Ruttu loomi vaja!

Mul on laupäevase lehe lemmikute rubriiki kähku mingit põnevat looma vaja, kes teab kedagi pakkuda?
Seast on kirjutatud, kaladest, koertest ja karvututest kassidest samuti, isegi krevettidest ja ämblikest lemmikloomadena olen kirjutanud. Veel millestki?????
Teemadena võib pakkuda ka mingit loomadesse puutuvat asja, nt on olnud karvahooldus, steriliseerimine, elektripiirded, koerte riided.
Eriti hea, kui lemmik asuks Pärnumaal.
Ette tänades!

Abist

Olen terve päeva veetnud helistades ja käies mööda erinevaid abiorganisatsioone. Rõõmustanud vahvate inimeste üle, kes pidevalt nende kõige vaesemate ja viletsamatega kokku puutudes on säilitanud optimismi ja positiivsuse. Ilusad inimesed! Piret, see käib sinu kohta ka :)
Ja jõudsin järeldusele, et kui inimene ikka ise tööjõulises eas füüsiliselt ja vaimselt terve kodanik on, siis naljalt päris nälga ja kuuse alla jääda ta ei saa. Ikka ise peab kõvasti kaasa aitama, et koos Kurja Saatusega pargipingil ööbida.
Pigem on raske muuta oma harjunud elustandardit. Ma ei mõtle mitte nõuandeid stiilis- "ärge käige enam igal aastal Egiptuse reisil, käige üle aasta" vaid seda, kui on dilemma, kas osta lapsele uued kingad või saata ta klassiekskursioonile.
Või tavaline pere, mis toimetulekumiinimumist allapoole otseselt ei jää, näljas ei ole ja abirahasid ei saa aga midagi suuremat ka ei suuda osta. Nt ahi laguneb ära, katus jookseb läbi või elektrisüsteem on igivana, eks, ülivajalikud asjad aga normaalse teenistusegi korral on selliste asjade jaoks paarkümmend tuhat krooni koguda täitsa ränk.
Või üksikema saab mõne erilise haiguse, mille ravile kulub suur raha ja senthaaval paigas eelarve vajub laiali.

Strasbourgis oli meie grupp Kohtla-Järve vene õpilastega pooleks. Nende õpetaja rääkis, et enamus neist gümnaasiumilõpetajatest pole Lätiski ekskursioonil käinud, kõik pole Tallinnassegi elu jooksul veel saanud. Ja olevatki võimatu midagi organiseerida, sest üle poole vanematest ostavad lapsele jope ja saapad ja millegi muu jaoks neil lihtsalt enam üle ei jää. Troostitu...

Tuvastasin veel seda, et Pärnus puudub koht, kuhu saaks abi ANDA. Riideid veel saab kuskile sokutada aga mööbli, tehnika vms-ga tuleb ikka kõvasti pead murda, mis ja kuidas.

Laste looming

Tühjendasin fotokat.
Kurg-Krissult
Punane auto-Mihkel vaatas Autode multikat
Kaardid-Mihkel tegi koolis naistepäevaks. Tehnikast inspireerituna tegi veel kodus mängimiseks linna poodide -jt ga.
Sinine pudelrakett ja lipp- Kati lasteaiatööd
Emme-issi pilt - sama
Kalevipoeg, paberist- sama
Ja mina ise polegi midagi viimasel ajal teinud :S

VEEL ÜKS keskus...

Kuulsin, et Pärnus on juba kaks nädalat avatud veel üks keskus- Uuskasutuskeskus, kuhu võib tuua kodus ülearuseks muutunud asju ja leida endale vajalikku kraami. Eliisabeti kirik vahendab seda abi.
Oo, lõpuks ometi, mõtlesin. Tallinnas ja Tartus tegutsevad taolised juba ammu. Milline hea võimalus viia kusagile laste väikeseks jäänud uisud ja mänguasjad ja leida enda tarbeks põnevat kräppi.
Teadsin, et see asub keldris. Sattusin mingisse pimedasse võlvitud ruumi, keldrikäigud hargnesid kuskile veel edasi, kõikjal vedelesid mingid ebamäärased riistandused. Nagu halvas unenäos. Uuuu, hüüdsin arglikult.
JAA, hüüdis hele hääl vastu. Olin õigest uksest mööda vaadanud.

Sõbralikust vabatahtlikust hoolimata oli ikka nigel pilt küll. Tibatilluke ruum, siin-seal riided. Mõtlesin hirmuga, et kui rahvas vana mööblit või lauanõusid jms tooma hakkab, kuhu need siis veel kavatsetakse panna.
Milline kontrast Pärnu keskusega!

Minu meelest on praegusel ajal selline keskus hädavajalik. Ja mitte ainult praegusel ajal. Pidevalt jääb ju kodudes asju üle, mööblist riiete ja raamatuteni. Mõni viitsib tuttavatele pakkuda või lehes kuulutada aga paljud veavad prügimäele. Või veel hullem- metsa alla.
Kolleeg kurtis, et ta ei oska kuskile panna oma vanu aga töökorras arvutimonitore. Üks noor ema tõi Shalommi kotitäie väga ilusaid lasteriideid ja ütles, et kui poleks kuulutust lugenud, oleks ta need prügikasti visanud.
Ise panin kord lehte kuulutuse- ära anda külmkapp. Kuulutus ilmus laupäevases lehes ja kapp kõndis laupäeva hommikul kell pool 9 meil uksest välja. Ja veel poole esmaspäevani sain telefonikõnesid, et tahaks kappi. Ligi 20 inimest helistasid!

Kas keegi teab, kuidas Tallinnas ja Tartus need keskused tegutsevad? Olen aru saanud, et need on MTÜd ja kogu personal on vabatahtlikud? Mille eest nad küll renti siis maksavad? Kas neist on kasu ka või on nad rohkem nagu tavalised kaltsukad? Ja kas on hea kraam või suures osas sodi?
Guugeldasin ja lugesin oma nukruseks, et Tallina Uuskasutuskeskus on hetkel majanduslikes raskustes. Taru oma paistis pildi pealt vähemalt väljaspoolt suht jube välja...

Pärnus on pikk tee funktsioneeriva keskuseni jõuda. Tahaks aidata aga ei tea kuidas. Ma Roti aastal sündinud, nodi mulle meeldib - sestap lahkusin tollest armetust keldrist peaaegu uue saapapaari ja kahe käsitsi tikitud kleidiga.

Veel on mul suur soov teha Rakvere eeskujul ka Pärnus raamatutäika. Tite täika toimus ja rahvast oli paksult.
Paraku mul puudub see julgus, et võtaks kätte ja hakkaks organiseerima. Lisaks pelgan seda ka, et mõni kolleeg ütleb- jummel, kust sul see AEG??? Jah, see aeg tuleks töö ja kodu arvelt aga ma leian, et see oleks hästi kulutatud aeg.

Meil on ka nüüd KESKUS

Pärnu sai uue poe endale mis on peaaegu nagu Talinas. Ometi saavad Pärnu tibid ka Suures Poes h(m)ängida, kuigi seinaäärseid pinke oli vähevõitu ja kohvikutes vähe kohti. Muzoon mängis kõvasti ja inimesed sahmisid poodidest sisse välja.
Mu meelest on Pärnu keskus normaalne. Sisekujundus täitsa meeldis. Kempsud olid väga ilusasti tähistatud :) Raamatupood oli teistsugune, peaaegu et stiilne isegi.
Ostsin ühe mustikakoogi, mis maitses imeliselt.
Natuke kitsas ju oli aga avamispäeval rahvast täis ka. New Yorker, mida noored väidetavasti nii kangesti ootasid, oli täis 89krooniseid T-särke, niikaugele kui silm ulatus.
Üks pood oli täidetud lillevaasidega. Novalux oli pagendatud keldrisse, kole kitsas ja kaupa täis tuubitud. 129 krooni eest oleks võinud dekoratiivjänese osta!
Nukker on see, et vabaaega veeta peale raamatupoe-kofiku pole ikka kuskil. Kuhu jäi reklaamitud kobarkino? Hea, et lavakese koht oli olemas kuigi publikut mahub sinna kuulama vist küll ainult paarkümmend inimest.

Mu meeskolleegid kurtsid, et meestel pole seal küll suurt midagi teha. Kui nad just naisele pesu, koerale kaelarihma või endale t-särki ei taha osta. Või raamatuid.
Aga muidu- ei relvi, ei tehnikat, ei sekspoodi, ei fotopoodi, ei spordipoodi.

Ma muidu suurtes kaupsides käia ei viitsi. Ei jaksa riiulite, poodide ja korruste vahel tammuda, et leida see kõige-kõigem pluus või püksipaar.
Kõige tihedamini käin ausalt öeldes hoopis Humanas kuna
a) see jääb mu koduteele
b) sealt olen leidnud kõige ideaalsemalt selga istuvamaid, kõige huvitavamaid ja originaalsemaid riideid.
c) firmariided on tihti tohutult üle hinnatud, kuigi materjal ja teostus ei kannata kriitikat
d) 1000kroonist mantlit ostes on ikka tükk aega rahakotis valus, Humanast 40kroonist mantlit ostes tuli lausa naer peale- nii odav! Ja sellist mererohelist ürpi pole Pärnus mitte kellelgi teisel!
e) minu jaoks on riided ainult riided.

Aga jah, Pärnu Keskuses minge maitske mustikakooki, see kohvik on sama firma, mis Haapsalus Müüriääre kohvikut peab.

Pekipõletus marsiviiside saatel

Seoses massööri kriitikaga minu füsionoomia pihta ostsin vesivõimlemise 10korra kaardi.
Esimene kord oli maru igav. Sai niisama vees aeroobika moodi sahmitud, haigutasin ja ootasin, millal otsa saab. Treener armastas 90aastate hitikesi.
Ihu oli täielikus hämmingus talle osaks saanud kohtlemisest: loksutatakse vees siia-sinna, sunnitakse painutama ja hüplema. Lihased ei valutanud järgmisel päeval aga olid kuidagi ühtlaselt kanged.

Eilne treener tahtis hinge seest välja võtta, sa jeerum.
Vahtkummist hantlitega võimlemine tundub naljanumber aga kui seda 15 minutit järjest vees teha - basseinis kihises põlevatest kaloritest!
Päris imelik, et jõuharjutusi (kätele, jalgadele ja kerele) tehakse 40 minutit järjest ilma ainsagi lõdvestus- või venitusharjutuseta. Või vesi lõõgastab isegi ja pole vaja? Nii palju kui ma treenimisest tean, võiks ikka vähemalt sirutada pärast natuke.
Basseinist end vaikse vigina saatel kaldale hiivates on tunne nagu vaalal kuival maal..
Muzooniks oli Katrin Karisma koos Kaitseväega marsilaulud või midagi taolist.
Keha oli ikka veel üllatunud aga juba natuke rahul ka. Täiesti võimalik, et mul on küljelihased.
Pärast ei tahtnud isegi süüa. Uni tuli kell 22, oli pikk, pehme ja magus.

Vesika kiituseks võib öelda, et pärast taolist jõutreeningut kuival maal on tavaliselt treenimata kehal järgmisel päeval lihased ikka väga haiged, siis mul peale kerge kangeolemise pole suurt midagi viga.

Vesivõimlemas saavad käia ka paksud, isegi VÄGA paksud inimesed. Nii pakse inimesi pole ma üheski trennis varem näinud. Piidlesin võimalikult vargsi mõne proua hiiglaslikke kehaosasid ja mõtlesin, et tubli neist mitte alla anda ja trennis käia.
Loodetavasti ma ka ei anna alla.

Ps Kõige olulisem jäi ütlemata. Ma ei läinud sinna tegelikult mitte niivõrd pekki põletama vaid selja- ja jalavalust lahti saama. Peale üht massaazikorda sain palju väiksema valuga kõnnitud ja viimased päevad pole peaaegu üldse enam valutanud! Või, noh, võimalik, et lihaskanguse kõrvalt pole mahti teisi hädasid märgata :)

Vastik ema

Mul on pesamunal selline kiiks, et ta ei kannata autosõitu. Sain sellest teada 3aastat tagasi ühel jubedal kolmetunnisel bussireisil, mille jooksul õnnetu lapsuke neli korda kilekotti täitis. Õudus.
Meil ei ole autot, pole kunagi olnudki. Sõidame haruharva, kui, siis tuttavate või minu vanemate autoga. Suurematel lastel pole seda probleemi olnud, vahel ainult kipub neil autos pea valutama. Aga Katike :S
Ta juba esimese viie minutiga läheb autos või bussis näost valgeks. Normaalselt saab ainult siis, kui ta kähku magama jääb- (ja õnneks ta pikema sõidu jooksul jääbki tavaliselt) või siis, kui ta istub bussis lahtise luugi all. Aga talvel ei saa ju nii!
Samas see on täiesti X-faktorist sõltuv. Me oleme bussiga tulnud ürituselt ka nii, et Kati on rammusat suppi ja kukleid kurguni täis ning müdistab ja kilkab sõbrannega terve sõidu aja nii et buss kajab. Ei midagi paha!
Nii et mina ei tea, millest see sõltub.
Olen proovinud talle anda mingeid mustikamaitselisi iiveldusvastaseid tablette aga ta oksendas nad välja. Tõsi küll, ma ei andnud neid talle enne sõitu vaid selle ajal juba.
iseenesest pole see suur viga aga piisavalt häiriv. Kuskile temaga reisida ei saa, ka lühemate sõitude jaoks tuleb varuda kannatust ja kilekotte.
Praegu sõidab lapsuke koos oma lasteaiarühmaga bussis Tartu poole Lotte etendusele. Lootsin, et tükk aega möödas, ehk saab ikka hakkama. Ei saa :( ! Helistasin kasvatajale- Kati oli hommikul söödud pool pasteedisaia ikkagi kilekotti toimetanud, siis magama jäänud ja praegu pidi juba veidi rõõmsama näoga olema.
Miks ma pidin ta sellele sõidule üldse lubama! Olen ikka rumal ema.

Kujutlusvõimest

Ma tahtsin ainult öelda, et mu pärija on pärinud 100% minu kehvasid isiksuseomadusi. Näiteks hea kujutlusvõime. See on vahel hea asi aga mulle on ta rohkem piinu valmistanud ja tuleb nii välja, et Krissule ka.
See film, Walk the Line, eks. Lubasin seda lastel ka natuke vaadata, sest teadsin, et hea on. Alguses aga oli stseen, kus vaene Jonny vend ketassae otsa põrkab. Ma juba arvasin, et nii läheb ja käskisin lastel igaks juhuks silmad kinni panna. Aga seda kohta otseselt ei näidatudki, ainult saagi ja siis hiljem verise särgiga surevat poissi.
Ja Krissu ei saanud enam magada! Ärkas pidevalt öösiti üles ja kaebas, et muudki unes poistesaagimine käib. Mis see aitab, et ta ei näinud, kujutlusvõime noh!
Ei saanud muidu, kui ostsin karbitäie palderjanitablette ja laps magab kut miska. Eile said need otsa ja laps muudkui helistab, et kas sa ikka ostsid uue. See ei loe, et äkki prooviks nüüd ilma magada, ta kujutab ette, et niikuinii ei saa magada ja ei magagi.

Mina jällegi vaatasin kunagi lapsena telekast Ugala etendust Valge surm (või katk). Millest lavastus oli, ei mäleta aga issarist kui jube see oli! Sünge muusika ja suured valged vigased käed lavakujunduses. Ma ei saanud mitu ööd magada, nii kui silmad kinni panin, hakkas etendus silme ees jooksma ja jube muusika kõrvus kumisema.
Vabisesin hirmust!

Maria, kuula seda!

Kuna Maria absoluutselt ettevaatamatult juhtus eelmise postituse kommentaaris mainima, et ta U2s midagi lahedat ei leidnud, peate nüüd ära kannatama minu kirgliku seisukohavõtu.
U2 EI PEA kõigile meeldima, tõesõna ja sellest pole midagi, kui üldse ei meeldi. Aga kui keegi ütleb, et talle U2 raskelt meeldib, siis minu süda on 50% juba võidetud. Ok, 25%. Öelge veel, et olete loomasõber – noh, ütleme nii, et suht raske oleks mul siis teid vihata :D
U2 on minu lemmik olnud titest peale ehk 14aastaselt. Lindistasin Luksemburgi raadiost kassettmaki peale ja kuulasin nii oma teismelisevaevade kui rõõmude saateks. Sinuga ja sinuta ning Ma ikka pole veel leidnud mida otsin olid põhilised.

Sellepärast meeldib, et Bono hääl ühendab minu jaoks nii ülima paueri kui õrnuse. Laval tundub ta (ja ka bänd) alati olema 100%, nii muuseas tehtud kontserte pole ma juhtunud kuulama. On see siis turundustrikk või ei, aga mulle meeldib ka see, et Bono trügib uudistesse oma poliitiliste seisukohavõttude, mitte hotelliskandaalidega. Ma ei oska kommenteerida, kas ta võitleb alati õigete asjade eest aga vähemalt tundub, et tal on süda sees. Ning vähetähtis pole seegi, et Bono on kena meesterahvas…
Ja muidugi suur osa nende loomingust on imho geniaalne. Inimese iseenda otsingutest, armastusest, võitlusest. On nii tormilist rokki kui hinge käristavaid armastuslugusid.
Kui keegi tahab nendega tutvust teha, siis üks best of the best lugusid on minu jaoks kindlasti I have still found what I`m looking for
http://www.youtube.com/watch?v=vMGJ9idwGFU&NR=1
see on live Mehhikos aga laul ise algab alles 2.30 minutil.
Saate ju aru, et sellise kontserdi eest – kallis vanaema, anna andeks, ma enam ei müüks sind maha – mingi paar kuud vett ja leiba süüa poleks mingi probleem!
Leidsin U2 laulmas sama lugu ühes väikeses Harlemi kirikus koos neegrinaiste gospelkooriga, päris omapärane! Näe siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Pr5Qv6By8r4&feature=related

Väga pauerirohke on Vertigo
http://www.youtube.com/watch?v=PaV5UCMsW-8 , minu lemmikoht on 2.40 peal.
Klassika on ka the One, Wih or Without You, The Pride, Where the streets have no names, Sunday Bloody Sunday jne.

Siin on Elevation, aga ma ei saa aru, miks see CSI jura siin ees on.
http://www.youtube.com/watch?v=LTanoGXa4-A&feature=related

Kõik lood muidugi pole asjad. Window in the skies või Beautiful Day on suht igavad poplaulukesed. Ja plaadidki pole vennad.
Aga oleks tore, kui keegi ka oma lemmikute koha pealt siinkohal midagi kostaks. Pange kommentaaridesse mõni oma best of the best link.
Ps. Kes õpetab mind videolinke panema, teen välja. Ma olen mitu korda yuutuubi kasutajaks üritanud regada, ei õnnestu.

Kõik erinevad, kõik võrdsed

Pealkirjalause pärineb mingist kampaaniast.
Eelmisest postitusest selgus, kui erinevalt võib üks ja seesama asi inimestele mõjuda. Sõltuvalt kuuseisust, enesetundest, iseloomust jne.

Tegelikult on sellega maru raske, et kõik inimesed on erinevad.
Mõne poliitilised veendumused on sellised, et kuku pikali.
Mõne usulised veendumused tunduvad täiesti absurdsed. Mõni ei tunnista jumalat ega kuradit.
Mõni jookseb tänavakakluses pikemalt mõtlemata appi, mõni jälle tsuskab sekkujale väitsaga.
Mõni pooldab uriiniravi ja teine jällegi aspiriini.
Mõni loeb koomikseid, teine Dostojevskit.
Mõni peseb kempsupotti sidruniga, teine uhab pudelitäie Domestost nädalas.
Ja kõige imelikum on, et nad kõik teevad enda meelest õigesti.
Mine proovi inimesele öelda, et kuule, sa teed ikka täitsa valesti. Et hull oled peast või, tee ikka nii nagu mina st õigesti.

Ai seda on valus kuulda. Mina näiteks vihastan, kui mulle öeldakse, et ma oma lapsi valesti kasvatan. Mitte et seda tihti tehakse, aga lihtsalt, see solvaks mind.

Nii raske on endast erinevaid isikuid ja tõekspidamisi lasta olla. Mõne nähtuse puhul tahaks kohe tormata Delffi kommentaare paiskama.

Aga elu teeb tihti inimeste kulul nalja.
Mulle näiteks ei meeldinud omal ajal kidurad vinnilised poisid. Paraku meeldisin mina neile :S.
Vähe ma ei kiristanud hambaid, kui TRÜ Klubis diskol ikka ja jälle mõni selline eksemplar mind tantsima võttis sellal kui sõbranned Mait Malmsteni sarnaste kuttidega kepsutasid. Ma olin nohikumagnet!
Punkarid ka ei meeldinud. Tõsi, kui ma oma kalli punkariga 14 aastat tagasi ühel sünnipäeval tuttavaks sain, siis polnud tal harja parajasti peas...
Lastega ei meeldinud mulle suhelda.
Koristamist pidasin elus umbes seitsmendajärguliseks.
IJ-i pidasin maailma kõige lahedamaks meheks.
Aiatööd ei sallinud silmaotsaski.

Elu tegi korrektiivid, nagu mu ema armastab öelda.
Aga näe, ikka veel on nii raske suud kinni hoida ja teiste inimeste elu ning põhimõtteid kommenteerimast hoiduda. Alles üleeile vaidlesin üksi nelja kolleegi vastu, miks Tartu on elamiseks etem linn kui Pärnu. Täiesti, täiesti mõttetu vaidlus aga mina ajasin ennast nii leili sellega!

Täna sain teada, et U2 tuleb Euroopa tuurile.
15 aastat tagasi - mäletan selgesti- kirjutasin päevikusse, et kui U2 tuleks siiakanti kontserti andma, oleksin valmis oma vanaema maha müüma, et sinna saada. Mul oli kusjuures täiesti tore vanaema!
10 aastat tagasi istusin raadio ees ja kuulasin, kuidas Mihkel Raud kiitis, et kes nüüd ja kohe Helsingisse ei sõida, ilmselt U2e iial nii lähedal Eestile ei kuule. Oodake te, mõtlesin. Las mu tited kasvavad, siis.
Ja nüüd... kallist vanaema pole enam, tited on suured, mis siis nüüd?
Kas see on mulle veel tähtis või mitte?
Mida ma nüüd oleksin valmis maha müüma, et neid kuulda?

Selle pika ja segase sõnumiga tahan öelda, et las inimesed olla erinevad, kui nad oma põhimõtetega kellelegi haiget ei tee.
Davaite zit druzna!

Pildi on Krissu kuskilt tõmmanud. Ja kõrrelised mulle blogipäisesse istutas ka tema.

Eksperimenti- alga!

Eksperimendiks vajalik:
film "PS I love You"- olemas
2 pakki salfakaid- olemas
läppar-olemas

Meeleolu- positiivne
emotsionaalne tasakaal- olemas
eelhäälestus- pisut skeptiline
viimasest õnnetust armastusest möödas- 14 aastat
Praegune suhe - toimiv
Eksperimendi eesmärk: selgitada välja, kas eelnimet pisarakiskuja-bestseller suudab minuski silmavee lekkeid esile kutsuda :P

Hiljem...
No mis see siis nüüd on!
Mitte midagi!! Saate aru, mitte pisarapojukestki. Mitte mõtetki ei tekkinud, et nuuks, nii pahasti ja nii kurb ja silma võtab niiskeks. Ma ikka suht kergesti muidu vesistan filmide peale.
Äkki on mulle munad kasvanud???
Ja ma küsisin isegi videolaenutaja (tõsi küll, naissoost) käest, et kas on ikka piisavalt kurb film. Tjah, tunnistas ta, võttis küll nutma.
Ebaaus. Ma tahan ka naine olla!

Filmimuusika meeldis. Ja Iirimaa, ooo. Mul on Iirimaa driim juba väga ammu. Need filmi-iirlased olid nii .... mmmm...
Aga kaunite tunnete suhtes näe olen ma ilmselt immuunseks muutunud :(

PS. Ma leidsin üles oma eelmises postituses kaotatud asja ja Krissu on jälle palavikuta.
PS. I still love you

ekstaole

Ongi koolivaheaeg kohe platsis.
Poisil kõik viied, plikal 3 nelja ka.
Rõõmu rikuvad faktid,
*et mul on vist kadunud üks väga tähtis ja palju maksev asi
*et krissul oli plaanis koos sõpradega sünnat pidada aga tal tõusis eile õhtul jälle palavik üle 38
*et suutsin end eile välja vihastada ühe kulturniku peale. Talle saadeti 4 tillukest kahjutut intervjuu küsimust, mille peale ta vastas 160realise jutustusega oma tublist tööinimeseelust ega nõustunud seda lühendama. Seepeale piiksatasin mina, et suht enesekiituse mulje jätab jutt ja tema muidugi solvus ja mina tundisn süümekaid aga tema puššis edasi ja päeva lõpuks oli mu juhe ikka totaalselt koos. Õnneks lõppes mu päev massaažiga mis oli just see mis vaja aga
*massažist vangutas mu selgroo väljanägemise peale pead ja käskis endaga tegeleda ning vihjas kõhulihastele, mis nigu peaksid selgroogu 12 lüli ulatuses toestama, ai, see oli valus kuulda...
Pffff....

Kuhu põgenevad blogid?

Lihtsalt, täna rullisin oma google readerit ja võtsin mõned nimed maha. Mäletan oma pettumust, kui Karikate emanda blogi järsku kadus. Kas keegi teab, on ta kuskil mujal nüüd?
Polegi kõrvalseisjate asi iriseda, et kus ta nüüd blogi pani. Tahtis ja pani, noh.
Viskas kopa ette võhivõõrastele oma elu näitamine.
Arutasime Mariaga, et mis meie blogidest saab, kui me lusika nurka viskame. Minu paroole ei tea keegi näiteks. Aga ma kindlasti oma mätast ainsagi vihje ega lõppsõnata lihtsalt ära ei kaotaks.

Kunst on pikk!

Mu selg on tollest ümariku kehaosa pial istmise tüüst ikka puhta p-s. Siit ai ja säält oi. Pea nakas kah valotama ega väikse asja perast. Ja õlad, mu meie, mul on orja vaja, kes igal õdagul mu teatud kehaosi mudiks.
Eila sain alles pool 7 koju, käisin näituse avamisel. Ei saa torisemata jätta, et kuigi näitus oli peris lahe, olid talina kunstmikud laua koormanud vaid veinipudelitega, ei vett, ei küpsisepojukestki.... Mitte et see kohustuslik oleks aga mehed, noh, mehed. Rahvas piale pikka päävatööd tuleb ja nigu haukaks ka midagist meeleldi.
Ma seda viga ei tee, et tühja kõhu peale veini kulistan, pärast läen lauluga koju ja tee nõnna libe niigi :D
Vat naiskunstnikud ikka tavaliselt korraldavad mingit frukti või soolapähklit avamisel, on olnud klaverisuurune kandik kartulijahukrõpse, mõni imeline daam on üllatanud ka lavassirullide või kiluvõileibadega. Viiralti värviliste litode näitusel anti eresinist absinti ja liköörikomme, Mongoolia kunstnike dessandi puhul viina ja shampust on ka olnud. A põhiliselt ikka odav vein, valge ja punane lamav rumeenlane.
Muidu mulle avamised meeldivad ja kunstnikud kah. Lahe on vaadata, mida Billeneeve jälle selga tõmmanud ja kas Sirami tualett paljastab seekord dekoltee või ta pikad jalad. Kui tegemist on nongratalaste või muidu poppide-moodsate-sügavamõtteliste kunstnikega, tehakse avamisel ka aktsiooni või tegevuskunsti. Viimati mängisid jänesemaskides mehed sulgpalli. Eelviimati võeti uksel kõigilt sõrmejäljed.

Tegevuskunsti etendused võivad olla jummala ullud aga teistpitte lahedad kah. Pärnu mudaravila mahajäetud maja, eks, kes teab, seal olen ikka igast elamusi saanud. Kõik need pisikesed protseduuritoad mõjuvad niigi tontlikult oma roostes vannide, dusside ja arstiriistade kappidega.
No ja siis on ühe toa lakke riputatud tosinkond surnud kana. Teise põrand kaetud liivaga, millel lesib trikoos naine. Kolmas tuba on üleni kaetud fooliumi ja südamekestega. Neljas täis veetud nööre ja lae all istub paljas mees, kes tinistab nende pingul nööridega. Tühja basseini põhja on laotud kõrkjatest ja surnud kaladest ruut, selles ruudus viskleb järjekordne poolalasti piiga (ps. on talv ja kivipõrand on jääkülm). Koridoris jalutab pikas valges rebitud kleidis piiga, hullunud pilk silmis, ümiseb tasa ja veab nöörist mingit katkist mänguasja...
Ja see pole veel midagi, üks aasta kärsatati kontserdimajas searümpasid ja lõigati neid tükkideks, lendas toorest liha, värvi, vilja ja pudelikilde... ooo, sellest tuli suur skandaal!

Et siis tänu kunstnikele on elu ikka uvitav:D Mis siis, et minu pisike aju alati igas kunstiprojektis mõtet välja ei jaga.

Ja veel tahtsin ma öelda, et mees tegi lapsega eile me aeda iigellumememme aga hommikul oli memmaril nägu peast söödud kõige porgandiga, uuh, jube! Ei tea kas seda tegi meie jobust koer või hullunud varesed. Nood viimased üritasid täna hommikul tihastele mõeldud rasvapallide kallal maiustada ja istusid niitpeenetel oksadel nagu mingid koolibrid, jummel jah näe vist neile kah majanduskriis kohale jõudnud ja püüavad ära tihaseid koondada.
Kui ma õhtuks veel teovõimeline olen, tahan selle Kevadtulebikkagi lumememmetriki ära teha, et panen lumememme tühja kolpa põleva küünla ja mätsin uuesti pea kinni ja siis inimestel on uvitav vaadata leegitseva peakoluga objekti me hoovis :D

ps ja ma seepärast pursin siin mägieestlaste keelt, et mu töö on nii loll paar viimast päeva. Võru keel aitab mul mõistust säilitada ja mäletada, et kusagil on ka teistsugune, päris elu

Kas?

Kas reiki on hea ja õige asi?
Mul on võimalus minna kursustele aga ma natuke kardan, et mingeid energiakanaleid seal avatakse ja midagi pühitsetakse jne. Mul praktilise õpetuse vastu pole midagi, et kuidas tablettideta peavalust vabaneda ja nii aga kui mingid vaimsed õpetused sellega kaasnevad, siis muutun umbusklikuks.
Mitte et ma keha ja maailma energeetikat ei usuks. Igasugused veidrad seadused kehtivad, mida teadus pole suutnud ära seletada.

Raske elu

Elu on vahel nii vaenulik ja hirmutav, kas teile ei tundu?
Haigused ja õnnetused piinavad keha, reetmised, kurbus, mured ja inimeste hoolimatus ning õelus muserdavad hinge. Sõjad, kriisid ja muud jubedused laastavad riike.
Raske on aeg-ajalt meeles pidada ja uskuda, et
* Igal asjal on mõte - kes teab, milleks miski hea on
* Iga asi läheb ükskord mööda - kuigi vahel võib see väljakannatamatult kaua aega võtta
* Mis iganes toimub, Jumal ei lase sinust lahti - kui sina temast lahti ei lase

Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes tema kavatsuse järgi on kutsutud. Roomlastele 8:28

Oh, nii raske on nõustuda, et parasjagu toimuv vastikus "ühtlasi heaks tuleb." Pffff!
Kui see möödas on, siis tagantjärele tavaliselt tundub küll- jah, see oli hea selleks et.
Kuigi ma arvan, et on asju, millega iial ei saa leppida, kuiväga sa ka püüaks.
Näiteks Eliisabeti kiriku pastor (endine) kaotas mõned aastad tagasi autoõnnetuses oma tütre. Õudus.
Aga
Samas olen ise kohtunud mitme naisega, kes on matnud oma lapsed. Ei olnud neil mingit kibestumist. Üks naine oli kirjutanud raamatu ja ta pidas terve pika seminari sellest, mida talle lapse kaotus tähendas. Ja see oli hea sõnum. Leppimise, eneseleidmise ja armastuse sõnum. Ma ei suudaks seda uskuda, kui ma poleks seda naist näinud ja temaga rääkinud.

****
Poisil on täna jälle opp, võetakse traadid käest välja. Õnneks oli mehel vaba päev, saatsin nad kahekesi haiglasse. Mina olen selle koha pealt nõrganärviline. Mees käis Katiga adenoidiopil ka, nii hea, et vähemalt üks rahulik inimene on perekonnas.

Eilne sünnipäevalaps jäi eile õhtuks 38,3 palavikku. Tema, kes oli viimati palavikus 3aastaselt! 5aastaselt olid tuulerõuged ja rohkem pole ta haige olnudki. Ei nohusid-köhasidki. No kõhuviirused on vahel kimbutanud.
Ta ise on ka absoluutselt üllatunud ja õnnetu oma haigusest, sest ta pole sellega lihtsalt harjunud.

Lapsuke

Sünnipäevalaps-naistepäevalaps
12 on nüüd vist paras tiinekaiga küll?
Lemmikud:
must värv, Avril,Vanilla Ninja, rulad, vampiirid (raamat ja film Videvik)

Uus asi

Andke andeks aga pole aega lobiseda.
Mul on nüüd uus asi kodus. Novaluksis oli 1000 krooni pealt 300 peale alla hinnatud. Müüja vaatas mind kaastundlikult ja küsis, et kuidas ma selle ära kavatsen viia.
No, ma ei tea, Jumala abiga, vastasin mina ja lohistasin karbi reipalt uksest välja.
Mitte et ta oleks väga raske olnud aga hiigla suur kobakas. Keset Rüütli tänavat hakkas karp koost lagunema, tassisin ja vihastasin.
Kui karbiga kontorisse jõudsin, oli keel ikka päris vestil. Kolleegid imetlesid asja ja läksid ostsid endale ka kamba peale ühe tuppa ajaviiteks.
Tuttav aitas asja autoga koju viia ja pusisime selle poisiga koos kohe kokku.
Täitsa lõpp kui lahe! Selline hasart tuleb sisse ja nii lõbus on! Mina võitsin Mikut 3:1, Issi Mikut 1:0 ja Miku Krissut 1:0. 300 krooni eest lõbu laialt!
Ah et mis see on?
Lauajalgpall loomulikult :)

Kes mind hoiab :)

Ma ise pakun, et Issand! Mõni tuttav tänab ingleid, kui midagi hästi on, mõni vestleb Universumi Energiaga ja mõni on lihtsalt rõõmus, ilma erilise tänamisvajaduseta.
Eks kõiki väikeseid õnneasju ja toredaid kohtumisi võib lihtsalt vedamiseks nimetada. Mina ei nimeta, aga las teised teevad nii, nagu nemad arvavad.
Lihtsalt...
no kuidas saab juhus olla, et sa otsid mitu aega enda sees lahendusi ja uusi suundi ja siis järsku, ühel päeval, kahe tunni jooksul kohtad sa kolme inimest, kes
1. tuletavad sulle meelde, kes sa oled, mis sind tõeliselt rõõmustab ja mille tegemise oled ära unustanud
2. pakuvad välja enesetervendamise ühe meetodi
3. näitavad omaenda elurõõmust ja siirast heast usust tulvil isikutega, et kõik on võimalik, kui on olemas kirg oma tegevuse vastu.

Muuhulgas käisin tekstiilikunstnik Anu Raua koolitust piilumas ja tegi siirast rõõmu kohata paljusid vanu tuttavaid, kõik sama isetegemise kiiksuga kui sa ise. Inimene on ikka õnnelik endasarnaseid kohates, eks. Ja Anu Raud. Ma ei tea, mis imeinimene ta on. Suurt midagi rääkimata, oma lihtsal, muhedal ja sõbralikul moel kursuslaste vahel askeldades kiirgab ta sellist soojust, et kõigil on ilmatu tore olla. Mulle piisas viiest minutist temaga suhtlemisest ja ma lihtsalt naeratasin paar tundi omaette.

Pagan, see õige eriala ja kutsumuse leidmine on ikka nii tähtis. Elu on liiga lühike, et teha poolkõvalt asju, mida sa tegelikult ei armasta. Aga kui armastada mitut asja korraga? Millele siis keskenduda?

Kas sina teed seda, mida sa oled tegema loodud? Või alles otsid?

hädade leevendamisest ja arenguruumist

Kodusolemist ja tervenemist oli ilmselt mu vaimule rohkemgi vaja kui kehale. Miski tasakaal on tagasi - aga kui kauaks?
Ainult unenäod painavad, midagi on veel lahti harutamata. Ja kehaliselt pole veel kõik ok. Aeg lihtsalt olemiseks ja mõtlemiseks on nii hädavajalik. Kuidas küll seda aega leida teisiti, kui haiguse kaudu? PEAN PEAN- sundusest nädalakski lahtisaamine annab nii palju iseennast tagasi.

Kohalik idamaavana rääkis, et vaimne saast põhjustab ka mürkide kuhjumist füüsilises kehas. Oh, oleks see vaimse saasta vältimine lihtne! Sama lihtne, kui vältida stressi või hmm, hoiduda õhtusest mugimisest või võtta pärast mitut aastat kätte ja minna trenni.
Perearst soovitas seljahädade leevendamiseks võimelda. Ja muigas minu vastuväite peale, et nüüd ma ju haige olin ja kohe ei saa trenni tormata.....
Kohutav, kui mugav võib inimene olla. Ja tahtejõuetu. Ma usun seda täitsa, et haigus annab millestki märku, on see siis puhkusevajadus, sobiv toit või liikumisvajadus.
Aga mina ütlen jajah, ja lasen vanamoodi edasi.
Kõige raskem on võidelda külmkapiga. Ja mitte ainult minul. Õhtul kell 19-23 käib meil elutuba-köök liinil tihe liiklus, kuigi õhtusöögist vaid tunnike möödas. Mind aitaks vaid lehmaketiga taba külmkapi ees.
Aga... mõtle kui tore, kuna on arenguruumi! Oleksin ma pikajalgne blondiin suurusnumbriga 36, mille poole siis püüelda oleks?

See kehtib kõikide ebatäiuslikkuse ilmingute kohta. On arenguruumi! Ja vaata, see on hea! Ma saan valida, veel saan. Vähemalt mul on see illusioon.
Kas võimelda ja vähem süüa või rasvuda, känguda ning haige olla.
Kas raamatut lugeda, omaette mõelda või teleka ees passida.
Kas igale tööle ja tegemisele maksimaalselt keskenduda või ajahädas sipelda ja stressata.
Kas põdeda luhtaläinud suhete ja käestlastud võimaluste pärast või õppida eeskätt ennast armastama.
Kas põdeda asjade pärast, mida sa muuta ei saa või lasta vabaks ja loota Jumalale.
Oo, see viimane asi on eriti hea! Kontrollifriikidele ehk raskem kui oma loomult käegalööjatel ja mittevõitlejatel, nagu mina.

On asju, mida ma olen üritanud enda juures muuta 15. eluaastast peale. Kasvõi seesama maiustamisvajadus või pidev käegalöömine. Pole õnnestunud. Aleksander Pulver tegi mingis loengus isiksuseteste ja ma olin nutma puhkemas, kui rääkis, et oma põhilisi isiksusejooni muuta ei saa. Et ma olen nii palju vaeva näinud oma emotsionaalse labiilsuse ohjeldamiseks aga tolku netu miskit :(
Aga praeguseks ma suudan siiski enam-vähem seda kontrolli all hoida. Vahel petab ära ja suurem osa inimesi ehk ei teagi, et ma olen tegelikult neurootiline tasakaalutu enesekeskne melanhoolik....