head õpetajate päeva

Mul oli oma tütrega eile juhuslikult õpetajatest juttu. Viiendas klassis on ju kõik peaaegu uued õpsid.
Tema ütles, et nende õpsid on enamaltjaolt toredad.
Nende klassijuhataja - ajaloo- ja kunstiõps (mees) on oma juuksed ajanud punkariharjaks,tal on 10 sõrmust, ta ei õienda, on lõbus ja noortepärane.
Inka õps ei ole väga noor, kurja näo ja tulipunaste juustega aga lastele meeldib ta kangesti. Eilse õpside päeva puhul tõi lastele shokolaadi ja õpetas prantsusekeelseid laulukesi. Ka ei pahanda, ei lähe närvi. "Ta on harjunud nagu lastega ja ei lähe meie peale närvi," komenteerib Krissu.
Eesti keele ja kirjanduse õps ei ole ka väga noor ja samuti punaste juustega. Rinnal rippuvat tal hiigelsuur savist madu, veel on ninaneet, tätoveering mao, risti ja unenäopüüdjaga, kannab kootud vesti ja laiade varrukatega pluusi, iseloomult võtab tööd hästi tõsiselt ja talle meeldib, kui lapsed käituvad hästi. Krissu on selle õpsi lemmik kuna ta ju vana raamatukoi.
Mate õps on lihtsalt mate õps. Annab ainet ja kõik.
Keka õps on noor blondiin, väga väga sõbralik ja vahva neidis.
Musaõps olla 100 aastat õpetaja olnud ja nats liiga konservatiivne.

Päris tahtmine hakkas kõiki neid toredaid inimesi kohata ja oma silmaga kaeda, kes minu roosajuukselist last ja teisi võimatuid pubekaid päevast päeva kantseldavad. Aga kahjuks pole ju ettekäänet õpsidele lihtsalt niisama tere ütlema minna. Kui probleeme pole, ei teata tavaliselt õpsidest midagi. Ma arvan, nad peaks mind napakaks, kui läheks ütleks neile niisama - tere ja jõudu.
Niisiis virtuaalsed tervitused pedagoogidele.

Head loomakaitsepäeva ka.

Palsam minu hingele

Pekki, kui lahe kontsert oli Süteka ÕB-l!!! (Õpetajate Bänd).
Ma aeg-ajalt põen Pärnus, et siin on nii vähe Tartut st inimesi, kes oma asja ennastunustava innuga ajavad, säde silmas ja mis peamine- oskavad igast hullusi ette võtta kartmata ennast lolliks teha. Siinkohal tõstan käpad üles ja tunnistan- Tartu Tamme gümnaasiumis küll õpetajad pilli ei mänginud:(
Sütevaka kooli õpetajad mängivad. Jänesekõrvade, parukate ja veidrate riietega. Repertuaar ulatus regilaulust rokini, kuumimad lood oli Sirts sai suvehakul 16 täis, See on meie punker, Mina ka ja Põdra maja Knocking on Heavens Door viisil. No niivõrd äge!
Eelmisel nädalavahetusel käisin tutvumas Pärnu Tantsuklubiga, kus käputäis noori ja väga häid pillimehi tuleb igal teisel pühapäeval ilma rahata rahvalikku muusikat tegema ning veel paar käputäit inimesi tantsima soovide valssi, krakovjakki, vengerkat ja muud sellist. Esimesest sekundist, kui pillid hüüdma pandi, venis suu kõrvuni ja tuju läks nii heaks. Muusika on rõõmus, tantsijatel seljad sirged, kontsad klõpsumas ja samuti naeratus näol. Kusjuures noored vajusid kõige enne ära, pealtnäha lihtne kepsutamine võtab viie minutiga selja nii märjaks nagu jõusaal. Aga pensionärid keerlesid ja keerlesid, ei olnud neil vaja joogi-, lõõtsutamis- ega suitsetamispause. Tase.

On ikka Pärnus Tartut, Jumal tänatud.

Rõõmus on nüüd olla. Pime juba, tolmurullid põrandal ei paista väga silma ja.
Risto, loodetavasti saab ÕB videot kuskil näha ka. Ja miks tegu viimase regulaarse kontserdiga? Te ei saa ju seda asja lihtsalt niisama ära lõpetada???

istse maailma veerokese pääle...

See maailmaäär on Varbla lähistel.

Aga ei saa ma kuskile istuda peale oma kontoritooli. Täielik põgenemisevajadus on.
Kodus põrandal veerevad koera ja kassikarvade rullid, pesukasti kaan enam kinni ei lähe kuigi ma pesen iga päev midagi, õhtune nõudepesu nõuab hirrmsat eneseületust, kempsus vett tõmmata ei saa, valame ämbrist peale. Saaks see boilerivärk vähemalt korda.
Lisaks on meie palavalt armastatud ja eelpool ülistatud koerlemmikul mingi kõrvahäda, mees käis täna arstil ja maksis 400 eeku: vaadati kõrv üle, puhastati ja kirjutati rohi. Lisaks julges ta küsida, palju maksab kassi seljast ühe peopesasuuruse pulstunud karvatordi mahaniitmine- kah 400-500 krooni, kuna arvati, et tuleb narkoos teha.
Mingit meeleolu ei ole.
Vajan otsustavat meeleolu ja suhtumise muutust.
Tänan, Issand, Sa oled praeguse sügise väga ilusa teinud!
Või- kellele on vastuvõetavam- Oo, Suur Pauk ja evolutsioon, väga värvilised lehed olete selleks sügiseks aretanud!
Mul see Issanda variant sobib rohkem.

Lollidest loomaomanikest

.. eelmise postituse jätkuks
Tegelikult kartsid minu lapsed ka mõnevõrra koeri sinnamaani, kui me ise Lotte saime. Minu meelest on väga oluline, et lapsed teaksid, kuidas loomadega käituda, kuna võib neile läheneda ja kuna nunnutada.
Ma ise olen mitu korda erinevatel põhjustel hammustada saanud. Ükskord lihtsalt tormas lehmasuurune ketist pääsenud hunt tänavale ja hüppas mulle kätte kinni, dziisus olgu tänatud paksu talvejope eest!
Koeri ma sellegipoolest ei karda kuigi tänaval vastu jalutav lõrisev hunt võtab põlved nõrgaks küll.
Kui koertel jooksuaeg on, tekib just enne kooli ühele platsile nii 10-liikmeline lõrisev närviline kari ja vaat see on juba koht, kus ma ilmselt järgmine kord munitsipaalpolitseile helistan kogu oma koeraarmastuse juures. Parem viigu see kari varjupaika kui et mu lapsed peavad sealt läbi marssima.
Samasugust jõuetut viha loomaomanike vastu tunnen nähes kahemeetrise keti otsa kinnitatud koeri-tarbeesemeid. Mida ta muud oskabki teha, kui inimestele kõrri karata, kui sealt lahti kord pääseb?
Ja mis lugusid meediasse jõuab, teate ilmselt kõik isegi. Pole ime, et koerakartjaid aina juurde tekib.
Sellepärast peabki lastele õpetama, et koeral on hing ja isiksus, ja alati peab vastutama selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Tundekasvatuse mõttes ei tea ma koerast paremat õppevahendit. Lapsed kogu aeg näevad ju, kas koer on rõõmus või kurb, miks ta on kurb, kas temaga peaks mängima või niisama kallistama. Koera armastus oma pere vastu on tingimusteta ja siiras. Õhtul on jällenägemisrõõm nii suur ja mõlemapoolne kui see suur volask sulle ennastunustavalt saba liputab ja koonu sülle topib:)
Kass seevastu ilmub lagedale vaid külmkapiukse liikumise peale... aga temagi on tore loom.
Olen end jutlustama unustanud, lähen koju laste ja loomade juurde:D

Ja keelatigi ära:(

.. koertega lasteaia väravast sisse astuda. Lasteaia hoolekogu täna, viidates uuele koerapidamiseeskirjale.
No ma saan aru, et koer jääb tõesti koeraks ja ohuolukordi 100% välistada pole võimalik, seep on lihtsam täiesti ära keelata. Mis siis, et koer on rihma otsas ja peremehe vastutusel. Väikestele koertele ju niikuinii suukorvi pähe ei saa panna. Härra abilinnapea lõi koosolekulistele fantaasiapildikese, kuidas lasteaias kase külge seotud koer (ajal, kui vanem on läinud last majasse rühma viima), suukorv peas, peab kaske oma kaitse all olevaks ja võib ehmatada vaest lapsukest, kes sealt pahaaimamatult mööda jookseb. Ja võib nii pahasti ehmatada, et laps kardab elu lõpuni koeri!!
Jajah, kiitis üks ema takka. Tema ka tuli lasteaeda ja üks koer jooksis puu tagant välja ja ehmatas teda.
Võetigi suht ühehäälselt otsus vastu:(
Ma saan aru, ilmatu õudne on, kui koer hammustab, aga, aga...
no kuhu need ühiskonna foobiad lõpuks niimoodi jõuavad? Selmet õpetada oma lapsi koertega õigesti käituma, eraldame nad igaks juhuks lastest täielikult.
See on ju enesestmõistetav, et kui ma tulen koeraga lasteaeda, on ta mul tihedalt rihma otsas. See on enesestmõistetav, et peremees peab olema oma koeras kindel ja mitte tooma kaasa närvilisevõitu dobermanni. Ma ei laseks lastel oma koera näppida, kui ma ei teaks, kuidas ta reageerib. Ja ma õpetan ka oma lapsi, et ilma luba küsimata võõrast koera puutuda ei või.
Ähh..
Edaspidi võib looma tuua lasteaeda vaid lemmikloomapäeval. Kuna see meil viimati oligi- jah, õige, neli aastat tagasi!

töö

Minu töökoha aknast paistavad ainult aknad ja katused. Kui tahad tänaval toimuvat näha, peab põlvili aknalauale ronima. Aknad muuseas lahti ei käi. Terve korruse peale avanevad vaid kaks kitsukest rõduust. Kokkuhoid. Vahel kevadeti on selline tunne, et viska või tänavalt kiviga aknasse, et natukenegi värsket õhku ja kevadelõhna tuppa saada. Konditsioneer on küll olemas aga see puhub surnud, külma ja halvasti lõhnavat õhku ringi.
Enamasti pole meil aknast midagi vaadata. Mõnel juhul võib silmata vastasmaja akendel suitsetavaid või telefoniga lobisevaid näitsikuid. Vareseid ja kajakaid, kes teise maja katusel rivistuvad või mõnda toidupala nokaga lammutavad.
Praegu vahetatakse naabermajal katust. Kilede taga on fassaadile tõmmatud uus krohv, nüüd pannakse hõbedaselt kiiskavat plekk-katust. Päev läbi sebivad töömehed ringi. Pole neil kaitsevarustust ega midagi, ronivad mööda plekki nagu oravad. Päris raske tundub nende töö. Ämbreid veavad köitega üles. Turnivad tellingutel edasi-tagasi. Tõstavad, panevad, kinnitavad, kruvivad. Palava päikese ja vileda tuule käes, tundide kaupa. Ma küll ei jaksaks. Ühte tundigi ei jaksaks.
Samas tundide viisi arvuti taga istumine pole ka lihtne töö.

Huvitav, millise töö tegijad rohkem palka saavad?
Nende töö tulemust kiidavad maja elanikud loodetavasti aastakümneid. Püsiväärtus.
Minu töö on hea õnne korral täna sinu ja tema lauanurgal, veel parema õnne korral paar päeva jutuaineks ja ülehomme peldikus naela otsas...

ikka veel kurtmiselainel

Ma ei saa enam hädaldamisega pidama.
Miks need koolikotid peavad nii kohutavalt rasked olema?
Ja koolipäevad nii kohutavalt pikad? Või sõltub see õpetajast?
Mul plika tundub elavat suht iisit koolielu, kuigi õppimiseks kuluv aeg pikeneb pidevalt. Ega ta ühe jutiga ei õpi, vahepeal loeb või joonistab või vaatab niisama lakke. Aga ta kott on kerge ja meel rõõmus.

Poisil on väga tubli ja laia profiiliga klassijuhataja. Kuna ta käib muusikaklassis, lisandub tundidele veel kooriproov kord nädalas. Kuna ta hästi on ta ansamblis- veel üks lisatund. Kuna õpetaja arvab, et lapsena on kasulik kõik asjad selgeks saada, on neil veel lisatundidena tants (peotants, väga väikese raha eest, taas vajalik oskus ja väga staazikas õpetaja) ja male, mis poisile endale ka meeldib.
Kuna õpetaja arvab, et koolis peaks ikka suure osa kodutöödest ära tegema, sunnitakse neid jääma ka pikapäevarühma, tahavad nad seda või mitte. Põhjendus- kooliasjad on tähtsamad, kui hobid.

Poiss tahtis puutööringi minna- kaks korda nädalas ja talle väga meeldib. Me sügisel vaatasime, et jõuab ilusti aga kui nüüd on need muud värgid ka kõik käivitunud, siis kuidagi ei jõua poole 4ks tehnikamajja. POOLE NELJAKS- ja ta ei jõua, sest see pagana koolipäev on nii pagana pikaks tõmmatud. No ebanormaalne mu meelest!
Pluss veel korvpallitrenn, mis sellest aastast on edasijõudnutele juba 4 korda nädalas, mida ka on minu meelest liiga palju, aga kes rohkem käivad, saavad tublimateks ja saavad rohkem võistlema ja see on ka poisile nii oluline.
Kui me nii jätkame, siis on tal viis õhtut nädalas hõivatud, õhtud jäävad nii lühikeseks ja kuna ta veel õpib?

Kes palju teeb, see palju jõuab aga alles kolmas klass ju! Praegu on tal veel energiat küll aga kardan, et varsti on toss väljas.
Kust peaks koomale tõmbama?

Häda (omaenda) mõistuse pärast:(

Kuidas saab aru, kas laps on kooliküps?
Suuremate lastega mul sellist küsimust pole tekkinudki.
Aga pesamuna on hoopis teistsugune. Tema on nagu tiba ... noh...
ta pole põrmugi koolilapsele kohaselt asjalik.
Kasvatajad küll ütlevad, et ta on tragi ja terve aasta on veel aega. Aga ma näen, et ta kirjutab tükk maad jubedamate tähtedega, kui teised tema rühmas. Sõnad veerib kokku aga sest pole hullu, krissu ka ei osanud kooli minnes veel lugeda.
Krissu on olnud täiesti võrdväärne vestluskaaslane ja maailmast huvitatud kodanik juba 2aastasest peale, poiss saavutas selle taseme ehk mõned aastad hiljem.
Pesamuna ei huvita üldse filosoofilised probleemid ega millegi üle pikemalt arutlemine. Ta küll tunneb veidi rohkem huvi maailma asjade vastu aga põhiline on ikkagi mängimine. Fantaasia on tal väga hea. Küll püüavad nad sõbrannaga lasteaias nõidasid põõsastest, küll avavad kohvikuid ja kauplusi. Eile raviti suure põhjalikkusega kastanipuud.
Suurepäraselt jäävad talle pikad muinasjutud meelde, detailideni, aga näiteks uued sõnad nagu orb või kosuma- üldse mitte. Kümne piires saab liitmisega hakkama aga raha väärtusele ei saa üldse pihta, hoolimata selgitamisest. Talle tundub, et kui ta 10st kroonist neli 2kroonilist tagasi saab, siis on raha ikka rohkem kui enne.
Lisaks on ta ikka kohutavalt tilluke. Mingi 106 cm vist oli viimati. Tal on juulikuus sünnipäev.
Samas Krissu oli/on ka tilluke...

Ohh, ma võin ennast täiesti pöördesse niimoodi mõelda. Ma tean, et lapsed on erinevad ja võrdlemine teiste lastega pole hea aga ikka ju mõtled selle üle. Mis siis, kui ta klassis teistest tükk maad saamatum on? Õppimiserõõm saab ju siis päris kähku otsa:( Ja tundes oma last- ka trots on väga kerge tekkima.
Muidu on suur võimalus ta tuttava õpetaja juurde klassi saada. Samas ma ei tea, kas see oleks väärt mõte. Võibolla on just raske oma hea sõbra ja lasteaiakaaslase ema õpetajana võtta? Et päeval peab ilusti viisakas ja aupaklik olema aga õhtul võib tema pool pannkooke süüa ja niisama mürada?

Lähipäevil peaksid nad lasteaias selle nn intelligentsusetesti ära tegema. Näis siis.

Asjad on ju ainult asjad

aga ikkagi teeb tuju pahaks, kui kahepäevase vahega läheb rikki pesumasin ja lekkima hakkab boiler, mis varustab sooja veega tervet maja.
Boiler on vaid 5 aastat vana ja isepuhastuv-hooldusevaba, kõik läbihelistatud firmad imestasid, et nii ruttu ei tohiks küll see riist otsa saada. Aga kuna taolise lekke puhul maksab remont ilmselt uue boileri hinna, siis...

Olemegi tagasi seal, kui siia majja kolides 6 aastat tagasi, külma veega ja pesumasinata. Alatu. Olen unustanud, kui palju vaeva ja kaua aega läheb viie inimese pesu käsitsi pesemisega:(
Ja meil loomulikult puudub säästufond, kust vajaminevad tuhanded võtta. Õigemini on ta meil olemas aga tänu katusepanekule ja uue imbveemahuti ostmisele absoluutselt tühi.
Kohe on palgapäev, eks siis näeb, kuhu see rahanatuke kantida ja millised maksud on kõige kiirem ära maksta.
Lapsed on ka murelikud. Pakuvad, et nad ei saa sel kuul taskuraha või et võtku me nende pisikestelt pangaarvetelt raha. Ja ärgu ma palgapäeva puhul siis ohtralt häid asju ostku, nagu tavaliselt... Rahustasin küll neid, et ärgu muretsegu, küll me kuidagi väljapääsu leiame. Asjad on ju ainult asjad, peaasi, et inimestega kõik korras on.

Lihtsalt ilus

Talgikivi on jube mõnus nikerdada. Viil, nuga ja liivapaber. Laste tehtud on need heledad, minu oma on hall, sellest koorus iseenesest välja kashelot.

Kõik laste heaks

... mitte et mulle endale poleks meeldinud laupäeval

# Saata suuremad lapsed muuseumisse Elo Liivi skulptuuriklassi
# ja ise minna Katiga Minizoosse, ta juba muudkui lunis, et pole trokotilli tükk aega näinud :) Me käime seal ikka vahel, omaniku naine on mu tuttav kah. Mulle meeldib madusid silitada ja käes hoida. Seekord lasti roheleeguan lahti, mugis seal keset põrandat kapsalehti. Teine leeguan on uuem ja oma kodust ära antud, keegi oli lemmikloomast tüdinud. Olevat siiani pahur ja seltsimatu, solvunud, et hüljati.. Ütle siis veel, et roomajatel emotsioone pole.
Perenaine rääkis veel, et neil on kodus kaks leeguanipoega ja nood olla nii kaisukad, lapsed muudkui nunnutavad neid ja magavad koos nendega:DDD Lahe!
# Siis läksime kah muuseumi ja tegime kaks väikevormi talgikivist. Jube mõnus! See on selline hästi pehme kivi, et noa ja liivapaberiga saab kujundada. Kui viitsin, teen õhtul pilti ka. Elo Liiv oli väga tore õpetaja. Lastega sai hästi hakkama.
# Järgmiseks vedasin kolm oma ja kaks sõbranne last vägisi teise muuseumi, kus oli äge näitus ühenduselt Loovtankistid. Kummalised fotod ja muu selline. Pärast oli raske lapsi minema saada, kuna seal oli selline põnev pildistamismasin. Jäid pahaaimamatult selle ette seisma (vaadates tõtt suure perepilti kujutava fotoga) ja samal ajal tegin masin sinust pilti ja sa ilmusid seinale riputatud väiksematele perepiltidele teiste taha seisma. Lastele hirmsasti meeldis, jooksid sada tiiru ennast pildistama.
# Vahepaus pontsikubaaris
# Suuremad koju, meie Katiga pühapäevakoolide päevale, sealgi sai meisterdada ja värki, kahjuks ei saanud me muusikali vaatama jääda, kuna Krissu helistas, nad ei saanud koduust lahti.

Selline tihe puhkepäev siis. Nii tore, tavaliselt pole meie linnas nädalavahetusel peale niisama jalutamise midagi teha.

kõik lugeja hüvanguks

ma käisin praegu fotograafiga ilmatu jämedat murumuna pildistamas. Üks onu laekus siia ja väitis, et on hullult suur muna. No sõitsime.
Onu pühendas terve tee Pärnu ja kogu Eesti liiklus- ning teeehitusprobleemide lahkamisele. Meil on ... aga Soomes on... aga taanis on... ja rootsis on.. aga meil nad ei oska isegi... ja ma kirjutasin neile.... ja ma panin selle asja lehte ja...

õnneks oli lühike tee sõita

Munal pold viga. oli suur, võib nii öelda.
Mees ja munad pildistatud, tagasi tööle.
Nüüd tund aega hiljem avastasin, et sain metsast suveniiri. MARDIKAS püksis! Ja igavene suur, üle sentimeetri!
Ma mõtlen, peaks pildistama. Ma pakun, see on üks suurimaid mardikaid, mis kunagi ühe piiga pükstest on välja roninud ja punuma pistnud.
Mida kõike lugejate heaks ei tehta!

Nii hea on vaadata

Niivõrd ilusaid sügisvärve ei mäletagi tükk aega olnud olevat.
Käin ringi, fotokas kaenlas ja teen abituid katseid seda toredust jäädvustada.
Eile nägin toredat kaadrit.
Ühe korrusmaja kõrval istusid kuldses õhtus kuldse vahtrapuu all kolm vana naist. Ajasid juttu, mõnusalt, naeratasid ja nautisid ilusat õhtut. Nende ees lehvis nööridel kuivav pesu. Valged linad, kuldne õhtu ja tumedates riietes mutikesed. Täiesti perfekt!

Ja mida mina tegin? Küsisin viisaka inimesena luba pildistamiseks. Kus üks mutt pistis kätsatama! Mis, miks, miks mind, ma ei taha, ma ei luba, kao ära! Ma seletasin küll, et te olete lihtsalt nii ilusad ja mul on selline hobi ja...
Aga ma ei hakanud vägisi ka klõpsima. Nii kahju.

Eile püüdsin veel pildistada hommikuudust priskeid ämblikevõrke punastel kontpuudel ja musti hakke erekollase puu otsas. Lootusetu. Ma ei oska:(

***
Veel tahtsin öelda, et nii tore ikka, kui laps õpib muusikaklassis. Nende koolil oli sõpruskoolikoor külas ja ilmatu ilus kontsert oli! Ma just kevadel kurvastasin, et paljud väga head lauljad lõpetasid kooli ja läksid laia ilma aga veendusin eile, et uued ja sama head tulevad jõudsalt peale.
Naljakas oli vaadata, kuidas koolis nüüd võib julgelt igatmoodi välja näha. Sa võid välja näha viimase peal pandav ja laulda laval sadade lapsevanemate ja õpside ees, mikromini seelik või püksid jalas, tikk-kontsad all ja dekoltee vöökohani-peaaegu.
Sa võid olla nohik. Sa võid olla creepy või freaky, kanda sealsamas laval ereroosat punkariharja või sonimütsi, jõllitada välja poolt nägu varjava tuka alt või lehvitada meetripikkuseid erevalgeks blondeeritud juukseid. Ja sa VÕID seda teha.
Õps ei saada sind kraani alla nägu pesema või "korralikke" riideid selga panema.
Päris tore või mis?
Samas on vastavas eas tibisid vist raske kasvatada. Ma tuttavate pealt näen. Ei ole vähe seda solaariumi-, juuksuri-, meigi- ja riietuseraha, mida esivanemate käest suht vastuväiteid välistaval toonil nõutakse.
Ja nad saavad nii ruttu suureks! Kui ma kevadel sama kooli noortegrupiga koos Strasbourgis olin, hämmastas mind nende iseseisvus ja iseteadlikkus. Pudenesid rõõmsa jõuguna võhivõõras riigis ja linnas laiali, vähimagi eksimise või mittehakkamasaamise hirmuta!
Ma sama vanana vist küll vaat et hoidsin emme käest kinni, kui Leningradis ringi kolasime.

Huvitav on neid noori vaadata.
Üldse on maailma huvitav vaadata.
Erekollase vahtra otsas musti hakke
mutikesi pinkidel päikese käes
udu tõusmas jõe pealt ja ämblikuvõrkudest
Ma võiks lõputult lonkida ja vaadata...

Walking on air

Kõik on juhus. Jumalik juhus. Juhused võivad juhuslikult kokku langeda, ühel pisut pilvisel hommikul..
Lapse kahtlaselt läikivad silmad ja valutav kurk
Minu ja pesuga suhtlemisest keelduv pesumasin
Koera kõrvapõletik
Tühjus rahakotis
Minu täna ilmunud lugu turvalisusemängus õhupüssi laskvatest noortest ja Soome hull

Mu poiss väitis, et eile huviringist tulles tegid suured poisid talle tuupi. Lõid siia ja sinna ja tuuseldasid niisama. Ma ei usu, et see midagi tõsist oli aga ikkagi. Miks?
Tõnis Lukas ütles päris hästi: niikaua, kuni meie kangelased on suitseva relvaga läbi plahvatuste ja üle laipade sammuvad tegelased, pole mingit muutust loota.
Üks vana koolidirektor jälle kommenteeris- mis te nüüd, minu ajal oli laste omavahelist jagelemist ja vägivalda palju rohkem.
Nii ma siis saadan igal hommikul oma armsad maailma ja palvetan mõttes
Palun hoia neid

Aga
You know that I love you
go on
feel it breathe it belive it
And you` ll be walking on air
go fly go fly
go high
and you`ll be walking on air

Tallinnas on ja Pärnus ei ole

Täna alustavad ajaleht KesKus ja Apollo raamatupood oma uut raamatuklubi hooaega.

Avaüritus "Kirjandus kirjanduse taga" toimub täna kell 18.00 KuKu klubis, Vabaduse augu kõrval.

Juku-Kalle Raidi külalisteks on Enn Vetemaa ja Teet Kallas, vesteldakse kuuekümnendikest, nende kirjandusest ja elukesest kirjanduse taga - boheemlusest, klubindusest ja muidu toredatest seikadest.

Sissepääs kõigile prii,
üritusele annab vunki Saku õlu.

Minge, päälinlased, ja andke teada, kuidas oli!

Ma sain!

Kerli Kõivu plaadi ja olen vägade rahul!!!

uued tibid

Teisel katsel vist tulid ikka pildid ka ühes.
Pikajuukseline on Kerli, kes muu.
Lokkiskiharalist vaatasime igast kandist ja arvasime, et Madonna moodi veidi.
Püüan mis ma püüan aga ei saa piisavalt väikeseid ilusate joontega nägusid, kõik tulevad mingid suureninalised. Ja meigiga on raskusi, kuna ma ise ennast peaaegu ei meigi, ei oska neid laujooni vedada, kuis vaja.
Nüüd on mul pead otsas. Ainult üks jänesepea ootab veel keha.

ideedepuudus

Igaesmaspäevane peamurdmine hakkab pihta: Millest võiks rajoonileht oma laupäevasel nõuandeküljel kirjutada?
Põrandakatted, valgustid, ploomipuude ja mustikate kasvatus, laste taskuraha, koristusvahendid, ökotoiduained, jne jne- tundub, et kõik asjad on ära kirjutatud.

Kellel on häid ideid?
Lootusrikkalt
Ritsik

Imelik keel

Käisin naabrinaise käest laenamas suuri plastkanistreid, kuhu õunamahla pannakse.
"Tere, kas ma saaksin palun neid kollaseid plänne laenata?"
"Mis plänne?"
"Mannerguid. Mahla jaoks. Kollaseid."
"eee.."
"Kanistreid."
"Aaaa! Kolonnesid! Saab ikka!"

Mina ei tea, mis keelt need lääne-eestlased räägivad. Ütlevad, et tossama tähendab magama ja piim on neil tilgastanud mitte müre. Punima tähendab õmblema ja... ma pole 11 siinelatud aastaga ikka veel kõigile sõnadele pihta saanud.
Meil mägi-eestis näiteks ropsitakse põrandavaipu. Mees esimene kord naeris mis hirmus- oksendate vaiba täis?!

Et siis nüüd langesime meiegi..

Vihkan töökoosolekuid. Mis mõtet on kollektiiv kokku kutsuda, et kuulutada ikka ühte ja sedasama, mida iga päev igast meediaväljaandest kuulda saab: on sitasti ja hullemaks läheb?
Ja mis on lahendus? Õige! Vähem möla, pikem samm! Rohkem tööd, rohkem pühendumist, laiemat profiili, rohkem uuendusi.
Urraa.
Ega me kõik saame senini ju palka ilusate silmade eest. Rikume oma selgasid ja silmi, kulutame allesjäänud närviribalaid ja vabasid päevi- niisama! Ajaviiteks.
Oleks siis võimalik rahulikult mingi sisuline arutelu maha pidada, kuidas meie toodet paremaks muuta aga ei. Lihtsam on ju lugeda allesjäänud kopikaid ja tegijatele rohkem piitsa anda.
Ähh, võibolla ma sain kõigest valesti aru ja keeldun omaks võtmast konstruktiivset kriitikat... tuju on kuri ja mossis.
Vähemalt koondamisi ei tulevat.
Ma tõesti ei oska ette kujutada, mida need sajad ja tuhanded inimesed oma eluga peale hakkavad, kes säästurežiimi tõttu ettevõtetest üle parda heidetakse. Hale hakkab, kui järele mõelda.
Ma tõesti ei tea, mida mina muud võiks teha, kui asi niikaugel oleks. Ma ei oska midagi!

Kui hoolega mõelda, siis... kunagi oskasin ma batsille laiali külvata. Erinevate söötmete peale ja rottide sisse. Äkki vajab mind mõni bakterioloogilise relva tootja? Oo, tean, ma võiksin osaleda kempsupotibakteritetapmise reklaamis, paneksin valge kitli selga ja seletaksin, et potis elavad kurjad kolibakterid. Või et hammaste vahel elavad ka igasugu imeloomad, mis teid ilma kolgeidi protektžionita ründavad.

siis ma oskan veel herbaariumi koostada ja valguspüünisega ööliblikaid püüda. Kuskil uus-gineas vähe lahe ei oleks liblikaid püüda ja ropu raha eest maha müüa. A kuhu ma niikauaks lapsed panen?


Siis ma oskan veel lastele õpetada, kuidas töövihikuid täita ja plastiliinist seeni, traktoreid ja oravaid voolida. Ainult et lapsed peaksid ise antud tegevusest huvitatud olema. Kas kujutate ette viieaastast, kes nutta luksudes karjub: ma ei taha seenekest voolida, ei TAAHAA!!! See on karm, võite mind uskuda.

Saan hakkama ka märgviltimise, tikkimise, ehete ja muu kribukrabu valmistamisega. Muffineid oskan ma pagana hästi teha ja kotlette.
Diagnoosin telefoni teel ära kümme enamlevinumat lastehaigust ja soovitan ka
esmased ravivõtted.

Õpetan, kuidas peaks elama :D

Võin redigeerida ja avaldamiskõlblikuks kohendada kõiksugu vusserdisi.

Mul on ikka suht lai profiil, tuleb välja. Aga kust leida selline töökoht, kus kõik need anded ja oskused kasutust leiaks?

"Andke meile retsept, oo Suurvägevus," karjusid kuulajad kannatamatult. "Ütelge meile selle saladus, oo Suurmõistus!"
"Votke pliiats ning paber," möirgas Suur Ülemnõid. "Mina teile nüüd Retsept 86 Aegrreleega Iiremeistri koostisained ette loen."
(Roald Dahl, Nõiad)

Ma kasutangi enamust neist oskustest iga päev. Ema-ametis. Palk pole suurem asi aga vähemalt majanduslanguse käigus koondamist karta pole vaja:D