irrmus vanaema

Suures poes
Vanaema, puhas ilus vanainimene aitab peale kummikute jalgaproovimist umbes viieaastasele poisile tema tenniseid jalga: "No kas sa tõesti ei oska isegi jalanõusid ise jalga panna! Siis oled sa küll alles täiesti tita!!"
Viie minuti pärast piimaleti ees :"ETTEVAATLIKULT, saad aru, siin on inimesed, siin peab tähelepanelik olema, kõnni rahulikumalt!"
Kümne minuti pärast poe ees: "Kas sulle tõesti meeldiks kuulda, kui kõik inimesed tänaval kõnniksid nii?" (veab demonstratiivselt kraaps kraaps jalgu mööda asfalti järel).
Poiss
on kogu aeg vait, pilk maas.
Aga noh, ilmselt Reet ja Ilona võiksid oma töökogemuse põhjal selliseid lugusid vesta, kuidas lapsi koheldakse, et too vanaema tundub täitsa suurepärane...
Mõnikord on parem mitte teada, mis maailmas toimub.

millega me tegeleme

Mees vedis koju 30liitrise õlleankru ja on täis tahtmist õllekeeduga algust teha. Tuhnisin pisut foorumites ja leidsin, et nagu elusale protsessile kohane, on käibel kümneid vaaritamisviise ja sama palju võimalusi teha hea laheda joogikese asemel vikatiga pead ja jalgu niitev pruulis.

Krissu vedis koju kassi käest päästetud hiirepoja, kellele sisustati korter vanasse kingakarpi, villa- ja rohutuustidega. Hiirjuunioril tundus olevat koib murtud a suht kärmesti oli lidunud minema, kui minu pealekäimisel loom loodusega taas ühendati.

Mihkel tõi oma telefonis koju uue mängu Ace (?) of Empires.

Kati on ehitanud valge klaari otsa lendava kindluse, filmi "Howli lendav kindlus" eeskujul (väga, väga hea multikas on see). Lisaks joonistab ta järjekindlalt õue salapärase ringi, seisab sinna sisse, võtab kivid kätte ja üritab kindlust teise kohta võluda, nagu filmis, aga midagi jääb tal vist puudu, õunapuu keeldub oma kohalt lahkumast.

Mina teen ettevalmistusi kooliasjade täikaks . Suht üllatav, et tasuta ürituse korraldamiseks tuleb nii palju peale maksta a mis teha... Pärnakad, tulge reedel Nooruse majja kell 15-20 koolikraami, lasteriiete ja raamatutega kauplema! tasuta on osalemine. Et koristage kapid ära ja tooge laste väikseks jäänud asjad müüki.

levist väljas, wifist kaugel..

Pildike Kuresoost
Tegelased: juba kolm tundi vesises samblas räätsatanud matkalised
Matkaja 1: Ai kui saaks nüüd taguotsa kuivale pinnale maha toetada!
Matkaja 2: Ja külma õlukest libistada..
Matkaja 3: See lõunane nõgesesupp oleks väga asjaks praegu
Matkaja 4: Saaks kummikud jalast visata
Matkaja 2: ja õlu...
Matkaja 1: et saaks oma kontoritooli jälle istumise alla või?
Matkaja 3, muiates, : jah, ja kui siin veel wifi ka oleks....

Räätsatamine on kepitamisest kolm korda efektiivsem. Kõik nabast allapoole jäävad lihased said ikka sellise mahvi, et keps tõeliselt kange praegu, kuigi matkasime vaid 6 kilomeetrit. Kolme tunniga saab põhilised räätsanipid kätte ja teadmise, et punaste mätaste peale on hea astuda, roheliste peale mitte nii väga ja musti kohti peab vältima.
Tunne oli nagu kõnniks võdiseval vedruvoodil. Kohati läheb meelest ära, et sinu all on suht põhjatu raba, mille pinda tarnad ja samblikud katavad. Üks matkaja kaotas tennisereketitele sarnanevatel räätsadel tasakaalu ja kukkus külili, käsi vajus kohe õlani sisse ja ise ta sealt püsti ei saanudki.
Imeilusad olid laukajärvekesed, pilvi peegeldamas ja vesiroosid peal ilutsemas. Jõime isuga laukavett, maitse oli parem, kui minu kraaniveel- selline õrnalt jõhvikaselt hapu. Rabavesi on nii happeline, et ükski bakter seal elada ei saa, põhimõtteliselt steriilne vesi. Rabas ei ela ka ükski loom, lindudest vaid kahlajad: väännokad, kiivitajad, koovitajad. Vaid talvel on hunditeed üle raba.

Päris mudamaastikule me ei läinud, hellikud kontorirotid, nagu me olime. Aga piisas sellestki. Meie väga tore, jutukas ja tark giid Algis rääkis, et hiljuti pandi matkaradadele peale loendurid ja tegelikult on see rahvamass tohutu, kes siin matkamas käib. Küll põhiliselt mööda laudteid aga ikkagi: Riisa matkarajal näiteks 100 inimest praegu päevas! No et masu, ja Egiptusesse või turismitallu ei jäeta enam meelsasti raha, RMK matkarajad ja puhkekohad ju kõik tasuta.
Aga lagastavad paljud rajakad :( Näiteks kui Algis ei jõua inimmassidele piisavalt lõkkepuid matkamajja ette tassida, köetakse ära kempsukatused ja istepinkide lauad!

Ühesõnaga oli suurepärane matk. Sügisel võiks sinna tagasi minna ja kahe-kolmekesi, et saaks vaikust kuulata. Omapead matkamine on rohkem mediteerimine, giidi ja grupiga on ka tore, aga teistmoodi.
Teine pool kollektiivi kanuutas, nemad said hea ülakehatreeningu ja põhjaliku ülevaate kobraste eluolust.
Riisa rantsho on imeilus koht. Hing puhkab. Sada pääsukest lennuharjutusi tegemas, smaragdsinised kiilid, neli vabalt elavat jänest õuel kalpsamas ja mõtlikult inimesi põrnitsemas, soo- ja toonekured, konnad, külakiik, batuudid, palliplatsid jne.
Ja tubade sisustus oli väga armas, minu toas oli roosiline tapeet ja kardinad, aga polnud läila vaid suisa ilus...

Kohe hea on olla, kui oled maaõhku nuusutanud :)
Pilte teinekord.

Ps. Meiega kaasa tulid paar Filmimehe filmimeest koos sakslastest ajakirjanikega, kes tegid mingi projekti raames filmi Euroopa avastamata loodusaaretest. Oh, kui tuhanded põnevil eurooplased ka veel Soomaa avastavad, siis tuleb varsti laudteed kaherealisteks teha... mitte et mul kahju oleks, avastagu pealegi, Kuresood on 10 000 hektarit...
Ps ps Sulev Keedus pidi tahtma Kuresoo rabasaarel filmida osa oma uuest filmist, kus sõjaveteran tuleb kodukohta isa surnukeha järele. Kujutage ette halli piiritut rabamaastikku ja nukrat sõdurit, kes kirstu lohistab... Avandi võiks sõdurit mängida..

Upume

Ma vist pean oma heegelnõelad ja kuduvardad jälle välja otsima. Hommikused koosolekud on tänu lähenevatele valimistele kilomeetripikkused, jõuan nii uudised kui mailid üle lugeda ja isegi väikese blogitiiru teha. Mul käib poliitikajutt ühest kõrvast sisse, teisest välja, pigem eelistan selle vahu kontsentraati järgmise päeva lehest lugeda...

Eile vaatasime lastega "Üles" filmi. Pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Kella ei vahtinud, tempo sobis ja isegi natuke mõtlemisainet jätkus koduteele. Sõnum oli täitsa olemas. Nii tuttavlik tundus see unistuse jaoks raha kogumise purk, mis ootamatute kulutuste tarvis ikka ja jälle puruks lüüakse. Elu suurima unistuse aina edasi lükkamine ja kui see on saavutatud, selgub ikkagi, et rahuolu pole mitte kohalejõudmine vaid tee kusagile edasi ...
Väga meeldisid loomade animatsioonis kujutamine- see rääkiv sõberkoer, kelle kehakeel ja mõtete inimkeelde tõlkimine oli hästi tõepärane ja haruldane lind oli ka nii linnulik, nagu loodusfilmist maha astunud.

Koju jõudes avastasin, et mu meeska oli organiseerinud kahe vannitäie pirnide muutmise 25 liitriks vedelikuks. Seda keetes ma siis veetsin õhtut.
Nagu ma igal augustilõpul hädaldan, mattume taas pirnide ja õunade alla. Meil on nii palju õunapuid (umbes 10), et igal aastal mõni ikka kannab, päris õunavaba aastat pole meil veel olnud. Ja kaks 80aastast (naabrite jutu järgi) pirnipuud, meie viilkatusega majast tükk maad kõrgemad, viskavad oma laadungi ka kõik ühekorraga ja ühe nädala jooksul alla.
Pirnid on pehmed, nii kui sealt kõrgelt alla patsatavad, lähevad kohe mädanema. Lisaks varesepätid käivad neid nokaga ladvast alla peksmas. Kompotti olen proovinud teha, läila jääb. Mahl ka ausalt öeldes sai lääge, oleks vaja arooniat või midagi juurde panna, aga seda meil jälle pole. Pirni-pohlamoos olla superhea, kui ma mõnd pohla peaks kohtama, proovin järele.

Seniks tulge kõik ja võtke Martsipani ja Valget klaari. Pirnid on kuskil nädala pärast parimas vormis.
Ps. Ma mäletan, et kui ise korteris elasin, luurasin nukralt õunapuid teistes aedades ja ostsin õunu turult. Kahju, et pole mingit vahendusvõimalust, nii hea meelega annaks mõnele töötule või kellele iganes.

Ikka veel kividest

Täna märkasin, et ka Pärnu Rüütli tänava nn muulil elavad oma elu tuhanded kivid, erimustrilised, värvilised.
Nende igapäev on kahtlemata kirevam kui meremuuli rahnude oma. Neil tallavad turistide salgad, prügikastides tuustijaid, kontsaklõbinal kiirustav kontorirahvas, tänava kohal hõljub kohvikute ja šokolaadipurskkaevu lõhn vaheldumisi kanalisatsioonikaevude lebraga.
Mulle ikka pärismuuli kivielu meeldiks rohkem.
Isegi siis, kui sa oled kajakate poolt täis situtud, mingite lollide initsiaale täis kraabitud, kalameeste ja piknikuliste sodi külje alla topitud, tormide poolt uhutud risu täis-
isegi siis võid tunda, kuidas ilusa päeva soojad lained end sinust üle rullivad.
Soojad, laisad, armastavad lained..
Kunst on igapäevas oma salajast kivielu elada.
Et istud suvalises kohvikus lõunast kartulikotletti mugides, leht nina ees ning lased endast läbi ja üle pisikesi rõõmulaineid, ninaotsast varvasteni.

INGRID MICHAELSON - "The Way I Am" - (official music video)

Tjah, pole just palju neid, kes võtavad meid sellisel moel, nagu me oleme...
Olen kindel, et see lugu meeldib vähemalt kolmele mu blogi lugejale ;P

Kriimud

See juhtus laupäeval.
Sõitsime Katiga ratastel linna poole. Kati jäi korraks kõrvale vaatama, ratas vänderdas natuke ja kraaaps! tõmbas katmata lenks naabrite autole kriimu peale.
Mina olin ehmatusest kange. Hurjutasin last ette ja taha aga kuna oli kiire, otsustasin alles poetretilt tagasi tulles kriipsu lähemalt vaadata.
Tagasi tulles ma kriimu ei näinud. Mõtlesin, et äkki kriipis laps mõne teise auto külge, sest seal majas elab mitu peret ja autosid on tänaval pidevalt 2-5.
Ma hommikul suure kiirusega ja ehmatusega isegi auto marki ju ei vaadanud. Roheline auto oli... Ja kuna tegu pole meie otseste naabritega, pole mul õrna aimugi, kes auto omanik on. See vennike, kes juba mitu päeva oma majas purjus peaga kellegi peale röögib? See väikeste lastega pere? See väsinud moega proua?
Olime mehega ikka täitsa masenduses. Mis siis, et keegi ilmselt ei näinud pahategu. Maha salata südametunnistus ei luba. Pealegi mis õppetunni see lastele siis annaks? Teen, mis tahan, peaasi, et vahele ei jää?
Käisin terve nädalavahetuse vargsi autosid vahtimas. Kuni eile õhtul kogusin oma julguseriismed kokku ja astusin hoovi sisse, pärisin trepi kõrval suitsetavalt naiselt, ega keegi pole auto kriipimise üle kaevanud. Ei tema teadnud küll midagi. Käisin kaks tiiru ümber mõlema rohelise auto- ei midagi! Veskikivi veeres südamelt!
Ma ju ütlesin, et midagi hullu ei juhtunud! rõõmustas ka Kati.
Kuni täna hommikul tööle minnes säras kriips mulle auto tagumikult täies ilus vastu.... Seda on näha ainult teatud valguses.
Tuleb uuesti süda rindu võtta ja auto omanik tuvastada. Annaks Jumal, et see poleks too räuskav onu... Ja mis see küll maksta võib?? Ma ei suuda sellele mõelda.
Kriime ikka tuleb ette, arutasime tööl. Ja kolleeg märkis õigesti - peaasi, et lapse hing kriime ei saa.

Viimane...

Ei ole normaalne, et viiiimasel puhkepäeval tuleb eelseisvale tööleminekule mõeldes nutumaitse suhu :(
No ei ole sellist tunnet, et ah, lebotatud küll juba, nii väga tahaks jälle tooli soojendama minna. Ei taha. Tõesti ei taha!
Võibolla seep, et kõik need kolm nädalat toitsin end illusiooniga- teen selle ja veel selle töö ära ja siis puhkan. Lollakas! Hea oli tegelikult teha kõiki neid asju põrandavärvimisest moosikeetmise ja aiamajanduseni aga puhkuseks seda nimetada ei saa.
Oli mõni päev, kus tõesti uimerdasin. Aga neid oleks pidanud palju rohkem olema.
Mis sellest nutulaulust siis järeldada? Kas vale töökoht või lihtsalt vale ajajaotus?
####
Eile grillisime külalistega. Kui külad olid koju läinud, mõtisklesime meeskaga, et vanad sõbrad on kõik kuidagi ära kadunud. Ei tule enam keegi meile grillima ega niisama juttu ajama. Kas on kõigil oma eludega lihtsalt nii palju tegemist või muutuvad suhted? Või pole me ise piisavalt intensiivselt kutsunud? Nukker...
###
Aga täna ma lubasin plikadega randa minna. Ma suures rannas pole vist mitu aastat käinud, aga ikkagi viimane puhkepäev, ma siis nüüd lähen.

Peaaegu viimane

Peaaegu viimase puhkusepäeva veetsin Kataga Tallinnas.
Minu prioriteet oli lillefestival.

Mulle meeldis hästi. Võibolla ainult ilm oli liiga päikseline ja palav kõikide värvi- ja lõhnavarjundite tabamiseks. Kell 8 õhtul oleks kindlasti sumedam jalutuskäik olnud. Kell 3 on minu jaoks alles aias töötamise aeg, aia nautimise aeg on kell 8 :)
Top 3 võiksid kuuluda 3 venna aed, ürdiaed sealsamas lähedal ja ehk see, mis oli ürdiaiast üle tee. Püüdsin meelde jätta, kuidas peenratel rindelisust tekitada aga oma aed tundus nende vuntsitud lapikeste kõrval ikka niiiii mage...

Lilleaeda jõudmiseks trampisime pikalt mööda vanalinna, meeska tahtis, et me talle mingist kohast mingi meenemündi tooks, leidsime selle hoopis teisest kohast ja täiesti juhuslikult, selle vaateplatvormi pealt. Kohustuslik katusevaade!




Käisime kunstihoones On gruppi vaatamas, mis oli kena kuid siiski natuke lahjaks jäi minu meelest suure sünnipäevanäituse tavis. Mulle meeldis see:



Hea vanade raamatute eksponeerimise viis.
Ja sellist kunsti võib leida laupäevahommikuti ka minu majast :)


Kell oli juba hull palju, kui startisime Kumu poole. Tunni ajaga lasime selle kiires kapakus läbi. Väljapanekusse süvenemiseks jäi väheks aga mingi ülevaate sai.
Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks maja ise. Modernne hoone aga loodusesse hästi sobitunud. Mahe puidulõhn majas, ilusad vaated. Mitte liiga hüper-super arhitektuur ja mitte liiga rõhutatud öko kah. Sisehoov oli oma kivisusest hoolimata selline mõnus, oleks tahtnud seal veel tükk aega istuda.
Näitustest suutis Ülo Õun kõige rohkem meelde jääda. Selline natuke trikikas väljapanek, hästi mängis kokku nii näitusesaal, muusika kui skulptuur.
Meil oli juba bussile kiire, muidu oleks lebotanud veel Kadrioru roosilõhnalisel murul. Üllatusin- Tallinnas on ikka hea-olemise kohti ka!

Paar tundi aega oleks veel tarvis läinud. Väikelinna asukana ei saa ma kuidagi pihta, et Tallinnas ei saa kuskil lihtsalt sipsti ära käia, kulgemine võtab aega.
Seekordsest käigust jäi puudu mõnes oivalises kohvikus mõnuletud aeg. Loomaaed, jah ka, irw :D A ongi põhjus teinekord jälle tulla.

Nike:Take It To The Next Level - Directors Cut

Mihklist on saanud jalgpallihaige. Koos sõbra ja mõne teise poisiga taotakse palli iga päev, tundide viisi. Harjutatakse tribla ja kõksimist, peakat, pommi, värava kaitsmist, penne ja kauglööke. Seinad on täis postreid ja laud jalkuajakirju. Osteti must särk ja nõutakse tekstiilivärvi, et oma lemmiku stiilis trennisärk kujundada.
Otse loomulikult on vaja minna jalkutrenni. Mis on iseenesest muidugi tore.
Aga. Trennid toimuvad siin ja seal, osad linna teises otsas. Mul luuseril pole ju teatavasti autot, kus ta sealt üksi hilja pimedas bussiga tuleb, märg ja porine? Teised kõik vedavat autodega oma poegi trennist ja trenni.
Teiseks varustus. Kuulen õudusega, et vaja on kolme paari buutsasid, pluss kindad ja kaitsmed, raha võistluste ja ei tea mille jaoks.
Kolmandaks seoses jalkutõvega on ta kaotanud igasuguse huvi korvpallitrenni vastu. Ta küll on nõus suisa kahes trennis minu meeleheaks korraga käima, neil trennis oli teisigi, kes kahes kohas korraga käisid aga ma ei pea seda reaalseks. Kuna ta jõuab? Korvpall on neli korda nädalas, niigi eelmisel aastal käis ta vaid 2-3 korda, et näpistada aega kooriproovi jaoks.
Kaks aastat korvpallitrenni on siis nagu maha kantud. Alles maikuus sünnipäevaks sai ta kaua lunitud ja mitte odava korvpallisärgi...
No ma saan aru, pubekatel ikka huvid vahelduvad suure kiirusega. Kui midagi meeldima hakkab, siis ollakse selles kõrvuni sees ja ei panda takistusi millekski. Aga trenn pole ju niisama! Ostan talle selle kalli varustuse ära ja äkki poole aasta pärast leiab, et ah, pole ikka minu ala?
Praegu on tal jah selline ind, et lubab maad ja mäed kokku aga kui trennis mõni pilkama näiteks hakkab või liiga palju varumeeste pingil istub, siis läheb isu suht ruttu üle.
Sellised probled siis. ...

Dead Can Dance - Severance (Live 1989 - From Vara TV)

Monotoonne lugu, hüpnootiline. Kas kutt pole mitte Aragorni nägu?

Dead Can Dance - Toward the Within - "Rakim"

Olen ikka veel soojal kivil mere vaatamise meeleolus :)

Kui ma oleksin kivi..

....ma oleksin jala all sile, päikesesoe ja huvitava mustriga...
Läksime ujuma. Ronisime muulile (sellele teisele, natuke lühemale) ja trampisime lõppu välja.
Mõnus on majaka juures soojal kivil istuda ja merd vaadata. Jahid triivisid sadama poole, täispurjes, nina päikese poole mõnulevad "madrused" lastiks. Hele-hele meri sai silmapiiril taevaga kokku, lained silitasid laisalt muulikive ja maailm oli rahulolev, sõbralik ja tüüne....
Muulikivid on nii erinevad, igaüks isemoodi ilus. Minule meeldisid paljast jalatalda paitavad kivid, tumehallid, hästi siledad, heledate mustrijoontega. Krissu väitis, et tema tahaks olla pigem hästi teravaservaline kivi, et keegi ei uuristaks temasse nimetähti ja linnud ei istuks peal ega situks täis :P
Linnuvaatlustorni ronisime muidugi ka. Sealt näeb Tervise paradiisini välja, teisele poole jäävad hunnitud mere- ja niiduvaated. Tagasiteel hakkas päikesepaistes vihma tibutama ja kuni koduni saatis meid üle terve taeva ulatuv ere vikerkaar, teine heledam veel kõrgemal. Ja muidugi polnud meil fotokat kaasas :(
Tahan jälle sinna soojale kivile istuma, võtaksin kohvitermose kaasa ja mõne muffini. Meeska tahab kell 4 muulile kalale minna, äkki suudan oma silmad ka sel ajal lahti rebida. Aga sel kellajal on kivi jälle külm...

kuri ritsik

ehk Kuidas muidu leebeloomulist ritsikut põhjalikult välja vihastada
Helista, maili või räägi niisama, et kokku leppida miski üritus. Kuupäeval X. Kindel üritus.
Ritsik joonistab oma kalendrisse suure risti.
Kaks nädalat enne kuupäeva X helista, maili või räägi niisama, et sulle ikka ei sobi kuupäev X. Lepi kokku kuupäev Y.
Ritsik joonistab oma kalendrisse teise risti. Muudab pisut oma plaane. Mis seal ikka, tuleb ju igasuguseid asju inimestel vahele.
Nädal enne kuupäeva Y helista, maili või räägi niisama, et sulle sobiks tegelikult kuupäev Z.
Ritsik teeb järjekordselt oma plaanid ringi ja joonistab kalendrisse uue risti.
Enne kuupäeva Z ära tee midagi.
Kui Ritsik pisut murelikult kuupäeva Z eelõhtul hakkab uurima, et mis ja kuidas, siis helista, maili või ütle niisama, rohkete vabanduste saatel, et sa ikka ei saa tulla, pole midagi parata, ju järgmisel aastal siis.

Home again

Olengi tagasi. Kallis kodu!
Tartu ei sobinud seekord mulle. Tartus on hea olla, kui on sekeldamistuju, siis saab mööda üritusi - muuseume sahmida ja vahepeal kohvikus ilma ja inimesi vaadata. Minul sedakorda ei olnud tuju. Tahtsin end pisikeseks nutuseks puntraks kerida ja vaikselt istuda. Seda ma tegingi. Peenrarohimise vahepeal. Ma Tartut selles üldse ei süüdista, ainult iseend. Inimene võib õnnelik või õnnetu olla igas kohas, kui tema sisemine tasakaal paigas on. Mul parasjagu ei olnud.
Kaasas olid mul seekord vaid Miku ja Kati; neiu esmasündinu eelistas koju sõbrannade seltsi jääda.
Käisime Lõunakeskuses Ahhaa vormelinäitusel, see oli VÄGA lahe!! Olin pisut skeptiline, et ah mis, see nagunii vaid poistele aga põnev oli nii Katil kui kaasavõetud naabritüdrukul kui mul endal. Plikadele meeldis kõige rohkem inimesesuurune rääkiv robot, küll tüdrukud seda küsitlesid ja pinnisid ja robot kõneles nii kenasti vastu. Arvasin, et ehk mingi kaamerapilt läheb kuskile ja keegi siis räägib teksti aga patsiga poiss kinnitas, et ei ei, ikka robot ise räägib, programm selline.
Mulle meeldis kõige rohkem lennukisimulaator, ma ise ei julgenud sinna sisse istuda aga teisi vaatasin küll. See oli nagu suur kera, "piloot" pandi rihmadega sinna sisse kinni ja siis arvutipilt hakkas ees jooksma. Piloot keerab rooli, tõuseb õhku jne, ja kui ta teeb vea ja "lennuk" rajalt välja paiskub, siis kera teeb tohutuid kukerpalle ja rappub igat kanti.
Siis oli seal igasuguseid tähelepanu ja reaktsioonikiiruse treenimise värke, sai vormeli ratast vahetada ja jõudu mõõta jne.
100% interaktiivne väljapanek, väga, väga vahva asi.

Veel külastasin ammunägemata sugulasi. Alguseks sõitsime Põlvasse, kus surnuaia ees saime täiesti juhuslikult tädimehe ja ta perega kokku. Ma polnud ammu vanavanemate haudadel käinud ja lapsed suurt ei mäletanud surnuaiakommetest midagi. Põlva surnuaed on väga ilus, mäekülje peal ja veelombike lähedal. Eesti kalmistud on üldse minu meelest suur väärtus, kõik need puud, lilled ja kivid.
Siis tegime ringi ümber Mooste mõisa, imeilus ehitis.
Ja jõudsimegi Rasinale, minu isa sünnitalusse. See on küla viimane talu, paks mets ja põllud ümberringi. Imeeilus koht. Aga hooned kipuvad lagunema. Nagu täditütar, kes seal elab, ütles- meestetööd on mitu põlve seal tegemata. Mis on muidugi kurb.
Täditütar on mul rõõmus ja kraps, harjunud ise hakkama saama, lapsed ka käivad abis ja. Vana kastani all istudes ja torti mugides oli siis peale meie veel 8 sugulast, vanuses 2 nädalat kuini 43 aastat. Kõik tüdrukud:)
Maaelu on linnainimese jaoks muidugi müstika. Kasvõi ilma autota keskusesse tööle jõuda. Ja kui paks lumi ikka maha mütsatab, siis olevat kaks päeva toas istunud, jagasid naabritega viimast leiba.... kaugelt vaadates on jah romantika...

Oma kooli käisin ka vaatamas. Ja staadioni. Kas praegu ka Tamme gümnaasiumi lapsed Tamme staadionil kekat teevad? Kas kõik on tasuline? Imeilus staadion aga täiesti inimtühi kesk koolivaheaega! Mõttetu ju! Kas kohalikud koolipoisid ei saa siis üldse palli kõksimas käia kui nad just trennis seal ei käi?

ära

Õhtul tulevad esivanemad ja homme hommikul läheme lastega Tartusse. Krissu ja issi jäävad kodu hoidma.
Hea mõneks ajaks ära saada. Vannitoaremondist tulenevad sodihunnikud, kõikjal vedelevad asjad ja värvihais (see on lastetubade põrandavärvimisest, sain selle edukalt lõpetatud) hakkavad juba ajude peale, tekitavad vaikset kuid suurenevat rahulolematust.
Olen kuidagi pepsiks muutunud. Tahan, et keskkond oleks ilus minu ümber. Pidev sodi ja koledad kulissid panevad põdema. Linda Goodman on Päikesemärkide raamatus kirjutanud, et Kaalude esindaja võivad näiteks tööl eresinist värvi kardinad hulluks ajada ja töövõime halvata. Varem ma naersin selle väite peale aga nüüd leian, et jah, täpselt nii ongi :( Kas see just töövõime halvab, aga pidevat ebamäärast rahulolematust genereerib küll.
Ja inimesed ajavad närvi.
Tahaks kirjutamismajakesse mere ääres, üksi... kasvõi kaheks päevaks...

Poiste ja plikade hobid:)

Katikese sünnipäeval tegime tüdrukutega reidikaid :)
Poisid aga, st issi ja Miku ja viimase sõber Anti on käinud kolm hommikut järjest kalal. Viimane kord suisa kell 5 hommikul. Ilus on jõgi hommikul, ma vaatan. Ja viimane kord ajasid Miku ja Anti õed ka jalad kell 5 alla ja sibasid vendadele järele. Krissu nii kui õnge sisse viskas, nii kala otsa sai...
Eile käisin sõbranna juures maal vaarikal. Oli ju viimane selle suve ilus ilm, nagu ilmateade ähvardas. Vaarikad kasvasid kahemeetrise metsana ja nad ei lõppenud otsa mitmetunnisest kibedast korjamisest hoolimata. Mõnus!

pff

Hea on rohida. Varsti saab rohitud. Siis hakkan peenart ümber disainima. Kellel on lahedaid püsililli üle, võib mulle pakkuda.
Puhkus läheb hästi aga perega ei lähe hästi. Ma ei jõua nii kiiresti eest ära koristada, kui uuesti segamini aetakse. Täna olin juba täitsa kuri. Üks lebab päev läbi diivanil, teine jaksab mängida 5 tundi jalgpalli aga 10 min nõudepesu võtab kohe jalad alt ja käed küljest. Kolmas keerab vindi üle, kui palutakse oma asjad kokku korjata.
Hõissa, vihasesse nõudepesukolinasse köögis lisandus klirin ja hüüti- taldrik läks katki!
Lähen plika toa põrandat värvima.
Kui homme ka asi ei parane, kutsun perekonnanõukogu kokku.
Üks asi tuli mul jube hästi välja- segasin maasikamoosi sisse kuivatatud piparmünti ja ma ei teagi, mis taim mul veel seal purgis oli. Oo kui hea sai. Piparmünt võttis maasika liigmagususe ära.

Palju laste- ja puhkusejuttu

Küll on magus tunne ärgata esmaspäeva hommikul õndsas teadmises, et KUSKILE EI PEA MINEMA JA MIDAGI EI PEA TEGEMA.
No töötud paraku minu vaimustust ilmselt ei jaga...
Aga mina olen küll hetkel nii rahul.
Laupäeva hommikul läks uni pool 8 ära ja tormasin tegutsema, et ühtegi tunnikest puhkusest niisama tühja ei jookseks. Tegin koeraga rattatiiru. Tõin turult korvitäie maasikaid ja muutsin selle toormoosiks. Värvisin toapõrandat. Käisin tüdrukutega rannas. Niitsin muru ära. Koristasin elamise. Tegin õhtusöögi. Kell 24 kukkusin jalalt magama, ise ikka veel maru õnnelik ja rahul ka, nagu oleks tubli maanaisena päev otsa rahmeldanud.

Pärnu suures rannas oli toopäev 20 000 inimest. Meie käisime Vana-Pärnu rannas, nagu alati. Rahvast oli seal küll rohkem, kui tavaliselt aga ikkagi ruumi rohkem kui inimesi. Krissu sulistas oma parima sõbrannaga, Katil juhtus ka üks lasteaiasõber samal ajal sinna ja nemad asjatasid omaette. Mina lesisin, poole silmaga kiikasin lapsi ja päevitasin, esimest korda sel suvel.
Milline õndsus- mõtlesin, kuulates naabruses resideeruva väikeste lastega pere helitausta- kui lapsed on juba nii suured. Neil aasta-paari-kolmestel peab ju kogu aeg sabas käima ja pidevalt nad kisavad, et tahavad vette või ei taha nad vette, kisklevad üksteisega liivakühvlite ja kummipartide pärast. Mina puhkasin...

Mäletan hästi, kui krissu-miku väiksed olid ja suures rannas käisime. See oli selline ettevõtmine! Kõigepealt laadida käru täis võileibu, saiakesi, värsket kurki, joogivett, liivavorme, ämbreid, autosid, ujumisrõngaid, käterätte, päikesekreemi.
Vantsida randa. Hoida rahvakuhjas enda omadel silm peal. Käia koos nendega põlvini vees. Otsida rahvakuhjas oma rannalinaga kaetud platsikest. Käia kiikumas, ronimas, jäätist ostmas. Ehitada liivalosse. Kulgeda koju väsinud ja virisevate jõmpsikatega.
Ma olin ikka täiesti otsas peale sellist retke.
Nüüd on teine tegu. Mõnus kohe.

#####

Eile sai siis pesamuna sünnipäev ka peetud. Hirmpalava ilmaga. Pooled kutsututest ei saanud tulla, suvine aeg. Need, kes tulid, olid. Krissu sõbrannaga tegid neile pisut mänge, mis oli abiks.
Raske nende tänapäeva lastega. Üks ei söö üht, teine ei söö teist. Üks tahab ühte mängida, teine teist. Üks läheb ühega tülli, teine teisega. Üks hoiab söögilaua ääres nina kinni ja teatab, et talle ei meeldi pitsamaitseaine hais, teine vannub iga asja peale kurja. Kolmas ähvardab, et võtab neljanda ja viienda kaasa ja läheb üldse minema. Läkski millalgi peale torti...
Kati ei lasknud ennast millestki häirida, tema asjatas koos oma paari parema sõbra ja uute mänguasjadega ja oli rõõmus.
Ma ei saa aru, kas meil on peale kasvamas pisikeste egoistide ja empaatiavõimetute tibide põlvkond või hakkan ise vanaks jääma? Aga seda ütlevad ka mõned tuttavad õpetajad ja psühholoogid, et praeguse aja lastel on raskusi koostööga. Mina mina mina on kõige tähtsam. Minu vajadused peavad esmajoones täidetud saama ja soovitavalt silmapilk. Muidu solvun ja mossitan ja karjuń. Lähen minema kah.

Ega Katike ise parem pole. Kolmest mu järeltulijast on tema kõige pretensioonikam, emotsionaalsem, kärsitum ja lärmakam. Aga ka kõige nunnum, kõige hakkajam, kõige rõõmsam, kõige loomingulisem ehk isegi.
Meie seitsmeaastane :)

Aknalaual vaasis on imelised valged ja punased roosipuhmad (mille tõi Kati sõber Roosi:D ). Köök on täis liilialõhna. Seitsmeaastane mängib suure rahuloluga oma uute nukkudega, pomiseb seal omaette ja rivistab neid nii ja naa. Lisaks sai ta kingiks suurepärase raamatu huvitavatest faktidest loomade kohta (mida ise eile poole ööni lugesin), graatsiaketta (see, mille peal seisad ja puusasid keerutad), kinkekaarte, kleepsuraamatuid ja Tallinna-Karini tehtud i me arm sa karukese (mida meil eile terve pere kordamööda patsutas ja väntsutas).

Arvutasin just eile, et 12 aasta jooksul olen korraldanud laste sünnipäevi 29 korda. Enamus neist ikka korralikult, mängudega ja muu programmiga.
Seep oli mul eile suht kergendus kuulda, et Krissu avaldas soovi oma järgmisel sünnal mõne parema sõbraga pitsasse või kuskile minna.
Nats kahju ka. Äkki polegi see aeg kaugel, kui tahetakse sõpradega suvilasse minna? Appi....

Jätkan nüüd puhkust.
pilti tegin ka aga fotoka akud said tühjaks.

meil aiaäärne tänavas..

.. ehk teater koduakna all.
Me eile panime meeskaga akna peale vitraažkleepskilet kui kuulsime kummalist tümpsu. Ja hetke pärast nägime üle tee aegluubis maa poole kulgevat telefoniposti. Päris maha ei kukkunud aga mitmed traadid kitkus puruks küll.
Ja ilus punane auto ninapidi posti kõrval kraavis, surmani jahmatanud noormees jooksis mööda tänavat edasi tagasi.
Keegi viga ei saanud, sinise triibuga auto mehed fikseerisid olukorra ja tunni aja jooksul sikutati massin ka kraavist välja- läks isegi omal rattal koju.
Aga milline sensatsioon meie unisel tänaval! Tolle tunni aja jooksul käis rahvast vaatamas nii peredega kui kampadega, karjakaupa lapsi ja loomulikult eitesid-taate.
Naabrinaine oleks võinud piletiraha küsida, sest tema kraavi ümber kõik asi toimus.
Ma ei tea, kas keegi käed ka külge pani, et autot kraavist välja lükata...

Tekib selline kahetine tunne nagu tänaval sireeni huilates tuletõrjeautot vaadates- annaks jumal, et see meie kodu poleks ja - aga huvitav, mis ja kes siis?
Mu sõber elas kord üle tulekahju. Ei olevat olnud tore tunne pisaraid neelates ja üleni värisedes seista oma suitseva maja ja tuletõrjeauto kõrval ning vaadata kõiki neid uudistajaid, kes pildistamas telefoni, kes aparaadiga.

Hiljuti Tallinn-Pärnu bussis üks väsinud purjakil proua sättis end istmete vahele vahekäiku põrandale magama. Elust väsinud kuid helekollases kleidis ja kõpskingades. Küll see paarike, kelle istme kõrval ta magas, teda telefoniga siis pildistas ja filmis! Mõnuga muiates. Et siis mida sellise pildiga peale hakata? Näitad tuttavatele- ha-haa, näe, üks tädi magas bussis põrandal?

See selleks.
Ma hakkasin poisi toa põrandat värvima. Kui olin esimese kihiga lõpule saanud, tulid mulle meelde kõik need hirr-rmsad ähvardused, mille saatel ta keelas õdedel oma toa poole vaadatagi sel nädalal (no poiss ise on Läänemaal spordilaagris pühapäevani).
No... eee.. visualiseerin pilti koju jõudvast pojast, kes vallandab rõõmukisa nähes oma tühjaks tassitud tuba sinise põrandaga.

Ja kõige tähtsam.
Võtsin täna oma telefonilt äratuse maha.
Kohe
hakkab
PUHKUS!

Peaaegu nagu maal

Ma siin eelmisel nädalal ühel soojal suvepäeval jäädvustasin meie perekondlikku ujumisretke.

Kõigepealt me läheme üle jõe.
Siin kõrkjate, vesikuppude ja vesirooside vahel on partide, kokrede, särgede ja viidikate korterid.

Sellel paadisillal armastab Krissugi oma sõbrannedega kõõluda.


Vaade jõele jalakäijate sillalt.

Selline rannaniit vohab meretee ääres

Meil siin sõidavad isegi laevad kuival maal!

Jõudsimegi kohale

Rannas on kullaliiva


Piltidelt jääb mulje, nagu me ei elakski linnas.

Kas? Miks?

Mul plaan väike Tallinna trett teha järgmisel reedel. Lillefestival, KUMU ja Kunstihoone. Sellepärast reedel, et siis tehakse lillefestivalil ekskursiooni ja spetsialismused räägivad. Kas keegi on juba käinud? kas on tore? Või peaks veel ootama, sest taimed pole veel äkki kogu lopsakust saavutanud?
Ja veel. Tegime Kataga äkkidee mõjul Pavlovat ja pehme jäi. Maitse oli küll hea, toode pandi kiirelt nahka. Aga ikkagi, miks pehme??? Munavalgevaht oli ilus kõva ja kerkis ahjus kenasti. Vahu sees oli sidrunimahla, suhkur ja pisut kartulitärklist. Äkki oleks pidanud ikka maisitärklist ostma?
Ahjus oli 110-130 juures poolteist tundi, jahtuda me tundi aega ei jaksanud oodata. Mul muidugi pole peent elektroonilise temperatuurinäidikuga ahju ega pöörlevat õhku.

Seda oligi juba arvata

.. aga ma kaotasin valvsuse.
Kui emps endast koju liiga väikese tüki jätab, jääb laps haigeks. Ega muidu emme ju hoogu maha ei võtagi.
Kati tänahommikune kõrge palavik tuli ikkagi nagu välk selgest taevast. Alles eile ta veel müdistas lasteaiakaaslase sünnipäeval ringi ja õhtul käisin temaga üritusel. No ja täna nüüd sedasi. Andsin Panadoli ja kui palavik 37,7 peale langes, siis juba kepsutas ringi aga õhtu alles ees. Midagi tal muidu ei valuta ja köha-nohu pole.
Minul muidugi oli sada plaani tänaseks ja homseks. Pluss esmaspäeval pidi katike linnalaagrisse minema ja nädala pärast on sünna.
Jama, et ma ei tea, kuidas nüüd minna filmifestivali lõpetamisele, sest ma pidin minema.
T on Lelles täna ja homme, ehk Krissu siis saab õega olla niikaua. Aga ma annan endale manööverdamisruumi. Miski ei ole tähtsam, kui lapsel on ema vaja. Kuigi- tööasjad peavad sellele vaatamata tehtud saama. Niuks :(

Tegin väikese intervjuu Vene rezissööri Manskiga, kelle looming oli see esmaspäevane Neitsilikkuse dokk. Ta on teinud filmid veel Gorbatshovist, Jeltsinist, Putinist, Dalai laamast, Tatu-bändist, Armeenia-Aserbaidzaani sõjast ja veel sajast asjast. Mul suisa aukartus tuli peale. Ta oli kena ja sõbralik, vaid õige pisut tähtis. Minu vene keel on roostes aga moodustasin püüdlikult oma küsimused ikka ära ja aru sain ilusti. Manski ütles, et eestlastel on raskelt vedanud, et meil dokke telekas näidatakse, Venemaal kinoprakatti dokke üldse üldjuhul ei lastagi.

Staaridest veel. Pärnu VII ooperipäevadel gastroleerivad seekord leedulased. Küsisin meie kontserdimaja mänedzerilt, et kes need 7 aasta jooksul kõige suuremad staarid siis on olnud, kas Moskva tähed või poolakad või kes. Tema tunnistas, et tänavu on päris keeruline variant. "Mida suuremad tähed, seda normaalsemad ja tagasihoidlikumad nad reeglina on," ütles ta.
Ma suuri tähtesid kohanud ei ole. Aga meie linnakese mõned kohalikud asjapulgad ajavad küll kohati hulluks. Nemad ja maailm. Mõni tuleb oma eneseupitamisega igast uksest ja aknast sisse. Mõni üliaktiivne mänedzer on nagu ora, vabandage, teate küll kus.

Suvepealinn

Läksin eile läbi linna. Mul oli plaanis tõtata aga ei saanud.
Mööda tänavaid lonkisid puhkavad inimesed. Lonkisid, jalutasid, siiberdasid, löntsisid. Minu tõttamine tundus täiesti ebakohane.
Märkasin üllatusega, et Vanalinna kooli treppi ehib filmifestivali tarbeks punane vaip, tänaval viiuldab miski proua, alleele on riputatud kaheksakannatähed. Päris ilus!
Ühes hoovis maalisid inimesed. Teises ajas kass varblasi taga.
Turult tulid inimesed maasikaämbritega.
Steffani pitsakas oli servast servani inimesi täis.

Sel nädalavahetusel:
Filmifestivali lõpetamine
Oistrahhi festivali avamine
Kristlik suvefestival
Pärnu Ooperi Suveaaria esimesed kontserdid
Pärnu ooperipäevad
Endla teatri suvehooaeg
Kontserdid Raepromenaadil, Kuursaali kõlakojas
Külapillimeeste kokkutulek
India kultuuri festival
Motokross Pärnu Kuningas, Muhu väina regatt, rannavõrkpalli turniir, Raudmehe klubi rahvatriatlon
Mõned neist sündmustest jätkuvad ka järgmisel nädalal.
Olen kultuurisündmustest kirjutamisega nii ametis, et pole leidnud aega ega jõudu MITTE KUSKIL ise käia. Pagan. Nii see ei peaks olema.

Aga kui keegi tuleb ess-spetsiaalselt Pärnusse, siis võtku plaani muuseumi näitused Meie vammus ja Need (pesu aastatest 1900-1950). Pluss Uue Kunsti muuseumi Mees ja Naine on seekord päris lahe ja lastelegi huvitav vaadata.
Punase Torni hoovi tasub põigata, saab kena käsitööd uurida ja kohapeal klaasehte valmis treida v klaasi sulatada.
Sööma võib minna peale Steffi ka Café Campasse Tallinna maanteel. Või Mõnusasse Margaritasse raamatukogu kõrval. Teatrikohvik ja Bravo ajavad samuti asja ära. Edelweissis Kuninga tänaval on soodsad ja head päevapraed. Kes armastab Haapsalu Müüriääre kohvikut, siis selle filiaal on Pärnu Keskuse Rahva Raamatus. Linna parimad koogid. Vähemalt olid veel kuu aega tagasi.
Picadilli Veinikohvikus on samuti head koogid, trühvlid ja muu selline. Interjöör on seal palju mõnusam kui Rahva Raamatus. Pika-tilli kõrval asuva Frens Café pirni-hallitusjuustu kooki ma armastan väga.
Niisama istumiseks on hea JazzCafe, interjöör mulle meeldib. Söök on enam-vähem aga ükskord viis nende mustikakook jalad suust. Teinekord jälle jäi sama koogi besee hammaste külge kinni …

Ja muidugi Vahvlitare. See on Vee tänaval Postipoisi trahtri kõrval. Näeb välja nagu elutuba, väga hubane ja kodune. Süüa saab seal ainult vahvleid, mida perenaine ise kolme veneaegse rauaga kohapeal küpsetab aga need on julm head. Jäätis ja moos ja vahukoor pannakse sisse kui tahad, mmm, sa pead neid proovima!

Kadrisse ja Georgi ära küll mine. Ausalt. Tule parem minu poole, teen kodus salatit ja võileiba.

Tähtsaima unustasin.
Pärnad õitsevad. Lõhnab.

Blesser

Meil oli pikal bussisõidul juttu, miks Urmas Alender nii ruttu ära kutsuti. Et kas ta missioon sai lõpetatud ja mis on lõpetatuse kriteerium. Kas teatud loomingu hulk või näiteks kaks inimest, kellel üks tema laul on aidanud elu mõnest väga raskest hetkest üle saada? Või on see ainult Jumala ja Alendri vaheline asi?
Ja kuidas saada teadlikuks oma missioonist?
Võibolla näiteks äri-, majandus- ja pangainimeste missioon on suurendada maailma materiaalsete hüvede hulka. Meeskaga ükskord arutasime, et meie tutvusringkonnas pole ühtegi äriinimest, firmaomanikku vms. See eluvaldkond on meile alati täiesti tundmatu maa olnud. Ei oska me raha teha ega seda koguda.
Võibolla meie põhimissioon on edukalt maailma saata meie kolm pisiprojekti. Defineeri edukalt… hmm… Äkki, et Jumalal, maailmal ja teistel inimestel oleks rõõm meie lastest? Ja lastel endil oleks rõõm Jumalast, elust ja maailmast.
Väga ilus missioon on minu meelest olla valgustaja, õpetaja, teenäitaja.
Või blesser- õnnistaja. Blesser tuli mulle word verificationiks täna hommikul.
Mõtlesin ja arvasin, et mina tahaksin olla Loo Jutustaja. Oleksin väga rahul, kui suudaksin rääkida- noh, pigem ikka siis kirjutada- kasvõi mõne loo, mis teeb kellegi rõõmsaks, näitab mõnele asjale uut valgust, annab lootust.

hõissa

nädala pärast on pool suve läbi ja tubli viis päeva on ilm soe olnud-
hõissa veelkord.
Aga mis seal imestada, mul puhkuseni ju veel aega, päris kena, et neid mahedamaid ilmu sinnakanti varuks hoitakse.

Lapsejussid on õnnelikult kodus. Krissu oli laagriga ülirahul. Tuli ja aina korrutas: saad aru, see oli lihtsalt Elu Äge laager!!!
Kõik olid olnud väga vahvad ja sõbralikud, tema eriline lemmik oli umbes 20aastane malaislane Chi, kes jagas tema jaapani-vaimustust, rääkis palju keeli, tegi nalja jne. Aga ka teised inglased olid väga lahedad olnud. Kui armas! Tunnen rahulolu, et lapsest hakkab tasapisi saama iseseisev isik, kes on võimeline neli päeva kodust eemal olema ilma vähimagi viginata.
Mihkli suhtes kaotasin ma viimase kolme päevaga vist küll rohkem närvirakke, kui terve aastaga kokku. Ligi 100 000 inimest ja üks hajameelne ilma kella ja telefonita poiss, kes peab kindlaks ajaks laulma, sööma ja kogunemiskohta jõudma. Aga temagi on rahul ja terve ja kodus.
"Ma kadusin ära umbes 50 korda," teatas ta mulle pühapäeva keskööl koju saabudes. Nende pundist oli üks poiss ikka nii pikka aega kadunud, et buss sai sõitma hakata alles pool 11 õhtul. No, aga pole veel kuulda olnud, et mõni laps oleks laulupeole jäänudki:)
Rongkäiku olid nad nautinud: kõik tervitavad ja lehvitavad, marssijad karjuvad elagu ja tunnevad end staaridena. Ja kaare all uhke laulda. Arvata võib...

Mida ma ise oskan pühapäevase peo kohta öelda...
ei saa midagi halba öelda, ilma et see pühaduseteotamisena tunduks.
Väga eriline pidu küll. Nii palju rahvast, nii palju head muusikat. Väga meeldisid mulle mudilaskoorid, poiste- ja segakoorid. Tohutu ühendkoor on muidugi elamus omaette. Tehti laineid ja oli tore olla. Palju-palju lippe, rõõmsaid säravaid inimesi. Imeilusad rahvariided ja väga-väga põnevad stiliseeringud. Hanereas lapsed lava taha minemas, käest kinni ja kirjud seelikud lehvimas.

Me Kataga tulime tund enne algust kohale ja hõivasime lapikese maad mäeveerul. Seal me siis vaheldumisi mässisime end kilepakenditesse ja jälle lahti. Väga kitsaks läks pärast, õkva igast küljest pressis rahvas peale. Käisin korra koha pealt ära ja mind kiiluti nii tihedasti rahvamassi kinni, et korraks tuli paanika peale: appi kui palju inimesi, igal pool on inimesed, mind surutakse lapikuks, tahan siit ära.
Istusime oma piknikutekil liiga kaua ja saime päikesest kõvasti kõrvetatud. Ja me läksime enne päris lõppu ära, kuna kartsime bussist maha jääda ega kuulnud kõige viimast lugu ega ühislaulmisi, mis teatavasti kulminatsioon on.

Võibolla olid mu emotsionaalsed ootused liiga suured.
Pisarat silma ei tulnud kordagi.
Meie lähedal ei laulnud kaasa keegi kordagi.
Keegi ei hoidnud kätest kinni ega kaelustanud oma naabreid.

Aga ma panen nüüd kähku oma moka kinni ja lähen õue vihma kätte.

Kui Jumal annab, siis tegelikult tahaks ikka teine kord veel laulupeole minna. Siis valmistaksin end moraalselt, füüsiliselt ja vaimliselt lihtsalt paremini ette :)

?

Mida ma peaksin tegema, et õppida kriitikat taluma?
Et mitte põdeda päev otsa mõne mürgise lause või kommentaari pärast, on see siis irl või netis öeldud.
Ainult Jumal ise teab minu tõelist väärtust või väärtusetust.
Ja keegi pole täiuslik.
No ei suuda seda endale selgeks teha....

Lauluväljakul vipsti käidud

...aga minusuguse paanikaosakonna ja kanaema jaoks on laulupidu paras katsumus.
Kas jõuab poisi püksid lühemaks teha? Näe jõudsingi, kell 1 öösel.
Kas ärkame õigel ajal, et kell 5.45 bussi peal olla? Mhm, kell 4 läks juba uni ära.
Kas poisil on raha piisavalt kaasas? Kas tal see taskust välja ei kuku? Miks ma talle väikest kotti kaasa ei andnud...
Kas piisavalt soojad riided on kaasas? Miks ma joogiveepudelit ei ostnud..
Appi, kui väiksesesse võimlasse nad peavad kolme kooriga mahtuma! Iuu, kui jubedalt see plastikpõrandakate haiseb!
Kaelakaartide peal pidid olema iga lapse õpetaja mobiilinumbrid aga paelu ei ole ja nad ei saanudki neid kaarte kaela. Aga kuidas nad siis, kui .. kaotsi lähevad?
Appi nüüd hakkab sadama ja vihmakeebid jäid ööbimiskohta. Appi varbad saavad märjaks.
Oh, poisil jäi mobiil koju. Kuidas ta nüüd oskab kahe tunni pärast kogunemiskohta tulla? Te tahate öelda, et see 9-10aastaste tittede kamp lidub nüüd täitsa omapead siin väljakul kaks ja pool tundi ringi? Te tahate öelda, et lapsed käisid enne mobiiliajastut ka omapead ringi?
Aga kuidas nad peale kontserti üksteist ja õpsi üles leiavad, minu laps ühena 23 000 molekulist väljakul???
Aga kuidas ma tean talle pühap õhtul vastu minna, kui ma ei tea, kas buss läheb kooli ette v kesklinna ja poisil telefoni pole???
Jube, kui raske on paanikaosakonna elu :( Kui palju asju, mida ei saa kontrollida!


Paanikaväliselt oli julm äge. Kuulasin poiste- ja meestekoori proovi esireas. Algul päris kole: no ikka nii unised ja nii mööda laulsid! Siis dirigent riidleb ja nad proovivad veel ja veel ja lõpuks tuleb nagu kulda! Lydia Rahula tegi lõpetuseks "Inimene õpib" laulu ja pani poisid täiega moshima. Vägev, noh.
Siis ma tulin koju ära. Hull külm oli, ostsin viimases hädas 200 kroonise laulupeosärgi, sest hommikul oli ju nii soe ja olin õhukese suvepluusi väel.
Remark: oli hästi palju igasuguseid aitajaid, teenindajaid ja muud personali. Kõik tegutsesid väga kiiresti ja proffessionaalselt aga väga tõsiselt. Võiks ju arvata, et peost elevil ja kõik rõõmsad aga mitte ühtegi naeratavat asjapulka ma ei näinud...

Pühap lähen siis jälle.
Ps. Krissu helistab kohusetundlikult igal õhtul ja räägib täpselt sama juttu: ujume, mängime, suhtleme, hästi tore on! Täna siis lisas, et kuidagi ei tahaks veel koju tulla, nagu ühe päeva oleks ainult laagris olnud...

seda ja teist

ikka veel on soe ja jälle käisime ujumas. Päris ea! Ma peaks pilte tegema, juba perekondlik retk äärelinna randa mõjub teraapiliselt.
Muidu töö ja veelkord töö. Eile püstitasin uue rekordi- jõudsin pool 7 alles töölt koju. See ei ole ea :(
Katike on küll issiga aga ta on suht palju omapead, ma pole temaga viimased päevad eriti tegelenud ja laps kohe teine. Karjub ja jaurab ja jõurab. Praegu köök kajab ta nutukisast, sest käsutasin ta hambaid pesema, kui temal oli tuju alles teleka ees vedeleda.
Miku on päevad läbi oma parima sõbraga koos, teda ma üldse õhtuti vaid tunnikese kohtan.
Ja Krissu läks täna neljapäevasesse inglise keele laagrisse siiasamma linna lähedale. Pidi olema 30 noort, kellest pooled inglased, Krissu on kõige noorem ja teised enamus 16aastased või umbes nii. Olevat täna päev läbi ujunud ja kummipaadiga tiigil loksunud, mänginud ja suhelnud, nüüd pidi saun tulema. Ei tea, kas ka segasaun??
Niiet töölepühendumine välistab lastele pühendumise, otsin jälle tasakaalu, ei leia seda ja pahurdan...
Nüüd läheb mees komandeeringusse, poiss laulupeole, krissu on ikka veel laagris ja ämm reisil, me Katikesega jääme täitsa omapead. Kuidagi pean ikka Tallinnasse jõudma miskil päeval.
Mu intervjueeritav tahtis lugu kindlasti lugeda aga onu on terve nädala juba tantsupeo proovides Tallinnas. Tal pole maili ja ta on vana, korralik ja kuri inimene, kes vihkab mind kindlasti elu otsani, kui lugu tema kontrollimata trükki läheb. Saatsin loo talle oma kolleegiga ja palvetan, et ta ometi selle kätte saaks ja mulle vastaks, et on okei... Inimesel pole maili, ennekuulmatu eks, huvitav kas telegraaf veel eksisteerib?

meri on soojaks aetud

nii et kes tahab tarbida, tulgu.
Eile ujusid lapsed, täna söandasime meie härraga ka oma luikvalged ihud laintesse heita, esimest korda sel hooajal.
Töönädala algus oli paljutõotav- kell 9.15 istusin laua taha ja kell 17.15 sain kontorist välja. Isegi lõunale polnud aega minna. Väljas päike kütab, inimesed kolavad puhanud nägudega ringi, pääsukesed lärmavad... meil konditsioneer puhub külma tuult kuklasse ja kõik on kõrvuni arvutitesse sukeldunud. Mh, aga vähemalt sai õhtul ujuda.

Tuli tuli ja läks jälle minema

Mul Hansalaadal seekord tunnet peale ei tulnud.
Reedel oli mul aega vaid sealt läbi joosta. Juust, mille ostsin, osutus kodus hallitanuks, ja see polnud hallitusjuust :(
Laupäeval sadas suure osa päevast vihma ja mina olin lihtsalt unine ja väsinud.
Pühapäeval oli muud teha.
Aga lätlaste puuvilja-pähklileiva ostsin ja see oli julm hea. Hakka või ise jälle üritama leivaga. Kuigi mul ei tulnud magus leib välja, vastik läila jäi.
Leidsin armsa vahvlikohviku. Postipoisi trahteri kõrval asub. Hästi intiimne ja lahe, suisa tartulik ja vahvlid on ka head. Minge sinna!

Siis käisin laulupeotule tulemist vaatamas Pärnu jõel. Oli seal vast palju inimesi! Päris kenasti sõitsivad jahta, viikingilaev ja haabjad ringiratast, Oort müristas.
Kuna ma pidin iga asja nägema ja igale poole pääsema, oli vaesel Katal päris tüütu minuga. Ei saa niisama olla, noh. Vaadake Pärnu lehest onlines pilte, ilus!
Aga vihm läks üle, äikesepilved taandusid ja vikerkaargi näitas end. Just selle laevanduse ja jõe kohalt läks taevas kahte lehte pilvedest puhtaks, nii äge. Ja meri muutus rannahoone juures täiesti heleroosa-lillaks ja sulas taevaga täiuslikult ühte, ehh, hea on ikka mere ääres elada....

Tegin intervjuu oma lapsepõlve painajaga, kõige kurjema õpetajaga, kes mul iial on olnud. Ta on juhuslikult elav legend. Silme ümber olid armsad naerukortsud, aga selgroog on endiselt jäik.
"Mida ma teile õpetasin siis, kunsti? Kas teile siis kunst ei meeldi? Ah meeldib? No siis on ju hästi! Mina oli kuri, no MIS TE RÄÄGITE; see on küll valejutt!"
Mhmh, ma olen kindlasti ise välja mõelnud, kuidas ta väikeseid poisse juukseidpidi pingist püsti rebis, ma olen välja mõelnud tema kimeda karjumise ja joonlaua plaksumise, ja pinginaaber on välja mõelnud, kuidas ta puuduva pliiatsi pärast klassist välja kihutati.
Häh, aga me oleme nüüd suured ja keegi ei tohi enam meie peale karjuda!

Nüüd tuleb jube kiire töönädal. Ja ma lähen laulupeole. Veel ei tea, kuna ja mida täpselt vaatama. Ma ei tea, kas lähen üheks või kaheks päevaks ja kui kaheks, siis kus ma üldse ööbin. Ja ma ei tea isegi, kuidas lauluväljakule jõuda.
A mis siis. Ikka lähen. Esimest korda elus!

Ülevaade meie jaanitulest

Pisike ja oma. Vaid meie pluss seitse külalist.
Rohkem pilte orkutis.

Laadast, tulest, rüaräägust...

Päris hää on ilma arvutis ja telekas tolknemata olla. Peale nelja netivaba päeva ei ole veel vähimatki huvi uudiseid uurida või kommentaariumidesse kiigata. Isegi guugel riideri 50 lugemata blogipostitust ei tekita soovi neid näppida.
Aga ma ise pean kirjutada saama.

Laupäeval sõitsin nooremate järeltulijatega Tartusse, oma vanematele külla. Vanemad nägid mind vaid vilksamisi, sest pühap hommikul tulid TallinnaKarin ja Jants mulle autoga järele, et sõita Vastseliina laadale ja Itile külla. Lapsed jätsin rõõmuga vanavanemate nunnutada niikauaks.
Maanteemuuseum jäi tee peale. Väga kena muuseum, lahedad vanad punastest tellistest hooned ja munakivihoov aga me ei jaksanud sahtlites peituvatest tarkadest tekstidest end kuigi pikalt läbi närida. Hoovi peal hoonetes oli tee-ehituse asju ja veneaegses bussipoolikus sai istuda. Mul pole pilte.... Karinil on..

Aga laat oli kolosaalselt suur. Ma lollike mõtlesin, et mis see külalaat ikka on, kus ikka meil Pärnus on suur plats ja kõik. Täiesti vastupidi. Pärnu laat (isegi Hansalaat) on nagu pisike väljamüük Vastseliina oma kõrval. Terve asula oli lette täis ja ma kahe tunniga ei jõudnud veel kõiki läbi käiagi.
Poola träni oli muidugi kõige rohkem. Süüa hästi palju. Lisaks grillidele-suppidele lugematul arvul suitsuliha ja kala, mitte keemialaboriga ereroosaks toonitud vaid ikka ehedat, halli ja lõhnavat liha-vorsti. Ostsin Nopri kivikõva kollast juustu ja mingit veidrat adzika moodi piprast möksi.
Käsitööd oli vähem, kui ma arvasin. Midagi imeilusat ja imeoriginaalset ei hakanudki nagu silma. Pisuke pettumus.
Paar korda andsin kiusatusele järele ja ostsin loteriid. Teinekord annan selle raha parem niisama mõnele lapsele jäätiserahaks. Saan alati kõige tibatillukesema ja mõttetuma asja. Seekord näiteks postkaardi ja Tupperware kuivainekühvli...
Loomi pole ma Pärnu laatadel kunagi näinud. Mulle tibud hirmasti meeldisid. Jänesed-kassipojad mitte nii väga. Neil pole seal möllu ja tolmu sees ilmselt eriti tore olla.

Ja siis külla. Külavahetee käis kiina-kääna, üles ja alla. Paks mets ümberringi. Aga kohale me jõudsime.
Iti haldab koos oma teisepoolega jupikest paradiisi. Metsad ja põllud ümberringi, õues tiik, kus konnad möllavad. Ma ei tea, kui suur see "hoov" neil on aga murutraktoriga pidi kuus tundi niitmist olema... Lisaks aiamaa ja lillepeenrad ja muu majapidamine, kõik korras ja seatud- ei, maal ei saa laisad inimesed elada!Täitsa hull. Ma oma 1700 ruutmeetriga vaevalt saan toime.
Iti ise jõudis igale poole- külalisi kallistama, kööki askeldama, lapsi kamandama, lauda katma... Iti meeska ei löönud linnavurlede hulka nähes verest välja, muudkui grillis ja askeldas virgasti. Lapsed olid ka asjalikud ja tublid, aitasid köögis, suhtlesid külalistega, kantseldasid pesamuna.

Külalisi oli, eee... vist kokku kümme! Pluss nende oma pere viis liiget pluss poja bändikaaslased 4-5 poissi, kes jaaniõhtuks nende pool proovi tegid. No üle 20 inimese!!! Ja kõik mahtusid ära ja kõigile jätkus kõike.
Ühisel jõul kaeti laud õue vana õunapuu alla, vaatega tiigile ja metsatukale. Kell oli juba 8 õhtul aga päike ikka veel kuum ja kõrgel, konnad krooksuvad, peremehe grillitud liha lõhnab laual, omatehtud leivad, sõir ja maamunadest kollendavad koogid.... Peatu, hetk...

Kahjuks hetk ei saanud väga kaua peatuda, sest vaja oli külajaanitulele minna.
Seal oli miski 50 inimest. Laud oli samamoodi lookas, sest igaüks tõi süüa-juua kaasa. Suur tuli pandi põlema, söödi ja joodi. Iti poeg koos sõpradega moodustas bändi, mis käristas kaks täitsa vägevat lugu rokkida. Tore oli vaadata, kuidas memmekesed istusid kõik pingi peal rivis ja arutasid maailmaasju. Mehed jälle omaette ja noored ka.
Õhtu edenedes tõmmati lõõtsa ja lauldi, nii koos kui grupiti. Isegi lauluvihikud olid olemas, aga mitte enam käsitsi kirjutatud ja lillekestega kaunistatud paksud kladed vaid arvutist välja prinditud.
Jah, ka mina leidsin end kell 1 öösel lõkke ääres üürgamas "oi neid kirsina punavaid huuli", plasttops Võhu veiniga näpu vahel :D Lõpupoole tulid need krehvtisemad laulud, roosadest rinnahoidjatest ja lakaredelitest.
70kraadist handskat sain ka proovida, üllatavalt hea maitsega oli. Muidu ma kanget alkoholi ei joo ja paljast viina pole iial suutnud neelata aga too jook jah, isegi pealerüüpamist ei tahtnud saada.

Iga küla on pisike väljavõte kogu ühiskonnast. Igas külas on oma pealik-brigadir, oma naistemees, oma joodik, oma õelusehunnik jne.

Magama saime kell 2. Ma võõras kohas iial ei suuda magada aga Iti köögidiivanil põõnasin nagu nott.

Sai naerda kõhu valusaks. Süüa nii palju kui mahtus ja veel rohkem. Ilusat loodust nautida. Mõnusas seltskonnas olla.
Karini ja Jantsiga koos reisida oli väga lõbus. Evelyni ja ta lastega IRL kohtuda.
Ja Iti ja tema pere külalislahkuse kirjeldamiseks pole mul sõnu.
Aitäh, sõbrad!

Ahjaa, rüaräägust!
Võro keel on keel minu lapsepõlvest, kõik maasugulased rääkisid seda. Nüüd tuli tasapisi kõik meelde. Nii lahe oli lõkketule ääres seda jälle kuulda!
Kõrvad kohe mõnulesid. Näiteks:
Iti: Ei tiia, mis ta rukkirääk sääl haana seen kisendass?
Enno: Ma ole rüarääku nännu küll ja tema poigi kah, poja ole tal pisikese ja musta. Rüarääk juusk väega kippeste a lenda õnne suuren hätan.

Edasi juureldi, kuidas rääk lõunasse lennatud saab, kui ta lenda õnne suuren hätan..
Selle oleks linti võtnud kohe heameelega :D

Käidud

Loodus oli ilus. Saare peal oli metsa ja hunnituid kaljusid täis põnevaid taimi. Ümber saare peksis vesi jahte ja paate.
Mulle meeldis sisustus, nagu alati. Koduvana lugemistuba. Mamma köök ja sööjaid ootav laud. Papa meremehekast. Kuju võtnud vaimupildid...
Raamat Talv Muumiorus on mu suur-suur lemmik. Sellist judisemaajavat, üksildast ja kriipivat aga samas hubast põhjamaa talve oskab küll ainult Jansson kirjeldada. Ja väikese olendi nukrust seal sees.
Kati ei oksendanud ainsatki korda.
Kodus meie äraolekul sittus koer tuppa ja köögis plahvatas õunamahlapudel...

Isadele

CREED - WITH ARMS WIDE OPEN
Leidsin uue lemmiku tänu Maarjale, kes rääkis pühapäeval koguduses isadest ja Isast. Heast Isast, kes on su kõrval alati, kui sa seda vajad.
Creedi-poiss kirjutas laulu siis, kui sai teada, et saab isaks. Ja ta on loonud selle nimelise fondi toetamaks peresid..
Creedi-poiss on liiga ilus, aga hääl on võimas. Mis aktsent tal on?

ostuhullu pihtimused

ei, ei ole mõistus enda teha.
Miks muidu võtsin esimest korda elus ette sooduskampaaniate ajal kaubanduskeskust külastada?
Aga see polnud niisama kampaania vaid öömüük, 40% ja mis kõik.
Mees ütles ka, et mine vaata, äkki saad lastele kooliriideid. Tal hea öelda, ise rabarokil mõnuledes.
Niisiis palusin ämmakesel kojujääjate und valvata ja väntasin koos Krissuga ja meil külas olnud poisiga poe poole. Kell 00.00 jõudsime kohale.
Nii palju rahvast polnud seal isegi vist avamise ajal! Inimesed püüdsid neid huvitavate tarbekaupadeni jõuda, sest just mittesöödavatel asjadel oli allahindlus. Korvid said kohe otsa ja inimesed üritasid tihedas rahvasummas oma hiigelostukärudega poe ühest otsast teise jõuda. Täiesti hull!
Me korjasime ka mõned riideasjad näppu. Järjekordades seisis sadu inimesi. 40 minutit kulus meil sabas seismiseks. Sain lastele seletada, et on meil selliseid aegu olnud, kui taoline tegevus oli igapäevane ja vahel seisti tund aega ära ja banaanid said nina all otsa. Eksootika missugune!
Inimesed on ikka naljakad. Ostukorvide sisu vaadates tundus, et tervet linna on tabanud ränk kõhuviirus, sest vetsupaber oli konkurentsitult kaup nr 1. Ja lastemähkmed, kodukeemia, pesupulber. Mõni ladus oma kärule ikka kõva kuhja peale. Mõni ostis teleka, mõni grilli või supikausid, ühel proual oli 4 käekotti, üks koledam kui teine.
No oletame, et ma tahan odavat vetsupaberit saada, eks, aga kui ma seal juba olen, ostan ka sokke, deodoranti, kastekannu ja kohvitassid, sest ometi nii odav on. Ja lõpptagajärg on ikka tohutu arve ja auk eelarves.
Mul tuli arve üle 300 krooni, ostsin krissule teksased, pluusi ja plätud pluss kuhja sokke kõigile. Pluss kaks karpi väga punaseid kirsstomateid. Mina ei tea, on mul nüüd kasud sees või ei.
Sõitsime lastega ratastel kell 2 öösel mööda mereranda kodu poole, ööklubid olid alles rahvast täis, taksod uhasid mööda linna ja üleüldse- kes ütleb, et Pärnu on välja surnud? Pärnus saab poes käia ja pidudel. Piisab?
Unes nägin, et seiklesin 9korruselises uhiuues kaubamajas, kus trepid liikusid ja merevaatega müügiboksid keerlesid aeglaselt ringiratast. Seisin kassasabas ja makstes tabas mind jõuetu tunne- nii palju raha ja mis ma siis ostsin? Minu taga järjekorras seisis Brad Pitt kahe ketshupipudeliga...

Auto

Kui ma oskaks sõita, siis sõidaksin vaat sellise autoga. Vähemalt puhkusele.

Lühidalt

No, kas teil on olnud valuvaba nädal?
Mul ei.
Juba esmaspäeval sain sellise litaka vastu enesehinnangut, et õhtuni roomasin niutsudes ringi. Kaks päeva põdesin, siis küsisin litri andjalt, kas ta ise ka teab, kuidas tema ütlemised teistele haiget teevad? Ah, ma lihtsalt olen sellise otse ütlemisega, see on ju parem kui nurga taga sosistamine, eks- vastati mulle.
Nojah. Eks ma siis ise olen süüdi, kui inimese imelist avameelsust hinnata ei oska.
***
Ma käisin Cashflowd mängimas. Kes ei tea, siis see on nagu Monopol, ainult umbe keeruline. Saab osta aktsiaid, maju, firmasid, kulda ja mida kõike, aga ka jääda töötuks, minna pankrotti, kulutada raha lapse pulmadele, autoremondile, heategevusele jne. Minu identiteet oli olla 1600 taalase kuupalgaga sanitar, aga ma ostsin 1-dollarilisi aktsiaid, mille müüsin 40ga maha, sain tubli algkapitali, ostsin pitsarestorani, saavutasin passiivse sissetuleku 5000 dollarit ja sain mängus järgmisele levelile.
Muidu tore mäng aga arvutamise pool on tüütu. Ja Kyosaki Rikka isa filosoofia sinna juurde tekitas vähe võõristust. Kohati jättis liiga fanaatikute mulje: tegemist on elu trenažööriga, nüüd me saame aru, kuidas finantsmaailmas asjad töötavad, maailmapilt on tohutult avardunud, olen 15 aastat äri ajanud aga nüüd ma saan alles aru, mis ja kuidas jne. Lisaks peab kätt tõstma ja plaksutama. Ameeriklased noh.
Kui poest tahad mängu osta, maksab kuskil 4000 eeku. Klubides aga saab mängida täiesti tasuta, see on hea.
Vihje vallalistele. Nüüd ma tean, kus Pärnu mehed käivad. Tavaliselt ma liiklen sellistes kohtades, kus mehi pole või on nad kunstnikud-luuletajad. A Cashflows oli palju mehi:) Ja mõtle, et nad kõik on avara maailmapildiga!!!
***
Aiamaa on mattunud heina. Kuna on olnud paar vihmavaba õhtut, otsustasin rohima minna. Aga no sääsed! Ma viimases hädas tõin sääsetõrjeküünla õue ja süütasin selle otse vao vahel, oma ninast 30 sentimeetri kaugusel. Sääsed pidid end ribadeks naerma. Ilmselt nad helistasid oma kaugemalt sugulastele ka, et tulge no kaema, mis imeasi see on. Paar sääske uputasid vaimustusest end küünlavahasse...
***
Eile sõitsin koeraga ratast. Majade vahel jalutas üks mastif ca10aastast plikanääpsu. Mastif oli ilmselt emane sest ta tuli minu koerale lõrinal peale. Lotte ka ei jäänud võlgu. Õnneks oli mul ratas, mille koerale teele ette panin ja röökisin ka kurja häälega. Õnneks mastif suvatses oma tüdruku seepeale mujale jalutada. Minul süda tükk aega värises kui tallesaba. Viisin koera koju ja sõitsin ise veel tund aega närvide rahustamiseks. Sõitsin suurde randa, kus vesi oli mere kohal hõljuvatest hiigelpilvedest roosa. Päike läks rohkete eriefektidega looja ja palju noori jõid puude all viina.
***
Katil on täna viimane lasteaiapäev üleüldse, suuremad lapsed mõnulevad juba jupp aega. Magavad hommikul kaua, vahivad üleliia palju telekat ja kui ilm on ilus, liduvad sõpradega ringi. Miku märksõnad on jalgpall, korvpall, persekas (ärge parem küsige, kuidas seda mängitakse) ja õngitsemine. Krissul rattasõit, jõe ja mere ääres ning linna peal käimine, sõbrannadega oma toas või nende pool mingite tüdrukuasjade ajamine ja itsitamine. Ega ma neid tavaliselt enne ei kohta, kui õhtul 7-8.
Ja nüüd siis Katikese vabadus. Mina ei tea, kuidas me seda kodust elu korraldama hakkame kui suured inimesed tööl. õde-vend vast saavad hoitud lapse.
Nagu Triin ütles: raskepärane see laste kodus pidamine. Iial ei tea, mis ees ootab kui õhtul koju tuleme.
Teinepool sõitis rabakale ja minul viimane tööpäev enne 12t puhkusepäeva. Juhhei!

Kui on valus

Eile sattus mitu erineval moel hingevalutavat inimest mu teele.
Mina tulin kogudusest ja rõõm lehvis minu ümber, mitme meetri peal ümber, teiste inimeste valu ei jõudnud minuni. Mõtlesin – milleks valutada, kui ravim on siinsamas, siruta süda välja ja võta.
Mkm. Äkki valu läheb ise üle. Äkki tekivad kõrvalmõjud. Äkki mul tegelikult polegi valus.
Ma ka ei osanud aidata. No küllap lähebki üle jah. Järgmise korrani.
Võibolla peab valu enne põhjani välja jõudma, et midagi ette võtta.
Võibolla on inimene vahel oma valust nii pimestatud, et ta ei suudagi mõelda, et saaks ka ilma selleta. Kroonilise valuga annab ilmselt ära harjuda, pidada seda enda osaks.

Ma ei ütle, et minu hing enam kunagi ei valutaks. Aga seda ei saa enam võrrelda ajaga 15 aastat tagasi. Siis piisas mõnest väikesest asjast, et maailm kokku kukuks, kogu vana rämps pinnale ujuks ning mulle vastu irvitaks- haa, me oleme osa sinust, sa ei saa oma isiklikust väikesest solgihoidlast kunagi lahti ükskõik kui palju odööri toas õhku ei piserdaks.
Kroonilist valu ei peta.
Pärast mu senise elu kõige põhjalikumat põhjaskäimist toimus muhe muutus. Osutus, et minu isiklikul solgihoidlal on väljavoolutoru. Ühel hetkel tõmmati sellel kork eest ära ja solk voolas vulinal minema.
Püüan praegu hoolas olla. Kui midagi jälle hakkab kogunema, siis tuleb sellega tegeleda, hingetorusid harjata ja loputada.

Aga kes teab, mis elu toob.
Nagu üks armas sõber ütles- Jumal ikka paneb sind rasketesse olukordadesse, et sa kasvaksid. Ja oskaksid sellest kõigest läbi tulles teistele toeks olla.
Mh, kui saaks võimalikult väikeste vintsutustega mind kasvatatud, palun, Jumal, eks? kauplen mina salamisi. Olen juba piisavalt kolki saanud.
Aga näe, ma ei oska ikka veel teisi inimesi aidata.
Ilusat valuvaba nädalat.

ma ei jaksa kuulata

Täna rääkisid kaks inimest mind oimetuks.
Esiteks massöör. Kes oli nii lahke ja kena ja sõbralik. Tema kabinetis ketras makk lõppematult paaniflöödiviisikesi, ja magus viirukilõhn heljus ja proua üha naeratas. Lõpetuseks teatas ta, et tahab mulle nüüd kingituse anda. Ja kui ma lootusrikkalt aroomiõlide järgi ringi vaatasin, kallistas ta mind suure suure hellusega.
Mina ei tea, miks ma tema kabinetist meie jutuajamise lõppedes kergendusega plagama pistsin.
Kas on muide kuskil ka mõni massöör, kes poleks idamaade filosoofiast läbiimbunud? Mulle tõesti piisab sellest, kui öeldakse - mutt, su selg on laua taga konutamisest puhta nässus. Ma tõesti ei jaksa kuulata heietusi tšakratest ja universumi energia vastuvõtmisest pealae kaudu... Ja ma tõesti ei salli viirukit ja paaniflööte.
Teine inimene rääkis prügist. Huvitav oli. Aga natuke veider, kui esimesel kohtumisel hakkab ametnik sinatama. Ja kui ta kasutab jutus sõnu nagu sitt ja pask.
Aga miski pole siiani ületanud kogemust, kui üks tähtis isik rääkis kord mulle tähtsat juttu projektidest ning tal oli kaelas keppivate sigadega (sorri) lips. Ma püüdsin kuulata aga ei suutnud silmi sellelt jaburalt lipsult rebida.

40 ja pluss

Alljärgnev on saanud alguse sõbra väitest, et mehed ei taha vanu naisi.
Vana siis algab, umm, näiteks 35-40 eluaastast.
Arusaadav, et 40nene naine ei pane tavaliselt enam teetöölisi endale järele vilistama. Tselluliit ja esimesed kortsud ja mis kõik. Isegi naisteajakirjad jagavad soovitusi olemiseks ja ilustamiseks vaid alla 40nestele. Või kuidas näiteks Juur ja Kivirähk Euroviisul kommenteerisid naislauljaid, kes olid üle 30 kandis.
(huh, ma pole õnneks veel 40)
Hr Õiget on raske leida loomulikult ka 20aastaselt, kui ahter alles peenike ja jume rõõsa. Aga 40selt on potensiaalne kosilaste ring ikka suht väike. Mehed juba sadamas ja need, kes pole, ju neil ikka miski vanapoisi kiiks on :D
Teise ringi mehed ei vaata "vanu" naisi vaid 20seid. Kui juba uus mudel, siis parema aastaarvuga, roostest rikkumata, sulle niiskete silmadega usaldavalt otsa vaatav näitsik, eks. Mitte elunäinud 40nene, esimene murekorts kulmude vahel ja oma kindel ettekujutus, kuidas elu ja kooselu kulgema peaks. Võibolla lastega. Võibolla meeleheitel. Võibolla kompleksidega. Võibolla egoistlik.

Seksi võib saada, armastust enam mitte?
Ühest küljest tahaks ka 40neselt olla kaunis ja hullutav naine. Samas mitte kaup. Ikka et sinusse särava ja sätendava isiksuse pärast armutakse. Aga kuidas Hr.Õige sind märkab, kui sa oled tagasihoidlik ja silmapaistmatu? Ja kui paned lühema seeliku selga, siis tulevad need Mr Valed, kes jõllitavad dekolteed ja peput?
KAS SIIS 40neselt EI OLEGI ENAM VÕIMALIK ARMUDA JA ARMASTUST LEIDA? kahtlesin mina.
Kuna sina viimati armunud olid ja kuna sinusse keegi viimati armus? küsis sõber.
Emmmm...
Küsisin kodus oma teinepoolelt, mis tema arvab.
Hähh, mis jutt, 60-70aastased ka ju abielluvad, mis siin vanusega pistmist on, lõi tema käega.
Mulle meeldib teda uskuda:D
Ja mina ei tea, mida mehed tegelikult otsivad.

Viiulimeestest

Mul oli Euroviisu winner juba meelest ära läinud aga kuna kolleeg pani võiduloo oma telefonihelinaks (kindlaim viis tekitada okserefleksi ükskõik millise muusikapala suhtes), tuli aga jälle huvi vaadata.
No minule piisab viiulimängust, laul oli suht üleliigne. Mulle meeldib see pisike hüpe ja muu šõu, mida ta mängides teeb. Kui vaadata Norra kohaliku eelvooru esitust, on Sass seal hoopis vähem pingutatud, näitab vahepeal keelt ja naerab.
Mina, nagu suur osa kultuurivõhikuid, olen aastaid arvanud, et klassikaline muusika on surmigav ja viiul veel eriti vastik vingupill. Minu arvamust muutis eelmise aasta Oistrahhi festival, kus lõppkontserdil esinesid suures osas noored viiuldajad. Nii palju energiat, tuld ja emotsiooni, väga seks esitused olid. Ei mingeid tudiseva halli habemega pillipiinajaid. Tohutult äge, ei väsi ma kordamast.

Muidugi õpingud on enamasti jubedad. Mõni tuttavate laps käib muusikakoolis ja küll nad vaevlevad- harjutused on igavad, õpetajad kurjad ja nõudlikud, pillid on väga kallid, nõutakse tulemusi üsna kiiresti. Üks vaev ja rist.
Kui tegin millalgi intervjuu Elo Liiviga, Vigala Sassi prouaga, siis ta rääkis, et meil on pilliõpe kangesti akadeemiliseks aetud. Et kui õppida midagi, siis ikka väärikat klaverit, klassikalist akordioni või nooblit viiulit ja harjutada, nii et ninast veri väljas. Miks? Sama tähtis on, kui laps õpib mängima väikest kannelt või mingit rahvapilli, oluline on muusika tegemise rõõm ja lust. Vanasti oli ju pillimees pigem mitte see, kes mängis elitaarses kontserdisaalis muusikaliselt haritud publikule, vaid see, kes pani külarahva tantsima, nutma ja naerma. Suures akadeemilisuses ja perfektsuse tagaajamises kipub lihtne mängurõõm tihti kaduma minema. No neil Oistrahhi-poistel õnneks polnud..

Miku käib muusikaklassis ja mängib flööti juba täitsa hästi. Õpetajad ajavad peale, et pangu ma laps muusikakooli. Aga ma ei taha! Ma ei taha teda seal neli aastat ja kolm korda nädalas vaevata, pealegi ei jõuaks siis enam korvpalli ega midagi muud teha.
Tahan osta talle korraliku suupilli ja saata poiss mõne kohaliku mehe juurde väljaõppele. Ma ei tea, kas see on õige otsus. Ega iga pilli peab hästi mängima ja üks ei ole väärikam pill kui teine.
Aga eile õues grillides tegi Miku võilillevarre pilli ja puhus seda nii hästi, et lust kuulda :)
Ja mitte et minu emasüda vaikselt ei loodaks oma last ka kunagi “püüne peal” näha, ovatsioonides publik jalge ees, irw irw….

Pokumaa ja Nõiariik

Esimesed neli pilti on Pokumaast, edasi Nõiariik.
Nõiariik on nagu rohkem möllamise koht. Avarust on seal palju, 42 hektarit. Peanõid võttis meid vastu, tegi luuaviskamise võistlust ja nõiatantsu. Üks onu näitas toredaid palkmajakesi ja ehitisi, saunalavale mahub neil 20 inimest ja noorpaari sviit oli ka väga armas. Viljakusjumalanna kuju sai silitada. Onu kõneles, et kord oli neil ekskursioonil paljulapseliste perede liit ja nood olid kujust hirmunult viie meetri kaugusele hoidnud :D
Lisaks viidi metsarajale, kus pidi õõnsast puust läbi pugema ja õnnevõrkudel käima, lõkkeplatsil ootas meid teine nõid, kelle juhendamisel sai küpsetada puutoki otsas tainast. Väga lahe idee, peaks isegi proovima.
Mänguväljak oli suur ja vahva, vanemad said piknikku pidada, kuni lapsed ringi traavisid. Tõesti hea paik pulmade, sünnarite ja firmaürituste pidamiseks.

Pokumaa põhivaatamisväärsus on tühised 15 milli euroraha maksnud Pokukoda. See on palkehitiste kõrgem klass! Kõik, kes tahaksid endale ökokodu ehitada, võiks seal ära käia. Magus puulõhn, sammal palkide vahel ja puukatus... super, lihtsalt super.
Tädi talitas seal lastega väga kenasti, rääkis Valterist ja pokudest, sellest, kuidas pokud ei taha reklaami ega põhimõtte pärast ei panda neid ühelegi küpsisepakile ega limpsipudelile. Siis saime koos lastega lõngast ise poku teha.
Veel lidusime läbi mõistatustega metsaraja aga kuna sääskede seas levisid andmed uuest toidulaadungist metsas, põgenesime sealt käbedalt.
Pokumaa sobib rohkem rahulikumale perele ja lapsele.
Üllatus oli mulle see, et kohalikku Võrumaa materjali olevat Pokukojas kasutatud väga vähe, ehitajad olid Valgast, palgid Rakverest, mööbel siit ja sealt.
Pokukoja poekesest tõin kaasa kuuseokkakomme. Sibula- või leivashokolaadi oleks ka tahtnud proovida aga 50 kr tahvel... , ei raatsinud osta.

Tore reis oli. Ilm säras päikesest ja mõnusasti lülitasin kõigest end välja Võrumaa kuplite vahel. Katikesel oli küll sinna sõites väga paha, kilekotti sai mitmeid kordi täidetud aga tagasi sõites oli väga rõõmus ja kõbus.

Suvine

Uskumatu, et juba on juuni.
Eile sai kõik suveasjad ametlikult ära tehtud. Kuigi siis oli alles mai.
* Muru lühendatud, aiaveeri murukääridega silutud kuni sõrmed villis.
* Peenraid esimest korda kastetud.
* Grillitud. Ostsin täiesti tavalist äädikamarinaadis liha ja täiesti tavalisi Dagö toorvorste. Oo kui head olid. Need igasugused imemaitseained ja marinaadid, neist iial ei tea, kas on hea või tundub võõras, piprane või muidu imelik. Ma lähemal ajal tahan ise proovida liha marinaadi pista. Ja kala.
* Käidud keset ilusat ja väga kiiret suvepäeva - puhkepäeva töö tarvis üritusel (suvine nuhtlus nr 1)
* Söödetud sääski (suvine nuhtlus nr 2). Sääskedel on vist majanduskriis algamas ja nad võtavad, mis võtta annab. Elavalt tahavad nahka panna inemese! Üritasime aias õhtust süüa ja no ei olnud võimalik. Mässisime rätte ja ürpe ümber aga kui suu lahti tegid, lendas kahvli järel umbes viis kihulast suhu. Miku põgenes koos vorstidega tuppa aga pillas teel minu kõige vanema ja lahedama taldriku katki klirr...
Pean vist mingi säääsetõrjetossu või küünla ostma.
* Lapsed viisin ujuma. 31. mail. Ujusid kah, hullud. Mina läksin põlvini vette. Õhk oli küll soe.

Niiet kuulutan suvehooaja ametlikult avatuks!
Kui sa mulle külla tuled, siis
ma ajan sind kell 7 üles ja läheme Sauga jõe äärde koera jalutama. Kui sa juba kohe varsti tuled, siis garanteerin, et kuuled toomingavahuses võpsikus ööbikukoori ja metsvintide lärmi, kägu loeb su eluaastad ära ja pääsukesed tahavad sulle vastu pead lennata. Jõe ääres näed parte, kes roostikust parinal lendu panevad. Sa saad seista hõbepajude oksakardina all jahedas ja lehvitada esimesele unisele kaluripaadile, kes mööda põristab. Või visata jalakäijate sillalt õng vette.
Päeval tee mis tahad.
Õhtul läheme sõidame ratastega randa, ei, kindlasti mitte suurde randa, ikka kohalikku, kus sa ei pea tundma end ühena 10 000 päevitajast. Sa saad vaadata muuli äärest merele suunduvaid laevu ja me võime ronida linnuvaatlustorni tippu. Päris ilus vaade avaneb. Ma võin muffineid ka kaasa küpsetada...

lasteaia lõpetamisest ja reisist kirjutan teinekord. Pildid alles aparaadis.

Naabrid 3

Praeguses kodus on mul hulk toredaid mutte ja taate. Ületee vanamees oli julm lahe, käis kalal ja jahil. Nii tujuküllane oli ärgata pühapäevahommikul kell pool 7 kärgatuste peale- naabrivana tulistas meie pirnipuude otsas istuvaid vareseid.
Tassis mulle pisipisikese raha eest värsket suitsukala, laenas muruniidukit, kui meil veel polnud ja kui me midagi õues tegime, siis ta ikka tuli ja õpetas, kuidas tema meelest asjad käivad. Kahjuks suri vana kaks aastat tagasi ära.
Tema proua Evi on ka tore. Väga hõivatud leskproua, laulab kooris, tantsib, juhatab koori ja mis kõik. Meie laste vastu on/olid nad alati lahked. Kui midagi kangesti vaja on, siis just tema käest käin laenamas. Mina jälle viisin talle leiba, kui ma seda küpsetasin ja T lükkab talvel tema ukse eest suurema lume ära.

Teine naabrivanamees laenab meile sügiseti õunamahlakanistreid. Mutiga jälle vahetame lilli ja pirne. Meie koer armastab nende pisikest tigedat koeranässi :)

Üleaedsetel on kolm last ja vanim käib meite Mikuga ühes klassis. Sestap on naabri-Jaana asendamatu, kui tarvis midagi koolivärkide kohta teada saada ja Mikul on päevik koolis, sest naabri-Mirell on väga hoolas.
Jaanaga ma lobisen juttu harva, kui kokku saan. Naabri uut meest ma ausalt öeldes silmaotsaski ei salli, aga see on minu probleem. Mulle ei meeldi inimesed, kes vahetpidamata iseendast räägivad. A näe, kui mul meeska oli ära, siis naabrimees tuli aitas mul muruniiduki jälle ellu äratada.

Naabri-Sergei ja naabri-Leena on ilmatu virgad inimesed. varavalgest hilisõhtuni nokitsevad oma tuttuue maja ja aia kallal, mis on ehitatud õunamahla-naabri endisele kartulipõllule. Neil on 13aastane tütar ja Krissu sõbrustab temaga. Krissu on neil käinud aga ta väga ei taha seal olla, sest pererahvas on nii korralik, alati on nõud pestud, põrandad pühitud ja kingad esikus joonel. Naabritüdruk saab koledasti pahandada, kui midagi segamini aetakse või tegemata on.

Veel on ühed naabrid, keda me teretame ja teised naabrid, keda me isegi ei tereta ja ma ei tea, kes nad on kuna neid elab majas terve kuhi ja näodki vahetuvad seal kogu aeg. Üks pere paariaastase lapsega on seal, ja ema röögib oma tite peale vahetpidamata. Lisaks korraldavad nad suviti aias koosviibimisi, kus muusikalise meelelahutuse eest hoolitsevad Meie Mees, Homenja, ja muud superstaarid. Me lähme tavaliselt siis tuppa ära....

Ja on mitmeid inimesi naabruses, keda ma olen pea iga päev 6 aastat jutti näinud aga me ei tereta ja vaatame üksteisest mööda. Ei teagi, miks. Nad on nii tõrjuva moega.
Teoreetiliselt võiks läbi käia, meievanused kõik.
Aga on ka inimesi, kellega tihti suhtleme, seda eeskätt laste tõttu,kes samas lasteaias käivad. Minu Katikese tulevane klassijuhataja elab vaid 5 maja edasi.
Tunnen tegelikult soojemast suhtlusest puudust naabritega. Niisama kohvil ja pirukal pole ma kellegi juures käinud. Eevi mehe peiedel ainult.
Vanemate inimestega klapib paremini. Noored on nii hõivatud vist.
Või on asi selles, et minu eas (see kõlab jubedalt!) ei tekigi uued suhted kergesti. Kohanemine võtab aega ja energiat. Ma ei jaksa leppida enam uute tuttavate kiiksude ja veidrustega või süveneda kellegi lapsepõlveprobleemidesse. Ausalt öeldes ei tea ma poolt sedagi, mis mu vanade sõprade elus toimub.

Oma tööle olen selles mõttes tänulik, et suhtlemisnorm on tavaliselt kuhjaga täis. Pigem olen häälestunud uutele tutvustele, nii vahvaid inimesi olen kohanud! Mis siis, et ma ei õpi kedagi neist päriselt tundma, ikka on hea meel kui kohtume. Võibolla ongi parem, kui inimese varjukülgi ja probleeme ei tea.

Kus nüüd kukkusin jahuma....
kas teie armastate oma naabreid?