esmaspäeva kuldne hommik

Täna otsustasin enne blogi kirjutada ja siis tööasju. Muidu läheb vaim pealt ära.
Ma täna hommikul olen nimelt enda üle tõsiselt uhke.
Ei puhanud kuidagi nädalavahetusel välja. Ilmad nii pimedad, vihmased ja koledad, kui veel olla annab. Juba kuid kestab see lõputu november. Jõulukuuse viskasin välja, toad koristasime jne, pühap kook läks nässu ja magama sai liiga hilja, ohtlikult palju veini joodud.
Esmaspäeva hommik oli tänu sellele muidugi eriti kaeblik. No tõeliselt kaeblik, akna taga ladistab vihm, lapsed kriunuvad, et ei taha kooli (kes üldse sellise ilmaga kuskile tahaks minna peale palmisaare?)...
Aga ma tõusin juna enne seitset, kohv keeras natuke olemist eredamaks.
Ja siis seisan lasteaia juures bussipeatuses, IKKA sajab vihma, külm, tööleminek, hhhh, jube...
Ja siis ma kujutasin ette, et minu sees ja ümber lehvib üks õnnevine. Selline udune, soe ja mõnus. Jumala armastus, kui soovite. Panin silmad kinni ja vine muutus piimjast kuldseks, veel soojemaks ning omandas mõnusa magusa apelsinise lõhna. Seisin selles isiklikus kuldses pilves, soe hakkas ja rõõmus meel. Jõudsin tööle, heegeldasin koosoleku ajal roosasid lilli (´Mis sa nii usinasti kood seal-muigas ülemus).
Mitte mingit mõtet ei ole musta udu enda ümber mõelda.
Nüüd tööle!

head käesolevat

Aasta tuli nagu ikka: sõbrad, söök ja ilutulestik. Mis oli tegelt vähenähtav selles linnaosas, kus viibisime. Aga ikka on tore vaadata ja sedagi, kuidas lapsed vaimustusest hing kinni kilkavad.
Kolm päeva täiega logeletud.
Kui tuleb tuju, loen, limpsin veini ja söön hallitusjuustu peale. Lapsed ka uimased, öö ja päev segi, üks magas, teine magas, kolmas magas. Sellega, kes parasjagu üleval oli, sai meeldivalt suheldud. Ükshaaval on nad täiesti mõõdukalt head lapsed.
Mees magas päevad läbi.
Pole eriti tahtmist uusaastaplaane teha. Aastalõpu ja pühadeeufooria on asendunud argipäevaga: ela nüüd ja praegu, tee tööd ja armasta seda...
Ja täna pole nagu kiuste tööl midagi teha, pea valutab pikaleveninud veinijoomisest, teemasid pole ja ei tule kah. Kuigi ma tean, et see nii ei jää.
Ja veel. külas olles sai suheldud rasedate ja titemammadega, huh, kui rahulolev tuju mul oli! Sealsamas K-i pool olen veetnud tunde taga ajades trepi ja klaasvitriinide poole roomavat titte, lahutanud paariaastaseid kaklevaid jõnglasi, kussutanud last magama...
Läbisaanud aasta oli vist esimene üle kümne aasta, kus ma tundsin, et mul on meeldivalt suured lapsed juba. No väikesed lapsed on ka lahedad. Aga üheksa aastat väikelapsi võtab võhmale, minu vähemalt. Õnne kõigile noortele emmedele!
Ikkasealsamas külas räägiti arvutinõrkustest, kes mängib hullult, kes kolab foorumites, kes loeb ja kirjutab blogisid. "Ei mina saa aru, miks inimestele need (blogid) meeldivad," ütles X. "Miks ma peaksin oma elu teiste silme alla laotama ja teiste omasid uurima."
Ju see ikka kiiks on, ma päevikut pidanud vaheaegadega 15. eluaastast peale.... Hea on iseendaga rääkida tegelt. Ja kunagi hiljem lugeda, kuidas elu on muutunud.

Head aastalõppu!

Meie jõmpsikud jõuluvana kingikastis.
Kahjuks keeldub arvuti ülesloaadimast minu ja toimetuse arvutigraafiku ühisloodud jõulukaarti, kus reas meie kõik, kassist rääkimata.

jahh, ma nägin lumevalgust..

...ükskord, kui ma polnud laps
ilmapervest ilmaperve
läbi päeva üle öö

Niisuke ilus laul on Johansonide plaadil, mis mulle sõbervana jõuluks tõi. Ma ei viitsi pead murda, kuidas linki saaks panna, nende kodukal seda laulu pole kah...

Meil aga ple ei lund ega valgust. Vähemalt mitte välist.
Jõulu peale tagasi vaadates oli meeldiv. Soe tuba, mõnus söök, jõuluvana tegi tasemel soorituse, esitasime ühislaule isa-poeg ja ema-tütar vanale. Ilusad kingitused, rõõmsad lapsed. Mis sa hing ikka oskad tahta.
Kunagi ükskord, kui lapsed on juba nii suured, et jõuluvana kõige tähtsam pole, tahan ma jõuluks metsa minna. Loodan, et olen oma lapsed endasarnasteks kasvatanud - no vähemalt head osad minust on väärikalt edasi kandunud - ja nad tahavad kaasa tulla. Äkki isegi mees tuleks. Ja koer, kes meil siis kindlasti oleks.
Aga selline jõul peaks olema, et paksud hanged igal pool. Kas vaikne ja tähine või vastupidi, padulund sajaks. Ei ole midagi rohkem vaja, kui vaikust, metsa, lund ja taevast. Siis saaks lume sisse küünlaid panna, termosest teed juua ja

lihtsalt

olla.

Minu lapsepõlve kodu lähedal on Variku mets ja kuigi ta vaeseke on viimastel aastatel taandunud linnaserva ees, hõre ja reostatud, tunnen ikkagi ta järele igatsust. Muul ajal ma metsas ei käinud, küll aga talvel suusatamas. Mul on peas palju ilusaid mälufaile kirjaga "Talvel metsas suusatamas".
Selge päikest kiirgav päev, lumi sätendamas kuuskedel ja kriuksuvad suusarajad kaugusse sinetavat teed näitamas. Või sulapoolne ilm, puude otsast krae vahele kukkuvad lumemütakad, kiirelt hämarduvas õhtus kodu poole vehkimine. Isa määris suusad ära ja ema ootas pärast sooja teega.
Kunagi käisime isegi perega suusatamas, kui isa veel paks ei olnud ja emal süda tervem.
nii väga kui ma nende lumeta talvede puhul ka südant kõvaks ei tee ja kinnita, et põhiline on sisemine valgus, tuleb ikkagi vaikne hirm peale: äkki on meie kliima ikka nii p..s, et neid imelisi talvesid ei tulegi enam?

Uusaastasoove kirja panna tundub siinkohal kohatu. Pisikesed egoistlikud soovikesed võtta veidi kaalus alla, mitte tööl aru ja head emotsiooni kaotada, perekonna psühhokliimasse investeerida...
Tahaks lihtsalt, et kõik oleksid terved ja rõõmsad. Kallitel inimestel läheks hästi. Endal kah:)
Ja et maailm oleks tuleval aastal rohkem korras. Lumi sajaks siis kui õige aeg on. Armastus ei lõpeks otsa. Ja Jumal vaataks kõige peale oma õnnistava pilguga...

Aga need on jõulumeisterdused, mida tegin Kunstnike Majas tasuta seminaril. Punased asjad ripuvad kodus kuldse paela otsas, inglikese kinkisin kolmeaastasele tüdrukukesele, kes on paranenud (loodetavasti alatiseks) halvaloomulisest vähist. Olgu inglid alati sinu ümber, Emily!

Ja nüüd ma lähen tõesti kodu poole, sest kõik karjuvad HÄÄID JÕULEEE ja põgenevad toimetusest nagu uppuvalt laevalt. Mind hoiab siin kinni vaid see, et mul on tänase päeva tilluke kümmeminut iseendale, nii kui koju jõuan, hakkab õhtusöögi tegemine, kingituste pakkimine jne...ja see kestab vähemalt esmaspäevani.

Aga nautigem seda aega, sest enne tervet aastat seda ei tule!

siin ta nüüd jälle tuleb....

Ja vat niimoodi see jõul siis sel aastal tulebki. Suurepäraseid mõttevälgatusi on mul viimastel päevadel tekkinud, mida kõike blokki panna aga ei saanud aega neid

üles tähendada...

Sellel pildil olen mina Siljaga ja erinevalt temast olen ma nagu joonlaua alla neelanud ja hoian kramplikult raamatukuhjast kinni. Raamatud- sest kultuuritoimetus, noh...

Aga teine pilt oli veel koledam.

Ühesõnaga ilusaid pühi kõigile, kes lugema juhtuvad, ärge tehke koledast ilmast väljagi ja otsige jõuluvalgust iseendast. Jumalaga võiksite ka vestelda. Ei pea kirikusse minema, saatke kasvõi mõttes e-mail Talle.

kodukolle

see küll eelmise aasta pilt, kus meie valge kass Vedru ennast kuskil punaseks oli tooninud aga aktuaalne ikka: põhiasi köögis on pliit, tuli põleb, kass nurrub ja soe on.

pime päev

Mu puhkus on läbi ja saabunud karm argipäev. ..
Tänasel pimedal hommikul jõudsin ennast juba sada korda seaks vihastatda täiesti mõttetute asjade peale nagu ühe lapse järjekordne köha, teisel piss voodis, kolmandal kuupilet kadunud, lisaks auk sukkpükstes, pesemata tassid jne. Ühesõnaga- tundus, et tuleb sitt päev. Aga poole hommiku pealt tegin töös pausi ja surfasin perefoorumis, leidsin need naljalingid ja naersin nagu hull. Kolleeg tuli, vaatas, kuidas ma arvuti taga kõõksun, silmad märjad ja küsis murelikult, mis viga. Suutsin talle vaid näpuga arvutisse osutada ja jooksin kempsu rahunema. Tagasi tulles naeris tema kah, nii et tuba kajas.
"Too peenralt tilli ja kutsu isa tuppa" oli see põhinali...
Näedsiis, kui lihtne on tuju parandada.
Aga puhkus oli megamõnus. Keegi ei jäänud haigeks, sain käia juuksuris ja osta kinke, veeta suurepärane pärastlõuna kahe harvakohatava armsa sõbraga, oo jaa, ja maalida esimest korda elus klaasi, teha kursustel vildist südameid ja valgest riidest ingleid...
Koristada köögi kõik sopikesed, pühkida rasvasest tolmust puhtaks kõige ülemised riiulid (seda tehaksegi ju kord-kaks aastas, sestap pidulik sündmus:) ),
keeta lastele hommikuks kakaod ja küpsetada õhtul pannkooke- sest ei väsinudki õhtuks ära.
Tjahh, hea oli, otsa sai. Enne suve seda õnnist aega enam nautida ei saa, kui just töölt kinga ei anta. Õnneks lähenevad talvised pidustused, kah veidi vabu päevi.
Põhiline tähelepanek: kui tuju rõõmus ja värvilised tuled igal pool ripuvad, ei häiri üldse, et väljas mingi mudaaeg võimutseb ja hommik läheb otse õhtuks üle.

www.perefoorum.com :: Vaata teemat - nalja

http://www.perefoorum.com/viewtopic.php?t=96&postdays=0&postorder=asc&start=15

www.perefoorum.com :: Vaata teemat - Natuke nalja

http://www.perefoorum.com/viewtopic.php?t=1702

Ära muretse!

Kati jäi viirusse, oksendas ja kõht lahti. No ikka juhtub. Ja eile mul maru vilets olla, sees pöörab, nõrkus, meeleheide...
A mind on õnnistatud budistliku ilmavaatega ülelaua-naabriga. "Ära muretse," ütles ta, kui nägin vaeva esietenduse kirjutamisega. "Ära üldse muretse." ütles ta, kui arvasin, et äkki pean lapsega homme koju jääma. "Ära muretse," ütles ta, kui kurtsin, et kõhus keerab.
Mind ajas lausa naerma! Miks ma ei peaks muretsema, kui mul on paha olla ja igast probleemid ujuvad välja?
Aga kodus pärast, kui mul oli veel paham olla, ütles üks hääleke mulle ikka - ära muretse. Ja see aitas. Hea hakkas. Täna on juba tervis ok ja tuju rõõmus :)
Minusugusele paniköörile ongi hädasti vaja, et keegi tuletaks meelde
ÄRA MURETSE!
Homsest lähen nädalasele talvepuhkusele!!!!

läheneb jõul

... vääramatult.
Kuna keegi nigunii mu blogi nigunii eriti ei loe, kirjutan südamerahus siia üles oma ostunimekirja.
1. lapsed.
oehh...
laps nr1. tuleb vist see witchi nukujuss ära osta. Ja öösärk. Taskulampi ja susse ka tahetakse. vaatame.
laps nr2. tema tehab netti. Mida ta ei saa. Sest ta on niigi arvutisõltlane. Äkki miski kosmoselego?
laps nr3. Tema tahab seda jõledat roosat telekas nähtud poni, kes niutsub ai laav juuu. Seda elukat ma oma koju heameelega ei laseks... Äkki on mingi muu variant, rohkem hobuse moodi, teate ju - hobune, valge või pruun, teeb hobusepabulaid ja hüüab ihhahahaa?
Ema- mingi mõnna raamat?
Isa- pole õrna aimugi, mida. tervisliku toitumise käsiraamat?
Mees- temal oleks mingit mündialbumit ilmselt vaja a need on lõpp kallid. Mees on ka kallis... Mõtleme veel.
Sõbrad.
kaks asja on mul ostetud. Veel on mul plaanis meisterdada midagi vahvat.
Lisaks küpsetan piparkooke ja kaunistan.
Võibolla heegeldan.
Ma soojendan ennast mõtte paistel, et järgmisel nädalal algab pisike puhkus ja ma saan LIHTSALT OLLA! Võibolla siis teen pisikesi mõnusaid päkapikuasju.
Vedelen hommikul kümneni voodis. Toon värske koogi ja ajalehe. Koristan ja keegi segamini ei aja. Ootan koolilapsi sooja tervisliku lõunaga. Lähen täitsa üksi linna. Juhhei!
Ma ainult palvetan, et keegi haigeks ei jääks, siis on mu plaanidel vesi peal. Kes jõuaks lugeda neid pikki sombuseid päevi ja öid kodus koos köhivate, palavikus, tatiste, oksendavate lastega, rohupudelid riiulil reas, poolmagamata, lapsed ise ka tüdinenud ja virilad....
Kuigi ega ma siiani jah plaane ei tee eriti, sest tean, et iga hetk võivad need mürinal kokku kukkuda, milleks siis ennast unistustega üles kütta.

Laup käisin pereseminaril, millest kirjutan millalgi. Jäi 1 mõte meelde: sellest päevast peale, kui laps sul sünnib, pead leppima mõttega, et su süda asub nüüdsest rinnast väljaspool.
Teeb keegi neile haiget, teeb see sulle palju rohkem haiget.
Aga kui nende väikesed südamed rõõmustavad, on sinu süda ka õnne täis.
Otsisin eile ühele oma südamele kooli turvamehe. Siiralt loodan, et see aitab.
Lohutab ka see, et kõik kolm hinge on Jumala käes seifis. Kati tegelt teoreetiliselt pole... See on parim elukindlustus, mida suudan neile anda.
Kord kui poiss oli terve päev jubedas palavikus hõõgunud ja mina juba mõttes asju pakkisin haiglasse sõiduks, ütles Jumal mulle: ära muretse, teda hoiavad tugevamad käed, kui sinu omad!
Hommikuks polnud palavikust jälgegi.

Teraapia

Kuhu iganes blogisse ma ei kiika, igal pool ainult masendus ja depressioon. Mis toimub?
Mitte et ma ise rõõmust keksiks. Keskpärane sügishall olemine tavapärase väsimuse, tervisehädade ja pereprobledega.
Lund ei ole, vaat mis. Korra tuli, narris paar päeva, tekitas lootusi ja läks jälle.
Kui lumi on maas, on kõigil tegemist enda soojendamise ja teejoomisega, suur osa energiast läheb enda kehetemperatuuri säilitamise peale, vigiseda pole aega nii palju.
mul on kuuris suusad ja kelgud. Nii tahaks neid tegevusse rakendada!
Kui mina veel noor olin, siis sügise lõpus läks külmaks ja lumi tuli maha. Kevadel sulas ära. Nii lihtne. Aga nüüd...
Mis teraapiasse puutub, siis:
*küünlad ja lambid
*küpsetamislõhnad
*soe tekk, pehme padi
*jõulukinkide ostmine (praegu on veel mõnus, paari nädala pärast juba stressav)
ja sa võid vaikselt oma sõprade salasoove välja peilida, et mitte 22. dets õhtul täielises meeleheites osta poes paar salatikaussi või iluküünalt
*hea on uurida advendikontsertide ja ürituste eelreklaame ja planeerida tasapisi ette
*Mingid jõulumeisterduste kursused leidsin
*noh, trenn ka abiks alati.. kui seal käia, mitte sellest aasta otsa unistada nagu mina

Võta vahel aega ringi vaadata
veel ei ole hilja elu eladaaaa - see on 1 imal poplaul, mida raadio ketrab aga sõnum on ea, tuleb nii välja!

tahaks veel nalja

üldiselt masendavalt halli novembrikuu taustal oli eelmisel nädalal kaks vahvat asja. Esiteks Viljandi Ugala "Koturnijate" külalisetendus. Tegelt stoori oli võrdlemisi nõrk mu meelest ja hoolimata noorte ägedate näitlejate energiast ei kandnud päris ühtlaselt välja.
Aga oli ka momente, mis pisarateni naerma ajasid. Priit Võigemasti on peale nunnu väljanägemise õnnistatud ka superhea koomikutalendiga. Tal ei pruugigi midagi erilist teha aga iga paus ja kulmukergituski mõjub kohutavalt naljakalt.
Ja teine asi oli see, kuidas meie toimetuse neli marti käisid linnavalitsuses marti jooksmas. Seljas kunagise lavastuse Peer Gynt trollikostüümid, mis olid nii võikad oma hallituseroheliste tilbenduste ja kõlkuvate suguelunditega, et ajasid hullult naerma. Ja kuidas nad veel Isamaa ja Res Publika peole sisse imbusid ja Mart Laari ja Mart Alliku tantsima vedasid... võib vaid kahju tunda, et ise ei saanud kaasa minna.
Tahaks veel nalja! Loodetavasti Borati film täidab mu ootused homme.
Soovitage veel naljakaid raamatuid ja filme!

on the top

Kui ma selle mäe otsa ronitud sain, siis ma saan kõiksugu muude asjadsega ka hakkama!

kui palju on piisav

Kui palju teatriskäimist on piisav?
Kas kõik uus- ja külalislavastused ja vahel teise linna sõit ka?
Või kord-paar hooajal? Või kord aastas?
Või linnukese pärast- iseenda isiksuse arendamise plaanis, et näe, lähen Kauka Jumalat vaatama?

Kui palju sõprust on piisav?
Kas paar inimest, kellel igal ajal võib helistada?
Kas kümme inimest, kellega õhtul välja minna?
Kas sada tuttavat, kellele tänaval tsau viibata?
Või teadmine, et keegi vahel su peale mõtleb? Kümned nimed messeris? Või reaalne sõber, kes võtab kätte ja tuleb ka kinno, kui kutsud? Keegi, kes on näinud sind nii õnne tipus kui maoli mudas - ja sind sealt välja tirida juukseidpidi?
Enamuse ajast oled niikuinii üksi iseeneses. Mis siis, et rahva seas.

Kui palju Jumalat on piisav?
Kord aastas kirikus käia? Kord kuus koguduses? Äkki isegi palvetad iga päev?
Palvetad iga päev? Palvetad siis, kui midagi pahasti on? Karjud ta peale ja poole kui tõeline häda käes on?
Kiidad, kui kõik hästi läheb?
Või elad temaga koos oma igapäevast elu tööl, kodus, kus iganes? Pidevalt kukla taga teadmine, et someone watches over you?
Teadmine, et kord küsitakse su käest iga su teo ja -õu mai gaad- mõtte üle?

A seda ma tean, kui palju lapsi on piisav. Kolm. Ausõna!

sain kahe aga selle eest on mul hea süda!

Sellel nädalal olen mingi kaks täpsustust juba kirjutanud ja korra ämbrisse astunud.
1. mitte intensiivravi kliinik vaid teenistus
2.mitte Pärnumaa fotokonkurss vaid niisama näitus, mis siis, et auhindu anti
3.pärnumaa hooldusravihaiglaid ei ühendu vaid arutavad jätkusuutlikkust...
Sellistel hetkedel mõtlen, et mina ei taha seda tööd teha. Mina tahan kirjutada ilusaid pikki emotsionaalseid ja toredaid lugusid ilusatest asjadest ja inimestest. Punkt.
mitmetelgi hommikutel tundub, et äkki ei käiks üldse tööl. Sest kõht valutab, tuba on segamini ja külmkapp tühi, lehed lugemata, raamatud (pool ikka lugemata) raamatukogusse viimata.
Mingi kompromiss peab ju maailmas olema?
Et palju, noh, ok, piisavalt raha, kui tuleb vaim peale, siis teed ööd, ülejäänud aja oled meeleheiteta koduperenaine, käid kinos, trennis, ilusalongis (mis siis, et ma nagunii ei käiks), teatris, loed raamatuid, jalutad laste ja koeraga jne jne
Ahh... mis see halamine aitab.

lumi lumi lumi

esimene lumi, mis kestma ei jää...
Lapsed olid hommikul täiesti pöörased, ei olnud neil aega multikaidki lõpuni vaadata ega hommikukrõbinaid süüa-õue, õue! Veetsin paanilise pooltunnikese tuustides kottidest kastidest käpikuid ja saapaid. Ja läinud nad olidki, veeretasid õues suurimas üksmeeles lumepalle.
Isegi Kati hommikune jonn läks erakordselt kähku üle.
Endal ka tuju helge hommikusse astudes. Vähe on õnnelikuks hommikuks vaja: näputäit lund ja mõnda vaimustunud lapsejussi, kes tuletavad sulle meelde, mis on tõeliselt tähtis.
Aga eile käisin hullumajas. See oli võrdlemisi sünge käik. Tampisime fotograafiga uduvihmas ja poris tükk aega ümber maja, leidsime lõpuks õige ukse ja õige inimese. Ants sättis tegelasi võimalikult apetiitsesse poosi (seda ta oskab:) ), pani ravimeid täistopitud ja kustunud pilguga noormehe trepikäsipuule istuma. Ma tõesti kartsin, et veel üks minut ja pudeneb sealt alla nagu kott. Naistegelane seevastu oli ilus ja kaastundlik nagu ingel...
Trepile loovis veel 1 patsient, kõhn nagu kont, vikerkaarevärvilises kitlis, valges näos põlesid punaste ringidega ümbritsetud silmad.... kõhe natukene.
Saage kõik terveks, eks!

lugege, kodanikud!

Aga mina lugesin läbi ühe raamatu!
Doris Lessingu "Hea naabri päevik". Minu puhul on raamatulugemine üsna eriline tegevus, enamasti leian aega hädapärast värske "Kodukirja" diagonaalis lugemiseks. Ehkki ka seda saab mõnusaks teha: Teki alla, teetass kõrvale, küünal põlema ja siis loed, vaatad pilte ja unistad, kuidas ka sinu kodu millalgi hakkab nii lahe välja nägema.
Mis puutub raamatumuljetesse, siis see pani mind mõtisklema vanadusest, teiste inimeste eest hoolitsemisest, isekusest ja isetusest.
Kui ma olen (oleksin) 92 aastat vana, kas ma siis oleksin tegus ja reibas proua, kes sõbrannedega mööda kontserte ja ekskursioone vehib, või depressioonis haige raevukas mutt...
Ma käisin ka üht viimase variandi tädi hooldamas mõnda aega. No täpselt nagu sellest raamatust! Aga me saime koos kenasti läbi ikkagi.
Aga eks kõikide vanemad jäävad kogu aeg vanemaks. Öeldakse ju, et 50-nestel on elus enamasti üks raskemaid perioode: vaja veel materiaalselt toetada lapsi, samas oma vanemad vajavad juba hooolitsemist ja tuge, enda tervis hakkab tunda andma-üleminekuaeg jne.
Nüüd tahaks jälle midagi lugeda! Huvitav, mida võiks raamatukogust küsida....