Hea kool, vilets kool

Kirjutasin päevateema, mis tundus netikommentaaride rohkuse järgi paljudele inimestele korda minevat. Point selles, et enam ei pea vanemad last esimesse klassi pannes ise kooli kohale minema vaid toovad avaldused, kuhu on muuhulgas kirja pandud, millist kooli eelistatakse, haridusosakonda, seal jagatakse need koolide kaupa pakkidesse ja registreeritakse ära. Et justnagu kena?
Siis ei ole kena, kui sa tahad last panna kooli, mis on erinevatel põhjustel väga populaarne. Kõik on maru ärevil, et kui laekub neli klassitäit sooviavaldusi ja kaks klassi ainult vastu võetakse, et kuidas siis valik toimub.
Varem oli kõik lihtne-kes ees see mees, paljud lapsed pandi juba nelja-aastaselt järjekorda. Nüüd jagab lapsed õppeasutustesse laiali kooli või vanemate asemel haridusosakond ja eelistatakse neid, kes koolile lähemal elavad või kellel vanemad õed-vennad juba seal koolis käivad. Ja võib juhtuda, et kuigi su laps on kolm aastat järjekorras aga elab liiga kaugel või oh häda, hoopis maakonnas, siis ta ei saa sinna kooli.
Ma oleks ka vihane, kui mul see situatsioon oleks.
Aga mul pole, sest minu suuremad käivad suures, kõledas ja halva mainega koolis. Kaalusin Krissu puhul kaua, tuttavad jagunesid kahte vankumatute vaadetega leeri: Mina olen seal koolis käinud, seda oma lapsele ei soovi VÕI olen käinud ja las laps ka käib.
Minul puudusid Pärnu koolide suhtes igasugused eelarvamused, kuna mina käisin Tartus koolis (virtuaalsed lehvitused ja tervitused praegusele Tamme gümnaasiumile). Meie kodule kõige lähem kool on jah suur kõle maja aga pätakatele on eraldi korrus ning minu jaoks oli tähtis faktor, et jõmpsik ei pea hommikul unise peaga bussidesse trügima, mis tipptunnil ikka lõhkema kipuvad lastest. Meil, luuseritel, autot ka pole ja ma tite kõrvalt poleks suutnud hommikul last käekõrval kesklinna kooli viia.
Krissu rühmast läksi sinna ebapoppi kooli lausa 10 last ja nii otsustasin lõpuks minagi.
Ma mäletan seda esimest päeva, kui ma Krissut kirja panema läksin. Uhh! Vaatasin, et siin on küll aeg 20ks aastaks seisma jäänud- tahtejõu najal ees seisvad aknad, kriimud põrandad, võikalt rohelised tolmused vitriinkapid ja koridoriseina stendil vahtisid vastu kohati täpselt samasugused õpetajatüübid kui minu ajal, kuivik-keemikutädidest rangeprilliliste matemaatikute ja turjakate keka õpsideni.
Siis algas vahetund ja ma tundsin ennast kui pime, kes on keset kesklinna peatänavat autoteele seisma jäänud. Kahelt poolt vihisesid mööda letsu mängivad algklassilapsed, kellest enamus minust peajagu pikemad, garderoobi poole kulges gümnasistide katkematu tihe rivi, tõmbasin pea õlgade vahele ja pressisin end kahemeetriste kolgede voolust kuidagi jälle peaukse juurde.
Pool päeva käisin ringi, emotsioonidest uimane. Püüdsin ette kujutada, kuidas minu kääbuskasvu kiitsakas plika raske välisukse üldse lahti jõuab tõmmata ja selles hullumajas oma klassini tüürib.
Aga meelt ei muutnud. Praegu ei kahetse midagi. Klassis on eluterve õhkkond, on igasuguseid lapsi oivikutest õpiraskustega jõmmideni, on ka parajalt ulakaid tüüpe. Aga lapsel on oma armsad sõbrad, klass hoiab kokku ja õpetaja kohta tuleb mul lihtsalt kiidusõnadest puudus, noore hapra naisterahva kohta hoiab ta kogu seda kampa ikka väga raudse käega ohjes.
Mikul pole ka hullu. Tema klass meeldib mulle natuke vähem, sest mingid imelikud trendid on teistest erinevatesse lastesse suhtumisega, moekaupade ja vaba aja veetmisega. Nende klassi lapsi ja vanemaid tunnen ma üldse vähem. Kuid Miku saab praegu hakkama ja hullu midagi pole olnud. Ptüi-ptüi!
Mitte et esimesed aastad poleks rasked olnud. Ei taha väga meenutadagi. Kuna Krissu oli teistest lühem ja Miku paksem, siis oli paljudel ütlemist selle kohta. Oi kuidas ema süda valutas nähes kurba stressis last... Lisaks üleüldine pinge, lärm, 1000 last koolis. Tulid mõlemad esimesel aastal koju, magasid, ärritusid iga pisiasja peale, nutsid tihti.
Jah...
Praegu mõlemale täitsa meeldib koolis käia. Sõbrad ja.
Koolis aknadki ära vahetatud.

Ma ei tea, kuidas selles teises koolis oleks läinud. Seal keskkond viimase peal, kõik vuntsitud ja klantsitud, spordi- jt ruumid samuti. Kord on majas igas mõttes, nii öeldakse. Minu üks lapsehoidja ütles, et isegi liiga range kord, temale hakkas sealne pidev kontrollimine ja "meie oleme nii tublid ja head" õhkkond ajudele käima, tema kunstnikuhing ei tundnud seal end hästi. Teine tuttav võttis poole õppeaasta pealt sealt lapse ära, sest tekkis kiusamine.
Ilmselt olen mina ka paras boheemlane, sest pidev parim ja täiuslik olemine ei meeldi mullegi. Mina ei poolda eliitkoole. Mitte et too kool eliitkool oleks, lihtsalt, paljud vanemad ilmselt oletavad, et see on linna parim kool. Võibolla ongi. Tore on, kui on.

Ma jõuan lihtsalt selle oma artikli kommentaaride juurde tagasi kus paljud panid väga üheselt koole paika. Hea kool, pühendunud õpetajad ja ilmselt sarnase kõrge vaimse tasemega ja korralikest kodudest pärit lapsed. Versus halvad koolid, koledad, remontimata, kus linnaosa kõik need kaagid koos, keda peenematesse koolidesse ei võeta. Proletariaadi kasvulava või umbes nii. See vastandamine käib rohkem või vähem avalikult juba väääga pikka aega.
Muidugi on hea, kui lapsel on koolis head tingimused ja toredad õpetajad ning klassikaaslased, kes ei jää istuma ega satu politsei huviorbiiti. Super! Oleks meie koolis ka nii!
Aga päris elu on midagi muud. Mulle hakkab vastu see, kui teistsuguste peale põlglikult ülevalt alla vaadatakse. MEIE laps PEAB parimasse kooli saama, et saada parim võimalik haridus, kindlustada koht PARIMAS gümnaasiumis ja otse loomulikult ülikoolis. Appikene, nad on seitsmeaastased ju alles! Mis siis, kui mõni ei tahagi ärijuhiks või ministriks saada vaid puusepaks?
Vat sellepärast ei teki mul Katjuushaga mingit pikemat mõtlemist, mis kool valida. Ikka seesama tavaline. Meil on tavaline perekond ja tavalised lapsed, eliidiks ma neid koolitada ei taha. Kui tõesti keegi ülinutikaks osutub, siis võib ju hiljem kooli vahetada.

Ja palun, ärgu tundku nüüd K kooli lapsed või lapsevanemad või õpetajad end puudutatuna. Ma püüdsin kirjutada erandlikult (loodetavasti erandlikust)
üleolevast tõusiklikust suhtumisest nn tavaliste koolide suhtes.

Keegi võiks mõne tillukese kommentaari ka kribada, et mille alusel teie kooli valisite/kavatsete valida.

Varsti rind karvane

Sai siis täna tsipa isa tehtud.
Ei elu on ikka naljakas....
Minul täna tööl venisid asjad pikemaks kui vaja, nagu nad ikka venivad kui on ekstra vaja varem varvast visata. Lapsel lasteaias isadepäeva pidu. Et T-l oli tööpäev, ja ta ei teadnud, kas ja kuna ta peole jõuab, joonistasin ilusti suu pähe ja valmistusin ise isa osatäitmiseks.
Täpselt selleks ajaks, kui mina kontorist nina välja pistsin, oli kohale tellitud paduvihm. Mina lidun bussipeatusse, peoni 20 minutit. Vaja oli ju ka näksi osta, aga buss oli juba silmapiiril. Karjusin ajaleheputkasse SAATE MULLE HÄSTI RUTTU KARBI GEISHA KOMME ANDA??? Misasju? ei saand müüja pihta. KOMME NOH, HÄSTI RUTTU! mis komme?
Krt krt krt, buss oli ees ja müüja jäi arusaamatuses mulle järele vahtima.
Lasteaia peatuses kallas veel hullemini vihma. Peo alguseni 9 minutit. Küll toidupoe müüjad vaatasid mind veidra pilguga, kui ma tilkuva ja hingeldavana sisse tormasin ja PALUN... HÄSTISUURPAKK ... ÄHH, ÄHH, ..KRÕPSE hüüdsin. Oh jah aga milliseid ometi? küsisid nemad lahkelt. ÄHH, PUHH, ÜKSKÕIKMILLISEID AGASUURPAKK!
Peo alguseni 4 minutit. Lasteaia tänav on üles kaevatud ja tuleb nõtkelt ületada kraav ja liivahunnikud.
Kohal! Uksed on lukus ja kellatiristamist ei paista keegi kuulvat, kõik on vist saalis juba.
Kuuldi siiski. Saali. Peoni -1 minutit. Lapsed tulevad sisse. Jõudsin! tehke järele!
***
Muidu kõik kena ja Katjuusha kaifis meil esinemist täiega. Kui oli isade-laste tants, astusin vapralt koos 20 isaga ringi ja laulsin täiel rinnal "Tee nii, tee naa" laulu.
Meie issi laekus pärast rühmas kohvitamise ajal. Aga tore, et ta siiski jõudis.
***
kodus oli Lottekas igavusest ära söönud tugitooli käetoe, minu hoole ja armastusega vilditud salli ja mitmeid osasid meie elutoavaibast.
***
off topic
Ma olen sel sügisel kaotanud juba kolm kõrvarõngast. Ja eile sain ma ilgelt ebameeldiva maili (vt eilne postitus)aga pärast minu vastust tänas ilguse saatja mind mõistvuse eest ja allkirjastas "Lugupidamisega xxx".
***
Elu on ikka uvitav, ma ütlen :)

Rahva Hääl

Kui veel keegi tuleb mulle ütlema, et mina olen tema SÕNADEGA midagi valesti või pahasti teinud, siis ma viskan teda lillevaasiga!
Mul ei ole siin lillevaasi, peab abiruumist tooma... teised laua külge mittekinnitatud esemed on liig kergekaalulised minu frustratsiooni väljendamiseks.
Ja lillevaas ei lahenda küsimust arvuti kaudu minuni jooksnud pisikeste tigedate bitipoiste neutraliseerimisest.

Mul tuli praegu HIILGAV idee.
Kuna minu poolt esindatud elukutse on muutumas üleüldise mahatrampimise ja valetamises süüdistatavaks .... asjaks.. siis võiks lehed kah streigi välja kuulutada. Veel enam: kõik lehed võiksid pakkuda välja, et IGA inimene, kes tunneb, et on kirjutamata mingitest täiega olulistest teemadest, inimestest jne tuleksid ja kirjutaksidki! Teeme nädal aega sellist lehte, kus ilmuvad ainult nn rahva poolt kirjutatud lood! Andke tulla! Juubelijutud, tublide firmade enesekiitused, olukirjeldused, aga ka sõimukirjad ning ausad analüüsid sellest, mis on eesti riigis mäda ja mida peaks olukorra parandamiseks ära tegema.
Internetikommentaatorid astuvad lõpuks ometi paberile, pahased pensionärid saavad lõpuks ometi sõna, need, kõik, kellele on liiga tehtud, saavad vastu virutada.

Ja sünnibki ajaleht, mis on tõeline Rahva Hääl, kallutamata, mõjutamata, ilustamata, toimetamata, kõne- ja mõtteviis muutmata.

Kas pole geniaalne idee?
Kes on essa kirjutaja?

ärge võtke tööd koju kaasa

Täiega nõme on tööd koju kaasa võtta. Ma tean, ei tohiks! Asjatad omi õhtuseid asju ja kuklas tiksub kogu aeg- hakka juba tegema.
Aga mis teha, kui ei jõua tööpäeva jooksul oma asjadega ühele poole? Ja vaja on, et homme oleksid need ja need ja need juba valmis?'Ega muud kui lapsed magama ja ise klaviatuuri taha.... Samas tahaks telkust üht suht keskpärast filmi vaadata. Ja lugeda. Või lihtsalt magada.
Vilm räägib sellest, kuidas 26aastane noormees oma essat raamatut kirjutab.
Ma arvasin, et ma jõuan endas selgusele ja suudan oma elu muuta aga... kurdab kutt.
Poiss, ütleb vanaema. Ma olen 133 aastane (tegelt ta pole aga ta on tiba dementne) ja olen terve elu püüdnud endas selgusele jõuda aga see pole eriti õnnestunud! Mina suren varsti ära aga sina oled alles noor. Niiet ÄRA VIRISE! Ütles mutt.

Mulle tundub ka üpris tihti, et kui mul oleks paar tundi aega istuda kuskil täitsa üksi, ilma kohustusteta (see on oluline), siis ma suudaksin endas selgusele jõuda ja panna paika prioriteete.
Häda on selles, et mul ei ole neid kahte tundi kuskilt võtta.
Kui mõtlema hakata, pole kaks tundi suurt midagi. Nädal aega üksikul saarel, ehk siis suudaks endaga taas tuttavaks saada.
Seni aga siblin õhtusöökide ja lõpetamata failide oravarattas. Vaadates neid filme, millest ei saa enne aru, kas nad just sulle just sellel ajahetkel midagi öelda tahavad, kui nad on läbi. Nädala aja lugemata lehed lauanurga peal. Ekspressi lugesin isegi läbi

Lähen varsti haiglasse paariks päevaks, seal on aega olla ja mõelda.

Sõnadest on antud ajahetkel kopp totaalselt ees. Piisab paarist sõnast, et inimesed tülli ajada, usaldamatust külvata, solvuda. Piisab paarist sõnast, et olukord lahendada ja haigetsaanu taas jalule tõsta. A on küll ja küll inimesi, kes ei ütle neid sõnu, vaata ise, kuidas saad.
Väsitav on püüda päevast päeva teha kõike hästi, et kellelgi poleks kobisemist aga näetsa, ei kuku välja! Ei ole jälle õigeid sõnu õiges kohas kasutanud.

Täna pole minust küll enam töötegijat.

Kummituspidu

Sedasi jah, et meil peeti halloviiniõhtul kange pidu maha laste poolt. Mina ei tea, kust nad selle idee peale üldse tulivad aga juba mitmeid päevi enne lõigati sõpradega paberist kümnete kaupa kummitusi ja irvitavaid kõrvitsaid ja ämblikke välja, kõik küllasattunud pandi ka värvima ja lõikama. Asjad kinnitati niitide ja kleepsudega lakke ning võin öelda, et öösel kuuvalguses oli ikka suht tontlik seda kummitustemetsa laes tiirlemas ja hõljumas näha, lapsed ise ka ei julgenud lõpuks enam hästi pimedas magama jääda:)
31. okt õhtuks tariti siis koos sõpradega kohale hulk söödavat nänni (krõpsude, küsiste, kommide ja limpsidieet, jäkk, sellise magusa ja säilitusaineid täis toiduhulgha suudavad ära seedida vist küll ainult karastunud kaheksa- ja kümneaastaste kõhud), plikad tegid küpsisetorti, kust kummikommidest ussid välja pugesid. Paar külalist laekus ka, küünlad pandi igal pool põlema, näod värviti ära ja kostümeerimine veel peale selle.
Algul oli neil elevil olek küll aga mingeid erilisi mänge ei osanud nad äkki välja mõelda. Mingi aja pärast läks pidu siiski käima, tegin neile toidumängu (kinniseotud silmadega tundmatu toidu söömine ja äraarvamine), siis tulin nende võikalt maalitud nägusid pildistades selle peale, et võistelda kõige koledama näo tegemises.
Oi selle pildistamine neile meeldis! Siis võisteldi kõige nunnuma näo tegemises, siis tegid liikuvaid pilte- mis ka ülalpool natuke näha on.
Ja edasi juba niisama müdin.
Igatahes olid kõik täissöönud ja rahul ning varisesid voodisse jõudes sekundipealt unne. Mina ja Kati nägime õudukaid unes, teised mitte.
Noh, on jah ameerikast sissetoodud kommertspüha aga mina võtan seda kui head võimalust lastega nalja saada. Ästi lahe õhtu oli.

Tööl pole see nädal nii hästi läinud, kultuur kipub linnast novembris otsa lõppema.
Täna käisin XXX lastemajas. Jumal õnnistagu neid lapsi seal ja suuri inimesi, kes nendega seda kohutavalt
kohutavalt rasket
tööd teevad.

Kontrastina oma rõõmsatele, rahulolevatele, ärahellitatud lastele nägin seal üht väikest tüdrukut, kelle olekus oli selline väsimus, kurbus ja lootusetus et südamesse lausa lõikas. Ta istus laua ääres nagu kodutu koer, kogu olekuga väljendades alandlikkust- andke andeks, et ma olemas olen- ja masendust.
Mustaks värvitud juuksed ja kahvatu näoke. Väike kurb kummitus.

piinlik

Mul on tõsiselt piinlik, kui kogu oma heaks-olemise-püüdlustes oskan ikkagi tihtilugu valesid asju öelda, kirjutada või teha.
Ausalt on piinlik. Ja blogi ei saa vist ikka olla KÕIGI oma mõtete väljaütlemise koht. Sest kujutage ette: blogi võib keegi lugeda! Üllatus missugune!!
Mine viska oma jonn kempsupotist alla- soovitan pesamunale tihtilugu. Ju peaksin isegi seda vahel tegema.
Ma ei oska olla nagu kolleeg S või paar mu sõpra, kes MITTE KUNAGI MITTE KELLESTKI MITTE MIDAGI negatiivselt ei räägi. Isegi siis, kui oleks põhjust rohkem kui rubla eest.
Ja sellepärast
ei
kirjuta
ma
enam
kellestki
midagi
kasvõi vihjamisi
natukesekenegi
pahasti
Ma luban!
Ja kui keegi tunneb end mõne minu mõttejupikese poolt solvatuna või ebamugavalt, siis pliis, ärge tundke! Räägime asjad selgeks!
Sorri veelkord
allkiri
Teie Ritsik

Koht, kus kellal pole tähtsust

Niisiis.
Heimtalis käisime Tekstiilikoja raffaga loomade kudumist õppimas ja taaskasutamise nippe uurimas. Olime seal terve päeva, mis kulus nii kähku, nagu poleks seda olnudki. Kogu see vanade asjade ja ajaloo maailma haarab sind nii endasse:
kulunud lihtsad veimevakad ja kapid-kummutid täis iidvanu pitse, kudumeid, tikandeid, tekstiilinäidiseid. Liigutavalt pits-satsilised titetanukesed ja papud, luksuslikud pulmavaibad, lihtsad töökindad ja -sokid, kümme korda parandatud.
Väga tõeline ja ilus on talupojamööbel. Ma võin mõnda kriimulist kummutit silitama jäädagi...
(Tuli off topic praegu meelde mustast puidust hiiglaslik riidekapp Ventspilsi lossis, need täispuidust uksed olid mingi 10 cm paksud ja need nikerdused, maeivõi, seda kappi paitades tuli peaaegu pisar silma, et SELLINE ASI on valmis tehtud!)

Mulle meeldis väga Anu Raua filosoofia, et tänapäeva inimesed on emotsionaalselt nii näljas pidevalt, kogu aeg on vaja uusi riideid, mänguasju jt trääni, kõik see tüütab kiiresti ära ja haaratakse jälle uue järele. Vanasti tehti aga näiteks ema jakist lapsele uus mitte aint kokkuhoiu pärast vaid ka seepärast, et see oli EMA jakk, seal sees oli ema lõhn ja aura. Ma ise ka panin oma elu esimesesse ja seni viimasesse lapitekki oma ema kitlijupid sisse sest nad olid mulle armsad.
Muuseumis on võrratu aura, sest see kõik oleks justkui oma, kogu eelnevate põlvkondade looming kappides ja vitriinides meie ümber. Ning meie matsakad tööst krobeliste sõrmedega esiemade vaimud kiikavad savikrohvitud ahjude tagant, kuidas praeguse aja noorikud näpunööri ja sokikannaga hakkama saavad. Ja muigavad pihku kui meie imestame tattninavalgel nikerdatud mustrite värvirõõmu ja keerukust.
Tänapäeva noorikutel pole ju aega. Aega süveneda õieti millessegi.

Anu Raud ise on imeline missiooniinimene. Ma alati imetlen neid, kes on oma alale või ideele kogu hingest pühendunud. Ta on ju vaipade ja käsitööga tegelenud kogu elu, õpetanud sadu tudengeid, vastu võtnud külalistegruppe, turiste, ajakirjanikke. Ja ta ei väsi ikka veel! Ta räägib eesti külakultuurist ja rahvapärandist sellise rõõmu ja imetlusega, nagu me oleksime olnud esimesed inimesed üldse, kellele ta neid mõtteid jagab. Ta kahetses, et meil polnud aega tulla tema enda kodu ja lambaid vaatama. Valutab südant, kui eestlased paremaid marjamaid otsima lähevad.
Kiidab iga töötoas osalejat. Pärib särasilmil "linnauudiste" järele. Tassib oma kodust paar viimativalminud vaipa meile näha, toob teiselt korruselt aina uusi ja uusi esemeid uurimiseks. Räägib, kuidas ta armastab pikki käsitsi ilusa käekirjaga kirjutatud kirju ja lihtsalt rahulikku suhtlemist, videviku pidamist, kui saab inimestega koos istuda ja maailma asju arutada.

Ja kuigi ta on väga lugupeetud, hinnatud, autasustatud ja austatud proua, on ta ennekõike siiski lihtne ja väga sõbralik inimene. Ma olen tohutult tänulik, et sain võimaluse temaga kohtuda ja muuseumis ilusa päeva veeta.
Ning sain innustust oma nokitsemisi jätkata, sest see on tegelikult tähtis. Olgugi, et vaid mõni kindapaar, tikitud loomake või ehe, see on MINU TEHTUD.

Heimtali koduloomuuseumi aardekambrid

Õhtupoolik soomepoistega

Ma pean kuskile risti tõmbama: mul õnnestus eile mees teatrisse meelitada. Oli nimelt selline ajaloolise teemaga tükk, soomepoistest, "Kangelane".
Minul oli eelarvamus suht suur, igast paatos ja vabadusvõitlus eriti ilusaid emotsioone ei tekita. Aga ei olnud üldse hullu, mulle meeldis täitsa ja kaasalegi.
Sõjafilmid, sõjaraamatud ja sõjalavastused on kõikk mingis mõttes sarnased: me saame jälle teada, et
a)sõda on mõttetu malemäng, kus kuningate positsioonide heaks hulgaliselt ettureid ohvriks tuuakse
b)sõjas kannatavad kõige kohkem täiesti tavalised inimesed, ilma patriotismi või millegita, kes lihtsalt käsku täitma saadetakse
c)emad on alati sõja vastu
d)ka täiesti tavalistest inimestest, sealhulgas mammapoegadest, ülbikutest, sportlastest jne saavad lahingutes sõdurid
e)iga sõdur jõuab mingil ajal valikuni, kuhumaani täita käske, kustmaalt üritada jääda inimeseks

ja see etenduski täitis need punktid üsna täpselt ära.
Hea paueri andsid saali 6 Endla uut poissi Viljandi kultuurikolledzist. Nad olid ilusad, naljakad ja andekad, mmm... igale maitsele keegi:)
Vlassovi roll oli hea ja Seemanil kah
Lahingustseenid ei olnud õnneks väga ülepingutatud. Kohati hakkas lavalt saali rulluv masinasuits lämmatama, "boonuseks" veel ühe minu kõrval istuva meeskodaniku pohmakahais :(
Sestap on mingis mõttes parem peaproovis käia, istud saalis 5-10 inimesega, laiutad toolis oma tagumiku ja iseenda mõtetega, mõnus!
Samas oli tegemist esikaga, saal puupüsti rahvast täis, hulgaliselt prominente, kummardama tulid kõik lavastuse asjapulgad Komissarovist Toomas Lungeni. Saalis olid ka kümmekond tõelisi soomepoisse. Nad olid vanad, MULDVANAD, mingi 90aastased ilmselt, nii vanu inimesi pole ma varem kunagi teatris näinud... Aga väärikad, ülikondades, saatjate käe alt kinni hoides, kahvatud näod tõsised ja ainsagi emotsioonita. Oleks tahtnud teada, kuidas neile meeldis...
Kui näitlejad kummardama tulid, laulsid soomepoisse mänginud noored näitlejad päris soomepoistele lavalt ühe laulu. Vanakesed tõusid püsti ja kogu saal samuti, paar näitlejat peitsid liigutuspisaraid.
Mnjah, tasub küll vaatama minna.

Veider on mõelda, kuidas kõik see toimus mingi 60 aastat tagasi, vähem kui üks inimpõlv. Kuidas me praegu oleme varjunud oma illusoorselt turvalisesse ühiskonda aga see kõik võib nädalapealt otsa saada. Ja kõik tropid ja muidu rullnokad, ärigeeniused ja lihtsalt petised, kuldmedaliga lõpetajad ja istumajääjad paisatakse teise maailma, kõik kistakse laiali, rebitakse tükkideks, trambitakse maatasa, kõik hävib või muutub: majanduslik seis, kodud, pered, kallimad, plaanid ja unistused...
Kuidas on kellelgi õigus niimoodi teha? Kujutan ette, et minagi oleksin valmis emana oma meest ja poega küünte ja hammastega rindelesaatmise eest kinni hoidma. MINU mees, MINU poeg! MINU kodu!
Aga "Heades ennetes" on üks täpselt selle kohta käiv lõiguke, otsin selle õhtupoole üles.

emme palgapäev!

.. on see, et veerandilõpp saabus pingsa ootamise peale ja minu kahel koolilapsel on tunnistustel
KÕIK VIIED!!
Ma saan aru, küll, et algklasside värk ja mõni asi nüüd aga minu jaoks on ikkagi asi missugune, sest ega ilusate silmade eest ei panda viisi isegi mitte algklassides.
Minul endal olid ainult viied vaid esimeses klassis, teises läks kirjatehnika neljaks ja edaspidi sigines neid nelju juba tihedamalt, mingis klassis tekkisid paar kolme kah. Ma isegi ei tea, kas ja kus mu tunnistused alles on, põnev oleks vaadata...
Mehel olid kolmed-neljad.
Ootan nüüd pingsalt tööpäeva lõppu, et vahukoorekringliga koju tormata. Emme kas ma nüüd saan sada krooni? küsis poiss lootusrikkalt. Eee, järgmisel nädalal ehk. Poisil sõber saab pidevalt hinnete eest pappi, sestap Mikulgi sellised huvid. Kevadel sai sõberpoiss ilusa tunnistuse eest suisa tonni, mille pidulikult legode peale ära kulutas.
Veel silitan endal pead intervjuu eest Komissaroviga, mida läksin tegema taas aukartusest kangena aga mis tuli peris ea välja mu meelest.
Ja Tallinna kriitiku äramoosimise eest, kes mulle loodetavasti arvustuse kirjutab.
Ja esimese poolteise toimetamisnädala eduka ühelepoolesaamise pärast.
Ja koeraga hoolsa jalutamise, mängimise ja treenimise eest.
Ja Krissu hiigelpika salli lõpetamise eest.

Aga kõik tuleb millegi arvelt ja Kati teatas mulle, et lasteaias on palju lahedam kui kodus, kus keegi kunagi ei viitsi mängida :(
JA kodus on nädal aega söögiks olnud poolfabrikaadid.
Ja aknad on ikka pesemata.
Vahelduseks ei anna ma endale täna piitsa!

mõnusad asjad ei mahu päevaplaani

pole tükk aega midagi blogistanud
olen töine, sest kolleeg maandab endiselt Indias stressi ja mina püüan sama tubli olla, kui tema.
Palju päevi ootasin laupäevast viltimiskursust, OMA AEGA kui sellist. Viltida oli mõnus, neid värvilisi villasid sättida ja efektlõngu, aint lõputult pärast rullida ma hästi ei viitsi. Ja tegelikult läks mul seekordne vilt viltu:(
No ei jää inimesele meelde, et punane vill teeb valge villa roosaks! Roosat värvi täis alusriie tegi õrnroosaks mu teise töögi, mis supposed to be bright white!!
Kodus lõikasin puna-roosa asja vähimagi kahjutundeta ribadeks, kindatoorikuteks ja kaladeks, eks näis, mis edasi.
Esmasp läheme Anu Raua juurde ja ma olen taas elevil nagu koolilaps enne Riia loomaaeda sõitu. Paraku ülemus leidis, et ei tule kõne alla, kui kultuur teisip lehes kajastamata peaks jääma ja see tähendab esmaspäevase töö reedel ärategemist, mis pole teps lihtne...

Ma ikka ei oska...
kui ma millegi mõnusa jaoks aega võtan, siis kipub see millegi arvelt tulema.
Tänu viltimisele lükkus laupäevane koristamine pühapäeva ja lükkas päevaplaanist välja pontsikute söömine ning laste pühapäevakooli.
Koeraga koolis käimine lükkas liiga hiliseks laste vannitoppimise, seega lükkus edasi magamaminemine, seega oli vaevalisem esmasp hommikul silmi lahti rebida jne.
Plikale õhtuti salli kudumine lükkab edasi mõned majapidamistööd. Või vastupidi.
Õhtune voodis raamatulugemine välistab mehega suhtlemise. Ja vastupidi.
Ja pisut pingelisem tööpäev kustutab üldse nii ära, et mitte midagi ei jaksa peale diivanil laotumise õhtu jooksul enam teha.

Raamat on Terry Pratchetti "Head ended", pool on läbi ja mõnus on, selline nats üle võlli. Huvitav, mida mõni korralik kristlane sellest raamatust arvab? mulle meeldib kontseptsioon: maa peal kolavad ringi ingel ja deemon, nad saavad hästi läbi sest kuuluvad sama süsteemi eri poolustele, mõlemad teevad jõudumööda head või siis halba ja suurema osa heast või siis pigem halvast teevad inimesed ise ära...
Ning mõlemad otsustavad Armageddoni ära hoida, sest neile meeldib Maa oma väikeste rõõmude ja ebatäiuslikkusega.

Sügisõhtu kui punane klaas..

Tegelikult ma tahtsin hommikust kirjutada.
Eile oli nii selge ja puhas hommik, nagu terava noaga hoolikalt siledaks lõigatud.
Kuigi ilm oli suht pilves
lihtsalt, selline olemine, mis sombuse hommiku seest kõik detailid välja joonistab

bussi ootava koolipoisi külmast õhetavad kõrvad
bussis nööri otsas rippuv tilluke ämblik
äraleierdatud popplaulu sõnade äkiline uus mõte
üleöö kollaseks värvitud vahtrapuud

päev...täis sebimist

ja õhtul longid kodu poole, kõik head mõtted ja ilusad aistingud välja väänatud. Pilk märgadel kinganinadel. Toidukott käsi venitamas.

Eile astusin koduuksest sisse, panin pambud maha, jope nagisse ja istusin sinnasamma porisele esikupõrandale maha, et silitada meie koeramutti. Tema keeras vastutulelikult oma kõhu mulle sügamiseks. Pesamuna vudis trepist alla ja istus sülle, pani käed kaela ja ütles-ma hakkasin juba muretsema, kus sa nii kaua oled.

Siis alles jõudis hing ka koju, kehale järele.

Aga see luuletus "Sügisõhtu kui punane klaas, mees tuli koju ja jutustas..." on Anna Ahmatova oma, see jäi mulle iseenesest pähe, kui keskkooli vene keele tunnis Ahmatovat õppisime. Praegu ketrab aint see esimene lause mul peas edasi tagasi..

Mis puutub üleeilsesse õhtusse, siis oli seesama stressimaandajast koerajuss igavusest puruks närinud
padja
kindad
kilekotid
plastmassist lillepoti
ja last but most terrible: vedela kingaviksi pudeli.
Arvake, kas allakirjutanu:
A) küüris põrandaid ja pühkis vatiinijuppe kokku naeratus suul ja lauluviisike huultel?
B)nuttis ja naeris ühekorraga?
või C)viskas koera õue vihma kätte?

Üks asi veel. Kas keegi nägi eilset Talendijahti? Selle viieaastase iluuisutava tüdruku saateks mängis MAAILMA ILUSAIM klassikapala ja mul ei tule meelde, mis selle nimi on ja kes autor. Kas keegi teab?
Siin see on: http://www.reporter.ee/index.php/2007/10/18/lapsuisutaja/

Kes näppas minu mõtted?

Klarjuushal siin võeti jupike blogi ja kasutati ühes arvamusartiklis ära. Ja raadioski.
Teema siis selles jälle,et kes ja kuipalju võib kellegi netikodust ehk blogist asju võtta ja mujale viia.
Klarjuusha oli märkind: ilma minu loata ärge siit midagi kuskile minema vedige. Aga just sellest hakatigi kinni: nett on aa-vaa-lik ja seal võib igaüks teha, mis pähe tuleb. Pidagu paberi peal ja sahtlis oma päevikut, kui ei taha, et keegi näpiks.
Kommentaare oli mõne tunniga tulnud mingi sada sellesse teemasse.
Minu arvamus ühtib ühe kommentaatori omaga-
blogisse on mugav oma mõtteid paigutada, see on igas arvutis käepärast, trükkida on lihtsam kui pastakaga kribada.
No väga isiklikule blogile ma paneks ikka passvordi peale jah. Ning blogtreesse ka ei tükiks. Mis puutub avalikkusesse, siis huvitav on ju, kui keegi sinu mõtetele vastab.
Samas ajakirjanduses kasutatakse su teksti ju ärilisel eesmärgil? Maitea kui mul tekiks ületamatu soov mingit blogijuppi kuskile edasi riputada, siis poleks ju raske autorilt luba küsida? See äkki käib viisakuse alla või kuidas?

Otsa-film

Allakirjutanulgi "Georg" nähtud!
Minule täitsa meeldis.
Kuigi Matvere mängis Otsa-vana suht tuimaks eestlaslikult sissepoole elavaks jõmakaks, ei tea ju, äkki Ots oligi selline.
Matvere on vääga mehelik ja mõnus tüüp. Näos ja hoiakus tal emotsioone suurt ei peegeldunud aga see-eest jäidki silma pisikesed detailid: Armukade pilk teisega tantsivat naist jälgides, kohmakas kuklajoon andeks paludes, südametuksed kaitsetul kaelal haiglavoodis lamades..

Kõik muu tuli ka kuidagi tuttav ette: ära näita oma tundeid välja, mingil juhul ära räägi nendestega suhetest üldse, ära lehvita emotsioonidega, ära anna järele.
Eestlaslik? Eiei, kõik eesti mehed ei ole sellised, vaidles Kata vastu.
Armastuse väljendamise osas läksid meil ka arvamused lahku. Mina leidsin, et armastus peaks ikka isetu olema, kui armastad, siis mõista ja toeta (nagu proua ots nr 3),las see kuulsus ja austajannad olla kui staar peale pidusid koju MINU juurde tuleb. Kata leidis, et kõik proua otsa nr 2 hüsteeritsemised tulid tähelepanuvajadusest, kui Dzoodz oleks naisele rohkem tähelepanu pööranud, oleks ka abielust asja saanud.
Matvere ei teinud küll filmis oma austajannadest suurt välja, Ots aga olla naistemees olnud?

Tänu filmist meie lehte eelartikli kirjutamisele suhtlesin maili teel filmi ühe kunstnikuga ja oskasin tänu sellele olustikele ja riietusele rohkem tähelepanu pöörata. Üks mu kunstnikust sõber kiitis filmikunstnike tööd väga ja oli tõesti mida vaadata. Kõik interjöörid olid minu meelest väga põhjalikult ja hästi tehtud, alates jubedatest nõukaaegsetest haiglapalatitest, linnavaremetest ja tänavatel voorivatest zimmidest-volgadest kuni peenete tualettide, hotellitubade ja lavakujundusteni, mis taastati Estonia lavastuste fotode ja ühe igivana näitleja näpunäidete järgi autentsel kujul.
Ja muusika tekitas suisa mõttekese, et mine sa tea, äkki ostaks plaadigi?
Igatahes filmi subtiitrite voolates istus suur osa rahvast saaalis edasi, nautis lõpumuusikat ja ei raatsinud püsti tõusta...

Filmiõhtu lõpetuseks lahendasime Kataga tema köögis pudeli veini ja püüdsime maailma asju paika panna.
Minu viimane sünnipäevakingitus oli tähendusrikkaim: tungiv käsk pühendada iga päev aega iseendale. Muuhulgas isegi pakk post-it kleepsupabereid. Et ma iga päev paneksin ühe kleepsu kuskile, mis tuletaks mulle meelde: emme on ka inimene! Kasvõi 10 min päevas
I SE EN DA LE!
Lähen võtan nüüd pakist esimese kleepsupaberi:)

Lapsevanemad vaibal

Mina armastan lastevanemate koosolekuid.
Võibolla sellepärast, et ma pole pidanud sinna veel ärevusevärinal minema: mis siis seekord halvasti on. Mu järeltulijatel pole õppimise ja muuga seni probleeme eriti olnud.
Krissu eile küsis: aga no kas õpetaja siis minust midagi rohkem ei rääkinudki? Ei rääkinud jah, peale selle et laps on endiselt tubli. A sa saa veidi kahtesid, loobi kividega autosid ja pane poppi, küll siis sinustki rohkem räägitakse, soovitasin naljaga pooleks.
Lasteaed, vähemalt see lasteaed, kus minu lapsed käivad/käisid hellitab vanema selles mõttes ära, et alati on pilt olemas, mis toimub su lapse ja rühmaga üldse. Kas ta oli täna kurb, kellega tülitses, mis talle huvi pakkus, kuidas rühmas muidu suhted on. Eks lapsed muidugi räägivad ise ka aga kasvataja/õpetaja pilk on midagi muud.
Kui esimene laps läks kooli, oli selles mõttes hämmastus suur, et korraga oli kogu info kadunud nagu musta auku. Eks ikka oli lastevanemate koosolekuid ja kui vaja oli, sai klassijuhatajale helistatud aga see pole enam see. Kui mingi sündmus toimub, pane nagu puslet kokku: laps räägib üht, õps teist, teiste laste emad kolmandat.
Ja sestap oli eile maru põnev kuulata, mis vahepeal toimunud on. Krissu klassis olevat poisid avastanud, et on olemas tüdrukud, kellest mõned on päris kenad. JA tüdrukud on avastanud, et on päris ilusaid meeldivaid poisse. Oh seda sädinat ja elevust:)
Miku klassis toimuva kohta ütles meie issi, kes koosolekul käis: pätid ja kaabakad! No ma ka jäin mõne asja peale sõnatuks. Osad neiud lähevad peale kooli linna peale hängima (8aastased) ja poisid kihutavad niisama kooli ümber ringi, külvates kaost enda ümber. No loomulikult on vaja poistel ennast välja elada aga õps rääkinud, et üks poiss rakendas jalgratta taha väikese vankri, kuhu paar last sisse istusid, vankri taga sibas kari päris väikeseid lapsi ja kogu see kompanii rallis täiskiirusel üle sõidutee, loomulikult pilkugi vasakule-paremale heitmata.
Narrivad mõned, üks neiu soovitanud teisel "oma riideid kuskilt korralikust poest osta", teist narritakse nina, kolmandat rahvuse pärast. Lisaks kaovad jõmmid tihti ära, telefonid unustavad loomulikult hääletu peale ja paanikas emad helistavad õhtul klassikaaslaste vanemaid läbi. Osad laiutavad taskurahaga. Ropendamist ja muid igapäevaseid lollusi pole mõtet üldse mainidagi.
Huh, päris kahju on õpetajatest. Ja need on ju algklassid alles!
Ma juba laste lasteaias käies mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Direktoritel on lapsed, joodikutel on lapsed, beibedel on ilusad viimase peal riides lapsed, kunstnik-boheemlastel on pisikesed pikajuukselised lapsed, lapsed on sellel kassapidajal, kes Selveris kell 22 meie ostukorviga tegeleb ja sellel liinitöölisel, kes ööseks oma vahetusse läheb, ja sellel võidunud vennikesel, kes õhtul õlleka juures jõmiseb. Ja kõikide nende lapsed saavad kokku lasteaias ja koolis, veedavad koos pikki päevi ja vahel õhtuidki ja rumal oleks mõelda, et et see väikest isiksust mõjutamata ei jäta.
Iseasi, mis suunas mõjutamata.
Ja vanematel pole muud teha kui loota, et meie teadlikult või teadmata laotud vundament ikka aktiivse kasvuea tuultele-tormidele vastu peab.
Krissu klassis otsustasime, et selle jõulupeo peame veel koos vanematega. Viimane aeg, ütles klassijuss. Varsti teid enam ei taheta...
Nii kiiresti siis see käibki?

Tolkuse rabas

Rabas oli rahvast sama palju kui Rimis kell 10 hommikul...
ei sookurgede kluuksu, ei kõrvulukustavat vaikust, pigem "ema vaata kui kõrgel tornis ma olen" "Ära kõõlu seal, alla silmapilk" "Ema vaata kärbseseen" "Voloodja, padazdii menjaaa!"
aga selle kena järvekese ääres oli ka rahulikumaid momente.
Ps. Naisterahval siin pildil on pleedi all seljakott, sellepärast ta paistab nii ümmargune.
Ps.ps Soojapaiga Reet, kui sa peaksid siia juhtuma; ma saan aru, et sa ei taha avalik olla aga pliis, kas ma ikka võiksin su soojas kohas edasi külas käia?

Oivaline oktoobrilaps

Kõik.
Peod peetud. Mitmes jaos ja eri inimestega.
Kringlisöömine kolleegidega.
Tordisöömine perega.
Ämma külaskäik reedel tordiga.
Laupäeval istumine toitlustusasutuses koos mehe ja nelja sõbraga.
Pühapäeval lühimatk rabasse teise sünnipäevalapse ja meie ühiste külalistega.
Tehtud. Kõik on tore olnud.
Üks sünnipäevakallistus on mul veel saamata.
Aga
suht tühi tunne on. Keskealine valmis. Võimalik, et pool elu elatud...
Keskea kriis.

Kollane loomakaitsepäev

Ei olnudki nii hirmus!
Tegelikult oli hoopis vahva. Välja arvatud see, et paarimees jäi just haigeks ja pidin tema töö ära tegema, mis võttis hullult aega ja kulutas närve.
Pakkusin tööl kringlit, juustu, juustu- küüslaugukreemiga küpsiseid ja saia, viinamarju ja paprikat. Mind kaeti kallistuste ja heade soovidega ning öeldi palju armsaid asju. Kingiks sain hulga kollaseid lilli (imekaunid kollased gerberad jäid töö juurde), kaks pakki cerniiti, raamatu seepide tegemisest, kinkekaardi, küünlaid ja tassi. Pere kinkis lõhna ja merevaigust õiega roosi.
Ma olen väga liigutatud faktist, et kolleegid olid viitsinud mõelda selle peale, mis mulle tõeliselt meeldib:) Seebikeetmist hakkan kindlasti proovima, kui mul õnnestub tooraineid leida (kust võiks osta glütseriinseepi läbipaistvat ja/või seebihelbeid, ah?), ja cerniti realiseerin ka vaba aja leidumisel varsti ära.

Noh aga ega ei saa ju nii olla, et päev on 100 protsenti täiuslik, mkm, sestap ootas mind kodus ligi 39kraadise palaviku ja peavaluga pesamuna, kes palavikurohu koos lasteaia lõunasöögiga välja oksendas...

Krissu kirjutas kaardile; Emme sa oled best! ja Miku: ole ikka sama hell ja sama tõre edasi ja Kati: Emme ma armasn

Tähh kõigile, mu armsad!

Sirelein ja Poiss

Otsustasin kah Triinu eeskujul omatehtud nukud välja kraamida ja üles pildistada. Mina pole nukkude tegemiseks traatkarkassi kunagi kasutanud, küll aga kunagi Tartu Pioneeride maja Suveniiride ringis (kust mul meisterdamise kiiks sisse on jäänudki) olen teinud traadist jalgadega Kingpoole ja Hiire. Pean oma kiituseks ütlema, et Kingpool ja hevika kostüümis nahktagiga troll olid nii ilusad, et varastati ühelt näituselt ära...
Aga sellel pildil on Sirelein ja Poiss, õmmeldud Pere ja Kodu lõigete järgi 4-5 aastat tagasi. Miku pole oma Poisiga eriti mänginud, kartis isegi vanasti natuke. Ja õigeid riideid neil ka seljas pole, mingid kaltsukast leitud asjad seljas.

Miks ei võiks elu murevaba olla?

Ikka ja jälle ma suudan veel imestada: miks ei võiks elus nii olla, et kõik on HÄSTI?
Et ei oleks probleeme, mis pidevat lahendamist nõuavad ja elust lihtsalt rõõmu tundmast segavad. Stressivaba olemist ühesõnaga.
Ahh? Miks?
Just sain tööle, isegi köha läks üle enam-vähem. Lapsed on tublid, ilm on soe ja päike paistab...
Aga meie koeramolu avastas pühapäeval, et ühest aianurgast on aiavõrk lonti vajunud. Kui tema oma esikäpad sinna peale toetab, siis vajub see kenasti nii madalaks, et ta saab oma kondise taguotsa sealt hõlpsasti üle vinnata ja siis - tere tulemast, ilus värviline maailm, siit ma tulen!
Tegelesime koera tagaajamisega terve pühapäeva. Panime karistuseks kuuri kinni, andsime kere peale, riidlesime niisama. Ja eile leidsid koolist tulevad lapsed meie loll-lotte jälle rõõmsalt tänavalt ühe kutsikaga hullamast...
Õhtul maruvihased meie mehega siis püüdsime teda provotseerida üle aia hüppama, et teolt tabatuna karistada. Aga ega loll-lotte nii loll ka pole! Saab aru, et asi on kahtlane. Istus pai näoga välisukse ees ja ei läinud kuskile. Õhtu käes ka juba, söögiaeg tulemas, õige mul vaja kuskile minna, arvas ta ilmselt.
Mees üritas natuke aeda kindlustada.
JA kes tuli hommikul küla pealt porise, verise aga jõle õnnelikuna? (ilmselt aed oli nüüd veits raskem ületada, traat vigastas nats käppa).
Mina olen täiesti meeleheitel. Mees helistas ja karjus mu peale, kuna jalutusrihm oli kadunud.
Aeda parandada polevat eriti võimalik. Vähemalt T ei oska seda ilmselt või pole tal aega. Helistasin ühele koeratreenerile, kelle juurde me reedel läheme. ootan seda nagu hingeõnnistust, kuigi tean ette, et kiireid imelahendusi pole olemas.
Tegelt ju õpetatud koer ei tohi kuskile minna, isegi siis, kui aed vaevalt põlvekõrgune on. Ja emased koerad üldse ei jookse tavaliselt kuskile! Vähemalt meie endised koerad küll pole seda teinud. Ei tea, kas siis Lottel lööb hulkuri veri välja või mis...
Samas pooled meie tänava koerad kõnnivad vabalt ringi. Üle tee elab üks kutsikajunn, kes alatasa meil Lottega mängimas käis. Nüüd siis meie oma ilmselt vaatas, et mida värki, miks teised võivad ja mina ei või, ebaaus ju ning otsustas oma seltsielu iseenda käppadesse võtta. Ega ta kaugele lähe, käib lihtsalt naaberkoerte juures nuuskimas ja müramas. Õnneks sai see steriliseerimine nüüd tehtud ja kutsikahirmu pole aga ikkagi, koera hulkumise suhtes on minul nulltolerants ja kettipaneku suhtes ka:(
Pean nüüd kurtmise lõpetama ja tööd ka vahepeal tegema kuigi see on raske, kui mingi muu lahendamata asi pidevalt kuklas tiksub.