käkk

Tegin nii ullu käki nagu enne veel teinud pole.

Nimelt panin kirjutades pisitillukest uudisnuppu Cardo Remmeli suurperedele pühendatud kontserdist, täiesti vale kellaja ja kujutage ette - ka kuupäeva! Kontsert ise on täna õhtul aga neile vihastele inimestele, kes homme hommikul kell 10 kontserdimaja ette kogunevad, tuleb mul vist ise minna laulma ja tantsima....

Mina ei tea, miks sellised asjad peavad just minuga juhtuma. Kolleegid küll lohutasid, et ikka juhtub, üks tegi haput nägu et NIIMOODI eksida.

Ma ei taha selle peale enam mõelda. Kustutan oma mälufaili ära selle koha pealt. Mida ei mäleta, seda pole olnud.

No ja jänes (ma ju ikka kirjutasin, et saime taaskasutatud jänese?) meil teeb omakorda jõudumööda elu huvitavaks. Poiss unustab teda pidevalt oma tuppa lahti ja jänks hüppab talle voodisse, laseb aga junne ja vedelat vahest kah. Lisaks öösel ei viitsi enam puuri minna, närib vihaselt puuriserva ja tõstab hammastega toidusõime edasi-tagasi. Kolin-ragin missugune ja miku ei saa magada.

Lisaks on lapsed külma ilma ja kurguvalu tõttu vahelduva eduga kodus olnud päeval ja issi, kes hommikul töölt tuleb, ei saa omakorda magada.

Kõik närvilised, pooltõbised ja vihased.

Mina olen kolm korda esimest korda ja ihuüksi (Silja telefonijuhendamisel) kultuurikülge kokku pannud, selle üle olen uhke. S oli haige ja kõik väga lahked mu vastu, tõid isegi lugusid ja.

Ok, ma ei taha musti meeleolusid enam kauem siin levitada, homme on meil vaba päev ja ehk esmaspäev on natuke helgem.

lumine päevake

Üks ilus külm talvepäev, kui öösel pärast pikka lumetut aega sadas lõpus vaimustav värske paks lumi maha...

näputöö

Sõbrapäev on küll ammu möödas aga näe sellised südamed läksid töö juurde tädidele sünnadeks, roosa äärega randmesoojendajad Katale ja oranžiga teme sõbrannele. Praktiliselt ühe õhtuga saavad valmis, kaunistamine võtab veidi aega. Ahjaa, koeravillast on see kole pruun lõng.

kahe- ja neljajalgsed sõbrukesed

Sõbrapäev..
saladuslik pakike hommikul padjal, jalutuskäik käsikäes hämarduvas linnas, õhtusöök kahele küünlavalgel, punane vein tilisevas kristallklaasis...
heh, unistada ju võib:) Tegelikkus järgmine:
Laste tehtud kaardikesed ja kallistused
varahommikune telefonikõne sõbralt
tööl kolme sünnipäevalapse kaetud laud salati ja hapukoorekoogiga kohvipaus veinikohvikus k ja k-ga, jagasime trühvleid ja mõnusat aega
kiire töötegemine, mille tulemus lehte ei mahtunudki aga mille tulemusena ei jõudnud ma ka Metsamoori loengule:(
palgapäev, lapsele uued tantsusussid, virn maksmata arveid, toidukottide käe otsas koju lohistamine, valmistoit ja kiiruga Portast rabatud tort, mille maitse vastas täpselt selle odavale hinnale
kodus kulus õhtu Krisu tantsuriiete parajaks õmblemisele ja tema inglise keele sõnade õpetamisele (kolmandal korral kirjutas õigesti küll)
pärast kümnekordset korrutamist "pange asjad kokku, hambapesu ja voodisse" õhtujutu lugemine
katile tsiteerisin tema soovil miku beebiraamatut
siitmaalt mäluauk, omateada pikutasin korra enne hambapesu aga kui teadvusele tulin oli uus päev juba pool tundi tiksunud...
uus päev algas siis öösel kui uniselt lõpuks alla kööki hambapesusse lohisesin.
Lasin sisse kassi, kes akna taga koputas nagu ikka. Kalpsab tuppa, paneb põrandale HIIRE ja vaatab mulle võidurõõmsalt otsa! Kiitke nüüd, vaatke kui tublilt ma teile kassi teen!
Ei old mina mitte rahul paraku. Pistsin karjuma "Kao siit oma hiirega", rabasin kinni kassi, hiir hambus, (kassil) ja üritasin solvunult rapsivat tüüpi kinni hoides teise käega akent avada, et nad õue visata. Tutkit!
Pudenesid laiali nii hiir kui kass, hiir tõmbas vasakule ära ja mõnda aega ajasime Vedruga koos teda taga.
Taix tuli ka asja vaatama. Hiir jugas segast seisu ära kasutades kööki tugitooli alla, mispeale Taix tegeles tükk aega vanade ajalehtede, kaotatud sokkide ja isegi pliidi alt puude laialiloopimisega urisedes, et mina ei mõista elamist korras hoida. Häh!
Seepeale lidus hiirejuss esikusse tema tööriistapuntra alla (hahaa!), kust nad Vedruga ta jälle välja suitsutasid. Sedakorda haihtus pöidlapikkune vend hiir kuskile külmkapi alla ja sinna ta jäi.
Mina siis koristasin öösel kell 1 lahinguvälja sarnast kööki, itsitamisest kõveras, Taix sõimas kassi moluks ja läks magama, kass vahtis meile suuril silmil otsa ja näugus kaeblikult. Luuser!
Siuke valentinipäev oli mul ja ega ma miskit muud oodanudki :)

Vaarikule vastu ...

Lähen intervjueerima Andrus Vaarikut ja olen hirmust ja aukartusest kange: Andrus Vaarikut! Mul pole õrna aimugi, mida temalt küsida! Tema, kes ta on meedias nii üleekspluateeritud, küll on harutatud tema rolle, küll eraelu, tütart, alkoholismi, habrast vaimlis-hingelist tasakaalu... Mina olen tema jaoks vaid järjekordne tüütu leheneeger ja tema on mulle keegi, keda lapsest peale telekast fännatud on.
Ah missa põed, ütles S. Te mõlemad ju huumoriinimesed!
?
Mina olen naljainimene?
Kivirähk ja Juur on huumoriinimesed, mina olen niisama armetu enda lõbuks plõksija.

töökad naised

Lugesin viimast Eesti Naist vihast ja hakkasin pahaselt särtsuma. Minul viskab üle see inimeste tubliduse ülistamine, ausalt! Järjekordne pereema, kes kantseldab viit last, kellest paar haiged, lisaks majapidamine, ja hooldab ka voodihaigeid ämma-äia.
"Jah kui hilisõhtul vahel heegelnõela kätte võtan, siis tuleb meelde, et see on esimene kord päeva jooksul, kui rahulikult istuda saan," kirjeldab tubli pereema. Huvitav, kas ta siis kempsupoti peale ka rahus istuda ei saa? küsib minu õel ja laisk pool.
Jajaa, see pole muud kui must kadedus, ise olen laisk ja lohakas, ei viitsi iga kord isegi lapse kooliminekuks ennast voodist välja venitada. Vahel olen küll tubli, tõusen ennne seitset, panen pliidi kütte ja teen röstsaiu...
Aga ikkagi: minu meelest ei ole enda selline tööga tapmine õige. Loo peategelane teostas oma unistuse ja ostis overlok-õmblusmasina. õmblemine on temale hobi. OK, võibolla ta tõesti on ääretult vastupidav ja võimekas inimene, kõrge energiatasemega. A miks keegi talle ei ütle, et puhka ka ikka vahepeal? Eestlased rabelevad niigi kogu aeg viimase piiri peal, ajakiri õpetagu vahel nats vabamalt võtma!

uus ja vana

Laupäeval ostsin uue madratsi.Uus voodi vedeles kokkupanemist oodates juba paar kuud, vana lahtikäiv diivan, mille peal magasime, vajus üha enam lohku. Diivan sai ostetud Miku dekreedirahadest- 7 aastat tagasi niisiis, juba teisel eluaastal sai selle üks raamiosi müravate laste poolt puruks hüpatud (kui aus olla, siis tegi seda teismeline naabriplika, enda laste mass oli tol ajal veel väike).
No ja paar viimast aastat on õnnetu diivan aina rohkem auku vajunud, lisaks sellele kahe väiksema lapse poolt põhjalikult ja korduvalt täis pissitud. Sestap võite ette kujutada sära minu silmas ja õnne minu hinges, kui suutsin ometi uue madratsi osta! Kuna teinepool oli harvaesinevalt vastutulelikus meeleolus, siis vedasime teise korruse suurest toast minema kõik prussijupid, kaablirullid, ketaslõikajad jne, mina küürisin ja pesin ja pakkisin päev otsa, siis T haamerdas ja liimis kortsus kulmul tunnikese ja-
laupäeva öö magasime juba uues voodis ja koguni võib nimetada, et uues toas, sest kolikambrist on nüüd siiski suht elamisväärne paik saanud. Panime vaiba maha ja kolisime Kati kah oma voodikesega üles. Kuna suur õde-va õel individualist - vingus ja väänles nii hirmsasti, et tema ei taha Katit oma tuppa asju kiskuma, siis paigutasime Kati suurde tuppa, nurga taha nii öelda.
Ma olin kokkuvõttes õhtuks läbi kui läti raha, kobisin kuuma vanni ja lasin lastel ise muhvineid küpsetada. Mida nad hirmsa tüli ja nutu saatel 75% õnnestumisega ka tegid. Siis lugesin uues voodis raamatut ja olin jube õnnelik. T keeras magama ja ütles, et tema ei saa küll aru, on siis parem magada või ei. Mina magasin ausalt öeldes kohutavalt halvasti: korra ajas mind üles Kati, kes pissis, korra Mihkel, kes nägi halba und, siis T, kes ronis kempsu, siis mina ise kempsu...
Eile polnud ka parem lugu:( ! Voodi on taevalik ja pehme aga magada ei saa, unenäod on mingi kräpp kogu aeg. Jama. Ometi on pea põhja poole ja kõik.
Teine uus asi on elusasi kõigeparemasi. Jänes.
Janneema võttis ühelt poisilt tagasi oma kingituse, sest poiss on suureks saand ja ei huvitu jänesest enam. Tema annetas nelja-aastase lommakese siis meile.
Kuna krissule on lubatud LOOM neljandas klassis, siis loovutas ta armulikult jänku mikule. Poiss oli hullult elevil, passis kaua aega puuri ees, oodates kuni jänes välja tuleb. Loomake oli suht julge, kalpsas puurist vaibakesele, jättis sinna "rosinaid" ja näris talle ulatatud kõrrekesi. Kuna kass Vedru tunneb ebatervet huvi, on poisi toa uks kinni ja päevaks puur ka. Eks siis paistab, mis saama hakkab.

lemmikmehed...

Eile käisin tööasjus munitsipaalpolitseis. No ja sattusin õkva prõlla oma kunagise lemmikturvamehe jutule:), ta oli mu turvamees Valgeranna kämpingus töötamise ajal. Tundsime üksteist ära üle 12 aasta ja ajasime koos ühte tööasja.
Nii tore oli!
Öösel nägi Miku paha und, karjus ja ajas mul paariks tunniks une pealt sellega. Lesisin ja mõtlesin, kui tore aeg seal kämpingus mul oli. Püüdsin meelde tuletada, miks too turvamees mulle siis meeldis. Jutt meil sobis maru hästi ja lahe oli üksildastel õhtutel valvuriputkas lobiseda. Väga seksikas oli mõelda, et üks MEES valvab ja kaitseb mind:))) noh, kämpingut ka ikka.
Ja siis mõtlesin, millised mehed mulle üldse meeldivad. Jõudsin järeldusele, et hea süda ja terav keel on kohustuslikud. Kõik mu lemmikmehed on sellised! Kui mees suudab mind naerma ajada-super! ja kui tema minu teravmeelsuste peale naerab-veel parem.
Igast muud asjad on muidugi veel. Aga kui samad asjad naerma ei aja, pole mitte mingit perspektiivi ei suhtel ega sõprusel.
Ammu pole mul ühtegi meessõpra enam, kellega suhelda. Kahju! Töö juures siin on ka niuksed pealiskaudsed kontaktid. Pole ühtegi hingesugulast leidnud. Mõned tüübid mulle imponeerivad teistest rohkem, millegipärast on need kõik sellised tüübid, kelle huumorimeel teistele peale ei lähe, neid peetakse isekateks ja õelateks. A mulle must huumor meeldib. .. Ilmselt olen kah isekas ja õel.

Et siis mis uudist?
Midagist.
Lumi on maas ja ilm on külm. Kaalun ja kaalun, kas osta lastele suusad.
Või hoopis uus korralik madrats uue voodi jaoks. Ma olen ikka võimatult halb majandaja, ükskõik kas mul on vähe või palju raha, otsa saab see kosmilise kiirusega ikka. Ja siis T õiendab, et ma raiskan. Tahaks ju perele ikka rõõmu teha - ostad kooki ja kommi, viimati käisin isegi raamatupoes. Kohutavalt raske on endale riideid osta. Mul lihtsalt ei mahu pähe, kui palju raha mõne tühise seeliku või pluusi eest küsitakse, mis aasta pärast pealegi moest on läinud.
Just kevadel ostsin endale säravpunase jaki, mulle kangesti meeldis ja öeldi, et sobis ka. 600 eeku maksis, minu jaoks jube kallis. Aga rahul olin.
Ja nüüd, vähem kui aasta möödas ja mu lemmikjakid ripuvad samas poes "soodne leid" rubriigis ja maksavad 150 eeku.... vähe ei aja närvi!
Oleks mul õmblusmasin korras,nats aega ja fantaasiat, taaskasutaksin vanu riideid ja kaltsuka kraami. Mõnuga.
Just käisin poes ja avastasin, et särkpluusid on moes. Oleks nüüd mõni ema vanadest särkpluuskittelkleitidest alles....
ema riietest on mul kaks asja meeles: eresinine lilledega kleit, täpselt sellise lõikega, nagu praegu müügil ja tumepruun nailonmantel, mida kutsusin lumivalgekese mantliks. Oli selline taljesse, alt laienev ja karvaste äärtega. Ja iginoor lumises aias kiiskava päikese käes seisev ja muretult naeratav ema, tema lõhn mantlis esikus. Mul on endal peaegu samasugune mantel praegu.
Helistaks õige emale!

kuulsuste tähesäras

Eile ja täna võtsin osa sellisest üritusest nagu seminar-konverents teemal kuidas lapsed arvuti- ja telemeedia maailmast tagasi lugemise ja raamatute juurde tuua, sõna vastu taas huvi äratada. Ehk nagu üks ettekandja ütles: kuidas inimesed masinate võimusest jälle tagasi tuua, nagu robotite ulmekas!
Üritus iseenesest oli väga huvitav, esinesid Tiia Toomet, Contra, Arvo Valton, Harri Jõgisalu, Jaanus Vaiksoo, Heiki Vilep, Leelo Tungal, Kärt Hellerma jpt. Ahjaa, Ilon Wikland oli aukülaline. Mul oli au teha teha Wiklandi ja Tunglaga intervjuud, suhtlesin ka Vaiksoo ja Toometiga. Sain tohutu emotsionaalse laengu, sest kõik nad on inimeste ja kirjanikena mulle nii suured eeskujud, inimestena olid nad ka äraütlemata toredad ja meeldivad....
Ja muidugi Wikland, kes on 77 aastat vana aga nii käbe muti et otse uskumatu! Ta rääkis, et ta ise ka huviga vaatab, kui kaua talle on veel aega antud töötada, ta on kõik muud projektid lõpetanud, veedab aega ainult joonistades ja veel kord joonistades, et veel teha nii palju kui saab.
Toomet tuleb Tartu Mänguasjamuuseumist ära, sest tunneb, et see etapp on läbi ja tahaks rohkem kirjutada. Sama tahab kangesti ka Tungal, kes kurtis, et ka nii tahaks Heast lapsest ära tulla, et oma asjadega tegeleda.
See on üks võimas sund ja tuli, mis paneb kirjutama, maalima, joonistama, muusikat tegema nii, et see on kõige tähtsam asi su elus.

ilu ja loomingut, ruttu!

Sattusin lolli peaga käsitöölehekülgedele ja siis foorumisse ja siis blogidesse. Nüüd arvutan mõttes kokku, mis staffi mul kodus on, mida saaks tükkideks lõikuda, kokku liimida, õmmelda, värvida, pärlitada. Tänahommikused blogilehitsused panid lausa silmad põlema ja käed värisema, tekkis tahtmine otsekohe koju tormata ja midagi LUUA.
See pole miski kuuskümmend rida ajalehes, mis päeva pärast pliidi alla rändab või netiavarustesse kaob. See on käegakatsutav, pehme, soe, ilus ja särav....
Eile oli täielik nullpäev, pms ja haigeksjäämise tunne, tulin poolest päevast töölt ära. No küll oli ea! Sain teada, et kell 3 paistab päike palju soojemini ja mõnusamalt kui kella 12-se lõunapausi-kähkuka ajal või kell 5 juba loojudes. Nägin koolist koju tulnud lapsi ja nemadki olid rõõmsad mind nähes. Õpetasin Mikut viinereid praadima. Lugesin lehte ja tukastasin. Ja kui palju energiat mul õhtuks tekkis! Tarbisin ka gripp-heeli 8 tabletti ja täna hommikul lausa lendasin tööle, eilsest masendusest ei jälgegi!
Eile ootasin bussi hommikul ja ütlesin Jumalale: kui sa tahad mind kasutada, saada mu juurde keegi, kellele Sinust rääkida. Ja paari tunni pärast astub X mu kabinetti ja küsib - noh, kus su jumal on siis?
Igal pool, ütlen mina.
Seal vä? ja näitab suitsuandurit
Seal ka, ütlen mina.
Kui suitsu teen, hakkab läbi anduri rääkima muga, jah?
Ikka hakkab:) Ta jälgib sind!

friday freedom

Töönädal taas õnnelikult selja taha jäetud.
Otse imekombel pole kalendris homseks kirjas ainumastki üritust, mida leht peaks kajastma, ei ainustki sünnipäeva, ei ainustki kohustust peale tavapärase koduperenaisenduse. Freedom!
Täna olen alles tööl, sest naudin seda imetillukest hetke kus selle nädala töökohustused on lõppenud ja kodu omad alles ootavad mu kojujõudmist. Akna taga möllab tõeline lumetuisk - äge! mida mina soojast kabinetist vaatan, kodus on külm ja elamine hoolimata meie meeleheitlikust kütmisest soojaks ei lähe.
Töökohustustest rääkides tunnen heameelt vaid ühe kohtumise üle sel nädalal. Käisin puuetega ja haigete laste vanemate tugigrupi koosolekul. Mõtled oma elu üle et mul ei hullu ju midagi viga, bla bla bla...
Üldse ei. Ma tundsin rõõmu sellest, kuidas need naised üksteist toetasid. Nagu üks piltilus sihvakas venelanna ütles: ma arvasin, et ma ise saan ainult ennast aidata. aga kui gruppi tulin, leidsin enda seest üles valu, mis oli seal olnud 18 aastat ning lasin selle lahti.
Tema vaimupuudega poeg oli 18-aastane ja naise kenas näos olid sügavad murekortsud.

Tegelt ma ei saa aru, miks ma kogu aeg tööasju kirjutan. Sattusin lugema Oskari ja Leena-Mai blogi- nii äge oli! Ma kogu aeg kaklen oma lastega viimasel ajal, ei tahagi seep vist kirjutada.

Ja veel. Eile hüppas meil kontoris uksest sisse Kivisildnik, näpus kuhjake uhiuusi raamatuid "Torti ja aborti". Ise säras nagu jõulukuusk. Mõtlesin: kui imehea tunne võib olla, kui sul on sinu enda kirjutatud raamat peos... või hoopis hirm, kas su lapsukest omaks võetakse?
Ulmekirjanik Jüri Kallasega tegin ka meiliintervjuu. Tema kurtis, et viimasel ajal üldse eesti autorid ulmet ei kirjuta. Mina jälle mõtlen: asi siis üks fantastiline jutt kirjutada pole...
Ambitsioonid.
Ja mida mul siis nii väga maailmale öelda oleks?

lumi sadas alla

Lumi sadas tegelt juba laupäeval maha. Nii suur rõõm oli! Tõeliselt hea ja ilus õues olla. Tänaseks on siis see imeollus maas olnud juba mitu päeva ja nigu jahe on hakanud....
Eile jõudsin koju kell pool seitse, hingeldavana, toidukott käe otsas kõlkumas. Pidin tegema vaatlust õhtul. No ja kuna issi oli tööl, tõi krissu õe lastaiast koju aga muude asjadega jäävad nad hätta. Helistavad siis mulle kell kuus: emme! meil on külm, kõht on tühi ja külmkapp on tühi!!!!
Kappangi siis läbi pimeda õhtu kodu poole juhendades telefoni teel, et kui külm on, pugege ometi teki alla ja vaadake videot. Hea meel, et tööpäev läbi, samas süda rahulolematu, et peab see elu kõik just niimoodi käima.... Küsisin siis pärast laste käest, et kumba te tahate, kas tööl käivat ema, kes teenib mõnusalt pappi mõnusate asjade ostmiseks või ema, kes kenasti iga päev lapsi sooja toa ja supiga ootab? Ee, mõlemat tahaks, arvati selle peale.
Täna ka upun töösse ja püüan blogeerimisega seda ebameeldivat momenti edasi lükata. Peale tööd pean jälle minema ühele kohtumisele kell 5, õnneks on issi kodus. Seega tuba on soe ja suppi suudavad nad ehk ka ise ära soojendada.
Kuid siiski- maeitea kas mina olen mingi eriline äpu, kes ei oska tööd ja peret ühendada vä?
Kati siin köhib mitu päeva aga olen teda vastutustundetu emana lasteaedikusse tirinud, sest mees on tööl ja artiklid on vaja kindlateks päevadeks ära teha igal juhul. Niiet annan talle homöpaatilisi tablette, näen rõõmuga et mõjub ja samas loodan salakesi, et äkki saab sinist lehte võtta... aga mitte enne homset..
täielik kahestumine.
Pidime täna tööl puhkusegraafikud kirja panema, mul alles augustis ja see tundub kümnete aastate kaugusel olevat:(
Varsti on sõbra- ja vastlapäevad, siis juba vabariigi aastapäev. veits vaheldust vähemalt.

ei enam sõimu ja viha

Viimasel ajal ma nii tige kogu aeg. Mõtlen inimestest halvasti, räägin kah.
Pole vaja oma halba energiat teistele kaela kallata.
Mul siin oli 1 heategevus vahepeal. Sõber maakler leidis ühe koleda maja kus elasid sodi sees viis lapsukest koos mitte eriti teotahteliste vanematega. Organiseerisime siis natuke abi.
Sõber ostis midagi, mina panin töö juures paar selle kodu pilti suure ringi emaili, et kes tahab aidata, toogu nodi.
Täiega jõledad pildid olid tegelt. Tahtsin siia ka ühe üles panna aga ei riskind, eesti nii väike.
Kriibib hinge, et on selliseid peresid. Loomulikult on alati olnud aga kui mõni just sinu turvalisse ellu sisse juhtub, teeb kurvaks.
Inimesed olid head, mulle toodi mingi 12-14 pakki, riideid, mänguasju, kommi, raamatuid. Ma vaevu mahtusin oma laua taha. Oli neid, kes põlastasid ja lubasid kondoome kinkida, oli neid, kellele läks väga hinge ja tahtsid veel midagi nende heaks teha.
Aga mida? Ema ümber kasvatada? Lapsed lapsendada? Raha anda? Asjad on ju alati ainult asjad...
No me saatsime eile laadungi teele ja kuuldavasti olla see palju rõõmu teinud ja tänati kõiki väga.
Ma tõesti püüan hinnangutest hoiduda aga .... milles lapsed süüdi on kui inimene omaenda eluga hakkama ei saa? Mis õigus on lapsi sünnitada kui nad ei lähe sulle korda peale seda kui lasteraha arvele laekunud?
Ei ma ei tea olukorda muidugi lähemalt, ma niisama üldistan. Ja ei mölise rohkem. Mul pole kah mingit õigust kommenteerida tegelt. Ma isegi pole ise käinud seal.
Ja oodatud rõõmu asemel tehtud heateost kriibib ikka hinge- need olid ju kõigest asjad...

naised

Statistikaameti arauanne 2006
kõrgkooli lõpetas 2005. aastal 100 mehe kohta 235 naist
2000 aastal oli 100 mehe kohta 194 naist

0-3 aastaste lastega kodusolevatest naistest töötab 1/3
4-14 aastaste lastega emadest töötab 79%

1/5 0-14 aastaste laste emasid pole eluga väga rahul, tahaks rohkem kodule aega leida
39% emadest tahaks pigem veel rohkem tööd teha

perele ja kodutööle kulutab 0-14 aastaste ema päevas 6-9 tundi
isa 2,5 tundi

Ja mis sellest kõigest järeldub?
Et elu on raske. Pingutama peab, õppima, kodutöid tegema. A kus see kirjas on, et elu kerge peab olema?
Nii tihti on tunne, et mind ei jätku igale poole. Mis sellest üle aitaks? Ikka vastus valmis: keskendumine ühele asjale korraga.
Näiteks kirjutama artiklit tööajal siin targutamise asemel:) !

ööseks juhe seinast välja

Öösel kella kahest neljani on kõige lollim aeg ärgata.
Kella kaheks on läbi ka kõige põnevam raamat või film ning muud vooditegevused ka. Ja õnneks pole ma lüpsja ega pagar, et peaks tõusma kell neli. Kahest neljani sureb öösiti kõige rohkem inimesi, millegipärast jäävad kell 1-2 haigeks lapsed. Kõriturse ja oksendamised algavad vähemalt minu lastel punktipealt kell 2 öösel.
Sel imelikul ajal on sügav uni ja ärkamiseks vaid kaks põhjust: pissihäda või halb unenägu.
Mind äratas eile öösel pissile küsiv laps ja iseenda hirmuuni. Teema oli kümneid korda läbinähtud - mina põgenen pahade eest (seekord päästsin väikest isepäist printsessi), lukustan enda järel aina uusi uksi ja pahad, röövlid, sõdurid vms lõhuvad järjest need uksed maha ning jõuavad juba kannule. Siis ma unes libisen neist mööda ja pistan mööda tänavaid punuma (seekord siis printsess- kes oli vahepeal Katiks muutunud- kaenlas). Tavaliselt pääsen.
Ainult ükskord leidsin unes seda julgust, et astusin röövlitele vastu ja viskasin nad aknast välja nagu Pipi.
Ma ei tea, mille eest need põgenemised unes toimuvad, ja mis on see alateadvuse koll, mis mind tegelikult taga ajab. Tahaks teada. Kolli laiaks lüüa.
Teine õuduteema on vee ületamine. Jõgi või porine meri, kõikuv, libe, piireteta või jõe keskel vette kaduv sild, mille pean ületama , vahel ujuma, vahel ronima. Huhh...
Ja üleuldse, tööteemad külastavad mind viimasel ajal öösiti. Kas teen intervjuud, olen tööl vms. Jube väsitav. Kusjuures ei ole tööl suurt stressi ega midagi, keegi ei sõima, tähtajad on täidetud, kõik ok. Õhtul kodus ei mõtle ma tööle üldse. MIKS, tont, ma siis ei saa ööseks juhet seinast välja endal tõmmata? Hommikul ärkan ja olen unenägudest puruväsinud.
Jajah, nii see läbipõlemine algab, teadis Kata. No aga mida ma sinna teha saan?
Äkki keegi teab nõu?

solvumisest

Mulle ei meeldi, kui keegi minu peale viha peab. MSN-is teatati mulle, et ei soovita suhelda minu haigete naljade pärast. Noh, võibolla ma tõesti läksin üle piiri ja ülehindasin isiku huumorimeelt. Samas mu meelest on see suht mõttetu asi, mille peale solvuda. Isik ise ei tunne mingeid piire teiste narrimisel, aasimisel, nokkimisel ja mõnitamisel...
Aga kõigil meil võivad olla oma varjatud hellad kohad. Ja sorry, kui ma tõesti solvasin. No mis teha, kui isegi vabandust vastu ei võeta?
Eile vaatasin "Enam paremaks minna ei saa". See teravkeelne poolhull vanapapi (Nickolson), kes kõik oma repliikidega õhku ahmima pani. Päris head kildu oli kohati, kuigi lõpp kiskus imalaks nagu ikka. Mulle teeninduses selliste tüüpide kohtamine teeb üldjuhul nalja :)

Minu ja Krissu tehtud rõngassabalised inglid köögiaknal koledat ilma põrnitsemas

esmaspäeva kuldne hommik

Täna otsustasin enne blogi kirjutada ja siis tööasju. Muidu läheb vaim pealt ära.
Ma täna hommikul olen nimelt enda üle tõsiselt uhke.
Ei puhanud kuidagi nädalavahetusel välja. Ilmad nii pimedad, vihmased ja koledad, kui veel olla annab. Juba kuid kestab see lõputu november. Jõulukuuse viskasin välja, toad koristasime jne, pühap kook läks nässu ja magama sai liiga hilja, ohtlikult palju veini joodud.
Esmaspäeva hommik oli tänu sellele muidugi eriti kaeblik. No tõeliselt kaeblik, akna taga ladistab vihm, lapsed kriunuvad, et ei taha kooli (kes üldse sellise ilmaga kuskile tahaks minna peale palmisaare?)...
Aga ma tõusin juna enne seitset, kohv keeras natuke olemist eredamaks.
Ja siis seisan lasteaia juures bussipeatuses, IKKA sajab vihma, külm, tööleminek, hhhh, jube...
Ja siis ma kujutasin ette, et minu sees ja ümber lehvib üks õnnevine. Selline udune, soe ja mõnus. Jumala armastus, kui soovite. Panin silmad kinni ja vine muutus piimjast kuldseks, veel soojemaks ning omandas mõnusa magusa apelsinise lõhna. Seisin selles isiklikus kuldses pilves, soe hakkas ja rõõmus meel. Jõudsin tööle, heegeldasin koosoleku ajal roosasid lilli (´Mis sa nii usinasti kood seal-muigas ülemus).
Mitte mingit mõtet ei ole musta udu enda ümber mõelda.
Nüüd tööle!

head käesolevat

Aasta tuli nagu ikka: sõbrad, söök ja ilutulestik. Mis oli tegelt vähenähtav selles linnaosas, kus viibisime. Aga ikka on tore vaadata ja sedagi, kuidas lapsed vaimustusest hing kinni kilkavad.
Kolm päeva täiega logeletud.
Kui tuleb tuju, loen, limpsin veini ja söön hallitusjuustu peale. Lapsed ka uimased, öö ja päev segi, üks magas, teine magas, kolmas magas. Sellega, kes parasjagu üleval oli, sai meeldivalt suheldud. Ükshaaval on nad täiesti mõõdukalt head lapsed.
Mees magas päevad läbi.
Pole eriti tahtmist uusaastaplaane teha. Aastalõpu ja pühadeeufooria on asendunud argipäevaga: ela nüüd ja praegu, tee tööd ja armasta seda...
Ja täna pole nagu kiuste tööl midagi teha, pea valutab pikaleveninud veinijoomisest, teemasid pole ja ei tule kah. Kuigi ma tean, et see nii ei jää.
Ja veel. külas olles sai suheldud rasedate ja titemammadega, huh, kui rahulolev tuju mul oli! Sealsamas K-i pool olen veetnud tunde taga ajades trepi ja klaasvitriinide poole roomavat titte, lahutanud paariaastaseid kaklevaid jõnglasi, kussutanud last magama...
Läbisaanud aasta oli vist esimene üle kümne aasta, kus ma tundsin, et mul on meeldivalt suured lapsed juba. No väikesed lapsed on ka lahedad. Aga üheksa aastat väikelapsi võtab võhmale, minu vähemalt. Õnne kõigile noortele emmedele!
Ikkasealsamas külas räägiti arvutinõrkustest, kes mängib hullult, kes kolab foorumites, kes loeb ja kirjutab blogisid. "Ei mina saa aru, miks inimestele need (blogid) meeldivad," ütles X. "Miks ma peaksin oma elu teiste silme alla laotama ja teiste omasid uurima."
Ju see ikka kiiks on, ma päevikut pidanud vaheaegadega 15. eluaastast peale.... Hea on iseendaga rääkida tegelt. Ja kunagi hiljem lugeda, kuidas elu on muutunud.