Pai!

Sain Iibiselt Asja! Aitäääh!

Reeglid on sellised.

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele. http://arteypico.blogspot.com/
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Et siis soojenda end kiituse paistel ja jaga edasi.
On see vast ülesanne! Mu Google Readeris on päris palju lugemist aga kõige-kõigesid valida pole kerge. Esiteks pooled on kinnised või osaliselt kinnised, ei saa linki panna. Teiseks paljud head blogijad kirjutavad hirmus harva. Kolmandaks paljud on ukse alles hiljuti kinni pannud või üldse ära kadunud. Neljandaks mitmed on auhinna juba saanud või ma oletan, et nad niikuinii on juba saanud.

Niiet, suhteliselt lakke vaadates valisin välja neli alljärgnevat, ärgu palun solvugu teised sõbrad.

http://kohanev-metsapiiga.blogspot.com/
Lihtsalt meeldiv lugemine ja tasakaaluka mõttemaailmaga autor. Hevimusaga ka tasapisi harjutab :)

http://sigane.blogspot.com/
My kind of humor. Kahjuks tuleb postitusi hõredalt.

http://martinid.blogspot.com
Nii idülliline ja samas naturaalne maaelu, et kohati tekib tunne, kas see armas perekond on ikka päriselt olemas.

http://udusadu.blogspot.com
Kõige kaunim kristlik blogi, mida tean. Lisaks arvukatele Piibli- ja raamatutsitaatidele ning oma mõttekäikudele lummab blogi kujundus, mis on sama naiselik ja väljapeetud, kui selle autor.

Tavaline päev

Ma täna olen muidu heas vormis aga igale teisele inimesele tahaks virutada.
Õnneks on sellele seletus- ei saa just kaaskodanikke särava naeratusega üle ujutada, kui oled öösel ärganud erinevatel põhjustel kolm korda, rahustanud ühte last ja vahetanud linu teisel ja astunud pimedas paljaste varvastega väga, väga kleepuva pardon, sitajunni sisse :( .Ma detailidesse meelsasti ei laskuks…

Aga minu meelt remontis maal käimine, tegime lugu leivaküpsetamisest. Pole ju võimalik olla mossis, kui sõidad linna poole, süles soe ja imeliselt lõhnav rätikutesse keeratud leib.
Teistele friikidele teadmiseks, et see leib oli väga tume ja magus, ohtra fariinsuhkru ja maltoosasiirupiga. Ühel olid rosinad, datlid ja aprikoosid ka sees, too oli nagu kook juba! Ja perenaine oli teinud ka puuvilja JA singiga, ka hea olla.

Saja rahva lood

Loen Katile juba mitu nädalat Saja rahva lugusid ette. Igavesti lahe. Meil on issiga kahe peale ikka kenake sületäis neid oma lapsepõlvest järel. Euroopa jutud kipuvad sellised ühetaolised olema. No ära tüütab, kui iga muinasjutu alguses mõni kolmas poeg või seakarjus printsessiga liini hakkab ajama.
Seevastu idamaised, indiaanlaste, kasahhide, tsuktside ja muud meile eksootilisemate rahvuste lood on endale ka huvitavad. Tsukside omad on täiesti ennekuulmatud. Loed ja imestad.
Praegu vaatab terve me pere surematut etendust Kuidas kuningas kuu peale kippus. Nii head näitlejad! Hea lugu ka, rääkimata muusikast. Ma olin unustanud, et lapsed olid etenduse eelloo tähtis osa.

Mul tekkis küsimus, et kui keegi tahaks Eesti raamatu sarja 100 rahva lugudest mõne jutu võtta, ja selle ainetel näiteks lasteetenduse kirjutada, kuidas siis oleks autoriõigustega? Raamatus on märgitud vaid tõlkija nimi.

Eile käisin Endla 100aastase lapse peaproovi vaatamas. Päris hea! Kuigi natuke nuriseks selle üle, et lugu kui selline puudub, lihtsalt 6 lapsi etendavat näitlejat laulavad vanu lastelaule ja ajavad niisama juttu. Ma ei kujuta ette, kuidas lapsed selle vastu võtavad. Endal oli küll ülinaljakas näiteks Märt Avandit "tigeda tikri laulu" esitamas näha.

Veel käisin vaatamas erivajadustega laste jõulupidu ja meisterdamas Muuseumi aida töötubades. Ei viitsi praegu pildistada, mida tegin. Kõige mõnusam oli näha omasuguseid hulle, kelle silmad peas põlema lähevad, kui keegi miskit uut nippi näitab.
Mida kiirustavam, närvilisem ja agressiivsem on maailm, seda rohkem ehitan kirevat isiklikku mulli enda ümber. Kõik see leivandus ja koogindus, näputöö, päkapikusussid, muinasjutud, lapsed ja koerad. Minu oma. Muidu vist läheks lolliks peast.
Igaühel oma mull. Sõpradega viina joomine. Delfis tatipritsimine. Esoteerilised praktikad. Sport.

Aga jah, kui keegi teaks, kuidas muinasjuttude autoriõigustega lood on.

kolm kinnismõtet

töö
jõul
magamine

kas te kujutate ette, et terves Pärnu linnas pole enam segujahu? Ja rukkijahu ka (seda mul veel on) aga turu pealt toda ehk saab. Oh neid leivap-- khm, tegijaid :)

Alaskas nelja tunniga käidud

Olen kaotanud lootuse meie auuli raamatukogust neid asju saada, mida ma tahan. Aga eile kohtasin Maria Kupinskaja “Minu Alaskat” Petrone Prindi sarjast. Mul oli au olla esimene laenutaja, ajasin küüned taha, vedisin koju ja lõpetasin pool 2 öösel lugemise.
Väga huvitav! Noor neiu võtab kätte ja põrutab neljaks kuuks Alaskasse kelgukoerajuhi händleriks.
Esiteks on põnev raamatu aines iseenesest, ma ei teadnud Alaskast suurt midagi peale selle, et seal külm on ja kunagi kullaotsijad ringi tuustisid.
Tüdruk palju ringi ei reisi aga mingi pildi saab ikka. Ah et kliima on peaaegu sarnane Eesti omale? Liustikul võib keset lund ja jääd kuumarabanduse saada? Kas tõesti on turiste, kes maksavad 5000 krooni 15minutise helikopterisõidu, 10minutise kelgusõidu ja tunniajase niisama jutuajamise eest? Isegi koertele pannakse päikesekreemi peale?
Neiu kirjeldab oma sekeldusi ameti õppimisel päris värvikalt, mulle meeldis eriti, kuidas ta koerte kõnelusi inimkeelde tõlkis.
Teine raamatu pluss on nooruslik ettevõtlikkus ja hasart, millega kogu retk ette võeti. Alates uskumatutest sekeldustest ja seiklustest viisade hankimisel kuni liustiku ekstreemtingimustes töörabamiseni. Vapper! Annab julgust, et kui sa midagi tõeliselt ja kirglikult tahad ja sellest kinni hoiad, on kõik võimalik. Ehk nagu ta ise raamatu lõpus tõdeb- tunnen, et saan kõigega hakkama. Kuigi tuli õppida ka loobumist ja allaandmist.
Raamatu puuduseks võiks pidada teatud pealiskaudsust, kuigi loomulikult on sarja formaati ja raamatu mahtu silmas pidades ilmvõimatu põhjalikku analüüsi esitada. Oleksin tahtnud inimestest rohkem lugeda. Natuke põhjalikumalt on kirjutatud vaid paarist inimesest. Millised on põlised alaskalased, mis neid rõõmustab, mis vihastab? Kuidas on turism kohalikule loodusele mõjunud? Mis meelitab inimesi sellele karmile maale? Mis aitab liustikulaagri isolatsioonis neli kuud mõistuse juures püsida?
Tekkis tunne, nagu oleks lugenud sissejuhatust, nüüd paluks “päris” raamat ka valmis kirjutada :)
Hmm, peaks vist Jack Londoni millalgi jälle ette võtma.

Teistest sarja raamatutest pole mul õnnestunud midagi veel kätte saada. Petrone Print andis just välja ka Murutari "Naisena sündinud" esimese ja teise osa aga ma pole kindel, kas ma tahan neid lugeda. Mulle Kati meeldib ajakirjanikuna rohkem kui kirjanikuna. Täna vaatasin Youtubest Madonna videot "Give it to me" ja tabasin end mõttelt, et Murutaril on Madontsiga midagi ühist. Näiteks iseolemise julgus-ülbus ja keerulised love-hate suhted meediaga. Kas teile ei tundu?

Raamatuid saab vaadata aadressil www.petroneprint.ee ja

http://eppppp.tahvel.info/2008/12/03/alustagem-uut-blogiarvustusmangu-kirjuta-ja-kingi-endale-raamat/#comment-59435 osaleda blogimängus.

Talveväsimus

Poiss tuleb koolist ja jääb diivanile teleka ette magama. Plika vahest ka.
Mina tulen töölt, kütan, pesen, keedan, küpsetan ja vajun diivanile. Poolte seitsmeste uudiste ajal vajub silm looja.
Mees tuleb töölt, sööb ja hiljemalt poole CSI ajal norskab samuti eelmainit diivanil.
Siis me tasapisi ärkame ikka üles ja teeme midagi.
Näiteks täna koristasime Katsiga tema sodipesa. Minule jäi pärlite, printsessiriiete, mustade sokkide ja loendamatute paberitükkide kokkukorjamine, tema ladus oma pappkarbist maja ümber loomi ritta.
"Emme, kas su närvid läksid nüüd üle?"

ja mul on pidev väike paanika, et midagi tähtsat on meelest läinud. Kuigi kirjutan lõputult väikesi "to do" nimekirju.

Time out 2

Ma ise ka imestan, kui usin ma olen. See on Triinu soovitatud c-vitamiinikuurist ilmselt :)
Lõikasin juppideks ammu tehtud vildi, panin paelasabad taha ja need peaks nüüd nagu järjehoidjad olema. Lähevad miski heategevusliku loterii jaoks.
Ega ma ei tea, kas nad järjehoidjatena asjad ka on, kuna ise pole jõudnud neid veel proovida. Teoreetiliselt peaks vildividin raamatuservale iluks jääma.

Time out

Karin, loodan, et sa ei pahanda, et pildi sinu juurest võtsin, unustasin klaasipildistamise tuhinas taldriku sootuks ega viitsinud uuesti klõpsima hakata.

Jajah, mul on ka tegelikult suht palju tegemist ja kiire aga mitte nii kiire, et vahel endale isetegemise rõõmu poleks aega valmistada. Vaja on.

See juba läheb!

See on pildistatud 10 min peale ahjust väljavõtmist, no comments!
Kui esimene kord sebisin ümber taina nagu murelik munas kana, siis seekord tegin kõike nagu muuseas ja tunde järgi. Juuretis käis jälle kiiresti maha, mingi 19-20 tunnil otsustasin jahu sisse segada, lasin tunnikese olla, panin ühte ja teist sisse, lasin vormides jälle natuke olla ja ahju. Ja tulemus on perfektne! Kõik sõid ja limpsisid sõrmi. Veel kell 1 öösel käisin endale leiba lõikamas.
Karini õpetuse järgi panin seekord rukkijahu ainult juuretise hapendamisel, teisel päeval lisasin ainult Veski-Mati mitmeviljajahu, mis kirjade järgi koosneb põhiliselt nisust pluss linnasejahu, odrajahu, hirss jt. Ise kartsin, et läheb väga saiaks kätte aga ei, just paras.

Vähe on õnneks vaja:) Vaat nüüd tunnen end tõesti, nagu oleks muna munenud!!!
Tänud tugigrupile!

1001 ilusat

piltide eest tänud Hennule.

Eile Pärnu uue kunsti muuseumis elik kunstihallis avatud Lilian Meistri näitus "1001 ööd" oli midagi just mulle. Kõrvalsaalis samal ajal avatud Viiralti värvilised seeriad olid ka omapärased. Aga need padjakesed... ma juba siis vaatasin pilte ja vaimustusin, kui see näitus Tallinnas oli.
Mulle see tikkimise teraapiline idee väga meeldib. Kunstnik rääkis ise väga avameelselt, kuidas ta sellel ajal uppus töösse, mees jättis maha, tööl probleemid ja tekkis selline iseendakaotamise tunne. Suuri asju ei jaksanud teha, tegi siis iga päev ühe väikese. Just sellise, nagu tema päev parasjagu oli möödunud. Litriline ja särav või pruun (näe Kata, ma kuidagi ei suuda ikka leppida pruunusega :) ) ja hall või mustvalge, rebitud ajalehepildikesega. Mõni padjake on toretsevalt suur, värviline ja mõjus, teine pisike, armetu, sunniviisiline. Nagu kogu meie elu.

Netis oli mitmeid kommentaare, et täismõttetus aga minu meelest on idee väga selge. Võibolla mehed ei saa sellest aru, nemad näevad rohkem tervikut ja ei pea ehk ennast niipalju kildhaaval kokku panema.
Kunstnik oli särav ja rõõmus, ilmselt teraapia oli mõjunud.

Nende toredate emotsioonidega jätkasin õhtut Punases Tornis klaasi sulatades. Küll ma armastan seda kohta. Soojas keldris sulatusahju kõrval värvilise klaasiga asjatades ja sõprade ning lahke pererahvaga jututades kaob kogu muu maailm meelest.
Tekitasin jõulukuuski ja muud kribukrabu. Kaks tundi kadusid lennates. Nüüd ootan põnevusega, kuna Jüri ahju lahti krutib ja tulemused lagedale ilmuvad.

Aga kodus, jah, kodus oli näljane perekond viimases hädas mune praadinud ja saja-aastase müsligi pintslisse pistnud. Kuigi ma vaikselt lootsin, et äkki tekib kellelgi inspiratsioon kanakoivad millekski tarbimiskõlblikuks muuta. Ja pood on meie kodust viie minuti tee kaugusel. Ehh...
Taas pean tunnistama, et kõik tuleb millegi arvelt :(

Tänane teraapia viisminut on läbi, tööle, vennad.

Ps. Kas te mailillekad olete ikka klaasi sulatanud? Ja? Ei? Kas lepin Tornis teile aja suveks kokku? :)

See on mõjunud!

Leivaküpsetamine ma mõtlen.
Mu "never-ever" toitude (mida on vaid mõni üksik) hulgas on aastakümneid kindlalt olnud kruubid. Alates kooliaja esmaspäevasest kruubisupist, kus sinaka piima sees ujusid kõvad, hallid, hamba all kriuksuvad kruubid, iuuu!
Aga eile tellisin sööklas kruubi-kartuliputru, peal praetud läbikasvanud singi-sibula segu. Oi. No ei ole paremat sööki hetkel. Viib jalad suust, nagu Karin ütleb. Rääkisin kodus mehele ka ja ta arvas, et vana eestlaste toitu võiks proovida teha küll. Küsisin, kas ta sööks, kui ma teeks ja ta arvas, et sõltub tulemusest....
Lapsed muidugi tegid üksmeelselt iuuuu mu plaani peale.

Mul ema on seda teinud, siis kui kroonivahetuse nälja-aeg oli, seda kutsuti käru-tädi pudruks. Aga ema pani sinna kartulit rohkem kui kruupe. Keetis kartulid poolpehmeks, viskas leotatud kruubid peale, lasi keema ja pani ööseks termokasti hauduma. Ma vihkasin seda putru, sest sellel oli vaesuse maitse. Kui me ise juba paremaid sööke sõime, tegi ema seda koerale. Ja kilu tegi ema ohjeldamatult. Sedagi ma vihkasin. Aga karta on, et minu tee eestisöökluse peale on pöördumatu ja ükskord ma kiluteo ette võtan.

Tänases Postimehes oli huvitav artikkel laste koolitoidu kohta. Vajalik teema mu meelest. Ma pole sedapidi kunagi mõelnud, et lapsed eelistavad makarone kuna kodus pole emadel aega suuremaid sööke teha.
Täitsa hull. Ma ka ikka ostan viinereid ja keedan spagette suht tihti. Ei jaksa suuremaid sööke teha peale tööd ega järgmiseks päevaks midagi ette valmistada. Samas on see ju väga tähtis, laste toitumusharjumused jäävad pikaks ajaks püsima.
Tegelikult ei ole ma ka sellepärast peenemaid sööke teinud, et lapsed ei söö neid niikuinii. Ja ma ei ole väga hea kokk ka. Liha ei oska teha hästi, ega kala.
Kui jõmmid koolist tulevad, on põhisöök võileivad või kiirnuudlid või soojad võileivad. Ma ei suuda neid veenda, et võtke kapist eilne supp ja laske soojaks. Peaks sellega rohkem tegelema.

eh, olen pidevalt toidublogisid vältinud, ja nüüd, ja nüüd...
samuti ei viitsi ma lugeda käsitööblogisid. Kahe erandiga on need ilmatu igavad.
Üks kirjutab, et kudusin sokid ja 20 kommentaatorit kiidavad oo, kui ilusad sokid.
Mitte et see mõttetu oleks, lihtsalt, mulle ei paku huvi.
Kindlasti minu kruubi-postitus pakub sadadele, tuhandetele lugejatele suurt põnevust :D

Olemas!

... ehk kuidas minagi sektiga ühinesin.

Pühapäev. Ritsik käib turul rukkijahu ostmas aga müüja laiutab käsi- leivahullud kõik ära ostnuvad! Ritsik ostab kaubamajast Veski-Mati rukkijahu ja piidleb kartlikult külmkapiriiulil juuretisetopsi.

Esmaspäev. Ritsik on täis otsustavust ja ühendab juuretise leige vee ning jahuga. Paari tunni pärast on tuvastatav elu tärkamine mullide kujul kausis. Rõõm!

Teisipäeva hommik. Ritsik tõuseb kell 6.45 et kullakesele pliiti kütta. Ritsik veab köögilaua kausiga pliidi ette, et kullakesel piisavalt soe oleks.
Teispäeva õhtu kell 18. Ritsik avastab õudusega, et kausi sisu on kihistunud: paks kiht all, kalja moodi ja kalja lõhnaga vedelik koos imelike tahkete laikudega peal. 18.15 Ritsik teeb hädaabikõne Karinile, kes julgustab, et kõik normi piirides.
19.00 Ritsik segab tainast ja Ritsikulaps rullib piparkooke.
20.00 Ritsik viskab minema plaaditäie söestunud piparkooke.
21.30 Ritsik paneb leivad ahju ja veedab närvilise tunnikese.
22.30 Ritsik võtab leivad ja piparkoogid ahjust ja kutsub kõik degusteerima....

No mis ma oskan öelda.
Tegin kahte moodi tainast - vedelama panin vormi ja paksema plaadile. Vormis jäi ilusam ja kerkis, plaadil vajus laiali ja muutus koorikleivaks. Pealispind nagu kolm kuud vihmata olnud kõrb. Aga kõva ei ole.
Sisse panin Veski-mati ja Vastseliina-Iti jahusid pooleks. Iti oma oli kollakas, mati oma hallikas. Pluss seemned, sool ja paar teelusikatäit fariinsuhkrut.
Lõhn on hea, konsistents enam-vähem aga maitse on minu jaoks liialt hapu. Mulle meeldib selline hele peenleib pigem. Võiga oli päris hea ja mina panin, khm, suhkrut ka veel peale.
Et miks siis too plaadi peale pandud leib laiali vajus? Mul pliidiraua peal kerkis, äkki raud oli liiga kuum alles?
Kuis ma mahedama maitsega leiba saan? Selle mitmeviljajahuga pooleks?

Tänud, Karin, juuretise ja Iti jahu eest pluss julgustamise :)

meil on karud ka

Valguskarud. Nunnud, lapsed kogu aeg ronivad nende seljas ja mängivad seal. Nad on suht kõvast plastikust aga eelmisel aastal lõhkusid purjus jobud ühe täitsa ära ja teise peksid ka üsna katki. Arumaivõi :(
Üks mõmm remonditi ära, teine osteti uus.

Meie linna tuled

Tegelikult silla ja tänava pildid on vist eelmise aasta omad aga needsamad lambid on ikka üleval, lihtsalt mõnes teises tänavas. Valguskarud on meil ka, otsin homme pildi.
Imeliste piltide autoriteks on Liigus ja Luik. Ma ütleks, et kasutan siin fotosid mitte isikliku kasu saamise eesmärgil vaid linnale hea reklaami tegemiseks.
Too värviline asjandus on Heade soovide puu, sõrestikku ehivad 1000 riideribadest punutud patsi, tehtud 21 kooli ja lasteia laste poolt. Patsidesse on lausutud head soovid :)
Eelmisel aastal olid sinised ja valged tuled, oli ka väga ilus. Mulle isiklikult meeldivad suured matid valged kuulid, ükskõik kas punaste või siniste tuledaga koos.
Minul on kuulid veel kodus üles riputamata. Lapsed tuustisid eile jõulukasti kallal ja riputasid oma toad kribukrabu täis.
Tahaks ära valgustada oma kaks 80aastast majast kõrgemat pirnipuud aga sinna läheb kindlasti kilomeeter tulesid. Lepin siis tuledega aknal.
Jõulu "ohukolmnurki" aknal me mehega väldime põhimõtteliselt. Tervel linnal ühesugused, mkm, ei taha.

positiivi paluks

Käisin puuetega inimeste päeva peol.
Väääga erinevaid inimesi oli.
Üks pime vana mees ütles mulle, et keskendugem ikka heale. Et kuigi ravimite hinnad tõusevad ja toetused on väikesed, ei lähe nemad Toompeale plakatitega vehkima.
Sõda ei ole, kodu on, süüa on, häid inimesi on.
No ja siis, et majandus lainetab?
Temas oli täiuslik vana inimese rahulikkus ja rõõm...

Kas ratastoolis istuval inimesel on mugavam, kui temaga räägitakse tavaliselt, või kummargil, või hoopis kükakil? Ma ei osanud olla.

Langus jah noh. Ma ei tahaks sõber M-i nahas olla, kui ta homme oma töökohas koondamisteateid jagama hakkab. Enne jõule!
Kui inimene on harjunud lootma vaid iseendale, võib koondamisteade olla tohutu masenduse tooja. Kui usud, et mis iganes, Jumala abiga ikka saab sssepikust saia teha ja kuidagi edasi minna, siis .... aga mis mul siin viga targutada.

Lugesin, et Reginal, väikesel eesti-hiina tüdrukul Ameerikas on ajukasvajad jälle laienenud. Tema ema kirjutas, et raske mõista, kuidas nii f...ed up ajuga tüdrukutirts võib elada nii normaalset elu samas kui täiesti tervetel inimesetel on paljudel elu nii f..ed up.

Mis siis ikka. Keskendugem positiivsele.
Itikene, mis jahu sa hea inimene, meile õieti siis jagasid?
Ma täna ei julgenud veel juuretist näppida.
Ja päkud. Et ma ei unustaks. Kolm nädalat päkusid.
.....
Küll no saa, küll saa.

Pealinna ja tagasi

Oo kui hea oli korra kodust ära käia.
Kõht on head paremat täis, meel rõõmus ja inimesed tunduvad nii toredad, eriti mailillekad. Viis nime said kuju, naeratused ja näo :) Aitäh lahkele pererahvale! Ilus kodu ja mõnus olemine. Meelsasti oleks jututanud kauemgi.
Maalitud taldrikuga olen peaaegu et rahul. Tänud õpetajale!
Transpordiga läks ideaalselt, ei pidanud minutitki busse ootama ega ekslema. Ega isegi orienteeruma, kuna kohtusin Õnneküpsise poes Iti ja Johannaga (näe kui hea, et blogidesse pilte pannakse) ja sain otse sihtkohta talutatud. Tagasi sain ka kenasti, kasutades mantrana Iti väga head ütelust "Küll no saa." Saigi, ainult ühte narkomaani kohtasingi. Huh!
Laud ägas meil delikatesside all nii lõuna-eestist kui pealinnast. Osavad inimesed olid teinud leiba, kooke ... Oivaline!
Sain kodus söömaaega jätkata. Aitäh, sõbrad, kingituste eest! Seenepurk on pooltühi. Kitsejuust (oli ikka ju see valge kitsejuust?) on umbe hää. Õnneks sööme seda vaid Katiga kahekesi. Minu pirtsakas tibi, kelle suust "mulle ei maitseee" kuulen nii viis korda päevas, mugis kitsejuustu kahe suupoolega! Neverajatno!
Ja nüüd pole mul aega magadagi, sest hakkan leivaretsepte välja otsima.
Juuretis peab ikka ju külmkapis olema?
Aga kauss? Mul on valida plastmassämbri, klaas- ja plekk-kausi vahel.
Ja mis jahud... Palju linnasejahu ja palju rukki oma?
Mu elu muutus korraga nii keeruliseks.... meeldivalt keeruliseks.

Ps. Inimesed, üritust võiks korrata. Pange kalendrisse kirja: 27. juuni, Pärnu. Kaasa värvid, lakid, lahustid :)

Meie elu vol 464

Ega meite kodus endiselt igavuse üle kurta ei saa.
Eile tõi poiss koju trennist võõra jope, mille ta oli eksikombel oma kotti pistnud sest jah, see oli tõesti ühe tema jopega üksühele vastav. Mõned kiired telefonikõned treeneriga, kes siis autoga jope järele tuli. Tegin akna lahti ja ulatasin jope, tema sirutus rõõmsa näoga selle poole ja-
-kadus väikese abitu karjatuse saatel vööst saadik meie aknaalusesse lund täis aetud kraavi-
No ma tõesti ei tulnud selle peale, et teda hoiatada, kraavi on akna all vaid jupike ja keegi pole sinna varem kukkunud va mina, kui ma põgeneda püüdvale koerale otsa hüppasin…
Aga vähemalt ei murdnud ta midagi ära. Treener.
***
Veel oskas poiss ujumistunnist tulles jääda bussist maha. Laekus lõpuks koju ja keeldus õhtusöögist. Väga ebatavaline! Selgus, et kuna bussipeatus on Selveri kõrval, olid nad sõbraga seal aega veetnud ja osalenud kõikides degusteerimistes kuni kõht ähvardas rebeneda. "Me vahetasime vahepeal jopesid ja mütse omavahel ja siis käisime jälle ja siis veel korra," seletas poiss. No nuta või naera…
***
Täna käisin oma pesamunaga üht jõuluetendust vaatamas ja see oli nii nüri, et isegi minu paljunäinud silmadel ja kuulnud kõrvadel hakkas valus. Läilade jõulušlaagrite saatel taidles ringi paar päkat ja kolm hunti. Kaks hundiplikat ajasid kotti jäneseks moondunud päkapiku ja karjusid ta peale – jää vait, missa kisad, kassa kaks minutit ei saa vait olla- ja kolmas, hiigelrindadega hüperaktiivne hunditüdruk päästis ta kotist välja, siis arusaamatused lahendati ja kõik hoidsid kätest kinni ja tantsisid ja…
Istusin ja piinlesin seal tund aega ning hakkasin oma pooltukkuva ajuga ise jõulunäidendit välja mõtlema. Sinnani jõudsin välja, kus päkakas viis poisi, kes ta salakavalt sussi seatud lõksuga kinni püüdis, oma riiki ja nad istusid koos ja vaatasid lcd ekraanilt piilukaamerate salvestisi….
***

"Ta oli juba aastaid igavust otsinud, kuid polnud seda kunagi leidnud. Just siis kui see oli tema käeulatuses, täitus ta elu järsku peaaegu tapva põnevusega. Mõte sellest, et keegi loobub vabatahtlikult 50 aasta pikkusest igavusest, tegi ta nõgaks. Viiekümne aastaga, mõtles Rincewind, suudaks ta tüdimusest kunstivormi teha."
Pratchett, "Ürgsorts"

Infouputus

Kui palju infoportaale, ajalehti, ajakirju, seminare, pressiteateid jne meil vaja on? Kui palju veel mahub?
Vahel on tunne, et see on üks ilma kallasteta loksuv meri, mille sisse võib jäädagi endale meelepärast kala püüdma.
Ja kui palju sellest infost on kuskilt kopi-peistitud ja taas ringlusesse paisatud?
Kasvõi see eilne fotoportaali lugu. Kõige tavalisem foto (no ok, ehk mitte kõige tavalisem moosinäod-diivanil-reas pilt) võib jõuda infomere väga imelikku lahesoppi ja katsu seda siis sealt välja õngitseda. Kõige pisemgi süütu lausejupp võib jääda valede kõrvade taha kinni ja jõuda kollastel lainetel tuhandete teiste silmade ja kõrvadeni, vahel üldse enam nii süütul kujul.

Vist sellepärast inimesed ongi hakanud kartma oma näo, hääle ja mõtete andmist ajakirjanikele (või kellele iganes). Igaüks püüab ennast kuidagi koos hoida, säilitades illusiooni, et nii säilib tal kontroll endakujulise infoosakese üle selles kollases, sinises, mustas ookeanis.

Nii ma saangi vahel nõudlikke kirju, kus palutakse ilmutada lehes ametlik vabandus või parandus, kuna isiku nimes on kogemata üks täht valesti. Täiesti tavaline on saada vihane kiri, kus kaheleheküljelisest artiklist on leitud üks vale lause.
Olen saanud sõimata selle eest, et kasutasin sõna "kodinad", mis olevat halvustav.
Olen saanud sõimata selle eest, et asutuse nimes oli väike algustäht. Seleta siis, et keeletoimetaja nõuab nii.
Olen saanud viisaka kuid ahastava kirja 14aastaselt poisilt, kelle vanuseks oli kirjutatud 13 (alginfoallika viga).
Olen saanud ümbrikutäie, PAKSU ümbrikutäie leheväljalõigetega, kus tähelepanelik lugeja joonis alla kõik sõnad, mis tema meelest olid vale õigekirjaga.
Olen saanud pika ja kirgliku kirja ilmunud foto kohta, kus rahvatantsurühma tüdrukutel olid peas rätid, mis olla ennekuulmatult jube, hoopis mingeid mütse olevat sel ajal lapsed kandnud.
Ja siiamaani hoian sahtlis kirja, kus esitatakse küsimus, kas mul on ajude asemel kartulipuder.
Otse loomulikult olen päris vastikuid vigu ka teinud. Kes ei oleks? Nuhtlen ennast nende eest pikalt ja põhjalikult.

Mina ei tõstaks mässu, kui mu nimes on üks täht valesti kirjutatud. See on üks piisk, ei, üks sajandik piiska meres. Vead on paratamatud.
Ma isiklikult olen ammu loobunud mõttest, et infostiihiat on võimalik kontrollida ja taltsutada. Teatud määral jah. Aga täielikult - meie ühiskonnas enam mitte.
Ilmselt ei tule tagasi see aeg, kus telekas oli kolm programmi ja postkastis kaks ajalehte ning kollase info tähtsaim levikanal oli OBS - odna baaba skazaala.

Minul isiklikult on kahju sellest, et väga raske on info-ookeanist leida kellegi ehedat mõtet, tõelist elutarkust. Midagi, mis võiks kellegi elu muuta, üles tõsta, anda uue vaatenurga. Sellist asja, mida kirjavead ja väikesed tekstikõverused ei riku. PÄRIS asja.
Ja sellepärast minagi selles supis viis päeva nädalas loksun, et rõõm ise taolist ehedat asja mõnikord leida ja teistega jagada on nii suur, NII suur, et annab jõudu jälle mitmeks pikaks nädalaks.

Tõeliste asjade leidmist teilegi!

Et siis head kadripäeva!

Katike leppis eile lasteaiakaaslastega kokku, et minnakse katri jooksma. Mina laitsin mõtte maha, et tuul ja vihm viivad kadrid kraavi. Ja loomulikult ei teadnud ükski selle entusiastliku kamba vanematest, et selline aktsioon planeeritud. Kati jõuras nutta aga ükski teine pisike kadri ka välja ei ilmunud ja nii see jäi. Üks kamp suuri kadrisid käis meil ainult. Mängisin Katiga Lingot (selline suure rohelise karbiga Bingo veneaegne versioon, mäletab keegi?) ja leppisime viimaks ära.
See on nii nagu kevadel oli, et üks jõmpsik kutsus terve rühma enda juurde uue batuudi püstitamise peole ja tema vanemad ei teadnud loomulikult asjast midagi. Eh neid tänapäeva lapsi, titest peale juba niuksed isiksused ja tegijad et anna olla....

Lumi ja rahe ja lörts sajavad kordamööda. Kui minu pidev tööle hilinemine välja arvata (ma oma lühikeste jalgadega ei jõua nii käbelt sumbata), siis mulle ikka veel meeldib.

kõik, mis talveks vaja