Seal on ka igavene sagin. Lõpuks saame uuesti koridori tagasi ja sealt üles kolmandale korrusele vudis Kati juba ise. See kõige väiksem.

Ma saan tegelikult täitsa aru. Kui Krissule esimest korda kooli vastu läksin 5 aastat tagasi, ma ei suutnud üle koridori ka minna. Sest oli vahetund ja koridoris voogas inimjõgi. Tänapäeva noored on minukesest pool meetrit pikemad ja ma ei pääsenud sinna, kuhu tahtsin!
Kati ütles, ta ükspäev söögivahetunnist tulles ei saanud ka kuskile. Kiilus läbi suurte ja leidis end ninapidi vastu seina…

Mul tuleb meelde, kui mitu aastat tagasi lendasin esimest korda iseseisvalt lennukiga. Õnneks koos Kadriga. Astusime tohutus lennujaamas lennukilt maha, ooteruumis oli ilmselt miljon inimest… Just oli saabunud LAVi lennuk, sajad tumedanahalised kulgesid meist mööda katkematu voona. Kuskil pidi olema pagasilint, kuskilt väljub buss, kuskilt peab ostma sinna piletid…. Ilma Kadrita oleks ma hullunud.

Täna tahtis Kati ise koolist koju tulla. Võti taskus. Õnneks on issil veel nädal puhkust ja ta lubas kooli juurde luurama minna, kuidas kodutee kulgeb. Sellel kõige väiksemal : )

Minul kurgus siil ja nina vesine. Ilgelt paha. Ja me leidsime mehega mõlemad, et no ei ole aega tööl käia, tee mis tahad! Meil vannituba varemetes, õnneks pool põrandat on juba valmis ja pott ja pesumasin said uuesti paika. Mul on koristada vaja. Kahe nädalaga kogunenud pesu pesta. Õunad korjata. Purgimajandus lõpetada. Ja lugeda. Kõige väiksemaga.
Saaks kuidagi kodus palgatööd teha.

Genesis - Jesus He Knows Me (2004 Digital Remaster)

Postitan illustreerimaks oma segaseid tundeid nüüd kaks videot, mis on mulle võrdselt armsad.